Pakkumine, millest ei saa keelduda
​
Venemaa esitas Läänele ultimaatumi. Läänele tervikuna ja eraldi veel USAle. Tõsi küll, ametlikult seda ultimaatumiks ei nimetatud, Moskva-poolsete kommentaaride kohaselt on tegu kord ultimaatumiga, teinekord vaid ettepanekutega, siis aga jälle ultimaatumiga.

„Teie peate andma meile garantii – teie! Ja otsekohe, praegu,“ pöördus Putin lääne poole 23.12. pressikonverentsil.
​
Seoses Venemaa ultimatiivsete ettepanekuga jäid õhku rippuma küsimused: mis see on? Mida taotleb Putin oma ebarealistlike nõudmistega? Ja miks nii äkki ja just nüüd? 

Alustame viimasest – ajastusest. See ei juhtunud äkki – olen Moskva „ootamatuid samme“ oodanud juba 26. oktoobrist peale, kui Türgis valmistatud droon hävitas Ida-Ukrainas separatistide (tegelikult Vene armee) suurtükipatarei. Selline kõrvakiil ei saanud jääda vastuseta. Putinil oli hästi meeles, kuidas hiljutises Karabahhi sõjas muutsid needsamad droonid vene soomustehnika rauarusuks. Putin pidas endastmõistetavaks, et kui mitte terve Ukraina, siis vähemalt selle okupeeritud idaosad kuuluvad talle ning et Venemaa tulejõud selles regioonis ületab ukrainlaste võimalusi mäekõrguselt. Üksainus droonirünnak seadis selle veendumuse kahtluse alla. Aga kui Putin kahtlustab, et tema „partneritel“ tekib kas või teoreetiline võimalus neutraliseerida Venemaa ründerelvastus, tõlgendab ta seda agressioonina.

Mis aga puutub täpsesse ajastusse, siis see on Putini tavapärane modus operandi: kriis tuleb tekitada kas suurte pühade eel või olümpiamängude varjus.
​
Kuid see droonirünnak oli vaid õlekõrs, mis murdis kaameli selgroo. Kaamel oli aga selleks ajaks juba kõvasti ülekoormatud. Asi hakkas viltu vedama juba 2004. aastal, kui varem ülipopulaarne Putin laskis oma tagasivalimise kindlustamiseks valimistelt kõrvaldada ohtlikumad rivaalid, ent vaatlejate arvestuste järgi tuli tema tulemustele lisada ikkagi umbes 10 miljonit häält. Igal juhul ajasid need valimised Putini kõvasti närvi, ta süüdistas opositsiooni paadi kõigutamises ja alustas esimest – veel ettevaatlikku – pealetungi kodanikuühiskonna vastu. Järgmine oluline tähis saabus 2008. aastal, kui Putin loobus ajutiselt presidendikohast ning oli tõsiselt mures oma populaarsuse languse pärast. Kasutusele tuli võtta vana hea retsept: väike võidukas sõda. 
​

V​iibides Pekingi olümpiamängudel andis Putin Medvedevile korralduse alustada sõjalist operatsiooni Gruusias (sõjategevus algas ametlikult 8. augustil, kuid korralduse selle alustamiseks andis Putin juba 7. augustil telefonikõnega). Läänemaailm reageeris raevukalt – sõnades. Lubati, et Venemaaga ei hakata enam asju ajama režiimis business as usual ning ähvardati ka sanktsioonidega. Just siis ütleski Putin vist esimest korda oma kuulsaks saanud fraasi: ärge ajage rotti nurka. 

​Rott nurgas

Gruusia sõda polariseeris Venemaa ühiskonna. Valdav enamus reageeris plaanipäraselt, st hurraapatriootiliselt, kuid opositsioon sai uue tuule tiibadesse. Mitmed ühiskonnategelased esinesid sotsiaalmeedias avatariga „mina olen grusiin“. Protestid tipnesid 2011.-2012. aastal ning 2011. aastal tekkis nn valge lindi liikumine, mis oli seotud Riigiduuma väidetavalt võltsitud valimistega. Putin süüdistas taas opositsiooni selles, et nad kõigutavad paati. Seepeale tekkis meem: „Ärge kõigutage paati, meie rotil süda läigib.“

​Massiprotestidele järgnesid juba palju mastaapsemad repressioonid ning Putini populaarsus oli jälle ohus. Seda tõstis aga järjekordne väike võidukas sõda, kui „viisakad inimesed“ hõivasid Krimmi ja algas sõda Ukraina idaregioonides. Seepeale kortsutas lääs veel tugevamalt kulmu ning teatas, et seekord jääb business as usual ära. Ning tõepoolest kehtestati mõningad sanktsioonid. Putini propaganda ja suur osa Venemaa ühiskonnast suhtus nendesse põlastavalt. Tekitati uus meem: ärge ajage minu Iskandere naerma (silmas peetakse raketikomplekse). Lääne sanktsioonidele vastati vastusanktsioonidega. Need olid kummalised. 

Voroneži pommitamine
​
Selle meemi päritolu ei ole päris selge. Ühe versiooni järgi olevat Putin vastanud küsimusele, miks pärast tuumapommitamist Nagasaki linn õitseb, Voronež aga hääbub, et tuleks pommitada Voronežit.

Voroneži pommitamissest sai populaarne ütlus, mida kasutati näiteks siis, kui Riigiduuma võttis vastu nn Dima Jakovlevi seaduse, mida hakati nimetama lurjuste seaduseks: vastuseks Ameerikas vastuvõetud Magnitski nimekirjale keelati ameeriklastel lapsendada Venemaa lastekodude puudega lapsi. Umbes nii: teie ahistate meie ametnikke, meie vastame sellele oma haigete orbude ahistamisega. Veel populaarsemaks sai see meem Venemaa vastusega sanktsioonidele, mis jõustati pärast Krimmi annekteerimist. Nimelt kehtestas Venemaa toidukaupade embargo. Sissetoodud toit hävitati kärarikka propaganda saatel buldooseritega. 

Sanktsioonide hulk aga aina kasvas. Lisandusid sanktsioonid seoses Malaisia Boeingu allatulistamisega, Skripalite ja Navalnõi mürgitamisega ning kõik see rikkus olulisel määral Kremli tuju.  Enam ei olnud juttu rõõmustavatest Iskanderitest, vaid algas hoopis nutulaul russofoobia teemal. Selgus, et russofoobia on globaalne nähtus ning Venemaad on alati vihatud, mida see iganes ka ei teeks. Vähe sellest, et Venemaa on ümbritsetud välisvaenlastest, aina rohkem sai selgeks, et olemas on ka sisevaenlane. Rahvavaenlase silti veel ei kasutatud, kuid seevastu võeti vastu välisagentide seadus. Ning selgus, et Venemaa kubiseb välisagentidest ning neid on iga päevaga aina rohkem.
​
Putin on sõnades üleolev nii välis- kui siseriiklike kriitikute suhtes, kuid tema hirmu reedab ta kõnepruuk. On laialt teada, et Putin ei julge Aleksei Navalnõi nime suhu võtta ja see tabu laieneb ka teistele ametiisikutele. Vastavalt arhailiste ühiskondade tabueerimispraktikale kasutatakse Navalnõi nimetamiseks kindlaid vormeleid, nagu nt Berliini patsient (vrd vanatühi kuradi asemel). Vähem on tähelepanu pööratud sellele, et taoline maagiline praktika laieneb ka mitmele teisele, keda Putin peab endale ohtlikuks vastaseks. 2020. aastal vallandas Putin oma käsuga Habarovski populaarse kuberneri Sergei Furgali ning andis ta kohtu alla. Furgal polnud mingi demokraat ega inimõiguslane, vaid Žirinovski erakonna liige ning Putinile igati lojaalne isik. Tema kuritegu seisnes selles, et populistina oli tema toetajaskond Habarovski krais oluliselt suurem kui Putinil, aga ka selles, et ta võitis kubernerivalimised Ühtse Venemaa kandidaadi ees, saades temast poole rohkem hääli. Teda süüdistati 15 aasta tagustes mõrvades. Ma ei tea, kas neil süüdistustel on mingit alust (Venemaa võimuisikute hulgas on mitmeid kõrilõikajaid), oluline on aga see, et niikaua, kuni Putin ei näinud temas rivaali, polnud nendest kuritegudest lugu. Ka Furgali nime ei julge Putin suhu võtta. 

Kuid mitte üksnes poliitilised ja ühiskondlikud protsessid ei ohusta Putini režiimi. Sanktsioonide tagajärjel langeb majandus juba mitmendat aastat, inflatsioon aga kasvab. Juba 2019. aastal lõpetati ilma suurema lärmita toidu hävitamine, kuna paljudes piirkondades on tekkinud toiduainepuudus. Viimastel UNICEFi andmetel elab Venemaal 400 000 inimest nälja piiril, st äärmusliku haavatavuse olukorras, ning veel üheksa miljonit kannatavad toidupuuduse ja madalakvaliteedilise toidu tagajärjel. Venemaa elanikkond kahaneb, aasta jooksul on surnud üle 2,4 miljoni inimese – see on halvim näitaja pärast 1945. aastat. See kõik sunnib Putinit astuma energilisi samme. Nurka surutud rott ründab.

Nõrk lääs?
​
Putinit julgustas kindlasti ettekujutus läänemaailma nõrkusest. Afganistan tähistab läänemaailma sõjalist, kuid ennekõike moraalset pankrotti. Ehkki vägede väljaviimise otsuse langetas juba Trump, lasub vastutus selle teostamise eest praegusel USA administratsioonil ning Putin loodab, et president Biden jätkab samas vaimus.

Putin põlastab Bidenit. Ta teadis ammu seda, millest laiem üldsus sai teada alles mõni aastat tagasi. Jutt käib NLKP Keskkomitee rahvusvahelise osakonna juhataja esimese asetäitja Vadim Zagladini memost, mis käsitleb USA senaatorite 1979. aasta NSVL-visiiti. Senaatorid kohtusid valitsusjuhi Kossõgini ja välisministri Gromõkoga. Oma memos märgib Vadim Zagladin rahuldusega: 

„Seekord senaatorite delegatsioon ei püstitanud läbirääkimiste ametlikus osas küsimust inimõigustest. Nagu deklareeris Biden, nad ei taha „mürgitada õhkkonda küsimustega, mis kindlasti teravdavad suhteid.““ Kuid Zagladin fikseerib ka kohtumise mitteametliku osa: „Mitteametlikult ütlesid Biden ja Lugar, et neile pole niivõrd tähtis lahendada ühe või teise kodaniku küsimus, kuivõrd näidata Ameerika üldsusele, et nad hoolivad „inimõigustest“, ja tõestada oma valijatele, et nad „täidavad efektiivselt nende tahet“. Teisisõnu, vestluskaaslased tunnistasid otse, et tegemist on omamoodi pakazuhhaga (речь идет о своего рода показухе) ning et nn dissidentide saatus neid sugugi ei eruta.“

​Võib vaid ette kujutada, kui suurt mõnu tundsid Zagladin seda memot kirjutades ja NSVL juhtkond neid sõnu lugedes. Putingi on kindlasti lugenud seda ja teisjgi Bideni visiiti kajastavaid, kuid veel avalikustamata dokumente. 

Samuti teab Putin, et Bideni administratsioonis on tugev Venemaa lobi, mida esindavad riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan, ebamääraste funktsioonidega John Kerry, kelle ametinimetuseks on presidendi erisaadik kliimaküsimustes, kuid keda Biden on nimetanud kliimatsaariks, ning, mis kõige olulisem, CIA peadirektor William Burns (viimase ametisse nimetamine tekitas paljudes imestust, kuna Burns pole kuidagi seotud luurega, vaid on olnud diplomaat ja saadik Venemaal). Venemaa lobi tasakaalustavad mingil määral sellised mõõdukamad isikud nagu riigisekretär Antony Blinker ja kaitseminister Lloyd Austin, kuid Putinile tundub siiski, et jäme ots administratsioonis on Sullivani ja Burnsi käes. Ameerika tähelepanu on sisepingetes, pandeemias ja pingelistes suhetes Hiinaga hajunud. Euroopas on Putinil palju sõpru ning ta loodab nii Euroopa Liidu lõhenemisele kui ka euroatlantiliste suhete rikkumisele.

Midagi on Putin juba saavutanud: temaga räägitakse jälle. Biden on juba kaks korda temaga telefoni teel vestelnud, kokku on lepitud ka isiklik kohtumine. Ka NATO-Venemaa nõukogu, mille tegevus oli külmutatud, koguneb arvatavasti jälle. Ilmselt loodab Putin, et ka seekordsed Bideni avalikkusele suunatud karmid sõnad on järjekordne pakazuhha Ameerikale ja rahvusvahelisele üldsusele näitamiseks. Saame lähiajal teada, kas need Putini lootused on õigustatud. Siiski tundub mulle, et vaevalt suudab ka kõige venesõbralikum lääne liider Putini nõudmised rahuldada. 
​
Seoses tulevaste läbirääkimistega on väljendatud kartust, et tegu võib olla uue Müncheniga või uue Jaltaga. Sellisele võimalusele viitab selgelt Putini retoorika, milles kõlab igatsus vanade mõjusfääride taastamisest ning Venemaa sfääri kuuluksid mitte üksnes endised liiduvabariigid, vaid ka kogu endine sotslaager. Ukrainast aga räägib ta kui kunstlikust riiklikust moodustisest – need on täpselt samad sõnad, mida kasutas Stalin Poola kohta 1939. aastal. 

​Kui 1938. aastal ähvardas Hitler sõjaga Sudeedimaa sakslaste pärast, arvas Briti peaminister Neville Chamberlain, et peamine on sõda ärahoidmine ja väike järeleandmine Hitlerile ei ole liigne hind rahu säilitamise eest. Tõepoolest ei nõudnud Hitler ju endale kogu Tšehhoslovakkiat, vaid üksnes selle väikest osa (nagu ka Putin nõuab üksnes osa Ukrainast). Kuulsaks said Chamberlaini sõnad: 

"Kui kohutav, fantastiline ja ebausutav on mõte, et peaksime siin, kodus, kaevama kaevikuid ja proovima enda peal gaasimaske lihtsalt sellepärast, et ühes kauges riigis läksid omavahel tülli inimesed,  kellest me mitte midagi ei tea. Veelgi võimatum tundub, et juba põhimõtteliselt lahendatud tüli võib saada sõja teemaks” (27.09.1938). 

Mida see rahutoomine aga tegelikult kaasa tõi, teame hästi: Hitler ei piirdunud Sudeedimaaga, vaid okupeeris kogu Tšehhoslovakkia ja oli nüüd veendunud, et ka Poolaga läheb asi sama sujuvalt ("Kes tahab surra Danzigi eest?" küsiti siis. "Kes tahab surra Narva eest?" küsiti võrdlemisi hiljuti). Sarnaselt  tõstatab küsimuse nüüd ka Putin. Kas tõepoolest ei kaalu rahu säilitamine üle mingisuguse Ukraina mingisuguseid osi?

​Ma arvan siiski, et tegemist on Putini valearvestusega. Loodetavasti mäletavad EL ja USA liidrid veel, et München ei hoidnud ära II maailmasõja puhkemist, nagu ka Jalta ei hoidnud ära külma sõda. Tsiteerides Toomas Hendrik Ilvest: "Chamberlainid toovad rahusõnumeid, aga mitte rahu". Agressori rahustamine (ing. appeasement) ei ole üksnes häbiväärne, vaid ka äärmiselt ebaefektiivne meede. Ajalugu õpetab ka seda, kuidas tuleb agressorile adekvaatselt vastata: "Me ei alistu kunagi!"

Artikli lühem variant ilmus Eesti Päevalehes.

http://www.thepress.purdue.edu/titles/format/9781557532763
​(via https://bbb.livejournal.com/3641026.html)

(algus, teine osa) 

​Kvoodid ja mõõdikud

Üldiselt on kvoodid vastuolus USA põhiseadustega ja tollesama Kodanikuõiguste aktiga, mis pidi lõpetama rassilise diskrimineerimise. Kuid sisse seati terve rida reegleid ja normatiive (nt The Fair Housing Act, 80% reegel jt), mille eesmärgiks oli elanikkonna eri gruppide õiglane esindatus töökohtades; õigluse mõõdikud arvestatakse välja spetsiaalsete valemite abil. Kvoodid (ehkki teiste nimetuste all) on kehtestatud mitte üksnes etniliste vähemuste, vaid ka naiste ja puuetega inimeste paremaks kaasamiseks.

Õilsad eesmärgid annavad aga pahatihti vildakaid tulemusi. Kuulsaks sai nt nn Ricci vs DeStefano juhtum, mis vältas kuus aastat. Nimelt ei saanud 2003. aastal ükski New Haveni tuletõrjuja ametikõrgendust, kuna kõik vastava eksami sooritanud ja ametikõrgendust väärinud kandidaadid olid valged. Tuletõrjujad esitasid kaebuse, kuid kohtunik Sonia Sotomayor lükkas selle tagasi. 2009. aastal nimetas President Barack Obama Sotomayori esimeseks ladinaameerika päritolu Ühendriikide ülemkohtu liikmeks ja samal aastal said lõpuks ka tuletõrjujad oma õiguse.

​Kvoote jälgitakse samuti akadeemilises maailmas. Nende täitmise näitamiseks tehakse aga kõikvõimalikke trikke. Kui selgus, et kuulsal filosoofil John Searle’il on üks esivanematest põlisameeriklane (cherokee), tekkis teaduskonnas elevus, et nii saavad nad etniliste vähemuste esindatust suurendada. Searle oli aga selle vastu ning mitte seepärast, et oleks kangesti tahtnud olla valge, vaid pidas vanakooli rassismivastasena naeruväärseks, et teda käsitletakse rassilistes kategooriates. 

​​Erinevalt Searle’ist oli demokraatide presidendikandidaat Elizabeth Warren põlisameeriklane vähemalt 1985. aastast kuni 2004. aastani. 1986. aastal määratles Warren ennast Texase osariigi advokatuuris põlisameeriklasena (American Indian). Warren väitis: „Põlisameeriklaseks olemine on osa minu loost arvatavasti minu sünnist saadik.“ 

Tema valimiskampaania ajal selgus aga, et ta põlisameeriklase identiteedi alused on kahtlased. DNA test näitas, et ehkki Warreni lähiminevikus on tema esivanemad vaid valged, oli siiski kuus kuni kümme generatsiooni tagasi keegi tema eellastest põlisameeriklane. Ilmselt sellest etnilisse vähemusse kuulumiseks piisab. Kui meenutada, et kurikuulsad Nürnbergi rassiseadused piirdusid kolme-nelja generatsiooniga, siis kuue kuni kümne generatsiooni pikkune geneetiline distants on tõepoolest kõva sõna. [Jah, ma tean, et Saksamaal oli tegu mitte positiivse, vaid negatiivse diskrimineerimisega, aga siiski on inimese „tühistamise“ lood (vt allpool) mõtlemapanevad.] Warren kinnitas (ja Harvardi ülikool toetas teda), et tänu positiivsele diskrimineerimisele pole ta kunagi saanud mingeid eeliseid. Siiski oli Harvard Law School rassilise proportsiooni parandamiseks lisanud Warreni etniliste vähemuste hulka (Warren väitis, et ta ei olnud sellest teadlik).

​Teise loo rääkis mulle 1996. aastal mu hea tuttav NYU professor M.J. Võrdleva kirjandusteaduse erialal oli nii NYUs kui teistes ülikoolides etniliste vähemuste defitsiit. St ehkki seal oli mitme erineva Euroopa ja Aasia rahva esindajaid, puudusid õppurite seas Aafrika ameeriklased, ladinaameeriklased ja põlisameeriklased. Ja siis äkki tuli teadaanne, et üks mustanahaline tahab astuda doktorantuuri, kuid ei ole veel otsustanud, millisesse ülikooli. Tekkis suur elevus, räägiti, et muidugi valib ta lõpuks Harvardi või Columbia, kuid tuleb siiski proovida teda meelitada, pakkudes erinevaid stipendiume ja veel midagi (enam ei mäleta). Otsustati, et keegi professoritest peab talle rongile vastu minema. Selleks valiti välja M.J., kellele aga see olukord ei meeldinud üldse. Kandidaat oli kindlasti tugev, kuid mitte tugevam kui teised, kellele ei pakutud stipendiume, rääkimata sellest, et professor oleks neile vastu läinud. See, mis tegi kandidaadi ihaldusväärseks, oli tema nahavärv. Suur oli aga M.J. üllatus, kui mustanahaline Nataša osutus täiesti valgeks. Selgus, et keegi ta esivanematest oli olnud must ja ta otsustas ennast identifitseerida Aafrika ameeriklasena.

Ihaldatud mustanahalisus

Saage tuttavaks: BLM aktivist ja endine pastor Shaun King. Praegu on USAs, aga ka Euroopas moes mälestussambaid lõhkuda, King aga esines radikaalse üleskutsega purustada kõik Kristuse skulptuurid ja monumendid, mis kujutavad teda valgena. Tegelikult olevat Jeesus olnud mustanahaline, ega muidu poleks ta perekond põgenenud Egiptusesse, st Aafrikasse. Noorena sai King Oprah’ stipendiumi, mida antakse vaid mustanahalistele. Ent pahatahtlikud oponendid uurisid välja, et tema mõlemad vanemad on täiesti valged ja järelikult sai ta stipendiumi pettuse teel. Seepeale vastas King, et paberite järgi on ta küll valge, aga ta ema olevat tunnistanud talle, et tema bioloogiline isa on hoopis üks mustanahaline, üks väga heledanahaline mustanahaline, kelle nime ta ei paljasta.

Või siis Nkechi Amare Diallo, kelle tegelik nimi on Rachel Dolezal. Mustanahaline Dialo sai tuntuks eri valdkondades, eriti aga ühiskonnategelasena, rassismi vastu võitlejana. Ta valiti tuntud inimõiguste ühenduses NAACP (National Association for the Advancement of Colored People) juhtivale kohale Spokane (Washington) linnas, samas pidas ta rida teisi ameteid, kuid pidi kõigest loobuma, kui selgus, et tema eellaste hulgas olid nii sakslasi, rootslasi kui ka tšehhe, aga ei ühtegi aafriklast ega latiinot. Veel selgus, et 2002. aastal esitas Rachel Dolezal kaebuse Harvardi ülikooli vastu, et teda diskrimineeritakse kui valget, kui naist ja kui rasedat. Kohus jättis kaebuse rahuldamata. 2017. sai Dolezal kohtuliku karistuse kelmuse eest: seekord pettis ta mitte mustanahalisi, vaid vaeseid. 

Kuni ma seda postitust kirjutasin, juhtus veel mitu lugu. Ühe peategelane on Jessica Krug (aka Jess La Bombalera), kes on (praegu veel) George Washingtoni ülikooli dotsent (associate professor), ehkki tema vallandamismenetlust on juba alustatud. Jessica Krug on menukas autor, kelle huvide orbiidis olid Aafrika ja Aafrika Ameerika ajalugu ning kolonialismiuuringud. Krugi raamat Fugitive Modernities: Kisama and the Politics of Freedom on esitatud mitmetele auhindadele, tema akadeemiline karjäär oli tõusuteel. Aktivisti ja publitsistina võitles ta valgesuse vastu. Kuid mõned päevad tagasi tuli päevavalgele õudne paljastus: ta ei olegi afropuertoriikolane Bronxist, vaid juuditar Kansas Cityst ja ühtegi mustanahalist ega latiinot tema esivanemate seas pole. Tekkis suur skandaal, Krugi süüdistatakse laiaulatuslikus kelmuses, ta olevat oma ühiskondliku positsiooni ja auhinnad välja petnud, ta tuleb välja visata ülikoolist (praegu on ta ajutiselt kõrvaldatud) ning akadeemilisest ja ühiskondlikust elust. Veebikeskkond RaceBaitr on juba kõik Krugi publikatsioonid eemaldanud.

Ka Krug ise ei koonerda ennast süüdistades energiliste väljenditega. Krug tunnistas, et oma valedega on ta mustanahaliste liikumisele tekitanud korvamatu kahju: „Iga mu liigutus, iga suhe, milles ma olin, põhines mürgisel valede pinnasel“ ning: „Mind tuleb absoluutselt tühistada. [„I should absolutely be cancelled“ – Krug kasutab nn cancel culture’i slängi]. Ei. Ma ei kirjuta kunagi passiivses tegumoes, sest ma usun, et võimule tuleb nimi anda. Niisiis. Te peate absoluutselt mu tühistama ja mina tühistan absoluutselt iseenda.“

Vägisi meenuvad dramaatilised monoloogid antiiktragöödias või siis läbikukkunud vandenõulase Essexi krahvi Robert Devereux’ hukkamiseelne enesesajatus, kus ta teatas, et ta on „suurim, alatuim ja tänamatuim reetur, kes iganes on maa peal elanud“. Elizabeth I tühistas Essexi 25. veebruaril 1601 (Essexile langes osaks kahtlane au esindada viimast maharaiutud pead Londoni Toweris).

Nendest juhtumitest rääkides pole mul vähimatki kavatsust kellegi üle ironiseerida, halvustamisest rääkimata. Neis peitub mitte retooriline, vaid tõeline dramaatika. Inimene tahab loobuda sünnipärasest identiteedist ja olla keegi teine, maksab aga selle eest ränka hinda (Shaun King olevat isegi mustanahalisena peksa saanud). Kui rass on tõepoolest sotsiaalne konstrukt, siis miks peab inimene oma rassilist identiteeti tõestama ja näitama, et keegi tema esivanematest, kes muuseas elas täiesti teises sotsiaalses kontekstis, oli nt aafriklane või põlisameeriklane? 

Miks rassiküsimustes ükskõikne filosoof John Searle saab valida valge või põlisameerika rassi vahel? Ja miks ei tohi seda Halli Öökulli nime all tuntud kirjanik, kes lapsest saadik unistas indiaanlastest ja elas põlisameeriklaste seas aastaid, õppis nende keeli, oli abielus indiaanlannaga ning surigi nende seas? Alles pärast surma selgitati välja, et Archibald Stansfeld Belaney (Halli Öökulli õige nimi) oli puhas inglane, kes mõtles endale välja apatšist ema ja võltsis nii omale indiaanlase päritolu. See avastus mõjus katastroofiliselt tema raamatute läbimüügile; tõsi küll, viimastel aastakümnetel on tema populaarsus jälle tõusnud, tema traagilisesse saatusesse suhtutakse empaatiaga ning „indiaanlase“ valed on vähemalt osaliselt andeks antud.
​
​Veerand sajandit tagasi vaatasin USAs üht talk show’d, kus esinesid valge mees, kes väitis, et tunneb end mustanahalisena, ja mustanahaline nooruk, kes tundis end valgena. See viimane sai saates tormilise halvakspanu osaliseks: sa pead oma nahavärvi üle uhkust tundma. Juba siis tekis mul küsimus: miks leiab Ameerika ühiskonnas transsoolisus mõistvat suhtumist, nö transrassilisus aga mitte. (Ma lõin siis pro domo mea termini ’transrassilisus’ ega ole seda varem avalikus ruumis kasutanud, hiljuti sain aga teada, et sarnast fenomeni tähistatakse terminiga ’racial passing’; siiski on minu meelest transrassilisus korraga nii laiem kui ka täpsem termin.) On selge, et Shaun King, Rachel Dolezal, Jessica Krug ja paljud teised sarnase sündroomi all kannatajad ei ole õnnelikud inimesed ja neile peaks otsima mingi sotsiaalselt aktsepteeritud lahenduse.

Kuhu kadusid mulatid?

Kuid siin on üks oluline nüanss. Kuni Teise maailmasõjani (aga mitmes osariigis kuni 1950. aastateni) ei jagunenud USA elanikkond mustadeks ja valgeteks, vaid oli vähemalt kaks vahepealset gruppi: mulatid (üks vanematest valge, teine must) ja kvadroonid e kvarteroonid (valgete ja mulattide järglased, st üks vanavanematest oli must). Mulattide ja kvadroonide kadumine oli seotud ennekõike nn Jim Crow’ seadustega, mis küll erinesid osariigiti, kuid üldjuhul jaotasid kogu elanikkonna valgeteks ja värvilisteks. Seda märkimisväärsem on asjaolu, et samast mudelist lähtuvad praegu ka valgesuse vastu võitlejad. ​

Kui 19. sajandil tahtsid paljud mulatid, eriti aga kvadroonid ja oktoroonid (vastavalt – neljandik ja kaheksandik „musta verd“) olla valged ning sulid pakkusid mustanahalistele naha valgendamiseks mõeldud preparaate, siis praegu on tekkinud vastupidine tendents: soengude ja meigi abil esitavad valged end mustanahalistena. Rassist on saanud omastamise objekt. Selgus, et Jessica Krugi juhtum on vaid jäämäe tipp.

Järgmine küsimus on veel valusam. Kas Jessica Krugi, aga ka Rachel Dolezali teostel ja väljaütlemistel on mingi väärtus ainult niikaua, kuni neid esindasid mustanahalised isikud, või on neil ka mingi sisuline väärtus (saan aru, et juba selle küsimusega paljastan oma häbiväärse valgesuse, kuna apelleerin objektiivsetele tõdedele ja väärtustele)? Või on tõepoolest kõik teadmised ja tõed rassipõhised?​

Paar lõbusamat lugu, et asi ei läheks liiga süngeks. Ma teadsin, et Puškin figureerib kui kõige kuulsam aafriklasest poeet. Nüüd aga lugesin, et ta on "vene kirjanduse must isa" (the Black father of Russian literature). Ning lihtsalt kaks pilti: kvadroon Aleksandre Dumas vanem fotol ja Google'i avalehepildina: 

Rassistlik arhitektuur

Süsteemne rassism tähendab selle totaalsust. Rassismi esineb kõikides eluvaldkondades, ja seal, kus seda pole veel avastatud, ootab vastav paljastus alles ees. Peatume vaid kahel valdkonnal: arhitektuuril ja moel.

​Uue rassismivastase liikumise oluline komponent on keskkonnakriitika. Mustanahalised on aetud kehvematesse piirkondadesse ja juba linnade planeerimisel nähakse neile ette kehvemad arhitektuurilahendused. Sellele vaieldakse vastu ja tihti on nendel väidetel rassistlik varjund: et suur osa neid eluks kõlbmatuid linnaosi, kus mustanahalised elavad, olid varem täiesti elukõlblikud ning nimelt vähemused on nende väärtust oluliselt alandanud. Ma ei hakka siia lisama pilte sarjast ’enne ja praegu’, neid võib iga lugeja internetist ise kergesti leida. Ei hakka ka viitama, kuna suurel määral on tegu tõepoolest rassistlike keskkondadega.

Antirassistliku arhitektuuri diskursuses on paradoksaalselt kohal võitlus gentrifikatsiooni vastu. Võiks ju arvata, et kui lagastatud ja amortiseerunud eluasemefondi rajatakse moodsaid rajatisi, mis tõstavad oluliselt elukvaliteeti, peaks see seal elavatele rahvusvähemustele meele järgi olema. Gentrifikatsioon on selles diskursuses aga arhitektuurilise rassismi tüüpiline väljendus.

Tihti võib kohata väiteid, et arhitektuur peab oluliselt muutuma, keerama selja rassistlikule minevikule ja olema orienteeritud etnilistele vähemustele. Kuid mul ei õnnestunud kusagilt leida positiivset programmi: kuidas peab rassismivaba arhitektuur siis välja nägema? Sellepärast olin rõõmus, kui leidsin prestiižsest keskkonnast „The Architect’s Newspaper“ vastava manifesti: „Dekonstrueerime rekonstrueerimiseks: Arhitektuuri dekonstrueerimine. Antirassistlik manifest“ (Unmaking to Remake: Un-making ARCHITECTURE: An anti-racist architecture manifesto).​

Paraku ei leidnud ma manifestist mitte mingit positiivset programmi, ei mingit konstruktsiooni, ainult lõhkumist. Lõhkumist tuleb alustada vanglatest ja valitsushoonetest, edasi minna kõikide seinade lõhkumisega, kuna sein on kõikide kapitalistlike ja rassistlike omandite lahutamatu osa, muidugi tuleb hävitada ka mälestussambad (mälestussammastest peaks rääkima eraldi). Mida aga ei ole, on isegi kõige üldisemad visandid sellest, milline siis see õige arhitektuur peaks välja nägema. Niisiis, siin pole mitte mingit positiivset programmi, kogu manifest on läbi imbunud revolutsioonilise marksismi ideoloogiast ja metafoorikast, ainult et klassiviha asemel on siin rassiline viha. Meenub nii Kommunistliku Partei Manifest kui ka Internatsionaal, kusjuures mitte prantsuse originaalis, vaid vene tõlkes.

Kogu vägivallamaailma / me lõhume maatasa / Me ehitame oma uue maailma / kes oli mitte keegi, sellest saab kõik.

Vana maailma maatasa tegemisega saadi Venemaal päris hästi hakkama, uue maailma ehitamisel unustati aga ära vägivallatuse põhimõte. 

(jätkub)

(algus siin)
BLM, LGBTQIA+ ja teised

BLM võitlus ei ole ainus, mida progressiivne inimkond peab Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Ei tohi unustada radikaalse feminismi, keskkonnaaktivistide ja seksuaalvähemuste aktivismi. Nelja liikumise loogikas on palju ühist, ehkki päriselus võivad nende vahel tekkida hõõrumised ja koguni vastuolud.

Võitlus valgesuse vastu lähtub sarnasest loogikast kui võitlus heteronormatiivsusega. Mitte-hetero isikutel on mitu nimetust ning nende arv ja pikkus aina kasvab: GL > LGB > LGBT > LGBTI > LGBTQ > LGBTIQ > LGBTQIA > LGBTQIA+; võib loota, et varsti see nimi paisub veel (kuhu jäid nt panseksuaalid?). Aga kuidas siis nendega, kes ei kuulu nende uhkete siltide alla? Heteroseksuaalid ise pakkusid välja sõna ’straight’ (otsene, sirge), kuid see teistele ei meeldinud: jälle see heteronormatiivne šovinism – kas meie oleme siis kõverad? Straight’i asemel hakati kasutama nimetust cis-seksuaalne, mis oli algusest peale seotud negatiivsete konnotatsioonidega. (NB! ärge ajage segamini cis-seksuaale cis-genderitega ehk paiksoolistega, ehkki vahel kasutatakse neid sõnu sünonüümidena – cis-genderid, et teil igav ei hakkaks, – võivad olla ka homoseksuaalsed, cis-seksuaalid aga mitte). 

Paralleel rassiga on ilmne: seksuaalne orientatsioon on esiteks sotsiaalne konstrukt ja teiseks ei ole see enam inimese isiklik asi, inimene ei saa olla lihtsalt inimene. Inimene võib valida endale sobiva soo ja rassi, kuid tema seksuaalsed ja rassilised tunnused peavad olema välja toodud, eriti peab seda tegema valge cis-seksuaalne mees, kuna oma omaduste pärast kuulub ta privilegeeritud rõhujate hulka. 

Nii nagu valge ameeriklane ei tohiks ennast nimetama lihtsalt ameeriklaseks, nii ei tohiks heteroseksuaalne mees eksitada teisi väitega, et ta on lihtsalt mees. Tundes seda survet, väidavad mõned heteroseksuaalid, et nad on hoopis queer-heteroseksuaalid, aga neilegi saab osaks radikaalse feminismi kriitika. 

​Tuleb aru saada kahest asjast. Esiteks, kõik mainitud nähtused ja liikumised on suunatud normaalsuse vastu: normaalsus pidi olema valgesuse ja heteronormatiivsuse pealesurutud mõiste. Siin peitub teatud paradoks: normaalsuse vastu võitlejad tahaksid, et nemad kujundaksid uut normaalsust, n-ö normaalsust ilma normideta (sarnased arusaamad olid ka 19. sajandi anarhistidel ja nt Michel Foucault’l). Teiseks, tegemist on kärarikaste, kuid siiski marginaalsete ning mitte eriti pikaajalistega fenomenidega, neid võib võrrelda isegi moega. Nii nagu ei ole kaugeltki kõik Aafrika ameeriklased BLM aktivistid, nii ka oleks väga eksitav samastada  LGBTQIAmisiganes+ aktiviste kõikide homoseksuaalidega, nii mõnigi neist on aktivistide tegevusest hoopis häiritud.

1970.-1980. aastatel oli radikaalsete feministide hulgas moes lendlause: „Kõik mehed on vägistajad“. See on kärbitud tsitaat Marilyn Frenchi kultusromaanist The Women's Room (1977), kus üks tegelane väidab:

„Kõik mehed on vägistajad, ja see on kõik, mis nad on. Nad vägistavad meid oma silmadega, oma seadustega, oma koodidega.“

Kui parafraseerida moodsat antirassistlikku terminoloogiat, on tegemist süsteemse vägistamisega. Ka ei puutunud sellel lausel rassiline aspekt, kuna tihti täpsustati: „Kõik valged mehed on vägistajad“. (Viimane on iseenesest huvitav teema, kuid see vääriks eraldi postitust.) See lause hakkas kaotama oma populaarsust, kui selgus, et sellest võidavad kõige rohkem mitte feministid, vaid tõelised vägistajad: kui kõik mehed on vägistajad, siis miks te minu kallal norite, olen vaid mees, nagu kõik teised mehed. Nüüdseks on see ütlus moest läinud, ja vist mitte ilma #MeToo mõjuta. Võib oletada, et sarnastel põhjustel hakkab populaarsust kaotama idee, et iga valgesuse kandja (tegelikult – iga valge) on rassist. Kõikide valgete käsitlemine rassistidena on mugav mitte üksnes BLM aktivistidele, vaid ka tõelistele rassistidele. Igatahes sai DiAngelo Valge haprus hävitava kriitika osaliseks ja nimelt sellesama vaatenurga alt: raamat soodustab rassismi ja on takistuseks selle vastu võitlemisel. 

Kõigi maade aktivistid, ühinege!

Oluline praegusaja tendents on erinevate normaalsuse vastu võitlevate liikumiste konsolideerimine. Veel 1960. aastatel ei leidnud geid ja lesbid ühist keelt, nende ühinemine toimus 1969. aastal pärast nn Stonewalli mässu, konflikt lesbide ja transgenderite vahel lõppes 1973. aastal, edasi läks juba sujuvalt.

Kui tundub, et BLM ja LGBTQIA+ liikumised leiavad ühise keele, siis feministidega tekkis probleem, mis oli viimastele ootamatu. Aafrika ameeriklastest aktivistid aga mäletavad hästi, et ameerika feminismi ikoonilised kujud olid rassistid. Ja mitte moodsad värvipimedad, vaid vanamoodsad „värvinägijad“. Sufražistid eristasid end selgelt abolitsionistidest. Juhtivad sufražetid Susan B. Anthony (1820-1906) ja Elizabeth Cady Stanton (1815-1902) olid küll teoreetiliselt orjapidamise vastu, kuid oma liikumisesse mustanahalisi naisi nad ei kutsunud. Stanton väitis koguni, et endised orjad mõjuvad oma vaesuse ja harimatuse tõttu halvasti kogu USA poliitilisele süsteemile.

​Veel markantsem kuju oli Rebecca Latimer Felton (1835-1930), kirjanik ja aktiivne sufražett, kes jäi Ameerika ajalukku kui esimene naissenaator ja viimane orjapidaja kongressi mõlemas kojas. Felton oli veendunud ja valjuhäälne rassist. Sama sõjakalt nagu ta võitles naiste õiguste eest hariduse ja poliitika valdkondades, võitles ta mustanahaliste õiguste vastu. Ta nimetas neid „pooltsiviliseeritud gorilladeks“ ning väitis, et mustanahaliste haridusele kulutatud raha kasvatab otseselt nende sooritatud kuritegude arvu. Lõunaosariikide tulevik sõltus tema sõnade järgi sellest, kas „elajalikud mustad“ suudetakse alla suruda. Neeger oli tema sõnutsi ennekõike valge naise vägistaja. Ta toetas mustanahaliste lintšimist. 1897. a. kirjutas ta:

„Kui lintšimist on vaja selleks, et kaitsta naise armsaimat omandit (woman's dearest possession) metsistunud inimelajate eest – siis ütlen ma: lintšige, kui vaja, tuhat korda nädalas.“

Selliseid asju on raske andestada ja unustada. Seda enam, et isegi 21. sajandi feminism kannatab valgesuse ning mõne arvates isegi valge suprematismi all. 

Rassistlikud feministid: Rebecca Latimer Felton ja Virginia Woolf

​Näiteks praegu kõige värskema feministliku suuna, nn intersektsionaalse feminismi esindajad peavad väga lugu Virginia Woolfist ning liidavad ta isegi tagantjärele feministliku liikumisega. Aga Virginia Woolf, kes oli tõepoolest väga andekas kirjanik, oli samuti veendunud rassist ega häbenenud kasutada vastavaid klišeid oma loomingus.

Harriet Beecher Stowe (1811-1896) ja Harper Lee (1926-2016)

Womanism

Paljud mustanahalised naisõiguslased isegi väldivad enda kohta feministi sildi kasutamist, kuna rassism on selle diskrediteerinud  (vrd ka siin)​, nende ideoloogia on 1980. aastatel välja kujunenud womanism. Womanism lähtub postmodernistlikust paradigmast: kui sugu on sotsiaalne konstrukt ja mustanahaliste naiste sotsiaalne maailm erineb drastiliselt valgete naiste omast, siis on ka nende soomaailmad erinevad.

​Feminism on värvipime ning käsitleb tüüpiliselt valgesusele valge naise probleeme universaalsetena. Womanism’is on sugu lahutamatult seotud nahavärviga, kuid must nahavärv ei ole womanism’i osa, vaid pigem suurendusklaas, mille läbi vaadeldakse sugu ja soo probleeme: rassiline identiteet tuleb enne soolist. Ja kui feminism püüab opereerida ratsionaalsete ja isegi juriidiliste mõistetega, rõhutavad womanistid oma spirituaalsust, mis pärineb Aafrika traditsioonidest. Valge feminism kehtestab naist kui isiksust ning individualism on tüüpiline valgesuse tunnus. Mustanahalisele naisele on perekond ja kogukond tähtsamad kui tema ego.

Hõõrumised BLM aktivistide ja radikaalse feminismi vahel ei tähenda, et neil puuduksid kontaktid diskursiivses sfääris. Nt süüdistavad mõlemad oma vastaseid objektiveerimises: feministid „patriarhaalseid“ isaseid, BLM liikumine aga valgesuse kandjad. Keerulisemad lood on individualismiga. Osa feministe leiavad, et individualism on (valge) mehe omadus, kuid tänapäeva feminismis on esindatud ka teine suund – individualistlik feminism, mis vastandab ennast nii maskuliinsele individualismile kui ka eelmise generatsiooni feminismile selle naiste solidaarsusega (female solidarity) ja „õeskonna“ (Sisterhood) ideaalidega.

Veel keerulisemad on BLM liikumise suhted keskkonnaaktivistidega. Ühelt poolt kohtame loosungeid, et valged on kogu looduse ära rikkunud, teiselt poolt aga on just valged suprematistid ja päris natslikud grupeeringud juba ammu võtnud kasutusele pseudoökoloogilise terminoloogia nagu verepuhtus, segaverelised, võõrliigid jne. Veendunud rassist oli ka legendaarne naturalist ja looduskaitse looja USAs John Muir (1838-1914).

Probleemi juured on aga sügavamad. Ökoloogiline liikumine on kui mitte otseselt teaduslik, siis vähemalt teadussõbralik. Vrd Greta Thunbergi üleskutset uskuda teadust (ei taha ironiseerida, aga kui teadusest saab usuobjekt, siis ei ole see enam teadus). ​Seevastu BLM liikumine on meelestatud „euroopaliku“ teaduse vastu ja eriti puudutab see loodusteadusi, nn STEMi (science, technology, engineering, and mathematics). Ja ehkki teadlased, sh loodusteadlased vannuvad BLMile truudust, korraldavad selle toetuseks streike, on sellel vähe tähtsust. Aafrika ameeriklased ei armasta rassistlikku teadust: STEMis on ebaproportsionaalselt vähe mustanahalisi, aga neid on seal vähe suures osas ka selle tõttu, et need valdkonnad ei paku suurema osale mustanahalistele huvi. Samuti on arvatud, et geneetika, evolutsiooniline bioloogia ja ökoloogia on nii läbi imbunud valgesusest, et Aafrika ameeriklased väldivad neid valdkondi. Järjest suuremat hoogu võtavad liikumised #ShutDownAcademia ja #ShutDownSTEM. 

Heade kavatsustega sillutatud tee

Tuleme tagasi klassikalise rassismivastasuse juurde ja vaatleme, miks see evolutsioneerus nii kummalises suunas. Kuidas juhtus nii, et rassismivastane võitlus, mis 1960.-1970. aastatel näis juba võidetud, on endaga kaasa toonud sellised tulemused?

Kui mustanahalised said 1960. aastate keskel poliitilised ja juriidilised õigused, selgus, et sellest ei piisa, sest eelnenud ebaõiglusel ja diskriminatsioonil olid olulised sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed: mustanahalisel ja valgenahalisel ameeriklasel (kui mitte võtta üksikisikuid eraldi, vaid vaadata statistilist tervikpilti) ei olnud ellu astudes võrdseid võimalusi. Nii tekkiski positiivse diskrimineerimise (affirmative action) kontseptsioon. Positiivsest diskrimineerimisest rääkis juba Kennedy, kuid igapäevaelu reaalsuseks muutus see Clintoni administratsiooni ajal.

Kõvalepõige: Kes kuulub etnilisse vähemusse?
Nimekiri vähemustest, kes kuuluvad positiivse diskrimineerimise alla, varieerub osariigiti, kuid selles on alati Aafrika ameeriklased ja latiinod (neid nimetatakse tihti sõnaga ’hispanic’, ehkki silmas ei peeta ei hispaanlasi ega muidki eurooplasi), tihti ka põlisameeriklased, kuid ennekõike jutt käib nimelt mustanahalistest. Ehkki retoorika tasandil on positiivse diskrimineerimise üheks eesmärgiks rahvusvähemuste suurem kaasatus, ei laiene positiivne diskrimineerimine ühelegi Euroopa ega Aasia rahvale. Kui ma olin veerand sajandit tagasi New Yorkis Citibanki klient, siis oli pangaautomaadi avavaates valik kaheksa keele vahel: inglise, hispaania, prantsuse, kreeka, vene, hiina, jaapani ja korea. Nüüd pakub sama pank DC-s sellist keelevalikut:

​On ilmne, et nendes linnades on tegemist tublisti esindatud vähemusrahvastega. Neil aga ei ole mingeid soodustusi ei kõrgkooli sisseastumisel ega tööturul. Põhjus on ilmne: nad saavad ise hakkama. Pealegi ei ole nad olnud ajaloolise ülekohtu ohvrid. Seepeale on mõned Hiina ameeriklased õigustatult väitnud, et ehkki nad formaalselt orjad ei olnud, olid nende töö ja elutingimused nt kaevandustes sama halvad ja alandavad ning nemadki olid rassismi ohvrid. Ametliku õigustust pole ma kohanud, mitteametlik on aga see, et orjus mõjutab ka järgmisi generatsioone, välja on pakutud isegi termin PTSS (post traumatic slave syndrome). See on aga minu meelest väga libe tee, mis avab rassismile erinevaid võimalusi (vrd).

Tahan rõhutada, et iseenesest ei ole positiivse diskrimineerimise idee vale, vale oli aga selle teostus, mis on hea näide selle kohta, kuidas head kavatsused sillutavad põrguteed. Selle asemel, et aidata ja ergutada mustanahalisi noori olema edukad ühiskonnaliikmed, nt läbi grantide, stipendiumite ja teiste vahendite, soodustasid positiivse diskrimineerimise meetmed edutust. Aafrika ameeriklaste seas juurutati arusaam, et neile ollakse võlgu eelmiste generatsioonide diskrimineerimise eest. Kes on võlgu? Riik, ühiskond, valged üldse. Mille eest? Orjuse, Jim Crow’ seaduste, süsteemse rassismi ja jne eest.
​
Positiivsel diskrimineerimisel on ka negatiivne pool – see tuleb kellegi arvelt. Kui kahe võrdse kandidaadi puhul tuleb eelistada etnilisse vähemusse kuuluvat kandidaati, siis võib esiteks juba see tekitada rahulolematust nende seas, kes selle meetodiga välja jäävad, teiseks aga on tekkinud tänu sellele, et võrdsuse kriteeriumid on ähmased, tendents eelistada peaaegu võrdseid vähemuste kandidaate, mis aga viib taseme languseni. Selle lõpptagajärjeks on rassismi uus kasv. On olnud mitmeid juhuseid, kui üldiselt rassimivastane valge ei usalda oma lähedasi mustanahaliste arstide hoolde – mitte seepärast, et talle ei meeldiks mustanahalisted, vaid seetõttu, et ta kahtlustab, et need said oma diplomi ja töökoha tänu afirmatiivsetele aktsioonidele. 

​Hiljuti plahvatas skandaal prestiižikates USA ülikoolides, kui Ühendriikide Justiitsministeerium avaldas kaheaastase uurimise tulemuse, süüdistades Yale’i Ülikooli rassilises ja etnilises diskrimineerimises. Dokumendi järgi on “võrreldes Aafrika ameeriklastega samade akadeemiliste näitajatega Aasia ameeriklastel ja valgetel sissesaamisvõimalus vaid üks kümnendik kuni üks neljandik“ (vrd ka siin). See olevat vastuolus 1964. aastal vastuvõetud Kodanikuõiguste aktiga ning tekitab ühiskonnast viha ja lõhestumist. Yale’i ülikool tõrjus need süüdistused tagasi väitega, et lisaks nahavärvile ja etnilisele päritolule arvestab ülikool terve rea teiste näitajatega, ning viitas pretsedentidele, mis leidsid lahenduse USA ülemkohtus. Siiski ei ole osa sedalaadi kaebusi veel lõplikku lahendust leidnud. Tuletan meelde, et 2014. aastal kaebas grupp Hiina päritolu ameeriklastest sisseastujaid ebavõrdse kohtlemise pärast kohtusse Harvardi ülikooli. Föderaalkohus leidis küll 2019. aastal, et ülikoolil oli õigus nii talitada, kuid abituriendid kaebasid edasi, see saaga jätkub.

Eeliste kasutamine sisseastumisel on vaid esimese takistuse ületamine akadeemilises karjääris. Kolledžis aga ootavad värsket tudengit ees kaks ebameeldivat tõsiasja. Esiteks on valgeid õppejõude ebaproportsionaalselt palju ja teiseks on ebaproportsionaalselt palju valgeid aineid, kogu curriculum on valges kreenis. Miks peame õppima Platonit (orjapidaja) ja Hegelit (rassist)? Kuhu jääb Aafrika filosoofia? Või siis Shakespeare (rassist), Cervantes (rassist) ja Kipling (rassist)? Ka loodusteadustes sama: kõik valged rassistid: osa avalikud nagu Cuvier või Darwin, teised ilmselt varjavad. Igal pool valged. Valged surnud mehed, täpsustavad feministid.

1993. aastal New Yorgis olin tunnistajaks Columbia ülikooli mustanahaliste tudengite streigile. Nad nõudsid, et ülikoolis oleksid „mustad“ ja „valged“ aineid tasakaalus: sama palju Aafrika aineid kui Euroopa omi. Küsisin tuttavalt professorilt, mis nüüd saab. Ta kehitas õlgu: mitte midagi olulist. Tuletatakse meelde, et just avati kaks uut professuuri Aafrika uuringute jaoks, lubatakse veel paari ja kõik on rahul. Asi nii lõppeski. Nüüdseks on aga olukord oluliselt paranenud, on loodud kolm võimsat õppe- ja uurimiskeskust: Columbia ülikooli Aafrika uuringute instituut (Institute for African Studies), Aafrika ameeriklaste ja diasporaa aafriklaste uuringute kolledž (College African American and African Diaspora Studies) ja Uurimisinstituut Aafrika ameeriklaste valdkonnas (Institute for Research in African-American Studies). Iga õppe- ja teadusasutuse loomine on tervitatav, kuid ainult juhul, kui tegemist ei ole üksnes siltidega, mille taga leiame midagi muud.

​Pean tunnistama, et olen lapsepõlvest saadik kiindunud Aafrikasse, selle ajaloosse ja selle rahvastesse. Elasin südamest kaasa Aafrika dekoloniseerimisele 1960 ja järgnevatel aastatel. Kogusin Aafrika riikide marke (kolm väärtuslikuimat albumit varastati mult ära – siiamaani on kahju, ehkki möödunud on juba üle poole sajandi). Sellepärast vaatasin huviga, mida nendes keskustes õpetatakse ja uuritakse. Aafrikas on sadu erinevaid rahvaid ja keeli, ainuüksi riigikeeli on üle kahekümne. Kõigi kolme institutsiooni peale on vaid üks volofi keelega tegelev lingvist, veel ühe kohta on märgitud, et ta tegeleb suahiili keele ja kirjandusega. Valdav osa ülejäänud õppejõude ja uurijaid tegutsevad ideoloogiaga seotud valdkondades. Õpetatakse mitte niivõrd Aafrika ja Aafrika ameerika ajalugu ja kultuure, kuivõrd kolonialismiga seotud diskursusi, mis on enamasti moodustatud marksistlikule baasile.

Iseenesest ei tee ka sellised asutused halba, eriti kui nad lubavad rassilisi pingeid maandada. Kuid siin on mitu aga. Esiteks, lõpetaja saab prestiižse Columbia ülikooli diplomi, mis eksitab kõige rohkem teda ennast, nagu tal olekski akadeemiline kõrgharidus käes. Teiseks demotiveerivad need „valgete“ ainete õppimist. Ning kolmandaks, mis on kõige olulisem, blokeerivad need tõelisi uuringuid ja teadmisi nii Aafrikast kui ka Aafrika ameeriklastest. Ma tahan väita, et Aafrikal, kust me kõik pärit oleme, on iseseisev ülisuur väärtus, mille taandamine valgele kolonianismile ja sellevastasele võitlusele on ülimalt ebaõiglane. Ka Aafrika ameeriklased pakuvad palju huvitavat uurimisainet.

​Kui ma elasin pool aastat New Yorkis, suhtlesin erinevalt oma ülikooli kolleegidest ka kodututega (57% kodututest on mustanahalised ja kokku on kodutuid New Yorkis üle 130 000), eriti ühega, kes kerjas Broadway’l Columbia ülikooli vastas. Kui ma pärast kaebasin kolleegidele, et ma saan tema kõnest ainult osaliselt aru, imestasid nad, et ma üldse millestki aru saan, sest kodututel on oma keel, mis erineb nii Ameerika inglise kui ka Aafrika ameerika inglise keeltest. Tahtsin selle kohta lugeda, aga selgus, et seda polegi uuritud. Vaatasin praegu uuesti järele ega leidnud ühtegi lingvistilist uurimust. Küll aga on ohtralt soovitusi, kuidas kodutuid tuleks poliitiliselt korrektselt nimetada: nimelt mitte kodutuks, vaid inimeseks ilma koduta. Ameerika suurlinnad ja eriti New York on paabel, kus on esindatud kümned keelerühmad ning leidub mitmeid Aafrika (mitte Aafrika Ameerika) keeligi. See on tõepoolest lingvistiline eldoraado ja mul on kahju, et Columbia ülikooli vastavad institutsioonid sellega ei tegele.

Ning võib-olla põhiline: positiivne diskrimineerimine on lõppkokkuvõttes kahjulik ka Aafrika ameeriklastele ning sellest saadakse järjest rohkem aru. Positiivne diskrimineerimine põlistab ebaõiglust mustanahaliste suhtes, jäädvustab nende marginaliseerimise ja soodustab rassismi. Nii kirjutas veel 2003. aastal tuntud publitsist ja Pulitzeri preemia laureaat Leonard Pitts Jr.:

"Paljud küsivad, kas mustanahaline professionaal on ametis oma oskuste ja võimete pärast või tänu positiivsele diskrimineerimisele? Kahjuks jätab positiivse diskrimineerimise poliitika vastamata paljudele küsimustele mustanahaliste hariduse, oskuste ja võimete kohta. 
​
Ma üritan vastata rahulikult. Kuid see ei ole kerge. Sest ruumis on elevant: suur, kärarikas ja haisev, kuid ükski hea inimene teda ei märka. Elevant on see lihtne tõsiasi:
​
Valged on tänu positiivsetele meetmetele selle riigi ajaloos suurimad võitjad.
​
See ei ole retoorika ega metafoor. See on puhas tõde."

​Leonard Pitts Jr on tuntud oma käredate ütlustega. Kui 2007. aastal viis mustanahalist ründasid, röövisid, piinasid, vägistasid ja lõpuks tapsid armunud Channon Christiani ja Christopher Newsomi, korraldasid rassistid selle peale mitu aktsiooni; eriti pahandas neid asjaolu, et nende meelest vaikib peavoolumeedia selle kuriteo maha. Leonard Pitts reageeris sellele, öeldes, et on neli sõna neile valgetele ameeriklastele, kes selle tragöödia pärast tunnevad end kannatajatena: „Cry me a river“ (Nutke mulle jõgi). Nii et mingit kahtlust Pittsi rassismivastasuses olla ei saa.

(jätkub)

Mul oli pooleli kolmas (ja loodetavasti viimane) osa pandeemiale ja filosoofiale pühendatud sarjast, kui tekkisid BLM liikumise tormakad aktsioonid. Kuna minu meelest on need sündmused omavahel seotud, siis pean vahele kirjutama ka BLM-ist. 

Hoiatused.
(1) Minu „lühiülevaade“ venis palju pikemaks, kui ma oleksin soovinud, ning olen isegi sunnitud esimese, rassismile pühendatud osa poolitama; orjapidamisest ja kolonianismist postitan eraldi.
(2) USA mustanahaliste Eestis juurdunud poliitiliselt korrektne nimetus ’afroameeriklased’ ei ole päris korrektne. Nagu mulle seletati 1996. aastal New Yorgis, võib ka see solvata (põhjusi ma enam ei mäleta, kuid see oli seotud mitmekümne aasta taguste sündmustega). Korrektsem nimetus on Aafrika ameeriklased, ja seda ma ka kasutan. Ka selle sildiga identifitseerivad ennast vaid umbes 80% USA mustanahalistest. Teised on kas „Caribbean American“ või lihtsalt aafriklased, aga on ka neid, kes eelistavad ennast nimetata lihtsalt ameeriklasteks. Kindlasti on veel mingeid gruppe. 

Võrdlemisi lühikese ajaga on BLM-i kohta avaldatud hulgaliselt nii publitsistlikke käsitlusi kui ka tõsisemaid analüüse. Nii mõnigi eesti autor on samuti nende sündmuste kohta sõna võtnud ning arvamust on küsitud ka minult. Selgus aga, et minul ja küsijal on nii erinev taustsüsteem, et minu vastused tundusid mõttetu veiderdamisena. Vestluse enda võiks kokku võtta nõnda (tegelikult koondan allpool kahe küsija repliigid):

Küsija: mida sa arvad BLM-ist?
ML: Ma arvan, et see on rassismi järjekordne ilming.
Küsija: Sa tahad öelda, et antirassismi?
ML: Ei, nimelt rassismi.
Küsija: Aa, sa kuulud siis nende hulka, kes räägivad mustast rassismist [ilmselt peetakse ’nende’ all silmas rassiste – ML].
ML: Must rassism mind ei huvita ja isegi selle olemasolu on seatud kahtluse alla. Ei, ma räägin vanast heast, st halvast valgest rassismist.
Küsija: No see on nüüd küll mingi jama...

Niisiis, et diskussioon poleks lihtsalt sõnadega žongleerimine, tuleb täpsustada tähtsamaid mõisteid ja fikseerida faktid.

Rassism

Rassism on võrdlemisi uus sõna ja ka nähtus. Arvatavasti esimest korda defineeriti rassism Larousse’i sõnastikus 1932. aastal, seega vähem kui sada aastat tagasi. Juba see asjaolu seab kahtluse alla jutud igipõlisest rassismist, mis vaat et kuulub inimloomuse juurde. Mõistagi ei tekkinud rassism tühjale kohale, selle valmistasid ette palju ürgsemad nähtused nagu etnotsentrism ja ksenofoobia, kuid kumbagi neist ei saa ei eraldi ega ka kokkupandult päriselt pidada rassismiks, kuna nende puhul on tegemist pigem tunnete kui doktriiniga. 

Rassismi definitsioone on palju ja neid täiendatakse pidevalt. Viimati alles hiljuti seoses rassirahutustega USA-s, kui Drake’i ülikooli värske vilistlane Kennedy Mitchum avastas, et rassismi määratlus ei vasta tema arusaamadele. Ta kirjutas autoriteetse Merriam-Websteri sõnaraamatu toimetusse, et nende definitsioonis puudub süsteemne rassism. Ning mõne päeva pärast täiendaski sõnaraamat oma määratlust. Merriam-Websteri sisutoimetaja Peter Sokolowski õigustas seda otsust: aktivism ei muuda sõnaraamatut, aktivism muudab keelt. Selles küsimuses peab Sokolowskiga nõustuma: sõnaraamat peab järgima reaalset kõnepraktikat. Teine asi on, kuidas seda õiget põhimõtet teostada.

Uuendatud definitsiooni on võrreldes vanaga lisatud lõik 2b, mille järgi rassism on „rassismile rajatud poliitiline või sotsiaalne süsteem“ (a political or social system founded on racism). Seda määratlust on raske pidada leksikograafiliseks pärliks (defineeritav sõna sisaldub definitsioonis), veel halvem aga on, et see toob endaga kaasa lisasegaduse. Tõepoolest, kes on selle formuleeringu kohaselt rassist? Kas see, kes lõi taolise süsteemi? Või see, kes elab sellises süsteemis? Ei, mõeldud on ilmselt midagi muud, kuid sellest veidi allpool. Praegu aga piisab sellest, et rassismi määratlus on laialivalguv, ja see ei ole juhuslik.

„Klassikaline“ rassism

Ülaltoodud rassismikäsitlus eristub selgelt eelnevast, mida võib tinglikult nimetada klassikaliseks.
Klassikalisel (praeguseks juba lootusetult vananenud) arusaamal rassismist on aluseks kaks postulaati. Esiteks, inimkond jaguneb rassideks, st iga inimene kuulub mingisse rassi. Teiseks, rassid ei ole võrdsed (ebavõrdsuse alused võivad olla erinevad). Nendest postulaatidest tehakse järeldus, et teatud rass peab olema eelistatud või, vastupidi, oma õigustes piiratud. 

Siit ka klassikalise arusaam rassistist, mille järgi moodustasid rassistid selgelt piiritletud hulka, mille liikmed viisid ellu rassistlikku doktriini või vähemalt jagasid seda. Rassist teadis, et ta on rassist, ja kui ta eitas seda, siis ta valetas. Sellist asja nagu alateadlik rassism klassikaline käsitlus ei tundnud.
Võiks arvata, et kõige tõhusam relv rassismi vastu on selle aluspostulaatide eiramine. Tuleb loobuda inimeste jagamisest rassideks ja isegi rassi mõistest, kuna see on ebateaduslik ja seotud negatiivsete konnotatsioonidega, nagu seda pakkus rida kuulsaid teadlasi veel 1950. aastatel. Suhtumine inimesse ei tohi sõltuda tema nahavärvist.

​Sellisest arusaamast lähtusid rassismi vastu võidelnud USA presidendid John F. Kennedy ja Lyndon B. Johnson, kes suutis kongressis läbi suruda rassilist segregatsiooni lõpetavad seadused (Kennedy’l see ei õnnestunud) ja võtta vastu Kodanikuõiguste akt (1964). Sellele alla kirjutades pöördus Johnson kõikide USA kodanike poole: 

„Mu kaaskodanikud, meil on nüüd saabunud proovilepaneku aeg. Me ei tohi ebaõnnestuda. Sulgegem rassismi mürgised allikad. Palvetagem tarkade ja mõistvate südamete eest. Loobugem ebaolulistest erinevustest ja ühendagem meie rahvas.“

Sarnasest arusaamast lähtus ka Martin Luther King Jr., kes oma kuulsas kõnes unistas Ameerikast kui maast, kus inimeste üle otsustatakse „nende olemuse, mitte nende nahavärvi järgi.“ Samast loogikast lähtub ka ÜRO Inimõiguste deklaratsiooni artikkel 2:

„Igal inimesel peavad olema kõik käesoleva deklaratsiooniga välja kuulutatud õigused ja vabadused, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, usulisest, poliitilisest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, seisuslikust või muust seisundist.“

„Moodne“ rassism
​
Kassikaline arusaam rassismist enam ei kehti: see, kes ei jaga inimesi rassideks ja kes ei erista inimesi nende rassiliste kuuluvuste järgi, on rassist. Uue rassismivormi nimi on värvipimedus (color blindness). Siinkohal on võib-olla sobilik tsiteerida üht tublit eesti naist, kes pages liiga traditsionalistlikust Eestist rassistlikusse Ameerikasse. Ma toon selle lõigu ära kahes osas: kõigepealt kärbitud kujul ja seejärel kärbitud osa eraldi. 

„Olen valge nahaga ja pean isegi ikka ja jälle oma eksimusi tunnistama, mis puudutab rassismi. […] Sajandi alguses olin naiivsena enda üle uhkegi, kui kord väitsin, et ei näe nahavärvi, vaid kohtlengi kõiki ühesugusena. See nn värvipimedus on aga väga väär, sest kui sulgeme silmad nende erinevuste ees, pigistame tahtmatult silmad kinni ka erinevustest tuleneva kohtlemiste ja kiusu ees.“ 

Niisiis, uus antirassistlik doktriin nõuab rasside eristamist ja ka nende erinevat kohtlemist: uus antirassism lähtub samadest põhimõtetest, millest lähtus vana rassism. Kuid siin on siiski oluline erinevus. Vanasti oli selge, mis on rassism ja kes on rassist. Nüüd aga on need mõisted pidevas muutuses ja erinevad aktivistide rühmitused leiavad aina uusi rassismivorme, et siis nende vastu agaralt võitlema hakata. Nagu Achilleus ei jõua kuulsas apoorias kilpkonnast mööda, nii ei jõua ka valge antirassist sellisesse seisundisse, kus ta võib peatuda ja rahuldustundega hinge tõmmata.
Ja nüüd tsitaadist välja jäetud lause: 

„Samas loodan, et mu sõbrad, kes spetsiifilistest teemadest rohkem teavad ja oma kogemuse kaudu ka mind õpetada oskavad, mind korrale kutsuks, kui mul midagi viltu läheb“. 

​Vaat see on õige lähenemine, that’s the spirit, nagu öeldakse Kadi Kriidi uuel kodumaal. Inimene, kes pole üksnes veendunud antirassist, vaid ka õpetab teistele, kuidas lastest antirassistid kasvatada, on juba ette valmis nõustuma, et tal on endal rassistlikud omadused, millest ta ise pole veel teadlik, kuid ta loodab, et asjatundjatest sõbrad aitavad tal neid avastada ja välja juurida. Mul pole au kuuluda Kadi Kriidi sõprade hulka, aga hädas inimest tuleb aidata. Rassismi tunnused on kaardistatud ja see tänuväärne tegevus jätkub, nimekiri on täiendamisel. 

Üheks oluliseks abimaterjaliks võib pidada Robin DiAngelo bestsellerit „Valge haprus: miks valgetel inimestel on nii raske rääkida rassismist“ (White Fragility: Why It's So Hard for White People to Talk About Racism (mitu väljaannet, esmatrükk, 2018, viimane 2020, raamatu tuumik põhineb 2011. avaldatud samanimelisel artiklil). Juba raamatu esimestes peatükis teatab DiAngelo, et ta on valge ameeriklanna, kellel on valge maailmavaade, valge kasvatus ja valge haridus. Niisiis on ta läbi ja lõhki valge, teab valgetest kõike ning siit peaks lugeja järeldama, et tal on õigus teha põhjendatud järeldusi valgete kohta üldse. DiAngelo:

„Kuidas saan ma öelda, et kui te olete valge, olete te rassismi suhtes ignorantne, kui teid ma ei tunne?“ Aga selle pärast, et kogu valge kultuur USAs on selles küsimuses ignorantne. (lk 8)

Niisiis, millised on DiAngelo järgi valge inimese rassistlikud omadused? Neid on palju ja neist tähtsaimad on individualism, Ameerika unistus (American Dream) ja objektiivsus. Individualism tähendab, et valgele inimesele on tema isiksus tähtsam kui kogukondlik kuuluvus. Juba raamatu pealkiri ei pidavat valgetele meeldima, kuna autor üldistab (DiAngelo kursiiv). Valgetele ei meeldi:

„Ma lähtun sellest, et ma tean midagi kellegi kohta vaid seetõttu, et ta on valge.“ (lk 11)

Aga just see ongi DiAngelo järgi valgete ühine tunnus, mis teeb neist rassistid. Ameerika unistus on seesama individualism: valge inimene arvab, et väärikad elutingimused on saavutatavad raske töö tulemusel. Objektiivsus on aga mitmetahuline, kõige tähtsam on see, et valge inimene arvab, et tema õpitud tõed on universaalsed. Nt valge inimene ei ütle „Meie, valged, arvame nii“ või „mina kui valge arvan nii“, selle asemel hakkab ta rääkima objektiivsetest tõdedest või inimestest üldse: valge inimene lähtub sellest, et ta on lihtsalt inimene. Nagu märgivad mitmed rassismivastased aktivistid, on valged erinevalt Aafrika ameeriklastest või põlisameeriklastest lihtsalt ameeriklased, ja seda ebavõrdsust tuleb muuta. Välja on pakutud nii euroameeriklasi kui lihtsalt valgeid ameeriklasi, igal juhul on sügavalt ebaõiglane, et mõni valge võib ennast nimetada lihtsalt ameeriklaseks.

Loetletakse veel mitmeid valge rassismi peidetud tunnuseid, millest enamik valgeid ei ole teadlikud. Peggy McIntosh toob neid välja koguni viiskümmend, ka teised rassismiga võitlejad pakuvad oma nimekirju ja retsepte. Neid tuleb kogu aeg juurde ja usinal iseenda rassismiga võitlejal pole vähimatki lootust täita aina kuhjuvaid nõudmisi. Nagu Alice peab peeglitagusel maal hästi kiiresti jooksma, et jääda paigale, jääb rassist rassistiks, ükskõik kui palju ta ka ei pingutaks. 

​Kuidas siis peaks valge antirassist talitama? Ta võib muidugi osaleda BLM aktsioonides, laskuda põlvele ja esineda sütitavate sõnavõttudega, aga see võib olla vaid ajutine lahendus. Asi pole selles, mida ta ütleb või mida ta teeb, vaid selles, et ta on valge. Ameerikas on see omamoodi „elevant toas“: kõik tajuvad seda, ent kuni üsna viimase ajani ei olnud sellest hea toon rääkida. Nüüd aga on.

​Valgesus

On tekitatud spetsiaalne termin ’valgesus’ (mõnikord ka ’valgedus’, i.k whiteness), mille kandjad on rassistid. Valgesuse uuringutest on kiiresti saanud akadeemiline distsipliin, mida õpetatakse paljudes Põhja-Ameerika ülikoolides, aga ka Inglismaal ja Austraalias, ning selle ala populaarsus aina kasvab. Järgnevad tsitaadid on Alberta kodanikuõiguste uurimiskeskuse koduleheküljelt Understanding Whiteness:

„Rassismi aluseks on valgesuse mõiste – võimas fiktsioon, mis on juurutatud jõu ja vägivallaga.“

„Valgesuse võim […] kehtestab ennast sellisel viisil, et rassiline valgesus transformeerub sotsiaalses, poliitilises, majanduslikus ja kultuurilises käitumises. Valge kultuur, normid ja väärtused kõikides nendes valdkondades muutuvad normatiivselt loomulikeks.“

Valgesus on „sotsiaalselt ja poliitiliselt konstrueeritud“, see „ei ole vaid nahavärv, vaid ideoloogia“, see on „muutlik, see muutub aja jooksul“, see on „alateadlik: valged tihti ei märka oma valgesust“ jne.

Siiski pole valgesuse uuringud vaid akadeemiline distsipliin, sellel on praktilised väljundid. See peab muutma olukorda ühiskonnas ning on suunatud nii valge- kui mustanahalistele. Valged peavad aru saama oma valgesusest, tundma selle pärast süüd ja häbi, mustad aga, kes on varustatud vastavate teadmistega, peavad valgeid nende valgesust paljastades abistama. On väidetud, et kuna valged ise ei pruugi aru saada, mis on valgesus, mida see tähendab ja kuidas see toimib, siis peab seda küsima teiste ja ennekõike mustanahaliste käest. Vaatamata sellele on enamik valgesusealaseid eksperte ise valged, kuid sellest veidi allpool. Mustanahalised peavad aga esiteks jälgima, et neil ei tekiks valgesuse sümptomeid, ja teiseks teadma, et valged ja nende loodud riik ja sotsiaalne süsteem on mustade ees süüdi ja neile võlgu. On aeg võlg välja nõuda. 

National Museum of African American History and Culture (muide, väga hea muuseum, mul on plaanis seda külastada, kui järgmisel korral DC-sse satun) töötas välja lihtsa metoodilise juhendi, kuidas ära tunda valgesust ja kuidas sellega võidelda, see pandi üles muuseumi koduleheküljele Talking About Racism. 

Aga kui võtta asja rahulikult?
​
Võtame siinkohal hoo maha ja ärme hakka DiAngelo kombel üldistama. DiAngelo, Peggy McIntosh jt tublid aktivistid esindavad olulist trendi, kuid siiski mitte ühiskonna enamust. Samuti ei maksa üle hinnata BLM-i globaalsust ja agressiivsust. Need trendid on olulised, kuid nad on marginaalsed, maa mullistused, nagu ütles Shakespeare. Pealegi on näha tagasihoidlikke taandumismärke. Nt on ülaltoodud plakatid National Museum of African American History and Culture koduleheküljelt pärast presidendi poja Donald Trump Jr. sekkumist ära koristatud. 

Kuigi sellel praegu veel marginaalsel trendil on siiski potentsiaali kasvada globaalseks tendentsiks, on sinna sellegipoolest veel pikk tee ja tagajärjed võivad nende loodetule olla sootuks vastupidised. Juba praegu jälgivad valged suprematistid, st tõelised „vanad“ rassistid, huviga valgesuse uuringuid ja isegi osalevad BLM märulites, nt Richmondis ja mitte ainult seal. 

Valisin nimelt Richmondi, kuna see koht on märgiline: endine Konföderatsiooni pealinn, üks väheseid linnu, kus on (veel?) säilinud kindral Lee mälestussammas (autor on kuulus Prantsuse skulptor Marius Jean Antonin Mercié),  kus Aafrika ameeriklased on enamuses, kus domineerivad demokraadid ja kus nii linnapea kui ka politseiülem on mustanahalised. Ägedad BLM protestid Richmondis läksid üle märuliks, mille rahustamisel olevat politsei üle reageerinud. Valgenahaline politseiülem Will Smith vabandas avalikult, kuid linnapea vallandas ta. Vahepealne ülem mustanahaline William Jody Blackwell sai ametis olla vaid 11 päeva, ka tema ei tulnud rahutustega toime ning uus pealik, samuti mustanahaline Gerald Smith, tuligi välja arvamusega, et rahutuste taga on hoopis valged suprematistid. 

[Pean tunnistama, et mul oli eelmist lõiku raske kirjutada. Vana kooli rassismivastasena olen kasvatanud endas nimelt värvipimedust. Aga nõudmised muutusid, vaatame siis nahavärvi.]

​Niisiis võivad valgesuse uuringud tuua eeldatavale vastupidise tulemuse (hiljem tahan seda väidet täpsustada).
​
Veel tahan väita, et kogu see aktivism, sh valgesuse uuringud sisaldavad ka ratsionaalset iva, millest võib olla kasu kogu ühiskonnale ja mitte üksnes valgetele ja mitte üksnes Ameerikas. Kultuuriloo uurijad teavad, kui väärtuslikud võivad olla välismaalaste tähelepanekud ja hinnangud ka siis, kui need võõrustajatele tunduvad tühised ja ebaõiglased. Värske pilk, isegi kui see on selgelt pahatahtlik, võib olla kasulik, vrd nt marquis de Custine’i raamatut Venemaa 1839. aastal: muidu heatahtlik ja vaoshoitud Žukovski nimetas autorit koeraks, kuid oli sunnitud tõdema, et kirjeldatu ei sisalda faktivigu. Oluline on kaine suhtumine ja värske pilgu eristamine pahatahtlikest stampidest. Ei maksa tõsiselt võtta seda, mida suur osa Venemaa publitsiste kirjutab Gruusiast ja grusiinidest, Eestist ja eestlastest jne või mida hiinlased oma massis arvavad jaapanlastest jne. Aga enesekriitilisusel on tähtis koht Euroopa kultuuris ja väljaspoolt tulevast kriitikast tuleb samuti otsida ratsionaalset iva.

(jätkub)

Üleeile ütles Lukašenka, et selleks, et korraldada uued valimised, tuleb ta enne ära tappa. Eile õhtul ütles ta juba, et on uute valimiste läbiviimiseks valmis, kuid enne tuleb rahuneda ja vastu võtta uus põhiseadus (© Putin).  

Lugesin Delfist sellist pealkirja: "Lävepakuküsitluse tulemused: Lukašenko sai võõrsil parima tulemuse Tallinnas." Pealkiri ei valeta, on aga siiski kahemõtteline: see võib luua valearusaama, et Tallinnas oli Lukašenka häältesaak väga hea (’parim’ on ülivõrre sõnast ’hea’). Ja just nii saab asjast aru suurem osa kommentaatoritest: Lukašenka võitis, vaieldakse vaid selle üle, kas on see hea või halb, kusjuures selgelt prevaleerivad esimesed. Juba esimene anonüümne kommentaar on suurepärane stiilinäide:

„See tulemus tähendab vaid ühte, Eestis targad valgevenelased elavad, kes poliitikast jagavad ja valida oskavad“.

Vastaspool aga ei anna alla:

„Kui Tallinnas suured Lukasenka toetajad, siis Valgevene on nende jaoks ideaalne koht, kuhu minna Tallinnast. Venemaale nad vb ei taha minna. Aga mingu siis Valgevenesse.“

Kumbki pool ei pane aga tähele, et tegelikult sai Lukašenka ka Tallinnas hävitava kaotuse osaliseks, ja need, kes viitsisid lugeda pealkirjast kaugemale, oleksid pidanud sellest ka aru saama. Tõsi küll, vastav sõnum on artikli sügavus peidus, kuid ikkagi:  

„Lukašenko pani Tallinna valimisjaoskondades kotti pea 15% häältest. See märk on mitu korda kõrgem kui vastavad tulemused teistes riikides. Lävepakuküsitluse kohaselt võitis Tihhanovskaja meie pealinnas 66-protsendilise toetusega.“

Neile, kellele lugemine tekitab raskusi, toon vastavad andmed pildi kujul:

See on tõesti märkimisväärne tulemus, eriti arvestades, et esiteks oli isegi Moskvas läveküsitluste kohaselt sõltumatu küsitluse järgi Tsihhanovskajal 78,5%, Lukašenkal 6% häältest. Tõepoolest nii palju hääli (koguni 15%) pole Lukašenka minu teada kusagil mujal saanud. 

Teiseks, kõikidel eelmistel valimistel (mis samuti polnud ei ausad ega õiglased, kuid nende tulemusi ei võltsitud nii jämedalt) sai Lukašenka Tallinnas läveküsitlustel stabiilselt üle 90% häältest.

​Vrd nt Helsinki tulemusi:

Lävepakuküsitluse tulemused Saksamaal:

Jne. Kokku väljaspool Valgevenet:

Riigikogu väliskomisjon arutas eilsel (st 13.08) erakorralisel istungil olukorda Valgevenes pärast 9. augusti presidendivalimisi ning võttis vastu järgmise avalduse:

„Kaalukad tõendid osutavad, et Valgevene presidendivalimiste tulemusi on jämedalt võltsitud. Seetõttu ei saa Eesti Vabariigi Riigikogu väliskomisjon pidada ametlikult väljakuulutatud valimistulemust legitiimseks.“

Me ei loo endale illusioone, et see avaldus võiks oluliselt Valgevene olukorda muuta, see on piltlikult öeldes piisk merre. Kuid see võib olla see piisk, mis ajab lõpuks karika üle ääre. Ma tahan siiski juhtida tähelepanu tähtsale asjaolule: kõik Euroopa demokraatlikud riigis ja enamik demokraatlikke riike maailmas mõistavad hukka Valgevenes toimuva vägivalla ja inimõiguste rikkumised. Ja see on õige. Valgevene valimised ei olnud vabad ega ausad, kuid isegi nendes tingimustes pidi Lukašenka režiim korraldama laiaulatusliku võltsingu. Seda on oluline rõhutada: võltsitud valimistulemused ei saa olla legitiimsed.

Praeguseks on kogutud suur tõestusmaterjal valimiste võltsituse kohta. Ehkki valimistele ei lubatud vaatlejaid ei välismaalt ega opositsioonikandidaatide poolt, õnnestus osal valimiskomisjonide liikmetel salaja valimistulemuste protokolle pildistada ja edastada need kanalile NEXTA (internet oli Valgevenes maas, ei töötanud ei otsingusüsteemid ega sellised keskkonnad nagu Youtube, Twitter ja Facebook. NEXTAt aga välja lülitada ei suudetud). 

Siin on näiteks Minski 15. valimisjaoskonna protokoll. Valik tulemusi: Lukašenka 178, Tsihhanovskaja 947 häält.

Siin aga on Minski 21. valimisjaoskonna protokoll. Väljavõte tulemustest: Lukašenka 438, Tsihhanovskaja 1725 häält.

Kuna eelmistel valimistel seisnes üks häältelugemise võltsimistehnikaid selles, et opositsioonikandidaati toetavad sedelid lisati lihtsalt Lukašenkat häälega sedelite hulka, palus Tsihhanovskaja staap sellise sohitegemise raskendamiseks sedelid kokku voltida. Sellel oli ootamatu lisatagajärg: kuna Valgevene valimiskastid on läbipaistvad (mis iseenesest on ebasoovitav), siis on selgelt näha, milliseid sedeleid on kastis rohkem: voldituid või sirgeid:

Lukašenka, kes rõhutab pidevalt oma rahvameelsust: ta ei ole president, vaid rahva isa (batka), väidab, et tema vastu on vaid üksikud vaenlased, kelle vahistamine, kadumine või tapmine on tühine sündmus, rahvas on tema poolt, ning rõhub veelgi enam kui Putin Valgevene kuulsusrikkale minevikule "Suures isamaasõjas". Ent üks ebameeldivamaid asju, mida ta peab praegu kuulma, on see, et rahvas on hakanud teda nimetama fašistiks ja tema kinnipidamiskohti oświęcimiteks (auschwitzideks). Ka see, et Omon peksis ja mõnitas noori naisi, ei ole rahva seas leidnud heakskiitu.

On teada, et üksikud miilitsad ja sõjaväelased on keeldunud täitmast kuritegelikke käske. Kuid need on siiski siiamaani üksikud juhused. Lukašenkale palju valusam on, kui sõjaveteranid pöörduvad ohvitseride poole, koputades nende ohvitseriaule. Siin on Afganistani sõja veterani, erukolonel  Vladimir Borodatši pöördumine:

Riina Sikkut tsiteerib mind: "Ma saan aru sotsidest, kes Riina Sikkuti suu läbi võrdlesid Eesti elanikke lastega, kes ei taha minna lasteaeda, aga nende enda huvides tark ema nad ikkagi sinna viib". Ja  väidab samas, et panin talle suhu sõnad, mida ta pole öelnud.

Palju põnevamad on aga järgmised osad.

"Mida ma sellest järeldan?", küsib Riina Sikkut. Järeldusi on mitu, kuid paraku tekitavad need minus pigem nõutust. Näiteks: "Ma tõepoolest arvan, et Eestis ei peaks lapsevanem kohtu kaudu oma lapsele tugiisikut välja võitlema." Nõus, aga kuidas on see seotud minu lausega?
Või siis: "Ja tasuta kõrgharidus ei tähenda tasuta ülikoolis töötamist." Ja kõige tipuks: "Muidugi on uskumatu rumalus arvata, et inimõigused ja õigusriik ohustavad eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmist."
​
Seda mõttevoogu lugedes olin aga segaduses: kuidas on see kõik seotud minu lausega?
Ühele asjale tahan siiski vastata.

"Eraldi võib arutada selle üle, miks tekitab lasteaed Mihhail Lotmanil negatiivseid seoseid ja milline on tema kokkupuude tänapäeva lasteaiaga."
​
Esiteks pole ka see jutt kuidagi seotud minu lausega. Teiseks, mul on viis last ja kaksteist lastelast ning ma usun, et minu kokkupuuted tänapäevase lasteaiaga ei jää palju Riina Sikkuti omadele alla. Ning kolmandaks, ja see on kõige tähtsam: mul pole vähimatki lasteaia vastu, kui seda käsitletakse lasteaiana, mitte kogumispensioni mudelina. Veelgi rohkem: mul pole vähimatki ka vanadekodude vastu. Kuid lasteaia ja vanadekodu vahele jääb eluperiood, kus inimene peaks vastutama oma sõnade ja tegude eest, vähemalt mäletama neid.
​
Mul oleks kahju, kui mu vastus mõjuks kurjustamisena. Riina Sikkut on kindlasti tore inimene ja mulle meeldivad tema vahetud väljaütlemised. Teine asi, et meie maailmavaated on risti vastupidised. 

Ja nüüd väljavõte Riigikogu stenogrammist:
​
​Riina Sikkut

Aitäh! Ma alustan valikuvabadusest. Minu meelest on täiesti ekslik ja ka väga ebaoluline rääkida pensioniks raha kogumise puhul valikuvabadusest. [...] Minu arust on võimalik seda kõige paremini mõista, kui ma toon teistest valdkondadest paralleeli. Võtame näiteks hariduse. Ma tean, kuidas igal hommikul tuleb lapsi motiveerida lasteaeda minema. Ka seal me vahest täpselt samamoodi tähtsustame individuaalset valikuvabadust. [...] Täpselt samamoodi on kohustusliku kogumispensioniga. 

Maailma poliitika on kreenis, ja see kreen on aina tugevam. Ka traditsiooniliselt parempoolsed erakonnad, nagu näiteks Saksa kristlikud demokraadid, keskenduvad aina rohkem mitte loomisele, mitte produktiivsusele, vaid kvootidele ja „õiglasele“ ümberjagamisele. „Mõõdukal“ Joe Bidenil, kellel on head väljavaated saada järgmiseks USA presidendiks, on valimisprogrammi kopeeritud demokraatliku erakonna kõige radikaalsema tiiva seisukohad. Siin ei saa enam isegi rääkida Rootsi stiilis mõõdukast sotsialismist, tegu on pigem Ladina-Ameerika sotsialistlike mudelite ülekandmisega.

On levinud väide, et klassikaline parempoolse ja vasakpoolse poliitika vastandamine on vananenud, on vaja teha uusi ja peenemaid eristusi. See on isegi osaliselt õige, kuid põhiline eraldusjoon käib ikkagi parempoolse ja vasakpoolse poliitika vahel. See eraldusjoon on selge ja kergesti arusaadav. Kes on suveräänne poliitiline subjekt: kas kodanik või mingi institutsioon (klass, partei, erinevad riiklikud struktuurid vms, lõppkokkuvõttes riik ise)? Kas kodanik on vaba oma valikutes ja vastutab ise nende eest, olles oma õnne sepp, või tagab riik talle kõike vajaliku, kusjuures riigil on õigus otsustada, mida see või teine inimene vajab?

Vasakpoolne ideaalne ühiskonnamudel on hooldekodu, kus kõigile hoolealustele tagatakse turvaline äraelamine ning jagatakse võrdselt ja õiglaselt kõik õigused ja hüved. Kedagi ei eelistata, kadedusel pole enam alust, kõik on võrdsed ja õnnelikud, ei pea muretsema homse päeva pärast. Selle kõrval ei tundu parempoolne alternatiiv eriti ahvatlev. Inimene peab ise otsustama, valima ja vastutama oma otsuste ja tegude eest. Nt mida ja kuidas ta ostab, kui palju laenab, kuidas kindlustab ta oma tervist, elu ja vara, kuidas ja kui palju investeerib oma pensionisse. Kui inimene vasakpoolses mudelis on hoolealune, siis parempoolne ideaal on peremehelikkus.

[Eesti sõna ’peremees’ on mõneti problemaatiline, aga annab ka olulise võimaluse. Probleem seisneb võimalikus seksismis, mille ma tahan kohe kõrvaldada: kui ma räägin peremehe-olekust, pean ma silmas, et selle omaduse kandjaks võib olla nii peremees kui ka perenaine. Teiselt poolt aga tabab eesti sõna väga olulist asjaolu: perekonna loomine ja selle eest vastutamine on parempoolse maailmavaate seisukohalt olulisel kohal].

Peremees on vaba inimene, kuid tema õlul lasub suur vastutus: oma pere, kodu, omandi, aga ka maa ja rahva ees. Ning mõeldes perele arvestab peremees, et tema elupäevadega elu ei lõpe, ta mõtleb oma laste, lastelaste ja nende laste peale, püüdes jätta neile väärika elukeskkonna. Nii ei suhtu peremees loodusesse vaid kui ressurssi, tuluallikasse. Ta teab, et loodus ei ole tema oma, ning ta üritab jätta tulevastele põlvedele puhta looduse oma mitmekesisuses.

Lihtsam on olla üürnik sotsiaalmajas, riik tagab sulle elamispinna, kui see lagastub, on sul õigus nõuda uut. Riik peab tagama. Vasakpoolsus on atraktiivne, tasuta asjade ja teenuste lubamine ei ole juba ammu avalikult vasakparteide lubadused, ka teised – eriti enne järjekordseid valimisi – on agarad oma tasuta nänni lubadustes. Kuid tasuta asju (pean siin silmas materiaalseid asju) ja teenuseid pole olemas. „Tasuta“ tähendab kas seda, et maksab keegi teine, või pigem isegi seda, et sa maksad ise, kuid mitte otse, vaid kaudselt läbi maksude.

Ilusal perspektiivil, mida pakub vasakpoolne mudel, on kaks tumedat plekki, millest tavaliselt ei räägita. Esimene on seotud jagamisega. Kui kõik jagatakse võrdselt, siis kes on see jagaja, kes otsustab, kuidas, mida ja kellele jagada? Isegi kui siin mitte kahtlustada pahatahtlikkust, toob selline mudel paratamatult kaasa vohava bürokraatia: jagajaid on vaja ja jagaja positsioon on atraktiivne. Samuti kasvab kontrollijate ja kontrollijate kontrollijate hulk jne. Teine aspekt on õpitud abitus: inimesed harjuvad sellega, et nende eest kõik otsustatakse, ning ei julge ega oska ise teha lihtsamaidki otsuseid. Olen seda ka ise näinud erinevates Skandinaaviamaades, kus on pikad sotsiaaldemokraatliku valitsemise traditsioonid. Võib tunduda, et siin polegi probleemi: inimene elab turvalises ja kindlas keskkonnas, kus tal puudubki vajadus riskantseid otsuseid teha. Paraku aga näitavad sotsiopsühholoogilised uuringud, et selline turvalisus halvendab elukvaliteeti ja tekitab depressiooni ja muid vaimseid probleeme.

Vasakagenda hiilib ka nendesse Eesti erakondadesse, mis loevad ennast parempoolseks. Reformierakonda peetakse parempoolseks erakonnaks, kuid juba ammu on see muutunud: kadumas on ettevõtjasõbralikus, mitme Riigikogusaadikute sõnavõttudest kumavad selgelt läbi sotsialistlikud hoiakud. Näiteks teise pensionisamba saaga. Ma saan aru sotsidest, kes Riina Sikkuti suu läbi võrdlesid Eesti elanikke lastega, kes ei taha minna lasteaeda, aga nende enda huvides tark ema nad ikkagi sinna viib. Kuid mul on palju raskem aru saada reformierakondlaste ägedast vastuseisust teise samba vabatahtlikuks muutmisele.

Mis puudutab EKRE-t, mis polevat üldse vasakpoolse Rahvaliidu järglane, siis selle hoiakud tulid ilmsiks praeguse põllumajanduskriisi ajal. Kõlava retoorika kohta, kuidas eestlased tahavad ise põllul tööd teha ja saagikorjamiseks tuleb maale suunata õpilased, on mul ainult kaks märkust. Esiteks, eestlane tõepoolest ei põlga maatööd, kuid ta tahab olla maal peremees, mitte sulane. Ning teiseks, kogu see uus suurepärane EKRE põllumajanduse päästmise programm pole midagi muud kui kolhoosikorra taaskehtestamise katse. Nõukogude sotsialistlikus põllumajanduses oli hõivatud ebaproportsionaalselt suur protsent elanikkonnast, kes aga ei tulnud oma ülesannetega toime. Igal kevadel oli vaja saata tudengid ja teadusasutuste töötajad põllult kive korjama, eriti kibe oli aga saagikoristusaeg, kui põldudele saadeti ka koolilapsed. Nõukogude fraseoloogias nimetigi sügisesi põllutöid lahinguks saagi eest. Ma pole oma vaadetelt patsifist, kuid loodan siiski, et minu lapselapsed ei pea kunagi pidama lahinguid Eesti põldudel.