Must päev sõnavabaduse ajaloos.

​Olen viimaste päevade jooksul saanud hulgaliselt kirju, millel on umbes selline sisu: „Kui teete koalitsiooni nendega, siis ma enam mitte kunagi…“ Mis aga erineb, on see, kes on „nemad“: kas EKRE või SDE; tõsi küll, ühes kirjas keelati mul teha koalitsioon Reformierakonnaga.

Mida mul on enda õigustuseks kosta, peale selle, et ise ma koalitsiooni kokkupanemisega pole kuidagi seotud? Kaht asja: esiteks, et koalitsiooni minnes (juhul, kui üldse kutsutakse) ei lähtuta sellest, kus on meeldivamad või ebameeldivamad inimesed, vaid sellest, kus saab programmilisi eesmärke ja valimiseelseid lubadusi paremini teostada. Teiseks, poliitika on võimaluste kunst ning edukas poliitika seisneb võimalikkuse välja laiendamises, et mitmest võimalikust variandist valida optimaalne (NB! optimaalne ei tähenda, et see on hea, vaid et ülejäänud on halvemad). Valimistel suure edu saanud erakonna välistamine enne koalitsiooniläbirääkimisi ei ole kõige mõistlikum samm, ning see võib Reformierakonna ajaloolise võidu konverteerida ajaloolisse kaotusse.

Nüüd siis minu eelistustest ja kõhklustest. Kuid lubage kõigepealt järjestada minu isiklikud prioriteedid riigivalitsemises:

1-2. Riiklik julgeolek: kaitsejõu arendamine, koostöö NATO ja EU partneritega.
1-2. Demograafia: laste ja perede toetus („Iga laps on kingitus!“).
3. Korras rahandus (tasakaalustatud eelarve) ning lihtne ja õiglane maksusüsteem (progressiivne või astmeline tulumaks pole ei lihtne ega õiglane).
4. Haritud rahvas: teaduse ja hariduse areng.
5. Puhas loodus (mets pole ressurss, vaid elukeskkond).
6. Vaba turumajandus.
7. Lihtne riik.

Ehkki ma ei välistaks ühtegi võimalikku varianti, on minu jaoks endiselt kõige probleemsem koalitsioon Keskerakonnaga, ja seda ennekõike riikliku julgeoleku seisukohalt (huvitaval kombel pole ma ühtegi keskivastast kirja saanud). Jüri Ratas võib siira ilmega väita, et mingit lepingut või protokolli Jedinaja Rossijaga ei ole või et see enam ei kehti, kuid seda on raske uskuda enne, kui see väide on dokumentaalselt kinnitatud. Venemaa allikates figureerib Keskerakond endiselt Jedinaja Rossija koostööpartnerina. Ka kultuuri- ja meediavaldkondades on endiselt märgatav nende erakondade vaheline koostöö. Ootaksin Rataselt selgesõnalist avaldust sellises vaimus: „Käesolevaga teatan, et Eesti Keskerakond lõpetab (või lõpetas sellel ja sellel kuupäeval) partnerlussuhted erakonnaga Jedinaja Rossija“. Eeskuju võiks võtta Jedinaja Rossija Läti ekspartneritelt.

Sellele tuleb lisada KE maksupoliitika ja vaba turumajanduse solkimine.

Kuid kogemus näitab, et koalitsioon Keskerakonnaga on siiski võimalik.

Minu isiklik koalitsioonieelistus oleks RE+IE+SDE (=56 kohta). Siis saaksid majandus- ja rahaasjad korda (RE), SDE on end asjatundlikuna näidanud välispoliitikas ja kaitsevaldkonnas, IE, olles pädev siseasjades ja kultuuris, tagaks rahvusriigi tugevdamise.

Selle koalitsiooni nõrk koht oleks aga EKRE ukse taha jätmine. Asi pole isegi selles, et nii radikaliseerub EKRE veelgi enam, vaid selles, et EKRE on valimiste suurim võitja, saades kõige rohkem parlamendikohti juurde ning tõustes enamikus valimisringkondades erakonnaks nr. 2. Võib erinevalt suhtuda EKRE liidritesse (ning minu suhtumine neisse on väga kriitiline), kuid sülitada kõrge kaarega pea 100 000 valijale on minu meelest andestamatu ülbus.

Seega, KESK+EKRE+IE (=57 kohta) on raske, aga võib-olla optimaalne (ehkki kaugeltki mitte hea) valik.

Huvitav, et ükski analüütik pole pakkunud ehk kõige põnevamat varianti: RE+EKRE+SD (63), aga see oleks vist pigem ulmevaldkonnast.

Tänan kõiki, kes usaldasid mulle oma hääle. 

Minu tulemus on igati rahuldav, samuti võib rahule jääda erakonna tulemusega. Erakonna kontoris ise oma võimaliku tulemuse kohta vastates pakkusin, et saan 700 häält, erakond aga 12 kohta Riigikogus. Kui arvestada vahepealseid reitinguid, võiks erakonna tulemust lugeda väga heaks. Kui aga arvesse võtta, et möödunud valimistel saime 14 kohta, on arenguruumi veel küll. 

Soovin edu kõikidele võitjatele ja tänan veel kord.​

Pühapäeval (3.03) vaatame Vaba Akadeemiaga Tartu Elektriteatris üht maailma filmiajaloo ikoonilisemat teost, Ingmar Bergmani "Seitsmes pitser" (1957). Nagu tavaliselt, on pärast filmi ka minu loeng. Vt lähemalt elektriteater.ee.

UPD 3.07.19 Loengu võib näha siin.
Kahjuks ei ole siin pilt kõige parem, aga see on minu viga, kuna ma ei andnud täpseid juhiseid.
Olulisem on aga, et tegin loengus paar sisulist viga. Esiteks ütlesin, et Surm võtab kaks korda Rüütli lipu maha. Tegelikult on esimesel korral jutt siiski ratsust.
Veel paar asja, millele juhtisid tähelepanu diskussioonis osalejad.
Minu jutust võis aru saada nii, et piibli lugemine söögilauas, nagu seda filmis kujutatakse, oli tollal tavaline asi. Tegelikult polnud rahvuskeeles piibli lugemine tolle aja Skandinaavias üldse võimalik. Lisaks oli piibli lugemine söögiajal tavaline vaid kloostrites.
Mikael näitlejate lapse nimena on arvatavasti samuti seotud apokalüpsisega, kuna just peaingel Miikael puhub viimsepäevapasunat. Ning lõpuks jätsin mainimata veel ühe abielu, mida küll ei näidatud, vaid nimetati, nimelt ütleb Jöns, et tal on naine, aga ta loodab, et ta on juba surnud. Seega pakuti filmis mitte kolme, vaid nelja abielumudelit.