Venemaal lööb järjest rohkem välja tribalistlik substraat, k.a selle sümbolistlik komponent. Sümbolid pole lihtsalt märgid, neis peitub jõud ning see jõud võib olla kas sõbralik või vaenulik. Vastavalt sellele võivad sümbolid ise olla kas head või halvad, päästvad või hukatuslikud, pühad või roojased.
 
Kuid sümbolid ise vajavad austamist, kaitset ja multiplitseerimist.  Mida rohkem pühi sümboleid, seda turvalisem on. Pühad sümbolid vajavad kaitset, samas kui vaenulikke sümboleid on vaja neutraliseerida ja hävitada.

1. Malendid ja natsid

Suure isamaasõja kultus on saavutanud grotesksed vormid. Pea iga üritus on kohustuslikult dekoreeritud georgi lintidega.  22.06 startis Kaliningradis Venemaa maletšempionaat kõrgeimas liigas. Algas ta aga balletiga melodeklamatsiooni saatel.  Dramaatiline hääl teatab, et must lipp sattus Zeitnoti (ajahätta).

Kõige naljakam, et kõike seda tehakse surmtõsiselt.

2. "Isamaa kaitsjatele kõikidel aegadel"

Juunis püstitati Tjumeni oblasti Sumkino külas mälestusmärk Isamaa kaitsjatele. Mis sellest, et pärast Siberi vallutamist Vene impeeriumi poolt pole seal peetud ühtegi lahingut ühegi välisvaenlasega. Õiged sümbolid peavad olema igal pool.

Tundub, et tegemist on tavalise suurriikliku haltuuraga: kangelaslik ilme, georgi lint ja puha. Selgus aga, et haltuura ei ole päris tavaline. Sõduri portree tõmmati internetist, kuid kiirustades ei pööratud tähelepanu sellisele pisiasjale, et pildil on hoopis Wehrmachti sõdur.

See pilt ilmus 1939. aastal ajalehes "Berliner Tagesblatt" ning pidi illustreerima, kuidas näeb välja ideaalne saksa sõdur ("Der ideale deutsche Soldat"). Pilt sai populaarseks, sellest tehti mitu koopiat ning seda kasutati värbamisplakatitel. Varsti aga selgus, et see ideaalne sakslane nimega Werner Goldberg on Mischling, kelle isa on juut. Plakatid tema piltiga tuli kiires korras hävitada. Nüüd aga raiuti see lausa kivisse. Tyumen Times küsib sel puhul, millist "isamaad" peetakse Sumkino mälestustahvlil silmas.

Kuid ka Sumkinos ei olnud Werner Goldbergil pikka pidu. Kui viga tuli tänu sotsiaalmeediale ilmsiks, parandati see ära. Nüüd näeb mälestusmärk välja nii:

Irvhambad vene sotsiaalmeedias juba küsivad: kas seekord oli mudeliks Tšingis-khaan?

Kuidas ikkagi sai juhtuda, et "kunstnik" tegi nii naljaka vea? Selgus, et tegu on noore naisterahvaga, kes tunnistas:

"Muidugi polnud see tehtud sihilikult, mul oli õudselt kiire aeg. Ma lihtsalt võtsin foto internetist... ma ju ei saa aru, on seal saksa kiiver või mitte... Aga see on minu viga, tunnistan."

Näib, et see tunnistus ei ole siiras: Werneri kiivril on ju selgelt peal Wehrmachti vapp. Ei julge kategooriliselt väita, aga on võimalik, et ta seda vappi ei näinud, kuna see oli fotolt eemaldatud. Nagu nt siin:

Asi on selles, et Venemaal on natsisümbolid keelatud ja piltidel peavad nad olema retušeeritud. Võitlus sümbolitega võib anda paradoksaalseid tulemusi.

1. Varoufakise poolmaraton

Rääkides pühapäevasest referendumist, teatas Kreeka peaminister Tsipras, et küsimus ei ole Euroopasse kuulumises -- Kreeka on Euroopa häll --, Euroopa Liitu kuulumises ega isegi euros. Tegu on demokraatia ja vabaduse peoga. Me laulame, tantsime ja ei allu võlausaldajate väljapressimisele. Ma kuulasin Tsiprase kõnet ja pean tunnistama, et see oli isegi sünkroontõlkes suurepärane kõne. Retoorikaõppejõuna oleksin pannud talle kõrgeima hinde. Võimalik, et kui leian korraliku tõlke, hakkan oma loengutes kasutama demagoogia kõrgeima pilotaaži näitena. Karismaatiline Kreeka rahandusminister Janis Varoufakis kiitis ka referendumi läbiviimist kui demokraatliku protsessi võitu. Elagu demokraatia, ei mingit väljapressijatest terroristide diktaati!

Kuid kohe järgmisel päeval pärast referendumit (st täna) andis Varoufakis oma blogis ootamatult teada erruminekust: "Enam mitte minister!" Selles postituses teatab ta:

"Varsti pärast referendumi tulemuste väljakuulutamist tehti mulle teatavaks mõningate Eurogrupi osaliste ja valitud "partnerite" teatud eelistused, minu ... "puudumise" kohta selle kohtumistelt; idee, mida peaminister hindas endale kokkuleppele jõudmisel potentsiaalselt kasulikuks."

Nagu ütlevad venelased, selge, et midagi pole selge. Esiteks, Varoufakis, kes ei kartnud teha solvavaid märkusi teiste riikide või organisatsioonide ükskõik kui kõrgete ametiisikute kohta, kohkus äkki mõningate asjapulkade teatud vihjetest. Pealegi, nagu selgub, keegi ei ole palunud tal erru minna, vaid vihjati, et tema osalemine läbirääkimistes ei ole soovitav. Kuid seda peent vihjet on korduvalt tehtud ka varem ning viimastel läbirääkimistel esindas Kreekat Efklidis Tsakalotos, kellest saigi juba järgmine rahandusminister.

Mis siis juhtus Janis Varoufakisega, kes kuulutas, et "hakkab uhkusega kandma võlausaldajate jälestust"? Täpselt ei tea, kuid mulle meenub koolilaste anekdoot. Naine viskab kauboi kodunt välja. Läheb nukralt mööda tänavat, suitsiidsed mõtted peas: kõik on läbi. Kuid siis kuuleb ta sisemist häält: "Ei ole läbi: astu sellesse kõrtsi ja pane kogu oma raha pokkeris mängu!" Kauboi teebki seda ja kaotab: nüüd on küll kõik läbi. "Ei ole läbi," ütleb sisemine hääl, "kahma raha, löö laud ümber ja jookse kõrbesse." Kauboi teebki seda, kuid pokkerimängijad saavad ta kõrbes kätte ja ta kuuleb revolvrite vinnastamise heli. No nüüd on kindlasti läbi. "Ei ole," ütleb sisemine hääl, "sülita paksule näkku." Kauboi teeb seda ja kuuleb: "Vaat nüüd on tõesti läbi."

2. Teeks ka

Ei tea, kuidas teistele, aga mulle Kreeka ja kreeklased meeldivad väga. Ilus maa, hea kliima, ajaloomälestised, lahke rahvas. Mulle meeldivad kreeka toidud, kreeka laulud ja kreeka tantsud. Hea meelega manustaksin souvlakit, rüübates peale retsinat ja kõike seda sürtaki saatel. Kahjuks aga ei saa. Asi pole küll nii hull, nagu ütles eesti klassik: posin ennast üles et raha põle, vaid pigem vene klassiku sõnade järgi: kapital ei luba. Kuid sellele võib vaadata ka optimistlikuma pilguga: kui õige võtaks laenu nii nelja-viie aastapalga ulatuses, siis sõidaks kogu oma suure perega Kreekasse ja tühja sellest retsinast, jooks puhast Metaxat.

Aga siis kui tuleb maksmise aeg, korraldaksin oma peres referendumi: kas nuumame pankasid või tšillime edasi? See oleks tõeline demokraatia pidu. Δημοκρατία! No pasaran! Occupy! Это всё наше!

Vahemärkus. Mulle teatati, et see minu mõttesähvatus ei ole sugugi originaalne, vaid pigem Korbi stiilis plagiaat, kuna Facebook kubisevat sellest. Kahjuks mul ei ole Facebooki kontot ja seda kubisemist nautida pole saanud. Aga nagu ütleb idamaine tarkus: kui sa lähed mööda õiget rada, siis tulevad sulle vastu nii inimesed kui kaamelid. Ma loodan, et nendele inimestele, keda ma sellel kannatuste rajal kohtasin, ei pea ma tõestama, et pole kaamel.

Kuid nali naljaks, "Kreekat tegemise" üleskutseid on Eesti meedias murettekitavalt palju. Sellised üleskutsed on jõudnud ka ajakirjandusse, mõnikord otse, mõnikord aga vihjamisi. Nii väljendas ühe kasvava poliitilise jõu esimees nagu muuseas ideed, et Eestil tuleks võtta laenu, et lahendada sotsiaalprobleemid ja tõsta kaitsevõimet. Peab aga kõva laen olema! Isegi uhkem kui Kreekal.

3. Referendumit!

Mul polnud vähimatki kavatsust võtta sõna TTÜ rektori valimise epopöa asjus. Niigi piinlik. Kuid täna tuli üks huvitav mõttesähvatus: "Leidma peaks rektori, kes sobiks nii TTÜ töötajatele, üliõpilastele kui ka Eesti rahvale." Kuna olen ise ka osa rahvast, siis olgu siinkohal ka minu arvamus toodud.

Abstraheerume institutsioonidest ja isikutest. Kujutame ette, et üksteist inimest peavad valima kedagi kusagile. Tingimus on selline, et poolt peab olema vähemalt kaheksa häält ning hääletuse tulemusel kandidaat A saigi kaheksa poolthäält. Asi on aga selles, et eelnevalt leppisid neli hääletajat omavahel kokku, et ükski nendest A poolt ei hääleta ning nelik esitas protesti. Kuidas nüüd talitada? Nelik nõudis salajaste valimiste tulemuse tühistamist, kuna nemad olid vastu. Valimised läbi viinud asjapulk pidas sellist üleskutset solvavaks, kuna kogu protseduur, k.a häälte lugemine oli avalik, ning mingit sohivõimalust häälte lugemisel tema meelest tekkida ei saanud. Väljapääsuna pakkus ta kriminoloogilise ekspertiisi. Kaheksa inimest olid sellega päri, kolm olid vastu ja lõpuks võttis neliku see esindaja, kes algul nõustus, oma nõustumise tagasi. Põhjus on arusaadav. See protseduur on seadusväline, hääletamine on salajane ning kriminoloogiline ekspertiis rikuks nende inimõigusi.

Ma saan aru, et nii mõnigi ei nõustu sellise faktograafiaga. On väidetud, et juba eelnevalt olid mingid reeglid rikutud. Kuid selliste märkuste puhul on tegemist omamoodi Treppenwitz'iga, kuna need süüdistused tulid alles siis, kui selgus, et osa seltskonnast ei ole lõpptulemusega rahul. 

Kas keegi näeb siin alust valimiste tühistamiseks ja puhtalt lehelt alustamiseks?

Kuid nüüd tsiteeritud üleskutse juurde. Ma leian, et see on isegi poolik. Mis tähendab: sobiks nii TTÜ töötajatele, üliõpilastele kui ka Eesti rahvale? Miks Eesti rahvas on jälle viimaseks jäetud? Arvan, et kõigepealt tuleks küsida rahvalt ja siis alles tudengitelt ja personalilt. Nõuan referendumit! Arvestades väärtuslikku kogemust, võiks soovitada selle läbiviimist Kreekas.

Või siis legendaane brasiillanna Guiomar Novaes, õrn ja romantiline. Temast räägiti sama, mida Józef Hofmanni kohta: ta moodustab klaveriga orgaanilise terviku ning kontserdi ajal pole kerge aru saada, kus lõpeb inimene ja algab instrument. Kuid nende stiil on vastandlik: Hofmann vallutas publikut oma võimsa ja intellektuaalse mänguga, Novaes aga õrnuse ja sensuaalsusega. Brasiilias oli ta rahvuskangelane, teda peeti Teresa Carreño (kellest meil sarja eelmises postituses oli lühidalt juttu) järglaseks. Siiski on oluline erinevus: Carreñot võrreldi oma ajastu parimate (mees)pianistidega, Novaesi mäng on aga rõhutatult naiselik ja ta näitas klaverikunsti neid külgi, mida meestel on raske saavutada. Mingis mõttes kuulus tema mäng 19. sajandi romantilise pianismi traditsiooni: tema jaoks oli esituse hingestatus tähtsam kui täpsus. Kahjuks läheb salvestustel suur osa tema võlust kaduma ja tema salvestused ei saanud kunagi nii populaarseks kui tema kontsertesitused.

Siin on üks tema suurepäraseid interpretatsioone: Giovanni Sgambati transkriptsioon õndsate hingete tantsust Christoph Willibald Glucki ooperist "Orpheus ja Eurydike" (fragment).

Rosina Lhévinne'i õpilased hindasid teda mitte üksnes pedagoogina ja suurepärase inimesena, vaid ka erakordselt võimeka pianistina, ning palusid korduvalt tal naasta kontserdilavale. Aastaid puikles ta vastu, kuid alles seitsmekümnendates eluaastates laskis end pehmeks rääkida. Maailma klaverikunsti ajalugu teab paljusid imelapsi, kes väga varases eas esinesid suurtes kontserdisaalides, mõnikord koguni orkestriga. Rosina Lhévinne aga debüteeris 75-aastaselt, mis on võib-olla pretsendenditu juhus klassikalise muusika ajaloos. Alguses mängis ta Juilliardi orkestriga ja põhiliselt selle õppeasutuse publikule, nii et tegemist oli mingil määral kompromissiga intiimse ja avaliku mängu vahel. Kuid oma tõelise triumfini interpreedina jõudis ta 82-aastaselt, esinedes New Yorgi Filharmoonia orkestriga Leonard Bernsteini dirigeerimisel. Ning programmi esimene osa oli Chopini esimene klaverikontsert, seesama teos, millega ta 18-aastaselt Moskva Konservatooriumis võitis kuldmedali.

Mul ei õnnestunud praegu leida ei video- ega audiofaili sellest kontserdis; väikest katkendit saab näha dokumentaalfilmis "The Legacy of Rosina Lhévinne" (vt allpool, film on ingliskeelne, hoolimata vene postituse venekeelsest pealkirjast). Olen kunagi seda internetis saanud kuulata, aga nüüd on see fail vist eemaldatud. Siin on veidi varem tehtud kontsertsalvestus selle teose kolmandast osast (Rosina Lhévinne on siin alles 80-aastane). Parema helikvaliteediga tervikteose salvestus on siin.

Veel on tema salvestatud ja internetis saadaval Mozarti 21. klaverikontsert (K 467), igati soovitan. Rosina mälestuseks tegid tema õpilased suurepärase dokumentaalfilmi, juba nimetatud "The Legacy of Rosina Lhévinne".

Sellest filmis üllatas mind kõige rohkem üks asjaolu. Rosina Lhévinne, kes pidevalt süstis kõikidesse oma õpilastesse energiat ja optimismi, kannatas ise väga raskete depressioonihoogude all. Vahepeal ei saanud ta koguni hingata ning pidi end sundima sisse ja välja hingama. Mis aga stimuleeris ja hoidis teda elus, oli missioonitunne. Ta ise sõnastas selle nii: "Meil muusikutena on eriline vastutus inimlikkuse otsingutel. Sest muusika on ainus universaalne keel. See on keel, mis võib ületada piirid, millega inimesed end üksteisest jätkuvalt eraldavad."

Kuid lõpetada tahan mitte võitlusega ängi vastu, vaid hoopis armastusega, kuna see oli Rosina elus kõige tähtsam. Ta armus oma tulevasesse mehesse siis, kui nad kordamööda teineteisele mängisid Chopini Barkarooli. Sellest sai nende armastuse sümbol. Ta ei esitanud seda kunagi kontsertidel ja mul ei õnnestunud seda leida Josef Lhévinne'i esituses. Siin on see Wilhelm Kempffi väga hingestatud interpretatsioonis, mis samas juhatab sisse minu järgmise teema (ent mitte minu järgmise postituse selles sarjas, mis jätkab võimsate naistega).