​Neid valimisi ootasid hinge kinni pidades mitte üksnes prantslased, vaid väikese liialdusega kõik eurooplased, ja mitte ainult nemad. Tõepoolest, kaalul oli rohkem kui ühe riigi liidri valimine. Nüüd, kui esimese vooru tulemused on kindlad, hingavad kergendatult peavoolu poliitika pooldajad, samas kui pettunud on ennekõike need, kes lootsid Prantsusmaal alternatiivparempoolse (alt-right) revolutsiooni hoogusaamist. Le Pen sai küll teise vooru, kuid seal on tema väljavaated pigem teoreetilised ning Macron esineb juba mitte esimese vooru, vaid valimiste võitjana. Arvatavasti nii lähebki, kuid mõningad detailid väärivad tähelepanu. Siin on suure viisiku tulemused (kokku said nad 91,2% osalejate häältest; osalusprotsent oli ca 80):

Macron 23.75
Le Pen 21.53
Fillon 19.91
Mélenchon 19.64
Hamon 6.35
Kokku 91,18

Esimesena tuleb ära märkida Prantsusmaa traditsiooniliste erakondade - gaullistide (Fillon) ja sotsialistide (Hamon) - põrumine. Nad said kokku vaid neljandiku häältest. Eriti märkimisväärne on sotsialistide läbikukkumine. Ometi olid Hamonil mõned huvitavad, ehkki ekstravagantsed ideed, mis oleksid pidanud tema valijaskonnale meeldima. Nimelt pakkus ta välja robotite maksustamise, mis on marksistliku ideoloogia seisukohalt loogiline, ehkki ootamatu. Kui robotid on tootmisprotsessi subjekt, aga mitte instrument, tuleb nad maksustada. Kuid sellega peaks kaasas käima ka teine eelnõu, nimelt selline, mis kaitseb robotite õigusi. Kui nad teha maksukohuslasteks, peab olema ka tagatud, et neid üle ei ekspluateeritaks. Hamoni viga seisnes võib-olla vaid selles, et ta tuli nende ideedega välja liiga vara, aga marksistlik ideoloogia liigub kindlalt selles suunas. 
​

​See on aga kauge tulevikumuusika. Rääkides lähimast tulevikust, tuleb ära märkida järgmised asjaolud. Esiteks, vaid võitjaks kuulutatud Macron on Euroopa Liidu vaieldamatu pooldaja. Teatud reservatsiooniga võib samasse leeri lisada ka Filloni. Ülejäänud on ägedamad või mõõdukamad vastased. Kuid lugeda tulemused kokku, võiks öelda, et 60% prantsuse valijatest hääletasid EL vastaste poolt ja see peaks panema mõtlema. Praegu arvestab Macron juba teise vooru mittepääsenud kandidaatide toetajate häältega, kuid arvan, et suurem või väiksem osa Mélenchoni pooldajaid toetavad pigem Le Peni. Asi on selles, et traditsiooniline parem-vasak skaala eksisteerib pigem politoloogide skeemides kui reaalses elus. Le Peni ja Mélenchoni liidab süsteemivastasus, võitlus poliitilise establishment'iga, ja need sotsiopsühholoogilised faktorid võivad osutuda tähtsamateks kui ideoloogilised programmid. Veel üks mitte väheoluline asjaolu: Le Pen'i ja Mélenchon'i pooldajate hulgas on märkimisväärselt rohkem noori kui teistel, ja kui Marine Le Pen hüüdis, et tulevik kuulub meile, siis nagu ütles üks tema erakonna funktsionäär, peetakse silmas nimelt noori. 

Seepärast, et ajalehtede toimetajad manipuleerivad minu tekstidega meelevaldselt. Tungiva palve peale kirjutasin loo Maalehte. Seal avaldati see nii, et tasuta nähtav on vaid algus ja pealkiri. Pealkiri oli pandud aga selline: Pagulashirm liidab taas eestimaalasi. Loomulikult hakkasid valvekommentaatorid jagama oma tarkust ja arvamusi pealkirja põhjal; nutikamatele piisas vaid sõnast 'eestimaalased'. Ma ei tea, kas pagulashirm liidab eestimaalasi või mitte, minu kirjutises polnud sellest juttu, ka eestimaalasi pole ma seal kordagi maininud. Pealkiri on pandud pingete üleskruvimiseks ja klikkide jahtimiseks. 

Seepärast avaldan siin oma teksti autentsel kujul.
​

Kõigepealt tahan rõhutada, et nn Pronksiööde aastapäev on kõvasti ületähtsustatud. Selliste aastapäevade tähistamine on pigem omane vene kui eesti kultuuriruumile. Kui kardetakse või loodetakse, et kümnenda aastapäeva puhul korraldatakse mingi mürgel, siis minu hinnangul on see eksiarvamus. Tähistada pole midagi, ei Eesti valitsusel ega eriti Notšnoi Dozori liikmetel. Pealegi ei moodusta viimased vähegi märkimisväärset iseseisvat jõudu, nende niite tõmmatakse piiri tagant. Sedalaadi aktsioonid nõuavad ettevalmistust, möödunud korral läks selleks mitu kuud, kui mitte mitu aastat, praegu aga vastavaid märke pole märgata. See ei tähenda muidugi, nagu oleks mingi sümboolne toiming välistatud, kuid tõelisteks rahutusteks potentsiaali ma ei näe.

Kui rääkida Notšnoi Dozorist ja sellega seotud isikutest ja grupeeringutest, tuleb siin eristada kahte aspekti. Neist esimene on välispoliitiline ja teine siseriiklik. Kui kümme aastat tagasi need rahutused tekkisid, oli selgelt näha, et tegemist on mitte üksnes märuli, vaid ka luureaktsiooniga, sellega, mida vene poliitilises argoos nimetatakse lahinguluureks (разведка боем). Selle eesmärgiks oli välja selgitada Eesti jõustruktuuride valmisolek ja nende nõrgad kohad ning oli üsna tõenäoline, et Pronksiöödele järgnevad mastaapsemad provokatsioonid. Kuid tervel real põhjustel rahvusvaheline olukord muutus ja Venemaa tõmbus tagasi. Mis aga puudutab siseriiklikku mõõdet, siis rahutuste osavõtjad (kuid mitte tegelikud organiseerijad) said Eesti jõustruktuuridelt adekvaatse õppetunni ja ei olnud enam motiveeritud niisama moe pärast asja kordama. Korrakaitsjate jõukasutamine oli enamasti proportsionaalne ja mõjuv.

Kui ma räägin organiseerijatest, ei pea ma silmas Dmitri Linterit, Dimitri Klenskit, Maksim Revat, Mark Sirõki ega teisi tankiste, kes arvatavasti ei teadnudki, et nad on vaid variisikud. Need teatraliseeritud „konspiratiivsed“ kokkusaamised Botaanikaaias, kus KAPO agendid neid põõsaste tagant pildistada said jne, olid katteoperatsiooniks. Reaalsed organiseerijad istusid saatkonnas või tulid „turistidena“. Kuid igal juhul oli ka nimetatud härraseid vaja, nimelt selleks, et nad oleksid iga nurga peal nähtavad ja kuuldavad. Praegu midagi sellist täheldada ei saa.

Eesti poole pealt aga pole aga samuti põhjust hõisata. Pronksmehe piduliku ärasaatmise Sõjaväekalmistule oleks võinud korraldada ka vähem käpardlikult. Ka korrakaitsjad oleksid võinud tegutseda professionaalsemalt ja suurema osa pogrommidest ära hoida. Samuti ei saa tunda uhkust selle üle, kuidas valitsus informeeris sündmustest ühiskonda. Peaminister Andrus Ansip teatas rahvast rahustades pidulikult, et kõik kurjategijad saavad karistada, ning rahandusminister Ivari Padar lubas, et vandaalid maksavad kogu kahju kinni. Nagu teame, ei saanud ja ei maksnud. Vastupidi, „süütutele ohvritele“ maksti „ülemäärase jõu kasutamise“ ja „protseduuriliste rikkumiste“ eest märkimisväärsed hüvitised. Mis aga puudutab ülalmainitud nelikut, siis kohus mõistis nad õigeks ja neile määrati „põhjendamatu kinnipidamise“ eest kopsakas kahjutasu. Lisaks pidi riik kandma kõik kohtukulud. Seega pole hõisata midagi.

Oleks aga ekslik arvata, et Pronksiööd ei jätnud Eesti ühiskonda sügavaid jälgi. Vene kultuuris on jõu kasutamine tähtsamal kohal kui enamikus lääne kultuurides. Ühelt poolt jõudu respekteeritakse ja selles mõttes venekeelse elanikkonna silmis Eesti riigina võitis. Kuid siiski ei ole see võit selline, mille üle võiks uhkust tunda. Jõu kasutamine paljastas venelaste meelest riigi repressiivse olemuse ning süvendas oluliselt mõra eestlaste ja vene kogukonna vahel. Viimane ei moodustanud enne aprillirahutusi monoliitset tervikut, vaid jagunes tinglikult kolmeks osaks. Esimesse kuulusid Venemaameelsed venelased, kellest paljudel on ka Venemaa kodakondsus või on nad apatriidid. Teise osa moodustasid eestimeelsed venelased, kellel on Eesti kodakondsus, kes oskavad hästi eesti keelt ja kes peavad Eestit oma kodumaaks. Ning kolmas osa oli nn eurovenelased, kes ei hoolinud eriti Eestist ja kellel ei olnud mingeid illusioone Venemaa suhtes, kuid nad elasid siin, kuna Eesti kuulub Euroopa kultuuriruumi, kusjuures paljud neist tahtnuks edasi liikuda läände. Enne Pronksiööd olid nende gruppide vahelised proportsioonid enam-vähem võrdsed, kuid pärast seda olukord märkimisväärselt muutus. Putinimeelne osa oluliselt kasvas, märkimisväärne osa neutraalselt Eestisse suhtunud venelastest tundis ennast sügavalt solvatuna ning hakkasid suurema sümpaatiaga vaatama ida suunas. Solvunud olid isegi paljud eestimeelsed venelased, kes ei muutunud küll otseselt Venemaameelseteks, kuid kelle sümpaatiad Eesti Vabariigi suhtes olid oluliselt kahanenud.

Pärast Pronksiöid algas vastastikune demoniseerimine. Eesti sotsiaalmeedias ja paraku ka ajakirjanduses hakkasid levima üldistavad lood vene loomuse kohta, venelastest räägiti kui pättidest ja koguni marodööridest. Need sõnumid ei mõjutanud niivõrd eestlasi ennast kui kohalikke venelasi, kes said kinnituse, et „nad on meid alati vihanud“, ning ei hoidnud omakorda oma retoorikat eesti fašistide suhtes tagasi.

Ent aeg parandab vaikselt haavu ning praeguseks on vene kogukonna üldine meeleolu jälle palju soodsam. Oma roll on siin ka Vene televisioonil. See propagandalaviin, mis tuleb mitte üksnes läbi propagandakanalite, vaid ka idapoolsest meelelahutusest, talk-show’dest jne on paljudele Eestimaa venelastele vastuvõetamatu juba oma stilistika pärast. Venemaa propaganda on kahe otsaga asi. Ühelt poolt ta tõepoolest aktiivselt kujundab Putini režiimile soodsaid meeleolusid, kusjuures sugugi mitte üksnes vene keelt kõnelevate inimeste seas. Teiselt poolt aga tekitab see vastureaktsioone. Vene kultuuris on alati olnud tugevad nii truualamlikkus kui ka anarhism ning venevastaseid meeleolusid toidab Putini propaganda palju toekamalt kui ükskõik milline vastupropaganda.
​
On veel üks asjaolu, mis viimasel ajal on oluliselt parandanud eestlaste suhtumist vene kogukonda. Nimelt pagulaskriis ja Euroopa Liidu kehtestatud pagulaskvoodid. See tekitas Eesti ühiskonnas, vähemalt suures osas sellest, terava vastasseisu (ei hakka siin praegu selle üle arutlema, kas ja kui õigustatud see on). Selles kontekstis ei näi mitte üksnes vene kogukond, aga isegi Putin nii ohtlik kui Juncker ja Merkel oma pagulastega. Nagu mulle pagulaskriisi harjal rääkis muheda irooniaga üks Tallinna venelasest taksojuht: veel hiljuti ei osanud eestlastest kliendid enamasti vene keelt, aga nüüd räägivad seda meelsasti ning on talle isegi öelnud, et peaksime nüüd koos pagulaste vastu võitlema. Muidugi ei ole üks autojuht mingi näitaja, kuid analoogilisi seisukohti võib hulgaliselt märgata ka alternatiivmeedias, nagu ka lehtede kommentaariumides ja sotsiaalmeedias. Kõige halvem on aga see, et sellistest meeleoludest püüavad kasu lõigata ka küünilised poliitikud.

Jeesuse ülestõusmise lugu on esitatud teatud variatsioonidega kõikides kanoonilistes evangeeliumides, kõige üksikasjalikumalt aga Luuka evangeeliumis (24, 1-11):

Ükski Kiriku poolt aktsepteeritud verbaalne allikas ei kirjelda ülestõusmise hetke ennast: Jeesus on surnud ja maetud, siis tulevad naised ja Johannes Peetrusega ja näevad, et haud on tühi. 

Kuid kunstnikud ei tahtnud sellega leppida ja lõid mitu väljapaistvat taiest Ülestõusmise teemadel.
Piero della Francesca freskol kujutatu on märkimisväärne vähemalt kahes aspektis. Esiteks on see üks väheseid teoseid, milles ülestõusnud Jeesus on hauast välja astumas. Haud ei ole koobas, vaid marmorsarkofaag, nagu seda kujutati hiliskeskajal ja Renessansi ajal. Teiseks, see rooma sõdur, kes magab näoga vaataja poole, on Piero della Francesca ise.

Ehkki volikogu alguses lepiti kokku, et informatsiooni sellest ajakirjandusele annab istungi juhataja, hakkasid nimelt selle initsiatiivi eestvedajad saatma sotsiaalmeediasse ja meediasse sõnumeid, mis paraku asja oluliselt moonutavad. Pean siin silmas ennekõike Margus Tsahkna ja Marko Mihkelsoni sõnavõtte. 

Kõigepealt pean vajalikuks selgitada, et minu meelest on mõlema puhul tegu andekate poliitikutega. Eriti puudutab see Marko Mihkelsoni, keda ma olen alati toetanud ja olin ka üks nendest, kes esitas ta aseesimehe kohale. Seda kummalisem oli mul lugeda tema kibestunud postitust, tahtmata samas uskuda neid kuulujutte, mille järgi olevat ta juba ühe jalaga Reformierakonnas.

Mis aga puudutab Margust, siis kõigepealt ma tahaksin teda kaitsta, kuna ma ei jaga tänases lehes avaldatud Peeter Laursoni arvamust-üleskutset, et erakonna esimees ja minister ei saa olla ilma kõrghariduseta. Ma olen igasuguste kvootide ja poliitiliste tsensuste vastane, tuleb lähtuda konkreetse inimese omadustest. Muidugi on see, et inimene suudab kas või bakalaureusetasemel ülikooli lõpetada, samuti teatud näitaja.

Kuid mitte seepärast ei hakanud ma seda postitust kirjutama, vaid selle valeinformatsiooni pärast, mida on väljastatud ja mis jäi kõlama ka televisioonis. Nimelt et erakonna esimees tahtis läbi viia progressiivse reformi, mida stagneeruv volikogu ei lasknud läbi. Seepärast ei saavat Margus Tsahkna ka jätkata erakonna esimehe positsioonis ja see olevat ka erakonna ebapopulaarsuse põhjus. Kõigepealt tahan öelda, et mitte ükski volikogus arutatud küsimus ei olnud põhimõttelise tähendusega. 

Tuliselt vaieldi tehniliste detailide üle, kuid ka tehnilistel detailidel on tähtsust. Mida siis sisaldasid Margus Tsahkna ettepanekud. Neist põhiline seisnes selles, et juhtorganite valikul peaks igal erakonnaliikmel olema Suurkogul üks hääl, aga mitte neli nagu praegu. Nii väidetavalt valitakse ka Riigikogu. 

See on vale. Riigikogu valitakse mitte ühe üleriigilise nimekirja alusel, vaid valimisringkondades, mis tagab selle, et Eesti erinevad piirkonnad on Riigikogus esindatud. Mul pole midagi põhimõtte 'üks inimene, üks hääl' vastu, kuid sellisel juhul peab erakonna juhtorganeid valima piirkondades.

Ma toetan põhimõtet 'üks inimene, üks hääl', kuid ma ei toeta seda, et juhtorganites oleksid esindatud peamiselt suurlinnade, ennekõike Tallinna liikmed, eriti arvestades, et Tallinnas on IRLi reiting vaid ca 2%. Vastupidi, arvan, et erakonna probleem on rohujuure tasemelt eraldumises ja demokraatlikud reformid -- juhul kui neid on vaja -- peavad liikuma vastupidises suunas, mitte tsentraliseerimise ja bürokratiseerimise suunas, vaid tagasi rohujuuretasandile, nii nagu ühele rahvaerakonnale sobilik oleks. Mina tahan erakonda näha läbipaistva ja demokraatliku organismina, mitte stagneeruva struktuurina, kus on võim konsolideeritud väikese ja suletud grupi kätte. 

Teine ettepanek (see sai volikogus toetuse) on minu meelest samuti problemaatiline. Nimelt siiamaani valis nii erakonna esimeest kui aseesimehi Suurkogu, st kõik erakonnaliikmed. Margus Tsahkna ettepanek oli, et valitud esimees nimetab endale ise aseesimehed. Põhimõtteliselt poleks ka selle vastu mul midagi, aga seda vaid juhul, kui esimeeste kandidaadid esitaksid oma aseesimeeste kandidaadid enne valimisi, nii et Suurkogu ja kõik erakonnaliikmed teaksid, millist meeskonda nad valivad. Marguse ettepanek aga tähendaks, et valitakse esimees, kellel on kotis mitte üks, vaid koguni kolm põrsast. Ma ei näe siin erilist demokraatiat ja modernsust. 

​Kuid nagu öeldud, erakonna probleemid on vaid minimaalselt seotud selliste tehniliste küsimustega. Loodan, et ma eksin, kuid mulle tundub, et väike seltskond tahab kunstlikult nende asjade ümber tekitada lisapingeid. 
​

Homme on IRLi volikogu, ma ei tea, kas saan sellel osaleda, kuid mõningaid mõtteid tahaksin seoses sellega jagada. Erakonna esimees Margus Tsahkna esitas oma plaani, mis ausalt öeldes teeb nõutuks. Selles puudub igasugune sisuline osa, kõik käib võimu konsolideerimise nimel. Eriti märkimisväärne on ettepanek kasutada järgmise juhtkonna valimisel e-hääletust. Selles süütus ettepanekus on kaval lõks: et praegu ei ole erakonnal vastavat tarkvara ja selle arendamine võtaks vähemalt aasta, aga arvatavasti kauemgi (nagu olen aru saanud, oleks tegu nimelt turvalise keskkonna rajamisega umbes Riigikogu valimiste süsteemis), siis tähendab see sisuliselt Tsahkna ainuvõimu pikendamist määramatuks ajaks. Sellist Erdoğani stiilis juhtimist ei tahaks ma meie erakonnas näha.
​

Olen juba pikemat aega olnud mures erakonna sisedemokraatia pärast. Mulle ei istunud juba Mart Laari stiil ja seepärast ei kandideerinud ma enam ei erakonna eestseisusesse ega volikogusse. Mart Laar tegi otsuseid, millest ei olnud teadlik mitte üksnes eestseisus, aga ka erakonna aseesimehed. Ma ei tea, kus tagatoas või loožis ta nõu pidas, kuid Mardi otsused olid enamasti õiged ning Mardi visioon, teovõime ja energia kaalusid tema negatiivsed omadused üles. Tundub, et Margus on üle võtnud Mardi juhtimisstiili, omamata tema tugevaid külgi. Tema juhtimine on nõrk, tema visioonid on hambutud. Programmiline Isamaa 2.0, mis tipneb lubadusega korraldada 250 aasta pärast laulupidu, on sisult selline, et seda on isegi piinlik arutada.

IRL on mitmes mõttes praegu lahkteel. On arutatud, kas meie probleemid tulevad sellest, et oleme liiga vanamoodsad, või vastupidi, ei ole piisavalt konservatiivsed. Ma arvan, et põhiline probleem ei ole isegi mitte niivõrd teguviisis, ehkki selles ka, vaid sihtide ähmasuses. Mitte üksnes kõrvalseisjad, aga palju erakonna liikmed ei saa enam hästi aru, mis asja me ajame.

​Ma olen endiselt veendunud, et Keskerakonnaga valitsusse minek oli suur viga. Seda viga tuleb tunnistada ja see parandada. Asi ei ole mitte üksnes selles, et me vajame erakonnale uut juhti, vaid ka selles, et me peame tegema julge sammu, ja juhul kui see viib parlamentaarse kriisi ja erakorraliste valimisteni, olgu siis erakorralised valimised. See, mida me tegime, on Keskerakonna toomine riigijuhtimise juurde ning ei pea olema prohvet, ennustamaks, et järgmises valitsuses on Keskerakond juba ilma IRLita. IRLi on aastaid süüdistatud (enamasti ebaõiglaselt, kuid paraku osalt ka õigustatult), et oleme Reformierakonna puudlid. Sellest staatusest tuli vabaneda, kuid selle hind ei peaks olema Keskerakonna jalamatiks muutumine.

​Raketilöök Süüriale on sündmus, mis märkimisväärselt muudab olukorda kogu maailmas. President Trump oli teatud mõttes sundseisus. Ta kritiseeris korduvalt oma eelkäijat Obamat, et see ei reageerinud eelmistele Assadi režiimi läbiviidud keemiarünnakutele, kuigi oli need ise kuulutanud punasest joonest üleastumiseks. Veel mõni tund enne raketilööki mõnitasid demokraadid teda sotsiaalmeedias: noh, kõva mees, kus nüüd sinu vägiteod? Trumpi on juba korduvalt pilgatud, et tegelikult jätkab ta Obama poliitikat. Selgus, et ei jätka.

Samas ei maksa seda rünnakut ka üle hinnata. Trump lasi välja 59 tiibraketti, mis tekitasid piiratud ulatuses kahju (Vene sõjaväeallikate järgi oli kahju üldse minimaalne: olevat purustatud kuus remondis olevat lennukit). Sellega võiks võrrelda Venemaa õhurünnakuid Süürias möödunud aasta lõpul, mille käigus sooritati üle 30 000 ründelennu ning lasti laevadelt, lennukitelt ja maa pealt 115 tiibraketti. See oli massiivne jõudemonstratsioon ennekõike Ameerika Ühendriikidele. Pealegi tabatud sihtmärgid (Vene allikate järgi purustati 62 000 objekti) ei kuulunud ISISele, vaid USA liitlastele Süürias. Selles kontekstis on USA raketilöök väga mõõdukas. Kuid asjal on veel mitu aspekti.
​
Esiteks, Venemaa andis Assadile üle raketitõrje kompleksid C-300 väitega, et need kompleksid "kaitsevad kindlalt Süüria taevast Ameerika rakettide eest". Ei kaitsnud, neid isegi ei kasutatud. On tekkinud mitu versiooni, miks. Esimene versioon: Trump hoiatas Putinit õhulöögi eest, et pommitatud õhuväebaasis, mida kasutasid nii süürlased kui venelased, ei saaks venelased kannatada. Ning tõepoolest, ükski venelane vist kannatada ei saanud. Siiski ei ole see versioon siiamaani kinnitust leidnud. Teine versioon: C-300 kompleksid olid küll töökorras, aga süürlased ei osanud neid kasutada. Kolmas versioon: kompleksid ei olnud lahinguvalmis või oli tegu mõlemapoolse käpardlikkusega. Igal juhul, nagu ütleb Süüria asjatundja Grigori Kossatš Moskvas, Putin on segaduses ja häbistatud.
​
Teiseks, Süüria ei ole Trumpi jaoks praegu kõige akuuutsem probleem. Teatud mõttes oli see eksprompt reageering ootamatule Assadi väljakutsele. Palju olulisem peavalu on Trumpile Põhja-Korea, mis just täna katsetas järjekordset ballistilist raketti. Ent juba enne teatas Trump, et juhul kui ei jõuta kokkuleppele Hiinaga, lahendab ta Korea asja ise. Nii et selles kontekstis võiks tänast rünnakut vaadata ka selge vihjena Põhja-Korea suunas.


08.04. 2017. Mu eilne postitus vajab teatud korrektsioone, IRLi tänasest volikogust kirjutan eraldi.

UPD 1. Stockholmi terrorirünnak. Veel kinnitamata andmetel leiti veoki kabiinist lõhkeainet. Pealegi oli väidetav terrorist politseile tuntud oma radikaalsete vaadete poolest. Kõik see mõneti muudab üldpilti. Kuid siiski: põhiline on see, et terrorist(id) kasutas(id) võimalust ja see peab muutma terroriennetuse praktikat. Iga ärandatud sõiduk on potentsiaalselt terroriakti relv, sellest tuleb viivitamatult teatada ning politsei peab viivitamatult tegutsema mitte autovarga, vaid potentsiaalse terroristi kahjutukstegemisega. See aga nõuab muidugi kriminaalkoodeksi muutmist.

UPD 2. Raketirünnak Süüriale. Nagu selgus, Trump tõepoolest teatas kuuma liini kasutades Moskvale eelseisvast rünnakust ning Moskva omakorda teatas süürlastele. Putinile omast loogikat järgides katkestas Venemaa seepeale kuuma liini, nii et järgmisel korral neid enam hoiatada ei saa.