 Eurosaadikute debatist Tartu Ülikooli aulas on juba kujunenud välja hea traditsioon ning üleeilne koosolek ei valmistanud vist kohalviibijatest kellelegi pettumust. Siiski jätsid mulle kõige sügavama mulje diskussandi rollis esinenud Andres Arraku sõnavõtud. Olen alati tema kirjutisi huviga lugenud ning nii mõnigi kord olen pidanud mitte üksnes nõustuma tema seisukohtadega, vaid ka tõdema, et mõtleme sarnastes kategooriates ja isegi sõnades. Nii ka seekord. Rääkides praegusest sotsiaal-majanduslikust olukorrast, ütles Arrak, et seda nimetatakse tihti kapitalismi kriisiks. See aga, mis tegelikult toimub, on hoopis sotsialismi kriis. Ja täpselt nii ongi. Kriisi ei põhjustanud vaba turumajandus, vaid turu solkimine ja seda tihti nimelt erinevate võimuinstitutsioonide poolt. Heaoluühiskonna ideaalid on sotsialistlikud ja suurt vahet pole, kas seda poliitikat veavad sotsialistlik PASOK või "parempoolne" Nea Dimokratia. Sotsialistlikud ideaalid ei ole halvemad kui ükskõik missugused ideaalid. Halb on see, kui neid tahetakse ellu rakendada ning ehkki meetodid tunduvad mitmekesisena, on neil kõigil üks ja sama ühisnimetaja: üle jõu elamine, mis tavaliselt tähendab võlgu elamist. Võlgadega on aga selline paha lugu, et ühel päeval tuleb need tagasi maksta, ja loitsud kapitalismi pahedest aitavad siin vähe.
Keel ja meel on üks eestlaste lemmikloitse, mille taga seisab sugugi mitte vähem armastatud müüt: see, mis on eestikeelne, on ka eestimeelne. Vahel pöördvormis: eestimeelne peab tingimata olema ka eestikeelne. Mõlemad väited on mitte üksnes ekslikud, vaid isegi ohtlikud. Olen korduvalt väljendanud muret, et (sunduslik) eesti keele õpetamine on kasvatanud Eestile suure hulga kvalifitseeritud vaenlasi. Kui ma perestroika ajal -- naiivse lollina -- formuleerisin põhimõtte, et inimene, kes oskab minust paremini eesti keelt (pidades silmas selliseid nagu ma isegi -- migrante või nende järglasi), ei saa olla mu vaenlane, siis praegu kohtan pidevalt endast paremini eesti keelt oskavaid noori, kes on veendunud ja tulihingelised Eestimaa, Eesti riigi ja eesti rahva vaenlased. Seda fenomeni ei saa panna ei Nõukogude Liidu pärandi ega Venemaa propaganda arvele (kas või juba sellepärast, et vähemalt osa neist on Venemaa võimude ja nende propaganda suhtes umbusklikud ja kriitilised). Need vaenlased kasvatasime meie -- Eesti rahvuslased ja patrioodid. Siiski ei tasu olukorda üle dramatiseerida, mingis ulatuses integratsioon toimib ja oskan ise ka tuua hulganisti positiivseid näiteid.  Asi ongi minu meelest selles, et me püüame keerulisi ja tundlikke probleeme lahendada primitiivsete ja üheülbaliste meetoditega. Toetan igati eesti keele osa suurendamist vene gümnaasiumides. Kuid gümnaasiumiõpe peab olema suur väärtus, mitte lõks. Minu meelest peaksid riik ja kohalikud omavalitsused vastava soovi korral aitama kaasa vene eragümnaasiumi loomisele. Mulle ei meeldi oma nimekaimust Tallinna abilinnapea skeemitsemine, kuid iseenesest oleks venekeelne eragümnaasium Tallinnas õigustatud. Sellega seotud hirmud on ülepaisutatud. Ma usun, et valdav enamik lapsevanemaid eelistab panna oma lapsed riiklikusse haridusasutusse ning vene gümnaasiumid täidaksid üsna kitsa niši, olles omamoodi selle aurukatla ohutusventiiliks.
 NPD meeleavaldus Marienplatzil Münchenis 20 aastat hiljem (20.06.2009) See oli pikaks veninud sissejuhatus. Postitus ise on aga mitte venelastest, vaid eestlastest, õigemini eesti noortest. Viimasel ajal märkan nende hulgas kasvavat huvi ja heatahtlikkust Venemaa suhtes, mis kummalisel kombel korreleerub pahatahtliku põlgusega kapitalistliku maailma ja eriti Ameerika Ühendriikide vastu. Mul ei ole vähimatki Venemaa-armastuse vastu ning algul suhtusin sellesse isegi entusiasmiga (olles päritolult 100% juut ja poliitiliselt identifitseerides end ühemõtteliselt Eestiga, pean ma ennast kultuuriliselt venelaseks). Paraku aga selgub, et peaaegu alati peitub Venemaa-armastuse taga masendav ignorantsus vene asjades ning põhjus on halenaljakas. Möödunud sajandi 70.-80. aastate koolinoored ja tudengid oskasid vene keelt, olid kursis üleliiduliste sündmustega ning kogu see vene värk ei istunud neile üldse, samas kui Ameerikat idealiseeriti. Nüüd aga, kui inglise keel on kõigil suus ning piirid läände on lahti, ei tundu enam see lääs nii ihaldusväärsena, seevastu Venemaa kohta tekivad uued müüdid. Hiljuti rääkisin kahe noorega, kes käisid Peterburis ekskursioonil ning jagades nendega vaimustust sealse arhitektuuri ilu üle, ei saa ma sugugi jagada nende entusiasmi Vene poliitilise korra suhtes, millest nad ei saanud üldse aru juba sel lihtsal põhjusel, et vene keele oskus on neil peaaegu olematu.
Olen sügavalt veendunud, et Eesti riik ja ühiskond ei saa endale lubada luksust olla Vene asjades ignorantne.
Vägisi tulevad meelde 1930. aastate lääne intellektuaalid, kes käisid Nõukogude Venemaal ja kirjutasid vaimustunud reisiraamatuid. Või siis selline pilt, mida ise nägin Münchenis Marienplatzil mõni nädal enne Berliini müüri langemist (see oli üks esimesi kordi, kui mind välismaale lubati). Sain esimest korda näha neonatside meeleavaldust. Enne seda teadsin nendest vaid nõukogude allikate kaudu, mida ma loomulikult ei usaldanud, kuid midagi ikkagi külge jäi. Nimelt et neonatsid on Ameerika imperialismi käsilased, et Saksa Liitvabariik, mis kiusab taga kommuniste, soosib ja julgustab neid igati. Jne, sellist möga võis lugeda kilomeetrite kaupa. Juba paarikümne luuseri nägemine paarisaja politseiniku rõngas tekitas minus mõninga kognitiivse dissonantsi, kuid päris šokis olin nende kõnesid kuulates. Kõik oraatorid materdasid Ameerika imperialismi ning kiitsid lausa pugejalikes väljendites Nõukogude Liitu. Selgus, et Berliini kriisis oli süüdi USA, et Berliini müüri püstitamine oli ameeriklaste õhutatud, et Saksamaa jaotamine on ka loomulikult nende tegu. Ning retseptid olid väga lihtsad: Ameerika väed välja ja siis Nõukogude Liit ise demonteerib Saksasisesed piirid ja Berliini müüri. Püüdsin ühega neist vestelda. Mind huvitas, kust ta nii detailselt Venemaa asju teab, kas ta oskab vene keelt. Selgus, et ei oska, kuid Venemaal toimuvaga on ta täpselt kursis: ta loeb Saksa lehti ja kuna seal on kõik lausvale, siis pöörab ta sealsed sõnumid ümber.
Diskussioon Pussy Riotsiga seotud skandaali ümber võtab järjest huvitavamaid pöördeid ja nii mõnigi minu blogilugejatest ja ka muidu tuttavatest on väljendanud hämmeldust selle üle, et kuidas mina, religioosne inimene, võin kaitsta ja isegi õigustada skandaalset bändi, ning lausa nõudnud seletusi, milles siis seisneb minu usk. Üldiselt eelistan ma sellistele küsimustele mitte vastata. (Kui Winston Churchillilt küsiti, kas ta usub Jumalasse, olevat ta vastanud: "Mis kontinentaalne küsimus see olgu"; minagi tunnen ennast selles asjas pigem britina.) Kuid antud juhul vastusest kõrvale hiilida ei saa. Niisiis, püüan vastata, kuid teen seda paraboolses vormis, tark saab aru, aga ülejäänute pärast ma niiväga ei muretse. Jagan vastuse kaheks osaks ning esimene on siin.
Kaks ja pool kaptenit
RMS Titanicu hukust on hiljuti möödunud sajand. Ehkki aeg-ajalt teatatakse, et Titanicu saladus on lõplikult lahendatud, vaidlevad spetsialistid tänagi mitmete -- ja sugugi mitte väheoluliste -- detailide üle. Rääkimata siis netiasjatundjatest ja vandenõuteoreetikutest. Mind huvitab praegu ennekõike aluse kapten Sir Edward John Smith. Ka tema tegevuses saatuslikul õhtul ja ööl pole täit selgust, andmed on kohati vastuolulised. Kuid fakt on see, et eirates mitmeid hoiatusi (muuseas ka RMS Carpathialt), võttis ta lubamatu riski, mille tagajärjel hukkus 1514 inimest. See, et ta oli surve all, temalt nõuti efektset sõitu ja rekordi püstitamist, ei ole piisav vabandus. Kaptenil on laeval suveräänne võim, millega kaasneb täielik vastutus. "Kapten laevas, jumal taevas," ütleb eesti meremeeste vanasõna. Inglise meremeestel on see vormel veidi tagasihoidlikum, kapten on siiski teisel kohal, kuid tema üle on vaid Jumal: "Тhе Cарtain second after God." Paslik on ära tuua ka teine inglise vanasõna: "Trust my life to God and Captain." Ainsaks pehmendavaks asjaoluks on kapten Edward Smithi otsustav käitumine hädaolukorras. Ta hukkus koos oma laevaga, mille uputasid jäämägi ning inimese edevus ja ahnus.
 RMS Carpathia kapten Sir Arthur Henry Rostron oli karm ja napisõnaline inimene. Kui Carpathia radist Harold Cottam võttis vastu Titanicu hädasignaali, magas Rostron oma kajutis. Cottam alarmeeris viivitamatult kaptenit ning viimane tegutses otsustavalt ja efektiivselt. Nagu Smithgi, suunas ta oma aluse maksimumkiirusel läbi jäise mere, kuid ta eesmärk oli sootuks teine -- inimelude päästmine. Veelgi enam, et võtta oma alusest viimast, käskis ta välja lülitada kütuse ja kõik elektriseadmed -- kogu laeva energia teenis vaid ühte eesmärki: kiirust. Ja tal õnnestuski välja pigistada 17,5 sõlme alusest, mille maksimaalkiirus oli 14 sõlme. Siis andis ta käsu valmistuda päästetute vastuvõtuks, neid ootasid tekid, kuumad joogid ja puljong. Carpathia meedikud olid samuti täisvalmiduses. Kapten Rostron tegi kõik, mis tema võimuses. Ja ta palvetas. Andes endale täiel määral aru kogu ettevõtmise ohtlikkusest, palus ta mitte oma, vaid üksnes Titanicu reisijate elu pärast. Tänu tema tegevusele sai päästetud 710 inimelu (üks neist siiski suri Carpathia pardal). Rostroni lapselaps Rosemary Pettet ütles, et sügavalt uskliku inimesena ei armastanud ta vanaisa rääkida oma kangelaslikkusest: "See ei olnud mina, vaid Jumala käsi mind juhtimas"; ning üks teine kord: "Ma võin järeldada vaid seda, et tüüril ei olnud minu, vaid kellegi teise käsi."
See ongi normaalse kristlase normaalne käitumine: anda endast kõik ja rohkemgi ning täiel määral loota Jumalale ja usaldada ennast Talle. "Mul pole midagi oma peale patu."
 Ah jaa, veel sellest kaptenipoolikust. Costa Concordia kapten Francesco Schettino on ilus mees, kes näeb välja oma 52 eluaastast noorem. Mõnus sell, naistemees ja seikleja. Üks tema kolleegidest väitis, et ta juhtis oma alust nagu Ferrarit. Õnnetuse üksikasju veel uuritakse ja mul ei ole mingit õigust oma süüdistustega kohtust ette rutata. Kuid üks on selge: kapten koos oma abilistega hülgas argpükslikult õnnetuse toimumise ajal laeva, ning kapten
valetas hiljem korduvalt (nt et ta ei läinud päästepaati, vaid juhuslikult kukkus sellesse, ilmselt sama juhuslikult sattus sinna ka tema abi ning kapteni isiklikud asjad, k.a mobiiltelefon). On dešifreeritud ja avalikustatud tema läbirääkimised rannavalve kapteni Gregorio De Falcoga. Viimane oli algul hämmingus, et kapten hülgas laeva, siis läks lausa marru ning käskis tal kaks korda väga energiliste väljenditega sellele naasta. Kuid Schettinol oli kiire: oli juba pime ja ta ruttas oma emme juurde.
 Eesti linn. Narva enne sõda Debatt seoses plaaniga viia Sisekaitseakadeemia Narvasse puudutab väga olulisi probleeme. Eerik-Niiles Krossi sõnavõtt asetab selle õigesse perspektiivi: Narva ja Ida-Virumaa üldse on siiamaani problemaatiline piirkond, kus Eesti riiklus peab ennast jõulisemalt kehtestama. Ma ei saa tõsiselt võtta politsei- ja piirivalve kolledži direktori Aivar Toompere hirmu, et Narvas imbub akadeemiasse organiseeritud kuritegevus. Kui selle ohu vastu ei saa midagi ette võtta Narvas, siis vaevalt on ka Tallinna müürid selle vastu piisav kaitse. Halvem, et siin lepitakse vaikimisi seisukohaga, nagu Narva polekski päris Eesti.
Olen eri foorumides mitme sõnavõtuga osutanud vajadusele rõhutada riigi kohalolekut Ida-Virumaal. Eriti puudutab see jõu- ja sõjaväestruktuure. Asjal on mitu tahku.
Esiteks regionaalpoliitiline. Haldusreformiga tuleb julgelt edasi minna, et vältida äärealade marginaliseerumist ja kolgastumist. Sama tähtis kui valdade ühendamine on regioonide konsolideerimine ja nende keskuste riigiõiguslik fikseerimine. Lisaks pealinnale on oluline seaduslikult kehtestada kolm riikliku tähtsusega linna (see nimetus on tinglik): Lõuna regiooni pealinn Tartu, Lääne regiooni pealinn Pärnu ning Ida regiooni pealinn Narva. Nendes "riigilinnades" peab olema riik oma erinevate võimustruktuuridega märgatavalt esindatud, ideaalis ka ministeeriumide tasandil (Tartu on seda juba praegu, aga eriti oluline oleks see Narva puhul).
Teiseks geopoliitiline ja ökoloogiline. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks peavad polügoonid Eestis paiknema kohtades, kus nad häirivad kohaliku elu ja kurnavad loodust, samas kui Virumaal on palju tühermaad, mida oleks antud otstarbeks igati loogiline kasutada.
Kolmandaks rahvuslik. Vene poisid ja noormehed võrreldes nende eestlastest eakaaslastega on sõjandusest märksa rohkem huvitatud. Teenistus Eesti sõjaväes on üks edukamaid integratsioonimehhanisme. Sõjaväeosade paiknemine Ida-Virumaal, nende kontaktid kohalikega, eriti aga koolinoortega oleksid abiks integratsioonipoliitikale ja isamaalisele kasvatusele vene noorte hulgas.
Niisiis on Sisekaitseakadeemia Narvasse kolimine kindlasti samm õiges suunas, kuid see on vaid üks samm võitluses Ida-Virumaa eest.
Viimases "Keeles ja kirjanduses" (4/2012) retsenseerib Jaak Urmet kogumikku "Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest" (Tallinn, 2011). Ei tea, kuidas on lood teiste artiklitega -- polnud veel aega põhjalikult kogumikku süveneda --, aga kõik, mida ta kirjutab Aile Toominga artikli kohta, on üks suur arusaamatus.  Värsiteadus on teadus, st. see tuvastab fakte, analüüsib ja süstematiseerib neid. Alates 19. sajandi teisest poolest on värsianalüüsi võimsaks abimeetodiks statistika. Huvitav märkida, et värsi ja statistika seos on vastastikune. Tõenäosusteooria klassik Andrei Markov (1852-1922; Markovi ahel sai nimetuse tema auks) kasutas tähtede jadasid Puškini luules stohhastilise protsessi mudelina; 20. sajandi väljapaistvaim matemaatilise statistika esindaja Andrei Kolmogorov (1903-1987) oli niivõrd haaratud värsi statistilistest omadustest, et temast sai ka värsiteaduse klassik.
Selline asi (et värsiteadus on teadus, aga mitte suvaline blah-blah-blah) ei meeldi nii mõnelegi luulearmastajale ja -kriitikule. Mõnikord on protest põhimõtteline: ilu ei tohigi uurida, korista ära algebra räpased käpad harmoonia küljest, kui parafraseerida Puškinit. Kuid tavalised loitsud on järgmised: juhul kui statistilise analüüsi tulemused satuvad vastuollu asjaarmastaja intuitsiooniga, siis järeldab ta, et statistika on mõttetu: nii ei saa ju olla. Kui aga see kinnitab seda, siis on ikkagi mõttetu: kõik teavad seda niikuinii. Seda teist varianti kujutabki endast Jaak Urmeti arvustus.
Aile Toominga artikkel on osa tema suuremast projektist, mis käsitleb meetrumi ja semantika vahekorda Uku Masingu luules. See valdkond on eesti kirjandusteaduses veel päris uus, kuid analoogilised uurimused vene, inglise ja antiikvärsimõõtude materjalil on andnud väga viljakaid ja mittetriviaalseid tulemusi. Urmet heidab ette tulemuste vaesust. Kuid need jäävadki vaeseks, kuni ei ole tehtud sama metoodika järgi teiste autorite uurimusi. Alles siis võib täielikult hinnata nende väärtust. Kuid ka praegu on see töö oluline ühe autori luulesüsteemi kirjeldusena. Ma arvan, et retsensendist oleks aus lihtsalt tõdeda, et ta ei saanud sellest aru.
 Pussy Riot lööb laineid. Kes võis arvata, et paarikümne sekundi pikkune karglemine toob endaga kaasa üleilmse kuulsuse ja paisutab kirgi ka väljaspool Venemaad, ka meil siin Eestis.
... Kui kuu aega tagasi oleks mulle keegi öelnud, et esinen teles Pussy Rioti teemalises vestlusringis, arvaksin, et tegu on rumala naljaga. Teadsin nende tegusid ja olin veendunud, et nad lihtsalt ei ole tähelepanu väärt.
Asi aga on vahepeal dramaatiliselt muutunud. Aarne Rannamäel õnnestus teha terav saade ja olen talle selle ja kutse eest tänulik. Järelkajasid oli palju, põhiliselt näost näkku vestlustes või telefoni teel, valdavas enamuses väga positiivsed (mõned isegi liiga), kuid oli ka teravalt kriitilisi. Ma ei ole ise oma esinemisega päris rahul, tegin otsesaate jaoks liiga suure ettevalmistustöö, mille tulemusel kaldusin vestluse asemel loengut lugema. Kuid palju jäi ka lahti rääkimata ja kuna teema pole kaotanud ja vist niipea ei kaotagi oma aktuaalsust, tahan sellel peatuda põhjalikumalt ja nii pean ilmselt oma teksti jagama mitmesse postitusse.
Ent kõigepealt vigade parandus.
Sain kirja Pärnu praostilt Enn Auksmannilt, mida tema lahkel loal siin tsiteerin:
"Te väitsite muuhulgas, et Moskva Lunastaja Kristuse katedraalis, samas ruumis, kus toimus "punkansambli" Pussy Riot "palvus", on korraldatud kõikvõimalikke ilmalikke üritusi, sealhulgas Volkswageni uue mudeli esitlus, ladina-ameerika tantsude festival jmt.
Tahan juhtida Teie tähelepanu sellele, et olete - ilmselt teadmatusest - esitanud selget valeinformatsiooni, mida on sestpeale kahjuks jätkuvalt levitatud.
Kõnealused ilmalikud üritused (mille sobivuse osas koguduseruumidesse olen minagi üsna kahtleval seisukohal), ei toimunud mitte kirikuruumis, kindlasti mitte samas paigas, kus astus üles Pussy Riot, vaid kiriku ehituskompleksi kuuluvas kontserdisaalis (Зал Соборов Храма Христа Спасителя)."
Vastasin:
"... kontrollisin üle -- piinlik lugu küll, autopresentatsioon, rokk-kontserdid ja tantsuvõistlused olid tõepoolest Kiriku Konsiilide Ruumis. Lasin ennast eksitada ühest õigeusklike foorumist (sealt ka ilmselt valeinfo ikoonide katmisest). Asi on minu jaoks seda piinlikum, et tegin just sama vea, mille eest pidevalt hoiatan oma õpilasi: kõik andmed tuleb üle kontrollida, eriti need, mis toetavad teie väiteid (nendesse, mis neid kummutavad, võib suhtuda vähem kriitiliselt)."
Sellele jääb vaid lisada, et palun vabandust kõikide ees, keda omakorda eksitasin.
Siiski, see küsimus vist polegi nii põhimõtteline, olulisem on asjaolu, et Lunastaja Kristuse Katedraal ei ole Moskva patriarhia omand. Vastasel korral peaks patriarhia kandma selle ülalpidamiskulusid. Selle omandivorm on üsna keeruline, kirik kuulub fondile, mille asutas Moskva linnavalitsus ning Moskva linn (st Moskva maksumaksja) peab seda üleval. Sisult aga on see suur kompleks, mis kujutab endast sümbioosi religioonist, ärist ja meelelahutusest.
(Järgneb. Ka pealkirja seletus)
Olles resoluutne ACTA vastane, pean ma siiski tõdema, et see leping ja temaga kaasnevad instrumendid ja mehhanismid ei ole sündinud vaid kurjast tahtest. Maailm meie ümber muutub tormiliselt ning mitte ainult üksikud seadused, vaid kogu juriidiline raamistik ei suuda nendele muutustele järgi jõuda. Virtuaalne maailm ei ole enam vaid osa sellest, mida Karl Popperi terminoloogias nimetatakse kolmandaks maailmaks. Nt virtuaalses maailmas loodud teostel on reaalne, sh ka rahaline väärtus. Ka kuritegevus virtuaalmaailmas on reaalne, aga mitte vaid kontseptuaalne kuritegu. Osaliselt võib uut olukorda katta juba eksisteerivate regulatsioonidega, kuid neid pole selgelt piisavalt.
Ma toon neli põhilist argumenti ACTA kaitseks.
1. ACTA kaitseb tarbijat falsifitseeritud toodete eest. Kui te ostate mingisuguse kaubamärgiga toote, peate olema kindel, et teile ei müüda selle pähe mingisugust võltsingut.
2. Paljude kaupade väärtus rajaneb uuenduslikel ideedel või tehnoloogiatel. Uue ravimi väljatöötamine on väga töömahukas aastatepikkune protsess. Kui lubada piiramatult nt geneerilisi ravimeid, mis tundub ju hea ja õiglane – on nad ju palju odavamad, siis ei saaks ükski ravimifirma panustada uute ravimite väljatöötamisesse. Sama käib ka meelelahutustööstuse kohta. Keskmise Hollywoodi filmi tegemise kulu ulatub kümnetesse miljonitesse dollaritesse, ja see hind pidevalt kasvab.
Märkus. Ma ei taha siin diskuteerida teemal, kas ravimifirmade või Hollywoodi tohutud kasumid on õigustatud või mitte, lõppude lõpuks on igaühel õigus ravida ennast maarahva tarkuse järgi ning miks ka mitte ise proovida teha amatöörfilme. Ma ei tea, mida tähendab „objektiivne“ või „õiglane“ hind, ehkki olen marksistlikku poliitökonoomiat omal ajal põhjalikult tudeerinud. Minu jaoks on objektiivne ja õiglane hind see, mis on konkurentsivõimeline. Kui mingi asi on minu jaoks liiga kallis, siis keegi ei sunni mind seda ostma.
3. Olen korporatsioonide poolt nende kismas eurostruktuuridega, mis tahavad ära kaotada sigarettide kaubamärgid ja hinnavahed, et oleks lihtsalt „Suits“. Arvan, et igal tarbijal on õigus valida, millega ta täpselt kavatseb endale kopsuvähi tekitada. Seda õigust ei saa inimeselt võtta. Pealegi tundub, et see on alles algus: varsti selgub, et alkohol on mürk, suhkur, erinevad rasvad jne (ja muuseas ongi). Kuid see ei tähenda, et ei võiks vahet teha viinal, õllel ja konjakil. Ma mäletan hästi aega, kui poes järjekorra ära seisnuna küsisid: „Mulle palun üks leib, üks piim, pakk võid ja, oops, viinerid juba said otsa.“ Ei taha oma lapselastele sellist sotsialistlikku paradiisi.
 Copyleft
4. Varastada ei ole hea. Isegi siis, kui keegi ei näe. See võib tunduda ahvatlev, kuid karistamata vargus ruineerib nii üksikisiku kui ühiskonna moraali. Piraatlus on vargus, ehkki tundub, et nagu poleks: ma ei võta ju kellegi käest ära, vaid tõmban õhust. See ei ole nii, ja ma ei hakka pikemalt seletama, miks.
Märkus. Olen varguse vastane, kuid vabavara tuline pooldaja. Mulle meeldib väga Copylefti kontseptsioon, mis kahjuks Eestis ei ole eriti juurdunud. Sellegipoolest olen nii mõnigi kord kas honoraridest loobunud või annetanud need heategevuslikele organisatsioonidele. Omaenda intellektuaalset omandit pean ma pigem kohustuseks kui kaubaks. See on ka üks põhjusi, miks eelistan jagada mõtteid oma blogis, mitte ajakirjanduse veergudel.
* * *
Pärast pikka apologeetilist sissejuhatust võis tekkida küsimus, miks ma siis ACTA vastane olen? Põhjuseid on jällegi neli.
1. Meetmed ei ole eesmärkidega proportsioonis. Loodavad struktuurid tungivad eraisiku ellu ja rikuvad tema privaatsust palju suuremal määral, kui kaubamärkide kaitse seda eeldaks.
2. ACTA eeldab mitte üksnes seaduslikku raamistikku, vaid loob ka uue rahvusvahelise organisatsiooni, mille eesmärgiks on ACTA rakendamine. Selle võim ja volitused ei ole veel päris selged, kuid need on hirmuäratavad.
3. Ühiskonna moraali ruineerib mitte üksnes vargus, vaid ka ülepingutatud politseimeetmed. Siin on kaks aspekti. Esiteks, ehkki ACTA otseselt ei nõua internetiteenuste osutajatelt nuhkimist, teeb ta selle palju hõlpsamaks ning ühiskondlikult aktsepteeritavaks tegevuseks. Veel olulisem on aga, et see olulisel määral inverteerib õigusmõistmise ideoloogiat. Kui tavalise varguse puhul kehtib süütuse presumptsioon ja õigusorganite õlgadele laskub süü tõestamise kohustus, siis ACTAs plaanitavad meetmed lähtuvad süü presumptsioonist. Enda süütuse tõestamise kohustus lasub kahtlusalusel ja selleks võib olla meist igaüks.
 See pole Camel Märkus. Nagu öeldud, ma põhimõtteliselt ei tõmba internetist filme ega kasuta piraattarkvara, kuid mul võtaks palju aega ja närvikulu tõestamaks, et ma tõepoolest pole kaamel.
4. Mulle üldse ei meeldi ACTA vastuvõtmisega seotud protsessid. Need toimusid saladusloori ja valede suitsukatte all. Kui ACTA oleks hea asi, siis milleks kogu see konspiratsioon? Asjal on lisaks veel üks õpetlik aspekt: internetiaktivistid on agarad otsima igasuguseid vandenõusid. Siin on aga tõepoolest tegu rahvusvahelise, võib isegi öelda, ülemaailmse vandenõuga. Ainuüksi Hollywood on võimsam kui ükskõik missugune salaorganisatsioon.
Vahepeal polnud üldse aega blogiga tegeleda, kuid nüüd sain vähemalt ühe tööga enam-vähem ühele poole: mustand artiklist, mille kallal olen vaheaegadega töötanud ca veerand sajandit, on ära saadetud ja toimetajate poolt heaks kiidetud. Muidugi, tuleb veel natuke kõpitseda ja lühendada, kuid suur kergendus siiski. Selle aja jooksul on aga kuhjunud üsna palju teemasid, mis vääriksid tähelepanu. Siinkohal vaid nimetan need:
1. Lähis-Ida revolutsioonid ja Venemaa presidendivalimised
2. Uue sõja oht Pärsia lahel
3. Kas võõraid kirju tohib avalikustada?
ning igihaljas
4. See nõme seltskond seal Toompeal.
Lisaks sellele on mul korduvalt palutud võtta sõna teemal "samasoolised abielud", kõrghariduse kriis ning terrorismi ja anarhismi olemus ja ajalugu. Kaks viimast teemat on väga ulatuslikud, kuid võib-olla leian ükskord aega ka nendest kirjutada. Praegu hakatuseks vaid
Nõmedast Seltskonnast
Erinevatest populaarsuse või usaldusküsitlustest selgub peaaegu alati, et kõige usaldusväärsemad on Eestis jõustruktuurid ja kõige ebausaldusväärsemad on poliitikud, eriti aga "see nõme seltskond seal Toompeal".
Mõistagi, poliitikuid üldiselt demokraatlikes ühiskondades ei armastata. Üldrahvalik armastus ja vaimustus on reserveeritud isevalitsejatele, eriti türannidele, vrd üldrahvalikku leina Kim Jong-ili surma puhul: koguni loodus pidi teda taga nutma. Kuid sellelgi taustal tundub Eesti pigem erandina. Eesti poliitikuid mitte niivõrd vihatakse, kuivõrd põlastatakse: "ajab südame pahaks" on üks sagedasemaid ja sugugi mitte räigemaid väljendeid, mida võib internetist lugeda.
 Asja parandamiseks on kolm lemmikretsepti. Esiteks, siduda riigikogulase palk miinimumpalgaga, teiseks, vähendada riigikogulaste arvu viiekümne ühele, kolmandaks, kaotada ära valimisringkondade süsteem -- üks valimisringkond ja kõik. Nii ka eilses Delfi Rahva Hääles on järjekordselt välja pakutud saadiku palga sidumine miinimumpalgaga. Sõnavõtt leidis rohket vastukaja, kusjuures üle 90% kommentaatoritest oli sama meelt. Tüüpiline näide (valisin selle, kuna siin on sisu ja vorm harmoonilises kooskõlas):
"kummivana 02.02.2012 14:01
Riigikogu palk peaks olema sõltuv miinomupalgast.see ei tähenda orienteerumist vaesusele vaid siis oleks väikegi hivi seda tõsta.on arusaadav et meie valotsus kaitseb lääne ärimeeste ja suurkapitali huve luid siis oleks väikegi huvi rahva elu paremaks muuta"
Mul õnnestus tuvastada vaid neli vastukaja, mille autorid saavad probleemist adekvaatselt aru. Asi on selles, et erinevalt keskmisest palgast, mis (tõsi küll, mitte päris adekvaatselt, kuid siiski) kajastab majanduslikku olukorda, on miinimumpalk administratiivne otsus, veelgi enam, selle otsuse teeb Riigikogu. Pole just raske ette kujutleda, kuidas "südamlikud" väljavalitud hakkavad alampalka tõstma, majandusliku olukorraga arvestamata. Praegu enamasti diskuteeritav valem on "riigikogulase palk = 5 alampalka". Tõstes N euro võrra alampalka, tõstaks riigikogulane oma palka 5N euro võrra.
Teine kokkuhoiustsenaarium on vähendada Riigikogu poole võrra, jättes sinna 51 saadikut. Praegune süsteem on hästi kooskõlas sõjaeelse Eesti Vabariigi Riigikoguni (100 saadikut kuni Pätsi konstitutsioonilise pöördeni) ning on välja arvutatud Taagepera pakutud valemi järgi. Praegune saadikute arv tagab riigikogukomisjonide sujuva töö (tõsi küll, nii mõnigi saadik peab olema korraga kahes või isegi kolmes komisjonis, mis mõnikord kajastub negatiivselt tema töötulemustes). Riigikogu koosseisu vähendamine tähendaks kas oluliste valdkondade käsitlemise väljajätmist seadusandja väljast või siis saadikute asendamist komisjonis nende abilistega, partei funktsionääride või ametnikega, teisisõnu inimestega, kel pole rahva mandaati ja kelle üle valijal pole mingit kontrolli.
Kolmandaks, üks valimisringkond. Kõlaks nagu hästi: valin seda, keda tahan, aga mitte seda, keda parteid mulle on ette söötnud. Asi on aga selles, et ka praeguse süsteemiga on suurlinnadel, ennekõike Tallinnal Riigikogus ebaproportsionaalselt suur esindatus väikelinnade ja maakohtade arvelt. Eksperthinnangud näitavad, et ühe ringkonna puhul oleks pealinna esindamas kuni 70 saadikut.
Ega praegune süsteem mullegi eriti meeldi. Oleksin eelistanud majoritaarset süsteemi 101 valimisringkonnaga, et iga ringkonna inimesed teaksid, kes neid Riigikogus esindab, ning vajaduse korral oleks võimalik ka saadiku tagasikutsumine. See aga nõuaks põhiseaduse muutmist (nagu muuseas ka kõik eelmised ettepanekud).
Kuid siiski, miks just enda valitud inimesed tunduvad kõige vastikumatena, muidusööjatena ja ebakompetentsetena? Mulle tundub, et põhjuseid on kaks. Esimene on võõrandumine oma riigist ja alateadlik soov mitte vastutada siintoimuva eest: kui mina ei saa neid valida, siis järelikult ei saa ka vastutada. Kui aga mina nad valin ja vastutada ei taha, siis järelikult peavad need valimised olema kuidagimoodi valed. Ning teiseks, reaalses valimissituatsioonis ei lähtuta tihtipeale mitte kandidaadi kompetentsusest, vaid populaarsusest mõnel teisel alal (spordis, ajakirjanduses, meelelahutuses jne). Teisisõnu, valija valib tihti oma ideaalset mina, seda, kes ta tahaks olla, kuid miskipärast ei saa. Kui aga sellised inimesed osutuvad massiliselt valituks, vaatab ühiskond parlamenti kui peeglisse (peeglike, peeglike, seina peal...), kuid see pilt, mis talle vastu vaatab, teda sugugi ei rõõmusta.
_
Jõululaupäeval, kui inimesed valmistusid suureks pühaks, ütles üles Margit Rennebaumi süda. Alati, kui sureb keegi minu õpilastest (see on iga õpetaja jaoks midagi loomuvastast, millega ei saa ja ei taha leppida), tunnen, et sureb osake minust.
Margit Rennebaum kuulub nende hulka, kes said osa sellest, mida praegu tavatsetakse nimetada vanaks EHI vaimuks, kõikide selle tugevate ja problemaatiliste joontega. Tema huviala võiks kõige laiemalt määratleda kultuurifilosoofiana, kuid sinna kuulusid ka soliidne ühiskonnateoreetiline pagas, teadmised keeleteadusest, semiootikast, võõrkeelteoskused jne. Põhjalikumalt tegeles ta Cassireriga ning tema tõlkes ilmus viimase raamat "Keel ja müüt", mis on varustatud ka tõlkija asjakohase järelsõnaga, samuti tõlkis ta Edmund Leachi "Kultuuri ja kommunikatsiooni". Margit oli tagasihoidlik ja hea inimene. Teda jäävad leinama abikaasa ja kaks last.
_ Jõuluõhtul pidi üks minu lapselastest äärepealt auto alla jääma. See juhtus Tallinnas Endla ja Madara tänava nurgal. Päev enne seda pidin auto alla jääma mina. Tartus Vabaduse pst ja Uueturu nurgal. Peale selle, et tegu on lähisugulastega, ühendab neid juhtumeid veel see, et mõlemal korral ületas jalakäija tänavat tähistatud ülekäigukohal rohelise tulega.
Minuga oli nii, et olin Uueturu tänavat ületanud juba üle poole teest, kui äkki kuulsin kummide vilinat ja nägin turu poolt otse minu suunas lendamas masinat, naisterahvas roolis. Jõudsin kõrvale hüpata, autojuht ei võtnud isegi kiirust maha. Asi toimus päevavalguses. Mis puudutab minu lapselast, siis tegemist oli õhtuse ajaga, kuid tal oli viis helkurit ning ta säras autotulede valguses nagu jõulukuusk. Paraku ei tahtnud autojuht - seekord meesterahvas - tema poole vaadata: sõites Madara tänava poolt punase tule alla (muide, on märgatud, et selles kohas autojuhid sageli nii teevadki), jälgis ta üle vasaku õla üksnes Endla tänava autoliiklust. Laps ei osanud olukorrale adekvaatselt reageerida ning tardus. Teised jalakäijad hakkasid karjuma ja kätega vehkima, see köitis kaasreisija tähelepanu, kes omakorda karjus midagi juhile ning auto pidurdas lõpuks jalakäijast mõne sentimeetri kaugusel. Vedas. Või jõuluime, nagu resümeeris mu tütar.
Teised ei pruugi olla nii õnnelikud. Nii mõnigi kord loeme lehest, et jalakäija jääb vöötrajal auto alla, eriti masendav, kui tegu on lapsega. Pidevalt näen, kuidas autojuht, kes märkab vöötrajale astuvat last, lisab gaasi, et läbi lipsata, selle asemel, et vajutada pidurit. Või veel ohtlikum (seda näeb Tallinnas siiski palju sagedamini kui Tartus juba tänavate laiuse tõttu): esimeses reas autojuht peatub vöötraja ees, teises reas aga vajutatakse gaasi. Olen ise sellisesse olukorda jalakäijana sattunud ja veel sagedamini olnud tunnistaja.
Eestis on keelatud terve rida relvi: täägid, kasteedid jne. Relvakeeld iseenesest ei vähenda kuritegevust: kui ei saa kätte kasteeti, kuid kindel tapahimu sees, siis võib võtta pesapallikurika. Siiski, armutu statistika näitab, et kõige rohkem inimesi hukub Eestis mitte kuuli või noa läbi, vaid liiklusõnnetustes, ning enamasti ei ole tegu kurja tahtega, vaid hoolimatusega, mis vahel võtab lausa kriminaalsed mõõtmed. Ma sõidan igal nädalal Tartust Tallinnasse ja tagasi, ning istun tihtipeale bussis esireas. Tihtipeale näen, kuidas pimedates kurvides kihutavad bussist mööda "uljaspead", seades ohtu enda ja teiste elud. Minu vend, kes sõidab reeglite järgi, nimetab neid enesetaputerroristideks ja ma arvan, et see on päris hea määratlus.
Lõpetuseks tahan soovida kõikidele jalakäijatele ja autojuhtidele ohutut ja vastutustundlikku liiklemist tuleval aastal.
|
RSS Feed