Märkimisväärseks teevad selle juhtumi aga kaks asjaolu. Erna Solberg tunnistas, et kannatab düsgraafia all. Thor Morten Wangen aga kahetses juhtunut ja kirjutas, et tunneb piinlikkust ning sai sellest loost paraja õppetunni: "Besserwisseren har fått en lærepenge han sent vil glemme" (Kõiketeadja [sõnasõnalt: paremteadja] sai õppetunni, mida ta ei unusta).
(Thor Morten Wangeni palvel eemaldasin tema pildi)
Parasjagu naljakas on, et nii mõnigi selle loo kommentaator Postimehes hakkas sõnastuse kallal norima. Selline põhjamaiselt salliv kultuuriruum meil.
Erna Solberg ergutas ka mind kapist välja tulema ja tunnistama: olen düsgraafik. Mul on suured raskused kirjutamisega ja seda kõikides keeltes, mida ma ühel või teisel määral oskan. Alg- ja keskkoolis olin oma õppimisega püsti hädas (olin kolmemees), alles ülikoolis sain paremini hakkama ja lõpetasin cum laude. Aga düsgraafik olen endiselt ja iga minu sulest tulnud kirjatüki (sh ka selle) palun üle kontrollida kirjaoskajal inimesel.
Meie, düsgraafikud, moodustame märkimisväärse vähemuse. Meie hulgas oli ja on kuningaid ja riigimehi, nagu nt Carl XVI Gustav, George Washington, Olav V; kunstnikke ja artiste: Leonardo da Vinci, Pablo Picasso, Anthony Hopkins, John Lennon, Steven Spielberg, Steve McQueen; leiutajaid: Thomas Edison, Alexander Graham Bell, Nikola Tesla, Steve Jobs; isegi kirjanikke: Agatha Christie, Lewis Carroll, Jules Verne, Hans Christian Andersen. Ja mis mulle eriti lohutav, teadlasi: Albert Einstein, Louis Pasteur, Pierre Curie, Michael Faraday, Galileo Galilei, James Clerk Maxwell ja last but not least, fonoloogia rajaja Nikolai Trubetskoi. Ja veel palju-palju teisi.
Düsgraafik ei ole teistest targem, aga mitte ka rumalam -- me lihtsalt oleme teistsugused. Tuhandete ja tuhandete düsgraafikute nimel, kes kannatavad oma puude ja õelutsejate pilgete all, tahan tänada Sind, Erna Solberg.