Europarlamendisaadik Kristiina Ojuland käis vaatlemas Aserbaidžaani presidendivalimisi. See sündmus leidis kajastust ka Eesti ajakirjanduses, kuid nagu paraku tavaline, mitte just kõige olulisema nurga alt. Nimelt kes siis ikkagi maksis selle valimisturismi kinni, ega ometi mitte Euroliidu maksumaksja? Et Euroopa Liidu vaatlejate missiooni maksab kinni Euroopa Liidu maksumaksja, on aga täiesti normaalne ja ütleksin isegi, et ainuvõimalik. Palju halvem on, kui selle eest maksab kontrollitav pool. Poliitiline korruptsioon on palju halvem kui poliitiline turism. Paraku on selline kahtlus tõepoolest olemas.
    Kristiina Ojulandi sõnul «Valimised olid läbipaistvad, vabad ja ausad. Ükski riik ei ole täiuslik, kõigil on puudusi, aga me näeme demokraatia arengut Aserbaidžaanis.» Sellises hinnangus pole midagi üllatavat ning see on kooskõlas ENPA hinnanguga. Siiski tuleb ära märkida kaks asjaolu. Esiteks tuletame meelde, et Ojuland ei esinda mitte ENPAt, vaid Europarlamenti. Teiseks aga see, et ENPA hinnang käib ainult valimispäeva ja selle lähima aja kohta, mitte ei puuduta kogu protsessi ega kandidaatide hirmutamist ja tagakiusamist.
    Teiste rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul on need valimised olnud kõike muud kui läbipaistvad ja vabad; eriti aga ei olnud nad ausad. OSCE väljendas seda ebatavalise teravusega: "valimisi õõnestasid sõnavabaduse ja kogunemiste piirangud," samuti märgiti ära, et opositsioonilistel jõududel polnud ligilähedaseltki võrdseid võimalusi kampaania läbiviimiseks ja meedia kasutamiseks; ei puudunud ka füüsiline vägivald. Ka USA riigidepartemang nimetas neid valimisi olevat kaugel rahvusvahelistest standarditest.
    Kõnealuste valimiste ausust aga iseloomustab võib-olla kõige paremini üks halenaljakas episood, mille Washington Post paigutas 2013. aasta üheksa kõige halvema idee pingereas teisele kohale. Nimelt avalikustati valimistulemused päev enne valimiste toimumist, mis tekitas loomulikult ärevust Aserbaidžaani valitsevas eliidis ja paljude irvhammaste entusiasmi üle kogu maailma. Seda püüti seletada nii, et eksikombel avalikustati 2008. aasta valimistulemused, kuid paraku ei klappinud võidunumbrid tollaste tulemustega ning kandidaatide nimed osutasid selgelt, et tegemist on selle aasta valimistega. Selle peale tehti aga selline trikk, et "tegelikult" võitis Alijev palju suurema edumaaga kui äsja avaldatud (84,5%, aga mitte 72,38% -- need sajandikud protsendid on minu meelest kõige liigutavamad).
    Kuid mis me ikka nende aserite ja maailma halvimate ideede pärast muretseme.
    Meie mätta otsast vaadatuna tundub aga päris kentsakas saata valimiste ausust jälgima ja hindama just Kristiina Ojuland. Äkki on mõtet koostada ka Eesti halvimate ideede pingerida?

Disclaimer. Kirjutan kõike seda ebamugavusega ja isegi nördimusega. Asi on selles, et Eesti esindus Euroopa Parlamendis on väga nõrk. Ei ole vaja seletada, miks sellisele riigile nagu Eesti on tugev esindus Brüsselis eksistentsiaalse tähtsusega. Paraku osa Eesti MEPe ei ole kaugeltki oma ülesannete kõrgusel, Eestil pole nendest mingit kasu. Minu jaoks oli kaks erandit: jätkuvalt Tunne Kelam, kes, tõsi küll, ei ole enam nii aktiivne kui oma esimesel perioodil, ja nimelt Kristiina Ojuland, kelle initsiatiivid inimõiguste kaitseks eriti Venemaal (piisab, kui nimetan siin nn Magnitski nimekirja) on olulised ka meile.

    EHI 25. sünnipäeva konverents „Eesti humanitaarne tulevik“
Kas Eesti humanitaarial on tulevikku? Kas Eestil ilma humanitaariata on tulevikku? Kas homse päeva teadus on eilse päeva tuletis? Kas rahvusriik vajab rahvuskultuuri? Mis on inimlik mõõde teaduses, keskkonnas, ühiskonnas?
    Neile ja veel paljudele teistele küsimustele püüab leida vastust Tallinnas toimuv konverents „Eesti humanitaarne tulevik“. „Kus on Eesti Nokia?“ küsis omal ajal president Lennart Meri ja Eesti meedia, visionäärid ja muud helgemad pead hakkasid kooris Eesti Nokiat otsima. „Kus on nüüd Soome Nokia?“ küsib selle peale üks konverentsi initsiaatoreid, TLÜ EHI prof. Mihhail Lotman. Ning jätkab: „Ajalugu ei tunne ühtegi näidet edukalt ja innovatiivselt toiminud ühiskonnast, kus oleksid nn pehmed ained unarusse jäetud. Ning vastupidi: kõikidel teadaolevatel revolutsioonidel teaduses ja tehnikas on humanitaarsed lätted. Euroopa ajalugu ei ole erand: näiteks tehniline läbimurre renessansi ajal tulenes humanitaarsest kultuurist ja humanistlikust ideoloogiast.“
    Konverentsi avab EHI direktor Hannes Palang, ettekannetega astuvad üles Mart Kalm, Tiina Kirss, Krista Kodres, Marju Lauristin, Anne Lill, Mihhail Lotman, Ülar Ploom, Rein Raud, Jaan Ross, Urmas Sutrop. Ettekannetele järgneb ühine arutelu. Konverentsi modereerib Marek Tamm.
    Konverents toimub kell 10-16 Tallinna Ülikooli Tallinna saalis.
    Lõunapausil, algusega kell 12 esitleb 3. korruse aatriumis TLÜ Kirjastus Johan Huizinga, Erwin Panofsky ja Norbert Eliase eestindusi.
    Olete oodatud!

Tänan kõiki tartlasi, kes usaldasid oma hääle mulle. Pingutan kõvasti selle nimel, et mitte teile pettumust valmistada. Tartus saime me päris hea tulemuse ja loodame moodustada mõistliku koalitsiooni, kes aitaks meil ellu viia oma valimislubadusi.
    Valimised olid väga huvitavad ja väärivad põhjalikumat analüüsi, mida ma lähipäevadel plaanin teha (neljapäeval on mul väike operatsioon, aga loodan paari päevaga olla tagasi rivis).

    Mult küsitakse tihti, kuidas ma suhtun VIKi, Vabakunda ja teistesse mitteformaalsetesse ühendustesse. Mu vastus koosneb kahest osast: 1) suhtun väga positiivselt, sellised ühendused takistavad poliitilise elu stagneerumist, toovad sisse värsket verd, mõtteid jne; 2) suhtun halvasti, juhul kui nende peamine eesmärk on võimule pääsemine ja nad toimivad kui varierakonnad. Miks varierakonnad on halvemad kui avalikud erakonnad, on ka selge: esiteks, nad ei ole nii läbipaistvad ja selle aasta kohalikud valimised seda ka selgelt tõestavad. MTÜd on seadusega palju paremini kaitstud kui avalikkusele avatud erakonnad. Teiseks, erinevalt erakondadest ei vastuta sellised ühingud oma valija ees ning see on põhjus, miks ma suhtun valimisliitudesse halvasti. Eesti lähiajalugu näitab, et valimisliitudes on suurem korruptsioonioht kui institutsionaliseeritud erakondades.    
    Kuid iga asja tuleb käsitleda konkreetses kontekstis. Ma suhtun hästi VIKi ja Vabakunna tegevusse Tartus, arvan, et nad lisavad praegusele kampaaniale värvikust. Samas on mul suured kahtlused VIKi, EKRE ja muude väikeste erakondade ja üksikkandidaatide tegevuse osas Tallinnas. See, mis mind kirjutama sunnib, on mitte üksnes anonüümsete kommentaatorite, vaid ka asjatundjate suust ja sulest leviv naiivsus. Enne eelmisi munitsipaalvalimisi rääkisin paljude Tallinna sõpradega, kes soovisid midagi uuemat, ausamat, puhtamat jne ning valisid kas väikseid erakondi või üksikkandidaate. Minu väide, et sellest võidab ennekõike nende põlastatud Savisaar (aga kõik mu sõbrad ja tuttavad olid Savisaare ja Keskerakonna põhimõttelised vastased), tekitas neis umbusku ja halvakspanu ("teadagi, teeb oma IRLile propagandat"). Vaatame aga möödunud KOV valimiste tulemusi (2009).
    Nii hääletasid tallinlased:

See aga on kohtade jaotus Tallinna linnavolikogus:

    Põhimõtteliselt on pildid sarnased, peamine vahe on vaid selles, et "muud" volikokku ei pääsenud, aga neid kokku oli üle 9000 ehk peaaegu 4,5%. Kuhu need protsendid kadusid? Vastates sellele lihtsale küsimusele tehakse sageli kaks vastandlikku viga:
    1) hääled lihtsalt kadusid ja see ei mõjuta lõpptulemust;
    2) hääled "läksid kellelegi üle", need "kanditi" jne.
Mõlemad arvamused on ekslikud: hääli kantida ei saa, kuid kohtade jaotamist nad siiski mõjutavad, kuna volikogus on volinikke ikkagi 100%.  4,5% defitsiit on kompenseeritud nii, et Kesk sai juurde 2%, Re ja IRL kumbki 1% ja SDE 0,5%. Nii et nagu ma hoiatasingi, need, kes hääletasid "muude" poolt, toetasid oma häältega ennekõike Savisaart.
    Kuid see oli 2009. aastal, mil Savisaare poolt hääletaski absoluutne enamus (53,6%), ning see, et ta sai 55,7% mandaatidest, ei ole põhimõtteline vahe. Teine olukord on praegu. Võrreldes eelmiste valimistega on kaks põhimõttelist erinevust: a) Kesk ei pruugi saada absoluutset enamust (toetus kõigub 46-51% vahemikus); b) "muud" võivad saada kuni 10% häältest, aga ikkagi ei pääse volikokku. Tulemusena võib juhtuda, et kogudes isegi alla 50% häältest saab Keskerakond Linnavolikogus absoluutse enamuse.
    Antud postitusega ei taha ma teha valimispropagandat oma erakonnale. Kui teile meeldib Keskerakond ja Savisaar, andke talle oma hääl. Kui ei meeldi, siis on teie ees valik. Näiteks olete paremtsentristlike vaadetega inimene, siis võite valida RE või IRL. Kui olete vasakpoolsete vaadetega, siis valige sotsid (see, et nad tõenäoliselt teevad Savisaarega koalitsiooni, on juba nende südametunnistusel). Praegu on vaja murda Keskerakonna ainuvõim Tallinnas. Kui te aga annate oma hääle Hardo Aasmäele, Mart Helmele või muudele taolistele tublidele inimestele, siis on mul teile ainult üks palve: ärge pärast imestage, et Savisaar jälle võitis.
    

UPD 22.10. Lubage soovida õnne kõikidele tallinlastele, kelle lemmikerakond eesotsas lemmikjuhiga saavutas ajaloolise võidu. Et saite võrreldes 2009. aasta KOViga 2% hääli vähem, aga kaks kohta rohkem, võlgnete tänu VIKile, EKREle ja muudele liitudele ja kandidaatidele, kes volikokku ei pääsenud.
    Samas tunnen kaasa nendele tallinlastele, kes hääletasid teisiti ning oleks tahtnud Tallinnas muutusi näha. Iseennast aga õnnitlen selle puhul, et ei ole tallinlane.