Mihhail Lotmani kodulehekülg

Uue valitsuse moodustamisest

3/5/2015

Homme algavad konsultatsioonid uue valitsuse moodustamiseks. Ma ei tea, kuidas need kulgevad, kuid ohumärgid on õhus. Mitte ükski Reformierakonna poolt läbirääkimisteks kokku kutsutud kolmikust ei näita üles erilist entusiasmi valitsusse minekuks. Põhjuseid on mitu.

Esiteks ei ole noorema partneri osa just ahvatlev, eriti kui suure venna rollis on Reformierakond. Korduvalt on instseneeritud Suure Peetri ja Väikese Peetri süžeed: algul täidab koalitsioon need lepingupunktid, mis on tähtsad Reformierakonnale, ja siis vahetatakse partnerit (viimati lükati IRL valitsusest välja kahel põhjusel: a) Ansipil oli vaja volinikukohta Brüsselis, koalitsioonilepe aga nägi ette, et see läheb IRLile, b) oli tarvis kiiresti läbi suruda kooseluseadus ja IRList ei olnud selles asjas partnerit; vabandan sõnamängu pärast).

Teiseks, nii IRLil kui Vabaerakonnal oleks kasulikum aeg maha võtta ja opositsioonis rahulikult tegeleda erakonna ehitamisega (Vabaerakond) ja remontimisega (IRL). Vist on ka sotsidel pigem remondi- kui valitsemismeeleolud, samas ei ole mul mingit siseinfi.

Kolmandaks on neljaliikmeline koalitsioon ebastabiilne ja raskesti saavutatav (kompromisse tuleb otsida liiga paljude osapooltega). On tõenäoline, et kui selline koalitsioon isegi sünnib, laguneb see kiiresti ja toob kaasa reputatsioonikaotuse ennekõike väiksematele osalistele.

Ning neljandaks. See, et neli erakonda alustavad läbirääkimisi, ei tähenda sugugi, et nad neljakesi ületavad ka valitsuse moodustamise finišijoone. Pigem juhtub nagu Harmsi loos: jahile läks neli meest, tagasi tuli kolm. Ning selge on see, et metsa ei jäänud Reformierakond.

Need on põhjused, miks erakondades on meeleolud, et kiirustada pole kusagile, las Reformierakond ise sebib. Kahjuks aga oleme olukorras, kus me ei saa endale lubada valitsuskriisi ja pikka valitsuste vahelist aega. Ehkki sellisel olukorras jääb vana valitsus oma funktsioone täitma, pole tal enam vajalikku legitiimsust. Meie aga vajame tugevat ja teovõimelist valitsust. Selle moodustamisel peaksid kõik vastutustundlikud erakonnad oma ego talitsema ja see käib ka Reformierakonna kohta. Võõras mees on akna taga.

Tegelaskujud ja sündmused on fiktiivsed ning igasugune sarnasus reaalsete inimestega, olgu nad elus või surnud, on täiesti juhuslik.

0 Comments

Meie, düsgraafikud...

3/4/2015

7 Comments

Norra peaminister Erna Solberg kirjutab vigaselt; seda ka oma Facebooki kontol. Keegi Thor Morten Wangen kommenteeris: «See on võib-olla tähenärimine, aga peaministril võiks olla assistent, kes oskaks norra keeles õigesti kirjutada». See on nn Grammar-Nazide tüüpiline käitumine, ka eesti internet kubiseb selliste tüüpide märkustest.

Norra peaminister Erna Solberg

Thor Morten Wanger

Märkimisväärseks teevad selle juhtumi aga kaks asjaolu. Erna Solberg tunnistas, et kannatab düsgraafia all. Thor Morten Wangen aga kahetses juhtunut ja kirjutas, et tunneb piinlikkust ning sai sellest loost paraja õppetunni: "Besserwisseren har fått en lærepenge han sent vil glemme" (Kõiketeadja [sõnasõnalt: paremteadja] sai õppetunni, mida ta ei unusta).

Parasjagu naljakas on, et nii mõnigi selle loo kommentaator Postimehes hakkas sõnastuse kallal norima. Selline põhjamaiselt salliv kultuuriruum meil.

Erna Solberg ergutas ka mind kapist välja tulema ja tunnistama: olen düsgraafik. Mul on suured raskused kirjutamisega ja seda kõikides keeltes, mida ma ühel või teisel määral oskan. Alg- ja keskkoolis olin oma õppimisega püsti hädas (olin kolmemees), alles ülikoolis sain paremini hakkama ja lõpetasin cum laude. Aga düsgraafik olen endiselt ja iga minu sulest tulnud kirjatüki (sh ka selle) palun üle kontrollida kirjaoskajal inimesel.

Meie, düsgraafikud, moodustame märkimisväärse vähemuse. Meie hulgas oli ja on kuningaid ja riigimehi, nagu nt Carl XVI Gustav, George Washington, Olav V; kunstnikke ja artiste: Leonardo da Vinci, Pablo Picasso, Anthony Hopkins, John Lennon, Steven Spielberg, Steve McQueen; leiutajaid: Thomas Edison, Alexander Graham Bell, Nikola Tesla, Steve Jobs; isegi kirjanikke: Agatha Christie, Lewis Carroll, Jules Verne, Hans Christian Andersen. Ja mis mulle eriti lohutav, teadlasi: Albert Einstein, Louis Pasteur, Pierre Curie, Michael Faraday, Galileo Galilei, James Clerk Maxwell ja last but not least, fonoloogia rajaja Nikolai Trubetskoi. Ja veel palju-palju teisi.

Düsgraafik ei ole teistest targem, aga mitte ka rumalam -- me lihtsalt oleme teistsugused. Tuhandete ja tuhandete düsgraafikute nimel, kes kannatavad oma puude ja õelutsejate pilgete all, tahan tänada Sind, Erna Solberg.

7 Comments

Tänusõnad

3/2/2015

0 Comments

Tänan südamlikult kõiki, kes usaldasid oma hääle mulle ja/või IRLile. Palun vabandust kesise tulemuse pärast. Loodan, et järgmisel korral oleme targemad.

Minu puhul siiski vist pigem vastupidi

0 Comments

Boriss Nemtsovi mõrva puhul

2/27/2015

0 Comments

Boriss Nemtsov (09.10.1959-27.02.2015)

Poliitilised repressioonid Venemaal on võtnud uue pöörde. Alles käivad kohtuprotsessid eelmise meeleavalduslaine osalejate üle (nn bolotnoje delo), kuid täna õhtul lasti maha üks Venemaa juhtivaid opositsioonipoliitikuid Boriss Nemtsov, kes oli 1. märtsiks plaanitud opositsioonilise väljaastumise "Kevad" üks initsiaatoreid. Boriss Nemtsov oli Boriss Jeltsini valitsuses asepeaminister, Vladimir Putini valitsemise ajal aga üks karismaatilisemaid opositsionääre. Ta oli Putini valitsemise vastane, kuid seisis alati rahumeelsete ja mittevägivaldsete meetodite eest. Kuid vägivaldne režiim ei kannata ka mittevägivaldseid vastaseid.

Boris Nemtsov oli põhimõtteline, aga samas ka sõbralik ja lõbus inimene. Tema näol kaotasime sõbra ja liitlase.

0 Comments

Viktoria Ladõnskaja ja venekeelne haridus Eestis

2/27/2015

0 Comments

Uudiste pealkirjad Viktoria Ladõnskaja väljaütlemistest venekeelsete gümnaasiumide kohta ei ole kooskõlas oma sisuga. Tekitati sensatsioon, ehkki Ladõnskaja sõnades midagi üllatavat ei olnud. Ta väljendas IRLi programmilist seisukohta, mis on kooskõlas Eesti Haridusministeeriumi positsiooniga vähemalt enne hr Ossinovskit. Mis oli siis Ladõnskaja ütluse sisu?

1. Riiklik gümnaasiumiharidus on Eestis eestikeelne.
2. Venekeelseid gümnaasiume on võimalik moodustada, kuid mitte maksumaksja raha eest.
3. Üks võimalus oleks, et need luuakse erakoolidena Venemaa Haridusministeeriumi eelarvest.
4. Sellele tuleb lisada endastmõistetava punktina, et ükskõik mis raha eest ka venekeelseid gümnaasiume või lütseume ei looda, õpetatakse seal õppekavade järgi, mis on Eesti Haridusministeeriumi poolt kinnitatud (ja mitte mingil juhul mitte Venemaa Haridusministeeriumi programmide järgi).

Kogu jutt Venemaa finantseeritavatest lütseumidest on puhthüpoteetiline, kuna esiteks ei ole praeguses poliitilises olukorras mingisugusest Venepoolsest finantseerimisest juttugi ning teiseks sai konsultatsioonide tulemusel Venemaa pool aru, et ta on sisuliselt poliitilisse kahvlisse pandud (kui kasutada tolleaegse haridusministri Jaak Aaviksoo väljendit): mõisteti, et see sisuliselt tähendaks seda, et Vene Föderatsioon tunnustab Eestis üldist eestikeelse keskhariduse põhimõtet.

Kui Viktoria Ladõnskaja selles loos midagi ette heita, siis vaid seda, et noor poliitik ei saanud aru, et iga ta sõna võidakse kontekstist välja tirida ja pealkirjaks tõsta.

0 Comments

Paar mõtet inspireeritult presidendi kõnest

2/26/2015

4 Comments

On diskuteeritud teemal, kas presidendi rituaalset aastapäevakõnet on üldse vaja. Isegi kui jätta rituaalne tähendus kõrvale, siis ainuüksi tänavuaastane kõne sunnib sellele küsimusele vastama positiivselt. Minu meelest oli tegemist väga õnnestunud sõnavõtuga, võib-olla Toomas Hendrik Ilvese parima iseseisvuspäeva kõnega üldse. Pean silmas nii selle sisu kui retoorilist ülesehitust. Eristaksin presidendi kõnes järgmisi tahke: filosoofilist, välispoliitilist, sisepoliitilist (ja seda eelkõige seoses eelseisvate parlamendivalimistega) ning emotsionaalset. Kõiki neid seob üks läbiv teema, ja see teema on tõde.

1. Filosoofilises plaanis viitas president moodsatele lähenemistele, mis püüavad diskrediteerida tõe kontsepti ennast. Kõik olevat taandatav erinevatele kõnepraktikatele, tõerežiimidele (mitmuses), keelemängudele jne. Nendel teemadel on hea mõtteid mõlgutada, ent kui sinu majja tungib sisse vaenlane, siis vaevalt sind rahuldavad targutused stiilis 'kuidas seda nüüd võtta'. Vaenlase kuul kas tabab sind või ei taba ning ta ei hakka sel puhul konsulteerima Baudrillardi või Žižekiga.

2. Siit on loomulik üle minna välispoliitika valdkonda. On vähe ühiskondi, kus postmodernismi ideed on nii entusiastlikult ja sügavalt vastu võetud kui postsovetlikul Venemaal. Ja seda nii teoorias kui praktikas. Üks peamisi putinismi teoreetikuid ja strateege on Vladislav Surkov: poliitik, politoloog, kirjanik ja kõrge ametnik. Surkov parafraseerib Dostojevski ideed, et kui Jumalat pole olemas, siis kõik on lubatud. Ainult et Jumala asemele paneb ta tõe ning teeb Dostojevskist vastupidise järelduse. Kui Dostojevski järeldab, et kõik ei ole lubatud, kuna Jumal on olemas, siis Surkovi jaoks on kõik lubatud, kuna tõtt ei ole olemas. Ja selle kõige teenimiseks kõlbavad ükskõik millised vahendid, kas või (õigeusu) kirik, mis hakkaski usinalt teenindama režiimi valesid. Ühendriikide riigisekretär John Kerry teatas diplomaatilist viisakust kõrvale heites, et president Putin on talle korduvalt näkku valetanud. Uudis seisneb siin võib-olla üksnes selles, et nii kõrgetasemeline poliitik ütleb selle otse välja. Valele võib vastu seista vaid tõde. Putinlik vale on
suitsukate sõjalisele agressioonile. Et agressioonile vastu seista, tuleb kõigepealt mitte karta teada ja kuulutada tõtt. Tõde ei seisne vaid sõnades, nad on sisutühjad, kui nende taga ei ole õigeid tegusid. On vähe putinlike valede paljasõnalisest hukkamõistust, vaadates samal ajal kõrvalt, kuidas ta Ukrainas oma valesid jõuga kehtestab. Oma välispoliitikas oleme tõe poolel, kuid peame tegema seda veel jõulisemalt.

3. Sisepoliitikast ja eelseisvatest valimistest rääkides jäi president erapooletuks ja ei väljendanud kuidagi oma sümpaatiat või antipaatiat konkreetsete poliitiliste jõudude suhtes. Küll aga loen ma ridade vahelt välja (ja see on minu subjektiivne tõlgendus) hukkamõistu ühelt poolt ebarealistlikele, st valelikele lubadustele, mis heade tulemuste saamise eesmärgil peavad võimalikuks valija eksitamist. Teine aspekt on aga võib-olla veel tähtsam, nimelt ei tohi valimised lõhestada ühiskonda. Pealegi on sellised vastandumised ise tihtipeale pettemanöövrid. Valimistest valimistesse vastandavad ennast Kesk- ja Reformierakond; tundub, et suurimaid vaenlasi ei saagi olla. Nii konsolideeritakse oma valijaskond, kuid hiljem, nagu teame, on nii mõnigi kord saanud väidetavatest surmavaenlastest hoopiski liitlased. Ja seda isegi riigi tasandil, paljudest omavalitsustest rääkimata. Kui vaadata aga suuremat pilti, st Euroopa tasandil, siis Europarlamendis kuuluvad nende erakondade esindajad samasse fraktsiooni, kus paraku pr. Toom on märksa valjuhäälsem kui pr. Kallas. Need valimised toimuvad rahvusvaheliselt ärevas olukorras ning valijate meelitamine pakutavate materiaalsete hüvedega juhib kõige muu kõrval tähelepanu eemale olulistest probleemidest. Ma tahan, et Eestis valitseks küpseid ühiskondi iseloomustav konsensus välispoliitika ja kaitsevaldkonna küsimustes. Kõige muu üle võib diskuteerida, kuid tingimusel, et riigi julgeoleku seisukohalt prioriteetsetes küsimustes valitseb üksmeel.

4. See kõne ei olnud üksnes tark, vaid ka inimlikult soe. Eriti puudutasid mind -- ja ma usun, et paljusid -- Karl Ristikivi sõnad selle kohta, mida tähendab Vabariigi aastapäev. Ja ta tähendab tõepoolest palju. Ristikivi kirjutas oma lõikavad read 20 aastat pärast Eesti Vabariigi hävingut. Me peame neid meeles pidama, nad on sama aktuaalsed ka praegu, kui meil on õnn tähistada Vabariigi aastapäeva oma vabal ja iseseisval kodumaal.

4 Comments

Sarjast "Kui mina oleksin Beethoven..."

2/24/2015

0 Comments

Kui mina oleksin president Ilves ja sõbraliku naaberriigi president Putin õnnitleks mind iseseisvuspäeva puhul, soovides paljurahvuselisele Eestile õitsengut, siis tänaksin ma teda südamlikult ja sooviksin omakorda paljurahvuselise Venemaa rahvastele iseseisvumist ja õitsengut, vene rahvale aga seda, et Venemaa aladel leiduks kas või killuke maad, kus vene inimesed saaksid tunda end selle maa peremehena.

0 Comments

Terroriakt Harkivis

2/22/2015

3 Comments

Hübriidsõjas, mida Venemaa peab Ukraina vastu, on terrorirünnakutel oluline roll. Kahtlased plahvatused Moskvas tõid omal ajal Putini võimule Venemaal. Suur kahtlus nende korraldamises lasub FSB-l (tšetšeenidest täideviijad vist ei teadnudki, kes neid juhib). Otsesed süütõendid puuduvad (arvestades, et juurdluse viis läbi seesama FSB, pole siin midagi üllatavat), kahtlusi lisavad esiteks Rjazani intsident, kus FSB töötajad jäid vahele lõhkeainete viimisega elumaja keldrisse (ametliku versiooni järgi oli tegu tsiviilkaitseõppusega), ning see, et FSB rolli paljastaja Litvinenko suri ise väga kahtlastel asjaoludel.

Plahvatus rahumarsi ajal Harkivis kannab minu arust kahte rolli. Esimene on nagu igal terroriaktil hirmutamine: ei ole teie turvalisus tagatud ka tagalas. Ning teiseks tähelepanu kõrvalejuhtimine. Minski kokkulepetesse vist keegi peale Euroopa Liidu tõsiselt ei suhtu. Nii Venemaa kui Ukraina kasutavad seda hingetõmbeaega jõudude ümbergrupeerimiseks, kusjuures Venemaa potentsiaal on mõistagi palju suurem. Kui enne varjas Venemaa oma relvatarneid sellega, et tarniti samu relvasüsteeme, mis on ka Ukraina armeel, siis viimase paari nädala jooksul on "kaevurid ja traktoristid" (© Putin) saanud uusimaid relvasüsteeme, milliseid Ukraina armeel pole. St jutt trofeedest on unustatud.

Putini hübriidsõja tavaline taktika on see, et rünnatakse mitte seal, kus on peamine pingekolle. Plahvatus sõjategevusest põhja poole jäävas regioonis viib tähelepanu kõrvale strateegia mõttes põhiliselt agressioonivektorilt. Putini plaan on enam-vähem läbinähtav: Venemaa vajab maismaaühendust Krimmiga, mis vähegi leevendaks tohutuid kulutusi selle poolsaare ülevalpidamiseks. Ning näeme, et põhilised jõud ja uued relvasüsteemid suunatakse Mariupoli alla. Võib karta, et see linn on agressiooni järgmine sihtpunkt.

Rahvusvaheline üldsus ei tohi seda tuimalt pealt vaadata.

3 Comments

Eestkostjad ja vaenuõhutajad

2/21/2015

1 Comment

Mulle ootamatult selgus, et mu eilne postitus tekitas mõnes lugejas valearusaama, nagu kutsuksin ma üles venelasi poputama. Ei tea, kuidas saab niimoodi välja lugeda, kuid on loetud. Minu point oli täiesti teine: mingit erikohtlemist ei ole vaja ja muide ei taha seda ka venelased ise (vähemalt see osa nendest, kellega Eesti riik peaks esmajärgus arvestama).

Venelased tahavad Eesti riigilt ausat ja selgesõnalist seisukohta ning kui me räägime näiteks venekeelsest telekanalist, siis ma jälgin suure murega sõnumeid, mis selle loojatelt tulevad (inimlik lähenemine läbi tavaliste inimeste, muulased oma juuri otsimas, ei saa unustada meelelahutust, mille varjus peidetult edastada eestimeelseid hoiakuid jne). See on täpselt see, mida venelased kardavad ja vihkavad: hakatakse süütutes saadetes sisalduva salaagendaga nende ajusid loputama. Mida venelased vajavad, on ametlik informatsioon, mis kajastaks riigi ja valitsuse seisukohti aktuaalsetel teemadel. See peab olema nimelt propaganda, kuid avalik ja maskeerimata. Aus propaganda, mis rajaneks tõele, nii nagu Eesti valitsus saab sellest aru. Muuseas, selline kanal oleks ka eestlastele kasulik.

"Ameerika Hääl" (nõukogudeaegne karikatuur)

Mäletan, kuidas nõukogude ajal kuulasime Ameerika Häält. Kusagil 1970. aastate lõpul tekkis rubriik "USA valitsuse ametlik seisukoht", mis oli lühikommentaar, 5-7 minutit, kuid iga päev erinev ja seda korrati mitu korda päevas. Nii teksti alguses kui lõpus tuletati meelde, et tegemist on USA
valitsuse ametliku seisukohaga. Mulle tundub, et Eesti Valitsusel oleks endalgi kasulik välja tulla iga päev ametliku seisukohaga päevakohastel teemadel ning niisukest kommentaari ei vaja üksnes venelased.

Paralleel Ameerika Häälega ei ole päris meelevaldne: suur osa Nõukogude Liidu elanikest suhtus sellesse kui vaenulikku häälde ja ka nimetas seda nii, kuid informatsiooni saada eelistasid nad sealt, mitte programmist "Vremja".

Meie vene kanali loojad loodavad, et Eestimaa venelased võtavad selle kanali omaks. See on enesepettus. Selline kanal peab olema võõras ja rääkima mitte seda, mida (tegijate meelest) venelased tahavad kuulda, vaid seda, mida on neile vaja teatada. Aga seda polegi nii vähe. Siin võivad olla saated Eesti ajaloost, aga ka teiste maade, k.a Venemaa ajaloost Eesti vaatevinklist, harivad saated demokraatia alustest (kasulik ka eestlastele) jne. Ja erinevalt meelelahutusest läheb kõik see ka palju vähem maksma.

Minu meelest on väga nördimapanev, et sellised erakonnad nagu kesk ja sotsid sihilikult desinformeerivad vene valijaid (aga ka eestlasi), andes eri keeltes erinevaid lubadusi. Tänane Sillamäe skandaal on vaid jäämäe tipp. Sotside liidrid sellest küll distantseerusid (Ossinovski üsna energiliselt, Mikser aga loiult), kuid oleks väga ekslik arvata, et tegemist on isoleeritud juhtumiga. Inna Nazarova juhtumis võib isegi näha tüüpilist keskerakondlikku praktikat, millega Sven Mikser ei ole tuttav üksnes kirjanduse kaudu ja millele ma olen korduvalt juba tähelepanu juhtinud (nt siin, siin ja siin). See on keskerakondlik rändtsirkus, kus osad on ära jagatud klounide, akrobaatide ja mõõganeelajate vahel. Kuid võib-olla veelgi olulisem on see, et venelaste väidetavad sõbrad teevad neile hoopis kahju.

Probleem on palju üldisem ja olulisem kui lõppev valimiskampaania. Nimelt kaitsjate ja eestkostjatena esinevad jõud ja organisatsioonid pahatihti ei kaitse, vaid hoopis kahjustavad oma väidetavaid kaitsealuseid.

Alustaks ilmse näitega, mis pole niivõrd seotud mu viimase, vaid eelviimase postitusega. Vähe on inimesi, kes on teinud nii palju head Eesti antisemiitlikule liikumisele kui Wiesenthali keskuse Jeruusalemma osakonna direktor Efraim Zuroff. Perestroika ajal ja võitluses Eesti taasiseseisvumise eest suhtus valdav enamik eestlasi juutidesse positiivselt või vähemalt neutraalselt. Eesti juudid põhiosas toetasid eestlaste võitlust iseseisvuse eest (sellised stalinistid nagu Esja Šur olid selges vähemuses; koloriitne Jevgeni Kogan, kes oli rahvuselt kord juut, kord venelane, kord koguni aser, oli rohkem populaarne venelaste seas). Asjad hakkasid muutuma ja sugugi mitte paremuse suunas härra Zuroffi tegevuse tagajärjel. Mõttetud ja enamasti ebaõiglased süüdistused Eesti riigi suhtes tegid oma töö, kuid veel halvem oli tema võitlus antisemitismi vastu. See oli tõepoolest edukas: antisemitism arenes hoogsalt. Ja tegemist ei ole sugugi vaid ebakompetentsusega. Kui su ülesanne on millegi vastu võidelda, siis on igati auväärsem, kui see, mille vastu sa võitled, on midagi suurt. Ma ei hakka siin arutlema selle üle, kas tahtlikult või tahtmatult, aga härra Zuroffi panus Eesti antisemitismi on palju edukam kui Jüri Lina, Tiit Madissoni, Risto Teinose jt oma.

"Kahel asjal pole lõppu. Universumil ja inimlikul lollusel. ...Ja ma ei ole nii kindel universumi osas."

Kuid antisemitism on Eesti elus siiski võrdlemisi marginaalne nähtus ning sellele keskendumine oleks vähemalt ebapraktiline. Kogemus aga näitab, et iga asja, ükskõik kui väike ta iseenesest pole, võib üles puhuda suureks skandaaliks, mis lõhestab olulisel määral ühiskonda. Hiljuti vastuvõetud kooseluseadus on selle tüüpiline näide. Päris huvitava tulemuse andsid Postimehe gallupid, kui valiti aasta halvimat ja parimat seadust. Kooseluseadus oli suveräänselt kõige halvem (46%, 11230 häält), mis oli ootuspärane, kuid hääletajad arvatavasti ei pidanud silmas seadusandlikku praaki, vaid olid põhimõtte enda vastu. Mitte just ootamatult aga oli seesama seadus aasta parimate seaduste seas, kusjuures saavutas koguni teise koha (27%, 5520 häält). See näitabki ilmekalt ühiskonna polariseerimist kunstlike vahenditega. Reaalselt on seaduse puhul tegemist sisutühja deklaratsiooniga, mis on rakenduskõlbmatu.

Kogu selle tegevuse tagajärg, mille deklareeritud eesmärk oli Eesti ühiskonna muutmine tolerantsemaks, on hoopiski vaenu kasv, kusjuures see vaen ei ole niivõrd suunatud aktivistide ja seaduse initsiaatorite vastu (tegelikud initsiaatorid asuvad üldse väljaspool Eestit, kuid Riigikogus olid selle seaduse läbisurujad Reformierakond ja sotsid), kuivõrd LGBT kogukonna vastu, kusjuures nii mõnigi homoseksuaalse orientatsiooniga inimene oli kogu sellest kärarikkast kampaaniast nördinud, kuna sattus kahe tule vahele.

Hocus pocus fidibus -- käteosavus, ei mingit sohki

Ning lõpuks võib-olla kõige olulisem, kuna siin on vaenuõhutamine hoopis varjatum ja salakavalam. See tuleb kõige selgemini välja astmelise tulumaksu kehtestamise retoorikast. Näiliselt on see suunatud vaeste toetamiseks, sisuliselt (ja see on ammu tõestatud) kujutab see endast vaesuslõksu: paljudel on kasulikum saada väiksemat palka, millest tuleb maksta vähem makse, kui suuremat palka, mille nullib ära astmeline tulumaks. Tegemist ei ole üksnes majandusmeetmega. Vasakerakonnad, kes nõuavad astmelist tulumaksu, esindavad elanikkonna vaeseimat kihti ja on küüniliselt huvitatud sellest, et valijaid (st vaeseid) oleks võimalikult rohkem. Minu ideaal (üldse parempoolne ideaal) seisneb selles, et igaühel oleks võimalik oma tööga saada jõukaks ilma selleta, et riik rööviks märkimisväärse osa tema sissetulekutest.

P.S. Ehk kõige naljakam episood lõppevas valimiskampaanias on Jürgen Ligi lennukas fantaasia teemal, et IRL kehtestab astmelise tulumaksu. Ligi väljendab ennast peenelt ning enamikul kuulajatel võib tema sõnastusest jääda mulje, ehkki ta tegelikult seda ei ütle, et IRL kehtestab alates 500 eurost 40% tulumaksu. Tegelikult aga mingist astmelisest tulumaksust IRLi programmis juttu ei ole: tulumaksumäär jääb samaks, tõuseb vaid tulumaksuvaba miinimum. IRL pakutud maksureform hoopis vähendab maksukoormust, mitte keegi ei hakka rohkem maksma kui praegu ning nt 500-eurose sissetulekuga inimesed võidavad koguni 16% oma varasemast sissetulekust.

1 Comment

Erapoolik sissevaade Riigikogu valimiskampaaniasse

2/20/2015

6 Comments

Seekord lähevad K-erakonna reklaamid üle igasuguse piiri

Kuna kandideerin ise Riigikokku, ei pretendeeri minu alljärgnevad märkused mingisugusele objektiivsusele. Vastupidi, nad pretendeerivad subjektiivsusele ja aususele. Ning ütlen kohe välja, et kui keegi tahab siin näha kibestumise tunnuseid, siis ta ei eksi.

Olin enne otsustanud, et aktiivset kampaaniat ei tee, ega taha ka praegu teha, kuid selle valimiskampaania käigus selgunud tendentsid ja jõujooned on murettekitavad. Käib valijate lollitamine ja mingisugune ülepakkumismaraton: kes pakub rohkem raha kätte, kes parimat pensioni, kes kodanikupalka, kes muud träni ja nänni. Ajakirjandus ja arvamusliidrid aitavad sellele kaasa. Hiljuti lugesin arutlust teemal "isamaalisus tuleb täis kõhuga", umbes nii, et armastan emmet ainult siis, kui annab kommi, aga kui ta on hädas, saagu ise hakkama.

Uued jõud kartellierakondade vastu

Ma ei taha kuidagi nõustuda sellega, et valija on rumal ja abitu ning teda tuleb patroneerida. Arvan, et iseseisvuse perioodil on sirgunud vaba ja otsustusvõimeline põlvkond, kes väärib palju asjalikumat ja sisukamat diskussiooni ning seda ka loosungite tasemel. See muide käib kõikide erakondade kohta, k.a IRL; meil on täiesti ok valimisprogramm, kuid meie reklaamikampaania kohta ma seda paraku öelda ei saa.

Maksu-, haldus- ja riigireformid on tähtsad ja pakilised. Kuid need ei tohi varjata meie aja põhiprobleeme. Ja neid on kolm (või siis, kui soovite, ühe ja sama probleemi kolm tahku):

    1. julgeolek
    2. julgeolek
    3. julgeolek

Kõigel muul on mõtet ainult siis, kui punktid 1-3 on tagatud.

1. Kaitsevägi vajab rohkem ressursse. Me oleme uhked selle üle, et saavutasime taseme 2% SKPst, ja mõned julgemad arutlevad isegi 3% üle. Kui me aga võrdleme kas või Venemaaga, kus ainuüksi ametlik kaitsekulude määr on 4,1% SKPst, ent kus on säilinud NSVL praktika peita kaitsekulusid teistesse valdkondadesse (nagu teadus või masinaehitus, aga ka sotsiaalvaldkond), siis Eesti näitajad ei ole enam nii muljetavaldavad.

Näen siin mitut ohtu. Ehkki isegi sotsid ei räägi enam kaitsekulutuste piiramisest ja raha suunamisest selle asemel hoopis sotsiaalvaldkonda, on sellised tendentsid olemas. Kuid mitte ainult rahapuudus ei ole ohuks kaitseväele. Reformierakonna pikaajaline idee asendada ajateenistus palgasõjaväega, mis, tõsi küll, tänu Ukraina konfliktile on summutatud, kuid mitte ära unustatud, on suur julgeolekurisk. Kogu see ideoloogia, et riigikaitse on teenus, mida saab sisse osta, on ülimalt väär ja ohtlik. Veel ühest siin peituvast ohust räägime punktis 3. Riik püsib iseseisvana ainult siis, kui selle kodanikel on vankumatu tahe oma iseseisvust kaitsta.

"... ja veel me lubame, et igal oinal tuleb oma mihklipäev!"

2. Meie julgeoleku oluliseks tagatiseks on meie liitlased, integreerumine Euroopa ja transatlantilistesse struktuuridesse. Kui endine kaitseminister Urmas Reinsalu soovis Eestisse USA sõjaväebaasi, siis mitte üksnes Keskerakond, vaid ka praeguse võimuliidu juhtpoliitikud (nt sotsidest Marianne Mikko ja Reformierakonnast toonane eurosaadik Kristiina Ojuland ning endine kaitseväe juhataja Ants Laaneots) pidasid sellist ettepanekut täiesti kohatuks. Elu õpetab, antud juhul Putin.

Praegune USA administratsioon andis meile väga olulise toe ja garantii. Samas aitavad liitlased ainult neid, kes on esiteks valmis ise end kaitsma ja teiseks sama solidaarsed liitlaste suhtes. Eesti kaitseväelaste osalemine missioonides oli ja on väga oluline faktor meie usaldusväärsuse tõstmisel liitlaste silmis. Seepärast on ohtlikud sellised üleskutsed (isegi kui nad teenivad üksnes valimiskampaania retoorilisi eesmärke), mis õõnestavad meie suhteid Euroliidu või USAga. Tõsi, ükski vastutustundlik erakond sedalaadi üleskutsetega ei esine, küll aga on selles mõttes aktiivsed Keskerakond ja EKRE (on veel marginaalsemaid jõude nii poliitspektri paremal kui vasakul poolel, mis ei vääri siin eraldi analüüsi). Eriti tahaks EKRE puhul rõhutada, et nende üldsõnaline valimisplatvorm, mis lubab riigikaitset tugevdada, ei mõju usutavalt, kuna kõrvuti seisvates lausetes välistatakse osalemine Euroopa Liidu kaitseprogrammides ja taotletakse NATOlt kiiremat appitulekut konfliktiolukorras. Ei saa korraga olla "euroskeptik" (mida nii mõnigi EKRE juhtfiguur on enda kohta deklareerinud) ja loota liitlastelt mõistmist ja valmisolekut appi tulla.

