P.S. Mais loeb Tõnu Viik järgmise astronoomiateemalise loengu, aga eilset loengut võib järelvaadata siit:

Kapo aastaraamatud on huvitav lugemine. Nii ka viimane. Eriti põnev on kohata seal ka mõnd tuttavat või kolleegi. Sedapuhku tahaksin rääkida nendest kahest. Esimene on Juhan Tuldava, juba lahkunud kolleeg TÜ-st, teine aga Tallinna Ülikooli emeriitprofessor ja Institut de Droit Internationali liige Rein Müllerson. Mõlemaid on iseloomustatud kui märkimisväärseid teadlasi.

Juhan Tuldavat nimetab Pekka Erelt Eesti Ekspressis alatuimaks ja julmimaks eestlasest spiooniks. Tundsin Juhan Tuldavat, ehkki polnud temaga ametlikult tuttav. Ta tegeles statistilise lingvistikaga ja tal oli selles valdkonnas teatud renomee, ehkki minu meelest olid tema lingvistilised arusaamad väga vanamoodsad ja piiratud. Mis aga puudutab statistikat, siis ta kasutas vaid kõige lihtsamaid meetodeid. Mingisugustest väärtuslikest tulemustest ei saa ma tema tööde puhul rääkida. Tema KGB karjäär polnud kellelegi saladus, ent samas oli teada, et ta tegeles luuramisega välismaal. Minu teada (loomulikult võin ka eksida) ta ülikoolis töötamise ajal enam koputamisega ei tegelenud.

Koputajaid oli ilma tematagi. Kui ma perestroika ajal vaatasin seoses Villem Ernitsaga ülikooli esimese osakonna (st KGB filiaali) arhiivi, olin rabatud, kui palju seal oli kaebekirju, nii anonüümseid kui nimelisi. Nt üks lugupeetud teadlane ja muide kõva eesti rahvuslane teatab vigases vene keeles teise eestlase kohta, et seltsimees Ernitsa loengutes on tunda formalismi ja kodanlikku objektivismi. Praegusele lugejale ei ütle see formuleering midagi, kuid tollal olid nii formalism kui kodanlik objektivism poliitilised süüdistused ning dotsent Ernits vallandatigi. Mis aga puudutab Tuldavat, siis mul on raske teda ette kujutada superagendina. Ka Pekka Erelti kirjutisest tuleb välja, et Tuldava karjäär kulges ühest ebaõnnestumisest teiseni.

Rein Müllerson on rahvusvaheliselt tunnustatud õigusteadlane ning erinevalt Tuldavast ei saa ma anda hinnanguid tema erialasele tegevusele. Olen alati võidelnud nii sõnavabaduse kui eriti akadeemilise vabaduse eest. Seega professor Müllersoni veendumused ja seisukohad ei ole ega saa olla demokraatlikus riigis politsei pädevuses. Isegi kui tegemist on riigivastaste veendumustega. Teine asi on vaenulik propaganda või lausvale.

Olen aastaid jälginud professor Müllersoni sõnavõtte Venemaa foorumites ja meedias. Näiteks on ta püsiautor Valdai Discussion Clubis. Diskussioonid on selles klubis veidi omapärased, ma ütleksin, et sotsialistliku realismi stiilis. Diskussandid esitavad aina uusi argumente putinliku Venemaa toetuseks ja lääne demokraatlike riikide vastu. Oma arvukates sõnavõttudes kiidab Müllerson Venemaad ja Putinit ning kritiseerib putinliku propaganda vaimus läänt üldse, Euroopa Liitu, NATOt, Ukrainat ja eriti USAt.

Kodanik Müllerson võib pidada NATO laienemist itta "20. sajandi lõppu ja 21. sajandi alguse suurimaks geopoliitiliseks tragöödiaks", ta võib olla veendunud, et Venemaa ei saanud Skripali mürgitada, kuna see oleks "otstarbetu ja absurdne" ning vihjata, et selle kuriteo taga on Lääne russofoobid ja need "kes unistavad, et neid võetakse vastu selle seltskonda, näiteks Ukraina", või siis, et kõige parem oleks lääne pensionäridel puhata Krimmis jne. Mitte keegi ei saa keelata tal nii mõelda, rääkida ega kirjutada.

Lubamatu on aga minu meelest laenatud propagandistlike stampide esitamine enda akadeemilise analüüside pähe. Ja seda viga teeb professor Müllerson pidevalt. Ta mitte üksnes kordab Venemaa propaganda seisukohti, vaid mõnikord isegi sünkroniseerib nendega oma väljaütlemisi. Vrd kasvõi vihjet Ukraina võimalikule süüle Skripalite mürgitamises: kogu Müllersoni juriidiline analüüs piirdub siin viitega cui bono printsiibile -- anonüümne netikommentaarium on selliseid juriidilisi analüüse täis (võiks muidugi küsida, mis kasu saavad russofoobid Skripali mürgitamisest?). Või siis, kui ta teatab, et Krimmi okupeerimine hoidis ära suurema verevalamise kui Donbassis (veel ühemõttelisemalt siin) -- missugune juriidiline analüüs lubab teha nii uljaid järeldusi?  

Veel halvem, kui lugupeetud professor hakkab fakte oma suva järgi õgvendama. Kui ta näiteks teatab, et Eesti valitsus korraldas pronkssõduri üleviimise 9. mail, mis "loomulikult kutsus esile rahutused", siis see on lihtsalt vale (ilmselt on lähtutud samast loogikast, et kui oktoobirevolutsioon toimus novebris, võisid aprillirahutused toimuda ka mais).

Nagu ei vasta tõele, et ta ei ole õigustanud Krimmi annekteerimist Venemaa poolt. Delfi:

"See ei ole õige, et ma õigustasin, ma seletasin," ütles Müllerson Delfile. "Ma olen kogu aeg rõhutanud, see on ka rahvusvahelise õiguse normide rikkumine tegelikult," lisas ta.

Rein Müllerson on Krimmi annekteerimist õigustanud juba aastaid, KAPO aastaraamatus mainitud konverentsil ja sealsamas antud intervjuus kordas ta oma argumendid üle. Igal juhul on ta Krimmi annekteerimist pidevalt nimetanud legitiimseks. Kui ta sealjuures viitab Putinile,  saab tema seisukohta iseloomustada mitte üksnes õigustamise, vaid ka heakskiiduna.

Tõsi, Müllersoni heakskiit on teatud reservatsiooniga. Mitmes oma sõnavõtus kasutab ta väljendit "mitte täiel määral seaduspärane, vaid legitiimne (nt: "...не был во всех отношениях правомерным, но он был легитимным.") Alguses arvasin, et tegemist on lihtsa keelevääratusega (peaks olema "не правовым, но легитимным" st "mitte seaduslik, vaid legitiimne"), ent ta on seda formuleeringut korduvalt kasutanud nii oma suulistes etteastetes kui kirjalikes tekstides. Vene kuulaja/lugeja saab aru nii, et Krimmi annekteerimine ei olnud plaanipärane ("seaduspärane") aktsioon, küll aga seaduslik ("legitiimne").

Siiski kasutab ta nii oma ingliskeelsetes tekstides kui mõnes varasemas venekeelses sõnavõtus nimelt vormelit "mitte seaduslik, vaid legitiimne". See vajab teatud kommentaari. Üldiselt on sõnad 'seaduslik' ja 'legitiimne' sünonüümid, kuid erialase (antud juhul juriidilise) teksti puhul ei saa lähtuda üksnes üldkasutatavast keelepruugist, tuleb vaadata, kuidas termineid defineeritakse. Korrates Venemaa propagandat, apelleerib Müllerson pidevalt Kosovo pretsedendile ning viitab formuleeringule, mida kasutas tema sõnade järgi ÜRO poolt moodustatud sõltumatu komisjon: "не правомерно (sic!), но легитимно". Originaaltekstist aga loeme:

"The Commission concludes that the NATO military intervention was illegal but legitimate. It was illegal because it did not receive prior approval from the United Nations Security Council. However, the Commission considers that the intervention was justified because all diplomatic avenues had been exhausted and because the intervention had the effect of liberating the majority population of Kosovo from a long period of oppression under Serbian rule."

Kuidas sellest aru saada? Ma ei pretendeeri mingil juhul juuriidilise pädevusele; jään rangelt oma liistude juurde ja tegelen tekstianalüüsiga. Sõnal 'legitimate' on kaks tähendust: 1) seaduslik, 2) õigustatud. Minu meelest on selge, et raportis on seda sõna kasutatud tähenduses 2). St mõeldud pole "mitte seaduslik, vaid seaduslik", vaid hoopis "mitte seaduslik, vaid õigustatud". Laiem kontekst seletab, miks see aktsioon oli õigustatud: kõik diplomaatilised (st legaalsed) vahendid olid ammendatud ja interventsioon vabastas Kosovo elanikud pikaajalisest rõhumisest Serbia režiimi all.

Märkus. Ma mingil juhul ei õigusta kõike seda, mis viidi läbi Kosovos -- seal oli palju valet ja alatust, kuid praegu käib jutt Krimmist.

Erinevused Kosovo situatsiooniga on täiesti ilmsed ja mul on raske mõista, miks jurist Müllerson neid ei märka. Kosovo iseseisvuse legitiimsust on kinnitanud ÜRO sõltumatu komisjon, rahvusvaheline kohus ja rohkem kui sada riiki (nende hulgas valdav enamik demokraatlikest riikidest). Krimmi annekteerimise legaalsust on kinnitanud vaid härrased Putin ja Müllerson ning seda ei ole tunnustanud ükski endast lugupidav riik ega rahvusvaheline organisatsioon. Ning last, but not least, minu teada pole Kosovot keegi annekteerinud.

P.S. Siin on üks Rein Müllersoni Krimmi etteastetest, formuleering Krimmi annekteerimise mitteseaduspärasusest, kuid legitiimsusest on alates 31:00.

Öised õhulöögid Süürias jätavad kummalise mulje. Väljakuulutatud võimas jõudemonstratsioon päädis paari kuuri, vabandust, lao ja angaari maatasa tegemisega. Tundub, et kõik on rahul. Trump: "Küll ma neile alles näitasin," Putin: "Nagu lubatud, sai enamik rakette alla tulistatud," rahvusvaheline üldsus: "Keegi surma ei saanud" jne. 

19. sajandi teisel poolel - 20. sajandi algul oli käibel termin 'gunboat diplomacy': diplomaatilisi jõupingutusi toetati väikeste, kuid hästirelvastatud laevade saatmisega huvipakkuva riigi territoriaalvetesse. Nagu väljendas toonane USA president Theodore Roosevelt: "Räägi pehmelt, kuid kanna suurt kaigast." President Trumpi poliitika on aga teistsugune: "Ähvarda valjuhäälselt, kuid ole ettevaatlik oma kaigastega." Mis on ühelt poolt hea, näidates teatud vastutustundlikkust, teiselt poolt aga ohtlik, kuna devalveerib suurriigi seisukohad. 
​

​Mis teeb minu jaoks selle olukorra eriti ebameeldivaks, on suurriikide impulsiivne käitumine. Paraku tekib kahtlus, et õhulöögid olid president Trumpile vajalikud selleks, et summutada või vähemalt viia tähelepanu keskpunktist eemale oma siseriiklikud ja isiklikud probleemid. Mis pole muidugi hea. Ka Putinile on see olukord tegelikult kasulik. Tema triumfaalsele valimisvõidule mõjusid rahutused Moskvat ümbritsevates linnades külma dušina. Neile vastas ta tavapäraselt repressioonidega ja sõnavabaduse piiramisega.

Ma ei taha öelda, nagu ei oleks öisel aktsioonil suuremat tähtsust. See tegi niigi ebastabiilse olukorra veel ettearvamatumaks. Ühes võib olla kindel: kui Venemaa esimene reaktsioon oli, et rünnak Süüriale on tohutu solvang Vladimir Putini vastu, siis ei ole see lihtsalt sõnakõlks. Venemaa president on suure egoga, väiklane ja pika vihaga inimene. Kusagil ja kunagi teeb ta midagi vastu ning suure tõenäosusega ei ole see Süürias. Relvajõudude kontsentreerimine Ukraina piirile ei tõota selles mõttes midagi head. 

Kuid kõigil asjadel on ka koomilisem külg. Nagu iga head nalja, peab seda esitama hästi tõsiselt. Nagu teada, võtsid Peterburi kasakad 2016. aastal äsjavalitud president Trumpi oma ridadesse; talle olevat isegi antud jessauuli auaste. Nüüd aga kasakad degradeerisid ta ja viskasid häbiga oma ridadest välja. Kuid sellega Trumpi ebameeldivused ei lõpe: kasakad lubasid ka süüdata tema õlenuku koos Ameerika lipuga. Et ta teaks.  
​

Matthias Grünewaldi kunstiteos on üks kuulsamaid ja omapärasemaid läänekiriku altareid. Selle kõige tuntum osa on "Ristilöömine", mida saab näha, kui altar on suletud. Väljapaistev kunstiloolane Erwin Panofsky väitis, et siin on visuaalsete vahenditega väljendatud reformatsiooni ajal sõnastuse leidnud tundeid. Jeesuse kannatavat keha, tema valust krampis sõrmi on kujutatud ühtaegu väga emotsionaalselt ja realistlikult. Kontrastiks sellele on sümboolne Jumala Talle figuur ning Johannes Ristija (kes ei saanud viibida ristilöömise juures, kuna oli ise selleks ajaks  mõrvatud). Osutades Jeesusele tsiteerib Johannes Vulgatat: "Illum oportet crescere me autem minui" (Ioannes 3,30), eesti piiblis: "Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema." (Jh 3, 30).
 
Isenheimi altar on kolmekihiline; Kristuse ülestõusmist on võimalik näha siis, kui altar avatakse. Ülestõusmise ikonograafia on võrreldes ristilöömisega hoopis teine. Siin on realistlikult maalitud rooma sõdurid, Kristuse kuju sümboliseerib aga vaimu võitu mateeria üle. Kristuse pea ei ole üksnes valguse allikas, vaid valgus ise. Nimbus on kolmevärviline: kuldkollane, punane ja sinine, sümboliseerides kolmainsust.

​Regina caeli laetare, Alleluia,
Quia quem meruisti portare, Alleluia,
Resurrexit sicut dixit, Alleluia.
Ora pro nobis Deum. Alleluia.

Kemerovo meelelahutuskeskuses Talvine kirss puhkenud põleng on suur tragöödia, suurim Kemerovo oblasti ajaloos. Ametlikel andmetel sai õnnetuses surma 64 inimest, kellest 41 olid lapsed. Mitteametlikel andmetel on veel mõnikümmend inimest kadunuks jäänud. Üksikasjad ja sugulaste üleelamised on nii südantlõhestavad, et sellest pole isegi võimalik kirjutada. Veel vähem sobib praegu parastada või osutada oletatavatele süüdlastele. Need peab välja selgitama juurdlus, ehkki paljudel ohvrite sugulastel on selle objektiivsuses juba ette suured kahtlused. 

Küll aga vajavad lahtirääkimist mõningad kaasnevad seigad. Esiteks, toimunud tragöödia püüdi algul maha vaikida, hiljem aga selle mastaape vähendada. 25. märtsil näitasid suuremad telekanalid õhtu otsa meelelahutusprogramme, filme jne. Uudistes oli põhisüžee Putini inauguratsioon ja selle tähistamine. Ainult üks kanal (Rossija-24) esitas uudiste lõpus kolmeminutilise teadaande, mis sisaldas vananenud andmeid. 

Ametlikul Moskval läks poolteist päeva tragöödia suuruse ja tähtsuse tunnistamiseks. Kuid isegi siis väljendati seda väga kummaliselt, eriti neile, kes Venemaa konteksti ei tunne. Nimelt tunti kaasa president Putinile. Kurikuulus duumasaadik Jelena Mizulina, kes on seal Perekonna, Naiste ja Laste Asjade Komitee esinaine, ütles koguni, et Kemerovo põleng on löök Vladimir Putini selga.

Juhtivad vene telekommentaatorid nagu Kisseljov ja Solovjov hakkasid viitama mingisugustele tumedatele välisjõududele, keda see õnnetus rõõmustab ja kes on võib-olla isegi selle taga. Ka Kemerovo oblasti kuberner Aman Tulejev, kes ei julgenud ise inimestega tulla rääkima, palus vabandust üksnes Vladimir Putinilt. Endast väljas inimeste kohta aga ütles ta, et need on tülinorijad, kelle on üles ässitanud provokaatorid. Tõsi küll, asekuberner julges välja tulla ja ehkki ka tema ütles mehele, kes kaotas tulekahjus naise, kolm last ja õe, et ta tuli endale PR-i tegema, laskus ta siiski lõpuks a la Raskolnikov põlvili ja teatas, et Venemaal on selline vabandust palumise komme. 

Selline võimude ja ametliku meedia käitumine tekitas protesti, mis on vahel võtnud samuti kummalisi vorme. Ma ei hakka siin rääkima vandenõuteooriatest, et võimud (Putin?) korraldasid ise tulekahju, et juhtida tähelepanu diplomaatide väljasaatmiselt kõrvale. Sellised vastutustundetud väited ringlevad eelkõige sotsiaalmeedias, kus tuletatakse meelde ka majade õhkimist Putini võimuletuleku silumiseks. Siiski võib küsimust, kas see polnud mitte võimude korraldatud terroriakt, kohata ka soliidsemates allikates. 

Palju tõsisemad on stiihilised protestiaktid, mis ei piirdu Kemerovoga, vaid on laienenud suurematesse Venemaa linnadesse, kusjuures Moskvas ja Peterburis nõudsid kogunejad Putini tagasiastumist. Siin võib kõik tunduda kummaline. Esiteks ei saa vist keegi tõsiselt väita, et Putin (erinevalt majade õhkimisest) on kuidagi selle tulekahju taga. Teiseks, alles mõni päev tagasi saavutas ta enneolematu toetusega ajaloolise valimisvõidu, samas kui tema toetusreitingud on veelgi kõrgemad. Siinkohal tuleb meelde tuletada veel üht hiljutist lastega seotud õnnetust. Moskva lähedal asuvas linnas Volokolamskis läks haisema prügimägi. Hais oli nii tugev, et haiglasse sattus 57 last. See tekitas linnaelanikes viha, kuid viha objektiks oli üksnes linnaadministratsioon. Valdavat meelsust väljendas üks emadest: kohe hakkab Putini kolmas ametiaeg ja siis saavad asjad korda (ilmselt oli kahest ametiajast asjade kordasaamiseks vähe). Meeleavaldused muutusid küll raevukamaks, kui protestijaid nimetati opositsiooni marionettideks, kuid ka siis ei tehtud juttu Putini erruminekust. Loomulikult ei saa nende õnnetuste mastaapi võrrelda, kuid siiski on meelsuse muutumine drastiline. 

Moskva, Puškini väljak, 28.03.18

​Sellegipoolest, miks Putin? Paar aastat tagasi väitis tollane presidendiadministratsiooni juht Vjatšeslav Volodin (praegune Venemaa riigiduuma spiiker), et lääne poliitikud ei saa aru Venemaa olemusest. Kõik venemaalased suhtuvad presidendivastastesse rünnakutesse isiklikult. Ja lisas: "On Putin -- on Venemaa, ei ole Putinit -- ei ole Venemaad". Võiks meelde tuletada ka üht eelmiste presidendivalimiste loosungit: "Kui mitte Putin, siis kes?". Selline võimu personifitseerimine ja fokuseerimine ühte isikusse on juba iseenesest ohtlik. See oli hea niikaua, kuni Putin seostus igasuguste edukate aktsioonidega: Gruusia sõjaga, Krimmi hõivamisega, vaenlaste tapmisega, ent kui Venemaa sattus ebaõnnestumiste faasi, siis kiputakse küsimusele, kes on selles süüdi, vastama samuti küsimusega: "Kui mitte Putin, siis kes?".

​Putini võimul on aga veel üks oluline spetsiifika, õigemini, lisadimensioon. Ja see dimensioon on sakraalne. Viimastel aastatel on Venemaal üles keerutatud püha tsaari Nikolai II kultus. Tema oli pühak, kuna ohverdas ennast Venemaa eest. Ja mingisuguse paradoksaalse truualamliku loogika järgi laskub sellise püha kuninga oreool järjest rohkem ka Putinile, tema olevat koguni Venemaa messias. Kuid selliste sümbolitega mängimine on ohtlik. Sakraalse kuninga kuju on ajaloos hästi tuntud ja seda on kirjeldatud paljude loodusrahvaste praktikas. Sakraalne kuningas vastutab taeva ja maa harmooniliste suhete eest ja rahva heaolu saavutatakse üksnes tänu temale. Kui aga tema põhifunktsioonid hakkavad kannatama, tuuakse ta ohvriks (jällegi võiks osutada asjaolule, et Nikolai II mõrvaversioonina hakkas taas figureerima rituaalne tapmine). Need, kes laulavad täna arvatavale messiasele hosiannat, võivad homme karjuda: "Lööge ta risti!". Seepärast pole midagi imelikku asjaolus, kui veel hiljuti eksalteeritud Putini pooldajate mass nõuab nüüd tema tagasiastumist. 

Rahvas nõuab järjest valjuhäälsemalt ohvrit. Siiski arvan, et seekord piirdutakse Aman Tulejevi ohverdamisega. 

Homme avame Vabade Kunstide Akadeemia. Lähemalt vt vabaakadeemia.ee.

Otseülekannet võib vaadata siit.

Signaalid, mis tulevad ida poolt (ma ei pea siin silmas Kaug-Ida, vaid hoopis lähemat naabrit), on nii pentsikud, et ei ole enam isegi huvitavad. Detailid sobivad pinget pakkumata kokku nagu primitiivses pusles. Praegu on laialt arutlusel Putini aastakõne parlamendi mõlemale kojale, mis kulmineerus videomaterjaliga uutest interkontinentaalsetest rakettidest, mille eest pole kellelgi pääsu. Rakettidest endast natuke allpool, praegu tahan vaid veel kord rõhutada seda, mida olen juba korduvalt väljendanud: Putini sõnu ei saa uskuda -- kui ta väljendab heatahtlikkust, ei tähenda see, et tema tahe on tõepoolest hea. Kui ta ähvardab, ei pruugi tema ähvarduste taga samuti olla midagi.

Kuid alustame hoopis valdkonnast, mis tundub poliitikast päris kaugel. Venemaa ekspertide grupp Dissernet on aastaid tegelenud väitekirjade plagiaadi paljastamisega. Ühest sellisest juhtumist, mille kombitsad ulatusid Eestisse, olen juba kirjutanud. Aastaid kestnud hoolikas töö lubab väita, et tegemist pole üksikjuhtumite ja -üritajatega, vaid väitekirjade võltsimisvabrikutega, kusjuures see tööstus ei hõlma üksnes produtseerijaid, vaid paljude kõrgkoolide teadusnõukogusid ja üleriigilist Kõrgemat Atesteerimiskomisjoni (KAT). Viimases aruandes esitas Dissernet tõestusmaterjali 116 võltsitud väitekirja kohta, plagiaadi maht ulatus nendes väitekirjades 10 000 leheküljeni. Kuid seda materjali ei hakanud KAT isegi läbi vaatama, vaid teatas, et faktid ei leidnud tõendust. Ajakirjanik Sergei Parhomenko kirjutab sel puhul:

Varastatud ja suliväitekirjade mätsimistehnika on KATi ekspertnõukogudes väga lihtne ja kindel. See koosneb vaid kolmest operatsioonist, mida nõukoguliikmed on õppinud täitma kvaliteetselt ja kindlalt:
1) tuleb karmilt kulmu kortsutada ja teha kirvenägu,
2) tuleb kõva ja selge häälega öelda: "Esitatud faktid ei leidnud tõendust!"
3) nendele, kes plagiaadiavalduse esitasid, tuleb vaadata ülevalt alla.

Parhomenko formuleerib tehnika, mille kasutamine on palju laiem kui väitekirjade võltsimise kinnimätsimine. Sama tehnikat kasutab juba ammu Venemaa välisministeerium nii härra Lavrovi kui proua Zahharova vahendusel. Sama teeb ka nt Putini esindaja härra Peskov. Ainult et rahvusvahelises suhtluses on kolmandat punkti täiendatud standardse süüdistusega russofoobias.

Venemaa väeüksused vallutavad Krimmi? Faktid ei leia tõendust, eraldusmärke pole, see võib olla ükskõik kes ja mundreid võib osta ka poest. Lõpetage see russofoobia!

Sõjategevus Ida-Ukrainas? Faktid ei leia tõendust, need on kohalikud kaevurid ja traktoristid. Ah et tankid ja suurtükid? Need on Ukraina armeelt ära võetud.

Venemaal on riiklik dopinguprogramm? Faktid ei leidnud tõendust. Lõpetage juba ükskord see russofoobia!

Malaisia lennuki allatulistamine? Faktid ei leidnud tõendust, see oli hoopis Ukraina hävituslennuk, ja muide, Ukrainal on endal ka BUKid, mis samuti lennukeid tulistavad.

Vene sõjaväelaste hukk Süürias? Faktid ei leidnud tõendust, Lavrov nimetas vene sõjaväelaste hukku Süürias valeuudiseks.

Sellel viimasel episoodil tuleb peatuda veidi pikemalt.

Venemaa ametiisikud oskavad suurepäraselt seda tehnikat, mida nimetatakse valetamiseks tõe rääkimise kaudu. Siiski pole antud juhul päris tõtt kusagil. Kui öeldi, et ükski vene sõjaväelane surma ei saanud, varjati seda valet sellega, et surma ei saanud regulaarväelased, hukkunud aga kuulusid relvastatud erarühmitusse Wagneri grupp. Hukkunuid on nimetatud palgasõduriteks. See on kaval retooriline käik. Kui sõdurpoiss saab kusagil Süürias surma, on see suur tragöödia, sugulaste hala, ajakirjanike küsimused jne. Kui aga surma saab palgasõdur, siis mingit kaastunnet pole, need on aferistid, riik nende eest ei vastuta. Ja kuidas nad sinna sattusid, tuleb küsida palkaja käest. Viimaseks on "uuriv ajakirjandus" nimetanud härra Prigožinit, keda tavaliselt iseloomustatakse kui Putini kokka. Selle koka kohta on väidetud ka, et ta haldab osa oma kliendi rahakotist offshore pankades.

Siin tuleb teha väike kõrvalmärkus. Venemaa armees on kahte tüüpi võitlejaid. Ühed on ajateenijad, teised on nn kontraktnikud. Viimased teenivad lepingu alusel ja saavad selle eest palka. Konfliktikolletesse eelistatakse saata nimelt kontraktnikud, kes on vanemad ja tavaliselt paremini ette valmistatud. Kuid siiamaani pole neid veel kunagi nimetatud palgasõduriteks. Nende palgasõduriteks nimetamine pole küll otseselt vale, vaid see, mida vene sotsiaalmeedias nimetatakse hübriidseks tõeks. Esiteks, mitte mingisugust eraarmeed Venemaal olla ei saa, selle välistavad Venemaa seadused. Teiseks, hukkunud "palgasõdurite" biograafiatest selgub, et neist enamik osalesid sõjategevuses Ida-Ukrainas kas kontraktnikena või "vabatahtlikena", st kaevurite ja traktoristidena. Sõjategevus Ukrainas ei olnud Venemaal eriti populaarne, kuid enamik inimesi suhtusid sellesse mõistvalt. Erinevalt sõjalisest operatsioonist Süürias. Ja siin astuski esilavale müstiline Wagneri grupp.

Paramilitaarsed grupeeringud osalevad viimasel ajal paljudes konfliktides, kuid neid kasutatakse objektide või isikute turvamiseks ja kaitseoperatsioonides. Isegi kurikuulus Blackwater allub sellele reeglile. Blackwaterit on süüdistatud tsiviilelanike tapmises Iraagis, kuid ka siin oli tegu turvamisoperatsioonidega ning süüdistused käisid tavaliselt ülereageerimise rubriigi alla. Mis aga puudutab Wagneri gruppi, siis selle lahingutegevus on teistsugune. Tyrus McQueen, kes on ise endine pika staažiga palgasõdur ja julgeolekuekspert, ütleb, et Wagneri grupp eiras kõiki reegleid, ning ta kahtlustab, et tegu on GRU eriväeüksusega.

Peab ütlema, et Süüria kampaania alguses, kui vene meedia raporteeris hiilgavates võitudest, juttu palgasõduritest polnud. Seesama Wagneri grupeering osales edukas Palmyra vallutamises ja siis räägiti üksnes Venemaa relvajõududest. Palgasõduriteks muutusid nad pärast häbiväärset kaotust Deir Ez Zori lahingus. Andmed hukkunute kohta varieeruvad kümnekonnast neljasajani. Minimaalsetest kahjustustest teatasid vene ametlikud kanalid, sadadest hukkunutest räägivad "wagnerlased" ise. Sõjaasjadest tavaliselt hästiinformeeritud impeeriumimeelne Viktor Alksnis (mäletame teda kui ägedat Balti riikide iseseisvumise vastast) teatab 334 hukkunust ja sadadest haavatutest, kusjuures tal on väga detailsed andmed selle kohta, millised üksused kui palju kaotusi kandsid.

Lahing ise aga algas nõnda, et roheliste mehikeste kolonn ületas kontrolljoone ja püüdis hõivata kurdide kontrolli all oleva naftatehase. Eesmärk oli ilmne: suurepärane viisakate inimeste võit Süürias pidi elavdama Putini kiratsema hakanud valimiskampaaniat. USA väegrupeeringu juhtkond võttis kolm korda venelastega ühendust, kuna nende kontrolli all olevad üksused ületasid kokkulepitud piiri, ning said kolm korda vastuse, et midagi ei toimu ja kedagi seal ei ole. Kui ei ole, siis pole, ning USA õhujõud hävitasid sissetungijad. Putin kadus nagu tavaliselt kriisiolukorras mitmeks päevaks ära, siis aga tuli välja erakorralise aastaläkitusega, milles teatas uutest relvadest, mis võivad kõik Venemaa vaenlased maatasa teha (Putini kuulsal esitlusel näidati rakettide starti videona, mis aga läks sujuvalt üle üheteistkümne aasta vanuseks animafilmiks -- irvhammastele tegi see üle maailma palju nalja). Ameerikat Putin siiski pommitama ei hakanud, selle asemel alustas ta Damaskuse eeslinnas Ida-Ghutas pommitamist. ÜRO vaatlejad teatasid juba mõni päev tagasi tuhandest tsiviilohvrist; olukorda Ghutas on nimetatud meeleheitlikust hullemaks. Kuid operatsioon loomulikult jätkub, Putinil on vaja kas või sellist väikest sõjalist võitu, millest kindlasti tehakse suur propagandavõit. Lõpetades Wagneri teema: eraarmeed on sellepärast eraarmeed, et neid ei finantseeri riik. Wagneri grupeeringut finantseeris kuni viimase ajani kaitseministeerium läbi Prigožini (kellele selline kuulsus ei toonud kasu, viimase informatsiooni kohaselt on kaitseministeerium temaga koostöö lõpetanud). Eraarmeed ei saa riiklikke autasusid, kõik wagnerlased on aga saanud riiklikke medaleid ja ordeneid. Paljud wagnerlased on Süürias kadunud, üks kadunutest teatas enne ärasõitu emale: "Emme, ma lähen medali järele."

Pildil on Vladimir Putin koos wagnerlastega (enda sõnul ei tea ta Wagneri grupeeringust midagi). Lisaks on sellel Dmitri Utkin (hüüdnimega Wagner) ise. Samuti on pildil Andrei Trošev (hüüdnimega Sedoi), keda nimetatakse Wagneri grupeeringu tegevjuhiks; juunis jäi Trošev vahele joobes juhtimisega, läbiotsimisel leiti tal Wagneri grupeeringu nimekirjad, Süüria kaardid, miljonid rublasid ja tuhandeid dollareid. Trošev on Venemaa kangelane, riigi kõrgeima autasu sai ta nimelt Palmyra vallutamise eest. Järgmine wagnerlane on Kuznetsov, kelle eesnime ei teatata, tema hüüdnimi on Ratibor. Ta on Wagneri luureüksuse juht, kelle seljataga on märkimisväärne kriminaalne karjäär. Ning lõpuks Andrei Bogatov (Brodjaga), samuti luureüksuse juht.

Uudised Putini ning tema lähikondlaste ja sugulaste kriminaalsel teel saadud varandusest ei ole ammu enam uudised. Putini valitsemise ajal on mitmest tema tagasihoidlikust sõbrast ja sugulasest saanud dollarimultimiljardärid, kusjuures huvitaval kombel elab neist mõni üsna tagasihoidlikku elu. Neid on nimetatud Putini rahakottideks. Ühest, arvatavasti mitte kõige tähtsamast rahakotist, tšellomängijast Rolduginist on palju kirjutatud seoses Panama paberitega. Paljastused tõid Rolduginile kasu. Kohe pärast paljastamist autasustas Putin teda Aleksandr Nevski kõrge ordeniga. Tema karjäär on tõusuteel ja keskpärasest muusikust on hakatud tegema staari. Kuni viimase ajani on märksa vähem kirjutatud teisest Putini rahakotist ja palju märkimisväärsemast isikust Vladimir Litvinenkost (mitte segamini ajada Inglismaal tapetud endise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlejaga).

Vladimir Litvinenko on Peterburi Mäeinstituudi rektor. Rektoriks sai ta tänu Vladimir Putini isiklikule survele. Tema korruptiivsed tehingud rektorikohal ulatuvad miljarditesse rubladesse, kuid tema põhiline vara ei ole mitte rublades, vaid dollarites offshore pankades. Mäeinstituut on Disserneti andmetel üks mitmest väitekirjade võltsimisvabrikust. Üks nendest võltsitud väitekirjadest kuulub Vladimir Putinile, kes kaitses selle Vladimir Litvinenko juhendamisel. Umbes samal ajal kaitsesid seal oma võltsväitekirjad ka Venemaa peaminister Zubkov, mitmed kõrged ametnikud ja oligarhid. Dissernet märkis Putini väitekirjas ära mitu plagiaadijuhtumit, kuid põhiline uudis tuli alles möödunud nädalal: Vladimir Litvinenko tütar, endine isa abiline ja Peterburi Linnavolikogu liige, põgenes oma isa eest Inglismaale ja teatas muuseas, et Putin on oma väitekirjast kirjutanud maksimaalselt kaks lehekülge, kõik muu aga koostas tema isa, kes võttis selleks loomingulise puhkuse ning pani väitekirja kokku koopiamasina ja kääride abil. Putini esindaja Dmitri Peskov kiirustas seda ümber lükkama: süüdistust on hoolikalt uuritud ja faktid ei leidnud kinnitust. Seepeale vastas Olga Litvinenko, et ta hindab Peskovi agarust, aga tahaks seda ümberlükkamist kuulda Putini enda suust. Tema väite kohaselt Peskovi Putini väitekirja koostamise protsessi juures ei olnud, aga tema ise oli, nii et ta teab, millest ta räägib.

Siinkohal lubaksin ma endale ühe spekulatsiooni. Nagu teada, hospitaliseeriti Inglismaal raske mürgitusega endine GRU ohvitser Sergei Skripal ja tema tütar. Võimud teatasid, et mürk on tuvastatud, kuid selle nime ei avalikustata. Teada on vaid, et tegu on närvimürgiga. Kõik asjaolud viitavad sellele, et tegemist on Venemaa eriteenistuse demonstratiivse operatsiooniga. Skripal ei kujuta enam endast Venemaale mitte mingisugust ohtu, ta oli välja vahetatud Anna Chapmani vastu; seega ei ole tegemist ei jooksiku ega illegaaliga. Minu oletus seisneb aga selles, et see oli vihje Olga Litvinenkole, et ta tuletaks meelde, mis juhtus tema nimekaimuga.

Tagasi offshore'ide ja Putini rahakottide juurde. Nagu hiljuti selgus, on üks nendest Igor Putin, Vladimiri onu- või tädipoeg. Tema nimi tuli teiste hulgas välja seoses Danske Banki eesti osakonna afääriga, kui selgus, et miljoneid dollareid on üle kantud offshore pankadesse. Ajakirjandus on marus, Danske Bank teeb paanikamaigulist sisejuurdlust, kes aga säilitavad olümposliku rahu, on Venemaa ametivõimud. Selliseid lugusid on viimaste aastate jooksul kuulda olnud nii palju, et need ei ärata Venemaal enam erilist tähelepanu. Ammugi ei huvita need Putini valijaskonda.

Mis aga tekitas teatud elevust, on uudis sellest, kuidas Venemaa riiklikud struktuurid osalevad Lõuna-Ameerika narkovedudes (detailsemalt siin). Nagu selgus, on Venemaa aastate jooksul toonud diplomaatilisi kanaleid kaudu Lõuna-Ameerikast sadade kilode kaupa kokaiini. Viimane laadung, millegi jäädi Argentiina võimudele vahele, oli nelisada kilo. On andmeid ka selle kohta, et analoogiline vedu käis ka läbi Uruguai saatkonna. Asjale lisab pikantsust see, et veeti mitte üksnes diplomaatiliste kanalite kaudu, vaid selleks kasutati valitsuslennukeid.

No mida kõike veel need russofoobid välja ei mõtle? Russofoobi viha Venemaa vastu on arusaadav: nad ju kõik kadestavad Venemaa hiilgavaid saavutusi kõikides valdkondades. Ei saa öelda, et Venemaal üldse muresid pole. Üks on: see on film "Stalini surm". Selle näitamine tuli ära keelata. Putini grupeering ei karda paljastusi, ei karda kõige vaenulikumaid väljaastumisi, ei karda peaaegu midagi, aga just seda ei tohi: näidata, et Venemaa valitsejad (olgugi et filmis käib jutt NSVList) ei ole üksnes massimõrvarid, vaid ka halenaljakad tüübikesed.

Aga Nastja Rõbkast ehk mõni teine kord.

Lubasin Teater. Muusika. Kinole kirjutada analüüsi "Stalini surmast". See on minu meelest väga mõnus ja teravmeelne film. Tõelise naudingu saavad sellest need, kes on ajaloosündmustega kursis. Film on suurepärane näide selle kohta, kuidas teoses võib korraga olla kõik õige ja kõik vale. Lisaboonus on see, et film ärritas Venemaal üles nii stalinistid, putinistid kui ka stalinivastased. Ühed tahtsid näha Stalini elus ja surmas eepost, teised tragöödiat ning mitte keegi polnud selles valmis nägema mõttetut janti. Ei hakka rohkem spoilima oma tulevast artiklit, siinkohal tahan peatuda vaid sellel, mida ajakirjaformaat ei luba. Nimelt Mozartil.

Film algab Mozarti klaverikontserdiga nr 23, mida esitab noor naine, keda hiljem nimetatakse Maria Veniaminovnaks. Kontserti kantakse üle raadios ja ülekande ajal saab režisöör kõne helistajalt, kelle hääl saadab ta minestamiseelsesse seisundisse. Stseenis nimetamata Stalin nõuab kontserdisalvestusega plaati. Kuid mingit plaati ei ole, kontserti esitatakse otse-eetris. Režissöör korraldab korduskontserdi, dirigent tuleb kiires korras välja vahetada, kuna ta on pea ära löönud vastu tuletõrjekappi jne. Kontsert saab lindistatud, plaat viiakse Stalinile, selle ümbrise vahele pistab Maria Veniaminovna aga kirja, kus ta neab Stalinit ja tema kuritegelikku režiimi. Stalin paneb plaadi mängima, näeb kirja, loeb selle läbi, puhkeb naerma ja saab rabanduse.

Kõik on filmitud suurepärases tempos ja nii groteskses stiilis, et see muutub juba realistlikuks.

Tegelikkus oli aga veel palju grotesksem. Jah, Stalin helistas stuudiosse ja tellis Mozarti kontserdi, täpsustades, et esitab artist Judina. Tekkis paanika, režissöör ja raadiodirektsioon ei saanud öelda, et sellist plaati pole olemas, ning korraldati korduskontsert.

Seda lugu on kirjeldatud mitmes allikas, üks põhjalikumaid on Dmitri Šostakovitši mälestused. On oluline teada, et Šostakovitš oli Judinaga samast konservatooriumilennust ning suurel määral tänu Judinale ja teisele kursusekaaslasele, väljapaistvale pianistile Vladimir Sofronitskile saigi Šostakovitšist helilooja. Algul mõtles ta klaverimängija karjäärile, kuid siis tundis ta, et nende kahega teda võrrelda ei saa. Šostakovitš oli vaimustuses Judina talendist ja eelistas alati, et nimelt Judina esitaks tema teoseid, samas oli ta aga väga kriitiline Judina religioossuse ja nonkonformismi suhtes. Seega ei ole tema mälestused sugugi Judina suhtes apologeetilised.

Esimene ebatäpsus filmis on see, et Judina nõuab endale honorariks 20 000 rubla. See on täiesti võimatu, Judina ei nõudnud mitte kunagi raha. Sellegipoolest 20 000 rubla selles loos figureerivad. Teine ebatäpsus on seotud dirigentide arvuga. Korduskontserdil ei esinenud mitte teine, vaid kolmas dirigent, ning esimene mitte ei löönud pea ära, vaid sai eesootava tõttu närvivapustuse. Teine dirigent jõi aga ülesandest kuuldes end momentaanselt nii täis, et tema püstiseismine ei tulnud enam kõne allagi. Seega tuli kutsuda kolmas dirigent. Plaat sai valmis ja saadeti Stalinile, mingit kirja Judina sellele ei lisanud. Kuna tegevus toimus 1944. aastal, polnud sellel lool ka mingit seost Stalini surmaga. Või peaaegu mitte mingit. Paari päeva pärast sai Judina Stalinilt ümbriku, mille sees olid 20 000 rubla. Ja siis ta vastas: "Tänan Teid, Josif Vissarionovitš, Teie abi eest. Ma hakkan Teie eest palvetama ööd ja päevad läbi ning paluma Issandat, et ta andestaks Teile teie patud rahva ja maa vastu. Issand on armuline, ta andestab. Aga raha annetan ma kirikule, kus ma käin." Judina ohverdaski selle raha kirikule, et seal palvetataks Venemaa eest ja Stalini pattude andeksandmise eest.

Judina jaoks oli see episood lõppenud, aga Stalinile oli siin veel järg. Kui teda 1953. aasta märtsi alguses rabandus tabas ja tema tallalakkujatest alluvad lõpuks tema tuppa tulla julgesid, nägid nad, et grammofonil, mille oli Stalinile kinkinud Churchill, oli plaat Mozarti 23. kontserdiga solist Maria Judina esituses. See plaat oli küll ühes eksemplaris, kuid sellest on tehtud CD ja nüüd on seda võimalik kuulata ka internetist.

Maria Judinast plaanin veel ükskord ka pikemalt kirjutada.

Trollidele ma tavaliselt ei reageeri, kuid seekord esinesid vähemalt mõned oponendid  oma nime all. Täiesti ootamatult on nad mind süüdistanud selles, et ma ei olevat nõukogude ajal režiimi vastu protesteerinud ega olnud tagakiusatud nagu Mart Niklus, Lagle Parek või akadeemik Sahharov (Allar Õunapuu, Aimot Viira jt Postimehe kommentaariumis) ning olevat olnud kõigega rahul.

Jah, pean tunnistama, et ma ei ole kunagi ennast positsioneerinud kutselise vabadusvõitlejana. Valisin hoopis teadlase teekonna. Kuid juba varases nooruses püüdsin järgida põhimõtet, mille hiljem lugesin välja Solženitsõnilt: elagem ilma valeta (vene keeles on rõhuasetused veidi teised: elada mitte vale järgi). See tõi mulle pahandusi kaela juba keskkoolis, kui protesteerisin kirjanike tagakiusamise ja sõnavabaduse puudumise vastu Nõukogude Liidus. Tookord pääsesin direktori käskkirja ja vanemate koolikutsumisega. Ülikoolis kutsuti mind juba esimesel kursusel KGBsse välja seoses keelatud kirjanduse levitamisega (sh Anatoli Martšenko raamat "Minu tunnistused", mis käsitles Hruštšoviaegseid vangilaagreid). Ma ise pole KGB protokolle näinud, kuid mu sõbrad "Memorialist" ütlesid, et neis seisis: "Mihhail Lotman on profülakteeritud". Mida see täpselt tähendab, ma ei tea, tuleb küsida KGB asjatundjatelt. Nägi aga see profülakteerimine välja nii: istusin laua taga, minu kõrval seisid kaks meest ja karjusid mõlemasse kõrva. Üks nendest oli KGB Tartu osakonna ülem Boriss London, teine aga hoopis tähtsam mees Moskvast, kelle nime ma ei mäleta. Too viimane oli eriti agressiivne. Ma ei saa öelda, et ma üldse ei kartnud, kuid kedagi välja ei andnud, koostööettepaneku lükkasin tagasi.

Profülakteerimisel olid teatud tagajärjed, muutusin ettevaatlikumaks. Aastaid pärast ülikooli lõpetamist tunnistas mulle tollane kursusevanem, et KGB tegi talle ülesandeks minu järgi nuhkida, kuid ta püüdis seda korraldust saboteerida, teatades iga kord, et ei suutnud kontakti luua. Kuid siiski oma jonni ma ei jätnud ja alates 1970. aastate teisest poolest ei piirdunud enam kirjanduse levitamisega, vaid osalesin Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" paljundamisaktsioonis (raamat oli fotofilmil, trükkisin seda fotopaberile). Mõne aja pärast sain teada, et KGB oli filmi kätte saanud, kuid minuni nad ei jõudnud.

Ma ei olnud tuttav Eesti vabadusvõitlejatega, kuid olin pidevas kontaktis Moskva dissidentidega, ennekõike Natalja Gorbanevskaja ja Tatjana Velikanovaga (viimase poeg Fjodor, samuti dissident, oli minu lähedane sõber). Ma lõpetasin ülikooli kiitusega, kuid kraadiõppes jätkata ei saanud, selle asemel suunati mind tööle kooli, kus ma pidin eesti lastele õpetama vene keelt. 1970. aastate teine pool oli venestamise tippaeg Eestis. Ma keeldusin selles osalemast ja nähes, et õpilased ei tunne vene keele ja kirjanduse vastu mingit huvi, saboteerisin vene keele programme, asudes õppima hoopis oma õpilastelt. Ma sain üle oma esinemishirmust ja õppisin pidama avalikku kõnet eesti keeles. Minu õpilaste seas olid muuseas ka mõned tulevased kuulsused, nagu nt Mart Laar, Imre Arakas jt. Pärast neid õppetunde polnud mul enam mingeid probleeme esineda ei eesti ega vene keeles (nt esinesin paar korda ülimalt vaenuliku interrindlaste auditooriumi ees, kus kuulajad oleksid hea meelega minuga füüsiliselt arveid õiendanud).

1980. aastatel avaldasin mõned kirjatööd välisajalehtedes ning esinesin ka Vabadusraadios/Raadio Vaba Euroopas (VR/RVE). Molotov-Ribbentropi Pakti 50. aastapäeva puhul esinesin VR/RVE-s kahe avaldusega: "MRP 50. aastapäevaks (Eesti vaatevinklist)" ja "Nõukogude väed tuleb Balti riikidest välja viia". Sellel teemal esinesin ka BBC-s. Artiklitest võiksin nimetada järgmisi: Zuerst müssen die Truppen abziehen. Die Welt, 24.August 1989 (Nr. 196), S. 5; samas ka intervjuu C. G. Ströhmiga: "Vor allem die priviligierten Russen träumen von der "imperialen Idee"". Avaldasin artikleid ka Helsinkin Sanomates (neist mõni avaldati lühendatult ka rootsi keeles).  

Seega kobisesin küll. Mind küll ei arreteeritud ega vangistatud, küll aga olin pidevalt KGB valvsa pilgu all (demonstratiivselt avati minu kirjavahetusi, telefonitsi terroriseeriti ka mu perekonda). Nõukogude ajal ei tulnud kõne allagi, et ma oleksin saanud ülikoolis õpetada (üks etteheide kommentaatoritelt oligi, et miks ma ülikooli töötajate koosolekul ei esinenud). Samuti ei saanud ma kaitsta oma väitekirja. Eestis ei tulnud see üldse kõne alla, kuid mul õnnestus astuda Moskva Ülikooli kaugõppe aspirantuuri, kus ma sooritasin kõik eksamid viitele, kuid keeldusin muutmast valmiskirjutatud väitekirja ideoloogiliselt vastuvõetavaks. See on üks näide sellest, kuidas elada ilma valeta, ja ma olen teatud hinda selle eest maksnud. Ma ei olnud revolutsionäär, aga ka mitte režiimi ohver. Ma ei saanud töötada ülikoolides, kuid olen väga tänulik Eesti Informatsiooni Instituudile ja Küberneetikainstituudile, kus ma sain tegeleda teadustööga. Alles Eesti taasiseseisvumise järel sain ma kaitsta oma väitekirjad ja asuda tööle kõrgkoolidesse.

Ja tööline lõi mulle vasaraga vastu pead,
seejärel lõi kolhoositar sirbiga munadesse.
Venedikt Jerofejev, "Moskva-Petuški"

Gustav Adolfi Gümnaasiumi nõukogude estraadi festivalist on kirjutatud juba piisavalt. On selge, et see ei ole mingi arusaamatus või viga. See pole isegi katse šokeerida väikekodanlasi ja paista silma originaalsusega. Ei, GAGi direktor Hendrik Agur tahab sellega teha "kingituse Venemaale ja kõikidele inimestele, kes nõukogude aega hästi mäletavad." Öelduga on veidi vastuolus tema teine tees, et asjad tuleks unustada ja andestada (jällegi metodoloogiline küsimus: kuidas andeks anda see, mida sa ei mäleta?).

Ei taha siinkohal hakata ahastama ega moraali lugema, kuna minu meelest pole asi Hendrik Aguris, see on vaid jäämäe tipp ning palju ohtlikuma protsessi järjekordne sümptom.

Ent kõigepealt vaatame asja natuke teisest perspektiivist ning isegi metodoloogiliselt kahtlasel viisil, ühendades omavahel kaks täiesti erinevat, kuid viimasel ajal aktuaalset teemat. Kas vägistatud naine võib andestada oma vägistajale? Oleneb. Kuid kindlasti ei saa teda selleks sundida. See oleks vägistamise jätkumine või isegi uus, seekord mentaalne vägistamisakt. Eriti kummaline oleks andestada sellisele vägistajale, kes uhkustab oma teoga, hoopleb kaunite kingitustega, mille naine on saanud, ja lisaks vastab häbistamise korral, et ta ise noris seda oma igasuguste kehaosade välgutamisega. Pealegi on selgunud, et tegemist on hoopiski sarivägistajaga, kes on praegugi selle asjaga ametis.

Riigi vägistamisest võib rääkida vaid metafooriliselt, kuid retoorikas võib märgata selgeid paralleele. Venemaa okupeeris Eestit? Oh mis te nüüd, Eesti ise tahtis vennasrahvaste pere liikmeks saada. Mingit okupeerimist pole ju olnud, Riigikogu saatis Moskvasse delegatsiooni palvega võtta Eesti NSVLi vastu ja see soov rahuldati. Ja vaadake, milliseid tehaseid, linnaosi, teid ja muud infrastruktuuri oleme teile ehitanud. Tänulikud peaksite olema. Ja see käib ka teiste nn Balti riikide kohta, aga mis puutub lähiaega, siis vabastasime Gruusia agressioonist Lõuna-Osseetia ja Abhaasia; tulles vastu rahva tahtele, vabastasime Ukraina anastajate käest Krimmi ja tõime rahu Donetski ja Luhanski oblastisse. Hoiame oma rahuarmastavat kontingenti Transnistrias. Vaat selline riik me oleme!

Nii palju siis andestamisest. Aga kuidas siis jääb kingitusega neile, kes elasid nõukogude ajal? Mina elasin samuti sellel ajal ja märksa kauem kui härra Agur. Minu jaoks on kõik need laulud jälgid ja nad solvasid siis ja solvavad ka praegu minu esteetilist ja eetilist taju. Ja minusuguseid vene taustaga inimesi on palju. Kui härra Agur räägib Venemaast, peab ta silmas valitsevat kriminaalset režiimi ja selle häälekandjaid. Kuid on olemas ka teine Venemaa.

Olen korduvalt kirjutanud Venemaa propaganda mõjust ja see propaganda ei mõjuta vaid siinseid venelasi. Neid laule, mida GAG tahab Venemaale kinkida, mängitakse erinevast vene meediast niigi. See, et Eesti lapsed laulavad oma vabast tahtest püüdlikult nõukogude laule, ei ole andestamise, vaid alistumise märk. Ja sellisena leiab see ilmselt ka vägistaja heakskiidu.

Kui juba kingitusteks läks, siis omalt poolt lubage kinkida nostalgitsejatele väike suveniir.