Blog Archives

Boriss Nemtsovi mõrva puhul

2/27/2015

Boriss Nemtsov (09.10.1959-27.02.2015)

Poliitilised repressioonid Venemaal on võtnud uue pöörde. Alles käivad kohtuprotsessid eelmise meeleavalduslaine osalejate üle (nn bolotnoje delo), kuid täna õhtul lasti maha üks Venemaa juhtivaid opositsioonipoliitikuid Boriss Nemtsov, kes oli 1. märtsiks plaanitud opositsioonilise väljaastumise "Kevad" üks initsiaatoreid. Boriss Nemtsov oli Boriss Jeltsini valitsuses asepeaminister, Vladimir Putini valitsemise ajal aga üks karismaatilisemaid opositsionääre. Ta oli Putini valitsemise vastane, kuid seisis alati rahumeelsete ja mittevägivaldsete meetodite eest. Kuid vägivaldne režiim ei kannata ka mittevägivaldseid vastaseid.

Boris Nemtsov oli põhimõtteline, aga samas ka sõbralik ja lõbus inimene. Tema näol kaotasime sõbra ja liitlase.

0 Comments

Viktoria Ladõnskaja ja venekeelne haridus Eestis

2/27/2015

0 Comments

Uudiste pealkirjad Viktoria Ladõnskaja väljaütlemistest venekeelsete gümnaasiumide kohta ei ole kooskõlas oma sisuga. Tekitati sensatsioon, ehkki Ladõnskaja sõnades midagi üllatavat ei olnud. Ta väljendas IRLi programmilist seisukohta, mis on kooskõlas Eesti Haridusministeeriumi positsiooniga vähemalt enne hr Ossinovskit. Mis oli siis Ladõnskaja ütluse sisu?

1. Riiklik gümnaasiumiharidus on Eestis eestikeelne.
2. Venekeelseid gümnaasiume on võimalik moodustada, kuid mitte maksumaksja raha eest.
3. Üks võimalus oleks, et need luuakse erakoolidena Venemaa Haridusministeeriumi eelarvest.
4. Sellele tuleb lisada endastmõistetava punktina, et ükskõik mis raha eest ka venekeelseid gümnaasiume või lütseume ei looda, õpetatakse seal õppekavade järgi, mis on Eesti Haridusministeeriumi poolt kinnitatud (ja mitte mingil juhul mitte Venemaa Haridusministeeriumi programmide järgi).

Kogu jutt Venemaa finantseeritavatest lütseumidest on puhthüpoteetiline, kuna esiteks ei ole praeguses poliitilises olukorras mingisugusest Venepoolsest finantseerimisest juttugi ning teiseks sai konsultatsioonide tulemusel Venemaa pool aru, et ta on sisuliselt poliitilisse kahvlisse pandud (kui kasutada tolleaegse haridusministri Jaak Aaviksoo väljendit): mõisteti, et see sisuliselt tähendaks seda, et Vene Föderatsioon tunnustab Eestis üldist eestikeelse keskhariduse põhimõtet.

Kui Viktoria Ladõnskaja selles loos midagi ette heita, siis vaid seda, et noor poliitik ei saanud aru, et iga ta sõna võidakse kontekstist välja tirida ja pealkirjaks tõsta.

0 Comments

Paar mõtet inspireeritult presidendi kõnest

2/26/2015

4 Comments

On diskuteeritud teemal, kas presidendi rituaalset aastapäevakõnet on üldse vaja. Isegi kui jätta rituaalne tähendus kõrvale, siis ainuüksi tänavuaastane kõne sunnib sellele küsimusele vastama positiivselt. Minu meelest oli tegemist väga õnnestunud sõnavõtuga, võib-olla Toomas Hendrik Ilvese parima iseseisvuspäeva kõnega üldse. Pean silmas nii selle sisu kui retoorilist ülesehitust. Eristaksin presidendi kõnes järgmisi tahke: filosoofilist, välispoliitilist, sisepoliitilist (ja seda eelkõige seoses eelseisvate parlamendivalimistega) ning emotsionaalset. Kõiki neid seob üks läbiv teema, ja see teema on tõde.

1. Filosoofilises plaanis viitas president moodsatele lähenemistele, mis püüavad diskrediteerida tõe kontsepti ennast. Kõik olevat taandatav erinevatele kõnepraktikatele, tõerežiimidele (mitmuses), keelemängudele jne. Nendel teemadel on hea mõtteid mõlgutada, ent kui sinu majja tungib sisse vaenlane, siis vaevalt sind rahuldavad targutused stiilis 'kuidas seda nüüd võtta'. Vaenlase kuul kas tabab sind või ei taba ning ta ei hakka sel puhul konsulteerima Baudrillardi või Žižekiga.

2. Siit on loomulik üle minna välispoliitika valdkonda. On vähe ühiskondi, kus postmodernismi ideed on nii entusiastlikult ja sügavalt vastu võetud kui postsovetlikul Venemaal. Ja seda nii teoorias kui praktikas. Üks peamisi putinismi teoreetikuid ja strateege on Vladislav Surkov: poliitik, politoloog, kirjanik ja kõrge ametnik. Surkov parafraseerib Dostojevski ideed, et kui Jumalat pole olemas, siis kõik on lubatud. Ainult et Jumala asemele paneb ta tõe ning teeb Dostojevskist vastupidise järelduse. Kui Dostojevski järeldab, et kõik ei ole lubatud, kuna Jumal on olemas, siis Surkovi jaoks on kõik lubatud, kuna tõtt ei ole olemas. Ja selle kõige teenimiseks kõlbavad ükskõik millised vahendid, kas või (õigeusu) kirik, mis hakkaski usinalt teenindama režiimi valesid. Ühendriikide riigisekretär John Kerry teatas diplomaatilist viisakust kõrvale heites, et president Putin on talle korduvalt näkku valetanud. Uudis seisneb siin võib-olla üksnes selles, et nii kõrgetasemeline poliitik ütleb selle otse välja. Valele võib vastu seista vaid tõde. Putinlik vale on
suitsukate sõjalisele agressioonile. Et agressioonile vastu seista, tuleb kõigepealt mitte karta teada ja kuulutada tõtt. Tõde ei seisne vaid sõnades, nad on sisutühjad, kui nende taga ei ole õigeid tegusid. On vähe putinlike valede paljasõnalisest hukkamõistust, vaadates samal ajal kõrvalt, kuidas ta Ukrainas oma valesid jõuga kehtestab. Oma välispoliitikas oleme tõe poolel, kuid peame tegema seda veel jõulisemalt.

3. Sisepoliitikast ja eelseisvatest valimistest rääkides jäi president erapooletuks ja ei väljendanud kuidagi oma sümpaatiat või antipaatiat konkreetsete poliitiliste jõudude suhtes. Küll aga loen ma ridade vahelt välja (ja see on minu subjektiivne tõlgendus) hukkamõistu ühelt poolt ebarealistlikele, st valelikele lubadustele, mis heade tulemuste saamise eesmärgil peavad võimalikuks valija eksitamist. Teine aspekt on aga võib-olla veel tähtsam, nimelt ei tohi valimised lõhestada ühiskonda. Pealegi on sellised vastandumised ise tihtipeale pettemanöövrid. Valimistest valimistesse vastandavad ennast Kesk- ja Reformierakond; tundub, et suurimaid vaenlasi ei saagi olla. Nii konsolideeritakse oma valijaskond, kuid hiljem, nagu teame, on nii mõnigi kord saanud väidetavatest surmavaenlastest hoopiski liitlased. Ja seda isegi riigi tasandil, paljudest omavalitsustest rääkimata. Kui vaadata aga suuremat pilti, st Euroopa tasandil, siis Europarlamendis kuuluvad nende erakondade esindajad samasse fraktsiooni, kus paraku pr. Toom on märksa valjuhäälsem kui pr. Kallas. Need valimised toimuvad rahvusvaheliselt ärevas olukorras ning valijate meelitamine pakutavate materiaalsete hüvedega juhib kõige muu kõrval tähelepanu eemale olulistest probleemidest. Ma tahan, et Eestis valitseks küpseid ühiskondi iseloomustav konsensus välispoliitika ja kaitsevaldkonna küsimustes. Kõige muu üle võib diskuteerida, kuid tingimusel, et riigi julgeoleku seisukohalt prioriteetsetes küsimustes valitseb üksmeel.

4. See kõne ei olnud üksnes tark, vaid ka inimlikult soe. Eriti puudutasid mind -- ja ma usun, et paljusid -- Karl Ristikivi sõnad selle kohta, mida tähendab Vabariigi aastapäev. Ja ta tähendab tõepoolest palju. Ristikivi kirjutas oma lõikavad read 20 aastat pärast Eesti Vabariigi hävingut. Me peame neid meeles pidama, nad on sama aktuaalsed ka praegu, kui meil on õnn tähistada Vabariigi aastapäeva oma vabal ja iseseisval kodumaal.

4 Comments

Sarjast "Kui mina oleksin Beethoven..."

2/24/2015

0 Comments

Kui mina oleksin president Ilves ja sõbraliku naaberriigi president Putin õnnitleks mind iseseisvuspäeva puhul, soovides paljurahvuselisele Eestile õitsengut, siis tänaksin ma teda südamlikult ja sooviksin omakorda paljurahvuselise Venemaa rahvastele iseseisvumist ja õitsengut, vene rahvale aga seda, et Venemaa aladel leiduks kas või killuke maad, kus vene inimesed saaksid tunda end selle maa peremehena.

0 Comments

Terroriakt Harkivis

2/22/2015

3 Comments

Hübriidsõjas, mida Venemaa peab Ukraina vastu, on terrorirünnakutel oluline roll. Kahtlased plahvatused Moskvas tõid omal ajal Putini võimule Venemaal. Suur kahtlus nende korraldamises lasub FSB-l (tšetšeenidest täideviijad vist ei teadnudki, kes neid juhib). Otsesed süütõendid puuduvad (arvestades, et juurdluse viis läbi seesama FSB, pole siin midagi üllatavat), kahtlusi lisavad esiteks Rjazani intsident, kus FSB töötajad jäid vahele lõhkeainete viimisega elumaja keldrisse (ametliku versiooni järgi oli tegu tsiviilkaitseõppusega), ning see, et FSB rolli paljastaja Litvinenko suri ise väga kahtlastel asjaoludel.

Plahvatus rahumarsi ajal Harkivis kannab minu arust kahte rolli. Esimene on nagu igal terroriaktil hirmutamine: ei ole teie turvalisus tagatud ka tagalas. Ning teiseks tähelepanu kõrvalejuhtimine. Minski kokkulepetesse vist keegi peale Euroopa Liidu tõsiselt ei suhtu. Nii Venemaa kui Ukraina kasutavad seda hingetõmbeaega jõudude ümbergrupeerimiseks, kusjuures Venemaa potentsiaal on mõistagi palju suurem. Kui enne varjas Venemaa oma relvatarneid sellega, et tarniti samu relvasüsteeme, mis on ka Ukraina armeel, siis viimase paari nädala jooksul on "kaevurid ja traktoristid" (© Putin) saanud uusimaid relvasüsteeme, milliseid Ukraina armeel pole. St jutt trofeedest on unustatud.

Putini hübriidsõja tavaline taktika on see, et rünnatakse mitte seal, kus on peamine pingekolle. Plahvatus sõjategevusest põhja poole jäävas regioonis viib tähelepanu kõrvale strateegia mõttes põhiliselt agressioonivektorilt. Putini plaan on enam-vähem läbinähtav: Venemaa vajab maismaaühendust Krimmiga, mis vähegi leevendaks tohutuid kulutusi selle poolsaare ülevalpidamiseks. Ning näeme, et põhilised jõud ja uued relvasüsteemid suunatakse Mariupoli alla. Võib karta, et see linn on agressiooni järgmine sihtpunkt.

Rahvusvaheline üldsus ei tohi seda tuimalt pealt vaadata.

3 Comments

Eestkostjad ja vaenuõhutajad

2/21/2015

1 Comment

Mulle ootamatult selgus, et mu eilne postitus tekitas mõnes lugejas valearusaama, nagu kutsuksin ma üles venelasi poputama. Ei tea, kuidas saab niimoodi välja lugeda, kuid on loetud. Minu point oli täiesti teine: mingit erikohtlemist ei ole vaja ja muide ei taha seda ka venelased ise (vähemalt see osa nendest, kellega Eesti riik peaks esmajärgus arvestama).

Venelased tahavad Eesti riigilt ausat ja selgesõnalist seisukohta ning kui me räägime näiteks venekeelsest telekanalist, siis ma jälgin suure murega sõnumeid, mis selle loojatelt tulevad (inimlik lähenemine läbi tavaliste inimeste, muulased oma juuri otsimas, ei saa unustada meelelahutust, mille varjus peidetult edastada eestimeelseid hoiakuid jne). See on täpselt see, mida venelased kardavad ja vihkavad: hakatakse süütutes saadetes sisalduva salaagendaga nende ajusid loputama. Mida venelased vajavad, on ametlik informatsioon, mis kajastaks riigi ja valitsuse seisukohti aktuaalsetel teemadel. See peab olema nimelt propaganda, kuid avalik ja maskeerimata. Aus propaganda, mis rajaneks tõele, nii nagu Eesti valitsus saab sellest aru. Muuseas, selline kanal oleks ka eestlastele kasulik.

"Ameerika Hääl" (nõukogudeaegne karikatuur)

Mäletan, kuidas nõukogude ajal kuulasime Ameerika Häält. Kusagil 1970. aastate lõpul tekkis rubriik "USA valitsuse ametlik seisukoht", mis oli lühikommentaar, 5-7 minutit, kuid iga päev erinev ja seda korrati mitu korda päevas. Nii teksti alguses kui lõpus tuletati meelde, et tegemist on USA
valitsuse ametliku seisukohaga. Mulle tundub, et Eesti Valitsusel oleks endalgi kasulik välja tulla iga päev ametliku seisukohaga päevakohastel teemadel ning niisukest kommentaari ei vaja üksnes venelased.

Paralleel Ameerika Häälega ei ole päris meelevaldne: suur osa Nõukogude Liidu elanikest suhtus sellesse kui vaenulikku häälde ja ka nimetas seda nii, kuid informatsiooni saada eelistasid nad sealt, mitte programmist "Vremja".

Meie vene kanali loojad loodavad, et Eestimaa venelased võtavad selle kanali omaks. See on enesepettus. Selline kanal peab olema võõras ja rääkima mitte seda, mida (tegijate meelest) venelased tahavad kuulda, vaid seda, mida on neile vaja teatada. Aga seda polegi nii vähe. Siin võivad olla saated Eesti ajaloost, aga ka teiste maade, k.a Venemaa ajaloost Eesti vaatevinklist, harivad saated demokraatia alustest (kasulik ka eestlastele) jne. Ja erinevalt meelelahutusest läheb kõik see ka palju vähem maksma.

Minu meelest on väga nördimapanev, et sellised erakonnad nagu kesk ja sotsid sihilikult desinformeerivad vene valijaid (aga ka eestlasi), andes eri keeltes erinevaid lubadusi. Tänane Sillamäe skandaal on vaid jäämäe tipp. Sotside liidrid sellest küll distantseerusid (Ossinovski üsna energiliselt, Mikser aga loiult), kuid oleks väga ekslik arvata, et tegemist on isoleeritud juhtumiga. Inna Nazarova juhtumis võib isegi näha tüüpilist keskerakondlikku praktikat, millega Sven Mikser ei ole tuttav üksnes kirjanduse kaudu ja millele ma olen korduvalt juba tähelepanu juhtinud (nt siin, siin ja siin). See on keskerakondlik rändtsirkus, kus osad on ära jagatud klounide, akrobaatide ja mõõganeelajate vahel. Kuid võib-olla veelgi olulisem on see, et venelaste väidetavad sõbrad teevad neile hoopis kahju.

Probleem on palju üldisem ja olulisem kui lõppev valimiskampaania. Nimelt kaitsjate ja eestkostjatena esinevad jõud ja organisatsioonid pahatihti ei kaitse, vaid hoopis kahjustavad oma väidetavaid kaitsealuseid.

Alustaks ilmse näitega, mis pole niivõrd seotud mu viimase, vaid eelviimase postitusega. Vähe on inimesi, kes on teinud nii palju head Eesti antisemiitlikule liikumisele kui Wiesenthali keskuse Jeruusalemma osakonna direktor Efraim Zuroff. Perestroika ajal ja võitluses Eesti taasiseseisvumise eest suhtus valdav enamik eestlasi juutidesse positiivselt või vähemalt neutraalselt. Eesti juudid põhiosas toetasid eestlaste võitlust iseseisvuse eest (sellised stalinistid nagu Esja Šur olid selges vähemuses; koloriitne Jevgeni Kogan, kes oli rahvuselt kord juut, kord venelane, kord koguni aser, oli rohkem populaarne venelaste seas). Asjad hakkasid muutuma ja sugugi mitte paremuse suunas härra Zuroffi tegevuse tagajärjel. Mõttetud ja enamasti ebaõiglased süüdistused Eesti riigi suhtes tegid oma töö, kuid veel halvem oli tema võitlus antisemitismi vastu. See oli tõepoolest edukas: antisemitism arenes hoogsalt. Ja tegemist ei ole sugugi vaid ebakompetentsusega. Kui su ülesanne on millegi vastu võidelda, siis on igati auväärsem, kui see, mille vastu sa võitled, on midagi suurt. Ma ei hakka siin arutlema selle üle, kas tahtlikult või tahtmatult, aga härra Zuroffi panus Eesti antisemitismi on palju edukam kui Jüri Lina, Tiit Madissoni, Risto Teinose jt oma.

"Kahel asjal pole lõppu. Universumil ja inimlikul lollusel. ...Ja ma ei ole nii kindel universumi osas."

Kuid antisemitism on Eesti elus siiski võrdlemisi marginaalne nähtus ning sellele keskendumine oleks vähemalt ebapraktiline. Kogemus aga näitab, et iga asja, ükskõik kui väike ta iseenesest pole, võib üles puhuda suureks skandaaliks, mis lõhestab olulisel määral ühiskonda. Hiljuti vastuvõetud kooseluseadus on selle tüüpiline näide. Päris huvitava tulemuse andsid Postimehe gallupid, kui valiti aasta halvimat ja parimat seadust. Kooseluseadus oli suveräänselt kõige halvem (46%, 11230 häält), mis oli ootuspärane, kuid hääletajad arvatavasti ei pidanud silmas seadusandlikku praaki, vaid olid põhimõtte enda vastu. Mitte just ootamatult aga oli seesama seadus aasta parimate seaduste seas, kusjuures saavutas koguni teise koha (27%, 5520 häält). See näitabki ilmekalt ühiskonna polariseerimist kunstlike vahenditega. Reaalselt on seaduse puhul tegemist sisutühja deklaratsiooniga, mis on rakenduskõlbmatu.

Kogu selle tegevuse tagajärg, mille deklareeritud eesmärk oli Eesti ühiskonna muutmine tolerantsemaks, on hoopiski vaenu kasv, kusjuures see vaen ei ole niivõrd suunatud aktivistide ja seaduse initsiaatorite vastu (tegelikud initsiaatorid asuvad üldse väljaspool Eestit, kuid Riigikogus olid selle seaduse läbisurujad Reformierakond ja sotsid), kuivõrd LGBT kogukonna vastu, kusjuures nii mõnigi homoseksuaalse orientatsiooniga inimene oli kogu sellest kärarikkast kampaaniast nördinud, kuna sattus kahe tule vahele.

Hocus pocus fidibus -- käteosavus, ei mingit sohki

Ning lõpuks võib-olla kõige olulisem, kuna siin on vaenuõhutamine hoopis varjatum ja salakavalam. See tuleb kõige selgemini välja astmelise tulumaksu kehtestamise retoorikast. Näiliselt on see suunatud vaeste toetamiseks, sisuliselt (ja see on ammu tõestatud) kujutab see endast vaesuslõksu: paljudel on kasulikum saada väiksemat palka, millest tuleb maksta vähem makse, kui suuremat palka, mille nullib ära astmeline tulumaks. Tegemist ei ole üksnes majandusmeetmega. Vasakerakonnad, kes nõuavad astmelist tulumaksu, esindavad elanikkonna vaeseimat kihti ja on küüniliselt huvitatud sellest, et valijaid (st vaeseid) oleks võimalikult rohkem. Minu ideaal (üldse parempoolne ideaal) seisneb selles, et igaühel oleks võimalik oma tööga saada jõukaks ilma selleta, et riik rööviks märkimisväärse osa tema sissetulekutest.

P.S. Ehk kõige naljakam episood lõppevas valimiskampaanias on Jürgen Ligi lennukas fantaasia teemal, et IRL kehtestab astmelise tulumaksu. Ligi väljendab ennast peenelt ning enamikul kuulajatel võib tema sõnastusest jääda mulje, ehkki ta tegelikult seda ei ütle, et IRL kehtestab alates 500 eurost 40% tulumaksu. Tegelikult aga mingist astmelisest tulumaksust IRLi programmis juttu ei ole: tulumaksumäär jääb samaks, tõuseb vaid tulumaksuvaba miinimum. IRL pakutud maksureform hoopis vähendab maksukoormust, mitte keegi ei hakka rohkem maksma kui praegu ning nt 500-eurose sissetulekuga inimesed võidavad koguni 16% oma varasemast sissetulekust.

1 Comment

Erapoolik sissevaade Riigikogu valimiskampaaniasse

2/20/2015

6 Comments

Seekord lähevad K-erakonna reklaamid üle igasuguse piiri

Kuna kandideerin ise Riigikokku, ei pretendeeri minu alljärgnevad märkused mingisugusele objektiivsusele. Vastupidi, nad pretendeerivad subjektiivsusele ja aususele. Ning ütlen kohe välja, et kui keegi tahab siin näha kibestumise tunnuseid, siis ta ei eksi.

Olin enne otsustanud, et aktiivset kampaaniat ei tee, ega taha ka praegu teha, kuid selle valimiskampaania käigus selgunud tendentsid ja jõujooned on murettekitavad. Käib valijate lollitamine ja mingisugune ülepakkumismaraton: kes pakub rohkem raha kätte, kes parimat pensioni, kes kodanikupalka, kes muud träni ja nänni. Ajakirjandus ja arvamusliidrid aitavad sellele kaasa. Hiljuti lugesin arutlust teemal "isamaalisus tuleb täis kõhuga", umbes nii, et armastan emmet ainult siis, kui annab kommi, aga kui ta on hädas, saagu ise hakkama.

Uued jõud kartellierakondade vastu

Ma ei taha kuidagi nõustuda sellega, et valija on rumal ja abitu ning teda tuleb patroneerida. Arvan, et iseseisvuse perioodil on sirgunud vaba ja otsustusvõimeline põlvkond, kes väärib palju asjalikumat ja sisukamat diskussiooni ning seda ka loosungite tasemel. See muide käib kõikide erakondade kohta, k.a IRL; meil on täiesti ok valimisprogramm, kuid meie reklaamikampaania kohta ma seda paraku öelda ei saa.

Maksu-, haldus- ja riigireformid on tähtsad ja pakilised. Kuid need ei tohi varjata meie aja põhiprobleeme. Ja neid on kolm (või siis, kui soovite, ühe ja sama probleemi kolm tahku):

    1. julgeolek
    2. julgeolek
    3. julgeolek

Kõigel muul on mõtet ainult siis, kui punktid 1-3 on tagatud.

1. Kaitsevägi vajab rohkem ressursse. Me oleme uhked selle üle, et saavutasime taseme 2% SKPst, ja mõned julgemad arutlevad isegi 3% üle. Kui me aga võrdleme kas või Venemaaga, kus ainuüksi ametlik kaitsekulude määr on 4,1% SKPst, ent kus on säilinud NSVL praktika peita kaitsekulusid teistesse valdkondadesse (nagu teadus või masinaehitus, aga ka sotsiaalvaldkond), siis Eesti näitajad ei ole enam nii muljetavaldavad.

Näen siin mitut ohtu. Ehkki isegi sotsid ei räägi enam kaitsekulutuste piiramisest ja raha suunamisest selle asemel hoopis sotsiaalvaldkonda, on sellised tendentsid olemas. Kuid mitte ainult rahapuudus ei ole ohuks kaitseväele. Reformierakonna pikaajaline idee asendada ajateenistus palgasõjaväega, mis, tõsi küll, tänu Ukraina konfliktile on summutatud, kuid mitte ära unustatud, on suur julgeolekurisk. Kogu see ideoloogia, et riigikaitse on teenus, mida saab sisse osta, on ülimalt väär ja ohtlik. Veel ühest siin peituvast ohust räägime punktis 3. Riik püsib iseseisvana ainult siis, kui selle kodanikel on vankumatu tahe oma iseseisvust kaitsta.

"... ja veel me lubame, et igal oinal tuleb oma mihklipäev!"

2. Meie julgeoleku oluliseks tagatiseks on meie liitlased, integreerumine Euroopa ja transatlantilistesse struktuuridesse. Kui endine kaitseminister Urmas Reinsalu soovis Eestisse USA sõjaväebaasi, siis mitte üksnes Keskerakond, vaid ka praeguse võimuliidu juhtpoliitikud (nt sotsidest Marianne Mikko ja Reformierakonnast toonane eurosaadik Kristiina Ojuland ning endine kaitseväe juhataja Ants Laaneots) pidasid sellist ettepanekut täiesti kohatuks. Elu õpetab, antud juhul Putin.

Praegune USA administratsioon andis meile väga olulise toe ja garantii. Samas aitavad liitlased ainult neid, kes on esiteks valmis ise end kaitsma ja teiseks sama solidaarsed liitlaste suhtes. Eesti kaitseväelaste osalemine missioonides oli ja on väga oluline faktor meie usaldusväärsuse tõstmisel liitlaste silmis. Seepärast on ohtlikud sellised üleskutsed (isegi kui nad teenivad üksnes valimiskampaania retoorilisi eesmärke), mis õõnestavad meie suhteid Euroliidu või USAga. Tõsi, ükski vastutustundlik erakond sedalaadi üleskutsetega ei esine, küll aga on selles mõttes aktiivsed Keskerakond ja EKRE (on veel marginaalsemaid jõude nii poliitspektri paremal kui vasakul poolel, mis ei vääri siin eraldi analüüsi). Eriti tahaks EKRE puhul rõhutada, et nende üldsõnaline valimisplatvorm, mis lubab riigikaitset tugevdada, ei mõju usutavalt, kuna kõrvuti seisvates lausetes välistatakse osalemine Euroopa Liidu kaitseprogrammides ja taotletakse NATOlt kiiremat appitulekut konfliktiolukorras. Ei saa korraga olla "euroskeptik" (mida nii mõnigi EKRE juhtfiguur on enda kohta deklareerinud) ja loota liitlastelt mõistmist ja valmisolekut appi tulla.

3. Meie julgeoleku põhiline tagaja ei ole ressursid ega liitlased, vaid Eesti kodanikkond. Igasugune vaenuõhutamine sotsiaalsel, rahvuslikul, religioossel ja muul põhjusel on ohtlik ja täiesti vastutustundetu. Nt meie meedia üldistavalt halvustav suhtumine moslemitesse on ebaõiglane. Pean siin silmas ennekõike Eestimaal elavaid tatarlasi, aga ka asereid jt. Minu jaoks on väga olulised mälestused Eesti taasiseseisvumise ajast, kui Eesti tatarlased olid kõikidest teistest rahvusvähemustest kõige aktiivsemad iseseisvuslased. Ma arvan, et nad väärivad tunnustust ja ergutamist, aga mitte halvustamist ja marginaliseerimist. Tuleb teha selgelt vahet nendel, kes on siin elanud põlvkondi, integreerunud Eesti ühiskonda ja jagavad meie konstitutsioonilisi väärtusi, ja uustulnukatel, kes on meie ühiskonnas jäänud võõrkehadeks ning lojaalsed ehk hoopis mingile teisele riigile või vaenulikule liikumisele. Öeldu ei käi ainult moslemite kohta.

Keerulisem lugu on venelastega. Nendest (sugugi mitte väike) osa on paraku eestivastaselt meelestatud. Ja see on suur julgeolekurisk. Kuid veel suurem osa on meelestatud neutraalselt ja arvestatav osa on Eesti patrioodid. Seda näeme eriti noorte seas. Siin tuleb väga tunnustada Eesti kaitseväge, mis on osutunud kõige efektiivsemaks integratsioonimehhanismiks. Võib tunduda paradoksina, et ajateenistusse lähevad vene rahvusest noored entusiastlikumalt kui eestlased. On rumal ja ohtlik hakata Eesti kodanikke solvama nende päritolu pärast. Jürgen Ligi ettevaatamatu ütlus tegi palju kurja. Et seda kuidagi mahendada, nimetasin ma (tunnistan, et veidi ülepakutult) Jevgeni Ossinovskit eeskujulikult eestimeelseks kodanikuks. Minulgi on Jevgeni Ossinovskile mõningad etteheited, kuid taandada probleem päritolule ei näita üksnes halba poliitilist maitset, vaid ka lühinägelikkust. Pealegi oli Jürgen Ligi üks põhilisi palgaarmee ideolooge. Kas ta kujutab aga ette, mis rahvusest oleks palgaarmee põhikontingent Eestis? Ja kui usaldusväärsed oleksid nad Eesti riigi jaoks, kui neid samal ajal pidevalt solvatakse nende päritolu pärast? Äkki jäävadki uskuma, et peaksid olema lojaalsemad oma päritolumaale?

Mõni irvhammas arvab, et Eesti kaitsevalmidus piirdub mütsiga löömisega. Allikas: http://www.gunmanforum.com/index.php?showtopic=10512

Võtame kokku. Kaitseväe arendamine peaks olema nende valimiste üheks prioriteediks. Ei tohi lubada ühtegi sõna ega tegu, mis seaks kahtluse alla meie pühendumise kohustustele, mis meil on oma liitlaste ees võetud: kui me tahame rohkem saada, peame olema valmis ka solidaarselt rohkem andma. Ühiskonna sidusus on alati tähtis, kuid selle aktuaalsus tõuseb eriti ärevatel aegadel. Igasugune vaenuõhutamine ja ühiskonna lõhestamine tuleb peatada.

Öeldu ei tähenda, et me peame paanitsema ja tegelema hüsteeriliselt üksnes riigikaitsega. Sellised asjad ei tugevda, vaid nõrgendavad. Me peame pühendunult tegema oma igapäevast tööd ja parandama ühiskonna funktsioneerimist kõigil tasanditel.

6 Comments

Meie väike holokaustiskandaal

2/11/2015

7 Comments

Eile helistati mulle Vikerraadiost, küsiti arvamust kirgikütva näituse kohta. Ütlesin, et näitust pole näinud, aga sellise reklaami peale kavatsen minna (helilõik on siin). Kuna olen alati seisnud sõnavabaduse eest, ei näe ma mingit põhjust võimude sekkumiseks kultuuriprotsessi. Kõik, mis pole keelatud, ei ole keelatud, ja holokausti käsitlemine ei kuulu Eestis õnneks seadusega reguleeritud asjade hulka. Teine asi on viha õhutamine, aga seda võib teha ka ilma holokaustita. Ja üldse, lõpetage jama, kas tähtsamaid asju pole teha?

Vahepeal aga lugu edenes ja tundub, et paljudel inimestel pole tõesti tähtsamat teha. Alla Jakobson, kes vist ise näitust polegi näinud, esines mitu korda nördinult Eesti Juudi Kogukonna nimel, protesteerides eriti selle näituse kahe eksponaadi vastu. Eesti sõber Efraim Zuroff ei suutnud nii pidulikul puhul samuti vait olla. Asjasse sekkus kultuuriminister Urve Tiidus ning isegi Europarlamendi liberaalide fraktsiooni esindaja Urmas Paet.

Üldiselt ma väldin juuditeemadel sõnavõtmist, kuna olen selle koha pealt topeltstigmatiseeritud. Antisemiidi jaoks olen ma järjekordne kobisev juut, "õigete" juutide jaoks olen kristlasena diskvalifitseeritud. Täna oli mul võimalus vestelda sel teemal kahe Tartus elava juudiga. Kumbki ei olnud näitust näinud, kuid üks oli pettunud ja solvunud, kuna on teemad, mille üle nalja ei tohi teha (küsisin, miks, vastus oli, ei tohi ja kõik). Teine aga oli nördinud näitusevastase kampaania pärast ja ütles, et saab nüüd hästi aru "tavalisest homost" kooseluseaduse kirgede keerises: aktivistid mõlemalt poolt saavad tähelepanu ja võitleja aupaistet, aga tavainimene (antud juhul juut) jääb kahe tule vahele. Mina ei tunne ennast kahe tule vahel, aga kirgedele vee peale tõmmata tahaks küll.

Räägiks kõigepealt natuke asjast üldisemalt ja siis tuleks tagasi Tartu näituse juurde, mida ma täna spetsiaalselt külastasin. Küsimus, kas holokausti üle tohib nalja visata, ei ole uus. Seda on korduvalt tõstatatud nii juutide kui antisemiitide poolt, viimased eriti aktiivselt sellel millenniumil. 2006. aastal kuulutas Iraani ajaleht Hamshahri ilmsel valitsuse toetusel välja rahvusvahelise holokaustiteemaliste karikatuuride konkursi. See pidi olema vastus Taani 2005. aasta karikatuuriskandaalile (Muhamedi-teemalised karikatuurid ajalehes Jyllands-Posten). Konkurss tekitas teatud elevust, kuid oodatud nördimuspurset ei tulnud. ÜRO peasekretär Kofi Annan keeldus Iraani-visiidi ajal näitust külastamast ja soovitas vaenu mitte õhutada. Protestisid mõned juudiorganisatsioonid, kuid ühegi riigi valitsus ei võtnud sel teemal üldse sõna. Põhiline vastuväide seisnes selles, et üks asi on irvitamine religiooni üle, teine asi inimeste tapmise üle. Eurooplasena aktsepteerin sellist seisukohta, kuid ajaloost tunnen ka teistsuguseid: neid, kes mõnitavad meie jumalaid, tuleb tappa, aga vaenlaste hukkamine võib pakkuda palju nalja (lihtsalt antropoloogiline meeldetuletus).

Hoopis huvitavam idee tuli Iisraelist, kus karikaturist Amitai Sandy ja kirjanik Eyal Zusman pakkusid välja konkureeriva võistluse parimatele juudi antisemiitlikele karikatuuridele. Nende sõnul on juudile solvav, kui mingi iraanlase meelest oskab ta teha antisemiitliku karikatuuri paremini kui juut. Sandy väitis, et nimelt juudid võivad "joonistada kõige parema, kõige teravmeelsema ja kõige solvavama judofoobse karikatuuri, mis on kunagi loodud"; iraanlased pole konkurendid.

Reaktsioon sellele ei olnud üksmeelne. Efraim Zuroff näiteks esines selles vaimus, et nalja pole siin teha midagi, ka Saksamaal algas juudiviha karikatuuridest. Mõned rahvusvahelise žürii liikmed, kes ei saanud aru konkursi sisust ning arvasid, et hakatakse välja naerma antisemiite, taandasid ennast, kui selgus, et naerdakse nimelt juutide üle, kusjuures üsna õelalt. Kui juba, siis juba.

I preemia. Aron Katzi "Viiuldaja katusel"

Metalliaistingud. Usalda, kuid kontrolli

I koha võitis Aron Katzi "Viiuldaja katusel", mis illustreerib juutide väidetavat seost 9/11 rünnakuga. Konkursile esitati mitusada tööd, nende kunstiline tase oli väga erinev, kuid mõned olid tõesti vaimukad. Naerdi kõigi juutidele omistatud omaduste üle. Ükski teema polnud tabu: esitati karikatuure, kus juudid on räpased sead, kus nad valitsevad maailma, kus nad kontrollivad kogu meediat, kus nad joovad kristlaste ja araablaste verd, aga naerdi ka juutide välimuse üle (eriti said ninad), rahaahnuse üle ja loomulikult ka holokausti üle.

Minu meelest olid aga kõige vaimukamad järgmised pildid (antisemiidid, kadestage):

Lähis-Ida (ausad) rahuläbirääkimised

Aus mäng. Ka spordis.

Kuid meie teema on holokaust. Siin on minu isiklik valik (osa teoseid ei ole eriti heal kunstilisel tasemel, kuid hindan nende antisemiitlikku potentsiaali). Kõigepealt, ohvrite arv.

"Nende järgi oli seal ainult kaks miljonit..." -- "Vai, sa alati unustad intressi!"

Araablasi diskrimineeritakse isegi siin. "Vabanda, Said, kuid mittekoššerliha nad siin vastu ei võta."

Araablased siiski oodatud: Iisraeli tööhõiveamet. Töö teeb vabaks.

Ning lõpuks kunstiliselt mitte eriti õnnestunud, kuid meie tänase teemaga kokkusobiv karikatuur.

Gaasikambri järjekorras lahutatakse meelt Iisraeli antisemiitlike karikatuuridega. Nendel kolmel on palju rõõmsam olek kui teistel.

Võrreldes nende kenakeste piltidega, mille lõid, kordan, juudid ise, tunduvad Tartu näituse problemaatilised eksemplarid päris süütuna. Probleeme tekitasid kaks teost, mõlema autoriks
Artur Żmijewski, kes spetsialiseerub provokatsioonidele ja publiku šokeerimisele. Selles mõttes on esimene, "Kullimäng" üldse lahja. Filmitud kahes kohas, mingi maja keldris ja Auschwitzi gaasikambris. Algab nii, et tühja keldriruumi tuleb algul üks alasti vanem naisterahvas, siis teised inimesed, kõik alasti, ja hakkavad mängima kulli. Kõigil on lõbus. See, mis peaks šokeerima, on loodetav vaataja kognitiivne dissonants selle lõbusa mängu ja holokausti vahel. Kuid see tekib vaataja peas, aga mitte ekraanil ega ka mitte võtteplatsil. Alustada võib kas või sellest, et kõik osalejad on silmnähtavalt mittejuudid (ma ei ole eriti hea juudi välimääraja, aga siiski nähes ringilippavaid paljaid blondiine on mul raske neid kuidagi juutidega assotsieerida). Edasi, igaüks, kes vähegi ajalugu tunneb, teab, et mehed ja naised eraldati (pidi ju olema saun ja segasaun polnud Auschwitzis ette nähtud). Võib-olla selle teose (mille kvaliteedi osas on mul suured kahtlused) parim õigustus ongi see, et ta suudab tekitada nördimuslaviini. Kui vähe on meil vaja, et aktiveeruks holokaustimälestus.

Teine teos on palju šokeerivam, kuna on väidetavalt dokumentaalne. 92-aastane Auschwitzi üleelanud Józef Tarnawa laseb end pehmeks rääkida ja värskendada oma tätoveeringut 80064. Mees palub seda mitte teha, ütleb, et niigi on hästi näha, siis ei ole enam ehtne jne. Kuid režissöör Artur Żmijewski on halastamatu ja vanamees alistub pealekäimisele, lastes tätoveeringut uuendada. Lõpus ei ole ta sugugi õnnelik, räägib, et on nagu mingi mööbliese. Ühes intervjuus ütleb režissöör, et muidugi ta lasi end pehmeks rääkida, kuna ta sai selle eest 500 eurot ja enne filmimist oli neil sõlmitud leping. Siin on sõnum palju ebamäärasem ja võib-olla mitmetahulisem ning selle analüüsimiseks ei ole praegu õige koht. Juhin valvsa Juudi Kogukonna tähelepanu sellele, et kusagil pole öeldud, et tegu on juudiga. Tema väljanägemises pole midagi semiitlikku ja režissöör ütleb samuti, et ta ei tea, mis rahvusest see mees on ja mis tähtsust sel on. Äkki peaks protestima hoopis Poola kogukond?

Palun mind mitte valesti mõista. Ma ei taha sugugi öelda, et suurtesse tragöödiatesse peaks suhtuma pilavalt või kergemeelselt. Saan hästi aru neist, kes on nördinud. Kuid nende nördimusel oleks suurem kaal, kui nad ei kuulutaks seda avalikult. Vähemalt minu meelest oleks nii väärikam.

Ma toon ühe paralleeli, mis on seotud karikatuuriskandaaliga. On teada, et ortodokssetel juutidel on inimese kujutamine veel suurema keelu all kui moslemitel. Miks siis nt Charlie Hebdo islamivastased pildid tekitasid moslemite seas nii raevuka reaktsiooni, aga judaismivastased juutide ja eriti ortodokssete juutide hulgas mitte? Konsulteerisin sel teemal ja selgus väga huvitav ja minu meelest päris väärikas seik. Juutide (st ortodokssete juutide) keeld inimkeha kujutamise osas puudutab mitte üksnes kunstnikku (ei tohi sellist asja teha), vaid ka vaatajat. Kui ortodoksne juut näeb kaugelt mingit pilti ja talle isegi ainult tundub, et seal võib olla inimkujutis, pöörab ta pilgu ära ja ei vaata sinnapoole. Ning põhjus, miks karikatuurid ei tekita pahameelt ortodokssetes juutides, on lihtne: nad ei vaata neid.

Lõpetada tahan sootuks teistsuguse reaktsiooniga holokaustile. Pärast Ravensbrucki naistelaagri vabastamist leiti väikese lapse surnukeha juurest üks täiskirjutatud paberileht, mille arvatavalt oli kirjutanud ta ema enne hukkamist. Tekst oli saksakeelne ja selle trükkis omal ajal ära Süddeutsche Zeitung. See sai tuntuks Ravensbrucki palve nime all ning ehkki arvatav autor oli juudisoost, leiame seda mõnest Saksamaa luterikiriku palveraamatust. Siin on selle algus vabas eestikeelses tõlkes:

Rahu inimestele, kelle tahe on kuri, ja lõpp kättemaksule, üleskutsetele karistada ja noomida. Kuritegude arv ületas kõik piirid ja inimese mõistus ei suuda neid enam haarata, loendamatu on märtrite hulk.

Seepärast, oo Jumal, ära kaalu nende kannatusi oma õigluse kaaluga. Issand, ära pööra piinajate vastu halastamatut süüdistust, et nõuda neilt õudsat tasu. Tasu neile teisiti: las timukad, reeturid, nuhid ja kõik kurjad inimesed saavad kasu oma kuritegudest, ja andesta neile nende ohvrite julguse ja ohvrimeelsuse nimel. Las jääda jõusse headus ja mitte kurjus.
Edasi võib lugeda siit.

7 Comments

Valime presidenti

2/8/2015

7 Comments

Indrek Tarand. Allikas: Wikipedia

Praegune parlamendivalimise kampaania võttis mõneti ootamatu pöörde, kui nii IRL kui sotsid tulid välja ideega pakkuda välja järgmine presidendikandidaat. Mis on ootamatu, kuid õigustatud, kuna uus Riigikogu koosseis peab valima ka presidendi. Arvestades, kui oluline on Eesti rahvale psühholoogiliselt presidendi amet, on igati asjakohane tutvustada oma eelistusi.

Mõlemad väljakäidud kandidaadid on tugevad ning nende pakkumine on korraga nii vastutustundlik kui kaval. Kumbki kandidaat ei kuulu teda esitanud erakonda. Indrek Tarand on parteitu (on ennast omal ajal ühel või teisel moel sidunud nii sotside, keskerakonna kui rohelistega), Jüri Luik aga on hoopiski IRLi liige, nii et omamoodi vangerdus.

Rääkides meie, st IRLi kandidaadist, võib tema kohta öelda palju positiivset. Ta on efektne esineja, showman, rahva hulgas populaarne, poliitikas juba ammusest ajast. Ei maksa alahinnata ka perekondlikke traditsioone, see perekond kuulub kindlasti Eesti vaimueliidi hulka.

Oluline vastuargument võib olla see, et kuna ta on Europarlamenti valitud üksikkandidaadina, siis juhul kui ta valitakse Eesti presidendiks, jääb meie esindatus Brüsselis kuuendiku võrra väiksemaks, mis on Eesti-taolisele riigile võrdlemisi suur tagasilöök. Ja muide, see on mõtteaineks neile, kes järgmisel korral tahavad Europarlamenti valida mitte erakonna esindaja, vaid populaarse üksikkandidaadi.

Indrek Neivelt

Öeldu aga ei tähenda, et sellega on asi lahendatud ja muid kandidaate me esitada ei saa. Kui mulle teatati, et meie pakume Indreku, siis ma ei kuulnud hästi perekonnanime, ja mulle tundus, et jutt käib Neiveltist. Ning mõtlesin, et miks ka mitte, päris terane valik.

Neivelt on parteitu, autoriteetne, kompetentne ning võiks samuti leida laia toetuse, kuna tema ideed on lähedased paljudele tavalistele inimestele ning tema kandidatuur võiks leida Riigikogus konsensuse, kuna ma ei näe mingit põhjust, miks vasakerakonnad võiksid olla tema vastu.

Mihkel Mutt

Kuid kusagil ei ole kirjas, et Eesti president peab olema tingimata Indrek. Olen tegelikult juba varem mõelnud selle peale, kes võiks Ilvesele olla vääriline järglane, ning minu jaoks on oluline kriteerium teatud järjepidevus. Taasiseseisvunud Eestil on olnud kaht tüüpi presidente: intellektuaalid Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves ning rahvamees Arnold Rüütel. Indrek Tarand oleks teatud kompromiss nende kahe vahel, kuid ma ei salga, et mulle esimene tüüp sümpatiseerib märksa rohkem. Lennart Meri püstitas kõrge standardi. Eesti president on originaalne mõtleja, kes on kompetentne võtma sõna erinevates meie elu erutavates valdkondades, kusjuures -- mis pole sugugi vähetähtis -- tal peab olema ilmekas ja suurepärane väljendusoskus. Ei ole oluline, kas ta on vasak- või parempoolne, kuid väga tähtis on see, et ta oleks Eesti patrioot ja ei häbeneks seda meie poliitkorrektsusega nii steriliseeritud ajastul.

Ja selline inimene on olemas. Ma arvan, et Mihkel Mutt oleks vääriline president Lennart Meri traditsiooni vaimus.

7 Comments

Kõige kurjem

2/7/2015

4 Comments

Viimasel ajal, ennekõike seoses ISi tegevusega on mult korduvalt küsitud arvamust või analüüsi terrorismi fenomeni kohta.

1906. Atentaat Venema peaminister Pjotr Stolõpinile. Stolõpini vastus: "Ei hirmuta!".

Terrorismi eesmärk on tekitada hirmu, ideaal on vastast paralüseeriv õudus. Ja see eesmärk on osaliselt ka saavutatud. Igatahes peab nii mõnigi meie hubases ühiskonnas terrorismi suurimaks ohuks. Tõepoolest on üsna ebameeldiv, kui sind asja eest, teist taga lastakse õhku, tulistatakse surnuks, dekapiteeritakse või hoopiski põletatakse puuris ära. Sellegipoolest, kui me liidame kokku terroriaktide ohvrid ja võrdleme saadud arvu näiteks liiklus- või loodusõnnetustes, gripiepideemiates jne surnute omaga, näeme, et tegemist on päris tühise suurusega. Mis eristab terrorismi nimetatud surmapõhjustest, on see, et keegi tahab sind sihilikult kahjustada, kusjuures maksimaalselt ja alandaval viisil.

Terrorismi eesmärk on tekitada hirmu, mis ei tähenda, et me peame alistuma hirmule ja sellega terroristidele kaasa mängima. Üks esimesi, kes sai aru, et terrorism on rahvusvaheline nähtus, oli Venemaa peaminister Pjotr Stolõpin. Talle endale korraldati mitu atentaati ja lõpuks lastigi ta 1911. aastal teatris maha (sellel ajal oli ta juba erru saadetud). 1906. aastal lõhati võimas pomm tema suvila ees, kohapeal sai surma 27 inimest, sadakond sai vigastada, nende hulgas kaks Stolõpini last. Kuid see teda ei murdnud.

Terrorismist on palju hullemaid asju. Genotsiid ja sõda kuuluvad nende hulka. Tähelepanu väärivad hübriidsed nähtused, nt Boko Haram, nagu ka IS, kvalifitseeritakse tavaliselt terroriorganisatsioonina, kuid mõlemad on midagi palju enamat. Boko Haram on ennekõike sõjalis-religioosne liikumine. Hirmutamine ei ole selle eesmärk, vaid üks paljudest vahenditest. Kui Boko Haram vallutab Nigeeria põhjaosas küla, tapab automaatrelvavalangutega kõik, mis seal liigub, süütab kõik majad koos neisse peitu läinud inimestega ja korraldab jahti kõigile, kes püüavad põgeneda, siis siin näeme sõjalise operatsiooni, terroriakti ja genotsiidi segu. Ma ei hakka tooma siin pilte, illustreerimaks Boko Harami või ISi tegevust, internetist leidub neid hulgaliselt.

Kuid õudne võib olla mitte üksnes verine vägivald, vaid ka see, mis talle järgneb. Põhja-Koreast saame tavaliselt kas klantspilte suurte juhtide auks korraldatud paraadidelt või siis lämmatavast vaesusest Korea maapiirkondades. Alljärgnev foto on tehtud varahommikul Pyongyangi ainsa välismaalastele mõeldud hotelli aknast. Elavad laibad ärkavad varsti üles ja suunduvad kui sipelgad oma töökohtadele.