MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Erapoolik sissevaade Riigikogu valimiskampaaniasse

2/20/2015

6 Comments

 
PictureSeekord lähevad K-erakonna reklaamid üle igasuguse piiri
Kuna kandideerin ise Riigikokku, ei pretendeeri minu alljärgnevad märkused mingisugusele objektiivsusele. Vastupidi, nad pretendeerivad subjektiivsusele ja aususele. Ning ütlen kohe välja, et kui keegi tahab siin näha kibestumise tunnuseid, siis ta ei eksi.

Olin enne otsustanud, et aktiivset kampaaniat ei tee, ega taha ka praegu teha, kuid selle valimiskampaania käigus selgunud tendentsid ja jõujooned on murettekitavad. Käib valijate lollitamine ja mingisugune ülepakkumismaraton: kes pakub rohkem raha kätte, kes parimat pensioni, kes kodanikupalka, kes muud träni ja nänni. Ajakirjandus ja arvamusliidrid aitavad sellele kaasa. Hiljuti lugesin arutlust teemal "isamaalisus tuleb täis kõhuga", umbes nii, et armastan emmet ainult siis, kui annab kommi, aga kui ta on hädas, saagu ise hakkama.

PictureUued jõud kartellierakondade vastu
Ma ei taha kuidagi nõustuda sellega, et valija on rumal ja abitu ning teda tuleb patroneerida. Arvan, et iseseisvuse perioodil on sirgunud vaba ja otsustusvõimeline põlvkond, kes väärib palju asjalikumat ja sisukamat diskussiooni ning seda ka loosungite tasemel. See muide käib kõikide erakondade kohta, k.a IRL; meil on täiesti ok valimisprogramm, kuid meie reklaamikampaania kohta ma seda paraku öelda ei saa.

Maksu-, haldus- ja riigireformid on tähtsad ja pakilised. Kuid need ei tohi varjata meie aja põhiprobleeme. Ja neid on kolm (või siis, kui soovite, ühe ja sama probleemi kolm tahku):

    1. julgeolek
    2. julgeolek
    3. julgeolek


Kõigel muul on mõtet ainult siis, kui punktid 1-3 on tagatud.


1. Kaitsevägi vajab rohkem ressursse. Me oleme uhked selle üle, et saavutasime taseme 2% SKPst, ja mõned julgemad arutlevad isegi 3% üle. Kui me aga võrdleme kas või Venemaaga, kus ainuüksi ametlik kaitsekulude määr on 4,1% SKPst, ent kus on säilinud NSVL praktika peita kaitsekulusid teistesse valdkondadesse (nagu teadus või masinaehitus, aga ka sotsiaalvaldkond), siis Eesti näitajad ei ole enam nii muljetavaldavad.

Näen siin mitut ohtu. Ehkki isegi sotsid ei räägi enam kaitsekulutuste piiramisest ja raha suunamisest selle asemel hoopis sotsiaalvaldkonda, on sellised tendentsid olemas. Kuid mitte ainult rahapuudus ei ole ohuks kaitseväele. Reformierakonna pikaajaline idee asendada ajateenistus palgasõjaväega, mis, tõsi küll, tänu Ukraina konfliktile on summutatud, kuid mitte ära unustatud, on suur julgeolekurisk. Kogu see ideoloogia, et riigikaitse on teenus, mida saab sisse osta, on ülimalt väär ja ohtlik. Veel ühest siin peituvast ohust räägime punktis 3. Riik püsib iseseisvana ainult siis, kui selle kodanikel on vankumatu tahe oma iseseisvust kaitsta.
Picture
"... ja veel me lubame, et igal oinal tuleb oma mihklipäev!"
2. Meie julgeoleku oluliseks tagatiseks on meie liitlased, integreerumine Euroopa ja transatlantilistesse struktuuridesse. Kui endine kaitseminister Urmas Reinsalu soovis Eestisse USA sõjaväebaasi, siis mitte üksnes Keskerakond, vaid ka praeguse võimuliidu juhtpoliitikud (nt sotsidest Marianne Mikko ja Reformierakonnast toonane eurosaadik Kristiina Ojuland ning endine kaitseväe juhataja Ants Laaneots) pidasid sellist ettepanekut täiesti kohatuks. Elu õpetab, antud juhul Putin.

Praegune USA administratsioon andis meile väga olulise toe ja garantii. Samas aitavad liitlased ainult neid, kes on esiteks valmis ise end kaitsma ja teiseks sama solidaarsed liitlaste suhtes. Eesti kaitseväelaste osalemine missioonides oli ja on väga oluline faktor meie usaldusväärsuse tõstmisel liitlaste silmis. Seepärast on ohtlikud sellised üleskutsed (isegi kui nad teenivad üksnes valimiskampaania retoorilisi eesmärke), mis õõnestavad meie suhteid Euroliidu või USAga. Tõsi, ükski vastutustundlik erakond sedalaadi üleskutsetega ei esine, küll aga on selles mõttes aktiivsed Keskerakond ja EKRE (on veel marginaalsemaid jõude nii poliitspektri paremal kui vasakul poolel, mis ei vääri siin eraldi analüüsi). Eriti tahaks EKRE puhul rõhutada, et nende üldsõnaline valimisplatvorm, mis lubab riigikaitset tugevdada, ei mõju usutavalt, kuna kõrvuti seisvates lausetes välistatakse osalemine Euroopa Liidu kaitseprogrammides ja taotletakse NATOlt kiiremat appitulekut konfliktiolukorras. Ei saa korraga olla "euroskeptik" (mida nii mõnigi EKRE juhtfiguur on enda kohta deklareerinud) ja loota liitlastelt mõistmist ja valmisolekut appi tulla.

3. Meie julgeoleku põhiline tagaja ei ole ressursid ega liitlased, vaid Eesti kodanikkond. Igasugune vaenuõhutamine sotsiaalsel, rahvuslikul, religioossel ja muul põhjusel on ohtlik ja täiesti vastutustundetu. Nt meie meedia üldistavalt halvustav suhtumine moslemitesse on ebaõiglane. Pean siin silmas ennekõike Eestimaal elavaid tatarlasi, aga ka asereid jt. Minu jaoks on väga olulised mälestused Eesti taasiseseisvumise ajast, kui Eesti tatarlased olid kõikidest teistest rahvusvähemustest kõige aktiivsemad iseseisvuslased. Ma arvan, et nad väärivad tunnustust ja ergutamist, aga mitte halvustamist ja marginaliseerimist. Tuleb teha selgelt vahet nendel, kes on siin elanud põlvkondi, integreerunud Eesti ühiskonda ja jagavad meie konstitutsioonilisi väärtusi, ja uustulnukatel, kes on meie ühiskonnas jäänud võõrkehadeks ning lojaalsed ehk hoopis mingile teisele riigile või vaenulikule liikumisele. Öeldu ei käi ainult moslemite kohta.

Keerulisem lugu on venelastega. Nendest (sugugi mitte väike) osa on paraku eestivastaselt meelestatud. Ja see on suur julgeolekurisk. Kuid veel suurem osa on meelestatud neutraalselt ja arvestatav osa on Eesti patrioodid. Seda näeme eriti noorte seas. Siin tuleb väga tunnustada Eesti kaitseväge, mis on osutunud kõige efektiivsemaks integratsioonimehhanismiks. Võib tunduda paradoksina, et ajateenistusse lähevad vene rahvusest noored entusiastlikumalt kui eestlased. On rumal ja ohtlik hakata Eesti kodanikke solvama nende päritolu pärast. Jürgen Ligi ettevaatamatu ütlus tegi palju kurja. Et seda kuidagi mahendada, nimetasin ma (tunnistan, et veidi ülepakutult) Jevgeni Ossinovskit eeskujulikult eestimeelseks kodanikuks. Minulgi on Jevgeni Ossinovskile mõningad etteheited, kuid taandada probleem päritolule ei näita üksnes halba poliitilist maitset, vaid ka lühinägelikkust. Pealegi oli Jürgen Ligi üks põhilisi palgaarmee ideolooge. Kas ta kujutab aga ette, mis rahvusest oleks palgaarmee põhikontingent Eestis? Ja kui usaldusväärsed oleksid nad Eesti riigi jaoks, kui neid samal ajal pidevalt solvatakse nende päritolu pärast? Äkki jäävadki uskuma, et peaksid olema lojaalsemad oma päritolumaale?
Picture
Mõni irvhammas arvab, et Eesti kaitsevalmidus piirdub mütsiga löömisega. Allikas: http://www.gunmanforum.com/index.php?showtopic=10512
Võtame kokku. Kaitseväe arendamine peaks olema nende valimiste üheks prioriteediks. Ei tohi lubada ühtegi sõna ega tegu, mis seaks kahtluse alla meie pühendumise kohustustele, mis meil on oma liitlaste ees võetud: kui me tahame rohkem saada, peame olema valmis ka solidaarselt rohkem andma. Ühiskonna sidusus on alati tähtis, kuid selle aktuaalsus tõuseb eriti ärevatel aegadel. Igasugune vaenuõhutamine ja ühiskonna lõhestamine tuleb peatada.

Öeldu ei tähenda, et me peame paanitsema ja tegelema hüsteeriliselt üksnes riigikaitsega. Sellised asjad ei tugevda, vaid nõrgendavad. Me peame pühendunult tegema oma igapäevast tööd ja parandama ühiskonna funktsioneerimist kõigil tasanditel.
6 Comments

Sünnijärgsed sotsid

11/30/2014

18 Comments

 
Picture
Skandaalsed plakatid sotsiaaldemokraadi Tammsaarega tegid mulle palju nalja ja ma ei tundnud end nendest puudutatuna. Rumalaid vigu võib teha igaüks ja teisedki ei ole seda võimalust kasutamata jätnud.

Olekski
ju võinud teatada, et tehti viga, reklaamitegijad eksisid jne. Selgus aga, et asi on naljast kaugel. SDE kodulehel näeme härra Juske vastavateemalisi videoloenguid ning erakonna erinevad juhtfiguurid, nagu Indrek Saar, Maimu Berg jt õigustavad plakatite valesid. Veelgi enam, nüüd teame, et tegu on läbimõeldud reklaamikampaania avalöögiga: alguses esinevad kõik need Tammsaared ja Tuglased nö soojendusbändi rollis, valmistades lava ette tõelistele tegijatele. 
Picture
PictureBakunin kõneleb tööliste kongressil Baselis 1869. aastal.
Miks ma sel teemal siiski otsustasin sõna võtta, on see, et üllatavalt paljud noored sattusidki ettevalmistatud lõksu. Põhjus on lihtne: ei tunta ajalugu, ei tunta ka tänapäeva poliitilist maastikku. Kuid ajalugu tunnevad kindlasti sotside ideoloogid, kellest nii mõnelgi on veel nõukaaegne haridus, mõnel koguni teaduskraad nn ühiskonnateadustes. Otsustavaks sai mulle asjaolu, et ka eestikeelses Vikipeedias on informatsioon sotsiaaldemokraatia kohta esitatud kallutatud kujul. Palju täpsem informatsioon on nt inglise wikis, kuid sellele, kes on tudeerinud algallikaid, on teada veel palju värvikaid detaile.

Tammsaare postuumne sotsiks värbamine ei ole selles loos ei kõige olulisem ega kõige jõhkram. Valed moodustavad siin kolm kihistust, neist üks on jäme, teine peenem ning kolmas on õige peenike. Sellest viimasest alustamegi. Kuid kõigepealt üks isiklik märkus.

Üldiselt pean ma sotsialismi inimvastaseks ideoloogiaks (miks, sellest võiks ükskord eraldi rääkida), kuid kohalikesse sotsidesse olen suhtunud pigem positiivselt, kuna esiteks on suur osa neist head ja intelligentsed inimesed, teiseks on nende punasus, kui sellele läheneda maailmavaateliselt seisukohalt, üsna lahja ja kolmandaks pole nad poliitikas sugugi fanaatikud, vaid mõnusad oportunistid, kes võimu nimel on valmis liituma ükskõik kellega, kas või selliste ilmavaateliste vastanditega nagu IRL, mida privaatsetes vestlustes nii mõnigi sots on nimetanud fašistlikuks erakonnaks.

Oma eneseesitlustes püüavad eesti sotsid igati distantseeruda marksismist ja revolutsioonilisest ideoloogiast. Esitatud ajalugu näeb välja umbes nii, et Eesti sotsiaaldemokraatial on kohalikud juured, see sündis kuidagi 1905. aasta revolutsiooni keerises, erakonnastuti 1907 ning aeti pidevalt rahvuslikku joont. Märkimisväärse sotside eelkäijana on Vikipeedias nimetatud Saksa sotsiaaldemokraati Eduard Bernsteini, kes "algatas sotsiaaldemokraatia eraldumise sotsialismist". Praeguseks peaks see protsess lõpule viidud ning sotsidel pole sotsialismiga enam midagi ühist.

Siin peitub üsna peenike vale. Tegelikult sotsiaaldemokraatia oli ja on marksistlik konstruktsioon. Sotsiaaldemokraadid, k.a Eesti omad, kuuluvad Sotsialistlikku Internatsionaali, mis on II Internatsionaali (mille mitteametlik nimi oli samuti Sotsialistlik Internatsionaal) järglane. Problemaatiline võib olla vaid see, kas tegu on otsese järglusega või oli vahelüliks nn Berni Internatsionaal. II Internatsionaal aga jätkas sealt, kus I Internatsionaal lõpetas. Seega võib jälgida järjepidevat joont Marxi loodud organisatsioonist kuni tänapäevaste sotsideni välja. Märkimisväärne on arengu loogika. Sotsiaaldemokraatia ajaloos näeme pidevalt kahe tiiva -- radikaalse ja mõõduka -- omavahelist võitlust, kusjuures eranditult on radikaalid need, kes löövad lahku ning moodustavad oma organisatsiooni. Mõõdukaid pole aga radikaalidega samasse organisatsiooni kuulumine häirinud. I Internatsionaal loodi 1864 Marxi egiidi all, 1868. aastal liitus sellega Mihhail Bakunin. Viimane oli anarhistist radikaalne revolutsionäär, kes põlastas Marxi väikekodanlikku mõõdukust ning muutus karismaatilise liidrina sotsialistlikus liikumises väga mõjukaks. 1872. aastaks oli rohkem kui kaks kolmandikku Internatsionaali liikmetest Bakunini pooldajad. Ülejäänute hulgast olid suurem osa Marxi järgijad, kuid oli ka väike osa Proudhoni pooldajaid. Radikaalid lahkusid ja sellega oli I Internatsionaal lõppenud.

Analoogiline lugu juhtus II Internatsionaaliga, kust radikaalsed sotsiaaldemokraadid Venemaal võidutsenud bolševikega eesotsas välja astusid ning moodustasid 1919. aastal III Internatsionaali (mitteametliku nimega Komintern). Seega oleks ebakorrektne rääkida mingisugusest rahvusvahelisest sotsiaaldemokraatiast, mis enne 1919. aastat vastandus marksismile. Segadust loovad aga mitte ainult Eesti sotsid.  Sotsinterni dokumentidest võib lugeda ühelt poolt seda, et nad on 1864. aastal (st Marxi) rajatud Internatsionaali järeltulijad, teisalt aga
tähistati 1989. aastal Sotsinterni saja aasta juubelit, st oma asutamist arvestavad nad II Internatsionaali rajamisest. 1951. aastal võttis Sotsinterni I Kongress vastu deklaratsiooni, milles kapitalismi süüdistati kõikides ühiskonna pahedes, k.a fašismis ja natsismis (tegelikult olid mõlemad sotsialistlikud liikumised), kommunismi aga süüdistati sotsialistliku liikumise lõhestamises. Mitte sotsiaaldemokraadid ei eraldunud kommunistidest, vaid kommunistid kaldusid sotsialismi rajalt kõrvale, kusjuures see toimus alles pärast bolševistlikku revolutsiooni Venemaal. Ma tahan siin juhtida tähelepanu isegi mitte niivõrd ideoloogiale, kuivõrd retoorikale ja fraseoloogiale. Kes on õppinud NLKP ajalugu, tunnevad selle eksimatult ära. Ja pole ka ime, kuna nad tulenevad samast allikast. Ning kui me loeme, et "rahvusvaheline kommunism on uue imperialismi instrument", siis on see täpselt seesama sõnastus, millega kommunistid materdasid sotsiaaldemokraate.

Sellised on lood rahvusvahelise sotsiaaldemokraatiaga. Kuidas aga oli asi rahvuslikega, vaatame paaril olulisemal näitel. Kõige tähtsam on saksa näide, kuna Saksamaa on sotsiaaldemokraatia häll. Esimesena võttis SD nime kasutusele 1869. aastal August Bebeli ja Wilhelm Liebknechti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (Sozialdemokratische Arbeiterpartei), mille platvormiks oli revolutsiooniline marksism. 1875. aastal ühinesid nad juba varem moodustatud Ferdinand Lassalle'i juhitud Saksa töölisparteiga (Allgemeine Deutsche Arbeiterverein), mis asus palju reformistlikumatel positsioonidel. Nii et ka Saksamaa SD ajaloos näeme algusest peale kahte suunda. Marx oli ühinemise vastane ning tema viimane suur teos "Gotha programmi arvustus" oli just sellele pühendatud. Katsed SD genealoogiat lähtuda Lassalle'i vastuseisust nn eisenachlastega (st Bebeli ja Liebknechti radikaalidest järglastega) on eksitavad, kuna lassallastel polnud probleeemi olla eisenachlastega samas erakonnas.

PictureLenini brošüüri esmatrükk

Venemaal loodi sotsiaaldemokraatlik partei (Российская социал-демократическая рабочая партия, VSDTP) 1898. aastal. Tahan juhtida tähelepanu sellele, et ehkki erakonnal oli pikk ametlik nimi, nimetasid selle liikmed end nimelt sotsiaaldemokraatideks (vrd nt Lenini brošüüri „Mis on „rahva sõbrad” ja kuidas nad võitlevad sotsiaaldemokraatidega”, st Lenin nimetas ennast sotsiaaldemokraadiks). Ka selles parteis olid algul esindatud erinevad marksistlikud ja neile lähedased jõud, kuid alates 1903. aastast saab juhtfiguuriks Lenin, kes juurutab parteis nn demokraatliku tsentralismi põhimõtte (demokraatia nimi on säilinud, kuid sisuliselt tähendab see parteisisest diktatuuri). Nagu I Internatsionaaligi puhul tekkis sisemine lõhenemine radikaalideks (bolševikeks) ja mõõdukateks (menševikeks; eesti keeles tihti tõlgitud enamlasteks ja vähemlasteks, kuid tegelikult oli parteikongresse, kus enamlased olid hoopis vähemuses, ent said tänu diktaatorlikele meetoditele siiski oma tahte läbi surutud). Siingi olid lõhestajad nimelt radikaalid. Menševikud olid endiselt nõus olema nendega ühes erakonnas.


Nüüd veidi jämedama vale juurde. Eesti- ja Liivimaa kubermangud kuulusid Vene impeeriumi koosseisu ning kuni 1918. aastani kuulus suurem osa Eestimaa sotsiaaldemokraate Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse (VSDTP). Sotside reklaamikampaania jätab mulje, et kõik, kes on vähegi seotud mingi sotsiaalsusega, olid sotsiaaldemokraadid. Kuid praeguse Eesti territooriumil oli ainuüksi sotsiaaldemokraatlikke erakondi kaks: põhiliselt Eestimaa kubermanguga seotud VSDTP ning palju väiksem ja põhiliselt Liivimaa kubermanguga seotud Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei. Just sellesse viimasesse kuulusid plakatitelgi esindatud August Rei ja Eduard Vilde. Tõsi küll, ka see erakond ei tekkinud tühjalt kohalt, kuni 1907 kuulus erakonna looja Rei samuti VSDTPsse. Mis aga puudutab näiteks Friedebert Tuglast, siis ei kuulunud ta sellesse erakonda kunagi, kuid oli üheskoos Lenini, Kingissepa jt VSDTP liige. Hoopis skandaalne on minu meelest aga mitte parteitu Tammsaare, vaid vaenuliku esseeride partei liikme Gustav Suitsu kaasamine sotside kampaaniasse. Esseerid ehk sotsialistid-revolutsionäärid võitsid esimesed ja viimased vabad valimised revolutsioonijärgsel Venemaal, mille tagajärjel nad kuulusid likvideerimisele.
Picture
Pildil kujutatutest oli vaid Rei Eesti sotsiaaldemokraat. VSDTP liige Tuglas pildistamisele ei ilmunud.
Sotsid astusid siin ohtliku sammu, kuna seos ühendustega, mille nimes figureerib sõna sotsiaal-, ei pruugi alati olla meeldiv ega isegi vasakpoolne. Näiteks Baieri Kristlik-Sotsiaalne Liit on praegu Saksamaal üks parempoolsemaid erakondi, parempoolsem kui nende alaline partner Kristlik-Demokraatlik Liit, Portugali Sotsiaaldemokraatlik Erakond on samuti paremtsentristlik. Ent ka vasakpoolses spektrumis võib olla soovimatuid assotsiatsioone. Blogija ckrabat kirjutab oma põhjalikus analüüsis: "Kui nüüd tuua ajaloolisi paralleele, siis kõiksuguseid sotsialistliku töö kangelasi pakub ajalugu hulgi – Adolf Hitler natsionaalsotsialist aastast 1919 või siis Eestimaa mees Alfred Rosenberg natsionaalsotsialist aastast 1918." Üldiselt mulle ei meeldi, kui Hitleri nime liiga kergelt kasutatakse, kuid antud juhul sotsid ise provotseerivad seda. Pealegi võib meelde tuletada, et nii mõnigi Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei antikapitalistlik programmiline seisukoht oli väga lähedane nende marksistlike rivaalide omadele (kui jätta välja antisemitism, siis 25 punkti programm, nagu Kommunistliku partei manifestki, näeb põhiliste majandusmeetmetena natsionaliseerimist ja kõrgeid makse).
Picture
Ka Moldovas käib valimiskampaania.
Üldiselt on oma kuulsusrikka minevikuga uhkustamine pigem omane konservatiividele kui progressistidele. Sotside ajalookäsitlus aga meenutab pigem NLKP ajalugu. Ühelt poolt esitatakse pooldajatena neid, kes seda sugugi polnud, teisalt aga kustutatakse põlu alla sattunud tegelased maha. Siinkohal võikski meelde tuletada mõningaid sotsiaaldemokraatliku liikumise figuure (tuletan veel kord meelde, et nii menševikud kui bolševikud olid mõlemad sotsiaaldemokraadid -- ühe erakonna kaks tiiba): Viktor Kingissepp, sotsiaaldemokraat 1904. aastast (mitte sünniaastast), Hans Pöögelmann, sotsiaaldemokraat 1905. aastast, Jaan Anvelt, sotsiaaldemokraat 1907. aastast, Johannes Lauristin, sotsiaaldemokraat 1917. aastast, Ivan Rabtšinski, sotsiaaldemokraat 1917. aastast, Hendrik Allik, sotsiaaldemokraat 1917. aastast. Palju toredaid inimesi.

