Kahetsusväärne lugu TalTechi grandirahade väärkasutusega on tegelikult jäämäe tipp. Ma ei hakka siin kedagi õigustama: see, et teised teevad ka, ei vabanda seda välja. Probleemi tuum on aga Eesti teaduse krooniline alarahastamine või õigemini, kahvel meie ambitsioonide ja rahaliste võimaluste vahel. Me tahame olla edumeelne, haritud ja innovatiivne ühiskond, aga unustame ära, et need väärtused ei tule taevast või, kasutades ühe ministri sõnavõttu, ei kasva puu otsas.

Eesti teadusarengu kontseptsioon on projekti- ja grandikeskne (ka nn baasfinantseerimine on tegelikult varjatult projektipõhine). Kui tekib uus perspektiivne teema, pannakse kokku uus innovatiivne teadlaste grupp, kes saab (või ei saa) sellega tegelemiseks grandi. See on hea, kuid see ei saa olla teaduse jätkusuutliku arengu põhivahendite allikaks. Ka kõige innovatiivsemad projektid on tavaliselt seotud teadus- ja haridusinstitutsioonidega, mille raames neid teostatakse ja mis tagavad tööks vajaliku keskkonna. Ja mis siin salata, ka õppe- või teadusasutuse prestiiž ei ole siin vähetähtis faktor. Samal ajal peab struktuuriüksuse juht aga otsima vahendeid, et üleval pidada ka neid teadlasi (kes võivad olla väga mainekad ja asutuse jaoks vajalikud), kes sellel aastal granti ei saanud. Siin on väga kerge astuda libedale teele ja kasutada selleks mitteotstarbeliselt teiste grantide vahendeid. Igaks juhuks ütlen veel kord, et ei taha siin kedagi õigustada ning selline praktika on minu meelest väär.

Enne valimisi lubasid hiljem koalitsiooni moodustanud erakonnad tõsta teadusrahastust (Keskerakond ja Isamaa 1%ni SKT-st, EKRE koguni 2%ni). Pärast valimisi aga selgus äkki, et Eesti rahaline olukord ei ole nii roosiline kui valimislubaduste andmise ajal, ning otsustati, et vähemalt sellel aastal jääb teadusrahastus tõstmata: see jääb 0.79% juurde. Pean tunnistama, et mul on väga raske sellest loogikast aru saada. Protsendinumber ei sõltu absoluutarvudest. Ükskõik kui palju või vähe on raha laekunud ja ükskõik mis allikast (kas või rahapuu otsast), on seda ikka 100%. Väike teadusrahastuse kasv näitaks aga ühiskonna orientatsiooni – kas stagneerumisele või edule.
​
Toon nüüd orienteerumiseks mõned näiteks võrdluseks. Kõige suurem SKT protsent teadusele on Iisraelil ja Lõuna-Koreal, mõlemal üle 4%. (NB! Mõlema riigi julgeolekuolukord on selline, et nad peavad pöörama suurt tähelepanu riigikaitsele. Sellegipoolest on mõlemas ühiskonnas konsensus, et tegeleda tuleb mitte üksnes tänase päeva kindlustamisega, vaid ka homse päeva eduga.)

​Edasi tuleb grupp riike, mis kulutavad teadusarengule 3 kuni 3,5% SKT-st: Šveits, Rootsi, Taiwan (millel on samuti suured kaitsekulutused), Taani, Jaapan, Austria, Saksamaa. Minu meelest peaks just nende riikide hulka kuuluma ka Eesti. Seejärel tulevad riigid, kes kulutavad 2-3% SKT-st: USA, Soome, Prantsusmaa, Hiina, Austraalia, Belgia, Madalmaad, Singapur.

Eesti aga oma 0.79 protsendiga kuulub nende riikide hulka, mis kulutavad 0,5-1%: Türgi (0,88%), Leedu (0,88%), Marocco (0,73%), Serbia (0,71%), Valgevene (0,67%). Isegi Venemaa oma 1,1%ga pöörab meist olulisemalt rohkem teadusele tähelepanu.

Minu arvates on pidulikult lubatud 1% miinimum, millest ei tohi taganeda. Kuid perspektiivis peaks olema järjepidev ja iga-aastane tõus kas või kümnendiku protsendi võrra, kuni jõuame nende riikide hulka, kuhu me tahaksime ja kuhu oleks meil loogiline kuuluda.
​

Postituse pealkiri ei ole üksnes provokatiivne, vaid otseselt vale. Tahan sellega näidata, kuidas töötab suur osa eesti ajakirjanikke, kelle eesmärk pole tõde, vaid kõmu. Pealkiri ongi mõeldud kõrvakiiluna neile.

Poleks veel hiljuti arvanud, et olen sunnitud sõna võtma Eesti presidendi – kusjuures korraga nii institutsiooni kui inimese – kaitseks. Eriti paradoksaalseks aga selle teema käsitlusel teevad minu jaoks kaks asjaolu. Esiteks on minu sõnavõttu ajendiks Mikk Salu artikkel. Mikk Salu on minu hinnangul üks parimaid kirjutavaid eesti ajakirjanikke, veelgi enam – üks väheseid, kes seda ametinimetust väärib. Seda häirivam oli minu jaoks tema kriitika presidendi aadressil. Teiseks, olles resoluutselt vastu presidendi suukorvistamise katsetele, ei taha ma nõustuda ka mõne Kersti Kaljulaidi EKRE-vastase ütlusega.

Alustaksingi viimasest. Osa Eesti ühiskonnast ja poliitilisest eliidist on arvamusel, et EKRE on Eesti suurim probleem: see erakond tuleks võimalikult kiiresti võimult kõrvaldada ja seejärel hoida alatiseks võimust nii kaugel kui saab. Minu meelest oleks see ebaõiglane EKRE valijate ja toetajate suhtes, kes siiski moodustavad Eesti ühiskonnas märkimisväärse vähemuse. 

Vahemärkus. Eesti ühiskonnale paraku tüüpiline paradoks: EKRE kujutab endast märkimisväärset, kuid ikkagi vähemust; EKRE lepitamatud vaenlased on aga need, kes sõnades võitlevad vähemuste õiguste eest, süüdistades seda konkreetset vähemust selles, et tema dikteerib agressiivselt oma arusaamu ja seisukohti ülejäänud ühiskonnale. See süüdistus on iseenesest suurel määral õigustatud, aga sama üritavad teha ka nii mõnegi teise vähemuse esindajad. 

Nüüd aga Mikk Salu artiklist. Salu teeb sama vea, mille teeb ka suur osa presidenti halvustavaid kommentaatoreid sotsiaalmeedias: ta loetleb Põhiseaduses fikseeritud presidendi funktsioone ja leiab, et midagi muud president teha ei tohikski. Mikk Salu on vastutustundlik autor ja mulle imponeerib tema põhjalikkus. Erinevalt mainitud kommentaatoritest ei piirdu ta üksnes Põhiseaduse tekstiga, vaid kasutab ka kommenteeritud väljaannet ja Riigikohtu lahendeid. Sellele vaatamata satub ta oma Põhiseaduse tõlgendusega rappa. Tsiteerin:

Eesti põhiseadusliku korra järgi toimetavad valitsus ja parlament maailmas „kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja me võime ise lubatut-keelatud muuta“, kuid president tegutseb märksa kitsamas raamistikus „kõik, mis pole lubatud, on keelatud“. 

Eesti põhiseadus nii karmi piiranguid presidendile ei sea. Ei hakka siin demagoogitsema teemadel, kas presidendil on õigus süüa või magada, oluline on see, et keegi ei saa ka presidendilt ära võtta õigust „vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil“ (Põhiseadus, § 45).

Samuti on minu meelest eksitav arvamus, et Kersti Kaljulaid loob oma sõna ja tegevusega ohtliku pretsedendi tuleviku presidentide tarvis. Mikk Salu:

Kuidas näiteks meeldiks, kui peaminister oleks Kaja Kallas ja presidendiks keegi Mart Helme taoline? President Helme passiks üle peaminister Kallase õla, kutsuks teda vaibale (nagu praegu kirjeldatakse Ratase-Kaljulaidi suhet), õpetaks peaministrit, millised on head ja millised halvad ministrid, teataks, milliseid riigiametite juhte president usaldab ja milliseid mitte?

Ma ei tea, kuidas oleks üks või teine talitanud kirjeldatud hüpoteetilises olukorras, kuid kahes asjas olen ma kindel. Esiteks, iga Eesti presidendil on oma stiil, Rüütel ei sarnanenud Meriga, Ilves ei sarnanenud Rüütliga; ka Kaljulaidil on oma selgesti äratuntav stiil. Teiseks, kui ükskord saab Eesti presidendiks Mart Helme, siis ei hakka ta oma tegevuses orienteeruma sellele, mida endale lubas või ei lubanud Kersti Kaljulaid.

Mis aga puudutab Mikk Salu (ja ka mind) ärritanud pealkirju stiilis „Kaljulaid kutsus Ratase vaibale“, siis nende eest peaks ta tänama mitte presidenti, vaid oma kolleege. Mitte ükski põhiseaduse säte ei takista presidenti kutsumast konsultatsioonile ükskõik millise poliitiku ega ministri. (Ise olen käinud erinevate Riigikogu komisjonide koosseisus nii Arnold Rüütli kui Toomas Henrik Ilvese ja Kersti Kaljulaidi juures ja ei tunne, et „käisin vaibal“.) Eestile on kombeks üks peaminister korraga ja häbiväärne vahejuhtum ühe agara ministriga näitas selgelt, kes on meil praegu valitsuse juht.

 PS. 01.09.19. Kahjuks lubasin selles kirjutises endale väite, mis võib mõjuda eesti ajakirjanike solvamisena. Pean silmas lauset: "Tahan sellega näidata, kuidas töötab suur osa eesti ajakirjanikke, kelle eesmärk pole tõde, vaid kõmu." Igaks juhuks seletan, et ei tahtnud öelda, et enamikule eesti ajakirjanikule on kõmu tõest tähtsam, vaid et sellised võtted on omased enamikule kõmuajakirjanikkele, vaid nendele oligi mu torge mõeldud. Kuid isegi see pole mulle praegu oluline. Vastuvõetamatu on see, et tahtsin teha solvava märkuse ja tegingi seda. Mul on häbi ja ma palun vabandust.

Homme on Eesti taasiseseisvumispäev ning sel puhul on sobilik teha väike tagasivaade. Eesti taasiseseisvumine oli imeline ja seda mitmes mõttes korraga. Esimene ja kõige olulisem on iseseisvuse saavutamine nii ilusal ja vägivallatul moel. Peaaegu sama tähtis on aga, kuidas see protsess tõi Eesti rahvas välja tema kõige ilusamad ja aatelisemad jooned. Sellist ühtekuuluvustunnet, mis kulmineerus ehk Balti keti ajal, ei ole Eesti ajaloos vist kunagi olnud (jätame siin Vabadussõja kõrvale, sõjaolukord on midagi muud). Ning seda ühtekuuluvuse ja heatahtlikkuse tunnet tuleb meeles pidada ja hoida. 

