Jõulud… Me soovime sugulastele, sõpradele ja lihtsalt tuttavatele rahulikke jõule või stampe vältida tahtes midagi muud head ja ilusat. Saadame ilusaid kaarte, mõnel on Jeesuslaps koos neitsi Maarjaga, Joosepiga ja teistega. Kõik on ilus ja maitsekas. Ja kuidagi ununeb ära, et Jeesuse sündimises ei olnud midagi ilusat ja maitsekat, vähemalt kui me ilu all mõistame visuaalset ilu. Joosep ja Maarja olid pagulased, pesemata ja pikast teekonnast kurnatud ning Maarja oli kohe sünnitama hakkamas. Nad ei suutnud leida vähegi viisakamat ulualust ning viimases hädas peatusid nad laudas, kus õlgede peal, loomade vahel sõnniku ja virtsu haisu sees sündiski Lunastaja.

Ja ometi on see võib-olla kõige kaunim sündmus inimkonna ajaloos.

​Pean tunnistama, et pärast 24. veebruari on minu esteetikameel kõvasti atrofeerunud, eriti visuaalkunsti osas. Olen sõja ajal korduvalt käinud Ukrainas ning näinud asju, mida meelsasti poleks näinud. Kui jõudsin esimest korda Butšasse, olid laibad tänavatelt juba ära koristatud, aga siiski vedeles Irpinis purustatud vene tanki kõrval tankisti saabas koos sääreosaga. Tulekahjud olid selleks ajaks kustutatud, kuid lisaks sellele, mida nägin Butšas, häiris mind spetsiifiline kärsahais, mis levis puumajadest, milles tuli oli juba kustutatud, kuid mis suitsesid vaikselt edasi. Hiljem olin Butšas tunnistajaks laipade ekshumeerimisele ning jällegi oli lehk hullem kui pilt – see jälitas mind veel paar nädalat, kui magama minnes silmad sulgesin. Ja veel: mul tekis tõrge ilusate piltide vastu, mida masstoodang eriti enne jõule nii ohtralt pakub.

See on võib-olla kaunim pilt, mida olen viimasel ajal näinud.

​See on Olha koos oma imikuga, kuuvanuse Viktoriaga. Hetlel kui mürsk tabas nende maja, toitis ta last rinnaga. Ta kaitses last oma kehaga ja sai 25 haava, klaasikillud olid ka rinnas, kuid laps jäi imekombel täiesti terveks. Laps oli Olha verega kaetud, ja kui tema karjete peale jooksis ta mees Dmitro kohale, ei saanud nad alguses aru, kelle veri see on, ja kas laps elab. Rahuajal, ütles Dmitro, võivad inimesed kogu elu olla koos ja ei saa kunagi nii lähedaseks nagu meie nende 15 sekundiga.

See on tänapäeva madonna: ema, kes annab oma imikule klaasikildudest läbistatud rinda.
​
See on Tetiana kahekuuse tütrega. 

​Tema lugu ei ole dramaatiline ja ta ei saanud füüsiliselt kannatada, kuid foto, millel ta Kiievi metroos õhurünnaku ajal oma last toidab, sai viraalseks ja sellest tehti maal, kus naise pea kohal on selgelt näha nimbust.

​Pildi nimi on Kiievi Madonna. Ning mõne aja pärast ilmuski selline altarimaal ühes Napoli kirikus.

Olha ja Tetiana on kaks paljudest Ukraina emadest, kes sünnitavad ja imetavad lapsi õhurünnakute ja suurtükki mürskude all. Paljud teised ei olnud nii õnnelikud ning hukkusid koos oma lapsega.

Kui me räägime Ukraina rahva kangelaslikkuses, ei tohi me unustada ukraina naisi, kes võitlevad rinnetel ja toetavad ning inspireerivad oma mehi, poegi, vendi ja poiss-sõpru kes viibivad tulejoonel.
​
Jõulupostitus peaks lõppema õnnesoovidega, aga, armsad lugejad, ma ei oska teile midagi omalt poolt soovida, soovin vaid, et teie head soovid ja unistused täituksid. Vaid ühele inimesele tahan ma midagi konkreetset soovida. Ma soovin härra Putinile pikki elupäevi, et ta saaks täiel määral nautida aastaid, mida ta veedab üksikkongis, kandes eluaegset karistust.

Ühiskonnas on olemas laiapõhjaline konsensus, et Eesti kool peab olema eestikeelne. Edasi aga hargnevad nüansid – kas minna üle eestikeelsele haridusele nii, et sellel oleksid kindlad tähtajad, mis muidugi nõuaks ühiskonnalt ja kogu haridussüsteemilt märkimisväärseid pingutusi, või minna eestikeelsele haridusele nii, et üldse mitte üle minna: vene kool sureb Eestis ükskord loomulikku surma. Kõik muud üleminekuplaanid jäävad nende pooluste vahele.

Ei saa öelda, et ühel poolel on absoluutne õigus, teine on aga täiesti eksiteel. Küll aga tahaksin kohe algul ära klaarida ühe arusaamatuse: nimelt seisavad vene koolide sisulise säilitamise eest need poliitikud ja erakonnad, kes sõltuvad rohkem venekeelsest valijast. Seega võiks justkui aru saada, et venekeelse hariduse säilitamine on Eesti venelastele kasulik ja eestikeelne haridus piirab nende õigusi. See on vale. Ütlen isegi rohkem: just Eesti venelased peaksid olema eriti huvitatud kvaliteetsest eestikeelsest kooliharidusest. Sellel on mitu põhjust. Esimene kuulub sotsiaalvaldkonda ja see on ilmne: ilma eestikeelse hariduseta inimesel on palju keerulisem omandada gümnaasiumi- ja ülikooliharidus, teisalt on ka nendes valdkondades, kus kõrgharidust pole vaja, karjäärivõimalused märksa ahtamad.

Teine põhjus on hariduslik. Eesti kool on maailmatasemel üsna konkurentsivõimeline. PISA testid ja muud näitajad osutavad sellele, et Eestimaa kool annab parema hariduse kui Venemaa kool (jutt käib keskmistest näitajatest ja ma ei räägi siin mõnest Moskva või Peterburi eliitkoolist, milles on mõnikord koguni suur osa tunde inglise keeles). Ka Eesti venekeelsed koolid annavad parema euroopaliku hariduse kui koolid Venemaal. Lisaks Eesti-siseselt annavad eestikeelsed koolid samuti parema hariduse kui venekeelsed koolid. Niisiis, mitte ükski vastutustundlik lapsevanem ei peaks olema huvitatud sellest, et tema laps saaks halvema hariduse ning eriti kahetsusväärne on see, et mõned lapsevanemad kõõritavad ikkagi Venemaa poole.

Kolmas põhjus on seotud eelmisega ning selleks on õpetajate ja õppematerjalide vananemine. Õpetajate vananemine on Eestis üldine probleem, kuid vene koolis on see eriti terav. Venekeelse hariduse jaoks meil õpetajaid eraldi ei koolitata, tegemist on vana kaadriga, millele lisanduvad ilma eriettevalmistuseta inimesed, ja see muidugi ei mõju hariduse kvaliteedile hästi. Teatud probleem on ka õppematerjalidega: Eestimaa koolides ei tohi (õigustatult) kasutada Venemaa haridussüsteemis kasutatavaid materjale (paraku on siiamaani siin-seal kuulda ka ebameeldivatest eranditest). Eriti andis see tunda koroonapandeemia ajal, kui Eesti koolidele arendati välja hulgaliselt uuenduslikke digiõppelahendusi, kuid venekeelsed koolid jäid paratamatult ka selles valdkonnas maha.

Üleminek eestikeelsele haridusele on keeruline ja ressurssinõudev väljakutse, kuid pikemaajalises perspektiivis on see ka oluline kokkuhoid ja koguni investeering. Kahe paralleelse haridussüsteemi ülalpidamine on majanduslikult ebaotstarbekas luksus, pealegi on sellega seotud mitmed sotsiaalpsühholoogilised tagajärjed, mis lõhuvad Eesti ühiskonna sidusust. Üleminek on alati vaevarikas, kuid need „humanistid“, kes juba kolmkümmend aastat räägivad stiilis ’on vaja küll, kuid miks nii äkki’ ja ’küll see ise keelekümbluse käigus laheneb’, meenutavad neid koeraarmastajaid, kes lõikavad koera saba maha mitmes jupis, sest korraga lõigates oleks koerast kahju.

Annan endale aru, et järsk üleminek eestikeelsele haridusele oleks liiga traumaatiline, küll aga oleks realistlik igas õppeastmes alustada lähitulevikus eestikeelset lausõpet iga õppeastme ava-aastast, st esimeses, neljandas ja seitsmendas klassis.
​
Tuleb välja arendada eesti keelele ülemineku kompleksne riiklik programm, mille hulka kuuluksid näiteks õpetajate ja õppematerjalide ettevalmistamine ja sotsiaalmajanduslikud meetmed, mis muudaksid eestikeelse erialaõpetaja ameti nt Ida-Virumaal, aga ka teistes probleempiirkondades atraktiivseks. Loomulikult ei tähenda eestikeelne haridus kultuurilise ja rahvusliku identiteedi ründamist, ka tulevikus on võimalik vene keelt, kirjandust ja miks mitte ka kultuurilugu ja religiooniõpetust õppida oma emakeeles, kuid mõistagi ei saa ka siin kasutusele võtta Venemaal ettevalmistatud õppematerjale.