3. Meie julgeoleku põhiline tagaja ei ole ressursid ega liitlased, vaid Eesti kodanikkond. Igasugune vaenuõhutamine sotsiaalsel, rahvuslikul, religioossel ja muul põhjusel on ohtlik ja täiesti vastutustundetu. Nt meie meedia üldistavalt halvustav suhtumine moslemitesse on ebaõiglane. Pean siin silmas ennekõike Eestimaal elavaid tatarlasi, aga ka asereid jt. Minu jaoks on väga olulised mälestused Eesti taasiseseisvumise ajast, kui Eesti tatarlased olid kõikidest teistest rahvusvähemustest kõige aktiivsemad iseseisvuslased. Ma arvan, et nad väärivad tunnustust ja ergutamist, aga mitte halvustamist ja marginaliseerimist. Tuleb teha selgelt vahet nendel, kes on siin elanud põlvkondi, integreerunud Eesti ühiskonda ja jagavad meie konstitutsioonilisi väärtusi, ja uustulnukatel, kes on meie ühiskonnas jäänud võõrkehadeks ning lojaalsed ehk hoopis mingile teisele riigile või vaenulikule liikumisele. Öeldu ei käi ainult moslemite kohta.

Keerulisem lugu on venelastega. Nendest (sugugi mitte väike) osa on paraku eestivastaselt meelestatud. Ja see on suur julgeolekurisk. Kuid veel suurem osa on meelestatud neutraalselt ja arvestatav osa on Eesti patrioodid. Seda näeme eriti noorte seas. Siin tuleb väga tunnustada Eesti kaitseväge, mis on osutunud kõige efektiivsemaks integratsioonimehhanismiks. Võib tunduda paradoksina, et ajateenistusse lähevad vene rahvusest noored entusiastlikumalt kui eestlased. On rumal ja ohtlik hakata Eesti kodanikke solvama nende päritolu pärast. Jürgen Ligi ettevaatamatu ütlus tegi palju kurja. Et seda kuidagi mahendada, nimetasin ma (tunnistan, et veidi ülepakutult) Jevgeni Ossinovskit eeskujulikult eestimeelseks kodanikuks. Minulgi on Jevgeni Ossinovskile mõningad etteheited, kuid taandada probleem päritolule ei näita üksnes halba poliitilist maitset, vaid ka lühinägelikkust. Pealegi oli Jürgen Ligi üks põhilisi palgaarmee ideolooge. Kas ta kujutab aga ette, mis rahvusest oleks palgaarmee põhikontingent Eestis? Ja kui usaldusväärsed oleksid nad Eesti riigi jaoks, kui neid samal ajal pidevalt solvatakse nende päritolu pärast? Äkki jäävadki uskuma, et peaksid olema lojaalsemad oma päritolumaale?

Mõni irvhammas arvab, et Eesti kaitsevalmidus piirdub mütsiga löömisega. Allikas: http://www.gunmanforum.com/index.php?showtopic=10512

Võtame kokku. Kaitseväe arendamine peaks olema nende valimiste üheks prioriteediks. Ei tohi lubada ühtegi sõna ega tegu, mis seaks kahtluse alla meie pühendumise kohustustele, mis meil on oma liitlaste ees võetud: kui me tahame rohkem saada, peame olema valmis ka solidaarselt rohkem andma. Ühiskonna sidusus on alati tähtis, kuid selle aktuaalsus tõuseb eriti ärevatel aegadel. Igasugune vaenuõhutamine ja ühiskonna lõhestamine tuleb peatada.

Öeldu ei tähenda, et me peame paanitsema ja tegelema hüsteeriliselt üksnes riigikaitsega. Sellised asjad ei tugevda, vaid nõrgendavad. Me peame pühendunult tegema oma igapäevast tööd ja parandama ühiskonna funktsioneerimist kõigil tasanditel.

6 Comments

<< Previous

Autor

Mihhail Lotman,
ζῷον πολιτικόν

Disclaimer.
0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).
4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.

RSS Feed

Arhiiv

December 2014
November 2014
October 2014
September 2014
August 2014
July 2014
June 2014
May 2014
April 2014
March 2014
February 2014
January 2014
December 2013
November 2013
October 2013
September 2013
August 2013
June 2013
May 2013
April 2013
March 2013
February 2013
December 2012
November 2012
October 2012
September 2012
June 2012
May 2012
April 2012
February 2012
January 2012
December 2011
October 2011
September 2011
August 2011
July 2011
June 2011
May 2011
April 2011
March 2011
February 2011
December 2010
October 2010
September 2010
August 2010

Autor

Arhiiv

Rubriigid