MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Mina, vietnamlane

2/13/2013

3 Comments

 
Priit Hõbemägi kirjutas hea arvamusloo. Nagu oodata, sai vastu üle saja enamasti nördinud kommentaari. Mida siis autor öelda tahab? Et aitaksime illegaalseid immigrante? Vaevalt küll, ja autor ise seda ka rõhutab. Mõne kirjutise eesmärk aga ei ole pakkuda valmislahendusi, vaid näiteks panna inimesi mõtlema, kaasa tundma jne. Igal juhul mina praeguses postituses mingeid lahendusi ei paku ning ei ole ise kindel, et tean neid.
    Sissejuhatuseks aga tahaksin meelde tuletada seda, kuidas mõned tublid Soome elanikud okupatsioonivõimu alt põgenenud eestlasi võimudele välja andsid, kes omakorda andsid nad üle Nõukogude võimudele. Ent oli ka teisi, kes peitsid ja abistasid põgenikke, juhatades nad üle Rootsi piiri. Kes olid õigemad soomlased, kas võimu- ja seadusekuulekad või need teised?
    Ma ei taha siin mingit vastust pakkuda ja isegi ei rõhuta analoogiat Vietnami põgenikega Eesti metsas. Võib leida, ja nördinud lugeja juba kindlasti ka leidis kümneid põhimõttelisi erinevusi. Ent põhiline on vist siiski see, mida meelsamini ei tunnistaks: need seal Soome metsas olime "meie", aga need siin Eesti metsas hoopis "nemad". See tunne aitab väga põhjenduste ja erinevuste otsimisele kaasa.
    Olgu sellega, kuidas on, aga kui ma mõtlen sellele situatsioonile, kui inimesi otsitakse koertega, on mul kerge ette kujutada (ehkki seda pole tegelikkuses kunagi juhtunud), et niimoodi otsitakse taga mind, ent ma ei suuda mitte kuidagi ette kujutada, et mina olen see, kes jälitab koertega metsas inimesi.
Picture
Jevgeni Zamjatin (1884-1937)
See dilemma tuletab mulle meelde vaidlust nn uushumanismi üle 20. aastate nõukogude kirjanduses. Kontseptsioon tekkis poleemikas valitseva revolutsioonilise halastamatuse doktriiniga, mille põhimõtted hiljem formuleeris Gorki: "Kui vaenlane ei alistu, ta hävitatakse." Seda põhimõtet järgiti hoolikalt mittealistunud vaenlaste puhul, kuid alistunud vaenlaste korral tekkis probleem, eriti siis, kui kahtlustati, et alistumine polnud piisavalt siiras. Uus ehk dialektiline humanism lähtus sellest, et üldiselt pole "metafüüsilisi" keelde olemas, aga võimaluse korral võib teatud pehmust üles näidata. See oli kontekst, milles tekkis vaidlus kahe teeneka revolutsionääri, kuulsa kirjaniku Jevgeni Zamjatini ja kirjanduskriitiku Aleksandr Voronski vahel. Zamjatin väitis, et absoluutsed keelud on siiski olemas, näiteks ei tohi mitte iialgi maha lasta kinniseotud inimest. Selle peale esines humanist Voronski, kes muide kaitses Zamjatinit parteisiseste kriitikute eest, seisukohaga, et sellest tohiks rääkida ainult inimene, kellel on vastav kogemus (sellele võib lisada vaid, et Zamjatinil õnnestus emigreeruda ja ta suri Pariisis 1937. aastal loomulikku surma, Voronski aga arreteeriti 1935. aastal ning lasti samal 1937. aastal maha; arvatavasti polnud ta käed kinni seotud).

Picture
Ent kui meil juba on juttu vietnamlastest, tahaksin meelde tuletada Associate Pressi fotograafi Eddie Adamsi väga kuulsat fotot (1968). Siin on näha, kuidas Lõuna-Vietnami ohvitser laseb maha vangistatud vietkonglase. Foto tekitas nördimusetormi Ameerika Ühendriikides ning juubelduse Nõukogude Liidus. Siiski ei ole kontekst nii ühemõtteline, nagu pilti vaadates võiks arvata. Tegu ei ole lihtsa vietkonglase, vaid nn "Kättemaksusõdalaste" kapteniga, kelle ülesandeks oli mitte võitlus vaenlaste vägedega, vaid Vietkongi suhtes vaenuliku elanikkonnaga, ning teolt tabatud põhjavietnamlased olid sel päeval tapnud mitukümmend rahulikku elanikku. Lõuna-Vietnami kindralil Nguyen Ngoc Loanil ütlesid närvid üles ja ta laskiski jõugupealiku maha. Selle hetke fikseeris fotograaf. Nüüd aga, kui Zamjatini-Voronski dilemma on esitatud maksimaalselt teravas vormis, arvan siiski, et ka siin on Zamjatinil õigus, igatahes ei suuda ma end siin ette kujutada ei kättemaksusõdalasena ega tema hukkajana.

