Kord oli mul juba põhjust kirjutada muusik Andrei Makarevitšist. Tema uus laul annab veel kord põhjust rääkida temast kui inimesest, kes ei pretendeeri kangelase rollile, vaid on lihtsalt aus. Ausus pole praegu Venemaal au sees, kuid olen veendunud, et see aeg tuleb.

Laulu sõnad originaalis:
Рождаясь, не выбирают страну
И нам вовек не оборвать эту нить
Моя страна ушла на войну
И я не смог ее остановить
Кому власть да сласть
Кому сума да тюрьма
А я не в силах эту боль превозмочь
Моя страна сошла с ума
И я ничем не могу помочь
И что тут делать
И как тут быть
Если все отныне вверх дном
Не надо нимбы и крылья растить
Надо просто не быть говном
И я уверен только в одном
Пришла пора выбирать
Но если решил не быть говном
И жить легко и умирать
И жить легко и умирать
И жить и не умирать

...ja reaaluses tõlkes:

Sündides maad ei valita
ja me ei saa iial seda niiti katki teha
mu maa läks sõtta
ja ma ei suutnud teda peatada
kellele võim ja präänik
kellele kerjakott ja vangla
aga ma ei saa sellest valust üle
mu maa on läinud hulluks
ja ma ei saa midagi parata
ja mida teha
ja kuidas olla
kui nüüd on kõik tagurpidi
ei ole vaja kasvatada endale nimbust ja tiibu
on vaja lihtsalt mitte olla sitt
Olen kindel vaid ühes
on aeg valida
ent kui otsustasid mitte olla sitt
on kerge elada ja surra
on kerge elada ja surra
elada ja mitte surra

Vastates ÜRO 26. septembri pressikonverentsil küsimusele krimmitatarlaste uue deporteerimise võimalikkuse kohta, kuulutas Venemaa välisminister Lavrov, et mitte keegi neid deporteerida ei kavatse, nad on täieõiguslikud Venemaa kodanikud, kellel on kõik õigused, veelgi enam, krimmitatarlaste elu on Lavrovi jutu järgi igati roosiline. Meepotti lisas ta siiski tõrvatilga, märkides, et ekstremistlike loosungite eest saab muidugi karistada. Kõige suurem ekstremism Krimmis on veendumus, et poolsaare liitmine Venemaaga on ebaseaduslik operatsioon ning valdav enamik krimmitatarlasi just niimoodi arvab. Nad vist ei ole kuulnud, kui hea on nende elu, sest millegipärast on nad vastupidisel arvamusel ega oska hinnata Vene riigi isalikku hoolitsust, mis väljendub pidevates läbiotsimistes, arestides ja ülekuulamistes.
        Mis aga puudutab deporteerimist, siis just sellise meetmega ähvardas krimmitatarlasi karismaatiline Krimmi prokurör (st Krimmi prokuratuuri ülem) Natalja Poklonskaja. Vaevalt pole Lavrov sellest kuulnud. Teiselt poolt oleme tema pideva valetamisega juba harjunud.

Olen neljapäevani Prahas, külastan sealseid raamatukogusid ja pean loengu. Siin lühiannotatsioon.

Current trends in literary semiotics (Mihhail Lotman, Tallinn University, University of Tartu)

Although the Tartu Semiotic School started in 1960s with modelling literature, to be more precise, poetry, its later works focused on more general culturological themes. Recently also a vigorous biosemiotical direction has developed in Tartu. All this has marginalized the sphere of literary semiotics. Nevertheless, some important results in the sphere of literary semiotics have again influenced the landscape of general semiotics. The paper will dwell on the interrelationship between literature and language, while the notion of language is used in more general meaning than before.

Täna andsin IRLi fraktsiooni nimel Tartu Linnavolikogus menetlusse järgmise avalduse:

Tartu Linnavolikogu avaldus Ukraina riikliku suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks
 
Tartu Linnavolikogu toetab tingimusteta Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Viimastel kuudel on välisagressiooni tulemusena osa Ukrainast okupeeritud ja annekteeritud. Teistes regioonides käib relvastatud võitlus, kusjuures seaduslikult valitud kohalikud omavalitsusorganid on kas laiali saadetud või kõrvale tõrjutud ning nende asemele moodustatud võõrhuve teenivad nukuvalitsused. Tekkinud on nn Luganski ja Donetski vabariigid, eksisteerivad ambitsioonikad plaanid eraldada suveräänsest riigist sõjalist jõudu kasutades oluline osa, et moodustada seal nn Novorossija.

