19.-20. aprillil toimub Tallinna Ülikoolis (Uus-Sadama 5, Tallinna Saal) võrdlevale värsiteadusele pühendatud rahvusvaheline konverents Frontiers in Comparative Metrics 2. In memoriam  Lucyllae Pszczołowskae. Konverentsist võtavad osa maailma juhtivad värsiteadlased Paul Kiparsky (USA), Nigel Fabb (Suurbritannia), Kristin Hanson (USA), Tomas Riad (Rootsi) jt. Võõrustame värsiuurijaid Hollandist, Itaaliast, Kanadast, Norrast, Portugalist, Prantsusmaalt, Rootsist, Soomest, Taanist, Tšehhist, USAst ja Venemaalt.
        Konverentsi peateemad on värsiteooria ja võrdlev meetrika, värsianalüüsi meetodid, uued suunad indoeuroopa ja soomeugri meetrikas, meetrika ja muusika, kirjalik ja suuline tekst, värss tõlkes.
        Konverentsi toetavad Eesti Teadusagentuur, Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut ja Poola saatkond. Lähem info on kättesaadav konverentsi veebilehel. Esitletakse uut rahvusvahelist ajakirja "Studia Metrica et Poetica", mida saab kohapeal osta kirjastuse hinnaga.
        Kõik huvilised on oodatud ja sissepääs on vaba.             

Eilses Delfis oli väga oluline informatsioon, mis sidus omavahel kolm asja: Ukraina praegused arengud, sündmused Kirde-Eestis rohkem kui 20 aastat tagasi ja Vladimir Putini isiku. Natuke kummastav oli vaid lugeda Eestit nii olulises mõttes puudutavaid asju rahvusvahelise uudistekorporatsiooni vahendusel. Kuid lausa piinlikuks muutub asjaolu, et juba peaaegu aasta tagasi ilmus see informatsioon vene keeles, kusjuures siinsamas Eestis, venekeelses Postimehes. Väga kahetsusväärne on, et eestikeelne Postimees seda teemat ei kajastanud ning veelgi enam, Eesti meedias ei leidunud üldse kedagi, kes oleks seda informatsiooni tähele pannud.
        Möödunud sajandi 80ndate aastate lõpul Eesti vabadusvõitluse ajal oli levinud järgmine arusaam Eesti ühiskonna tulevasest rollist Euroopas: kuna me nii hästi tunneme Venemaad ning seal toimuvaid sündmusi ja protsesse, siis Eesti võib mängida omamoodi informatsioonilise silla rolli, tutvustades Euroopale Venemaad ja hoiatades sealsete ohtude eest. Paraku kujunesid asjad nõnda, et me ise peame sisse tooma ajusid ja informatsiooni, selleks et aru saada, mis toimub meie naabrite juures, ja seda ka küsimustes, mis on meile eksistentsiaalse tähtsusega. Ignorantsuse hea kaaslane on naiivsus ja kriitikavabadus, mida näeme Ukraina sündmuste kajastamises. Vahel tundub, et tegemist on lihtsalt Vene meedia kriitikavaba refereeringuga.
        Hiljuti küsiti minu käest ühel avalikul dispuudil, miks eestlased peavad oskama vene keelt. Vastasin kujundlikult: kui sa elad vulkaani nõlval, peavad sul olema vähemalt algelised teadmised vulkanoloogiast. Peab oskama keelt, aga peab oskama ka (kriitiliselt) mõista sõnumeid, mis on selles keeles kirjutatud. Eesti-taoline riik ei saa tänu oma geograafilisele positsioonile endale lubada ignorantsust Vene asjades.
      

... Samal ajal kui ma kirjutan neid ridu, käivad Ida-Ukrainas verised lahingud. Osad on jaotatud. Ei tea, kust välja ilmunud relvastatud üksused hõivavad administratiiv- ja jõustruktuuride hooneid, kohalikud tsiviilelanikud aga takistavad Ukraina vägede ja politsei liikumist. See "spontaanne" tegevus on hästi koordineeritud.
... Venemaa senaator Igor Morozov hoiatab: kui Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ei lõpeta Venemaa survestamist seoses Ukrainaga, loobub Venemaa kõikidest lepingutest inimõiguste valdkonnas, k.a surmanuhtluse moratooriumist. Teisisõnu: Venemaa rahvas on oma valitsejate pantvang: "Kui te ei lõpeta, hakkame me taas oma inimesi tapma."
... Ajaloo ümberkirjutamise vastu võitlev president Putin andis korralduse teha kiires korras korrektiivid Krimmi ajaloo kajastustes.

Ent kõik ei ole nii trööstitu.

... Põhjanabal püstitati Tšetšeeni Vabariigi lipp.
... Asepeaministr Dmitri Rogozin teatas, et Venemaa läheb kuu peale ja jääb sinna. "Kuu saagu meie omaks!"