​Ka Eesti edaspidine areng oli üle ootuste kiire ja positiivne. Lennart Meri ütles: "Eestil on kiire." Nõutu reporter küsis, kuhu. Ning president vastas: "Euroopasse." Ja meie võidukäik Euroopasse oli samuti edukas ja hoogne. Mäletan iseseisvuslaste diskussioone veel 1989. aastal: täielik iseseisvus küll, aga kas siis Ungari moodi rahvademokraatlik vabariik või hoopis Soome moodi neutraalne riik, nagu pakkusid siis kõige julgemad. Euroopa Liidust ja NATOst võis vaid vaikselt unistada. Eesti edulugu rajanes sellel, et erinevalt paljudest postkommunistlikest riikidest, rääkimata siis endistest liiduvabariikidest, valis Eesti kindla parempoolse kursi nii majanduses kui sotsiaalses sfääris. Ning siin tuleb tänada nii Isamaad kui ka Reformierakonda. Just viimase juhitud valitsused viisid meid kindlalt Euroopasse. 

Euroopas Liidus pole me siiamaani olnud mingi murelaps, vaid edumeelne, moodne ja tehnoloogiliselt kiiresti arenev ühiskond ja riik. Olime isegi mitmele vanale olijale eeskujuks. Selline klantspilt ei olnud vale, vaid siiski n-ö kõvasti retušeeritud. On hoiatatud kahekiiruselise Euroopa ohu eest, meil aga tekkis kahekiiruseline Eesti. Räägitud on esimesest ja teisest Eestist ning nendevahelisest väärtuste ja arusaamade lõhest. Huvitav on märkida, et just vasakpoolsemad jõud ja arvamusliidrid pretendeerisid "teise Eesti" huvide esindamise ja eestkõneleja rollile. Kuid siiamaani pole "teist Eestit" tegelikult suutnud ükski poliitiline jõud esindada ning EKRE hakkas edukalt seda osa täitma. Omamoodi paradoks, kuid sugugi mitte üllatus seisneb selles, et ennast vasakväärtuste kandjaks pidav seltskond sattus nüüd äkki paanikasse ja püüab peaaegu et vahendeid valimata EKREt ühiskondlikult ja poliitiliselt maastikult välja tõrjuda. Mõistliku erandina võiks siin välja tuua  Eesti Ametiühingute Keskliidu esimehe ja pikaajalise sotsi Peep Petersoni arvamuse (vrd ka siin): opositsioonis on EKRE demokraatiale ohtlikum kui valitsuses.

​Mitte eriti palju aega tagasi nägi Rein Raud Eesti põhilise probleemina valitsevat eliiti ja riiki juhtivaid teflonmehi, moraalseid värdjaid, kes on kaaperdanud võimu. Nüüd aga pidi seesama tefloneliit tegema ruumi teistsugustele jõududele ja Reformierakonda, neoliberaale, padukapitaliste jne materdanud intellektuaalne eliit ei tundu olevat eriti õnnelik. Viimasel ajal on saanud moeks korrutada, et ka sõnad on teod (silmas peetakse ekrelaste vastikuid väljaütlemisi). Aga teod on ka vastaspoole sõnad, ehkki intellektuaalid (nii parem- kui vasakpoolsed) ei armasta reflekteerida oma sõnade tagajärgede üle. 

Nii mõnelegi politoloogile ja intellektuaalile mõjus EKRE kiire tõus ebameeldiva üllatusena. Nii imestas üks mu hea tuttav: müstika, kust nad kõik äkki välja ronisid? Tegelikult aga mingit müstikat pole. Kui me võrdleme viimaste Riigikogu valimiste tulemusi eelmistega, on selgelt näha, kust on EKRE hääled tulnud. Kui pidada meeles, et kokku on hääletanuid 100%, siis näeme, et Reformierakond, Keskerakond ja Isamaa on jäänud enam-vähem samadesse piiridesse (Reformierakond veidi tõusis, Keskerakond ja Isamaa pisut langesid). Ma tean, kuhu läks suurem osa Isamaa kadumaläinud hääli -- Reformierakonnale (Marko Mihkelson jt), Eesti 200-le (Margus Tsahkna jt) ning väike osa ka EKREle. Kuid endised isamaalased moodustavad alla 1% EKRE häältesaagist. Põhisaak tuli endistelt Vabaerakonna ja sotside valijatelt.

​Viimane seik võib-olla üllatab mõnd arvamusliidrit, kuid ei tohiks üllatada sotsiolooge: tegemist on põhimõtteliselt sama sihtrühmaga, need, kes tunnevad, et nad on ilma jäänud ühiskonna hüvedest ja nõuavad oma õigusi (nii, nagu nad neid mõistavad). EKRE häältesaak on suurel määral seotud nn protestihäältega ning näitab teatud poliitilist latentsust ühiskonnas. Mäletame Jüri Toomepuu rekordilist häältesaaki, mis tõi Eesti Kodaniku komeedina Riigikokku. Kuid komeedina ta sealt ka langes. Mäletame uuemast ajast Indrek Tarandi fenomenaalset tulemust Europarlamendi valimistel. Ka need olid protestihääled. Protestihäältega on aga see paha lugu, et nad ei ole püsivad. Ja piltlikult öeldes kostitas seesama seltskond, kes tõi mäekõrguse tulemusega Indrek Tarandi Europarlamenti, teda mõned aastad hiljem hoopis jalahoopidega. Kõige viimane näide pole aga seotud EKREga, vaid hoopis Marina Kaljurannaga, kes sai Europarlamendi valimistel suurepärase tulemuse, kusjuures olulisel määral tänu nendele ringkondadele, kus alles hiljuti võidutses Riigikogu valimistel EKRE. Ajakirjanduses kommenteeriti koguni nõutult, et EKRE piirkonnad värvusid roosaks. Tegelikult ei oleks ma nii optimistlik. Kahtlen väga selles, et Marina Kaljurand sai oma hääled sotsiaaldemokraatliku platvormi või feministlike vaadete pärast. Hääletati hea inimese poolt, kellele sai hiljuti osaks ülekohus (rahva seas oli ta populaarseim presidendikandidaat, kuid "Riigikogu tagatubades tehti talle ära").

