​Harva on linnavolikogu istungitel põhimõttelisi debatte sotsiaalpoliitilistel teemadel. Enamasti ollakse üksmeelsed detailplaneeringute, teedeparanduse jms küsimustes. Mõnikord on üksmeel ka linna seisukohast eksistentsiaalsetes küsimustes, nagu näiteks tselluloositehase rajamisega seotus. Mõnikord lahknevad aga arvamused ka majandusküsimustes, nagu näiteks kuhu ja kuidas rajada bussijaam, kas lähtuda linnaelanike või kinnisvaraarendajate huvist (punnisime küll vastu, nii palju kui saime, kuid arendajate huvid osutusid kaalukamateks).

Eile (28.06) aga oli haruldane juhtum, kus sattusid vastamisi erinevad ideoloogiad. Nimelt käib jutt linnavolikogu otsusest: "Loa andmine sotsiaalmajade rajamise projektis osalemiseks". Mina parempoolse poliitikuna olen alati sellistele projektidele vastu seisnud, kuid antud juhul sundisid mind repliigiga esinema järgmised selle otsuse õiendis sisalduvad formuleeringud:

"Alaeesmärk on tagada sotsiaal-majanduslikult vähekindlustatud isikutele ja peredele nende vajadustele vastava eluruumi kasutamise võimalus seni, kuni nende iseseisev toimetulek on paranenud ning nad on suutelised ise endale eluruumi tagama ja sellega kaasnevaid kohustusi täitma.

Sihtrühma liikmed:
- asenduskoduteenuselt ellu astunud noored;
- erivajadusega isikud;
- töövõimekaotusega isikud;
- lasterikkad pered;
- üksikvanemaga pered;
- kinnipidamisasutusest vabanenud isikud;
- sõltuvusprobleemidega toimetulekuraskustes isikud;
- õnnetusjuhtumi tagajärjel eluruumi kaotanud isikud;
- eakad
jt, kes vajavad kohaliku omavalitsuse üksuse abi endale või perekonnale eluruumi tagamisel."

Minu vastuväited puudutavad kahte punkti. Esiteks, siin on ühte patta pandud täiesti erinevate vajaduste ja huvidega inimrühmad. Ma võin nõustuda sellega, et nad on kõik sotsiaalselt haavatavad ning ühiskond võiks erinevate meetmetega neile tuge pakkuda, kuid töövõime kaotanud, erivajadustega ja eakad inimesed vajavad täiesti teistsugust hoolt kui kinnipidamisasutusest vabanenud ja sõltuvusprobleemiga inimesed, ning ma ei arva, et nende ühe katuse alla viimine oleks hea mõte. Eriti aga paneb mind nördima, et sinnasamasse tahetakse panna üksikvanemad ja lasterikkad pered (umbes et "Noh, asotsiaalid! Vaadake, kuidas riik ja Tartu linn teie eest hoolitsevad!").

Teiseks, mure Eesti laste ning eriti suurperede laste üle on vaevanud mind alates taasiseseisvumisest. Lapsed ei tohi kannatada vanemate piiratud sissetulekute pärast. Sotsiaalmajad ja muud analoogsed programmid toovad vaid näilise leevenduse. Tegelikult kujutavad nad endast vaesuslõksu -- sotsiaalmajast nii kergelt ei pääse ja jutud "iseseisva toimetuleku paranemisest" sotsiaalmajades on silmakirjalikud. Sellele tuleb lisada neis hoonetes elavate perede sotsiaalse stigmatiseerimise, mis on eriti ebaõiglane nimelt laste suhtes.

Repliigi reglement lubas mul välja öelda vaid põhiideed argumentatsioonita, kuid mul on hea meel, et minu kohmakas sõnavõtt jõudis vähemalt mingil määral kohale. Ei, see mõjutanud kuidagi hääletustulemusi, minagi ei hääletanud vastu, vaid ei osalenud selles hääletamises. Sellegipoolest teatud mõju sellel oli. Igatahes sotside raskekahurvägi Marju Lauristin pidas vajalikuks anda mulle vastulöök (ei puutu eriti asjasse, kuid siiski: pean Marju Lauristinist lugu juba nõukogude ajast peale -- ta on aus ja põhimõtteline inimene ja see väärib kindlasti austust, kuid meie põhimõtted on mõnes küsimuses väga erinevad).

​Oma emotsionaalses sõnavõtus ei varjanud Marju Lauristin oma nördimust. Tema vastuväited puudutasid kahte seika (kahjuks ei ole mul istungi protokolli, pean tuginema oma mälule). Esimene osa ei olnud minu meelest üldse eriti relevantne, kuna rääkis sõnadest, mitte asjadest. Nimelt jäi Lauristinil millegipärast mulje, et ma reageerin reflektoorselt sõnale 'sotsiaalne'. Teine osa oli aga põhimõttelisem, nimelt väitis ta, et paljudel lasterikastel peredel on sotsiaalmaja ainuke võimalus, kuna ükski pank ei anna neile laenu. See on minu meelest väga julge üldistus, mis ei rajane faktidel. Spetsiaalselt helistasin tuttavale pankurile ja ta kinnitas, et enamasti antakse küll ning ta on ise ka andnud.

​Ja nüüd väljaspool punkte. Ma tunnen hulka lasterikkaid perekondi, mul on endal viis last, lasterikkad pered on kõikidel mu tütardel. Minu tuttavate hulgas on samuti paljudel paljulapselised pered ning nii mõnelgi neist ei ole materiaalne olukord kiita. Kuid ma ei tea ühtegi juhust, kus lasterikas pere tahaks elada sotsiaalmajas. Ning mulle on põhimõtteliselt vastuvõetamatu suhtumine lastesse kui takistusse. Lapsed on rõõm ja rikkus, ehkki nii mõnigi kord ei ole see rikkus materiaalne.

Kui lugeda eesti sotsiaalmeediat ja eriti neid kommentaare, mida mõnikord nimetatakse vihakommentaarideks, siis kogu nende mitmekesisuse juures (näiteks käib võrdlemisi kõva madin islamofoobide ja antisemiitide vahel) on siiski mõned teemad, mis neid ühendavad. Ning üks nendest on kindlasti George Sorosi vihkamine. Temast on moodustatud koguni üldnimi, nii et lisaks infernaalsete omadustega varustatud Sorosile tegutsevad ka igasugused soroslased. Üks linnahull ei nimeta mindki kunagi teisiti kui soroslaseks. Milles täpselt minu soroslus seisneb, ei ole vähemalt mulle selge: ma ei jaga paljusid Sorosi vaateid ei filosoofia ega majanduse valdkonnas ning Soros ei ole mind kunagi ei otseselt ega kaudselt finantseerinud.

Asjale lisab vürtsi see, et kõik need Sorosi-vastased postitused on võimalikud tänu internetile, samas kui Eesti interneti arengus on Sorosil oluline roll, tema initsiatiivil avati Eestis avalikke netipunkte, ta toetas ka Tiigrihüpet. Tema avatud ühiskonna kontseptsioon tähendas ennekõike vaba juurdepääsu informatsioonile ja sõnavabaduse laiendamist elektroonilisele meediale.

​Möödunud kuul käisin ma Ungaris, pidasin loenguid ja esinesin konverentsil kahes Budapesti ülikoolis, k.a Viktor Orbáni alma mater'is Loránd Eötvösi Ülikoolis. Sealsed õppejõud, sealhulgas need, kes pidasid Ungari pagulaspoliitikat õigeks, olid väga nördinud Orbáni kahepalgelisuse pärast: ise ta käis Sorosi rahaga tudengina välismaal õppimas, aga praegustelt noortelt võtab selle võimaluse ära (kontrollisin igaks juhuks üle, tõepoolest käis).

Kui ma googeldasin Sorost inkrimineerivaid süüdistusi, leidsin üllatavalt vähe märkusi tema finantstegevuse kohta, mis on minu meelest tõepoolest vähemalt problemaatiline. Valdav osa Sorosi-vastaseid süüdistusi on seotud kas pagulaskriisiga (umbes et Soros kas toob ise pagulasi või vähemalt finantseerib nende sissevedu Euroopasse) või tema globalismiga, mis seisneb selles, et ta tahtvat kogu Euroopa võimu tsentreerida Brüsselisse, allutada rahvaid Brüsseli diktaadile, hävitada põlisrahvaid vms. Mõlemal juhul opereeritakse kas otseselt võltsitud või kontekstist välja rebitud tsitaatidega, kusjuures ühed ja samad valesüüdistused levivad sadades, kui mitte tuhandetes postitustes. Tegemist on tüüpilise valeuudiste spinnimisega, kusjuures algallikad on enamasti USA ja eriti Ungari rämpsmeedias (liberaalne antikommunist Soros olevat apokalüptiline satanist, illuminaat, kommunist, nats, SS-lane, vabamüürlane jne). 

Nüüd aga sellest, mida Soros tõepoolest ütleb ja tahab. Õnneks on olemas tema enda tekst, mille ta hiljuti kandis ette EL nõukogu välisasjade nõukogu ees (29.05.2018). Seda teksti on laialt tiražeeritud, refereeritud ja analüüsitud. Siin väljendab ta täpselt ja ühemõtteliselt oma vaateid meid huvitavatel teemadel.

Soros alustab sellega, et Euroopa Liit on sügavas kriisis. Sorosi sõnul ei ole see kriis juhuslik ega pealiskaudne, vaid eksistentsiaalne: "Kõik, mis sai valesti minna, läks valesti."

Ning selles kriisis ei ole süüdi niivõrd vastutustundetud populistid, kes vaid osavalt kasutavad ära avanenud võimalusi, kuivõrd Euroopa Liid ise. Muide, see on täpselt see, mida ma olen erinevatele auditooriumidele juba tükk aega rääkinud: Brexit ei ole üksnes David Cameroni ja Briti konservatiivide läbikukkumine, vaid ka Euroopa Liidu ja isiklikult Jean-Claude Junckeri läbikukkumine. Kuid tagasi Sorosi juurde. Pärast kriisiolukorra lühikirjeldust esitab Soros enda programmi. Ja siin ma tahan piirduda otseste tsitaatidega ja mõningate endapoolsete kommentaaridega.

Soros: "Mida saab teha Euroopa päästmiseks? Euroopa seisab silmitsi kolme põletava probleemiga: pagulaskriis, territoriaalne lagunemine, mida näitlikustab Brexit, ja kasinuspoliitika, mis pärsib Euroopa majandusarengut."
Olen Sorosiga täiesti nõus kahes esimeses punktis, kolmandas jään eriarvamusele, kuid ma ei ole majandusekspert, lähtun üldisematest põhimõtetest.

Soros: "Pagulaskriisi kontrolli alla saamine võib olla parim koht, kust alata. Ma olen alati propageerinud seda, et pagulaste paigutamine Euroopa riikidesse peab olema täiesti vabatahtlik. Liikmesriike ei tohi sundida vastu võtma pagulasi, keda nad ei taha, ning pagulasi ei tohi sundida asuma riikidesse, kuhu nad ei taha minna. Euroopa migratsioonipoliitika peab juhinduma vabatahtlikkusprintsiibist."
See on täpselt see, mida minagi olen juba mitu aastat väljendanud nii suuliselt kui ka kirjalikult (vt nt siin või siin).

Edasi: "Euroopa peab kiiresti reformima või tühistama nn Dublini konventsiooni, mis on pannud ebaõiglase koormuse Itaaliale ja teistele Vahemereriikidele katastroofiliste poliitiliste tagajärgedega. EL peab kaitsma oma välispiire, kuid hoidma need lahti seaduslikele migrantidele. Liikmesriigid omakorda ei tohi sulgeda oma sisepiire. Idee "Euroopa kindlusest", mis on suletud poliitilistele pagulastele ja majandusmigrantidele rikub ühtemoodi nii Euroopa kui ka rahvusvahelist õigust ja on igal juhul täiesti ebareaalne."

Pagulaskriis on Sorose meelest tagajärg, põhjus aga on ELi üldine kriis. Sorosi enda ideaalid, mida ta on korduvalt väljendanud, on teised: Euroopa Liit peaks olema Avatud Ühiskonna idee kehastus, st võrdsete riikide vabatahtlik assotsiatsioon, mis liitusid ja ohverdasid osa oma suveräänsusest ühise hüve jaoks. Kusjuures selle "ohverdamise" sisu ja maht on iga riigi suveräänne otsus, mitte aga tsentraliseeritult pealesurutud kohustus. (Mina eelistaksin rääkida mitte ohverdamisest, vaid delegeerimisest.)

​Soros on kriitiline kahekiiruselise Euroopa kontseptsiooni suhtes, sellest ideest tuleb loobuda:

​"Mitmekiiruselise Euroopa asemel peaksime eesmärgiks võtma paljurajalise Euroopa, mis võimaldaks liikmesriikidele laiema valikuspektri. Sellel oleks kaugeleulatuv positiivne efekt. Praegu on suhtumine koostöösse negatiivne: liikmesriigid tahavad pigem taaskindlustada oma suveräänsust kui seda veelgi enam loovutada. Ent kui koostöö tulemused on head, võivad suhtumised paraneda." Näitena toob Soros kaitse-eesmärgid, mis peaksid Euroopal olema ühised.

Enamiku siinsete seisukohtadega olen ma nõus, v.a ehk Sorosi avatud ühiskonna kontseptsiooniga, mis võtab mõnikord lausa kinnisidee kuju. Mina eelistaksin rääkida vabadest kodanikest, kes moodustavad tsiviilühiskondi, need omakorda riike, mis omakorda astuvad vabadesse assotsiatsioonidesse. Siiski rõhutab ka Soros, et vastavad ELi reformid peavad tulema mitte ülevalt, vaid alt, st liikmesriikidelt.

Sellisel juhul tuleks loobuda praegusest Euroopa Liidu föderatiivsest mudelist, EL oleks riikide konföderatsioon, kusjuures riikide sisekorraldus (nii poliitiline kui majanduslik) oleks nende ühiskondade enda otsustada. Nii oleks Euroopa Liidus oma koht nii föderatiivsetel kui unitaarriikidel (sh rahvusriikidel), nii vabariikidel kui (konstitutsioonilistel) monarhiatel. Euroopa tugevus seisneb mitmekesisuses, mitte ühtsustamises. Unifitseerimine peaks olema minimaalne ja puudutama näiteks selliseid võõrandamatuid asju nagu inimõigused. Sellisel juhul vajaks muidugi reformimist ka Euroopa Liidu juhtorganid, kuid sellest ei taha praegu pikemalt rääkida.

Tulles nüüd tagasi pagulaskriisi juurde, siis oma kriitikas läheksin Sorosist kaugemale. "Pagulaskriis" ise on pettemõiste, mis koondab ühe katuse alla erinevad protsessid ja nähtused. Selle päästikuks oli Süüria kodusõda, mis tekitas humanitaarse katastroofi ja massilise põgenemise. Sellele lisandusid Islamiriigi metsikused Põhja-Iraagis. Siin on tegemist sõjapõgenikega, kusjuures Euroopasse suundus nendest vaid väike osa. Suurem osa läks Türki, aga ka Jordaaniasse ja naaberriikidesse. Selle lainega liitusid Süüria autoritaarse režiimi tagakiusatud ja lihtsalt sellega rahulolematud. Need ei ole sõjapõgenikud, vaid poliitilised emigrandid. Normaalses olukorras peaksid sellised inimesed taotlema poliitilist varjupaika, kasutades olemasolevaid juriidilisi ja diplomaatilisi protseduure (näiteks pöördudes Türgis või Jordaanias vastavate riikide saatkondadesse), mitte aga liitudes sõjapõgenike massidega. Need kaks põgenikekategooriat moodustavad suure inimhulga, kuid nendega oleks Euroopa riigid tavapäraste protseduuride abil saanud hakkama. Edasi aga tekkis lumepalliefekt. Liikuvad inimmassid haarasid endaga kaasa põgenikke Afganistanist ja erinevatest Aafrika riikidest, mis pole Süüria konfliktiga kuidagi seotud. Ka siin on täiesti erinevad juhtumid. Aafrikas on paljudes riikides despootlikud režiimid, rahutused ja sõjad. Sellele tuleb lisada kliimamuutusega seotud ökoloogilised katastroofid subekvatoriaalses Aafrikas. Kuid Euroopasse "põgenetakse" ka rahulikest ja võrdlemisi toimivatest riikidest. Nii näiteks oli 2018. aastal märkimisväärne osa Tuneesiast pärit sisserändajatel. Kõiki neid väga erinevaid kategooriaid lüüakse ühe mütsiga ning siin on ohvriteks nii Euroopa Liidu kodanikud kui ka need, kellel oleks tõesti õigus asüüli taotleda.

See oli asja poliitiline aspekt. Järgmine on kriminaalne ning siin on jällegi erinevad tahud. Esiteks, suur osa Euroopasse jõudnutest, aga valdav osa Aafrika pagulastest on seotud inimkaubandusega. Nad on kas inimkaubanduse ohvrid või kaubitsejad ise. Ning järjest rohkem on juhtumeid, kus inimene kuulub mõlemasse kategooriasse korraga: tal on vaja raha, et maksta kaubitsejale, ning soodsamate tingimuste saamiseks aitab ta talle kliente koguda. Inimkaubandus on kasulik äri, kasulikum kui narkovedu. On teada mitmest kriminaalsest grupeeringust ja autoriteedist Põhja-Aafrikas (ennekõike Liibüas, aga ka näiteks Etioopias), kes on saanud väga rikkaks. Inimkaubandusega on seotud väga ohtlikud ja võimsad kriminaalsed struktuurid Euroopas, kusjuures erinevate riikide kriminaalsed ühendused (tinglikult öeldes maffiad, kuigi Sitsiilia maffia on vaid üks paljudest partneritest) teevad siin tihedat koostööd. Ükskord juhtisin tähelepanu sellele, et pagulaskriisi alguses hakkasid kaduma hirmuäratavad Somaalia piraadid, kes oma kummipaatidega terroriseerisid laevaliiklust Aafrika Sarve juures ja kaugemal India Ookeanis. Samas ilmus imekombel välja tohutu hulk kummipaate Aafrika põhjarannikul. Vahepeal oli aga ka üsna vilgas migrantide vedu otse Somaaliast läbi Punase Mere. Nüüdseks on Somaalia piraatide probleem jäänud ajaloo hämarusse.

Teine kriminaalne aspekt on seotud pagulaste endiga. Euroopas on kaks põhilist diskursust, mis neid käsitlevad. Olen neid nimetanud roosaks ja mustaks. Roosa diskursuse seisukohalt on pagulased süütud ohvrid, kes vajavad abi ja kaastunnet. Musta diskursuse seisukohalt on nad kriminaalsed sissetungijad, terroristid, keda peab represseerima ja võimalikult kiiresti välja saatma. Mõlema diskursuse puudus on see, et nad käsitlevad suuri inimmasse diferentseerimata, reaalsus on aga pigem kirju. Suur osa põgenikke, ka need, kes olid süütud ohvrid, on oma teel asüüli rikkunud palju seadusi. Parimal juhul on need üksnes seotud riigipiiride ületamisega, aga ka vähemalt passiivse inimkaubanduses osalemisega, ma ei räägi juba sellistest pisiasjadest, nagu nende eurodirektiivide rikkumised, mis puudutavad naiste ja laste kaitset. Kuid paljude hingel on veel teisigi väiksemaid rikkumisi, nagu nt pisivargused tee peal jne. Paraku hakatakse Euroopa Liidus neid probleeme teadvustama alles praegu ning väljatöötatud protseduurid ja praktikad on selgelt ebapiisavad.

​Mis aga puudutab nimelt Eesti spetsiifikat, siis mul on juba ammu kiusatus küsida Eesti poliitikutelt ja diplomaatidelt, miks nad ei kasuta rohkem üht meie ressurssi. Ning selleks ressursiks on hallide passide omanikud. Euroopa Liidust ja erinevatest inimõigusorganisatsioonidest tehakse meile pidevaid näpuviibutusi hallipassiomanike rohkuse pärast. Hallid passid (ajalooliselt nn Nanseni passid) on nimelt põgenike dokumendid. Ning see, et meil on nii palju hallipassiomanikke, tähendab juriidilises mõttes seda, et meil on palju põgenikke. Ning võikski näpuviibutajatelt küsida, kas nad ei tahaks neist suurema osa kas kvootide või mõnel muul alusel endale saada.

Mis aga puudutab Sorosi Euroopa majanduse päästmise plaani, siis sellest peaks eraldi kirjutama. Siin ainult niipalju, et mulle tundub see plaan kahtlane ja seda ennekõike eetilistel kaalutlustel.

Vt ka vabaakadeemia.ee.

Isiklikel põhjustel ei osalenud IRLi suurkogul. Mõningad arengud süstivad tagasihoidlikku optimismi. Ennekõike pean siin silmas kolme tehtud avaldust. Ühega võib täiesti rahule jääda -- sellega, mille esitas Jüri Luik ja mis puudutab sõjaliste ohtude analüüsi, kaks ülejäänud avaldust on aga tagasihoidlikud sammud õiges suunas. Mis puudutab selgelt väljaöeldud erakonna negatiivsesse suhtumisse Tartus plaanitavasse tselluloosivabrikusse, siis see on õige ja selle väärtust tõstab eriti asjaolu, et mõned teised erakonnad (Reformierakond ja Keskerakond) tunduvad siin mängivat topeltmängu: tartlased ütlevad küll, et eriplaneeringuga edasi minna ei tohi, erakonna juhtkond aga esineb stiilis 'mis see väike uuringukene ikka paha teeb' (ei hakka siin üle korrutama, kui palju paha selline uuring võib teha, sellest on juba piisavalt räägitud). Kolmas avaldus sisaldab pöördumist Keskerakonna poole üleskutsega lõpetada häbiväärne leping Ühtse Venemaaga. Üleskutse on iseenesest õige ja õilis, kuid jätab pisut paljasõnalise mulje. Mis juhtub, kui Keskerakond järjekordselt selle üleskutse rentslisse viskab?

Keskerakonna leping Ühtse Venemaaga ei ole ühe erakonna ja isegi mitte üksnes Eesti siseasi. Selle vastu tundis murelikku huvi Kanada peaminister. Jüri Ratas olevat talle teatanud, et see leping on külmutatud ja seega seda pole. Sellise jutuga võib ta lollitada oma eestlastest valijaid. Mida tähendab 'leping on külmutatud ja seda sisuliselt pole'? Ilmselt peaksid sellest olema teadlikud mõlemad lepingu osapooled, kuid Ühtne Venemaa ei ole sellega kursis, vähemalt ei kajastu see kuskil nende dokumentides või lihtsalt sõnavõttudes. Vastupidi, leping Eesti Keskerakonnaga figureerib nende veebis ja muudes allikates kui toimiv. Ka ei tea "külmutamisest" midagi Ühtse Venemaa saadikud ega muud funktsionäärid. Seega võiks arvata, et see leping on salaja külmutatud, nii salaja, et sellest ei ole teadlik isegi osa Keskerakonna liikmeid, kes erinevates sõnavõttudes ja aktsioonides täidavad seda lepingut. Pean siin silmas nt Stolitsa ja TTV tegevust, aga samas ka Tallinna LV koostööd Venemaa propagandakanalitega ning eurosaadiku Yana Toomi aktsioone Euroopas ja väljaspool seda. Ka punalipud Tallinna erinevatel üritustel ei ilmu vist samuti iseenesest.

Loodan, et ma eksin, kuid mul ei ole siiski õnnestunud leida ühtegi Keskerakonna ametlikku dokumenti, kus oleks fikseeritud otsus külmutada leping Ühtse Venemaaga. Seega ei vasta ütlused ja väited stiilis 'lepingut ei ole, see on külmutatud' lihtsalt tõele. Ning lõpetuseks tahan esitada laiale ringile kolm küsimust:

1. Kuidas nimetada tegevust, kui sihilikult levitatakse tõele mittevastavat informatsiooni?
2. Kuidas nimetada inimest, kes tegeleb sellise tegevusega?
3. Kas selline inimene on usaldusväärne?

31. mail vaatame koostöös Elektriteatriga musta komöödiat “Stalini surm”. Teen filmile sissejuhatuse ning pean filmi vaatamise järel loengu “Stalini surm: ajaloolis-semiootilised marginaalid”.
Akadeemia liikmetele on külastus eelneval registreerumisel tasuta. Registreerumiseks palun saatke e-mail info@vabaakadeemia.ee.
Vt ka vabaakadeemia.ee.

Eesti Päevalehe sümpaatne arvamustoimetuse juhataja Alo Raun esitab retoorilise küsimuse: Kas armastad sõdureid ja vägivalda? Lausekonstruktsioon vihjab sellele, et see, kes armastab sõdureid, armastab ka vägivalda, mis ei ole hea. Talle ei meeldi sõjavägi sellepärast, et talle ei meeldi vägivald. Ei, tal ei ole midagi sõdurite kui inimeste vastu, ta isegi tunneb neile kaasa kui süsteemi ohvritele, kuid talle ei meeldi süsteem, mis vajab sõdureid. Veelgi enam, talle ei meeldi see maailmakord, kus on sõjaväed ja relvad. Tema mõtet edasi arendades võiks arvata, et ilma relvade ja sõjavägedeta oleks meie maailm palju parem.

Paraku see aga nii ei ole. Maailm ilma sõjaväeta oli olemas tuhandeid aastaid ja praegugi võib selle leida nt Paapua Uus-Guinea vihmametsadest. See maailm on aga palju vägivaldsem kui meie oma. Me oleme harjunud, et normaalne olukord on rahu, sõda on aga ekstsess. Nn loodusrahvastel, kes ei ela isoleeritud alal, on aga tavaline olukord teine: nimelt sõda. Rahu on neile erakordne ja tavaliselt lühiajaline sündmus. Iga rahu on vaherahu. Sõjaväe tekkimine tähendas mitte üksnes sõdalaste klassi kujunemist, vaid ka seda, et nüüd pole enam sõjandusse tingimata haaratud kogu rahvas. Relvad muutuvad aina arenenumaks ja tapvamaks, kuid nende purustusjõu tõusuga kaasneb ka sõjategevuse reglementeerimine. Tõsi küll, sõjategevuse piirangud jäävad alati alla tehnika arengule. Juba Teise maailmasõja ajal loobusid sõdivad pooled mürkgaaside kasutamisest, mis oli Esimese maailmasõja ajal täiesti tavaline. Linnade pommitamine ja eriti vaippommitamine, mille liitlased viisid läbi Saksamaa linnades, kvalifitseeruks praegu sõjakuriteona, nagu ka Vietnami sõja ajal laialt praktiseeritud Agent Orange'i või sarnaste ainete kasutamine.

Sõjaväe-eelses olukorras sõdis rahvas rahva vastu. Võit tähendas tihti teise rahva hävitamist, vrd kui paljudest rahvastest on säilinud vaid nende nimi. Institutsionaliseeritud sõjavägi sõdib vähemalt praeguste arusaamade järgi üksnes vastase sõjaväega. Mittekombatantide kahjustamine on kuritegu.

Kuid see on vaid üks asja tahk. Teine on psühholoogiline ning selle juured ulatuvad loomariiki. Üks etoloogia rajajaid Konrad Lorenz (1903-1989), kes uuris suurema osa elust agressiooni ja kurjust, toob välja liigisisese agressiivsuse ja ohtlikkuse pöördvõrdelise suhte. Ohtlikel liikidel on see, mida ta nimetab eetikaks. Neile on omane halastus. Ta toob näiteks hundid ja röövlinnud. Nende võitlused liigikaaslastega on lärmakad ja verised, kuid ei lõpe vastase surmaga. Kaotaja alistub ja võitja halastab tema peale. Sellised on kullilised või nt varesed. Täiesti teistmoodi käituvad tuvid, ammune armastuse ja rahu sümbol. Nad ei tunne halastust ja nokivad kaotajad surnuks. Sealjuures on toimuvat raske nimetada agressiooniks, kuna see ei ole seotud vihaga, see on metoodiline ja emotsioonivaba tapmine. Lorenz läheb siit edasi. Kiskjaid nimetab ta relvastatud loomadeks. Kui ta võrdleb nende relvastuse surmavust, selgub, et mida surmavama relvastusega on liik varustatud, seda enam ta on võimeline halastuseks. Lorenz näeb koguni kiskjate relvastuses kõlbluse lätet. See kehtib mitte üksnes liigisiseses võitluses, vaid ka jahipraktikas. Hästirelvastatud kiskja püüab ohvri võimalikult kiiresti tappa ning alles siis asub seda sööma, samas kui tore ja veidi naljakas siilipapa, keda okkad kaitsevad mao hammustuste eest, alustab mao söömist sabast ja nii on suurema osa manustamise ajast loom veel elus.

Siinkohal tuleb öelda paar sõna Lorenzi kohta. Väljapaistva teadlase, Nobeli preemia laureaadi kirjeldatud fakte ei ole vaidlustatud. Küll aga nähakse probleeme tema terminoloogias. Nimelt nähti selles natsliku ideoloogia jälgi. Konrad Lorenz oli tõepoolest natsipartei liige ja astus sinna kohe pärast Austria Anschlussi, kirjutades oma avalduses, et on saksa teadlasena alati jaganud natsionaalsotsialistlikke ideaale. Ta osales Teises maailmasõjas militaarpsühholoogina. Idarindel langes ta vangi ja jätkas laagris oma teadusuuringuid, samas vaatas üle oma maailmavaate, ütles lahti rahvussotsialistlikust ideoloogiast ja mõistis hukka hitlerliku režiimi. Kunagi hiljem ei olnud ta enam seotud mingisuguste rahvusäärmuslike liikumistega ning oma raamatus "Tsiviliseeritud inimese kaheksa surmapattu" mõistab ta hukka need ideoloogiad, mis on rajatud hirmu kultiveerimisele. Sellegipoolest võttis Salzburgi Ülikool 2015. aastal temalt postuumselt audoktori kraadi, põhjuseks tema rahvussotsialistlik minevik. Mulle tundub see suhteliselt kummaline, kuna Lorenz pole oma minevikku varjanud. Siiski seletab see, miks tema vaated on võetud luubi alla, otsides ja leides kaudseid seoseid fašismiga. Ning selles kontekstis käsitletakse ka Lorenzi agressiooniteooriat.

