MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Hapukurgihooaja eri 2. Pühad ja roojased sümbolid

7/13/2015

2 Comments

 
Venemaal lööb järjest rohkem välja tribalistlik substraat, k.a selle sümbolistlik komponent. Sümbolid pole lihtsalt märgid, neis peitub jõud ning see jõud võib olla kas sõbralik või vaenulik. Vastavalt sellele võivad sümbolid ise olla kas head või halvad, päästvad või hukatuslikud, pühad või roojased.
 
Kuid sümbolid ise vajavad austamist, kaitset ja multiplitseerimist.  Mida rohkem pühi sümboleid, seda turvalisem on. Pühad sümbolid vajavad kaitset, samas kui vaenulikke sümboleid on vaja neutraliseerida ja hävitada.

1. Malendid ja natsid

Suure isamaasõja kultus on saavutanud grotesksed vormid. Pea iga üritus on kohustuslikult dekoreeritud georgi lintidega.  22.06 startis Kaliningradis Venemaa maletšempionaat kõrgeimas liigas. Algas ta aga balletiga melodeklamatsiooni saatel.  Dramaatiline hääl teatab, et must lipp sattus Zeitnoti (ajahätta).
Kõige naljakam, et kõike seda tehakse surmtõsiselt.

2. "Isamaa kaitsjatele kõikidel aegadel"


Juunis püstitati Tjumeni oblasti Sumkino külas mälestusmärk Isamaa kaitsjatele. Mis sellest, et pärast Siberi vallutamist Vene impeeriumi poolt pole seal peetud ühtegi lahingut ühegi välisvaenlasega. Õiged sümbolid peavad olema igal pool.
Picture
Tundub, et tegemist on tavalise suurriikliku haltuuraga: kangelaslik ilme, georgi lint ja puha. Selgus aga, et haltuura ei ole päris tavaline. Sõduri portree tõmmati internetist, kuid kiirustades ei pööratud tähelepanu sellisele pisiasjale, et pildil on hoopis Wehrmachti sõdur.

Picture
See pilt ilmus 1939. aastal ajalehes "Berliner Tagesblatt" ning pidi illustreerima, kuidas näeb välja ideaalne saksa sõdur ("Der ideale deutsche Soldat"). Pilt sai populaarseks, sellest tehti mitu koopiat ning seda kasutati värbamisplakatitel. Varsti aga selgus, et see ideaalne sakslane nimega Werner Goldberg on Mischling, kelle isa on juut. Plakatid tema piltiga tuli kiires korras hävitada. Nüüd aga raiuti see lausa kivisse. Tyumen Times küsib sel puhul, millist "isamaad" peetakse Sumkino mälestustahvlil silmas.

Kuid ka Sumkinos ei olnud Werner Goldbergil pikka pidu. Kui viga tuli tänu sotsiaalmeediale ilmsiks, parandati see ära. Nüüd näeb mälestusmärk välja nii:
Picture
Picture
Irvhambad vene sotsiaalmeedias juba küsivad: kas seekord oli mudeliks Tšingis-khaan?

Kuidas ikkagi sai juhtuda, et "kunstnik" tegi nii naljaka vea? Selgus, et tegu on noore naisterahvaga, kes tunnistas:

"Muidugi polnud see tehtud sihilikult, mul oli õudselt kiire aeg. Ma lihtsalt võtsin foto internetist... ma ju ei saa aru, on seal saksa kiiver või mitte... Aga see on minu viga, tunnistan."

Näib, et see tunnistus ei ole siiras: Werneri kiivril on ju selgelt peal Wehrmachti vapp. Ei julge kategooriliselt väita, aga on võimalik, et ta seda vappi ei näinud, kuna see oli fotolt eemaldatud. Nagu nt siin:

Picture
Asi on selles, et Venemaal on natsisümbolid keelatud ja piltidel peavad nad olema retušeeritud. Võitlus sümbolitega võib anda paradoksaalseid tulemusi.
2 Comments

Hapukurgihooaja eri: Kreeka vinegrett

7/6/2015

10 Comments

 
1. Varoufakise poolmaraton

Rääkides pühapäevasest referendumist, teatas Kreeka peaminister Tsipras, et küsimus ei ole Euroopasse kuulumises -- Kreeka on Euroopa häll --, Euroopa Liitu kuulumises ega isegi euros. Tegu on demokraatia ja vabaduse peoga. Me laulame, tantsime ja ei allu võlausaldajate väljapressimisele. Ma kuulasin Tsiprase kõnet ja pean tunnistama, et see oli isegi sünkroontõlkes suurepärane kõne. Retoorikaõppejõuna oleksin pannud talle kõrgeima hinde. Võimalik, et kui leian korraliku tõlke, hakkan oma loengutes kasutama demagoogia kõrgeima pilotaaži näitena. Karismaatiline Kreeka rahandusminister Janis Varoufakis kiitis ka referendumi läbiviimist kui demokraatliku protsessi võitu. Elagu demokraatia, ei mingit väljapressijatest terroristide diktaati!

Kuid kohe järgmisel päeval pärast referendumit (st täna) andis Varoufakis oma blogis ootamatult teada erruminekust: "Enam mitte minister!" Selles postituses teatab ta:

"Varsti pärast referendumi tulemuste väljakuulutamist tehti mulle teatavaks mõningate Eurogrupi osaliste ja valitud "partnerite" teatud eelistused, minu ... "puudumise" kohta selle kohtumistelt; idee, mida peaminister hindas endale kokkuleppele jõudmisel potentsiaalselt kasulikuks."

Nagu ütlevad venelased, selge, et midagi pole selge. Esiteks, Varoufakis, kes ei kartnud teha solvavaid märkusi teiste riikide või organisatsioonide ükskõik kui kõrgete ametiisikute kohta, kohkus äkki mõningate asjapulkade teatud vihjetest. Pealegi, nagu selgub, keegi ei ole palunud tal erru minna, vaid vihjati, et tema osalemine läbirääkimistes ei ole soovitav. Kuid seda peent vihjet on korduvalt tehtud ka varem ning viimastel läbirääkimistel esindas Kreekat Efklidis Tsakalotos, kellest saigi juba järgmine rahandusminister.
Picture

Mis siis juhtus Janis Varoufakisega, kes kuulutas, et "hakkab uhkusega kandma võlausaldajate jälestust"? Täpselt ei tea, kuid mulle meenub koolilaste anekdoot. Naine viskab kauboi kodunt välja. Läheb nukralt mööda tänavat, suitsiidsed mõtted peas: kõik on läbi. Kuid siis kuuleb ta sisemist häält: "Ei ole läbi: astu sellesse kõrtsi ja pane kogu oma raha pokkeris mängu!" Kauboi teebki seda ja kaotab: nüüd on küll kõik läbi. "Ei ole läbi," ütleb sisemine hääl, "kahma raha, löö laud ümber ja jookse kõrbesse." Kauboi teebki seda, kuid pokkerimängijad saavad ta kõrbes kätte ja ta kuuleb revolvrite vinnastamise heli. No nüüd on kindlasti läbi. "Ei ole," ütleb sisemine hääl, "sülita paksule näkku." Kauboi teeb seda ja kuuleb: "Vaat nüüd on tõesti läbi."


2. Teeks ka


Ei tea, kuidas teistele, aga mulle Kreeka ja kreeklased meeldivad väga. Ilus maa, hea kliima, ajaloomälestised, lahke rahvas. Mulle meeldivad kreeka toidud, kreeka laulud ja kreeka tantsud. Hea meelega manustaksin souvlakit, rüübates peale retsinat ja kõike seda sürtaki saatel. Kahjuks aga ei saa. Asi pole küll nii hull, nagu ütles eesti klassik: posin ennast üles et raha põle, vaid pigem vene klassiku sõnade järgi: kapital ei luba. Kuid sellele võib vaadata ka optimistlikuma pilguga: kui õige võtaks laenu nii nelja-viie aastapalga ulatuses, siis sõidaks kogu oma suure perega Kreekasse ja tühja sellest retsinast, jooks puhast Metaxat.
Picture
Aga siis kui tuleb maksmise aeg, korraldaksin oma peres referendumi: kas nuumame pankasid või tšillime edasi? See oleks tõeline demokraatia pidu. Δημοκρατία! No pasaran! Occupy! Это всё наше!

Picture
Vahemärkus. Mulle teatati, et see minu mõttesähvatus ei ole sugugi originaalne, vaid pigem Korbi stiilis plagiaat, kuna Facebook kubisevat sellest. Kahjuks mul ei ole Facebooki kontot ja seda kubisemist nautida pole saanud. Aga nagu ütleb idamaine tarkus: kui sa lähed mööda õiget rada, siis tulevad sulle vastu nii inimesed kui kaamelid. Ma loodan, et nendele inimestele, keda ma sellel kannatuste rajal kohtasin, ei pea ma tõestama, et pole kaamel.

Kuid nali naljaks, "Kreekat tegemise" üleskutseid on Eesti meedias murettekitavalt palju. Sellised üleskutsed on jõudnud ka ajakirjandusse, mõnikord otse, mõnikord aga vihjamisi. Nii väljendas ühe kasvava poliitilise jõu esimees nagu muuseas ideed, et Eestil tuleks võtta laenu, et lahendada sotsiaalprobleemid ja tõsta kaitsevõimet. Peab aga kõva laen olema! Isegi uhkem kui Kreekal.

Picture

3. Referendumit!

Mul polnud vähimatki kavatsust võtta sõna TTÜ rektori valimise epopöa asjus. Niigi piinlik. Kuid täna tuli üks huvitav mõttesähvatus: "Leidma peaks rektori, kes sobiks nii TTÜ töötajatele, üliõpilastele kui ka Eesti rahvale." Kuna olen ise ka osa rahvast, siis olgu siinkohal ka minu arvamus toodud.

Abstraheerume institutsioonidest ja isikutest. Kujutame ette, et üksteist inimest peavad valima kedagi kusagile. Tingimus on selline, et poolt peab olema vähemalt kaheksa häält ning hääletuse tulemusel kandidaat A saigi kaheksa poolthäält. Asi on aga selles, et eelnevalt leppisid neli hääletajat omavahel kokku, et ükski nendest A poolt ei hääleta ning nelik esitas protesti. Kuidas nüüd talitada? Nelik nõudis salajaste valimiste tulemuse tühistamist, kuna nemad olid vastu. Valimised läbi viinud asjapulk pidas sellist üleskutset solvavaks, kuna kogu protseduur, k.a häälte lugemine oli avalik, ning mingit sohivõimalust häälte lugemisel tema meelest tekkida ei saanud. Väljapääsuna pakkus ta kriminoloogilise ekspertiisi. Kaheksa inimest olid sellega päri, kolm olid vastu ja lõpuks võttis neliku see esindaja, kes algul nõustus, oma nõustumise tagasi. Põhjus on arusaadav. See protseduur on seadusväline, hääletamine on salajane ning kriminoloogiline ekspertiis rikuks nende inimõigusi.

Ma saan aru, et nii mõnigi ei nõustu sellise faktograafiaga. On väidetud, et juba eelnevalt olid mingid reeglid rikutud. Kuid selliste märkuste puhul on tegemist omamoodi Treppenwitz'iga, kuna need süüdistused tulid alles siis, kui selgus, et osa seltskonnast ei ole lõpptulemusega rahul. 

Kas keegi näeb siin alust valimiste tühistamiseks ja puhtalt lehelt alustamiseks?

Kuid nüüd tsiteeritud üleskutse juurde. Ma leian, et see on isegi poolik. Mis tähendab: sobiks nii TTÜ töötajatele, üliõpilastele kui ka Eesti rahvale? Miks Eesti rahvas on jälle viimaseks jäetud? Arvan, et kõigepealt tuleks küsida rahvalt ja siis alles tudengitelt ja personalilt. Nõuan referendumit! Arvestades väärtuslikku kogemust, võiks soovitada selle läbiviimist Kreekas.

10 Comments

Surematud pianistid 3. Kolm vägevat naist (ja siis veel mõned)

7/1/2015

1 Comment

 
Seda esseede sarja plaanides koostasin mõttes väikese nimekirja klaverimängijatest, kellest tahaksin kirjutada. Siis märkasin -- õigemini hakkas protestima minu sees pesitsev salajane feminist --, et selles ei ole ühtegi naist. Mitte et ei oleks ühtegi kuulsat naispianisti, kes mulle oleks muljet avaldanud, vaid ma pole varem kunagi mõelnud klaverikunstist soolise võrdõiguslikkuse seisukohalt. Muidugi teadsin Clara Schumannist, keda peeti ajastu suurimaks pianistiks; tema abikaasa Robert Schumann, kuulus helilooja ja samuti märkimisväärne klaverimängija, jäi tema varju ja vähendas oluliselt oma kontsertesinemisi, jättes lava oma naisele. Kuid paraku Clara Schumanni helisalvestusi ei ole.

Või siis Anna Jessipovast (ka Annetta Essipoff või isegi Annette von Essipow), kelle saatus oli mingil määral Clara Schumanni omaga sarnane. Ta oli ajastu ühe parima klaverimängija ja samuti tuntud helilooja Teodor Leszetycki õpilane ja hiljem naine (
Leszetyckil oli neli naist, Jessipova oli number kaks).
Leszetycki oli samuti Euroopa väljapaistvaim klaveripedagoog, tal oli üle tuhande õpilase, nende hulgas ka Ignacy Jan Paderewski, kuid Jessipova oli tema lemmikõpilane ja
Leszetycki enda meelest ka kõige andekam. Jessipovast sai üks Euroopa juhtivaid klaverimängijaid, keda peeti Anton Rubinsteini järel teiseks klaverimängijaks Venemaal. Leszetycki hakkas järjest enam keskenduma pedagoogilisele tööle ning nagu Schumanngi, jättis lava abikaasale. 1906. aastal tegi Essipova Welte-Mignonil mitu salvestust, siin on üks nendest.

Või ka Clara Haskilist, kes oli võib-olla üks parimaid Mozarti, kuid ka Beethoveni ja varaste saksa romantikute esitajaid. Meelsasti kuulan teda, kuid ei oska temast midagi kirjutada, ehkki tema elust ei puudunud dramaatilised sündmused. Ma ei leidnud ühtegi videot tema mängu kohta, kuid siin on üks tema kuulsamaid Mozarti esitusi: klaverikontsert nr 20 (salvestatud 1960).
Või siis legendaane brasiillanna Guiomar Novaes, õrn ja romantiline. Temast räägiti sama, mida Józef Hofmanni kohta: ta moodustab klaveriga orgaanilise terviku ning kontserdi ajal pole kerge aru saada, kus lõpeb inimene ja algab instrument. Kuid nende stiil on vastandlik: Hofmann vallutas publikut oma võimsa ja intellektuaalse mänguga, Novaes aga õrnuse ja sensuaalsusega. Brasiilias oli ta rahvuskangelane, teda peeti Teresa Carreño (kellest meil sarja eelmises postituses oli lühidalt juttu) järglaseks. Siiski on oluline erinevus: Carreñot võrreldi oma ajastu parimate (mees)pianistidega, Novaesi mäng on aga rõhutatult naiselik ja ta näitas klaverikunsti neid külgi, mida meestel on raske saavutada. Mingis mõttes kuulus tema mäng 19. sajandi romantilise pianismi traditsiooni: tema jaoks oli esituse hingestatus tähtsam kui täpsus. Kahjuks läheb salvestustel suur osa tema võlust kaduma ja tema salvestused ei saanud kunagi nii populaarseks kui tema kontsertesitused.

Siin on üks tema suurepäraseid interpretatsioone: Giovanni Sgambati transkriptsioon õndsate hingete tantsust Christoph Willibald Glucki ooperist "Orpheus ja Eurydike" (fragment).

Siiski pean tunnistama, et siingi on minu absoluutne lemmik Sergei Rahmaninovi (restaureeritud) esitus.

Suuri naispianiste oli ja on palju. Valisin välja kolm, lähtudes ennekõike oma noorpõlvemälestustest. Need on Myra Hess, Maria Grinberg ja Maria Judina. Kaht viimast olen palju kuulanud plaatidelt, mis aga puudutab Myra Hessi, siis kuni internetiajastuni oli ta minu jaoks vaid legendaarne nimi, kes assotsieerus rohkem kirjanduse kui muusikaga. Nimelt oli ta seotud väga huvitava, kuid vähetuntud vene(saksa) helilooja Nikolai Medtneriga, kes oli vene sümbolismi olulise ja samas odioosse figuuri
Emilii Medtneri vend. Nii et kõigepealt sain
kirjandusest teada, et Myra Hess on väljapaistev klaverimängija, hiljem kuulsin tema esitusi ja ei pidanud pettuma. Alles seda esseesarja ette valmistades tutvusin Annie Fischeri loominguga, kes
oli võib-olla üldse kõige väljapaistvam naispianist, vähemalt 20. sajandil. Kahjuks on tema kuulsus palju väiksem, kui ta seda väärib.

See oli pikale veninud eessõna. Kuid enne kui hakkan asjaga pihta ja alustan juba vahetu sissejuhatusega, teen veel ühe kõrvalmärkuse. Eelmine postitus
Józef Hofmannist kukkus välja liiga pikk ning seda tehes hangus mu arvuti korduvalt kinni, nii et seekord jaotan essee mitmeks postituseks ning täna piirdungi vaid sissejuhatava looga.

0. Rosina Bessie (Lhévinne): armastus on tugevam kui surm

Rosina
Lhévinne (sünd. Bessie; 1880-1976) oli suurepärane klaverimängija, kuid ta kindlasti ei kuulu suurimate artistide hulka. Põhjus, miks ma temast kirjutan, on teine. Kogu tema elu on eneseohverduse näide kunsti ja oma armastuse nimel. Andekas noor pianist lõpetas 1898. aastal Moskva Konservatooriumi kuldmedaliga, tema õpetaja oli legendaarne Vassili Safonov (muide, üks Leszetycki õpilasi), kelle õpilaste hulgas olid sellised suurkujud nagu Skrjabin, õed Gnessinid (Peterburi muusikakõrgkooli rajajad, praegune Venemaa Gnessinite nimeline Muusikaakadeemia), juba nimetatud Nikolai Medtner ja Jossif Levin. Viimane oli Safonovi kõige edukam õpilane, kes lõpetas konservatooriumi samal aastal Rahmaninovi ja Skrjabiniga. Kõik kolm said kuldmedali, kuid tema edestas oma kuulsaid kaasõpilasi.

Juba õpingute ajal hakkas Rosina Bessie võtma tunde Levinilt, kellesse ta armus esimesest pilgust. Ning peagi selgus, et mees vastas samaga. Nad abiellusid, ehkki sõbrad hoiatasid, et kahe artisti liit ei kesta kaua, ennustati, et maksimaalselt aasta. Ja see abielu ei olnud kerge. Jossif Levin oli populaarne mees. Tal olid pidevad austajannad ning paaril korral isegi romaanid. Nad mõlemad, eriti
aga Rosina elasid neid raskelt üle, kuid ennekõike tänu naise pühendumisele jäi abielu püsima. Ent enamgi veel. "Kuni surm teid lahutab" on traditsiooniline abieluvormel, kuid Rosina jaoks ei lõppenud nende abielu ka mehe surmaga.

Kui nad abiellusid, tundus, et mõlemat ootab ees suurepärane muusikaline karjäär. Nad esinesid nii kontsertidel kui vene intellektuaalse eliidi kodudes ning pärast ühte sellist esinemist, mida kuulasid prof. Tihhomirov, aga ka Tšehhov, Gorki ja veel mitu kuulsat muusikasõpra, tuli Rosina juurde üks noor naine ja teatas, et ta on tema muusikast vaimustatud ning et ta mängib isegi abikaasast paremini. Selle asemel, et olla meelitatud, solvus Rosina Levina hingepõhjani. Ta sai aru, et sellistele inimestelel, kes ei saa muusikast üldse aru, pole mõtet mängida ning vastupidiselt Clara Schumannile ja Anna Jessipovale loobus täielikult sooloesinemistest ja jättis lava oma mehele, keda ta pidas suurimaks klaverikunstnikuks elavate seas.

1907. aastal emigreerusid nad antisemiitlikult Venemaalt (mõlema perekonnad said kannatada pogrommide ajal) Euroopasse, kus Levini mänedžer soovitas tal muuta oma perekonnanimi eksootilisemaks. Uus kirjapilt oli
Lhévinne, kusjuures rõhk on viimasel silbil. Ka eesnimi polnud tal enam Jossif, vaid Josef. Rosinagi võttis sama perekonnanime, mida hääldas mitte vene-, vaid prantsusepäraselt. Soolokontsertidel ta ei esinenud, ent koos oma abikaasaga mängis ansamblis neljal käel ning seda peeti parimaks klaveriduoks Euroopas enne II maailmasõda.
Picture
Nii Josef kui Rosina olid väga tagasihoidlikud inimesed ja kummalegi ei meeldinud staaritsemine. Asi polnud selles, et Josef Lhévinne'il, nagu paljudel teistel kuulsatel artistidel (nt siin juba mainitud Clara Haskilil, aga ka palju kuulsamal Vladimir Horowitzil jt) oli lavahirm, vaid ta tõesti arvas, et on väärikam ja kasulikum oma oskusi ja teadmisi mitte demonstreerida laval, vaid anda edasi oma õpilastele. Rosina ise oli loobunud esinemisest ning ergutas ja inspireeris meest, keda tõepoolest peetakse oma ajastu üheks parimaks pianistiks. Siiski esines ta aina harvemini, pealegi oli I maailmasõja ajal kontserttegevus piiratud. 1923. aastal avaldas ta inglisekeelse õpiku "Basic principles in pianoforte playing" (raamatuna 1924), mis ei ole tänaseni kaotanud oma tähtsuse. Pärast I maailmasõda emigreerusid nad USAsse, kus Josefile pakuti prestiižikas Juilliardi konservatooriumis klaveriosakonna juhatamist. Ning ta õpetas seal kuni oma surmani 1944. aastal. Abikaasast sai tema assistent.

Ehkki surres oli
Josef Lhévinne 69-aastane, oli ta Rosina jaoks, kes oli temast kuus aastat noorem, ikkagi noor ning oma elu lõpuni (aga tema suri 96-aastaselt) rääkis Rosina oma abikaasast kui enneaegselt lahkunust. Nüüd veenis Juilliardi juhtkond teda abikaasa kohale asuma ning Rosina nõustus kõhklustest
hoolimata.

18. sajandil elas Peterburis abielupaar, kolonel Andrei Petrov ja tema noor abikaasa Ksenja. Pärast seda kui mees ootamatult suri, ei leppinud 26-aastane Ksenja tema surmaga, hakkas käima tema riietes, nimetas ennast Andreiks ja teatas, et hoopis Ksenja on surnud. Ta jagas laiali kogu oma varanduse ja temast sai Vene õigeusukiriku pühak, Peterburi Ksenja. Kas tegemist on psüühilise nähtusega või hoopis usu- ja armastusjõuga, ei ole minu otsustada.

PictureRosina Lhevinne ja tema õpilane Van Cliburn

Erinevalt Ksenjast Rosina puhul selliseid küsimusi ei teki. Ehkki ta pühendas kogu oma energia õpetamisele, õpetas ta nii, nagu mr.
Lhévinne oleks õpetanud oma õpilasi. Ta rõhutas pidevalt, et see pole tema, kes õpetab, vaid ta lihtsalt viib ellu oma abikaasa põhimõtteid.

Õpetajana oli ta aga oma mehest märksa edukam. Juba eluajal saavutas ta legendaarse kuulsuse ning temast sai Ameerika muusikaelu kultusfiguur. Mitu väljapaistvat klaverimängijat, aga ka dirigenti olid tema õpilased. Neist kõige kuulsam on Van Cliburn, kes tema pärast tuli Texasest New Yorki, aga ka terve hulk teisigi sugugi mitte väiksemaid muusikuid, nagu nt
James Levine, Metropolitan Opera muusikaline juht (James Levine ei ole Lhévinne'i sugulane, enne seda õppis ta Walter Levini käe all, kes omakorda pole kummagi sugulane).

Van Cliburnist kirjutan eraldi, aga ma ei saa mainimata jätta samuti Rosina
Lhévinne'i õpilast, pianist Daniel Pollackit, kes õppis Van Cliburniga samal ajal ja kellega nad esinesid koos 1958. aastal I Rahvusvahelisel Tšaikovski nimelisel Klaverikonkursil, mille Van
Cliburn triumfaalselt võitis. Pollack sai aga 8. preemia. 1960. aastate algul (pakuksin, et aasta oli 1961) andis Pollack kontserdi Tartu Ülikooli aulas ja ma pean tunnistama, et
see on siiamaani minu suurim klaverikontserdielamus. Asi polnud üksnes tema kaunis helis ja võimsas tehnikas, vaid mulle tundus, et kogu aula õhk on elektrit täis, ning sellist tunnet pole mul enam kunagi olnud, ehkki olen olnud Svjatoslav Richteri, Emil Gilelsi, Paul Badura-Skoda ja terve rea teiste palju kuulsamate muusikute kontsertidel.

Nimetatutest jättis suurima mulje mulle Richter, kuid kaugeltki mitte sama, mis Pollack. Tõsi küll, Richterit kuulasin ma Leningradis, suures saalis ja kusagilt kahekümnendast reast või veel kaugemalt, aga Pollackit teisest reast, kusjuures pärast vaheaega vahetasin kohta, et saaksin näha ka tema käsi. Siin on näide Pollacki mängust.

Rosina Lhévinne'i õpilased hindasid teda mitte üksnes pedagoogina ja suurepärase inimesena, vaid ka erakordselt võimeka pianistina, ning palusid korduvalt tal naasta kontserdilavale. Aastaid puikles ta vastu, kuid alles seitsmekümnendates eluaastates laskis end pehmeks rääkida. Maailma klaverikunsti ajalugu teab paljusid imelapsi, kes väga varases eas esinesid suurtes kontserdisaalides, mõnikord koguni orkestriga. Rosina Lhévinne aga debüteeris 75-aastaselt, mis on võib-olla pretsendenditu juhus klassikalise muusika ajaloos. Alguses mängis ta Juilliardi orkestriga ja põhiliselt selle õppeasutuse publikule, nii et tegemist oli mingil määral kompromissiga intiimse ja avaliku mängu vahel. Kuid oma tõelise triumfini interpreedina jõudis ta 82-aastaselt, esinedes New Yorgi Filharmoonia orkestriga Leonard Bernsteini dirigeerimisel. Ning programmi esimene osa oli Chopini esimene klaverikontsert, seesama teos, millega ta 18-aastaselt Moskva Konservatooriumis võitis kuldmedali.

Mul ei õnnestunud praegu leida ei video- ega audiofaili sellest kontserdis; väikest katkendit saab näha dokumentaalfilmis "The Legacy of Rosina Lhévinne" (vt allpool, film on ingliskeelne, hoolimata vene postituse venekeelsest pealkirjast). Olen kunagi seda internetis saanud kuulata, aga nüüd on see fail vist eemaldatud. Siin on veidi varem tehtud kontsertsalvestus selle teose kolmandast osast (Rosina Lhévinne on siin alles 80-aastane). Parema helikvaliteediga tervikteose salvestus on siin.
Veel on tema salvestatud ja internetis saadaval Mozarti 21. klaverikontsert (K 467), igati soovitan. Rosina mälestuseks tegid tema õpilased suurepärase dokumentaalfilmi, juba nimetatud "The Legacy of Rosina Lhévinne".
Sellest filmis üllatas mind kõige rohkem üks asjaolu. Rosina Lhévinne, kes pidevalt süstis kõikidesse oma õpilastesse energiat ja optimismi, kannatas ise väga raskete depressioonihoogude all. Vahepeal ei saanud ta koguni hingata ning pidi end sundima sisse ja välja hingama. Mis aga stimuleeris ja hoidis teda elus, oli missioonitunne. Ta ise sõnastas selle nii: "Meil muusikutena on eriline vastutus inimlikkuse otsingutel. Sest muusika on ainus universaalne keel. See on keel, mis võib ületada piirid, millega inimesed end üksteisest jätkuvalt eraldavad."

Kuid lõpetada tahan mitte võitlusega ängi vastu, vaid hoopis armastusega, kuna see oli Rosina elus kõige tähtsam. Ta armus oma tulevasesse mehesse siis, kui nad kordamööda teineteisele mängisid Chopini Barkarooli. Sellest sai nende armastuse sümbol. Ta ei esitanud seda kunagi kontsertidel ja mul ei õnnestunud seda leida Josef Lhévinne'i esituses. Siin on see Wilhelm Kempffi väga hingestatud interpretatsioonis, mis samas juhatab sisse minu järgmise teema (ent mitte minu järgmise postituse selles sarjas, mis jätkab võimsate naistega).
1 Comment

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2024
    December 2023
    November 2023
    May 2023
    March 2023
    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman