Konverentsil "Muusad tantsivad ringis" teen ettekande mängu rollist Juri Lotmani semiootilistes käsitlustes ja plaanin lõpetada mõningate teoreetiliste üldistustega, mis puudutavad kultuuri erinevaid valdkondi (alates sõjakunstist ja lõpetades kaunite kunstidega).
    Nii et järgmisel nädalal olen kahjuks ära. Loodan, et kui tagasi tulen, on õhkkond juba sõbralikumaks muutunud.

Te süüdistate mind demagoogias seepärast, et minu arusaam asjadest ei lange kokku Teie omadega. Tundes ise mõnda AVP osalejat, tean, et nad enda meelest ei ole midagi reetnud, ja jätkavad sama aatelist joont. Aatelist ja Eesti ühiskonnale väga olulist joont. Te kirjutate, et AVP oli suunatud konkreetselt valelike poliitikute vastu ja viimaste all on peetud silmas reformierakonda.

See on Teie tõlgendus, mis on rajatud misreading'ule (ei poolda eesti keele reostamist võõrkeelsete sõnadega, aga ei tea head vastet: võib-olla vale lugem?): AVP ei tähenda 'aitab valelikest poliitikutest', vaid 'aitab valelikust poliitikast'. Kas tunnete vahet? Esimesel juhul oleks tegemist poliitilise liikumisega, mis on konkreetselt suunatud mingi poliitilise erakonna vastu. Teisel juhul on tegu palju laiema nähtusega, millel on puht eetilised, aga mitte poliitilised alused. Niipalju kui ma olen ZA/UMi eesmärkidega kursis (ma ei tea, kas iga kord pean lisama, et ma neid sugugi ei jaga ja et isegi nende nn manifesti pole lugenud ei enne ega pärast selle avalikustamist), tahtsid nad teha just apoliitilist, ausat kultuuri ning nende meelest suur vale seisnes selles, et kultuurileht on tegelikult ühe poliitilise erakonna häälekandja. ZA/UMi seltskond on ise oma poliitilistelt vaadetelt väga kirju. Seal leidub nii parempoolseid libertariaane kui kommuniste. Mis neid ühendab, on noortele omased maksimalistlikud vabadusvõitluse ideaalid ja arusaam ründavast kultuurist.
        Seda viimast ma juba teatud mööndustega jagan. Kultuur ei ole ühiskonnas mingisugune marginaalne lisand, mis nii materiaalselt kui vaimselt eksisteerib ühiskonna arvelt. Kultuur on see, mis viib ühiskonda edasi. Ja selles mõttes on kunst ja teadus minu jaoks kultuuri edasiviivad jõud, mis muuseas võivad anda tõukeid ka majandusele.
        Nüüd aga AVP taktikast. See lähtub nn occupy ideoloogiast ehk maakeeli -- hõiva (vene keeles: eto vsjo nashe). See on selline asi, millega ma mitte kunagi ei ole nõus. Kui lähtuda Teie arusaamast, et hõivata tuleb poliitiline süsteem, ja Teie arusaamast Langi kohta, et tema tahab hõivata "Sirbi", siis õiged revolutsionäärid tahavad hõivata kõike, kuid alustada tuleb postist, telefonist ja telegraafist, nagu ütles üks tuntud revolutsiooniline tegelane. Öeldu võib koondada sellisesse tabelisse, kus plussid tähendavad: hõiva, miinused aga: ära hõiva:

_

Ma tean, et Teie, Mihkel, saate hästi irooniast aru, aga kuna viimasel ajal olen korduvalt kokku puutunud inimestega, kellel on sellega raskusi, siis igaks juhuks märgin, et sellesse tabelisse tuleb suhtuda cum grano salis.
        Miks mina ei poolda hõivamist? Põhiliselt seepärast, et see asi ei tundu mulle õige, kui me räägime demokraatlikust ühiskonnast. See aga ei tähenda, et ma halvustan ülestõusu despootliku režiimi vastu. Aga Eesti on minu veendumuste kohaselt väike hubane demokraatlik riik ja isegi kõik meie skandaalid ei suuda minu silmis lõhkuda seda idüllilist pilti.
        Kuid lisaks kõhutundele on mul ka mõningad teadmised. Ma nimelt tean, millega sellised asjad ajaloos tavaliselt on lõppenud ja kuidas lõpetasid revolutsioonilaulikud ise. Giljotiinil elu lõpetanud prantsuse filosoofidel ja revolutsionääridel oli viimse hetkeni imestunud ilme näol. Lenini poolt hävitatud vene intelligentsi üks osa korrutas nõutult: "Ega me siis seda ei tahtnud," teine osa, need kõige järjepidevamad, needsid Leninit reetlikkuse pärast, süüdistades teda võltsrevolutsioonilisuses.
Nii kirjutas bolševike poolt vangistatud ja surma mõistetud esseeride liider Marusja Spiridonova Leninile, et tol ei ole mingit õigust kasutada terminit 'punaterror', kuna see määrib terrorismi kõrget nime. Ülejäänud bolševikest suurem osa, nn leninlik kaardivägi, lõpetas oma elu NKVD keldrites, kuul kuklas, vandudes viimsete hetkedeni truudust revolutsioonile ning paljud koguni Stalinile isiklikult. Nende hulgas oli levinud arusaam, et kõik on õige, terror on vajalik, Stalin on eksimatu, ainult et minu suhtes on tehtud saatuslik viga.
        Ma kirjutasin vastuseks ERR kultuuritoimetuse küsimusele, et praegused parlamendiväliste meetoditega võimukukutajad Eestis meenutavad mulle neid vene aadlikke, kes laulsid revolutsioonilisi laule ja siis äkki märkasid, et nende mõis põleb. Nii mõnigi märkas muuseas, et ka tema perekond on tapetud. Vaid vähesed, kes ootasid ja tervitasid revolutsiooni, nagu kuulus luuletaja Aleksander Blok, kes sai teada, et tema kogu elu kogutud raamatukogu, on mõisas põletatud, ütlesid: "Väga hea!"

PS. Teie teises postituses vihjate vist (loodan, et eksin), et parempoolne poliitik paratamatult seostub reformierakonnaga. Kui Te kas või kordagi olete vaadanud minu blogisse, siis ehk märkasite, et olen tihti seda erakonda kritiseerinud ja konkreetselt ka selle esimeest ning olin põhimõttelises konfliktis Rein Langiga sõnavabaduse teemal, kuid paraku sõnavabaduse piiramine erinevatel ettekäänetel on viimasel ajal pigem loomeinimeste agendas.
----------
Pildid saidilt: http://www.jadaliyya.com/pages/index/3725/an-interview-with-paul-sedra_another-victim-of-the (seal on ka muid, veel dramaatilisemaid)

Eilses Delfis ja tänases EPLs oli päris naljakas lugu Andrus Ansipi väljaütlemistest süütuse presumptsiooni kohta. Ajakirjanik isegi ei pidanud suurt midagi tegema – lihtsalt pani ühte tulpa peaministri ütlused oma ministrite asjus, teise tulpa aga Krossi kohta. Selgus, et isegi sõnastus on sarnane, ainult järeldused vastupidised. Netikommentaatorid said palju nalja. 
      Minul aga naljakas pole. Kuid enne, kui esitan raskeid süüdistusi peaministri aadressil, tahan ma teda kiita. Nimelt käitus ta väga adekvaatselt ja väärikalt Anastassia Rõbatšenko juhtumi puhul. Viimast süüdistasid Moskva võimud massirahutustes osalemises. Sellise süüdistuse said paljud demonstrandid Moskvas ning neile said osaks tõsised vanglakaristused. Veelgi enam, Rõbatšenkot võib oodata veel suurem karistus, kuna ta mitte üksnes väljus miitingu lubatud territooriumist, vaid „lisaks sellele varjas ta ennast pärast kuriteo sooritamist ja jätkas kuritegelikku tegevust“. Anastassia Rõbatšenko kuulutati algul föderaalselt ja siis rahvusvaheliselt ka Interpoli kaudu tagaotsitavaks. See, et Eesti peaminister astus Rõbatšenko kaitseks välja ja ei piirdunud deklaratiivsete ütlustega, vaid andis selged instruktsioonid siseminister Vaherile, on vähemalt minu silmis igati kiiduväärt. Selliste juhtumite puhul tunnen ma Eesti üle uhkust. Ütlen isegi rohkem – just sellist peaministrit tahan ma näha oma riigi eesotsas.
       Kuid kõik selle nullib täiesti ja kuhjaga ära teine juhtum: Kross. Emb-kumb, kas peaminister siin lihtsalt blufib või on tal tõepoolest mingi oluline ja avalikkusele tundmatu informatsioon. Viimasel juhul on täiesti arusaamatu, miks ta ei informeerinud Eesti politseid ja prokuratuuri, kes ei leidnud Krossil mingit süüd. Case closed. Nii tõsise süüdistuse puhul on relevantse informatsiooni varjamine ise tõsine väärtegu. Ma tahan juhtida tähelepanu veel asjaolule, et Rõbatšenko vahistamise kohta on olemas kohtuotsus (välja kuulutatud kurikuulsa Basmannõi kohtus 11.10.2013). Krossi puhul aga mingit kohtuotsust ei ole. On ainult FSB tungiv soov saada ta oma valdusesse. Ei pea vist seletama, miks ma siinkohal nimetan FSBd, mitte näiteks Venemaa prokuratuuri. On ka selge, miks Kross pakub Vene eriteenistustele nii kõrgendatud huvi. Piisab, kui tuletame meelde, et ta oli Eesti julgeoleku koordinatsioonidirektor, et ta oli luure- ja NATO-teemaline nõunik mitmes riigis, k.a Gruusias, kus on siiamaani vindumas konflikt Venemaaga, et Iraagis oli ta koalitsioonivalitsuses julgeolekuasutuste osakonna direktor. Seega on tegemist inimesega, kelle käes võib olla väga väärtuslik ja sensitiivne informatsioon mitte üksnes Eesti, vaid ka NATO ja konkreetsemalt USA kohta.
      Ja ma tõepoolest ei saa aru, miks selles konfliktis Eesti Vabariigi kodaniku ja Venemaa repressiivaparaadi vahel võtab Eesti peaminister ülimalt kahtlase positsiooni. Mis see on: rumalus, naiivsus või midagi märksa hullemat?

P.S Eerik-Niiles Kross elab värvikat ja sündmusterohket elu. Suure huviga loeksin tema memuaare või lausa autobiograafiat. Kuid ma mingil juhul ei taha, et ta kirjutaks selle Lubjanka keldris talle kinnitatud kuraatori dikteerimisel. 

Üldiselt kuulun nende hulka, kes on Eesti üle uhked. Neid asju, mis on hästi tehtud ja mis mulle meeldivad, on palju rohkem kui neid, mis tekitavad vastakaid tundeid või lausa tõrget. Paraku on aga ka viimaseid olemas.
    Nii näiteks meeldib mulle väga Eesti maksusüsteem. Lihtne ja õiglane. Ja ma ei saa kuidagi aru nendest, kellel käed lausa sügelevad selle lõhkumise järele, et asendada see millegagi, mis ka teistes riikides töötab halvasti.
    Ka meeldivad mulle Eesti maksuametnikud. Abivalmid ja sõbralikud. Raske isegi uskuda, et nende ametivennad USAs või Rootsis ajavad elanikkonnale hirmu nahka. Mulle meeldib meie e-riik. Paljud muudes riikides aega ja närve kulutavad asjad saavad tehtud mõne hiireliigutusega. Mulle meeldib väga, et iga-aastast tuludeklaratsiooni võib esitada elektrooniliselt ja kogu protseduur võtab mul tavaliselt alla kümne minuti.
    Selle idüllilise pildi rikub aga aastast-aastasse korduma kippuv episood. Oktoobri keskpaiku saan ma Maksu- ja Tolliametilt e-maili, milles teatatakse, et minu tuludeklaratsioon on puudulik, kuna pole selles esitanud välisriigist saadud palgatulu. Lähen paaniliselt MTA koduleheküljele, mingit maksuteadet seal ei ole. Helistan siis lisatud telefoninumbrile ja vestlen väga meeldiva daamiga, kes teatab mulle, et seda teadaannet ei saagi elektrooniliselt kätte. Tuleb ajada paberid korda. Kuid meil on ju e-riik, kõigi oma tulude ja honoraride maksud saan korda ajada elektrooniliselt. Miks siis seda ei saa? Jah, kahjuks kõike muud saab, aga seda ei saa. Püüan siis välja selgitada, palju ma riigile võlgu olen. Selgub, et mitte midagi. 200 euro pealt, mille ma sain Soomes loetud loengu eest, on 64 eurot juba Soome riigile makstud. Nii et maksma ei pea midagi, aga paberid tuleb siiski korda ajada. Aega anti mulle alla kahe nädala, nende sisse mahtus ära minu operatsioon, ning kui ma esimesel võimalusel pärast loengut hüppasin taksosse ja sõitsin kohale, selgus, et amet on juba kinni. Nimelt töötab ta reedeti kuni 15.30, mina jõudsin viis minutit hiljem. Nii saigi minust maksuvõlglane või midagi...
    Muidugi mu enda viga, oleks võinud mäletada seda honorari, aga paraku mõtlen ma tavaliselt oma järgmistest loengutest, mitte eelmistega seotud tuludest. Samuti oleks võinud eelnevalt avamisajad järgi vaadata, kuid jällegi, nagu vanarahvatarkus ütleb, loll pea on jalgade nuhtlus. Siiski tundub veidi kummaline, et MTA on avatud üksnes tööajal ja lõpetab teistest ametitest isegi varem.
    Lojaalse Eesti kodanikuna ei kahtlusta ma siin kellegi kurja tahet. Aga siiski tuleb vägisi meelde nõukaaegne anekdoot saunast, mille riietusruum ehitati teisele poole tänavat.

Europarlamendisaadik Kristiina Ojuland käis vaatlemas Aserbaidžaani presidendivalimisi. See sündmus leidis kajastust ka Eesti ajakirjanduses, kuid nagu paraku tavaline, mitte just kõige olulisema nurga alt. Nimelt kes siis ikkagi maksis selle valimisturismi kinni, ega ometi mitte Euroliidu maksumaksja? Et Euroopa Liidu vaatlejate missiooni maksab kinni Euroopa Liidu maksumaksja, on aga täiesti normaalne ja ütleksin isegi, et ainuvõimalik. Palju halvem on, kui selle eest maksab kontrollitav pool. Poliitiline korruptsioon on palju halvem kui poliitiline turism. Paraku on selline kahtlus tõepoolest olemas.
    Kristiina Ojulandi sõnul «Valimised olid läbipaistvad, vabad ja ausad. Ükski riik ei ole täiuslik, kõigil on puudusi, aga me näeme demokraatia arengut Aserbaidžaanis.» Sellises hinnangus pole midagi üllatavat ning see on kooskõlas ENPA hinnanguga. Siiski tuleb ära märkida kaks asjaolu. Esiteks tuletame meelde, et Ojuland ei esinda mitte ENPAt, vaid Europarlamenti. Teiseks aga see, et ENPA hinnang käib ainult valimispäeva ja selle lähima aja kohta, mitte ei puuduta kogu protsessi ega kandidaatide hirmutamist ja tagakiusamist.
    Teiste rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul on need valimised olnud kõike muud kui läbipaistvad ja vabad; eriti aga ei olnud nad ausad. OSCE väljendas seda ebatavalise teravusega: "valimisi õõnestasid sõnavabaduse ja kogunemiste piirangud," samuti märgiti ära, et opositsioonilistel jõududel polnud ligilähedaseltki võrdseid võimalusi kampaania läbiviimiseks ja meedia kasutamiseks; ei puudunud ka füüsiline vägivald. Ka USA riigidepartemang nimetas neid valimisi olevat kaugel rahvusvahelistest standarditest.
    Kõnealuste valimiste ausust aga iseloomustab võib-olla kõige paremini üks halenaljakas episood, mille Washington Post paigutas 2013. aasta üheksa kõige halvema idee pingereas teisele kohale. Nimelt avalikustati valimistulemused päev enne valimiste toimumist, mis tekitas loomulikult ärevust Aserbaidžaani valitsevas eliidis ja paljude irvhammaste entusiasmi üle kogu maailma. Seda püüti seletada nii, et eksikombel avalikustati 2008. aasta valimistulemused, kuid paraku ei klappinud võidunumbrid tollaste tulemustega ning kandidaatide nimed osutasid selgelt, et tegemist on selle aasta valimistega. Selle peale tehti aga selline trikk, et "tegelikult" võitis Alijev palju suurema edumaaga kui äsja avaldatud (84,5%, aga mitte 72,38% -- need sajandikud protsendid on minu meelest kõige liigutavamad).
    Kuid mis me ikka nende aserite ja maailma halvimate ideede pärast muretseme.
    Meie mätta otsast vaadatuna tundub aga päris kentsakas saata valimiste ausust jälgima ja hindama just Kristiina Ojuland. Äkki on mõtet koostada ka Eesti halvimate ideede pingerida?

Disclaimer. Kirjutan kõike seda ebamugavusega ja isegi nördimusega. Asi on selles, et Eesti esindus Euroopa Parlamendis on väga nõrk. Ei ole vaja seletada, miks sellisele riigile nagu Eesti on tugev esindus Brüsselis eksistentsiaalse tähtsusega. Paraku osa Eesti MEPe ei ole kaugeltki oma ülesannete kõrgusel, Eestil pole nendest mingit kasu. Minu jaoks oli kaks erandit: jätkuvalt Tunne Kelam, kes, tõsi küll, ei ole enam nii aktiivne kui oma esimesel perioodil, ja nimelt Kristiina Ojuland, kelle initsiatiivid inimõiguste kaitseks eriti Venemaal (piisab, kui nimetan siin nn Magnitski nimekirja) on olulised ka meile.

    EHI 25. sünnipäeva konverents „Eesti humanitaarne tulevik“
Kas Eesti humanitaarial on tulevikku? Kas Eestil ilma humanitaariata on tulevikku? Kas homse päeva teadus on eilse päeva tuletis? Kas rahvusriik vajab rahvuskultuuri? Mis on inimlik mõõde teaduses, keskkonnas, ühiskonnas?
    Neile ja veel paljudele teistele küsimustele püüab leida vastust Tallinnas toimuv konverents „Eesti humanitaarne tulevik“. „Kus on Eesti Nokia?“ küsis omal ajal president Lennart Meri ja Eesti meedia, visionäärid ja muud helgemad pead hakkasid kooris Eesti Nokiat otsima. „Kus on nüüd Soome Nokia?“ küsib selle peale üks konverentsi initsiaatoreid, TLÜ EHI prof. Mihhail Lotman. Ning jätkab: „Ajalugu ei tunne ühtegi näidet edukalt ja innovatiivselt toiminud ühiskonnast, kus oleksid nn pehmed ained unarusse jäetud. Ning vastupidi: kõikidel teadaolevatel revolutsioonidel teaduses ja tehnikas on humanitaarsed lätted. Euroopa ajalugu ei ole erand: näiteks tehniline läbimurre renessansi ajal tulenes humanitaarsest kultuurist ja humanistlikust ideoloogiast.“
    Konverentsi avab EHI direktor Hannes Palang, ettekannetega astuvad üles Mart Kalm, Tiina Kirss, Krista Kodres, Marju Lauristin, Anne Lill, Mihhail Lotman, Ülar Ploom, Rein Raud, Jaan Ross, Urmas Sutrop. Ettekannetele järgneb ühine arutelu. Konverentsi modereerib Marek Tamm.
    Konverents toimub kell 10-16 Tallinna Ülikooli Tallinna saalis.
    Lõunapausil, algusega kell 12 esitleb 3. korruse aatriumis TLÜ Kirjastus Johan Huizinga, Erwin Panofsky ja Norbert Eliase eestindusi.
    Olete oodatud!

Tänan kõiki tartlasi, kes usaldasid oma hääle mulle. Pingutan kõvasti selle nimel, et mitte teile pettumust valmistada. Tartus saime me päris hea tulemuse ja loodame moodustada mõistliku koalitsiooni, kes aitaks meil ellu viia oma valimislubadusi.
    Valimised olid väga huvitavad ja väärivad põhjalikumat analüüsi, mida ma lähipäevadel plaanin teha (neljapäeval on mul väike operatsioon, aga loodan paari päevaga olla tagasi rivis).

    Mult küsitakse tihti, kuidas ma suhtun VIKi, Vabakunda ja teistesse mitteformaalsetesse ühendustesse. Mu vastus koosneb kahest osast: 1) suhtun väga positiivselt, sellised ühendused takistavad poliitilise elu stagneerumist, toovad sisse värsket verd, mõtteid jne; 2) suhtun halvasti, juhul kui nende peamine eesmärk on võimule pääsemine ja nad toimivad kui varierakonnad. Miks varierakonnad on halvemad kui avalikud erakonnad, on ka selge: esiteks, nad ei ole nii läbipaistvad ja selle aasta kohalikud valimised seda ka selgelt tõestavad. MTÜd on seadusega palju paremini kaitstud kui avalikkusele avatud erakonnad. Teiseks, erinevalt erakondadest ei vastuta sellised ühingud oma valija ees ning see on põhjus, miks ma suhtun valimisliitudesse halvasti. Eesti lähiajalugu näitab, et valimisliitudes on suurem korruptsioonioht kui institutsionaliseeritud erakondades.    
    Kuid iga asja tuleb käsitleda konkreetses kontekstis. Ma suhtun hästi VIKi ja Vabakunna tegevusse Tartus, arvan, et nad lisavad praegusele kampaaniale värvikust. Samas on mul suured kahtlused VIKi, EKRE ja muude väikeste erakondade ja üksikkandidaatide tegevuse osas Tallinnas. See, mis mind kirjutama sunnib, on mitte üksnes anonüümsete kommentaatorite, vaid ka asjatundjate suust ja sulest leviv naiivsus. Enne eelmisi munitsipaalvalimisi rääkisin paljude Tallinna sõpradega, kes soovisid midagi uuemat, ausamat, puhtamat jne ning valisid kas väikseid erakondi või üksikkandidaate. Minu väide, et sellest võidab ennekõike nende põlastatud Savisaar (aga kõik mu sõbrad ja tuttavad olid Savisaare ja Keskerakonna põhimõttelised vastased), tekitas neis umbusku ja halvakspanu ("teadagi, teeb oma IRLile propagandat"). Vaatame aga möödunud KOV valimiste tulemusi (2009).
    Nii hääletasid tallinlased:

See aga on kohtade jaotus Tallinna linnavolikogus:

    Põhimõtteliselt on pildid sarnased, peamine vahe on vaid selles, et "muud" volikokku ei pääsenud, aga neid kokku oli üle 9000 ehk peaaegu 4,5%. Kuhu need protsendid kadusid? Vastates sellele lihtsale küsimusele tehakse sageli kaks vastandlikku viga:
    1) hääled lihtsalt kadusid ja see ei mõjuta lõpptulemust;
    2) hääled "läksid kellelegi üle", need "kanditi" jne.
Mõlemad arvamused on ekslikud: hääli kantida ei saa, kuid kohtade jaotamist nad siiski mõjutavad, kuna volikogus on volinikke ikkagi 100%.  4,5% defitsiit on kompenseeritud nii, et Kesk sai juurde 2%, Re ja IRL kumbki 1% ja SDE 0,5%. Nii et nagu ma hoiatasingi, need, kes hääletasid "muude" poolt, toetasid oma häältega ennekõike Savisaart.
    Kuid see oli 2009. aastal, mil Savisaare poolt hääletaski absoluutne enamus (53,6%), ning see, et ta sai 55,7% mandaatidest, ei ole põhimõtteline vahe. Teine olukord on praegu. Võrreldes eelmiste valimistega on kaks põhimõttelist erinevust: a) Kesk ei pruugi saada absoluutset enamust (toetus kõigub 46-51% vahemikus); b) "muud" võivad saada kuni 10% häältest, aga ikkagi ei pääse volikokku. Tulemusena võib juhtuda, et kogudes isegi alla 50% häältest saab Keskerakond Linnavolikogus absoluutse enamuse.
    Antud postitusega ei taha ma teha valimispropagandat oma erakonnale. Kui teile meeldib Keskerakond ja Savisaar, andke talle oma hääl. Kui ei meeldi, siis on teie ees valik. Näiteks olete paremtsentristlike vaadetega inimene, siis võite valida RE või IRL. Kui olete vasakpoolsete vaadetega, siis valige sotsid (see, et nad tõenäoliselt teevad Savisaarega koalitsiooni, on juba nende südametunnistusel). Praegu on vaja murda Keskerakonna ainuvõim Tallinnas. Kui te aga annate oma hääle Hardo Aasmäele, Mart Helmele või muudele taolistele tublidele inimestele, siis on mul teile ainult üks palve: ärge pärast imestage, et Savisaar jälle võitis.
    

UPD 22.10. Lubage soovida õnne kõikidele tallinlastele, kelle lemmikerakond eesotsas lemmikjuhiga saavutas ajaloolise võidu. Et saite võrreldes 2009. aasta KOViga 2% hääli vähem, aga kaks kohta rohkem, võlgnete tänu VIKile, EKREle ja muudele liitudele ja kandidaatidele, kes volikokku ei pääsenud.
    Samas tunnen kaasa nendele tallinlastele, kes hääletasid teisiti ning oleks tahtnud Tallinnas muutusi näha. Iseennast aga õnnitlen selle puhul, et ei ole tallinlane.

Kritiseerides Hegeli õigusfilosoofiat, märkis endine hegeliaan Karl Marx, et kriitikarelv ei saa asendada relvastatud kriitikat. Õigupoolest seisnebki kogu Marxi poliitilise filosoofia kvintessents alates "Teesidest Feuerbachist"  selles, et elu  radikaalne (ja vägivaldne)  muutmine ongi filosoofia ainus väärikas eesmärk.

    Filosoofia seos vägivallaga on vana ja hästi tuntud teema. Neid filosoofe, kes otseselt kutsusid üles vägivallale või propageerisid seda, ei olegi ehk nii palju. Kuid väga tihti oleme tunnistajaks sellele, kuidas ülevaid ideid ning isegi sallivust ja armastust kuulutavad doktriinid transformeeruvad vägivaldseks praktikaks.  Mind on aga alati huvitanud need maailmavaatelised ja filosoofilised süsteemid, mis ka realiseerununa poliitilises praktikas pole millegipärast vägivaldseks muutunud. Üks selline kandidaat on kindlasti analüütiline filosoofia, kuid see näide pole eriti huvitav, kuna tegeleb probleemidega, mis tädi Maalit eriti ei eruta. 

    Palju huvitavamaks juhtumiks pidasin kantiaanlust nii oma klassikalistes kui ka erinevates uuskantiaanlikes vormides. Ent elu on targem kui meie. Minu eksimust on korrigeerinud relvastatud kriitika juhtum Rostovis Doni ääres, kus kahe õllesabas seisnud kantiaani vahel tekkis palav diskussioon oma eeskuju filosoofia üle. Vaidlus kasvas üle rüseluseks, kuid tipnes sellega, et üks filosoofidest võttis välja traumaatilise püstoli ja tulistas sellest oma oponenti pähe. Jäängi nüüd mõttesse, kas tegemist oli tõelise kantiaaniga või hoopis varjatud marksistiga, kes otsustas realiseerida metafoori relvastatud kriitikast.