Nüüd siis EKRE kasulikkusest valitsuses. 
1. Märkimisväärne osa ühiskonnast on nüüd riigivõimu juures esindatud, kanaliseerides omal moel destruktiivseid protsesse ühiskonnas. Nende väljatõrjumine ei oleks ühiskonna huvides, eriti kui ettekäändeks on põhjused, mis EKRE valijaskonnale tunduksid otsitutena.
2. Joovastav klantspilt Eesti ühiskonnast nõuab kainestavaid korrektiive. Valus, aga vajalik.
3. Leevenenud on pinged eestlaste ja venelaste vahel. 
Viimane punkt vajab lühikommentaari. Põhjus ei pruugi iseenesest ilus olla, kuna probleemid pole lahendatud, vaid uute pingetega tagaplaanile surutud. Kui enne käis sotsiaalmeedias sõda eestlaste ja venelaste vahel, siis nüüd on rindejoon EKRE pooldajate ja vastaste vahel, kusjuures venelaste hulgas võib EKRE pooldajate hulk potentsiaalselt suureneda isegi rohkem kui eestlaste hulgas, kelle lagi on enam-vähem saavutatud. 
4. Ning viimaseks üks ühiskonna seisukohalt ebaoluline, kuid isiklik põhjus. Varem süüdistati mind selles, et kuulun fašistlikku erakonda, nüüd aga vaid selles, et lubasin fašistliku erakonna võimule. Ikkagi parem. 

EKREt on palju kritiseeritud ja pean tunnistama, et suur osa kriitikast on õigustatud, ehkki tihti on süüdistused tendentslikud ning liiga emotsionaalsed ja liialdatud. Ma ei hakka siinkohal neid süüdistusi ja etteheiteid kordama, lisan vaid paar omapoolset, mis on mulle endalegi mõneti üllatuseks.

​1. Olin valmis selleks, et EKRE puhul on tegemist ka Riigikogus mitte just kõige viisakama seltskonnaga, kuid mida ma ei oodanud, on see, et nad osutusid riigi juhtimisel nii saamatuks. Ei pea siin silmas sugugi kõiki ministreid, näiteks maaeluminister Mart Järvik talitab vanas Rahvaliidu stiilis ja talle pole vist midagi (peale sellesama stiili) ette heita. Keskkonnaminister Rene Kokk väärib pigem kiidusõnu. Kuid Kert Kingo kohta ei oska ma paraku küll ühtegi head sõna öelda ning pean siin silmas mitte isikut, vaid tema kompetentsi, tegevust ja tegematajätmisi. Ka perekond Helmede tegevus sellel nädalavahetusel seab suure küsimärgi alla mitte üksnes nende aated, vaid ka nende pädevuse ja võimekuse: püüdsid alla neelata tükki, mis mitte üksnes ei mahu suhu, vaid ka ei lase ennast hammustada. 
2. Helmede tegevuses -- ja mitte ainult sellel nädalavahetusel -- on veel üks murettekkitav tendents: nad kipuvad segamini ajama riigiasjad isiklikega. Vaheri-vastases tegutsemises oli raske näha midagi peale isikliku vendeta.

Samas saadab see viimane episood ka selgelt positiivse signaali: Eesti demokraatlikud ja õigusriiklikud alused on nii tugevad, et isegi mitme ministri õõnestav tegevus ei sea neid kahtluse alla. Igatahes paanikaks pole põhjust.

Soovin kõigile eestlastele -- sõltumatult nende vaadetest, religioonist, east, genderist, seksuaalsest identiteedist ja nahavärvist -- head taasiseseisvumispäeva. Meil kõigil on õnn elada väga heas riigis. Hoidkem seda!

Marju kohta on viimase kahe päeva jooksul kirjutatud palju head. Ühinedes kõikide nende sõnadega tahan lisada vaid ühte: ta oli võitleja, väsimatu võitleja humanitaarse hariduse ja selle väärtuste eest. See võtlus viis meid Vaba Akadeemia asutamiseni. Akadeemia asutamise päeval kirjutas Marju:
„Täna on tõesti kõige pidulikum päev ja otse õnnelikuks teeb, et see hullumeelne ettevõtmine saab ametliku alguse." (Edasi lugemiseks vajuta siia; meie vestlusring aga on siin.)

Kommenteerides minu seisukohta ja selle põhjendusi Mart Helme umbusaldamise vastu hääletamisel kirjutab hea sõber ja vana oponent Rein Raud, et kuigi ta üldiselt aktsepteerib minu mõttekäikude loogikat, ei nõustu ta sellegipoolest "nende lõpptulemusega, mille kohaselt Mart Helme umbusaldamise vastu hääletamine ei tähenda Mart Helme käitumise toetamist". Siin on tegemist selge arusaamatusega, mis tuleneb arvatavasti sellest, et Rein luges mitte minu originaalteksti, vaid selle republikatsiooni, mille pealkiri oli muudetud: "Mihhail Lotman: kuidas ma võisin toetada Mart Helmet?", samas kogu minu teksti iva oli nimelt selles, et ma ei toetanud Mart Helmet; seda püüdsingi lahti seletada.

Kuna minu sõnum jäi nii mõnelegi segaseks (ilmselt minu enda viga), siis olen sunnitud väljenduma eksplitsiitselt. Raua meelest minu käitumine umbusaldamise ajal "kehtib ainult siis, kui selle pooldaja ise arvab, et teisi süüdistav sotsiopaat on tegelikult ka sobiv siseministri ametikohale". Siin on tegemist vähemalt kahe arusaamatusega, neist teine asub loogika ja esimene terminoloogia valdkonnas.

1. Ma ei nimetanud Mart Helmet sotsiopaadiks.
2. Minu formuleeringust ei tohiks (vähemalt normaalse kõnekommunikatsiooni strateegiaid kasutades) tuletada, et ma arvan, et Mart Helme on sotsiopaat.
3. Ma ei arva, et Mart Helme on sotsiopaat.
4. Isegi kui ma arvaksin, et Mart Helme on sotsiopaat, poleks mul õigust seda väljendada, eriti mitte Riigikogu mikrofoni ees.
Kommentaar: minu sõnumi tähelepanelik lugeja märkas kindlasti, et iseloomustades hüpoteetilist isikut kasutasin väljendit 'emotsionaalselt ülesköetud'. 'Emotsionaalne ülesköetus' ja 'sotsiopaatia' on mõisted, mis ei käi kokku. Samas ei tahtnud ma sellega öelda, et Mart Helme on hüsteerik.

Muide, Mart Helme ise sai suurepäraselt minu mürgisest küsimusest aru ja tema vastus oli adekvaatne: selline esinemisviis on tema poliitiline stiil. Stiil, mis on sihilikult ja teadlikult valitud ning arendatud.

On see stiil hea? Minu silmis on see tülgastav, aga sõna 'hea' ei ole nii lihtne. Tavaliselt mõistetakse seda kui ühekohalist predikaati ('X on hea' umbes nagu 'X on kiilas'), kuid reaalses keelepruugis võib 'hea' olla nii ühe- kui kahekohaline predikaat, kusjuures enamasti on tegemist nimelt varjatud kahekohalisusega. Nt 'ilm on hea' on hea suvitaja seisukohalt, kuid võib olla katastroofiline talupojale. Niisiis, nii mõnigi kord peame küsima: hea kellele? Tagasi Mart Helme ja tema stiili juurde. Minu meelest see stiil ei ole hea, aga kuna see tõi ja jätkuvalt toob talle populaarsust, siis arvatavasti Helme enda ja tema pooldajate silmis on see stiil nimelt hea, mida ta ka oma vastuses mulle väljendas. Tegelik probleem pole aga sugugi Helme stiil, vaid on palju sügavamal.

Lubage siinkohal tsiteerida EKRE väärikat liiget Ingrid Rüütlit, kes kommenteerides Mart Helme rassistlikku siunamist märkis, et probleem pole niivõrd Helmes endas kui selles, mida ta tahab sellega saavutada: "Muretsen pigem selle pärast, milline on vaimne tase EKRE valijatel, keda selliste naljadega valijaks meelitatakse." Ning nagu selgus, see mure ei ole alusetu. Küsimus ei ole minu meelest Mart Helmes ja tema stiilis, vaid selles, et märkimisväärse kodanikkonna silmis on selline stiil hea ja nõutud. Pikkadel okupatsiooniaastatel teadsime, et eestlus tähendab muuseas haritust ja euroopalikku viisakust ja just sellist vanakooli eestlust tahab esindada minu erakond. Kuid nagu selgus, on ühiskonnas nõudlus ka uutmoodi "konservatismi" ja uutmoodi "rahvusluse" järgi. Ja see on minu jaoks tõsine murekoht.

Nüüd lühidalt sellest, miks ma siis ikkagi esitasin siseministrile nii pahatahtliku küsimuse. Asi on jällegi kontekstis, ja seekord mitte laias poliitilises kontekstis, vaid selles, mis tekkis umbusaldusavalduse esitamise ajal saalis. Nagu öeldud, oli see umbusaldusavaldus halvasti läbi mõeldud (sellesse üritati kokku panna kõik Helme patud ning nendest suur osa olid selgelt liialdatud ja halvasti põhjendatud), kuid lisaks sellele oli ka protseduur halvasti planeeritud. Opositsioonisaadikud pommitasid üle kahe tunni Helmet erinevate süüdistustega (neist osa õigustatud, nagu nt ksenofoobia, osa liialdatud, osa aga täiesti valed, nagu nt antisemitism), mida Helme suurima mõnuga pareeris, varastades opositsioonilt kogu show ja tehes sellest oma monoetenduse. Mida ma aga ei saanud lubada, olid tema mõnitavad ja üleolevad märkused naissaadikute kohta ning ma tundsin moraalset kohustust teda kas või natuke jahutada. Mulle tundub, et see ettevõtmine ei olnud päris ebaõnnestunud. Mart Helme armastab rõhutada, et tema on vana kooli mees. Minu arusaamist mööda aga peaks see tähendama ka rüütellikkust, naiste kaitsmist nii füüsiliste kui verbaalsete rünnakute eest.

Nüüd tagasi Rein Raua kirjutise juurde. Rein on andekas kirjanik, tema kujundid on alati värvikad ning võrdlused teravmeelsed ja meeldejäävad. Kuid nagu ütlevad prantslased: comparaison n'est pas raison ning nii mõnigi loogikaviga rajaneb valel analoogial. Võrdlused pronksiöö "kangelastega" ja bolševikega kuuluvad minu hinnangul sellesse kategooriasse.

Rein Raud parafraseerib minu pakutud nelja võimalikku seisukohta siseministri umbusaldamise asjus, kuid teeb seda paraku ebaõnnestunult (ei taha mõelda, et tendentslikult), lisades omapoolse eelduse: "Helmele omistatud käitumine ja siseministri ametikoht on ühitamatud". Ning sealt teeb ta päris ootamatud järeldused. Nt esimene variant. Reinu sõnastus: "toetada avaldust ja toetada Helmet" (minu originaalformuleering: "Toetan Mart Helme umbusaldamist ja toetan Mart Helmet"), tähendab tema sõnade järgi järgmist: "Esimese variandi pooldaja on nõus kõigi avalduses esitatud süüdistustega ja ka järeldusega, et selliselt käituv inimene ei sobi siseministriks, kuid peab sellist käitumist põhimõtteliselt õigeks ning soovib, et Helme ka edaspidi alavääristaks naisi, ründaks ajakirjanikke ning kahjustaks Eesti liitlassuhteid. Kui seda pole võimalik teha siseministrina, siis tühja kah sellest toolist". See on minu sõnade meelevaldne tõlgendus, kuna rääkisin üksnes umbusalduse poolt või vastu hääletamisest, mitte umbusaldajate teksti sisust (seal on omad probleemid, kuid nende analüüs võtaks liiga palju ruumi). See, millest ma kirjutasin, ei luba järeldada, et naiste alavääristamine, rünnakud ajakirjanikele või Eesti liitlassuhete kahjustamine on õigustatud ükskõik kas ministri või kellegi teise poolt. Võimalikud korrektsed tõlgendusvariandid tõin oma blogis.

Samas vaimus tõlgendab Raud ka ülejäänud variante, lisades neile omapoolse eelduse, mis näeb välja nii: "Helmele omistatud käitumine ja siseministri ametikoht on ühitamatud". Kasutades seda eeldust, jõuab Raud raskusteta järelduseni, et Helmet pidanuks umbusaldama. Tegemist on levinud loogiliselt vigase arutlusega, millele juhtis tähelepanu juba Aristoteles (ei tea eestikeelset terminit, ladina keeles on see petitio principii, inglise keeles begging the question): soovitav järeldus paigutatakse juba eelduste sekka.

Teine ja veel tugevam Raua eeldus seisneb selles, et EKRE ei ole "normaalne" partei, seega ei ole koalitsioon sellega juba eos õigustatud. Loomulikult oleks sellisel juhul kõik arutlused Mart Helme ministriks sobivuse üle üldse ülemäärased: kuna EKRE ei sobi, ei sobi ministriks ka selle esimees. Kuid kes otsustab, kas üks või teine erakond on "normaalne" või mitte? Mittedemokraatlikus riigis otsustavad selle üle jõustruktuurid. Demokraatlikus ühiskonnas on aga ainus otsustaja valija. Ja valijad on oma sõna öelnud. Või on Rein Raual pakkuda mõni teine protseduur, kuidas eristada "normaalseid" ja "mittenormaalseid" erakondi? Ei taha ju Rein ometi öelda, et need valijad, kes valivad "mittenormaalse" erakonna, on ise "mittenormaalsed" ja seega nende valitud esindajad ei tohi kunagi pääseda võimule?

Raua esseed läbib veel üks levinud arusaam, mille kohaselt hea inimene on ka hea poliitik ning halb inimene on ka poliitikuna halb. See on eelduseks paljudele arutlustele, sellesse suhtutakse peaaegu kui miski endastmõistetavasse. Tegelikult on aga tegu väga tugeva väitega, mida pole sajandite jooksul suudetud tõestada (Machiavelli mäletatavasti püüdis seda koguni ümber lükata). Ajalugu tunneb hulgaliselt suurepäraseid inimesi, kes osutusid katastroofilisteks poliitikuteks. See teema aga vajab pikemat arutlust ning reserveerin selle tulevikuks.

Seoses minu viimase sõnavõtu ja hääletusega Riigikogus sattusid mõned mu tuttavad ja korrespondendid segadusse: kuidas ma võisin pärast seda, mis ma ütlesin, toetada Mart Helmet? Juba selline küsimuse püstitus näitab, et millestki on väga valesti aru saadud. Ma ei ole toetanud Mart Helmet, vaid hääletasin Riigikogu opositsiooni esitatud umbusaldusavalduse vastu. Seda ma lubasin ja seda ma ka tegin, mingit vastuolu sõnade ja tegude vahel siin ei ole. See hääletamine ei puuduta mitte kuidagi minu suhtumist Mart Helmesse.

Kuid kõigepealt natuke loogikast. Kuna tegemist pole ühe, vaid kahe positsiooniga (suhtumine opositsiooni poolt algatatud umbusaldusavaldusse siseministrile ja suhtumine siseminister Mart Helme sõnadesse ja tegudesse), siis seisukohti nendes asjades on rohkem kui kaks (vrd Aristotelese loogilist ruutu, eriti Frege variandis). Jättes kõrvale vahepealsed variandid (kollase nupu vajutamine, hääletuses mitteosalemine või saalist lahkumine -- viimane oleks minu meelest kõige mõistlikum, ka Ladõnskaja oli sellega nõus), jäävad meil kaks nuppu ja igaühe taga on kaks erinevat seisukohta (keeleteaduseks nimetatakse seda homonüümiaks):

A. Toetan Mart Helme umbusaldamist ja toetan Mart Helmet (roheline),
B. Toetan Mart Helme umbusaldamist ja ei toeta Mart Helmet (roheline),
C. Ei toeta Mart Helme umbusaldamist ja toetan Mart Helmet (punane),
D. Ei toeta Mart Helme umbusaldamist ja ei toeta Mart Helmet (punane).

On selge, et need seisukohad on üksteisest oluliselt erinevad (ma ei tea häid eestikeelseid termineid, inglise contradiction ja contrary vasteks on pakutud vasturääkivust ja kontrastsust, kuid selline tõlge pole vist üldtunnustatud). Igal juhul on nii punase kui ka rohelise tulukese taga kaks erinevat üksteisega kontrasteeruvat tähendust.

Nüüd võimalikest tõlgendustest. B ja C ei paku raskusi: B väljendab arvatavasti umbusaldajate seisukohta, C väljendab arvatavasti EKRE pooldajate positsiooni. Kõige huvitavam on ilmselt A. Olen koguni kohanud arvamust, et selline asi pole võimalik. Seepärast pakun siin kaks tõlgendusvarianti.

Arutluskäik 1. Mart Helme on töönarkomaan, kes pideva ületöötamisega kahjustab oma tervist, tema saadikutest võitluskaaslased teavad, et liiga kohusetundliku inimesena Mart oma tööpostilt iialgi ise ei lahku, ning haaravad kinni võimalusest, mille opositsioon neile annab.
Arutluskäik 2. EKRE radikaalse tiiva meelest oli valitsusse minek viga, tuleb minna opositsiooni, et jätkata valitsust lauskritiseerides oma ridade koondamist ja populaarsuse kasvatamist.

Ning lõpuks seisukoht D, mida jagan nii mõnegi koalitsiooniliikmega: ma ei toeta umbusaldusavaldust ja sellel ei ole pistmist minu hinnanguga siseministrile. Tema ütlused tekitavad minus protesti, mida ma pole ka väljendamata jätnud, ta on paar korda lähenenud minu nn punaste joonteni (need ei ole seotud poliitilise korrektsusega, vaid asuvad riikliku julgeoleku ja õigusriikluse valdkondades), kui ta aga ületab need, ei hakka ma end häbelikult peitma opositsiooni selja taha.

Mis aga puudutab Viktoria Ladõnskaja rohelist, siis seda sündmust on ajakirjandus ja sotsiaalmeedia kõvasti üle hinnanud. Kui me fraktsioonis hääletamist arutasime, oli ta nõus variandiga, et ei hääleta (sisuliselt tähendaks see vastuhäält, kuna umbusaldamiseks on vaja 51 poolthäält). Aga kui otsustati, et on vaja siiski vajutada punast, ütles ta, et Mart Helme on rääkinud nii vastuvõetamatuid asju ja ministri sõna on ka tegu, et tal ei jää muud võimalust kui toetada umbusaldamist. Samas kinnitas ta veel kord, et on parempoolsete vaadetega inimene ja ükski teine erakond ega akna all istumine teda ei köida. Selle ütles ta välja ka oma intervjuus Postimehele: «Ei, ma ei lähe ei oma erakonnast ega ka oma fraktsioonist. Ma olen isamaaline inimene ja ma jätkan koos oma fraktsiooniga.» Meie oponendid on kiitnud Viktoria julgust, EKRE toetajad laitnud tema reeturlust, minu meelest pole aga tegu ei julguse ega reeturlusega, vaid mõtlematusega. Kui Viktorial polnud kavas koalitsiooni kukutamine (ja seda ta kinnitas mulle ka ise), siis koalitsiooni vastu hääletamine osutab ennekõike sisekonfliktile. Ma tean, et Viktoria on aus inimene ning loodan, et ta teeb sellest loost ise omad järeldused.

                                                          * * *
Nõukogude dissident kirjanik Andrei Sinjavski ütles, et tal on Nõukogude võimuga ületamatud esteetilised vastuolud. Esteetilisi vastuolusid ei tohi alahinnata ning pean tunnistama, et sedalaadi vastuolud on minul nii Mart Helme kui ka teatud osaga tema erakonnast. Kuid see ei tähenda, et minu hinnangul on Mart Helme suurim probleem Eestis. Valitsuskoalitsioon moodustati kindlate eesmärkide saavutamiseks ning Isamaa sai oma eesmärgid vägagi nähtavalt koalitsioonilepingus ka esitada. Selles mõttes ei ole minu jaoks suurimaks probleemiks ei Mart Helme isiklikult ega EKRE erakond tervikuna, vaid hoopis see, et koalitsioonipartnerid on nii kergekäeliselt loobunud pidulikult antud lubadustest. Pean siin eriti silmas kurikuulsat 1% teadusele. 1% SKT-st on minu hinnangu järgi selgelt ebapiisav. Tahaksin (ja minu hinnangul oleks see reaalne) näha nelja aastaga 1,5% saavutamist. Kuid 1% oli pidulikult ja allkirjadega lubatud. Sellest loobumist ei taha ma küll lubada. On olemas veel terve rida võitlusi, mis on mulle palju tähtsamad kui Mart Helme imago.

PM: "Advokaadid mustavad salaja peaprokuröri" -- oleksin rohkem mures, kui advokaadid teda salaja kiidaksid.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Mihhail Lotman, palun!

Mihhail Lotman 
Aitäh! Härra minister! Kui ma tulin siia saali, siis ma andsin lubaduse, et ma ei toeta seda umbusaldust teile ja ma jään oma sõnadele truuks nagu tavaliselt. Aga ma kasutan võimalust ennast natuke harida. Kujutame ette emotsionaalselt ülesköetud isikut, kes valetab pidevalt ja süüdistab valetamises teisi, kes solvab teisi, aga süüdistab teisi selles, et teda solvatakse, kes ähvardab teisi, aga arvab, et hoopis ähvardatakse teda. Selline käitumine, mis on võib-olla sümpaatne väikese lapse puhul, täiskasvanud inimese puhul on kas süüdimatuse või sotsiopaatia tunnus. Ja küsimus on nüüd selline: kas selline hüpoteetiline persoon sobiks hüpoteetilise riigi siseministriks? Aitäh!

Siseminister Mart Helme 
Ma arvan, et te kõik olete tähele pannud, et see niisugune vaoshoitud ja kõigile meeldida püüdev poliitiline stiil on maailmas tegemas väga tõsist vähikäiku. Loomulikult selle kõige markantsemaks näiteks on president Donald Trump. Ja ma arvan, et ma esindan seda poliitilist stiili. Ma olen kindel, et see poliitiline stiil väga paljudele ei meeldi, aga ma tean, et see poliitiline stiil ka väga paljudele meeldib. Ma arvan, et Eesti ühiskond, mis on pika aja jooksul väga sügavalt stagneerunud, vajab mõningat lahtiraputamist, ja ma arvan, et ma olen üks nendest lahtiraputajatest, kes Eestis paneb selle seisva vee pisut liikuma.

Lühidalt: it's not a bug it's a feature.

Peter Grzybek oli väga mitmekülgne humanitaar ning produktiivne erinevates valdkondades. Tema kirg oli täpsete ja ennekõike kvantitatiivsete meetodite kasutamine lingvistikas, kirjandusteaduses ja folkloristikas, kuid samuti neurosemiootikas ja kultuuriloos. 

Ta oli väga särav ja aktiivne inimene. Minu isa tööde vastu huvi tundes ei piirdunud ta tekstide tudeerimisega, vaid tuli esimesel võimalusel ise Tartusse. Nagu nii mõnelgi Tartu semiootika koolkonna huvilisel tekkis tal elav huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Mul oli hea meel avaldada tema artikkel "Verse diversification: Frequencies and variations of verse types in Vana kannel and Kalevipoeg" meie ajakirjas (Studia Metrica et Poetica 3.2, 2016, 50–98).

Peter õppis entusiastlikult eesti keelt ja kasutas igal kohtumisel võimalust seda praktiseerida. 
Me tutvusime Inglismaal 1992. aastal mu isale pühendatud konverentsil, kuid saime sõpradeks aastaid hiljem ühel semiootikakonverentsil Frankfurtis Oderi ääres. Ta külastas tihti Eestit, osales nii semiootika osakonna kui ka folkloristide ettevõtmistel... Üks viimaseid kordi, kui kohtusime, oli Grazi Ülikoolis, kui käisin Peteri korraldatud seminaril esinemas. 

Just nii nimetas Eestisse saabuvat Prantsuse poliitikut Euroopa Rahvapartei (EPP) president Joseph Daul. Põhjus on tema sõnul ilmne: Marine Le Pen ajab Putini raha eest Putini poliitikat.​

​Tuletan igaks juhuks meelde, mis on EPP ja milline on selle tähtsus. Tegemist on suurima konservatiivsete, rahvuslike ja liberaalkonservatiivsete erakondade ühendusega Euroopas. Euroopa Rahvapartei liikmeteks on 72 erakonda 39 riigist. Sinna kuuluvad nt Saksamaa, Tšehhi ja Belgia kristlikud demokraadid, liberaal-konservatiivsed Poola Platforma Obywatelska, Kreeka Nia Demokratia, rahvuslikud Fine Gael, Forza Italia, Ungari Fidesz jt.
​
Euroopa Rahvapartei fraktsioon on suurim Euroopa Parlamendis, sel on suurim esindus nii Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees kui ka Euroopa Komisjonis. EPP presidendi sõnal on tõepoolest suur kaal nii EL-s kui ka maailmas.

​Võrdluseks: Marine le Pen on EL väikseima fraktsiooni (ENF) kaaseesistuja. Isegi kui populistidest euroskeptikutel õnnestub moodustada kümneliikmeline "supergrupp" MENF, võib see  Europarlamendis pretendeerida maksimaalselt neljandale kohale, jäädes alla ka ALDE liberaalidele (kuhu kuuluvad meie Reformierakond ja Keskerakond), kuid tõenäolisemalt platseeruvad nad 5.-6. kohale ja seda ka vaid siis, kui selline koalitsioon tõepoolest sünnib.

​Igaks juhuks: ma ei kasuta sõna 'populism' halvustava sildina, vaid täpses terminoloogilises tähenduses. Pealegi räägib üks "supergrupi" ideolooge ja arhitekte Steve Bannon, kes sai USAs kinga, ka ise loodetavast populistlikust revolutsioonist Euroopas.

Marine Le Pen on sündiva koalitsiooni kaanetüdruk ja n.ö müügiagent, kuid sugugi mitte juhtfiguur. Viimaseks on Matteo Salvini, Itaalia asepeaminister ja siseminister, valitsuse nominaalselt teine, reaalselt aga esimene mees. Just tema portee kaunistab Marine Le Pen'i kabinetti. Salvini ise aga armastab end kaunistada ühe teise mehe pildiga.

​
Ja lõpetuseks paar sõna Le Pen'i visiidist. "[Jaak] Madisoni hinnangul on Le Peni poliitika keskmes muid EKRE-le palju olulisemaid asju, neist peamine euroskeptilisus ning visioon Euroopa liidust kui suveräänsete rahvaste liidust".

Siinkohal tahan ma teha ühe paranduse ja esitada ühe küsimuse.

Parandus. Marin Le Pen ei võitle "Euroopa liidu kui suveräänsete rahvaste liidu" eest, vaid Euroopa liidu hävitamise eest: 2014  "I want to destroy the EU!", ja värske: "To save Europe, you have to turn away from the European Union" (04.04.2019). Nii et ei mingit uuendatud Euroopa Liitu, sellest tuleb sootuks loobuda. 
​
Aga küsimus on selline: kas EKRE on tõepoolest seda meelt, et Eesti suveräänsuse eest võitlemise eesmärgil tuleks ühineda Putini suurepäraste sõprade ja mõjuagentide seltskonnaga?   

​Mart Helme lubas pidulikult: "EKRE retoorika ei muutu - unustage ära!" Ja miks see peakski muutuma, kui see nii edukalt kõnetab nende sihtrühma. 

Aga ka meie ei kavatse muutuda, kiites EKRE viguritele ja tempudele takka või kas või häbelikult nendest vaikida. Eriti aga ei kavatse me vaikida siis, kui EKRE sõnad ja teod võivad kujutada meie julgeolekule ja suveräänsusele potentsiaalset ohtu - unustage ära!