Saatuslikul MH17 lennul hukkunute hulgas oli minu kolleeg, tuntud õigussemiootik, Tilburgi Ülikooli professor Willem Witteveen. Willem Witteveen oli tunnustatud ekspert rahvusvahelise õiguse ning õigusfilosoofia valdkonnas.
        Filosoofina kasutas ta nii kultuurisemiootika kui ka retoorika meetodeid. Ta käsitles õigust laias kultuurilises kontekstis, seoses kommete, traditsioonide, väärtustega. Seadusloomet vaatles ta teiste kirjalike tekstide kontekstis, sh näitas ilukirjanduse mõju selles. Ta vastandas end nendele koolkondadele, kes lähtuvad loomuõigusest või positivistlikust õigusest ning püüdis leida tasakaalu liberalismi ja kommunitarianismi vahel.
        Willem Witteveen oli neljanda generatsiooni poliitik. Tema vanavanaisa oli üks Hollandi sotsiaaldemokraatliku erakonna rajajaid, tema isa oli tuntud liberaalne poliitik. Ta ise tegi märkimisväärse poliitilise karjääri Tööerakonna ridades ning hukkumise hetkel oli Hollandi senaator.
                Koos temaga hukkusid tema abikaasa ja tütar.

Kui alustasin seda blogi, siis lubasin endale, et jalgpallist ega üldse spordist ei kirjuta. Keskendun poliitikale, ühiskonnale ja kultuurile. Kuid enam, nagu ütles Lev Tolstoi, "ei suuda vaikida", loomuse vastu ei saa.
        Juhtus nii, et kirjutasin Eesti Ekspressile kolumni armastusest jalgpalli vastu, kus muuseas mainisin di Stéfano nime. Täna aga tuli kurb uudis tema surmast. Karta on, et praegusele lugejale see nimi eriti palju ei ütle ning Delfi artiklis nimetati teda koguni Antonioks (keegi kommentaatoritest on palunud vea parandada, kuid vähemalt kell 23:15 on see alles). Minu noorusajal oli di Stéfano legend.
        Pean kohe tunnistama, et ei ole kordagi näinud di Stéfanot mängimas reaalajas. Meie peres polnud televiisorit ning käisin jalgpalli vaatamas sõprade või naabrite juures, kuid nõukogude televisioon ei kandnud üle välismaise klubijalgpalli võistlusi. Aga nagu teada, on di Stéfano kõige kuulsam jalgpallur nende hulgas, kes mitte kunagi ei mänginud maailmameistrivõistlustel. Sellegipoolest oli ta legend ka nõukogude jalgpallimaailmas ja nädalaleht "Futbol" (maksis 5 kopikat, kuid tellida seda ei saanud ning see müüdi otsekohe läbi, nii et putka juurde pidi tulema enne avamist) aeg-ajalt mainis teda. See oli päris huvitav harjutus, mida tänapäeva noored eriti ei harrasta: visuaalse pildi puudumisel tuli verbaalse teksti järgi kujutada endale ette, kuidas see võiks välja näha. Di Stéfano oli kuulus mitte üksnes kui fenomenaalne väravakütt, kelle rekordid nii väravate arvus kui kübaratrikkides kestsid aastakümneid, vaid ka oma erakordse jalgpalliintelligentsusega. Ta nägi suurepäraselt väljakut, oskas taktikaliselt ette näha vastaste käike ning pidevalt neid üllatada; veel oli ta meister vabanema teda katvatest kaitsjatest. Nii mõnigi kord kattis teda personaalselt koguni kaks mängijat ning di Stéfanol oli kombeks sellisel juhul hakata ise personaalselt katma mõnda vastase ründajatest või poolkaitsjatest. Tema valvurid jooksid temaga kaasa, jättes kaitsesse augud. Paraku võib praegu Youtube'is näha ainult tema tähthetki, samas peaks selleks, et saada ettekujutus tema talendist, nägema tervet mängu.
        Minu noorpõlveiidol oli hoopis Pelé. Ka tema kohta sain kõigepealt üksnes lugeda ning kujutada ette, kuidas see kõik võis elus välja näha. Kuid 1965. aasta suvel pidas Brasiilia koondis Moskvas NSVL koondisega sõprusmatši. Siin ma pean vabandama ühe autobiograafilise selgituse eest. Juba 1960. aastate keskel olin ma sügavalt nõukogudevastaselt meelestatud, mis väljendus mõneti lapsikult. Nt frustreerisid mind alati nõukogude spordi edusammud (aga neid oli kahjuks palju). Eriti puudutas see aga jalgpalli. Liidu koondis läbis edukalt valikturniiri ning ajakirjandus ei olnud kitsi ülistavaid hinnanguid jagama. Ning tõepoolest purustati üks vastane teise järel. Siis aga olin ime tunnistajaks. Asi pole isegi selles, et Brasiilia (tollal kahekordne maailmameister) võitis 3:0, vaid see, kui kergelt, elegantselt ja enesestmõistetavalt seda tehti. Oleks võinud lüüa teist veel sama palju. Ja muidugi Pelé. Matši kommentaator Nikolai Ozerov nimetas teda jalgpallivõluriks. Ja seda ta tõepoolest oli.
        Mulle tundus, et Pelést paremini ei saagi seda mängu mängida. Aga siis ütles Johan Cruyff, mu järgmine kumiir, et ta ei tahagi midagi kuulda Pelést, tema iidol on di Stéfano.
        Puhka rahus, Blond Nool.

Et tõhustada juhtimist ja hoida kokku vahendeid, viib Tartu Ülikool läbi laiapõhjalisi reforme, mille käigus kaovad muuseas usu- ja õigusteaduskond.
        Võimalik (ehkki ma pole selles sugugi kindel), et pakutud abinõud isegi täidavad püstitatud eesmärgid. Kuid reformi kõrvalmõju on see, et ainus universitas Eestis lakkab olemast. Sooritab enesetapu.
        Kui Gustav Adolf 1632. aastal rajas Academia Tartu linna, nappis samuti vahendeid. Rootsi sõdis mitmel rindel ning ainuüksi osalemine Kolmekümneaastases sõjas neelas tohutult ressursse (tuletame meelde, et just sellel samal 1632. aastal pidas ta Kolmekümneaastase sõja olulisima lahingu (Slaget vid Lützen), kus Gustav Adolf kahjuks ka hukkus). Sellegipoolest leiti vahendid täisväärtusliku ülikooli rajamiseks oma meretaguses provintsis. Academia Gustavianas olid kõik neli teaduskonda, ilma milleta õppeasutusel ei ole õigust universitase nimele: teoloogia, juura, meditsiin ja filosoofia.
        Kui Aleksander I taastas 1802. aastal ülikooli Tartus, ei olnud Venemaa majanduslik olukord samuti sugugi kiita. Napoleoniga sai küll vaherahu sõlmitud, kuid tohutult ressursse neelas pidev sõjategevus Kaukaasias. Sellegipoolest lasi Aleksander rajada mitte lihtsalt ühe kõrgkooli, vaid universitase oma nelja -- teoloogia, juura, meditsiin ja filosoofia -- teaduskonnaga.
        Eesti ülikool loodi 1919. aastal ka mitte just kõige soodsamates majanduslikes oludes. Ei pea vist meelde tuletama, et Vabadussõda alles käis. Sellegipoolest suudeti säilitada mitte üksnes kõik klassikalised teaduskonnad, vaid isegi lisati kaks uut.
        Universitas lakkas olemast Tartus nõukogude okupatsiooni ajal, kui arusaadavatel põhjustel likvideeriti teoloogiateaduskond.
        Kui 1989. aastal sai Tartu Riiklikust Ülikoolist jälle Tartu Ülikool, hoolitseti ka universitase staatuse taastamise eest ja taasloodi usuteaduskond.
        Universitas Tartuensis, asutatud 1632, kaotatud 2014, RIP.

19.-20. aprillil toimub Tallinna Ülikoolis (Uus-Sadama 5, Tallinna Saal) võrdlevale värsiteadusele pühendatud rahvusvaheline konverents Frontiers in Comparative Metrics 2. In memoriam  Lucyllae Pszczołowskae. Konverentsist võtavad osa maailma juhtivad värsiteadlased Paul Kiparsky (USA), Nigel Fabb (Suurbritannia), Kristin Hanson (USA), Tomas Riad (Rootsi) jt. Võõrustame värsiuurijaid Hollandist, Itaaliast, Kanadast, Norrast, Portugalist, Prantsusmaalt, Rootsist, Soomest, Taanist, Tšehhist, USAst ja Venemaalt.
        Konverentsi peateemad on värsiteooria ja võrdlev meetrika, värsianalüüsi meetodid, uued suunad indoeuroopa ja soomeugri meetrikas, meetrika ja muusika, kirjalik ja suuline tekst, värss tõlkes.
        Konverentsi toetavad Eesti Teadusagentuur, Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut ja Poola saatkond. Lähem info on kättesaadav konverentsi veebilehel. Esitletakse uut rahvusvahelist ajakirja "Studia Metrica et Poetica", mida saab kohapeal osta kirjastuse hinnaga.
        Kõik huvilised on oodatud ja sissepääs on vaba.             

_
    Jõululaupäeval, kui inimesed valmistusid suureks pühaks, ütles üles Margit Rennebaumi süda. Alati, kui sureb keegi minu õpilastest (see on iga õpetaja jaoks midagi loomuvastast, millega ei saa ja ei taha leppida), tunnen, et sureb osake minust.
    Margit Rennebaum kuulub nende hulka, kes said osa sellest, mida praegu tavatsetakse nimetada vanaks EHI vaimuks, kõikide selle tugevate ja problemaatiliste joontega. Tema huviala võiks kõige laiemalt määratleda kultuurifilosoofiana, kuid sinna kuulusid ka soliidne ühiskonnateoreetiline pagas, teadmised keeleteadusest, semiootikast, võõrkeelteoskused jne. Põhjalikumalt tegeles ta Cassireriga ning tema tõlkes ilmus viimase raamat "Keel ja müüt", mis on varustatud ka tõlkija asjakohase järelsõnaga, samuti tõlkis ta Edmund Leachi "Kultuuri ja kommunikatsiooni". Margit oli tagasihoidlik ja hea inimene. Teda jäävad leinama abikaasa ja kaks last. 

_Andres Ehini luulet hakkasin lugema juba möödunud sajandi kuuekümnendatel, veel enne kui tutvusin Alliksaare loominguga, nii et tema koos Paul-Eerik Rummoga olid need, kes sillutasid mulle teed Eesti kõigi aegade suurima luuletajakuju juurde. Kuid Ehin on rohkem kui "sissejuhatus Alliksaarele". Ehinit iseloomustab puhtehinlik muigav tõsidus või hoopis surmtõsine muie, mis oli suunatud korraga nii Maarjamaale kui läände ja itta. Ja veel siiras, peaaegu lapsik uudishimu ning kaasaelamisvõime ükskõik kui kaugele ning ükskõik kui väikestele rahvastele ja kultuuridele. Ja kõik see kerge irooniaga, mis võib-olla hoopiski varjas surmtõsidust. Me ei olnud tuttavad, kuid olen paaril korral juhtunud Ehinit kuulama. Tundus, et ta proosa või õigemini, mis proosa see on, improviseeritud ettekanne, on luule jätk, samal ajal kui tema luule on rõhutatult proosaline. Ma ei mäleta, millest ta rääkis. Või õigemini, mäletan, aga ei mäleta ka, kuna see polnud nii oluline. Oluline oli see soe tunne, mis tema jutust mulle jäi. Millegipärast on surnute poole kombeks pöörduda sinavormis, aga mulle selline postuumne "Brüderschaft trinken" ei istu: aitäh Teile, Andres.

tujukas aprillikuu vahupintsel sinisel taevalael
ja katkine regi mudamustal rohtukasvamata maal
taavet seisab tillukesel künkal keset põllulagedat
ja vilistab kohale koljati