1. Õhuruumi sulgemist Venemaa õhujõududele
Paar selgitust:

a) Väike Riigikogu saadikute grupp käis Ukrainas (naasime üleeile) ning erineva tasandi Ukraina poliitikud korrutasid meile nagu ühest suust: peamine on taeva sulgemine, muu on hädavajalik, kuid võrreldes taeva sulgemisega on kolmanda- või neljandajärguline.
Minupoolne kommentaar: need lääne poliitikud ja eksperdid, kes väidavad muud, peavad ukrainlasi lollideks ja mängivad agressoriga kaasa.
​
b) Venemaa maavägede moraal on nõrk, näha relvituid inimesi, keda sa tapad, on ebamugav. Lenduritele on tsiviilobjektide ründamine lihtsam: sa ei näe tapetava inimese nägu, sa ei näe hiljem tema laipa. Osade jaoks on see koguni midagi videomängu taolist.
Vastuväited: neid on sõnastatud erinevalt, kuid lõppkokkuvõttes taanduvad nad ühele: ärme ärritame Putinit. Kõik nad lähtuvad vaikimisi sellest, et taevas Ukraina kohal kuulub mitte Ukrainale, vaid Venemaale, ning seal võivad lennata üksnes Ukraina vaenlased, mitte Ukraina sõbrad, keda Ukraina valitsus kutsub endale appi.

2. Varustust ja relvi
Neid kulub palju ja kõigist on puudu, alustades kuulivestidest ja kiivridest ja lõpetades ründerelvastusega. Nagu ütles erukindral Riho Terras, ühtegi sõda ei saa võita, pidades vaid kaitselahinguid.

3. Raha
Rahaline abi, mis tuleb USA-lt ja EL-lt, on selgelt ebapiisav. Ukraina vajab lendliisi, nii nagu see kehtestati natsi-Saksamaa vastases sõjas. Hea ja õigustatud oleks sarnase mehhanismi ja ka sama nime kasutamine võitluses natsi-Venemaaga.
Üheks tagatiseks võiks olla lääneriikides konfiskeeritud Venemaa riigifirmade ja oligarhide vara, nagu on välja pakkunud ka Lavly Perling, kes üks parimaid Ukraina olude tundjaid Eestis.

Muidugi vajab Ukraina ka humanitaarabi: toitu, riideid jne, aga ennekõike puudus on ravimitest. Viisime kaasa ravimeid, mida ostsime apteekidest ilma retseptita, aga vaja on ennekõike retseptiravimeid, antibiootikume vms.

Ning lõpetuseks sellest, mida Ukraina kindlasti ei vaja. Osa lääne poliitikuid on praegu rahu kehtestamise sildi all mures selle üle, kuidas päästa härra Putini nägu, st lõpetame vaenutegevuse, aga Ukraina peab ka milleski järele andma. Selliseid sõpru Ukraina ei vaja. 

"​Täna toimunud ägedad võitlused Harkivi üle on lõppemas ja kontroll linna üle on Ukraina vägede käes."
Lubage veel kord tsiteerida Winston Churchillit:
Now this is not the end. It is not even the beginning of the end. But it is, perhaps, the end of the beginning.
1942

24.02.2022
Обращение к гражданам России депутатской группы Парламента Эстонии
 
Граждане России!
Преступный путинский режим развязал неспровоцированную войну против Украины и ее народа.
Говоря языком международного права, Путин и его подчиненные совершили не просто акт агрессии, но и преступление против мира и безопасности человечества, что имеет очень серьезные последствия не только для жертв, но и для преступников – их ждет неминуемое наказание в международном суде.  
Но, может быть, еще важнее другое. Агрессивная война, начатая преступным режимом, покрыла несмываемым позором не только правящую верхушку и вооруженные силы, но и все российское общество. И в этом была одна из целей Путина: повязать всех позором и кровью.
Зная обстоятельства российской действительности, мы не можем призывать к протестным акциям, но мы выражаем восхищение теми, кто не поддался угрозам и вышел на улицы городов России. В глазах цивилизованного мира вы, а не власть и ее приспешники являетесь подлинным лицом своей страны. А то, что вы пока в меньшинстве не должно вводить в заблуждение. Еще зимой 1945 года большинство немцев боготворило Гитлера, а всего несколько месяцев спустя оказалось, что все они втайне его ненавидели. То же случиться вскорости и со сторонниками Путина.
Граждане России! Вы достойны лучшей судьбы, чем та, которую вам готовит обезумевший «национальный лидер». Он должен быть остановлен.
Долой Путина! Слава Украине!
 
Депутатская группа в поддержку Алексея Навального и других политзаключенных Российской Федерации. Парламент Эстонской республики



24.02.2022
Обращение Депутатской группы Парламента Эстонии к генералам, офицерам и солдатам вооруженных сил Российской Федерации

Воины! Ваш верховный главнокомандующий, развязав неспровоцированную войну, втянул вас в преступную и позорную авантюру. Какими бы звучными, но насквозь лживыми лозунгами он не прикрывался, дело идет не просто об агрессии, но и гораздо более серьезном преступлении – преступлении против мира. По определению Нюренбергского трибунала ни воинский устав, ни принцип единоначалия не может служить оправданием исполнения преступных приказов. Международное право и законы совести дают вам не только основание не подчиняться преступным приказам, но и обязывают вас к этому. Уклонение от исполнения преступных приказов является доблестью.
Военнослужащие Российской армии! Вы находитесь на чужой земле, причиняя неисчислимые страдания невинным жертвам: женщинам, старикам, детям. Вы покрыли позором некогда славную армию России. Одумайтесь!
Генералы Российской армии! Вы ведь не простаки, которых можно одурачить путинскими байками. Вы знаете, что вы делаете. На вас лежит огромная моральная ответственность, которая вскоре обернется юридической ответственностью. Вспомните Нюренбергский трибунал. Вспомните Гаагский трибунал над военными преступниками. Уже сейчас начата работа над формированием трибунала, целью которого является расследование военных преступлений, совершаемых в Украине, и наказание преступников.
Потерявший связь с реальностью президент России должен быть отстранен от власти и предан суду.
 
Парламент Эстонии. Депутатская группа в поддержку Алексея Навального и других политзаключенных Российской Федерации

Pakkumine, millest ei saa keelduda
​
Venemaa esitas Läänele ultimaatumi. Läänele tervikuna ja eraldi veel USAle. Tõsi küll, ametlikult seda ultimaatumiks ei nimetatud, Moskva-poolsete kommentaaride kohaselt on tegu kord ultimaatumiga, teinekord vaid ettepanekutega, siis aga jälle ultimaatumiga.

„Teie peate andma meile garantii – teie! Ja otsekohe, praegu,“ pöördus Putin lääne poole 23.12. pressikonverentsil.
​
Seoses Venemaa ultimatiivsete ettepanekuga jäid õhku rippuma küsimused: mis see on? Mida taotleb Putin oma ebarealistlike nõudmistega? Ja miks nii äkki ja just nüüd? 

Alustame viimasest – ajastusest. See ei juhtunud äkki – olen Moskva „ootamatuid samme“ oodanud juba 26. oktoobrist peale, kui Türgis valmistatud droon hävitas Ida-Ukrainas separatistide (tegelikult Vene armee) suurtükipatarei. Selline kõrvakiil ei saanud jääda vastuseta. Putinil oli hästi meeles, kuidas hiljutises Karabahhi sõjas muutsid needsamad droonid vene soomustehnika rauarusuks. Putin pidas endastmõistetavaks, et kui mitte terve Ukraina, siis vähemalt selle okupeeritud idaosad kuuluvad talle ning et Venemaa tulejõud selles regioonis ületab ukrainlaste võimalusi mäekõrguselt. Üksainus droonirünnak seadis selle veendumuse kahtluse alla. Aga kui Putin kahtlustab, et tema „partneritel“ tekib kas või teoreetiline võimalus neutraliseerida Venemaa ründerelvastus, tõlgendab ta seda agressioonina.

Mis aga puutub täpsesse ajastusse, siis see on Putini tavapärane modus operandi: kriis tuleb tekitada kas suurte pühade eel või olümpiamängude varjus.
​
Kuid see droonirünnak oli vaid õlekõrs, mis murdis kaameli selgroo. Kaamel oli aga selleks ajaks juba kõvasti ülekoormatud. Asi hakkas viltu vedama juba 2004. aastal, kui varem ülipopulaarne Putin laskis oma tagasivalimise kindlustamiseks valimistelt kõrvaldada ohtlikumad rivaalid, ent vaatlejate arvestuste järgi tuli tema tulemustele lisada ikkagi umbes 10 miljonit häält. Igal juhul ajasid need valimised Putini kõvasti närvi, ta süüdistas opositsiooni paadi kõigutamises ja alustas esimest – veel ettevaatlikku – pealetungi kodanikuühiskonna vastu. Järgmine oluline tähis saabus 2008. aastal, kui Putin loobus ajutiselt presidendikohast ning oli tõsiselt mures oma populaarsuse languse pärast. Kasutusele tuli võtta vana hea retsept: väike võidukas sõda. 
​

V​iibides Pekingi olümpiamängudel andis Putin Medvedevile korralduse alustada sõjalist operatsiooni Gruusias (sõjategevus algas ametlikult 8. augustil, kuid korralduse selle alustamiseks andis Putin juba 7. augustil telefonikõnega). Läänemaailm reageeris raevukalt – sõnades. Lubati, et Venemaaga ei hakata enam asju ajama režiimis business as usual ning ähvardati ka sanktsioonidega. Just siis ütleski Putin vist esimest korda oma kuulsaks saanud fraasi: ärge ajage rotti nurka. 

