Käimasolev presidendivalimiste kampaania tekitab minus nördimust. Ja pean silmas mitte niivõrd kandidaate, kuivõrd meediakajastust. Vahel on selline tunne, et isegi ei saada aru, keda ja milleks valitakse. Nagu lasteaia missivalimised: mis värv sulle meeldib, kuidas vastaksid, kui..., millised on su hobid jne. Kahe silma vahele on aga jäetud dramaatilised arengud maailmas ja meie vahetus naabruses.

Fookuses on inimesed (enamasti tõepoolest tublid), mitte aga see, kuidas ühe või teise kandidaadi valimine mõjutaks Eesti julgeolekut ja turvalisust. Reformierakonnal on kolm väga tugevat kandidaati. Urmas Paet küll viimasel ajal eriti esiplaanil ei ole, kuid tema kandidatuur on kahtlemata tugev ja mõnes mõttes võiks teda isegi teistele erakonna kandidaatidele eelistada. Kõigil kolmel on erakordne ekspertiis rahvusvahelistes suhetes, mis on väga oluline, eriti pidades silmas Eesti eesistumist EL Nõukogus (sellest veidi allpool).

Kuid kõigel sellel ei ole minu silmis peaaegu mingit tähtsust, kuna selle nullivad kaks kriitilist asjaolu. Esimene on seotud kitsalt Eesti turvalisusega, teine Euroopa arengutega.

Kodakondsus

Ma olen veendunud, et Reformierakonna topeltkodakondsuse idee on otsene oht Eesti julgeolekule. Kõige aktiivsemalt esindab seda Siim Kallas, kõige tagasihoidlikumalt Urmas Paet, kes möönab, et oleks siiski vaja eristada neid riike, mille puhul me lubame topeltkodakondsust, ja neid, kelle puhul mitte. Kuid see on siiski sarjast, kuidas ületada neid raskusi, mille ise oleme endale tekitanud. Pealegi arvan, et Paet teab isegi, et sellised nimekirjad tekitavad diplomaatilisi lisapingeid, kusjuures negatiivsed signaalid võivad tulla mitte üksnes meie vastastelt, vaid ka liitlastelt.

Topeltkodakondsuse pooldajad apelleerivad läände kolinud eesti kodanikele, kes on "sunnitud" loobuma Eesti kodakondsusest (ma panin siiski "sunnitud" jutumärkidesse, kuna keegi vist eriti ei sunni, sunnib majanduslik mugavus, mida ei saa kellelegi pahaks panna, aga siiski on see inimese vaba valik). See on tõesti probleem ja ma ei taha seda alahinnata. Kuid siiski tuleks vaadata ka teises suunas. Siim Kallas märgib õigustatult, et Eesti ei ole maailmast isoleeritud soosaar. Eesti on piiririik, kusjuures idapiir on EL ja NATO piir. Ma ei hakka pikalt lahti kirjutama kõiki topeltkodakondsusega seotud ohte, sellest on põhjalikult kirjutanud Urmas Reinsalu. Eestis tegutsevad aktiivselt võõrvõimu internetitrollid, rindejoon käib läbi meie meediaveergude. Minu meelest oleks vastutustundetu võimaldada neil osaleda riiklikul tasandil Eesti seadusandliku ja ka täitevvõimu moodustamises ja miks mitte ka teostamises.

(Jah, ma tean nendest juhtudest, kus inimlikel põhjustel oleks ühele või teisele eakale või, vastupidi, lapsele vajalik anda kodakondsus, kuid need on nimelt erijuhud ning erijuhtudega on selline reegel, et neid tuleks lahendada ükshaaval, mitte teha nende põhjal üldistav seadus.)

Euroopa Liit

Mulle tundub, et mitte üksnes Eesti poliitikud, aga ka paljud Euroopas ei ole aru saanud, mida tähendab Brexit. Kõige rumalamad reaktsioonid olid minu meelest seotud Cameroni süüdistamisega, et ta üldse lubas sellist referendumit, et konservatiivid kukkusid läbi. Ei, mu sõbrad, läbi kukkus Euroopa Liit, vähemalt praegusel kujul. EL vajab kiireid ja põhjalikke reforme. Föderalismi pooldajad Jean-Claude Junckeriga eesotsas on süüdi tekkinud kriisis, mitte Briti valijad.

Samas eksivad väga EL vastased, eriti kui jutt ei ole sakslastest või prantslastest, vaid sellistest riikidest nagu Eesti, meile on Euroopa Liit hädavajalik. Kuid nimelt Euroopa ja nimelt Liit, aga mitte amorfsete põhimõtete ja piiridega superriik. Me vajame tugevat Euroopat, aga tugev Euroopa ei ole tsentraliseeritud riik, vaid erinevate riikide liit ehk konföderatsioon. Erinevus rikastab, ja seda ka -- ja võib-olla ennekõike -- riikide tasandil. EL-s peab olema koht nii Saksa tüüpi föderatsioonidele kui Eesti tüüpi rahvusriikidele. On asju, mida on vaja ühtlustada: välispoliitika, finantsdistsipliin, julgeolekuküsimused jne, kuid igale riigile jäägu suveräänne õigus oma elu alustalade üle otsustamiseks, moraaliküsimustes jne. Me ei vaja Brüsseli moralistide näpuviibutusi. Muidugi nõuab see struktuurseid reforme, näiteks konföderatsiooni jaoks on iseloomulik kahekojaline parlament, mille alamkojas peaks, nagu praegu, riigid olema esindatud elanike arvu järgi, kuid ülemkojas oleks riikide esindatud võrdne. Ei maksa arvata, et see teeb parlamendi töö vaid kohmakamaks. See annaks Europarlamendile suurema legitiimsuse ja lubaks mõlema koja kvalifitseeritud häälteenamusega vabaneda praegusest kohmakast iga riigi vetoõigusest. Seega võiks Europarlamendi töö muutuda tõhusamaks ja dünaamilisemaks. Kuid need on tehnilised küsimused, mille üle võiks diskuteerida siis, kui vastav suund on võetud.

Eesti erakondadest kuuluvad kõige entusiastlikumad EL föderaliseerijad nimelt Reformierakonda ja Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Ja see on võib-olla isegi ohtlikum kui topeltkodakondsus: Euroopa Liidu kriis on meile selge ja otsene julgeolekurisk.

Need on põhjused, miks minu meelest ei sobi Eesti presidendiks ükski Reformierakonna ega Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kandidaat.

Kuid muidugi veel palju vähem kõlbab Keskerakonna kandidaat, kusjuures Mailis Repsi kohta isiklikult võiksin öelda palju head (nt hindan tema positsiooni Ukraina suhtes). Kuid Eesti ei saa endale lubada presidenti, kes on lepinguga seotud Jedinaja Rossijaga. Enne viimast Keskerakonna suurkogu diskuteeriti palju sellest lepingust loobumise teemal, kuid see oli paraku tüüpiline Keskerakonna reality show ning üks aktiivsemaid lepingu kriitikuid Jaanus Karilaid ütles, et peab nüüd selle lepingu hoopis tööle panema, lubades isegi presidendiketi Moskvast ära tuua (hiljem selgus, et ta sellega siiski ei tegele). Pealegi on meie kõigi silme ees Keskerakonna väljapaistev liige Europarlamendis, kes esindab mitte Eesti riiki ja isegi mitte kohalikke venelasi, vaid nimelt selle sama riigi võime, kellega Keskerakonnal on selline tore leping.

Aga EKRE? Ühelt poolt kujutan ette nende minu tuttavate reaktsiooni, kes peavad EKREt fašistlikuks erakonnaks ning kelle meelest koostöö EKREga on igal juhul palju halvem kui Keskerakonnaga. Teiselt poolt aga need, kes ütlevad, et minu ideed on ju väga lähedased sellele, mida Mart Helme on väljendanud. Esimestele tahaks öelda, et tegu on silmapettega -- EKRE (neiupõlves Rahvaliit) ei ole fašistlik erakond. Need äärmuslikud väljaütlemised, mis osa publikust nii šokeerivad, on populistlik taktika vähenõudlike valijate poolehoiu võitmiseks. Teistele aga teadmiseks, et Mart Helme sõnadel ei ole suuremat kaalu. Ta võtab ühe või teise positsiooni vastavalt olukorrale, nii nagu hetkel tundub sobiv.  Võtame kas või Tartu Rahu küsimuse. Praegu on ta üks valjuhäälsemaid Tartu Rahu pooldajaid, samas aga oli ta nende hulgas, tänu kellele Tartu Rahu mainimisest loobuti. Helme puhul on oluline mitte see, mida ta räägib, vaid see, mida ta teeb. Mul tekkisid tema suhtes kahtlused juba siis, kui ta lõpetas oma saadikukarjääri ja naasis Eestisse. Karikatuurne russofoob, kelle tegevus tekitas Venemaa kõige tagurlikemates jõududes entusiasmi: me ju alati rääkisime, et Eesti on fašistlik riik. Mul oli raske uskuda, et Helme ise ei saa aru, et ta räägib just seda, mida meie vastased idapiiri taga kuulda tahavad. Pärast seda, kui Helme transformeeris Rahvaliidu EKREks, hakkas Putinit toetav agenda avalikult paistma. Tema kriitika EL suhtes, tema ksenofoobsed väljaütlemised, tema poolehoid Trumpile -- kõik see on täpselt, mida Putin sooviks näha Eesti presidendi puhul. Sellegipoolest ei ole EKRE presidendikandidaat nii vastuvõetamatu kui Keskerakonna oma. Üks asi on minu kahtlused, olgugi et ma arvan, et need on põhjendatud, täiesti teine asi aga ametlik koostööleping.

*   *   *
Kõige vähem tahaksin ma öelda, et Allar Jõks võiks olla Eesti president, kuna teised kandidaadid on nii kehvad. Nagu ma juba ütlesin, tegemist on tugevate, Reformierakonna puhul isegi väga tugevate kandidaatidega. Jõksi vastu räägib loomulikult tema vähene rahvusvaheline kogemus. Kuid see on omandatav. Olulisem on see, et tal on õiged orientiirid nii Eesti välis- kui sisepoliitikas. Enne kui Jõksile oma toetusallkirja andsin, vestlesin temaga peaaegu kõikidest olulistest probleemidest, mis minu meeles seisavad Eesti ühiskonna ees (üks asi siiski ununes, nimelt pagulasteema, aga kui ma õigesti Jõksi loogikast aru saan, on ka selles küsimuses tema positsioon mõistlik). Küsimustering oli lai, alates julgeolekust ja lõpetades pereväärtustega. Ma ei saa öelda, et meie arvamused langesid kõiges kokku, minu vaated on märksa konservatiivsemad ja parempoolsemad, kuid leidsin Jõksis mõistva ja avatud vestluskaaslase.

Jõksi oluline eelis on tema parteitus. Jah, IRL ja Vabaerakond toetavad tema kandidatuuri, kuid on viga arvata, et Jõks oleks IRLi või Vabaerakonna president. Ta on piisavalt näidanud oma iseseisvust ja vaadete poolest on ta märksa vasakpoolsem kui vähemalt see IRLi konservatiivne tiib, kuhu minagi kuulun.

Ausalt öeldes arvasin ma, et Jõksi kandidatuur sobib ennekõike sotsiaaldemokraatidele ja seda ennekõike ilmavaatelistel põhjustel. Kuid enda üllatuseks lugesin, et sotsid reastuvad hoopis Kallase taha. Ilmselt on mängus nii kõrged aated, et minutaoline nendeni ei küündi.

Ning lõpetuseks EL eesistumisest. Tänu Brexitile liikus Eesti tähtaeg ettepoole, mis ühelt poolt tekitas teatud eufooriat, teisalt aga kainestavaid küsimusi, kas oleme selleks ikka valmis. Silmas on peetud organisatoorseid küsimusi, mis puudutavad nii suure foorumi läbiviimist. Ent millest pole räägitud, on taas julgeolekuriskid. Eesti muutub sabotaažiaktidele oluliselt atraktiivsemaks sihtkohaks. Tahaksin loota, et see teema pole jäänud kahe silma vahele ja vastavad Eesti institutsioonid reageerivad sellele adekvaatselt juba praegu. Toomas Hendrik Ilves on teinud palju meie julgeoleku suurendamiseks ennekõike küberjulgeoleku valdkonnas. Järgmine president peab jätkama vähemalt samal tasemel ja samas olema valmis ka teistsugusteks kriisideks.

P.S. Kirjutasin selle jutu enne tänast ERRi debatti ja pean vist vabandama ajakirjanduse ees: tänane debatt oli juba palju asjalikum. Siiski tahan nõustuda Priit Sibulaga, et Mart Helme väljajätmine on ebaõiglane ja jätab halva maigu. Nagu võis eelnevast jutust aru saada, ma Helme pooldajate hulka ei kuulu, kuid vastastest peab lugu pidama, mulle tundub, et praegu on JOKK stiilis eksitud fair play põhimõtete vastu.

Kõigepealt pean oma lugejate ees vabandama, kuna viimaste kuude meeletu koormus ei ole mul lubanud blogiga tegeleda. Olen kuulnud etteheiteid erinevatelt tuttavatelt, kuid viimaste kuude jooksul täiesti erinevates seltskondades viibides on mulle tundmatud inimesed tundnud huvi mu blogi vastu ja koguni väitnud, et tunnevad sellest puudust. Mul on häbi, sest kuigi ma pole andnud lubadust regulaarselt kirjutada, olen inimeste ootusi petnud.

Vahepeal on juhtunud palju olulisi ja huvitavaid sündmusi, kuid praegu tahan kirjutada subjektiivsetest läbielamistest.

Käisin vene formalismi 100. aastapäevale pühendatud konverentsil Hiinas, Guangzhous, mis on Guangdongi provintsi keskus. Guangzhou ise ei ole Hiina mastaabis suur linn, elanikke on vaid veidi üle kolme miljoni, kuid Quangdongi provints oma 105 miljoni elanikuga (nii suure rahvaarvuga pole Euroopas ühtegi riiki) on üks Hiina rikkamaid ja tehnoloogiliselt kõige arenenumaid piirkondi.

See oli minu kolmas Hiina-reis, esimene kord olin Pekingis, teine kord Nanjingis (Nankingis). Mul on lapsepõlvest saadik pingeline huvi Hiina vastu. Lapsepõlves elasin kaasa heade hiinlaste dramaatilisele võitlusele chiangkaisheklaste vastu (nii õpetati nõukogude lasteaia- ja koolilapsi nimetama Guomindangi pooldajaid). Hiljem, kultuurirevolutsiooni ajal, kui suhted Nõukogude Liiduga läksid hapuks, elasin kaasa hungveipingide ohvritele (siin ei saanud ma teavet ainult lehtedest, üks minu vanemate õpilasi abiellus Hiina inseneriga, keda kultuurirevolutsiooni alguses mõnitati, pärast viidi kusagile ning ta jäi teadmata kadunuks). Juhtus nii, et Taiwani jõudsin ma enne kui kontinentaalsesse Hiinasse. Mulle meeldis tohutult sealne kultuur -- pean siin silmas ka töö- ja olmekultuuri. Tundsin selgelt seda, mida Max Weber kirjeldas protestantliku eetikana. Käisin sealsetes slummides: need olid puhtad ja väärikad. Taiwanis on üldse väga turvaline. Nagu ütles mind võõrustanud professor So, slummides on veel turvalisem: inimesed elavad nii lähestikku, et neil on piinlik halvasti käituda.

Sellel taustal ei mõjunud Peking eriti hästi. Halb õhk, sudu, mustad tänavanurgad, hais jne. Kuid kõige suurem erinevus oli inimestes: võrreldes ausate ja julgete taiwanlastega mõjusid nad ettevaatlike ja kavalatena. Meenus stagnaaeg, kui isegi dissidendid olid siiralt veendunud, et lääne inimesed on lollid ja ei saa millestki aru. Kuid siiski oli selgelt õhus tunda ühiskondlikku dünaamikat ja lootust, et Hiina liigub aeglaselt, kuid järjekindlalt vabaduse suunas. 2012 käisin Nanjingis 11. Semiootika Maailmakongressil ning tundus, et minu oletused lähevadki täide, igal juhul oli õhkkond palju vabam, ja seda mitte üksnes kongressil. Nanjing meeldis mulle palju rohkem kui Peking ja Hiina arenguperspektiivid tundusid head.

Selles mõttes oli Guangzhou pettumus. Teoreetiliselt ma teadsin, et kolm aastat tagasi tegi Hiina uus juhtkond suunamuutuse, mille üks olulisi komponente oli eraldumine läänest. Teadsin, et Hiinas internetti tsenseeritakse. Ent kui ma oma artiklit kirjutades püüdsin täpsustada üht asja Google'i abil, selgus, et Google on Hiinas blokeeritud. See muuseas tähendas, et ma ei saanud lugeda ka oma posti, kuna minu postkast on Gmailis. Õhtuti meeldib mulle kuulata Youtube'ist muusikat. Aga Youtube on Hiinas samuti blokeeritud, nagu ka kõik sotsiaalvõrgustikud (Facebook, Twitter jne). On olemas Hiina oma otsisüsteem, mis lubab vaid aatelist, kvaliteetset ja õiget informatsiooni ning blokeerib kogu lääneliku, dekadentliku ja kõlvatu info. Samuti on neil mingisugune suhtlusvõrgustik, mis on samuti riiklikult tsenseeritav. Kuna Eestis olen ma korduvalt sõna võtnud anonüümsete kommentaariumide kaitseks, küsisin ka Hiina kolleegilt, kuidas neil sellega on. Ta algul ei saanud üldse aru, millest ma räägin, pärast avaldas suurt imestust, et ajalehtedes üldse saab midagi kommenteerida: "Sinna võib ju igaüks kirjutada, mida iganes." Kui ma ütlesin, et selles ongi see asja mõte, ei vastanud ta midagi, kuid oli näha, et lääne elu veidrused ei meeldi talle.

Hiina oli alati väga venemeelne, aga viimasel ajal on see kasvanud seoses läänevaenuliku pöördega juhtkonnas. Selles mõttes oli mul kahetine tunne. Ühelt poolt oli konverents väga edukas, mu ettekanne võeti väga hästi vastu ning mind kutsuti Guangzhou ülikooli külalisõppejõuks (tingimused küllaltki head), teiselt poolt aga on veidi kahtlane tunne kas või kaudselt osaleda programmis "vastulöök läänele". Asi on selles, et Eestit peetakse enamasti endiselt Venemaa osaks. Hiljuti käis uudistest läbi, et Tartu Ülikool sattus prestiižikasse Shanghai edetabelisse, mis on muidugi hea, kuid see esindab seal ENSV-d. See pole juhus. Teoreetiliselt teavad nad küll, et Eesti on iseseisev riik, aga näiteks meilisin küll kaks korda, et tulen Helsinki lennukiga, aga vastu tuldi Moskva lennukile (kui esimest korda Hiinas olin, hakkas Pekingi taksojuht kuuldes, et olen Eestist, laulma vene keeles "Õhtuid Moskva lähistel" ning oli pettunud, et mina kaasa ei laula; hea veel, et mitte "Moskva-Peking" refrääniga "venelane hiinlasega on vennad igavesti").

Loomulikult on Hiina väga huvitav maa, kuid sellest võib-olla mõni teine kord.