Kõik see oli aga vaid eellugu, õigemini vaid esimene neist. Enne kui looga pihta hakkan, tahan rääkida teise.
    Üle väga pika aja (ca 50 aastat) kohtasin oma lapsepõlvetuttavat, naabrihoovi poissi Theod (nimi muudetud). Ma poleks teda ära tundnud, aga tema minu tundis, ning pärast tere-tere, hästi-hästi vahetamist küsisin millegipärast: "Aga kuidas tegelikult läheb?" Selgus, et kiita pole. Pere lagunenud, firma pankrotis, nüüd ajab läbi juhutöödega, mille eest saab vähe raha, ja veel need neetud alimendid. Plaanib Eestist minema tõmmata, kas Soome või Iirimaale. Eesti riik ei istu talle üldse, kuid eriti kirus Euroopa Liitu ja valitsust, kes rahvalt küsimata meid sellesse mülkasse tiris. Sealt läks jutt sujuvalt multikultile, mille kohta ta ka pehmeid sõnu ei leidnud, ja sealt millegipärast hüppas jutt Vietnami põgenikele. "Trügivad siia igasugused, istugu parem kodus." "Theo," ütlesin mina, "sa oled geenius, kui sind poleks olemas, tuleks sind välja mõelda. Sa suutsid paari lausega kokku võtta suure osa internetikommentaariumist. Mõtle ise, sa tahad siit ära tõmmata, kuid suhtud halvasti neisse, kes tahavad siia tõmmata. Sa vihkad multikultit, aga ise igatsed elu võõraste seas. Sa jälestad Euroopa Liitu, kuid tänu temale saad vabalt endale tööd otsida kas Soomes või isegi Iirimaal. Ja mis puudutab seda vägisi tirimist, siis võib-olla mäletad, et oli ka vastav referendum."
    Nende minu sõnadega südamlik taaskohtumine lõppes. "Ma arvasin, et räägin inimesega, aga selgus, et poliitikuga," pobises Theo. "Head õhtut sinulegi," kostsin mina.

Põgenemine, mis kestis kakskümmend aastat


Vietnami sõda lõppes 1975. aastal USA häbiväärse kaotusega. Seda sõda ei kaotatud lahinguväljadel, vaid ameeriklaste peades ja südametes. Üheks oluliseks sõja kaotamise faktoriks sai see 1972. aastal tehtud foto.

Picture
Picture
Phan Thị Kim Phúc ja Christopher Wain. Nick Ut/AP 1972
Vaevalt leidub kogu fotograafia ajaloos kuulsamat ja mõjukamat pilti, see rabas veel tugevamini kui Eddie Adamsi foto. See valiti 1972. aasta aasta pressifotoks ning autor Nick Ut pälvis 1973
Pulitzeri auhinna. Foto mõju oli nii suur, et president Nixon püüdis leida tõendeid sellest, et tegu on kas võltsingu või lavastusega. Kümned tuhanded inimesed, kes suhtusid sõjasse soosivalt või ükskõikselt, muutusid selle radikaalseks vastaseks. Ka seda trükiti masstiraažis Nõukogude Liidus ja tõepoolest, mis võib veel selgemini näidata imperialistliku sõja koledusi: lapsed ja eriti paljas tüdruk põgenevad Ameerika sõjardite eest. Pilt muutus propagandarelvaks. Samas on see hea näide selle kohta, kuidas dokumentaalne kaader teenib suurt valet, kusjuures ilma selleta, et keegi otseselt valetaks. Igatahes polnud fotograafil Nick Util (tema õige nimi on Huỳnh Công Út) mingit valetamise kavatsust. Ta esitas terve rea sel päeval tehtud fotosid, kuid nendest valiti välja vaid see üks.
    Aga me teame ka järgmisi kaadreid. Siin on üks nendest. Nagu selgus, ei jooksnud tüdruk ja teised lapsed Ameerika sõdurite eest, vaid hoopis nende juurde abi ja kaitset paluma. Sel päeval ründas Vietkongi sõjavägi Lõuna-Vietnami režiimile lojaalset küla, kus elas üheksa-aastane
Phan Thị Kim Phúc. Elanikud peitsid end alguses pagoodi (sõja ajal kehtis enamasti kirjutamata kokkulepe, et pagoode vaenupooled ei rünnata), kuid lahingutegevus ja pommid tulid pagoodile liiga lähedale ning sinna varjunud inimesed jooksid paanikas välja. Lõuna-Vietnami vägede lendur pidas neid ekslikult vietkonglasteks ning heitis napalmipommi, mis tappis kaks inimest ja haavas mitut, kaasaarvatud Phan Thị Kim Phúci. Stseeni oli filmimas ka ITNi korrespondent Christopher Wain, kellega koos nad viisid kannatanud lapsed kohalikku haiglasse.

Picture
Phan Thị Kim Phúc ja Nick Ut 1973
    Phan Thị Kim Phúci seisund oli kriitiline ja järgmisel päeval, kui Nick Ut teda vaatama tuli, öeldi, et ta ei jää elama. Siis viis ta tüdruku Saigoni Ameerika haiglasse, kus talle 14 tunni jooksul tehti 17 operatsiooni. Need päästsid tema elu ning järgmise pildi peal näeme tüdrukut koos "onu Nickiga" pärast ravikuuri.
    Kui Vietnami sõda lõppes, sai tüdrukust imperialismivastase võitluse ikoon ja teda kasutati propagandistlikel eesmärkidel. Oma kannatuste tõttu tundis ta suurt austust arstide vastu ning otsustas ka ise arstiks saada. Kuid Vietami võimud vajasid teda sümbolina, mitte isiksusena, ja tema õpingud olid väga raskendatud.
    Siiski sai ta loa õpingute jätkamiseks Kuubal, kus ta tutvus oma tulevase mehega ja nad said loa sõita mesinädalateks sotsialismi hälli Moskvasse.

Picture
Phan Thị Kim Phúc ja Nick Ut Torontos 2012 (Chris Young/The Canadian Press)
Oli 1992. aasta. Kui lennuk tegi vahemaandumise Kanadas, õnnestus neil lennukist põgeneda ja küsida asüüli, mida neile ka võimaldati. Phan Thị Kim Phúc elab nüüd koos oma perekonnaga Kanadas. Ta sai uuesti kohtuda oma päästjate Chris Waini ja Nick Utiga ning 1997. aastal valiti ta ÜRO hea tahte saadikuks. Siin võib näha tema fondi kodulehekülge. Ühelt poolt on tegu õnneliku lõpuga looga, põgenemine, mis sai alguse 1972. aastal, lõppes aastal 1992.  Teiselt poolt aga vaevavad Phan Thị Kim Phúci iga päev tugevad valud ja sügelus, kuid veel tugevamad armid on tema ja kogu Vietnami rahva südametes.

3 Comments

Kas Moosesega kõrbes?

2/6/2013

2 Comments

 
"Eesti haiguse" piinlik ja näotu saaga ei taha vaibuda. Nüüd, kui on avaldatud tõlgituna artikkel täismahus, võib  igaüks ise järeldada, kas Yana Toomi sõnu ja mõtteid moonutati. Igaks juhuks tuletan meelde, et moonutamises süüdistas ta üksnes "Postimeest" ja eesti poliitikuid, venekeelset originaali aga hindas oma Facebookis väga kõrgelt. Mind igatahes šokeeris mitte niivõrd "demograafiline agoonia", vaid seesama lõik, kus jutt käib väljasurevast keelest ja rahvast. Tsitaat:
Picture
    „Eesti keel ei saa kuidagi võita,“ vangutab Yana pead. „Selle keele kõnelejaid on 900 000. See on väljasurev keel, väljasurev rahvus – vaat milles on asi. Kui minult küsitakse tulevikuväljavaadete kohta, ütlen alati, et Mooses ei vedanud ju asjata nelikümmend aastat juute mööda kõrbe, kuni viimase orja surmani. Meil aga pole nii palju aega.“
    Kui pidada meeles, et mõni lõik enne võtab Yana Toom Eesti ajaloo kenasti järgmises formuleeringus: "Eesti ajalugu – see on 700 aastat orjapõlve", siis arvan, et Yana Toom võlgneb selgituse: keda ta peab praeguses Eestis orjarahvaks, kes peaks neljakümne aasta jooksul välja surema? Ja kes on need meie, kellel ei ole aega seda ära oodata?

    Mul pole mingit soovi ega vajadust analüüsida pr Toomi vaateid ja ajendeid, asi pole temas, vaid, nagu nüüd võime kindlalt väita, Keskerakonna positsioonis tervikuna. Nii Kadri Simson kui ka Edgar Savisaar ise on Yana Toomi väljaütlemisi toetanud, kuid tehes seda oma erakonnale iseloomulikul moel teiste süüdistamise kaudu. Selgus, et süüdi on hoopis IRL, neilt ka valulised reaktsioonid.
    Tsitaat Savisaarelt: "Reageerinud on ainult IRL." Miks? "Sellepärast, et Vene ajakirjanik laenas oma loo teema (eestlase väljasuremine) ja pealkirja ("Eesti haigus") ju Margus Tsahkna 11. oktoobril Postimehes ilmunud artiklist "Eesti riik põeb surmatõbe"." (Milline pilt! Russkij Reporteri peatoimetaja loeb Margus Tsahknat, et saada temalt ideid oma väljaande jaoks. See on alles tunnustus.) Aga loogika on tüüpiline. Esiteks, süüdi on keegi teine, teiseks, argumentatsioon on läbinisti valelik. Minu teada oli esimeste reageerijate hulgas Rein Raud, samuti David Vseviov, Jevgeni Krištafovitš, Sergei Metlev jt -- keegi neist pole IRLi liige. Samuti ei ole keskerakondlane Jaanus Karilaid vist veel oma erakonnast lahkunud, et IRLiga liituda. Kui ma kirjutasin eelmise blogipostituse, siis ei lähtunud samuti erakondlikust vaatevinklist. EV põhiseaduse preambulis on fikseeritud kohustus tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Minu meelest peaks selline arusaam olema enesestmõistetav igale EV kodanikule, sõltumata rahvusest, maailmavaatest või parteilisest kuuluvusest. Hoopis kummaline on, et ühe juhtiva erakonna liidrid lähtuvad ilmselt teistsugustest arusaamadest.
    Vabandust on palunud lisaks Yana Toomile ka Russkij Reporteri peatoimetaja Vitali Leibin. Ka tema kavatsusi on valesti mõistetud. Kas ikka on? Vitali Leibin külastas Eestit 2012. aasta septembris, rahvusvahelise klubi "Impressum" külalisena (sellest klubist on mul juba juttu olnud). Ta oli nördinud vene koolide reformi üle ning lubas, et ta seda nii ei jäta ja saadab erikorrespondendi asja klaarima. Nii et Olga Andrejeva, nagu ma ka oletasin, tuli Tallinnasse kindla ülesandega, ja talle tuleb au anda -- ta täitis selle päris osavalt.
    Üks artikli läbivaid teemasid oli see, et eestlased ja venelased ei saa üksteisest aru. Vaevalt, et sellised kirjutised aitavad kaasa arusaamisele ja lepitamisele. Kuid see polegi nende eesmärk.
  
P. S. Täiesti mõttetu ja isegi küüniline on rääkida Eesti demograafilistest probleemidest antud artikli kontekstis. Selles ei ole mingit muret Eesti iibe ega demograafilise olukorra pärast. Ent kui juba IRL sai selles kontekstis nimetatud, siis peab tunnistama, et tõepoolest on see problemaatika meil kogu aeg tähelepanu keskmes ja Margus Tsahkna sõnavõtt on ainult üks paljudest. Ka mina olen võtnud selge seisukoha juba 2003. aastal. Konkreetsete lahendustega võib mitte nõustuda, kuid erinevalt ülaltoodut keskerakondlaste sõnavõttudest on nad tõesti kantud murest Eesti demograafilise olukorra pärast ja soovist seda parandada.
2 Comments

Yana Toom ja eesti keele väljasuremine

2/2/2013

56 Comments

 
Täna, Tartu Rahu aastapäeval lootsin veidi kauem magada -- olen juba paar kuud pärast grippi hingamisteedega hädas ja nüüd veel külmetasin peale. Aga kus sa sellega. Hommikust peale oli telefon punane, et mis ma ikka selle "Toomi-muti laamendamise" kohta arvan. Midagi ei arva, magada tahan, ei saanud esialgu isegi aru, kellest juttu. Kuid siis tegin arvuti lahti ja uni kadus nõiaväel: tõepoolest, on alles lood.
    Igaks juhuks kontrollisin kohe ka originaali, mis oli "Russkij Reporteris", ning märkasin, et Delfi on tsiteerinud väga lohakalt (kuid keda see üllatab), ent põhitees eesti keele hääbumisest ja eesti rahva väljasuremisest oli kenasti (kui selline sõna siia üldse sobib) olemas. Pisteliselt jälgisin teema arengut meedias ja erinevaid poliitikute ning ühiskonnategelaste sõnavõtte.
    Alguses oli Yana Toomi taktika ründav: ajakirjanduslikku eetikat on jõhkralt rikutud ja puha, kuid seitsmestes uudistes palus ta ilusasti vabandust nende ees, keda ta sõnad solvasid.
Intsidenti ei saa paraku pidada ammendatuks. Esiteks, Yana Toom vist ei saanud hästi aru, millega ta sai hakkama, ning teiseks, talle appi rutanud erakonna kuldsuu Kadri Simson esines umbes selles vaimus, et millegi eest ei peagi vabandama, asjad ongi nii: "Ma kardan, et Yana Toom ütles välja seda, mida paljud mõtlesid, kui nad nägid viimast rahvaloenduse tulemit." Et Yana Toom on üksnes sõnumitooja jne.
    Aga see on juba klass, arvan, et Yana Toomil on oma kolleegidelt palju õppida. Erakondlik käekiri on selgelt äratuntav: esiteks, midagi sellist ei olnud, teiseks, teised teevad ka, ning kolmandaks, asjad ongi nii.
    Kõigepealt aga kontekstist, milles Yana Toomi sõnad on avaldatud. Tegu on Olga Andrejeva pika artikliga, mille pealkiri on "Eesti haigus" ning alapealkiri "Miks postsovetlikud riigid nii väga tahavad surra".
    Artikkel algab Harta 12 mainimisega ning sellega, et Eestis on arenemas poliitiline kriis ja seda ilma igasuguse Venemaa sekkumiseta. Kirjutis on konstrueeritud päris meisterlikult, näib, et autor toob argumente ühelt poolt ja teiselt poolt, ent kui vähegi süveneda, selgub, et argumendid on siiski ainult ühelt, nimelt Eestit halvustavalt poolt. Eestis on kõik halb: ilm, hubane arhitektuur, viisakus ("need lõputud naeratused") ja muidugi eestlased.
    Olga Andrejeval on mitu vestluskaaslast ja nad kõik sihivad samasse punkti. Yana Toomi formuleeringud on küll kõige mahlakamad, aga sõnum erineb väga vähe näiteks Jaak Alliku omadest, viimane on vaid poliitikuna palju osavam ja teda on raskem vahele võtta. Eesti on sügav provints, soo, perspektiivid on tumedad, kui nad üldse olemas on. Tegemist on sügavalt haige ja surmale orienteeritud ühiskonnaga.
    Olga Andrejeva ei tulnud Eestisse turistina, ta tegi siin tööd ja tegi seda oskuslikult. Yana Toom kas ei saanud sellest aru ja poliitikule lubamatu naiivsusega lõi piltlikult öeldes palli oma väravasse või mängibki ta hoopis ajakirjanikuga samas meeskonnas. Mõlemal juhul aga tekitab tema tegevus õigustatud küsimusi.
    Mis aga eristab Yana Toomi artikli teistest personaažidest, on tema silmatorkav kibestumus, mis kohati mõjub isegi kurjusena. Ning muidugi ka sõnade sisu. Ma pean siin silmas seda osa, mis puudutab eesti keele ja rahva väljasuremist ja mille väljaütlemine ongi Kadri Simsoni meelest õigustatud. Aga ei ole õigustatud. Ja seda nii sisu kui ka parastavate intonatsioonide tõttu. Asi on selles, et Yana Toom on minu kolleeg: ta on aastaid õppinud Tartu Ülikoolis vene filoloogiat (mis siiski jäi tal vist lõpetamata). Artikli sõnum rahva ja keele väljasuremise kohta on karjuvas vastuolus selle humanistliku vaimuga, mis valitses vene kirjanduse kateedris ja mida tollased õppejõud (Valeri Bezzubov, Pavel Reifman, Sergei Issakov, minu vanemad ja teisedki) püüdsid oma tudengitesse süstida. Mu isa rõhutas pidevalt, et ei ole suuri või väikseid rahvaid, keeli ja kultuure. Igal kultuuril on öelda midagi unikaalset, mida keegi teine öelda ei saa, ja seda saab teha ennekõike sellele kultuurile omases keeles. Ning iga keele või kultuuri kadumine ei ole üksnes antud rahva tragöödia, vaid kordumatu kaotus kogu inimkonnale.
    Kuid nüüd väidetavast väljasuremisest ja hääbumisest. Alustame sellest, et demograafilised andmed, millega artikkel opereerib (ei tea, kas pärit Yana Toomilt, nagu lugeja võiks aru saada, või hankis Olga Andrejeva need ise kusagilt), on tendentslikud: nimelt väidab artikkel, et viimastel aastatel on sündimus langenud 12 000 lapseni aastas. Äratoodud tabelis (andmed pärinevad stat.ee-st) on toodud sündimuse dünaamika viimase 20 aasta jooksul ning kõrvutatud teise olulise näitajaga, legaalselt indutseeritud abortide arvuga ning elussündinute suhtega tehtud abortidesse.
Picture
Niisiis pole sündimus kordagi 12 000ni langenud ning alates 2004. aastast näitab isegi mõningat tõusutendentsi. See tendents on üsna habras, kuid siiski olemas. Samuti võib ära märkida abortide üldarvu pideva languse ja sündide ja abortide vahelise suhte paranemist, kusjuures mõnel viimasel aastal on esmakordselt sünnid hakanud aborte kahekordselt ületama. Need näitajad tulenevad mitmest faktorist ja nõuavad üksikasjalikku analüüsi, millega demograafid ka tegelevad. Kuid filosoofilisemas plaanis tähendavad nad suuremat elu usaldamist. Abortide vähenemine on ühelt poolt ühiskonna teadlikkuse, aga ka humaansuse näitaja, teiselt poolt aga korreleerub see heaoluga.
    Juhiks veel kord tähelepanu 2004. aastale. See oli esimene aasta, kui hakkas kehtima vanemahüvitis (vastu võetud küll juba 2003. aastal) ning nagu tabelist näha, mõjud ei ole mitte olematud.
    Kuid nüüd paar sõna valdkonnast, kus olen pädevam sõna võtma, nimelt keelest ja kultuurist. Eesti keel ei ole kogu ajaloo jooksul kunagi nii hästi kaitstud olnud ja nii hoogsalt arenenud kui praegu, isegi kui seda võrrelda kahe maailmasõja vahelise perioodiga. Viimast väidet on väga kerge kontrollida. Vaadake raamatupoodidesse, vaadake kirjastuste katalooge. Kui palju avaldatakse originaaltekste ja kui palju suurepärast kirjandust tõlgitakse. Ja mis on eriti oluline, on see, et ei piirduta vaid ilukirjandusega. Tõlgitakse ka küllaltki spetsiifilist erialakirjandust. Eesti keel elab täisväärtuslikku elu ning eesti keeles võib sõna võtta pea igas eluvaldkonnas.
    Me ei tea, mis meid tulevikus ees ootab. Kuid see, mis on juba tehtud ja mida eesti kultuuriinimesed oma igapäevase tööga produtseerivad, jääb alles.
    Jossif Brodski kirjutas, et ennustused on tulevaste päevade šantaaž, kuid "me elame kuniks / on andestus ja kiri." See tähendab, et inimene, rahvas ja kultuur elavad edasi ka siis, kui füüsiliselt on vastava inimese või rahva elusolu ohustatud. Selle tagab kirjutus (keel). Kuid oluline on ka see, mida see kirjutus sisaldab. Olgem siis andestavad ja mõistvad.


56 Comments

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2024
    December 2023
    November 2023
    May 2023
    March 2023
    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman