|
Sündinud 2.09.1952 Tallinna Ülikooli professor Tartu Ülikooli semiootika osakonna vanemteadur Isamaa ja Res Publica liidu liige Abielus Piret Lotmaniga, 5 last, 12 lapselast |
Imaginaarne eellugu
Kuulsa fotograafi Karl Bulla pildil (1904) on jäädvustatud kolonel Dmitri Lotman, Grigori Rasputin ning kindral-major vürst Mihhail Putjatin(originaal http://www.museumsyndicate.com/item.php?item=33894 vrd ka http://en.wikipedia.org/wiki/Karl_Bulla).
Rootsi juurtega kolonel oli veendunud monarhist, sügavalt (õige)usklik inimene, mustasajaliste liikumise aktiivne liige. Selle eest ta ilma kohtuotsuseta lasti maha punaterrori ajal (1918). Minu isapoolsed vanavanemad: Aleksandra ja Mihhail Lotman
Kuulsa fotograafi Jossif Otsupi pildil (1913) on minu vastabiellunud vanavanemad. Nende lapsed: helilooja Inna Obraztsova (1915-1999), kirjandusteadlane Lidia Lotman (1917-2011), arst Viktoria Lotman (1919-2003) ja minu isa Juri Lotman (1922-1993). Revolutsioonidega vedas meie suguvõsas kehvasti. Minu viimasena lahkunud vanatädi Lidia sündis mitte lihtsalt 1917, vaid 25. oktoobril (uue kalendri järgi 7. novembril) 1917, st Oktoobrirevolutsiooni päeval. Rahutuste tõttu oli raskusi ämmaemanda leidmisega. Kui laps siiski õnnelikult ilmale tuli, tahtis mu vanaisa seda järgmisel päeval tähistada. Ükski äri loomulikult ei töötanud, kuid revolutsiooniline madrus müüs talle hingehinna eest pudeli konjakit. Tsaari keldritest, nagu ta väitis. Konjak osutus kuseks (säh sulle pursui peent jooki). Vanaisa kommenteeris seda talle omase lakoonilisusega: "Покупал коньяк, получил лошадняк" (u "ostsin konjakit, sain märalaket").
Vanaisal oli kaks kõrgharidust: juriidiline ja arhitektuurne. Pere pärimuse kohaselt on Peterburis siiamaani säilinud üks tema projekti järgi ehitatud maja, mina pole seda näinud. Oma advokaadikarjääri alustas ta tsaariajal, jätkates seda kahekümnendatel aastatel NEPi ajal, vahepeal aga tegi erinevaid füüsilisi töid, nt oli aastaid mölder. Tema juriidiline karjäär lõppes kollektiviseerimise ajal. Ta kaotas kohtus ühe juhtumi, milles kogu õigus ja ka nõukogude seadused olid tema poolt, ning tema klient, eesti soost talupoeg pidi vangi minema. Mu isa sõnade järgi ütles vanaisa, et kui selles riigis õiglust ei ole, ei saa ta advokaadina edasi töötada. Ta suri 1942. aasta talvel Leningradi blokaadi ajal nälga. Minu emapoolsed vanavanemad: Frida ja Grigori (Girš) Mints
Vanaema kohta ei tea ma suurt midagi. Ta oli meditsiinitöötaja ja suri vähki siis, kui mu ema õppis neljandas või viiendas klassis. Viimati teatasid kauged sugulased, et nende teada oli Frida esseeride erakonna liige ja kuidagi seotud revolutsioonilise tegevusega. Igatahes oli ta politsei poolt taga kiusatud. Ei tea, kas see vastab tõele, mu ema ei teadnud sellest midagi. Samas võidi seda ka tema eest varjata, kuna NLiidus kiusati esseere taga palju karmimalt kui tsaariajal. 
Minu vanaisa Grigori, hariduselt neuropatoloog, oli sanitaararst ja, nagu tol ajal seda nimetati, rahva valgustaja: ta kirjutas populaarteaduslikke raamatuid ja brošüüre. Lapsepõlves olen näinud mitut, praegu on säilinud vaid üks eksemplar, mis räägib taimedest. Üldse oli raamatute lugemine ja kirjutamine tema lemmiktegevus, seda armastas ta rohkem kui meditsiini. Nõukogude võimu suhtus ta põlgusega ning šokeeris sageli koduseid vormeliga: "Võtku koolera seda nõukogude võimu!" (Nagu ütles mu isa, see oli hinnang sanitaararstilt kui professionaalilt.) Nagu teinegi vanaisa, suri ta nälga Leningradi blokaadi ajal 1942. aasta talvel. Iseenesest poleks sellest midagi märkimisväärset -- tollal surid paljud -- kuid mitte sanitaararstid. Tema ellujäänud õe sõnul oli ta ainus nälga surnud sanitaararst Leningradis, kuna ta ei võtnud pistiseid ja ei söönud kunagi toitlustusasutustes, mida ta pidi kontrollima (tädi meelest polnud selles midagi head: jäärapäine loll tahab ennast surnuks näljutada, aga võiks ju teistele pereliikmetele ka mõelda.)
|