Tartu Linnavolikogu mõistab sellise tegevuse resoluutselt hukka ja toetab seaduslikult valitud omavalitsusi koos nende seaduslike võimuinstitutsioonidega. Tartu Linnavolikogu mõistab resoluutselt hukka okupatsioonitingimustes läbiviidavad ebaseaduslikud valimised kohalikesse omavalitsustesse (nt Krimmis) ja tunnistab endiselt Krimmi Ukraina seadusliku osana.

Tartu Linnavolikogu kutsub kõiki Eesti omavalitsusi ning ühtlasi Euroopa Liidu liikmesriikide omavalitsusi üles toetama seaduslikke võimuinstitutsioone kõikides Ukraina omavalitsustes.

Sellele on lisatud järgmine seletuskiri:

Avaldus Ukraina riikliku suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks

Tartu Linnavolikogu avaldus on loodud, et toetada Ukraina seaduslikke võime kõikidel tasanditel, kuid ennekõike Ukraina seaduslikke omavalitsusi.

Ukraina riigi teatud territooriumid on okupeeritud ja osaliselt ka annekteeritud naaberriigi poolt, kes viis ja jätkuvalt viib nende aladele relvastust ja vägesid. Et põlistada need ebaseaduslikud teod, püütakse läbi viia kohalikud valimised, mis võõrriigi vägede kohalolekul on vältimatult õigustühised.

Tartu linnal on Ukraina rahvusliku liikumisega pikaajalised sidemed, mis ulatuvad 19. sajandisse. On oluline, et ka tänaste dramaatiliste sündmuste kontekstis oleks kuulda Tartu toetavat häält.

Mihhail Lotman
IRLi fraktsiooni nimel

Sellele tuleb lisada kaks asjaolu. Esiteks, Venemaa kaitseminister Šoigu teatas vajadusest Krimmi vägesid juurde tuua. Vene meedia paraadpilt näitab Krimmi rahulolevaid ja õnnelikke elanikke, kuid öösiti toimuvad teisitimõtlejate vahistamised ja "rahu kindlustamiseks" on vaja oluliselt suurendada vägede kontingenti.
Teiseks, Krimmi põliseima rahvusrühma, krimmitatarlaste esindusorgan Krimmitatari Rahva Medžlis on juba mitu päeva olnud surve all, ümbritsetud automaatidega relvastatud inimestest ning täna tuli uudis, et Medžlis tõstetakse hoonest välja.

Juba homme on Tallinnas kuulus itaalia ajaloolane ja semiootik Carlo Ginzburg ning algab kahepäevane inglisekeelne seminar. Detailsem Carlo Ginzburgi tegevusprogramm Tallinnas on siin ja siin.

Seminari programm on siin:
September 19, 2014 (open for public)

Venue: Tallinn University (Uus-Sadama 5), M-134
16:00–16:15  Introduction   Dr. Marek Tamm (Tallinn University)

16:15–17:15 Schema and Bias: A Historian’s Reflection on Double-Blind Experiments
Prof. em. Carlo Ginzburg (University of  California, Los Angeles)
17:15–17.45    Discussion
Venue: Tallinn University (Uus-Sadama 5), Atrium (3rd floor)

18:00–19:00    Public presentation of the Estonian translation of Carlo Ginzburg’s book No Island is an Island (Tallinn University Press, 2014)

September 20, 2014 (for registered participants)
Venue: Tallinn University (Uus-Sadama 5), M-648 
10:00–11:00   On Small Differences: Ekphrasis and Connoisseurship
Prof. em. Carlo Ginzburg (University of  California, Los Angeles)

11:00–11:40   History as Amplification
Mr. Hent Kalmo (Université Paris X-Nanterre)

11:40–12:20      Some Observations on the Semiotics of Space and Non-Space in the ‘Divine Comedy’ Dr. Ülar Ploom (Tallinn University) 

14:00–14.40      What Does the Estonian Werewolf History Tell Us  About the Thiess’ Trial?
Dr. Merili Metsvahi (University of Tartu) 

14.40–15:20      Towards the Semiotics of (In)sincerity
Prof. Mihhail Lotman (Tallinn University / University of Tartu)

15:20–16:00      Towards a History of Truth: Some Theoretical  Reflections and Medieval Examples
Dr. Marek Tamm (Tallinn University)

16:00–16:30      Concluding discussion

Järgneva teksti kirjutasin 28.08, kuid tundub, et tänaste uudiste valguses on see veel päevakohasem.
               
                Proua Merkeli näo päästmine
Pärast 28.08 ei ole enam mingit kahtlust, et Venemaa peab lahingutegevust teise riigi, ÜRO liikme territooriumil. Tegemist on otsese ja varjamatu agressiooniga.
            Pidevate valede suitsukate ei saa kedagi eksitada ja ei olegi tegelikult selleks mõeldud. Vastupidi, Venemaa agressioon on demonstratiivne ja seda kahes mõttes: väeosad ja relvastus ületavad piiri rahvusvaheliste vaatlejate ja ajakirjanike silme all ja on põhjust arvata, et seda tehakse meelega. Teiseks aga tuuakse nahaalselt esile rahvusvaheliste institutsioonide saamatust. Esitatud versioonid on sihilikult fantastilised. Näiteks teatatakse, et dessantväelased sattusid Ukraina aladele eksikombel (eksisid umbes 70 kilomeetri kaugusele sisemaale), et tegelikult pidid dessantväelased patrullima Ukraina piiri (piiripatrull ei saa olla dessantväelaste funktsioon, miks siis juba mitte allveelaevnikud), jne.
            See sõda ei ole üksnes Ukraina suhtes alatu ja julm. Nagu tunnistavad vangistatud Venemaa sõjaväelased ja nende sugulased, on paljud saadetud sõtta vastu nende tahtmist ja vähemalt osa ka nende enda teadmata. Veelgi enam, sõdurite ja nende lähedaste mõnitamine jätkub ka pärast nende surma. Sellegi kohta on palju andmeid.
            Kellele siis seda sõda vaja on? Ametlik ettekääne on venekeelse elanikkonna kaitsmine. See ettekääne on valelik ja küüniline. Venekeelsete elanike kannatused (aga need on vaieldamatud ja suured, olukord läheneb kiiresti humanitaarkatastroofile) ei tulene sellest, et Kiievis kukutasid pro-demokraatlikud jõud Viktor Janukovitši korrumpeerunud režiimi, vaid Venemaa aina jõulisemast sõjalisest sekkumisest naaberriigi siseasjadesse.
             Ukrainlaste põhisüü seisneb selles, et nad ei taha enam elada venemaaliku autokraatse ja kuritegeliku võimu all, vaid nagu valdav enamik Euroopa rahvaid ausates, demokraatlikes ja väärikates tingimustes. Ukraina tahab kuuluda Euroopasse ja tal on selleks täielik õigus.
             Venemaa agressiivne tegevus ei kujuta endast ohtu üksnes Euroopa jaoks. Murettekitav on putinomaania nii Euroopa vasak- kui ka paremäärmuslaste seas. Kuid mitte ainult äärmuslaste seas. Ungari peaminister Viktor Orbán teatab Putinist inspireeritult, et demokraatia on igand, mis takistab efektiivset valitsemist. Ja tal on mõttekaaslasi. Kuid veel ärevamaks teevad Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli viimaste nädalate väljaütlemised. Proua Merkel muretseb Putini näo päästmise pärast.

Putini väärtuslikku nägu ei saa päästa Ukraina territoriaalse terviklikkuse arvelt; Putini nägu ei vääri seda verd, mis tema pärast valatakse Ukraina sõjatandritel.
            Eestis ollakse eriti tundlikud nendes olukordades, kus Saksamaa ja Venemaa otsustavad kolmandate riikliku territoriaalse terviklikkuse üle. Meil on halvad mälestused, mis on eriti aktuaalsed praegu, Molotov-Ribbentropi pakti 75. aastapäeval. Tollal tundus aggressori rahustamise (appeasement) poliitika mõistlik. Nüüdseks oleme nii palju õppinud, et teame, et just see poliitika viiski suurde sõtta. Praegu on veel võimalik see peatada, kuid selleks peavad kõik demokraatlikud jõud Euroopas rääkima ühel ja otsustaval häälel.

Liidukantsler Merkel on mures Putini näo pärast. Ma arvan, et praegu on põhjust muretseda ennekõike proua Merkeli näo päästmise pärast.