​Rott nurgas

Gruusia sõda polariseeris Venemaa ühiskonna. Valdav enamus reageeris plaanipäraselt, st hurraapatriootiliselt, kuid opositsioon sai uue tuule tiibadesse. Mitmed ühiskonnategelased esinesid sotsiaalmeedias avatariga „mina olen grusiin“. Protestid tipnesid 2011.-2012. aastal ning 2011. aastal tekkis nn valge lindi liikumine, mis oli seotud Riigiduuma väidetavalt võltsitud valimistega. Putin süüdistas taas opositsiooni selles, et nad kõigutavad paati. Seepeale tekkis meem: „Ärge kõigutage paati, meie rotil süda läigib.“

​Massiprotestidele järgnesid juba palju mastaapsemad repressioonid ning Putini populaarsus oli jälle ohus. Seda tõstis aga järjekordne väike võidukas sõda, kui „viisakad inimesed“ hõivasid Krimmi ja algas sõda Ukraina idaregioonides. Seepeale kortsutas lääs veel tugevamalt kulmu ning teatas, et seekord jääb business as usual ära. Ning tõepoolest kehtestati mõningad sanktsioonid. Putini propaganda ja suur osa Venemaa ühiskonnast suhtus nendesse põlastavalt. Tekitati uus meem: ärge ajage minu Iskandere naerma (silmas peetakse raketikomplekse). Lääne sanktsioonidele vastati vastusanktsioonidega. Need olid kummalised. 

Voroneži pommitamine
​
Selle meemi päritolu ei ole päris selge. Ühe versiooni järgi olevat Putin vastanud küsimusele, miks pärast tuumapommitamist Nagasaki linn õitseb, Voronež aga hääbub, et tuleks pommitada Voronežit.

Voroneži pommitamissest sai populaarne ütlus, mida kasutati näiteks siis, kui Riigiduuma võttis vastu nn Dima Jakovlevi seaduse, mida hakati nimetama lurjuste seaduseks: vastuseks Ameerikas vastuvõetud Magnitski nimekirjale keelati ameeriklastel lapsendada Venemaa lastekodude puudega lapsi. Umbes nii: teie ahistate meie ametnikke, meie vastame sellele oma haigete orbude ahistamisega. Veel populaarsemaks sai see meem Venemaa vastusega sanktsioonidele, mis jõustati pärast Krimmi annekteerimist. Nimelt kehtestas Venemaa toidukaupade embargo. Sissetoodud toit hävitati kärarikka propaganda saatel buldooseritega. 

Sanktsioonide hulk aga aina kasvas. Lisandusid sanktsioonid seoses Malaisia Boeingu allatulistamisega, Skripalite ja Navalnõi mürgitamisega ning kõik see rikkus olulisel määral Kremli tuju.  Enam ei olnud juttu rõõmustavatest Iskanderitest, vaid algas hoopis nutulaul russofoobia teemal. Selgus, et russofoobia on globaalne nähtus ning Venemaad on alati vihatud, mida see iganes ka ei teeks. Vähe sellest, et Venemaa on ümbritsetud välisvaenlastest, aina rohkem sai selgeks, et olemas on ka sisevaenlane. Rahvavaenlase silti veel ei kasutatud, kuid seevastu võeti vastu välisagentide seadus. Ning selgus, et Venemaa kubiseb välisagentidest ning neid on iga päevaga aina rohkem.
​
Putin on sõnades üleolev nii välis- kui siseriiklike kriitikute suhtes, kuid tema hirmu reedab ta kõnepruuk. On laialt teada, et Putin ei julge Aleksei Navalnõi nime suhu võtta ja see tabu laieneb ka teistele ametiisikutele. Vastavalt arhailiste ühiskondade tabueerimispraktikale kasutatakse Navalnõi nimetamiseks kindlaid vormeleid, nagu nt Berliini patsient (vrd vanatühi kuradi asemel). Vähem on tähelepanu pööratud sellele, et taoline maagiline praktika laieneb ka mitmele teisele, keda Putin peab endale ohtlikuks vastaseks. 2020. aastal vallandas Putin oma käsuga Habarovski populaarse kuberneri Sergei Furgali ning andis ta kohtu alla. Furgal polnud mingi demokraat ega inimõiguslane, vaid Žirinovski erakonna liige ning Putinile igati lojaalne isik. Tema kuritegu seisnes selles, et populistina oli tema toetajaskond Habarovski krais oluliselt suurem kui Putinil, aga ka selles, et ta võitis kubernerivalimised Ühtse Venemaa kandidaadi ees, saades temast poole rohkem hääli. Teda süüdistati 15 aasta tagustes mõrvades. Ma ei tea, kas neil süüdistustel on mingit alust (Venemaa võimuisikute hulgas on mitmeid kõrilõikajaid), oluline on aga see, et niikaua, kuni Putin ei näinud temas rivaali, polnud nendest kuritegudest lugu. Ka Furgali nime ei julge Putin suhu võtta. 

Kuid mitte üksnes poliitilised ja ühiskondlikud protsessid ei ohusta Putini režiimi. Sanktsioonide tagajärjel langeb majandus juba mitmendat aastat, inflatsioon aga kasvab. Juba 2019. aastal lõpetati ilma suurema lärmita toidu hävitamine, kuna paljudes piirkondades on tekkinud toiduainepuudus. Viimastel UNICEFi andmetel elab Venemaal 400 000 inimest nälja piiril, st äärmusliku haavatavuse olukorras, ning veel üheksa miljonit kannatavad toidupuuduse ja madalakvaliteedilise toidu tagajärjel. Venemaa elanikkond kahaneb, aasta jooksul on surnud üle 2,4 miljoni inimese – see on halvim näitaja pärast 1945. aastat. See kõik sunnib Putinit astuma energilisi samme. Nurka surutud rott ründab.

Nõrk lääs?
​
Putinit julgustas kindlasti ettekujutus läänemaailma nõrkusest. Afganistan tähistab läänemaailma sõjalist, kuid ennekõike moraalset pankrotti. Ehkki vägede väljaviimise otsuse langetas juba Trump, lasub vastutus selle teostamise eest praegusel USA administratsioonil ning Putin loodab, et president Biden jätkab samas vaimus.

Putin põlastab Bidenit. Ta teadis ammu seda, millest laiem üldsus sai teada alles mõni aastat tagasi. Jutt käib NLKP Keskkomitee rahvusvahelise osakonna juhataja esimese asetäitja Vadim Zagladini memost, mis käsitleb USA senaatorite 1979. aasta NSVL-visiiti. Senaatorid kohtusid valitsusjuhi Kossõgini ja välisministri Gromõkoga. Oma memos märgib Vadim Zagladin rahuldusega: 

„Seekord senaatorite delegatsioon ei püstitanud läbirääkimiste ametlikus osas küsimust inimõigustest. Nagu deklareeris Biden, nad ei taha „mürgitada õhkkonda küsimustega, mis kindlasti teravdavad suhteid.““ Kuid Zagladin fikseerib ka kohtumise mitteametliku osa: „Mitteametlikult ütlesid Biden ja Lugar, et neile pole niivõrd tähtis lahendada ühe või teise kodaniku küsimus, kuivõrd näidata Ameerika üldsusele, et nad hoolivad „inimõigustest“, ja tõestada oma valijatele, et nad „täidavad efektiivselt nende tahet“. Teisisõnu, vestluskaaslased tunnistasid otse, et tegemist on omamoodi pakazuhhaga (речь идет о своего рода показухе) ning et nn dissidentide saatus neid sugugi ei eruta.“

​Võib vaid ette kujutada, kui suurt mõnu tundsid Zagladin seda memot kirjutades ja NSVL juhtkond neid sõnu lugedes. Putingi on kindlasti lugenud seda ja teisjgi Bideni visiiti kajastavaid, kuid veel avalikustamata dokumente. 

Samuti teab Putin, et Bideni administratsioonis on tugev Venemaa lobi, mida esindavad riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan, ebamääraste funktsioonidega John Kerry, kelle ametinimetuseks on presidendi erisaadik kliimaküsimustes, kuid keda Biden on nimetanud kliimatsaariks, ning, mis kõige olulisem, CIA peadirektor William Burns (viimase ametisse nimetamine tekitas paljudes imestust, kuna Burns pole kuidagi seotud luurega, vaid on olnud diplomaat ja saadik Venemaal). Venemaa lobi tasakaalustavad mingil määral sellised mõõdukamad isikud nagu riigisekretär Antony Blinker ja kaitseminister Lloyd Austin, kuid Putinile tundub siiski, et jäme ots administratsioonis on Sullivani ja Burnsi käes. Ameerika tähelepanu on sisepingetes, pandeemias ja pingelistes suhetes Hiinaga hajunud. Euroopas on Putinil palju sõpru ning ta loodab nii Euroopa Liidu lõhenemisele kui ka euroatlantiliste suhete rikkumisele.

