Nagu enamik noori, olin minagi omal ajal sotsialismi ideaalidest haaratud. Mis võiks olla parem õiglasest ühiskonnast, kus valitsevad võrdsus, sõbralikkus, solidaarsus ja hoolivus.

Ei hakka siin pajatama oma vaadete evolutsioonist, see vist ei paku kellelegi huvi. Minu meelemuutuse ei põhjustanud mitte nõukogude sotsialistlik riik (see oli vale sotsialism, nagu praegused sotsid armastavad rõhutada) ega juhtivate sotsialistidest poliitikute küünilisus; nn šampanjasotsid on palju kõneainet tekitanud, kuid ka Arthur Scargilli tüüpi demagoogid tekitasid minus tülgastust. Asi on põhimõttelisem. Sotsialismi loosungid ja ideaalid ise on valelikud, neist osa juba algselt, teised muutuvad valelikeks nende realiseerimise käigus. 

Siinkohal peatun ma neist vaid ühel: võrdsusel. Iga sotsiaalse loosungi taga on mingi psühhofüsioloogiline mudel. Võrdsuse taga on kadedus. Loomade emotsioonide uurimisel on selgunud, et mitmeidki seni vaid inimestele omaseks peetud emotsioone esineb ka loomariigis. Näiteks on paljud imetajad, aga ka mõned linnud (vareslased) võimelised tundma empaatiat. Selliste emotsioonide hulka kuulub ka kadedus. Etoloog Frans de Waal on aastakümneid uurinud loomade emotsioone ja nende sotsiaalset käitumist. Siin on üks eksperiment: 

Originaal on siin: ​https://www.youtube.com/watch?v=ZcMHN1nIckM​

Kahele kaputsiinahvile õpetati lihtsaid ülesandeid, sh kivikeste ulatamist eksperimenteerijale. Selle eest premeeriti neid kurgitükiga. Kaputsiinid olid plastikseinaga eraldatud puurides, nii et nad said teineteist näha. Siis aga anti ühele neist kurgi asemel viinamari. See, kes sai endiselt kurki, oli silmnähtavalt ärritunud, hakkas laamendama ja viskas kurgitüki eksperimenteerijale tagasi.

Meid huvitab siin mõlema ahvi käitumine. Selle ahvi tundeid, kes hakkas kurgi vastu protesteerima, kirjeldab de Waal kadedusena. Kuid mulle pakub huvi ka teine ahv, kes suurima heameelega viinamarju mugis. Üldiselt ahvidele empaatia päris võõras ei ole, kuid siiski selgub, et mitte siis, kui jutuks tuleb hüvede jagamine. Ei mingit 'jagame siis pealegi viinamarja pooleks, sina, vend, saad teise osa'. Sotsiaalne protest tekkis ainult sellel, kes sai kurki. De Waal rõhutab, et kurki saanud ahvi olukord ei ole sugugi muutunud, kurk sobis talle perfektselt, kuid ainult senikaua, kuni keegi teine ei hakanud saama viinamarju. Ning see on tüüpiline. Sotsialism ei rajane empaatial, vaid kadedusel.

Lasterikkad pered hakkasid eelmise valitsuse (peaminister Kaja Kallas) vastuvõetud peretoetuste seadusega saama rohkem. See tekitas tormilisi proteste nendes, kes said vähem. Inimene on aga võrreldes kaputsiinahviga edasi arenenud ja see kehtib ka kadeduse puhul. Tegelikult võitsid selle seadusega kõik pered ja kõik lapsed, kuid TEISED VÕITSID ROHKEM. Tinglikult öeldes hakkasid mõlemad ahvid saama viinamarju, kuid teine sai neid rohkem. 

Kus on võrdsus? Tõepoolest hea küsimus. Üks Eesti suurimaid probleeme nii praegu kui ka pikaajalises perspektiivis on demograafiline auk. Selleks, et eesti keel ja eesti kultuur säiliks läbi aegade, on oluline, et säiliksid ka eestlased ise. Ning selleks, et negatiivseid tendentse vähemalt aeglustada, on vaja lasterikkaid perekondi ning lasterikkus algab kolmest lapsest. Nüüd küsingi: millised perekonnad on panustanud Eesti rahva väljasuremise pidurdamiseks enam? Kuidas on võrdsusega sellest vaatevinklist?

Väga vale on selles kontekstis võrdsustada või eelistada lapsi. Ühe- või kahelapselise perekonna laps ei ole halvem ega parem mitmelapselise perekonna lapsest, kuid perehüvitiste seadus ei anna lastele hinnanguid. Selle eesmärgiks on kõikide laste riiklik toetamine, kuid sellel on ka oluline demograafiline dimensioon. Demograafilistele kaalutlustele tuleb lisada sotsiopsühholoogilised: tihtipeale takerdub just kolmanda lapse saamine majanduslike põhjuste taha. Perehüvitiste seadus ei lahenda kõiki muresid, aga see on vähemalt esimene samm nende leevendamiseks. 

Viimasel ajal on minult korduvalt palutud, et kommenteeriksin EKRE väidetavat seost Prigožiniga. Kuna asi on minu arvates nii ilmne ja olen alati püüdnud valimiste-eelses poriloopimises osalemist vältida, siis ei ole ma seni vajalikuks pidanud minu arvates liigagi lihtsaid asju selgitada. Nüüd aga pean seda paraku siiski vajalikuks, kuna debatt on kiiva kiskunud. Keskendutakse valele asjale: kus on tõendid, et EKRE on Wagneri grupilt või Kremlilt juhtnööre või ka vahendid saanud.

• On võimalik, et asi on lihtsalt sarnases ideoloogias (antiglobalism, antiliberalism, antiökologism, ksenofoobia jne, mida on ohtrasti vürtsitatud erinevate vandenõuteooriatega) ning tegemist on lihtsalt kokkusattumisega. Ma võiksin seda uskuda.
• Samuti on võimalik, et need ideaalid viivad konkreetsete tegudeni, alates tänavameeleavaldustest ja sotsiaalmeediakampaaniatest ning lõpetades seadusandlike initsiatiividega. Ka see on põhimõtteliselt usutav.
• Raskem on uskuda seda, et väidete ja loosungite sarnasus on juhuslik kokkusattumus. Väga sarnaste sõnumitega on välja tulnud erinevad rühmitused Euroopas, kelle sidemed Kremliga on tõestatud. Näiteks et Ukraina abistamine on riigile kahjulik ja koguni ohtlik ning Ukraina põgenikud ei ole need, kes nad väidavad end olevat.
• Mille juhuslikkust on aga päris raske uskuda, on EKRE sõnade ja tegude sünkroonsus putinistide aktsioonidega üle maailma. Selle tõenäolisus on kaduvväike.

​Niisiis, minu jaoks ei ole oluline mitte see, kas EKRE on saanud Venemaalt (ükskõik kas otse või läbi lääne putinistide) juhtnööre ja vahendeid, vaid see, mida EKRE teeb. Kui EKRE teeb seda omakasupüüdmatult, siis on see ehk halvemgi: nii säästab ta Venemaa vahendeid.
​

24. veebruaril 2022 alustas Venemaa täiemahulist agressiooni iseseisva riigi Ukraina vastu. Ma tahaksin aga meelde tuletada 1939. aasta 24. veebruari, kui Eesti president Konstantin Päts pidas piduliku kõne 21. aastapäevale pühendatud kaitseväeparaadil. Päts ütles:

„Meie oleme oma riigis rahulikult jälle ühe aasta mööda saatnud. Sel ajal, kui terve maailm on ärevust täis olnud, kui rahvad on kartnud uut suurt verevalamist tulevat, on meie väikene Eesti riik rahulikult ja häirimata oma igapäevase töö juures viibinud ja julge olnud oma puutumatuses.“

Ta lisas:

„Meie tahame rahus elada. Rahus tööd teha. Meie tahame tülidest eemale jääda. Ja tahame kaasa aidata, et terves maailmas rahu võidule pääseks. Ainult sellele võime meie oma sisemist rahu rajada ja ainult sellele on võimalik meil ka tulevikus oma tööd ehitada.“

Me kõik tahame ju rahus elada, töötada, puhata, armastada, lapsi saada ja neid kasvatada. Ja jääksime parema meelega tülidest eemale. Aga paraku ei küsi tülid meie tahtmist ja tülidest eemalejäämise poliitika võib kaasa tuua vägagi kibedad vilju.

Kui kasutan selle loo pealkirjas sõna „meie“, mõistan selle all esmajoones Eesti riiki ja ühiskonda, laiemas mõttes aga poliitilist ja kultuurilist ruumi, kuhu me kuulume, st demokraatia ja õigusriikluse ruumi. Seda ruumi rünnatakse mitmelt poolt, kuid kõige akuutsemalt ründab seda praegu Putini Venemaa. Akuutsemalt tähendab seda, et rünnak toimub sõjaliste, aga ka hübriidsete vahenditega. Ning selle sõja kõige nähtavam tander asub praegu Ukrainas.

On väga vale arvata, nagu mõned Euroopa poliitikud seda Konstantin Pätsi kombel teevad, et see sõda puudutab ainult Venemaad ja Ukrainat ega puutu kellessegi teisesse. Puutub küll, ja Venemaa plaanid on hästi teada: Ukraina ründamine ei ole Putini ainus eesmärk. Tema teadaolevate sõjaplaanide seas oli nii Balti riikide kui ka Poola ründamine. Veel võiks meelde tuletada, et sõjalistel õppustel harjutas Venemaa ka pealetungi Rootsile ja Norrale, kusjuures viimasele nii maismaalt kui ka Atlandi ookeani poolt, nii et tegemist oli globaalse sõja ettevalmistamisega.

Ma ei hakka siin pikemalt peatuma Vene propaganda hullumeelsetel juttudel Berliini, Pariisi ja muude pealinnade vallutamisest ja igale poole Stalini mälestusmärkide püstitamisest. Nagu ütles üks juhtivaid Vene telenägusid: „Te tahate Haagi kohut. Me korraldame teile Haagi kohtu – vallutame Haagi ja mõistame seal teie üle kohut.“ Need asjad on sisetarbimiseks, kuid sõjalised rünnakud Balti riikide ja Poola vastu on reaalsed plaanid.

Ukraina rahvas, selle sõjavägi ja juhtkond nurjasid Putini globaalsed plaanid. Nüüd oleks ta vist õnnelik, kui suudaks vallutada kogu Donetski oblasti ja säilitada Krimmi. See aga ei tähenda, et Putini Venemaa enam Eestit ei ohustaks. Analüüsid näitavad, et isegi Ukrainas piiratud kaotuse osaliseks saanud Venemaa on Eestile ohtlik, rääkimata siis sellest ohust, mida kujutaks Venemaa, mis saavutaks enda jaoks positiivseid tulemusi Ukraina sõjas.

Ukraina rahvas ja selle sõjavägi mitte üksnes ei kaitse oma riiki ja rahvast, vaid kogu vaba maailma priiust, väärtusi, au ja väärikust. Kuid Eestil on veel üks spetsiifiline põhjus olla Ukrainale tänulik. Enne 24. veebuari kujutasid Eestile põhilist sõjalist ohtu esiteks elitaarne Pihkva õhudessantdiviis ning teiseks maa-maa raketibrigaad Luga lähedal. Pihkva dessantdiviis, mis osales muuseas ka Butša tapatalgudes, sai Ukrainas hävitava löögi, ning nagu ütles üks Eesti sõjaväelane, kes on selle diviisi käekäiguga hästi kursis, seda diviisi enam pole. Venemaa võib sinna uusi sõdureid ja ohvitsere küll värvata, kuid nende väljaõppeks läheks minimaalselt kolm või neli aastat. Mis aga puudutab raketibrigaadi, siis enamik neid rakette viidi samuti Ukraina rindele ja utiliseeriti seal. Nii et praegu võime tõepoolest tõdeda, et Eesti on kaitstud paremini kui enne 24. veebruari. Esiteks on Nato idatiiba oluliselt tugevdatud ning teiseks meid otseselt ohustavaid väeüksusi on tänu Ukrainale oluliselt nõrgestatud. Seega võime kindlalt väita, et Ukrainas käib sõda ka Eesti kaitseks.

​Ukraina sõda on meie sõda.

Kui vähegi võimalik, olen alati Tartu rahu aastapäeva püüdnud tähistada, ükskõik kus riigis ma ka parajasti ei viibiks. Sel korral olin Ukrainas, üsna keeruliste missioonidega, millest peaks eraldi kirjutama. Siinkohal vaid niipalju, et tegemist oli ja on üsna komplitseeritud juriidiliste ja humanitaarsete probleemide kompleksiga. Meeldiv elamus oli aga see, et minu võõrustajad nii riiklikes ametites kui ka mõnes MTÜs teadsid Tartu rahust ja sel puhul tervitati mind Peaprokuröri kontoris, nagu ka Politsei peavalitsuses Eesti lipuga. Kahjuks pole ma selfiinimene, nii et visuaalset tõendusmaterjali esitada ei saa. Pildil olen hoopis Tsiviilõiguste keskuses, mida hiljuti autasustati Nobeli rahupreemiaga, ning vestlen keskuse juhiga Oleksandra Matviichukiga ja tema asetäitja Roman Nikoljakiga.  ​

Valimised on tulemas. See on hea ja vajalik, on ju demokraatlikul ühiskonnal hädasti tarvis regulaarset verevärskendust. Valimiskampaaniaga on aga seotud kaks ohtlikku tendentsi: kõigepealt poliitikute katmata lubadused, teiseks aga põhjendamata kahtlused. Mingi otsus oleks iseenesest nagu õige, aga miks seda tehti just praegu? Kas pole see mitte osa valimiskampaaniast?

Ükskõik milline oluline otsus ka tehakse, saadavad seda kaks mantrat: „Miks äkki nüüd?“ ja „Kuhu on sellega nii kiire?“ Kui otsust pole võimalik vaidlustada, pannakse küsimärgi alla selle ajastus. Ei ole oluline, kas kõne all on punamonumendid, eestikeelne kool, peretoetused jne, ikka kiputakse selles nägema valimiskampaaniat.

Üheks selliseks asjaks on kahetsusväärselt ka diplomaatilised suhted meie just mitte kõige sõbralikuma idanaabriga. Eesti otsus viia Venemaa diplomaatilise esinduse arvukus pariteetsele alusele, mis praktiliselt tähendab selle esinduse koosseisu olulist vähendamist, on ootamatult ja ülimalt kahetsusväärselt kistud valimiste konteksti.

Eesti välispoliitika on erakonnaülene ja seda tulevaste valimistega seostada ei ole kõige parem mõte. Paraku seda tehakse.

Nii väitis Marina Kaljurand, et otsus on iseenesest õige, aga seda oleks pidanud tegema varem, mitte enne valimisi. Ühesõnaga seesama „Miks äkki nüüd, oleks pidanud varem“. Paraku ei saa aga varem teha mitte midagi, sest nagu ütles Artur Alliksaar: „On ainult hetk, milles viibime praegu“. St midagi saab teha ainult olevikus, mitte minevikus ega tulevikus.

Marina Kaljurannal on õigus selles, et seda oleks tõepoolest pidanud tegema varem, kuid sisuliselt kritiseeris ta oma ütlemisega otsust ennast. Meie valitsuse otsuse õigustatust kinnitavad aga mitte üksnes eelnevad, vaid ka järgnenud sõnumid Ukrainast. 14. jaanuaril sooritas Venemaa järjekordse masstaapse sõjaroima Dnipro linnas. Seega tundub mitte üksnes diplomaatilise noodi sisu, vaid ka selle ajastus täielikult õigustatud.

Teise näite leiame president Kersti Kaljulaidi usutlusest, milles on see vihjamisi samuti seotud Riigikogu valimistega. Jättes kõrvale patroneeriva tooni, millega ta seab kahtluse alla välispoliitika täiskasvanulikkuse, on mul ühest kohast tema intervjuus üldse raske aru saada. „Miks me liikusime läbi pariteedi, mitte ei öelnud, et kutsume suursaadiku ära“, küsib Kaljulaid ja lisab peaaegu kohe: „Suursaadik Laidre on öelnud, et mitte miski ei asenda silmi ja kõrvu kohapeal.“ Huvitav, kuidas oleks ärakutsutud suursaadik saanud jätta oma silmad ja kõrvad kohapeale? Isegi kuidagi piinlik on tuletada meelde, et otsus jätta kaks riiki suursaadikuteta ei tulnud mitte Eesti, vaid Vene välisministeeriumilt, st Putinilt.
​
Ma piirdun siin spetsiaalselt kahe väga kogenud ja lugupeetud poliitiku seisukohtadega, mis on minu meelest väga kahetsusväärsed, tahtmata liialt kulutada lugejate aega marginaalsematele tegelastele, teadlikult või teadmatult Putini huvides tegutsevatele inimestele, kes pürgivad (ja ilmselt ka saavad) Riigikokku. 

Jõulud… Me soovime sugulastele, sõpradele ja lihtsalt tuttavatele rahulikke jõule või stampe vältida tahtes midagi muud head ja ilusat. Saadame ilusaid kaarte, mõnel on Jeesuslaps koos neitsi Maarjaga, Joosepiga ja teistega. Kõik on ilus ja maitsekas. Ja kuidagi ununeb ära, et Jeesuse sündimises ei olnud midagi ilusat ja maitsekat, vähemalt kui me ilu all mõistame visuaalset ilu. Joosep ja Maarja olid pagulased, pesemata ja pikast teekonnast kurnatud ning Maarja oli kohe sünnitama hakkamas. Nad ei suutnud leida vähegi viisakamat ulualust ning viimases hädas peatusid nad laudas, kus õlgede peal, loomade vahel sõnniku ja virtsu haisu sees sündiski Lunastaja.

Ja ometi on see võib-olla kõige kaunim sündmus inimkonna ajaloos.

​Pean tunnistama, et pärast 24. veebruari on minu esteetikameel kõvasti atrofeerunud, eriti visuaalkunsti osas. Olen sõja ajal korduvalt käinud Ukrainas ning näinud asju, mida meelsasti poleks näinud. Kui jõudsin esimest korda Butšasse, olid laibad tänavatelt juba ära koristatud, aga siiski vedeles Irpinis purustatud vene tanki kõrval tankisti saabas koos sääreosaga. Tulekahjud olid selleks ajaks kustutatud, kuid lisaks sellele, mida nägin Butšas, häiris mind spetsiifiline kärsahais, mis levis puumajadest, milles tuli oli juba kustutatud, kuid mis suitsesid vaikselt edasi. Hiljem olin Butšas tunnistajaks laipade ekshumeerimisele ning jällegi oli lehk hullem kui pilt – see jälitas mind veel paar nädalat, kui magama minnes silmad sulgesin. Ja veel: mul tekis tõrge ilusate piltide vastu, mida masstoodang eriti enne jõule nii ohtralt pakub.

See on võib-olla kaunim pilt, mida olen viimasel ajal näinud.

​See on Olha koos oma imikuga, kuuvanuse Viktoriaga. Hetlel kui mürsk tabas nende maja, toitis ta last rinnaga. Ta kaitses last oma kehaga ja sai 25 haava, klaasikillud olid ka rinnas, kuid laps jäi imekombel täiesti terveks. Laps oli Olha verega kaetud, ja kui tema karjete peale jooksis ta mees Dmitro kohale, ei saanud nad alguses aru, kelle veri see on, ja kas laps elab. Rahuajal, ütles Dmitro, võivad inimesed kogu elu olla koos ja ei saa kunagi nii lähedaseks nagu meie nende 15 sekundiga.

See on tänapäeva madonna: ema, kes annab oma imikule klaasikildudest läbistatud rinda.
​
See on Tetiana kahekuuse tütrega. 

​Tema lugu ei ole dramaatiline ja ta ei saanud füüsiliselt kannatada, kuid foto, millel ta Kiievi metroos õhurünnaku ajal oma last toidab, sai viraalseks ja sellest tehti maal, kus naise pea kohal on selgelt näha nimbust.

​Pildi nimi on Kiievi Madonna. Ning mõne aja pärast ilmuski selline altarimaal ühes Napoli kirikus.

Olha ja Tetiana on kaks paljudest Ukraina emadest, kes sünnitavad ja imetavad lapsi õhurünnakute ja suurtükki mürskude all. Paljud teised ei olnud nii õnnelikud ning hukkusid koos oma lapsega.

Kui me räägime Ukraina rahva kangelaslikkuses, ei tohi me unustada ukraina naisi, kes võitlevad rinnetel ja toetavad ning inspireerivad oma mehi, poegi, vendi ja poiss-sõpru kes viibivad tulejoonel.
​
Jõulupostitus peaks lõppema õnnesoovidega, aga, armsad lugejad, ma ei oska teile midagi omalt poolt soovida, soovin vaid, et teie head soovid ja unistused täituksid. Vaid ühele inimesele tahan ma midagi konkreetset soovida. Ma soovin härra Putinile pikki elupäevi, et ta saaks täiel määral nautida aastaid, mida ta veedab üksikkongis, kandes eluaegset karistust.

Ühiskonnas on olemas laiapõhjaline konsensus, et Eesti kool peab olema eestikeelne. Edasi aga hargnevad nüansid – kas minna üle eestikeelsele haridusele nii, et sellel oleksid kindlad tähtajad, mis muidugi nõuaks ühiskonnalt ja kogu haridussüsteemilt märkimisväärseid pingutusi, või minna eestikeelsele haridusele nii, et üldse mitte üle minna: vene kool sureb Eestis ükskord loomulikku surma. Kõik muud üleminekuplaanid jäävad nende pooluste vahele.

Ei saa öelda, et ühel poolel on absoluutne õigus, teine on aga täiesti eksiteel. Küll aga tahaksin kohe algul ära klaarida ühe arusaamatuse: nimelt seisavad vene koolide sisulise säilitamise eest need poliitikud ja erakonnad, kes sõltuvad rohkem venekeelsest valijast. Seega võiks justkui aru saada, et venekeelse hariduse säilitamine on Eesti venelastele kasulik ja eestikeelne haridus piirab nende õigusi. See on vale. Ütlen isegi rohkem: just Eesti venelased peaksid olema eriti huvitatud kvaliteetsest eestikeelsest kooliharidusest. Sellel on mitu põhjust. Esimene kuulub sotsiaalvaldkonda ja see on ilmne: ilma eestikeelse hariduseta inimesel on palju keerulisem omandada gümnaasiumi- ja ülikooliharidus, teisalt on ka nendes valdkondades, kus kõrgharidust pole vaja, karjäärivõimalused märksa ahtamad.

Teine põhjus on hariduslik. Eesti kool on maailmatasemel üsna konkurentsivõimeline. PISA testid ja muud näitajad osutavad sellele, et Eestimaa kool annab parema hariduse kui Venemaa kool (jutt käib keskmistest näitajatest ja ma ei räägi siin mõnest Moskva või Peterburi eliitkoolist, milles on mõnikord koguni suur osa tunde inglise keeles). Ka Eesti venekeelsed koolid annavad parema euroopaliku hariduse kui koolid Venemaal. Lisaks Eesti-siseselt annavad eestikeelsed koolid samuti parema hariduse kui venekeelsed koolid. Niisiis, mitte ükski vastutustundlik lapsevanem ei peaks olema huvitatud sellest, et tema laps saaks halvema hariduse ning eriti kahetsusväärne on see, et mõned lapsevanemad kõõritavad ikkagi Venemaa poole.

Kolmas põhjus on seotud eelmisega ning selleks on õpetajate ja õppematerjalide vananemine. Õpetajate vananemine on Eestis üldine probleem, kuid vene koolis on see eriti terav. Venekeelse hariduse jaoks meil õpetajaid eraldi ei koolitata, tegemist on vana kaadriga, millele lisanduvad ilma eriettevalmistuseta inimesed, ja see muidugi ei mõju hariduse kvaliteedile hästi. Teatud probleem on ka õppematerjalidega: Eestimaa koolides ei tohi (õigustatult) kasutada Venemaa haridussüsteemis kasutatavaid materjale (paraku on siiamaani siin-seal kuulda ka ebameeldivatest eranditest). Eriti andis see tunda koroonapandeemia ajal, kui Eesti koolidele arendati välja hulgaliselt uuenduslikke digiõppelahendusi, kuid venekeelsed koolid jäid paratamatult ka selles valdkonnas maha.

Üleminek eestikeelsele haridusele on keeruline ja ressurssinõudev väljakutse, kuid pikemaajalises perspektiivis on see ka oluline kokkuhoid ja koguni investeering. Kahe paralleelse haridussüsteemi ülalpidamine on majanduslikult ebaotstarbekas luksus, pealegi on sellega seotud mitmed sotsiaalpsühholoogilised tagajärjed, mis lõhuvad Eesti ühiskonna sidusust. Üleminek on alati vaevarikas, kuid need „humanistid“, kes juba kolmkümmend aastat räägivad stiilis ’on vaja küll, kuid miks nii äkki’ ja ’küll see ise keelekümbluse käigus laheneb’, meenutavad neid koeraarmastajaid, kes lõikavad koera saba maha mitmes jupis, sest korraga lõigates oleks koerast kahju.

Annan endale aru, et järsk üleminek eestikeelsele haridusele oleks liiga traumaatiline, küll aga oleks realistlik igas õppeastmes alustada lähitulevikus eestikeelset lausõpet iga õppeastme ava-aastast, st esimeses, neljandas ja seitsmendas klassis.
​
Tuleb välja arendada eesti keelele ülemineku kompleksne riiklik programm, mille hulka kuuluksid näiteks õpetajate ja õppematerjalide ettevalmistamine ja sotsiaalmajanduslikud meetmed, mis muudaksid eestikeelse erialaõpetaja ameti nt Ida-Virumaal, aga ka teistes probleempiirkondades atraktiivseks. Loomulikult ei tähenda eestikeelne haridus kultuurilise ja rahvusliku identiteedi ründamist, ka tulevikus on võimalik vene keelt, kirjandust ja miks mitte ka kultuurilugu ja religiooniõpetust õppida oma emakeeles, kuid mõistagi ei saa ka siin kasutusele võtta Venemaal ettevalmistatud õppematerjale.

1. Õhuruumi sulgemist Venemaa õhujõududele
Paar selgitust:

a) Väike Riigikogu saadikute grupp käis Ukrainas (naasime üleeile) ning erineva tasandi Ukraina poliitikud korrutasid meile nagu ühest suust: peamine on taeva sulgemine, muu on hädavajalik, kuid võrreldes taeva sulgemisega on kolmanda- või neljandajärguline.
Minupoolne kommentaar: need lääne poliitikud ja eksperdid, kes väidavad muud, peavad ukrainlasi lollideks ja mängivad agressoriga kaasa.
​
b) Venemaa maavägede moraal on nõrk, näha relvituid inimesi, keda sa tapad, on ebamugav. Lenduritele on tsiviilobjektide ründamine lihtsam: sa ei näe tapetava inimese nägu, sa ei näe hiljem tema laipa. Osade jaoks on see koguni midagi videomängu taolist.
Vastuväited: neid on sõnastatud erinevalt, kuid lõppkokkuvõttes taanduvad nad ühele: ärme ärritame Putinit. Kõik nad lähtuvad vaikimisi sellest, et taevas Ukraina kohal kuulub mitte Ukrainale, vaid Venemaale, ning seal võivad lennata üksnes Ukraina vaenlased, mitte Ukraina sõbrad, keda Ukraina valitsus kutsub endale appi.

2. Varustust ja relvi
Neid kulub palju ja kõigist on puudu, alustades kuulivestidest ja kiivridest ja lõpetades ründerelvastusega. Nagu ütles erukindral Riho Terras, ühtegi sõda ei saa võita, pidades vaid kaitselahinguid.

3. Raha
Rahaline abi, mis tuleb USA-lt ja EL-lt, on selgelt ebapiisav. Ukraina vajab lendliisi, nii nagu see kehtestati natsi-Saksamaa vastases sõjas. Hea ja õigustatud oleks sarnase mehhanismi ja ka sama nime kasutamine võitluses natsi-Venemaaga.
Üheks tagatiseks võiks olla lääneriikides konfiskeeritud Venemaa riigifirmade ja oligarhide vara, nagu on välja pakkunud ka Lavly Perling, kes üks parimaid Ukraina olude tundjaid Eestis.

Muidugi vajab Ukraina ka humanitaarabi: toitu, riideid jne, aga ennekõike puudus on ravimitest. Viisime kaasa ravimeid, mida ostsime apteekidest ilma retseptita, aga vaja on ennekõike retseptiravimeid, antibiootikume vms.

Ning lõpetuseks sellest, mida Ukraina kindlasti ei vaja. Osa lääne poliitikuid on praegu rahu kehtestamise sildi all mures selle üle, kuidas päästa härra Putini nägu, st lõpetame vaenutegevuse, aga Ukraina peab ka milleski järele andma. Selliseid sõpru Ukraina ei vaja. 

"​Täna toimunud ägedad võitlused Harkivi üle on lõppemas ja kontroll linna üle on Ukraina vägede käes."
Lubage veel kord tsiteerida Winston Churchillit:
Now this is not the end. It is not even the beginning of the end. But it is, perhaps, the end of the beginning.
1942