Vt programmi Tallinna Ülikooli koduleheküljelt.
Kõik huvilised on oodatud.

Kirjutasin alla VIKi initsieeritud petitsioonile, mille pealkiri oli midagi sellist nagu erakondade nuumamise vastu riigieelarvest. Sellised populistlikud sõnastused käivad mulle aktiivselt närvidele ja esimene reaktsioon oli, et sõbrad, ilma minuta. Kuid olles kantseliidist läbi närinud, otsustasin, et siiski toetan. Asi on selles, et erakondade rahastamine ei ole korras ning olen sellele tähelepanu juhtinud tükk maad enne VIKi sündi, kui praegustel VIKi liidritel ei näinud veel süsteemile mingeid vastuväiteid olevat. Nüüd aga tunnevad nad omal nahal, et asjad on halvasti. Põhiline on see, et petitsioonis seistakse õigustatult selle eest, et erakondade rahastamises ei arvestataks üksnes Riigikogu valimiste tulemusi, vaid ka kohalike valimiste tulemusi. Ja see oleks õiglane.

Kui vaatame eestikeelses Vikipeedias kategooriat „Eesti rahvusrühmad“, siis näeme kuut alamkategooriat: baltisakslased, Eesti vähemusrahvuste ühendused‎, eestirootslased‎, juudid ja judaism Eestis‎, rannarootslased, võrukesed. Selles kategoorias on järgmised leheküljed: armeenlased Baltimaades, eestlased, eesti juudid, mulgid, mustlased Eestis, peipsivenelased, setud, vanausulised Eestis, Eesti venelased. Nagu näeme, hästi on esindatud venelased ja juudid, samuti mustlased, vähemal määral armeenlased jne. Seda kummalisem võib tunduda asjaolu, et suuruselt kolmas rahvusrühm Eestis -- ukrainlased -- ei ole leidnud eraldi kajastamist (sama võib öelda ka suuruselt neljanda rahvusrühma, valgevenelaste kohta).
        Öeldu ei ole mingilgi määral mõeldud Vikipeedia ja selle autorite halvustamisena, sama pilt on ka eesti meedias ja üldse meie igapäevaelus. Ukrainlased hoiavad madalat profiili ja nad tunnevad end Eestis kahekordse surve all. Eestlaste jaoks on nad venelased (aga suuremal osal neist ongi vene keel kui mitte ema-, siis vähemalt kodune keel) koos kõigi sellega kaasnevate psühholoogiliste tagajärgedega (migrandid, okupandid jne), venelaste jaoks aga parimal juhul veiderdavad venelased, halvimal juhul rahvusreeturid. Olukord muutus igas mõttes teravamaks seoses sündmustega Kiievis, Krimmis ja Ida-Ukrainas. Positiivne on see, et eestlased -- vähemalt osa neist -- hakkasid aru saama, et tegemist ei ole siiski venelastega, vaid rahvaga, kes samuti kannatas nii Vene impeeriumi kui Nõukogude Liidu tõttu. Kuid paraku on ukraina kogukond -- kui siin võib üldse kogukonnast rääkida -- ise lõhestunud. Pühapäeval kohtusin Narvas Ida-Virumaa ukraina kultuuriseltside liikmetega ning seal oli väga selgelt tunda pingeid kolme leeri vahel. Ühed olid demokraatliku Ukraina ja Maidani pooldajad, teised (väike, kui häälekas rühm) olid Putini pooldajad, kusjuures neist suurem osa olid venekeelsed ja isegi Venemaa kodanikud, ning kolmas, võib-olla kõige suurem grupp olid segaduses ja ehmunud inimesed, kes ei saanud aru, mis toimub -- vene kanalitest räägitakse üht, ukraina omadest teist, eesti omadest kolmandat jne.

Eesti ühiskond ja riik elab kaasa Ukraina sündmustele ja toetab sealset demokraatlikku liikumist. Aga võib-olla oleks aeg märgata ukrainlasi ka meie ümber.

Kirjutasin EEle kolumni vene fašismi taastulekust: kuidas see sünnib ressentimenti vaimust. Kuna ruum on mul seal piiratud, ei laskunud pikematesse selgitustesse. Kuid ennustan, et nii mõnigi asjatundja heidab mulle ette, et ma ei tee vahet fašismil ja natsismil, seepärast peatun veidi terminoloogial. 
        Tõepoolest, saksa natsism oli midagi muud kui itaalia fašism. Sellegipoolest ei tähista need terminid kaht eraldi liiki, vaid tegu on liigi ja alaliigiga: natsism on ka fašism, kuid fašism ei pruugi olla natsism. Nt saksa keeles kasutatakse tihtipeale sõna Faschismus natsismi tähenduses (vrd nt saksakeelses Wikipedias). Kuid saksa sõnakasutusest olulisemad on nende mõistete semantilised omadused. Olen kirjutanud sellest, et kontseptuaalsed mudelid tulevad selgemini esile mitte jaatavates, vaid eitavates konstruktsioonides. Nii ka siin. Natsionaalsotsialismi vastased (Ernst Thälmann, Bertolt Brecht jt) nimetasid juba 1920. aastatest peale ennast antifašistideks, mitte antinatsistideks, antifašistid olid ka need, kes võitlesid Franco falangistidega. Antifašist George Orwell võitles selle vastu nii Hispaanias, Saksamaal kui ka Inglismaal.
        Kes tahab asja põhjalikumalt uurida, lugegu Umberto Eco esseed „Igikestev fašism“. Eco analüüsib seda nähtust, kasutades nii Ludwig Wittgensteini perekondliku sarnasuse teooriat kui ka strukturaalse semiootika metodoloogiat. Ning ta näitab, et osadel liikumistel, mis kuuluvad fašistlikku perekonda, ei pruugi üldse olla ühiseid omadusi. Kuid sellegipoolest on nad kõik fašistlikud.
        Selles mõttes on itaalia fašismil teiste liikumiste ees topelteelis. Esiteks on see vanem ning suutis esimesena haarata võimu sugugi mitte vähetähtsas riigis. Teiseks, mis veel olulisem, sellel on tüpoloogilised eelised just tänu oma amorfsusele ja teatud ambivalentsusele.
        Fašismi -- ükskõik millise -- oluline osa on selle retooriline instrumentaarium. Kuid see ei piirdu kunagi üksnes retoorikaga (seetõttu ei kvalifitseeri ma fašistlikuna Gabriele D'Annunzio liikumist, ehkki ta võttis endale tiitli Duce juba enne Mussolinit), lisaks sõnadele on vaja vastavaid mõtteid ja tegusid. Taaskonstrueeritava vene fašismi puhul on aga huvitav see, kuidas fašistlikud kontseptuaalsed mudelid väljenduvad läbi retoorika, kus sulavad kokku nii fašistlik kui ka antifašistlik idiomaatika.
        Venemaa praegune olukord lubab analüüsida fašismi fenomeni in statu nascendi. Arvesse tuleb aga võtta järgmisi faktoreid. Esiteks, vene fašism oli suhteliselt marginaalse liikumisena vene nõukogudevastases pagulaskonnas olemas juba möödunud sajandi kolmekümnendalel aastatel. Teiseks, marginaalsed põrandaalused neofašistlikud ja neonatslikud grupid eksisteerisid Nõukogude Liidus vähemalt 1970. aastatest peale. Perestroika ajal  tulid nad põranda alt välja ning osa püüdis legaliseeruda, nende seas näiteks Barkašovi Vene Rahvuslik Ühtsus, mis oli ja on tihedalt afilieerunud KGB/FSB-ga. Kuid tuleb rõhutada, et fašismi puhul pole Venemaal kuni viimase ajani kunagi tegu olnud ametliku ideoloogiaga, viimane oli, vastupidi, alati antifašistlik. Seda huvitavam on jälgida, kuidas praegused protsessid transformeerivad vanu mudeleid. "Elame huvitaval ajal, härrased," nagu ütles filmitegelane.

