Viimastel päevadel tegid ajakirjanikele ja kommentaatoritele palju nalja kaadrid Oliver Stone'i intervjuust Vladimir Putiniga, kus viimane kelgib Vene õhujõudude efektiivsusega, näidates vanu kaadreid ameeriklaste tegevusest Afganistanis. Selle ülimalt piinliku loo lükkasid Vene propagandistid kõigepealt ümber, Putini pressisekretär nimetas seda täielikuks jamaks. Hiljem aga oldi sunnitud tunnistama, et video oli tõepoolest vale, selle andis Putinile kaitseminister Šoigu. Siiski ei ole tegemist lihtsalt inimliku eksitusega, kuna pilt ei olnud lihtsalt vale vaid võltsitud: ingliskeelsed dialoogid olid eemaldatud ning peale oli loetud venekeelne tekst. Niigi piinliku olukorra muudab lausa farsiks asjaolu, et arvatavasti kasutati Ukraina lendurite dialoogi Venemaa toetatud separatistide vastu Ida-Ukrainas. Vastavat videomaterjali saab vaadata siit. 

Tegelikult on asi naljast kaugel. Saksamaa liidukantsler märkis juba mitu aastat tagasi, et Vladimir Putin elab oma väljamõeldud maailmas. Teisedki lääne liidrid on väljendanud mõtet, et Putin elab paralleelreaalsuses. Venemaa võimupüramiid on üles ehitatud nõnda, et kõik tähtsamad otsused teeb ainuisikuliselt president. Seda nimetati võimuvertikaali ülesehitamiseks ning võimu konsolideerimiseks. Vertikaal võttis aga sellise hüpertrofeeritud kuju, et nn Rahvusliider istub üksilduses teiba otsas. Tema lähikond armastab rääkida, et Putin töötab peaaegu, et ööpäevaringselt andmetega. Kuid need andmed on talle ette valmistanud salateenistused ja jõustruktuurid. Suures hirmus presidendi ees valmistavad nad ette sellised andmed, mis talle nende meelest sobivad. Nendest lähtudes teebki Putin oma otsused, mis ei ole tihtipeale adekvaatsed.

On täiesti selge, et Putini eesmärk ei olnud Oliver Stone'i ega intervjuu vaatajaid petta. Ta uskus seda, mida näitas ja ilmselt usub veel igasuguseid asju, mis on tema mõttemaailmaga kooskõlas. See mõttemaailm aga erineb tegelikust maailmast, milles me elame. Ja see ei ole naljakas, see on ohtlik. 

Londoni põlengus hukkunute arv tõusis juba 79 inimeseni, ja see ei pruugi olla lõplik. See on kohutav tragöödia ja emotsionaalsed tundepuhangud on mõistetavad. Kuid just sellistel juhtudel on eriti suur vajadus ka kainema pilgu järele. Pisarad ei ole veel kuivanud, kui hakkasid vihased meeleavaldused, mis nõuavad süüdlaste karistamist. Küll on see Briti valitsus, küll kapitalistlik kord jne.

Tegemist on ennekõike ebakompetentsusega, sellega, mille kohta öeldakse, et heade kavatsustega on sillutatud põrgutee. Antud juhul on see metafoor täpsem kui tavaliselt: inimesed hukkusid tulepõrgus. Siin jooksid kokku kolm faktorit: demograafiline, ökoloogiline ja munitsipaalne. Et vältida poliitilist ebakorrektsust, tõdeme, et selle maja elanikkond on paljurahvuseline, kusjuures sotsiaal- ja päästeteenistustele oli see maja hästi tuttav. Kuid sealsed elanikud pidasid seda oma koduks ning elasid oma kogukondlikku elu vastavalt enda traditsioonidele. Seda peeti oluliseks ja isegi praegu ei tule kõne allagi päästetud laiali jaotada: nad peavad jääma samasse piirkonda. Selles majas olid korduvalt tulekahjud, kuid kunagi varem ei olnud tulekahju korruse piiridest väljunud, enamasti piirdudes sama korruse trepikoja või isegi ainult korteriga. Mis siis nüüd teisiti oli? Aasta tagasi tehti majas fassaadiremont, eesmärgiga muuta maja keskkonnasõbralikumaks: vähendada elektrienergia kasutamist ja CO2 emissiooni. Iseenesest hea, kuid saatan peitub detailides. Hanke võitnud firma Harley Facades Ltd kasutas Ameerika firma Reynobondi fassaadiplaate, mis olid spetsiaalselt selleks otstarbeks tehtud. Kuid Reynobond teeb selliseid plaate kahte tüüpi: ühed on veidi odavamad, teised veidi kallimad. Osteti muidugi odavamad, mille kasutamine elumajades, aga samuti ka haiglates on USAs keelatud. Neid tohib kasutada vaid ärihoonetes, mille kõrgus ei ületa kahtteist meetrit. Põhjus on nimelt tuleohtlikkuses. Halb kokkuhoid viis katastroofini. Siin tekib aga küsimus: kui palju siis kokku hoiti? Praegu on välja arvutatud, et kallimate paneelide kasutamine oleks läinud lisaks maksma viis tuhat naela. On see palju või vähe? Kui arvestada, et fassaadi renoveerimine läks linnale maksma kaheksa miljonit kuussada tuhat naela, siis ei ole saavutatud kokkuhoid eriti muljetavaldav.

Kus teiste häda, seal püüavad räpased poliitikud alati kasu saada. Leiboristide juht Jeremy Corbyn inspireerib protestijaid, süüdistades kõiges kapitaliste ja nende ahnust. Tal on suurepärane plaan, kuidas probleem lahendada: tuleb rikaste majad eksproprieerida ja jagada põlenguohvrite vahel. Eriti suurt pahameelt tekitavad temas omanikud, kes ostsid kinnisvara investeeringuna, aga mitte elamiseks: sellal kui vaesed on jäetud lageda taeva alla, seisavad sama piirkonna rikkurite luksuseramud tühjana või peaaegu tühjana. On pandud imeks, miks ta ei taha paigutada neid sama piirkonna pooltühjadesse munitsipaalmajadesse või ühiselamutesse, kus kohti on küll ja küll. Kuid see ilmselt pole Corbyni agenda. Tuleb meelde, kuidas pärast Oktoobrirevolutsiooni jagati Peterburi ülikute eramud revolutsiooniliste proletaarlaste, sõdurite (eilsete talupoegade) ja madruste vahel. Ei taha siin kirjeldada, mis sellest luksusest vähem kui paari aastaga sai. Asja teine aspekt on see, et kannatanuid ei tohi mingil juhul majutada kusagile teistesse piirkondadesse. Nad on juba juurdunud ning moodustavad oma kogukondi, millest eraldamine oleks suur tragöödia.

Tähelepanu väärivad ka järgnevad arengud. Esiteks, osa põlengus kannatanuid saidki juba endale uue luksusliku elamise. Osa, kuid mitte kõik, ning need, kes ei saanud, ei ole õnnelikud. Teiseks, selgus, et veel terves reas munitsipaalpilvelõhkujates on kasutatud sama keskkonnasõbralikku, kuid tuleohtlikku viimistlusmaterjali, ning esmajärjekorras vajavad ümberasustamist kaheksasada perekonda.

Ootamatult esile tõusnud probleemil on mitu tahku. Kõige olulisem on see, et poliitikud oskavad pahatihti mõelda vaid ühe käigu ette: on probleem ja siin on sellele lahendus. Kuid see, et lahendus ise võib tekitada hulganisti probleeme, mis on algsest probleemist hullemad, selgub alles hiljem, kui tekivad tagajärjed -- ja nende kõrvaldamisel mõeldakse taas vaid üks käik ette. On vajadus elamispinna järele -- ehitame neile sotsiaalmajad. On vajadus keskkonnasõbralikkuse järele -- vahetame ebaökoloogilised, kuid tulekindlad paneelid keskkonnasõbralike vastu. On vaja raha kokku hoida -- hoiame kokku. See, et praegu tulekahju tagajärjel ümberasutamise programm maksab kordades, isegi suurusjärkudes rohkem kui odavate paneelidega saavutatud kokkuhoid -- no mis siis ikka. Selline on juba munitsipaalne elu.  

Ning teiseks: riik on halb omanik, ja seda ka kohaliku omavalitsuse näol. Selles veendumaks pole vaja kaugele minna: piisab, kui võrrelda Tallinna sotsiaalmaju ühistu hallatavate majadega, st majadega, kus elavad selle omanikud.
 
Eestiski on vasakerakondadel -- ja eriti väärib mainimist minister Palo -- munitsipaalmajade ehitamise kihk. Argumendile, et Eestis seisab niigi hulgaliselt tühju hooneid, millest osa on olnud pikka aega müügis ja millesse saaks vajaduse korral abivajajaid majutada, vastatakse, et nad seisavad tühjalt, kuna on koledad, tuleb ehitada häid ja ilusaid munitsipaalmaju.

​Selline laristamine ei ole kaugeltki süütu. Tegemist ei ole üksnes murega vaeste elutingimuste parandamise pärast, vaid olulise sotsiaalpoliitilise projektiga. Pärast taasiseseisvumist peeti Eestis vajalikuks tekitada võimalikult laiapõhiline omanike kiht. Riikliku iseseisvuse ja selle stabiilsuse kandjaks on keskklass, st omanikud, inimesed, kellel peale ideaalide on midagi ka reaalselt kaotada. Iseseisev riik vajab iseseisvaid kodanike. Seevastu Eesti vasakjõududel on teine agenda: tekitada võimalikult suur inimmass, mis oleks sõltuvuses toetustest ja sotsiaalelamutest, teisisõnu, kasvatada vasakparteide valijaskonda. Tegelikult on see aga lõks, mis takistab inimeste iseseisvumist.

Tõeline hoolitsemine ja jätkusuutlik lahendus oleks hüljatud majade kordategemine ja nende soodsatel tingimustel abivajajatele (ma pean siin silmas ennekõike noori peresid) erastamine. 
Tühjade hoonete kasutuselevõtt aitaks ka tondilosside probleemi lahendamisele kaasa.

Viimastel nädalatel on juhtunud nii palju asju, millest peaks kirjutama, aga lihtsalt ei jõua. Pealegi on need suures enamuses minu jaoks liiga frustreerivad. Kirjutan vahelduseks hoopis spordist.

Olen teenekas tugitoolisportlane, kuid viimasel ajal ei jõua enam jälgida kogu suurt pilti, keskendun vaid nendele aladele, kus eestlastel on head tulemused. Loomulikult jään lisaks truuks jalgpallile ja tennisele ning olen olnud tunnistajaks mõlema spordiala fantastilisele arengule. Mõlemad on mulle aastate jooksul pakkunud palju rõõmu ja kustumatuid elamusi. Ka möödunud nädalal. Alustan jalgpallist.

Meistrite Liiga finaalmäng Madridi Reali ja Torino Juventuse vahel oli suurepärane vähemalt esimese kahe kolmandiku ulatuses. Kuna mõlemad meeskonnad on mulle väga sümpaatsed, ei pidanud ma pooli valima, vaid sain lihtsalt mängu nautida (siiski kergelt kaldus minu poolehoid Vana Sinjoora poole ja seda ennekõike Gianluigi Buffoni pärast). Selles matšis oli kõike: kiirust, tehnikat, ootamatuid taktikalisi käike, kirge ja draamat.

​Paraku aga kuulus ka sellesse matši jalgpalli peaaegu et kohustuslik element: kohtuniku viga. Tuleb kohe öelda, et pean sakslast Felix Brychi suurepäraseks kohtunikuks, kuid saatusliku vea tegi ta ikkagi. Seisus 1:1 sai Juve õiguse ohtlikuks karistuslöögiks ning argentiinlane Paulo Dybala, kes on karistuslöökide spets, saatis palli väravavahi poolt vaadates vasakusse ülanurka. Paraku aga pall sinna ei lennanud, kuna see lendas vastu Cristiano Ronaldo kätt. Kahjuks ei õnnestu mul leida sellest episoodist veenvat pilti, kuid seda saab näha matši videolt 33.-34. minutil.
​

Toodud pilt on tehtud sekundi murdosa enne seda, kui pall tabab Ronaldo lahtist vasakut kätt. Sel hetkel, kui pall kätt tabab, on aga käsi veelgi rohkem lahti ja kõrgemal. Sellises situatsioonis on kohtunikul kolm võimalust: esiteks, kui ta otsustab, et see oli "viimase lootuse käsi", peaks järgnema punane kaart ja penalti. Juhul kui ta otsustab, et see käsi oli juhuslik (nagu minagi arvan), peaks järgnema penalti ja kollane kaart. Ning juhul kui ta otsustab, et ta ei näinud midagi, ei järgne midagi. Kohtunik otsustas kolmanda võimaluse kasuks. Muuseas, pildilt on selgelt näha, et Toni Kroos hoiab käsi just nii, nagu karistuslöögi ajal peab neid hoidma, Ronaldol on nad aga ohtlikult laiali. Igal juhul, kui seisul 1:1 oleks Juve kasuks määratud penalti, oleks see mäng võinud kulgeda ja lõppeda hoopis teisiti. Sellegipoolest arvan ma, et Real oli parem ja võitis teenitult.

​Lõpetuseks paar sõna selle kohta, mis minu meelest ei ole üldse tähtis. Eesti asjatundjad sotsiaalmeedias, aga ka ajakirjanike hulgast arutavad pikalt Sergio Ramose "teesklemise" üle (igaks juhuks rõhutan, et tegemist ei olnud sukeldumisega). Muidugi, teatud näitlemise moment oli seal olemas, kuid tahaks näha, mis nägu ja häält teeksid Ramose kriitikud, kui neile putsadega jõuliselt varba peale astutaks. Mingit põhjust kaardiks ma siin ei näe, küll aga näen näitlemises probleemi, mida UEFA distsiplinaarkomitee peaks lähiajal käsitlema.
​

​Kuid möödunud nädala suurima rõõmu valmistas mulle Anett Kontaveit. Mängus Muguruzaga demonstreeris ta parimat tennist, mida ma siiamaani olen Eesti naistennisistidel näinud. Minu meelest oli tema esitus isegi parem kui hiljutisel võidumatšil maailma esireketi Angelique Kerberi üle. Kerber on viimasel ajal halvas vormis ja tema kaotus Roland Garros' esimeses ringis paraku tõendab seda.

​Pooleteist seti jooksul mängis Anett oma kuulsa vastase üle. Esimese seti lõpus tundus, et Muguruza suutis mängu murda enda kasuks, kuid Kontaveit omakorda pani võimsust juurde ja võitis. Kuid teise seti keskel, kui Muguruza veelkord võimendas oma mängu, ei saanud Kontaveit enam talle vastu. Sellegipoolest oli see suurepärane matš mõlemalt tennisistilt. Muguruza näitas, et ta ei ole asjata maailma neljas reket, kui aga Kontaveit jätkab oma arengut samas tempos, näeme me ka teda varsti maailma esikümnes.

Ametlikud tulemused pole veel avaldatud, aga on selge, et Emmanuel Macron sai ca kaks kolmandikku häältest. Seega sai Prantsusmaa ajaloo noorima presidendi, kellel kuni nende valimisteni puudus valimistel osalemise kogemus. Tema erakondki sai moodustatud just nende presidendivalimiste tarbeks. Selles kontekstis võib Front Nationali pidada vanaks lugupeetud erakonnaks. Mõned poliitvaatlejad on võrrelnud Le Peni Trumpiga ja Macroni Clintoniga. Ei saa öelda, et need võrdlused on täiesti meelevaldsed, kuid võiks tuua ka vastupidise võrdluse: ühelt poolt veteranist naispoliitik, teiselt poolt kogemusteta esiletrügija. Le Pen polnud ainus, kes õppis Trumpi edust -- seda tegi ka Macron, ja tundub, et Macron oli parem õpilane.

Peatuksingi kahel Macroniga seotud aspektil: Macron kui briljantne õpilane ja Macron kui vandenõuteoreetikute unistus.

39-aastane Macron paistab kõigepealt silma sellega, et on mees, kes pealtnäha kerge vaevaga viib täide kõik oma unistused. Ta oli suurepärane ja isepäine õpilane juba keskkoolis. Ta on pärit ateistlikust perekonnast, kuid 12-aastaselt laskis end ristida ja liitus katoliku kirikuga. Veel suurema ehmatuse said ta lähedased, kui ta 15-aastaselt armus oma 39-aastasesse draamaõpetajasse. Õpilased armuvad nii mõnigi kord oma õpetajatesse, kuid Macron viis oma armastuse loogilise lõpuni: Brigitte Trogneux lahutas tema pärast oma abielu ja 2007. aastal nad abiellusid; Macron sai oma tahtmise.

Pariisi Nanterre'i Ülikoolis õppis ta hiilgavate tulemustega filosoofiat ja pärast lõpetamist sai ta unelmate töökoha: temast sai prantsuse filosoofiaklassiku Paul Ricœuri assistent ning aastatel 1999-2001 toimetas ta Ricœuri hilisemat loomingut.

See oli oluline vaheetapp tema arengus: kuna tal oli alati filosoofias huvi ennekõike poliitiliste probleemide vastu ning seda huvi toetas ka Ricœur, astus ta ENAsse (École nationale d'administration). ENA ei ole Prantsusmaa tunnustatuim ülikool, kui arvesse võtta selle akadeemilist taset, kuid poliitilise ja administratiivse karjääri jaoks on ta konkurentsitult parim. ENA lõpetanuid kutsutakse pilavalt, kuid samas aupaklikult enarkideks (énarques): need on tippbürokraadid ja tulevased tipp-poliitikud. Ka ENA lõpetas Macron hiilgavalt, kuid tegi oma karjääris järjekordse pöörde, minemata tööle riiklikesse struktuuridesse, mis on ENA lõpetajatele ette nähtud, vaid hakkas hoopis investeerimispankuriks. Panga nimi on enam kui kõlav: Rothschild & Cie Banque. Siiski peab mainima, et Rothschildi perekonna 19. sajandil soetatud tohutu varandusega pole sel pangal muud pistmist peale nime: Rothschildite panga Prantsusmaal natsionaliseeris François Mitterrand'i sotsialistlik valitsus. Kolm aastat hiljem lõid kolm selle perekonna esindajat panga tühjalt kohalt. Kas asi oli perekonnanime võlus või meeste erakordsetes oskustes, kuid praegu on nende pank üks suuremaid investeerimispanku Prantsusmaal. Ja just selles pangas tegi Macron lühiajalise, kuid märkimisväärse karjääri. Sealt tuli ta komeedina sotsialistlikusse valitsusse, olles algul nõunik ja hiljem minister. Tema kuulumine sotsialistlikku parteisse tekitas nii mõneski hämmeldust ja tema parempoolse poliitika vastu protesteeris nii tänav kui tema enda erakonna vasaktiib.

Kui Macron erakonnast välja astus, oli ta ametlikult mittekeegi, kuid jällegi komeedina Prantsuse poliitikasse sööstes sai temast juhtiv presidendikandidaat ja mis veelgi tähtsam, tema aasta eest ad hoc loodud erakond En Marche! on saanud oluliseks poliitiliseks jõuks, mis paiskab segamini prantsuse traditsioonilise vasak-parem maastiku.

Macroni isiku ja karjääri on luubi alla võtnud erinevad vandenõuteoreetikud ning tõepoolest, vähesed lääne poliitikategelased annavad selleks nii palju ainest. Vähe sellest, et ta oli Rothschildite (Rothschildite!) pankur, osales ta 2014. aastal Bilderbergi (Bilderbergi!) koosolekul Kopenhaagenis. Täieliku pildi jaoks puuduvad vaid seos vabamüürlastega ja juudi soost esivanemad, kuid alternatiivtõeotsijad töötavad praegu pingsalt ka nende jälgede avastamiseks. Kuid isegi võib-olla olulisem kui need detailid on Macroni karjääri üldine pilt: milline jõud viib ja abistab seda inimest tavalisest keskklassi perekonnast võimuolümpose tippu.

Mida tähendab Macroni võit Euroopa poliitikale, on pikem jutt. Pean aga tunnistama, et hoidsin talle pöialt juba esimeses voorus, kus ta oli ainus kandidaat, kes ei olnud mitte kuidagi seotud Putiniga, kes polnud kunagi olnud seotud trotskismiga (nagu enamik prantslaste vasakpoolseid ja rohelisi) ja kellel polnud (teadaolevalt) korruptiivset minevikku. Need on ka põhjused, miks olin tema poolt ka teises voorus: ülalmainitud komplektist puudub Marine Le Pen'il vaid trotskistlik minevik. Samas ei saa ma ennast kuidagi pidada Macroni mõttekaaslaseks ja kõige suurem erinevus seisneb visioonides EL tulevikule. Macron on veendunud föderalist ja tsentraliseerimise pooldaja, mina aga olen föderalismi vastane ja arvan, et tugev Euroopa ja tugev Euroopa Liit on erinevate, k.a rahvusriikide konföderatsioon. Aga igal juhul Prantsusmaa osatähtsus hakkab nüüd Euroopa asjades oluliselt kasvama ja seda eriti pärast Brexitit.

​Neid valimisi ootasid hinge kinni pidades mitte üksnes prantslased, vaid väikese liialdusega kõik eurooplased, ja mitte ainult nemad. Tõepoolest, kaalul oli rohkem kui ühe riigi liidri valimine. Nüüd, kui esimese vooru tulemused on kindlad, hingavad kergendatult peavoolu poliitika pooldajad, samas kui pettunud on ennekõike need, kes lootsid Prantsusmaal alternatiivparempoolse (alt-right) revolutsiooni hoogusaamist. Le Pen sai küll teise vooru, kuid seal on tema väljavaated pigem teoreetilised ning Macron esineb juba mitte esimese vooru, vaid valimiste võitjana. Arvatavasti nii lähebki, kuid mõningad detailid väärivad tähelepanu. Siin on suure viisiku tulemused (kokku said nad 91,2% osalejate häältest; osalusprotsent oli ca 80):

Macron 23.75
Le Pen 21.53
Fillon 19.91
Mélenchon 19.64
Hamon 6.35
Kokku 91,18

Esimesena tuleb ära märkida Prantsusmaa traditsiooniliste erakondade - gaullistide (Fillon) ja sotsialistide (Hamon) - põrumine. Nad said kokku vaid neljandiku häältest. Eriti märkimisväärne on sotsialistide läbikukkumine. Ometi olid Hamonil mõned huvitavad, ehkki ekstravagantsed ideed, mis oleksid pidanud tema valijaskonnale meeldima. Nimelt pakkus ta välja robotite maksustamise, mis on marksistliku ideoloogia seisukohalt loogiline, ehkki ootamatu. Kui robotid on tootmisprotsessi subjekt, aga mitte instrument, tuleb nad maksustada. Kuid sellega peaks kaasas käima ka teine eelnõu, nimelt selline, mis kaitseb robotite õigusi. Kui nad teha maksukohuslasteks, peab olema ka tagatud, et neid üle ei ekspluateeritaks. Hamoni viga seisnes võib-olla vaid selles, et ta tuli nende ideedega välja liiga vara, aga marksistlik ideoloogia liigub kindlalt selles suunas. 
​

​See on aga kauge tulevikumuusika. Rääkides lähimast tulevikust, tuleb ära märkida järgmised asjaolud. Esiteks, vaid võitjaks kuulutatud Macron on Euroopa Liidu vaieldamatu pooldaja. Teatud reservatsiooniga võib samasse leeri lisada ka Filloni. Ülejäänud on ägedamad või mõõdukamad vastased. Kuid lugeda tulemused kokku, võiks öelda, et 60% prantsuse valijatest hääletasid EL vastaste poolt ja see peaks panema mõtlema. Praegu arvestab Macron juba teise vooru mittepääsenud kandidaatide toetajate häältega, kuid arvan, et suurem või väiksem osa Mélenchoni pooldajaid toetavad pigem Le Peni. Asi on selles, et traditsiooniline parem-vasak skaala eksisteerib pigem politoloogide skeemides kui reaalses elus. Le Peni ja Mélenchoni liidab süsteemivastasus, võitlus poliitilise establishment'iga, ja need sotsiopsühholoogilised faktorid võivad osutuda tähtsamateks kui ideoloogilised programmid. Veel üks mitte väheoluline asjaolu: Le Pen'i ja Mélenchon'i pooldajate hulgas on märkimisväärselt rohkem noori kui teistel, ja kui Marine Le Pen hüüdis, et tulevik kuulub meile, siis nagu ütles üks tema erakonna funktsionäär, peetakse silmas nimelt noori. 

Seepärast, et ajalehtede toimetajad manipuleerivad minu tekstidega meelevaldselt. Tungiva palve peale kirjutasin loo Maalehte. Seal avaldati see nii, et tasuta nähtav on vaid algus ja pealkiri. Pealkiri oli pandud aga selline: Pagulashirm liidab taas eestimaalasi. Loomulikult hakkasid valvekommentaatorid jagama oma tarkust ja arvamusi pealkirja põhjal; nutikamatele piisas vaid sõnast 'eestimaalased'. Ma ei tea, kas pagulashirm liidab eestimaalasi või mitte, minu kirjutises polnud sellest juttu, ka eestimaalasi pole ma seal kordagi maininud. Pealkiri on pandud pingete üleskruvimiseks ja klikkide jahtimiseks. 

Seepärast avaldan siin oma teksti autentsel kujul.
​

Kõigepealt tahan rõhutada, et nn Pronksiööde aastapäev on kõvasti ületähtsustatud. Selliste aastapäevade tähistamine on pigem omane vene kui eesti kultuuriruumile. Kui kardetakse või loodetakse, et kümnenda aastapäeva puhul korraldatakse mingi mürgel, siis minu hinnangul on see eksiarvamus. Tähistada pole midagi, ei Eesti valitsusel ega eriti Notšnoi Dozori liikmetel. Pealegi ei moodusta viimased vähegi märkimisväärset iseseisvat jõudu, nende niite tõmmatakse piiri tagant. Sedalaadi aktsioonid nõuavad ettevalmistust, möödunud korral läks selleks mitu kuud, kui mitte mitu aastat, praegu aga vastavaid märke pole märgata. See ei tähenda muidugi, nagu oleks mingi sümboolne toiming välistatud, kuid tõelisteks rahutusteks potentsiaali ma ei näe.

Kui rääkida Notšnoi Dozorist ja sellega seotud isikutest ja grupeeringutest, tuleb siin eristada kahte aspekti. Neist esimene on välispoliitiline ja teine siseriiklik. Kui kümme aastat tagasi need rahutused tekkisid, oli selgelt näha, et tegemist on mitte üksnes märuli, vaid ka luureaktsiooniga, sellega, mida vene poliitilises argoos nimetatakse lahinguluureks (разведка боем). Selle eesmärgiks oli välja selgitada Eesti jõustruktuuride valmisolek ja nende nõrgad kohad ning oli üsna tõenäoline, et Pronksiöödele järgnevad mastaapsemad provokatsioonid. Kuid tervel real põhjustel rahvusvaheline olukord muutus ja Venemaa tõmbus tagasi. Mis aga puudutab siseriiklikku mõõdet, siis rahutuste osavõtjad (kuid mitte tegelikud organiseerijad) said Eesti jõustruktuuridelt adekvaatse õppetunni ja ei olnud enam motiveeritud niisama moe pärast asja kordama. Korrakaitsjate jõukasutamine oli enamasti proportsionaalne ja mõjuv.

Kui ma räägin organiseerijatest, ei pea ma silmas Dmitri Linterit, Dimitri Klenskit, Maksim Revat, Mark Sirõki ega teisi tankiste, kes arvatavasti ei teadnudki, et nad on vaid variisikud. Need teatraliseeritud „konspiratiivsed“ kokkusaamised Botaanikaaias, kus KAPO agendid neid põõsaste tagant pildistada said jne, olid katteoperatsiooniks. Reaalsed organiseerijad istusid saatkonnas või tulid „turistidena“. Kuid igal juhul oli ka nimetatud härraseid vaja, nimelt selleks, et nad oleksid iga nurga peal nähtavad ja kuuldavad. Praegu midagi sellist täheldada ei saa.

Eesti poole pealt aga pole aga samuti põhjust hõisata. Pronksmehe piduliku ärasaatmise Sõjaväekalmistule oleks võinud korraldada ka vähem käpardlikult. Ka korrakaitsjad oleksid võinud tegutseda professionaalsemalt ja suurema osa pogrommidest ära hoida. Samuti ei saa tunda uhkust selle üle, kuidas valitsus informeeris sündmustest ühiskonda. Peaminister Andrus Ansip teatas rahvast rahustades pidulikult, et kõik kurjategijad saavad karistada, ning rahandusminister Ivari Padar lubas, et vandaalid maksavad kogu kahju kinni. Nagu teame, ei saanud ja ei maksnud. Vastupidi, „süütutele ohvritele“ maksti „ülemäärase jõu kasutamise“ ja „protseduuriliste rikkumiste“ eest märkimisväärsed hüvitised. Mis aga puudutab ülalmainitud nelikut, siis kohus mõistis nad õigeks ja neile määrati „põhjendamatu kinnipidamise“ eest kopsakas kahjutasu. Lisaks pidi riik kandma kõik kohtukulud. Seega pole hõisata midagi.

Oleks aga ekslik arvata, et Pronksiööd ei jätnud Eesti ühiskonda sügavaid jälgi. Vene kultuuris on jõu kasutamine tähtsamal kohal kui enamikus lääne kultuurides. Ühelt poolt jõudu respekteeritakse ja selles mõttes venekeelse elanikkonna silmis Eesti riigina võitis. Kuid siiski ei ole see võit selline, mille üle võiks uhkust tunda. Jõu kasutamine paljastas venelaste meelest riigi repressiivse olemuse ning süvendas oluliselt mõra eestlaste ja vene kogukonna vahel. Viimane ei moodustanud enne aprillirahutusi monoliitset tervikut, vaid jagunes tinglikult kolmeks osaks. Esimesse kuulusid Venemaameelsed venelased, kellest paljudel on ka Venemaa kodakondsus või on nad apatriidid. Teise osa moodustasid eestimeelsed venelased, kellel on Eesti kodakondsus, kes oskavad hästi eesti keelt ja kes peavad Eestit oma kodumaaks. Ning kolmas osa oli nn eurovenelased, kes ei hoolinud eriti Eestist ja kellel ei olnud mingeid illusioone Venemaa suhtes, kuid nad elasid siin, kuna Eesti kuulub Euroopa kultuuriruumi, kusjuures paljud neist tahtnuks edasi liikuda läände. Enne Pronksiööd olid nende gruppide vahelised proportsioonid enam-vähem võrdsed, kuid pärast seda olukord märkimisväärselt muutus. Putinimeelne osa oluliselt kasvas, märkimisväärne osa neutraalselt Eestisse suhtunud venelastest tundis ennast sügavalt solvatuna ning hakkasid suurema sümpaatiaga vaatama ida suunas. Solvunud olid isegi paljud eestimeelsed venelased, kes ei muutunud küll otseselt Venemaameelseteks, kuid kelle sümpaatiad Eesti Vabariigi suhtes olid oluliselt kahanenud.

Pärast Pronksiöid algas vastastikune demoniseerimine. Eesti sotsiaalmeedias ja paraku ka ajakirjanduses hakkasid levima üldistavad lood vene loomuse kohta, venelastest räägiti kui pättidest ja koguni marodööridest. Need sõnumid ei mõjutanud niivõrd eestlasi ennast kui kohalikke venelasi, kes said kinnituse, et „nad on meid alati vihanud“, ning ei hoidnud omakorda oma retoorikat eesti fašistide suhtes tagasi.

Ent aeg parandab vaikselt haavu ning praeguseks on vene kogukonna üldine meeleolu jälle palju soodsam. Oma roll on siin ka Vene televisioonil. See propagandalaviin, mis tuleb mitte üksnes läbi propagandakanalite, vaid ka idapoolsest meelelahutusest, talk-show’dest jne on paljudele Eestimaa venelastele vastuvõetamatu juba oma stilistika pärast. Venemaa propaganda on kahe otsaga asi. Ühelt poolt ta tõepoolest aktiivselt kujundab Putini režiimile soodsaid meeleolusid, kusjuures sugugi mitte üksnes vene keelt kõnelevate inimeste seas. Teiselt poolt aga tekitab see vastureaktsioone. Vene kultuuris on alati olnud tugevad nii truualamlikkus kui ka anarhism ning venevastaseid meeleolusid toidab Putini propaganda palju toekamalt kui ükskõik milline vastupropaganda.
​
On veel üks asjaolu, mis viimasel ajal on oluliselt parandanud eestlaste suhtumist vene kogukonda. Nimelt pagulaskriis ja Euroopa Liidu kehtestatud pagulaskvoodid. See tekitas Eesti ühiskonnas, vähemalt suures osas sellest, terava vastasseisu (ei hakka siin praegu selle üle arutlema, kas ja kui õigustatud see on). Selles kontekstis ei näi mitte üksnes vene kogukond, aga isegi Putin nii ohtlik kui Juncker ja Merkel oma pagulastega. Nagu mulle pagulaskriisi harjal rääkis muheda irooniaga üks Tallinna venelasest taksojuht: veel hiljuti ei osanud eestlastest kliendid enamasti vene keelt, aga nüüd räägivad seda meelsasti ning on talle isegi öelnud, et peaksime nüüd koos pagulaste vastu võitlema. Muidugi ei ole üks autojuht mingi näitaja, kuid analoogilisi seisukohti võib hulgaliselt märgata ka alternatiivmeedias, nagu ka lehtede kommentaariumides ja sotsiaalmeedias. Kõige halvem on aga see, et sellistest meeleoludest püüavad kasu lõigata ka küünilised poliitikud.

Jeesuse ülestõusmise lugu on esitatud teatud variatsioonidega kõikides kanoonilistes evangeeliumides, kõige üksikasjalikumalt aga Luuka evangeeliumis (24, 1-11):

Ükski Kiriku poolt aktsepteeritud verbaalne allikas ei kirjelda ülestõusmise hetke ennast: Jeesus on surnud ja maetud, siis tulevad naised ja Johannes Peetrusega ja näevad, et haud on tühi. 

Kuid kunstnikud ei tahtnud sellega leppida ja lõid mitu väljapaistvat taiest Ülestõusmise teemadel.
Piero della Francesca freskol kujutatu on märkimisväärne vähemalt kahes aspektis. Esiteks on see üks väheseid teoseid, milles ülestõusnud Jeesus on hauast välja astumas. Haud ei ole koobas, vaid marmorsarkofaag, nagu seda kujutati hiliskeskajal ja Renessansi ajal. Teiseks, see rooma sõdur, kes magab näoga vaataja poole, on Piero della Francesca ise.

Ehkki volikogu alguses lepiti kokku, et informatsiooni sellest ajakirjandusele annab istungi juhataja, hakkasid nimelt selle initsiatiivi eestvedajad saatma sotsiaalmeediasse ja meediasse sõnumeid, mis paraku asja oluliselt moonutavad. Pean siin silmas ennekõike Margus Tsahkna ja Marko Mihkelsoni sõnavõtte. 

Kõigepealt pean vajalikuks selgitada, et minu meelest on mõlema puhul tegu andekate poliitikutega. Eriti puudutab see Marko Mihkelsoni, keda ma olen alati toetanud ja olin ka üks nendest, kes esitas ta aseesimehe kohale. Seda kummalisem oli mul lugeda tema kibestunud postitust, tahtmata samas uskuda neid kuulujutte, mille järgi olevat ta juba ühe jalaga Reformierakonnas.

Mis aga puudutab Margust, siis kõigepealt ma tahaksin teda kaitsta, kuna ma ei jaga tänases lehes avaldatud Peeter Laursoni arvamust-üleskutset, et erakonna esimees ja minister ei saa olla ilma kõrghariduseta. Ma olen igasuguste kvootide ja poliitiliste tsensuste vastane, tuleb lähtuda konkreetse inimese omadustest. Muidugi on see, et inimene suudab kas või bakalaureusetasemel ülikooli lõpetada, samuti teatud näitaja.

Kuid mitte seepärast ei hakanud ma seda postitust kirjutama, vaid selle valeinformatsiooni pärast, mida on väljastatud ja mis jäi kõlama ka televisioonis. Nimelt et erakonna esimees tahtis läbi viia progressiivse reformi, mida stagneeruv volikogu ei lasknud läbi. Seepärast ei saavat Margus Tsahkna ka jätkata erakonna esimehe positsioonis ja see olevat ka erakonna ebapopulaarsuse põhjus. Kõigepealt tahan öelda, et mitte ükski volikogus arutatud küsimus ei olnud põhimõttelise tähendusega. 

Tuliselt vaieldi tehniliste detailide üle, kuid ka tehnilistel detailidel on tähtsust. Mida siis sisaldasid Margus Tsahkna ettepanekud. Neist põhiline seisnes selles, et juhtorganite valikul peaks igal erakonnaliikmel olema Suurkogul üks hääl, aga mitte neli nagu praegu. Nii väidetavalt valitakse ka Riigikogu. 

See on vale. Riigikogu valitakse mitte ühe üleriigilise nimekirja alusel, vaid valimisringkondades, mis tagab selle, et Eesti erinevad piirkonnad on Riigikogus esindatud. Mul pole midagi põhimõtte 'üks inimene, üks hääl' vastu, kuid sellisel juhul peab erakonna juhtorganeid valima piirkondades.

Ma toetan põhimõtet 'üks inimene, üks hääl', kuid ma ei toeta seda, et juhtorganites oleksid esindatud peamiselt suurlinnade, ennekõike Tallinna liikmed, eriti arvestades, et Tallinnas on IRLi reiting vaid ca 2%. Vastupidi, arvan, et erakonna probleem on rohujuure tasemelt eraldumises ja demokraatlikud reformid -- juhul kui neid on vaja -- peavad liikuma vastupidises suunas, mitte tsentraliseerimise ja bürokratiseerimise suunas, vaid tagasi rohujuuretasandile, nii nagu ühele rahvaerakonnale sobilik oleks. Mina tahan erakonda näha läbipaistva ja demokraatliku organismina, mitte stagneeruva struktuurina, kus on võim konsolideeritud väikese ja suletud grupi kätte. 

Teine ettepanek (see sai volikogus toetuse) on minu meelest samuti problemaatiline. Nimelt siiamaani valis nii erakonna esimeest kui aseesimehi Suurkogu, st kõik erakonnaliikmed. Margus Tsahkna ettepanek oli, et valitud esimees nimetab endale ise aseesimehed. Põhimõtteliselt poleks ka selle vastu mul midagi, aga seda vaid juhul, kui esimeeste kandidaadid esitaksid oma aseesimeeste kandidaadid enne valimisi, nii et Suurkogu ja kõik erakonnaliikmed teaksid, millist meeskonda nad valivad. Marguse ettepanek aga tähendaks, et valitakse esimees, kellel on kotis mitte üks, vaid koguni kolm põrsast. Ma ei näe siin erilist demokraatiat ja modernsust. 

​Kuid nagu öeldud, erakonna probleemid on vaid minimaalselt seotud selliste tehniliste küsimustega. Loodan, et ma eksin, kuid mulle tundub, et väike seltskond tahab kunstlikult nende asjade ümber tekitada lisapingeid. 
​

Homme on IRLi volikogu, ma ei tea, kas saan sellel osaleda, kuid mõningaid mõtteid tahaksin seoses sellega jagada. Erakonna esimees Margus Tsahkna esitas oma plaani, mis ausalt öeldes teeb nõutuks. Selles puudub igasugune sisuline osa, kõik käib võimu konsolideerimise nimel. Eriti märkimisväärne on ettepanek kasutada järgmise juhtkonna valimisel e-hääletust. Selles süütus ettepanekus on kaval lõks: et praegu ei ole erakonnal vastavat tarkvara ja selle arendamine võtaks vähemalt aasta, aga arvatavasti kauemgi (nagu olen aru saanud, oleks tegu nimelt turvalise keskkonna rajamisega umbes Riigikogu valimiste süsteemis), siis tähendab see sisuliselt Tsahkna ainuvõimu pikendamist määramatuks ajaks. Sellist Erdoğani stiilis juhtimist ei tahaks ma meie erakonnas näha.
​

Olen juba pikemat aega olnud mures erakonna sisedemokraatia pärast. Mulle ei istunud juba Mart Laari stiil ja seepärast ei kandideerinud ma enam ei erakonna eestseisusesse ega volikogusse. Mart Laar tegi otsuseid, millest ei olnud teadlik mitte üksnes eestseisus, aga ka erakonna aseesimehed. Ma ei tea, kus tagatoas või loožis ta nõu pidas, kuid Mardi otsused olid enamasti õiged ning Mardi visioon, teovõime ja energia kaalusid tema negatiivsed omadused üles. Tundub, et Margus on üle võtnud Mardi juhtimisstiili, omamata tema tugevaid külgi. Tema juhtimine on nõrk, tema visioonid on hambutud. Programmiline Isamaa 2.0, mis tipneb lubadusega korraldada 250 aasta pärast laulupidu, on sisult selline, et seda on isegi piinlik arutada.

IRL on mitmes mõttes praegu lahkteel. On arutatud, kas meie probleemid tulevad sellest, et oleme liiga vanamoodsad, või vastupidi, ei ole piisavalt konservatiivsed. Ma arvan, et põhiline probleem ei ole isegi mitte niivõrd teguviisis, ehkki selles ka, vaid sihtide ähmasuses. Mitte üksnes kõrvalseisjad, aga palju erakonna liikmed ei saa enam hästi aru, mis asja me ajame.

​Ma olen endiselt veendunud, et Keskerakonnaga valitsusse minek oli suur viga. Seda viga tuleb tunnistada ja see parandada. Asi ei ole mitte üksnes selles, et me vajame erakonnale uut juhti, vaid ka selles, et me peame tegema julge sammu, ja juhul kui see viib parlamentaarse kriisi ja erakorraliste valimisteni, olgu siis erakorralised valimised. See, mida me tegime, on Keskerakonna toomine riigijuhtimise juurde ning ei pea olema prohvet, ennustamaks, et järgmises valitsuses on Keskerakond juba ilma IRLita. IRLi on aastaid süüdistatud (enamasti ebaõiglaselt, kuid paraku osalt ka õigustatult), et oleme Reformierakonna puudlid. Sellest staatusest tuli vabaneda, kuid selle hind ei peaks olema Keskerakonna jalamatiks muutumine.

​Raketilöök Süüriale on sündmus, mis märkimisväärselt muudab olukorda kogu maailmas. President Trump oli teatud mõttes sundseisus. Ta kritiseeris korduvalt oma eelkäijat Obamat, et see ei reageerinud eelmistele Assadi režiimi läbiviidud keemiarünnakutele, kuigi oli need ise kuulutanud punasest joonest üleastumiseks. Veel mõni tund enne raketilööki mõnitasid demokraadid teda sotsiaalmeedias: noh, kõva mees, kus nüüd sinu vägiteod? Trumpi on juba korduvalt pilgatud, et tegelikult jätkab ta Obama poliitikat. Selgus, et ei jätka.

Samas ei maksa seda rünnakut ka üle hinnata. Trump lasi välja 59 tiibraketti, mis tekitasid piiratud ulatuses kahju (Vene sõjaväeallikate järgi oli kahju üldse minimaalne: olevat purustatud kuus remondis olevat lennukit). Sellega võiks võrrelda Venemaa õhurünnakuid Süürias möödunud aasta lõpul, mille käigus sooritati üle 30 000 ründelennu ning lasti laevadelt, lennukitelt ja maa pealt 115 tiibraketti. See oli massiivne jõudemonstratsioon ennekõike Ameerika Ühendriikidele. Pealegi tabatud sihtmärgid (Vene allikate järgi purustati 62 000 objekti) ei kuulunud ISISele, vaid USA liitlastele Süürias. Selles kontekstis on USA raketilöök väga mõõdukas. Kuid asjal on veel mitu aspekti.
​
Esiteks, Venemaa andis Assadile üle raketitõrje kompleksid C-300 väitega, et need kompleksid "kaitsevad kindlalt Süüria taevast Ameerika rakettide eest". Ei kaitsnud, neid isegi ei kasutatud. On tekkinud mitu versiooni, miks. Esimene versioon: Trump hoiatas Putinit õhulöögi eest, et pommitatud õhuväebaasis, mida kasutasid nii süürlased kui venelased, ei saaks venelased kannatada. Ning tõepoolest, ükski venelane vist kannatada ei saanud. Siiski ei ole see versioon siiamaani kinnitust leidnud. Teine versioon: C-300 kompleksid olid küll töökorras, aga süürlased ei osanud neid kasutada. Kolmas versioon: kompleksid ei olnud lahinguvalmis või oli tegu mõlemapoolse käpardlikkusega. Igal juhul, nagu ütleb Süüria asjatundja Grigori Kossatš Moskvas, Putin on segaduses ja häbistatud.
​
Teiseks, Süüria ei ole Trumpi jaoks praegu kõige akuuutsem probleem. Teatud mõttes oli see eksprompt reageering ootamatule Assadi väljakutsele. Palju olulisem peavalu on Trumpile Põhja-Korea, mis just täna katsetas järjekordset ballistilist raketti. Ent juba enne teatas Trump, et juhul kui ei jõuta kokkuleppele Hiinaga, lahendab ta Korea asja ise. Nii et selles kontekstis võiks tänast rünnakut vaadata ka selge vihjena Põhja-Korea suunas.


08.04. 2017. Mu eilne postitus vajab teatud korrektsioone, IRLi tänasest volikogust kirjutan eraldi.

UPD 1. Stockholmi terrorirünnak. Veel kinnitamata andmetel leiti veoki kabiinist lõhkeainet. Pealegi oli väidetav terrorist politseile tuntud oma radikaalsete vaadete poolest. Kõik see mõneti muudab üldpilti. Kuid siiski: põhiline on see, et terrorist(id) kasutas(id) võimalust ja see peab muutma terroriennetuse praktikat. Iga ärandatud sõiduk on potentsiaalselt terroriakti relv, sellest tuleb viivitamatult teatada ning politsei peab viivitamatult tegutsema mitte autovarga, vaid potentsiaalse terroristi kahjutukstegemisega. See aga nõuab muidugi kriminaalkoodeksi muutmist.

UPD 2. Raketirünnak Süüriale. Nagu selgus, Trump tõepoolest teatas kuuma liini kasutades Moskvale eelseisvast rünnakust ning Moskva omakorda teatas süürlastele. Putinile omast loogikat järgides katkestas Venemaa seepeale kuuma liini, nii et järgmisel korral neid enam hoiatada ei saa.

Arvasin, et selliseid konstruktsioone viljelevad üksnes internetitrollid (üks selline külastab aeg-ajalt ka minu lehekülge). Formuleeringud varieeruvad, kuid üldkonstruktsioon näeb välja umbes nii: olgu see Putin, mis ta on, aga ta on oma rahva eest väljas, kaitseb neid igasuguste sisserändajatest moslemite eest. Mõned lähevad isegi kaugemale ning väidavad, et Euroopa Liit on sama mis Nõukogude Liit ja isegi hullem: nõukaajal ei lastud siia igasuguseid, aga nüüd Brüssel muudkui suunab pagulasi Eestisse.

Ma poleks iialgi hakanud selliste lolluste peale reageerima, kuid hiljuti selgus ootamatult, et sarnaseid vaateid võib väljendada inimene, keda ma kunagi pole rumalaks pidanud. Saan aru, et tegu on omamoodi usuga ja faktidega seda ümber lükata ei saa, kuid mõnikord aitavad pildid.

Alustama peaks siiski sellega, et need sadakond pagulast, kes on Eestisse viimase kahe aasta jooksul tulnud, ei ole arvestatavad võrreldes nende tuhandetega, kes tulid Eestisse nõukogude ajal igal aastal. Olid erinevad sotsiaalsed grupid, keda Baltikumisse suunati. Neist tuleb eraldi mainida sõjaväepensionäre. Nõukogude ohvitseridel ei olnud tavaliselt püsielukohta, ent kui nad läksid pensionile, said nad vabalt valida endale elukoha, v.a Moskva ja Leningrad (nendesse linnadesse võisid naasta vaid need, kes olid sealt pärit). Baltikum oli soositud koht ja sellist valikut ka soovitati: sellel olid sotsiaaldemograafilised põhjused, kuna need inimesed kindlustasid siin okupatsioonirežiimi. Eraldi tuleb mainida ka löökehitusi: 1980. aasta olümpiamängudega seotud rajatised või 1982. aasta  Novotallinski port (nüüd: Muuga sadam) ehitus. Lisaks kohalikele kasutati soome tööjõudu, kuid eriti massiliselt toodi tööjõudu juurde "vennasvabariikidest", kusjuures osa oli nimelt Kesk-Aasia moslemiregioonidest ja seoses massilise migratsiooniga kasvas oluliselt kuritegevus (vastavad andmed olid salastatud, kõik arvud on hinnangulised).

Tallinna olümpia on millegipärast meile uhkuse asi, ehkki selleks oli okupatsioonirežiimi kindel põhjus: Eesti annekteerimist mõned riigid de jure ei tunnistanud, ent kui nende riikide lipud oleksid ametlikult lehvinud Tallinnas, olnuks see oluline märk. Tänu Ameerika presidendile Jimmy Carterile kukkus see plaan siiski suurel määral läbi.

Kui 1959. aastal moodustasid etnilised eestlased Eesti elanikkonnast 75%, siis 1989. aastal oli nende osakaal langenud 62%ni. Venelaste hulk selle aja jooksul kahekordistus, kuid rohkem kui kolmekordistunud oli moslemite arv. Täpsed arvud mul praegu puuduvad, aga igal juhul tuli nõukogude ajal siia rohkem moslemeid kui iseseisvusajal.

Nüüd aga liigume tänapäeva Moskvasse, sellesse moslemiekspansiooni vastasesse kantsi. Alustaksin jälle statistikaga. Kui palju täpselt moslemeid Moskvas elab, ei ole teada, kuna suurem osa elab seal illegaalselt. Arvestuslikult on pakutud poolteist kuni kaks ja pool miljonit. Tõenäolisem arv on kaks miljonit. Seega on Moskva kõige suurema moslemielanikkonnaga linn Eurooopas. Kes need on? Valdav enamus on esimese põlvkonna sisserändajad Kesk-Aasia riikidest, ennekõike tadžikid ja usbekid. Seletuseks nii palju, et SRÜs on piirid lahti. Kuid asi pole üksnes selles. Kui Merkelile heidetakse ette, et ta südamlikult kutsus pagulased Saksamaale, siis Moskvasse tadžikke ja usbekke veetakse sisse. Neid kasutatakse põhiliselt ehituses. See tööjõud on nii odav, et inimõiguslased räägivad orjastamisest.

Kuna sisserändajatelt on tööandjad dokumendid ära võtnud ja elavad nad enamasti ehitusobjektide keldrites ebainimlikes tingimustes ja ebasanitaarses olukorras, on nendel väidetel ka alust. See seltskond on ühelt poolt kerge ohver kuritegelikele gängidele, kuid nad ise on samuti kuritegevuse kasvulava. See pole aga ainus moslemitest kontingent Moskvas. Teine on sisserändajad Põhja-Kaukaasiast: dagestanlased, ingušid, kuid ennekõike tšetšeenid.

Kui tadžikid ja usbekid on kuritegelikus toiduahelas alumises otsas, siis tšetšeenid on selle tipus. Eriti märkimisväärne fakt on see, et tšetšeeni mafioossed grupeeringud on nii kõvasti infiltreerunud jõustruktuuridesse, ennekõike FSBsse, et 2014. aastal vahetati välja kogu FSB koosseisu isikutunnistused.

​Ramzan Kadõrovi isikliku kaardiväe võitlejad tegutsevad ametlikult nii FSBs kui politseis ja teistes jõustruktuurides. Siin saab näha mõningaid episoode nende tegevusest.

 
Kas moslemid paistavad Moskva tänavapildis välja nii nagu mõnes Euroopa linnas? Paistavad välja, aga veidi teisiti. Pole haruldased juhused, kui tšetšeeni uljaspead kihutavad mööda Moskva tänavaid, aeg-ajalt tulistades õhku. Või siis peatavad liikluse sellega, et neil tekkis tung tantsida keset tänavat lesginkat (lesginka on põhja-kaukaasia rahvaste sõjatants). Või siis kihutavad mööda Moskva tänavaid 240-kilomeetrise tunnikiirusega, ise seda ka filmides ja hiljem Youtube'i üles laadides. Kui isikud tuvastati, küsis reporter, kas nad Austrias (kus üks noormeestest elas) ka nii sõidavad? Ei, vastas ta, Austrias ei tohi. Teine aga on väga viisakas liikleja Tšetšeenias: kihutamiseks on neile Moskva.

Tšetšeenid on võitlejad. Nad võitlesid nii nõukogude võimu vastu kui selle poolt. 20. sajandil oli see rahvas kaks korda hävimise piiril (1944. aasta deporteerimine ja 1990. aastate tšetšeenia sõjad, kusjuures teine tšetšeenia sõda lõppes ametlikult alles 2009. aastal). Putin võitis sõja barbaarse julmusega, raha ja auastmetega: suurem osa sõjapealikest osteti ära ja võeti jõustruktuuridesse tööle. Neid kasutatakse räpastes operatsioonides, nagu poliitilised mõrvad (Anna Politkovskaja, Natalja Estemirova, Boriss Nemtsov -- kui nimetada vaid kuulsamaid), aga ka Gruusia sõjas ja Ida-Ukrainas  (vrd ka siin). Tšetšeenid mängivat märgatavat rolli ISISes​, neid peetakse ISISe parimateks võitlejateks.

Tagasi Moskvasse. Lõpetuseks lihtsalt mõned pildid. Need on tehtud viimase Kurban Bayrami tähistamise ajal. Moskvas on kümmekond mošeed; kui arvesse võtta ka need, mis on saatkondades (neist märkimisväärseim Iraani saatkonnas), on neid rohkemgi. Neist kõige majesteetlikum on Katedraalimošee, mis asub kesklinnas. See on üldse üks Euroopa suurimaid mošeesid, kuhu mahub üle kümne tuhande palvetaja (Euroopa suurim on samuti Venemaa territooriumil, Groznõis). Niisiis, kõigepealt paar pilti Katedraalimošee ümbrusest. ​Ca 10 000 inimest on juba seal sees, vähemalt kümme korda rohkem väljas. 

​Seejärel mošee Jardjam, mille ümbrusesse kogunes mitukümmend tuhat inimest. 

​Kokku on Kurban Bayrami tähistanud Moskva mošeedes ja tänavatel ca 200 000 inimest. Nagu piltidelt saabki näha, on tegemist vaid meestega. Peale selle on Moskvas aga ka suur hulk asereid, kes on šiia moslemid. Peterburis tähistas möödunud aastal Kurban Bayrami ca 60 000 inimest.

Ma ei hakka siin lahti seletama Kurban Bayrami tähendust ja tähtsust, seda võib igaüks ise uurida, kuid üks oluline element on loomade ohverdamine. Moskvas ohverdati neid lausa tänavatel. Loomakaitsjad protesteerivad ägedalt (siiski teevad nad seda elektrooniliste vahenditega, piketeerida eelistatakse tsirkuste ees). 

Ametlikult on alates 2014. aastast Moskva tänavatel lammaste tapmine keelatud; neli viimast pilti on tehtud enne keeldu. Väidetavalt aga  tapetakse  loomi poolsalaja hoovides ja autodes.

​Putin avita!

P.S. Vrd. ka eilses Postimehes: Vladimir Juškin: Putin on moslemite president (kommentaarid seal on ka head, eriti vene poole peal).