​Kujutan juba ette reaktsioone sellele postitusele: Lotman on ajupestud parteisõdur, seepärast ta kirjutabki nii. Nagu paljudes sedalaadi heietustes, on selles osa tõtt, aga osa ka valet. Algul olin pensionireformi vastane ning olen sel teemal sõna võtnud ka erakonna volikogus. Usun siiamaani, et kolme samba süsteem on põhimõtteliselt õige. Samuti vastab tõele, et olen oma seisukohta muutnud suurel määral tänu selgitavatele vestlustele erakonnakaaslastega, eriti nendega, kes erinevalt minust on majanduses ja rahanduses pädevad. Sellegipoolest poleks ma iialgi hakanud sel teemal sõna võtma, kui see ei väljendaks minu enda sügavaid veendumusi. Mis aga puutub parteisõdurisse, siis suhe on siiski vastupidine: mitte sellepärast ei avalda ma neid ja neid arvamusi, et erakond mulle need ette kirjutab, vaid sellepärast kuulun ma Isamaasse, et minu veendumused langevad suurel määral erakonna ideoloogiaga kokku.  

Kogu diskussioon teise samba reformimise üle on kattunud valemetafoorika ja demagoogiapilvega. Püüangi selles asjas natuke selgust luua. 

Mida kujutab endast nn teine sammas? 
​

​Esiteks, inimene "investeerib" sellesse kaks protsenti oma palgast. Miks ma panin selle sõna jutumärkidesse? Investeerimine on vabatahtlik tegevus ning ma olin ja olen teise pensionisamba pooldaja, kuid ainult sellisel kujul, et tegemist on tõepoolest vabatahtliku investeeringuga. Kui aga raha eraldamine on sunniviisiline, nagu see praegu on, siis see ei ole investeerimine, vaid kannab teist nimetust: maks. Isamaa ettepanek ongi maksumaksja maksukoormuse vähendamine. Ma saan aru, miks sotsid on sellise sammu vastu, kuid mul on palju raskem aru saada "liberaalsest" Reformierakonnast. 

Teiseks, sellele kahele protsendile "paneb riik omalt poolt neli protsenti" juurde. See ei ole lausvale, kuid see on tõest kaugel. Riigieelarves ei ole ühtegi rida, mis kajastaks seda nelja protsendi eraldamist. Need neli protsenti võtab riik inimese esimese samba vahenditest ja paigutab need ümber teise sambasse. Niisiis, riik ei pane midagi juurde, vaid tõstab vahendid maksumaksja ühest taskust teise taskusse. Mis selles halba on, peale eksitava retoorika? Kaks asja. Esiteks on esimene ja teine pensionisammas allutatud erinevate finantsmehhanismidele. Teine sammas on seotud maailmaturgude konjunktuuriga: majanduse tõusu ajal see tõuseb, languse ajal langeb, kriisi ajal võib aga üldse kokku kuivada. Mis aga puudutab esimest sammast, siis erinevalt teisest sambast kuulub see indekseerimisele ning just see mehhanism tagab praegustele pensionäridele väikese, kuid stabiilse pensionikasvu. Teiseks, eksitav on väide, nagu oleks Eestiga sarnane süsteem mitmes riigis edukas. Minu teada täpselt sellist süsteemi nagu Eestis ei esine kusagil (kui ma eksin, siis hea meelega tutvuksin vastavate näidetega): pensionifonde kasvatatakse kas tõepoolest eelarvelistest allikatest või teeb seda tööandja. Pensionivahendite ümbertõstmine maksumaksja ühest taskust teise on omamoodi Eesti Nokia. 
​

​Kolmas asi, mis oli seotud teise sambaga, on see, kuidas ja kuhu need vahendid investeeriti ja kuidas pensionär selle "oma raha" kätte saab. On avalik saladus, et sellisel kujul teine sammas oli kasulik ennekõike pankuritele ja kindlustusseltsidele, kes millegipärast määrati vahelüliks fondide ja pensionäride vahel. Selle süsteemi üle nuriseti juba ammu, kuid mingisuguseid konkreetseid samme selle vastu ei võetud. Alles siis, kui Isamaa tuli oma reformiplaaniga välja, tekkis arvustajate koor, kelle sõnul "seda oleksid nad nagunii muutnud". Ei ole aga selge, miks nad siiamaani seda pole muutnud ning kes vastutab nende arvatavasti miljonitesse (või isegi kümnetesse miljonitesse) ulatuva kahju eest, mida juba pensioneerunud teise samba omanikud on kannatanud, kui on oma sambaraha kindlustusseltsidele üle andnud. Seletuseks vaid niipalju, et kindlusseltsides see raha lihtsalt seisab ja kaotab oma väärtust inflatsiooni tõttu; ükskõik milline investeerimisviis oleks pensionärile märgatavalt soodsam.

Eriti suur vale peitub aga väljendis "pensionisüsteemi lammutamine". Pakutav reform ei ole pensionisüsteemi lammutamine, vaid kapitaalremont ja ehitamine. Kui rääkida lammutamisest, siis lõhutakse ehk üksnes osa maksuorjuse ahelatest. Teine sammas jääb, võimalus sellesse raha koguda on inimestel endiselt olemas ja riiklikult soodustatud, eriti kui kaob kindlustusseltside vahelüli. Igaks juhuks märgin, et mina ise olen (vabatahtlikult, kui see veel võimalik oli) teise sambaga liitunud ega kavatse sealt väljuda, kuna mul endal ei ole huvi, kompetentsi ega aega ise investeerimisega tegeleda. Küll aga paneb mind imestama, et suur osa teise samba puutumatuse kaitsjatest ei ole teise sambaga liitunud ning eriti küüniline tundub mulle see, et teise sambaga pole liitunud mitmed Reformierakonna riigikogusaadikud, eriti need, kes on kompetentsed majanduses ja rahanduses. Ei tea, miks?

​Samuti küünilised on väited, nagu tooks kavandatav pensionireform tulevikus kaasa vaesuse ja igasugused sotsiaalmajanduslikud katastroofid. Nii Eesti Pank kui ka mõningad eksperdid on esitanud graafikuid, mis näitavad, kuidas teise samba kaotamine mõjutab 25-30 aasta pärast negatiivselt pensione. Enamik andmeid on tuletatud lihtsa ekstrapoleerimismeetodiga, eriti suurt oletavat mõju avaldab demograafiline faktor. Kuna Eesti ühiskond vananeb, pensionäre on aina rohkem, iga pensionäri kohta aina vähem maksumaksjaid, heietatakse kolme lahenduse teemal: mida nüüd teha pensionäride elamisväärse elu tagamiseks, kas tõsta pensioniiga või makse või siis tuua massiliselt võõrtööjõudu. 

Kõigepealt tahan osutada asjaolule, et teine sammas oma reformimata kujul ei suudaks mitte mingil määral tagada tulevastele pensionäridele väärikat vanaduspõlve. See pole isegi mitte demagoogia, vaid lihtsalt vale. Edasi, vaikimisi lähtutakse asjaolust, et rahvaarv ja SKP on võrdelises seoses. Et see ei ole nii, tuleb heita pilk mitte udusesse tulevikku, vaid võrdlemisi selgesse minevikku: veerand sajandit tagasi oli Eesti rahvastik praegusest märkimisväärselt suurem ja noorem. Kas keegi tahab väita, et ka Eesti SKP oli tollal proportsionaalselt suurem, võrreldes praegusega? Demagoogia? Jah: me ju teame, mis oli minevikus ja mis põhjustas sellised proportsioonid. Teame küll minevikku, aga suhtun väga ettevaatlikult nendesse, kellele on tuleviku asjaolud täiesti selged. Teame, miks ei olnud minevikus rahvaarv ja SKP võrdelises seoses, aga millegipärast peame uskuma, et tulevikus nad on. Mitte ükski arvutus -- ei Eesti Panga ega kellegi teise -- ei arvesta tööviljakuse kasvuga, tehnilise progressi ega tehisintellekti võimalike mõjudega majanduskasvule. 
​

​Siin aga tuleme väidetava massiimmigratsiooni juurde. Mind paneb üllatuma, kuidas liberaalid arvavad, et praegu on kõige pakilisem aeg niigi EKRE poolt ärahirmutatud inimesi veel rohkem migrantidega hirmutada. Tuletan igaks juhuks meelde, et paar aastat tagasi oli eesti meedias hoopis teistsugune paanika: tehisintellekt võtab kõik töökohad ära ja siis jäävad inimesed (sh Eesti inimesed) töötuks. Niisiis, kumb kohutav tulevik meid siis ees ootab? Kas õudne tööjõupuudus, mille leevenduseks oleme sunnitud tooma sisse migrantide hordid, või vastupidi, kõik töö teevad ära automaadid ja mitte ühegi migrandi jaoks tööd ei enam leidugi? Või siis ökoloogilised faktorid: miks pole prognoosides üldse arvestatud nendega?

Ning lõpetuseks. Kogu pensionireformi kriitikat läbib üks fundamentaalne paralogism: ühelt poolt pidi teine sammas olema ülimalt hea ja kasulik, teiselt poolt aga toob selle vabatahtlikuks tegemine kaasa massilise sambast põgenemise. Kas inimesed on massiliselt lollid või on tõepoolest teises sambas mingi viga?

Kui see teema oli Riigikogus arutlusel, tõi sotside esindaja Riina Sikkut ilmeka paralleeli: laps ei taha lasteaeda minna, aga lasteaed on talle kasulik. Nii ka siin: rumal maksumaksja ei saagi aru, kui kasulik talle teine sammas on, aga targad riigiisandad ja -emandad viivad ta vägisi sinna, ehk ta ükskord oskab neid tänada. 

Pakutav nimekiri ei ole kaugeltki ammendav, alustada võiks vanematest juhtumitest, ning vahepealgi on juhtunud veel seda ja teist....

23. novembril 2006 suri polooniumimürgitusse Aleksandr Litvinenko. 21. jaanuaril 2016 pärast põhjaliku juurdlust leidis Londoni Kõrgem Kohus, et mõrtsukate jäljed viivad Kremlisse. Kreml: “Tühi jutt, mingeid tõendeid teil pole”.

Alates 2013. aastast kasutas Venemaa liitlane Süüria korduvalt oma elanikkonna vastu mürkgaase. Vähemalt osa „keemilisi pomme“ valmistati Venemaal (seda tõestavad markeeringud nende kestadel). „Me ei puutu asjasse, mingeid tõendeid teil ju pole,“ „mürkgaase üldse ei kasutatud,“ „aga kui kasutati, siis tegid seda USA liitlased“.

Märtsis 2014 okupeerisid Venemaa väed Krimmi. “Mingeid meie vägesid seal ei ole, tõendid puuduvad.” (Venemaa sotsiaalmeedias hakati Krimmi okupeerimises osalejaid nimetama ихтамнеты, umbes “neidsealpoled”.)

Veidi aja pärast tungisid Venemaa väed Ida-Ukrainasse, moodustades seal kaks paariariiki. Kreml: “Ei, meie vägesid seal ei ole, tõendeid samuti mitte,” – jällegi, “ihhtamnjet”. Erinevalt Krimmi operatsioonist ei läinud Ida-Ukraina vallutamine veretult. Algul hukkunud Vene sõjaväelisi varjati, hiljem aga tuldi välja versiooniga, et need sõjaväelased võtsid ajutise puhkuse ja sõitsid oma vabast ajast vabal tahtel Donetskisse ja Luganskisse. Ilmselt võtsid nad puhkusele kaasa ka kergerelvastuse, aga ka tanke, suurtükke ja pind-õhk-tüüpi (BUK) rakette. Aga “tõendeid ju pole”. 
​

28. septembril 2016 tulistati Ukraina idaosas alla Malaisian Airlines MH17 lend. Kõik tõendid viitavad Ukraina separatistidele, kes tulistasid lennuki alla Venemaalt toodud BUKiga ja Venemaalt saabunud meeskonna abil. Hollandi uurimisorganid jõudsid järeldusele, et saatusliku lask oli Kremlist kureeritud. “Aga tõendeid ju pole. Esitage meile tõendid.” Kremli propaganda väitel lennuki lasi alla Ukraina hävitaja.

4. märtsil 2018 mürgitati Inglismaal, Salisburys Sergei Skripal ja tema tütar Julia. Mürgitamiseks kasutati massihävitusrelva Novitšok. Kõrvalised ohvrid olid Dawn Sturgess, kes suri mürgitusse, ja tema partner Charlie Rowley, kes on raskelt vigastatud, samuti politseinik Charlie Rowley. Mürgitajate isikud, nagu ka Litvinenko puhul, on kindlaks tehtud. UK tollane peaminister Theresa May süüdistas mürgitamises otseselt Putinit. Venemaa vastus on standardne: “Teil pole mingeid tõendeid.”

23.08.2019 lasti Berliinis maha Zelimkhan Khangoshvili, Venemaa eriteenistusega seotud mõrtsuka isik tehti kindlaks. Ja jälle “Mingeid tõendeid teil, russofoobidel, pole.”

Pikkade aastate joostul on Venemaa sportlased jäänud vahele dopingutarvitamisega. Sotši olümpiamängudel sai selgeks, et tegu on riigi tasandil operatsiooniga, mida juhitakse väga kõrgel tasemel ja kindlasti mitte Putini heakskiiduta. “Mingeid tõendeid teil ole. See kõik on russofoobia.” Eriti tige russofoobia, lausa kooparussofoobia.

Teisalt

Krimm. Nukuadministratsiooni juht Aksjonov teatas annekteerimise viiendal aastapäeval: „Kõik see poleks võimalik, kui meie president Vladimir Vladimirovitš Putin poleks seda operatsiooni isiklikult juhtinud.“ Ja veidi hiljem juba Putin ise: „Meie eelis seisnes selles, et sellega tegelesin mina isiklikult. Mitte selle pärast, et ma kõik õigesti teen. Aga selle pärast, et kui seda teevad riigijuhid, on täitjatel kergem töötada.“

MH17. 11.12.2019. Venemaa 1. telekanali peadirektor Konstantin Ernst tunnistas, et informatsioon Ukraina hävitajast MIG29 (hiljem räägiti ka Су-25-st), mis tulistas alla reisilennukid, ja vastav foto- ja videomaterjal „oli viga“.
​
Skripal. 3.10.2018, teatas Putin, et Skripal 1) on täiesti tähtsusetu, skandaal on kunstlikult üles puhutud, 2) on Kodumaa reetur, 3) lihtsalt jätis, 4) tõendeid pole, 5) eriteenistuste vaheline arvete klaarimine on tavaline asi.

​
​Khangoshvili. 10.12.2019 teatas Putin, et 1) Khangoshvili pole lihtsalt grusiin, vaid separatist, kes osales relvastatud võitluses Kaukasuses, 2) Khangoshvili oli Venemaal tagaotsitav, ta on väga verine inimene, 3) juba üksnes ühes aktsioonis, milles ta osales, tapeti 98 inimest, 4) ta oli üks Moskva metrooplahvatuse organiseerijaid, 4) Venemaa on korduvalt taotlenud Saksa kolleegidelt selle mõrtsuka väljaandmist, 5) kahjuks me ei leidnud mõistmist, 6) Khangoshvili tapsid arvatavasti omad bandiidid.
​

Isegi raske on siia midagi lisada. Sakslased ise süüdi: ei andnud bandiite meile välja… Kommentaariks vaid nii palju, et pole teada, mida pidas silmas Putin, kui rääkis 98 tapetust, mis aga puutub Moskva metrooplahvatusse, siis Khangoshvili nimi ei figureerinud ei kohtu otsuses ega muudes avalikustatud materjalides.
13.12.2019. Saksamaa välisminister teatas, et Putin valetas: Venemaa pole kordagi taotlenud  Khangoshvili väljaandmist. 
​

Doping. Ehkki „mingeid tõendeid pole“, eemaldasid WADA russofoobid Vene sportlased neljaks aastaks suurvõistlustelt (k.a 2020 ja 2022 Olümpiamängudelt).

​Samal ajal sai teatavaks, et Venemaa spordiminister polkovnik Pavel Kolobkov pälvis Aleksander Nevski ordeni. See on kõrge autasu, mille saab „erakordsete isiklike teenete Isamaa eest“, „Venemaa rahvusvahelise autoriteedi tugevdamisel“. Lisada võib vaid nii palju, et selle ordeni sai ta salaja. Et tõendeid poleks.

"„Piinlik. Väiklane. Kitsarinnaline.” Nõnda iseloomustasid kõrgharidusega seotud Eesti mehed Isamaa mõtet kohustada välisõppejõude eesti keelt õppima." (Kui kauaks on Isamaa nimekiri pikk? EPL, 4.12.2019)

Nii reageerib Päevaleht 03.12.2019 Riigikogus toimunud arutelu „Eestikeelse kõrghariduse tulevikust“. See arutelu polnud salajane, seda võis jälgida otseülekandes, stenogrammi võib lugeda Riigikogu kodulehelt, üritus on järelvaadatav Youtube'ist.  Kuid mõni ajakirjanik kipub paraku tekste produtseerima ilma asjasse süvenemata. Tõepoolest, kes on "välisõppejõud" ja mida tähendab "kohustada välisõppejõude eesti keelt õppima"? 

Külalislektor ei ole sama, mis välismaiste juurtega põhikohaga õppejõud. Esimest ei kohusta keegi keelt õppima ja sellise plaaniga pole ei Isamaa, ega ükski teine erakond esinenud. Mis puudutab aga võõramaalasest põhikohaga õppejõude, siis ka siin pole plaanis uusi normatiive kehtestada, piisab olemasolevast: 

§ 7.  B1-tasemel keeleoskuse nõue
[...]  5) õppejõud (v.a eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õppejõud);
§ 9.  C1-tasemel keeleoskuse nõue
[...] 7) eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajad või õppejõud.

Olulisem on aga see, et välisõppejõud polnud üldse arutluse teemaks, muret tunti eestikeelse kõrghariduse tuleviku üle, selle üle, et vähendatakse eestikeelsete õppeainete arvu ja suletakse eestikeelseid programme (vastavad andmed ja konkreetsed näited sisalduvad Sigrid Västra ja professor Martin Ehala ettekannetes). Ja see on tõsine probleem, mille tagajärjed ulatuvad kaugele ülikoolide seintest välja. See ei ole üksnes õpilaste õiguste, vaid keele enda ahistamine: eesti keel ei tohi taanduda vaid olme- ja luulekeeleks. Selle maa keel tahab kaasa rääkida ka teadustes ja filosoofias ja tal on selleks ka põhiseaduslik õigus.

Minu kõne on juba avaldatud ERR lehel, toon igaks juhuks selle ka siin ära. Tahaks teada, kas minu seisukohad on kitsarinnalised, väiklased või koguni piinlikud?

Eesti keel on surve all. Ta on surve all olnud alati, vähemalt viimased tuhat aastat. Surveallikad ja -põhjused on olnud erinevad, kuid survestamine ise on omamoodi konstant. Iseenesest ei pruugi surve keelele olla alati halb. Võrdlus ja konkurents teiste keeltega on üks keelearengu stiimuleid. Halb on aga siis, kui konkurentsi asemel toimub ülevõtmine: mingid keelefunktsioonid võetakse või antakse ära. Aastasadu oli eesti keel saksa keele surve all. 19. sajandi viimasest kolmandikust kuni iseseisvumiseni ja uuesti okupatsiooniajal oli selleks vene keel. (Sulgudes võiks märkida, et Põhja-Eestis oli okupatsiooniaja lõpupoole tunda ka soome keele surve.) Praegu aga on põhiline surve inglise keele poolt. Tänase olukorra spetsiifika on aga see, et me kipume ise loovutama mitmeid keelevaldkondi ja -funktsioone, ning paraku toimub see mitte üksnes internetis või popkultuuris, vaid ka Eesti kõrghariduses.

Öeldu ei tähenda, et ma ei mõista või pean vähetähtsaks majanduslikke ja administratiivseid põhjustest, mis sunnivad sulgema väikseid eestikeelseid erialasid või ühendama neid suuremate üksustega. Olen teadlik ka demograafilisest survest haridusele üldse ja kõrgharidusele eriti. Kõik see on tähtis. Kuid lõppkokkuvõttes taandub see kõik Joosep Tootsi surematule vormelile: „Posin ennast üles et raha põle.“

Austatud Riigikogu,

Mure eesti keele saatuse pärast ajendas meid algatama oluliselt tähtsa riikliku küsimusena eestikeelse kõrghariduse tuleviku ning mul on au esineda teie ees avakõnega. Meie ülesanne on eesti keele säilitamine ja arendamine „läbi aegade“, tahangi heita pilku probleemile nö igaviku seisukohalt. Pärast mind tulevad asjalike teemade käsitlejad, mina aga tahaksin peatuda keele arengul kultuurifilosoofilisest, või kui soovite, poeetilis-filosoofilisest vaatenurgast.

Oleme harjunud rääkima eesti keelest utilitaarsest aspektist: milleks meile see keel? Kuidas me võime ja saame seda kasutada? Mina aga tahan asetada probleemi teistpidi: mida tahab keel ja mida ta meilt nõuab? Eesti Põhiseaduse preambul sätestab meile kõigile – nii siin saalis viibijatele kui ka kõikidele selle riigi kodanikele – tagada „kultuuri säilimine läbi aegade“. Et eesti keel on mitte üksnes eesti kultuuri lahutamatu osa, vaid selle aluspõhi, peangi vajalikuks formuleerida meie kohustused keele ees.

              Kas siis selle maa keel
              laulu tuules ei või
              taevani tõustes üles
              igavikku omale otsida?

Need kaunid sõnad on paraku tüütuseni ära leierdatud ja haruharva mõtleme selle peale, mida nad tähendavad. Luuletuse algul räägib Peterson rahvast ja tema meelest. Kuid keel tuleb maast ja igatseb taeva poole. Poeet fikseerib siin keele vertikaalse dimensiooni. Aastasadu oli maakeel suuline, see oli sõna otseses mõttes emakeel, mida õpiti kodus, mis oli piisav olmeküsimuste üle arutlemiseks, kuid ka rahvaluulekeel – läänemeresoome rahvaluuletraditsioon on ülimalt rikas. Paljud keeled – ja isegi kordades suurema kõnelejate arvuga kui eesti keel – ongi jäänud üksnes suulisele tasandile, rääkimata juba väljasurnud keeltest. Ühelt poolt pastorid, teiselt poolt aga luuletajad andsid keele vertikaalse dimensiooni. See on n-ö südame keel. See keel mitte üksnes väljendab tundeid, vaid ka õpetab neid.

Järgmine keelarengu etapp on seotud kooliharidusega. See laiendab keele valdkonda horisontaalses dimensioonis. Eesti keele abil saab väljendada kõiki teadmisi – nii loodus-, ajaloo- kui ka reaalaineid. See ongi kooli tähtsaim ülesanne keele suhtes.

Ülikool on aga midagi enamat. Kui kool õpetab väljendama eelformuleeritud teadmisi, siis ülikool avab ukse teadmatusse. Teatud mõttes sarnaneb teadus luulega: me uurime ja leiame eesti keelest võimalusi sõnastada asju, mida varem pole sõnastatud. Minu veendumuse kohaselt on väga oluline, et kõrghariduse valdkonnas ei tekiks valgeid laike, neid valdkondi, millest me saaksime rääkida vaid näiteks inglise keeles. Eesti kõrgharidus – ja seda kõikidel astmetel – peaks olema eestikeelne.

Siinkohal pean tegema mõned mööndused. Ma ei ole mingi fanaatik ega unistaja. Olen õpetanud mitmes eesti ja välismaises ülikoolis ning tean reaalseid probleeme ja raskusi, mis tunduvad ületamatud. Kuid probleemid on eriti ületamatud siis, kui me ei julge isegi nende peale mõelda ja neid formuleerida. See, mida ma ütlesin eesti keele kohta kõrghariduses, on ideaalpilt, mida me ei tohi silmist kaotada. Samas pragmaatilise inimesena meeldib mulle väga ühe Mihhail Saltõkov-Štšedrini tegelase manitsus: „Progressi tuleb võimaluse korral juurutada ilma verevalamiseta.“ Ma ei taha sugugi öelda, et ükski õppeaine ei tohiks olla näiteks inglise keeles. Neid võiks olla ja see on isegi väga kasulik, kui üliõpilane saab teadmisi ammutada erikeelsetest allikatest: see arendab ka tema emakeelt. Samuti ei taha ma öelda, et ülikoolides ei tohiks olla ingliskeelseid õppekavasid. Kuid minu meelest ei peaks ükski õppekava olema ainult ingliskeelne eestikeelse õppekava arvelt (selle asja juurde tahan ma tagasi pöörduda oma kõne lõpul).

Niisiis, religioon ja luule arendavad meie südame ja hinge keelt, teadmised ja teadused aga meie mõtlemise keelt. Kuid see pole veel kõik. Kolmas keeledimensioon pole ei vertikaalne ega horisontaalne, vaid selle süvamõõde ehk refleksioon. Refleksiooni aineks ei ole maailm ega tunded, vaid mõtlemine ise. Selle sugemeid leiame juba emakeele- ja loogikaõpikutest: õpime mõtlema ja rääkima õigesti. Kuid üksnes filosoofia õpetab reflektsiooni selle tähtsamates vormides.

200 aastat tagasi tõi Kristjan Jaak Peterson esile keele vertikaalse dimensiooni. Keel seob maad taevaga. 20 aastat tagasi tuli üks eesti originaalsemaid mõtlejaid ja kirjanikke Madis Kõiv uuesti selle teema juurde. Tema essee kannab kakskeelset pealkirja: „Was ist des Esten Philosophie: Metafilosoofiline mõtisklus“. Kogu Kõivu metafilosoofiline mõtisklus on keelekeskne. Keel on ennekõike maakeel; ning täpsustab: see maa on isamaa. Keelel on oma ülesanded, õigused ja tungid. Tsitaat:
„Keel, selleks et olla keel, peab midagi rääkima, tal peab see miski olema.“ Ning edasi:
„Sest filosoofia on see, millest keel räägib.
Sest filosoofia on see, mida keel räägib.
Filosoofiaga on keelel midagi, mida ja millest rääkida, ja seega olla.“

Filosoofia on aga üldmõiste, nagu näiteks füüsika või meditsiin. Ning te ei lähe oma mäluprobleemidega nahaarsti juurde (juhul kui mäletate veel, milleks teil arsti vaja). Nii on täiesti eri valdkonnad ka filosoofias, ning eesti keel vajab neid kõiki. Eesti keel vajab eestikeelset metafüüsikat, et mõtiskleda ja väljendada olemuse kõige üldisemate ja sügavamate tahkude üle. Eesti keel vajab eestikeelset analüütilist filosoofiat, mis lahkab kõige elementaarsemaid ja samas kõige sügavamaid keele ja mõtlemise mehhanisme, õpetab, kuidas sõnast võib saada tegu. Eesti keel vajab eestikeelset ühiskonnafilosoofiat, ajaloofilosoofiat jne. Ning eraldi peab mainima eestikeelset epistemoloogiat ehk tunnetusõpetust. Ja kõiki neid valdkondi saab õpetada üksnes ülikoolis. Ja see on ülikooli kohustus eesti keele suhtes, kohustus, mis tuleneb põhiseadusest.

Eraldi tuleb aga rääkida tõlgete rollist. Nii maailmasõdade vahelises Eesti Vabariigis kui ka pärast taasiseseisvumist on tehtud tohutu töö maailmakultuuri ja -teaduse eestindamisel. Tõlkijad on eesti keele nähtamatud kangelased. Nagu mesilased töötavad nad väsimatult ja tihti ennastsalgavalt selleks, et kogudes üle maailma sõnastatud väärtusi avardada eesti keele piire. Kuid tõlkimisega on seotud veel üks asjaolu. Ilukirjanduses on tegemist kahesuunalise protsessiga. Me tõlgime väliskirjandust, aga ka eesti kirjandus on võrdlemisi palju tõlgitud teistesse maailma keeltesse.

​Ülejäänud maailma jaoks on eestikeelne sõnum ennekõike ilukirjanduslik. Teaduses ja filosoofias aga on paraku ühesuunaline tee. Haruharva näeme, et mõne teadusteksti all seisab: tõlgitud eesti keelest. Ma ei taha siin mingil juhul arvustada eesti teadlasi või filosoofe ning tean suurepäraselt, et see pole üksnes eesti keele probleem. Teadlane tahab oma töid avaldada prestiižsetes väljaannetes ja sellest, kus ta oma töid avaldab, sõltub nii tema positsioonis kui ka võimalikus finantseerimises omakorda nii mõndagi. Kuid siiski on asi natuke kinni ka missioonitundes. Sügaval stagnatsiooniajastul küsis üks eesti ajakirjanik minu isalt (täpset sõnastust ei mäleta, kuid mõtte iva oli järgmine): kas eestikeelsel teadusel on üldse mõtet? Kas ei peaks eesti teadlased avaldama oma töid maailmakeeltes? Ning mu isa vastas: mõlemad on tähtsad, ning soovitas võtta eeskuju ungarlastelt, kes ühelt poolt avaldavad oma töid nii saksa kui ka inglise keeles, teiselt poolt aga ei häbene kunagi avaldada neid ka ungari keeles ning on suutnud luua olukorra, kus ka teiste riikide ja keelte esindajad tunnevad huvi ungarikeelsete publikatsioonide vastu ning hoolitsevad nende tõlkimise eest. Omalt poolt ma tahaksin unistada, et see kehtiks ka eesti teaduse ja filosoofia kohta, et ka nendes valdkondades oleks „tõlgitud eesti keelest“ kõva kaubamärk.

Austatud Riigikogu,

Keegi meist ei põe suurushullustust. Poliitikute ja ametnikude võimalused eesti keele arendamisel on väga piiratud. Keel areneb poeetide, teadlaste, filosoofide ja muude tarkade ja vaimukate inimeste kõnepruugis. Mida me aga saame teha, on luua keele arenguks mõnevõrra soodsamad tingimused ning kõrvaldada mõned takistused, eriti need, mille oleme ise tekitanud. Pean siin silmas näiteks sellist normatiivi, et ülikooli õppekava võib olla eesti või mõnes muus keeles. Seda normatiivi tõlgendatakse välistava disjunktsiooni tähenduses: emb või kumb, st kui ühe eriala õppekava on mingis muus keeles, ei tohi seda „dubleerida“ eesti keeles. See tuleb ära muuta. Ülikoolidele peab jääma õigus luua ja täita eestikeelne õppekava ka siis, kui näiteks ingliskeelne õppekava on juba olemas. 

Lisaks on minu käest küsitud, miks ma komisjonis Reitelmanni toetasin, Riigikogu saalis aga enam mitte.
​

Kõigepealt tahan rõhutada, et kired Reitelmanni ENPA delegatsiooni koosseisu nimetamise või mitte nimetamise üle on suuresti üles puhutud, eriti pidades silmas, et nädal tagasi tehti palju olulisem ja riskantsem otsus, millega nimetati Oudekki Loone NATO Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni juhiks, mis aga eriti tormilist vastukaja ei tekitanud (vt siiski). 

Kuid kõigepealt Urmas Reitelmannist. Tuletan meelde, et esiteks läheb Urmas Reitelmann ENPA delegatsiooni koosseisu Jaak Madisoni asemel, kelle nimetamine omal ajal millegipärast teravaid emotsioone ei tekitanud. Kas Reitelmann on Madisonist nii palju halvem valik? Minu meelest on tegemist üsna ekvivalentse vahetusega. 

Teiseks, ENPA esindab Eesti Riigikogu, iga delegatsiooni liige esindab ENPA-s oma fraktsiooni ning EKRE fraktsioon kinnitas korduvalt, et just Urmas Reitelmann sobib kõige paremini esindama EKRE nägu Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees. 

Kolmandaks, kutsutud väliskomisjoni istungile kinnitas Urmas Reitelmann: 1) talle omistatud ütlused tegi ta ammu ning nende eest on ta vabandanud; 2) ta on tööks ENPA delegatsioonis põhjalikult ette valmistunud ning 3) ta on selleks tööks motiveeritud.

Lähtudes nendest kaalutustest, toetasin komisjonis otsust saata Reitelmanni ENPA delegatsiooni koosseisu nimetamine või mittenimetamine hääletusele Riigikogu suurde saali.

Paraku selgus kohe, et 1) vabandamisega ei olnud nii, nagu Reitelmann komisjonis väitis, 2) et ENPA on tema meelest mõttetu koht ning 3) ta ei hooli sellest, kas ta kuulub ENPA delegatsiooni koosseisu või mitte.

Lähtudes nendest asjaoludest ei saanud ma teda enam toetada ja jäin erapooletuks. Kuid miks ma vajutasin kollast ja mitte punast?

​Nüüd tulen Oudekki Loone nimetamise juurde. Ka NATO Parlamentaarse Assamblee delegatsioon esindab Riigikogu ning vastavalt kokkuleppele kuulub selle delegatsiooni juhi koht Keskerakonnale. Keskerakond otsustas, et just Oudekki Loone on selleks tööks nende parim valik. Mina sellega nõustuda ei saanud, kuna Oudekki Loone seisukohad selles valdkonnas ei ühine Eesti välispoliitika põhisuundadega. Väliskomisjonis ütles Loone, et Eestis on palju inimesi, kes nagu temagi suhtuvad NATO tegevusse kriitiliselt. Sellega peab nõustuma ja oleks jutt olnud delegatsiooni lihtliikmest, võiks pluralismi huvides nõustuda ka Loone liikmelisusega, kuid ma ei tahtnud lubada, et selliste vaadetega inimene oleks delegatsiooni juht. Sellepärast vajutasin ma punast.

Ma loodan, et öeldust piisab minu valikute põhjendamiseks. Ühel juhul on tegemist võib-olla mitte kõige meeldivama inimesega, teisel juhul potentsiaalse julgeoleku ohuga. Sellepärast saigi Urmas Reitelmann minult kollase, Oudekki Loone aga punase. Kajhuks ei mängi me Riigikogus jalgpalli ja mina ei ole kohtunik, kes saab jagada vastavate värvidega kaarte.

Kahetsusväärne lugu TalTechi grandirahade väärkasutusega on tegelikult jäämäe tipp. Ma ei hakka siin kedagi õigustama: see, et teised teevad ka, ei vabanda seda välja. Probleemi tuum on aga Eesti teaduse krooniline alarahastamine või õigemini, kahvel meie ambitsioonide ja rahaliste võimaluste vahel. Me tahame olla edumeelne, haritud ja innovatiivne ühiskond, aga unustame ära, et need väärtused ei tule taevast või, kasutades ühe ministri sõnavõttu, ei kasva puu otsas.

Eesti teadusarengu kontseptsioon on projekti- ja grandikeskne (ka nn baasfinantseerimine on tegelikult varjatult projektipõhine). Kui tekib uus perspektiivne teema, pannakse kokku uus innovatiivne teadlaste grupp, kes saab (või ei saa) sellega tegelemiseks grandi. See on hea, kuid see ei saa olla teaduse jätkusuutliku arengu põhivahendite allikaks. Ka kõige innovatiivsemad projektid on tavaliselt seotud teadus- ja haridusinstitutsioonidega, mille raames neid teostatakse ja mis tagavad tööks vajaliku keskkonna. Ja mis siin salata, ka õppe- või teadusasutuse prestiiž ei ole siin vähetähtis faktor. Samal ajal peab struktuuriüksuse juht aga otsima vahendeid, et üleval pidada ka neid teadlasi (kes võivad olla väga mainekad ja asutuse jaoks vajalikud), kes sellel aastal granti ei saanud. Siin on väga kerge astuda libedale teele ja kasutada selleks mitteotstarbeliselt teiste grantide vahendeid. Igaks juhuks ütlen veel kord, et ei taha siin kedagi õigustada ning selline praktika on minu meelest väär.

Enne valimisi lubasid hiljem koalitsiooni moodustanud erakonnad tõsta teadusrahastust (Keskerakond ja Isamaa 1%ni SKT-st, EKRE koguni 2%ni). Pärast valimisi aga selgus äkki, et Eesti rahaline olukord ei ole nii roosiline kui valimislubaduste andmise ajal, ning otsustati, et vähemalt sellel aastal jääb teadusrahastus tõstmata: see jääb 0.79% juurde. Pean tunnistama, et mul on väga raske sellest loogikast aru saada. Protsendinumber ei sõltu absoluutarvudest. Ükskõik kui palju või vähe on raha laekunud ja ükskõik mis allikast (kas või rahapuu otsast), on seda ikka 100%. Väike teadusrahastuse kasv näitaks aga ühiskonna orientatsiooni – kas stagneerumisele või edule.
​
Toon nüüd orienteerumiseks mõned näiteks võrdluseks. Kõige suurem SKT protsent teadusele on Iisraelil ja Lõuna-Koreal, mõlemal üle 4%. (NB! Mõlema riigi julgeolekuolukord on selline, et nad peavad pöörama suurt tähelepanu riigikaitsele. Sellegipoolest on mõlemas ühiskonnas konsensus, et tegeleda tuleb mitte üksnes tänase päeva kindlustamisega, vaid ka homse päeva eduga.)

​Edasi tuleb grupp riike, mis kulutavad teadusarengule 3 kuni 3,5% SKT-st: Šveits, Rootsi, Taiwan (millel on samuti suured kaitsekulutused), Taani, Jaapan, Austria, Saksamaa. Minu meelest peaks just nende riikide hulka kuuluma ka Eesti. Seejärel tulevad riigid, kes kulutavad 2-3% SKT-st: USA, Soome, Prantsusmaa, Hiina, Austraalia, Belgia, Madalmaad, Singapur.

Eesti aga oma 0.79 protsendiga kuulub nende riikide hulka, mis kulutavad 0,5-1%: Türgi (0,88%), Leedu (0,88%), Marocco (0,73%), Serbia (0,71%), Valgevene (0,67%). Isegi Venemaa oma 1,1%ga pöörab meist olulisemalt rohkem teadusele tähelepanu.

Minu arvates on pidulikult lubatud 1% miinimum, millest ei tohi taganeda. Kuid perspektiivis peaks olema järjepidev ja iga-aastane tõus kas või kümnendiku protsendi võrra, kuni jõuame nende riikide hulka, kuhu me tahaksime ja kuhu oleks meil loogiline kuuluda.
​

Postituse pealkiri ei ole üksnes provokatiivne, vaid otseselt vale. Tahan sellega näidata, kuidas töötab suur osa eesti ajakirjanikke, kelle eesmärk pole tõde, vaid kõmu. Pealkiri ongi mõeldud kõrvakiiluna neile.

Poleks veel hiljuti arvanud, et olen sunnitud sõna võtma Eesti presidendi – kusjuures korraga nii institutsiooni kui inimese – kaitseks. Eriti paradoksaalseks aga selle teema käsitlusel teevad minu jaoks kaks asjaolu. Esiteks on minu sõnavõttu ajendiks Mikk Salu artikkel. Mikk Salu on minu hinnangul üks parimaid kirjutavaid eesti ajakirjanikke, veelgi enam – üks väheseid, kes seda ametinimetust väärib. Seda häirivam oli minu jaoks tema kriitika presidendi aadressil. Teiseks, olles resoluutselt vastu presidendi suukorvistamise katsetele, ei taha ma nõustuda ka mõne Kersti Kaljulaidi EKRE-vastase ütlusega.

Alustaksingi viimasest. Osa Eesti ühiskonnast ja poliitilisest eliidist on arvamusel, et EKRE on Eesti suurim probleem: see erakond tuleks võimalikult kiiresti võimult kõrvaldada ja seejärel hoida alatiseks võimust nii kaugel kui saab. Minu meelest oleks see ebaõiglane EKRE valijate ja toetajate suhtes, kes siiski moodustavad Eesti ühiskonnas märkimisväärse vähemuse. 

Vahemärkus. Eesti ühiskonnale paraku tüüpiline paradoks: EKRE kujutab endast märkimisväärset, kuid ikkagi vähemust; EKRE lepitamatud vaenlased on aga need, kes sõnades võitlevad vähemuste õiguste eest, süüdistades seda konkreetset vähemust selles, et tema dikteerib agressiivselt oma arusaamu ja seisukohti ülejäänud ühiskonnale. See süüdistus on iseenesest suurel määral õigustatud, aga sama üritavad teha ka nii mõnegi teise vähemuse esindajad. 

Nüüd aga Mikk Salu artiklist. Salu teeb sama vea, mille teeb ka suur osa presidenti halvustavaid kommentaatoreid sotsiaalmeedias: ta loetleb Põhiseaduses fikseeritud presidendi funktsioone ja leiab, et midagi muud president teha ei tohikski. Mikk Salu on vastutustundlik autor ja mulle imponeerib tema põhjalikkus. Erinevalt mainitud kommentaatoritest ei piirdu ta üksnes Põhiseaduse tekstiga, vaid kasutab ka kommenteeritud väljaannet ja Riigikohtu lahendeid. Sellele vaatamata satub ta oma Põhiseaduse tõlgendusega rappa. Tsiteerin:

Eesti põhiseadusliku korra järgi toimetavad valitsus ja parlament maailmas „kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja me võime ise lubatut-keelatud muuta“, kuid president tegutseb märksa kitsamas raamistikus „kõik, mis pole lubatud, on keelatud“. 

Eesti põhiseadus nii karmi piiranguid presidendile ei sea. Ei hakka siin demagoogitsema teemadel, kas presidendil on õigus süüa või magada, oluline on see, et keegi ei saa ka presidendilt ära võtta õigust „vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil“ (Põhiseadus, § 45).

Samuti on minu meelest eksitav arvamus, et Kersti Kaljulaid loob oma sõna ja tegevusega ohtliku pretsedendi tuleviku presidentide tarvis. Mikk Salu:

Kuidas näiteks meeldiks, kui peaminister oleks Kaja Kallas ja presidendiks keegi Mart Helme taoline? President Helme passiks üle peaminister Kallase õla, kutsuks teda vaibale (nagu praegu kirjeldatakse Ratase-Kaljulaidi suhet), õpetaks peaministrit, millised on head ja millised halvad ministrid, teataks, milliseid riigiametite juhte president usaldab ja milliseid mitte?

Ma ei tea, kuidas oleks üks või teine talitanud kirjeldatud hüpoteetilises olukorras, kuid kahes asjas olen ma kindel. Esiteks, iga Eesti presidendil on oma stiil, Rüütel ei sarnanenud Meriga, Ilves ei sarnanenud Rüütliga; ka Kaljulaidil on oma selgesti äratuntav stiil. Teiseks, kui ükskord saab Eesti presidendiks Mart Helme, siis ei hakka ta oma tegevuses orienteeruma sellele, mida endale lubas või ei lubanud Kersti Kaljulaid.

Mis aga puudutab Mikk Salu (ja ka mind) ärritanud pealkirju stiilis „Kaljulaid kutsus Ratase vaibale“, siis nende eest peaks ta tänama mitte presidenti, vaid oma kolleege. Mitte ükski põhiseaduse säte ei takista presidenti kutsumast konsultatsioonile ükskõik millise poliitiku ega ministri. (Ise olen käinud erinevate Riigikogu komisjonide koosseisus nii Arnold Rüütli kui Toomas Henrik Ilvese ja Kersti Kaljulaidi juures ja ei tunne, et „käisin vaibal“.) Eestile on kombeks üks peaminister korraga ja häbiväärne vahejuhtum ühe agara ministriga näitas selgelt, kes on meil praegu valitsuse juht.

 PS. 01.09.19. Kahjuks lubasin selles kirjutises endale väite, mis võib mõjuda eesti ajakirjanike solvamisena. Pean silmas lauset: "Tahan sellega näidata, kuidas töötab suur osa eesti ajakirjanikke, kelle eesmärk pole tõde, vaid kõmu." Igaks juhuks seletan, et ei tahtnud öelda, et enamikule eesti ajakirjanikule on kõmu tõest tähtsam, vaid et sellised võtted on omased enamikule kõmuajakirjanikkele, vaid nendele oligi mu torge mõeldud. Kuid isegi see pole mulle praegu oluline. Vastuvõetamatu on see, et tahtsin teha solvava märkuse ja tegingi seda. Mul on häbi ja ma palun vabandust.

Homme on Eesti taasiseseisvumispäev ning sel puhul on sobilik teha väike tagasivaade. Eesti taasiseseisvumine oli imeline ja seda mitmes mõttes korraga. Esimene ja kõige olulisem on iseseisvuse saavutamine nii ilusal ja vägivallatul moel. Peaaegu sama tähtis on aga, kuidas see protsess tõi Eesti rahvas välja tema kõige ilusamad ja aatelisemad jooned. Sellist ühtekuuluvustunnet, mis kulmineerus ehk Balti keti ajal, ei ole Eesti ajaloos vist kunagi olnud (jätame siin Vabadussõja kõrvale, sõjaolukord on midagi muud). Ning seda ühtekuuluvuse ja heatahtlikkuse tunnet tuleb meeles pidada ja hoida. 

​Ka Eesti edaspidine areng oli üle ootuste kiire ja positiivne. Lennart Meri ütles: "Eestil on kiire." Nõutu reporter küsis, kuhu. Ning president vastas: "Euroopasse." Ja meie võidukäik Euroopasse oli samuti edukas ja hoogne. Mäletan iseseisvuslaste diskussioone veel 1989. aastal: täielik iseseisvus küll, aga kas siis Ungari moodi rahvademokraatlik vabariik või hoopis Soome moodi neutraalne riik, nagu pakkusid siis kõige julgemad. Euroopa Liidust ja NATOst võis vaid vaikselt unistada. Eesti edulugu rajanes sellel, et erinevalt paljudest postkommunistlikest riikidest, rääkimata siis endistest liiduvabariikidest, valis Eesti kindla parempoolse kursi nii majanduses kui sotsiaalses sfääris. Ning siin tuleb tänada nii Isamaad kui ka Reformierakonda. Just viimase juhitud valitsused viisid meid kindlalt Euroopasse. 

Euroopas Liidus pole me siiamaani olnud mingi murelaps, vaid edumeelne, moodne ja tehnoloogiliselt kiiresti arenev ühiskond ja riik. Olime isegi mitmele vanale olijale eeskujuks. Selline klantspilt ei olnud vale, vaid siiski n-ö kõvasti retušeeritud. On hoiatatud kahekiiruselise Euroopa ohu eest, meil aga tekkis kahekiiruseline Eesti. Räägitud on esimesest ja teisest Eestist ning nendevahelisest väärtuste ja arusaamade lõhest. Huvitav on märkida, et just vasakpoolsemad jõud ja arvamusliidrid pretendeerisid "teise Eesti" huvide esindamise ja eestkõneleja rollile. Kuid siiamaani pole "teist Eestit" tegelikult suutnud ükski poliitiline jõud esindada ning EKRE hakkas edukalt seda osa täitma. Omamoodi paradoks, kuid sugugi mitte üllatus seisneb selles, et ennast vasakväärtuste kandjaks pidav seltskond sattus nüüd äkki paanikasse ja püüab peaaegu et vahendeid valimata EKREt ühiskondlikult ja poliitiliselt maastikult välja tõrjuda. Mõistliku erandina võiks siin välja tuua  Eesti Ametiühingute Keskliidu esimehe ja pikaajalise sotsi Peep Petersoni arvamuse (vrd ka siin): opositsioonis on EKRE demokraatiale ohtlikum kui valitsuses.

​Mitte eriti palju aega tagasi nägi Rein Raud Eesti põhilise probleemina valitsevat eliiti ja riiki juhtivaid teflonmehi, moraalseid värdjaid, kes on kaaperdanud võimu. Nüüd aga pidi seesama tefloneliit tegema ruumi teistsugustele jõududele ja Reformierakonda, neoliberaale, padukapitaliste jne materdanud intellektuaalne eliit ei tundu olevat eriti õnnelik. Viimasel ajal on saanud moeks korrutada, et ka sõnad on teod (silmas peetakse ekrelaste vastikuid väljaütlemisi). Aga teod on ka vastaspoole sõnad, ehkki intellektuaalid (nii parem- kui vasakpoolsed) ei armasta reflekteerida oma sõnade tagajärgede üle. 

Nii mõnelegi politoloogile ja intellektuaalile mõjus EKRE kiire tõus ebameeldiva üllatusena. Nii imestas üks mu hea tuttav: müstika, kust nad kõik äkki välja ronisid? Tegelikult aga mingit müstikat pole. Kui me võrdleme viimaste Riigikogu valimiste tulemusi eelmistega, on selgelt näha, kust on EKRE hääled tulnud. Kui pidada meeles, et kokku on hääletanuid 100%, siis näeme, et Reformierakond, Keskerakond ja Isamaa on jäänud enam-vähem samadesse piiridesse (Reformierakond veidi tõusis, Keskerakond ja Isamaa pisut langesid). Ma tean, kuhu läks suurem osa Isamaa kadumaläinud hääli -- Reformierakonnale (Marko Mihkelson jt), Eesti 200-le (Margus Tsahkna jt) ning väike osa ka EKREle. Kuid endised isamaalased moodustavad alla 1% EKRE häältesaagist. Põhisaak tuli endistelt Vabaerakonna ja sotside valijatelt.

​Viimane seik võib-olla üllatab mõnd arvamusliidrit, kuid ei tohiks üllatada sotsiolooge: tegemist on põhimõtteliselt sama sihtrühmaga, need, kes tunnevad, et nad on ilma jäänud ühiskonna hüvedest ja nõuavad oma õigusi (nii, nagu nad neid mõistavad). EKRE häältesaak on suurel määral seotud nn protestihäältega ning näitab teatud poliitilist latentsust ühiskonnas. Mäletame Jüri Toomepuu rekordilist häältesaaki, mis tõi Eesti Kodaniku komeedina Riigikokku. Kuid komeedina ta sealt ka langes. Mäletame uuemast ajast Indrek Tarandi fenomenaalset tulemust Europarlamendi valimistel. Ka need olid protestihääled. Protestihäältega on aga see paha lugu, et nad ei ole püsivad. Ja piltlikult öeldes kostitas seesama seltskond, kes tõi mäekõrguse tulemusega Indrek Tarandi Europarlamenti, teda mõned aastad hiljem hoopis jalahoopidega. Kõige viimane näide pole aga seotud EKREga, vaid hoopis Marina Kaljurannaga, kes sai Europarlamendi valimistel suurepärase tulemuse, kusjuures olulisel määral tänu nendele ringkondadele, kus alles hiljuti võidutses Riigikogu valimistel EKRE. Ajakirjanduses kommenteeriti koguni nõutult, et EKRE piirkonnad värvusid roosaks. Tegelikult ei oleks ma nii optimistlik. Kahtlen väga selles, et Marina Kaljurand sai oma hääled sotsiaaldemokraatliku platvormi või feministlike vaadete pärast. Hääletati hea inimese poolt, kellele sai hiljuti osaks ülekohus (rahva seas oli ta populaarseim presidendikandidaat, kuid "Riigikogu tagatubades tehti talle ära").

Nüüd siis EKRE kasulikkusest valitsuses. 
1. Märkimisväärne osa ühiskonnast on nüüd riigivõimu juures esindatud, kanaliseerides omal moel destruktiivseid protsesse ühiskonnas. Nende väljatõrjumine ei oleks ühiskonna huvides, eriti kui ettekäändeks on põhjused, mis EKRE valijaskonnale tunduksid otsitutena.
2. Joovastav klantspilt Eesti ühiskonnast nõuab kainestavaid korrektiive. Valus, aga vajalik.
3. Leevenenud on pinged eestlaste ja venelaste vahel. 
Viimane punkt vajab lühikommentaari. Põhjus ei pruugi iseenesest ilus olla, kuna probleemid pole lahendatud, vaid uute pingetega tagaplaanile surutud. Kui enne käis sotsiaalmeedias sõda eestlaste ja venelaste vahel, siis nüüd on rindejoon EKRE pooldajate ja vastaste vahel, kusjuures venelaste hulgas võib EKRE pooldajate hulk potentsiaalselt suureneda isegi rohkem kui eestlaste hulgas, kelle lagi on enam-vähem saavutatud. 
4. Ning viimaseks üks ühiskonna seisukohalt ebaoluline, kuid isiklik põhjus. Varem süüdistati mind selles, et kuulun fašistlikku erakonda, nüüd aga vaid selles, et lubasin fašistliku erakonna võimule. Ikkagi parem. 

EKREt on palju kritiseeritud ja pean tunnistama, et suur osa kriitikast on õigustatud, ehkki tihti on süüdistused tendentslikud ning liiga emotsionaalsed ja liialdatud. Ma ei hakka siinkohal neid süüdistusi ja etteheiteid kordama, lisan vaid paar omapoolset, mis on mulle endalegi mõneti üllatuseks.

​1. Olin valmis selleks, et EKRE puhul on tegemist ka Riigikogus mitte just kõige viisakama seltskonnaga, kuid mida ma ei oodanud, on see, et nad osutusid riigi juhtimisel nii saamatuks. Ei pea siin silmas sugugi kõiki ministreid, näiteks maaeluminister Mart Järvik talitab vanas Rahvaliidu stiilis ja talle pole vist midagi (peale sellesama stiili) ette heita. Keskkonnaminister Rene Kokk väärib pigem kiidusõnu. Kuid Kert Kingo kohta ei oska ma paraku küll ühtegi head sõna öelda ning pean siin silmas mitte isikut, vaid tema kompetentsi, tegevust ja tegematajätmisi. Ka perekond Helmede tegevus sellel nädalavahetusel seab suure küsimärgi alla mitte üksnes nende aated, vaid ka nende pädevuse ja võimekuse: püüdsid alla neelata tükki, mis mitte üksnes ei mahu suhu, vaid ka ei lase ennast hammustada. 
2. Helmede tegevuses -- ja mitte ainult sellel nädalavahetusel -- on veel üks murettekkitav tendents: nad kipuvad segamini ajama riigiasjad isiklikega. Vaheri-vastases tegutsemises oli raske näha midagi peale isikliku vendeta.

Samas saadab see viimane episood ka selgelt positiivse signaali: Eesti demokraatlikud ja õigusriiklikud alused on nii tugevad, et isegi mitme ministri õõnestav tegevus ei sea neid kahtluse alla. Igatahes paanikaks pole põhjust.

Soovin kõigile eestlastele -- sõltumatult nende vaadetest, religioonist, east, genderist, seksuaalsest identiteedist ja nahavärvist -- head taasiseseisvumispäeva. Meil kõigil on õnn elada väga heas riigis. Hoidkem seda!

Marju kohta on viimase kahe päeva jooksul kirjutatud palju head. Ühinedes kõikide nende sõnadega tahan lisada vaid ühte: ta oli võitleja, väsimatu võitleja humanitaarse hariduse ja selle väärtuste eest. See võtlus viis meid Vaba Akadeemia asutamiseni. Akadeemia asutamise päeval kirjutas Marju:
„Täna on tõesti kõige pidulikum päev ja otse õnnelikuks teeb, et see hullumeelne ettevõtmine saab ametliku alguse." (Edasi lugemiseks vajuta siia; meie vestlusring aga on siin.)

Kommenteerides minu seisukohta ja selle põhjendusi Mart Helme umbusaldamise vastu hääletamisel kirjutab hea sõber ja vana oponent Rein Raud, et kuigi ta üldiselt aktsepteerib minu mõttekäikude loogikat, ei nõustu ta sellegipoolest "nende lõpptulemusega, mille kohaselt Mart Helme umbusaldamise vastu hääletamine ei tähenda Mart Helme käitumise toetamist". Siin on tegemist selge arusaamatusega, mis tuleneb arvatavasti sellest, et Rein luges mitte minu originaalteksti, vaid selle republikatsiooni, mille pealkiri oli muudetud: "Mihhail Lotman: kuidas ma võisin toetada Mart Helmet?", samas kogu minu teksti iva oli nimelt selles, et ma ei toetanud Mart Helmet; seda püüdsingi lahti seletada.

Kuna minu sõnum jäi nii mõnelegi segaseks (ilmselt minu enda viga), siis olen sunnitud väljenduma eksplitsiitselt. Raua meelest minu käitumine umbusaldamise ajal "kehtib ainult siis, kui selle pooldaja ise arvab, et teisi süüdistav sotsiopaat on tegelikult ka sobiv siseministri ametikohale". Siin on tegemist vähemalt kahe arusaamatusega, neist teine asub loogika ja esimene terminoloogia valdkonnas.

1. Ma ei nimetanud Mart Helmet sotsiopaadiks.
2. Minu formuleeringust ei tohiks (vähemalt normaalse kõnekommunikatsiooni strateegiaid kasutades) tuletada, et ma arvan, et Mart Helme on sotsiopaat.
3. Ma ei arva, et Mart Helme on sotsiopaat.
4. Isegi kui ma arvaksin, et Mart Helme on sotsiopaat, poleks mul õigust seda väljendada, eriti mitte Riigikogu mikrofoni ees.
Kommentaar: minu sõnumi tähelepanelik lugeja märkas kindlasti, et iseloomustades hüpoteetilist isikut kasutasin väljendit 'emotsionaalselt ülesköetud'. 'Emotsionaalne ülesköetus' ja 'sotsiopaatia' on mõisted, mis ei käi kokku. Samas ei tahtnud ma sellega öelda, et Mart Helme on hüsteerik.

Muide, Mart Helme ise sai suurepäraselt minu mürgisest küsimusest aru ja tema vastus oli adekvaatne: selline esinemisviis on tema poliitiline stiil. Stiil, mis on sihilikult ja teadlikult valitud ning arendatud.

On see stiil hea? Minu silmis on see tülgastav, aga sõna 'hea' ei ole nii lihtne. Tavaliselt mõistetakse seda kui ühekohalist predikaati ('X on hea' umbes nagu 'X on kiilas'), kuid reaalses keelepruugis võib 'hea' olla nii ühe- kui kahekohaline predikaat, kusjuures enamasti on tegemist nimelt varjatud kahekohalisusega. Nt 'ilm on hea' on hea suvitaja seisukohalt, kuid võib olla katastroofiline talupojale. Niisiis, nii mõnigi kord peame küsima: hea kellele? Tagasi Mart Helme ja tema stiili juurde. Minu meelest see stiil ei ole hea, aga kuna see tõi ja jätkuvalt toob talle populaarsust, siis arvatavasti Helme enda ja tema pooldajate silmis on see stiil nimelt hea, mida ta ka oma vastuses mulle väljendas. Tegelik probleem pole aga sugugi Helme stiil, vaid on palju sügavamal.

Lubage siinkohal tsiteerida EKRE väärikat liiget Ingrid Rüütlit, kes kommenteerides Mart Helme rassistlikku siunamist märkis, et probleem pole niivõrd Helmes endas kui selles, mida ta tahab sellega saavutada: "Muretsen pigem selle pärast, milline on vaimne tase EKRE valijatel, keda selliste naljadega valijaks meelitatakse." Ning nagu selgus, see mure ei ole alusetu. Küsimus ei ole minu meelest Mart Helmes ja tema stiilis, vaid selles, et märkimisväärse kodanikkonna silmis on selline stiil hea ja nõutud. Pikkadel okupatsiooniaastatel teadsime, et eestlus tähendab muuseas haritust ja euroopalikku viisakust ja just sellist vanakooli eestlust tahab esindada minu erakond. Kuid nagu selgus, on ühiskonnas nõudlus ka uutmoodi "konservatismi" ja uutmoodi "rahvusluse" järgi. Ja see on minu jaoks tõsine murekoht.

Nüüd lühidalt sellest, miks ma siis ikkagi esitasin siseministrile nii pahatahtliku küsimuse. Asi on jällegi kontekstis, ja seekord mitte laias poliitilises kontekstis, vaid selles, mis tekkis umbusaldusavalduse esitamise ajal saalis. Nagu öeldud, oli see umbusaldusavaldus halvasti läbi mõeldud (sellesse üritati kokku panna kõik Helme patud ning nendest suur osa olid selgelt liialdatud ja halvasti põhjendatud), kuid lisaks sellele oli ka protseduur halvasti planeeritud. Opositsioonisaadikud pommitasid üle kahe tunni Helmet erinevate süüdistustega (neist osa õigustatud, nagu nt ksenofoobia, osa liialdatud, osa aga täiesti valed, nagu nt antisemitism), mida Helme suurima mõnuga pareeris, varastades opositsioonilt kogu show ja tehes sellest oma monoetenduse. Mida ma aga ei saanud lubada, olid tema mõnitavad ja üleolevad märkused naissaadikute kohta ning ma tundsin moraalset kohustust teda kas või natuke jahutada. Mulle tundub, et see ettevõtmine ei olnud päris ebaõnnestunud. Mart Helme armastab rõhutada, et tema on vana kooli mees. Minu arusaamist mööda aga peaks see tähendama ka rüütellikkust, naiste kaitsmist nii füüsiliste kui verbaalsete rünnakute eest.

Nüüd tagasi Rein Raua kirjutise juurde. Rein on andekas kirjanik, tema kujundid on alati värvikad ning võrdlused teravmeelsed ja meeldejäävad. Kuid nagu ütlevad prantslased: comparaison n'est pas raison ning nii mõnigi loogikaviga rajaneb valel analoogial. Võrdlused pronksiöö "kangelastega" ja bolševikega kuuluvad minu hinnangul sellesse kategooriasse.

Rein Raud parafraseerib minu pakutud nelja võimalikku seisukohta siseministri umbusaldamise asjus, kuid teeb seda paraku ebaõnnestunult (ei taha mõelda, et tendentslikult), lisades omapoolse eelduse: "Helmele omistatud käitumine ja siseministri ametikoht on ühitamatud". Ning sealt teeb ta päris ootamatud järeldused. Nt esimene variant. Reinu sõnastus: "toetada avaldust ja toetada Helmet" (minu originaalformuleering: "Toetan Mart Helme umbusaldamist ja toetan Mart Helmet"), tähendab tema sõnade järgi järgmist: "Esimese variandi pooldaja on nõus kõigi avalduses esitatud süüdistustega ja ka järeldusega, et selliselt käituv inimene ei sobi siseministriks, kuid peab sellist käitumist põhimõtteliselt õigeks ning soovib, et Helme ka edaspidi alavääristaks naisi, ründaks ajakirjanikke ning kahjustaks Eesti liitlassuhteid. Kui seda pole võimalik teha siseministrina, siis tühja kah sellest toolist". See on minu sõnade meelevaldne tõlgendus, kuna rääkisin üksnes umbusalduse poolt või vastu hääletamisest, mitte umbusaldajate teksti sisust (seal on omad probleemid, kuid nende analüüs võtaks liiga palju ruumi). See, millest ma kirjutasin, ei luba järeldada, et naiste alavääristamine, rünnakud ajakirjanikele või Eesti liitlassuhete kahjustamine on õigustatud ükskõik kas ministri või kellegi teise poolt. Võimalikud korrektsed tõlgendusvariandid tõin oma blogis.

Samas vaimus tõlgendab Raud ka ülejäänud variante, lisades neile omapoolse eelduse, mis näeb välja nii: "Helmele omistatud käitumine ja siseministri ametikoht on ühitamatud". Kasutades seda eeldust, jõuab Raud raskusteta järelduseni, et Helmet pidanuks umbusaldama. Tegemist on levinud loogiliselt vigase arutlusega, millele juhtis tähelepanu juba Aristoteles (ei tea eestikeelset terminit, ladina keeles on see petitio principii, inglise keeles begging the question): soovitav järeldus paigutatakse juba eelduste sekka.

Teine ja veel tugevam Raua eeldus seisneb selles, et EKRE ei ole "normaalne" partei, seega ei ole koalitsioon sellega juba eos õigustatud. Loomulikult oleks sellisel juhul kõik arutlused Mart Helme ministriks sobivuse üle üldse ülemäärased: kuna EKRE ei sobi, ei sobi ministriks ka selle esimees. Kuid kes otsustab, kas üks või teine erakond on "normaalne" või mitte? Mittedemokraatlikus riigis otsustavad selle üle jõustruktuurid. Demokraatlikus ühiskonnas on aga ainus otsustaja valija. Ja valijad on oma sõna öelnud. Või on Rein Raual pakkuda mõni teine protseduur, kuidas eristada "normaalseid" ja "mittenormaalseid" erakondi? Ei taha ju Rein ometi öelda, et need valijad, kes valivad "mittenormaalse" erakonna, on ise "mittenormaalsed" ja seega nende valitud esindajad ei tohi kunagi pääseda võimule?

Raua esseed läbib veel üks levinud arusaam, mille kohaselt hea inimene on ka hea poliitik ning halb inimene on ka poliitikuna halb. See on eelduseks paljudele arutlustele, sellesse suhtutakse peaaegu kui miski endastmõistetavasse. Tegelikult on aga tegu väga tugeva väitega, mida pole sajandite jooksul suudetud tõestada (Machiavelli mäletatavasti püüdis seda koguni ümber lükata). Ajalugu tunneb hulgaliselt suurepäraseid inimesi, kes osutusid katastroofilisteks poliitikuteks. See teema aga vajab pikemat arutlust ning reserveerin selle tulevikuks.

Seoses minu viimase sõnavõtu ja hääletusega Riigikogus sattusid mõned mu tuttavad ja korrespondendid segadusse: kuidas ma võisin pärast seda, mis ma ütlesin, toetada Mart Helmet? Juba selline küsimuse püstitus näitab, et millestki on väga valesti aru saadud. Ma ei ole toetanud Mart Helmet, vaid hääletasin Riigikogu opositsiooni esitatud umbusaldusavalduse vastu. Seda ma lubasin ja seda ma ka tegin, mingit vastuolu sõnade ja tegude vahel siin ei ole. See hääletamine ei puuduta mitte kuidagi minu suhtumist Mart Helmesse.

Kuid kõigepealt natuke loogikast. Kuna tegemist pole ühe, vaid kahe positsiooniga (suhtumine opositsiooni poolt algatatud umbusaldusavaldusse siseministrile ja suhtumine siseminister Mart Helme sõnadesse ja tegudesse), siis seisukohti nendes asjades on rohkem kui kaks (vrd Aristotelese loogilist ruutu, eriti Frege variandis). Jättes kõrvale vahepealsed variandid (kollase nupu vajutamine, hääletuses mitteosalemine või saalist lahkumine -- viimane oleks minu meelest kõige mõistlikum, ka Ladõnskaja oli sellega nõus), jäävad meil kaks nuppu ja igaühe taga on kaks erinevat seisukohta (keeleteaduseks nimetatakse seda homonüümiaks):

A. Toetan Mart Helme umbusaldamist ja toetan Mart Helmet (roheline),
B. Toetan Mart Helme umbusaldamist ja ei toeta Mart Helmet (roheline),
C. Ei toeta Mart Helme umbusaldamist ja toetan Mart Helmet (punane),
D. Ei toeta Mart Helme umbusaldamist ja ei toeta Mart Helmet (punane).

On selge, et need seisukohad on üksteisest oluliselt erinevad (ma ei tea häid eestikeelseid termineid, inglise contradiction ja contrary vasteks on pakutud vasturääkivust ja kontrastsust, kuid selline tõlge pole vist üldtunnustatud). Igal juhul on nii punase kui ka rohelise tulukese taga kaks erinevat üksteisega kontrasteeruvat tähendust.

Nüüd võimalikest tõlgendustest. B ja C ei paku raskusi: B väljendab arvatavasti umbusaldajate seisukohta, C väljendab arvatavasti EKRE pooldajate positsiooni. Kõige huvitavam on ilmselt A. Olen koguni kohanud arvamust, et selline asi pole võimalik. Seepärast pakun siin kaks tõlgendusvarianti.

Arutluskäik 1. Mart Helme on töönarkomaan, kes pideva ületöötamisega kahjustab oma tervist, tema saadikutest võitluskaaslased teavad, et liiga kohusetundliku inimesena Mart oma tööpostilt iialgi ise ei lahku, ning haaravad kinni võimalusest, mille opositsioon neile annab.
Arutluskäik 2. EKRE radikaalse tiiva meelest oli valitsusse minek viga, tuleb minna opositsiooni, et jätkata valitsust lauskritiseerides oma ridade koondamist ja populaarsuse kasvatamist.

Ning lõpuks seisukoht D, mida jagan nii mõnegi koalitsiooniliikmega: ma ei toeta umbusaldusavaldust ja sellel ei ole pistmist minu hinnanguga siseministrile. Tema ütlused tekitavad minus protesti, mida ma pole ka väljendamata jätnud, ta on paar korda lähenenud minu nn punaste joonteni (need ei ole seotud poliitilise korrektsusega, vaid asuvad riikliku julgeoleku ja õigusriikluse valdkondades), kui ta aga ületab need, ei hakka ma end häbelikult peitma opositsiooni selja taha.

Mis aga puudutab Viktoria Ladõnskaja rohelist, siis seda sündmust on ajakirjandus ja sotsiaalmeedia kõvasti üle hinnanud. Kui me fraktsioonis hääletamist arutasime, oli ta nõus variandiga, et ei hääleta (sisuliselt tähendaks see vastuhäält, kuna umbusaldamiseks on vaja 51 poolthäält). Aga kui otsustati, et on vaja siiski vajutada punast, ütles ta, et Mart Helme on rääkinud nii vastuvõetamatuid asju ja ministri sõna on ka tegu, et tal ei jää muud võimalust kui toetada umbusaldamist. Samas kinnitas ta veel kord, et on parempoolsete vaadetega inimene ja ükski teine erakond ega akna all istumine teda ei köida. Selle ütles ta välja ka oma intervjuus Postimehele: «Ei, ma ei lähe ei oma erakonnast ega ka oma fraktsioonist. Ma olen isamaaline inimene ja ma jätkan koos oma fraktsiooniga.» Meie oponendid on kiitnud Viktoria julgust, EKRE toetajad laitnud tema reeturlust, minu meelest pole aga tegu ei julguse ega reeturlusega, vaid mõtlematusega. Kui Viktorial polnud kavas koalitsiooni kukutamine (ja seda ta kinnitas mulle ka ise), siis koalitsiooni vastu hääletamine osutab ennekõike sisekonfliktile. Ma tean, et Viktoria on aus inimene ning loodan, et ta teeb sellest loost ise omad järeldused.

                                                          * * *
Nõukogude dissident kirjanik Andrei Sinjavski ütles, et tal on Nõukogude võimuga ületamatud esteetilised vastuolud. Esteetilisi vastuolusid ei tohi alahinnata ning pean tunnistama, et sedalaadi vastuolud on minul nii Mart Helme kui ka teatud osaga tema erakonnast. Kuid see ei tähenda, et minu hinnangul on Mart Helme suurim probleem Eestis. Valitsuskoalitsioon moodustati kindlate eesmärkide saavutamiseks ning Isamaa sai oma eesmärgid vägagi nähtavalt koalitsioonilepingus ka esitada. Selles mõttes ei ole minu jaoks suurimaks probleemiks ei Mart Helme isiklikult ega EKRE erakond tervikuna, vaid hoopis see, et koalitsioonipartnerid on nii kergekäeliselt loobunud pidulikult antud lubadustest. Pean siin eriti silmas kurikuulsat 1% teadusele. 1% SKT-st on minu hinnangu järgi selgelt ebapiisav. Tahaksin (ja minu hinnangul oleks see reaalne) näha nelja aastaga 1,5% saavutamist. Kuid 1% oli pidulikult ja allkirjadega lubatud. Sellest loobumist ei taha ma küll lubada. On olemas veel terve rida võitlusi, mis on mulle palju tähtsamad kui Mart Helme imago.