Tuleme nüüd aga Lorenzi käsitluse juurde tagasi, keskendudes isegi mitte niivõrd tema järeldustele, vaid faktidele. Lisaks seosele relvastuse ja moraali vahel toob Lorenz välja veel kaks olulist agressiooni omadust. Esiteks, agressiivsuse spontaansus. See on omane paljudele liikidele ja mida kõrgemal on mingi liik evolutsiooniskaalal, seda suuremat rolli mängib agressioon tema käitumises. Lorenzi vaatlused toetavad Freudi väidet, et agressioon on spontaanne ja ei ole otseselt välisstiimulitest sõltuv. Veelgi enam, mitte välisstiimulid ei põhjusta agressiooni, vaid agressioon otsib vallandumiseks põhjuseid. Juhul kui väliseid põhjusi üldse ei ole, siis agressiivsus koguneb ja lõpuks plahvatab ilma igasuguse põhjuseta. Sellist nähtust on Lorenz korduvalt täheldanud erinevatel loomadel, inimestel toob ta aga näiteks nn ekspeditsiooniraevu: isoleeritud inimrühmas, mis võib koosneda mõttekaaslastest ja isegi sõpradest, võivad pikema koosviibimise tagajärjel tekkida spontaansed agressiooninähtused, mis võivad päädida tapmisega. Ning ekspeditsioonis osalenud inimesed ei suuda hiljem isegi meelde tuletada, mis oli selle agressiooni põhjuseks. Agressiooni spontaansusega on seotud teinegi ebameeldiv tagajärg, nimelt agressiooni ümberadresseerimine. Agressiooni ohver ei väljenda oma agressiivsust agressori suhtes, vaid muutub ise agressoriks kellelegi kolmandale, tavaliselt nõrgemale. Nõrgem, see tähendab, halvemini relvastatud. Kaks võrdselt relvastatud isendit piirduvad tavaliselt demonstratiivse käitumisega.

Kuni suhteliselt viimase ajani on arvatud, et sellised nähtused nagu sõjad ja genotsiid on omased vaid inimestele. Jane Goodall oli 1970. aastatel tunnistajaks šimpansitevahelisele sõjale. Sõda kestis neli aastat, kuni nõrgem osapool oli täiesti hävitatud. Jane Goodall, maailmakuulus šimpansiuurija, nende armastaja ja (märkigem sulgudes) idealiseerija, oli sügavalt rabatud. Ta oli isegi valmis tunnistama oma tahtmatut süüd selle sõja puhkemises, kuna ta jagas šimpansitele toitu ja tema meelest võis see sõda puhkeda "ebaõiglaselt" jagatud toidu pärast. Siiski olid põhjused ilmselt muus, nimelt täheldati, et mingil põhjusel tekkis sellel hõimul emasloomade puudus. Kuid olulised pole isegi mitte niivõrd reaalsed põhjused, kuivõrd see, et kui üks hõimupool saavutas teise üle juba otsustava ülekaalu ja võis kõik -- toidu, naised -- juba rahulikult endale võtta, ei lõpetanud nad vastase tapmist kuni nende täieliku hävitamiseni. Šimpansite sõda illustreerib suurepäraselt Lorenzi väidet relvastuse ja kõlbluse kohta. Šimpansid on armsad halvasti relvastatud loomad. Mingil määral võiks see olla patsifismi ideaaliks. Siiski on šimpansid kõigesööjad, Ameerika ämmalahvid on aga taimetoitlased. Nende sõjapidamistehnikat võrdleb bioloog Aleksandr Markov sellega, mis on omane paljudele Paapua Uus-Guinea hõimudele. Selle eesmärk ei ole ressurse või territooriumi hõivamine, vaid puhas vägivald. Putukad, nt sipelgate sõjad on teada juba ammu, kusjuures sipelgate puhul on tegemist liigisiseste, kuid ka erinevate sipelgaliikide vaheliste sõdadega. Kas maailm oleks parem ilma nende sõdivate liikideta?

Ma pean tunnistama, et varases noorpõlves hellitasin minagi patsifistlikke illusioone. Ma olin nõukogude propaganda ohver. Nõukogude Liit oli sõnades rahuarmastav ja toetas rahuliikumisi üle kogu maailma. Ning paljud lääne intellektuaalid läksidki selle õnge. Nad isegi ei pannud tähele, et nõukogude propaganda kasutab natsipropaganda väljendeid, kui ta räägib imperialistlikest ja sionistlikest sõjasüütajatest. 1970. aastatel haaras Lääne-Euroopat sõjavastane liikumine, mis püüdis takistada Ameerika Pershingute paigutamist Lääne-Euroopasse. Tegelikult oli see NATO vastus Nõukogude Liidu SS-20 rakettide paigutamisele. Taoline olukord ongi agressori ideaal: raketid meil, rahuvõitlus neil. See mõjus mulle kainestavalt. Ja siis ma formuleerisin endale põhimõtte: miks ma ei ole patsifist? Sellepärast, et ei taha sõda. (Mõte ei ole küll originaalne, kuid minu jaoks kehtib see endiselt.)

Meie rahuarmastajad on nördinud NATO vägede kohalolekust. Alo Raun ja teised protesteerivad kaitsekulutuste vastu, unustades Eestile suunatud raketid Luga all, Baltikumile orienteeritud armeed ning õppused, mis imiteerivad kogu läänemerepiirkonna vallutamist. Tõepoolest, õige aeg alustada desarmeerimist ja rahuvõitlust.

Tagasi Alo Rauna küsimuse juurde. Jätan vahele vägivallaga seotud osa, kuna küsimus on formuleeritud väga ebamääraselt. Mida tähendab vägivald? Kas mõrtsukale või vägistajale tohib vägivalda kasutades vastu hakata? Kas Tarantino filme tohib vaadata? Räägin parem sõduritest. Jah, mulle meeldivad Eesti sõdurid. Ja meie liitlaste sõdurid ka. Kuid mulle ei meeldi kindlasti need sõdurid (olgu nad kas või kõige viisakamad mehikesed), kes tulevad minu kodumaale kutsumata. Mulle ei meeldinud Nõukogude sõjavägi ja ma suutsin sellest kõrvale hiilida. Minu kaks lapselast teenivad praegu Eesti kaitseväes ja ma olen nende üle uhke.

P.S. Mais loeb Tõnu Viik järgmise astronoomiateemalise loengu, aga eilset loengut võib järelvaadata siit:

Kapo aastaraamatud on huvitav lugemine. Nii ka viimane. Eriti põnev on kohata seal ka mõnd tuttavat või kolleegi. Sedapuhku tahaksin rääkida nendest kahest. Esimene on Juhan Tuldava, juba lahkunud kolleeg TÜ-st, teine aga Tallinna Ülikooli emeriitprofessor ja Institut de Droit Internationali liige Rein Müllerson. Mõlemaid on iseloomustatud kui märkimisväärseid teadlasi.

Juhan Tuldavat nimetab Pekka Erelt Eesti Ekspressis alatuimaks ja julmimaks eestlasest spiooniks. Tundsin Juhan Tuldavat, ehkki polnud temaga ametlikult tuttav. Ta tegeles statistilise lingvistikaga ja tal oli selles valdkonnas teatud renomee, ehkki minu meelest olid tema lingvistilised arusaamad väga vanamoodsad ja piiratud. Mis aga puudutab statistikat, siis ta kasutas vaid kõige lihtsamaid meetodeid. Mingisugustest väärtuslikest tulemustest ei saa ma tema tööde puhul rääkida. Tema KGB karjäär polnud kellelegi saladus, ent samas oli teada, et ta tegeles luuramisega välismaal. Minu teada (loomulikult võin ka eksida) ta ülikoolis töötamise ajal enam koputamisega ei tegelenud.

Koputajaid oli ilma tematagi. Kui ma perestroika ajal vaatasin seoses Villem Ernitsaga ülikooli esimese osakonna (st KGB filiaali) arhiivi, olin rabatud, kui palju seal oli kaebekirju, nii anonüümseid kui nimelisi. Nt üks lugupeetud teadlane ja muide kõva eesti rahvuslane teatab vigases vene keeles teise eestlase kohta, et seltsimees Ernitsa loengutes on tunda formalismi ja kodanlikku objektivismi. Praegusele lugejale ei ütle see formuleering midagi, kuid tollal olid nii formalism kui kodanlik objektivism poliitilised süüdistused ning dotsent Ernits vallandatigi. Mis aga puudutab Tuldavat, siis mul on raske teda ette kujutada superagendina. Ka Pekka Erelti kirjutisest tuleb välja, et Tuldava karjäär kulges ühest ebaõnnestumisest teiseni.

Rein Müllerson on rahvusvaheliselt tunnustatud õigusteadlane ning erinevalt Tuldavast ei saa ma anda hinnanguid tema erialasele tegevusele. Olen alati võidelnud nii sõnavabaduse kui eriti akadeemilise vabaduse eest. Seega professor Müllersoni veendumused ja seisukohad ei ole ega saa olla demokraatlikus riigis politsei pädevuses. Isegi kui tegemist on riigivastaste veendumustega. Teine asi on vaenulik propaganda või lausvale.

Olen aastaid jälginud professor Müllersoni sõnavõtte Venemaa foorumites ja meedias. Näiteks on ta püsiautor Valdai Discussion Clubis. Diskussioonid on selles klubis veidi omapärased, ma ütleksin, et sotsialistliku realismi stiilis. Diskussandid esitavad aina uusi argumente putinliku Venemaa toetuseks ja lääne demokraatlike riikide vastu. Oma arvukates sõnavõttudes kiidab Müllerson Venemaad ja Putinit ning kritiseerib putinliku propaganda vaimus läänt üldse, Euroopa Liitu, NATOt, Ukrainat ja eriti USAt.

Kodanik Müllerson võib pidada NATO laienemist itta "20. sajandi lõppu ja 21. sajandi alguse suurimaks geopoliitiliseks tragöödiaks", ta võib olla veendunud, et Venemaa ei saanud Skripali mürgitada, kuna see oleks "otstarbetu ja absurdne" ning vihjata, et selle kuriteo taga on Lääne russofoobid ja need "kes unistavad, et neid võetakse vastu selle seltskonda, näiteks Ukraina", või siis, et kõige parem oleks lääne pensionäridel puhata Krimmis jne. Mitte keegi ei saa keelata tal nii mõelda, rääkida ega kirjutada.

Lubamatu on aga minu meelest laenatud propagandistlike stampide esitamine enda akadeemilise analüüside pähe. Ja seda viga teeb professor Müllerson pidevalt. Ta mitte üksnes kordab Venemaa propaganda seisukohti, vaid mõnikord isegi sünkroniseerib nendega oma väljaütlemisi. Vrd kasvõi vihjet Ukraina võimalikule süüle Skripalite mürgitamises: kogu Müllersoni juriidiline analüüs piirdub siin viitega cui bono printsiibile -- anonüümne netikommentaarium on selliseid juriidilisi analüüse täis (võiks muidugi küsida, mis kasu saavad russofoobid Skripali mürgitamisest?). Või siis, kui ta teatab, et Krimmi okupeerimine hoidis ära suurema verevalamise kui Donbassis (veel ühemõttelisemalt siin) -- missugune juriidiline analüüs lubab teha nii uljaid järeldusi?  

Veel halvem, kui lugupeetud professor hakkab fakte oma suva järgi õgvendama. Kui ta näiteks teatab, et Eesti valitsus korraldas pronkssõduri üleviimise 9. mail, mis "loomulikult kutsus esile rahutused", siis see on lihtsalt vale (ilmselt on lähtutud samast loogikast, et kui oktoobirevolutsioon toimus novebris, võisid aprillirahutused toimuda ka mais).

Nagu ei vasta tõele, et ta ei ole õigustanud Krimmi annekteerimist Venemaa poolt. Delfi:

"See ei ole õige, et ma õigustasin, ma seletasin," ütles Müllerson Delfile. "Ma olen kogu aeg rõhutanud, see on ka rahvusvahelise õiguse normide rikkumine tegelikult," lisas ta.

Rein Müllerson on Krimmi annekteerimist õigustanud juba aastaid, KAPO aastaraamatus mainitud konverentsil ja sealsamas antud intervjuus kordas ta oma argumendid üle. Igal juhul on ta Krimmi annekteerimist pidevalt nimetanud legitiimseks. Kui ta sealjuures viitab Putinile,  saab tema seisukohta iseloomustada mitte üksnes õigustamise, vaid ka heakskiiduna.

Tõsi, Müllersoni heakskiit on teatud reservatsiooniga. Mitmes oma sõnavõtus kasutab ta väljendit "mitte täiel määral seaduspärane, vaid legitiimne (nt: "...не был во всех отношениях правомерным, но он был легитимным.") Alguses arvasin, et tegemist on lihtsa keelevääratusega (peaks olema "не правовым, но легитимным" st "mitte seaduslik, vaid legitiimne"), ent ta on seda formuleeringut korduvalt kasutanud nii oma suulistes etteastetes kui kirjalikes tekstides. Vene kuulaja/lugeja saab aru nii, et Krimmi annekteerimine ei olnud plaanipärane ("seaduspärane") aktsioon, küll aga seaduslik ("legitiimne").

Siiski kasutab ta nii oma ingliskeelsetes tekstides kui mõnes varasemas venekeelses sõnavõtus nimelt vormelit "mitte seaduslik, vaid legitiimne". See vajab teatud kommentaari. Üldiselt on sõnad 'seaduslik' ja 'legitiimne' sünonüümid, kuid erialase (antud juhul juriidilise) teksti puhul ei saa lähtuda üksnes üldkasutatavast keelepruugist, tuleb vaadata, kuidas termineid defineeritakse. Korrates Venemaa propagandat, apelleerib Müllerson pidevalt Kosovo pretsedendile ning viitab formuleeringule, mida kasutas tema sõnade järgi ÜRO poolt moodustatud sõltumatu komisjon: "не правомерно (sic!), но легитимно". Originaaltekstist aga loeme:

"The Commission concludes that the NATO military intervention was illegal but legitimate. It was illegal because it did not receive prior approval from the United Nations Security Council. However, the Commission considers that the intervention was justified because all diplomatic avenues had been exhausted and because the intervention had the effect of liberating the majority population of Kosovo from a long period of oppression under Serbian rule."

Kuidas sellest aru saada? Ma ei pretendeeri mingil juhul juuriidilise pädevusele; jään rangelt oma liistude juurde ja tegelen tekstianalüüsiga. Sõnal 'legitimate' on kaks tähendust: 1) seaduslik, 2) õigustatud. Minu meelest on selge, et raportis on seda sõna kasutatud tähenduses 2). St mõeldud pole "mitte seaduslik, vaid seaduslik", vaid hoopis "mitte seaduslik, vaid õigustatud". Laiem kontekst seletab, miks see aktsioon oli õigustatud: kõik diplomaatilised (st legaalsed) vahendid olid ammendatud ja interventsioon vabastas Kosovo elanikud pikaajalisest rõhumisest Serbia režiimi all.

Märkus. Ma mingil juhul ei õigusta kõike seda, mis viidi läbi Kosovos -- seal oli palju valet ja alatust, kuid praegu käib jutt Krimmist.

Erinevused Kosovo situatsiooniga on täiesti ilmsed ja mul on raske mõista, miks jurist Müllerson neid ei märka. Kosovo iseseisvuse legitiimsust on kinnitanud ÜRO sõltumatu komisjon, rahvusvaheline kohus ja rohkem kui sada riiki (nende hulgas valdav enamik demokraatlikest riikidest). Krimmi annekteerimise legaalsust on kinnitanud vaid härrased Putin ja Müllerson ning seda ei ole tunnustanud ükski endast lugupidav riik ega rahvusvaheline organisatsioon. Ning last, but not least, minu teada pole Kosovot keegi annekteerinud.

P.S. Siin on üks Rein Müllersoni Krimmi etteastetest, formuleering Krimmi annekteerimise mitteseaduspärasusest, kuid legitiimsusest on alates 31:00.

Öised õhulöögid Süürias jätavad kummalise mulje. Väljakuulutatud võimas jõudemonstratsioon päädis paari kuuri, vabandust, lao ja angaari maatasa tegemisega. Tundub, et kõik on rahul. Trump: "Küll ma neile alles näitasin," Putin: "Nagu lubatud, sai enamik rakette alla tulistatud," rahvusvaheline üldsus: "Keegi surma ei saanud" jne. 

19. sajandi teisel poolel - 20. sajandi algul oli käibel termin 'gunboat diplomacy': diplomaatilisi jõupingutusi toetati väikeste, kuid hästirelvastatud laevade saatmisega huvipakkuva riigi territoriaalvetesse. Nagu väljendas toonane USA president Theodore Roosevelt: "Räägi pehmelt, kuid kanna suurt kaigast." President Trumpi poliitika on aga teistsugune: "Ähvarda valjuhäälselt, kuid ole ettevaatlik oma kaigastega." Mis on ühelt poolt hea, näidates teatud vastutustundlikkust, teiselt poolt aga ohtlik, kuna devalveerib suurriigi seisukohad. 
​

​Mis teeb minu jaoks selle olukorra eriti ebameeldivaks, on suurriikide impulsiivne käitumine. Paraku tekib kahtlus, et õhulöögid olid president Trumpile vajalikud selleks, et summutada või vähemalt viia tähelepanu keskpunktist eemale oma siseriiklikud ja isiklikud probleemid. Mis pole muidugi hea. Ka Putinile on see olukord tegelikult kasulik. Tema triumfaalsele valimisvõidule mõjusid rahutused Moskvat ümbritsevates linnades külma dušina. Neile vastas ta tavapäraselt repressioonidega ja sõnavabaduse piiramisega.

Ma ei taha öelda, nagu ei oleks öisel aktsioonil suuremat tähtsust. See tegi niigi ebastabiilse olukorra veel ettearvamatumaks. Ühes võib olla kindel: kui Venemaa esimene reaktsioon oli, et rünnak Süüriale on tohutu solvang Vladimir Putini vastu, siis ei ole see lihtsalt sõnakõlks. Venemaa president on suure egoga, väiklane ja pika vihaga inimene. Kusagil ja kunagi teeb ta midagi vastu ning suure tõenäosusega ei ole see Süürias. Relvajõudude kontsentreerimine Ukraina piirile ei tõota selles mõttes midagi head. 

Kuid kõigil asjadel on ka koomilisem külg. Nagu iga head nalja, peab seda esitama hästi tõsiselt. Nagu teada, võtsid Peterburi kasakad 2016. aastal äsjavalitud president Trumpi oma ridadesse; talle olevat isegi antud jessauuli auaste. Nüüd aga kasakad degradeerisid ta ja viskasid häbiga oma ridadest välja. Kuid sellega Trumpi ebameeldivused ei lõpe: kasakad lubasid ka süüdata tema õlenuku koos Ameerika lipuga. Et ta teaks.  
​