Midagi on Putin juba saavutanud: temaga räägitakse jälle. Biden on juba kaks korda temaga telefoni teel vestelnud, kokku on lepitud ka isiklik kohtumine. Ka NATO-Venemaa nõukogu, mille tegevus oli külmutatud, koguneb arvatavasti jälle. Ilmselt loodab Putin, et ka seekordsed Bideni avalikkusele suunatud karmid sõnad on järjekordne pakazuhha Ameerikale ja rahvusvahelisele üldsusele näitamiseks. Saame lähiajal teada, kas need Putini lootused on õigustatud. Siiski tundub mulle, et vaevalt suudab ka kõige venesõbralikum lääne liider Putini nõudmised rahuldada. 
​
Seoses tulevaste läbirääkimistega on väljendatud kartust, et tegu võib olla uue Müncheniga või uue Jaltaga. Sellisele võimalusele viitab selgelt Putini retoorika, milles kõlab igatsus vanade mõjusfääride taastamisest ning Venemaa sfääri kuuluksid mitte üksnes endised liiduvabariigid, vaid ka kogu endine sotslaager. Ukrainast aga räägib ta kui kunstlikust riiklikust moodustisest – need on täpselt samad sõnad, mida kasutas Stalin Poola kohta 1939. aastal. 

​Kui 1938. aastal ähvardas Hitler sõjaga Sudeedimaa sakslaste pärast, arvas Briti peaminister Neville Chamberlain, et peamine on sõda ärahoidmine ja väike järeleandmine Hitlerile ei ole liigne hind rahu säilitamise eest. Tõepoolest ei nõudnud Hitler ju endale kogu Tšehhoslovakkiat, vaid üksnes selle väikest osa (nagu ka Putin nõuab üksnes osa Ukrainast). Kuulsaks said Chamberlaini sõnad: 

"Kui kohutav, fantastiline ja ebausutav on mõte, et peaksime siin, kodus, kaevama kaevikuid ja proovima enda peal gaasimaske lihtsalt sellepärast, et ühes kauges riigis läksid omavahel tülli inimesed,  kellest me mitte midagi ei tea. Veelgi võimatum tundub, et juba põhimõtteliselt lahendatud tüli võib saada sõja teemaks” (27.09.1938). 

Mida see rahutoomine aga tegelikult kaasa tõi, teame hästi: Hitler ei piirdunud Sudeedimaaga, vaid okupeeris kogu Tšehhoslovakkia ja oli nüüd veendunud, et ka Poolaga läheb asi sama sujuvalt ("Kes tahab surra Danzigi eest?" küsiti siis. "Kes tahab surra Narva eest?" küsiti võrdlemisi hiljuti). Sarnaselt  tõstatab küsimuse nüüd ka Putin. Kas tõepoolest ei kaalu rahu säilitamine üle mingisuguse Ukraina mingisuguseid osi?

​Ma arvan siiski, et tegemist on Putini valearvestusega. Loodetavasti mäletavad EL ja USA liidrid veel, et München ei hoidnud ära II maailmasõja puhkemist, nagu ka Jalta ei hoidnud ära külma sõda. Tsiteerides Toomas Hendrik Ilvest: "Chamberlainid toovad rahusõnumeid, aga mitte rahu". Agressori rahustamine (ing. appeasement) ei ole üksnes häbiväärne, vaid ka äärmiselt ebaefektiivne meede. Ajalugu õpetab ka seda, kuidas tuleb agressorile adekvaatselt vastata: "Me ei alistu kunagi!"

Artikli lühem variant ilmus Eesti Päevalehes.

http://www.thepress.purdue.edu/titles/format/9781557532763
​(via https://bbb.livejournal.com/3641026.html)

(algus, teine osa) 

​Kvoodid ja mõõdikud

Üldiselt on kvoodid vastuolus USA põhiseadustega ja tollesama Kodanikuõiguste aktiga, mis pidi lõpetama rassilise diskrimineerimise. Kuid sisse seati terve rida reegleid ja normatiive (nt The Fair Housing Act, 80% reegel jt), mille eesmärgiks oli elanikkonna eri gruppide õiglane esindatus töökohtades; õigluse mõõdikud arvestatakse välja spetsiaalsete valemite abil. Kvoodid (ehkki teiste nimetuste all) on kehtestatud mitte üksnes etniliste vähemuste, vaid ka naiste ja puuetega inimeste paremaks kaasamiseks.

Õilsad eesmärgid annavad aga pahatihti vildakaid tulemusi. Kuulsaks sai nt nn Ricci vs DeStefano juhtum, mis vältas kuus aastat. Nimelt ei saanud 2003. aastal ükski New Haveni tuletõrjuja ametikõrgendust, kuna kõik vastava eksami sooritanud ja ametikõrgendust väärinud kandidaadid olid valged. Tuletõrjujad esitasid kaebuse, kuid kohtunik Sonia Sotomayor lükkas selle tagasi. 2009. aastal nimetas President Barack Obama Sotomayori esimeseks ladinaameerika päritolu Ühendriikide ülemkohtu liikmeks ja samal aastal said lõpuks ka tuletõrjujad oma õiguse.

​Kvoote jälgitakse samuti akadeemilises maailmas. Nende täitmise näitamiseks tehakse aga kõikvõimalikke trikke. Kui selgus, et kuulsal filosoofil John Searle’il on üks esivanematest põlisameeriklane (cherokee), tekkis teaduskonnas elevus, et nii saavad nad etniliste vähemuste esindatust suurendada. Searle oli aga selle vastu ning mitte seepärast, et oleks kangesti tahtnud olla valge, vaid pidas vanakooli rassismivastasena naeruväärseks, et teda käsitletakse rassilistes kategooriates. 

​​Erinevalt Searle’ist oli demokraatide presidendikandidaat Elizabeth Warren põlisameeriklane vähemalt 1985. aastast kuni 2004. aastani. 1986. aastal määratles Warren ennast Texase osariigi advokatuuris põlisameeriklasena (American Indian). Warren väitis: „Põlisameeriklaseks olemine on osa minu loost arvatavasti minu sünnist saadik.“ 

Tema valimiskampaania ajal selgus aga, et ta põlisameeriklase identiteedi alused on kahtlased. DNA test näitas, et ehkki Warreni lähiminevikus on tema esivanemad vaid valged, oli siiski kuus kuni kümme generatsiooni tagasi keegi tema eellastest põlisameeriklane. Ilmselt sellest etnilisse vähemusse kuulumiseks piisab. Kui meenutada, et kurikuulsad Nürnbergi rassiseadused piirdusid kolme-nelja generatsiooniga, siis kuue kuni kümne generatsiooni pikkune geneetiline distants on tõepoolest kõva sõna. [Jah, ma tean, et Saksamaal oli tegu mitte positiivse, vaid negatiivse diskrimineerimisega, aga siiski on inimese „tühistamise“ lood (vt allpool) mõtlemapanevad.] Warren kinnitas (ja Harvardi ülikool toetas teda), et tänu positiivsele diskrimineerimisele pole ta kunagi saanud mingeid eeliseid. Siiski oli Harvard Law School rassilise proportsiooni parandamiseks lisanud Warreni etniliste vähemuste hulka (Warren väitis, et ta ei olnud sellest teadlik).

​Teise loo rääkis mulle 1996. aastal mu hea tuttav NYU professor M.J. Võrdleva kirjandusteaduse erialal oli nii NYUs kui teistes ülikoolides etniliste vähemuste defitsiit. St ehkki seal oli mitme erineva Euroopa ja Aasia rahva esindajaid, puudusid õppurite seas Aafrika ameeriklased, ladinaameeriklased ja põlisameeriklased. Ja siis äkki tuli teadaanne, et üks mustanahaline tahab astuda doktorantuuri, kuid ei ole veel otsustanud, millisesse ülikooli. Tekkis suur elevus, räägiti, et muidugi valib ta lõpuks Harvardi või Columbia, kuid tuleb siiski proovida teda meelitada, pakkudes erinevaid stipendiume ja veel midagi (enam ei mäleta). Otsustati, et keegi professoritest peab talle rongile vastu minema. Selleks valiti välja M.J., kellele aga see olukord ei meeldinud üldse. Kandidaat oli kindlasti tugev, kuid mitte tugevam kui teised, kellele ei pakutud stipendiume, rääkimata sellest, et professor oleks neile vastu läinud. See, mis tegi kandidaadi ihaldusväärseks, oli tema nahavärv. Suur oli aga M.J. üllatus, kui mustanahaline Nataša osutus täiesti valgeks. Selgus, et keegi ta esivanematest oli olnud must ja ta otsustas ennast identifitseerida Aafrika ameeriklasena.

Ihaldatud mustanahalisus

Saage tuttavaks: BLM aktivist ja endine pastor Shaun King. Praegu on USAs, aga ka Euroopas moes mälestussambaid lõhkuda, King aga esines radikaalse üleskutsega purustada kõik Kristuse skulptuurid ja monumendid, mis kujutavad teda valgena. Tegelikult olevat Jeesus olnud mustanahaline, ega muidu poleks ta perekond põgenenud Egiptusesse, st Aafrikasse. Noorena sai King Oprah’ stipendiumi, mida antakse vaid mustanahalistele. Ent pahatahtlikud oponendid uurisid välja, et tema mõlemad vanemad on täiesti valged ja järelikult sai ta stipendiumi pettuse teel. Seepeale vastas King, et paberite järgi on ta küll valge, aga ta ema olevat tunnistanud talle, et tema bioloogiline isa on hoopis üks mustanahaline, üks väga heledanahaline mustanahaline, kelle nime ta ei paljasta.

Või siis Nkechi Amare Diallo, kelle tegelik nimi on Rachel Dolezal. Mustanahaline Dialo sai tuntuks eri valdkondades, eriti aga ühiskonnategelasena, rassismi vastu võitlejana. Ta valiti tuntud inimõiguste ühenduses NAACP (National Association for the Advancement of Colored People) juhtivale kohale Spokane (Washington) linnas, samas pidas ta rida teisi ameteid, kuid pidi kõigest loobuma, kui selgus, et tema eellaste hulgas olid nii sakslasi, rootslasi kui ka tšehhe, aga ei ühtegi aafriklast ega latiinot. Veel selgus, et 2002. aastal esitas Rachel Dolezal kaebuse Harvardi ülikooli vastu, et teda diskrimineeritakse kui valget, kui naist ja kui rasedat. Kohus jättis kaebuse rahuldamata. 2017. sai Dolezal kohtuliku karistuse kelmuse eest: seekord pettis ta mitte mustanahalisi, vaid vaeseid. 

Kuni ma seda postitust kirjutasin, juhtus veel mitu lugu. Ühe peategelane on Jessica Krug (aka Jess La Bombalera), kes on (praegu veel) George Washingtoni ülikooli dotsent (associate professor), ehkki tema vallandamismenetlust on juba alustatud. Jessica Krug on menukas autor, kelle huvide orbiidis olid Aafrika ja Aafrika Ameerika ajalugu ning kolonialismiuuringud. Krugi raamat Fugitive Modernities: Kisama and the Politics of Freedom on esitatud mitmetele auhindadele, tema akadeemiline karjäär oli tõusuteel. Aktivisti ja publitsistina võitles ta valgesuse vastu. Kuid mõned päevad tagasi tuli päevavalgele õudne paljastus: ta ei olegi afropuertoriikolane Bronxist, vaid juuditar Kansas Cityst ja ühtegi mustanahalist ega latiinot tema esivanemate seas pole. Tekkis suur skandaal, Krugi süüdistatakse laiaulatuslikus kelmuses, ta olevat oma ühiskondliku positsiooni ja auhinnad välja petnud, ta tuleb välja visata ülikoolist (praegu on ta ajutiselt kõrvaldatud) ning akadeemilisest ja ühiskondlikust elust. Veebikeskkond RaceBaitr on juba kõik Krugi publikatsioonid eemaldanud.

Ka Krug ise ei koonerda ennast süüdistades energiliste väljenditega. Krug tunnistas, et oma valedega on ta mustanahaliste liikumisele tekitanud korvamatu kahju: „Iga mu liigutus, iga suhe, milles ma olin, põhines mürgisel valede pinnasel“ ning: „Mind tuleb absoluutselt tühistada. [„I should absolutely be cancelled“ – Krug kasutab nn cancel culture’i slängi]. Ei. Ma ei kirjuta kunagi passiivses tegumoes, sest ma usun, et võimule tuleb nimi anda. Niisiis. Te peate absoluutselt mu tühistama ja mina tühistan absoluutselt iseenda.“

Vägisi meenuvad dramaatilised monoloogid antiiktragöödias või siis läbikukkunud vandenõulase Essexi krahvi Robert Devereux’ hukkamiseelne enesesajatus, kus ta teatas, et ta on „suurim, alatuim ja tänamatuim reetur, kes iganes on maa peal elanud“. Elizabeth I tühistas Essexi 25. veebruaril 1601 (Essexile langes osaks kahtlane au esindada viimast maharaiutud pead Londoni Toweris).

Nendest juhtumitest rääkides pole mul vähimatki kavatsust kellegi üle ironiseerida, halvustamisest rääkimata. Neis peitub mitte retooriline, vaid tõeline dramaatika. Inimene tahab loobuda sünnipärasest identiteedist ja olla keegi teine, maksab aga selle eest ränka hinda (Shaun King olevat isegi mustanahalisena peksa saanud). Kui rass on tõepoolest sotsiaalne konstrukt, siis miks peab inimene oma rassilist identiteeti tõestama ja näitama, et keegi tema esivanematest, kes muuseas elas täiesti teises sotsiaalses kontekstis, oli nt aafriklane või põlisameeriklane? 

Miks rassiküsimustes ükskõikne filosoof John Searle saab valida valge või põlisameerika rassi vahel? Ja miks ei tohi seda Halli Öökulli nime all tuntud kirjanik, kes lapsest saadik unistas indiaanlastest ja elas põlisameeriklaste seas aastaid, õppis nende keeli, oli abielus indiaanlannaga ning surigi nende seas? Alles pärast surma selgitati välja, et Archibald Stansfeld Belaney (Halli Öökulli õige nimi) oli puhas inglane, kes mõtles endale välja apatšist ema ja võltsis nii omale indiaanlase päritolu. See avastus mõjus katastroofiliselt tema raamatute läbimüügile; tõsi küll, viimastel aastakümnetel on tema populaarsus jälle tõusnud, tema traagilisesse saatusesse suhtutakse empaatiaga ning „indiaanlase“ valed on vähemalt osaliselt andeks antud.
​
​Veerand sajandit tagasi vaatasin USAs üht talk show’d, kus esinesid valge mees, kes väitis, et tunneb end mustanahalisena, ja mustanahaline nooruk, kes tundis end valgena. See viimane sai saates tormilise halvakspanu osaliseks: sa pead oma nahavärvi üle uhkust tundma. Juba siis tekis mul küsimus: miks leiab Ameerika ühiskonnas transsoolisus mõistvat suhtumist, nö transrassilisus aga mitte. (Ma lõin siis pro domo mea termini ’transrassilisus’ ega ole seda varem avalikus ruumis kasutanud, hiljuti sain aga teada, et sarnast fenomeni tähistatakse terminiga ’racial passing’; siiski on minu meelest transrassilisus korraga nii laiem kui ka täpsem termin.) On selge, et Shaun King, Rachel Dolezal, Jessica Krug ja paljud teised sarnase sündroomi all kannatajad ei ole õnnelikud inimesed ja neile peaks otsima mingi sotsiaalselt aktsepteeritud lahenduse.

Kuhu kadusid mulatid?

Kuid siin on üks oluline nüanss. Kuni Teise maailmasõjani (aga mitmes osariigis kuni 1950. aastateni) ei jagunenud USA elanikkond mustadeks ja valgeteks, vaid oli vähemalt kaks vahepealset gruppi: mulatid (üks vanematest valge, teine must) ja kvadroonid e kvarteroonid (valgete ja mulattide järglased, st üks vanavanematest oli must). Mulattide ja kvadroonide kadumine oli seotud ennekõike nn Jim Crow’ seadustega, mis küll erinesid osariigiti, kuid üldjuhul jaotasid kogu elanikkonna valgeteks ja värvilisteks. Seda märkimisväärsem on asjaolu, et samast mudelist lähtuvad praegu ka valgesuse vastu võitlejad. ​

Kui 19. sajandil tahtsid paljud mulatid, eriti aga kvadroonid ja oktoroonid (vastavalt – neljandik ja kaheksandik „musta verd“) olla valged ning sulid pakkusid mustanahalistele naha valgendamiseks mõeldud preparaate, siis praegu on tekkinud vastupidine tendents: soengude ja meigi abil esitavad valged end mustanahalistena. Rassist on saanud omastamise objekt. Selgus, et Jessica Krugi juhtum on vaid jäämäe tipp.

Järgmine küsimus on veel valusam. Kas Jessica Krugi, aga ka Rachel Dolezali teostel ja väljaütlemistel on mingi väärtus ainult niikaua, kuni neid esindasid mustanahalised isikud, või on neil ka mingi sisuline väärtus (saan aru, et juba selle küsimusega paljastan oma häbiväärse valgesuse, kuna apelleerin objektiivsetele tõdedele ja väärtustele)? Või on tõepoolest kõik teadmised ja tõed rassipõhised?​

Paar lõbusamat lugu, et asi ei läheks liiga süngeks. Ma teadsin, et Puškin figureerib kui kõige kuulsam aafriklasest poeet. Nüüd aga lugesin, et ta on "vene kirjanduse must isa" (the Black father of Russian literature). Ning lihtsalt kaks pilti: kvadroon Aleksandre Dumas vanem fotol ja Google'i avalehepildina: 

Rassistlik arhitektuur

Süsteemne rassism tähendab selle totaalsust. Rassismi esineb kõikides eluvaldkondades, ja seal, kus seda pole veel avastatud, ootab vastav paljastus alles ees. Peatume vaid kahel valdkonnal: arhitektuuril ja moel.

