Eesti Päevalehe sümpaatne arvamustoimetuse juhataja Alo Raun esitab retoorilise küsimuse: Kas armastad sõdureid ja vägivalda? Lausekonstruktsioon vihjab sellele, et see, kes armastab sõdureid, armastab ka vägivalda, mis ei ole hea. Talle ei meeldi sõjavägi sellepärast, et talle ei meeldi vägivald. Ei, tal ei ole midagi sõdurite kui inimeste vastu, ta isegi tunneb neile kaasa kui süsteemi ohvritele, kuid talle ei meeldi süsteem, mis vajab sõdureid. Veelgi enam, talle ei meeldi see maailmakord, kus on sõjaväed ja relvad. Tema mõtet edasi arendades võiks arvata, et ilma relvade ja sõjavägedeta oleks meie maailm palju parem.

Paraku see aga nii ei ole. Maailm ilma sõjaväeta oli olemas tuhandeid aastaid ja praegugi võib selle leida nt Paapua Uus-Guinea vihmametsadest. See maailm on aga palju vägivaldsem kui meie oma. Me oleme harjunud, et normaalne olukord on rahu, sõda on aga ekstsess. Nn loodusrahvastel, kes ei ela isoleeritud alal, on aga tavaline olukord teine: nimelt sõda. Rahu on neile erakordne ja tavaliselt lühiajaline sündmus. Iga rahu on vaherahu. Sõjaväe tekkimine tähendas mitte üksnes sõdalaste klassi kujunemist, vaid ka seda, et nüüd pole enam sõjandusse tingimata haaratud kogu rahvas. Relvad muutuvad aina arenenumaks ja tapvamaks, kuid nende purustusjõu tõusuga kaasneb ka sõjategevuse reglementeerimine. Tõsi küll, sõjategevuse piirangud jäävad alati alla tehnika arengule. Juba Teise maailmasõja ajal loobusid sõdivad pooled mürkgaaside kasutamisest, mis oli Esimese maailmasõja ajal täiesti tavaline. Linnade pommitamine ja eriti vaippommitamine, mille liitlased viisid läbi Saksamaa linnades, kvalifitseeruks praegu sõjakuriteona, nagu ka Vietnami sõja ajal laialt praktiseeritud Agent Orange'i või sarnaste ainete kasutamine.

Sõjaväe-eelses olukorras sõdis rahvas rahva vastu. Võit tähendas tihti teise rahva hävitamist, vrd kui paljudest rahvastest on säilinud vaid nende nimi. Institutsionaliseeritud sõjavägi sõdib vähemalt praeguste arusaamade järgi üksnes vastase sõjaväega. Mittekombatantide kahjustamine on kuritegu.

Kuid see on vaid üks asja tahk. Teine on psühholoogiline ning selle juured ulatuvad loomariiki. Üks etoloogia rajajaid Konrad Lorenz (1903-1989), kes uuris suurema osa elust agressiooni ja kurjust, toob välja liigisisese agressiivsuse ja ohtlikkuse pöördvõrdelise suhte. Ohtlikel liikidel on see, mida ta nimetab eetikaks. Neile on omane halastus. Ta toob näiteks hundid ja röövlinnud. Nende võitlused liigikaaslastega on lärmakad ja verised, kuid ei lõpe vastase surmaga. Kaotaja alistub ja võitja halastab tema peale. Sellised on kullilised või nt varesed. Täiesti teistmoodi käituvad tuvid, ammune armastuse ja rahu sümbol. Nad ei tunne halastust ja nokivad kaotajad surnuks. Sealjuures on toimuvat raske nimetada agressiooniks, kuna see ei ole seotud vihaga, see on metoodiline ja emotsioonivaba tapmine. Lorenz läheb siit edasi. Kiskjaid nimetab ta relvastatud loomadeks. Kui ta võrdleb nende relvastuse surmavust, selgub, et mida surmavama relvastusega on liik varustatud, seda enam ta on võimeline halastuseks. Lorenz näeb koguni kiskjate relvastuses kõlbluse lätet. See kehtib mitte üksnes liigisiseses võitluses, vaid ka jahipraktikas. Hästirelvastatud kiskja püüab ohvri võimalikult kiiresti tappa ning alles siis asub seda sööma, samas kui tore ja veidi naljakas siilipapa, keda okkad kaitsevad mao hammustuste eest, alustab mao söömist sabast ja nii on suurema osa manustamise ajast loom veel elus.

Siinkohal tuleb öelda paar sõna Lorenzi kohta. Väljapaistva teadlase, Nobeli preemia laureaadi kirjeldatud fakte ei ole vaidlustatud. Küll aga nähakse probleeme tema terminoloogias. Nimelt nähti selles natsliku ideoloogia jälgi. Konrad Lorenz oli tõepoolest natsipartei liige ja astus sinna kohe pärast Austria Anschlussi, kirjutades oma avalduses, et on saksa teadlasena alati jaganud natsionaalsotsialistlikke ideaale. Ta osales Teises maailmasõjas militaarpsühholoogina. Idarindel langes ta vangi ja jätkas laagris oma teadusuuringuid, samas vaatas üle oma maailmavaate, ütles lahti rahvussotsialistlikust ideoloogiast ja mõistis hukka hitlerliku režiimi. Kunagi hiljem ei olnud ta enam seotud mingisuguste rahvusäärmuslike liikumistega ning oma raamatus "Tsiviliseeritud inimese kaheksa surmapattu" mõistab ta hukka need ideoloogiad, mis on rajatud hirmu kultiveerimisele. Sellegipoolest võttis Salzburgi Ülikool 2015. aastal temalt postuumselt audoktori kraadi, põhjuseks tema rahvussotsialistlik minevik. Mulle tundub see suhteliselt kummaline, kuna Lorenz pole oma minevikku varjanud. Siiski seletab see, miks tema vaated on võetud luubi alla, otsides ja leides kaudseid seoseid fašismiga. Ning selles kontekstis käsitletakse ka Lorenzi agressiooniteooriat.

Tuleme nüüd aga Lorenzi käsitluse juurde tagasi, keskendudes isegi mitte niivõrd tema järeldustele, vaid faktidele. Lisaks seosele relvastuse ja moraali vahel toob Lorenz välja veel kaks olulist agressiooni omadust. Esiteks, agressiivsuse spontaansus. See on omane paljudele liikidele ja mida kõrgemal on mingi liik evolutsiooniskaalal, seda suuremat rolli mängib agressioon tema käitumises. Lorenzi vaatlused toetavad Freudi väidet, et agressioon on spontaanne ja ei ole otseselt välisstiimulitest sõltuv. Veelgi enam, mitte välisstiimulid ei põhjusta agressiooni, vaid agressioon otsib vallandumiseks põhjuseid. Juhul kui väliseid põhjusi üldse ei ole, siis agressiivsus koguneb ja lõpuks plahvatab ilma igasuguse põhjuseta. Sellist nähtust on Lorenz korduvalt täheldanud erinevatel loomadel, inimestel toob ta aga näiteks nn ekspeditsiooniraevu: isoleeritud inimrühmas, mis võib koosneda mõttekaaslastest ja isegi sõpradest, võivad pikema koosviibimise tagajärjel tekkida spontaansed agressiooninähtused, mis võivad päädida tapmisega. Ning ekspeditsioonis osalenud inimesed ei suuda hiljem isegi meelde tuletada, mis oli selle agressiooni põhjuseks. Agressiooni spontaansusega on seotud teinegi ebameeldiv tagajärg, nimelt agressiooni ümberadresseerimine. Agressiooni ohver ei väljenda oma agressiivsust agressori suhtes, vaid muutub ise agressoriks kellelegi kolmandale, tavaliselt nõrgemale. Nõrgem, see tähendab, halvemini relvastatud. Kaks võrdselt relvastatud isendit piirduvad tavaliselt demonstratiivse käitumisega.

Kuni suhteliselt viimase ajani on arvatud, et sellised nähtused nagu sõjad ja genotsiid on omased vaid inimestele. Jane Goodall oli 1970. aastatel tunnistajaks šimpansitevahelisele sõjale. Sõda kestis neli aastat, kuni nõrgem osapool oli täiesti hävitatud. Jane Goodall, maailmakuulus šimpansiuurija, nende armastaja ja (märkigem sulgudes) idealiseerija, oli sügavalt rabatud. Ta oli isegi valmis tunnistama oma tahtmatut süüd selle sõja puhkemises, kuna ta jagas šimpansitele toitu ja tema meelest võis see sõda puhkeda "ebaõiglaselt" jagatud toidu pärast. Siiski olid põhjused ilmselt muus, nimelt täheldati, et mingil põhjusel tekkis sellel hõimul emasloomade puudus. Kuid olulised pole isegi mitte niivõrd reaalsed põhjused, kuivõrd see, et kui üks hõimupool saavutas teise üle juba otsustava ülekaalu ja võis kõik -- toidu, naised -- juba rahulikult endale võtta, ei lõpetanud nad vastase tapmist kuni nende täieliku hävitamiseni. Šimpansite sõda illustreerib suurepäraselt Lorenzi väidet relvastuse ja kõlbluse kohta. Šimpansid on armsad halvasti relvastatud loomad. Mingil määral võiks see olla patsifismi ideaaliks. Siiski on šimpansid kõigesööjad, Ameerika ämmalahvid on aga taimetoitlased. Nende sõjapidamistehnikat võrdleb bioloog Aleksandr Markov sellega, mis on omane paljudele Paapua Uus-Guinea hõimudele. Selle eesmärk ei ole ressurse või territooriumi hõivamine, vaid puhas vägivald. Putukad, nt sipelgate sõjad on teada juba ammu, kusjuures sipelgate puhul on tegemist liigisiseste, kuid ka erinevate sipelgaliikide vaheliste sõdadega. Kas maailm oleks parem ilma nende sõdivate liikideta?

Ma pean tunnistama, et varases noorpõlves hellitasin minagi patsifistlikke illusioone. Ma olin nõukogude propaganda ohver. Nõukogude Liit oli sõnades rahuarmastav ja toetas rahuliikumisi üle kogu maailma. Ning paljud lääne intellektuaalid läksidki selle õnge. Nad isegi ei pannud tähele, et nõukogude propaganda kasutab natsipropaganda väljendeid, kui ta räägib imperialistlikest ja sionistlikest sõjasüütajatest. 1970. aastatel haaras Lääne-Euroopat sõjavastane liikumine, mis püüdis takistada Ameerika Pershingute paigutamist Lääne-Euroopasse. Tegelikult oli see NATO vastus Nõukogude Liidu SS-20 rakettide paigutamisele. Taoline olukord ongi agressori ideaal: raketid meil, rahuvõitlus neil. See mõjus mulle kainestavalt. Ja siis ma formuleerisin endale põhimõtte: miks ma ei ole patsifist? Sellepärast, et ei taha sõda. (Mõte ei ole küll originaalne, kuid minu jaoks kehtib see endiselt.)

Meie rahuarmastajad on nördinud NATO vägede kohalolekust. Alo Raun ja teised protesteerivad kaitsekulutuste vastu, unustades Eestile suunatud raketid Luga all, Baltikumile orienteeritud armeed ning õppused, mis imiteerivad kogu läänemerepiirkonna vallutamist. Tõepoolest, õige aeg alustada desarmeerimist ja rahuvõitlust.

Tagasi Alo Rauna küsimuse juurde. Jätan vahele vägivallaga seotud osa, kuna küsimus on formuleeritud väga ebamääraselt. Mida tähendab vägivald? Kas mõrtsukale või vägistajale tohib vägivalda kasutades vastu hakata? Kas Tarantino filme tohib vaadata? Räägin parem sõduritest. Jah, mulle meeldivad Eesti sõdurid. Ja meie liitlaste sõdurid ka. Kuid mulle ei meeldi kindlasti need sõdurid (olgu nad kas või kõige viisakamad mehikesed), kes tulevad minu kodumaale kutsumata. Mulle ei meeldinud Nõukogude sõjavägi ja ma suutsin sellest kõrvale hiilida. Minu kaks lapselast teenivad praegu Eesti kaitseväes ja ma olen nende üle uhke.

P.S. Mais loeb Tõnu Viik järgmise astronoomiateemalise loengu, aga eilset loengut võib järelvaadata siit:

Kapo aastaraamatud on huvitav lugemine. Nii ka viimane. Eriti põnev on kohata seal ka mõnd tuttavat või kolleegi. Sedapuhku tahaksin rääkida nendest kahest. Esimene on Juhan Tuldava, juba lahkunud kolleeg TÜ-st, teine aga Tallinna Ülikooli emeriitprofessor ja Institut de Droit Internationali liige Rein Müllerson. Mõlemaid on iseloomustatud kui märkimisväärseid teadlasi.

Juhan Tuldavat nimetab Pekka Erelt Eesti Ekspressis alatuimaks ja julmimaks eestlasest spiooniks. Tundsin Juhan Tuldavat, ehkki polnud temaga ametlikult tuttav. Ta tegeles statistilise lingvistikaga ja tal oli selles valdkonnas teatud renomee, ehkki minu meelest olid tema lingvistilised arusaamad väga vanamoodsad ja piiratud. Mis aga puudutab statistikat, siis ta kasutas vaid kõige lihtsamaid meetodeid. Mingisugustest väärtuslikest tulemustest ei saa ma tema tööde puhul rääkida. Tema KGB karjäär polnud kellelegi saladus, ent samas oli teada, et ta tegeles luuramisega välismaal. Minu teada (loomulikult võin ka eksida) ta ülikoolis töötamise ajal enam koputamisega ei tegelenud.

Koputajaid oli ilma tematagi. Kui ma perestroika ajal vaatasin seoses Villem Ernitsaga ülikooli esimese osakonna (st KGB filiaali) arhiivi, olin rabatud, kui palju seal oli kaebekirju, nii anonüümseid kui nimelisi. Nt üks lugupeetud teadlane ja muide kõva eesti rahvuslane teatab vigases vene keeles teise eestlase kohta, et seltsimees Ernitsa loengutes on tunda formalismi ja kodanlikku objektivismi. Praegusele lugejale ei ütle see formuleering midagi, kuid tollal olid nii formalism kui kodanlik objektivism poliitilised süüdistused ning dotsent Ernits vallandatigi. Mis aga puudutab Tuldavat, siis mul on raske teda ette kujutada superagendina. Ka Pekka Erelti kirjutisest tuleb välja, et Tuldava karjäär kulges ühest ebaõnnestumisest teiseni.

Rein Müllerson on rahvusvaheliselt tunnustatud õigusteadlane ning erinevalt Tuldavast ei saa ma anda hinnanguid tema erialasele tegevusele. Olen alati võidelnud nii sõnavabaduse kui eriti akadeemilise vabaduse eest. Seega professor Müllersoni veendumused ja seisukohad ei ole ega saa olla demokraatlikus riigis politsei pädevuses. Isegi kui tegemist on riigivastaste veendumustega. Teine asi on vaenulik propaganda või lausvale.

Olen aastaid jälginud professor Müllersoni sõnavõtte Venemaa foorumites ja meedias. Näiteks on ta püsiautor Valdai Discussion Clubis. Diskussioonid on selles klubis veidi omapärased, ma ütleksin, et sotsialistliku realismi stiilis. Diskussandid esitavad aina uusi argumente putinliku Venemaa toetuseks ja lääne demokraatlike riikide vastu. Oma arvukates sõnavõttudes kiidab Müllerson Venemaad ja Putinit ning kritiseerib putinliku propaganda vaimus läänt üldse, Euroopa Liitu, NATOt, Ukrainat ja eriti USAt.

Kodanik Müllerson võib pidada NATO laienemist itta "20. sajandi lõppu ja 21. sajandi alguse suurimaks geopoliitiliseks tragöödiaks", ta võib olla veendunud, et Venemaa ei saanud Skripali mürgitada, kuna see oleks "otstarbetu ja absurdne" ning vihjata, et selle kuriteo taga on Lääne russofoobid ja need "kes unistavad, et neid võetakse vastu selle seltskonda, näiteks Ukraina", või siis, et kõige parem oleks lääne pensionäridel puhata Krimmis jne. Mitte keegi ei saa keelata tal nii mõelda, rääkida ega kirjutada.

Lubamatu on aga minu meelest laenatud propagandistlike stampide esitamine enda akadeemilise analüüside pähe. Ja seda viga teeb professor Müllerson pidevalt. Ta mitte üksnes kordab Venemaa propaganda seisukohti, vaid mõnikord isegi sünkroniseerib nendega oma väljaütlemisi. Vrd kasvõi vihjet Ukraina võimalikule süüle Skripalite mürgitamises: kogu Müllersoni juriidiline analüüs piirdub siin viitega cui bono printsiibile -- anonüümne netikommentaarium on selliseid juriidilisi analüüse täis (võiks muidugi küsida, mis kasu saavad russofoobid Skripali mürgitamisest?). Või siis, kui ta teatab, et Krimmi okupeerimine hoidis ära suurema verevalamise kui Donbassis (veel ühemõttelisemalt siin) -- missugune juriidiline analüüs lubab teha nii uljaid järeldusi?  

Veel halvem, kui lugupeetud professor hakkab fakte oma suva järgi õgvendama. Kui ta näiteks teatab, et Eesti valitsus korraldas pronkssõduri üleviimise 9. mail, mis "loomulikult kutsus esile rahutused", siis see on lihtsalt vale (ilmselt on lähtutud samast loogikast, et kui oktoobirevolutsioon toimus novebris, võisid aprillirahutused toimuda ka mais).

Nagu ei vasta tõele, et ta ei ole õigustanud Krimmi annekteerimist Venemaa poolt. Delfi:

"See ei ole õige, et ma õigustasin, ma seletasin," ütles Müllerson Delfile. "Ma olen kogu aeg rõhutanud, see on ka rahvusvahelise õiguse normide rikkumine tegelikult," lisas ta.

Rein Müllerson on Krimmi annekteerimist õigustanud juba aastaid, KAPO aastaraamatus mainitud konverentsil ja sealsamas antud intervjuus kordas ta oma argumendid üle. Igal juhul on ta Krimmi annekteerimist pidevalt nimetanud legitiimseks. Kui ta sealjuures viitab Putinile,  saab tema seisukohta iseloomustada mitte üksnes õigustamise, vaid ka heakskiiduna.

Tõsi, Müllersoni heakskiit on teatud reservatsiooniga. Mitmes oma sõnavõtus kasutab ta väljendit "mitte täiel määral seaduspärane, vaid legitiimne (nt: "...не был во всех отношениях правомерным, но он был легитимным.") Alguses arvasin, et tegemist on lihtsa keelevääratusega (peaks olema "не правовым, но легитимным" st "mitte seaduslik, vaid legitiimne"), ent ta on seda formuleeringut korduvalt kasutanud nii oma suulistes etteastetes kui kirjalikes tekstides. Vene kuulaja/lugeja saab aru nii, et Krimmi annekteerimine ei olnud plaanipärane ("seaduspärane") aktsioon, küll aga seaduslik ("legitiimne").

Siiski kasutab ta nii oma ingliskeelsetes tekstides kui mõnes varasemas venekeelses sõnavõtus nimelt vormelit "mitte seaduslik, vaid legitiimne". See vajab teatud kommentaari. Üldiselt on sõnad 'seaduslik' ja 'legitiimne' sünonüümid, kuid erialase (antud juhul juriidilise) teksti puhul ei saa lähtuda üksnes üldkasutatavast keelepruugist, tuleb vaadata, kuidas termineid defineeritakse. Korrates Venemaa propagandat, apelleerib Müllerson pidevalt Kosovo pretsedendile ning viitab formuleeringule, mida kasutas tema sõnade järgi ÜRO poolt moodustatud sõltumatu komisjon: "не правомерно (sic!), но легитимно". Originaaltekstist aga loeme:

"The Commission concludes that the NATO military intervention was illegal but legitimate. It was illegal because it did not receive prior approval from the United Nations Security Council. However, the Commission considers that the intervention was justified because all diplomatic avenues had been exhausted and because the intervention had the effect of liberating the majority population of Kosovo from a long period of oppression under Serbian rule."

Kuidas sellest aru saada? Ma ei pretendeeri mingil juhul juuriidilise pädevusele; jään rangelt oma liistude juurde ja tegelen tekstianalüüsiga. Sõnal 'legitimate' on kaks tähendust: 1) seaduslik, 2) õigustatud. Minu meelest on selge, et raportis on seda sõna kasutatud tähenduses 2). St mõeldud pole "mitte seaduslik, vaid seaduslik", vaid hoopis "mitte seaduslik, vaid õigustatud". Laiem kontekst seletab, miks see aktsioon oli õigustatud: kõik diplomaatilised (st legaalsed) vahendid olid ammendatud ja interventsioon vabastas Kosovo elanikud pikaajalisest rõhumisest Serbia režiimi all.

Märkus. Ma mingil juhul ei õigusta kõike seda, mis viidi läbi Kosovos -- seal oli palju valet ja alatust, kuid praegu käib jutt Krimmist.

Erinevused Kosovo situatsiooniga on täiesti ilmsed ja mul on raske mõista, miks jurist Müllerson neid ei märka. Kosovo iseseisvuse legitiimsust on kinnitanud ÜRO sõltumatu komisjon, rahvusvaheline kohus ja rohkem kui sada riiki (nende hulgas valdav enamik demokraatlikest riikidest). Krimmi annekteerimise legaalsust on kinnitanud vaid härrased Putin ja Müllerson ning seda ei ole tunnustanud ükski endast lugupidav riik ega rahvusvaheline organisatsioon. Ning last, but not least, minu teada pole Kosovot keegi annekteerinud.

P.S. Siin on üks Rein Müllersoni Krimmi etteastetest, formuleering Krimmi annekteerimise mitteseaduspärasusest, kuid legitiimsusest on alates 31:00.

Öised õhulöögid Süürias jätavad kummalise mulje. Väljakuulutatud võimas jõudemonstratsioon päädis paari kuuri, vabandust, lao ja angaari maatasa tegemisega. Tundub, et kõik on rahul. Trump: "Küll ma neile alles näitasin," Putin: "Nagu lubatud, sai enamik rakette alla tulistatud," rahvusvaheline üldsus: "Keegi surma ei saanud" jne. 

19. sajandi teisel poolel - 20. sajandi algul oli käibel termin 'gunboat diplomacy': diplomaatilisi jõupingutusi toetati väikeste, kuid hästirelvastatud laevade saatmisega huvipakkuva riigi territoriaalvetesse. Nagu väljendas toonane USA president Theodore Roosevelt: "Räägi pehmelt, kuid kanna suurt kaigast." President Trumpi poliitika on aga teistsugune: "Ähvarda valjuhäälselt, kuid ole ettevaatlik oma kaigastega." Mis on ühelt poolt hea, näidates teatud vastutustundlikkust, teiselt poolt aga ohtlik, kuna devalveerib suurriigi seisukohad. 
​

​Mis teeb minu jaoks selle olukorra eriti ebameeldivaks, on suurriikide impulsiivne käitumine. Paraku tekib kahtlus, et õhulöögid olid president Trumpile vajalikud selleks, et summutada või vähemalt viia tähelepanu keskpunktist eemale oma siseriiklikud ja isiklikud probleemid. Mis pole muidugi hea. Ka Putinile on see olukord tegelikult kasulik. Tema triumfaalsele valimisvõidule mõjusid rahutused Moskvat ümbritsevates linnades külma dušina. Neile vastas ta tavapäraselt repressioonidega ja sõnavabaduse piiramisega.

Ma ei taha öelda, nagu ei oleks öisel aktsioonil suuremat tähtsust. See tegi niigi ebastabiilse olukorra veel ettearvamatumaks. Ühes võib olla kindel: kui Venemaa esimene reaktsioon oli, et rünnak Süüriale on tohutu solvang Vladimir Putini vastu, siis ei ole see lihtsalt sõnakõlks. Venemaa president on suure egoga, väiklane ja pika vihaga inimene. Kusagil ja kunagi teeb ta midagi vastu ning suure tõenäosusega ei ole see Süürias. Relvajõudude kontsentreerimine Ukraina piirile ei tõota selles mõttes midagi head. 

Kuid kõigil asjadel on ka koomilisem külg. Nagu iga head nalja, peab seda esitama hästi tõsiselt. Nagu teada, võtsid Peterburi kasakad 2016. aastal äsjavalitud president Trumpi oma ridadesse; talle olevat isegi antud jessauuli auaste. Nüüd aga kasakad degradeerisid ta ja viskasid häbiga oma ridadest välja. Kuid sellega Trumpi ebameeldivused ei lõpe: kasakad lubasid ka süüdata tema õlenuku koos Ameerika lipuga. Et ta teaks.  
​

Matthias Grünewaldi kunstiteos on üks kuulsamaid ja omapärasemaid läänekiriku altareid. Selle kõige tuntum osa on "Ristilöömine", mida saab näha, kui altar on suletud. Väljapaistev kunstiloolane Erwin Panofsky väitis, et siin on visuaalsete vahenditega väljendatud reformatsiooni ajal sõnastuse leidnud tundeid. Jeesuse kannatavat keha, tema valust krampis sõrmi on kujutatud ühtaegu väga emotsionaalselt ja realistlikult. Kontrastiks sellele on sümboolne Jumala Talle figuur ning Johannes Ristija (kes ei saanud viibida ristilöömise juures, kuna oli ise selleks ajaks  mõrvatud). Osutades Jeesusele tsiteerib Johannes Vulgatat: "Illum oportet crescere me autem minui" (Ioannes 3,30), eesti piiblis: "Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema." (Jh 3, 30).
 
Isenheimi altar on kolmekihiline; Kristuse ülestõusmist on võimalik näha siis, kui altar avatakse. Ülestõusmise ikonograafia on võrreldes ristilöömisega hoopis teine. Siin on realistlikult maalitud rooma sõdurid, Kristuse kuju sümboliseerib aga vaimu võitu mateeria üle. Kristuse pea ei ole üksnes valguse allikas, vaid valgus ise. Nimbus on kolmevärviline: kuldkollane, punane ja sinine, sümboliseerides kolmainsust.

​Regina caeli laetare, Alleluia,
Quia quem meruisti portare, Alleluia,
Resurrexit sicut dixit, Alleluia.
Ora pro nobis Deum. Alleluia.

Kemerovo meelelahutuskeskuses Talvine kirss puhkenud põleng on suur tragöödia, suurim Kemerovo oblasti ajaloos. Ametlikel andmetel sai õnnetuses surma 64 inimest, kellest 41 olid lapsed. Mitteametlikel andmetel on veel mõnikümmend inimest kadunuks jäänud. Üksikasjad ja sugulaste üleelamised on nii südantlõhestavad, et sellest pole isegi võimalik kirjutada. Veel vähem sobib praegu parastada või osutada oletatavatele süüdlastele. Need peab välja selgitama juurdlus, ehkki paljudel ohvrite sugulastel on selle objektiivsuses juba ette suured kahtlused. 

Küll aga vajavad lahtirääkimist mõningad kaasnevad seigad. Esiteks, toimunud tragöödia püüdi algul maha vaikida, hiljem aga selle mastaape vähendada. 25. märtsil näitasid suuremad telekanalid õhtu otsa meelelahutusprogramme, filme jne. Uudistes oli põhisüžee Putini inauguratsioon ja selle tähistamine. Ainult üks kanal (Rossija-24) esitas uudiste lõpus kolmeminutilise teadaande, mis sisaldas vananenud andmeid. 

Ametlikul Moskval läks poolteist päeva tragöödia suuruse ja tähtsuse tunnistamiseks. Kuid isegi siis väljendati seda väga kummaliselt, eriti neile, kes Venemaa konteksti ei tunne. Nimelt tunti kaasa president Putinile. Kurikuulus duumasaadik Jelena Mizulina, kes on seal Perekonna, Naiste ja Laste Asjade Komitee esinaine, ütles koguni, et Kemerovo põleng on löök Vladimir Putini selga.

Juhtivad vene telekommentaatorid nagu Kisseljov ja Solovjov hakkasid viitama mingisugustele tumedatele välisjõududele, keda see õnnetus rõõmustab ja kes on võib-olla isegi selle taga. Ka Kemerovo oblasti kuberner Aman Tulejev, kes ei julgenud ise inimestega tulla rääkima, palus vabandust üksnes Vladimir Putinilt. Endast väljas inimeste kohta aga ütles ta, et need on tülinorijad, kelle on üles ässitanud provokaatorid. Tõsi küll, asekuberner julges välja tulla ja ehkki ka tema ütles mehele, kes kaotas tulekahjus naise, kolm last ja õe, et ta tuli endale PR-i tegema, laskus ta siiski lõpuks a la Raskolnikov põlvili ja teatas, et Venemaal on selline vabandust palumise komme. 

Selline võimude ja ametliku meedia käitumine tekitas protesti, mis on vahel võtnud samuti kummalisi vorme. Ma ei hakka siin rääkima vandenõuteooriatest, et võimud (Putin?) korraldasid ise tulekahju, et juhtida tähelepanu diplomaatide väljasaatmiselt kõrvale. Sellised vastutustundetud väited ringlevad eelkõige sotsiaalmeedias, kus tuletatakse meelde ka majade õhkimist Putini võimuletuleku silumiseks. Siiski võib küsimust, kas see polnud mitte võimude korraldatud terroriakt, kohata ka soliidsemates allikates. 

Palju tõsisemad on stiihilised protestiaktid, mis ei piirdu Kemerovoga, vaid on laienenud suurematesse Venemaa linnadesse, kusjuures Moskvas ja Peterburis nõudsid kogunejad Putini tagasiastumist. Siin võib kõik tunduda kummaline. Esiteks ei saa vist keegi tõsiselt väita, et Putin (erinevalt majade õhkimisest) on kuidagi selle tulekahju taga. Teiseks, alles mõni päev tagasi saavutas ta enneolematu toetusega ajaloolise valimisvõidu, samas kui tema toetusreitingud on veelgi kõrgemad. Siinkohal tuleb meelde tuletada veel üht hiljutist lastega seotud õnnetust. Moskva lähedal asuvas linnas Volokolamskis läks haisema prügimägi. Hais oli nii tugev, et haiglasse sattus 57 last. See tekitas linnaelanikes viha, kuid viha objektiks oli üksnes linnaadministratsioon. Valdavat meelsust väljendas üks emadest: kohe hakkab Putini kolmas ametiaeg ja siis saavad asjad korda (ilmselt oli kahest ametiajast asjade kordasaamiseks vähe). Meeleavaldused muutusid küll raevukamaks, kui protestijaid nimetati opositsiooni marionettideks, kuid ka siis ei tehtud juttu Putini erruminekust. Loomulikult ei saa nende õnnetuste mastaapi võrrelda, kuid siiski on meelsuse muutumine drastiline. 

Moskva, Puškini väljak, 28.03.18

​Sellegipoolest, miks Putin? Paar aastat tagasi väitis tollane presidendiadministratsiooni juht Vjatšeslav Volodin (praegune Venemaa riigiduuma spiiker), et lääne poliitikud ei saa aru Venemaa olemusest. Kõik venemaalased suhtuvad presidendivastastesse rünnakutesse isiklikult. Ja lisas: "On Putin -- on Venemaa, ei ole Putinit -- ei ole Venemaad". Võiks meelde tuletada ka üht eelmiste presidendivalimiste loosungit: "Kui mitte Putin, siis kes?". Selline võimu personifitseerimine ja fokuseerimine ühte isikusse on juba iseenesest ohtlik. See oli hea niikaua, kuni Putin seostus igasuguste edukate aktsioonidega: Gruusia sõjaga, Krimmi hõivamisega, vaenlaste tapmisega, ent kui Venemaa sattus ebaõnnestumiste faasi, siis kiputakse küsimusele, kes on selles süüdi, vastama samuti küsimusega: "Kui mitte Putin, siis kes?".

​Putini võimul on aga veel üks oluline spetsiifika, õigemini, lisadimensioon. Ja see dimensioon on sakraalne. Viimastel aastatel on Venemaal üles keerutatud püha tsaari Nikolai II kultus. Tema oli pühak, kuna ohverdas ennast Venemaa eest. Ja mingisuguse paradoksaalse truualamliku loogika järgi laskub sellise püha kuninga oreool järjest rohkem ka Putinile, tema olevat koguni Venemaa messias. Kuid selliste sümbolitega mängimine on ohtlik. Sakraalse kuninga kuju on ajaloos hästi tuntud ja seda on kirjeldatud paljude loodusrahvaste praktikas. Sakraalne kuningas vastutab taeva ja maa harmooniliste suhete eest ja rahva heaolu saavutatakse üksnes tänu temale. Kui aga tema põhifunktsioonid hakkavad kannatama, tuuakse ta ohvriks (jällegi võiks osutada asjaolule, et Nikolai II mõrvaversioonina hakkas taas figureerima rituaalne tapmine). Need, kes laulavad täna arvatavale messiasele hosiannat, võivad homme karjuda: "Lööge ta risti!". Seepärast pole midagi imelikku asjaolus, kui veel hiljuti eksalteeritud Putini pooldajate mass nõuab nüüd tema tagasiastumist. 

Rahvas nõuab järjest valjuhäälsemalt ohvrit. Siiski arvan, et seekord piirdutakse Aman Tulejevi ohverdamisega. 

Homme avame Vabade Kunstide Akadeemia. Lähemalt vt vabaakadeemia.ee.

Otseülekannet võib vaadata siit.

Signaalid, mis tulevad ida poolt (ma ei pea siin silmas Kaug-Ida, vaid hoopis lähemat naabrit), on nii pentsikud, et ei ole enam isegi huvitavad. Detailid sobivad pinget pakkumata kokku nagu primitiivses pusles. Praegu on laialt arutlusel Putini aastakõne parlamendi mõlemale kojale, mis kulmineerus videomaterjaliga uutest interkontinentaalsetest rakettidest, mille eest pole kellelgi pääsu. Rakettidest endast natuke allpool, praegu tahan vaid veel kord rõhutada seda, mida olen juba korduvalt väljendanud: Putini sõnu ei saa uskuda -- kui ta väljendab heatahtlikkust, ei tähenda see, et tema tahe on tõepoolest hea. Kui ta ähvardab, ei pruugi tema ähvarduste taga samuti olla midagi.

Kuid alustame hoopis valdkonnast, mis tundub poliitikast päris kaugel. Venemaa ekspertide grupp Dissernet on aastaid tegelenud väitekirjade plagiaadi paljastamisega. Ühest sellisest juhtumist, mille kombitsad ulatusid Eestisse, olen juba kirjutanud. Aastaid kestnud hoolikas töö lubab väita, et tegemist pole üksikjuhtumite ja -üritajatega, vaid väitekirjade võltsimisvabrikutega, kusjuures see tööstus ei hõlma üksnes produtseerijaid, vaid paljude kõrgkoolide teadusnõukogusid ja üleriigilist Kõrgemat Atesteerimiskomisjoni (KAT). Viimases aruandes esitas Dissernet tõestusmaterjali 116 võltsitud väitekirja kohta, plagiaadi maht ulatus nendes väitekirjades 10 000 leheküljeni. Kuid seda materjali ei hakanud KAT isegi läbi vaatama, vaid teatas, et faktid ei leidnud tõendust. Ajakirjanik Sergei Parhomenko kirjutab sel puhul:

Varastatud ja suliväitekirjade mätsimistehnika on KATi ekspertnõukogudes väga lihtne ja kindel. See koosneb vaid kolmest operatsioonist, mida nõukoguliikmed on õppinud täitma kvaliteetselt ja kindlalt:
1) tuleb karmilt kulmu kortsutada ja teha kirvenägu,
2) tuleb kõva ja selge häälega öelda: "Esitatud faktid ei leidnud tõendust!"
3) nendele, kes plagiaadiavalduse esitasid, tuleb vaadata ülevalt alla.

Parhomenko formuleerib tehnika, mille kasutamine on palju laiem kui väitekirjade võltsimise kinnimätsimine. Sama tehnikat kasutab juba ammu Venemaa välisministeerium nii härra Lavrovi kui proua Zahharova vahendusel. Sama teeb ka nt Putini esindaja härra Peskov. Ainult et rahvusvahelises suhtluses on kolmandat punkti täiendatud standardse süüdistusega russofoobias.

Venemaa väeüksused vallutavad Krimmi? Faktid ei leia tõendust, eraldusmärke pole, see võib olla ükskõik kes ja mundreid võib osta ka poest. Lõpetage see russofoobia!

Sõjategevus Ida-Ukrainas? Faktid ei leia tõendust, need on kohalikud kaevurid ja traktoristid. Ah et tankid ja suurtükid? Need on Ukraina armeelt ära võetud.

Venemaal on riiklik dopinguprogramm? Faktid ei leidnud tõendust. Lõpetage juba ükskord see russofoobia!

Malaisia lennuki allatulistamine? Faktid ei leidnud tõendust, see oli hoopis Ukraina hävituslennuk, ja muide, Ukrainal on endal ka BUKid, mis samuti lennukeid tulistavad.

Vene sõjaväelaste hukk Süürias? Faktid ei leidnud tõendust, Lavrov nimetas vene sõjaväelaste hukku Süürias valeuudiseks.

Sellel viimasel episoodil tuleb peatuda veidi pikemalt.

Venemaa ametiisikud oskavad suurepäraselt seda tehnikat, mida nimetatakse valetamiseks tõe rääkimise kaudu. Siiski pole antud juhul päris tõtt kusagil. Kui öeldi, et ükski vene sõjaväelane surma ei saanud, varjati seda valet sellega, et surma ei saanud regulaarväelased, hukkunud aga kuulusid relvastatud erarühmitusse Wagneri grupp. Hukkunuid on nimetatud palgasõduriteks. See on kaval retooriline käik. Kui sõdurpoiss saab kusagil Süürias surma, on see suur tragöödia, sugulaste hala, ajakirjanike küsimused jne. Kui aga surma saab palgasõdur, siis mingit kaastunnet pole, need on aferistid, riik nende eest ei vastuta. Ja kuidas nad sinna sattusid, tuleb küsida palkaja käest. Viimaseks on "uuriv ajakirjandus" nimetanud härra Prigožinit, keda tavaliselt iseloomustatakse kui Putini kokka. Selle koka kohta on väidetud ka, et ta haldab osa oma kliendi rahakotist offshore pankades.

Siin tuleb teha väike kõrvalmärkus. Venemaa armees on kahte tüüpi võitlejaid. Ühed on ajateenijad, teised on nn kontraktnikud. Viimased teenivad lepingu alusel ja saavad selle eest palka. Konfliktikolletesse eelistatakse saata nimelt kontraktnikud, kes on vanemad ja tavaliselt paremini ette valmistatud. Kuid siiamaani pole neid veel kunagi nimetatud palgasõduriteks. Nende palgasõduriteks nimetamine pole küll otseselt vale, vaid see, mida vene sotsiaalmeedias nimetatakse hübriidseks tõeks. Esiteks, mitte mingisugust eraarmeed Venemaal olla ei saa, selle välistavad Venemaa seadused. Teiseks, hukkunud "palgasõdurite" biograafiatest selgub, et neist enamik osalesid sõjategevuses Ida-Ukrainas kas kontraktnikena või "vabatahtlikena", st kaevurite ja traktoristidena. Sõjategevus Ukrainas ei olnud Venemaal eriti populaarne, kuid enamik inimesi suhtusid sellesse mõistvalt. Erinevalt sõjalisest operatsioonist Süürias. Ja siin astuski esilavale müstiline Wagneri grupp.

Paramilitaarsed grupeeringud osalevad viimasel ajal paljudes konfliktides, kuid neid kasutatakse objektide või isikute turvamiseks ja kaitseoperatsioonides. Isegi kurikuulus Blackwater allub sellele reeglile. Blackwaterit on süüdistatud tsiviilelanike tapmises Iraagis, kuid ka siin oli tegu turvamisoperatsioonidega ning süüdistused käisid tavaliselt ülereageerimise rubriigi alla. Mis aga puudutab Wagneri gruppi, siis selle lahingutegevus on teistsugune. Tyrus McQueen, kes on ise endine pika staažiga palgasõdur ja julgeolekuekspert, ütleb, et Wagneri grupp eiras kõiki reegleid, ning ta kahtlustab, et tegu on GRU eriväeüksusega.

Peab ütlema, et Süüria kampaania alguses, kui vene meedia raporteeris hiilgavates võitudest, juttu palgasõduritest polnud. Seesama Wagneri grupeering osales edukas Palmyra vallutamises ja siis räägiti üksnes Venemaa relvajõududest. Palgasõduriteks muutusid nad pärast häbiväärset kaotust Deir Ez Zori lahingus. Andmed hukkunute kohta varieeruvad kümnekonnast neljasajani. Minimaalsetest kahjustustest teatasid vene ametlikud kanalid, sadadest hukkunutest räägivad "wagnerlased" ise. Sõjaasjadest tavaliselt hästiinformeeritud impeeriumimeelne Viktor Alksnis (mäletame teda kui ägedat Balti riikide iseseisvumise vastast) teatab 334 hukkunust ja sadadest haavatutest, kusjuures tal on väga detailsed andmed selle kohta, millised üksused kui palju kaotusi kandsid.

Lahing ise aga algas nõnda, et roheliste mehikeste kolonn ületas kontrolljoone ja püüdis hõivata kurdide kontrolli all oleva naftatehase. Eesmärk oli ilmne: suurepärane viisakate inimeste võit Süürias pidi elavdama Putini kiratsema hakanud valimiskampaaniat. USA väegrupeeringu juhtkond võttis kolm korda venelastega ühendust, kuna nende kontrolli all olevad üksused ületasid kokkulepitud piiri, ning said kolm korda vastuse, et midagi ei toimu ja kedagi seal ei ole. Kui ei ole, siis pole, ning USA õhujõud hävitasid sissetungijad. Putin kadus nagu tavaliselt kriisiolukorras mitmeks päevaks ära, siis aga tuli välja erakorralise aastaläkitusega, milles teatas uutest relvadest, mis võivad kõik Venemaa vaenlased maatasa teha (Putini kuulsal esitlusel näidati rakettide starti videona, mis aga läks sujuvalt üle üheteistkümne aasta vanuseks animafilmiks -- irvhammastele tegi see üle maailma palju nalja). Ameerikat Putin siiski pommitama ei hakanud, selle asemel alustas ta Damaskuse eeslinnas Ida-Ghutas pommitamist. ÜRO vaatlejad teatasid juba mõni päev tagasi tuhandest tsiviilohvrist; olukorda Ghutas on nimetatud meeleheitlikust hullemaks. Kuid operatsioon loomulikult jätkub, Putinil on vaja kas või sellist väikest sõjalist võitu, millest kindlasti tehakse suur propagandavõit. Lõpetades Wagneri teema: eraarmeed on sellepärast eraarmeed, et neid ei finantseeri riik. Wagneri grupeeringut finantseeris kuni viimase ajani kaitseministeerium läbi Prigožini (kellele selline kuulsus ei toonud kasu, viimase informatsiooni kohaselt on kaitseministeerium temaga koostöö lõpetanud). Eraarmeed ei saa riiklikke autasusid, kõik wagnerlased on aga saanud riiklikke medaleid ja ordeneid. Paljud wagnerlased on Süürias kadunud, üks kadunutest teatas enne ärasõitu emale: "Emme, ma lähen medali järele."

Pildil on Vladimir Putin koos wagnerlastega (enda sõnul ei tea ta Wagneri grupeeringust midagi). Lisaks on sellel Dmitri Utkin (hüüdnimega Wagner) ise. Samuti on pildil Andrei Trošev (hüüdnimega Sedoi), keda nimetatakse Wagneri grupeeringu tegevjuhiks; juunis jäi Trošev vahele joobes juhtimisega, läbiotsimisel leiti tal Wagneri grupeeringu nimekirjad, Süüria kaardid, miljonid rublasid ja tuhandeid dollareid. Trošev on Venemaa kangelane, riigi kõrgeima autasu sai ta nimelt Palmyra vallutamise eest. Järgmine wagnerlane on Kuznetsov, kelle eesnime ei teatata, tema hüüdnimi on Ratibor. Ta on Wagneri luureüksuse juht, kelle seljataga on märkimisväärne kriminaalne karjäär. Ning lõpuks Andrei Bogatov (Brodjaga), samuti luureüksuse juht.

Uudised Putini ning tema lähikondlaste ja sugulaste kriminaalsel teel saadud varandusest ei ole ammu enam uudised. Putini valitsemise ajal on mitmest tema tagasihoidlikust sõbrast ja sugulasest saanud dollarimultimiljardärid, kusjuures huvitaval kombel elab neist mõni üsna tagasihoidlikku elu. Neid on nimetatud Putini rahakottideks. Ühest, arvatavasti mitte kõige tähtsamast rahakotist, tšellomängijast Rolduginist on palju kirjutatud seoses Panama paberitega. Paljastused tõid Rolduginile kasu. Kohe pärast paljastamist autasustas Putin teda Aleksandr Nevski kõrge ordeniga. Tema karjäär on tõusuteel ja keskpärasest muusikust on hakatud tegema staari. Kuni viimase ajani on märksa vähem kirjutatud teisest Putini rahakotist ja palju märkimisväärsemast isikust Vladimir Litvinenkost (mitte segamini ajada Inglismaal tapetud endise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlejaga).

Vladimir Litvinenko on Peterburi Mäeinstituudi rektor. Rektoriks sai ta tänu Vladimir Putini isiklikule survele. Tema korruptiivsed tehingud rektorikohal ulatuvad miljarditesse rubladesse, kuid tema põhiline vara ei ole mitte rublades, vaid dollarites offshore pankades. Mäeinstituut on Disserneti andmetel üks mitmest väitekirjade võltsimisvabrikust. Üks nendest võltsitud väitekirjadest kuulub Vladimir Putinile, kes kaitses selle Vladimir Litvinenko juhendamisel. Umbes samal ajal kaitsesid seal oma võltsväitekirjad ka Venemaa peaminister Zubkov, mitmed kõrged ametnikud ja oligarhid. Dissernet märkis Putini väitekirjas ära mitu plagiaadijuhtumit, kuid põhiline uudis tuli alles möödunud nädalal: Vladimir Litvinenko tütar, endine isa abiline ja Peterburi Linnavolikogu liige, põgenes oma isa eest Inglismaale ja teatas muuseas, et Putin on oma väitekirjast kirjutanud maksimaalselt kaks lehekülge, kõik muu aga koostas tema isa, kes võttis selleks loomingulise puhkuse ning pani väitekirja kokku koopiamasina ja kääride abil. Putini esindaja Dmitri Peskov kiirustas seda ümber lükkama: süüdistust on hoolikalt uuritud ja faktid ei leidnud kinnitust. Seepeale vastas Olga Litvinenko, et ta hindab Peskovi agarust, aga tahaks seda ümberlükkamist kuulda Putini enda suust. Tema väite kohaselt Peskovi Putini väitekirja koostamise protsessi juures ei olnud, aga tema ise oli, nii et ta teab, millest ta räägib.

Siinkohal lubaksin ma endale ühe spekulatsiooni. Nagu teada, hospitaliseeriti Inglismaal raske mürgitusega endine GRU ohvitser Sergei Skripal ja tema tütar. Võimud teatasid, et mürk on tuvastatud, kuid selle nime ei avalikustata. Teada on vaid, et tegu on närvimürgiga. Kõik asjaolud viitavad sellele, et tegemist on Venemaa eriteenistuse demonstratiivse operatsiooniga. Skripal ei kujuta enam endast Venemaale mitte mingisugust ohtu, ta oli välja vahetatud Anna Chapmani vastu; seega ei ole tegemist ei jooksiku ega illegaaliga. Minu oletus seisneb aga selles, et see oli vihje Olga Litvinenkole, et ta tuletaks meelde, mis juhtus tema nimekaimuga.

Tagasi offshore'ide ja Putini rahakottide juurde. Nagu hiljuti selgus, on üks nendest Igor Putin, Vladimiri onu- või tädipoeg. Tema nimi tuli teiste hulgas välja seoses Danske Banki eesti osakonna afääriga, kui selgus, et miljoneid dollareid on üle kantud offshore pankadesse. Ajakirjandus on marus, Danske Bank teeb paanikamaigulist sisejuurdlust, kes aga säilitavad olümposliku rahu, on Venemaa ametivõimud. Selliseid lugusid on viimaste aastate jooksul kuulda olnud nii palju, et need ei ärata Venemaal enam erilist tähelepanu. Ammugi ei huvita need Putini valijaskonda.

Mis aga tekitas teatud elevust, on uudis sellest, kuidas Venemaa riiklikud struktuurid osalevad Lõuna-Ameerika narkovedudes (detailsemalt siin). Nagu selgus, on Venemaa aastate jooksul toonud diplomaatilisi kanaleid kaudu Lõuna-Ameerikast sadade kilode kaupa kokaiini. Viimane laadung, millegi jäädi Argentiina võimudele vahele, oli nelisada kilo. On andmeid ka selle kohta, et analoogiline vedu käis ka läbi Uruguai saatkonna. Asjale lisab pikantsust see, et veeti mitte üksnes diplomaatiliste kanalite kaudu, vaid selleks kasutati valitsuslennukeid.

No mida kõike veel need russofoobid välja ei mõtle? Russofoobi viha Venemaa vastu on arusaadav: nad ju kõik kadestavad Venemaa hiilgavaid saavutusi kõikides valdkondades. Ei saa öelda, et Venemaal üldse muresid pole. Üks on: see on film "Stalini surm". Selle näitamine tuli ära keelata. Putini grupeering ei karda paljastusi, ei karda kõige vaenulikumaid väljaastumisi, ei karda peaaegu midagi, aga just seda ei tohi: näidata, et Venemaa valitsejad (olgugi et filmis käib jutt NSVList) ei ole üksnes massimõrvarid, vaid ka halenaljakad tüübikesed.

Aga Nastja Rõbkast ehk mõni teine kord.

Lubasin Teater. Muusika. Kinole kirjutada analüüsi "Stalini surmast". See on minu meelest väga mõnus ja teravmeelne film. Tõelise naudingu saavad sellest need, kes on ajaloosündmustega kursis. Film on suurepärane näide selle kohta, kuidas teoses võib korraga olla kõik õige ja kõik vale. Lisaboonus on see, et film ärritas Venemaal üles nii stalinistid, putinistid kui ka stalinivastased. Ühed tahtsid näha Stalini elus ja surmas eepost, teised tragöödiat ning mitte keegi polnud selles valmis nägema mõttetut janti. Ei hakka rohkem spoilima oma tulevast artiklit, siinkohal tahan peatuda vaid sellel, mida ajakirjaformaat ei luba. Nimelt Mozartil.

Film algab Mozarti klaverikontserdiga nr 23, mida esitab noor naine, keda hiljem nimetatakse Maria Veniaminovnaks. Kontserti kantakse üle raadios ja ülekande ajal saab režisöör kõne helistajalt, kelle hääl saadab ta minestamiseelsesse seisundisse. Stseenis nimetamata Stalin nõuab kontserdisalvestusega plaati. Kuid mingit plaati ei ole, kontserti esitatakse otse-eetris. Režissöör korraldab korduskontserdi, dirigent tuleb kiires korras välja vahetada, kuna ta on pea ära löönud vastu tuletõrjekappi jne. Kontsert saab lindistatud, plaat viiakse Stalinile, selle ümbrise vahele pistab Maria Veniaminovna aga kirja, kus ta neab Stalinit ja tema kuritegelikku režiimi. Stalin paneb plaadi mängima, näeb kirja, loeb selle läbi, puhkeb naerma ja saab rabanduse.

Kõik on filmitud suurepärases tempos ja nii groteskses stiilis, et see muutub juba realistlikuks.

Tegelikkus oli aga veel palju grotesksem. Jah, Stalin helistas stuudiosse ja tellis Mozarti kontserdi, täpsustades, et esitab artist Judina. Tekkis paanika, režissöör ja raadiodirektsioon ei saanud öelda, et sellist plaati pole olemas, ning korraldati korduskontsert.

Seda lugu on kirjeldatud mitmes allikas, üks põhjalikumaid on Dmitri Šostakovitši mälestused. On oluline teada, et Šostakovitš oli Judinaga samast konservatooriumilennust ning suurel määral tänu Judinale ja teisele kursusekaaslasele, väljapaistvale pianistile Vladimir Sofronitskile saigi Šostakovitšist helilooja. Algul mõtles ta klaverimängija karjäärile, kuid siis tundis ta, et nende kahega teda võrrelda ei saa. Šostakovitš oli vaimustuses Judina talendist ja eelistas alati, et nimelt Judina esitaks tema teoseid, samas oli ta aga väga kriitiline Judina religioossuse ja nonkonformismi suhtes. Seega ei ole tema mälestused sugugi Judina suhtes apologeetilised.

Esimene ebatäpsus filmis on see, et Judina nõuab endale honorariks 20 000 rubla. See on täiesti võimatu, Judina ei nõudnud mitte kunagi raha. Sellegipoolest 20 000 rubla selles loos figureerivad. Teine ebatäpsus on seotud dirigentide arvuga. Korduskontserdil ei esinenud mitte teine, vaid kolmas dirigent, ning esimene mitte ei löönud pea ära, vaid sai eesootava tõttu närvivapustuse. Teine dirigent jõi aga ülesandest kuuldes end momentaanselt nii täis, et tema püstiseismine ei tulnud enam kõne allagi. Seega tuli kutsuda kolmas dirigent. Plaat sai valmis ja saadeti Stalinile, mingit kirja Judina sellele ei lisanud. Kuna tegevus toimus 1944. aastal, polnud sellel lool ka mingit seost Stalini surmaga. Või peaaegu mitte mingit. Paari päeva pärast sai Judina Stalinilt ümbriku, mille sees olid 20 000 rubla. Ja siis ta vastas: "Tänan Teid, Josif Vissarionovitš, Teie abi eest. Ma hakkan Teie eest palvetama ööd ja päevad läbi ning paluma Issandat, et ta andestaks Teile teie patud rahva ja maa vastu. Issand on armuline, ta andestab. Aga raha annetan ma kirikule, kus ma käin." Judina ohverdaski selle raha kirikule, et seal palvetataks Venemaa eest ja Stalini pattude andeksandmise eest.

Judina jaoks oli see episood lõppenud, aga Stalinile oli siin veel järg. Kui teda 1953. aasta märtsi alguses rabandus tabas ja tema tallalakkujatest alluvad lõpuks tema tuppa tulla julgesid, nägid nad, et grammofonil, mille oli Stalinile kinkinud Churchill, oli plaat Mozarti 23. kontserdiga solist Maria Judina esituses. See plaat oli küll ühes eksemplaris, kuid sellest on tehtud CD ja nüüd on seda võimalik kuulata ka internetist.

Maria Judinast plaanin veel ükskord ka pikemalt kirjutada.