Postituse pealkiri ei ole üksnes provokatiivne, vaid otseselt vale. Tahan sellega näidata, kuidas töötab suur osa eesti ajakirjanikke, kelle eesmärk pole tõde, vaid kõmu. Pealkiri ongi mõeldud kõrvakiiluna neile.

Poleks veel hiljuti arvanud, et olen sunnitud sõna võtma Eesti presidendi – kusjuures korraga nii institutsiooni kui inimese – kaitseks. Eriti paradoksaalseks aga selle teema käsitlusel teevad minu jaoks kaks asjaolu. Esiteks on minu sõnavõttu ajendiks Mikk Salu artikkel. Mikk Salu on minu hinnangul üks parimaid kirjutavaid eesti ajakirjanikke, veelgi enam – üks väheseid, kes seda ametinimetust väärib. Seda häirivam oli minu jaoks tema kriitika presidendi aadressil. Teiseks, olles resoluutselt vastu presidendi suukorvistamise katsetele, ei taha ma nõustuda ka mõne Kersti Kaljulaidi EKRE-vastase ütlusega.

Alustaksingi viimasest. Osa Eesti ühiskonnast ja poliitilisest eliidist on arvamusel, et EKRE on Eesti suurim probleem: see erakond tuleks võimalikult kiiresti võimult kõrvaldada ja seejärel hoida alatiseks võimust nii kaugel kui saab. Minu meelest oleks see ebaõiglane EKRE valijate ja toetajate suhtes, kes siiski moodustavad Eesti ühiskonnas märkimisväärse vähemuse. 

Vahemärkus. Eesti ühiskonnale paraku tüüpiline paradoks: EKRE kujutab endast märkimisväärset, kuid ikkagi vähemust; EKRE lepitamatud vaenlased on aga need, kes sõnades võitlevad vähemuste õiguste eest, süüdistades seda konkreetset vähemust selles, et tema dikteerib agressiivselt oma arusaamu ja seisukohti ülejäänud ühiskonnale. See süüdistus on iseenesest suurel määral õigustatud, aga sama üritavad teha ka nii mõnegi teise vähemuse esindajad. 

Nüüd aga Mikk Salu artiklist. Salu teeb sama vea, mille teeb ka suur osa presidenti halvustavaid kommentaatoreid sotsiaalmeedias: ta loetleb Põhiseaduses fikseeritud presidendi funktsioone ja leiab, et midagi muud president teha ei tohikski. Mikk Salu on vastutustundlik autor ja mulle imponeerib tema põhjalikkus. Erinevalt mainitud kommentaatoritest ei piirdu ta üksnes Põhiseaduse tekstiga, vaid kasutab ka kommenteeritud väljaannet ja Riigikohtu lahendeid. Sellele vaatamata satub ta oma Põhiseaduse tõlgendusega rappa. Tsiteerin:

Eesti põhiseadusliku korra järgi toimetavad valitsus ja parlament maailmas „kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja me võime ise lubatut-keelatud muuta“, kuid president tegutseb märksa kitsamas raamistikus „kõik, mis pole lubatud, on keelatud“. 

Eesti põhiseadus nii karmi piiranguid presidendile ei sea. Ei hakka siin demagoogitsema teemadel, kas presidendil on õigus süüa või magada, oluline on see, et keegi ei saa ka presidendilt ära võtta õigust „vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil“ (Põhiseadus, § 45).

Samuti on minu meelest eksitav arvamus, et Kersti Kaljulaid loob oma sõna ja tegevusega ohtliku pretsedendi tuleviku presidentide tarvis. Mikk Salu:

Kuidas näiteks meeldiks, kui peaminister oleks Kaja Kallas ja presidendiks keegi Mart Helme taoline? President Helme passiks üle peaminister Kallase õla, kutsuks teda vaibale (nagu praegu kirjeldatakse Ratase-Kaljulaidi suhet), õpetaks peaministrit, millised on head ja millised halvad ministrid, teataks, milliseid riigiametite juhte president usaldab ja milliseid mitte?

Ma ei tea, kuidas oleks üks või teine talitanud kirjeldatud hüpoteetilises olukorras, kuid kahes asjas olen ma kindel. Esiteks, iga Eesti presidendil on oma stiil, Rüütel ei sarnanenud Meriga, Ilves ei sarnanenud Rüütliga; ka Kaljulaidil on oma selgesti äratuntav stiil. Teiseks, kui ükskord saab Eesti presidendiks Mart Helme, siis ei hakka ta oma tegevuses orienteeruma sellele, mida endale lubas või ei lubanud Kersti Kaljulaid.

Mis aga puudutab Mikk Salu (ja ka mind) ärritanud pealkirju stiilis „Kaljulaid kutsus Ratase vaibale“, siis nende eest peaks ta tänama mitte presidenti, vaid oma kolleege. Mitte ükski põhiseaduse säte ei takista presidenti kutsumast konsultatsioonile ükskõik millise poliitiku ega ministri. (Ise olen käinud erinevate Riigikogu komisjonide koosseisus nii Arnold Rüütli kui Toomas Henrik Ilvese ja Kersti Kaljulaidi juures ja ei tunne, et „käisin vaibal“.) Eestile on kombeks üks peaminister korraga ja häbiväärne vahejuhtum ühe agara ministriga näitas selgelt, kes on meil praegu valitsuse juht.

 PS. 01.09.19. Kahjuks lubasin selles kirjutises endale väite, mis võib mõjuda eesti ajakirjanike solvamisena. Pean silmas lauset: "Tahan sellega näidata, kuidas töötab suur osa eesti ajakirjanikke, kelle eesmärk pole tõde, vaid kõmu." Igaks juhuks seletan, et ei tahtnud öelda, et enamikule eesti ajakirjanikule on kõmu tõest tähtsam, vaid et sellised võtted on omased enamikule kõmuajakirjanikkele, vaid nendele oligi mu torge mõeldud. Kuid isegi see pole mulle praegu oluline. Vastuvõetamatu on see, et tahtsin teha solvava märkuse ja tegingi seda. Mul on häbi ja ma palun vabandust.

Homme on Eesti taasiseseisvumispäev ning sel puhul on sobilik teha väike tagasivaade. Eesti taasiseseisvumine oli imeline ja seda mitmes mõttes korraga. Esimene ja kõige olulisem on iseseisvuse saavutamine nii ilusal ja vägivallatul moel. Peaaegu sama tähtis on aga, kuidas see protsess tõi Eesti rahvas välja tema kõige ilusamad ja aatelisemad jooned. Sellist ühtekuuluvustunnet, mis kulmineerus ehk Balti keti ajal, ei ole Eesti ajaloos vist kunagi olnud (jätame siin Vabadussõja kõrvale, sõjaolukord on midagi muud). Ning seda ühtekuuluvuse ja heatahtlikkuse tunnet tuleb meeles pidada ja hoida. 

​Ka Eesti edaspidine areng oli üle ootuste kiire ja positiivne. Lennart Meri ütles: "Eestil on kiire." Nõutu reporter küsis, kuhu. Ning president vastas: "Euroopasse." Ja meie võidukäik Euroopasse oli samuti edukas ja hoogne. Mäletan iseseisvuslaste diskussioone veel 1989. aastal: täielik iseseisvus küll, aga kas siis Ungari moodi rahvademokraatlik vabariik või hoopis Soome moodi neutraalne riik, nagu pakkusid siis kõige julgemad. Euroopa Liidust ja NATOst võis vaid vaikselt unistada. Eesti edulugu rajanes sellel, et erinevalt paljudest postkommunistlikest riikidest, rääkimata siis endistest liiduvabariikidest, valis Eesti kindla parempoolse kursi nii majanduses kui sotsiaalses sfääris. Ning siin tuleb tänada nii Isamaad kui ka Reformierakonda. Just viimase juhitud valitsused viisid meid kindlalt Euroopasse. 

Euroopas Liidus pole me siiamaani olnud mingi murelaps, vaid edumeelne, moodne ja tehnoloogiliselt kiiresti arenev ühiskond ja riik. Olime isegi mitmele vanale olijale eeskujuks. Selline klantspilt ei olnud vale, vaid siiski n-ö kõvasti retušeeritud. On hoiatatud kahekiiruselise Euroopa ohu eest, meil aga tekkis kahekiiruseline Eesti. Räägitud on esimesest ja teisest Eestist ning nendevahelisest väärtuste ja arusaamade lõhest. Huvitav on märkida, et just vasakpoolsemad jõud ja arvamusliidrid pretendeerisid "teise Eesti" huvide esindamise ja eestkõneleja rollile. Kuid siiamaani pole "teist Eestit" tegelikult suutnud ükski poliitiline jõud esindada ning EKRE hakkas edukalt seda osa täitma. Omamoodi paradoks, kuid sugugi mitte üllatus seisneb selles, et ennast vasakväärtuste kandjaks pidav seltskond sattus nüüd äkki paanikasse ja püüab peaaegu et vahendeid valimata EKREt ühiskondlikult ja poliitiliselt maastikult välja tõrjuda. Mõistliku erandina võiks siin välja tuua  Eesti Ametiühingute Keskliidu esimehe ja pikaajalise sotsi Peep Petersoni arvamuse (vrd ka siin): opositsioonis on EKRE demokraatiale ohtlikum kui valitsuses.

​Mitte eriti palju aega tagasi nägi Rein Raud Eesti põhilise probleemina valitsevat eliiti ja riiki juhtivaid teflonmehi, moraalseid värdjaid, kes on kaaperdanud võimu. Nüüd aga pidi seesama tefloneliit tegema ruumi teistsugustele jõududele ja Reformierakonda, neoliberaale, padukapitaliste jne materdanud intellektuaalne eliit ei tundu olevat eriti õnnelik. Viimasel ajal on saanud moeks korrutada, et ka sõnad on teod (silmas peetakse ekrelaste vastikuid väljaütlemisi). Aga teod on ka vastaspoole sõnad, ehkki intellektuaalid (nii parem- kui vasakpoolsed) ei armasta reflekteerida oma sõnade tagajärgede üle. 

Nii mõnelegi politoloogile ja intellektuaalile mõjus EKRE kiire tõus ebameeldiva üllatusena. Nii imestas üks mu hea tuttav: müstika, kust nad kõik äkki välja ronisid? Tegelikult aga mingit müstikat pole. Kui me võrdleme viimaste Riigikogu valimiste tulemusi eelmistega, on selgelt näha, kust on EKRE hääled tulnud. Kui pidada meeles, et kokku on hääletanuid 100%, siis näeme, et Reformierakond, Keskerakond ja Isamaa on jäänud enam-vähem samadesse piiridesse (Reformierakond veidi tõusis, Keskerakond ja Isamaa pisut langesid). Ma tean, kuhu läks suurem osa Isamaa kadumaläinud hääli -- Reformierakonnale (Marko Mihkelson jt), Eesti 200-le (Margus Tsahkna jt) ning väike osa ka EKREle. Kuid endised isamaalased moodustavad alla 1% EKRE häältesaagist. Põhisaak tuli endistelt Vabaerakonna ja sotside valijatelt.

​Viimane seik võib-olla üllatab mõnd arvamusliidrit, kuid ei tohiks üllatada sotsiolooge: tegemist on põhimõtteliselt sama sihtrühmaga, need, kes tunnevad, et nad on ilma jäänud ühiskonna hüvedest ja nõuavad oma õigusi (nii, nagu nad neid mõistavad). EKRE häältesaak on suurel määral seotud nn protestihäältega ning näitab teatud poliitilist latentsust ühiskonnas. Mäletame Jüri Toomepuu rekordilist häältesaaki, mis tõi Eesti Kodaniku komeedina Riigikokku. Kuid komeedina ta sealt ka langes. Mäletame uuemast ajast Indrek Tarandi fenomenaalset tulemust Europarlamendi valimistel. Ka need olid protestihääled. Protestihäältega on aga see paha lugu, et nad ei ole püsivad. Ja piltlikult öeldes kostitas seesama seltskond, kes tõi mäekõrguse tulemusega Indrek Tarandi Europarlamenti, teda mõned aastad hiljem hoopis jalahoopidega. Kõige viimane näide pole aga seotud EKREga, vaid hoopis Marina Kaljurannaga, kes sai Europarlamendi valimistel suurepärase tulemuse, kusjuures olulisel määral tänu nendele ringkondadele, kus alles hiljuti võidutses Riigikogu valimistel EKRE. Ajakirjanduses kommenteeriti koguni nõutult, et EKRE piirkonnad värvusid roosaks. Tegelikult ei oleks ma nii optimistlik. Kahtlen väga selles, et Marina Kaljurand sai oma hääled sotsiaaldemokraatliku platvormi või feministlike vaadete pärast. Hääletati hea inimese poolt, kellele sai hiljuti osaks ülekohus (rahva seas oli ta populaarseim presidendikandidaat, kuid "Riigikogu tagatubades tehti talle ära").

Nüüd siis EKRE kasulikkusest valitsuses. 
1. Märkimisväärne osa ühiskonnast on nüüd riigivõimu juures esindatud, kanaliseerides omal moel destruktiivseid protsesse ühiskonnas. Nende väljatõrjumine ei oleks ühiskonna huvides, eriti kui ettekäändeks on põhjused, mis EKRE valijaskonnale tunduksid otsitutena.
2. Joovastav klantspilt Eesti ühiskonnast nõuab kainestavaid korrektiive. Valus, aga vajalik.
3. Leevenenud on pinged eestlaste ja venelaste vahel. 
Viimane punkt vajab lühikommentaari. Põhjus ei pruugi iseenesest ilus olla, kuna probleemid pole lahendatud, vaid uute pingetega tagaplaanile surutud. Kui enne käis sotsiaalmeedias sõda eestlaste ja venelaste vahel, siis nüüd on rindejoon EKRE pooldajate ja vastaste vahel, kusjuures venelaste hulgas võib EKRE pooldajate hulk potentsiaalselt suureneda isegi rohkem kui eestlaste hulgas, kelle lagi on enam-vähem saavutatud. 
4. Ning viimaseks üks ühiskonna seisukohalt ebaoluline, kuid isiklik põhjus. Varem süüdistati mind selles, et kuulun fašistlikku erakonda, nüüd aga vaid selles, et lubasin fašistliku erakonna võimule. Ikkagi parem. 

EKREt on palju kritiseeritud ja pean tunnistama, et suur osa kriitikast on õigustatud, ehkki tihti on süüdistused tendentslikud ning liiga emotsionaalsed ja liialdatud. Ma ei hakka siinkohal neid süüdistusi ja etteheiteid kordama, lisan vaid paar omapoolset, mis on mulle endalegi mõneti üllatuseks.

​1. Olin valmis selleks, et EKRE puhul on tegemist ka Riigikogus mitte just kõige viisakama seltskonnaga, kuid mida ma ei oodanud, on see, et nad osutusid riigi juhtimisel nii saamatuks. Ei pea siin silmas sugugi kõiki ministreid, näiteks maaeluminister Mart Järvik talitab vanas Rahvaliidu stiilis ja talle pole vist midagi (peale sellesama stiili) ette heita. Keskkonnaminister Rene Kokk väärib pigem kiidusõnu. Kuid Kert Kingo kohta ei oska ma paraku küll ühtegi head sõna öelda ning pean siin silmas mitte isikut, vaid tema kompetentsi, tegevust ja tegematajätmisi. Ka perekond Helmede tegevus sellel nädalavahetusel seab suure küsimärgi alla mitte üksnes nende aated, vaid ka nende pädevuse ja võimekuse: püüdsid alla neelata tükki, mis mitte üksnes ei mahu suhu, vaid ka ei lase ennast hammustada. 
2. Helmede tegevuses -- ja mitte ainult sellel nädalavahetusel -- on veel üks murettekkitav tendents: nad kipuvad segamini ajama riigiasjad isiklikega. Vaheri-vastases tegutsemises oli raske näha midagi peale isikliku vendeta.

Samas saadab see viimane episood ka selgelt positiivse signaali: Eesti demokraatlikud ja õigusriiklikud alused on nii tugevad, et isegi mitme ministri õõnestav tegevus ei sea neid kahtluse alla. Igatahes paanikaks pole põhjust.

Soovin kõigile eestlastele -- sõltumatult nende vaadetest, religioonist, east, genderist, seksuaalsest identiteedist ja nahavärvist -- head taasiseseisvumispäeva. Meil kõigil on õnn elada väga heas riigis. Hoidkem seda!