Oblonskite kodus oli kõik segi, on kuulus fraas "Anna Karenina" algusest. See lause tuleb vägisi meelde, kui lugeda järjekordseid uudiseid Valge Maja segadustest. Steve Bannoni vallandamine oli vaid jäämäe tipp. Suurem osa Donald Trumpi nõunikest ja nendest, kes aitasid teda presidendiametisse, on nüüd vallandatud. 

Presidendi uus personaliülem erukindral John F. Kelly tegi puhta töö. 

Pikemat aega olid teemaks Valge Maja infolekked. Nendega võitlemiseks võttis Trump pressiesindajana tööle Anthony Scaramucci, kes lubas lekitajad maha lüüa ning kahtlustas selles Reince Priebust, kelle ta lasi ka vallandada. Paraku lendas ta ise kümnepäevalise töötamise järel ametist. 

Tegelikult aga Trump teadis, kes on lekitaja: see oli ta lähim mõttekaaslane, strateegianõunik Steve Bannon, ja kui kindral Kelly keeras Valges Majas kraanid kinni, läks Bannon kurtma liberaalsele ajakirjanikule ​Robert Kuttnerile, et see Trump, keda me valisime, on nüüd otsa saanud. Bannoni soov on keskenduda kaubasõjale Hiinaga ja mitte tegeleda nii tühise riigiga, nagu seda on Põhja-Korea.
Mõni päev pärast seda teatati Bannoni lahkumisest Valgest Majast.

​Viimane ja sümboolne lahkumine toimus aga paari päeva eest, kui Valgest Majast sunniti lahkuma presidendi nõuniku abi Sebastian Gorka. Iseenesest võiks tunduda, et täitsa tühine uudis: neid nõunikuabisid on Valges Majas üksjagu. Kuid Sebastian Gorka oli viimane alt-rightide esindaja, kusjuures üsna koloriitne ja kärarikas. Kui Steve Bannon on idealist ja intellektuaal, siis Gorka, hoolimata oma teaduskraadidest (mille ehtsuses on kaheldud), on just räuskav, peaaegu et karikatuurne kuju. Põhilise kuulsuse kogus ta oma lausega, millest tekkis internetimeem, et Donald Trumpi presidendiks valimisega saabus pidžaamapoisi ajastu lõpp ja alfaisased on tagasi.

Nali naljaks, aga kui me vaatame nüüd Trumpi kabinetti ja Valge Maja personali, siis see on peaaegu täielikult komplekteeritud pankuritest ja erukindralitest. Ma ei mäleta ühtegi nii globalistlikku USA valitsust, aga ma jälgin seda alates 1963. aastast (president Kennedy mõrvast).

Tegelikult on olukord päris huvitav. President on ennast riigi valitsemisest kõrvaldanud, ja ehkki räägitakse, et ta töötab peaaegu ööpäev läbi, seisneb tema töö põhiliselt teleprogrammide vaatamises, kus ta fikseerib kõik korrad, kus teda mainitakse, ning reageerib nendele peaaegu kohe Twitteris (vähemalt selline oli üks viimaseid infolekkeid). Võib-olla see polegi Ameerika jaoks kõige hullem variant, kuna valitsus on komplekteeritud väga kompetentsetest ja kõvakäelistest liidritest. 

Ma ei saanud tükk aega aru Trumpi tegevusest. Ta nagu klaariks siiamaani arveid Obama ja Clintoniga, ennast nende taustal kiites, justkui tegeledes valimiskampaaniaga, kui valimised on ammu läbi. Kuid järjest rohkem on mulle hakanud tunduma, et ta tegelebki valimiskampaaniaga, aga mitte eelmise, vaid järgmisega. Kusjuures ta šansid ei ole halvad.

Liberaalne ajakirjandus muudkui korrutab, et Trumpi populaarsus kahaneb. Tegelikult aga ei kahane, vaid pidevalt kõigub 36-38% ulatuses ning viimased rassirahutused on seda toetust pigem veidi tõstnud. Trump tegelebki oma valijaskonna konsolideerimisega ning sugugi mitte edutult. Kui nüüd majandus saab korda (aga Obama valitsemine oli majandusele tõepoolest halb), siis Trumpi väljavaated järgmiseks ametiajaks pole sugugi halvad. 

Siin on aga paar olulist nüanssi. Trump sai viimastel kuudel mõned väga tähtsad lüüasaamised Kongressis ning tema põhivaenlasteks on nüüd mitte niivõrd demokraadid kui vabariiklaste erakond ja ennekõike selle establishment senaator McCainiga eesotsas. Tüüpiline Trumpi pooldaja ei hooli sellest, et Trump taganeb järjest oma valimislubadustest, süüdistades selles valelikku ajakirjandust ja vabariiklaste erakonda. Kuid selleks, et osutuda ka järgmisel korral valituks, peab temast saama kõigepealt GOPi kandidaat, nii et erakonnavastane retoorika võib osutuda ohtlikuks mänguks.

​Nagu ma juba kirjutasin, võivad Trumpile saada saatuslikuks tema reageeringud Charlottesville'i rahutustele. Ootamatult tugeva seisukohaga esines riigisekretär Tillerson, vastandades Ameerika ideaale ja kogu valitsuse ühist seisukohta Trumpi sõnadele: Trump räägib iseenda eest. 

​Ma ei mäleta ühtegi varasemat juhust, kus presidendist on nii selgelt distantseerunud tema enda kabineti minister, rääkimata juba riigisekretärist. Ja see pole juba esimene kord, kui kriitikanooled Donald Trumpi aadressil lendavad mitte liberaalsest CNNist, vaid konservatiivsest ja varem Trumpi soosinud Fox Newsist. Ning ei maksa alahinnata orkaan Harveyga seonduvat -- see pani ka kliimasoojenemise skeptikud kukalt kratsima.

Kuna Ahto Lobjaka meelest on eestlastel mõned põhitõed omandamata, kirjutas ta neile abimaterjaliks aabitsa. Paraku aabitsa mõõtu see kirjutis siiski välja ei anna, puuduvad selged määratlused ning kogu aines on esitatud läbisegi. Kreeka võlg, Reinsalu konverents, Trump ja Ameerika parempoolsed jne, ning kõik see peab selgitama natsismi ja kommunismi põhimõttelist erinevust. Võtmeidee, mille ka toimetus esile tõstis, on aga selline: "Neile, kes huvituvad asjadest sügavamalt, peaks olema lihtsalt mõistetav põhimõtteline erinevus natsismi ja kommunismi vahel: natsism on ideoloogiana inimsusevastane. Kommunism on valgustusajastu liiglaps."

Suurepärane loogika. Kaks sõpra sooritavad mõrva ja nüüd väidab kohtus ühe advokaat: neid ei saa võrdsustada. Üks vehib noaga, aga teine on jälle tuntud baleriini liiglaps. Kui nüüd metafooride tasandilt maa peale tulla, siis peame tõdema, et nii natsismil kui ka kommunismil on olnud märkimisväärseid filosoofilisi allikaid ja ehkki natsismiideoloogia on palju tagasihoidlikuma genealoogiaga, oli mõlema jaoks kujunemise olulisim etapp seotud 18. sajandi lõpu - 19. sajandi alguse saksa filosoofiaga, kusjuures nende nähtuste filosoofilised lätted ei olnudki teineteisest nii kaugel.

Valgustus ja romantism andsid nii Hegelile ja sealt edasi Marxile kui ka Herderile ja sealt edasi rahvuslikule ideoloogiale olulise tõuke. See ei ole minu originaalne mõte. Kes ei usu mind, võib lugeda ühe 20. sajandi väljapaistvama saksa kirjaniku ja märkimisväärse kulturoloogi, Nobeli preemia laureaadi Thomas Manni romaani "Doktor Faustus" (tõlgitud ka eesti keelde). Vaieldes vastu seisukohale, et natsism on Saksa vaimule midagi võõrast ja juhuslikku ning et sellele halvale Saksamaale vastandub hea Saksamaa oma humanistlike traditsioonide, väljapaistva filosoofia, kirjanduse ja muusikaga, vastab Thomas Mann oma kangelase Serenus Zeitblomi suu läbi, et ei ole olemas kahte Saksamaad, halb Saksamaa ongi seesama hea Saksamaa.

Ajalugu ei ole koomiksiraamat, kus natsismile pühendatud leheküljed on ühtlaselt mustas värvis, kommunismileheküljed aga nüansseeritult vikerkaarevärvides. Ka natsism on keeruline nähtus ning seda ei saa redutseerida Hitleri, Goebbelsi, Himmleri ütlustele ja tegudele. Natsismi lätteid võib jälgida alates Johann Gottfried von Herderi rahvusluse ideest, ehkki Herder (humanist ja filosemiit) oleks kindlasti väga imestunud oma istutatud seemnete vilju nähes. Samuti inspireeris rahvussotsialismi ideoloogiat veel väljapaistvam filosoof Johann Gottlieb Fichte, ja siin juba ka antisemitismi osas. Richard Wagner oli mitte üksnes suur helilooja, vaid ka märkimisväärne poeet ja mõtleja -- tugev rahvuslane ja antisemiit.

Ning loomulikult Friedrich Nietzsche, kellest lugupidamine võttis III Reichi ajal lausa kultusliku mõõtme. Alfred Bäumler, kes oli ise märkimisväärne filosoof, interpreteeris Nietzschet "Mein Kampfi" vaimus.

Oswald Spengleri suhe natsismiga ei olnud ühemõtteline, erinevalt ülalmainitutest oli ta veel elus ja sai väljendada oma tõrjuvat suhtumist.  Sellegipoolest inspireerisid tema ideed natslikke ideolooge ja tema vormel "Blut und Boden" sai ametlikuks motoks. Sama võib öelda ka Ernst Jüngeri kohta: Hitler oli küll temast vaimustuses, kuid see vaimustus polnud vastastikune. Veel võiks nimetada selliseid ühiskondlikke mõtlejaid ja filosoofe nagu Ernst Krieck, Ernst Bergmann (filosoof, mitte kuulus baltisaksa kirurg) jt. Ning loomulikult tuleb mainida ka üht ajastu väljapaistvamat filosoofi Martin Heideggeri ja üht märkimisväärsemat õigusfilosoofi Carl Schmitti. Mõlemad mitte üksnes inspireerisid rahvussotsialismi ideoloogiat, vaid olid ka natsipartei liikmed, kusjuures Heidegger astus sinna intellektuaalidest ühe esimesena.

Öeldu ei tähenda, et ma tahan kuidagi rahvussotsialismi õigustada, ükskõik, kas teooriana või praktikana. Siin on Ahto Lobjakal õigus, olgugi et see idee pole kuigi originaalne: tegemist on inimsusevastase liikumisega. Ent kui me räägime, et kommunismi ei esinda üksnes Ježovi, Beria või Pol Pothi taolised monstrumid, vaid ka märkimisväärsed filosoofid nagu Antonio Gramsci, Louis Althusser ning muidugi Marx ja Lenin, siis ma ei ütleks, et nende filosoofiline panus kaaluks üle Nietzsche, Fichte ja Heideggeri.

Kuid nüüd kommunismi humaansusest ja vabaduse vaimust. Lobjakas kirjutab: "Tema [kommunismi -- ML] kuriteod ei ole teoreetilised — mis saaks kellelgi tõsiselt olla Marxi utoopia vastu, kus kõik on vabad tegema seda, mida tahavad ja kõike on külluses?" Ma ei tea, mis allikatest ammutab Lobjakas oma teadmisi kommunismist ja konkreetselt Marxist, mina olen omal ajal põhjalikult (palju suuremas ulatuses, kui ülikooliprogramm seda ette nägi) läbi puurinud Marxi, Engelsi, Lenini, aga ka Stalini, Buhharini ja Trotski kirjutisi (viimased olid küll keelatud, aga seminarkas seisid nad tagumises toas avariiulil; see tuba polnud salajane, kuid enamus selle olemasolust ei teadnud).

Pean tõdema, et mingit humanismi sealt ei paista. Lenin, aga samuti Trotski kirjutab külmavereliselt, kuidas tuleb võtta pantvange ja nad elanikkonna hirmutamiseks maha lasta. Kuid et praeguste vasakpoolsete lemmiktrikiks on öelda, et Lenin ja vene revolutsionäärid on Marxi õpetuse ära moonutanud, piirdume praegu siiski Marxi ja Engelsiga. Mida me loeme Kommunistliku partei manifestist (1848)? Eraomand tuleb ära kaotada, k.a mingit pärimisõigust ei saa olla, kogu vara kuulub natsionaliseerimisele (manifesti kondikava kirjutas 1847. aastal Friedrich Engels ning seal oli ta leebem: pärimisõigus pidi olema võrdne seaduslikel ja liiglastel, kuid Marx oli radikaalsem). Naised on ühisvara (saksa 'Ehefrau' tähendab abielunaist, umbes nagu 'proua'). Marx ja Engels selgitavad, et juba kodanlastel on naised tegelikult ühised, aga see, mida silmakirjalik bourgeoisie teeb salaja, hakkab proletariaat tegema avalikult. Sellega vabastatakse naised perekonnatüranniast. Samuti vabastatakse sellest türanniast lapsed -- nemad tuleb perekonnast eemaldada ja anda riigile kasvatamiseks. Tuleb kaotada rahvused, õigemini, kommunismis on üks domineeriv rahvus, ja see on proletariaat. Tuleb moodustada tööarmeed, mis töötavad riigi hüvanguks nii põllumajanduses kui ka tehastes. Küla tuleb likvideerida. Üks väheseid asju, mis leiab kapitalistlikus ühiskonnast manifestis heakskiidu, on see, et kapitalism hävitab külaelu idiotismi.

Ja veel igasuguseid häid ja humanistlikke asju saame lugeda Marxi utoopiast. Kuid põhiline vastane on inimene, õigemini, inimene indiviidina, oma iseseisva tahte, valikuvabaduse ja kõige sellega, mida Marx ja Engels nimetavad kodanlikuks individualismiks. Marksistlik antropoloogia on kollektivistlik, mis praktikas tähendab indiviidi täielikku allutatust riigile. Ja seda Marx ja Engels peaaegu et selgesõnaliselt ka väljendavad. Kui Nõukogude Liidu algusaastatel püüti moodustada tööarmeid (see oli üks Trotski kinnisideid), siis oli tegu mitte Venemaa isetegevuse, vaid Marxi ja Engelsi programmi realiseerimisega. Hiljem oli kollektiviseerimine ja kolhooside loomine tegelikult Marxi ja Engelsi programmiga võrreldes palju leebem ja humaansem ettevõtmine.

Pol Poth, Khieu Samphan, Ieng Sary (kes kõik lihvisid oma kommunismiteooriat Pariisi intellektuaalide keskel) said kommunistlikud ideaalid kõige täiuslikumalt ellu viia, siiski ühe olulise nüansiga: kui Marx ja Engels vihkasid ja põlastasid külaelu ja talupoegi, siis Kambodža revolutsionäärid vihkasid linnu ja tõid oma tööarmeed, mis tegelikult olid sunnitööliste laagrid, maale. Ei saa öelda, et ka Nõukogude Liidus ei saanud kommunistlikke ideaale rakendada. Kõige paremini rakendati neid just Gulagi süsteemis.

Kuid nüüd jõuame kõige tähtsama juurde. Loomulikult on natsismil ja kommunismil suured erinevused. Ent ühised ei ole neil mitte üksnes kauged filosoofilised lätted, vaid põhiline instinkt, mis seisneb vabaduse- ja indiviidivaenulikkuses. Mõlemad ideoloogiad ja praktikad on totalitaarsed. Ühel juhul peab indiviid end täielikult allutama rahvusele ja riigile, teisel juhul aga klassile ja samuti riigile. Teatud mõttes paradoksaalsel kombel just individuaalsuse allasurumine toob isikukultuse: füürer on mitte üksnes poliitiline figuur, vaid ka rahva isa ja tõe kriteerium. Carl Schmitti järgi tuleneb õigus füürerist. On sümptomaatiline, et antud isik (kahtlase minevikuga kehvapoolne kunstnik, kelle seljataga oli just mitte eriti muljetavaldav sõjaline karjäär), sai äkki iidoliks ning miljonite armastuse ja kummardamise objektiks. Ega Stalingi eriti silmapaistev isiksus olnud, nagu ka Nicolae Ceaușescu, Mao Zedong, Fidel Castro jt. Kuid muidugi kõige parem, st halvem näide on Kimide dünastia Põhja-Koreas.

Pole ka ime, et terrori läbiviimise praktikas õppis Hitler Stalinilt, aga Stalin Hitlerilt. Samuti pole juhuslik, et natsi-Saksamaa kultusfiguurid Friedrich Nietzsche, Martin Heidegger, Carl Schmitt on praegu palju populaarsemad vasakpoolsete kui parempoolsete seas.

P. S. Ahto Lobjakas väidab, et erinevalt natsismist pole kommunismi üheski kohtus süüdi mõistetud. Tal on paraku õigus, kuid see ei tähenda, et selline olukord on õigustatud. Kommunism vajab oma Nürnbergi. Ma oleksin väga uhke, kui Eesti võtaks selles asjas initsiatiivi enda peale.

Olen korduvalt kritiseerinud oma erakonda valitsusliidu pärast Keskerakonnaga ning mulle on vastatud, et selles koalitsioonis saab IRL paremini oma programmilisi seisukohti realiseerida. See jutt ei veennud mind ja siiamaani olen näinud ainult negatiivseid tagajärgi, millest võib-olla maksusüsteemi solkimine on üks eredamaid, kuid paraku mitte ainus näide. Kuid justiitsminister Reinsalu initsieeritud kommunismikuritegude konverents on nii oma teemalt kui ka IRLi maailmavaate seisukohalt väga oluline.

Võib tänada Kreeka justiitsministrit, kes oma tõrjuva sõnavõtuga tegi üritusele mõneti ootamatut PR-i ning demonstreeris ilmekalt ürituse aktuaalsust. Tema põhjendused stiilis, et kommunismis oli palju head, näiteks kasvas sellest välja Praha kevad, on ülimalt iseloomulikud. Meelde tulevad arutlused nagu "natsismi ei saa hukka mõista, kuna seal oli ka palju head: Hitler lõi töökohti ja ehitas teid"; nagu kommunism, inspireerib rahvussotsialism ka praegu mõningaid liidreid ja liikumisi.

Kommunism on kuritegelik ideoloogiana ja praktikana, kusjuures tegemist ei ole üksnes möödunud aegade režiimidega Venemaal, Kampucheas jt, kommunismi võlusid võib praegugi näha Kuubal või Põhja-Koreas. Võib-olla viimane näide on kõige ilmekam, kuna siin on võimalik võrdlus Lõuna-Koreaga (nagu omal ajal Saksa DV ja Saksa LV vahel): mõlemal riigil oli sama stardipositsioon, kuid üks valis lääne, teine aga kommunistliku tee.

Kommunismi minevikukuritegusid peab mäletama ja analüüsima. Kuid võib-olla veelgi tähtsam on osutada nendele kuritegudele, mis on teoksil praegu (nö crime in progress). Venezuelas on toimumas riigipööre, mille tagajärjeks võib olla pikaajaline kodusõda. Sotsialistist president Maduro, kes oli kaotanud eelmised parlamendivalimised, tegi seda, mis on diktaatoritel kombeks: kuulutas parlamendi ebaseaduslikuks, jättis nii eesseisvad parlamendi- kui ka presidendivalimised ära, peatas kehtiva põhiseaduse ning korraldas oma reeglite järgi uue konstitutsioonilise kogu, mille eesmärgiks on uue autokraatliku konstitutsiooni loomine. Suurem osa Venezuela elanikkonnast seisab nendele arengutele resoluutselt vastu, tänavatel on protestid, mis on viinud ka inimohvriteni.

Venezuela oli kunagi üks õitsvamaid piirkonnariike, kuid Chavezi ja Maduro populistlik sotsialism on ühiskonna viinud majanduskrahhi veerele. Poeletid on tühjad, esmatarbekaupu osta ei saa, neid kas hangitakse mustalt turult või jaotatakse vastavalt privileegidele. Hügieenitarbed, k.a tualettpaber on luksuskaup. Vanemad inimesed mäletavad pidevat tualettpaberi defitsiiti Nõukogude Liidus, hügieenisidemeid sai näha ainult Soome televisioonist, nende asemel kasutati vatti, aga vatti ei olnud -- apteeke kaunistasid sildid: "Vatti ei ole ja vatti ei tule".

Maduro režiim säilib vaid sõjaväe ja julgeolekujõudude toel. See on Venezuela võimueliit.

Möödunud sajandi lõpul oli mul mitu pikemat vestlust juhtiva Kuuba semiootiku Desiderio Navarroga. Ta on entusiastlik semiootik, Tartu-Moskva koolkonna propageerija, samal ajal tulihingeline marksist ja Kuuba patrioot. Kuid ta ei saa aru, kurtis ta mulle, miks elab Kuuba rahvas oma nii õige sotsiaalpoliitilise ühiskonnakorralduse juures vaesuse piiril ja valitseb totaalne defitsiit. Eriti pani teda imestama, miks Kuubas, mis alati eksportis puuvilja, pole enam puuvilja saada. Ma ei tahtnud laskuda poleemikasse progressiivse ühiskonnakorralduse üle, defitsiidi kohta aga rääkisin Nõukogude Liidus populaarse anekdoodi: küsitakse, mis juhtub, kui Saharas üles ehitada sotsialism? Vastus: algul ei juhtu midagi, aga mõne aja pärast tekib liivadefitsiit. See lugu meeldis Desideriole nii väga, et ta jooksis seda teistele ladinaameeriklastele rääkima.

Olukord Venezuelas on aga võrreldes Kuubaga veel palju dramaatilisem. Ka Venezuelas on rikkalik loodus, mis võimaldas viljakat ja mitmekesist põllumajandust. Seal aga juhtus kaks halba asja korraga: sotsialistlik diktatuur ja nafta. Venezuelal on maailma suurimad naftavarud, lisaks sellele veel arvukalt erinevaid maavarasid, kuid selle aasta kevadel jäi Caracase autoliiklus seisma: pole bensiini. Kogu Venezuela naftatööstus on riigistatud. Ja riik ei tule nafta töötlemisega toime. Juba enne seda kadus kvaliteetne bensiin oktaaniarvuga 95, rääkimata siis kõrgemast, saadaval oli vaid 91, ja seegi oli defitsiit. Saharas on pingeline olukord liivaga.

Tulles tagasi kommunismiohvrite konverentsi juurde, siis on väga oluline, et sellest ei saaks isoleeritud sündmust. Kommunismioht ei ole üksnes minevikutont. Lõuna-Ameerika Riikide Liit mõistis Maduro ja tema tegevuse hukka. Hukkamõistva avaldusega esines ka president Trump.* Oleks väga oluline, et oma selge seisukoha võtaks ka Euroopa Liit ning Eesti oma eesistumise ajal võtaks enda peale vastava initsiatiivi.

________________________________
* Trump tegi seda aga väga kahetsusväärsel moel: lubas demokraatlikele jõududele Venezuelas USAlt sõjalist tuge. Demokraatlik liikumine Venezuelas on patriootlik, Madurot süüdistatakse riigi Kuubale ja rahvusvahelisele kommunismile mahamüümises. Maduro aga omalt poolt põrutab, et tema vastased on Ameerika imperialismi hüpiknukud. Trumpi avaldus on vesi Maduro veskile.

USA president Donald Trump on öelnud ja teinud igasuguseid tükke, milles ta on siiamaani vaid kergelt kriimulise nahaga pääsenud. Tundub aga, et saatuslikuks võivad talle saada sõnad, mida ta ütles või jättis ütlemata Charlottesville'i rahutuste puhul, sõnad, mis Trumpi skaala järgi on kõvasti üle keskmise õigustatud. See, et ma pean vajalikuks välja astuda president Trumpi kaitseks, on mulle endalegi üllatuseks: Donald Trump ei meeldi mulle ei inimese ega poliitikuna, kuid see, mida teevad CNN, NYT jm nn liberaalne meedia, ületab minu taluvuse piirid. Asi pole selles, et mul on Trumpist kahju (ei ole), vaid selles, et valele tuleb vastu seista, ükskõik mis leerist see ka ei tuleks.

Esimese reaktsioonina Charlottesville'i rahutustele mõistis Trump hukka "kõige rangemal viisil selle vihkamise, fanatismi ja vägivalla jõletu demonstratsiooni mitmelt poolelt". Ootuspäraselt tõusis meedias kisa, et esiteks, Trump ei mõistnud selgesõnaliselt hukka valget rassismi ja sellega seotud organisatsioone ning teiseks, et ühelt poolt rassistide ja neonatside ning teiselt poolt kodanikuaktivistide vahele ei saa tõmmata võrdusmärki (sellist võrdsustamist ma Trumpi sõnadest välja ei loe, küll aga tuletab see mulle meelde vasakpoolsete mantrat, et ei tohi võrdsustada natsismi ja kommunismi). Surve all tegi Trump avalduse: "Rassism on kurjus -- ning need, kes selle sildi all vägivallatsevad, on kriminaalid ja kõrilõikajad, sealhulgas KKK, neonatsid, valgete ülemvõimu pooldajad ja teised vihagrupid, mis on vastuolus kõigega, mida me ameeriklastena väärtustame."

Tundub, et selgesõnaline ja piisavalt karm hinnang. Aga võta näpust. Õli valas tulle üks Trumpi järgmisi kommentaare, milles ta jällegi tuli välja seisukohaga, et süüdi ei ole vaid üks pool. Tuletame meelde, mis Charlottesville'is juhtus, ning jätame ajutiselt kõrvale kindral Lee mälestussamba ja Heather Heyeri mõrva. Niisiis, üks seltskond plaanis avalikku meeleavaldust ja sai selleks ka loa.

Teine seltskond, kellele see esimene üldse mitte ei meeldinud, tuli kohale ilma ametliku loata, ainsa eesmärgiga esimeste üritus nurjata, kusjuures nurjamise all peeti silmas sõna otseses mõttes laiali peksmist. Ja umbes seda ütleski Donald Trump, sugugi mitte õigustades ega kaitstes ühtegi nendest seltskondadest. See avaldus aga tekitas osadel ajakirjanikel lausa hüsteerilise reaktsiooni, et kuidas saab ikkagi võrrelda natse ja kodanikuaktiviste.

Minu silmis ei olnud kumbki seltskond eriti meeldiv ning mõlemad kogunesid suureks lööminguks. Rassistide ja neonatside hulgas oli palju kiivreid (a la Wehrmacht) kandvaid inimesi, osad olid ka varustatud kilpide ja kaigastega. Politseiraportist võib lugeda, et mõnedel olid kaasas ka poolautomaatsed vintpüssid, ma küll ühelgi videol neid ei näinud ja minu teada mingit tulistamist ka ei toimunud. Aktivistid valmistusid samuti kaigaste ja kilpidega korralikult ette, mõlemad pooled kasutasid pipragaasi.

See, mille pärast ajakirjandus oli eriti häiritud, olid aga loosungid ning natslik ja KKK sümboolika. Mis, märgime sulgudes, pole USAs, erinevalt paljudest Euroopa riikidest, keelatud. Kui kõik rassistid ja nendega seotud grupeeringud on täielikud lindpriid, siis poleks tohtinud neile selle ürituse läbiviimiseks luba anda. Ma ei taha õigustada löömamehi ei ühelt ega teiselt poolt, kuid minu silmis on selles loos veel kolmas süüdlane: Charlottesville'i korrakaitse, mis demonstreeris oma jõuetust ja ebaprofessionaalsust. Kuid ajakirjanduse jaoks oli kogu see asi maiuspala: Trump on end paljastanud rassistina.

Asi pole ainult ajakirjanduses: mitu varem Trumpi pooldanud organisatsiooni ja survegruppi on tema vastu välja astunud. Eriti valusad löögid tulid tema enda moodustatud nõuandekogudest, mille ta ka laiali saatis. Kui kultuuri, teaduse ja kunstiga seotud kogude vastuhakk ja laialisaatmine polnud Trumpi jaoks eriti olulise tähendusega, siis ärimeeste mäss oli talle tõesti valus. Ja kõike seda põhjustasid mitte niivõrd Trumpi enda sõnad, vaid nende tendentslik ja pahatahtlik tõlgendus.

Kõike seda oleksin ma suutnud taluda, ent mis oli minu meelest täiesti väljakannatamatu, olid CNNi reaktsioonid viimasele Barcelona terroriaktile. Ei, Trumpi otseselt selles ei süüdistatud, kuid ta nime mainiti pidevalt selle terroriaktiga kõrvuti, nii et tähelepanematule kuulajale võis jäädagi mulje, et Trump on kuidagi asjaga seotud.

Muidugi, Trump poleks Trump, kui ta ka sellisel puhul poleks öelnud midagi pehmelt öeldes veidrat. Tema esimene tweet kaastundeavalduse ja terrori hukkamõistmisega oli igati ok, seejärel aga postitas ta järgmise tweedi:

"Uurige, mida Ühendriikide kindral Pershing tegi tabatud terroristidega. 35 aastat polnud enam Radikaalset Islamiterrorit!" Muide, poolteist aastat varem oli ta spetsiifilisem, aga ka tagasihoidlikum: jutt käis siis 25 aastast:

Tegemist on linnalegendiga, mis tekkis USAs 2001. aastal, pärast 9/11 terrorirünnakut, ükski ajalooallikas seda ei kinnita. Pealegi, sõjaline operatsioon Filipiinidel, milles kindral Pershing osales, ei vähendanud islami radikalismi probleemi ei 25 ega 35 aastaks, see probleem jäi lahendamata. Kuid isegi olulisem on asjaolu, et sellest Trumpi meelest õpetlikust loost pole midagi õppida. Või siiski: oleme jõudnud olukorda, kus maailma superriigi liider võib endale lubada vastutustundetut loba, ajakirjandus aga võib monteerida suvalisi ütlusi suvalisse konteksti.

Nüüd, nagu lubatud, lühidalt kindral Lee mälestussamba eemaldamisest, mis oli Charlottesville'i rahutuste kui mitte põhjus, siis päästik. Kas see mälestussammas konföderaatide kindralile, keda osad peavad kangelaseks, teised aga kurjategijaks, tuli teisaldada, ei ole minu asi otsustada. Küsitlused näitavad, et USA elanikkond on selles küsimuses jagunenud peaaegu võrdselt. Kuid selliseid otsuseid teevad Charlottesville'is munitsipaalvõimud.

Alati peab teadma konteksti. Kui pronkssõduri kriisi ajal tuli häälekalt manitsusi mitte üksnes meie oponentide, vaid ka liitlaste leeridest: mälestussammast natsivastases võitluses langenud sõdurile ja veel vähem ühishauda ei tohi rüvetada, siis ei arvestatud sellega, et see mälestussammas sai Eesti iseseisvuse vastase võitluse sümboliks ja iga aastaga aina tugevamalt tekkis seal meie riikluse vastaseid demonstratsioone, mille ettevalmistamisse sekkus aktiivselt ka Venemaa saatkond.

(Muide, Vene jälge otsiti ka Charlottesville'i sündmustest ja selleks oli ka põhjust, kuna üks loosung, mida meeleavaldajad skandeerisid, oli, et Venemaa on meie sõber. Oli näha ka mõnda Venemaa trikoloori (videote pealt ei suutnud ma tuvastada, kas see oli üks ja sama lipp eri kohtades või oli neid mitu). Seevastu antifade kolonnis oli märgata punalippe, mis muidu sümboliseerivad rahvusvahelist sotsialistlikku liikumist, mul aga tekivad paratamatud assotsiatsioonid Nõukogude Liiduga ning ka praegu kasutavad impeeriumimeelsed vene rahvuslased muuhulgas ka punalippe. Nii et teatud Venemaa maik oli sellel üritusel kindlasti olemas.)

See oli see kontekst, milles ma Riigikogus andsin oma hääle Tõnismäe mälestussamba teisaldamiseks. Charlottesville'is oli vist asi mingil määral sarnane. Nimelt muutus kindral Lee monument KKK, neonatside jt sarnaste rühmituste kogunemispaigaks. Siit ka vastus küsimusele, miks ei teisaldatud konföderaatide mäletussambaid Barack Obama kaheksa-aastase presidentuuri ajal: siis polnud selleks põhjust. Nüüd aga juhtus nii, et paljudes kohtades hakati neid mälestussambaid kiires korras ja tavaliselt ööpimeduse varjus demonteerima, kusjuures mõnes kohas ei teinud seda võimud, vaid isehakanud aktivistid.

Mul on südamest kahju Heather Heyerist ja ma jälestan tema mõrvarit. Siiski ei saa ma nõustuda nende autoritega, kes väidavad, et tegemist oli samasuguse terroriaktiga, nagu seda korraldavad sõidukite abil islamiterroristid Euroopas. Tegemist on siiski erineva olukorraga. Üks asi on rünnata avalikult välja astujaid, teine asi täiesti suvalisi möödakäijaid. Kõik Heather Heyeri sõbrad ja sugulased rõhutavad, et ta oli hingelt võitleja. Ja ta langeski lahinguväljal.

Muidugi, islamiterroristide loogika järgi siin vahet pole, kuna kogu lääne tsivilisatsioon juba oma olemasoluga on ennast paljastanud islami vaenlasena. Kuid ma ei näe mingit põhjust, miks need, kes enda meelest väljendavad euroopalikku mõttelaadi, peaksid lähtuma samast loogikast. 

Charlottesville'i sündmustel oli mitu järelkaja. Minu jaoks üks märgilisemaid toimus 19. augustil Bostonis. Parempoolsed aktivistid registreerisid miitingu sõnavabaduse kaitseks ning rõhutasid oma avalduses spetsiaalselt, et mingisuguseid natsiste, rassiste ega muid äärmuslasi nad kõnepulti ei luba, vältides üldse igasuguseid äärmuslikke seisukohti. Osalejate hulgas oli libertariaane ning muidu pigem vasakpoolsete vaadetega piraadierakonna esindajaid.

Miiting jäi aga ära, kuna ca 40 000 kohalejõudnud vasakaktivisti ei lasknud sellel toimuda. Ning üksnes operatiivne politseitegevus hoidis vägivalla ära. Ma ei tea, kes olid miitingu organiseerijad ja mis oli nende sõnum, ent kui ühel pool on paar tuhat sõnavabaduse kaitsjat, teisel pool aga kümneid tuhandeid märatsevaid vastaseid, siis minu jaoks ei ole küsimust, kummale kuulub minu sümpaatia ja poolehoid.

Olukord Korea poolsaarel on ohtlikult eskaleerumas. Hullumeelne Kim III ei näe oma rahva katastroofilise olukorra parandamiseks muud võimalust kui forsseeritud militariseerimine. See ravim on aga, nagu tavaliselt, haigusest ohtlikum. Pealegi on militaarühiskonnale vaid sõda loogiline väljund ning Kim on vist juba leppinud sellega, et riiki ootab ees krahh, tulgu siis see vähemalt suure pauguga.

Põhja-Korea tuumaarsenal ja tohutu suur sõjavägi (ca 6,5 miljonit, st umbes pool meessoost elanikkonnast) moodustavad suure, kuid regionaalse ohu.

Siiski oli tegu pigem sõjaka retoorika kui reaalsete sõjaplaanidega. Paraku aga laskus USA president Donald Trump Kimiga verbaalsesse duelli nagu võrdne võrdsega ning mõlemad liidrid on väljendanud kindlust teineteise režiimi hävitamise osas. Ja see on täpselt see, mida Kim tahtis. Sellistel sõnalahingutel võivad aga olla ettearvamatud tagajärjed ning olukord võib tõepoolest kontrolli alt väljuda. Muidugi, USAs ei ole president ainuvalitseja ning kaitseminister kindral James "Mad Dog" Mattis võttis Trumpi ja isegi riigisekretär Tillersoniga võrreldes palju rahulikuma tooni: USA prioriteediks on diplomaatiline lahendus, kuid välistada ei saa ka sõjalist operatsiooni. On ennegi täheldatud, et sõjarditest poliitikud on oma sõnades ja tegudes märksa ettevaatlikumad kui mõni püssirohtu eales mitte nuusutanud tsivilist.

Meid peaks üsna vähe huvitama see, mis toimub Kim Jong-uni peas, kuid see, millised plaanid on USA presidendil ja kuidas ta kavatseb neid rakendada, puudutab meid kõiki. Sellise ekstreemse retoorika taustal paistab kontrastina välja USA üsna kesine valmidus selleks sõjaks (isegi lennukikandjaid pole toodud operatiivlähedusse, vrd ettevalmistust mõlemaks Iraagi sõjaks).

USA lennuvägi ja ballistilised raketid võivad kergesti hävitada suurema osa Põhja-Korea sõjalisest võimsusest, kuid millise hinnaga? Hind võib olla ettearvamatult suur kusjuures maksta seda eest tuleb Lõuna-Korea elanikel. Põhiline oht pole Põhja Korea tuumarelvad, vaid nende kahurvägi. Põhja-Koreal on kuni kümnetuhandeline kahurvägi, millest osal on maksimaalne laskekaugus kuni 70 kilomeetrit, kuid reaalselt katavad nad vähemalt neljakümne kilomeetrilise ala. Tuleb meeles pidada, et Soul asub piirist vaid 24 kilomeetri kaugusel ning ekspertide hinnangul piisab ühest kogupaugust, et pühkida linn koos eeslinnaga maa pealt. Selles piirkonnas elab aga umbes 15 miljonit inimest ja nende hukkumine oleks vist liiga suur hind retooriliste harjutuste eest.

Isegi kui võtta kõige optimistlikum stsenaarium USA ja Lõuna-Korea jaoks (st Põhja-Korea sõjavägi on purustatud, Kim võimult tõugatud ja likvideeritud ja õnnelik lõpp (?)), jääb nendest kalkulatsioonidest välja 25 miljoniline Põhja-Korea elanikkond (isegi kui see sõja käigus kahaneb 24 miljoniliseks). Valdav osa neist on näljased fanaatikud. Iraagi sõja valus kogemus peaks olema hoiatav: edukas lahingutegevus ei toonud oodatud vilju. Vastasena arvestati vaid sõjaväge ja jõustruktuure, kuid täiesti pandi mööda elanike reaktsioonide osas. Mis puudutab aga Põhja-Koread, siis ehkki sellest ei räägita, käiks nii suur demograafiline koormus isegi nõnda jõukale riigile nagu Lõuna-Korea üle jõu. Sama vähe entusiastlik on nende suhtes ka Hiina, mille liidri Xi Jinpingi üleskutse vastastikuseks vaoshoituseks on praegu üks mõistlikumaid hääli rahvusvahelisel areenil.

Mul on aga kuri kahtlus, et Valges majas pole Korea poolsaare humanitaarsed probleemid veel tähelepanu pälvinud. 15 miljonit lõunakorealast ja 25 miljonit põhjakorealast väärivad seda, et nende peale mõeldaks enne, kui hakatakse relvi täristama ning tuld ja tõrva (andestatagu mulle 'fire and fury' selline tõlge, tahtsin säilitada alliteratsiooni) pritsima.

Aleksandr Zahhartšenko -- Vladislav Surkovi poolt "Donetski Rahvavabariiki" juhatama pandud Moskva hüpiknukk -- kuulutas välja Malorossia riigi kogu praeguse Ukraina territooriumil v.a. Krimm.
Annekteeritud Krimmi väljajätmist Malorossia koosseisust rõhutas ta lausa kaks korda, et oleks täiesti selge: Venemaa huvid on kaitstud.

​​Zahhartšenko ja tema pooldajad viitavad ajaloolisele kontekstile, kuid see kontekst räägib pigem nende vastu. Esimest korda kasutasid nimetust "Väike Venemaa" (Μικρὰ Ῥωσία) Bütsantsi autorid, tähistades sellega praeguse Ukraina lääneregioone, erinevalt "Suurest Venemaast" (Μεγάλη Ῥωσία) pealinnaga Kiievis. Sellest pole Zahhartšenkole mingit kasu. Ka ei aita teda Vene impeeriumis 18. saj. lõpus - 19. saj. alguses eksisteerinud Malorossia kubermang pealinnaga Gluhhovis, kuna see hõlmas vaid mõnda praeguse Ukraina idapoolset regiooni. Võiks arvata, et tegelikult ei orienteeru Zahhartšenko ajaloole vaid 19. saj. välja kujunenud Suurvene šovinistlikule kõnepruugile.
​

Zahhartšenko eskapaad oli täielikuks üllatuseks nii Ukrainale kui lääneriikidele: tõepoolest miski ei viidanud olukorra olulisele ägenemisele ei diplomaatilisel ega lahingurindel. Ukraina ja lääneriigid kiirustasid avaldama oma nördimust, Kremlist ei tulnud aga mingeid signaale ja otsesele küsimusele vastas Peskov, et tegemist on Zahhartšenko isetegevusega. Kõik need päevad istus aga suu vett täis "Luhanski Rahvavabariigi" juht Igor Plotnitski. Ometi näeb Zahhartšenko plaan ette kogu Plotnitski kontrolli all oleva territooriumi ülevõtmist ning varem on nende vahel tekkinud teravaid sõnavahetusi palju väiksemates küsimustes. Plotnitski vaikimine viitab aga üheselt, et tegemist pole Zahhartšenko isetegevusega, viimane täidab, nagu alati, talle antud korraldusi. 

Nüüd tekibki küsimus, mille jaoks on seda vaja Kremlile ja konkreetselt Putinile. Neile, kellele on vähegi tuttav viimase modus operandi peaks olema selge, et vastust ei tule otsida sealt, kus antud küsimus tekkis. Kogu see Malorossija projekt on nurisünnitis, mis ei pidanudki olema elujõuline. Tema eesmärk on teine: olla suitsukatteks millelegi muule. Ei pea pikalt pead murdma, millele nimelt. Vastus on MH17. Viimastel päevadel on hakanud niigi tihedad äikesepilved Kremli kohal ilmutama tormimärke. Rahvusvaheline juurdlus on oma tegevuse lõpetanud ning materjalid on jõudnud Hollandi kohtusse. Midagi rõõmustavat seal Kremli jaoks paistmas ei ole. Eelolev kohtuistung on niigi rahvusvahelise üldsuse tähelepanu keskmes, tragöödia kolmas aastapäev teravdab seda veelgi. 

​Halvad uudised ei saabu Putinile üksnes Hollandist. Ootamatu paljastuse avaldas tragöödia kolmanda aastapäeva puhul vene Forbes artiklis "Reisi MH17 tragöödia: uued detailid kolm aastat hiljem" (16.07.2017). Detailid on tõepoolest muljetavaldavad. Kreml on süüdistanud kogu aeg Kiievit, et too ei sulgenud reisilennukitele oma õhuruumi, seades sellega ohtu inimelusid. See väide on aga vale, kuna Ukraina sulges oma õhuruumi järgemööda, vastavalt sellele, millised relvad on tuvastatud separatistidel. Konflikti alguses keelati lennata madalamal kui 1500 meetrit, 6. juunil 2014 tõsteti lennukeeld 7925 meetrini (FL260) ning 14 juulil 9754 meetrini (FL320). Vene pool sel ajal ei reageerinud, kuid ööl vastu 17 juulit tõstis Venemaa minimaalse lennukõrguse FL530 tasemeni, mis on üle 16 000 meetri, st BUKi laskeulatuseni. Vene BUK oli selleks ajaks jõudnud oma positsioonile, vähem kui ööpäeva pärast lastakse MH17 alla. Forbes'i artiklis on veel rida huvitavaid detaile, meile aga sellest piisab.
​

 Veel veidi enne Forbesi' artikli avaldamist, kui oli selgunud, et asi on jõudnud Hollandi kohtusse, hakkasid Venemaal kaduma võimalikud tunnistajad. Neist kõige märkimisväärsem on Kindralstaabi Peavalitsuse (endine GRU) koloneli Vassili Geranini arreteerimine. Tuletame meelde, et Geranin, kes GRU poolt kureeris separatistide tegevust, oli see mees, kellele välikomandör Bezler (kutsung Bes st Sorts) kandis 17. juulil 2014 ette suure reisilennuki allatulistamise. Geraninit süüdistatakse ebaseadusliku relva omamises, kuid vene sotsiaalmeedias küsitakse aina häälekamalt, mis see on: arreteerimine, isoleerimine või kõrvaldamine?
​

​See on kontekst, mis võib selgitada, miks valis Zahhartšenko nimelt MH17 tragöödia kolmanda aastapäeva teatamiseks, et Ukraina on läbikukkunud riik ja selle asemele moodustab ta Malorossija.

Viimastel päevadel tegid ajakirjanikele ja kommentaatoritele palju nalja kaadrid Oliver Stone'i intervjuust Vladimir Putiniga, kus viimane kelgib Vene õhujõudude efektiivsusega, näidates vanu kaadreid ameeriklaste tegevusest Afganistanis. Selle ülimalt piinliku loo lükkasid Vene propagandistid kõigepealt ümber, Putini pressisekretär nimetas seda täielikuks jamaks. Hiljem aga oldi sunnitud tunnistama, et video oli tõepoolest vale, selle andis Putinile kaitseminister Šoigu. Siiski ei ole tegemist lihtsalt inimliku eksitusega, kuna pilt ei olnud lihtsalt vale vaid võltsitud: ingliskeelsed dialoogid olid eemaldatud ning peale oli loetud venekeelne tekst. Niigi piinliku olukorra muudab lausa farsiks asjaolu, et arvatavasti kasutati Ukraina lendurite dialoogi Venemaa toetatud separatistide vastu Ida-Ukrainas. Vastavat videomaterjali saab vaadata siit. 

Tegelikult on asi naljast kaugel. Saksamaa liidukantsler märkis juba mitu aastat tagasi, et Vladimir Putin elab oma väljamõeldud maailmas. Teisedki lääne liidrid on väljendanud mõtet, et Putin elab paralleelreaalsuses. Venemaa võimupüramiid on üles ehitatud nõnda, et kõik tähtsamad otsused teeb ainuisikuliselt president. Seda nimetati võimuvertikaali ülesehitamiseks ning võimu konsolideerimiseks. Vertikaal võttis aga sellise hüpertrofeeritud kuju, et nn Rahvusliider istub üksilduses teiba otsas. Tema lähikond armastab rääkida, et Putin töötab peaaegu, et ööpäevaringselt andmetega. Kuid need andmed on talle ette valmistanud salateenistused ja jõustruktuurid. Suures hirmus presidendi ees valmistavad nad ette sellised andmed, mis talle nende meelest sobivad. Nendest lähtudes teebki Putin oma otsused, mis ei ole tihtipeale adekvaatsed.

On täiesti selge, et Putini eesmärk ei olnud Oliver Stone'i ega intervjuu vaatajaid petta. Ta uskus seda, mida näitas ja ilmselt usub veel igasuguseid asju, mis on tema mõttemaailmaga kooskõlas. See mõttemaailm aga erineb tegelikust maailmast, milles me elame. Ja see ei ole naljakas, see on ohtlik. 

Londoni põlengus hukkunute arv tõusis juba 79 inimeseni, ja see ei pruugi olla lõplik. See on kohutav tragöödia ja emotsionaalsed tundepuhangud on mõistetavad. Kuid just sellistel juhtudel on eriti suur vajadus ka kainema pilgu järele. Pisarad ei ole veel kuivanud, kui hakkasid vihased meeleavaldused, mis nõuavad süüdlaste karistamist. Küll on see Briti valitsus, küll kapitalistlik kord jne.

Tegemist on ennekõike ebakompetentsusega, sellega, mille kohta öeldakse, et heade kavatsustega on sillutatud põrgutee. Antud juhul on see metafoor täpsem kui tavaliselt: inimesed hukkusid tulepõrgus. Siin jooksid kokku kolm faktorit: demograafiline, ökoloogiline ja munitsipaalne. Et vältida poliitilist ebakorrektsust, tõdeme, et selle maja elanikkond on paljurahvuseline, kusjuures sotsiaal- ja päästeteenistustele oli see maja hästi tuttav. Kuid sealsed elanikud pidasid seda oma koduks ning elasid oma kogukondlikku elu vastavalt enda traditsioonidele. Seda peeti oluliseks ja isegi praegu ei tule kõne allagi päästetud laiali jaotada: nad peavad jääma samasse piirkonda. Selles majas olid korduvalt tulekahjud, kuid kunagi varem ei olnud tulekahju korruse piiridest väljunud, enamasti piirdudes sama korruse trepikoja või isegi ainult korteriga. Mis siis nüüd teisiti oli? Aasta tagasi tehti majas fassaadiremont, eesmärgiga muuta maja keskkonnasõbralikumaks: vähendada elektrienergia kasutamist ja CO2 emissiooni. Iseenesest hea, kuid saatan peitub detailides. Hanke võitnud firma Harley Facades Ltd kasutas Ameerika firma Reynobondi fassaadiplaate, mis olid spetsiaalselt selleks otstarbeks tehtud. Kuid Reynobond teeb selliseid plaate kahte tüüpi: ühed on veidi odavamad, teised veidi kallimad. Osteti muidugi odavamad, mille kasutamine elumajades, aga samuti ka haiglates on USAs keelatud. Neid tohib kasutada vaid ärihoonetes, mille kõrgus ei ületa kahtteist meetrit. Põhjus on nimelt tuleohtlikkuses. Halb kokkuhoid viis katastroofini. Siin tekib aga küsimus: kui palju siis kokku hoiti? Praegu on välja arvutatud, et kallimate paneelide kasutamine oleks läinud lisaks maksma viis tuhat naela. On see palju või vähe? Kui arvestada, et fassaadi renoveerimine läks linnale maksma kaheksa miljonit kuussada tuhat naela, siis ei ole saavutatud kokkuhoid eriti muljetavaldav.

Kus teiste häda, seal püüavad räpased poliitikud alati kasu saada. Leiboristide juht Jeremy Corbyn inspireerib protestijaid, süüdistades kõiges kapitaliste ja nende ahnust. Tal on suurepärane plaan, kuidas probleem lahendada: tuleb rikaste majad eksproprieerida ja jagada põlenguohvrite vahel. Eriti suurt pahameelt tekitavad temas omanikud, kes ostsid kinnisvara investeeringuna, aga mitte elamiseks: sellal kui vaesed on jäetud lageda taeva alla, seisavad sama piirkonna rikkurite luksuseramud tühjana või peaaegu tühjana. On pandud imeks, miks ta ei taha paigutada neid sama piirkonna pooltühjadesse munitsipaalmajadesse või ühiselamutesse, kus kohti on küll ja küll. Kuid see ilmselt pole Corbyni agenda. Tuleb meelde, kuidas pärast Oktoobrirevolutsiooni jagati Peterburi ülikute eramud revolutsiooniliste proletaarlaste, sõdurite (eilsete talupoegade) ja madruste vahel. Ei taha siin kirjeldada, mis sellest luksusest vähem kui paari aastaga sai. Asja teine aspekt on see, et kannatanuid ei tohi mingil juhul majutada kusagile teistesse piirkondadesse. Nad on juba juurdunud ning moodustavad oma kogukondi, millest eraldamine oleks suur tragöödia.

Tähelepanu väärivad ka järgnevad arengud. Esiteks, osa põlengus kannatanuid saidki juba endale uue luksusliku elamise. Osa, kuid mitte kõik, ning need, kes ei saanud, ei ole õnnelikud. Teiseks, selgus, et veel terves reas munitsipaalpilvelõhkujates on kasutatud sama keskkonnasõbralikku, kuid tuleohtlikku viimistlusmaterjali, ning esmajärjekorras vajavad ümberasustamist kaheksasada perekonda.

Ootamatult esile tõusnud probleemil on mitu tahku. Kõige olulisem on see, et poliitikud oskavad pahatihti mõelda vaid ühe käigu ette: on probleem ja siin on sellele lahendus. Kuid see, et lahendus ise võib tekitada hulganisti probleeme, mis on algsest probleemist hullemad, selgub alles hiljem, kui tekivad tagajärjed -- ja nende kõrvaldamisel mõeldakse taas vaid üks käik ette. On vajadus elamispinna järele -- ehitame neile sotsiaalmajad. On vajadus keskkonnasõbralikkuse järele -- vahetame ebaökoloogilised, kuid tulekindlad paneelid keskkonnasõbralike vastu. On vaja raha kokku hoida -- hoiame kokku. See, et praegu tulekahju tagajärjel ümberasutamise programm maksab kordades, isegi suurusjärkudes rohkem kui odavate paneelidega saavutatud kokkuhoid -- no mis siis ikka. Selline on juba munitsipaalne elu.  

Ning teiseks: riik on halb omanik, ja seda ka kohaliku omavalitsuse näol. Selles veendumaks pole vaja kaugele minna: piisab, kui võrrelda Tallinna sotsiaalmaju ühistu hallatavate majadega, st majadega, kus elavad selle omanikud.
 
Eestiski on vasakerakondadel -- ja eriti väärib mainimist minister Palo -- munitsipaalmajade ehitamise kihk. Argumendile, et Eestis seisab niigi hulgaliselt tühju hooneid, millest osa on olnud pikka aega müügis ja millesse saaks vajaduse korral abivajajaid majutada, vastatakse, et nad seisavad tühjalt, kuna on koledad, tuleb ehitada häid ja ilusaid munitsipaalmaju.

​Selline laristamine ei ole kaugeltki süütu. Tegemist ei ole üksnes murega vaeste elutingimuste parandamise pärast, vaid olulise sotsiaalpoliitilise projektiga. Pärast taasiseseisvumist peeti Eestis vajalikuks tekitada võimalikult laiapõhiline omanike kiht. Riikliku iseseisvuse ja selle stabiilsuse kandjaks on keskklass, st omanikud, inimesed, kellel peale ideaalide on midagi ka reaalselt kaotada. Iseseisev riik vajab iseseisvaid kodanike. Seevastu Eesti vasakjõududel on teine agenda: tekitada võimalikult suur inimmass, mis oleks sõltuvuses toetustest ja sotsiaalelamutest, teisisõnu, kasvatada vasakparteide valijaskonda. Tegelikult on see aga lõks, mis takistab inimeste iseseisvumist.

Tõeline hoolitsemine ja jätkusuutlik lahendus oleks hüljatud majade kordategemine ja nende soodsatel tingimustel abivajajatele (ma pean siin silmas ennekõike noori peresid) erastamine. 
Tühjade hoonete kasutuselevõtt aitaks ka tondilosside probleemi lahendamisele kaasa.

Viimastel nädalatel on juhtunud nii palju asju, millest peaks kirjutama, aga lihtsalt ei jõua. Pealegi on need suures enamuses minu jaoks liiga frustreerivad. Kirjutan vahelduseks hoopis spordist.

Olen teenekas tugitoolisportlane, kuid viimasel ajal ei jõua enam jälgida kogu suurt pilti, keskendun vaid nendele aladele, kus eestlastel on head tulemused. Loomulikult jään lisaks truuks jalgpallile ja tennisele ning olen olnud tunnistajaks mõlema spordiala fantastilisele arengule. Mõlemad on mulle aastate jooksul pakkunud palju rõõmu ja kustumatuid elamusi. Ka möödunud nädalal. Alustan jalgpallist.

Meistrite Liiga finaalmäng Madridi Reali ja Torino Juventuse vahel oli suurepärane vähemalt esimese kahe kolmandiku ulatuses. Kuna mõlemad meeskonnad on mulle väga sümpaatsed, ei pidanud ma pooli valima, vaid sain lihtsalt mängu nautida (siiski kergelt kaldus minu poolehoid Vana Sinjoora poole ja seda ennekõike Gianluigi Buffoni pärast). Selles matšis oli kõike: kiirust, tehnikat, ootamatuid taktikalisi käike, kirge ja draamat.

​Paraku aga kuulus ka sellesse matši jalgpalli peaaegu et kohustuslik element: kohtuniku viga. Tuleb kohe öelda, et pean sakslast Felix Brychi suurepäraseks kohtunikuks, kuid saatusliku vea tegi ta ikkagi. Seisus 1:1 sai Juve õiguse ohtlikuks karistuslöögiks ning argentiinlane Paulo Dybala, kes on karistuslöökide spets, saatis palli väravavahi poolt vaadates vasakusse ülanurka. Paraku aga pall sinna ei lennanud, kuna see lendas vastu Cristiano Ronaldo kätt. Kahjuks ei õnnestu mul leida sellest episoodist veenvat pilti, kuid seda saab näha matši videolt 33.-34. minutil.
​

Toodud pilt on tehtud sekundi murdosa enne seda, kui pall tabab Ronaldo lahtist vasakut kätt. Sel hetkel, kui pall kätt tabab, on aga käsi veelgi rohkem lahti ja kõrgemal. Sellises situatsioonis on kohtunikul kolm võimalust: esiteks, kui ta otsustab, et see oli "viimase lootuse käsi", peaks järgnema punane kaart ja penalti. Juhul kui ta otsustab, et see käsi oli juhuslik (nagu minagi arvan), peaks järgnema penalti ja kollane kaart. Ning juhul kui ta otsustab, et ta ei näinud midagi, ei järgne midagi. Kohtunik otsustas kolmanda võimaluse kasuks. Muuseas, pildilt on selgelt näha, et Toni Kroos hoiab käsi just nii, nagu karistuslöögi ajal peab neid hoidma, Ronaldol on nad aga ohtlikult laiali. Igal juhul, kui seisul 1:1 oleks Juve kasuks määratud penalti, oleks see mäng võinud kulgeda ja lõppeda hoopis teisiti. Sellegipoolest arvan ma, et Real oli parem ja võitis teenitult.

​Lõpetuseks paar sõna selle kohta, mis minu meelest ei ole üldse tähtis. Eesti asjatundjad sotsiaalmeedias, aga ka ajakirjanike hulgast arutavad pikalt Sergio Ramose "teesklemise" üle (igaks juhuks rõhutan, et tegemist ei olnud sukeldumisega). Muidugi, teatud näitlemise moment oli seal olemas, kuid tahaks näha, mis nägu ja häält teeksid Ramose kriitikud, kui neile putsadega jõuliselt varba peale astutaks. Mingit põhjust kaardiks ma siin ei näe, küll aga näen näitlemises probleemi, mida UEFA distsiplinaarkomitee peaks lähiajal käsitlema.
​

​Kuid möödunud nädala suurima rõõmu valmistas mulle Anett Kontaveit. Mängus Muguruzaga demonstreeris ta parimat tennist, mida ma siiamaani olen Eesti naistennisistidel näinud. Minu meelest oli tema esitus isegi parem kui hiljutisel võidumatšil maailma esireketi Angelique Kerberi üle. Kerber on viimasel ajal halvas vormis ja tema kaotus Roland Garros' esimeses ringis paraku tõendab seda.

​Pooleteist seti jooksul mängis Anett oma kuulsa vastase üle. Esimese seti lõpus tundus, et Muguruza suutis mängu murda enda kasuks, kuid Kontaveit omakorda pani võimsust juurde ja võitis. Kuid teise seti keskel, kui Muguruza veelkord võimendas oma mängu, ei saanud Kontaveit enam talle vastu. Sellegipoolest oli see suurepärane matš mõlemalt tennisistilt. Muguruza näitas, et ta ei ole asjata maailma neljas reket, kui aga Kontaveit jätkab oma arengut samas tempos, näeme me ka teda varsti maailma esikümnes.

Ametlikud tulemused pole veel avaldatud, aga on selge, et Emmanuel Macron sai ca kaks kolmandikku häältest. Seega sai Prantsusmaa ajaloo noorima presidendi, kellel kuni nende valimisteni puudus valimistel osalemise kogemus. Tema erakondki sai moodustatud just nende presidendivalimiste tarbeks. Selles kontekstis võib Front Nationali pidada vanaks lugupeetud erakonnaks. Mõned poliitvaatlejad on võrrelnud Le Peni Trumpiga ja Macroni Clintoniga. Ei saa öelda, et need võrdlused on täiesti meelevaldsed, kuid võiks tuua ka vastupidise võrdluse: ühelt poolt veteranist naispoliitik, teiselt poolt kogemusteta esiletrügija. Le Pen polnud ainus, kes õppis Trumpi edust -- seda tegi ka Macron, ja tundub, et Macron oli parem õpilane.

Peatuksingi kahel Macroniga seotud aspektil: Macron kui briljantne õpilane ja Macron kui vandenõuteoreetikute unistus.

39-aastane Macron paistab kõigepealt silma sellega, et on mees, kes pealtnäha kerge vaevaga viib täide kõik oma unistused. Ta oli suurepärane ja isepäine õpilane juba keskkoolis. Ta on pärit ateistlikust perekonnast, kuid 12-aastaselt laskis end ristida ja liitus katoliku kirikuga. Veel suurema ehmatuse said ta lähedased, kui ta 15-aastaselt armus oma 39-aastasesse draamaõpetajasse. Õpilased armuvad nii mõnigi kord oma õpetajatesse, kuid Macron viis oma armastuse loogilise lõpuni: Brigitte Trogneux lahutas tema pärast oma abielu ja 2007. aastal nad abiellusid; Macron sai oma tahtmise.

Pariisi Nanterre'i Ülikoolis õppis ta hiilgavate tulemustega filosoofiat ja pärast lõpetamist sai ta unelmate töökoha: temast sai prantsuse filosoofiaklassiku Paul Ricœuri assistent ning aastatel 1999-2001 toimetas ta Ricœuri hilisemat loomingut.

See oli oluline vaheetapp tema arengus: kuna tal oli alati filosoofias huvi ennekõike poliitiliste probleemide vastu ning seda huvi toetas ka Ricœur, astus ta ENAsse (École nationale d'administration). ENA ei ole Prantsusmaa tunnustatuim ülikool, kui arvesse võtta selle akadeemilist taset, kuid poliitilise ja administratiivse karjääri jaoks on ta konkurentsitult parim. ENA lõpetanuid kutsutakse pilavalt, kuid samas aupaklikult enarkideks (énarques): need on tippbürokraadid ja tulevased tipp-poliitikud. Ka ENA lõpetas Macron hiilgavalt, kuid tegi oma karjääris järjekordse pöörde, minemata tööle riiklikesse struktuuridesse, mis on ENA lõpetajatele ette nähtud, vaid hakkas hoopis investeerimispankuriks. Panga nimi on enam kui kõlav: Rothschild & Cie Banque. Siiski peab mainima, et Rothschildi perekonna 19. sajandil soetatud tohutu varandusega pole sel pangal muud pistmist peale nime: Rothschildite panga Prantsusmaal natsionaliseeris François Mitterrand'i sotsialistlik valitsus. Kolm aastat hiljem lõid kolm selle perekonna esindajat panga tühjalt kohalt. Kas asi oli perekonnanime võlus või meeste erakordsetes oskustes, kuid praegu on nende pank üks suuremaid investeerimispanku Prantsusmaal. Ja just selles pangas tegi Macron lühiajalise, kuid märkimisväärse karjääri. Sealt tuli ta komeedina sotsialistlikusse valitsusse, olles algul nõunik ja hiljem minister. Tema kuulumine sotsialistlikku parteisse tekitas nii mõneski hämmeldust ja tema parempoolse poliitika vastu protesteeris nii tänav kui tema enda erakonna vasaktiib.

Kui Macron erakonnast välja astus, oli ta ametlikult mittekeegi, kuid jällegi komeedina Prantsuse poliitikasse sööstes sai temast juhtiv presidendikandidaat ja mis veelgi tähtsam, tema aasta eest ad hoc loodud erakond En Marche! on saanud oluliseks poliitiliseks jõuks, mis paiskab segamini prantsuse traditsioonilise vasak-parem maastiku.

Macroni isiku ja karjääri on luubi alla võtnud erinevad vandenõuteoreetikud ning tõepoolest, vähesed lääne poliitikategelased annavad selleks nii palju ainest. Vähe sellest, et ta oli Rothschildite (Rothschildite!) pankur, osales ta 2014. aastal Bilderbergi (Bilderbergi!) koosolekul Kopenhaagenis. Täieliku pildi jaoks puuduvad vaid seos vabamüürlastega ja juudi soost esivanemad, kuid alternatiivtõeotsijad töötavad praegu pingsalt ka nende jälgede avastamiseks. Kuid isegi võib-olla olulisem kui need detailid on Macroni karjääri üldine pilt: milline jõud viib ja abistab seda inimest tavalisest keskklassi perekonnast võimuolümpose tippu.

Mida tähendab Macroni võit Euroopa poliitikale, on pikem jutt. Pean aga tunnistama, et hoidsin talle pöialt juba esimeses voorus, kus ta oli ainus kandidaat, kes ei olnud mitte kuidagi seotud Putiniga, kes polnud kunagi olnud seotud trotskismiga (nagu enamik prantslaste vasakpoolseid ja rohelisi) ja kellel polnud (teadaolevalt) korruptiivset minevikku. Need on ka põhjused, miks olin tema poolt ka teises voorus: ülalmainitud komplektist puudub Marine Le Pen'il vaid trotskistlik minevik. Samas ei saa ma ennast kuidagi pidada Macroni mõttekaaslaseks ja kõige suurem erinevus seisneb visioonides EL tulevikule. Macron on veendunud föderalist ja tsentraliseerimise pooldaja, mina aga olen föderalismi vastane ja arvan, et tugev Euroopa ja tugev Euroopa Liit on erinevate, k.a rahvusriikide konföderatsioon. Aga igal juhul Prantsusmaa osatähtsus hakkab nüüd Euroopa asjades oluliselt kasvama ja seda eriti pärast Brexitit.