                                *            *            *
Lõpetasin hiljuti essee ajakirja "Tuna" jaoks, kus käsitlesin üht episoodi George Orwelli elust, mis tekitas suurt segadust tema austajate seas ja rõõmustas tema vastaseid. Nimelt koostas Orwell krüptokommunistide nimekirja, mille ta 1949. aastal edastas Briti vastuluurele. Valisin selle teema seepärast, et see muutus ootamatult jälle aktuaalseks.

Mis mind kõige rohkem Venemaa Ukraina/Krimmi avantüüris masendab, on isegi mitte alatu agressioon, millele järgnes võõra riigi osa jultunud annekteerimine, vaid kodanikuühiskonna hävitamine Venemaal. Ma tunnen kogu hingest Ukrainale kaasa, kuid veel rohkem on mul kahju Venemaast. See, mida Putin tegi Venemaaga, on palju halvem ja ohtlikum kui sõjajõu kasutamine Ukrainas.
                                    *            *            *
Nõukogude ajal olid tele- ja raadiodiktoritel spetsiifilised intonatsioonid, mis lõid eriti välja venekeelses meedias. Diktor rääkis võõra häälega, see oli nagu akustiline mask, mis oli talle valeliku informatsiooni edastamisel omamoodi hügieeniliseks vahendiks. Mäletan, kuidas perestroika ajal rõõmustasin, kui äkki vene telediktorid hakkasid rääkima normaalse intonatsiooniga, ühesõnaga inimkeeles. Valest vabanemine hõlmas mitte üksnes sõnumite sisu, vaid ka diktorite kehakeelt ja häälekõla. Tundus, et see protsess on pöördumatu.
         Eksisin. Juba paar nädalat tagasi tundsin, et ma ei suuda enam vaadata venekeelse televisiooni uudiseid, isegi mitte niivõrd sõnumite sisu pärast (silmadega loen ka hullemaid valesid), vaid lihtsalt kõla pärast. See jutt, mis tuli ekraanilt, oli mulle füsioloogiliselt vastuvõetamatu. See on isegi halvem kui stagnaajal, kuna nõukaaegsele võltsile on lisandunud huligaanlik nahaalsus.
          Saage tuttavaks: Vene meedia uus staar, Dmitri Kisseljov (mitte segamini ajada Ukrainasse emigreerunud kuulsa ajakirjaniku Jevgeni Kisseljoviga, kes Dmitri Kisseljovi kohta ütleb, et see pole isegi tema nimekaim), kes on Ukraina kriisi ajal teinud peadpööritava karjääri: temast on saanud Putini isiklik lemmik ning telenägu nr. 1. Kuuldavasti sai tema karjääri murdepunktiks järgmine lõik:

Selgus, et Ukraina kriis on Rootsi, Poola ja Leedu vandenõu tagajärg, kes tahavad võtta revanši lüüasaamise eest Poltaava lahingus (1709) ning Rootsi olevat siiamaani ihunud kättemaksu, kuna sõjaväelaste mundris on mingisugused Karl XII ajast pärinevad elemendid. Rootsi on üldse paadunud maa, kus lastest tehakse seksuaalsed invaliidid jne. Silmagi pilgutamata laob Kisseljov ühe vale teise järel. Kes on vähegi koolis ajalugu õppinud, teab, et poolakad olid tol ajal Peetri liitlased, mitte vaenlased. Jne. Vale on nii jõhker, et ta ei püüa seda isegi varjata, näidates Carl Bildti pähe Saksamaa endist välisministrit Guido Westerwellet. Siiski seab ta vahel Venemaale lääneriike hoopis eeskujuks. Teises saates teatas ta, et USAs põletatakse geide südameid (õnneks vist siiski pärast nende surma).
        Oleks siis asi vaid võimus või meedias, ühesõnaga, ühiskonna fassaadis. See, mis hakkas fassaadi all toimuma (ning saavutati jällegi vaid paari nädala jooksul), on veelgi halvem. Putini-vastane väljaütlemine privaatvestluses võib osutuda ohtlikuks, kusjuures oht ei lähtu salapolitseist, vaid valvsatest kodanikest. Tüüpiline näide. Mõõduka opositsioonilise liikumise „Golos“ (nende agenda on valimiste aususte monitooring https://www.facebook.com/golosinfo) liikmed sõitsid rongiga Jekateringburgist Novosibirskisse, et jälgida sealseid linnapeavalimisi. Nende omavahelisesse vestlusesse sekkusid agressiivselt algul kaasreisijad, siis ka rongisaatja. Nad lahkusid vagunist rongi restorani, kuid neile tuldi järele, kutsuti politsei, kes neid tegelikult raevunud kaassõitjate eest kaitses. Viimane oli asjakohane, kuna siirale ja raevukale sõimule lisandus füüsilise vägivalla oht. „Kuidas te julgete teha Venemaa-vastast propagandat?“ (jutt käis Putini poliitikast Krimmis, kusjuures tegu oli omavahelise privaatse vestlusega, kus Venemaad ei mainitud kordagi), „Kuidas maa võib kanda selliseid inimesi, kes kritiseerivad Putinit?“ jne. Siiski tõsteti nad rongilt maha, viidi politseijaoskonda, kus nad kahe tunni jooksul kuulati üle, kuid, nagu ütlevad „Golosi“ liikmed, võrreldes kaasreisijatega rongis käitus politsei tsiviliseeritult. Tuleb üle korrata, et tegu on järsu muudatusega, mis toimus sõna otseses mõttes paari nädalaga.
                                *            *            *
Seoses viimase aja sündmustega Venemaal, Ukrainas ja ka meil Eestis palutakse mul pidevalt seletada, mis see Vene hing on ja mida see hing tahab. Olen tavaliselt vastanud poliitiliselt korrektses stiilis, et hing on inimesel (vähemalt mina usun seda), mitte rahval ega riigil. Samas midagi minu enda hinges kripeldab. Kui lugeda, kuulata või vaadata Vene ofitsioosset meediapropagandat, võiks ju sellesse suhtuda lihtsalt kui labasesse valesse, inimesed lihtsalt teevad oma räpast tööd ega usu ise ka seda, mida nad kirjutavad. Eriti kui arvestada, et veel mõne aja eest tuli nende sulest või suust palju normaalsemat juttu. Igasugune süvasemiootiline analüüs tunduks siin kohatu ja lausa profanatsioonina. On aga üks aga. Nendest valelikest sõnumitest paistavad läbi mulle tuttavad mallid, mis on esindatud ka täiesti teistsugustes tekstides ja siin juba analüüsiainest leidub.
        Võtame kaks sõnumit. Esimene on eespool mainitud odioosselt ajakirjanikult Dmitri Kisseljovilt. Dmitri Kisseljovi saated on nii räpased, et Euroopa Liit deklassifitseeris ta ajakirjanikust ametnikuks ning lülitas ta 21 Venemaa ametniku nimekirja, kellele on kehtestatud sissesõidukeeld Euroopa Liitu. Omalt poolt ühines selle keeluga ka Norra, kes pole EL liige, ent kus Kisseljov oli aastaid töötanud. Nüüd Kisseljovi kommentaar sellele otsusele. Ta ütleb, et Venemaa ja lääne vahele on jälle langemas raudne eesriie ning reporter küsib talt: "Kes siis teie meelest langetab praegu raudse eesriide? Kumb pool?" Tema vastab: "Me vahetasime rollid. Venemaa on sõnavabaduse poolt, aga lääs enam mitte. Tekkis tektooniline nihe, tsivilisatsiooniline. Venemaal saab rääkida kõike iganes, on erinevad telekanalid, internetti ei blokeerita, raadiojaamu ja ajalehti on igas diapasoonis. /.../ Ei tohi vaid seda, mis on otseselt Konstitutsiooniga keelatud." Jne. Pussy Riot, kaasaegne kunst, homopropaganda... Kisseljov vajutab kindla peale nendele nuppudele, mis peavad Venemaa kodanikus esile kutsuma vastikuse ja viha reaktsiooni.
        Kõige sellega on mõttetu hakata vaidlema. Kisseljov teab suurepäraselt, et opositsiooniline meedia surutakse maha, ainsa sõltumatu telekanali Dožd suhtes on kehtestatud sanktsioonid, mis sundisid selle sulgema, igal vähelgi sõltumatul meediakanalil (nagu nt lenta.ru) on välja vahetatud toimetajad, et internetisaite nimelt blokeeritakse, et esimene asi, mida okupatsioonivõimud Krimmis tegid, oli kõikide ukrainameelsete ja sõltumatute meediakanalite sulgemine, millega kaasnes vägivald ajakirjanike vastu jne. Tema teab seda. Ajakirjanik, kes teda intervjueerib, teab seda samuti. Lugejad teavad seda. Kuid see ei häiri. Vastupidi, selline jutt läheb väga hästi peale. Selles nähakse isegi mingit kõrgemat tõde. 

