Uudis sellest, et Putini sulepea, millega ta kirjutas alla Krimmi Venemaaga ühendamise lepingule, sai muuseumieksponaadiks, jõudis ka Eesti meediasse.
Seal ootavad teda juba ees Lenini ja Stalini sulepead.
Lenini sulepea koos karusse peidetud tindipotiga (via http://avmalgin.livejournal.com/)
Stalini täitesulepea tema initsiaalidega (via http://avmalgin.livejournal.com/)
Sellega seoses tuli meelde lugu, mille rääkis mulle legendaarne Taganka režissöör Juri Ljubimov. 1943. aastal orienteerus Nõukogude Liit internatsionalismist ümber patriotismile ning tekkis vajadus riigihümni järele. Enne seda täitis seda funktsiooni Internatsionaal. Kuulutati välja konkurss, millest võtsid osa ka Sergei Mihhalkov ja El-Registan. Nende variant võitiski ning Stalin kutsus autorid ükshaaval enda juurde, et neid autasustada. Tasu võisid nad valida ise. El-Registan ütles, et talle pole midagi vaja peale sulepea, millega Stalin kirjutas alla resolutsioonile, et nende hümn on võitja. Mihhalkov aga, kes tuli pärast El-Registani, ütles, et tal on loomingulise inspiratsiooni jaoks vaja suvilat. Kuna aga suvilasse on pikk maa sõita, kardab ta oma inspiratsiooni kaotada ühistranspordis loksudes, nii et tal oleks vaja ka isiklikku autot. Stalin kuulas soovid vaikselt ära ja kui nad lahkusid, ütles oma sekretärile: "Sellele, kes soovis sulepead, anname suvila ja auto. Aga suvilahimulisele sulepea."
Selliste lugude puhul huvitab mind alati, kust jutustaja neid asju teab. Kahjuks aga unustasin tol hetkel seda Ljubimovi käest küsida ja nüüd enam ei tea, kes võiks seda kinnitada.
NSVL hümniga on üldse huvitavad lood. See variant, mille kirjutasid El-Registan ja Mihhalkov 1943. aastal, ei kõlvanud enam 1956. aastal, kuna seal mainiti Stalinit. 1977. aastal kirjutas Mihhalkov uued sõnad (millist honorari seekord küsis, ma ei tea). Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel oli aga vaja Venemaa hümni ja pärast lühikest hümnita olekut kirjutas Mihhalkov kolmanda hümni. Ja see hümn käibib ka praegu. Tegelikult ei olnud need aga kolm erinevat teksti. Parimal juhul on need ühe ja sama teksti kolm erinevat redaktsiooni, kusjuures ideed pärinesid El-Registanilt. Igal juhul väärib Mihhalkov selle saavutuse eest kui mitte luuleantoloogiatesse, siis vähemalt Guinessi rekordite raamatusse pääsemist.
Paraku aga ei olnud ka esimene variant iseseisev tekst, vaid tahumatu plagiaat. Eeskujuks oli neile Vassili Lebedev-Kumatši sõnadele kirjutatud Aleksandr Aleksandrovi "Bolševike partei hümn" (1939). Siin võib seda nautida (kui pole vastik).
Selliste lugude puhul huvitab mind alati, kust jutustaja neid asju teab. Kahjuks aga unustasin tol hetkel seda Ljubimovi käest küsida ja nüüd enam ei tea, kes võiks seda kinnitada.
NSVL hümniga on üldse huvitavad lood. See variant, mille kirjutasid El-Registan ja Mihhalkov 1943. aastal, ei kõlvanud enam 1956. aastal, kuna seal mainiti Stalinit. 1977. aastal kirjutas Mihhalkov uued sõnad (millist honorari seekord küsis, ma ei tea). Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel oli aga vaja Venemaa hümni ja pärast lühikest hümnita olekut kirjutas Mihhalkov kolmanda hümni. Ja see hümn käibib ka praegu. Tegelikult ei olnud need aga kolm erinevat teksti. Parimal juhul on need ühe ja sama teksti kolm erinevat redaktsiooni, kusjuures ideed pärinesid El-Registanilt. Igal juhul väärib Mihhalkov selle saavutuse eest kui mitte luuleantoloogiatesse, siis vähemalt Guinessi rekordite raamatusse pääsemist.
Paraku aga ei olnud ka esimene variant iseseisev tekst, vaid tahumatu plagiaat. Eeskujuks oli neile Vassili Lebedev-Kumatši sõnadele kirjutatud Aleksandr Aleksandrovi "Bolševike partei hümn" (1939). Siin võib seda nautida (kui pole vastik).
Ent ka see hümn oli recycled. 1936. aastal kirjutasid samad autorid (Aleksandrov ja Lebedev-Kumatš) reipa laulu "Elu läks paremaks" refrääniga "Elu läks paremaks, elu läks lõbusamaks". See on kuulus tsitaat Stalini kõnest, kus ta teatas kabuhirmus kodanikele, et tegelikult on elu hea ja lõbus.
Stalini 1943. aasta resolutsiooniga aga sekeldused NSVL hümniga ei lõppenud. Asi oli selles, et heliloojaks valisid Mihhalkov ja El-Registan Dmitri Šostakovitši, kes nagu Aleksandrov ja mõned teisedki osales muusikakonkursil ja võitis. Stalin, kes pidas end muusikaliseks asjatundjaks, oli Šostakovitši looga väga rahul, kuid palus muuta paar takti. Ning küsis Šostakovitšilt, kaua tal sellega aega läheb. Šostakovitš tegigi saatusliku vea: selle asemel, et öelda, et asi on tõsine, pingelise tööga saab paari nädalaga valmis, vastas ta, et teeb kohe ära. Stalin oli nördinud, et nii tõsisesse ülesandesse suhtutakse nõnda kergemeelselt, ja kuulutas võitjaks Aleksandrovi. Tänulik järelkasv saab seda muusikat siiamaani nautida.
UPD 21.03
Pean lugejate ees vabandama. Tavaliselt kontrollin andmeid palju hoolikamalt, siin aga kirjutasin hetkelise impulsi ajel, toetudes oma mälule. Faktide ülekontrollimine aga andis uut huvitavat materjali. Esiteks otsisin kinnitust Ljubimovi loole, kuna, nagu juba mainisin, mind huvitas, kust võis Ljubimov seda teada. Selge, et tegu ei ole niivõrd ajaloolise faktiga, kuivõrd Moskva intelligentsi hulgas ringleva folklooriga. Siiski leidsin sellele osalist kinnitust "Argumentõ i faktõ" 1209. numbrist (24.12.2003). Artiklis "Lahing hümni pärast" kirjutab Juri Saakov: "Kui hümniga rahule jäänud Stalin küsis Mihhalkovilt ja El-Registanilt, millist autasu nad temalt tahavad (lisaks ettenähtud 100 000 rbl autorihonorarile), nõudis esimene ei vähemat ega rohkemat kui Mihhalkovide perele kuulunud aadlimõisa. El-Registan aga küsis Stalinilt tagasihoidlikult sinist pliiatsit, millega too parandas nende hümnivariante. Tulemus oli aga täpselt vastupidine. Daatša sai endale tagasihoidlik Registan, Mihhalkov aga pliiatsi. Ja kui nüüd talle seda meelde tuletatakse, eitab ta närviliselt kogeledes kõike: "Mit-t-te m-midagi sellist pole olnud! Kuid Stalini pliiatsit hoian ma t-tõepoolest alles..."
Niisiis, mitte sulepea, vaid pliiats. Hümni arhiivides säilinud tekst sisaldab tõepoolest Stalini sinise pliiatsiga tehtud parandusi. Üldse oli tal komme töötada dokumentidega sinine pliiats käes. Nii et siin on arvatavasti Saakov täpsem kui Ljubimov. Samas lugu aadlimõisa tagastamisest on täiesti võimatu. Mihhalkov varjas oma aadlipäritolu (ehkki Stalin loomulikult teadis seda, nagu ta teadis ka, et El-Registan pole mingi El-Registan, vaid Kesk-Aasia armeenlane Gabriel Urekljan). Alles perestroika ajal teatas Mihhalkov, et pärineb vanast bojaaride suguvõsast ja pole mingi Mihhalkov (rõhuga viimasel silbil), vaid Mihhalkov. Nii et siin usun ma pigem Ljubimovit. Viimane polnud üksnes väljapaistev režissöör, vaid ka väga andekas näitleja. Ja see, kuidas ta seda lugu jutustas, oli täiesti vaimustav. Pugejaliku intonatsiooniga El-Registan: "Seltsimees Stalin, ma julgen Teie käest küsida midagi, mis on minu jaoks kõige väärtuslikum..." Või siis samuti pugejalik, kuid sisemiselt nahaalne Mihhalkov: "Mul inspirratsiooni jaoks vaja..."
See puudutab teksti. Muusikalise komponendi osas aga orienteerusin Vadim Bajevski suulisele jutustusele, kelle tutvusringkond langes kokku Šostakovitši tutvusringkonnaga, nii et loo algallikaks oli kindlasti Šostakovitš ise. Nüüd aga on avaldatud Šostakovitši memuaarid (ta dikteeris need diktofonile tingimusel, et need avaldataks vähemalt 15 aastat pärast tema surma ja kindlasti mitte Nõukogude Liidus). Need on kummalised memuaarid. Ühelt poolt vihkas ja põlastas Šostakovitš Stalinit ja kogu tema klikki, samas ei varja ta nördimust, et lõppkokkuvõttes jäi tema muusika intriigide pärast valimata. Siin peab täpsustama, et Šostakovitš oli hümni kirjutamisel Stalini favoriit, õigemini, valis Stalin sellega töötamiseks välja kaks parimat nõukogude heliloojat, Šostakovitši ja Hatšaturjani. Koos töötada nad ei saanud ja leppisid kokku, et Šostakovitš kirjutab kuplettide muusika, Hatšaturjan refrääni. Ning just see variant olevat Stalinile kõige rohkem meeldinud. Šostakovitš meenutab: "Stalin hakkas küsima kõigi käest, milline hümn kellelegi kõige rohkem meeldis. Küsis ka minu käest. Ma olin küsimuseks valmis. /.../ Aleksandrovi laul ei meeldinud aktiivselt. See jättis vaid ühe kandidaadi viiest: Iona Tuskija [Iona Tuskija oli Gruusia päritolu nõukogude helilooja]. Ütlesin, et see on parim hümn, kuid lisasin, et seda on raske meelde jätta. /.../ Järgnenud vestluses sai selgeks, et kõigi aegade hümnide suurimale asjatundjale ja hindajale tundub parim minu ja Hatšaturjani hümn. Kuid Stalini meeles tuli midagi ümber teha refräänis. Ta küsis, palju meil aega läheb, vastasin, et viis tundi. Tegelikult oleksime võinud seda teha viie minutiga. Kuid arvasin, et oleks ebasoliidne öelda, et teeme siinsamas ära, las teised ootavad veidi. Võite ette kujutada minu hämmingut, kui nägin, et minu vastus õudselt ärritas Stalinit. Ta ootas ilmselt midagi muud."
Seda lugu on meenutanud ka Aram Hatšaturjan. Ka tema variandis oli nende hümn Stalini soosik. Oli aga vaja midagi ümber teha. "Stalin küsis: "Kolmest kuust teile piisab?" Šostakovitš vastas: "Viis päeva." Sellega kõik lõppes. Hiljem sain teada, et Stalin ütles: "Aga Šostakovitš tundub korralik inimene.""
See haakub Bajevski looga, et Stalin oli nördinud, et Šostakovitš tahab nii tõsist ülesannet lahendada nii lühikese ajaga. Millise aja jooksul? Šostakovitš räägib viiest tunnist, Hatšaturjan viiest päevast. Arvan, et Šostakovitš on siin täpsem, igal juhul mingisugusest kolmest kuus ei saanud juttu olla, kuna tegevus toimus 1943. aasta detsembris (kõige varem novembri lõpul), aga uue hümni esmaesitus oli Stalinil plaanitud uusaastapidustusteks. Ning just siis seda esitatigi (mõned allikad nimetavad esmaesituse kuupäevana 15. jaanuarit, kuid siin peetakse silmas redigeeritud varianti).
Kui lugeda Šostakovitši mälestusi sellest episoodist, on tunda tema varjamatut vaenu Aleksandrovi suhtes. Ja mitte üksnes tema sohiteo pärast (kui hümni erinevaid variante Stalinile ette kanti, oli esitajaks Aleksandrovi koor, kes püüdis eriti efektselt esitada Aleksandrovi enda hümni) ega isegi mitte tema alatu käitumise pärast teistes episoodides. On üks asjaolu, millest Šostakovitš ei kirjuta, kuid mida peab meeles pidama. Üle kõige vihkas Šostakovitš isegi mitte parteile pugejaid, vaid plagieerijaid, keda nõukogude kunstisüsteem tema meelest igati soosis. Ja Aleksandrov oli plagieerija. Ka tema hümni avaakordid (nagu ka bolševike partei hümni algus) on plagiaat Vassili Kalinnikovi (1866-1901) avamängust "Bõliina". Vrd 5:40 ja 10:03.
UPD 21.03
Pean lugejate ees vabandama. Tavaliselt kontrollin andmeid palju hoolikamalt, siin aga kirjutasin hetkelise impulsi ajel, toetudes oma mälule. Faktide ülekontrollimine aga andis uut huvitavat materjali. Esiteks otsisin kinnitust Ljubimovi loole, kuna, nagu juba mainisin, mind huvitas, kust võis Ljubimov seda teada. Selge, et tegu ei ole niivõrd ajaloolise faktiga, kuivõrd Moskva intelligentsi hulgas ringleva folklooriga. Siiski leidsin sellele osalist kinnitust "Argumentõ i faktõ" 1209. numbrist (24.12.2003). Artiklis "Lahing hümni pärast" kirjutab Juri Saakov: "Kui hümniga rahule jäänud Stalin küsis Mihhalkovilt ja El-Registanilt, millist autasu nad temalt tahavad (lisaks ettenähtud 100 000 rbl autorihonorarile), nõudis esimene ei vähemat ega rohkemat kui Mihhalkovide perele kuulunud aadlimõisa. El-Registan aga küsis Stalinilt tagasihoidlikult sinist pliiatsit, millega too parandas nende hümnivariante. Tulemus oli aga täpselt vastupidine. Daatša sai endale tagasihoidlik Registan, Mihhalkov aga pliiatsi. Ja kui nüüd talle seda meelde tuletatakse, eitab ta närviliselt kogeledes kõike: "Mit-t-te m-midagi sellist pole olnud! Kuid Stalini pliiatsit hoian ma t-tõepoolest alles..."
Niisiis, mitte sulepea, vaid pliiats. Hümni arhiivides säilinud tekst sisaldab tõepoolest Stalini sinise pliiatsiga tehtud parandusi. Üldse oli tal komme töötada dokumentidega sinine pliiats käes. Nii et siin on arvatavasti Saakov täpsem kui Ljubimov. Samas lugu aadlimõisa tagastamisest on täiesti võimatu. Mihhalkov varjas oma aadlipäritolu (ehkki Stalin loomulikult teadis seda, nagu ta teadis ka, et El-Registan pole mingi El-Registan, vaid Kesk-Aasia armeenlane Gabriel Urekljan). Alles perestroika ajal teatas Mihhalkov, et pärineb vanast bojaaride suguvõsast ja pole mingi Mihhalkov (rõhuga viimasel silbil), vaid Mihhalkov. Nii et siin usun ma pigem Ljubimovit. Viimane polnud üksnes väljapaistev režissöör, vaid ka väga andekas näitleja. Ja see, kuidas ta seda lugu jutustas, oli täiesti vaimustav. Pugejaliku intonatsiooniga El-Registan: "Seltsimees Stalin, ma julgen Teie käest küsida midagi, mis on minu jaoks kõige väärtuslikum..." Või siis samuti pugejalik, kuid sisemiselt nahaalne Mihhalkov: "Mul inspirratsiooni jaoks vaja..."
See puudutab teksti. Muusikalise komponendi osas aga orienteerusin Vadim Bajevski suulisele jutustusele, kelle tutvusringkond langes kokku Šostakovitši tutvusringkonnaga, nii et loo algallikaks oli kindlasti Šostakovitš ise. Nüüd aga on avaldatud Šostakovitši memuaarid (ta dikteeris need diktofonile tingimusel, et need avaldataks vähemalt 15 aastat pärast tema surma ja kindlasti mitte Nõukogude Liidus). Need on kummalised memuaarid. Ühelt poolt vihkas ja põlastas Šostakovitš Stalinit ja kogu tema klikki, samas ei varja ta nördimust, et lõppkokkuvõttes jäi tema muusika intriigide pärast valimata. Siin peab täpsustama, et Šostakovitš oli hümni kirjutamisel Stalini favoriit, õigemini, valis Stalin sellega töötamiseks välja kaks parimat nõukogude heliloojat, Šostakovitši ja Hatšaturjani. Koos töötada nad ei saanud ja leppisid kokku, et Šostakovitš kirjutab kuplettide muusika, Hatšaturjan refrääni. Ning just see variant olevat Stalinile kõige rohkem meeldinud. Šostakovitš meenutab: "Stalin hakkas küsima kõigi käest, milline hümn kellelegi kõige rohkem meeldis. Küsis ka minu käest. Ma olin küsimuseks valmis. /.../ Aleksandrovi laul ei meeldinud aktiivselt. See jättis vaid ühe kandidaadi viiest: Iona Tuskija [Iona Tuskija oli Gruusia päritolu nõukogude helilooja]. Ütlesin, et see on parim hümn, kuid lisasin, et seda on raske meelde jätta. /.../ Järgnenud vestluses sai selgeks, et kõigi aegade hümnide suurimale asjatundjale ja hindajale tundub parim minu ja Hatšaturjani hümn. Kuid Stalini meeles tuli midagi ümber teha refräänis. Ta küsis, palju meil aega läheb, vastasin, et viis tundi. Tegelikult oleksime võinud seda teha viie minutiga. Kuid arvasin, et oleks ebasoliidne öelda, et teeme siinsamas ära, las teised ootavad veidi. Võite ette kujutada minu hämmingut, kui nägin, et minu vastus õudselt ärritas Stalinit. Ta ootas ilmselt midagi muud."
Seda lugu on meenutanud ka Aram Hatšaturjan. Ka tema variandis oli nende hümn Stalini soosik. Oli aga vaja midagi ümber teha. "Stalin küsis: "Kolmest kuust teile piisab?" Šostakovitš vastas: "Viis päeva." Sellega kõik lõppes. Hiljem sain teada, et Stalin ütles: "Aga Šostakovitš tundub korralik inimene.""
See haakub Bajevski looga, et Stalin oli nördinud, et Šostakovitš tahab nii tõsist ülesannet lahendada nii lühikese ajaga. Millise aja jooksul? Šostakovitš räägib viiest tunnist, Hatšaturjan viiest päevast. Arvan, et Šostakovitš on siin täpsem, igal juhul mingisugusest kolmest kuus ei saanud juttu olla, kuna tegevus toimus 1943. aasta detsembris (kõige varem novembri lõpul), aga uue hümni esmaesitus oli Stalinil plaanitud uusaastapidustusteks. Ning just siis seda esitatigi (mõned allikad nimetavad esmaesituse kuupäevana 15. jaanuarit, kuid siin peetakse silmas redigeeritud varianti).
Kui lugeda Šostakovitši mälestusi sellest episoodist, on tunda tema varjamatut vaenu Aleksandrovi suhtes. Ja mitte üksnes tema sohiteo pärast (kui hümni erinevaid variante Stalinile ette kanti, oli esitajaks Aleksandrovi koor, kes püüdis eriti efektselt esitada Aleksandrovi enda hümni) ega isegi mitte tema alatu käitumise pärast teistes episoodides. On üks asjaolu, millest Šostakovitš ei kirjuta, kuid mida peab meeles pidama. Üle kõige vihkas Šostakovitš isegi mitte parteile pugejaid, vaid plagieerijaid, keda nõukogude kunstisüsteem tema meelest igati soosis. Ja Aleksandrov oli plagieerija. Ka tema hümni avaakordid (nagu ka bolševike partei hümni algus) on plagiaat Vassili Kalinnikovi (1866-1901) avamängust "Bõliina". Vrd 5:40 ja 10:03.
Aleksandrov mitte üksnes näppas Kalinnikovi meloodia, vaid takistas selle avamängu esitamist Nõukogude Liidus.
RSS Feed