​Uue rassismivastase liikumise oluline komponent on keskkonnakriitika. Mustanahalised on aetud kehvematesse piirkondadesse ja juba linnade planeerimisel nähakse neile ette kehvemad arhitektuurilahendused. Sellele vaieldakse vastu ja tihti on nendel väidetel rassistlik varjund: et suur osa neid eluks kõlbmatuid linnaosi, kus mustanahalised elavad, olid varem täiesti elukõlblikud ning nimelt vähemused on nende väärtust oluliselt alandanud. Ma ei hakka siia lisama pilte sarjast ’enne ja praegu’, neid võib iga lugeja internetist ise kergesti leida. Ei hakka ka viitama, kuna suurel määral on tegu tõepoolest rassistlike keskkondadega.

Antirassistliku arhitektuuri diskursuses on paradoksaalselt kohal võitlus gentrifikatsiooni vastu. Võiks ju arvata, et kui lagastatud ja amortiseerunud eluasemefondi rajatakse moodsaid rajatisi, mis tõstavad oluliselt elukvaliteeti, peaks see seal elavatele rahvusvähemustele meele järgi olema. Gentrifikatsioon on selles diskursuses aga arhitektuurilise rassismi tüüpiline väljendus.

Tihti võib kohata väiteid, et arhitektuur peab oluliselt muutuma, keerama selja rassistlikule minevikule ja olema orienteeritud etnilistele vähemustele. Kuid mul ei õnnestunud kusagilt leida positiivset programmi: kuidas peab rassismivaba arhitektuur siis välja nägema? Sellepärast olin rõõmus, kui leidsin prestiižsest keskkonnast „The Architect’s Newspaper“ vastava manifesti: „Dekonstrueerime rekonstrueerimiseks: Arhitektuuri dekonstrueerimine. Antirassistlik manifest“ (Unmaking to Remake: Un-making ARCHITECTURE: An anti-racist architecture manifesto).​

Paraku ei leidnud ma manifestist mitte mingit positiivset programmi, ei mingit konstruktsiooni, ainult lõhkumist. Lõhkumist tuleb alustada vanglatest ja valitsushoonetest, edasi minna kõikide seinade lõhkumisega, kuna sein on kõikide kapitalistlike ja rassistlike omandite lahutamatu osa, muidugi tuleb hävitada ka mälestussambad (mälestussammastest peaks rääkima eraldi). Mida aga ei ole, on isegi kõige üldisemad visandid sellest, milline siis see õige arhitektuur peaks välja nägema. Niisiis, siin pole mitte mingit positiivset programmi, kogu manifest on läbi imbunud revolutsioonilise marksismi ideoloogiast ja metafoorikast, ainult et klassiviha asemel on siin rassiline viha. Meenub nii Kommunistliku Partei Manifest kui ka Internatsionaal, kusjuures mitte prantsuse originaalis, vaid vene tõlkes.

Kogu vägivallamaailma / me lõhume maatasa / Me ehitame oma uue maailma / kes oli mitte keegi, sellest saab kõik.

Vana maailma maatasa tegemisega saadi Venemaal päris hästi hakkama, uue maailma ehitamisel unustati aga ära vägivallatuse põhimõte. 

(jätkub)

(algus siin)
BLM, LGBTQIA+ ja teised

BLM võitlus ei ole ainus, mida progressiivne inimkond peab Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Ei tohi unustada radikaalse feminismi, keskkonnaaktivistide ja seksuaalvähemuste aktivismi. Nelja liikumise loogikas on palju ühist, ehkki päriselus võivad nende vahel tekkida hõõrumised ja koguni vastuolud.

Võitlus valgesuse vastu lähtub sarnasest loogikast kui võitlus heteronormatiivsusega. Mitte-hetero isikutel on mitu nimetust ning nende arv ja pikkus aina kasvab: GL > LGB > LGBT > LGBTI > LGBTQ > LGBTIQ > LGBTQIA > LGBTQIA+; võib loota, et varsti see nimi paisub veel (kuhu jäid nt panseksuaalid?). Aga kuidas siis nendega, kes ei kuulu nende uhkete siltide alla? Heteroseksuaalid ise pakkusid välja sõna ’straight’ (otsene, sirge), kuid see teistele ei meeldinud: jälle see heteronormatiivne šovinism – kas meie oleme siis kõverad? Straight’i asemel hakati kasutama nimetust cis-seksuaalne, mis oli algusest peale seotud negatiivsete konnotatsioonidega. (NB! ärge ajage segamini cis-seksuaale cis-genderitega ehk paiksoolistega, ehkki vahel kasutatakse neid sõnu sünonüümidena – cis-genderid, et teil igav ei hakkaks, – võivad olla ka homoseksuaalsed, cis-seksuaalid aga mitte). 

Paralleel rassiga on ilmne: seksuaalne orientatsioon on esiteks sotsiaalne konstrukt ja teiseks ei ole see enam inimese isiklik asi, inimene ei saa olla lihtsalt inimene. Inimene võib valida endale sobiva soo ja rassi, kuid tema seksuaalsed ja rassilised tunnused peavad olema välja toodud, eriti peab seda tegema valge cis-seksuaalne mees, kuna oma omaduste pärast kuulub ta privilegeeritud rõhujate hulka. 

Nii nagu valge ameeriklane ei tohiks ennast nimetama lihtsalt ameeriklaseks, nii ei tohiks heteroseksuaalne mees eksitada teisi väitega, et ta on lihtsalt mees. Tundes seda survet, väidavad mõned heteroseksuaalid, et nad on hoopis queer-heteroseksuaalid, aga neilegi saab osaks radikaalse feminismi kriitika. 

​Tuleb aru saada kahest asjast. Esiteks, kõik mainitud nähtused ja liikumised on suunatud normaalsuse vastu: normaalsus pidi olema valgesuse ja heteronormatiivsuse pealesurutud mõiste. Siin peitub teatud paradoks: normaalsuse vastu võitlejad tahaksid, et nemad kujundaksid uut normaalsust, n-ö normaalsust ilma normideta (sarnased arusaamad olid ka 19. sajandi anarhistidel ja nt Michel Foucault’l). Teiseks, tegemist on kärarikaste, kuid siiski marginaalsete ning mitte eriti pikaajalistega fenomenidega, neid võib võrrelda isegi moega. Nii nagu ei ole kaugeltki kõik Aafrika ameeriklased BLM aktivistid, nii ka oleks väga eksitav samastada  LGBTQIAmisiganes+ aktiviste kõikide homoseksuaalidega, nii mõnigi neist on aktivistide tegevusest hoopis häiritud.

1970.-1980. aastatel oli radikaalsete feministide hulgas moes lendlause: „Kõik mehed on vägistajad“. See on kärbitud tsitaat Marilyn Frenchi kultusromaanist The Women's Room (1977), kus üks tegelane väidab:

„Kõik mehed on vägistajad, ja see on kõik, mis nad on. Nad vägistavad meid oma silmadega, oma seadustega, oma koodidega.“

Kui parafraseerida moodsat antirassistlikku terminoloogiat, on tegemist süsteemse vägistamisega. Ka ei puutunud sellel lausel rassiline aspekt, kuna tihti täpsustati: „Kõik valged mehed on vägistajad“. (Viimane on iseenesest huvitav teema, kuid see vääriks eraldi postitust.) See lause hakkas kaotama oma populaarsust, kui selgus, et sellest võidavad kõige rohkem mitte feministid, vaid tõelised vägistajad: kui kõik mehed on vägistajad, siis miks te minu kallal norite, olen vaid mees, nagu kõik teised mehed. Nüüdseks on see ütlus moest läinud, ja vist mitte ilma #MeToo mõjuta. Võib oletada, et sarnastel põhjustel hakkab populaarsust kaotama idee, et iga valgesuse kandja (tegelikult – iga valge) on rassist. Kõikide valgete käsitlemine rassistidena on mugav mitte üksnes BLM aktivistidele, vaid ka tõelistele rassistidele. Igatahes sai DiAngelo Valge haprus hävitava kriitika osaliseks ja nimelt sellesama vaatenurga alt: raamat soodustab rassismi ja on takistuseks selle vastu võitlemisel. 

Kõigi maade aktivistid, ühinege!

Oluline praegusaja tendents on erinevate normaalsuse vastu võitlevate liikumiste konsolideerimine. Veel 1960. aastatel ei leidnud geid ja lesbid ühist keelt, nende ühinemine toimus 1969. aastal pärast nn Stonewalli mässu, konflikt lesbide ja transgenderite vahel lõppes 1973. aastal, edasi läks juba sujuvalt.

Kui tundub, et BLM ja LGBTQIA+ liikumised leiavad ühise keele, siis feministidega tekkis probleem, mis oli viimastele ootamatu. Aafrika ameeriklastest aktivistid aga mäletavad hästi, et ameerika feminismi ikoonilised kujud olid rassistid. Ja mitte moodsad värvipimedad, vaid vanamoodsad „värvinägijad“. Sufražistid eristasid end selgelt abolitsionistidest. Juhtivad sufražetid Susan B. Anthony (1820-1906) ja Elizabeth Cady Stanton (1815-1902) olid küll teoreetiliselt orjapidamise vastu, kuid oma liikumisesse mustanahalisi naisi nad ei kutsunud. Stanton väitis koguni, et endised orjad mõjuvad oma vaesuse ja harimatuse tõttu halvasti kogu USA poliitilisele süsteemile.

​Veel markantsem kuju oli Rebecca Latimer Felton (1835-1930), kirjanik ja aktiivne sufražett, kes jäi Ameerika ajalukku kui esimene naissenaator ja viimane orjapidaja kongressi mõlemas kojas. Felton oli veendunud ja valjuhäälne rassist. Sama sõjakalt nagu ta võitles naiste õiguste eest hariduse ja poliitika valdkondades, võitles ta mustanahaliste õiguste vastu. Ta nimetas neid „pooltsiviliseeritud gorilladeks“ ning väitis, et mustanahaliste haridusele kulutatud raha kasvatab otseselt nende sooritatud kuritegude arvu. Lõunaosariikide tulevik sõltus tema sõnade järgi sellest, kas „elajalikud mustad“ suudetakse alla suruda. Neeger oli tema sõnutsi ennekõike valge naise vägistaja. Ta toetas mustanahaliste lintšimist. 1897. a. kirjutas ta:

„Kui lintšimist on vaja selleks, et kaitsta naise armsaimat omandit (woman's dearest possession) metsistunud inimelajate eest – siis ütlen ma: lintšige, kui vaja, tuhat korda nädalas.“

Selliseid asju on raske andestada ja unustada. Seda enam, et isegi 21. sajandi feminism kannatab valgesuse ning mõne arvates isegi valge suprematismi all. 

Rassistlikud feministid: Rebecca Latimer Felton ja Virginia Woolf

​Näiteks praegu kõige värskema feministliku suuna, nn intersektsionaalse feminismi esindajad peavad väga lugu Virginia Woolfist ning liidavad ta isegi tagantjärele feministliku liikumisega. Aga Virginia Woolf, kes oli tõepoolest väga andekas kirjanik, oli samuti veendunud rassist ega häbenenud kasutada vastavaid klišeid oma loomingus.

Harriet Beecher Stowe (1811-1896) ja Harper Lee (1926-2016)

Womanism

Paljud mustanahalised naisõiguslased isegi väldivad enda kohta feministi sildi kasutamist, kuna rassism on selle diskrediteerinud  (vrd ka siin)​, nende ideoloogia on 1980. aastatel välja kujunenud womanism. Womanism lähtub postmodernistlikust paradigmast: kui sugu on sotsiaalne konstrukt ja mustanahaliste naiste sotsiaalne maailm erineb drastiliselt valgete naiste omast, siis on ka nende soomaailmad erinevad.

​Feminism on värvipime ning käsitleb tüüpiliselt valgesusele valge naise probleeme universaalsetena. Womanism’is on sugu lahutamatult seotud nahavärviga, kuid must nahavärv ei ole womanism’i osa, vaid pigem suurendusklaas, mille läbi vaadeldakse sugu ja soo probleeme: rassiline identiteet tuleb enne soolist. Ja kui feminism püüab opereerida ratsionaalsete ja isegi juriidiliste mõistetega, rõhutavad womanistid oma spirituaalsust, mis pärineb Aafrika traditsioonidest. Valge feminism kehtestab naist kui isiksust ning individualism on tüüpiline valgesuse tunnus. Mustanahalisele naisele on perekond ja kogukond tähtsamad kui tema ego.

Hõõrumised BLM aktivistide ja radikaalse feminismi vahel ei tähenda, et neil puuduksid kontaktid diskursiivses sfääris. Nt süüdistavad mõlemad oma vastaseid objektiveerimises: feministid „patriarhaalseid“ isaseid, BLM liikumine aga valgesuse kandjad. Keerulisemad lood on individualismiga. Osa feministe leiavad, et individualism on (valge) mehe omadus, kuid tänapäeva feminismis on esindatud ka teine suund – individualistlik feminism, mis vastandab ennast nii maskuliinsele individualismile kui ka eelmise generatsiooni feminismile selle naiste solidaarsusega (female solidarity) ja „õeskonna“ (Sisterhood) ideaalidega.

Veel keerulisemad on BLM liikumise suhted keskkonnaaktivistidega. Ühelt poolt kohtame loosungeid, et valged on kogu looduse ära rikkunud, teiselt poolt aga on just valged suprematistid ja päris natslikud grupeeringud juba ammu võtnud kasutusele pseudoökoloogilise terminoloogia nagu verepuhtus, segaverelised, võõrliigid jne. Veendunud rassist oli ka legendaarne naturalist ja looduskaitse looja USAs John Muir (1838-1914).

Probleemi juured on aga sügavamad. Ökoloogiline liikumine on kui mitte otseselt teaduslik, siis vähemalt teadussõbralik. Vrd Greta Thunbergi üleskutset uskuda teadust (ei taha ironiseerida, aga kui teadusest saab usuobjekt, siis ei ole see enam teadus). ​Seevastu BLM liikumine on meelestatud „euroopaliku“ teaduse vastu ja eriti puudutab see loodusteadusi, nn STEMi (science, technology, engineering, and mathematics). Ja ehkki teadlased, sh loodusteadlased vannuvad BLMile truudust, korraldavad selle toetuseks streike, on sellel vähe tähtsust. Aafrika ameeriklased ei armasta rassistlikku teadust: STEMis on ebaproportsionaalselt vähe mustanahalisi, aga neid on seal vähe suures osas ka selle tõttu, et need valdkonnad ei paku suurema osale mustanahalistele huvi. Samuti on arvatud, et geneetika, evolutsiooniline bioloogia ja ökoloogia on nii läbi imbunud valgesusest, et Aafrika ameeriklased väldivad neid valdkondi. Järjest suuremat hoogu võtavad liikumised #ShutDownAcademia ja #ShutDownSTEM. 

Heade kavatsustega sillutatud tee

Tuleme tagasi klassikalise rassismivastasuse juurde ja vaatleme, miks see evolutsioneerus nii kummalises suunas. Kuidas juhtus nii, et rassismivastane võitlus, mis 1960.-1970. aastatel näis juba võidetud, on endaga kaasa toonud sellised tulemused?

Kui mustanahalised said 1960. aastate keskel poliitilised ja juriidilised õigused, selgus, et sellest ei piisa, sest eelnenud ebaõiglusel ja diskriminatsioonil olid olulised sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed: mustanahalisel ja valgenahalisel ameeriklasel (kui mitte võtta üksikisikuid eraldi, vaid vaadata statistilist tervikpilti) ei olnud ellu astudes võrdseid võimalusi. Nii tekkiski positiivse diskrimineerimise (affirmative action) kontseptsioon. Positiivsest diskrimineerimisest rääkis juba Kennedy, kuid igapäevaelu reaalsuseks muutus see Clintoni administratsiooni ajal.

Kõvalepõige: Kes kuulub etnilisse vähemusse?
Nimekiri vähemustest, kes kuuluvad positiivse diskrimineerimise alla, varieerub osariigiti, kuid selles on alati Aafrika ameeriklased ja latiinod (neid nimetatakse tihti sõnaga ’hispanic’, ehkki silmas ei peeta ei hispaanlasi ega muidki eurooplasi), tihti ka põlisameeriklased, kuid ennekõike jutt käib nimelt mustanahalistest. Ehkki retoorika tasandil on positiivse diskrimineerimise üheks eesmärgiks rahvusvähemuste suurem kaasatus, ei laiene positiivne diskrimineerimine ühelegi Euroopa ega Aasia rahvale. Kui ma olin veerand sajandit tagasi New Yorkis Citibanki klient, siis oli pangaautomaadi avavaates valik kaheksa keele vahel: inglise, hispaania, prantsuse, kreeka, vene, hiina, jaapani ja korea. Nüüd pakub sama pank DC-s sellist keelevalikut:

​On ilmne, et nendes linnades on tegemist tublisti esindatud vähemusrahvastega. Neil aga ei ole mingeid soodustusi ei kõrgkooli sisseastumisel ega tööturul. Põhjus on ilmne: nad saavad ise hakkama. Pealegi ei ole nad olnud ajaloolise ülekohtu ohvrid. Seepeale on mõned Hiina ameeriklased õigustatult väitnud, et ehkki nad formaalselt orjad ei olnud, olid nende töö ja elutingimused nt kaevandustes sama halvad ja alandavad ning nemadki olid rassismi ohvrid. Ametliku õigustust pole ma kohanud, mitteametlik on aga see, et orjus mõjutab ka järgmisi generatsioone, välja on pakutud isegi termin PTSS (post traumatic slave syndrome). See on aga minu meelest väga libe tee, mis avab rassismile erinevaid võimalusi (vrd).

Tahan rõhutada, et iseenesest ei ole positiivse diskrimineerimise idee vale, vale oli aga selle teostus, mis on hea näide selle kohta, kuidas head kavatsused sillutavad põrguteed. Selle asemel, et aidata ja ergutada mustanahalisi noori olema edukad ühiskonnaliikmed, nt läbi grantide, stipendiumite ja teiste vahendite, soodustasid positiivse diskrimineerimise meetmed edutust. Aafrika ameeriklaste seas juurutati arusaam, et neile ollakse võlgu eelmiste generatsioonide diskrimineerimise eest. Kes on võlgu? Riik, ühiskond, valged üldse. Mille eest? Orjuse, Jim Crow’ seaduste, süsteemse rassismi ja jne eest.
​
Positiivsel diskrimineerimisel on ka negatiivne pool – see tuleb kellegi arvelt. Kui kahe võrdse kandidaadi puhul tuleb eelistada etnilisse vähemusse kuuluvat kandidaati, siis võib esiteks juba see tekitada rahulolematust nende seas, kes selle meetodiga välja jäävad, teiseks aga on tekkinud tänu sellele, et võrdsuse kriteeriumid on ähmased, tendents eelistada peaaegu võrdseid vähemuste kandidaate, mis aga viib taseme languseni. Selle lõpptagajärjeks on rassismi uus kasv. On olnud mitmeid juhuseid, kui üldiselt rassimivastane valge ei usalda oma lähedasi mustanahaliste arstide hoolde – mitte seepärast, et talle ei meeldiks mustanahalisted, vaid seetõttu, et ta kahtlustab, et need said oma diplomi ja töökoha tänu afirmatiivsetele aktsioonidele. 

​Hiljuti plahvatas skandaal prestiižikates USA ülikoolides, kui Ühendriikide Justiitsministeerium avaldas kaheaastase uurimise tulemuse, süüdistades Yale’i Ülikooli rassilises ja etnilises diskrimineerimises. Dokumendi järgi on “võrreldes Aafrika ameeriklastega samade akadeemiliste näitajatega Aasia ameeriklastel ja valgetel sissesaamisvõimalus vaid üks kümnendik kuni üks neljandik“ (vrd ka siin). See olevat vastuolus 1964. aastal vastuvõetud Kodanikuõiguste aktiga ning tekitab ühiskonnast viha ja lõhestumist. Yale’i ülikool tõrjus need süüdistused tagasi väitega, et lisaks nahavärvile ja etnilisele päritolule arvestab ülikool terve rea teiste näitajatega, ning viitas pretsedentidele, mis leidsid lahenduse USA ülemkohtus. Siiski ei ole osa sedalaadi kaebusi veel lõplikku lahendust leidnud. Tuletan meelde, et 2014. aastal kaebas grupp Hiina päritolu ameeriklastest sisseastujaid ebavõrdse kohtlemise pärast kohtusse Harvardi ülikooli. Föderaalkohus leidis küll 2019. aastal, et ülikoolil oli õigus nii talitada, kuid abituriendid kaebasid edasi, see saaga jätkub.

Eeliste kasutamine sisseastumisel on vaid esimese takistuse ületamine akadeemilises karjääris. Kolledžis aga ootavad värsket tudengit ees kaks ebameeldivat tõsiasja. Esiteks on valgeid õppejõude ebaproportsionaalselt palju ja teiseks on ebaproportsionaalselt palju valgeid aineid, kogu curriculum on valges kreenis. Miks peame õppima Platonit (orjapidaja) ja Hegelit (rassist)? Kuhu jääb Aafrika filosoofia? Või siis Shakespeare (rassist), Cervantes (rassist) ja Kipling (rassist)? Ka loodusteadustes sama: kõik valged rassistid: osa avalikud nagu Cuvier või Darwin, teised ilmselt varjavad. Igal pool valged. Valged surnud mehed, täpsustavad feministid.

1993. aastal New Yorgis olin tunnistajaks Columbia ülikooli mustanahaliste tudengite streigile. Nad nõudsid, et ülikoolis oleksid „mustad“ ja „valged“ aineid tasakaalus: sama palju Aafrika aineid kui Euroopa omi. Küsisin tuttavalt professorilt, mis nüüd saab. Ta kehitas õlgu: mitte midagi olulist. Tuletatakse meelde, et just avati kaks uut professuuri Aafrika uuringute jaoks, lubatakse veel paari ja kõik on rahul. Asi nii lõppeski. Nüüdseks on aga olukord oluliselt paranenud, on loodud kolm võimsat õppe- ja uurimiskeskust: Columbia ülikooli Aafrika uuringute instituut (Institute for African Studies), Aafrika ameeriklaste ja diasporaa aafriklaste uuringute kolledž (College African American and African Diaspora Studies) ja Uurimisinstituut Aafrika ameeriklaste valdkonnas (Institute for Research in African-American Studies). Iga õppe- ja teadusasutuse loomine on tervitatav, kuid ainult juhul, kui tegemist ei ole üksnes siltidega, mille taga leiame midagi muud.

​Pean tunnistama, et olen lapsepõlvest saadik kiindunud Aafrikasse, selle ajaloosse ja selle rahvastesse. Elasin südamest kaasa Aafrika dekoloniseerimisele 1960 ja järgnevatel aastatel. Kogusin Aafrika riikide marke (kolm väärtuslikuimat albumit varastati mult ära – siiamaani on kahju, ehkki möödunud on juba üle poole sajandi). Sellepärast vaatasin huviga, mida nendes keskustes õpetatakse ja uuritakse. Aafrikas on sadu erinevaid rahvaid ja keeli, ainuüksi riigikeeli on üle kahekümne. Kõigi kolme institutsiooni peale on vaid üks volofi keelega tegelev lingvist, veel ühe kohta on märgitud, et ta tegeleb suahiili keele ja kirjandusega. Valdav osa ülejäänud õppejõude ja uurijaid tegutsevad ideoloogiaga seotud valdkondades. Õpetatakse mitte niivõrd Aafrika ja Aafrika ameerika ajalugu ja kultuure, kuivõrd kolonialismiga seotud diskursusi, mis on enamasti moodustatud marksistlikule baasile.

Iseenesest ei tee ka sellised asutused halba, eriti kui nad lubavad rassilisi pingeid maandada. Kuid siin on mitu aga. Esiteks, lõpetaja saab prestiižse Columbia ülikooli diplomi, mis eksitab kõige rohkem teda ennast, nagu tal olekski akadeemiline kõrgharidus käes. Teiseks demotiveerivad need „valgete“ ainete õppimist. Ning kolmandaks, mis on kõige olulisem, blokeerivad need tõelisi uuringuid ja teadmisi nii Aafrikast kui ka Aafrika ameeriklastest. Ma tahan väita, et Aafrikal, kust me kõik pärit oleme, on iseseisev ülisuur väärtus, mille taandamine valgele kolonianismile ja sellevastasele võitlusele on ülimalt ebaõiglane. Ka Aafrika ameeriklased pakuvad palju huvitavat uurimisainet.

​Kui ma elasin pool aastat New Yorkis, suhtlesin erinevalt oma ülikooli kolleegidest ka kodututega (57% kodututest on mustanahalised ja kokku on kodutuid New Yorkis üle 130 000), eriti ühega, kes kerjas Broadway’l Columbia ülikooli vastas. Kui ma pärast kaebasin kolleegidele, et ma saan tema kõnest ainult osaliselt aru, imestasid nad, et ma üldse millestki aru saan, sest kodututel on oma keel, mis erineb nii Ameerika inglise kui ka Aafrika ameerika inglise keeltest. Tahtsin selle kohta lugeda, aga selgus, et seda polegi uuritud. Vaatasin praegu uuesti järele ega leidnud ühtegi lingvistilist uurimust. Küll aga on ohtralt soovitusi, kuidas kodutuid tuleks poliitiliselt korrektselt nimetada: nimelt mitte kodutuks, vaid inimeseks ilma koduta. Ameerika suurlinnad ja eriti New York on paabel, kus on esindatud kümned keelerühmad ning leidub mitmeid Aafrika (mitte Aafrika Ameerika) keeligi. See on tõepoolest lingvistiline eldoraado ja mul on kahju, et Columbia ülikooli vastavad institutsioonid sellega ei tegele.

Ning võib-olla põhiline: positiivne diskrimineerimine on lõppkokkuvõttes kahjulik ka Aafrika ameeriklastele ning sellest saadakse järjest rohkem aru. Positiivne diskrimineerimine põlistab ebaõiglust mustanahaliste suhtes, jäädvustab nende marginaliseerimise ja soodustab rassismi. Nii kirjutas veel 2003. aastal tuntud publitsist ja Pulitzeri preemia laureaat Leonard Pitts Jr.:

"Paljud küsivad, kas mustanahaline professionaal on ametis oma oskuste ja võimete pärast või tänu positiivsele diskrimineerimisele? Kahjuks jätab positiivse diskrimineerimise poliitika vastamata paljudele küsimustele mustanahaliste hariduse, oskuste ja võimete kohta. 
​
Ma üritan vastata rahulikult. Kuid see ei ole kerge. Sest ruumis on elevant: suur, kärarikas ja haisev, kuid ükski hea inimene teda ei märka. Elevant on see lihtne tõsiasi:
​
Valged on tänu positiivsetele meetmetele selle riigi ajaloos suurimad võitjad.
​
See ei ole retoorika ega metafoor. See on puhas tõde."

​Leonard Pitts Jr on tuntud oma käredate ütlustega. Kui 2007. aastal viis mustanahalist ründasid, röövisid, piinasid, vägistasid ja lõpuks tapsid armunud Channon Christiani ja Christopher Newsomi, korraldasid rassistid selle peale mitu aktsiooni; eriti pahandas neid asjaolu, et nende meelest vaikib peavoolumeedia selle kuriteo maha. Leonard Pitts reageeris sellele, öeldes, et on neli sõna neile valgetele ameeriklastele, kes selle tragöödia pärast tunnevad end kannatajatena: „Cry me a river“ (Nutke mulle jõgi). Nii et mingit kahtlust Pittsi rassismivastasuses olla ei saa.

(jätkub)