MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Sõjardid ja patsifistid

4/27/2018

0 Comments

 
Eesti Päevalehe sümpaatne arvamustoimetuse juhataja Alo Raun esitab retoorilise küsimuse: Kas armastad sõdureid ja vägivalda? Lausekonstruktsioon vihjab sellele, et see, kes armastab sõdureid, armastab ka vägivalda, mis ei ole hea. Talle ei meeldi sõjavägi sellepärast, et talle ei meeldi vägivald. Ei, tal ei ole midagi sõdurite kui inimeste vastu, ta isegi tunneb neile kaasa kui süsteemi ohvritele, kuid talle ei meeldi süsteem, mis vajab sõdureid. Veelgi enam, talle ei meeldi see maailmakord, kus on sõjaväed ja relvad. Tema mõtet edasi arendades võiks arvata, et ilma relvade ja sõjavägedeta oleks meie maailm palju parem.
Paraku see aga nii ei ole. Maailm ilma sõjaväeta oli olemas tuhandeid aastaid ja praegugi võib selle leida nt Paapua Uus-Guinea vihmametsadest. See maailm on aga palju vägivaldsem kui meie oma. Me oleme harjunud, et normaalne olukord on rahu, sõda on aga ekstsess. Nn loodusrahvastel, kes ei ela isoleeritud alal, on aga tavaline olukord teine: nimelt sõda. Rahu on neile erakordne ja tavaliselt lühiajaline sündmus. Iga rahu on vaherahu. Sõjaväe tekkimine tähendas mitte üksnes sõdalaste klassi kujunemist, vaid ka seda, et nüüd pole enam sõjandusse tingimata haaratud kogu rahvas. Relvad muutuvad aina arenenumaks ja tapvamaks, kuid nende purustusjõu tõusuga kaasneb ka sõjategevuse reglementeerimine. Tõsi küll, sõjategevuse piirangud jäävad alati alla tehnika arengule. Juba Teise maailmasõja ajal loobusid sõdivad pooled mürkgaaside kasutamisest, mis oli Esimese maailmasõja ajal täiesti tavaline. Linnade pommitamine ja eriti vaippommitamine, mille liitlased viisid läbi Saksamaa linnades, kvalifitseeruks praegu sõjakuriteona, nagu ka Vietnami sõja ajal laialt praktiseeritud Agent Orange'i või sarnaste ainete kasutamine.

Sõjaväe-eelses olukorras sõdis rahvas rahva vastu. Võit tähendas tihti teise rahva hävitamist, vrd kui paljudest rahvastest on säilinud vaid nende nimi. Institutsionaliseeritud sõjavägi sõdib vähemalt praeguste arusaamade järgi üksnes vastase sõjaväega. Mittekombatantide kahjustamine on kuritegu.

Kuid see on vaid üks asja tahk. Teine on psühholoogiline ning selle juured ulatuvad loomariiki. Üks etoloogia rajajaid Konrad Lorenz (1903-1989), kes uuris suurema osa elust agressiooni ja kurjust, toob välja liigisisese agressiivsuse ja ohtlikkuse pöördvõrdelise suhte. Ohtlikel liikidel on see, mida ta nimetab eetikaks. Neile on omane halastus. Ta toob näiteks hundid ja röövlinnud. Nende võitlused liigikaaslastega on lärmakad ja verised, kuid ei lõpe vastase surmaga. Kaotaja alistub ja võitja halastab tema peale. Sellised on kullilised või nt varesed. Täiesti teistmoodi käituvad tuvid, ammune armastuse ja rahu sümbol. Nad ei tunne halastust ja nokivad kaotajad surnuks. Sealjuures on toimuvat raske nimetada agressiooniks, kuna see ei ole seotud vihaga, see on metoodiline ja emotsioonivaba tapmine. Lorenz läheb siit edasi. Kiskjaid nimetab ta relvastatud loomadeks. Kui ta võrdleb nende relvastuse surmavust, selgub, et mida surmavama relvastusega on liik varustatud, seda enam ta on võimeline halastuseks. Lorenz näeb koguni kiskjate relvastuses kõlbluse lätet. See kehtib mitte üksnes liigisiseses võitluses, vaid ka jahipraktikas. Hästirelvastatud kiskja püüab ohvri võimalikult kiiresti tappa ning alles siis asub seda sööma, samas kui tore ja veidi naljakas siilipapa, keda okkad kaitsevad mao hammustuste eest, alustab mao söömist sabast ja nii on suurema osa manustamise ajast loom veel elus.
Picture

Siinkohal tuleb öelda paar sõna Lorenzi kohta. Väljapaistva teadlase, Nobeli preemia laureaadi kirjeldatud fakte ei ole vaidlustatud. Küll aga nähakse probleeme tema terminoloogias. Nimelt nähti selles natsliku ideoloogia jälgi. Konrad Lorenz oli tõepoolest natsipartei liige ja astus sinna kohe pärast Austria Anschlussi, kirjutades oma avalduses, et on saksa teadlasena alati jaganud natsionaalsotsialistlikke ideaale. Ta osales Teises maailmasõjas militaarpsühholoogina. Idarindel langes ta vangi ja jätkas laagris oma teadusuuringuid, samas vaatas üle oma maailmavaate, ütles lahti rahvussotsialistlikust ideoloogiast ja mõistis hukka hitlerliku režiimi. Kunagi hiljem ei olnud ta enam seotud mingisuguste rahvusäärmuslike liikumistega ning oma raamatus "Tsiviliseeritud inimese kaheksa surmapattu" mõistab ta hukka need ideoloogiad, mis on rajatud hirmu kultiveerimisele. Sellegipoolest võttis Salzburgi Ülikool 2015. aastal temalt postuumselt audoktori kraadi, põhjuseks tema rahvussotsialistlik minevik. Mulle tundub see suhteliselt kummaline, kuna Lorenz pole oma minevikku varjanud. Siiski seletab see, miks tema vaated on võetud luubi alla, otsides ja leides kaudseid seoseid fašismiga. Ning selles kontekstis käsitletakse ka Lorenzi agressiooniteooriat.

Tuleme nüüd aga Lorenzi käsitluse juurde tagasi, keskendudes isegi mitte niivõrd tema järeldustele, vaid faktidele. Lisaks seosele relvastuse ja moraali vahel toob Lorenz välja veel kaks olulist agressiooni omadust. Esiteks, agressiivsuse spontaansus. See on omane paljudele liikidele ja mida kõrgemal on mingi liik evolutsiooniskaalal, seda suuremat rolli mängib agressioon tema käitumises. Lorenzi vaatlused toetavad Freudi väidet, et agressioon on spontaanne ja ei ole otseselt välisstiimulitest sõltuv. Veelgi enam, mitte välisstiimulid ei põhjusta agressiooni, vaid agressioon otsib vallandumiseks põhjuseid. Juhul kui väliseid põhjusi üldse ei ole, siis agressiivsus koguneb ja lõpuks plahvatab ilma igasuguse põhjuseta. Sellist nähtust on Lorenz korduvalt täheldanud erinevatel loomadel, inimestel toob ta aga näiteks nn ekspeditsiooniraevu: isoleeritud inimrühmas, mis võib koosneda mõttekaaslastest ja isegi sõpradest, võivad pikema koosviibimise tagajärjel tekkida spontaansed agressiooninähtused, mis võivad päädida tapmisega. Ning ekspeditsioonis osalenud inimesed ei suuda hiljem isegi meelde tuletada, mis oli selle agressiooni põhjuseks. Agressiooni spontaansusega on seotud teinegi ebameeldiv tagajärg, nimelt agressiooni ümberadresseerimine. Agressiooni ohver ei väljenda oma agressiivsust agressori suhtes, vaid muutub ise agressoriks kellelegi kolmandale, tavaliselt nõrgemale. Nõrgem, see tähendab, halvemini relvastatud. Kaks võrdselt relvastatud isendit piirduvad tavaliselt demonstratiivse käitumisega.
Picture

Kuni suhteliselt viimase ajani on arvatud, et sellised nähtused nagu sõjad ja genotsiid on omased vaid inimestele. Jane Goodall oli 1970. aastatel tunnistajaks šimpansitevahelisele sõjale. Sõda kestis neli aastat, kuni nõrgem osapool oli täiesti hävitatud. Jane Goodall, maailmakuulus šimpansiuurija, nende armastaja ja (märkigem sulgudes) idealiseerija, oli sügavalt rabatud. Ta oli isegi valmis tunnistama oma tahtmatut süüd selle sõja puhkemises, kuna ta jagas šimpansitele toitu ja tema meelest võis see sõda puhkeda "ebaõiglaselt" jagatud toidu pärast. Siiski olid põhjused ilmselt muus, nimelt täheldati, et mingil põhjusel tekkis sellel hõimul emasloomade puudus. Kuid olulised pole isegi mitte niivõrd reaalsed põhjused, kuivõrd see, et kui üks hõimupool saavutas teise üle juba otsustava ülekaalu ja võis kõik -- toidu, naised -- juba rahulikult endale võtta, ei lõpetanud nad vastase tapmist kuni nende täieliku hävitamiseni. Šimpansite sõda illustreerib suurepäraselt Lorenzi väidet relvastuse ja kõlbluse kohta. Šimpansid on armsad halvasti relvastatud loomad. Mingil määral võiks see olla patsifismi ideaaliks. Siiski on šimpansid kõigesööjad, Ameerika ämmalahvid on aga taimetoitlased. Nende sõjapidamistehnikat võrdleb bioloog Aleksandr Markov sellega, mis on omane paljudele Paapua Uus-Guinea hõimudele. Selle eesmärk ei ole ressurse või territooriumi hõivamine, vaid puhas vägivald. Putukad, nt sipelgate sõjad on teada juba ammu, kusjuures sipelgate puhul on tegemist liigisiseste, kuid ka erinevate sipelgaliikide vaheliste sõdadega. Kas maailm oleks parem ilma nende sõdivate liikideta?
Picture
Paapua Uus-Guinea: naabritele külla

Ma pean tunnistama, et varases noorpõlves hellitasin minagi patsifistlikke illusioone. Ma olin nõukogude propaganda ohver. Nõukogude Liit oli sõnades rahuarmastav ja toetas rahuliikumisi üle kogu maailma. Ning paljud lääne intellektuaalid läksidki selle õnge. Nad isegi ei pannud tähele, et nõukogude propaganda kasutab natsipropaganda väljendeid, kui ta räägib imperialistlikest ja sionistlikest sõjasüütajatest. 1970. aastatel haaras Lääne-Euroopat sõjavastane liikumine, mis püüdis takistada Ameerika Pershingute paigutamist Lääne-Euroopasse. Tegelikult oli see NATO vastus Nõukogude Liidu SS-20 rakettide paigutamisele. Taoline olukord ongi agressori ideaal: raketid meil, rahuvõitlus neil. See mõjus mulle kainestavalt. Ja siis ma formuleerisin endale põhimõtte: miks ma ei ole patsifist? Sellepärast, et ei taha sõda. (Mõte ei ole küll originaalne, kuid minu jaoks kehtib see endiselt.)

Meie rahuarmastajad on nördinud NATO vägede kohalolekust. Alo Raun ja teised protesteerivad kaitsekulutuste vastu, unustades Eestile suunatud raketid Luga all, Baltikumile orienteeritud armeed ning õppused, mis imiteerivad kogu läänemerepiirkonna vallutamist. Tõepoolest, õige aeg alustada desarmeerimist ja rahuvõitlust.

Tagasi Alo Rauna küsimuse juurde. Jätan vahele vägivallaga seotud osa, kuna küsimus on formuleeritud väga ebamääraselt. Mida tähendab vägivald? Kas mõrtsukale või vägistajale tohib vägivalda kasutades vastu hakata? Kas Tarantino filme tohib vaadata? Räägin parem sõduritest. Jah, mulle meeldivad Eesti sõdurid. Ja meie liitlaste sõdurid ka. Kuid mulle ei meeldi kindlasti need sõdurid (olgu nad kas või kõige viisakamad mehikesed), kes tulevad minu kodumaale kutsumata. Mulle ei meeldinud Nõukogude sõjavägi ja ma suutsin sellest kõrvale hiilida. Minu kaks lapselast teenivad praegu Eesti kaitseväes ja ma olen nende üle uhke.

0 Comments

Avalik loeng astronoom Tycho Brahest

4/17/2018

1 Comment

 
Picture
Vt ka vabaakadeemia.ee.

P.S. Mais loeb Tõnu Viik järgmise astronoomiateemalise loengu, aga eilset loengut võib järelvaadata siit:
1 Comment

Propagandast, valedest ja akadeemilisest vabadusest

4/16/2018

4 Comments

 
Picture
Kapo aastaraamatud on huvitav lugemine. Nii ka viimane. Eriti põnev on kohata seal ka mõnd tuttavat või kolleegi. Sedapuhku tahaksin rääkida nendest kahest. Esimene on Juhan Tuldava, juba lahkunud kolleeg TÜ-st, teine aga Tallinna Ülikooli emeriitprofessor ja Institut de Droit Internationali liige Rein Müllerson. Mõlemaid on iseloomustatud kui märkimisväärseid teadlasi.

Juhan Tuldavat nimetab Pekka Erelt Eesti Ekspressis alatuimaks ja julmimaks eestlasest spiooniks. Tundsin Juhan Tuldavat, ehkki polnud temaga ametlikult tuttav. Ta tegeles statistilise lingvistikaga ja tal oli selles valdkonnas teatud renomee, ehkki minu meelest olid tema lingvistilised arusaamad väga vanamoodsad ja piiratud. Mis aga puudutab statistikat, siis ta kasutas vaid kõige lihtsamaid meetodeid. Mingisugustest väärtuslikest tulemustest ei saa ma tema tööde puhul rääkida. Tema KGB karjäär polnud kellelegi saladus, ent samas oli teada, et ta tegeles luuramisega välismaal. Minu teada (loomulikult võin ka eksida) ta ülikoolis töötamise ajal enam koputamisega ei tegelenud.

Koputajaid oli ilma tematagi. Kui ma perestroika ajal vaatasin seoses Villem Ernitsaga ülikooli esimese osakonna (st KGB filiaali) arhiivi, olin rabatud, kui palju seal oli kaebekirju, nii anonüümseid kui nimelisi. Nt üks lugupeetud teadlane ja muide kõva eesti rahvuslane teatab vigases vene keeles teise eestlase kohta, et seltsimees Ernitsa loengutes on tunda formalismi ja kodanlikku objektivismi. Praegusele lugejale ei ütle see formuleering midagi, kuid tollal olid nii formalism kui kodanlik objektivism poliitilised süüdistused ning dotsent Ernits vallandatigi. Mis aga puudutab Tuldavat, siis mul on raske teda ette kujutada superagendina. Ka Pekka Erelti kirjutisest tuleb välja, et Tuldava karjäär kulges ühest ebaõnnestumisest teiseni.


Rein Müllerson on rahvusvaheliselt tunnustatud õigusteadlane ning erinevalt Tuldavast ei saa ma anda hinnanguid tema erialasele tegevusele. Olen alati võidelnud nii sõnavabaduse kui eriti akadeemilise vabaduse eest. Seega professor Müllersoni veendumused ja seisukohad ei ole ega saa olla demokraatlikus riigis politsei pädevuses. Isegi kui tegemist on riigivastaste veendumustega. Teine asi on vaenulik propaganda või lausvale.

Olen aastaid jälginud professor Müllersoni sõnavõtte Venemaa foorumites ja meedias. Näiteks on ta püsiautor Valdai Discussion Clubis. Diskussioonid on selles klubis veidi omapärased, ma ütleksin, et sotsialistliku realismi stiilis. Diskussandid esitavad aina uusi argumente putinliku Venemaa toetuseks ja lääne demokraatlike riikide vastu. Oma arvukates sõnavõttudes kiidab Müllerson Venemaad ja Putinit ning kritiseerib putinliku propaganda vaimus läänt üldse, Euroopa Liitu, NATOt, Ukrainat ja eriti USAt.

Picture

Kodanik Müllerson võib pidada NATO laienemist itta "20. sajandi lõppu ja 21. sajandi alguse suurimaks geopoliitiliseks tragöödiaks", ta võib olla veendunud, et Venemaa ei saanud Skripali mürgitada, kuna see oleks "otstarbetu ja absurdne" ning vihjata, et selle kuriteo taga on Lääne russofoobid ja need "kes unistavad, et neid võetakse vastu selle seltskonda, näiteks Ukraina", või siis, et kõige parem oleks lääne pensionäridel puhata Krimmis jne. Mitte keegi ei saa keelata tal nii mõelda, rääkida ega kirjutada.

Lubamatu on aga minu meelest laenatud propagandistlike stampide esitamine enda akadeemilise analüüside pähe. Ja seda viga teeb professor Müllerson pidevalt. Ta mitte üksnes kordab Venemaa propaganda seisukohti, vaid mõnikord isegi sünkroniseerib nendega oma väljaütlemisi. Vrd kasvõi vihjet Ukraina võimalikule süüle Skripalite mürgitamises: kogu Müllersoni juriidiline analüüs piirdub siin viitega cui bono printsiibile -- anonüümne netikommentaarium on selliseid juriidilisi analüüse täis (võiks muidugi küsida, mis kasu saavad russofoobid Skripali mürgitamisest?). Või siis, kui ta teatab, et Krimmi okupeerimine hoidis ära suurema verevalamise kui Donbassis (veel ühemõttelisemalt siin) -- missugune juriidiline analüüs lubab teha nii uljaid järeldusi?  

Veel halvem, kui lugupeetud professor hakkab fakte oma suva järgi õgvendama. Kui ta näiteks teatab, et Eesti valitsus korraldas pronkssõduri üleviimise 9. mail, mis "loomulikult kutsus esile rahutused", siis see on lihtsalt vale (ilmselt on lähtutud samast loogikast, et kui oktoobirevolutsioon toimus novebris, võisid aprillirahutused toimuda ka mais).

Nagu ei vasta tõele, et ta ei ole õigustanud Krimmi annekteerimist Venemaa poolt. Delfi:

"See ei ole õige, et ma õigustasin, ma seletasin," ütles Müllerson Delfile. "Ma olen kogu aeg rõhutanud, see on ka rahvusvahelise õiguse normide rikkumine tegelikult," lisas ta.

Rein Müllerson on Krimmi annekteerimist õigustanud juba aastaid, KAPO aastaraamatus mainitud konverentsil ja sealsamas antud intervjuus kordas ta oma argumendid üle. Igal juhul on ta Krimmi annekteerimist pidevalt nimetanud legitiimseks. Kui ta sealjuures viitab Putinile,  saab tema seisukohta iseloomustada mitte üksnes õigustamise, vaid ka heakskiiduna.

Tõsi, Müllersoni heakskiit on teatud reservatsiooniga. Mitmes oma sõnavõtus kasutab ta väljendit "mitte täiel määral seaduspärane, vaid legitiimne (nt: "...не был во всех отношениях правомерным, но он был легитимным.") Alguses arvasin, et tegemist on lihtsa keelevääratusega (peaks olema "не правовым, но легитимным" st "mitte seaduslik, vaid legitiimne"), ent ta on seda formuleeringut korduvalt kasutanud nii oma suulistes etteastetes kui kirjalikes tekstides. Vene kuulaja/lugeja saab aru nii, et Krimmi annekteerimine ei olnud plaanipärane ("seaduspärane") aktsioon, küll aga seaduslik ("legitiimne").

Siiski kasutab ta nii oma ingliskeelsetes tekstides kui mõnes varasemas venekeelses sõnavõtus nimelt vormelit "mitte seaduslik, vaid legitiimne". See vajab teatud kommentaari. Üldiselt on sõnad 'seaduslik' ja 'legitiimne' sünonüümid, kuid erialase (antud juhul juriidilise) teksti puhul ei saa lähtuda üksnes üldkasutatavast keelepruugist, tuleb vaadata, kuidas termineid defineeritakse. Korrates Venemaa propagandat, apelleerib Müllerson pidevalt Kosovo pretsedendile ning viitab formuleeringule, mida kasutas tema sõnade järgi ÜRO poolt moodustatud sõltumatu komisjon: "не правомерно (sic!), но легитимно". Originaaltekstist aga loeme:

"The Commission concludes that the NATO military intervention was illegal but legitimate. It was illegal because it did not receive prior approval from the United Nations Security Council. However, the Commission considers that the intervention was justified because all diplomatic avenues had been exhausted and because the intervention had the effect of liberating the majority population of Kosovo from a long period of oppression under Serbian rule."

Kuidas sellest aru saada? Ma ei pretendeeri mingil juhul juuriidilise pädevusele; jään rangelt oma liistude juurde ja tegelen tekstianalüüsiga. Sõnal 'legitimate' on kaks tähendust: 1) seaduslik, 2) õigustatud. Minu meelest on selge, et raportis on seda sõna kasutatud tähenduses 2). St mõeldud pole "mitte seaduslik, vaid seaduslik", vaid hoopis "mitte seaduslik, vaid õigustatud". Laiem kontekst seletab, miks see aktsioon oli õigustatud: kõik diplomaatilised (st legaalsed) vahendid olid ammendatud ja interventsioon vabastas Kosovo elanikud pikaajalisest rõhumisest Serbia režiimi all.

Märkus. Ma mingil juhul ei õigusta kõike seda, mis viidi läbi Kosovos -- seal oli palju valet ja alatust, kuid praegu käib jutt Krimmist.

Erinevused Kosovo situatsiooniga on täiesti ilmsed ja mul on raske mõista, miks jurist Müllerson neid ei märka. Kosovo iseseisvuse legitiimsust on kinnitanud ÜRO sõltumatu komisjon, rahvusvaheline kohus ja rohkem kui sada riiki (nende hulgas valdav enamik demokraatlikest riikidest). Krimmi annekteerimise legaalsust on kinnitanud vaid härrased Putin ja Müllerson ning seda ei ole tunnustanud ükski endast lugupidav riik ega rahvusvaheline organisatsioon. Ning last, but not least, minu teada pole Kosovot keegi annekteerinud.

P.S. Siin on üks Rein Müllersoni Krimmi etteastetest, formuleering Krimmi annekteerimise mitteseaduspärasusest, kuid legitiimsusest on alates 31:00.

4 Comments

Some like it hot

4/14/2018

1 Comment

 
Öised õhulöögid Süürias jätavad kummalise mulje. Väljakuulutatud võimas jõudemonstratsioon päädis paari kuuri, vabandust, lao ja angaari maatasa tegemisega. Tundub, et kõik on rahul. Trump: "Küll ma neile alles näitasin," Putin: "Nagu lubatud, sai enamik rakette alla tulistatud," rahvusvaheline üldsus: "Keegi surma ei saanud" jne. 

19. sajandi teisel poolel - 20. sajandi algul oli käibel termin 'gunboat diplomacy': diplomaatilisi jõupingutusi toetati väikeste, kuid hästirelvastatud laevade saatmisega huvipakkuva riigi territoriaalvetesse. Nagu väljendas toonane USA president Theodore Roosevelt: "Räägi pehmelt, kuid kanna suurt kaigast." President Trumpi poliitika on aga teistsugune: "Ähvarda valjuhäälselt, kuid ole ettevaatlik oma kaigastega." Mis on ühelt poolt hea, näidates teatud vastutustundlikkust, teiselt poolt aga ohtlik, kuna devalveerib suurriigi seisukohad. 
​
Picture

​Mis teeb minu jaoks selle olukorra eriti ebameeldivaks, on suurriikide impulsiivne käitumine. Paraku tekib kahtlus, et õhulöögid olid president Trumpile vajalikud selleks, et summutada või vähemalt viia tähelepanu keskpunktist eemale oma siseriiklikud ja isiklikud probleemid. Mis pole muidugi hea. Ka Putinile on see olukord tegelikult kasulik. Tema triumfaalsele valimisvõidule mõjusid rahutused Moskvat ümbritsevates linnades külma dušina. Neile vastas ta tavapäraselt repressioonidega ja sõnavabaduse piiramisega.

Ma ei taha öelda, nagu ei oleks öisel aktsioonil suuremat tähtsust. See tegi niigi ebastabiilse olukorra veel ettearvamatumaks. Ühes võib olla kindel: kui Venemaa esimene reaktsioon oli, et rünnak Süüriale on tohutu solvang Vladimir Putini vastu, siis ei ole see lihtsalt sõnakõlks. Venemaa president on suure egoga, väiklane ja pika vihaga inimene. Kusagil ja kunagi teeb ta midagi vastu ning suure tõenäosusega ei ole see Süürias. Relvajõudude kontsentreerimine Ukraina piirile ei tõota selles mõttes midagi head. 

Kuid kõigil asjadel on ka koomilisem külg. Nagu iga head nalja, peab seda esitama hästi tõsiselt. Nagu teada, võtsid Peterburi kasakad 2016. aastal äsjavalitud president Trumpi oma ridadesse; talle olevat isegi antud jessauuli auaste. Nüüd aga kasakad degradeerisid ta ja viskasid häbiga oma ridadest välja. Kuid sellega Trumpi ebameeldivused ei lõpe: kasakad lubasid ka süüdata tema õlenuku koos Ameerika lipuga. Et ta teaks.  
​
Picture
1 Comment

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman