Olukord Korea poolsaarel on ohtlikult eskaleerumas. Hullumeelne Kim III ei näe oma rahva katastroofilise olukorra parandamiseks muud võimalust kui forsseeritud militariseerimine. See ravim on aga, nagu tavaliselt, haigusest ohtlikum. Pealegi on militaarühiskonnale vaid sõda loogiline väljund ning Kim on vist juba leppinud sellega, et riiki ootab ees krahh, tulgu siis see vähemalt suure pauguga.

Põhja-Korea tuumaarsenal ja tohutu suur sõjavägi (ca 6,5 miljonit, st umbes pool meessoost elanikkonnast) moodustavad suure, kuid regionaalse ohu.

Siiski oli tegu pigem sõjaka retoorika kui reaalsete sõjaplaanidega. Paraku aga laskus USA president Donald Trump Kimiga verbaalsesse duelli nagu võrdne võrdsega ning mõlemad liidrid on väljendanud kindlust teineteise režiimi hävitamise osas. Ja see on täpselt see, mida Kim tahtis. Sellistel sõnalahingutel võivad aga olla ettearvamatud tagajärjed ning olukord võib tõepoolest kontrolli alt väljuda. Muidugi, USAs ei ole president ainuvalitseja ning kaitseminister kindral James "Mad Dog" Mattis võttis Trumpi ja isegi riigisekretär Tillersoniga võrreldes palju rahulikuma tooni: USA prioriteediks on diplomaatiline lahendus, kuid välistada ei saa ka sõjalist operatsiooni. On ennegi täheldatud, et sõjarditest poliitikud on oma sõnades ja tegudes märksa ettevaatlikumad kui mõni püssirohtu eales mitte nuusutanud tsivilist.

Meid peaks üsna vähe huvitama see, mis toimub Kim Jong-uni peas, kuid see, millised plaanid on USA presidendil ja kuidas ta kavatseb neid rakendada, puudutab meid kõiki. Sellise ekstreemse retoorika taustal paistab kontrastina välja USA üsna kesine valmidus selleks sõjaks (isegi lennukikandjaid pole toodud operatiivlähedusse, vrd ettevalmistust mõlemaks Iraagi sõjaks).

USA lennuvägi ja ballistilised raketid võivad kergesti hävitada suurema osa Põhja-Korea sõjalisest võimsusest, kuid millise hinnaga? Hind võib olla ettearvamatult suur kusjuures maksta seda eest tuleb Lõuna-Korea elanikel. Põhiline oht pole Põhja Korea tuumarelvad, vaid nende kahurvägi. Põhja-Koreal on kuni kümnetuhandeline kahurvägi, millest osal on maksimaalne laskekaugus kuni 70 kilomeetrit, kuid reaalselt katavad nad vähemalt neljakümne kilomeetrilise ala. Tuleb meeles pidada, et Soul asub piirist vaid 24 kilomeetri kaugusel ning ekspertide hinnangul piisab ühest kogupaugust, et pühkida linn koos eeslinnaga maa pealt. Selles piirkonnas elab aga umbes 15 miljonit inimest ja nende hukkumine oleks vist liiga suur hind retooriliste harjutuste eest.

Isegi kui võtta kõige optimistlikum stsenaarium USA ja Lõuna-Korea jaoks (st Põhja-Korea sõjavägi on purustatud, Kim võimult tõugatud ja likvideeritud ja õnnelik lõpp (?)), jääb nendest kalkulatsioonidest välja 25 miljoniline Põhja-Korea elanikkond (isegi kui see sõja käigus kahaneb 24 miljoniliseks). Valdav osa neist on näljased fanaatikud. Iraagi sõja valus kogemus peaks olema hoiatav: edukas lahingutegevus ei toonud oodatud vilju. Vastasena arvestati vaid sõjaväge ja jõustruktuure, kuid täiesti pandi mööda elanike reaktsioonide osas. Mis puudutab aga Põhja-Koread, siis ehkki sellest ei räägita, käiks nii suur demograafiline koormus isegi nõnda jõukale riigile nagu Lõuna-Korea üle jõu. Sama vähe entusiastlik on nende suhtes ka Hiina, mille liidri Xi Jinpingi üleskutse vastastikuseks vaoshoituseks on praegu üks mõistlikumaid hääli rahvusvahelisel areenil.

Mul on aga kuri kahtlus, et Valges majas pole Korea poolsaare humanitaarsed probleemid veel tähelepanu pälvinud. 15 miljonit lõunakorealast ja 25 miljonit põhjakorealast väärivad seda, et nende peale mõeldaks enne, kui hakatakse relvi täristama ning tuld ja tõrva (andestatagu mulle 'fire and fury' selline tõlge, tahtsin säilitada alliteratsiooni) pritsima.

Aleksandr Zahhartšenko -- Vladislav Surkovi poolt "Donetski Rahvavabariiki" juhatama pandud Moskva hüpiknukk -- kuulutas välja Malorossia riigi kogu praeguse Ukraina territooriumil v.a. Krimm.
Annekteeritud Krimmi väljajätmist Malorossia koosseisust rõhutas ta lausa kaks korda, et oleks täiesti selge: Venemaa huvid on kaitstud.

​​Zahhartšenko ja tema pooldajad viitavad ajaloolisele kontekstile, kuid see kontekst räägib pigem nende vastu. Esimest korda kasutasid nimetust "Väike Venemaa" (Μικρὰ Ῥωσία) Bütsantsi autorid, tähistades sellega praeguse Ukraina lääneregioone, erinevalt "Suurest Venemaast" (Μεγάλη Ῥωσία) pealinnaga Kiievis. Sellest pole Zahhartšenkole mingit kasu. Ka ei aita teda Vene impeeriumis 18. saj. lõpus - 19. saj. alguses eksisteerinud Malorossia kubermang pealinnaga Gluhhovis, kuna see hõlmas vaid mõnda praeguse Ukraina idapoolset regiooni. Võiks arvata, et tegelikult ei orienteeru Zahhartšenko ajaloole vaid 19. saj. välja kujunenud Suurvene šovinistlikule kõnepruugile.
​

Zahhartšenko eskapaad oli täielikuks üllatuseks nii Ukrainale kui lääneriikidele: tõepoolest miski ei viidanud olukorra olulisele ägenemisele ei diplomaatilisel ega lahingurindel. Ukraina ja lääneriigid kiirustasid avaldama oma nördimust, Kremlist ei tulnud aga mingeid signaale ja otsesele küsimusele vastas Peskov, et tegemist on Zahhartšenko isetegevusega. Kõik need päevad istus aga suu vett täis "Luhanski Rahvavabariigi" juht Igor Plotnitski. Ometi näeb Zahhartšenko plaan ette kogu Plotnitski kontrolli all oleva territooriumi ülevõtmist ning varem on nende vahel tekkinud teravaid sõnavahetusi palju väiksemates küsimustes. Plotnitski vaikimine viitab aga üheselt, et tegemist pole Zahhartšenko isetegevusega, viimane täidab, nagu alati, talle antud korraldusi. 

Nüüd tekibki küsimus, mille jaoks on seda vaja Kremlile ja konkreetselt Putinile. Neile, kellele on vähegi tuttav viimase modus operandi peaks olema selge, et vastust ei tule otsida sealt, kus antud küsimus tekkis. Kogu see Malorossija projekt on nurisünnitis, mis ei pidanudki olema elujõuline. Tema eesmärk on teine: olla suitsukatteks millelegi muule. Ei pea pikalt pead murdma, millele nimelt. Vastus on MH17. Viimastel päevadel on hakanud niigi tihedad äikesepilved Kremli kohal ilmutama tormimärke. Rahvusvaheline juurdlus on oma tegevuse lõpetanud ning materjalid on jõudnud Hollandi kohtusse. Midagi rõõmustavat seal Kremli jaoks paistmas ei ole. Eelolev kohtuistung on niigi rahvusvahelise üldsuse tähelepanu keskmes, tragöödia kolmas aastapäev teravdab seda veelgi. 

​Halvad uudised ei saabu Putinile üksnes Hollandist. Ootamatu paljastuse avaldas tragöödia kolmanda aastapäeva puhul vene Forbes artiklis "Reisi MH17 tragöödia: uued detailid kolm aastat hiljem" (16.07.2017). Detailid on tõepoolest muljetavaldavad. Kreml on süüdistanud kogu aeg Kiievit, et too ei sulgenud reisilennukitele oma õhuruumi, seades sellega ohtu inimelusid. See väide on aga vale, kuna Ukraina sulges oma õhuruumi järgemööda, vastavalt sellele, millised relvad on tuvastatud separatistidel. Konflikti alguses keelati lennata madalamal kui 1500 meetrit, 6. juunil 2014 tõsteti lennukeeld 7925 meetrini (FL260) ning 14 juulil 9754 meetrini (FL320). Vene pool sel ajal ei reageerinud, kuid ööl vastu 17 juulit tõstis Venemaa minimaalse lennukõrguse FL530 tasemeni, mis on üle 16 000 meetri, st BUKi laskeulatuseni. Vene BUK oli selleks ajaks jõudnud oma positsioonile, vähem kui ööpäeva pärast lastakse MH17 alla. Forbes'i artiklis on veel rida huvitavaid detaile, meile aga sellest piisab.
​

 Veel veidi enne Forbesi' artikli avaldamist, kui oli selgunud, et asi on jõudnud Hollandi kohtusse, hakkasid Venemaal kaduma võimalikud tunnistajad. Neist kõige märkimisväärsem on Kindralstaabi Peavalitsuse (endine GRU) koloneli Vassili Geranini arreteerimine. Tuletame meelde, et Geranin, kes GRU poolt kureeris separatistide tegevust, oli see mees, kellele välikomandör Bezler (kutsung Bes st Sorts) kandis 17. juulil 2014 ette suure reisilennuki allatulistamise. Geraninit süüdistatakse ebaseadusliku relva omamises, kuid vene sotsiaalmeedias küsitakse aina häälekamalt, mis see on: arreteerimine, isoleerimine või kõrvaldamine?
​

​See on kontekst, mis võib selgitada, miks valis Zahhartšenko nimelt MH17 tragöödia kolmanda aastapäeva teatamiseks, et Ukraina on läbikukkunud riik ja selle asemele moodustab ta Malorossija.

Viimastel päevadel tegid ajakirjanikele ja kommentaatoritele palju nalja kaadrid Oliver Stone'i intervjuust Vladimir Putiniga, kus viimane kelgib Vene õhujõudude efektiivsusega, näidates vanu kaadreid ameeriklaste tegevusest Afganistanis. Selle ülimalt piinliku loo lükkasid Vene propagandistid kõigepealt ümber, Putini pressisekretär nimetas seda täielikuks jamaks. Hiljem aga oldi sunnitud tunnistama, et video oli tõepoolest vale, selle andis Putinile kaitseminister Šoigu. Siiski ei ole tegemist lihtsalt inimliku eksitusega, kuna pilt ei olnud lihtsalt vale vaid võltsitud: ingliskeelsed dialoogid olid eemaldatud ning peale oli loetud venekeelne tekst. Niigi piinliku olukorra muudab lausa farsiks asjaolu, et arvatavasti kasutati Ukraina lendurite dialoogi Venemaa toetatud separatistide vastu Ida-Ukrainas. Vastavat videomaterjali saab vaadata siit. 

Tegelikult on asi naljast kaugel. Saksamaa liidukantsler märkis juba mitu aastat tagasi, et Vladimir Putin elab oma väljamõeldud maailmas. Teisedki lääne liidrid on väljendanud mõtet, et Putin elab paralleelreaalsuses. Venemaa võimupüramiid on üles ehitatud nõnda, et kõik tähtsamad otsused teeb ainuisikuliselt president. Seda nimetati võimuvertikaali ülesehitamiseks ning võimu konsolideerimiseks. Vertikaal võttis aga sellise hüpertrofeeritud kuju, et nn Rahvusliider istub üksilduses teiba otsas. Tema lähikond armastab rääkida, et Putin töötab peaaegu, et ööpäevaringselt andmetega. Kuid need andmed on talle ette valmistanud salateenistused ja jõustruktuurid. Suures hirmus presidendi ees valmistavad nad ette sellised andmed, mis talle nende meelest sobivad. Nendest lähtudes teebki Putin oma otsused, mis ei ole tihtipeale adekvaatsed.

On täiesti selge, et Putini eesmärk ei olnud Oliver Stone'i ega intervjuu vaatajaid petta. Ta uskus seda, mida näitas ja ilmselt usub veel igasuguseid asju, mis on tema mõttemaailmaga kooskõlas. See mõttemaailm aga erineb tegelikust maailmast, milles me elame. Ja see ei ole naljakas, see on ohtlik. 

Londoni põlengus hukkunute arv tõusis juba 79 inimeseni, ja see ei pruugi olla lõplik. See on kohutav tragöödia ja emotsionaalsed tundepuhangud on mõistetavad. Kuid just sellistel juhtudel on eriti suur vajadus ka kainema pilgu järele. Pisarad ei ole veel kuivanud, kui hakkasid vihased meeleavaldused, mis nõuavad süüdlaste karistamist. Küll on see Briti valitsus, küll kapitalistlik kord jne.

Tegemist on ennekõike ebakompetentsusega, sellega, mille kohta öeldakse, et heade kavatsustega on sillutatud põrgutee. Antud juhul on see metafoor täpsem kui tavaliselt: inimesed hukkusid tulepõrgus. Siin jooksid kokku kolm faktorit: demograafiline, ökoloogiline ja munitsipaalne. Et vältida poliitilist ebakorrektsust, tõdeme, et selle maja elanikkond on paljurahvuseline, kusjuures sotsiaal- ja päästeteenistustele oli see maja hästi tuttav. Kuid sealsed elanikud pidasid seda oma koduks ning elasid oma kogukondlikku elu vastavalt enda traditsioonidele. Seda peeti oluliseks ja isegi praegu ei tule kõne allagi päästetud laiali jaotada: nad peavad jääma samasse piirkonda. Selles majas olid korduvalt tulekahjud, kuid kunagi varem ei olnud tulekahju korruse piiridest väljunud, enamasti piirdudes sama korruse trepikoja või isegi ainult korteriga. Mis siis nüüd teisiti oli? Aasta tagasi tehti majas fassaadiremont, eesmärgiga muuta maja keskkonnasõbralikumaks: vähendada elektrienergia kasutamist ja CO2 emissiooni. Iseenesest hea, kuid saatan peitub detailides. Hanke võitnud firma Harley Facades Ltd kasutas Ameerika firma Reynobondi fassaadiplaate, mis olid spetsiaalselt selleks otstarbeks tehtud. Kuid Reynobond teeb selliseid plaate kahte tüüpi: ühed on veidi odavamad, teised veidi kallimad. Osteti muidugi odavamad, mille kasutamine elumajades, aga samuti ka haiglates on USAs keelatud. Neid tohib kasutada vaid ärihoonetes, mille kõrgus ei ületa kahtteist meetrit. Põhjus on nimelt tuleohtlikkuses. Halb kokkuhoid viis katastroofini. Siin tekib aga küsimus: kui palju siis kokku hoiti? Praegu on välja arvutatud, et kallimate paneelide kasutamine oleks läinud lisaks maksma viis tuhat naela. On see palju või vähe? Kui arvestada, et fassaadi renoveerimine läks linnale maksma kaheksa miljonit kuussada tuhat naela, siis ei ole saavutatud kokkuhoid eriti muljetavaldav.

Kus teiste häda, seal püüavad räpased poliitikud alati kasu saada. Leiboristide juht Jeremy Corbyn inspireerib protestijaid, süüdistades kõiges kapitaliste ja nende ahnust. Tal on suurepärane plaan, kuidas probleem lahendada: tuleb rikaste majad eksproprieerida ja jagada põlenguohvrite vahel. Eriti suurt pahameelt tekitavad temas omanikud, kes ostsid kinnisvara investeeringuna, aga mitte elamiseks: sellal kui vaesed on jäetud lageda taeva alla, seisavad sama piirkonna rikkurite luksuseramud tühjana või peaaegu tühjana. On pandud imeks, miks ta ei taha paigutada neid sama piirkonna pooltühjadesse munitsipaalmajadesse või ühiselamutesse, kus kohti on küll ja küll. Kuid see ilmselt pole Corbyni agenda. Tuleb meelde, kuidas pärast Oktoobrirevolutsiooni jagati Peterburi ülikute eramud revolutsiooniliste proletaarlaste, sõdurite (eilsete talupoegade) ja madruste vahel. Ei taha siin kirjeldada, mis sellest luksusest vähem kui paari aastaga sai. Asja teine aspekt on see, et kannatanuid ei tohi mingil juhul majutada kusagile teistesse piirkondadesse. Nad on juba juurdunud ning moodustavad oma kogukondi, millest eraldamine oleks suur tragöödia.

Tähelepanu väärivad ka järgnevad arengud. Esiteks, osa põlengus kannatanuid saidki juba endale uue luksusliku elamise. Osa, kuid mitte kõik, ning need, kes ei saanud, ei ole õnnelikud. Teiseks, selgus, et veel terves reas munitsipaalpilvelõhkujates on kasutatud sama keskkonnasõbralikku, kuid tuleohtlikku viimistlusmaterjali, ning esmajärjekorras vajavad ümberasustamist kaheksasada perekonda.

Ootamatult esile tõusnud probleemil on mitu tahku. Kõige olulisem on see, et poliitikud oskavad pahatihti mõelda vaid ühe käigu ette: on probleem ja siin on sellele lahendus. Kuid see, et lahendus ise võib tekitada hulganisti probleeme, mis on algsest probleemist hullemad, selgub alles hiljem, kui tekivad tagajärjed -- ja nende kõrvaldamisel mõeldakse taas vaid üks käik ette. On vajadus elamispinna järele -- ehitame neile sotsiaalmajad. On vajadus keskkonnasõbralikkuse järele -- vahetame ebaökoloogilised, kuid tulekindlad paneelid keskkonnasõbralike vastu. On vaja raha kokku hoida -- hoiame kokku. See, et praegu tulekahju tagajärjel ümberasutamise programm maksab kordades, isegi suurusjärkudes rohkem kui odavate paneelidega saavutatud kokkuhoid -- no mis siis ikka. Selline on juba munitsipaalne elu.  

Ning teiseks: riik on halb omanik, ja seda ka kohaliku omavalitsuse näol. Selles veendumaks pole vaja kaugele minna: piisab, kui võrrelda Tallinna sotsiaalmaju ühistu hallatavate majadega, st majadega, kus elavad selle omanikud.
 
Eestiski on vasakerakondadel -- ja eriti väärib mainimist minister Palo -- munitsipaalmajade ehitamise kihk. Argumendile, et Eestis seisab niigi hulgaliselt tühju hooneid, millest osa on olnud pikka aega müügis ja millesse saaks vajaduse korral abivajajaid majutada, vastatakse, et nad seisavad tühjalt, kuna on koledad, tuleb ehitada häid ja ilusaid munitsipaalmaju.

​Selline laristamine ei ole kaugeltki süütu. Tegemist ei ole üksnes murega vaeste elutingimuste parandamise pärast, vaid olulise sotsiaalpoliitilise projektiga. Pärast taasiseseisvumist peeti Eestis vajalikuks tekitada võimalikult laiapõhiline omanike kiht. Riikliku iseseisvuse ja selle stabiilsuse kandjaks on keskklass, st omanikud, inimesed, kellel peale ideaalide on midagi ka reaalselt kaotada. Iseseisev riik vajab iseseisvaid kodanike. Seevastu Eesti vasakjõududel on teine agenda: tekitada võimalikult suur inimmass, mis oleks sõltuvuses toetustest ja sotsiaalelamutest, teisisõnu, kasvatada vasakparteide valijaskonda. Tegelikult on see aga lõks, mis takistab inimeste iseseisvumist.

Tõeline hoolitsemine ja jätkusuutlik lahendus oleks hüljatud majade kordategemine ja nende soodsatel tingimustel abivajajatele (ma pean siin silmas ennekõike noori peresid) erastamine. 
Tühjade hoonete kasutuselevõtt aitaks ka tondilosside probleemi lahendamisele kaasa.

Viimastel nädalatel on juhtunud nii palju asju, millest peaks kirjutama, aga lihtsalt ei jõua. Pealegi on need suures enamuses minu jaoks liiga frustreerivad. Kirjutan vahelduseks hoopis spordist.

Olen teenekas tugitoolisportlane, kuid viimasel ajal ei jõua enam jälgida kogu suurt pilti, keskendun vaid nendele aladele, kus eestlastel on head tulemused. Loomulikult jään lisaks truuks jalgpallile ja tennisele ning olen olnud tunnistajaks mõlema spordiala fantastilisele arengule. Mõlemad on mulle aastate jooksul pakkunud palju rõõmu ja kustumatuid elamusi. Ka möödunud nädalal. Alustan jalgpallist.

Meistrite Liiga finaalmäng Madridi Reali ja Torino Juventuse vahel oli suurepärane vähemalt esimese kahe kolmandiku ulatuses. Kuna mõlemad meeskonnad on mulle väga sümpaatsed, ei pidanud ma pooli valima, vaid sain lihtsalt mängu nautida (siiski kergelt kaldus minu poolehoid Vana Sinjoora poole ja seda ennekõike Gianluigi Buffoni pärast). Selles matšis oli kõike: kiirust, tehnikat, ootamatuid taktikalisi käike, kirge ja draamat.

​Paraku aga kuulus ka sellesse matši jalgpalli peaaegu et kohustuslik element: kohtuniku viga. Tuleb kohe öelda, et pean sakslast Felix Brychi suurepäraseks kohtunikuks, kuid saatusliku vea tegi ta ikkagi. Seisus 1:1 sai Juve õiguse ohtlikuks karistuslöögiks ning argentiinlane Paulo Dybala, kes on karistuslöökide spets, saatis palli väravavahi poolt vaadates vasakusse ülanurka. Paraku aga pall sinna ei lennanud, kuna see lendas vastu Cristiano Ronaldo kätt. Kahjuks ei õnnestu mul leida sellest episoodist veenvat pilti, kuid seda saab näha matši videolt 33.-34. minutil.
​

Toodud pilt on tehtud sekundi murdosa enne seda, kui pall tabab Ronaldo lahtist vasakut kätt. Sel hetkel, kui pall kätt tabab, on aga käsi veelgi rohkem lahti ja kõrgemal. Sellises situatsioonis on kohtunikul kolm võimalust: esiteks, kui ta otsustab, et see oli "viimase lootuse käsi", peaks järgnema punane kaart ja penalti. Juhul kui ta otsustab, et see käsi oli juhuslik (nagu minagi arvan), peaks järgnema penalti ja kollane kaart. Ning juhul kui ta otsustab, et ta ei näinud midagi, ei järgne midagi. Kohtunik otsustas kolmanda võimaluse kasuks. Muuseas, pildilt on selgelt näha, et Toni Kroos hoiab käsi just nii, nagu karistuslöögi ajal peab neid hoidma, Ronaldol on nad aga ohtlikult laiali. Igal juhul, kui seisul 1:1 oleks Juve kasuks määratud penalti, oleks see mäng võinud kulgeda ja lõppeda hoopis teisiti. Sellegipoolest arvan ma, et Real oli parem ja võitis teenitult.

​Lõpetuseks paar sõna selle kohta, mis minu meelest ei ole üldse tähtis. Eesti asjatundjad sotsiaalmeedias, aga ka ajakirjanike hulgast arutavad pikalt Sergio Ramose "teesklemise" üle (igaks juhuks rõhutan, et tegemist ei olnud sukeldumisega). Muidugi, teatud näitlemise moment oli seal olemas, kuid tahaks näha, mis nägu ja häält teeksid Ramose kriitikud, kui neile putsadega jõuliselt varba peale astutaks. Mingit põhjust kaardiks ma siin ei näe, küll aga näen näitlemises probleemi, mida UEFA distsiplinaarkomitee peaks lähiajal käsitlema.
​

​Kuid möödunud nädala suurima rõõmu valmistas mulle Anett Kontaveit. Mängus Muguruzaga demonstreeris ta parimat tennist, mida ma siiamaani olen Eesti naistennisistidel näinud. Minu meelest oli tema esitus isegi parem kui hiljutisel võidumatšil maailma esireketi Angelique Kerberi üle. Kerber on viimasel ajal halvas vormis ja tema kaotus Roland Garros' esimeses ringis paraku tõendab seda.

​Pooleteist seti jooksul mängis Anett oma kuulsa vastase üle. Esimese seti lõpus tundus, et Muguruza suutis mängu murda enda kasuks, kuid Kontaveit omakorda pani võimsust juurde ja võitis. Kuid teise seti keskel, kui Muguruza veelkord võimendas oma mängu, ei saanud Kontaveit enam talle vastu. Sellegipoolest oli see suurepärane matš mõlemalt tennisistilt. Muguruza näitas, et ta ei ole asjata maailma neljas reket, kui aga Kontaveit jätkab oma arengut samas tempos, näeme me ka teda varsti maailma esikümnes.

Ametlikud tulemused pole veel avaldatud, aga on selge, et Emmanuel Macron sai ca kaks kolmandikku häältest. Seega sai Prantsusmaa ajaloo noorima presidendi, kellel kuni nende valimisteni puudus valimistel osalemise kogemus. Tema erakondki sai moodustatud just nende presidendivalimiste tarbeks. Selles kontekstis võib Front Nationali pidada vanaks lugupeetud erakonnaks. Mõned poliitvaatlejad on võrrelnud Le Peni Trumpiga ja Macroni Clintoniga. Ei saa öelda, et need võrdlused on täiesti meelevaldsed, kuid võiks tuua ka vastupidise võrdluse: ühelt poolt veteranist naispoliitik, teiselt poolt kogemusteta esiletrügija. Le Pen polnud ainus, kes õppis Trumpi edust -- seda tegi ka Macron, ja tundub, et Macron oli parem õpilane.

Peatuksingi kahel Macroniga seotud aspektil: Macron kui briljantne õpilane ja Macron kui vandenõuteoreetikute unistus.

39-aastane Macron paistab kõigepealt silma sellega, et on mees, kes pealtnäha kerge vaevaga viib täide kõik oma unistused. Ta oli suurepärane ja isepäine õpilane juba keskkoolis. Ta on pärit ateistlikust perekonnast, kuid 12-aastaselt laskis end ristida ja liitus katoliku kirikuga. Veel suurema ehmatuse said ta lähedased, kui ta 15-aastaselt armus oma 39-aastasesse draamaõpetajasse. Õpilased armuvad nii mõnigi kord oma õpetajatesse, kuid Macron viis oma armastuse loogilise lõpuni: Brigitte Trogneux lahutas tema pärast oma abielu ja 2007. aastal nad abiellusid; Macron sai oma tahtmise.

Pariisi Nanterre'i Ülikoolis õppis ta hiilgavate tulemustega filosoofiat ja pärast lõpetamist sai ta unelmate töökoha: temast sai prantsuse filosoofiaklassiku Paul Ricœuri assistent ning aastatel 1999-2001 toimetas ta Ricœuri hilisemat loomingut.

See oli oluline vaheetapp tema arengus: kuna tal oli alati filosoofias huvi ennekõike poliitiliste probleemide vastu ning seda huvi toetas ka Ricœur, astus ta ENAsse (École nationale d'administration). ENA ei ole Prantsusmaa tunnustatuim ülikool, kui arvesse võtta selle akadeemilist taset, kuid poliitilise ja administratiivse karjääri jaoks on ta konkurentsitult parim. ENA lõpetanuid kutsutakse pilavalt, kuid samas aupaklikult enarkideks (énarques): need on tippbürokraadid ja tulevased tipp-poliitikud. Ka ENA lõpetas Macron hiilgavalt, kuid tegi oma karjääris järjekordse pöörde, minemata tööle riiklikesse struktuuridesse, mis on ENA lõpetajatele ette nähtud, vaid hakkas hoopis investeerimispankuriks. Panga nimi on enam kui kõlav: Rothschild & Cie Banque. Siiski peab mainima, et Rothschildi perekonna 19. sajandil soetatud tohutu varandusega pole sel pangal muud pistmist peale nime: Rothschildite panga Prantsusmaal natsionaliseeris François Mitterrand'i sotsialistlik valitsus. Kolm aastat hiljem lõid kolm selle perekonna esindajat panga tühjalt kohalt. Kas asi oli perekonnanime võlus või meeste erakordsetes oskustes, kuid praegu on nende pank üks suuremaid investeerimispanku Prantsusmaal. Ja just selles pangas tegi Macron lühiajalise, kuid märkimisväärse karjääri. Sealt tuli ta komeedina sotsialistlikusse valitsusse, olles algul nõunik ja hiljem minister. Tema kuulumine sotsialistlikku parteisse tekitas nii mõneski hämmeldust ja tema parempoolse poliitika vastu protesteeris nii tänav kui tema enda erakonna vasaktiib.

Kui Macron erakonnast välja astus, oli ta ametlikult mittekeegi, kuid jällegi komeedina Prantsuse poliitikasse sööstes sai temast juhtiv presidendikandidaat ja mis veelgi tähtsam, tema aasta eest ad hoc loodud erakond En Marche! on saanud oluliseks poliitiliseks jõuks, mis paiskab segamini prantsuse traditsioonilise vasak-parem maastiku.

Macroni isiku ja karjääri on luubi alla võtnud erinevad vandenõuteoreetikud ning tõepoolest, vähesed lääne poliitikategelased annavad selleks nii palju ainest. Vähe sellest, et ta oli Rothschildite (Rothschildite!) pankur, osales ta 2014. aastal Bilderbergi (Bilderbergi!) koosolekul Kopenhaagenis. Täieliku pildi jaoks puuduvad vaid seos vabamüürlastega ja juudi soost esivanemad, kuid alternatiivtõeotsijad töötavad praegu pingsalt ka nende jälgede avastamiseks. Kuid isegi võib-olla olulisem kui need detailid on Macroni karjääri üldine pilt: milline jõud viib ja abistab seda inimest tavalisest keskklassi perekonnast võimuolümpose tippu.

Mida tähendab Macroni võit Euroopa poliitikale, on pikem jutt. Pean aga tunnistama, et hoidsin talle pöialt juba esimeses voorus, kus ta oli ainus kandidaat, kes ei olnud mitte kuidagi seotud Putiniga, kes polnud kunagi olnud seotud trotskismiga (nagu enamik prantslaste vasakpoolseid ja rohelisi) ja kellel polnud (teadaolevalt) korruptiivset minevikku. Need on ka põhjused, miks olin tema poolt ka teises voorus: ülalmainitud komplektist puudub Marine Le Pen'il vaid trotskistlik minevik. Samas ei saa ma ennast kuidagi pidada Macroni mõttekaaslaseks ja kõige suurem erinevus seisneb visioonides EL tulevikule. Macron on veendunud föderalist ja tsentraliseerimise pooldaja, mina aga olen föderalismi vastane ja arvan, et tugev Euroopa ja tugev Euroopa Liit on erinevate, k.a rahvusriikide konföderatsioon. Aga igal juhul Prantsusmaa osatähtsus hakkab nüüd Euroopa asjades oluliselt kasvama ja seda eriti pärast Brexitit.

​Neid valimisi ootasid hinge kinni pidades mitte üksnes prantslased, vaid väikese liialdusega kõik eurooplased, ja mitte ainult nemad. Tõepoolest, kaalul oli rohkem kui ühe riigi liidri valimine. Nüüd, kui esimese vooru tulemused on kindlad, hingavad kergendatult peavoolu poliitika pooldajad, samas kui pettunud on ennekõike need, kes lootsid Prantsusmaal alternatiivparempoolse (alt-right) revolutsiooni hoogusaamist. Le Pen sai küll teise vooru, kuid seal on tema väljavaated pigem teoreetilised ning Macron esineb juba mitte esimese vooru, vaid valimiste võitjana. Arvatavasti nii lähebki, kuid mõningad detailid väärivad tähelepanu. Siin on suure viisiku tulemused (kokku said nad 91,2% osalejate häältest; osalusprotsent oli ca 80):

Macron 23.75
Le Pen 21.53
Fillon 19.91
Mélenchon 19.64
Hamon 6.35
Kokku 91,18

Esimesena tuleb ära märkida Prantsusmaa traditsiooniliste erakondade - gaullistide (Fillon) ja sotsialistide (Hamon) - põrumine. Nad said kokku vaid neljandiku häältest. Eriti märkimisväärne on sotsialistide läbikukkumine. Ometi olid Hamonil mõned huvitavad, ehkki ekstravagantsed ideed, mis oleksid pidanud tema valijaskonnale meeldima. Nimelt pakkus ta välja robotite maksustamise, mis on marksistliku ideoloogia seisukohalt loogiline, ehkki ootamatu. Kui robotid on tootmisprotsessi subjekt, aga mitte instrument, tuleb nad maksustada. Kuid sellega peaks kaasas käima ka teine eelnõu, nimelt selline, mis kaitseb robotite õigusi. Kui nad teha maksukohuslasteks, peab olema ka tagatud, et neid üle ei ekspluateeritaks. Hamoni viga seisnes võib-olla vaid selles, et ta tuli nende ideedega välja liiga vara, aga marksistlik ideoloogia liigub kindlalt selles suunas. 
​

​See on aga kauge tulevikumuusika. Rääkides lähimast tulevikust, tuleb ära märkida järgmised asjaolud. Esiteks, vaid võitjaks kuulutatud Macron on Euroopa Liidu vaieldamatu pooldaja. Teatud reservatsiooniga võib samasse leeri lisada ka Filloni. Ülejäänud on ägedamad või mõõdukamad vastased. Kuid lugeda tulemused kokku, võiks öelda, et 60% prantsuse valijatest hääletasid EL vastaste poolt ja see peaks panema mõtlema. Praegu arvestab Macron juba teise vooru mittepääsenud kandidaatide toetajate häältega, kuid arvan, et suurem või väiksem osa Mélenchoni pooldajaid toetavad pigem Le Peni. Asi on selles, et traditsiooniline parem-vasak skaala eksisteerib pigem politoloogide skeemides kui reaalses elus. Le Peni ja Mélenchoni liidab süsteemivastasus, võitlus poliitilise establishment'iga, ja need sotsiopsühholoogilised faktorid võivad osutuda tähtsamateks kui ideoloogilised programmid. Veel üks mitte väheoluline asjaolu: Le Pen'i ja Mélenchon'i pooldajate hulgas on märkimisväärselt rohkem noori kui teistel, ja kui Marine Le Pen hüüdis, et tulevik kuulub meile, siis nagu ütles üks tema erakonna funktsionäär, peetakse silmas nimelt noori. 

Seepärast, et ajalehtede toimetajad manipuleerivad minu tekstidega meelevaldselt. Tungiva palve peale kirjutasin loo Maalehte. Seal avaldati see nii, et tasuta nähtav on vaid algus ja pealkiri. Pealkiri oli pandud aga selline: Pagulashirm liidab taas eestimaalasi. Loomulikult hakkasid valvekommentaatorid jagama oma tarkust ja arvamusi pealkirja põhjal; nutikamatele piisas vaid sõnast 'eestimaalased'. Ma ei tea, kas pagulashirm liidab eestimaalasi või mitte, minu kirjutises polnud sellest juttu, ka eestimaalasi pole ma seal kordagi maininud. Pealkiri on pandud pingete üleskruvimiseks ja klikkide jahtimiseks. 

Seepärast avaldan siin oma teksti autentsel kujul.
​

Kõigepealt tahan rõhutada, et nn Pronksiööde aastapäev on kõvasti ületähtsustatud. Selliste aastapäevade tähistamine on pigem omane vene kui eesti kultuuriruumile. Kui kardetakse või loodetakse, et kümnenda aastapäeva puhul korraldatakse mingi mürgel, siis minu hinnangul on see eksiarvamus. Tähistada pole midagi, ei Eesti valitsusel ega eriti Notšnoi Dozori liikmetel. Pealegi ei moodusta viimased vähegi märkimisväärset iseseisvat jõudu, nende niite tõmmatakse piiri tagant. Sedalaadi aktsioonid nõuavad ettevalmistust, möödunud korral läks selleks mitu kuud, kui mitte mitu aastat, praegu aga vastavaid märke pole märgata. See ei tähenda muidugi, nagu oleks mingi sümboolne toiming välistatud, kuid tõelisteks rahutusteks potentsiaali ma ei näe.

Kui rääkida Notšnoi Dozorist ja sellega seotud isikutest ja grupeeringutest, tuleb siin eristada kahte aspekti. Neist esimene on välispoliitiline ja teine siseriiklik. Kui kümme aastat tagasi need rahutused tekkisid, oli selgelt näha, et tegemist on mitte üksnes märuli, vaid ka luureaktsiooniga, sellega, mida vene poliitilises argoos nimetatakse lahinguluureks (разведка боем). Selle eesmärgiks oli välja selgitada Eesti jõustruktuuride valmisolek ja nende nõrgad kohad ning oli üsna tõenäoline, et Pronksiöödele järgnevad mastaapsemad provokatsioonid. Kuid tervel real põhjustel rahvusvaheline olukord muutus ja Venemaa tõmbus tagasi. Mis aga puudutab siseriiklikku mõõdet, siis rahutuste osavõtjad (kuid mitte tegelikud organiseerijad) said Eesti jõustruktuuridelt adekvaatse õppetunni ja ei olnud enam motiveeritud niisama moe pärast asja kordama. Korrakaitsjate jõukasutamine oli enamasti proportsionaalne ja mõjuv.

Kui ma räägin organiseerijatest, ei pea ma silmas Dmitri Linterit, Dimitri Klenskit, Maksim Revat, Mark Sirõki ega teisi tankiste, kes arvatavasti ei teadnudki, et nad on vaid variisikud. Need teatraliseeritud „konspiratiivsed“ kokkusaamised Botaanikaaias, kus KAPO agendid neid põõsaste tagant pildistada said jne, olid katteoperatsiooniks. Reaalsed organiseerijad istusid saatkonnas või tulid „turistidena“. Kuid igal juhul oli ka nimetatud härraseid vaja, nimelt selleks, et nad oleksid iga nurga peal nähtavad ja kuuldavad. Praegu midagi sellist täheldada ei saa.

Eesti poole pealt aga pole aga samuti põhjust hõisata. Pronksmehe piduliku ärasaatmise Sõjaväekalmistule oleks võinud korraldada ka vähem käpardlikult. Ka korrakaitsjad oleksid võinud tegutseda professionaalsemalt ja suurema osa pogrommidest ära hoida. Samuti ei saa tunda uhkust selle üle, kuidas valitsus informeeris sündmustest ühiskonda. Peaminister Andrus Ansip teatas rahvast rahustades pidulikult, et kõik kurjategijad saavad karistada, ning rahandusminister Ivari Padar lubas, et vandaalid maksavad kogu kahju kinni. Nagu teame, ei saanud ja ei maksnud. Vastupidi, „süütutele ohvritele“ maksti „ülemäärase jõu kasutamise“ ja „protseduuriliste rikkumiste“ eest märkimisväärsed hüvitised. Mis aga puudutab ülalmainitud nelikut, siis kohus mõistis nad õigeks ja neile määrati „põhjendamatu kinnipidamise“ eest kopsakas kahjutasu. Lisaks pidi riik kandma kõik kohtukulud. Seega pole hõisata midagi.

Oleks aga ekslik arvata, et Pronksiööd ei jätnud Eesti ühiskonda sügavaid jälgi. Vene kultuuris on jõu kasutamine tähtsamal kohal kui enamikus lääne kultuurides. Ühelt poolt jõudu respekteeritakse ja selles mõttes venekeelse elanikkonna silmis Eesti riigina võitis. Kuid siiski ei ole see võit selline, mille üle võiks uhkust tunda. Jõu kasutamine paljastas venelaste meelest riigi repressiivse olemuse ning süvendas oluliselt mõra eestlaste ja vene kogukonna vahel. Viimane ei moodustanud enne aprillirahutusi monoliitset tervikut, vaid jagunes tinglikult kolmeks osaks. Esimesse kuulusid Venemaameelsed venelased, kellest paljudel on ka Venemaa kodakondsus või on nad apatriidid. Teise osa moodustasid eestimeelsed venelased, kellel on Eesti kodakondsus, kes oskavad hästi eesti keelt ja kes peavad Eestit oma kodumaaks. Ning kolmas osa oli nn eurovenelased, kes ei hoolinud eriti Eestist ja kellel ei olnud mingeid illusioone Venemaa suhtes, kuid nad elasid siin, kuna Eesti kuulub Euroopa kultuuriruumi, kusjuures paljud neist tahtnuks edasi liikuda läände. Enne Pronksiööd olid nende gruppide vahelised proportsioonid enam-vähem võrdsed, kuid pärast seda olukord märkimisväärselt muutus. Putinimeelne osa oluliselt kasvas, märkimisväärne osa neutraalselt Eestisse suhtunud venelastest tundis ennast sügavalt solvatuna ning hakkasid suurema sümpaatiaga vaatama ida suunas. Solvunud olid isegi paljud eestimeelsed venelased, kes ei muutunud küll otseselt Venemaameelseteks, kuid kelle sümpaatiad Eesti Vabariigi suhtes olid oluliselt kahanenud.

Pärast Pronksiöid algas vastastikune demoniseerimine. Eesti sotsiaalmeedias ja paraku ka ajakirjanduses hakkasid levima üldistavad lood vene loomuse kohta, venelastest räägiti kui pättidest ja koguni marodööridest. Need sõnumid ei mõjutanud niivõrd eestlasi ennast kui kohalikke venelasi, kes said kinnituse, et „nad on meid alati vihanud“, ning ei hoidnud omakorda oma retoorikat eesti fašistide suhtes tagasi.

Ent aeg parandab vaikselt haavu ning praeguseks on vene kogukonna üldine meeleolu jälle palju soodsam. Oma roll on siin ka Vene televisioonil. See propagandalaviin, mis tuleb mitte üksnes läbi propagandakanalite, vaid ka idapoolsest meelelahutusest, talk-show’dest jne on paljudele Eestimaa venelastele vastuvõetamatu juba oma stilistika pärast. Venemaa propaganda on kahe otsaga asi. Ühelt poolt ta tõepoolest aktiivselt kujundab Putini režiimile soodsaid meeleolusid, kusjuures sugugi mitte üksnes vene keelt kõnelevate inimeste seas. Teiselt poolt aga tekitab see vastureaktsioone. Vene kultuuris on alati olnud tugevad nii truualamlikkus kui ka anarhism ning venevastaseid meeleolusid toidab Putini propaganda palju toekamalt kui ükskõik milline vastupropaganda.
​
On veel üks asjaolu, mis viimasel ajal on oluliselt parandanud eestlaste suhtumist vene kogukonda. Nimelt pagulaskriis ja Euroopa Liidu kehtestatud pagulaskvoodid. See tekitas Eesti ühiskonnas, vähemalt suures osas sellest, terava vastasseisu (ei hakka siin praegu selle üle arutlema, kas ja kui õigustatud see on). Selles kontekstis ei näi mitte üksnes vene kogukond, aga isegi Putin nii ohtlik kui Juncker ja Merkel oma pagulastega. Nagu mulle pagulaskriisi harjal rääkis muheda irooniaga üks Tallinna venelasest taksojuht: veel hiljuti ei osanud eestlastest kliendid enamasti vene keelt, aga nüüd räägivad seda meelsasti ning on talle isegi öelnud, et peaksime nüüd koos pagulaste vastu võitlema. Muidugi ei ole üks autojuht mingi näitaja, kuid analoogilisi seisukohti võib hulgaliselt märgata ka alternatiivmeedias, nagu ka lehtede kommentaariumides ja sotsiaalmeedias. Kõige halvem on aga see, et sellistest meeleoludest püüavad kasu lõigata ka küünilised poliitikud.

Jeesuse ülestõusmise lugu on esitatud teatud variatsioonidega kõikides kanoonilistes evangeeliumides, kõige üksikasjalikumalt aga Luuka evangeeliumis (24, 1-11):

Ükski Kiriku poolt aktsepteeritud verbaalne allikas ei kirjelda ülestõusmise hetke ennast: Jeesus on surnud ja maetud, siis tulevad naised ja Johannes Peetrusega ja näevad, et haud on tühi. 

Kuid kunstnikud ei tahtnud sellega leppida ja lõid mitu väljapaistvat taiest Ülestõusmise teemadel.
Piero della Francesca freskol kujutatu on märkimisväärne vähemalt kahes aspektis. Esiteks on see üks väheseid teoseid, milles ülestõusnud Jeesus on hauast välja astumas. Haud ei ole koobas, vaid marmorsarkofaag, nagu seda kujutati hiliskeskajal ja Renessansi ajal. Teiseks, see rooma sõdur, kes magab näoga vaataja poole, on Piero della Francesca ise.

Ehkki volikogu alguses lepiti kokku, et informatsiooni sellest ajakirjandusele annab istungi juhataja, hakkasid nimelt selle initsiatiivi eestvedajad saatma sotsiaalmeediasse ja meediasse sõnumeid, mis paraku asja oluliselt moonutavad. Pean siin silmas ennekõike Margus Tsahkna ja Marko Mihkelsoni sõnavõtte. 

Kõigepealt pean vajalikuks selgitada, et minu meelest on mõlema puhul tegu andekate poliitikutega. Eriti puudutab see Marko Mihkelsoni, keda ma olen alati toetanud ja olin ka üks nendest, kes esitas ta aseesimehe kohale. Seda kummalisem oli mul lugeda tema kibestunud postitust, tahtmata samas uskuda neid kuulujutte, mille järgi olevat ta juba ühe jalaga Reformierakonnas.

Mis aga puudutab Margust, siis kõigepealt ma tahaksin teda kaitsta, kuna ma ei jaga tänases lehes avaldatud Peeter Laursoni arvamust-üleskutset, et erakonna esimees ja minister ei saa olla ilma kõrghariduseta. Ma olen igasuguste kvootide ja poliitiliste tsensuste vastane, tuleb lähtuda konkreetse inimese omadustest. Muidugi on see, et inimene suudab kas või bakalaureusetasemel ülikooli lõpetada, samuti teatud näitaja.

Kuid mitte seepärast ei hakanud ma seda postitust kirjutama, vaid selle valeinformatsiooni pärast, mida on väljastatud ja mis jäi kõlama ka televisioonis. Nimelt et erakonna esimees tahtis läbi viia progressiivse reformi, mida stagneeruv volikogu ei lasknud läbi. Seepärast ei saavat Margus Tsahkna ka jätkata erakonna esimehe positsioonis ja see olevat ka erakonna ebapopulaarsuse põhjus. Kõigepealt tahan öelda, et mitte ükski volikogus arutatud küsimus ei olnud põhimõttelise tähendusega. 

Tuliselt vaieldi tehniliste detailide üle, kuid ka tehnilistel detailidel on tähtsust. Mida siis sisaldasid Margus Tsahkna ettepanekud. Neist põhiline seisnes selles, et juhtorganite valikul peaks igal erakonnaliikmel olema Suurkogul üks hääl, aga mitte neli nagu praegu. Nii väidetavalt valitakse ka Riigikogu. 

See on vale. Riigikogu valitakse mitte ühe üleriigilise nimekirja alusel, vaid valimisringkondades, mis tagab selle, et Eesti erinevad piirkonnad on Riigikogus esindatud. Mul pole midagi põhimõtte 'üks inimene, üks hääl' vastu, kuid sellisel juhul peab erakonna juhtorganeid valima piirkondades.

Ma toetan põhimõtet 'üks inimene, üks hääl', kuid ma ei toeta seda, et juhtorganites oleksid esindatud peamiselt suurlinnade, ennekõike Tallinna liikmed, eriti arvestades, et Tallinnas on IRLi reiting vaid ca 2%. Vastupidi, arvan, et erakonna probleem on rohujuure tasemelt eraldumises ja demokraatlikud reformid -- juhul kui neid on vaja -- peavad liikuma vastupidises suunas, mitte tsentraliseerimise ja bürokratiseerimise suunas, vaid tagasi rohujuuretasandile, nii nagu ühele rahvaerakonnale sobilik oleks. Mina tahan erakonda näha läbipaistva ja demokraatliku organismina, mitte stagneeruva struktuurina, kus on võim konsolideeritud väikese ja suletud grupi kätte. 

Teine ettepanek (see sai volikogus toetuse) on minu meelest samuti problemaatiline. Nimelt siiamaani valis nii erakonna esimeest kui aseesimehi Suurkogu, st kõik erakonnaliikmed. Margus Tsahkna ettepanek oli, et valitud esimees nimetab endale ise aseesimehed. Põhimõtteliselt poleks ka selle vastu mul midagi, aga seda vaid juhul, kui esimeeste kandidaadid esitaksid oma aseesimeeste kandidaadid enne valimisi, nii et Suurkogu ja kõik erakonnaliikmed teaksid, millist meeskonda nad valivad. Marguse ettepanek aga tähendaks, et valitakse esimees, kellel on kotis mitte üks, vaid koguni kolm põrsast. Ma ei näe siin erilist demokraatiat ja modernsust. 

​Kuid nagu öeldud, erakonna probleemid on vaid minimaalselt seotud selliste tehniliste küsimustega. Loodan, et ma eksin, kuid mulle tundub, et väike seltskond tahab kunstlikult nende asjade ümber tekitada lisapingeid. 
​