MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Kooseluseadus ja homofoobia

11/1/2014

45 Comments

 
Picture
Pean hoiatama: järgnev tekst ei pruugi meeldida mitte kellelegi. Kuid minu eesmärk ei ole kunagi kirjutada meeldivaid tekste. Parafraseerides Sokratest, mind võlub alati episteme ja mitte doxa (Sokrates võttis selle peale mürki).

Ootasin, et kooseluseaduse ümber tekkinud kired veidi vaibuksid, et rahulikult seletada, miks see seadus on halb ja miks ma olen selle vastu. Kuid ootamatul kombel sunnivad värsked arengud meie poliitilises elus mind kirjutama praegu.

Kõige viimane oli Eerik-Niiles Krossi ja Yoko Alenderi IRList väljaastumine ja Reformierakonda üleminek. Nad nimetasid küll kaht lahknevust, lisaks kooseluseadusele ka kodakondsuspoliitikat, kuid erakonna sees tekitasid suuremaid pingeid nimelt nende vaated samasooliste abiellumisele. Veel huvitavamad on seosed Ligi ja Ossinovski skandaaliga. Ligi, kes oli üks sotsidega valitsuskoalitsiooni arhitekte, avastas äkki, et ta ei teagi, kellega sai leivad ühte kappi pandud. Ta arvas, et erakonda juhivad Mikser ja Nestor, selgus aga, et hoopis Allik, Saar ja Ossinovski. What an unpleasant surprise!

Jääbki mulje, et peale mõne vähetähtsa ja halva idee sotsiaalpoliitika valdkonnas ühendab koalitsiooni üksnes seesama kooseluseadus. Karta aga on, et see seadus ei ole kahjulik üksnes neile, kes on partnerid armastuses, vaid ka neile, kes on seda poliitikas.


Kuid aitab päevapoliitikast, asume asja juurde, kusjuures tahan teemat oluliselt kitsendada. Nimelt ei hakka ma siin rääkima sellest, mis on abielu ja millised on selle vormid -- see on väga mahukas ja keeruline teema, mille juurde võib-olla ükskord tulen. Samuti ei hakka ma analüüsima homoseksuaalsust ja selle vorme, mis on samuti mitmetahuline ja mahukas teema, kusjuures väga ideologiseeritud. Keskendun mitte nendele keerulistele teemadele, vaid kahele lihtsale: kooseluseadus ja homofoobia. 
Picture

                            Seadusandlik praak


Kooseluseadus on selgelt kahjulik, kusjuures kahjulik ennekõike nendele, kelle huvides ta väidetavalt töötab. On väidetud, et see kaitseb lapsi ja suhte nõrgemat poolt. See ei vasta tõele. Mingeid kaitsemehhanisme selles seaduses ei ole. Seadusloome seisukohalt on aga tegemist praagiga, vrd nt Põhiseaduse Assamblee liige ja Põhiseaduse projekti peamise autori Jüri Adamsi sõnavõttu (nõustun analüüsi põhiseisukohtadega, jätan tähelepanuta tema ebaõiglased süüdistused IRLi suunas). Sellele on juhtinud tähelepanu ka terve rida juriste, kes toovad välja erinevaid aspekte: seadus ei kaitse lapsi, tänu sellele seadusele võib juhtuda, et nõrgema huvi pooled ei ole üksnes kaitsetud, vaid on eriliselt haavatavad jne. Eraldi tuleks välja tuua, et puht formaalselt ei ole see seadus rakendatav. Tegemist on deklaratiivse tekstiga. Ning see pole juhuslik. Seaduse vastuvõtmisega oli millegipärast nii kiire, et sellest võeti välja kõik menetlusõiguslikud normid, ilma milleta see seadus on sisutühi (samas selle jõustumine on kavandatud alles 1. jaanuarile 2016). Nagu märgib Kaia Iva, tegu ei ole näpukaga, vaid sihiliku taktikaga, mis lubas seaduse läbi suruda lihthääleenamusega, vastasel juhul oleks nõutud koosseisu häälteenamust ehk 51 häält (reaalselt jäi sellest koguni 11 häält puudu). Olen vestelnud ühe reformierakondlasega, selle kooseluseaduse tulise pooldajaga, kes nõustus minu argumentidega, kuid ütles, et selle eesmärk oligi deklaratiivne: oli vaja näidata, et Eesti on edumeelne ja tolerantne riik. Isegi kui nõustuda sellise eesmärgiga, siis ei ole vaja selleks vastu võtta mõttetuid seadusi. Riigikogu võib ühes või teises küsimuses vastu võtta avalduse. Nagu ütles üks minu tuttav, reform tegi jälle rehepappi: näitame maailmale, kui progressiivsed me oleme, aga tegelikult homodele mingeid õigusi ei anna.


Picture
                            Pandora laegas

Probleeme on veelgi. Seadus püüab lahendada põhimõtteliselt eri valdkondadesse kuuluvaid küsimusi. Üks asi on abieluväliste laste õigused, mis tõepoolest vajavad kaitset ja millest see seadus vaatab mööda. Teine asi on mitteformaalsete püsisuhete abieluväline formaliseerimine (mis iseenesest tundub päris naljakas, aga siiski on ka selle taga reaalsed probleemid). Kolmas asi on samasoolised paarid ja nende õigused (ka siin on reaalsed probleemid, kuid need ei ühti enamasti vallaslaste omadega). Abieluvälistel suhetel on ka medali teine pool -- need on fiktiivabielud. Perekonnaseaduses on vastav normatiiv fikseeritud. Abielu kohtus kehtetuks tunnistamise aluseid käsitlevas § 9 lõigus 6 sisaldub: ühe või kummagi poole kavatsus ei olnud täita abieluseisundiga kaasnevaid kohustusi, vaid abielu on sõlmitud muude kavatsustega, eeskätt eesmärgiga saada Eesti elamisluba (näilik abielu). Partnerlusseadus sellisel kujul avab aga fiktiivpartnerluse Pandora laeka ja sellega võidelda on märksa raskem kui fiktiivabieludega. Seadus ei sisalda mingeid piiranguid näiteks selles osas, mis eesmärgiga kooselu sõlmitakse. Nt ega selle eesmärk ei ole ometi vaid elamisloa saamine? Seaduses ei sisalda mingeid olulisi kooselukriteeriume. Kooselu võivad registreerida inimesed, kellest vähemalt ühel on legaalne elukoht Eestis. Nii võib avaneda uks illegaalse immigratsiooni legaliseerimiseks. On ka teisi kitsaskohti.


Väide, et see seadus annab reaalselt kellelegi midagi, on vale. Samuti on vale väide, et see ei võta kelleltki midagi ära. Sisuliselt suuresti kopeerides perekonnaseadust tekitab ta tarbetut dubleerimist ja ähmastab perekonna mõistet. Üllatusega lugesin Rait Maruste seisukohta: "Samas ei sisalda Põhiseadus kusagil väidet, et perekond on ainult mehe ja naise vaheline kooslus - küll aga on seda perekonnaseaduse mõttes abielu." Loogika on siin umbes selline, et Põhiseadus küll kaitseb perekonda, aga mis on perekond, me veel ei tea, see selgub alles hiljem vastu võetud seadustes, nagu näiteks see kooseluseadus. See loogika on minu arust mõistusevastane. Konstitutsioonilistes vaidlustes on üks oluline aspekt seadusandja subjektiivne tahe. Et abiellu astuvad mees ja naine, tundus nii enesestmõistetav, et seda ei olnud vaja eraldi fikseerida. Põhiseaduse assamblee liige Ants Erm kirjutab sellest oma läkituses Riigikogule täiesti ühemõtteliselt: "Ei Põhiseaduse koostajatel ega selle poolt hääletajatel ei tulnud mõttesse, et abielu võib tähendada midagi muud, kui suhet mehe ja naise vahel. Sellist arutelu ei ole toimunud." Vrd ka Toomas Kiho artiklit, kus teise nurga alt on näidatud sedasama.

Picture
                            Cui bono?

Kõige ägedamad vastased on korduvalt väitnud, et seadus teenib homoseksuaalide huve. Kas see aga ikka on nii?

Seaduse lobistid väitsid omakorda, et see parandab meie ühiskonna kliimat, suurendades sallivust. Kas see aga ikka on nii?
Ei pea olema sotsioloog, et märgata, kuidas kogu selle protsessi tagajärjel on Eesti ühiskond muutunud märksa sallimatumaks, kusjuures see sallimatus on suunatud nimelt nende vastu, keda seadus väidetavalt kaitseb. Sellist homofoobia purset ei ole Eesti ühiskonnas veel mitte kunagi toimunud. Üleskutseid homodega füüsilisele arveteklaarimisele ei kohta me ainult sotsiaalmeedias. Üks gay tunnistas mulle, et ta on saanud hulganisti ähvardusmeile. Ähvardustest rääkisid ka seaduse propageerijad Peeter Rebane ja Imre Sooäär. Mitu gayd on tunnistanud, et see seadus ja kogu see protsess on LGBT kogukonnale kahjulik. Samas vaid Linnar Priimäelt sain ma loa selles kontekstis tema nime mainida, teised lihtsalt kartsid. Linnar Priimägi prognoosib, et see protsess on pikaajaline ja homofoobia määr Eesti ühiskonnas kasvab veelgi.

Seadus on sooneutraalne. Sellega pretendeerib ta edumeelsusele. Lähtutakse arusaamast, et seadus peab peegeldama elu, aga mitte sisaldama ideaalseid ja eluvõõraid norme. Kuid isegi sellisel lahjal kujul on tegemist ideaalsete ja eluvõõraste normide kodifitseerimiskatsega. Elu on palju rikkalikum ja huvitavam. Juhtub, et leibkondi moodustavad veresugulased. Mõned lapsed kasvavad kommuunides, polügaamia (nii polügüünilises kui polüandrilises variandis) ei ole ka teps mitte eluvõõrad nähtused. On olemas mitmesugused hetero- ja homoseksuaalsed kooslused ning sealgi võib olla lapsi. Nt lesbi- ja geipaaril võivad olla ühised lapsed (ühest sellisest juhtumist rääkis Reimo Mets) ning antud seadus on neile pigem kahjulik, kuna sunnib mitteformaalset, kuid reaalset toimivat "kvartetti" jagunema paarideks: nt kui lesbipaar soovib nüüd, et laps oleks neil ametlikult ühine, siis peab tema geist isa oma õigustest loobuma. Niisiis, kõnealune seadus ei põhine tegeliku Eesti elu probleemide süvaanalüüsil, ta on tehtud linnukese pärast. 

Siiski on ka võitjaid. Esiteks võitsid LGBT aktivistid, kes väljendasid avalikult oma rahulolu. Pealegi nii mõnigi neist elab hoopis välismaal, nii et kas või deklaratiivne võit on neile tähtsam kui tavaliste inimeste mured. Teiseks võitsid homovastased, kes seaduse kampaania käigus said endale teha kõva PR-i. Tagajärgi on veelgi. Mõned tunduvad isegi paradoksaalsed. Näiteks kasvas ühiskonna sidusus. On ammu teada, et ükski asi ei ühenda paremini kui ühine vaenlane.

Foobiad esinevad harva isoleeritult ning on teada, et homofoobia on tugevas korrelatsioonis ksenofoobiaga. Nii mõnigi kord esinevad nad lahutamatu kompleksina: homoseksuaalsus on võõras komme, mille võõrad meile on toonud. Nii ka meil. Asi on aga selles, et kui eestlastest on kooseluseaduse vastu kuni kaks kolmandikku (vanusegruppides on erinevusi), siis siinsete venekeelsete elanike puhul ületab vastav arv 90%. Tunnen isiklikult üht inimest, kes pidevalt kirus tiblasid ja sibulaid, kuid nüüd hakkas venelastesse paremini suhtuma ("vähemalt üks asi on neil õige"). 

On veelgi huvitavamaid hoiakuid. Inimene, kes võib pidevalt sõimata "kaltsupäid", leiab jällegi, et vähemalt üks asi on neil õige: homodele määratakse surmanuhtlus. Sellistele tegelastele tuletaks meelde veel üht kindlasti rõõmustavat fakti, et näiteks Iraanis mitte üksnes gayd puuakse üles, vaid ka abielurikkujad loobitakse kividega surnuks. Jne.



                            Homofoobia

Niisiis olen täiesti üheselt selle seaduse vastane. See aga ei tähenda, nagu ma ei näeks antud valdkonnas reaalseid ja lahendamist nõudvaid probleeme. Probleeme on palju ja neid tuleb lahendada ükshaaval, mitte kampaania korras, vaid rahulikult ja asjalikult.

Paraku on läinud nii, et ka osa selle seaduse vastastest asendas ratsionaalse argumentatsiooni vihase lahmimisega. Üldse peab mainima, et suur osa poleemikast oli nii intellektuaalselt kui moraalselt nigelal tasemel. Positiivse erandiga tooksin välja Kolmeraudse saate, kus väitlejateks olid Varro Vooglaid ja Tarmo Jüristo, mõlemad esinesid rahulikult ja intelligentselt. Üldises debatis andis vastaste poolel tooni varjatud homofoobia.

PictureOht traditsioonilisele abielule?!
Homofoobia on häbiväärne. Olen resoluutne Eestis vohava homofoobia vastane ja seda nimelt konservatiivse mõtlejana: teiste (täiskasvanud) inimeste intiimelu ei ole minu ega kellegi teise asi. Ühiskondlik ja eriti riiklik regulatsioon on siin kurjast. Kahjuks lähtuvad nii homofoobid kui LGBT aktivistid ühest ja samast (minu veendumuste järgi valest) paradigmast, et riik peab siin kehtestama kindlad normatiivsed aktid. Kuid see on juba pikem ja keerulisem jutt.

Lõpetuseks siiski paar sõna abielust. Kooseluseaduse vastased on korduvalt väitnud, et eestlastele on abielu püha ning see seadus rüvetab pühadust. Eelpool sai mainitud, et selles on teatud tõetera sees, ega ta abieluinstitutsioonile head ei tee. Siiski, kui me räägime selle kahjulikkusest, peame mõõtma ka kahju suurust ning minu hinnangu järgi on tegu homöopaatilise doosiga. 'Abielu on püha' tähendab, et ennekõike sinu abielu on püha. Sa oled truu oma abikaasale, sa hoiad abielu pühadust kogu elu (st ei lahuta ega abiellu teistkordselt), sa armastad oma abikaasat, teie abielust sündinud lapsi
ja lapselapsi. Ja siis pole sul karta, et kusagilt kargab välja mingi homo, kes pedereerib ära teie abielu.





45 Comments

Patriootide mängud

10/24/2014

5 Comments

 
Picture
Meie veeklaasis läks tormiseks. Kired möllavad. Üks minister (Jürgen Ligi) sõimas teist ministrit (Jevgeni Ossinovskit) sotsiaalmeedias sisserändaja pojaks ja roosa erakonna liikmeks, solvates ministrit ennast, kõiki sisserändaja poegi (ja muidugi tütreid ka) ning üht valitsuserakonda. Ajakirjandus ka ei maga. Sellisel pidulikul puhul küsitleti läbi kõik poliitikud ja rallisõitjad, et kas on ikka vastik. Veelgi enam, otsiti välja ka see, kuidas ohver Ossinovski ise sõimab todasama Ligi. Nagu märgiti sel puhul FIFA protokollides, 1:1.

Veidi juhtunust. Nagu on meil kombeks, tegeletakse sõnadega, mitte nende sõnade taga olevate mõtetega. Sõnad on tõepoolest vastikud ja kahjulikud. Just selliseid avaldusi ootavadki meie poliitikutelt me vaenlased, just sellised sõnad kurvastavad meie sõpru. Aeg-ajalt sõnastatud ambitsioon kuuluda Põhja-Euroopa kultuuriruumi sai järjekordse tagasilöögi -- Ida-Euroopa mis Ida-Euroopa, kusagil Tšehhi ja Venemaa vahel (siiski viimasest palju läänelikum).


Picture
Aga kas need sõnad on tõesti nii solvavad? Sisserännanu pojana ei tunne mina ennast küll puudutatuna, kui mingit närvi see minus riivab, siis seda nimelt Eesti avaliku elu tegelasena. Minu sisserännanud isa tundis pidevat respekti ja tänulikkust Eestimaa ja eesti rahva ees. Seda õpetas ta nii mulle kui mu vendadele. Enne surma taotles ta Eesti kodakondsust ja sai selle. Mul, aga ma arvan, et ka Jevgeni Ossinovskil, kes on minu meelest eeskujulikult eestimeelne poliitik, on isa biograafia hästi meeles ja me arvestame sellega väga. Kui aga keegi, kes ilmselt kannatab koprolaalia sündroomi all, hakkab minu päritolu mulle nina ette hõõruma, on see tema isiklik probleem ja suhtungi temasse kui erivajadustega inimesesse.

Sotside roosaks nimetamine on aga lubamatu lahjendamine, ei tea, kas solvav. Erakonna ametlik värv on teadagi punane. Roosa erakond on meil pigem Reformierakond: liberaalse turumajanduse ja madalate maksude retoorika varjus peitub sotsialistlik maksupoliitika ning Eesti maksumäärad on Euroopas ühed kõrgemad, aga rahandus on meil juba aastaid nimelt Jürgen Ligi käe all. Veelgi enam, opositsioonis olles kritiseeris sots Ossinovski valitsuse maksupoliitikat parempoolsetest seisukohtadest lähtudes.



Picture
Kui nüüd aga püüda süveneda lahkarvamuste sisusse, siis peab tõdema, et probleem on reaalne ja omajagu õigust on mõlemal asjaosalisel. Küsimus on nimelt selles, kas meie praegustes hädades on süüdi neetud nõukogude minevik või peavad vastutama postsovetlikud valitsused (Ossinovski avalduse alatoonis langeb see vastutus ennekõike Reformierakonnale, mis on olnud alates 1995. aastast enamikus valitsustes, kusjuures sellel millenniumil suurema osa ajast peaministrierakond). Kui arvestada, et enne okupatsiooni oli Eesti oma majanduslikult tasemelt Soomega vähemalt võrdne, aga terve rea parameetrite järgi isegi ees, oleks väga silmakirjalik -- ükskõik kas sisserännanu või autoktooni poja poolt -- seda arvesse mitte võtta. Kuid samamoodi süüdimatu oleks klammerduda minevikku. Minevikku me muuta ei saa. Küll aga on meie teha tulevik.

Tagasi Ligi case'i juurde. Paljud nõuavad tema tagasiastumist, minultki on mitu korda selle kohta arvamust küsitud. Aga mul selle kohta arvamust pole, veelgi enam, ma arvan, et ma pole selles asjas arvaja. Kui sotsidele sülitati näkku ja nad hõõrusid selle laiali, andes asja otsustamise üle peaministrile (vähemalt väljendas seda ühemõtteliselt Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Karel Rüütli), siis ei näe ma põhjust, miks teised peaksid sebima. Keskerakond muidugi. Neil on pakiline vajadus näidata, et teised ka. On loodetud, et opositsioonierakonnad võivad sellest kõigest midagi võita. Ma arvan, et sellest häbiväärsest loost ei ole kellelgi võimalik midagi võita.

5 Comments

Nädala näod 3: friigid ja tegijad

8/17/2014

2 Comments

 
Picture
1. Mickey Rourke -- kunagi hea näitleja -- ostis 11. augustil Moskvas solidaarsusvisiidil olles Putini pildiga T-särgi, väljendamaks oma vaimustust Venemaa liidri suhtes. "Mulle meeldib see kutt," olevat ta reporteritele teatanud ning lisas, et hakkab seda särki kandma igal pool, eriti USAs. Millest aga ajakirjandus vaikib, on see, kas ta sai selle osta väljaspool järjekorda või seisis mitmetunnises sabas nagu vene tavakodanik.

Picture
2. Vladimir Žirinovski näitab järjekordselt oma head vormi bullshitiajamise kategoorias. Sellel nädalal võib ta oma kontole lisada kaks saavutust. Esiteks teatas ta, et Kolmas maailmasõda on kohe-kohe hakkamas ning Putin on juba vastava otsuse teinud. Selle sõja avaakordina lubas ta maa pealt pühkida Poola ja Balti riigid. Poolakad olid sellest millegipärast häiritud.
        Teiseks pakkus ta Putinile välja, et too võiks võtta endale Venemaa ülemvalitseja tiitli. Mis selle tiitli täpne nimetus on, võiks järeldada kaasettepanekust taastada hümnina "Bozhe, tsarja hrani". Siiski jääb minu lemmikuks tema 90ndate algul tehtud ettepanek viia Balti riikide piiridele radioaktiivsed jäätmed ja paigutada võimsad ventilaatorid, mis puhuksid tuult lääne suunas. Arvestades, et materjale tuleks vedada üle terve Venemaa,et valitsev tuulesuund on nimelt läänest itta ja Vene tehnika kindlusega on, nagu on, võib juhtuda, et juhtub nagu alati...

3. Rasmus Mägi. Möödunud nädal pakkus ka mitu positiivset elamust. Oleme nii harjunud Gerd Kanteri medalitega, et oleksin lausa imestunud, kui ta poleks veel ühte oma kollektsioonile lisanud. Ma poleks aga iial arvanud, et Eesti atleet saab medali jooksualal staadionil. Mäletame küll Pavel Loskutovi hõbemedalit maratonis ja see oli ka kõva pauk.
        400 meetri tõkkejooks on üks keerukamaid alasid, selles on kõike, mida me kergejõustikus hindame: kiirust, jõudu, kiirusvastupidavust, tehnikat ja taktikat. Rasmus Mägi jooksus on see kõik olemas. Ma lisaksin veel ühe komponendi, mis mulle kui diivanisportlasele pole sugugi tähtsusetu: elegantsus. Tema jooksus on stiili ja ta meenutab mulle natuke Sebastian Coed. Rasmus on veel noor mees ja ma loodan, et tema parimad aastad ja saavutused on veel ees.
Picture
4. Andrei Makarevitš on üks staažikamaid ja populaarsemaid rockmuusikuid Venemaal, Mašina Vremeni liider, laulude autor ja frontman. Nõukaajal enamasti põlu all, 90ndatel saabus aga talle ka ametlik tunnustus, tiitlid-medalid-pudipadi. 1999 toetas ta oma kontsertide ja sõnavõttudega Medvededi presidendikampaaniat. Ka hiljem oli ta seotud nii Jedinaja Rossijaga kui ka võimudega, nt oli Presidendi Kultuuri- ja Kunstinõukogu liige. Tema sõbrad ja austajad olid isegi mures ning veel selle aasta alguse BBC usutluses ütles Boriss Grebentšikov, et Andrei tuleb päästa. Kuid Andrei "päästis" mitte sõber Boriss, vaid Vladimir. Viimane piisk oli Putini vaenutegevus Ukrainas. Makarevitš astus selle vastu välja, piirdumata üksnes sõnaliste deklaratsioonidega, vaid sõites ka Ukrainasse ja andes põgenikelaagris kontserdi. Vene meedia tõstis ootuspäraselt kisa, teatati, et Makarevitš laulab karistussalklastele, mispeale laulja avalikustas nendest "karistussalklastest" järgmise foto:
Picture
Siin aga väike fragment Makarevitši esinemisest Svjatogorskis.
Venemaa on teinud vist kõik, et igaveseks külvata endavastast vaenu ukrainlaste südametesse. Kui siiski ukrainlased suudavad ühel päeval andestada, siis vaid tänu sellistele inimestele nagu Andrei Makarevitš.
2 Comments

Praktiline vulkanoloogia II

7/27/2014

5 Comments

 
PictureVaade Cataniale Etna purske ajal (nationalgeographic.com)
Indrek Hargla ei osta enam venekeelse märgistusega piima. Reporteri küsimusele: "Eesti lapsed õpivad koolis massiliselt vene keelt - milleks?" vastab ta: "Venemaaga ei ole vaja mingisuguseid asju ajada, ei kultuurilisi, ei poliitilisi!" Ehkki küsimus on suunatud, tundub, et populaarse kirjaniku (kes on juristina töötanud ka Välisministeeriumis) vastus on läbimõeldud ja siiras.
        Jüri Estam aga kirjutab: "Meie geopoliitilise vööndi inimesed vajavad, et ameeriklased tunneksid Venemaad paremini. Kust võtta hea esinemisoskusega 21. sajandi Venemaa tundjaid? Kennani, Adenaueri, Kissingeri, Brzezinski ja Albrighti suguseid?"
        Suurepärane! Sulgegem silmad ja kõrvad ja laskem meie eest kuulma, nägema, aru saama ja rääkima ameeriklased! Kevadel kirjutasin: "Eesti-taoline riik ei saa tänu oma geograafilisele positsioonile endale lubada ignorantsust Vene asjades." Eesti on saavutanud maailmas väärika positsiooni küberkaitse küsimustes. Eestil on nii ressursse kui ka pakiline vajadus saavutada analoogiline ekspertiis Venemaa asjus.
        Praegu ma näen kaht vastandlikku, kuid võrdselt murettekitavat tendentsi. Ühelt poolt on tegu Venemaa ja venelaste demoniseerimisega, neile oma vihkamise ja hirmude projitseerimisega. Teiselt poolt aga lapsikute ootuste ja lootustega. Kes näeb seal moraali ja õigluse kantsi, mis vastandab end patusele Ameerikale ja läänele üldse, teiste jaoks aga tundub Venemaa olevat eldoraado, kus saab väikese vaevaga kokku klopsida unelmate varanduse või vähemalt rikastuda transiidist. Mõlemad on naiivsed vaated, mis võivad osutuda ohtlikuks juhul, kui neile järgnevad teod. 
        Analoogiat vulkaaniga võib edasi arendada. Isegi kui jätta välja krüptozooloogiline teooria, mis rõhutab vulkaanide osatähtsust antropogeneesis (Toba vulkaani purse ca 72 000 aastat tagasi), siis on ammu pandud tähele kummalist seost vulkaani ja tsivilisatsiooni vahel. Vulkaanipurse on tappev, kuid millegipärast püüavad tsivilisatsioonikolded grupeeruda vulkaanide lähedusse ning pärast hävingut tekivad samale kohale uued asulad. Agraarne teooria (vulkaanide ümber on viljakas maa) ei suuda seletada, miks jätkub see tendents ka industriaalsel ja postindustriaalsel ajastul. Kui lähtuda toodud metafoorist, siis naabrus Venemaaga pakub nagu vulkaangi mõlemat: surmaohtu ja jõukust (viimase all ei pea ma silmas üksnes materiaalset kasu, vaid ka kultuurilist ja vaimset). Kuid oma partnerit/vaenlast peab tundma.
        Kui keskenduda vaenulikkuse aspektile, siis siin on välja kujunenud kaks põhilist käitumismalli. Esimene: vaenlast me kardame, vihkame, jälestame, mõnitame, jääme talle alla ja siis hädaldame ja mõnitame edasi (nüüd juba vaid hinges). Teine: õpime oma vaenlast tundma, respekteerime teda, võidame ja siis peame temast suuremeelselt lugu. Kui Ukraina välisminister (nüüd juba endine) laulab Putinist rõvedaid kupleesid, siis võib see tunduda naljakas ja tõsta väljakule kogunenud rahvamassi entusiasmi, kuid selline käitumine ei ole omane võitjatele. Vähemalt mitte Euroopas.
        Vastase keele ja kultuuri tundmine on (muuseas ka) relv
info- ja psühholoogilises sõjas. Veerand sajandi jooksul on meil õnnestunud jagada seda relva ohtralt ka neile, kes end avalikult positsioneerivad riigivastastena (nt Dmitri Klenski või Yana Toom valdavad eesti keelt paremini kui siinkirjutaja). Üleskutsed keeleliseks desarmeerimiseks tunduvalt mulle leebelt öeldes ajakohatud.

5 Comments

Lihtsalt bandiidid -- terroristi nimi tuleb alles välja teenida

7/25/2014

3 Comments

 
MH17 rususid uuriva üksuse juht, Hollandi politseiülem Jan Tuinder ütles tööd segavate isikute kohta: "Teie võite neid nimetada terroristideks, meie nimetame neid süüdlasteks." Sellega võttis ta neilt igasuguse romantilise aura: tegemist on tavaliste kurjategijatega, keda ootab ees süüdimõistmine. On palju tõendeid selle kohta, et relvastatud kurjategijad mitte üksnes takistavad juurdluse läbiviimist ja rikuvad kuriteopaika, vaid ka varastavad asju: krediitkaarte, mobiiltelefone, kõike, mis tundub väärtuslik. Jätavad neid asju endale, võivad maha müüa, kingivad kallimatele. Sotsiaalmeedias on elevust tekitanud ühe lihtsakoelise tütarlapse uhkustamine.
Picture
Allikas: http://avmalgin.livejournal.com/4742392.html
           "Tušš Amsterdamist, õigemini põllult, no te saite aru."
            Loomulikult ei maksa inimesi sildistada nende elukoha järgi. Vrd Eesti Ekspressi materjale kohalike elanike vastupidise käitumise kohta.
3 Comments

Vaenu õhutamisest

6/22/2014

0 Comments

 
On diskuteeritud selle üle, kas Eesti peaks tõkestama mõned meile vaenulikud võõrriigi telekanalid. Või siis looma meie vene keelt kõneleva elanikkonna jaoks alternatiivse telekanali. Esimene on selgelt mõttetu ja vastuolus Eesti ühiskonna aluspõhimõtetega, teine aga jätab kuidagi kahemõttelise mulje. Millegipärast kerkivad need teemad esile kriiside ajal, samas kui on selge, et ükski kanal ei saa kriisi lahendada, tegemist võiks olla parimal juhul profülaktilise vahendiga. Karta on, et tegeletakse hoopis eneserahustusega ja kui pinge langeb, siis katkeb ka huvi vene kanali loomise vastu.
        Millega aga võiks Eesti ajakirjandus tegeleda juba praegu, on vaenu õhutamise vähendamine kohalikus venekeelses meedias. Ja ma pean siin silmas ennekõike venekeelset Delfit. Ma saan aru, et tegemist on eraõigusliku omandiga, mille eesmärk on kasumi teenimine. Eestit halvustavad või otseselt vaenulikud materjalid müüvad hästi ning on isegi võimalik, et tegemist ei ole eestivaenulike ajakirjanikega, vaid inimestega, kes kainelt (küüniliselt) jahivad klikke.
        Pealegi
on pahatihti tegemist madala kvaliteediga ja professionaalselt ebaeetilise käitumisega. Tähelepanuväärne on mitte üksnes see, milliseid materjale esitatakse, vaid ka see, mis jäetakse esitamata. Päris kvaliteetseid kirjutisi, mida võib leida nii eestikeelses kui ka teiste riikide meedias, venekeelne Delfi millegipärast väldib (meediaekspertidele võiks pakkuda sellise teema nagu maailmapilt eesti- ja venekeelses Delfis). Eriti drastiline on aga see, et asi ei puuduta üksnes kommentaare ja analüütilisi materjale, vaid ka uudiseid. Tundub, et venekeelne Delfi püüab kaitsta oma lugejaid nende uudiste eest, mis käsitlevad objektiivselt olukorda Ukrainas, aga ka Venemaal. Ka uudised Eesti poliitika kohta on lünklikud ja tendentslikud, tihti juba suunavalt pealkirjastatud. Ma saan aru "Stolitsast". See on kallutatud väljaanne ja väljendab Keskerakonna vaateid (miks seda tehakse maksumaksja raha eest, on teine küsimus). Kuid Delfi ei ole vist Jedinaja Rossija väljaanne?
        Olen sõna- ja infovabaduse eestvõitleja ning seda mitte üksnes sõnades. Oma blogisse panin copylefti märgi, mis tähendab, et minu materjale võib vabalt ja ilma minult luba küsimata kasutada. Piirangud pole siin juriidilised, vaid kõlbelised. Ning ma võin tõdeda, et eestikeelsed väljaanded on järginud selles mõttes hea ajakirjandusliku tava põhimõtteid. Seda ei saa aga öelda vene Delfi kohta, kus nii mõnigi kord on minu artikleid avaldatud halvas, ebaintelligentses ja kallutatud tõlkes, millele on toimetus lisanud omapoolseid tendentslikke kommentaare, minult luba küsimata ja jätmata mulle ka võimaluse need kommentaarid vaidlustada.
        Hoopis kummaline lugu aga juhtus mõni päev tagasi, kui Delfi avaldas lühendatud tõlke minu Ekspressis ilmunud arvamusloost "Oma tankide tule all". Arvamuslugusid Eesti Ekspressile kirjutan silmas pidades eesti lugejat. Vene lugejal on veidi teistsugune taustsüsteem ja need asjad, mis eestlastele tunduvad enesestmõistetavad, oleks vajanud lahtikirjutamist. Delfis aga on tõlge hoopis lühendatud, kusjuures nõnda, et kogu lugu muutub mõttetuks. Mitmed kommentaatorid (ka sugugi mitte sõbralikud) juhivad sellele ka tähelepanu: tekst on absurdne, pealkirjas on juttu tankide tulest, kuid artiklis pole sellest sõnagi. Ma võin vastutada selle eest, mida ma olen ise kirjutanud, kuid mul on raske vastutada selle eest, kui keegi tõlkija ilma minu loata viskab tekstist välja võtmetähendusega lõigu.
        Asjal on minu jaoks ka juriidiline aspekt. Nimelt on mul leping Eesti Ekspressiga, mitte vene Delfiga. Ja need minu tekstid on juba autoriõigusega kaitstud ning kokkuleppe kohaselt Ekspressiga ei avalda ma neid tekste oma blogis. Nüüd aga on minu jaoks kujunenud kummaline ja ebameeldiv olukord. Need lugejad, kelle jaoks ma oma lugusid kirjutan, peavad nende eest maksma, samas kui lugejad, keda ma üldse silmas ei pea, saavad neid nautida ja jälestada täiesti tasuta. Kuna minuga ei ole Delfi selle artikli avaldamist kuidagi kooskõlastanud, siis kaldun sellist tegevust käsitlema piraatlusena.
Picture
Ei mingeid tanke! Puha mõõgad ja kahurid...
0 Comments

Erakondade nuumamisest

5/22/2014

0 Comments

 
Kirjutasin alla VIKi initsieeritud petitsioonile, mille pealkiri oli midagi sellist nagu erakondade nuumamise vastu riigieelarvest. Sellised populistlikud sõnastused käivad mulle aktiivselt närvidele ja esimene reaktsioon oli, et sõbrad, ilma minuta. Kuid olles kantseliidist läbi närinud, otsustasin, et siiski toetan. Asi on selles, et erakondade rahastamine ei ole korras ning olen sellele tähelepanu juhtinud tükk maad enne VIKi sündi, kui praegustel VIKi liidritel ei näinud veel süsteemile mingeid vastuväiteid olevat. Nüüd aga tunnevad nad omal nahal, et asjad on halvasti. Põhiline on see, et petitsioonis seistakse õigustatult selle eest, et erakondade rahastamises ei arvestataks üksnes Riigikogu valimiste tulemusi, vaid ka kohalike valimiste tulemusi. Ja see oleks õiglane.
Picture
Näärivanad nõuavad jõuluvanade nuumamise lõpetamist.
0 Comments

Vampiiripäevikud: võitlus Ida-Ukraina pärast 

5/1/2014

5 Comments

 
Kirjutasin, et Putin valetab alati oma poliitiliste plaanide kohta. See ei tähenda aga,  et ta valetab ainult plaanide kohta ja ei valeta teistel teemadel. Putin valetab pidevalt, nahaalselt, võidukalt, tundes, et on üle nendest, kellele ta valetab. Nagu ütles filosoof Aleksandr Morozov: "Kreml kasutab diversantide taktikat, "rohelisi mehikesi", valetab pidevalt, aga kui teine pool imestab, kuidas saab nii valetada, ta naerab. Võib, me oleme ju luurajad." Nädalaid rääkis Putin sellest, et Vene vägesid Krimmis pole, tegemist on ülestõusnud rahvaga jne. Kuid 17. aprillil (st kuu aja pärast "referendumi" läbiviimist) teatas ta, et  väed viidi sisse nimelt referendumi rahuliku läbiviimise jaoks. Seega möödaminnes rebib ta Krimmi referendumi legitiimsuselt viigilehe: kui võõrriigi väed on spetsiaalselt referendumi korraldamiseks sisse viidud, kusjuures referendumi küsimus seisnebki selles, kas antud territoorium inkorporeerida sellesama võõrriigi koosseisu, siis sellist "referendumit" ei saa mitte ühegi rahvusvahelise õiguse standardi järgi pidada legitiimseks.
        Nädalaid on nii Putin kui ka välisminister Lavrov esitanud aariat, et Ida-Ukrainas ei ole Venemaa vägesid ega isegi instruktoreid. Tegemist olevat meeleheiteni viidud rahvaga.
        Selleks, et vale mõjuks, ei piisa üksnes selle pidevast korrutamisest. On vaja summutada ja diskrediteerida alternatiivseid infokanaleid. Ja seda Kremli režiim edukalt teostabki nii oma riigis kui ka hõivatud Ukraina linnades. Esimene asi, mida tehakse, on telemastide vallutamine, Ukraina kanalite mahavõtmine ning Vene propagandakanalite massiline sissetoomine. Ja see mõjub. Paljud Ida-Ukraina elanikud usuvad, et Kiievis on USA väed, et seal on kehtestatud fašistlik režiim, toimub katkematu pederastia ja kõikide traditsiooniliste väärtuste rüvetamine jne. Ja see pole naljakas. Küll aga võib see naljakas paista väljaspoolt. Nagu näiteks siin:
Picture
"Meeleheitel Ukraina elanikud"
(Tahan juhtida tähelepanu ka kutsule, temast oli kord meil juba juttu; Putin kui libakoer on päris põnev teema, kuid jäägem praegu siiski vampiiride juurde.)
        Kuid üks asi on naljapilt, hoopis teine aga kindlakstehtud tõsiasjad. Slovjanskis pantvangi võetud OSCE vaatlejad on Kremli propaganda järgi ülestõusnud rahva käes. Ukraina võimud on hõivanud väidetavate ülestõusnute omavahelise kommunikatsiooni, millest selgus, et operatsiooni juhib mees, kelle kutsung on Strelok. On ka kinni peetud sidemees GRUst (Venemaa sõjaväeluure peavalitsusest), kes viis Strelokile raha ja erinevaid militaarvarustust ning kes tunnistas, et selle hüüdnime taga on GRU polkovnik Igor Strelkov. Alljärgnevas intervjuus "Komsomolskaja Pravdale" esineb Strelok oma "õige" nime all ning väidab, et ta on Slovjanski enesekaitsejõudude ülem.
Ukraina julgeolekuteenistus aga tegi kindlaks, et Strelkovi tegelik nimi on Igor Girkin, kes on tõepoolest GRU polkovnik, kes enne Slovjanskit tegutses Krimmis ja Ida-Ukraina erinevates kohtades ning keda süüdistatakse mitme inimese mõrvas. Strelkovi identifitseerimine Girkinina ei tekita kahtlusi, küll aga on teatud kõhklusi selles osas, kas ta on reaalne keskvalitsuse vastaste jõudude juht isegi Slovjanskis. Ta räägib liiga ilusasti. Girkinile on vene internetis Strelkovi nime all loodud päris võimas identiteet. Ta olevat ultranatsionalist, isegi Putini mõõdukas kriitik, Afganistani ja Tšetšeenia sõja veteran. Mis on aga jäänud märkimata, on tema huvi näitlemise vastu.
        Ajakirjanik Julija Latõnina märgib teraselt, et "ülestõusnute" seas on väga selgelt tunda, kes mida tohib rääkida. On olemas suur hulk entusiastlikke vanainimesi, ennekõike naisi, hüüdnimega kootud (vjazannõje), kes kutsutakse kohale alati, kui kusagile tulevad ajakirjanikud, ning räägivad kõva häälega neile südantlõhestavaid lugusid sellest, kuidas neid diskrimineeritakse, kuidas Kiievis on NATO väed, fašistid, pederastid, Pussy Riot ja kogu komplekt. Neile sekundeerivad eriti entusiastlikud noored (ennekõike noormehed). Latõnina kirjutab, et need on kindlasti siirad inimesed, ehkki ajupestud. Kuid nende taga on alati vaikivad ja korrektsed mehed, keda ajakirjanikel ei õnnestu kõnetada. Kui aga ajakirjanik on liiga pealetükkiv, ütlevad nad, et kogu vajalik inf on vene meedias olemas. Või siis kutsutakse kohale pressiesindaja, kes helistab kusagile ja täpsustab. See kõik on puhas fake, ütleb Latõnina. Meeleheiteni viidud inimesed nii ei käitu. Meeleheiteni viidud inimesed otsivad võimalusi oma murest rääkida ja ei ütle mitte kunagi, et loe sellest ajalehest. Ida-Ukrainas on selgelt näha, kes on tõsiusklikud venemeelsed elanikud, kes neid manipuleerivad ja kontrollivad (neile ei ole antud sõnaõigust) ning kes omakorda juhib neid kontrollijaid. Seepärast ma arvangi, et Strelkov/Girkin ei ole tegelik juht, vaid üksnes eestkõneleja. Igal juhul ei ole vähimatki kahtlust, et pantvangide võtmise taga on GRU ning Lavrov ja Putin valetavad järjekordselt jõhkralt, kui teatavad, et neil ei ole mingit võimalust selle draama lahenemises kaasa rääkida.
        Kahjuks on nii mõnigi ajakirjanik läinud õnge ning esitab kootute ütlusi vox populi pähe.
        Oma Eesti Ekspressi kolumnis tsiteerisin ma naljaga pooleks loogik Raymond Smullyani, kes oma raamatutes lõi maailma, kus vampiirid alati valetavad. Ma ei teadnud veel, et Putin kui vampiir on vene sotsiaalmeedias üldse populaarne teema, kuid mitte seoses valetamisega, vaid vereimemisega.
Picture
5 Comments

Korruptsioon kui julgeolekurisk 2

4/27/2014

2 Comments

 
Eile kutsuti mind esinema IRL Noorte Kevadakadeemiasse etteantud teemal "Korruptsioon kui julgeolekurisk". Püüdsin seda avada laias ajaloolises ja kultuurilises kontekstis ning peatusin kõigepealt küsimusel, miks korruptsioon on alati olemas.
        Alustuseks küsisin, kas korruptsioon on hea või halb, ning entusiastlikud noored vastasid ühehäälselt ja ootuspäraselt, et halb. Siis aga küsisin: kas kingitused on head? Ja peaaegu sama üksmeelne vastus oli, et on küll head. Vist vaid mõned üksikud märkasid, et tegemist on konksuga küsimusega, midagi on siin viltu.
        Nn traditsioonilises ühiskonnas on sotsiaalne võrgustik rajatud mitte ost-müügile, vaid kingitustele ning kingitus ja osutatav teenus peavad olema tasakaalus. Seda nimetatakse potlatch põhimõtteks (sõna tuleb Põhja-Ameerika põliselanikelt, kuid antropoloogid kasutavad seda ka teiste traditsiooniliste ühiskondade kirjeldamisel). Näiteks mina kingin kohtunikule toidumoona ja väärtesemeid, tema aga kingib mulle õiglase otsuse (sellises ühiskonnas ei eristata veel õiglust ja kasu, see, mis on mulle kasulik, ongi õiglane). Riikluse tekkimisel satuvad traditsioonilised tavad vastuollu kodifitseeritud normidega, st seadustega. Näiteks Roomas oli seadusega keelatud nepotism (eesti keelde tõlgitakse tavaliselt ebatäpselt kui onupojapoliitika). Kuid see tava oli niivõrd juurdunud, et oli tähtsam kui seadus.
        Peatusin mitmel ajaloolisel episoodil, millest ma siinkohal tahan rääkida vaid ühest. Asi on selles, et kui ma esimest korda antud teemal kirjutasin, tekitas see mõnes lugejas pahameelt ning üks pooltuttav tuli mulle tänaval rääkima, et on täielik jama, et Kutuzov maksis altkäemaksu türklastele ja et Peeter I antud altkäemaks päästis lahinguväljal kaotatud sõja. Tema sõnul olid Kutuzov ja Peeter I nii väljapaistvad väejuhid, et ei vajanud mingeid altkäemakse. Kratsisin kukalt: tegemist on ikkagi kõrgharidusega inimesega, kuid pärast mõistsin, et ta pole vist eriti süüdi, kuna neid asju vene koolis ei õpetata. Kutuzovi kohta uurigu ise välja, kuid Peeter I lugu väärib meie tähelepanu juba seetõttu, et see ühendab Eestit Krimmiga nii ajalooliselt kui ka praeguses olukorras.

                                    *            *            *

Peeter I oli väga halb väejuht. Punkt. Aga kõik tema hiilgavad victoriad? Narva, Riia, Poltaava all?! Asi on selles, et kõik need hiilgavad võidud saavutati veel nigelama väejuhi vastu. Karl XII oli luuser ja poosetaja, kes suutis oma lühikese elu jooksul maha mängida kogu Rootsi kuningriigi hiilguse. Omamoodi pahupidi Gustav Adolf. Kõik, mille viimane kätte võitles, laristas
Karl maha, laostades oma riigi ka finantsiliselt. Tema hullumeelsed avantüürid näitasid küll julgust, kuid vähest sõjakunstioskust. Karli mõttetu surm (kas juhusliku kuuli või lausa oma sõduri käe läbi) mõttetus lahingus on ootuspärane finaal tema säravale, seiklusrikkale, kuid sisutühjale elule. Karl ja Peeter väärisid vastastena teineteist. Esimene läks millegipärast Poltaava alla mütsiga lööma märksa suuremat venelaste väge, teine püüdis sama kangelastegu korda saata türklaste vastu.
PictureBaltacı Mehmed Paşa ja Katariina
Pärast pikka ja kurnavat retke, mille käigus kaotas Peeter ca 30 000 meest, põhiliselt janu ja haiguste pärast, oli ta mitmekordselt suurema türklaste ja krimmitatarlaste väe poolt surutud vastu Pruti jõge ning pääsu polnud. Perspektiiv oli saada kogu armeega orjastatud. Sellega ei võinud Peeter nõustuda ning otsustas kurnatud armeega läbi murda (kurnatud ei olnud üksnes inimesed, vaid ka hobused, kes olid näljast nõrkemas), leppides juba ette sellega, et katse on lootusetu ning kõik saavad surma. Selles olukorras saatis Peeter oma asevälisministri Pjotr Šafirovi läbi rääkima türklaste väejuhi suurvesiiri Baltacı Mehmed Paşaga, andes talle väga laiaulatuslikud volitused, et tingimused võivad olla ükskõik millised peale orjuse [huvitav, et viimast tähistab ta barbarismiga шклавство, mis on ilmselt tulnud tüvest sklav- ning hääldatud skandinaaviapäraselt (s enne k annab š)]. Millega ta oli nõus? Vabastada kõik Musta mere äärsed alad, ehitatud kindlused hävitada, aga kui türklastele see ei meeldi, siis anda tervetena üle. Kuna Karl XII oli endiselt Türgi sultani liitlane, siis lubas Peeter vabastada kõik Balti mere alad, v.a tema paradiis Peterburi. Vastutasuks pakkus ta rootslastele Pihkvat. Oli veel rida teisigi järeleandmisi välispoliitikas, sõjanduses jne. On väidetud (ehkki mina sellist viidet ei leidnud), et Peeter olevat lubanud isegi Peterburi maatasa teha. Vesiir vastas ebamääraselt, et põhimõtteliselt pole ta rahu vastu, kuid venitas aega, teades suurepäraselt, et Vene vägi kahaneb ja nõrgeneb iga päevaga. Siis andis Peeter Šafirovile korralduse anda hiigelsuur altkäemaks/kingitus vesiirile ja teistele Türgi ametnikele. Anti praktiliselt kogu riigikassas olev sularaha. See oli 150 000 rubla (kuna hõberubla võrdus taalriga, siis näitab lihtne arvutus, et tegu oli umbes nelja ja poole hõbedatonniga, mis oli tol ajal vägagi märkimisväärne summa).
        Sellele lisandub aga legend, mis tsaariajal oli ametlik versioon, et Peetri elukaaslane Jekaterina Aleksejevna (tulevane keisrinna Katariina I) lisas sellele kõik oma ehted ja raha ning saatis need salaja vesiirile. Hiljem lõi Voltaire sellest romantilise loo nende armastussuhtest, mis on väga vähe tõenäoline igast vaatenurgast, k.a seetõttu, et Katariinaga vesiir silmast silma ei kohtunud, pealegi oli Katariina sellel ajal seitsmendat kuud rase. Samas ei maksa aga alahinnata Mehmed Paşa galantsust. Igal juhul sai sellest tänu Voltaire'ile levinud süžee, mis on populaarne muuseas ka Türgi massikultuuris. Vesiir oli kingituste üle nii rõõmus, et sõlmis Peetri jaoks ülimalt soodsa rahulepingu, mis ei arvestanud üldse Rootsi huvidega ja oli ka Türgi enda huvide seisukohalt palju tagasihoidlikum kui see, millele Peeter oli valmis minema.       

PicturePüha Katariina II klassi orden (kuld, briljandid, email)
   Selline oli altkäemaksu võim. Nii Krimmi kui Balti maade ajalugu oleks võinud kujuneda sootuks teisena. Lähimad tagajärjed olid aga sellised. Šafirov, kes oli ülimalt oskuslikult läbi viinud diplomaatilised läbirääkimised, jäeti Türgi pantvangi. Peeter oleks ta sinna ka unustanud, aga isegi vangistuses näitas Šafirov end üliosava diplomaadina, kes õõnestas Karl XII positsiooni sultani silmis ning see ei jäänud märkamata inglastele, kes lunastasid ta pantvangist. Šafirov jäi aga Venemaale truuks ning sõlmis soodsa Adrianoopoli rahu. Kõik loorberid aga sai Katariina, kelle auks rajas Peeter Püha Katariina ordeni, mis oli Vene ordenite hierarhias tähtsuselt teine. See oli ainus orden, millega autasustati vaid naisi (Venemaa korralagedust iseloomustab kurioosum, et sellega autasustati ka 11-aastast noorukit Aleksandr Menšikovi, kes oli Venemaa suurima korruptandi ja riigiriisuja poeg).
        Mis aga puudutab suurvesiiri Mehmed Paşad, siis tema ei saanud oma jõukust kaua nautida. Türklaste liitlane selles sõjas, krimmitatarlaste khaan Devlet II Geray, nagu ka Karl XII, paljastas sultanile vesiiri reeturlikkuse. Mehmed Paşa mõisteti surma, kuid karistus asendati pagendusega, milles ta varsti suri (kuulujuttude järgi mõrvati).
        Devlet II Geray ja Karl XII pahameel on arusaadav. See otsustas nende riikide saatuse. Rootsi jäi ilma oma läänemeretagustest maadest (Liivimaa, Eestimaa, Ingerimaa), mis aga puudutab krimmitatarlasi, siis Geray teadvustas endale selgelt, et on vaid aja küsimus, kui rammu koguv põhjagigant vallutab nende poolsaare.
       

2 Comments

Korruptsioon kui julgeolekurisk

4/9/2014

10 Comments

 
Viimase paari kuu sündmused Ukrainas ja veel mõningates Venemaa naaberriikides tuletavad eriti eredalt meelde vana tõe: kui tahad vaenlast hävitada, korrumpeeri ta. Juba kuulus Vene väejuht Kutuzov saatis enne iga lahingut türklastega nende väejuhile rikkalikke kingitusi (veel sajand varem otsustas Peeter I hiiglasliku altkäemaksuga juba sisuliselt Türgi vägedele kaotatud sõja saatuse). Ka uuemal ajal on sagedane skeem järgmine: alguses korrumpeeritakse rivaali eliit, siis korraldatakse provokatsioone ning nendele järgneb sõjaline agressioon. Ukraina sündmused on sellest peaaegu et musternäide. Kuid kahjuks mitte ainult need. Terve rida lääne liidreid on Putinit otseselt või kaudselt toetanud. Ning peaaegu alati on tegemist inimestega, kellel on mängus suured isiklikud huvid, nagu nt Saksamaa ekskantsler Schröder. Paraku on selliseid inimesi ka Eestis ja seda ka tipp-poliitikute seas.
Picture
"... ja kolmandik sulas"
Tallinna linnapea aastaid väldanud kahtlased tehingud ei kujuta endast mitte üksnes moraalset või isegi juriidilist probleemi, vaid olulist julgeolekuriski.
10 Comments
<<Previous

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman