MIKS MA END ÄRA EI TAPA
                                                                                                                           Ei taha.
                                                                                                                                         Paul-Eerik Rummo

   Vanemad inimesed arvatavasti mäletavad ENSV ajakirjanduses sellist populaarset rubriiki nagu "Teised meist": otsiti üles mingi lugu, kus oli positiivselt mainitud Eestit või eestlast ning avaldati või refereeriti seda. Selle üle naerdi, kuid okupatsioonirežiimi tingimustes oli noil publikatsioonidel teatud kompensatoorne funktsioon: me ikkagi oleme olemas, meist teatakse, meid tunnustatakse. Kogu see üritus oli naiivne, teatud mõttes isegi enesepetlik, kuid siiski oli see tähtis indikaator: ühiskond vajas sõnumeid, mis tõstaksid tema enesehinnangut.
    Sedalaadi uudiseid leiame ka praegu, kuid ilmselt on elu nii palju paremaks läinud, et vähemalt osa ajakirjanikke lausa otsib üle maailma sõnumeid, mis võiksid halvustada Eesti elu, riigikorda, eriti aga poliitikat ja ühiskonda. Ent kuna Eestist endiselt maailmas eriti palju ei räägita, siis tuleb algupärast materjali kasutada nö poolfabrikaadina, et produtseerida põlastavaid tekste.
    Heaks näiteks viimasest võib pidada hiljuti Delfis ilmunud artiklit, millel autorit nagu poleks, nimetatud on vaid, et "toimetas Lauri Laugen". Artikkel on pealkirjastatud intrigeerivalt: "Teadlased New York Timesis: Eesti 1990. aastate šokiteraapia mõjus tervisele halvemini kui Valgevene poliitika", see on saanud üle 200 kommentaari, mis enamasti, nagu oodata, ei reageeri teksti sisule, vaid üksnes pealkirjale, ja need kommentaarid on ettearvatavad.
    Peab ütlema, et David Stuckleri ja Sanjay Basu New York Times'i artiklis "How austerity kills" (kuidas kasinus tapab), mida Lauri Laugen "toimetas", pole mitte midagi sellist otseselt öeldud. See on toimetaja enda lennukas mõttekäik. Eestist pole artiklis peaaegu midagi räägitud, ainsal korral on teda sulgudes loetletud. Igaks juhuks toon ära vastava passaaži:   

Nendest lõikudest piisab, et näha, et tegemist on täieliku kräpiga: järeldused ei tulene andmestikust, vaid vastupidi, andmeid on vägisi püütud suruda ideoloogilistesse skeemidesse, kusjuures andmed ise punnivad aktiivselt vastu. Toome ära vaid mõned vead.
1. Pärast taasiseseisvumist valisid Eesti, Läti ja Leedu erinevad sotsiaalmajanduslikud mudelid, kusjuures Leedu oma oli "graduaalsem" mitte üksnes Eesti, vaid ka Läti ja Poola omast.
2. Jeffrey D. Sachs konsulteeris Venemaa valitsust, kuid tal ei olnud mingit pistmist majandusreformiga Eestis (vist ka Lätis ja Leedus). Lawrence H. Summersi panus on isegi Vene reformide suhtes puhtteoreetiline ja ei mõjutanud kuidagi reforme Eestis.
3. Gorbatšovil pole mingit pistmist majandusreformidega Poolas ja Sloveenias (isegi Venemaa reformid ei arvestanud Gorbatšovi ideedega).
4. Šokiteraapia klassikaliseks näiteks loetakse nimelt Poolat (Leszek Balcerowiczi reformid).
5. Täiesti meelevaldne on samasse patta panna 1990. aastate alguse turumajandusele ülemineku strateegiad ja masuaastate kasinus- või laristamismudeli.
6. ja peamine. Enesetappude arv, mis on NYT artikli põhiline kriteerium, on Eestis väiksem kui Valgevenes ja Sloveenias (mõlemas umbes kolmandiku võrra) ja veidi väiksem kui Poolas. Nii et ei maksa siiski kiirustada Lukašenka juurde sotsiaalset varjupaika paluma.

Vrd nt enesetappude arvu Valgevenes ja Eestis 2007, kui kokkuhoiupoliitika Eestis algas (WHO andmed Valgevene kohta näitavad, et enesetappude kasv 90ndate alguses ei olnud väiksem kui Eestis, küll aga on praegu Eestis see näitaja märkimisväärselt väiksem).

                    (Nii siin kui edaspidi on esitatud suitsiidide arv 100 000 elaniku kohta)
  
Muidugi võiks öeldule vastu väita, et tsiteeritud lõigus ei ole jutt praegusest olukorrast, vaid 90. aastate algusest, mil Eestis tõepoolest võis täheldada olulist enesetappude kasvu (vt allpool), kuid artikli tervikfookus on suunatud nimelt viimaste aastate kokkuhoiuprogrammide pihta, ning autorite põhitees, mis peegeldub ka loo pealkirjas, on, et kokkuhoid tapab: austerity kills.
David Stuckleri ja Sanjay Basu artikkel refereerib nende hiljuti ilmunud raamatut "The Body Economic: Why Austerity Kills", kus on seda mõtet väljendatud veelgi tugevamalt: kasinus on surmavam kui masu 'Recessions can hurt, but austerity kills': masu võib haiget teha, kasinus aga tapab.
    Vaatame siis enesetapustatistika dünaamikat Eestis:

    On näha, et aastatel 1992-94 kasvas enesetappude arv märgatavalt ja ületas rohkem kui kolmandiku võrra 1989. aasta näitajat, siis aga hakkas langema ning alates 2005. aastast on see näitaja stabiilselt väiksem kui nõukogude aja lõpul. Väikest kahanemist näeme ka kasinuspoliitika läbiviimise ajal kolmel viimasel aastal.
    Mida see tähendab? Asi ongi selles, et ülaltoodud andmed ei luba teha mingeid järeldusi selle kohta, kuidas majanduspoliitika mõjutab enesetappe. Oleksin ma samasugune suller nagu NYT artikli autorid, rääkimata Delfi ajakirjanikust, võiksin ma kuulutada, et kasinus päästab. Kuid igaüks, kes on kas või natuke matemaatilise statistika alustega tuttav, teab, et korrelatsioon ei tähenda põhjus-tagajärg suhet. Eriti on seda laadi järeldused lubamatud, kui on tegemist nii keeruliste protsessidega ja nii primitiivsete vahenditega nagu opereerivad raamatu ja artikli autorid.
    Suitsidoloogia on suhteliselt noor ja kiiresti arenev teadus. Ei ole universaalset mudelit, mis selgitaks, miks inimene otsustab teha sellist dramaatilist sammu; käsitlus, mis taandab kõik kasinusele, on kas ülimalt naiivne või poliitiliselt motiveeritud.

    Enesetapulainel võivad olla täiesti erinevad põhjused: sõja kaotamine (nagu Jaapanis) või võit (nagu USAs ja NSVLs), poliitilise vabaduse kaotamine (nagu nt Tiibetis) või vastupidi, liberaalsed reformid (nt suurt enesetappude kasvu täheldati Vene Impeeriumis pärast 1860. aastate reforme), jne, kusjuures kindlasti on põhjuste hulgas ka majanduslik olukord, õigemini, selle kiire halvenemine (nagu nt Kreekas, kus majanduslangus tõi tõepoolest kaasa kiire enesetappude kasvu).
    Põhjused võivad olla kombineeritud, nagu nt 1990. aastate alguse Venemaal, kus mitmed endised nomenklatuuritegelased ennast tapsid. On täheldatud ka selliseid kaine mõistusega raskesti mõistetavaid juhuseid, kus end tapetakse lemmikbändi laialiminemise või lemmikmeeskonna kaotuse puhul. Noored tapavad end armastuse pärast, vastuseta, nagu Goethe noor Werther, või vastatud, nagu armunute topeltenesetapud Jaapanis. "Noore Wertheri" puhul on oluline ka see, et tegemist oli fiktiivse kirjandustegelasega, kelle enesetapp leidis Lääne-Euroopas märkimisväärset järeleaimamist. Muidugi on tähtis ka religioosne faktor, nt budistlikes ühiskondades on enesetapud levinumad kui kristlikes, kuid ka seda ei saa absolutiseerida, kuna Leedu on stabiilselt enesetappude osas üks liidreid. Oluline on ka vanuse faktor, kuid suitsiidide eelistatud vanused erinevad kultuuriti. Nt kui võtta kaks "enesetapulembelist" riiki nagu Jaapan ja Prantsusmaa, siis Jaapanis on see eavahemik 55-64 aastat, Prantsusmaal aga 75+. Vrd vastavaid näitajaid (esitatud on vaid meeste enesetappude statistika).

Ka kliima ja valgus: kasinusest hoolimata tapab end Kreekas märkimisväärselt vähem inimesi kui Gröönimaal. Kuid ka neid faktoreid ei saa üle tähtsustada: ka masu ajal tapab end Kreekas oluliselt vähem inimesi kui Prantsusmaal, mis on praegu kasinusvastase poliitika lipulaev EUs. Jne.
Siiski kehtib  üks rusikareegel peaaegu kõikide ühiskondade ja majandusolukordade kohta: mehed tapavad ennast palju sagedamini kui naised (siiski on ka siin üks tähelepanu äratav erand: Hiina).
NB! Öeldu ei tähenda, nagu oleks minu arust Eesti olukord enesetappude osas normaalne. Kaugel sellest. Eestlaste enesehävitamise tung on nii suur, et väljub sotsiaalpsühholoogiliste probleemide raamidest ja kujutab endast julgeolekuriski. Eestlasi on liiga vähe, et elusid oleks raisata.
    Valitsus ei saa tagada igaühele harmoonilist armu- ja pereelu, kuid midagi on siiski paigast ära. Kui ma loen lehest, et mitu korralikku perekonda on panga poolt tänavale tõstetud mitte seepärast, et nad rikuvad lepingus fikseeritud tingimusi ja ei maksa õigeaegselt oma hüpoteeki, vaid üksnes seetõttu, et masu pärast on nende kinnisvara väärtus langenud ja pank on ühepoolselt suurendanud nende igakuist makset, mis käis neile üle jõu, siis tekib minus küll väga tugev ebaõigluse tunne, isegi raev. Õnneks pole Eestis vist keegi sellel põhjusel endalt elu võtnud, kuid Hispaanias ja Itaalias on selliseid juhtumeid olnud. Arvan, et need on just sellised case'id, kus me ei saa lähtuda dogmaatilisest liberaalturumajanduslikust mudelist ning inimese ja panga vahel peab olema mingisugune riiklik amortisaator.

Eile tuli trükist minu raamat Brodsky poeetikast. Mõned teemad jäid käsitlemata, nendest teen võib-olla lähiajal mõned eraldi postitused.

Kui kunagi võimas Koonderakond mullina lõhkes, lendasid selle pritsmed eri suundades, kuid kõige suurem osa sai tuntuks Rahvaliidu nime all, mis oli mõnda aega ka vägagi arvestatav poliitiline jõud. Kui Rahvaliiduga läks nagu läks, lendasid selle pritsmed eri suundades, suurim jagu maandus sotsiaaldemokraatide seltskonnas, kus nad ei paista nii hästi silma kui endised keskerakondlased, kuid on siiski vägagi märgatavad nende võimsate selgade taga; üks osa liitus Reformierakonnaga, väike grupp aga ei ühinenud kellegagi, ent muutis nime. Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal on märkimisväärne liikmeskond ning uus ambitsioonikas liider Mart Helme, kes on võimeline jõuliselt osalema nii sise- kui välispoliitikale pühendatud diskussioonides.

Tema esimestel avaldustel on hoolimata tugevast populistlikust maigust oluline iva sees. Eriti lähedane on mulle noore pere eluasemelaenu kustutamise idee -- olen ise selliseid mõtteid korduvalt väljendanud, ehkki veidi teises vormis: kustutatakse mitte 25% iga lapse pealt, vaid esimese lapse sünni järel on kustutatud 15%, teise lapse sünniga 45%, kolmandaga 80% ning pärast neljandat on eluasemelaen riigi poolt tasutud. Konkreetse arvude üle võib diskuteerida, kuid põhimõte on selge ja väga lähedal sellele, mida pakkus Helme. Mis puudutab tema ideed riiklikust pangast, siis seda on mõttetu arutada, kuna see ei ole põhimõtteliselt teostatav (seda ei luba ei Eesti Põhiseadus ega rahvusvahelised lepped, nii et ma ei hakka siin isegi arutlema, miks selline asi oleks Eestile kahjulik). Arvan, et see polegi mõeldud reaalse plaanina, vaid üksnes loosungina, mis võib nii mõnelegi tunduda päris atraktiivne.
    Sotsioloog Tõnis Saarts ennustas küll, et uuel erakonnal ei ole valimistel erilisi väljavaateid, kuid mina nii pessimistlik ei oleks. Mart Helme on poliitikas vana kala ja praegu on näha, et ta orienteerub selgelt põlissoomlaste mudelile -- selline mudel võib edu tuua ka Eestis. Persusid on kujutatud peaaegu et natsidena, ent kui nad sattusid võimu lähedusse, selgus, et tegu on pigem lammastega hundinahas. Igatahes pole paanikaks mingit alust.
    Ma ei soovitaks küll Helmet ja tema erakonda ennetavalt karta või halvustada, neist võib kujuneda koalitsioonipartner nii mõneski kombinatsioonis.
  

Mis mind kogu selle ürituse juures veidi häirib, ei kuulu pragmaatika ega isegi semantika, vaid stilistika valdkonda. Viimasel ajal on suurenenud igatsus kõva käe järele ja selliseid hääli kostub nii paremalt kui vasakult tiivalt. Viimase näitena võiks tuua Anders Härmi artikli "Lubatud ja keelatud kriitika", kus ta edastab filosoof Žižeki soovituse "teha Leninit". Mida reaalselt "Lenini tegemine" tähendaks, tasuks kirjutada eraldi, aga kui ma loen Mart Helme sõnavõtu lõppu: "Neile, kes ootavad Eestis uut poliitilist jõudu, erakonda, kes on valmis praegusele poliitkartellile väljakutset esitama ning riiki stagnatsiooni ning süveneva lootusetuse mülkast välja kiskuma, tahan ma öelda täie selguse ja veenvusega: meie olemegi see uus partei, keda kõik on oodanud," saan ma aru, et Helme pole ilmaasjata ülikoolis NLKP ajalugu õppinud. See ongi õige leninlik stiil: Jest' takaja partija!

Jaak Allik tegi ajaloolise avastuse: "Kunagi pole olnud Vene riigi kallaletungi Eestile või Eesti riigile," vastavad väited ei olevat midagi muud kui "lihtsalt rahva hirmutamine ja rumalus". Ega siin midagi öelda mul polegi. Alliku hilisemad seletused ja Mikseri kommentaarid teevad asja veel hullemaks. See pole isegi naljakas, see on sündroom. Olen korduvalt väljendanud, et kaks kolmest Eesti kõige suuremast ohust on Vene oht ja punane oht. Paljud minu tuttavad (vasakpoolsed intellektuaalid) ei taha minuga kuidagi nõustuda: ega see punane küll kuidagi ohtlik ole. Kes ei usu mind, uskugu siis Allikut. Sotsidele ja keskerakondlastele on mul vaid üks palve: rääkige, sõbrad, rääkige...

Kohtasin Tartus üht kolleegi Tallinna Ülikoolist. Ta kuulub nende hulka, keda sildistatakse punaprofessoriks, mille peale ta kipub solvuma, ehkki on tõepoolest professor ja oma vaadetelt punasem kui suurem osa sotse või keskerakondlasi. Sellegipoolest suhtun temasse sümpaatiaga ja mulle tundub, et see on vastastikune. Pärast tühja-tähja vahetamist (mida teed Tartus jne), küsis ta äkki, miks ma ei salli vasakpoolseid. Proovisin naljaks keerata: sind ju sallin. Tundus aga, et tal ei olnud naljatuju. Siis jäin mõttesse. Tegelikult ei kujunda mu suhtumist inimestesse mingil vähegi olulisel määral tema poliitilised vaated ja pean tunnistama, et minu tutvusringkonnas on vasakpoolsete vaadetega inimesi rohkem kui konservatiive. Kuid selle küsimuse juures häirisid mind kaks asjaolu. Esiteks ei saa ma hästi aru, mida tähendab eesti sõna 'sallima', ma ei oska leida täpset ekvivalenti ei vene, inglise ega saksa keeles. Tavaliselt tõlgitakse 'tolerantsus' eesti keelde sallivusena, kuid tolereerima tähendab (välja) kannatama, sallimisel on aga märksa laiem tähenduste spekter. Igal juhul kannatan ma vasakpoolseid päris hästi välja, isegi kui neid on ruumis minuga koos lausa mitu. Teine probleem on aga seotud sellega, et mina eristan inimest, tema vaateid ja tema käitumist ning püüan hinnata positiivsel-negatiivsel skaalal üksnes viimast. Vaateid analüüsin palju mitmedimensioonilisemas ruumis. Mis aga puudutab inimest, siis püüan hinnanguid üldse vältida.

Kuid siiski pani esitatud küsimus mind mõtlema, sest tõepoolest ei meeldi mulle ei Vladimir Lenin, ei Mao Zedong ega isegi mitte intellektuaalide lemmik, sadistist mõrtsukas
Che Guevara. Ometi ei meeldi mulle ülalmainitud inimesed mitte nende vaadete, vaid tegude pärast, ning need teod on nii kõnekad, et isegi kõige fotogeenilisem välimus ei suuda minu silmis asja parandada.
Räägiks nüüd lühidalt ühest üldse mitte fotogeenilisest inimesest, kes on vägagi vasakpoolne, kuid imponeerib mulle oma elustiililt ja paljude hoiakute poolest väga. Pealegi tuli mulle meelde, et mõni päev tagasi mainiti teda lühidalt ka Eesti meedias (ja seda eriti tihti ette ei tule). Jutt on Uruguay presidendist Jose Mujicast (s. 1935).
1960. a liitus ta Tupamarose linnapartisaniliikumisega, võitles, relv käes, marksistlike ideaalide eest, sai tasuks kuus kuulihaava ja veetis oma elu parimatest aastatest 14 vangis.
Vangis muutusid ta vaated märksa rahumeelsemateks, vabanedes tegi ta märkimisväärse poliitilise karjääri, oli senaator ja minister, aga aastal 2010 valiti ta Uruguay presidendiks. Kuid nooruspõlve tormilisest elust ja peadpööritavast karjäärist tähelepanuväärsem on tema elustiil presidendina.

Nimelt keeldus ta presidendipaleesse
asumisest, jäädes elama oma naise farmi (abiellus ta 70-aastaselt ning presidendiametisse valimise ajal olid nad suhteliselt noor paar), ametiautost (talle piisab tema enda autost, mis oligi tema suurim isiklik vara enne abiellumist: 1987 a. välja lastud VW põrnikas), turvateenistusest (seda pole tal samuti vaja: "Manuela suudab mind valvata küll" -- jutt käib Mujica vanast kolmejalalisest krantsist.) Oma palgast annab ta 90% heategevusele ja on kättejääva summaga ülimalt rahul: 1200 dollarit ületab isegi Uruguay keskmise. Tema farmis ei ole abitöölisi, president ja tema abikaasa teevad kõik tööd ise, nad kasvatavad lilli.

Ma ei taha öelda, et see kõik mind vaimustab, veel vähem, et nii ongi riigijuhil õige elada. Ei jaga ma ka Mujica poliitilisi vaateid ja aktsioone: tema abortide ja narkootikumide poliitika ei leia minus poolehoidu ning selliseid teemasid on veel hulganisti.  Ma ei saa aga jätta tunnustamata tema ausust ja terviklikkust: ta elab vastavalt
oma vaadetele ja tema vaated vastavad tema elule. See tekitab lugupidamist. Ehk teisiti: vastates kolleegi küsimusele: just selliseid vasakpoolseid ma sallin.
Mul on aga raske lugu pidada nendest rahva pärast muretsejatest ja vaeste üle südant valutajatest, kes hoiavad oma kahtlast raha Šveitsi pankades, sõidavad oma ametimersudega ööklubist klubisse ja lasevad oma autojuhtidel endale tüdrukuid tuua. Mulle ei meeldi sellised šampanjasotsialistid nagu Strauss-Kahn jt (Berlusconi, muide, ka ei meeldi, aga ta vähemalt ei teeskle, et muretseb kogu orgiatest vaba aja vaeste lesknaiste või Tallinna venelaste pärast). Nendest on mul raske lugu pidada. Tõepoolest raske.

Rein Raud kirjutas pika kommentaari minu eelmisele postitusele. See kommentaar kurvastas mind väga. Kõige rohkem sellepärast, et ilmselt ei suutnud ma end arusaadavaks teha. Minu eesmärk oli näidata, et sildistavate üldnimetuste taga (nagu nt 'vietnamlased', 'põgenikud' vms) on reaalsed inimesed reaalsete murede ja hirmudega ning tihtipeale väga traagilise saatusega. Tahtsin käsitleda probleemi (üksik)inimese tasandilt, vältides suuri üldistusi ja ideoloogiast motiveeritud süüdistusi. Minu jaoks on reaalne inimene alati tähtsam kui ükskõik millised ideologeemid. Seetõttu ei pakkunud ma mingit lahendust ega reeglit, lootsin, et minu sõnum on niigi selge: inimesesse tuleb suhtuda inimlikult, seda vajab mitte tema, vaid ennekõike sina ise. Põhja-Ameerika põliselanike ütluse kohaselt tuleb selleks, et mõista meest, käia tema mokassiinides. Tõingi näiteks paar sellist jalatsit, et soovijad saaksid neid omale jalga proovida.
    Jääb mulje, et Rein Rauda "üksikud faktid" eriti ei huvita, tema huviorbiidis on hoopis üldistav pilt Vietnami sõjast ja selle põhjustest. Ning veel, mis jälle mulle korda ei lähe, on läbi kogu kirjutise kumav süüdlastele osutav sõrm.
    Kõiges selles pole minu jaoks midagi uut, mõistan hästi vastava diskursuse loogikat, kuid pean tunnistama, et selle sõnum jääb mulle segaseks. Nt ma tõesti ei saa aru, kuidas "prantslaste koloniaalne ülbus ja ameeriklaste rassism" peaksid meid takistama Vietnami Sotsialistlikust Vabariigist põgenikele kaasa tundmast.
    Raud alustab umbes nii, et pisiasjades ("üksikutes faktides") võib mul isegi õigus olla, aga on tähtsamaid asju. Mis puudutab pisiasju, siis võib-olla mul on seal mõningaid ebatäpsusi. Nt on nii 1968. aasta 1. veebruari kui ka 1972. aasta 8. juuni sündmuste kohta palju vasturääkivaid versioone ning ma ei teinud nende kohta iseseisvat uurimust, vaid kasutasin sekundaarseid allikaid, mis teadustöös oleks lubamatu, kuid blogis aktsepteeritav. Kui keegi osutab mõnele veale, võtan parandused tänuga vastu. Kuid tahan kinnitada, et mul ei olnud vähimatki kavatsust lugejale valetada ja valeandmeid levitada.
    Kahjuks näen ma Rein Raua kommentaaris üht suurt valet. See vale seisneb aga selles, et ameeriklased sekkusid Vietnami sündmustesse rassistlikel kaalutlustel. Tsiteerin: "...siis tuli Washingtonis korraga kellelegi pähe, et hei, need vietnamlased, need on meil ju pilukad, aga prantslased näevad peaaegu et inimese moodi välja." Seda juppi lugedes poleks uskunud oma silmi, kui poleks mõni aasta tagasi sama juttu juba Reinu suust kuulnud. Arvasin, et ta teeb nalja, kuid nüüd tundub, et asi on naljast kaugel. Mul on raske endale ette kujutada, et autor ise usub sellist asja. Kaldun arvama, et teda veab siin alt kirjanikufantaasia ja suur üldistusvõime. Mina aga püüan alati ka ajaloolisi sündmusi vaadelda läbi inimliku prisma. Kui ma loen, et kellelegi Washingtonis lõi mingi asi pähe, tahaksin vähemalt suuta oma mentaalses pilgus endale seda ette kujutada, kes see olla võis ja kuidas see asi käis.
  
Nt kutsub John Kennedy riigisekretäri Dean Ruski ja ütleb: "Hei, Rusk, üks teadja mees teatas mulle, et need vietnamlased, need on meil ju pilukad." "Oh sa poiss, härra president, see on tõesti terane tähelepanek, aga mida nüüd teha?" "Kõigepealt toetame prantslasi, nad näevad ju peaaegu et inimese moodi välja, või mis? Siis panustame Diemile." "Suurepärane, aga, oi, härra president, Diem ju ka pilukas." "Seda küll, aga teiselt poolt katoliiklane ja korruptant, mulle, katoliiklasele ja liiderdajale, sugulashing."

Minu teada olid Vietnami sõja põhjused täiesti teised ning rassistlik komponent ei figureerinud siin üldse. Tegemist oli Külma sõja kuumenemisperioodiga, mil USAle ja tema liitlastele tundus, et kommunism on asunud otsustavale rünnakule ning üks riik langeb teise järel nn doominoefektiga. Kommunistide pealetung Koreas õnnestus peatada, kuid poolsaare põhjaosas kehtestati diktatuur, mis kestab siiamaani. Kuuba revolutsioon omandas järjest enam sotsialistliku revolutsiooni jooni ning Kuuba juhtkond lubas Nõukogude Liidul oma territooriumile paigutada tuumalõhkepeadega raketid. See oli taust, millel arenes konflikt Vietnamis. Enne 1961. aastat oli USA sõjaline kohalolek Vietamis pigem sümboolne. 1960. aasta valimised võitnud president Kennedy näitab end otsustusvõimelise juhina ning plaanib kommunismile vastulööki nii moraalses kui sõjalises plaanis. Berliini müüri juures kuulutab ta end berliinlaseks, Kariibi kriisi ajal näitab Hruštšovile selgelt, et seekord järeleandmisi ei tule, ning saadab olulise vägede kontingendi Vietnami. (1960. aastal oli Lõuna-Vietnamis 900 Ameerika väeteenistujat, enamasti nõunikud, 1961. aastal oli neid juba üle 3000, 1963. aastal üle 15000.) Süüdistused, nagu oleksid Ngo Dinh Diemi võimuletuleku ja valimiste ärajätmise taga ameeriklased, on täiesti alusetud. Maailmas juhtub halbu asju ka ilma Ameerika sekkumiseta. Põhja-Vietnami kommunistide valitsus ei olnud USA sepitsetud, kuid selle kuriteod ei kurvasta lääne intellektuaale. Lõuna-Vietnami korrumpeerunud riik tekitas paljudes vastikust, kuid sealt elanikud ei pagenud. Vietnami põgenikud tekkisid peale ajaloolist võitu imperialismi üle ja Vietnami Sotsialistliku vabariigi moodustamist.

Vietnami sõda oli halb sõda. Selles mõttes, et ehkki mõlemal poolel olid õilsad loosungid, olid sõja meetodid vähemalt praeguste kriteeriumide järgi vastuvõetamatud ning sellest on ka palju kirjutatud. Paraku on enamik kirjutisi ühepoolsed. Fookuses on ameeriklaste metsikused. Ehkki mul pole vähimatki soovi neid õigustada, tuleb siiski möönda, et vaid nendele kontsentreerumine loob väga ühekülgse pildi. Kõigile on teada Nõukogude ajal rohkem Son My nime all tuntud My Lai tapatalgud. Kuid palju vähemad tunnevad Dak Soni massimõrva, mis eelnes Son Myle. Või siis Hue massimõrva, kus ohvrite arv ületas mitmekordselt My Lai oma. Kaks viimast ja veel kümnetes teistes korraldatud massimõrvad olid vietkonglaste korraldatud karistusaktsioonid nendele asulatele selle eest, et nende elanikud olid lojaalsed Saigonile.
    Mõrtsukad ja muud kurjategijad on ajakirjanduse lemmikaines. Mina tahan rääkida aga nendest, kes elusid päästsid. My Lai tapatalgudes oli ka kangelane: kopterikomandör allohvitser Hugh Thompson. Kui ta oma luurekopteriga lähenes My Lai külale, oli viimane juba tules. Ent siis märkas ta, et Ameerika sõdurid tulistavad relvastamata inimesi. Ta maandus ja pöördus operatsiooni läbiviija leitnant Calley poole, nõudes toimuva kohta seletust. Pärast ägedat sõnavahetust (Calley käskis Thompsonil tegeleda oma asjadega, siin on tema operatsioon) tõusis Thompson õhku ja maandus seekord end varjavate vietnamlaste ja neid ründavate ameeriklaste vahele, eesmärgiga rünnak peatada. Enne helikopterist väljumist andis ta oma pardalaskurile Lawrence Colburnile ja meeskonnaliikmele Glenn Andreottale käsu teda katta ning juhul kui "need värdjad" avavad tule tema või vietnamlaste pihta, avada nende vastu omakorda tuli.

Thompsonil õnnestus rünnak peatada. Seejärel kutsus ta teised helikopterid endale appi, nad evakueerisid elanikud, ennekõike haavatud, ja otsisid ellujäänuid. Andreotta leidiski laipade keskele peitunud 11-aastase poisi, kelle nad samuti evakueerisid. Olles tapatalgud peatanud, informeeris Thompson juba järgmisel päeval juhtunust ülemusi ning leitnant Calley ja tema ülemus kapten Medina astusid kohtu ette. Veelgi enam, nagu hiljem selgus, oli lisaks My Laile plaanitud rida teisigi karistusoperatsioone; Thompsoni sekkumine hoidis need ära. Leitnant Calley mõisteti süüdi sõjakuritegude eest ning talle määrati algul eluaegne vangistus, mida vähendati appellatsiooni järel 20 aastale. Vangis oli ta siiski vaid lühikest aega, vangistus asendati koduarestiga ning 1974. aastal sai ta president Nixonilt piiratult armu (limited Presidential Pardon). Kuid sõjakurjategija templist see teda ei vabastanud. Glenn Andreotta, Lawrence Colburn ja Hugh Thompson said aga USA kõrgeima sõjalise autasu Sõduri medali.  Andreotta sai selle postuumselt, ta hukkus mõni nädal pärast My Lai operatsiooni. Lahingus, nagu sõdurile kohane.

Priit Hõbemägi kirjutas hea arvamusloo. Nagu oodata, sai vastu üle saja enamasti nördinud kommentaari. Mida siis autor öelda tahab? Et aitaksime illegaalseid immigrante? Vaevalt küll, ja autor ise seda ka rõhutab. Mõne kirjutise eesmärk aga ei ole pakkuda valmislahendusi, vaid näiteks panna inimesi mõtlema, kaasa tundma jne. Igal juhul mina praeguses postituses mingeid lahendusi ei paku ning ei ole ise kindel, et tean neid.
    Sissejuhatuseks aga tahaksin meelde tuletada seda, kuidas mõned tublid Soome elanikud okupatsioonivõimu alt põgenenud eestlasi võimudele välja andsid, kes omakorda andsid nad üle Nõukogude võimudele. Ent oli ka teisi, kes peitsid ja abistasid põgenikke, juhatades nad üle Rootsi piiri. Kes olid õigemad soomlased, kas võimu- ja seadusekuulekad või need teised?
    Ma ei taha siin mingit vastust pakkuda ja isegi ei rõhuta analoogiat Vietnami põgenikega Eesti metsas. Võib leida, ja nördinud lugeja juba kindlasti ka leidis kümneid põhimõttelisi erinevusi. Ent põhiline on vist siiski see, mida meelsamini ei tunnistaks: need seal Soome metsas olime "meie", aga need siin Eesti metsas hoopis "nemad". See tunne aitab väga põhjenduste ja erinevuste otsimisele kaasa.
    Olgu sellega, kuidas on, aga kui ma mõtlen sellele situatsioonile, kui inimesi otsitakse koertega, on mul kerge ette kujutada (ehkki seda pole tegelikkuses kunagi juhtunud), et niimoodi otsitakse taga mind, ent ma ei suuda mitte kuidagi ette kujutada, et mina olen see, kes jälitab koertega metsas inimesi.

See dilemma tuletab mulle meelde vaidlust nn uushumanismi üle 20. aastate nõukogude kirjanduses. Kontseptsioon tekkis poleemikas valitseva revolutsioonilise halastamatuse doktriiniga, mille põhimõtted hiljem formuleeris Gorki: "Kui vaenlane ei alistu, ta hävitatakse." Seda põhimõtet järgiti hoolikalt mittealistunud vaenlaste puhul, kuid alistunud vaenlaste korral tekkis probleem, eriti siis, kui kahtlustati, et alistumine polnud piisavalt siiras. Uus ehk dialektiline humanism lähtus sellest, et üldiselt pole "metafüüsilisi" keelde olemas, aga võimaluse korral võib teatud pehmust üles näidata. See oli kontekst, milles tekkis vaidlus kahe teeneka revolutsionääri, kuulsa kirjaniku Jevgeni Zamjatini ja kirjanduskriitiku Aleksandr Voronski vahel. Zamjatin väitis, et absoluutsed keelud on siiski olemas, näiteks ei tohi mitte iialgi maha lasta kinniseotud inimest. Selle peale esines humanist Voronski, kes muide kaitses Zamjatinit parteisiseste kriitikute eest, seisukohaga, et sellest tohiks rääkida ainult inimene, kellel on vastav kogemus (sellele võib lisada vaid, et Zamjatinil õnnestus emigreeruda ja ta suri Pariisis 1937. aastal loomulikku surma, Voronski aga arreteeriti 1935. aastal ning lasti samal 1937. aastal maha; arvatavasti polnud ta käed kinni seotud).

Ent kui meil juba on juttu vietnamlastest, tahaksin meelde tuletada Associate Pressi fotograafi Eddie Adamsi väga kuulsat fotot (1968). Siin on näha, kuidas Lõuna-Vietnami ohvitser laseb maha vangistatud vietkonglase. Foto tekitas nördimusetormi Ameerika Ühendriikides ning juubelduse Nõukogude Liidus. Siiski ei ole kontekst nii ühemõtteline, nagu pilti vaadates võiks arvata. Tegu ei ole lihtsa vietkonglase, vaid nn "Kättemaksusõdalaste" kapteniga, kelle ülesandeks oli mitte võitlus vaenlaste vägedega, vaid Vietkongi suhtes vaenuliku elanikkonnaga, ning teolt tabatud põhjavietnamlased olid sel päeval tapnud mitukümmend rahulikku elanikku. Lõuna-Vietnami kindralil Nguyen Ngoc Loanil ütlesid närvid üles ja ta laskiski jõugupealiku maha. Selle hetke fikseeris fotograaf. Nüüd aga, kui Zamjatini-Voronski dilemma on esitatud maksimaalselt teravas vormis, arvan siiski, et ka siin on Zamjatinil õigus, igatahes ei suuda ma end siin ette kujutada ei kättemaksusõdalasena ega tema hukkajana.

Kõik see oli aga vaid eellugu, õigemini vaid esimene neist. Enne kui looga pihta hakkan, tahan rääkida teise.
    Üle väga pika aja (ca 50 aastat) kohtasin oma lapsepõlvetuttavat, naabrihoovi poissi Theod (nimi muudetud). Ma poleks teda ära tundnud, aga tema minu tundis, ning pärast tere-tere, hästi-hästi vahetamist küsisin millegipärast: "Aga kuidas tegelikult läheb?" Selgus, et kiita pole. Pere lagunenud, firma pankrotis, nüüd ajab läbi juhutöödega, mille eest saab vähe raha, ja veel need neetud alimendid. Plaanib Eestist minema tõmmata, kas Soome või Iirimaale. Eesti riik ei istu talle üldse, kuid eriti kirus Euroopa Liitu ja valitsust, kes rahvalt küsimata meid sellesse mülkasse tiris. Sealt läks jutt sujuvalt multikultile, mille kohta ta ka pehmeid sõnu ei leidnud, ja sealt millegipärast hüppas jutt Vietnami põgenikele. "Trügivad siia igasugused, istugu parem kodus." "Theo," ütlesin mina, "sa oled geenius, kui sind poleks olemas, tuleks sind välja mõelda. Sa suutsid paari lausega kokku võtta suure osa internetikommentaariumist. Mõtle ise, sa tahad siit ära tõmmata, kuid suhtud halvasti neisse, kes tahavad siia tõmmata. Sa vihkad multikultit, aga ise igatsed elu võõraste seas. Sa jälestad Euroopa Liitu, kuid tänu temale saad vabalt endale tööd otsida kas Soomes või isegi Iirimaal. Ja mis puudutab seda vägisi tirimist, siis võib-olla mäletad, et oli ka vastav referendum."
    Nende minu sõnadega südamlik taaskohtumine lõppes. "Ma arvasin, et räägin inimesega, aga selgus, et poliitikuga," pobises Theo. "Head õhtut sinulegi," kostsin mina.

Põgenemine, mis kestis kakskümmend aastat

Vietnami sõda lõppes 1975. aastal USA häbiväärse kaotusega. Seda sõda ei kaotatud lahinguväljadel, vaid ameeriklaste peades ja südametes. Üheks oluliseks sõja kaotamise faktoriks sai see 1972. aastal tehtud foto.

Vaevalt leidub kogu fotograafia ajaloos kuulsamat ja mõjukamat pilti, see rabas veel tugevamini kui Eddie Adamsi foto. See valiti 1972. aasta aasta pressifotoks ning autor Nick Ut pälvis 1973
Pulitzeri auhinna. Foto mõju oli nii suur, et president Nixon püüdis leida tõendeid sellest, et tegu on kas võltsingu või lavastusega. Kümned tuhanded inimesed, kes suhtusid sõjasse soosivalt või ükskõikselt, muutusid selle radikaalseks vastaseks. Ka seda trükiti masstiraažis Nõukogude Liidus ja tõepoolest, mis võib veel selgemini näidata imperialistliku sõja koledusi: lapsed ja eriti paljas tüdruk põgenevad Ameerika sõjardite eest. Pilt muutus propagandarelvaks. Samas on see hea näide selle kohta, kuidas dokumentaalne kaader teenib suurt valet, kusjuures ilma selleta, et keegi otseselt valetaks. Igatahes polnud fotograafil Nick Util (tema õige nimi on Huỳnh Công Út) mingit valetamise kavatsust. Ta esitas terve rea sel päeval tehtud fotosid, kuid nendest valiti välja vaid see üks.
    Aga me teame ka järgmisi kaadreid. Siin on üks nendest. Nagu selgus, ei jooksnud tüdruk ja teised lapsed Ameerika sõdurite eest, vaid hoopis nende juurde abi ja kaitset paluma. Sel päeval ründas Vietkongi sõjavägi Lõuna-Vietnami režiimile lojaalset küla, kus elas üheksa-aastane
Phan Thị Kim Phúc. Elanikud peitsid end alguses pagoodi (sõja ajal kehtis enamasti kirjutamata kokkulepe, et pagoode vaenupooled ei rünnata), kuid lahingutegevus ja pommid tulid pagoodile liiga lähedale ning sinna varjunud inimesed jooksid paanikas välja. Lõuna-Vietnami vägede lendur pidas neid ekslikult vietkonglasteks ning heitis napalmipommi, mis tappis kaks inimest ja haavas mitut, kaasaarvatud Phan Thị Kim Phúci. Stseeni oli filmimas ka ITNi korrespondent Christopher Wain, kellega koos nad viisid kannatanud lapsed kohalikku haiglasse.

    Phan Thị Kim Phúci seisund oli kriitiline ja järgmisel päeval, kui Nick Ut teda vaatama tuli, öeldi, et ta ei jää elama. Siis viis ta tüdruku Saigoni Ameerika haiglasse, kus talle 14 tunni jooksul tehti 17 operatsiooni. Need päästsid tema elu ning järgmise pildi peal näeme tüdrukut koos "onu Nickiga" pärast ravikuuri.
    Kui Vietnami sõda lõppes, sai tüdrukust imperialismivastase võitluse ikoon ja teda kasutati propagandistlikel eesmärkidel. Oma kannatuste tõttu tundis ta suurt austust arstide vastu ning otsustas ka ise arstiks saada. Kuid Vietami võimud vajasid teda sümbolina, mitte isiksusena, ja tema õpingud olid väga raskendatud.
    Siiski sai ta loa õpingute jätkamiseks Kuubal, kus ta tutvus oma tulevase mehega ja nad said loa sõita mesinädalateks sotsialismi hälli Moskvasse.

Oli 1992. aasta. Kui lennuk tegi vahemaandumise Kanadas, õnnestus neil lennukist põgeneda ja küsida asüüli, mida neile ka võimaldati. Phan Thị Kim Phúc elab nüüd koos oma perekonnaga Kanadas. Ta sai uuesti kohtuda oma päästjate Chris Waini ja Nick Utiga ning 1997. aastal valiti ta ÜRO hea tahte saadikuks. Siin võib näha tema fondi kodulehekülge. Ühelt poolt on tegu õnneliku lõpuga looga, põgenemine, mis sai alguse 1972. aastal, lõppes aastal 1992.  Teiselt poolt aga vaevavad Phan Thị Kim Phúci iga päev tugevad valud ja sügelus, kuid veel tugevamad armid on tema ja kogu Vietnami rahva südametes.

"Eesti haiguse" piinlik ja näotu saaga ei taha vaibuda. Nüüd, kui on avaldatud tõlgituna artikkel täismahus, võib  igaüks ise järeldada, kas Yana Toomi sõnu ja mõtteid moonutati. Igaks juhuks tuletan meelde, et moonutamises süüdistas ta üksnes "Postimeest" ja eesti poliitikuid, venekeelset originaali aga hindas oma Facebookis väga kõrgelt. Mind igatahes šokeeris mitte niivõrd "demograafiline agoonia", vaid seesama lõik, kus jutt käib väljasurevast keelest ja rahvast. Tsitaat:

    „Eesti keel ei saa kuidagi võita,“ vangutab Yana pead. „Selle keele kõnelejaid on 900 000. See on väljasurev keel, väljasurev rahvus – vaat milles on asi. Kui minult küsitakse tulevikuväljavaadete kohta, ütlen alati, et Mooses ei vedanud ju asjata nelikümmend aastat juute mööda kõrbe, kuni viimase orja surmani. Meil aga pole nii palju aega.“
    Kui pidada meeles, et mõni lõik enne võtab Yana Toom Eesti ajaloo kenasti järgmises formuleeringus: "Eesti ajalugu – see on 700 aastat orjapõlve", siis arvan, et Yana Toom võlgneb selgituse: keda ta peab praeguses Eestis orjarahvaks, kes peaks neljakümne aasta jooksul välja surema? Ja kes on need meie, kellel ei ole aega seda ära oodata?

    Mul pole mingit soovi ega vajadust analüüsida pr Toomi vaateid ja ajendeid, asi pole temas, vaid, nagu nüüd võime kindlalt väita, Keskerakonna positsioonis tervikuna. Nii Kadri Simson kui ka Edgar Savisaar ise on Yana Toomi väljaütlemisi toetanud, kuid tehes seda oma erakonnale iseloomulikul moel teiste süüdistamise kaudu. Selgus, et süüdi on hoopis IRL, neilt ka valulised reaktsioonid.
    Tsitaat Savisaarelt: "Reageerinud on ainult IRL." Miks? "Sellepärast, et Vene ajakirjanik laenas oma loo teema (eestlase väljasuremine) ja pealkirja ("Eesti haigus") ju Margus Tsahkna 11. oktoobril Postimehes ilmunud artiklist "Eesti riik põeb surmatõbe"." (Milline pilt! Russkij Reporteri peatoimetaja loeb Margus Tsahknat, et saada temalt ideid oma väljaande jaoks. See on alles tunnustus.) Aga loogika on tüüpiline. Esiteks, süüdi on keegi teine, teiseks, argumentatsioon on läbinisti valelik. Minu teada oli esimeste reageerijate hulgas Rein Raud, samuti David Vseviov, Jevgeni Krištafovitš, Sergei Metlev jt -- keegi neist pole IRLi liige. Samuti ei ole keskerakondlane Jaanus Karilaid vist veel oma erakonnast lahkunud, et IRLiga liituda. Kui ma kirjutasin eelmise blogipostituse, siis ei lähtunud samuti erakondlikust vaatevinklist. EV põhiseaduse preambulis on fikseeritud kohustus tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Minu meelest peaks selline arusaam olema enesestmõistetav igale EV kodanikule, sõltumata rahvusest, maailmavaatest või parteilisest kuuluvusest. Hoopis kummaline on, et ühe juhtiva erakonna liidrid lähtuvad ilmselt teistsugustest arusaamadest.
    Vabandust on palunud lisaks Yana Toomile ka Russkij Reporteri peatoimetaja Vitali Leibin. Ka tema kavatsusi on valesti mõistetud. Kas ikka on? Vitali Leibin külastas Eestit 2012. aasta septembris, rahvusvahelise klubi "Impressum" külalisena (sellest klubist on mul juba juttu olnud). Ta oli nördinud vene koolide reformi üle ning lubas, et ta seda nii ei jäta ja saadab erikorrespondendi asja klaarima. Nii et Olga Andrejeva, nagu ma ka oletasin, tuli Tallinnasse kindla ülesandega, ja talle tuleb au anda -- ta täitis selle päris osavalt.
    Üks artikli läbivaid teemasid oli see, et eestlased ja venelased ei saa üksteisest aru. Vaevalt, et sellised kirjutised aitavad kaasa arusaamisele ja lepitamisele. Kuid see polegi nende eesmärk.
  
P. S. Täiesti mõttetu ja isegi küüniline on rääkida Eesti demograafilistest probleemidest antud artikli kontekstis. Selles ei ole mingit muret Eesti iibe ega demograafilise olukorra pärast. Ent kui juba IRL sai selles kontekstis nimetatud, siis peab tunnistama, et tõepoolest on see problemaatika meil kogu aeg tähelepanu keskmes ja Margus Tsahkna sõnavõtt on ainult üks paljudest. Ka mina olen võtnud selge seisukoha juba 2003. aastal. Konkreetsete lahendustega võib mitte nõustuda, kuid erinevalt ülaltoodut keskerakondlaste sõnavõttudest on nad tõesti kantud murest Eesti demograafilise olukorra pärast ja soovist seda parandada.

Täna, Tartu Rahu aastapäeval lootsin veidi kauem magada -- olen juba paar kuud pärast grippi hingamisteedega hädas ja nüüd veel külmetasin peale. Aga kus sa sellega. Hommikust peale oli telefon punane, et mis ma ikka selle "Toomi-muti laamendamise" kohta arvan. Midagi ei arva, magada tahan, ei saanud esialgu isegi aru, kellest juttu. Kuid siis tegin arvuti lahti ja uni kadus nõiaväel: tõepoolest, on alles lood.
    Igaks juhuks kontrollisin kohe ka originaali, mis oli "Russkij Reporteris", ning märkasin, et Delfi on tsiteerinud väga lohakalt (kuid keda see üllatab), ent põhitees eesti keele hääbumisest ja eesti rahva väljasuremisest oli kenasti (kui selline sõna siia üldse sobib) olemas. Pisteliselt jälgisin teema arengut meedias ja erinevaid poliitikute ning ühiskonnategelaste sõnavõtte.
    Alguses oli Yana Toomi taktika ründav: ajakirjanduslikku eetikat on jõhkralt rikutud ja puha, kuid seitsmestes uudistes palus ta ilusasti vabandust nende ees, keda ta sõnad solvasid.
Intsidenti ei saa paraku pidada ammendatuks. Esiteks, Yana Toom vist ei saanud hästi aru, millega ta sai hakkama, ning teiseks, talle appi rutanud erakonna kuldsuu Kadri Simson esines umbes selles vaimus, et millegi eest ei peagi vabandama, asjad ongi nii: "Ma kardan, et Yana Toom ütles välja seda, mida paljud mõtlesid, kui nad nägid viimast rahvaloenduse tulemit." Et Yana Toom on üksnes sõnumitooja jne.
    Aga see on juba klass, arvan, et Yana Toomil on oma kolleegidelt palju õppida. Erakondlik käekiri on selgelt äratuntav: esiteks, midagi sellist ei olnud, teiseks, teised teevad ka, ning kolmandaks, asjad ongi nii.
    Kõigepealt aga kontekstist, milles Yana Toomi sõnad on avaldatud. Tegu on Olga Andrejeva pika artikliga, mille pealkiri on "Eesti haigus" ning alapealkiri "Miks postsovetlikud riigid nii väga tahavad surra".
    Artikkel algab Harta 12 mainimisega ning sellega, et Eestis on arenemas poliitiline kriis ja seda ilma igasuguse Venemaa sekkumiseta. Kirjutis on konstrueeritud päris meisterlikult, näib, et autor toob argumente ühelt poolt ja teiselt poolt, ent kui vähegi süveneda, selgub, et argumendid on siiski ainult ühelt, nimelt Eestit halvustavalt poolt. Eestis on kõik halb: ilm, hubane arhitektuur, viisakus ("need lõputud naeratused") ja muidugi eestlased.
    Olga Andrejeval on mitu vestluskaaslast ja nad kõik sihivad samasse punkti. Yana Toomi formuleeringud on küll kõige mahlakamad, aga sõnum erineb väga vähe näiteks Jaak Alliku omadest, viimane on vaid poliitikuna palju osavam ja teda on raskem vahele võtta. Eesti on sügav provints, soo, perspektiivid on tumedad, kui nad üldse olemas on. Tegemist on sügavalt haige ja surmale orienteeritud ühiskonnaga.
    Olga Andrejeva ei tulnud Eestisse turistina, ta tegi siin tööd ja tegi seda oskuslikult. Yana Toom kas ei saanud sellest aru ja poliitikule lubamatu naiivsusega lõi piltlikult öeldes palli oma väravasse või mängibki ta hoopis ajakirjanikuga samas meeskonnas. Mõlemal juhul aga tekitab tema tegevus õigustatud küsimusi.
    Mis aga eristab Yana Toomi artikli teistest personaažidest, on tema silmatorkav kibestumus, mis kohati mõjub isegi kurjusena. Ning muidugi ka sõnade sisu. Ma pean siin silmas seda osa, mis puudutab eesti keele ja rahva väljasuremist ja mille väljaütlemine ongi Kadri Simsoni meelest õigustatud. Aga ei ole õigustatud. Ja seda nii sisu kui ka parastavate intonatsioonide tõttu. Asi on selles, et Yana Toom on minu kolleeg: ta on aastaid õppinud Tartu Ülikoolis vene filoloogiat (mis siiski jäi tal vist lõpetamata). Artikli sõnum rahva ja keele väljasuremise kohta on karjuvas vastuolus selle humanistliku vaimuga, mis valitses vene kirjanduse kateedris ja mida tollased õppejõud (Valeri Bezzubov, Pavel Reifman, Sergei Issakov, minu vanemad ja teisedki) püüdsid oma tudengitesse süstida. Mu isa rõhutas pidevalt, et ei ole suuri või väikseid rahvaid, keeli ja kultuure. Igal kultuuril on öelda midagi unikaalset, mida keegi teine öelda ei saa, ja seda saab teha ennekõike sellele kultuurile omases keeles. Ning iga keele või kultuuri kadumine ei ole üksnes antud rahva tragöödia, vaid kordumatu kaotus kogu inimkonnale.
    Kuid nüüd väidetavast väljasuremisest ja hääbumisest. Alustame sellest, et demograafilised andmed, millega artikkel opereerib (ei tea, kas pärit Yana Toomilt, nagu lugeja võiks aru saada, või hankis Olga Andrejeva need ise kusagilt), on tendentslikud: nimelt väidab artikkel, et viimastel aastatel on sündimus langenud 12 000 lapseni aastas. Äratoodud tabelis (andmed pärinevad stat.ee-st) on toodud sündimuse dünaamika viimase 20 aasta jooksul ning kõrvutatud teise olulise näitajaga, legaalselt indutseeritud abortide arvuga ning elussündinute suhtega tehtud abortidesse.

Niisiis pole sündimus kordagi 12 000ni langenud ning alates 2004. aastast näitab isegi mõningat tõusutendentsi. See tendents on üsna habras, kuid siiski olemas. Samuti võib ära märkida abortide üldarvu pideva languse ja sündide ja abortide vahelise suhte paranemist, kusjuures mõnel viimasel aastal on esmakordselt sünnid hakanud aborte kahekordselt ületama. Need näitajad tulenevad mitmest faktorist ja nõuavad üksikasjalikku analüüsi, millega demograafid ka tegelevad. Kuid filosoofilisemas plaanis tähendavad nad suuremat elu usaldamist. Abortide vähenemine on ühelt poolt ühiskonna teadlikkuse, aga ka humaansuse näitaja, teiselt poolt aga korreleerub see heaoluga.
    Juhiks veel kord tähelepanu 2004. aastale. See oli esimene aasta, kui hakkas kehtima vanemahüvitis (vastu võetud küll juba 2003. aastal) ning nagu tabelist näha, mõjud ei ole mitte olematud.
    Kuid nüüd paar sõna valdkonnast, kus olen pädevam sõna võtma, nimelt keelest ja kultuurist. Eesti keel ei ole kogu ajaloo jooksul kunagi nii hästi kaitstud olnud ja nii hoogsalt arenenud kui praegu, isegi kui seda võrrelda kahe maailmasõja vahelise perioodiga. Viimast väidet on väga kerge kontrollida. Vaadake raamatupoodidesse, vaadake kirjastuste katalooge. Kui palju avaldatakse originaaltekste ja kui palju suurepärast kirjandust tõlgitakse. Ja mis on eriti oluline, on see, et ei piirduta vaid ilukirjandusega. Tõlgitakse ka küllaltki spetsiifilist erialakirjandust. Eesti keel elab täisväärtuslikku elu ning eesti keeles võib sõna võtta pea igas eluvaldkonnas.
    Me ei tea, mis meid tulevikus ees ootab. Kuid see, mis on juba tehtud ja mida eesti kultuuriinimesed oma igapäevase tööga produtseerivad, jääb alles.
    Jossif Brodski kirjutas, et ennustused on tulevaste päevade šantaaž, kuid "me elame kuniks / on andestus ja kiri." See tähendab, et inimene, rahvas ja kultuur elavad edasi ka siis, kui füüsiliselt on vastava inimese või rahva elusolu ohustatud. Selle tagab kirjutus (keel). Kuid oluline on ka see, mida see kirjutus sisaldab. Olgem siis andestavad ja mõistvad.