Võtame nüüd täiesti teistsuguse autori teistsuguse teksti. Vene teisitimõtleja ja Putini kriitik Sergei Kuznetsov, kes hiljem palus välismaal poliitilist varjupaika, kirjutas seoses Orwelli nimekirjaga:
        "Minu noorpõlve iidol, sajandi ühe kõige õudsema raamatu autor George Orwell oli Briti valitsuse informaator, kes teatas külma sõja ajal oma tuttavate kommunistlikest hoiakutest. Tema paberitest on leitud nimekiri, mis hõlmab selliseid tuntud inimesi nagu Charlie Chaplin, George Bernard Shaw ja John Boynton Priestley. Neid kõiki iseloomustatakse kui krüptokommuniste. /.../ Tema vastumeelsus kommunismi suhtes on arusaadav, kuid kust sa ka ei vaataks, see on tavaline pealekaebamine, mis ei tee totalitarismiga võitlejale au. /.../
        Sellele on seletus. Võitlus millegi vastu nõuab oma võitlusobjekti küllaltki head tundmist. Jahimees omandab jahitava tavad, antikommunist aga kommunistliku loogika. Arvatavasti on selleks, et kirjutada sellise raamatu nagu "1984", vaja olla mitte üksnes inimene, kelle peale on kirjutatud kaebekirju, vaid ka inimene, kes ise kaebekirju kirjutas. Winston Smith /"1984" peategelane -- ML/ kartis, et ükskord ta karjub öösel: "Ma vihkan Suurt Venda!" Arvatavasti Orwell ise kartis ärgata üles karjega: "Ma armastan Suurt Venda!""

Tundub, et Dmitri Kisseljoviga ei ole Sergei Kuznetsovil midagi ühist. Üks on diktatuuri kehtestamise aktiivne tööriist, teine võitleb selle vastu. Kuid kahjuks on need pinnavirvendused. Sügavuses on ühed ja samad mehhanismid. Ja nii pole ime, et Dmitri Kisseljov oli perestroika ajal progressiivne ja läänemeelne ajakirjanik, kes Vilniuse teletorni rüüstamise kajastuse eest sai Leedu president Brazausauskaselt medali. Sergei Kuznetsov aga muutus pärast läände sattumist nagu nii mõnigi endine Nõukogude dissident ägedaks lääne ühiskonna kriitikuks. Kõikidel nendel juhtumitel käivitub vene kultuuri süvamehhanism: lääs (mida selle all mõeldakse, on igale venelasele selge, erinevalt "lääne inimestest", kus isegi näiteks katalaanid ei näe endas ühisjooni andaluuslastega) on pahupidi pööratud Venemaa. Sellel mudelil on kaks varianti: 1) Venemaa miinusmärgiga, sellisel juhul on "lääs" idealiseeritud maa ja ühiskond, kusjuures peamised lääne hüved vastavad kõige akuutsematele Venemaa valupunktidele, 2) Venemaa plussmärgiga, sellisel juhul vohab "läänes" kõik, mida Venemaal vihatakse ja kardetakse.
        Mis on Venemaal kõige püham ja kõige armastatum? Teadagi: Putin ja lapsed. Ja läänes rüvetatakse neid mõlemaid. Mõnikord isegi koos. Kui panna google'isse otsisõna 'костюм путина', tuleb kohe ligi kolm miljonit vastet. Võimalik, et kusagil tuleb juttu ka sellest, milliseid rõivaid eelistab Putin kanda, kuid valdav enamus räägib millestki muust. Nimelt teatas Irina Bergset, "lihtne vene inimene", nagu ta ennast nimetas, et Norras, sellel jubedal, verisel viikingite maal, on kogu elanikkond pedofiilid, ja tema nelja-aastast poega vägistavad pidevalt kõik tema Norra sugulased ja tuttavad (k.a tema norralasest mehe väga eakad vanemad). Kuid sellest on vähe. Enne vägistamist panevad nad pojale selga Putini ülikonna. Seda on raske kommenteerida. Vastav videolõik on siin. Lühendatud variant:

Kes oled võinud arvata, et Putin on Norras nii kuum, et ainuüksi tema ülikond erutab seksuaalselt kohe kogu elanikkonda?
        Lihtsalt üks hull naine? Võimalik. Kuid siiski ei saa olla terve selline ühiskond, kus niisugused inimesed juhivad avalikke organisatsioone (mille nimetus on Venemaa emad), kelle sõnumeid tiražeerivad ajalehed ja televisioon, kes esineb mitmetuhandelistel miitingutel ning kelle sõnad leiavad ühiskondlikku heakskiitu. Jne. Kui siin keegi on hull, siis ennekõike ühiskond.
       On ammu teada (vrd Czesław Miłosz, Leszek Kołakowski, Jossif Brodski jt), et diktaatorlikud režiimid ja nende propagandistid kasutavad keelt nõnda, et sõnadel on kindel osutus, kuid neil puudub sisu. Õigemini, sisu varieerub vastavalt režiimi nõuetele. Sellist keelemehhanismi on suurepäraselt kirjeldanud Orwell oma romaanis "1984". Kuid asi ei ole ainult diktaatorites. Ka demokraatlikus ühiskonnas minnakse tihti sellise sõnakasutusega kaasa, nt Inglismaa vasakpoolsed intellektuaalid nimetasid enne sõda oma demokraatlikku ühiskonda fašistlikuks. 1940. aastal kirjutas Orwell oma kirjastajale Victor Gollanczile: „Mis minus praegu muret tekitab, on teadmatus, kas lihtrahvas sellistes riikides nagu Inglismaa tajuvad erinevust demokraatia ja despotismi vahel piisavalt hästi, et tahta oma vabadust kaitsta. [...] Intellektuaalid, kes osutavad sellele, et demokraatia ja fašism on üks ja seesama asi jne, masendavad mind kohutavalt.“ Orwell ei lasknud ennast nendest sõnadest eksitada ja pühendas oma elu lõpuni kogu oma jõu võitlusele selle eest, et lääne ühiskonnas ei võidaks stalinlik sotsialism (Ingsoc "1984-s").
       Kultuurifilosoof Boris Groys nimetas Venemaad lääne alateadvuseks. Ma ei oska hinnata, kui õigustatud selline määratlus on, kuid need arusaamad, mis Venemaal on läänest, ei tulene Euroopa või Ameerika reaalsusest, vaid mingisugustest sügavatest kultuurilistest stereotüüpidest (et vältida sõna 'alateadvus').

Viimase paari kuu sündmused Ukrainas ja veel mõningates Venemaa naaberriikides tuletavad eriti eredalt meelde vana tõe: kui tahad vaenlast hävitada, korrumpeeri ta. Juba kuulus Vene väejuht Kutuzov saatis enne iga lahingut türklastega nende väejuhile rikkalikke kingitusi (veel sajand varem otsustas Peeter I hiiglasliku altkäemaksuga juba sisuliselt Türgi vägedele kaotatud sõja saatuse). Ka uuemal ajal on sagedane skeem järgmine: alguses korrumpeeritakse rivaali eliit, siis korraldatakse provokatsioone ning nendele järgneb sõjaline agressioon. Ukraina sündmused on sellest peaaegu et musternäide. Kuid kahjuks mitte ainult need. Terve rida lääne liidreid on Putinit otseselt või kaudselt toetanud. Ning peaaegu alati on tegemist inimestega, kellel on mängus suured isiklikud huvid, nagu nt Saksamaa ekskantsler Schröder. Paraku on selliseid inimesi ka Eestis ja seda ka tipp-poliitikute seas.

Tallinna linnapea aastaid väldanud kahtlased tehingud ei kujuta endast mitte üksnes moraalset või isegi juriidilist probleemi, vaid olulist julgeolekuriski.

Et paar tuntud luuserit korraldavad Eesti-vastase ja Putinit toetava performance'i, ei omaks iseenesest mingit tähtsust. Isegi Ukraina sündmuste kontekst ei tee neid otseselt ohtlikeks. Oluline on aga see, mis nendele asjadele järgneb. Eilsest Izvestijast võis lugeda, et venemeelsed on Tallinnas plaaninud kaks väljaastumist. Peab tundma praegust Venemaa meediat. Izvestija-taolised väljaannete eesmärk ei ole lugeja informeerimine toimunust, nende funktsioonid formuleeris juba Lenin: lugeja informeerimine ei ole üldse selle ülesanne, ajaleht peab olema agitaator ja propagandist, kuid ennekõike kollektiivne organisaator ("Millest alustada?", 1901). Vot seda Izvestija teebki -- organiseerib.
         Siinkohal tuleks meelde tuletada pronksiööd, mille ajal "spontaanne" rüüstajate mass liikus kontrollimatus suunas, enamik osalejaid ei teadnud ise, kuhu minna, ei teadnud seda ka Eesti politsei, kuid millegipärast igas kohas olid juba ette ootamas telekaameratega Vene ajakirjanikud. Nendest sündmustest on tehtud erinevaid järeldusi, kindlasti ka rahutuste kuraatorid. Vastavat vene terminoloogiat kasutades oli tegu lahinguluurega, st operatsiooniga, mis näeb välja nagu spontaanne lahing, aga mille tegelik eesmärk on hoopis luureandmete kogumine.
         Ent asi ei ole vaid selles, et provokatsiooni traagelniidid paistavad Venemaalt, teine eesmärk on see, et meie seda teaksime, et a) hirmutada, b) provotseerida vastuaktsioone, nii et tuleksid tublid Eesti rahvuslased ja korraldaksid mingisuguse kähmluse venemeelsega. Eriti hea oleks aga see, kui mingi Venemaa kodanik saaks kannatada või koguni surma. See on just see ettekääne, mida Venemaa vajab.

Olen veendunud, et ainus adekvaatne reageerimisvorm sellistele üritustele on nende täielik ignoreerimine -- nii kõikide eestimeelsete inimeste kui ka meedia poolt. Paraku leiab isegi kõige idiootlikuma putinoidi kõige haledam ettevõtmine tublide ajakirjanike parve, kes lendavad kohale nagu kärbsed s*** peale ja reostavad siis kogu meediaruumi sellega täis. Muidugi, kui Venemaa plaanib suurejoonelist provokatsiooni, siis ta ka teeb selle teoks. Aga ärgem vähemalt võtkem ise sellest osa.

Olen kuulnud, et minu blogi loetakse ka Venemaal tõlkeprogrammide abil. Kuid viimasel ajal olevat juurdepääs sellele (vähemalt aeg-ajalt) blokeeritud, ka minu e-kirjad kippuvad Venemaal kaduma. Kuid mitte ainult minu blogi. Mulle teatati, et on takistatud juurdepääs ka minu publikatsioonidele academia.edu keskkonnas, mis on juba palju tõsisem märk, kuna piirab mitte üksnes mõtteavaldusi, vaid ka akadeemilist vabadust.
    Mind, kes ma elasin aastaid KGB kontrolli all* ja olen pidevalt jälginud Venemaa arengut, see kõik ei üllata. Võtan seda isegi omamoodi tunnustusena. Nüüd aga selgus, et ei avane ka minu isa Juri Lotmani teosed. Sellest kirjutab üks vene kirjanduse õpetaja Venemaal. Paradoks aga seisneb selles, et Juri Lotmani kirjutatud Puškini biograafia on Venemaa gümnaasiumides kohustuslik kirjandus.

* Nt mu telefoni kuulati demonstratiivselt pealt ja vahel ka öeldi sõna sekka (kes mäletavad nõukaaegset telefonisidet, teavad, et aeg-ajalt tekkisid nn valeühendused ja mõnikord võisid ka ise sattuda kellegi vestluse peale, kuid meie pere telefoni pealtkuulamine oli süstemaatiline ja varjamatu). Mu kirju mitte üksnes avati, vaid ka vahetati nende sisu. Nii sain kord värsiteadlaselt Vadim Bajevskilt kirja. Ümbrikut avades imestasin, et käekiri pole tema oma, kuid veel "huvitavam" oli kirja sisu. See algas pöördumisega "Tere, mamulja!" ja järgnes südantlõhestav lugu sellest, kuidas üks sugulane võttis temalt raha, aga lubatud kaminaresti ei valmistanud.

Andsin nõusoleku kandideerida IRLi nimekirjas Euroopa Parlamenti. Mitte et ma tahaksin nii väga sinna trügida (neid soovijaid on piisavalt), aga ma arvan, et suudaksin seal olla kasulik nii Eestile kui ka Euroopale. Nüüd aga seisab minu kui blogipidaja ees dilemma. Ühelt poolt pean vajalikuks valgustada oma seisukohti, mis on seotud Euroopa Parlamendiga (eriti aga valimistega), teiselt poolt ei taha blogi risustada enda valimiskampaaniaga. Seepärast lõin oma veebikeskkonda eraldi lehekülje "EP valimised 2014", kuhu pääsevad need, kellel on selle vastu eraldi huvi.

Viimasel ajal on saanud Putini võrdlusest Hitleriga peaaegu klišee. Selle tõi välja Putinile opositsiooniline vene sotsiaalmeedia, misjärel levis see Lääne ajakirjanduses ja on jõudnud ka poliitikute diskursusesse. Eerik-Niiles Kross näitab oma põhjalikus analüüsis isegi tekstuaalseid sarnasusi Hitleri ja Putini kõnedes Krimmi ja Austria Anschlussi puhul. Selline analüüs on asjakohane ja õige, siiski tahan ma teha Hitleri ja Putini võrdluse kohta kaks täpsustavat märkust ja kaks lisamärkust.
        1. Tegemist ei ole siiski võrreldavate suurustega: üks on originaal, teine selle kahvatu koopia. Hitler töötas koos oma väheste abilistega oma rahvussotsialistlikust ideoloogiast lähtudes vastava retoorika ise välja. Putinil ja tema kõne kirjutajatel ei ole mingit ideoloogiat ja nad lähtuvad Hitleri retoorikast, kusjuures teevad seda avalikult, ma ütleksin, et isegi demonstratiivselt. Käibele on lastud koguni (küll mitte Putini enda poolt) väljend "Üks rahvas, üks riik". Siiski veel mitte üks juht. See teeks asja liiga naeruväärseks.
        2. Ei mäleta enam, kes oli see irvhammas, kes esitas retoorilise küsimuse: "Mis vahe on Putinil ja Hitleril?" ning vastas ise: "Ainult see, et üks neist on multimiljardär." See "ainult" on aga võtmetähtsusega. Hitler uskus oma ideoloogiasse, sellest tulenevatesse eesmärkidesse ja oma missiooni ning Austria Anschluss oli oluline samm selle eesmärgi saavutamiseks. Putin ei usu mitte millessegi. Ta kaitseb vaid oma vara, oma isiklikku võimu ja koguni oma elu. Ülemöödunud aastal alanud protestilaine Venemaal näitas, kui vähe populaarne ta oma rahva seas on, sõltumata nendest numbritest, mille ta võim endale valimistel joonistab. Janukovitši režiimi kokkuvarisemine ja tema kokkuriisutud vara avalikustamine andis Putinile selge signaali, et on vaja tegutseda. Väike võidukas sõda on see, mis toimib alati sarnastes olukordades autoritaarsetes režiimides. Hullumeelne jefreitor saatis enda rahvast surma oma suurejooneliste luulude realiseerimiseks. Putin on valmis sedasama tegema vaid oma isiklike huvide kaitseks.

Ja nüüd kaks lisamärkust. Ei maksa arvata, et öeldu valguses on Putin Hitlerist vähem ohtlik. Olgugi, et tema puhul "ühe riigi, ühe rahva" retoorika on sisutühi, sisaldub selles ohtlik potentsiaal. Pärast Austria Anschlussi selgus, et ka Sudeedimaa sakslased kannatavad tohutult, seejärel aga Ida-Preisimaa jne. Kuni lõpuks vedeles ühe punkri kõrval kellegi põlenud laip.
        Ning teiseks. Anschlussi ajal tervitasid austerlased Hitlerit  ja tema vägesid lilledega, rahvapidustused ületasid oma mastaapsuses Krimmi omi. 1945. ja järgnevatel aastatel nägi Austria juhtkond palju vaeva tõestamaks, et II maailmasõjas ei olnud Austria Hitleri tegude kaasosaline, ei olnud isegi liitlane, vaid hoopis natsi-Saksamaa esimene ohver. Hitleri retoorikat reinkarneerivatel Vene ideoloogidel ja Krimmi elanikel oleks kasulik meeles pidada ka seda.   

Meedias (kahjuks ka Eesti omas) võib kohata täiesti arulagedat arvamust, et olgu Krimmi referendumi legitiimsusega nii nagu on, aga valdav enamik selle elanikke ju hääletaks ka korrektselt läbi viidud referendumil samamoodi. Umbes selles vaimus esines Moskvas ka Edgar Savisaar, nii arutles ka minu eilses postituses tsiteeritud Aleksandr Potšinok: "Referendumi võib läbi viia ükskõik millises variandis -- vaatlejatega ja ilma, vägedega või ilma -- tulemus oleks kindlalt Venemaa ühendamise poolt." Ka mõned tuttavad on mulle väljendanud sarnast seisukohta. Olen kergelt hämmingus, kuna arvasin, et selline juriidiline nihilism on iseloomulik vaid meie idanaabritele. Igal juhul võiksid eestlased mäletada mõndagi minevikust.
        1940. aasta ENSV Ülemnõukogu valimistel said ülekaaluka võidu (92,9%) Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadid, kes said Ülemnõukogus kaheksakümnest kohast kaheksakümmend. Et selline suurepärane Liit on üldse olemas, polnud enne valimisi Eesti rahval mingit aimu.
        Kogu Nõukogude okupatsiooniaja jooksul sai kõikide valimistel ENSVs ülekaaluka võidu kommunistide ja parteitute blokk (tavaliselt 98-99%). Juba esimestel vabadel valimistel ei hääletanud selle bloki poolt mitte keegi.
        Muidugi, valimistel võib juhtuda nii mõndagi. Nt 2011. aasta valimistel oli Venemaal Rostovi oblastis osalusprotsent 146,47% (hiljem nimetas ülemaaline valimiskomisjon neid andmeid ekslikeks). Saja protsendi ületamine Venemaa valimistel ei ole unikaalne, nt Inguššias oli Putini toetus samuti üle 100%, ka Krimmi referendumil hääletas mõnes jaoskonnas üle 100% valijatest. Aserbaidžaanis avaldati valimistulemused kogemata päev enne valimiste toimumist (need on needsamad valimised, mille korraldust Kristiina Ojuland kiitis, vt).
        Juriidilised normid (nii siseriiklikud kui rahvusvahelised) ei ole sisutühi formaalsus. Ei saa rääkida demokraatiast väljaspool õigusriiki, ei saa rääkida normaalsetest rahvusvahelistest suhetest väljaspool rahvusvahelist õigussüsteemi. On mõttetu rääkida Krimmi referendumist okupatsioonitingimustes ning selle mõttetu ettevõtmise tulemused on tühised nii oma vormilt kui ka sisult.

Putin viib Vene vägesid Ukrainasse, okupeerib ja annekteerib Krimmi, ähvardab sõjalise sekkumisega teisi riike ning vaba maailm ei saa seda loomulikult nõnda jätta. Erinevad riigijuhid ja poliitilised liidrid on talle valjuhäälselt ja võimsat retoorikat kasutades väljendanud ühemõtteliselt, et sellist käitumist nad heaks kiita ei saa ja et selline asi rikub mitte üksnes suhteid Venemaaga, vaid kogu Teise maailmasõja järel väljakujunenud rahvusvahelise õiguse süsteemi. Blablabla, vastavad neile Venemaa võimuesindajad, kes ei varja oma põlgust lääne manitsuste suhtes. Eriti sõnakas on nagu tavaliselt Dmitri "Suur Suu" Rogozin, aga ka välisminister Lavrov on sama suhtumist veidi diplomaatilisemalt väljendanud ning veelgi enam, ähvardas omakorda läänt.

Kuid midagi on siiski ka reaalselt tehtud: on koostatud väike nimekiri isikutest, kes ei ole Euroopa Liitu ja USAsse teretulnud. Samuti on ähvardatud külmutada Moskva ametnike pangakontod. Veel on antud Ukrainale üle miljardi dollari selleks, et nad maksaksid ära Gazpromi võlad.
        Kõik see ajab vaid Moskva naerma. Esiteks, viisakeelud puudutavad väga piiratud ametnikuhulka, samas kui nii Vene parlamendi ülem- kui alamkoda andsid rahvusvahelist õigust rikkudes Putinile ühehäälselt loa viia sõjavägi suveräänsesse riiki. Mis aga puudutab Gazpromi võlgu, siis see on nagu otsene Putini premeerimine: need olid lootusetud võlad, mille tagasisaamisega Gazprom, sisuliselt Vene riiklik kontsern, enam ei arvestanudki. Samas on neil raske välja lülitada Ukrainasse minevat gaasi, kuna siis võib Ukraina blokeerida gaasitransiidi Lääne-Euroopasse. Kuid arvatavasti teevad Putini eriti rõõmsaks pangakontode külmutamise ähvardused. Kapitali väljavool on Vene majandusele suur probleem. Nüüd aga toovad hirmunud sulid ja muud toredad Venemaa ärimehed ruttu oma aktivad tagasi Venemaale. Ka seda võib pidada kaudseks Krimmi avantüüri finantseerimiseks.
        Asi pole selles, nagu ei oleks kontode sulgemine või külmutamine efektiivne samm. Kuid see, kuidas seda praegu teostatakse, on väga kummaline. Sisuliselt on Venemaale antud hoiatusmärk ning vastavate transaktsioonide läbiviimiseks piisavalt aega.

Öeldu ei tähenda, et Venemaa on saavutanud võidu ja lääne reaktsioon on mõttetu. Pigem vastupidi, see on Pyrrhose võit, Krimm on väga kahtlase täidisega pirukas. Eesti meedia avaldab erinevaid hinnanguid selle kohta, palju Krimmi ühendamine Venemaale maksma läheb. Putin nimetas arvu üks miljard dollarit. Lääne eksperdid hindavad seda kümnetes miljardides. Kuid antud juhul on võib-olla kõige tõsiseltvõetavam Venemaa majandus- ja poliitikategelase Aleksandr Potšinoki ekspertarvamus. Asi on selles, et Potšinok pole üksnes autoriteetne majandusteadlane, vaid ka Putini poliitika suhtes positiivselt meelestatud autor. Veelgi enam, ta leiab, et Krimmi ühendamine Venemaaga on õigustatud nii ajaloolistel, juriidilistel kui ka psühholoogilistel põhjustel. Kuid ta ütleb, et asjal on veel üks külg: majanduslik ning ta arvutab välja, palju see võiks Venemaale maksma minna. Lüües kõik kulud kokku ja lähtudes pigem minimaalsetest kui keskmistest kuludes, saab ta arvuks kolm triljonit rubla, mis on veidi alla saja miljardi dollari. Kusjuures Potšinok ei arvesta võimalike sanktsioonide majanduslikku mõju, tegu on vaid otseste Krimmi liitmisega seotud kuludega. Putinile opositsioonilised kommentaarid sotsiaalmeedias lisavad veel, et Potšinok ei arvesta korruptsiooni ja riisumisega seotud kulusid, mille arvesse võtmiseks tuleb Vene majanduses lisada tavaliselt veel kusagil 40% (Sotši olümpia puhul arvestati sellele koguni 60%, kuid mõistagi on tegu mitteametlike ja puht hinnanguliste kalkulatsioonidega). Juhtus aga kahjuks nii, et see artikkel oli tema viimane sõnavõtt. 16. märtsil 55-aastane Potšinok suri.