Picture
Kõige jämedam vale on aga nii piinlik, et sellest on isegi paha kirjutada. Millegipärast eeldavad sotsid, et inimene võib olla sotsiaaldemokraat sündimisest saadik. Tammsaare, Vilde, Rei ja teised on märgitud sotsiaaldemokraadiks alates oma sünniaastast. Omal ajal olin sügavalt nördinud, kui üks juhtpoliitik (nüüdseks juba endine) tõi masskasutusse väljendi "geneetilised kommunistid". Parempoolsena arvan ma, et iga inimene ise (aga mitte nt tema esivanemad) vastutab oma maailmavaate eest. Aga kui seltsimehed ise nii väga tahavad?
18 Comments

Krossijooks

10/31/2014

0 Comments

 
PicturePehmet maandumist!
Krossi hüppest sain teada mitte lehest, vaid mind tänaval kinni pidanud üleaedselt. Hiljem tõid veel paar inimest mulle rõõmusõnumi, kusjuures üks parastas IRLi, teine Krossi. Kui nad aga ootasid, et hakkan nüüd Krossi arvustama, pidid nad pettuma. Üldiselt suhtun ülejooksikutesse halvasti, kuid nimelt Krossile teen erandi. Asi pole selles, et mäletan teda veel väikese poisikesena, kellele tõin oma venna judoraamatuid, vaid ta ongi seiklejatüüp ja võimalik, et tal hakkas meie seltskonnas lihtsalt igav. Need põhjused, mida ta ise nimetab, on ka õiged. See ei ole üksnes ettekääne: kooseluseaduse ja kodakondsuspoliitika osas on tal teatud lahkarvamused IRLi peavooluga, millesse ka mina kuulun. Samas arvan, et IRLi-suguses rahvaerakonnas oleks kohta ka nii Krossile kui Alenderile. Lisaks peavoolule on meil IRLi rahvuslaste ühendus, samuti mitteformaalne grupp liberaalsemalt meelestatud liikmeid. Aga see on tema valik ja ma respekteerin seda. Soovin talle edu rivaalide juures.

0 Comments

Tehtud!

5/12/2014

0 Comments

 
Mõne päeva eest tõin ära Youtube’i üles pandud lindistuse, milles vene fašistliku liikumise RNE juht ja FSB agent Barkašov instrueerib üht Donetski mässajate liidrit Boitsovi referendumi asjus. Boitsov on mures: kui Venemaa ei tule neile appi, siis Donetsk ei pea vastu ja kõik, ta jätab referendumi ära. Selle peale seletab Barkašov rahuliku isaliku intonatsiooniga:
„Dima, ära jätta ei saa, tuleb välja, et lõite kartma.”
„Ei, ei löönud kartma. Lihtsalt me ei suuda seda läbi viia, me pole valmis.”
„Te keevitage ükskõik mida, kirjutage, et 99%, b***!..."
"Aa..."
"Hakkate veel b*** sedeleid korjama vä n****!?! Lolliks läinud n**** vä?!”
„Kõik, sain aru, selge....”
„Kirjutage, et mitte 99%, vaid 89% b*** Donetski vabariigi poolt. n****! Ja kõik.”
Tõepooolest kõik. Nagu loeme, tõepoolest 89,07%. Need 0,07% on eriti liigutavad. Aga muidu nagu keevitatud.

Picture
0 Comments

Trivia: silmad pärani kinni

5/10/2014

2 Comments

 
Väidetakse, et nüüd avas Putini tegevus maailma silmad. Kui aga vaadata, mida on nende avatud silmadega täheldatud, tekib paratamatu küsimus, kas silmad on ikka lahti. Väidetakse: Putini seisukoht Donetski referendumi edasilükkamise kohta tähendab tagasitõmbumist või koguni lääne diplomaatia võitu. Väidetakse: Donetski separatistid korraldavad referendumi Putinist hoolimata.
        See on umbes nii, nagu oleks keegi matemaatik väitnud, et 2+2=36,6, juhul kui ilm on selge ja oma kehatemperatuur ei ületa 38°C.
        Puust ja punaselt: Putin ei palunud separatistidel referendumit edasi lükata. Seda ütles ta lihtsameelsete jaoks. Oma erinevate kanalite kaudu (vrd nt) andis ta just korralduse referendum läbi viia. Ka edasilükkamise sõnastus oli selline, et nii Luganski kui ka Donetski isehakanud liidrid (mis me räägime liidritest, kõik mässuliste võimude pooldajad) said sellest üheselt aru. Mis on siis Putini taktika?
        1. Referendumi ei algatanud Vene võimud, see olevat kohalike oma initsiatiiv.
        2.
Põhiküsimus praeguses Ukrainas ei ole mässajate isetegevus või koguni Venemaa diversantide aktsioonid, vaid Ukraina valimised, mille legitiimsust püüab Putin õõnestada. Üks tema argumentidest võiks olla see, et valimised ei saa olla legitiimsed, kuna keskvõim ei kontrolli kogu riigi territooriumit. Kui ta aga enne seda tunnistaks Donetski või Luganski "referendumi" legitiimsust, kus mässajad kontrollivad vaid üksikuid asulaid, tühistaks ta juba ette oma argumentatsiooni.
        3. Praegu käivad asjad nimelt Putini plaani järgi: tema on sõbraliku riigi
tasakaalukas liider, kes on sunnitud sekkuma ebastabiilse naaberriigi olukorda.
Picture
Pieter Bruegel vanem, "Pimedate mõistulugu" (1568)
2 Comments

Tänusõnad

10/22/2013

2 Comments

 
Tänan kõiki tartlasi, kes usaldasid oma hääle mulle. Pingutan kõvasti selle nimel, et mitte teile pettumust valmistada. Tartus saime me päris hea tulemuse ja loodame moodustada mõistliku koalitsiooni, kes aitaks meil ellu viia oma valimislubadusi.
    Valimised olid väga huvitavad ja väärivad põhjalikumat analüüsi, mida ma lähipäevadel plaanin teha (neljapäeval on mul väike operatsioon, aga loodan paari päevaga olla tagasi rivis).
2 Comments

Miks ma ei lähe Riigikokku

12/21/2012

15 Comments

 
Olin üsna üllatunud, kui sain teada, et Tõnis Lukase valimise puhul ERMi direktoriks on minu kord Riigikokku minna. Veel enam aga üllatas mind ühiskondlik huvi minu tagasihoidliku isiku vastu. Ehkki mul puudus soov minna Riigikokku kellegi asendajana (vrd allpool), võtsin mõtlemisaega, kuna nii mõnigi inimene, kellest lugu pean, püüdis mind aktiivselt veenda seda tegema. Samuti väljendas üks mu valijatest nördimust, et ma sinna ei lähe, nii et minu jaoks oli tegu raske, kuid siiski põhimõttelise otsusega.
Picture
    Enne kui ma avan oma argumendid, tahaksin ära õiendada paar asja. Käin linnas jala ja tihti kõnetavad mind vastutulevad inimesed. Viimasel ajal on olnud ainult üks küsimus: kas lähed? Olen vastanud: minna ei taha, aga mõtlen veel. Seepeale on reaktsioonid olnud kahesugused, esiteks: õige ka, mis sul seal friigikogus teha, teiseks: mine ikka, saad poolteiseks aastaks ennast mõnusalt sooja koha peale sisse sättida.
    Pean ütlema, et mõlemad seisukohad on mulle äärmiselt võõrastavad. Esiteks, minu jaoks on Riigikogu Eesti Vabariigi tähtsaim organ. Eesti on parlamentaarne riik ning seda teavad suurepäraselt meie vaenlased: alates interrindlaste rünnakutest Toompeal (15. mai 1990) kuni pronkssõduri kriisini on meievastane vaen fokuseeritud nimelt Riigikogule (ja mitte Stenbocki majale või Kadrioru lossile).
    Kahjuks ei saa sellest aru meie kollane meedia ja osa eksitatud kaaskodanikke. Igal juhul on Riigikokku kuulumine minu jaoks suur au ja ma ei saa aru Eesti Vabariigi kodanikest, kes halvustavad mitte üksnes üksikuid amoraalseid poliitikuid, vaid seda institutsiooni tervikuna. Eriti solvav on mulle kuulda või lugeda sellist asja Riigikogu enda liikme poolt. Kui see on friigikogu, siis ma ei saa aru, mida ta seal teeb, kas võitleb friikluse taseme tõstmise eest?

    Mis aga puudutab sooja kohta, kus saab mõnusalt ära olla, siis minu jaoks olid need kolm aastat, mis ma Riigikogus veetsin, väga rasked, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt: olin pidevas stressis. Ebakompetentsed või pahatahtlikud ajakirjanikud lõid Riigikogu tööst sellise pildi, et saadikud tulevad saali, vajutavad nuppu, isegi istungite ajal viibivad kusagil ja ei tea, mis saalis toimub (samas teavad ajakirjanikud suurepäraselt, et saalis toimuvat transleeritakse enamikusse Riigikogu ruumidesse, isegi WCsse ja nt mina eelistasin kuulata oma toas, kus sai rahulikult töötada eelnõude kallal; hääletamiseks ning küsimuste-repliikide esitamiseks tulin saali). Minu tavaline tööpäev algas kell 9 hommikul (mõnikord olid meil koosolekud ka kell 8) ja harilikult sain koju pärast keskööd, kuid nii mõnigi kord jäin kahe või kolmeni öösel. Ja ma polnud ainus selline. Peaaegu alati nägin majast väljudes, et sellel või tollel kolleegil veel toas tuli põleb.
     Emotsionaalne raskus on aga seotud sellega, et iga otsus, mida Riigikogu liige teeb, võib oluliselt mõjutada paljude inimeste elu, kusjuures see, kuidas ta täpselt mõjutab, pole tihti teada. Head kavatsused ja "südamlikud" otsused toovad sageli tulevikus palju häda ja kannatust. Igal juhul tundsin ennast pidevalt ebakompetentsena ja lappisin lünki erinevates valdkondades alates looduskaitsest ja lõpetades eriti juuraga. Mingist mõnusast äraolemisest ei saanud vähemalt minu puhul juttugi olla, sama võin öelda ka oma noorema venna kohta.
    Olid siiski kaalukad argumendid Riigikokku minna: esiteks, vastasel korral kaotab Tartu ühe saadikukoha Riigikogus, ning teiseks, nii fraktsiooni ja ringkonna kui ka IRL erakonna juhid kinnitasid korduvalt, et olen Riigikogus erakonna ja riigi jaoks vajalik.
    Põhiline põhjus, miks ma siiski Riigikokku ei lähe, on see, et tunnen, et Tartu volikogus olen ma kasulikum ja seda mitte üksnes kohalikus kontekstis. Riigikogus on koalitsioonileping sõlmitud, mina selles protsessis ei osalenud, nüüd tuleb seda täita ja ma siin olulisi probleeme ei näe. Tartus aga olen selle koalitsiooni loomise juures olnud ning tunnen, et olen siin vajalik (selline oli ka meie linnavolikogu fraktsiooni arvamus). See on peamine.
    Teine, aga samuti oluline on see, et Riigikokku oleksin ma läinud üksnes tänu sellele samale valimisseadusele, mille vastu olen korduvalt sõna võtnud. Igal juhul ei poolda ma sellist protseduuri. Minu meelest oleks õige, et kui mingi saadik ühel või teisel põhjusel lahkub parlamendist, korraldatakse tema koha peale valimised, ent seda saaks teha üksnes majoritaarse valimiskorraga.
    Kolmas põhjusterühm on seotud muude kohustustega. Nagu ma ütlesin, see ettepanek tuli ootamatult ja siis, kui mul olid juba kevadsemestri tunniplaanid paigas. Ma ei arva, et on õige võtta endale uusi kohustusi teiste varemvõetud kohustuste arvelt. Pealegi on mul kevadeks ka üsna suured loomingulised plaanid (tahan lõpetada raamatut ja kirjutada veel kaks) ning nende täideviimine oleks sattunud suure küsimärgi alla.
    Neljas põhjus on pigem kurioosne, kuid emotsionaalselt siiski mitte vähetähtis. Just mõni päev enne Lukase valimist uuele ametikohale vähendasin oma hüvitist volikogu esimehena 15%. Kui ma nüüd oleksin läinud Riigikokku poole suurema palga peale, oleksin end tundnud päris lollisti. Samuti oleks rumalasse olukorda sattunud järgmine linnavolikogu esimees: ta kas pidanuks leppima minu poolt fikseeritud hüvitisega (ilmselt mind selle eest oma südames pidevalt tänades) või siis taastama endise, mis jällegi oleks heitnud talle teatud varje. Nagu ma juba ütlesin, see põhjus ei ole otsustav, kuid siiski mitte tähtsusetu.
    Mis aga puudutab valija nördimust, et ma justkui oleksin teda petnud, siis ütleksin siiski, et Tartu linna volikogusse olen ma samuti valitud, aga mitte loositud. Ma olen tänulik kõikidele oma valijatele ning luban, et juhul kui tulevikus otsustan kandideerida kas KOVi või Riigikogu valimistel, siis kogusse valituks osutudes sinna kindlasti ka lähen. Peibutuspartlust heaks ei kiida.

15 Comments

Savisaare (sõrm)kübaratrikk

6/18/2011

5 Comments

 
Picture
Hapukurgihooaja kuumim teema on kindlasti tulevased presidendivalimised ning rambivalguses on loomulikult europarlamendisaadiku Indrek Tarandi kuju. Tema nime korrutatakse pidevalt ka kõikvõimalikus meedias - nii trüki- kui elektroonilises. Võib väita, et tegemist on kui mitte ühiskondlikult tähtsa asjaga, siis vähemalt teemaga, mis kindlasti erutab ühiskonda. Ajakirjanikud, suhtekorraldajad, sotsioloogid, poliitikud, poliitkommentaatorid ja lihtsalt kommentaatorid kiirustavad kõik avaldama oma arvamust teemal, kas Indrek Tarand talitas õigesti, kui otsustas kandideerida, kas temast saaks väärikas president või vähemalt vääriline vastane Toomas Hendrik Ilvesele. Et aga vastus viimastele küsimustele eriti suurt pinget ei paku, toob ajakirjandus sisse hoopis uue dimensiooni: kes oleks õigeim presidendiproua? Muidugi võiks arutleda ka teemal, kelle lapsed on parimad presidendilapsed, kelle ämm parim presidendiämm, kelle rätsep on parim presidendirätsep jne.
See, et kõik need küsimused on parimal juhul täiesti marginaalse tähtsusega, on vähe öeldud.

Picture
Hieronymus Bosch. Trikimees (u 1475-1505)
Tegu on just süžee sellise arenguga, mille antud lavastuse režissöör on täpselt välja arvestanud. Kui teile tänaval sõrmkübaratrikimees teeb ettepaneku mängida, tuleb jälgida mitte kuulikest, vaid kunstniku käsi.
Keskerakonna esimees Edgar Savisaar näitas järjekordselt, et teda on vara maha kanda ja ta on jätkuvalt osavaim mängur Eesti poliitilises teatris. Tarand on antud juhul täiesti ettearvatav ja seega vähehuvitav. Tarand püüab järjekordselt teha tarandit. Kes on aga tõesti huvitav, on Savisaar.
Parlamendierakonnad kaotavad oma populaarsust mitte üksnes Eestis, vaid terves Euroopas. Poliitikutest nomenklatuur tekitab rahvas nördimust ja põlastust. Sellega kaasnevad suured võimalused neile, kes vastanduvad establishmentile. Tarandi kutsumisega presidendikandidaadiks tegi Savisaar olulise sammu Keskerakonna rebrändingul "Vene" erakonnast protestierakonnaks ning värsked gallupid näitavad, et ta on õigel teel.
Teine aspekt on Tallinna linnavõimude ja Toompea vastasseis, milles seoses maamaksu kaotamisega on Savisaar saanud tugeva tagasilöögi (oma vastueelnõuga püüab ta teha halva mängu juures head nägu). Ka siin on oluline populistlik moment. Et suur osa rahvast vihkab "Toompea mõttetut seltskonda", siis Savisaarel õnnestus juba praegu panna Riigikogu kahvlisse. Kui president valitakse siiski ära Riigikogus, siis võib vahutada teemal "presidendi valisid erakondade tagatoad". Kui aga valimised lükkuvad Valimiskogusse, siis on hea osutada, et seda mõttetut seltskonda ei saa üldse usaldada, kuna nad ei suuda isegi enda kokkulepetest kinni pidada.
Ning kolmandaks ja seni viimaseks. Edgar Savisaar näitas, et ta ei ole mingi väiklane vihapidaja, nagu temast on kombeks meedias rääkida. Kõikide Tarandi solvangute kiuste esitas ta viimase riigi tähtsaima ameti kandidaadiks ning, mis kõige olulisem, ei sea oma lõpmatus suuremeelsuses mingeid tingimusi vastuteene osas. 
Ja nüüd see ainus koht, kus Indrek Tarandil õnnestus üllatada vähemalt siinkirjutajat: kui ruttu ja kui valmilt asus ta neid vastuteeneid osutama. Esiteks kiitis ta Keskerakonda. Teiseks astus puht keskerakondliku vassimise teele. Tarand kuulutab: "Idaraha küsimine oli andestamatu viga. Kuid ma lisaksin, et kui vea tegija palub andestust, siis ka see võimalus peab XXI sajandi Eesti Vabariigis olema!" Äkki oleks Tarand nii lahke ja viitaks, kuskohal kas Keskerakond tervikuna või rahaküsija Edgar Savisaar ise on selles küsimuses andestust palunud. Minu mäletamist mööda väitsid osalejad hoopis, et kõik on täiesti OK. Kolmandaks ehk kõige enam nördimapanev on see, et Tarand võtab üle Keskerakonna keele, kui ütleb, et temaga võidavad kõik. Ning siin ta tõepoolest viitab Keskerakonna loosungile ja teeb seda tarandliku elegantsusega: "Lähiajaloost meenub selline hüüdlause "Meiega võidavad kõik!"".