Viimases EEs kirjutasin sellest, kuidas onomastilised nüansid muutuvad semiootiliseks agressiooniks, mis omakorda valmistab ette ideoloogilisi, poliitilisi ja lõppkokkuvõttes ka sõjalisi kallaletunge. Siinkohal tahan seda probleemiasetust veidi laiendada ja vaadata, kuidas nimetamine mõjutab arusaamist isegi neil, kes otseselt konfliktis ei osale.
        Kuidas nimetada seda, mis toimus Krimmis ja praegu toimub Ida-Ukrainas? Meil on jõutud enam-vähem konsensusele, et Krimmi puhul on tegu annektsiooniga (enam-vähem seepärast, et Edgar Savisaar ja mõned teised keskerakondlased, rääkimata kinnimakstud putinoididest, püüavad siiamaani meile selgitada, et tegu on millegi muuga). Ent kuidas nimetada seda, mis sellele eelnes? Nii Eestis kui ka suures osas lääne meedias räägitakse separatismist. Mõned mõistavad separatismi hukka, mõned jälle toetavad seda. Samas on täiesti selge, et tegemist ei ole separatismiga, veelgi enam, tegu on millegagi, mis on separatismi vastand. Krimmis toimunu iseloomustamiseks on kõige täpsem termin 'irredentism': mingi riigi territooriumi eraldamine eesmärgiga liita see teise, tavaliselt suurema riigiga. Kui separatism ja setsessioon tähendavad uute riiklike moodustiste teket, siis irredentismi idee on piiride ümberjagamine ning rahvuslikku ja territoriaalset konsolideerimist. Krimm ei eraldunud Ukrainast selleks, et moodustada iseseisev (nt krimmitatarlaste) riik, vaid selleks, et liituda Venemaaga. Asjaolu, et referendumi viisid läbi Venemaa eriteenistused ja isegi sõjavägi (seda on tunnistanud juba ka Putin, kuid ilmselt pole see info veel Savisaareni jõudnud), ei luba seda kuidagi käsitleda setsessioonina. Pealegi pole Ukrainas tegu mitte autoktoonse protsessiga, vaid välise sekkumisega. 

Terminoloogilistel peensustel võivad olla väga tõsised tagajärjed. Putini pooldajatena astusid välja mitmete separatistlike liikumiste liidrid Euroopas, nagu nt Kataloonias ja Šotimaal. Nt katalaani separatistide üks liidreid ja Hispaania parlamendi liige Enrique Ravello osales hoolimata rahvusvahelisest boikotist Krimmi referendumil vaatlejana ning teatas, et Krimmis on rohkem vabadust kui Kataloonias ning Krimm on Kataloonia jaoks eeskuju. Veel resoluutsem on aga šoti separatistide liider Alex Salmond, kes nägi paralleele Krimmi ja Šotimaa vahel ning kiitis Vladimir Putini tegevust.
        Selline on sõnamaagia. On võimatu arvata, et Ravello või Salmond ei näe siin põhimõttelist erinevust. Kas Kataloonia tahab ühineda Prantsusmaaga ning Prantsuse eriteenistused ja väed on juba seal sees, korraldamas neile referendumit? Kellega tahavad taasühineda šotlased? Jääkarudega? Ning veel. Šotimaa referendumit on ette valmistatud üle kümne aasta ja Briti valitsus lubas selle tulemusi austada. Selle poolest erinevad isegi Šoti ja Kataloonia olukorrad, kuna Hispaania keskvalitsus kuulutas nende referendumi ebaseaduslikuks. Kuid sellegipoolest -- ettevalmistustööd on ka selleks kestnud juba aastaid ja ilma igasuguse välisabita, sõjalisest interventsioonist rääkimata. Kuid inimesed on sõna 'separatism' maagia võimuses. Krimmi "referendum" valmistati ette vaid mõne päevaga (tegelik ettevalmistus võttis aega kuid, kuid see oli Venemaa salateenistuste operatsioon, mis ei toiminud Krimmi territooriumil).
        USA tuletõrjeinsener Benjamin Lee Whorf avastas, et paljudel juhtudel on suurte tuleõnnetuste põhjused terminoloogilised. Nii suitsetasid ühe bensiinijaama töötajad tühjade mahutite kõrval. Mis muidugi plahvatasid. Selgus, et nad teadsid suurepäraselt, et bensiiniaurud on tuleohtlikumad kui bensiin vedelikuna. Sellegipoolest käisid nad suitsetamas nimelt selles kohas, kuna seal oli väljas silt "Tühjad tünnid". Teoreetiliselt nad teadsid, et tünnidesse on kogunenud bensiiniaur, kuid praktikas olid nad sõna 'tühjad' hüpnoosi all.
        Tulekahju on suur õnnetus, kuid mitte vähem kahju ei tekita terminoloogiline hüpnoos poliitika valdkonnas. 

Mõne päeva eest tõin ära Youtube’i üles pandud lindistuse, milles vene fašistliku liikumise RNE juht ja FSB agent Barkašov instrueerib üht Donetski mässajate liidrit Boitsovi referendumi asjus. Boitsov on mures: kui Venemaa ei tule neile appi, siis Donetsk ei pea vastu ja kõik, ta jätab referendumi ära. Selle peale seletab Barkašov rahuliku isaliku intonatsiooniga:
„Dima, ära jätta ei saa, tuleb välja, et lõite kartma.”
„Ei, ei löönud kartma. Lihtsalt me ei suuda seda läbi viia, me pole valmis.”
„Te keevitage ükskõik mida, kirjutage, et 99%, b***!..."
"Aa..."
"Hakkate veel b*** sedeleid korjama vä n****!?! Lolliks läinud n**** vä?!”
„Kõik, sain aru, selge....”
„Kirjutage, et mitte 99%, vaid 89% b*** Donetski vabariigi poolt. n****! Ja kõik.”
Tõepooolest kõik. Nagu loeme, tõepoolest 89,07%. Need 0,07% on eriti liigutavad. Aga muidu nagu keevitatud.

Vestlesin möödunud nädalal ühe oma kolleegi ja hea sõbraga ning jutt libises võimaliku sõja peale. Sõber oli mures selle pärast, et sõjaotsuseid teevad vanamehed, aga surma lähevad noored. Rahvuse säilitamise huvides tuleks ohverdada vanu. Noh, umbes selliseid nagu tema. Ma ei olnud temaga nõus noorte osas. Sõjas hukkuvad alati noored. Selles seisnebki sõja traagika, millest kangelaseeposed laulavad.
        Siin on kaks faktorit. Esimene on psühholoogiline: noored on alati sõjakamad ja neid on raske tagasi hoida. Teine aga üldisem: ajalugu õpetab, et just need rahvad, kus noored ei kartnud oma elu sõjas ohverdada, olid ajalooliselt edukamad.
        See aga ei tähenda, et mul oleks noortest vähem kahju kui mu sõbral. Tegin talle ettepaneku: kui okupatsiooniväed sisenevad, siis noored liikugu omas tempos ja oma käsuliine järgides. Aga meie (st meie kahekesi) oleksime kohal juba enne neid.
        Täna aga lugesin, et Jaanus Nõgisto mõtted mõlguvad samuti selles suunas. Teengi vanema inimesena talle ettepaneku moodustada nö vanade peerude üksus. Las meid esialgu olla kolm, aga olen kindel, et nii mõnigi teine lonkab samuti kohale. Nõgisto ütleb: "Mina, kurat, sellist jama siin ei võimalda ja kui keegi teine seda pauku ei tee, siis mina teen, raisk!" Seda minagi: kui nad veel kord tulevad, siis ainult üle minu laiba. Üle minu neetud laiba.

Väidetakse, et nüüd avas Putini tegevus maailma silmad. Kui aga vaadata, mida on nende avatud silmadega täheldatud, tekib paratamatu küsimus, kas silmad on ikka lahti. Väidetakse: Putini seisukoht Donetski referendumi edasilükkamise kohta tähendab tagasitõmbumist või koguni lääne diplomaatia võitu. Väidetakse: Donetski separatistid korraldavad referendumi Putinist hoolimata.
        See on umbes nii, nagu oleks keegi matemaatik väitnud, et 2+2=36,6, juhul kui ilm on selge ja oma kehatemperatuur ei ületa 38°C.
        Puust ja punaselt: Putin ei palunud separatistidel referendumit edasi lükata. Seda ütles ta lihtsameelsete jaoks. Oma erinevate kanalite kaudu (vrd nt) andis ta just korralduse referendum läbi viia. Ka edasilükkamise sõnastus oli selline, et nii Luganski kui ka Donetski isehakanud liidrid (mis me räägime liidritest, kõik mässuliste võimude pooldajad) said sellest üheselt aru. Mis on siis Putini taktika?
        1. Referendumi ei algatanud Vene võimud, see olevat kohalike oma initsiatiiv.
        2. Põhiküsimus praeguses Ukrainas ei ole mässajate isetegevus või koguni Venemaa diversantide aktsioonid, vaid Ukraina valimised, mille legitiimsust püüab Putin õõnestada. Üks tema argumentidest võiks olla see, et valimised ei saa olla legitiimsed, kuna keskvõim ei kontrolli kogu riigi territooriumit. Kui ta aga enne seda tunnistaks Donetski või Luganski "referendumi" legitiimsust, kus mässajad kontrollivad vaid üksikuid asulaid, tühistaks ta juba ette oma argumentatsiooni.
        3. Praegu käivad asjad nimelt Putini plaani järgi: tema on sõbraliku riigi tasakaalukas liider, kes on sunnitud sekkuma ebastabiilse naaberriigi olukorda.

Tänases Postimehes on Evelyn Kaldoja väga asjakohane kirjutis: Euroopa ekstremiste ühendab armastus Putini vastu (kahjuks ainult paberväljaandes, linki ei saa anda). Kuna mul endalgi on vastavat materjali pikkamööda kogunenud, teen sellele väikese täienduse.
        Kuid alustada tuleb hoopis mujalt.
        1. mail toimuvad kogu maailmas punaste lippude all traditsioonilised vasakjõudude väljaastumised. Seekord aga lehvisid mitmes Euroopa pealinnas punalippude kõrval ka Venemaa trikoloorid. Kostsid Putinit kiitvad kõned, kusjuures praeguselt Venemaalt mindi sujuvalt üle Nõukogude Liidu ülistamisele. Berliinis aga kõlas isegi Nõukogude Liidu hümn (praegusel Venemaa hümnil on sama meloodia, sõnad aga erinevad).

(Päris huvitavad on ka filmile peale loetud sõnad: venelasi on Berliinis nii palju, et sakslased peavad kuulama Nõukogude hümni, neil pole pääsu, võime ka mingi riigipöörde korraldada. Sellele võiks lisada vaid seda, et venelaste nimel kõneleja pole peaaegu kindlasti etniline venelane.)       
        Poliitilise spektri vasaktiib on traditsiooniliselt olnud antiameerikalik ja provenemaalik ning Putin toetab igati neid režiimi vanu sõpru (see toetus ei pruugi piirduda moraalsete või isegi majanduslike meetmetega, Süüria puhul näeme olulist sõjalist abi ja diplomaatilist katet). Euroopa eri riikide vasakjõud ühinevad venemeelsetega, kellest suurem osa on lihtsalt venelased, erinevates aktsioonides, mis mõistavad hukka Ukraina fašistliku režiimi ja toetavad Krimmi annekteerimist. Oma toetust Venemaale Ukraina kriisis ja heakskiitu Krimmi "tagastamise" osas Venemaale on väljendanud paljud läänemaailma kommunistide liidrid, nagu näiteks José Luis Centella (Hispaania Kommunistlik Partei), Gregor Gysi (Saksamaa Vasakpartei, endine Stasi agent) jt. Ei saa unustada ka meie sõpra Johan Bäckmanit. Venemaa või Ukraina kommunistidest pole mõtet isegi rääkida: nii Gennadi Zjuganovi kui Petro Simonenko retoorika on Putini omast märksa sõjakam.
        See kõik on ootuspärane ja mitte eriti oluline. Nendel kärarikastel aktsioonidel on väga vähe tagajärgi.
         Palju olulisem on aga see, et Putin sõbrustab aktiivselt nende Euroopa poliitiliste liidritega, keda venekeelne ajakirjandus tavaliselt nimetab kas pro- või neofašistlikeks. Kusjuures Putin ise hoiab targalt madalat profiili ning tema kiidusõnad nende poliitikute suhtes on kitsid ja ettevaatlikud. Küll aga ei koonerda kiitustega Putini režiimi teise ešeloni esindajad ja Venemaa arvamusliidrid. Seevastu paremäärmuslikud või mitmed radikaalselt konservatiivsed poliitikud ja ühiskonnategelased esinevad väga võimsate avaldustega Putini kaitseks ja propageerimiseks.
        Näiteks võiks tuua sellised märkimisväärsed USA poliitikategelased ja arvamusliidrid, nagu Patrick Buchanan ja Ron Paul (mõlemad on olnud presidendikandidaadid). Esimese meelest on Putini vastasseisus läänemaailmaga Jumal Venemaa poolt, kuna Putin kaitseb traditsioonilisi pereväärtusi, keelustab homopropagandat ja piirab õigust abortidele (selleks ajaks oli traditsioonilise perekonna vapiloom oma abikaasast Ljudmila Putinast lahutatud). Kui Pat Buchanan on katoliiklik konservatiiv, siis Ron Paul baptistist libertariaanina peab pere- ja usuelu sügavalt isiklikuks asjaks, millega ühiskonnal ja riigil pole pistmist. Kuid vihates USA establishment'i ja raha võimu (mis ei takista tema annetajatel olla ta presidendikampaaniate ajal ülimalt lahke), leiab temagi tröösti Venemaast. Ta mõistab otsustavalt hukka president Obama ukrainameelsed seisukohad ning toetab Putinit, rõhutades, et Krimmi annekteerimine oli igati õigustatud, ja seda ka juriidiliselt. Eraldi tuleb mainida USA äärmuslikke rassistlikke liikumisi ning nii mõnegi meelest on Putin ideaalne valge juht, kes julgeb vastanduda maailmale, kus mustanahalised hõivavad ühe positsiooni teise järel.
        Nüüd aga tuleks Postimehe süžee juurde. Nimelt võivad Putini sõbrad ja toetajad saavutada tulevastel EP valimistel märkimisväärse edu, kusjuures tegemist ei ole vasakpoolsete marginaalidega, vaid nende jõududega, mida veel hiljuti tembeldati paremäärmuslasteks. Nüüd aga on nendest arenenud märkimisväärsed poliitilised jõud.

Putini entusiastlikud sõbrad on Prantsusmaa Rahvusrinde juht Marine Le Pen, briti euroskeptikud Nick Griffin ja Nigel Farage, kusjuures Griffin esines isegi nii eksootilise avaldusega, et kiitis Venemaa demokraatiat ja presidendivalimisi, öeldes, et need on palju ausamad kui Suurbritannia valimised (jutt käis nendest samadest valimistest, mille puhul avastati tohutu hulk rikkumisi ja mis tõid 2011. aastal Moskva tänavatele kümneid tuhandeid inimesi).  Putini toetajate hulgas on Šotimaa peaminister ja iseseisvuslaste liider Alex Salmond, Itaalia Põhjaliiga liider Matteo Salvini, Ungari Jobbiku liider Gábor Vona jt.  Kui Itaalia Põhjaliigat nimetatakse äärmuslikuks poliitiliseks jõuks, siis Berlusconi Forza Italia kuulub paremtsentristlike erakondade hulka. Seda huvitavam on teada, et paar päeva tagasi avasid Forza Italia toetajad Milanos Vladimir Putini auks klubi, et nõnda väljendada austust nii Vladimir Putinile kui ka Silvio Berlusconile.

Kirjutasin, et ehkki Keskerakonna ja Reformierakonna võitlus võib pakkuda Eesti valijale pinget, kuuluvad mõlemad EPs vähetähtsasse liberaalide ühendusse, mis pretendeerib alles kolmandale kohale. Eksisin. Seisuga 7.05.2014 juhib endiselt konservatiivne Rahvapartei (Eestis IRL), teisel kohal on sotsid (Eestis SDE), kuid kolmandal kohal ei ole liberaalid (Eestis KE ja RE) oma 63 prognoositud kohaga, vaid 99 kohaga nn Non-Inscrits (NI), kellest lõviosa moodustavad Putini sõbrad. (Lõpetavas koosseisus oli neid vaid 30, kusjuures venemeelseid nende hulgas alla poole).
        Postimehes toodud tabelis on NI erakonnad jaotatud kolme tulpa: venemeelsed, neutraalsed ja venevaenulikud. Esimesi on 14, teisi 7 ja kolmandaid vaid 3 (allikaks on Political Capital Policy Research and Consulting Institute). Selles tabelis on vähemalt üks ebatäpsus, mis puudutab venevaenulikuks märgitud põlissoomlaste erakonda. Ma ei tea, kust selline arvamus. Olen põlissoomlaste seisukohti monitoorinud ja minu meelest peaksid nad kuuluma kas neutraalsete või koguni venemeelsete jõudude hulka. Erakonna liider Timo Soini on oma ütlustes väga ettevaatlik, kuid rõhutab pidevalt vajadust headeks suheteks Venemaaga ja näeb selles olulist vastukaalu Euroopa Liidule, mille suhtes on Soini alati vaenulik. Kuid selles erakonnas on ka päris venemeelseid liikmeid. On mindud isegi nii kaugele, et väljendatud soovi Soome Venemaaga taasühendada (tervitus Žirinovskile, kes ei väsi sellest rääkimast). Niisiis jäävad venevastasteks erakondadeks NIs vaid Läti Isamaale ja Vabadusele ning Suur-Rumeenia Partei teadagi kus.
        Ning viimane. Putini-lembelisusega ühinevad jõud, mida vanasti kvalifitseeriti paremateks ja vasakuteks. Uueks nähtuseks võib pidada selliseid algatusi nagu Jürgen Elsässeri patsifistlik, antiimperialistlik ja Wall Streeti vastane mitteformaalne liikumine. Jürgen Elsässer on värvikas kuju, osav ajakirjanik ja esseist, kuldsuu. Ta on olnud nii kommunist, roheline, sellise eksootilise rühmituse nagu Saksavastased (Antideutsche) liige, kuid on põrganud ka erinevatesse parempoolsetesse organisatsioonidesse. Nüüd püüab ta ühendada parem- ja vasakäärmuslased, rohelised ja piraadierakondade liikmed ühiseks proputinlikuks ja antinatolikuks liikumiseks. Putin tahab rahu, NATO tahab sõda. Putin tahab rahu Ukrainas ja Krimmis, lääneriigid aga kehtestavad Ukrainas fašistliku režiimi selleks, et ohustada Venemaa julgeolekut. "Mind on võrreldud Staliniga ja Hitleriga," (ei tea, kes, kas ka Napoleoniga? -- ML), "aga meie eeskujud ei ole sellised, meie eeskujud on rahva kaitsjad nagu Robin Hood, Wilhelm Tell, Klaus Störtebeker, Thomas Müntzer." Praegu võib Jürgen Elsässer vaid muigele ajada, kuid sellistel liikumistel on suur potentsiaal.

Olukord Euroopa ühiskondlikus elus meenutab järjest rohkem seda, mis valitses enne Teist maailmasõda. Nii rahvad kui ka intellektuaalne eliit olid vaimustuses tugevatest liidritest. Hitlerist, Mussolinist, Stalinist, ning vihkasid ja naeruvääristasid demokraatiat, seda vananud hoora. Vaid üksikud intellektuaalid, nagu George Orwell, Thomas Mann või Ernst Cassirer, jäid hoolimata kõikidest nendevahelistest maailmavaatelistest erinevustest truuks demokraatlikele väärtustele. Nemad päästsid Euroopa intellektuaalide au.

Venemaa president teatas (järjekordselt), et Venemaa väed on Ukraina piiri juurest tagasi tõmmanud. Ükski sõltumatu vaatleja seda fakti kinnitanud ei ole, küll aga on täheldatud Venemaa irregulaarsete grupeeringute aktiviseerumist Ukraina mässulistel territooriumidel. Lisaks Kadõrovi kõrilõikajatele tegutseb seal üsna aktiivselt neonatslik grupeering "Vene Rahvuslik Ühtsus" (RNE). Mõni päev tagasi aga õnnestus Ukraina julgeolekuteenistusel (SBU) salvestada telefonivestlus "Donetski Vabariigi" liidri Dmitri Boitsovi ja RNE juhi Aleksandr Barkašovi vahel, millest selgus muuseas, et viimane annab Boitsovile juhiseid, mida too alandlikult täita võtab. Vastav salvestus oli üleval ka Delfis. Vestlus on nii huvitav, et ei tee halba see ka siin ära tuua (palun vabandust selle leksika pärast, mida vene keeles nimetatakse mittenormatiivseks).

Nagu kuulda, on Boitsov segaduses, ta ei suuda Donetskis 11. mail referendumit läbi viia. Barkašov seletab talle, kasutades energilisi väljendeid, et tegemata jätta ei saa kuidagi. Kui Boitsov kurdab, et nad lihtsalt füüsiliselt ei jõua, seletab Barkašov nagu lapsele, et ükskõik, joonistad 99%, 89%, 100%, niikuinii keegi vaatlejaid ei saada -- nagu kirjutad, nii on. Aa, sain aru, vastab Boitsov. Aga ainult üks küsimus, kas siis föderatsiooni kohta küsimust ei esita? Selle peale käsib Barkašov see intelligentlik loba lõpetada. Kirss tordil on Barkašovi viimane repliik: pärast seda kui ta on kõige ropumate sõnadega materdanud Putinit, ütleb ta, et presidenti sõimama ta muidugi ei hakka. Mille peale Boitsov vastab, et jah, muidugi, see oleks sigadus.
        Siinkohal oleks kasulik vaadata RNE enda loodud reklaamklippi, mis ei jäta mitte mingisugust kahtlust, mis tüüpi liikumisega selle näol on tegu.

Moskva ametlik retoorika seisneb selles, et nad võitlevad Ukrainas võimule tulnud bandeeralaste, fašistidega. Reaalsus aga on see, et need fašistid, kes tegutsevad Ukraina territooriumil, on tulnud Venemaalt. Sellele võib vaid lisada, et Aleksandr Barkašov värvati juba nõukogude ajal KGBsse.