Marju kohta on viimase kahe päeva jooksul kirjutatud palju head. Ühinedes kõikide nende sõnadega tahan lisada vaid ühte: ta oli võitleja, väsimatu võitleja humanitaarse hariduse ja selle väärtuste eest. See võtlus viis meid Vaba Akadeemia asutamiseni. Akadeemia asutamise päeval kirjutas Marju:
„Täna on tõesti kõige pidulikum päev ja otse õnnelikuks teeb, et see hullumeelne ettevõtmine saab ametliku alguse." (Edasi lugemiseks vajuta siia; meie vestlusring aga on siin.)

Kommenteerides minu seisukohta ja selle põhjendusi Mart Helme umbusaldamise vastu hääletamisel kirjutab hea sõber ja vana oponent Rein Raud, et kuigi ta üldiselt aktsepteerib minu mõttekäikude loogikat, ei nõustu ta sellegipoolest "nende lõpptulemusega, mille kohaselt Mart Helme umbusaldamise vastu hääletamine ei tähenda Mart Helme käitumise toetamist". Siin on tegemist selge arusaamatusega, mis tuleneb arvatavasti sellest, et Rein luges mitte minu originaalteksti, vaid selle republikatsiooni, mille pealkiri oli muudetud: "Mihhail Lotman: kuidas ma võisin toetada Mart Helmet?", samas kogu minu teksti iva oli nimelt selles, et ma ei toetanud Mart Helmet; seda püüdsingi lahti seletada.

Kuna minu sõnum jäi nii mõnelegi segaseks (ilmselt minu enda viga), siis olen sunnitud väljenduma eksplitsiitselt. Raua meelest minu käitumine umbusaldamise ajal "kehtib ainult siis, kui selle pooldaja ise arvab, et teisi süüdistav sotsiopaat on tegelikult ka sobiv siseministri ametikohale". Siin on tegemist vähemalt kahe arusaamatusega, neist teine asub loogika ja esimene terminoloogia valdkonnas.

1. Ma ei nimetanud Mart Helmet sotsiopaadiks.
2. Minu formuleeringust ei tohiks (vähemalt normaalse kõnekommunikatsiooni strateegiaid kasutades) tuletada, et ma arvan, et Mart Helme on sotsiopaat.
3. Ma ei arva, et Mart Helme on sotsiopaat.
4. Isegi kui ma arvaksin, et Mart Helme on sotsiopaat, poleks mul õigust seda väljendada, eriti mitte Riigikogu mikrofoni ees.
Kommentaar: minu sõnumi tähelepanelik lugeja märkas kindlasti, et iseloomustades hüpoteetilist isikut kasutasin väljendit 'emotsionaalselt ülesköetud'. 'Emotsionaalne ülesköetus' ja 'sotsiopaatia' on mõisted, mis ei käi kokku. Samas ei tahtnud ma sellega öelda, et Mart Helme on hüsteerik.

Muide, Mart Helme ise sai suurepäraselt minu mürgisest küsimusest aru ja tema vastus oli adekvaatne: selline esinemisviis on tema poliitiline stiil. Stiil, mis on sihilikult ja teadlikult valitud ning arendatud.

On see stiil hea? Minu silmis on see tülgastav, aga sõna 'hea' ei ole nii lihtne. Tavaliselt mõistetakse seda kui ühekohalist predikaati ('X on hea' umbes nagu 'X on kiilas'), kuid reaalses keelepruugis võib 'hea' olla nii ühe- kui kahekohaline predikaat, kusjuures enamasti on tegemist nimelt varjatud kahekohalisusega. Nt 'ilm on hea' on hea suvitaja seisukohalt, kuid võib olla katastroofiline talupojale. Niisiis, nii mõnigi kord peame küsima: hea kellele? Tagasi Mart Helme ja tema stiili juurde. Minu meelest see stiil ei ole hea, aga kuna see tõi ja jätkuvalt toob talle populaarsust, siis arvatavasti Helme enda ja tema pooldajate silmis on see stiil nimelt hea, mida ta ka oma vastuses mulle väljendas. Tegelik probleem pole aga sugugi Helme stiil, vaid on palju sügavamal.

Lubage siinkohal tsiteerida EKRE väärikat liiget Ingrid Rüütlit, kes kommenteerides Mart Helme rassistlikku siunamist märkis, et probleem pole niivõrd Helmes endas kui selles, mida ta tahab sellega saavutada: "Muretsen pigem selle pärast, milline on vaimne tase EKRE valijatel, keda selliste naljadega valijaks meelitatakse." Ning nagu selgus, see mure ei ole alusetu. Küsimus ei ole minu meelest Mart Helmes ja tema stiilis, vaid selles, et märkimisväärse kodanikkonna silmis on selline stiil hea ja nõutud. Pikkadel okupatsiooniaastatel teadsime, et eestlus tähendab muuseas haritust ja euroopalikku viisakust ja just sellist vanakooli eestlust tahab esindada minu erakond. Kuid nagu selgus, on ühiskonnas nõudlus ka uutmoodi "konservatismi" ja uutmoodi "rahvusluse" järgi. Ja see on minu jaoks tõsine murekoht.

Nüüd lühidalt sellest, miks ma siis ikkagi esitasin siseministrile nii pahatahtliku küsimuse. Asi on jällegi kontekstis, ja seekord mitte laias poliitilises kontekstis, vaid selles, mis tekkis umbusaldusavalduse esitamise ajal saalis. Nagu öeldud, oli see umbusaldusavaldus halvasti läbi mõeldud (sellesse üritati kokku panna kõik Helme patud ning nendest suur osa olid selgelt liialdatud ja halvasti põhjendatud), kuid lisaks sellele oli ka protseduur halvasti planeeritud. Opositsioonisaadikud pommitasid üle kahe tunni Helmet erinevate süüdistustega (neist osa õigustatud, nagu nt ksenofoobia, osa liialdatud, osa aga täiesti valed, nagu nt antisemitism), mida Helme suurima mõnuga pareeris, varastades opositsioonilt kogu show ja tehes sellest oma monoetenduse. Mida ma aga ei saanud lubada, olid tema mõnitavad ja üleolevad märkused naissaadikute kohta ning ma tundsin moraalset kohustust teda kas või natuke jahutada. Mulle tundub, et see ettevõtmine ei olnud päris ebaõnnestunud. Mart Helme armastab rõhutada, et tema on vana kooli mees. Minu arusaamist mööda aga peaks see tähendama ka rüütellikkust, naiste kaitsmist nii füüsiliste kui verbaalsete rünnakute eest.

Nüüd tagasi Rein Raua kirjutise juurde. Rein on andekas kirjanik, tema kujundid on alati värvikad ning võrdlused teravmeelsed ja meeldejäävad. Kuid nagu ütlevad prantslased: comparaison n'est pas raison ning nii mõnigi loogikaviga rajaneb valel analoogial. Võrdlused pronksiöö "kangelastega" ja bolševikega kuuluvad minu hinnangul sellesse kategooriasse.

Rein Raud parafraseerib minu pakutud nelja võimalikku seisukohta siseministri umbusaldamise asjus, kuid teeb seda paraku ebaõnnestunult (ei taha mõelda, et tendentslikult), lisades omapoolse eelduse: "Helmele omistatud käitumine ja siseministri ametikoht on ühitamatud". Ning sealt teeb ta päris ootamatud järeldused. Nt esimene variant. Reinu sõnastus: "toetada avaldust ja toetada Helmet" (minu originaalformuleering: "Toetan Mart Helme umbusaldamist ja toetan Mart Helmet"), tähendab tema sõnade järgi järgmist: "Esimese variandi pooldaja on nõus kõigi avalduses esitatud süüdistustega ja ka järeldusega, et selliselt käituv inimene ei sobi siseministriks, kuid peab sellist käitumist põhimõtteliselt õigeks ning soovib, et Helme ka edaspidi alavääristaks naisi, ründaks ajakirjanikke ning kahjustaks Eesti liitlassuhteid. Kui seda pole võimalik teha siseministrina, siis tühja kah sellest toolist". See on minu sõnade meelevaldne tõlgendus, kuna rääkisin üksnes umbusalduse poolt või vastu hääletamisest, mitte umbusaldajate teksti sisust (seal on omad probleemid, kuid nende analüüs võtaks liiga palju ruumi). See, millest ma kirjutasin, ei luba järeldada, et naiste alavääristamine, rünnakud ajakirjanikele või Eesti liitlassuhete kahjustamine on õigustatud ükskõik kas ministri või kellegi teise poolt. Võimalikud korrektsed tõlgendusvariandid tõin oma blogis.

Samas vaimus tõlgendab Raud ka ülejäänud variante, lisades neile omapoolse eelduse, mis näeb välja nii: "Helmele omistatud käitumine ja siseministri ametikoht on ühitamatud". Kasutades seda eeldust, jõuab Raud raskusteta järelduseni, et Helmet pidanuks umbusaldama. Tegemist on levinud loogiliselt vigase arutlusega, millele juhtis tähelepanu juba Aristoteles (ei tea eestikeelset terminit, ladina keeles on see petitio principii, inglise keeles begging the question): soovitav järeldus paigutatakse juba eelduste sekka.

Teine ja veel tugevam Raua eeldus seisneb selles, et EKRE ei ole "normaalne" partei, seega ei ole koalitsioon sellega juba eos õigustatud. Loomulikult oleks sellisel juhul kõik arutlused Mart Helme ministriks sobivuse üle üldse ülemäärased: kuna EKRE ei sobi, ei sobi ministriks ka selle esimees. Kuid kes otsustab, kas üks või teine erakond on "normaalne" või mitte? Mittedemokraatlikus riigis otsustavad selle üle jõustruktuurid. Demokraatlikus ühiskonnas on aga ainus otsustaja valija. Ja valijad on oma sõna öelnud. Või on Rein Raual pakkuda mõni teine protseduur, kuidas eristada "normaalseid" ja "mittenormaalseid" erakondi? Ei taha ju Rein ometi öelda, et need valijad, kes valivad "mittenormaalse" erakonna, on ise "mittenormaalsed" ja seega nende valitud esindajad ei tohi kunagi pääseda võimule?

Raua esseed läbib veel üks levinud arusaam, mille kohaselt hea inimene on ka hea poliitik ning halb inimene on ka poliitikuna halb. See on eelduseks paljudele arutlustele, sellesse suhtutakse peaaegu kui miski endastmõistetavasse. Tegelikult on aga tegu väga tugeva väitega, mida pole sajandite jooksul suudetud tõestada (Machiavelli mäletatavasti püüdis seda koguni ümber lükata). Ajalugu tunneb hulgaliselt suurepäraseid inimesi, kes osutusid katastroofilisteks poliitikuteks. See teema aga vajab pikemat arutlust ning reserveerin selle tulevikuks.

Seoses minu viimase sõnavõtu ja hääletusega Riigikogus sattusid mõned mu tuttavad ja korrespondendid segadusse: kuidas ma võisin pärast seda, mis ma ütlesin, toetada Mart Helmet? Juba selline küsimuse püstitus näitab, et millestki on väga valesti aru saadud. Ma ei ole toetanud Mart Helmet, vaid hääletasin Riigikogu opositsiooni esitatud umbusaldusavalduse vastu. Seda ma lubasin ja seda ma ka tegin, mingit vastuolu sõnade ja tegude vahel siin ei ole. See hääletamine ei puuduta mitte kuidagi minu suhtumist Mart Helmesse.

Kuid kõigepealt natuke loogikast. Kuna tegemist pole ühe, vaid kahe positsiooniga (suhtumine opositsiooni poolt algatatud umbusaldusavaldusse siseministrile ja suhtumine siseminister Mart Helme sõnadesse ja tegudesse), siis seisukohti nendes asjades on rohkem kui kaks (vrd Aristotelese loogilist ruutu, eriti Frege variandis). Jättes kõrvale vahepealsed variandid (kollase nupu vajutamine, hääletuses mitteosalemine või saalist lahkumine -- viimane oleks minu meelest kõige mõistlikum, ka Ladõnskaja oli sellega nõus), jäävad meil kaks nuppu ja igaühe taga on kaks erinevat seisukohta (keeleteaduseks nimetatakse seda homonüümiaks):

A. Toetan Mart Helme umbusaldamist ja toetan Mart Helmet (roheline),
B. Toetan Mart Helme umbusaldamist ja ei toeta Mart Helmet (roheline),
C. Ei toeta Mart Helme umbusaldamist ja toetan Mart Helmet (punane),
D. Ei toeta Mart Helme umbusaldamist ja ei toeta Mart Helmet (punane).

On selge, et need seisukohad on üksteisest oluliselt erinevad (ma ei tea häid eestikeelseid termineid, inglise contradiction ja contrary vasteks on pakutud vasturääkivust ja kontrastsust, kuid selline tõlge pole vist üldtunnustatud). Igal juhul on nii punase kui ka rohelise tulukese taga kaks erinevat üksteisega kontrasteeruvat tähendust.

Nüüd võimalikest tõlgendustest. B ja C ei paku raskusi: B väljendab arvatavasti umbusaldajate seisukohta, C väljendab arvatavasti EKRE pooldajate positsiooni. Kõige huvitavam on ilmselt A. Olen koguni kohanud arvamust, et selline asi pole võimalik. Seepärast pakun siin kaks tõlgendusvarianti.

Arutluskäik 1. Mart Helme on töönarkomaan, kes pideva ületöötamisega kahjustab oma tervist, tema saadikutest võitluskaaslased teavad, et liiga kohusetundliku inimesena Mart oma tööpostilt iialgi ise ei lahku, ning haaravad kinni võimalusest, mille opositsioon neile annab.
Arutluskäik 2. EKRE radikaalse tiiva meelest oli valitsusse minek viga, tuleb minna opositsiooni, et jätkata valitsust lauskritiseerides oma ridade koondamist ja populaarsuse kasvatamist.

Ning lõpuks seisukoht D, mida jagan nii mõnegi koalitsiooniliikmega: ma ei toeta umbusaldusavaldust ja sellel ei ole pistmist minu hinnanguga siseministrile. Tema ütlused tekitavad minus protesti, mida ma pole ka väljendamata jätnud, ta on paar korda lähenenud minu nn punaste joonteni (need ei ole seotud poliitilise korrektsusega, vaid asuvad riikliku julgeoleku ja õigusriikluse valdkondades), kui ta aga ületab need, ei hakka ma end häbelikult peitma opositsiooni selja taha.

Mis aga puudutab Viktoria Ladõnskaja rohelist, siis seda sündmust on ajakirjandus ja sotsiaalmeedia kõvasti üle hinnanud. Kui me fraktsioonis hääletamist arutasime, oli ta nõus variandiga, et ei hääleta (sisuliselt tähendaks see vastuhäält, kuna umbusaldamiseks on vaja 51 poolthäält). Aga kui otsustati, et on vaja siiski vajutada punast, ütles ta, et Mart Helme on rääkinud nii vastuvõetamatuid asju ja ministri sõna on ka tegu, et tal ei jää muud võimalust kui toetada umbusaldamist. Samas kinnitas ta veel kord, et on parempoolsete vaadetega inimene ja ükski teine erakond ega akna all istumine teda ei köida. Selle ütles ta välja ka oma intervjuus Postimehele: «Ei, ma ei lähe ei oma erakonnast ega ka oma fraktsioonist. Ma olen isamaaline inimene ja ma jätkan koos oma fraktsiooniga.» Meie oponendid on kiitnud Viktoria julgust, EKRE toetajad laitnud tema reeturlust, minu meelest pole aga tegu ei julguse ega reeturlusega, vaid mõtlematusega. Kui Viktorial polnud kavas koalitsiooni kukutamine (ja seda ta kinnitas mulle ka ise), siis koalitsiooni vastu hääletamine osutab ennekõike sisekonfliktile. Ma tean, et Viktoria on aus inimene ning loodan, et ta teeb sellest loost ise omad järeldused.

                                                          * * *
Nõukogude dissident kirjanik Andrei Sinjavski ütles, et tal on Nõukogude võimuga ületamatud esteetilised vastuolud. Esteetilisi vastuolusid ei tohi alahinnata ning pean tunnistama, et sedalaadi vastuolud on minul nii Mart Helme kui ka teatud osaga tema erakonnast. Kuid see ei tähenda, et minu hinnangul on Mart Helme suurim probleem Eestis. Valitsuskoalitsioon moodustati kindlate eesmärkide saavutamiseks ning Isamaa sai oma eesmärgid vägagi nähtavalt koalitsioonilepingus ka esitada. Selles mõttes ei ole minu jaoks suurimaks probleemiks ei Mart Helme isiklikult ega EKRE erakond tervikuna, vaid hoopis see, et koalitsioonipartnerid on nii kergekäeliselt loobunud pidulikult antud lubadustest. Pean siin eriti silmas kurikuulsat 1% teadusele. 1% SKT-st on minu hinnangu järgi selgelt ebapiisav. Tahaksin (ja minu hinnangul oleks see reaalne) näha nelja aastaga 1,5% saavutamist. Kuid 1% oli pidulikult ja allkirjadega lubatud. Sellest loobumist ei taha ma küll lubada. On olemas veel terve rida võitlusi, mis on mulle palju tähtsamad kui Mart Helme imago.

PM: "Advokaadid mustavad salaja peaprokuröri" -- oleksin rohkem mures, kui advokaadid teda salaja kiidaksid.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder 
Mihhail Lotman, palun!

Mihhail Lotman 
Aitäh! Härra minister! Kui ma tulin siia saali, siis ma andsin lubaduse, et ma ei toeta seda umbusaldust teile ja ma jään oma sõnadele truuks nagu tavaliselt. Aga ma kasutan võimalust ennast natuke harida. Kujutame ette emotsionaalselt ülesköetud isikut, kes valetab pidevalt ja süüdistab valetamises teisi, kes solvab teisi, aga süüdistab teisi selles, et teda solvatakse, kes ähvardab teisi, aga arvab, et hoopis ähvardatakse teda. Selline käitumine, mis on võib-olla sümpaatne väikese lapse puhul, täiskasvanud inimese puhul on kas süüdimatuse või sotsiopaatia tunnus. Ja küsimus on nüüd selline: kas selline hüpoteetiline persoon sobiks hüpoteetilise riigi siseministriks? Aitäh!

Siseminister Mart Helme 
Ma arvan, et te kõik olete tähele pannud, et see niisugune vaoshoitud ja kõigile meeldida püüdev poliitiline stiil on maailmas tegemas väga tõsist vähikäiku. Loomulikult selle kõige markantsemaks näiteks on president Donald Trump. Ja ma arvan, et ma esindan seda poliitilist stiili. Ma olen kindel, et see poliitiline stiil väga paljudele ei meeldi, aga ma tean, et see poliitiline stiil ka väga paljudele meeldib. Ma arvan, et Eesti ühiskond, mis on pika aja jooksul väga sügavalt stagneerunud, vajab mõningat lahtiraputamist, ja ma arvan, et ma olen üks nendest lahtiraputajatest, kes Eestis paneb selle seisva vee pisut liikuma.

Lühidalt: it's not a bug it's a feature.

Peter Grzybek oli väga mitmekülgne humanitaar ning produktiivne erinevates valdkondades. Tema kirg oli täpsete ja ennekõike kvantitatiivsete meetodite kasutamine lingvistikas, kirjandusteaduses ja folkloristikas, kuid samuti neurosemiootikas ja kultuuriloos. 

Ta oli väga särav ja aktiivne inimene. Minu isa tööde vastu huvi tundes ei piirdunud ta tekstide tudeerimisega, vaid tuli esimesel võimalusel ise Tartusse. Nagu nii mõnelgi Tartu semiootika koolkonna huvilisel tekkis tal elav huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Mul oli hea meel avaldada tema artikkel "Verse diversification: Frequencies and variations of verse types in Vana kannel and Kalevipoeg" meie ajakirjas (Studia Metrica et Poetica 3.2, 2016, 50–98).

Peter õppis entusiastlikult eesti keelt ja kasutas igal kohtumisel võimalust seda praktiseerida. 
Me tutvusime Inglismaal 1992. aastal mu isale pühendatud konverentsil, kuid saime sõpradeks aastaid hiljem ühel semiootikakonverentsil Frankfurtis Oderi ääres. Ta külastas tihti Eestit, osales nii semiootika osakonna kui ka folkloristide ettevõtmistel... Üks viimaseid kordi, kui kohtusime, oli Grazi Ülikoolis, kui käisin Peteri korraldatud seminaril esinemas. 

Just nii nimetas Eestisse saabuvat Prantsuse poliitikut Euroopa Rahvapartei (EPP) president Joseph Daul. Põhjus on tema sõnul ilmne: Marine Le Pen ajab Putini raha eest Putini poliitikat.​

​Tuletan igaks juhuks meelde, mis on EPP ja milline on selle tähtsus. Tegemist on suurima konservatiivsete, rahvuslike ja liberaalkonservatiivsete erakondade ühendusega Euroopas. Euroopa Rahvapartei liikmeteks on 72 erakonda 39 riigist. Sinna kuuluvad nt Saksamaa, Tšehhi ja Belgia kristlikud demokraadid, liberaal-konservatiivsed Poola Platforma Obywatelska, Kreeka Nia Demokratia, rahvuslikud Fine Gael, Forza Italia, Ungari Fidesz jt.
​
Euroopa Rahvapartei fraktsioon on suurim Euroopa Parlamendis, sel on suurim esindus nii Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees kui ka Euroopa Komisjonis. EPP presidendi sõnal on tõepoolest suur kaal nii EL-s kui ka maailmas.

​Võrdluseks: Marine le Pen on EL väikseima fraktsiooni (ENF) kaaseesistuja. Isegi kui populistidest euroskeptikutel õnnestub moodustada kümneliikmeline "supergrupp" MENF, võib see  Europarlamendis pretendeerida maksimaalselt neljandale kohale, jäädes alla ka ALDE liberaalidele (kuhu kuuluvad meie Reformierakond ja Keskerakond), kuid tõenäolisemalt platseeruvad nad 5.-6. kohale ja seda ka vaid siis, kui selline koalitsioon tõepoolest sünnib.

​Igaks juhuks: ma ei kasuta sõna 'populism' halvustava sildina, vaid täpses terminoloogilises tähenduses. Pealegi räägib üks "supergrupi" ideolooge ja arhitekte Steve Bannon, kes sai USAs kinga, ka ise loodetavast populistlikust revolutsioonist Euroopas.

Marine Le Pen on sündiva koalitsiooni kaanetüdruk ja n.ö müügiagent, kuid sugugi mitte juhtfiguur. Viimaseks on Matteo Salvini, Itaalia asepeaminister ja siseminister, valitsuse nominaalselt teine, reaalselt aga esimene mees. Just tema portee kaunistab Marine Le Pen'i kabinetti. Salvini ise aga armastab end kaunistada ühe teise mehe pildiga.

​
Ja lõpetuseks paar sõna Le Pen'i visiidist. "[Jaak] Madisoni hinnangul on Le Peni poliitika keskmes muid EKRE-le palju olulisemaid asju, neist peamine euroskeptilisus ning visioon Euroopa liidust kui suveräänsete rahvaste liidust".

Siinkohal tahan ma teha ühe paranduse ja esitada ühe küsimuse.

Parandus. Marin Le Pen ei võitle "Euroopa liidu kui suveräänsete rahvaste liidu" eest, vaid Euroopa liidu hävitamise eest: 2014  "I want to destroy the EU!", ja värske: "To save Europe, you have to turn away from the European Union" (04.04.2019). Nii et ei mingit uuendatud Euroopa Liitu, sellest tuleb sootuks loobuda. 
​
Aga küsimus on selline: kas EKRE on tõepoolest seda meelt, et Eesti suveräänsuse eest võitlemise eesmärgil tuleks ühineda Putini suurepäraste sõprade ja mõjuagentide seltskonnaga?   

​Mart Helme lubas pidulikult: "EKRE retoorika ei muutu - unustage ära!" Ja miks see peakski muutuma, kui see nii edukalt kõnetab nende sihtrühma. 

Aga ka meie ei kavatse muutuda, kiites EKRE viguritele ja tempudele takka või kas või häbelikult nendest vaikida. Eriti aga ei kavatse me vaikida siis, kui EKRE sõnad ja teod võivad kujutada meie julgeolekule ja suveräänsusele potentsiaalset ohtu - unustage ära! 

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Mihhail Lotman, palun!
Mihhail Lotman
Aitäh! Mind natuke paneb imestama, et naistevastase vägivalla ja solvamise teemal võtavad sõna ainult naised. Kui solvatakse, mõnitatakse mingit inimrühma, siis see solvab mind kui inimest. Kui solvatakse naisi, siis see solvab mind kui meest. Kui solvatakse seksistlikult, kasutatakse seksistlikke argumente, ütleme, retoorikat Vabariigi presidendi kohta, siis see solvab mind kui meest ja kui Eesti Vabariigi kodanikku. Ja ma arvan, et ma ei ole ainuke selline veider mees.

Allikas: http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201905081200 Samast saab lugeda minister Tanel Kiiki suurepärast vastust.
​Pildis siin (alates u 22:30).

Minu kadunud isa on kord öelnud, et hea inimese surm on isegi kõigi traagiliste asjaolude puhul omamoodi ilus: ta elutee on õpetlik ja mälestus helge.

Inimese eluloos tuleb vahet teha elul ja lool: viimase puhul tuleb silmas pidada retoorilisi võtteid ja narratiivseid strateegiaid.

Minu jaoks on Vello Salo seotud kolme narratiiviga.

Neist esimene on täis seiklusi ja ootamatuid trillerielementidega pöördeid. Siit leiame riskantseid ülemere paadisõite, eri mundrites ja kahes sõjaväes sõdimist, metsas redutamist, Tšehhi põrgust pääsemist vms. Seejärel järsk pööre: intellektuaal, teadlane, tõlkija, eestluse hoidja, preester. Nagu seiklusromaanis ikka, esineb peategelane suurema osa ajast valenime all. Nii sai Eesti gümnasistist Endel Vaherist itaallane Vello Salo: "Ma hakkasin itaallaseks!"

Teine narratiiv on hoopis lihtsam: Vello Salo elu oli nagu nähtamatu amburi lastud noole lend, mis liikus kõrvalekaldumatult ja tabas oma sihti ülestõusmise ööl. Vello Salo on tunnistanud, et kogu oma elu vältel kulges ta trajektooril, mida ta pole ise määranud.

Kolmas narratiiv on vabaduse ja loomingu narratiiv. Vello Salo elu oli vaba inimese elu. Tõeliselt vaba inimene ei ole mitte see, kes kasutab ära kõik avanenud võimalused, vaid see, kes loob ise enneolematuid võimalusi. Selline on kunstnik. Isa Vello oli hingelt poeet ja kõigel, mida ta tegi, oli mingi esteetiline varjund juures. Ta oskas üllatada ning ka kõige tõsisema teoloogilise teema juures võis ta lisada ootamatu humoorika nüansi. Kuid see ei olnud kunagi nali nalja pärast: iga kunstnik on looja ja sõltumatult oma religioossetest või hoopis ateistlikest vaadetest järgib ta ühel või teisel moel Loojat. Selles mõttes ei ole ka kõige vabameelsem või mässulisem kunstnik päriselt vaba. Kunst on askees. Kunstniku kõrgeim vabadus sisaldab paratamatult ka enesepiiranguid. Isa Vello oli preester ja tema teadis, mis on selles maailmas kõige ilusam. Ja ta teenis seda ning püüdis seda teostada.

See katedraal, gooti arhitektuuri pärl, elas üle Prantsuse revolutsioonilise terrori ja kaks maailmasõda, saatuslikuks sai aga restaureerimine. Altariosa on juba maha põlenud, tuld ei ole veel kontrolli alla saadud.