Picture
5 Comments

Valimiste vahekokkuvõtted 2

3/13/2011

0 Comments

 
Seekord tahan paar sõna öelda valimiskampaania vaatlejate ja valvurite kohta. Mul on raske aru saada Eesti poliitkommentaatoritest valimiste ajal. Stuudios püüavad erinevate poliitiliste jõudude esindajad edastada oma vaateid riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamatele küsimustele. Tundub, et kommentaatorid mitte üksnes ei saa nende jutust aru, vaid isegi üldse ei kuula: kommenteeritakse kehakeelt, kõnemaneeri, näoilmeid jne. Vähe puudus, et oleks hakatud arutlema riietuse ja soengu üle. Tegu ju pole siiski vist missivalimistega.
Picture

Kadri Must -
Tartu miss 1995, hiljem tunnustatud poliitik.

Eriti tuleb märkida väärtegude ja eksimuste analüüsi. Ühelt poolt fikseerisid valvurid kohusetundlikult suure osa eksimustest, ent seda ilma igasuguse katseta neid analüüsida ja tähtsuse järgi järjestamata, umbes stiilis, et üks plaanis mõrva, teine röövis kauplust, kolmas läks vales kohas üle sõidutee: igaühel üks eksimus.
Selle valimiskampaania ajal toimus kaks Eesti poliitilises kultuuris täiesti vastuvõetamatut asja: esiteks, Keskerakonna katse saada valimiskampaaniaks raha FSB-ga seotud isikutelt ja struktuuridelt (sellel taustal on isegi u miljonikrooniline "sponsorlus" Maria orkestri kontserdi korraldamisel väike asi), ning teiseks, salateenistuse tõmbamine valimiskampaaniasse. Mõlemad ei eksi mitte üksnes valimistava vastu, vaid õõnestavad Eesti riigi usaldatavust. Kui tinglikul skaalal esimene on võrreldav mõrvakatsega ja teine poerööviga, siis kõik muu -- Kutseri tegevus elektroonilises ruumis, Europarlamendi saadikute ja muude peibutuspartide kasutamine, "Laari kohvik" jne, on kõik rohkem vales kohas suitsetamise ja ebaviisaka riietuse valdkonnast.
Picture
UPD Küsiti, kuidas siis muidu sai Savisaare afääri paljastada, kui KAPO-t ei tohtinuks mängu tuua. Vastus on nii lihtne, et sellel on isegi piinlik eraldi peatuda. Kui Edgar Savisaar teatas, et sai Andrei Pervozvannõi nimelisest fondist raha kiriku ehitamiseks, oleks võinud keegi ajakirjanikest viitsida minna selle fondi koduleheküljele ja vaadata, kas selline projekt on üldse olemas. Kuna seda ei ole, siis on selge, et Keskerakonna liider järjekordselt eksitas tahtlikult avalikkust. Paraku sellist ajakirjanikku ei leidunud.
0 Comments

Valimiste vahekokkuvõtted 1

3/9/2011

0 Comments

 
Postimehes päris hea analüüs Vahur Kalmrelt, rahulik ja asjalik. Tahaks vaid paar asja lisada. Kui riigi tasandil valitsev koalitsioon võitis ning nominaalsel vähemusvalitsusel oleks praeguses Riigikogus selge häälteenamus, siis Tartus kohalik koalitsioon kaotas hääli. Tegelikult juba eelmise KOV valimiste tulemusel oleks loogiline koalitsioon RE+IRL+SDE, kuna IRL selgelt võitis Keskerakonda, aga SDE hääbuvat Rahvaliitu. Sellegipoolest valis Reformierakond oma koalitsioonipartneriteks nimelt KE ja RL. IRL-i kuluaarides käis kõmu, et ju siis on neil mingid diilid pooleli, mis ei tohi päevavalgele tulla. Ei tea, kuidas sellega on, loodan, et tegu on vaid kuulujuttudega...
Kui tavaline on olukord, et kohalike valimiste tulemused löövad laineid ka riigi parlamendi tasandil ja võivad koguni lõhkuda valitsevaid koalitsioone, siis antud juhul on olukord vastupidine: Riigikogu valimiste tulemused osutavad selgelt Tartu võimukoalitsiooni paradoksaalsusele, kui mitte absurdsusele: mis mõte on Reformierakonna liidul lüüasaanud Keskerakonnaga ja kadunud Rahvaliiduga?
Picture
0 Comments
<<Previous

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2024
    December 2023
    November 2023
    May 2023
    March 2023
    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman