Esialgsed sõnumid Ukrainast lubavad olukorda hinnata ettevaatliku optimismiga. Võim on sujuvalt üle võetud, kusjuures mitte üksnes jõumeetoditega, vaid ka legitiimseid protseduure järgides. Parlament kõrvaldas Janukovitši presidendikohalt kvalifitseeritud (2/3) häälteenamusega, kusjuures ühehäälselt -- see on, tõsi küll, juriidiliselt ebaoluline, kuid psühholoogiliselt siiski tähtis. Kõik jõustruktuurid on uutele võimudele lojaalsed, nii miilits, julgeolek kui ka piirivalve, kes on takistanud mitme endise režiimi kõrgema ametniku välismaale põgenemist. Viimaste hulgas oli ka endine president Janukovitš, kelle lennukile ei antud Donetskis stardiluba (ilmselt lootis Janukovitš kaevurite linna sümpaatiale). Omamoodi märgiline on see, et kui ametlikku luba ei antud, püüdsid nad seda altkäemaksuga osta, teatas Ukraina piirivalve asepresident Sergei Astahhov. Ent piirivalveametnikud altkäemaksu vastu ei võtnud ning seda võib pidada lootustandvaks märgiks uute aegade saabumisest. Janukovitši residents on nüüd publikule avatud, rahvas nimetas seda korruptsioonimuuseumiks.
        Mõned selgitused, ennekõike neile, kes lliga palju aega veedavad Venemaa inforuumis (ka eestlaste hulgas pole selliseid inimesi sugugi vähe ja nad reostavad aktiivselt lehtede ja foorumite kommentaariume). Ukraina revolutsioon on mitte vene-, vaid maffia- ja korruptsioonivastane. Samuti ei olnud Janukovitš Venemaa sõber, vaid kriminaalse minevikuga keskastme korruptant, kes hoolis vaid isiklikest huvidest. Üllataval kombel hakkasid selles suhtes silmad avanema ka tema enda Regioonipartei liikmetel, kelle suust tulevad tema suhtes krõbedaimad süüdistused, teda on nimetatud kurjategijaks, reeturiks, argpüksiks. "Kogu vastutus langeb Janukovitšile ja tema lähikonnale. Meie, Regioonipartei fraktsioon Ukraina Ülemraadas, mõistame otsustavalt hukka kuritegelikud käsud, mis viisid inimohvriteni, tühja riigikassani, hiiglaslike võlgadeni, häbini Ukraina rahva ja kogu maailma silmis. <...> Miljoniliikmeline erakond osutus ühe korrumpeeritud perekonna pantvangiks," seisab Regioonipartei ametlikus avalduses. Janukovitši taganutjatel Eestis on kasulik seda teada.
        Ukrainlastele -- ka nendele, kes elavad põhiliselt venekeelsetes idaregioonides, seostub aus poliitika ja isegi kogu elukorraldus Euroopaga ja ennekõike Euroopa Liiduga, ebaaus, korrumpeeritud ja kuritegelik valitsemine aga nende idanaabriga. Ei tea, miks?
        Üks rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamise olulisi takistusi on karismaatilise liidri puudumine. Samas on ukrainlased juba korra sellega kõrvetada saanud, kui valisid karismaatilise Viktor Juštšenko, kes osutus nõrgaks ja samuti korrumpeerunud riigipeaks. Potentsiaalne liider on vanglast vabastatud Julija Tõmošenko, kes kogus vangistuse ajal suure sümboolse kapitali ning kes esines öösel Maidanil väga emotsionaalse ja targa kõnega, paludes rahva käest vabandust kõikide poliitikute nimel, k.a omaenda mineviku pärast. Tema miinused on nõrk tervis ja siiski ka halvad mälestused tema valitsusajast.

Ukraina revolutsioon võitis. Vihatud president Janukovitš põgenes teadmata suunas, milleks osutus Harkiv. Suur osa valitsenud klikist (valitsusliikmed, ametnikud, regioonide parteisaadikud jt) lahkuvad kiires korras riigist või mimikreeruvad kibekähku demokraatideks.
        Juba teist ööpäeva lendavad Kiievist eri suundades tšarterlennukid, mis on inimeste lisaks täis laaditud mingisuguseid kaste (kohalik nali on see, et need on Putini miljardid).
        Arvatavasti tuli Janukovitš Harkivisse, kuna seal on võimul tema suurim liitlane, kuberner Mihhail Dobkin, kes korraldas Harkivis Maidanivastaste liidrite kokkutuleku. Oodati ka Janukovitšit, kes aga ei ilmunud. Oletatavaid põhjusi on kaks. Esiteks, reklaamitud kohtumine kukkus sisuliselt läbi. Teiseks, Harkivi elanikud korraldasid linna saabunud Janukovitšile obstruktsiooni. Selgus, et Harkivis ei armastata teda eriti rohkem kui Kiievis.
        Mil määral Maidani liidrid kontrollivad olukorda riigis, ennekõike selle idaosas, ei ole selge, kuid erinevalt sellest, mida pidevalt kuulutab Putini-meelne propaganda, pole Ukraina lagunemisest juttu. Maksimum, mida pakkus seesama Dobkin, on Ukraina föderaliseerumine ja pealinna ületoomine Kiievist Harkivisse. Kui on valida, kas Ukraina või Venemaa, siis valivad isegi Dobkini-taolised tegelased selgelt Ukraina. (Parafraseerides Julius Caesarit, ta saab aru, et parem olla esimene Ukraina kolkas kui kas või teine impeeriumis.) Olukorra Harkivis annab kõige paremini edasi järgnev pilt. Samal ajal kui Dobkin kuulutas, et Harkiv lööb tagasi kõik rünnakud, on kohalik julgeolek (SBU) juba kaks päeva põletanud oma pabereid.

Kindlamini tunnevad ennast separatistid Krimmis, kuid ka seal ei suuda nad jääda võimule ilma Venemaa sekkumiseta: lisaks ukrainlastele tuleb siin arvestada krimmitatarlaste faktoriga.       
        Olulisem küsimus on see, mis saab edasi. Parlamentaarne Janukovitši-vastane opositsioon (Jatsenjuk, Klõtško, Tjagnibok) kontrollisid olukorda Maidanil vaid osaliselt ja nii mõnigi kord vilistati nad välja, kuna kahtlustati, et nad lähevad liialt palju kompromissidele. Tekkinud on mitu uut liikumist, millest üks populaarsemaid ja ambitsioonikamaid on noorte liikumine "Paremsektor" (kui Oleg Tjagniboki ja tema Vabaduse-nimelist liikumist on venemeelne meedia nimetanud fašistlikuks, siis Paremsektor on veel palju radikaalsem ja neid võrreldakse taliibidega). Igal juhul ei ole revolutsiooni vaim Ukrainas kustunud, Maidan on endiselt radikaalseid muutusi ootavat rahvast täis. Inimesed tahavad paremat elu, ausat valitsust ja veel igasuguseid häid asju, mida ei olegi nii kerge formuleerida. Kuid on täiesti selge, et veel raskem on neid ootusi täita. Üks Ukraina olulisi probleeme on totaalne korruptsioon, mis söövitab nii valitsevat eliiti kui opositsiooni ning, mis kõige kurvem, õõnestab ühiskonda tervikuna. Eestis on isegi raske ette kujutada, kui võimas ja kõikehõlmav võib korruptsioon olla.
        2004. aasta presidendivalimiste ajal (mille võitis Viktor Juštšenko) olin ma Ukrainas OSCE vaatlejana. Olime paaris Urmas Reinsaluga, meile olid ette nähtud tõlk (kellest me loobusime) ja autojuht. Viimasega vesteldes selgus, et tema on Kiievi linnavolikogu liige, kes teeb autojuhina haltuurat. Ta oli veendunud demokraat, Juštšenko pooldaja, lisaks oma ametile linnavolikogus oli ta ühe parlamendisaadiku abi. Veel oli tal oma kinnisvarafirma. Linnavolikogus tegeles ta sotsiaalküsimustega ja seda koostöös linnavalitsusega. Töö käigus pöördusid tema poole inimesed, kel oli vaja elamistingimusi parandada, ja kui ta nägi oma sõnade järgi mõnes nendest perspektiivset klienti, suunas ta nad oma firmasse. Ta rääkis sellest entusiastliku vaimustusega ja kui ma temalt ettevaatlikult küsisin, kas ta teab, mis on huvide konflikt, selgus, et ta ei tea ega tahagi teada. Omakorda küsis ta minult, palju ma saan riigikogusaadikuna hääletamise eest. Ma ei saanud algul küsimusest aru ja ütlesin, et eraldi hääletamise eest ei maksta, riigikogulase palk on neli keskmist. Ta vaatas mind kavala pilguga, umbes et ära mängi lolli, me kõik oleme siin omainimesed, demokraadid: "Palju sa selle eest saad, et hääletad nii, aga mitte naa?" Point hakkas mulle aeglaselt kohale jõudma. Ma küsisin, et aga palju Ukrainas makstakse. Ta ütles, et linnavolikogus suurt ei maksta, aga tema saadikust boss parlamendis saab keskmiselt kümme tuhat, muidugi tähtsamate hääletustega rohkem. Mul vajus karp vaikselt ammuli ja ma esitasin vist kõige lollima küsimuse, mida ta sel teemal kunagi kuulnud: "Kas grivnasid?" Tema seletas mulle nagu lapsele, et ikka dollareid. Minu jaoks polnud siin kõige drastilisem isegi see, et nn demokraadid käituvad samamoodi nagu venemeelsed korruptandid, vaid et ta ei näinudki selles midagi halba ega taunimisväärset ning peaaegu et hooples sellega. Veel teatas ta, et ostis hiljuti auto ja korteri, mille maksumus kokku oli tema 120 aasta palk.
        Ka hiljem Ukraina kolleegide ja ühiskonnategelastega vesteldes on mul tihti jäänud tunne, et elame täiesti erinevates maailmades ning altkäemaksud, ringkäendused, nepotism on mitte üksnes igapäevased nähtused, vaid nendega on nii harjutud, et ei kujutatagi ette teistsugust elu. See puudutab ka korruptsiooniga võitlejaid, kes hea meelega lõpetaksid korruptsiooni võimu ülemistel tasanditel, kuid omaenda elu ilma korruptsioonita ette ei kujuta. Nagu öeldi nõukaajal Gruusias: "Ühelt poolt sa muidugi kõikidele annad, ja see ei ole hea. Teiselt poolt aga sa kõikide käest saad, ja see on hoopis teine lugu."
        Ma ei hakka ennustama, kuidas Ukraina sündmused edasi arenevad, stsenaariume on mitu. Kuid on täiesti selge, et revolutsiooni võit ei lahendanud kõiki probleem, vaid tõi need päevavalgele. Nende lahendamine on aga pikaajaline ja vaevarikas protsess.

P.S. Viimastel andmetel lendasid Mihhail Dobkin ja Harkivi linnapea Gennadi ("Gepa") Kernes kiires korras Venemaale (kas asüüli taotlema?). Ilmselt mõtles Dobkin Caesari asjus ümber.

UPD 23.02. Post Scriptumi kohta on andmed siiski vastuolulised: Dobkinit ja Kernest olevat nähtud Harkivi linnavalitsuse aknal. 

Üleeile kuulutas Ukraina Julgeolekuteenistuse (SBU, Служба безпеки України) juht kindral Oleksandr Jakõmenko välja üleriigilise terrorivastase operatsiooni. Ei ole selge, kas ja mil määral on see kooskõlastatud president Janukovitšiga. Siin on kaks võimalust: kas Janukovitši tool kõigub nüüd ka veel Moskva-meelsemate jõudude survel või on see vana hea ja halva politseiniku mäng, kus Janukovitš võttis endale südamliku onukese osa. Terrorivastane operatsioon kulgeb kummaliselt. Esiteks ei ole selge, kas see üldse toimub (nt eile kinnitas Janukovitš, et Maidani ei hakata ründama ja mõni tund kestis vaherahu), ja teiseks, juhul kui toimub, rakendab see nimelt terroristlikke vahendeid. Terrorivastane operatsioon seisneb eriüksuste tegevuses terroristi või terroristliku grupeeringu neutraliseerimiseks ja elanikkonna kaitseks. Kiievis näeme aga vastupidist: valitsuse snaiperid tulistavad Maidanile ja selle naabertänavatele kogunenud rahvast. Lisaks sellele on aktiivselt kasutatud krimilaliseeritud sportlasi ja lihtsalt kriminaalseid elemente, nn tituškit. Ja seda ennekõike Harkivis. Mitmes Youtube'i videos saab näha eriüksuse Berkuti koostööd tituškiga. Eriväelased hajutavad demonstrante, nende selja taga aga peksavad kurikatega varustatud tituški neid vaeseomaks. Kümned inimesed on viidud haiglasse. Ööl vastu tänast levisid kuulujutud Venemaa siseministeeriumi vägede rünnakutest demonstrantide vastu. Demonstreeriti Venemaa sisevägede ohvitseri varrukamärki, mille manifestandid rebisid talt ära rüseluse käigus. Kiievisse saabuvad dessantväeosad, teiselt poolt, Lääne-Ukrainast tuleb aga busside kaupa rahvuslasi manifestante toetama. On oht, et Ukraina ülestõus muutub kodusõjaks.

Eesti humanitaarid on ärevuses. On tunda koguni matusemeeleolusid. Ja ametnike rahustavad manitsused stiilis "lõpetage see paranoia" millegipärast ei rahusta, vaid tekitavad sedasama paranoiat juurde. Täna saadeti TÜ filosoofiateaduskonna listi ETAgi ühiskonnateaduste ja kultuuri ekspertkomisjoni juhi akadeemik Jaan Rossi teesid, mis väljendavad tema nägemust ühiskonna- ja humanitaarteaduste arengust ja nende finantseerimisest. Juba mitu inimest on minu arvamust küsinud.
        Kõigepealt tahaksin rõhutada, et Jaan Ross ei ole sugugi humanitaarvaldkonnas ignorant ega kindlasti ka inimene, kes tahaks selle valdkonna kinni panna. Tahaksin uskuda, et enda meelest ajab ta õiget ja kasulikku asja. Minu arusaamade kohaselt jällegi on see asi vale ja kahjulik, kusjuures mitte üksnes humanitaar- ja sotsiaalteadlaste kitsale ringile, vaid tervele Eesti teadusele ja Eesti ühiskonnale tervikuna.
        Arusaamatused algavad juba maailmavaatelisel pinnal. Ross kirjutab: "Meie teaduspoliitikas väljendub sama parem- ja vasakpoolsuse dilemma, mis riigis üldisemalt: kas väheste käsutuses peaks olema palju raha või paljude käsutuses vähe raha. [---] HN ette on seatud ülesanne vähendada Eestis tegutsevate uurimisrühmade hulka."
        Tegemist on minu meelest mingi karikatuurse parempoolsusega. Reaalne parempoolsus erineb vasakpoolsusest just selle poolest, et ei püüa formuleerida ühist valemit ja siis elu sellega vastavusse viia, vaid respekteerib elunähtusi nende mitmekesisuses, püüdes igale probleemile läheneda tema enese immanentsest loogikast lähtuvalt. Suured uurimisrühmad ning ressursirohked ülesanded on olulised paljudes reaalteaduslikes valdkondades (kuid ka mitte kõikides).
        Mis puudutab aga humanitaarvaldkonda, siis selline finantseerimispoliitika ei ole ressursside
kokkuhoid, vaid raiskamine. Et kvalifitseeruda, tuleb koosseisu ja kulutusi paisutada.
        Toon isikliku näite. Ilma võltstagasihoidlikkuseta võin tõdeda, et väheste kaastöötajate abiga olen suutnud eesti värsiteaduses teha rohkem kui kõik minu eelkäijad kokku. Sain selleks ka ETF grante, mis muidugi olid suurusjärgu võrra väiksemad kui need, mida jagatakse PUTi raames. Tõsi küll, ei saanud iga kord, kui taotlesin, kuid minu ebaõnnestumiste ja edu tagamaad grantide saamisel on omamoodi õpetlikud. Nimelt ei rahuldatud neid taotlusi, mis minu meelest olid tugevamad, rahuldati aga need, mille ma spetsiaalselt kirjutasin nõrgemaks, orienteerudes mitte teema enese loogikale, vaid grandiandjate kriteeriumidele. Minu meelest ei ole selline olukord hea. Eriti desorienteeriv võib see olla noorele õpetlasele, kellest võib hea teadlase asemel välja kujuneda edukas grandisaaja. Ja kordan veel kord, see ei ole hea. Mis puudutab aga eesti värsiteadust, siis juhul kui kõrged ametnikud arvavad, et seda ei ole vaja, jätkan ma ikkagi vaikselt sellega tegelemist, nagu olen seda teinud aastakümneid ilma igasuguse toetuseta.
        Kuid taolisel teaduse finantseerimise strateegial on ka suurem puudus: see ei ole jätkusuutlik. Projektipõhisus ei luba moodustada stabiilseid uurimisrühmi ning järelkasvu koolitamine muutub ülimalt problemaatiliseks. Uurija peab elama grandist grandini ning ma tean mitmeid noori andekaid inimesi, kes oma toimetuleku ja kindlate perspektiivide tagamiseks läksid üle erasektorisse või riigiametitesse ning on Eesti teaduse jaoks kadunud. Lisaks kõigele muule on jällegi tegemist ressursside raiskamisega. Nad on ülekvalifitseeritud selle töö jaoks, mida nad teevad nt panganduses või ministeeriumides. Kuid Eesti humanitaarteaduse jaoks on see lausa sucker punch.
        Jaan Ross lõpetab poeetiliselt Gustav Ernesaksa mõttekäiguga: "Eesti koorikultuur peab olema püramidaalne, s.t. tugevad koorid saavad toetuda vaid laiale madalama tasemega kooriliikumisele." See aga, mida ta oma teesides pakub, on lausa vastupidine: selle ideoloogia seisukohalt peab jääma vaid püramiidi tipp, alumine osa aga ruineeritakse. Vabamüürlased küll unistasid nähtamatu püramiidi õhus hõljuvast tipust, kuid ma ei kujuta ette, kuidas sellist rajatist saaks maiste vahenditega realiseerida.

Nii palju siis paranoiast. Tuleb arsti juurde mees ja kaebab, et krokodill ei lase tal öösiti magada. Arst: "Noo, selle vastu on mul väga häid tablette, võtke kaks tükki enne magamaminekut. Nädala pärast tulge tagasi." Patsient aga ei tule ega tule. Kuu aja pärast saadab arst õe uurima, kuid patsienti ei ole. Krokodill sõi ta ära.

Viimastel päevadel on minu poole korduvalt pöördutud palvega, et ma annaksin olümpiamängude võimaliku boikoteerimise kohta kommentaari. Nt täna helistati venekeelsest Postimehest. Mulle oli see teatud mõttes ootamatu, kuna seda tüüpi problemaatika jääb väljaspoole minu tegevus- ja huvialasid. Meenus nõukaaegne anekdoot: mehelt küsitakse, kes nende peres otsustab tähtsamaid asju. Ta vastab, et loomulikult tema. Kas ta otsustab, kuhu kooli lapsed panna, kuhu nad suvel saata, kus nad ise suvitavad jne? Ei, nende pisiasjadega tegeleb naine. Tema aga otsustab, kas Brežnevil on mõtet Nixoniga kohtuda või mitte.
        Pean tunnistama, et mul pole antud küsimuses seisukohta, ja seda mitte informatsiooni puudumise pärast. Ma võin ise tuua rohkemgi argumente boikoteerimise kasuks kui selle kõige entusiastlikumad pooldajad. Kahjuks suurem osa nendest pooldajatest ei näidanud üles analoogilist aktiivsust Pekingi olümpiamängude boikoti küsimuses. Samas, eks inimesed arenevad ja ma pean tunnistama, et kui sain teada Anvar Samosti petitsioonist, oli mul hea meel, et sellise initsiatiiviga on lagedale tuldud. Pärast põhjalikku kaalumist otsustasin aga, et allkirja ma siiski ei anna.
        Olukord inimõigustega on Venemaal tõepoolest väga halb ja küüniline, kasutaksin isegi sõna 'vastik' (kavatsen eraldi kirjutada homofoobia ja pedofiilia teemadel). Karta on, et pärast olümpiat halveneb see olukord veelgi.

Ajaloolised reministsentsid ei ole ka vähetähtsad. Et tšerkesside genotsiid tipnes just Sotšis, on õigeaegselt meelde tuletanud Andres Herkel. Mitte üksnes koht, aga ka aeg on omamoodi sümboolne: 21. mail täitub 150 aastat Sotši tapatalgutest. Kuid siingi on probleemiks see, et sugugi mitte kõik tšerkesside organisatsioonid ei Venemaal ega muudes maades ei seisa ühemõtteliselt boikoti eest. Osad näevad selles hoopis võimalust meelde tuletada rahva traagilist ajalugu ja seda sündmust, mida nii mõnegi autori seisukohalt tuleb pidada moodsa ajastu esimeseks genotsiidiks (praegu tunnistab sellist kvalifitseeringut ainult Gruusia).
        Muidugi mulle meeldiks, kui Eesti välispoliitilised otsused juhinduksid kõik selgetest moraalsetest põhimõtetest. Kuid see ei tähenda, et iga kord kui sellised orientiirid puuduvad, on tegu amoraalse või kuidagi teisiti taunitud sammuga. Ma arvan, et Andrus Ansipi Sotši-sõit kuulub just sellisesse valdkonda.
        Kui Andrus Ansip liituks nende riigijuhtidega, kes otsustasid Sotši olümpiat boikoteerida, poleks mul talle ühtegi etteheidet. Kuid ma ei saa talle etteheiteid teha ka praegu. Eesti boikoteerimine ei oleks eriti märgatav sündmus ja ma ei usu, et see kedagi Venemaal eriti kurvastaks. On selge ka see, et midagi otseselt võita selle visiidiga ka ei ole. Võib-olla pikemas perspektiivis mingi kasu võib siiski tulla. Aga samas ei tea ka. Las siis ise otsustab, kas tal tasub kohtuda Brežneviga või mitte...