Eilsele jätkuks. Advokaat Andrei Vesterinen postitas Delfisse kaks kommentaari, milles ta muuseas kirjutab põhjalikumalt lahti oma lingvistilised vaated. Alustuseks deklareerib ta, et "päästeamet kardab tatari-mongoli keele lingviste", ning lõpetuseks imestab: "Tekib küsimus - miks Päästeamet ei nõustu taotlusega kaasata kohtumenetlusse mongoli-tatari keele lingviste?"

Jääb üle vaid korrata, et mongoli-tatari lingviste pole olemas, kuna pole mongoli-tatari lingvistikat. Mongoli-tatari lingvistikat aga pole, kuna pole olemas sellist keelt. Kuid oluline on see, kuidas Vesterinen jõuab arusaamale, et Sergei Menkov väljendab ennast mongoli-tatari keeles. Asi on lihtne: need sõnad, mida ta kasutas ei ole venekeelsed, kuna Vesterinen ei leidnud neid vene sõnaraamatutest:

"Vene keele üldtunnustatud sõnastikkudes, näiteks „Слова́рь ру́сского языка́» Vene keele sõnastik — üheköiteline vene keele normatiiv sõnastik, mis on koostatud veneaegse lingvisti Sergei Ivan p. Ožegov´i poolt „Vene keele seletava sõnastiku„ alusel redaktsiooni D. N. Ušakova (sic! -- M.L.) või Suur vene keele seletav sõnastik kolmandas (3) köites, mis on koostatud Vladimir Ivan p. Dali poolt XIX sajandi keskpaigas, puuduvad need sõnad, mis ime kombel õnnestus Päästeameti partneril need tõlkida. 

​Menkovi poolt kasutatud sõnad ei kuulu vene keelde ning need olid välja öeldud ilma solvanguta kellegi vastu. Päästeamet ei ole suuteline argumenteerida vastupidist. Mõned sõnad pärinevad tõenäoliselt mongoli-tatari keelest ja need kasutatud sõnad ei saa kuidagi olla venekeelseteks sõnadeks. Seetõttu, kui lahata asjaolusid täies mahus, on antud asja menetlusse vajalik kaasata mongoli-tatari lingviste."

Asi on aga selles, et nõukogudeaegses leksikograafias eemaldati obstsöönne leksika kui "mitteiseloomulik" sõnavara. Nõukogude keeleteadlaste Ožegovi ja Ušakovi sõnaraamatutes neid sõnu tõepoolest ei ole, kuid need olid Vladimir Dali sõnastikus alates 3. väljaandest. Nõukogude ajal tehti aga kordustrükk 2. väljaandest (st ilma vastava leksikata).

2000. aastate algul aga ilmus mitu sõnastiku täisvarianti, mida sai vahepeal kasutada ka internetis, kuid praegu on nad paraku raskesti kättesaadavad, ehkki siiski leitavad Google Books'is. Nt sõna bljad' on olemas 1. köite 136. leheküljel jne. Veel on oluline leksikograafiline allikas Max Vasmeri (TÜ professor 1918-1921) "Vene keele etümoloogiline sõnaraamat". Ka see avaldati nõukogude ajal kärbitult, kuid hiljem täismahus; kõik Vesterineni huvitavad sõnad on seal olemas. Kui Vesterinen on huvitatud erialasest kirjandusest vene mat'i kohta, võin soovitada nt Boriss Uspenski raamatut "Мифологический аспект русской экспрессивной фразеологии". Kui on vaja, võin nimetada veel terve rea teaduspublikatsioone.

Põhja päästekeskuse kesklinna komando rühmapealik Sergei Menkov kommenteeris tööpostil olles omapäraselt möödunud aasta Vabariigi aastapäeva paraadi ja avaldas oma reportaaži Facebookis. Sellest sai populaarne vaatamisväärsus, millest tehti omakorda mitu postitust, praegugi saab seda nautida Youtube'is. Järgnes rida administratiiv-juriidilisi toiminguid ning praeguseks on asi jõudnud Tallinna halduskohtusse. 

Mul pole vähimatki kavatsust sekkuda omapoolsete hinnangutega sellele teole juriidilisse menetlusse. Jäägu igaüks oma liistude juurde, kuid rangelt oma liistude juurde jäädes pean vajalikuks lisada paar lühikommentaari järgmisele Sergei Menkovi kaitsja Andrei Vesterineni avaldusele: 

"Menkovi poolt kasutatud sõnad ei kuulu vene keelde ning need olid välja öeldud ilma solvanguta kellegi vastu. Päästeamet ei ole suuteline argumenteerima vastupidist. Mõned sõnad pärinevad tõenäoliselt mongoli-tatari keelest ja need kasutatud sõnad ei saa kuidagi olla venekeelseteks sõnadeks. Seetõttu, kui lahata asjaolusid täies mahus, on antud asja menetlusse vajalik kaasata mongoli-tatari lingviste".

​1. Mongoli-tatari keelt pole olemas. Mongoli ja tatari keeled kuuluvad erinevatesse keelkondadesse. Nimelt kuulub mongoli keel koos burjaadi, kalmõki, hamnigani jt keeltega mongoli keelkonda, tatari keel aga turgi keelkonda. (Arvatavasti eksitas Vesterineni koolist õpitud väljend "tatari-mongoli ike"). Tõsi, mõlemad keelkonnad kuuluvad hüpoteetilisse Uurali-Altai keelte hõimkonda, aga sellesse kuulub ka nt eesti keel ning see ei anna õigust rääkida mongoli-eesti või eesti-tatari keelest.

​2. Pea kõik (sõimu)sõnad, mida Menkov kasutas oma reportaažis, kuuluvad algupärasesse vene sõnavarasse ja pärinevad protoslaavi keelest. See, et nad on laensõnad idamaa keeltest, on Maksim Gorki väljamõeldis, millel pole mingit lingvistilist põhjendust.

Vist ainus mittealgupärane vene sõna, millega Menkov kostitas paraadil osalejaid, on "pederastõ", kuid seegi on vene keeles ammu omaks võetud ning ehkki see pärineb vanakreeka sõnast παιδεραστής, ei vaja keegi selle mõistmiseks klassikalist filoloogi. Nagu pole vaja indoeuroopa keeleteaduse asjatundjat, et aru saada väljendist "pudel õlut", kuigi mõlemad komponendid on kunagised laensõnad.

Olen Jaan Toominga austaja olnud alates 1970. aastatest, kui Tartu Vanemuises (pean silmas ennekõike draamat) hakkasid puhuma värsked tuuled. Jaan Tooming paistis nii lavastaja kui näitlejana silma sügava interpretatsioonivõimega. Seda kummalisem oli mul Postimehest lugeda tema vastukaja minu seisukohtadele. Väljendasin nördimust selle üle, et raamatuid, mille hulgas on palju väärtuslikke ja isegi rariteetseid teoseid, koheldakse nii barbaarselt.

Jaan Tooming aga luges minu kirjutisest välja „IGA raamatu kriitikata jumaldamise“. Ta selgitab: „nüüd tuleb kodanik Mihhail Lotman ning kuulutab lapsemeelselt kõik raamatud pühaks. See on karjuv naiivsus. Muidugi, ajaloo jooksul on tehtud palju jubedusi: põletatud raamatuid, hävitatud terveid raamatukogusid. Mitte väga ammu loodi keelatud raamatute fonde. Kuid säilitada nt Mein Kampfi, Stalini, Lenini ja paljude teiste hullude tuhandeid köiteid raamatukogudes, neid kaitsta – see oleks äärmine rumalus.“

Midagi sellist pole ma mõelnud ega kirjutanud. Veelgi enam, võimalike arusaamatuste vältimiseks seletasin oma seisukoha eraldi kirjutises põhjalikumalt lahti:

„Öeldu ei tähenda, et raamatukogus peaksid säilima kõik trükised ja raamatuid ei tohikski fondidest maha kanda. Nt kui ülikooli raamatukogus on mitukümmend venekeelset lineaaralgebra või matemaatilise analüüsi õpikut, siis suur osa nendest kuuluvad tõesti mahakandmisele, juba seepärast, et esiteks on need osalt vananenud ja teiseks praegu TÜs matemaatikat vene keeles ei õpetata. Sama käib ka paljude teiste õpikute kohta. Eraldi asi on nõukogude ideoloogiaga seotud kirjandus: sajad poliitökonoomia, NLKP ajaloo, dialektilise materialismi jne õpikud, Brežnevi kirjandusteosed vms.“

Paraku jääb tunne, et lugupeetud teatritegelane ei tahtnud või ei viitsinud asjasse süveneda. Lõpetuseks jagab ta mulle soovitusi: „Lotmanile aga saab ikka soovitada tarkust ja tarku raamatuid.“ Tänan soovituse eest, mõtlen selle üle.

Lisaks Jaan Toomingale oli veel paar mitte eriti sõbralikku ja patroneerivat vastukaja. Kuid kokkuvõttes olen üllatunud ja isegi liigutatud sellest, kui paljudele inimestele läks raamatute hävitamise problemaatika hinge. Pean siin silmas mitte üksnes eri väljaannete kommentaare, vaid ka kirju ja isiklikke kontakte. Inimesed tulid tänaval rääkima, mitmed küsisid, kus on need konteinerid, millest raamatuid päästa. See kõik on väga positiivne ja näitab, et teatud immuunsus barbaarsuse vastu on meie ühiskonnas siiski olemas.

Lõpetan aga kurva noodiga. Indrek Tart kirjutas minu blogisse: „Märgates illustreerivas kärus Aili raamatut "Rahva mälumustrid" (1990), millest on puudus mitmel tegusal kultuuriuurijal, teistest kõnelemata, läbib mind kurbus nende justnagu süüdimatute raamatukogutöötajate pärast, kes on raamatuvalvuriteks tagandatud, kellest enam vist lugejaid ei saagi. Aga nemad on vähemalt raamatuid näinud, teised pole sedagi.“ Jagan seda kurbust.

Üks minu hea kolleeg aga vandus tulist kurja, kui nimetasin mõningaid raamatuid, mida konteineris nägin: need on hiljuti ilmunud ja läbi müüdud väikesetiraažilised väljaanded, mida ta nimetas koguni rariteetideks. Mis põhjusel need välja visati, on müstika.

Mõned selgitused eilsele postitusele lisaks.

Kõigepealt tahan rõhutada, et selle eesmärgiks ei olnud kedagi süüdistada, rõhutasin seda täna ka telereporterile. Lihtsalt nägin midagi, mis mind väga haavas. Tegemist on ulatusliku nähtusega ja raamatute hävitamine on vaid selle üks, kuid väga oluline tahk.

Ma ei hakka vastama konkreetsetele vastuväidetele, mida esitasid nt Delfi kommentaatorid, vaid mõtiskleksin veidi probleemi üle laiemalt.

Väidetakse, et raamat on vananenud infokandja, meedium vms. Siin ei ole isegi midagi pikalt arutada, kuna väga hästi on sellele küsimusele mitu korda vastanud Umberto Eco. Eco juhib tähelepanu kahele aspektile.

Esiteks, infokandja säilivus. Raamatu surmast hakati rääkima juba esimeste flopidiskide ajastul: nad pidid olema palju mugavamad, võtma vähem ruumi ja sisaldama rohkem informatsiooni. Kus on nüüd flopidiskid? Siis tulid CD-ROMid, mälupulgad jne. CD-ROMid on juba moraalselt vananenud, mälupulgad kestavad keskmiselt aasta. Raamatud kestavad aga sajandeid. Uuemate vahendite -- virtuaalkettad, pilved jne -- jätkusuutlikkus on samuti küsitav: on liiga palju võimalusi ja parameetreid, kuidas need tasalülitada (alates küberrünnakutest ja lõpetades looduskatastroofidega).

Teiseks, raamat on ese, mille vorm väljendab Eco järgi täiuslikult selle olemust. Nii nagu seda on ratas, mida ei saa teha ümmargusemaks, nagu on lusikas jne. Lisaksin sellele siiski, et väikseid täiustusi võib teha ja seda pidevalt ka tehakse. Raamatu trükkimine on kunst ja tehnoloogia ning mõlemad arenevad. Nagu muide arenevad ka rattad ja lusikad. Aga Ecol on õigus: põhiolemust need muudatused ei moonuta.

Omalt poolt lisaksin sellele veel ühe olulise nüansi. Elektrooniline meedia on kergesti manipuleeritav ja võltsitav: vanad dokumendid "modifitseeritakse" uute eesmärkide tarbeks. Kohtan seda pidevalt vene allikate käsitlemisel. Muidugi, sellist asja on tehtud ka raamatutega, nt Gorki mälestusted Leninist, mis avaldati Nõukogude Liidus igal aastal, muutusid pidevalt ja eriti pärast Gorki surma. Vanemad trükid korjati aga raamatukogudest ära. Või siis täiesti teisest valdkonnast: Lutheri väike katekismus areneb pidevalt. Kuid digitaalne meedia annab palju efektiivsemad ja totaalsemad manipuleerimisvõimalused. Orwelli "1984" Tõeministeeriumis tegeleti pidevalt uute faktide fabritseerimise ja esitamisega vanade faktide pähe. Kuid see oli mehhaaniline tükitöö. Elektrooniline meedia annab siin palju võimsamad vahendid.

Kõik see ei tähenda, et ma olen e-raamatute ja digiväljaannete vastane. Vastupidi, olen nende entusiastlik pooldaja. Kuid digiraamat ja koodeks on põhimõtteliselt erinevad asjad ning üks ei asenda teist, nii nagu ka kõige ilusam hõbenuga ei saa asendada alumiiniumist lusikat. Teatmeteosed sobivad mulle paremini elektrooniliselt, erialast kirjandust tahan omada nii digitaalselt kui paberkandjal, aga näiteks ilukirjandust eelistan igal juhul lugeda paberkandjalt.

Veel üks asi tehnilise progressiga seoses. Kui 1980. aastatel tulid CD-d, kuulutati kõigepealt mitte raamatute, vaid plaatide ja magnetlintide surma. Siis aga tulid DVD-d, MP3-d, MP4-d jne. Viimane trend on aga see, et vinüülplaadid tulid triumfaalselt tagasi: mõned muusikaarmastajad isegi eelistavad neid elektroonilistele vidinatele. Raamatute olukord on aga veel parem: nad ei ole kadunud ja ehkki ma ei armasta prognoose, kipun nõustuma Umberto Ecoga, et need ei kao ka tulevikus.

Nüüd paar sõna raamatukogudest. On laialt levinud eksiarvamus, et raamatukogu on koht, kus hoitakse kõige enam nõutud raamatuid, ning üks hoiustamise kriteeriume ongi see, kui tihti ja kui mitu lugejat on üht või teist üllitist küsinud. See on viga. Raamatukogu on koht, kust sa saad kätte raamatu, mida sa vajad, sõltumata sellest, kas seda on enne juba 10 000 inimest lugenud või on see veel lahti lõikamata. (Kord laenasin -- mitte TÜ raamatukogust, ühest teisest -- lahtilõikamata raamatu 19. sajandi lõpust, mis oli minu töö jaoks väga vajalik; pärast seda, kui olin paar korda pikendanud, tõin selle tagasi ning mõne aja pärast tellisin uuesti. See oli kadunud.)

Öeldu ei tähenda, et raamatukogus peaksid säilima kõik trükised ja raamatuid ei tohikski fondidest maha kanda. Nt kui ülikooli raamatukogus on mitukümmend venekeelset lineaaralgebra või matemaatilise analüüsi õpikut, siis suur osa nendest kuuluvad tõesti mahakandmisele, juba seepärast, et esiteks on need osalt vananenud ja teiseks praegu TÜs matemaatikat vene keeles ei õpetata. Sama käib ka paljude teiste õpikute kohta. Eraldi asi on nõukogude ideoloogiaga seotud kirjandus: sajad poliitökonoomia, NLKP ajaloo, dialektilise materialismi jne õpikud, Brežnevi kirjandusteosed vms. Samas ei tohi siingi äärmusesse laskuda ja teha ideoloogilist tsensuuri, nagu see oli Nõukogude Liidus, ainult vastupidise märgiga. Pealegi annab ignorantsus marksismi-leninismi teooria valdkonnas nii mõnigi kord paradoksaalseid tulemusi, kui kõva wannabe rahvuslane tuleb äkki lagedale ideedega, mis on vanematele inimestele hästi tuttavad. Ma ei räägi juba sellest, et läänes on trotskistlikud ideed järjest rohkem moes (vrd Bernie Sandersi, Jeremy Corbyni jt moodsate liidrite seisukohti).

Pealegi tekst, mis tundub praegu täiesti väärtusetu, võib sajandite pärast muutuda ülimalt väärtuslikuks. Nii on grafiti tihti käsitletav vandalismiilminguna, kui tegemist on tänapäevaga. Aga näiteks TÜ kartseris on nad kultuurinähtus. Vanarooma grafiti on muinsuskaitse all, ehkki sisu on neil umbes sama, mis tänapäevasteski. Nii ka raamatutega. Kairo sünagoogi keldrisse (genizah) viidi sajandite jooksul mahakantud raamatuid (juutidel oli raamatute hävitamine keelatud, need kas pandi panipaika, nt keldrisse, või maeti nagu inimesi). Neid peeti täiesti tarbetuteks ning kui talmudist Solomon Schechter 1898. aastal läks asja uurima, ei tahetud teda keldrisse lasta, kuna seal olevat ebahügieeniline ning selles elavat maod ja krokodillid. Keldrist avastas ta aga üle 100 000 käsikirja, millest suur osa olid hindamatu väärtusega. Tõepoolest, „kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks - seesama on saanud nurgakiviks."

Kuid mida siiski teha mahakantud raamatutega? Esiteks on Eestis olemas Hoiuraamatukogu. Ma helistasin täna neile ja nad kinnitasid, et võtavad kõik raamatud vastu, teine asi, et nad ise ka neid sorteerivad. Teiseks, Eestis on suur rahvaraamatukogude võrk, mis on paraku alafinantseeritud. Loomulikult pole nad venekeelsetest trigonomeetrilistest tabelitest ilmselt huvitatud, kuid eile nägin konteinerites hulgaliselt ka ilukirjandust ja seda nii eesti, saksa kui vene keeles. Kirde-Eesti raamatukogud oleksid viimastest huvitatud. Lisaks sellele on veel sellised asutused nagu haiglad, vanadekodud, vanglad jne. Ning lõpuks: tasuta jagamine, on mitu erinevat võimalust, kuidas seda korraldada.

UPD 19.01
Jaan Toominga jaoks panen välja veel paar üleeile tehtud pilti. Ja nüüd palun leida siit üles Stalini, Hitleri ja Lenini teosed.

Kreeklased olid ksenofoobid. Nende jaoks olid kõik välismaalased barbarid, õigemini, sõna 'barbar' tähendaski välismaalast. Barbaritel olid lisaks võõramaisele päritolule veel mõned omadused. Nad olid salakavalad, jõhkrad, rumalad jne. Barbarid tegid barbaarseid tegusid. Nad ei hinnanud kultuuri ning hävitasid kultuuriväärtusi.

Antiikaeg on ammu möödas, kuid barbaarne käitumine ei ole kusagile kadunud. ISIS lammutab arhitektuurimälestisi, Taliban õhkab ja tulistab tükkideks unikaalseid Buddha kujusid, Boko Haram hävitas sufi templi ja mošee Timbuktus jne. Siiski on põhilist raevu barbarites alati tekitanud raamatud ja raamatukogud, kuna need ei olnud mitte ainult mingi rahvuskultuuri osa, vaid neisse on talletatud rahva mälu ja identiteet. Totalitaarsed valitsejad on põletanud või makulatuuriks raiunud terveid raamatukogusid, ISIS on hävitanud tuhandeid raamatuid ja käsikirju, Boko Haram on põrmustanud ainulaadseid islami allikaid koondavaid raamatukogusid Malis. Ajaloost teame, et kaliif Omar I (‘Umar ibn al-Khaţţāb) lasi kuulsa Ktesiphoni raamatukogusse kuulunud käsikirjad visata Eufrati jõkke. Legendi järgi hävitati tema käsu peale ka veel kuulsam Aleksandria raamatukogu. (Osad ajaloolased kahtlevad küll sellise käsu olemasolus, kuid fakt on see, et araablaste vallutus tegi Aleksandria raamatukogule lõpu).

Ei maksa aga arvata, et selline kultuurivaenulikkus on omane ainult islamistidest barbaritele. Ka kristlastel (kristlikel barbaritel) on nii mõnigi vägitegu kirjas. Cromwelli väed hävitasid Iirimaal hulgaliselt kloostrite raamatukogusid, 30-aastase sõja jooksul hävitati kloostrite raamatukogusid üle kogu Euroopa, Ameerika revolutsiooni ajal põletasid britid maha Kongressi Raamatukogu, koloniaalväed põletasid Birma kuningliku raamatukogu jne. Ehk kõige kuulsam on Diego De Landa maiade koodeksite põletamine, see ei olnud lihtsalt barbaarsus, vaid kulturitsiidiakt.

Niisiis, asi ei ole islamis, vaid sissetungijates, kes ei hooli kohalikust kultuuripärandist või lausa vihkavad seda.

Tartu Ülikooli raamatukogu on juba kuid (alates möödunud aasta juuni lõpust) olnud suletud. Mis on korvamatu kahju Eesti teadus-, haridus- ja kultuurielule. Ülikool ilma raamatukoguta on nonsenss. Ei saa siiski öelda, et raamatukogu üldse ei funktsioneeriks: on avatud pop-up lugemissaalid, kus on võimalik kasutada mõningaid raamatuid. Põhilistest fondidest aga raamatuid kätte ei saa. Samas on aga käimas vilgas fondide tühjendamine. Ei, raamatuid ei põletata, ei hakita, ei uputata jõkke. Need lihtsalt visatakse prügimäele.

Visatakse nii, et raamatud lagunevad.

Eriti valus oli näha 19. sajandi väljaandeid, mis pudenesid koost, nii et kaaned eraldusid sisust. Küsisin raamatukogu töötajalt, miks nii tehakse, ning ta vastas, et need on kõik duplikaadid ja fondidesse on jäänud mitu eksemplari. Korjasin prooviks ühed kaaned raamatult, mida isegi oleksin tahtnud lugeda: "Geschichte der Deutschen Dichtung. Von den ältesten Denkmälern bis auf die Neuzeit." Autoriks on omal ajal tuntud kirjanik Otto Roquette, kes andis omapärase ülevaate ka saksa luule ajaloost. Kahjuks ühtegi eksamplari sellest raamatust Tartus enam ei ole.

Raamatukogu taga seisis kuus konteinerit hävitamisele määratud raamatutega ja need olid täidetud vaid tänase päeva jooksul. Mul pole mingeid andmeid selle kohta, kui palju ja kas üldse on raamatuid välja visatud varem ja kui palju on plaanis seda veel teha. Kõige kurvem on sealjuures see, et hävitustöö taga ei ole Stalin ega Hitler ega teisedki võõrvallutajad. Barbarid, kes ei oska mitmete põlvkondade jooksul kogutut ja talletatut väärtustada, oleme me ise.

Ei oleks arvanud, et hakkan veel vanast peast prükkariks, aga täna tõepoolest võtsin raamatukogutöötaja lahkel loal mõned prügisse määratud raamatud ja mõned isegi otse prügikastist.

P.S. Mida siis teha, kui millegipärast tekkis pakiline vajadus raamatutest lahti saada? Elame ju e-riigis, oleks ju võinud lisada raamatukogu veebilehele äraantavate raamatute nimekirja. Neid võib isegi müüa sümboolse hinnaga, mis kompenseeriks tehtud jõupingutused. Võib-olla hoiaks isegi kokku prügiveo kulutuste arvelt.

Aasta lõpul (21.12.) andsin Õhtulehele intevjuu, mis ilmus 31.12. vaid paberilehel. Kuna mõned asjad tunduvad olulistena, avaldan seda siin intervjueerija Andres Põllu lahkel loal.

Mis on teie jaoks lõppeva aasta märksõnad?
Eestis: esimene naispresident, Keskerakonna valitsusse pääsemine juhtiverakonnana.
Maailmas: Brexit, Donald Trump, NATO idatiiva tugevdamine, Venemaa hübriidse agressiooni jätkumine Ukrainas ja sõjalised aktsioonid Süürias, terror Euroopas.

Milline lõppeva aasta sündmustest võiks meid algaval aastal veelgi rohkem mõjutada ehk milliste sel aastal aset leidnud sündmuste tähtsusest me saame alles tulevikus aimu?
Iga märksõnana nimetatud sündmustest on pikaajalise mõjuga, nii positiivses kui negatiivses plaanis. Samas võib nii mõnigi asi tuua üllatusi. Näiteks Donald Trump on venelaste lemmik ja seda mitte üksnes Venemaal, vaid üle maailma. USA, Saksamaa, Iisraeli ja ka Eesti venelased seostavad Trumpiga suuri lootusi täpselt samamoodi, nagu seda teeb Venemaa elanikkond. Kuid Trump on üllatusi täis anum ja need, kes loodavad, et see on cornu copia (küllusesarv), võivad samamoodi eksida nagu need, kes kardavad, et see on Pandora laegas. Aga üks asi on kindel: me oleme sisenemas uude ajastusse, mis on täis ebamäärasust, ning selles on nii omad ohud kui võimalused. Igal juhul on maailma poliitika oma mugavustsoonist välja raputatud.

Putin ei tee saladust sellest, mida ta Trumpilt ootab. Miinimum: sanktsioonide lõpetamine, koostöö naftatööstuse valdkonnas, Krimmi tunnistamine Venemaa osana ning vabad käed Ida-Ukrainas. Meedium: endise Nõukogude Liidu territooriumi tunnistamine Venemaa huvisfäärina. Ning maksimum: nn Jalta 2, ehk Venemaa tunnistatakse USAga võrdseks globaalmängijaks ning maailm jagatakse mõjusfäärideks, kus Venemaal on samasugune roll, nagu see oli Nõukogude Liidul.

Iseenesest võiks Trump kõike seda ju lubada, kuid väga eksivad need, kes loodavad, et ta võiks need asjad lihtsalt kinkida. Pakutav koostöö terrorismivastases võitluses on liiga väike tasu, Venemaa aga pole selles positsioonis, et võiks USAlt midagi nõuda.
​
See, mida Trump tahaks vastu, pole samuti saladus. Kui väljumine kliimakonventsioonist oleks Putinile endalegi meelepärane, siis Iisraeli ühepoolne toetamine Lähis-Ida konfliktis oleks märksa keerulisem. Eriti raske on aga ette kujutada, et Putin liitub Trumpi kavatsetava majandussõjaga Iraani ja Hiina vastu. Kuid ennustada midagi ei tahaks. „Elame huvitaval ajal, härrased,“ nagu on öeldud ühes filmis.

Kas Brexit ja Trumpi võit on sissejuhatus suurematele muutustele? Nii mentaalses kui ka reaalses mõõtmes? Millistele?
Kindlasti on, kuid oleks vastutustundetu hakata praegu täpseid arengustsenaariume ennustama, võimaluste spekter on selleks liiga suur. Paljud Trumpi ja Brexiti vastastest juhivad tähelepanu sellele, kuidas ühiskonna arvamusega on manipuleeritud. USA valimiste osas võib suure tõenäosusega väita, sest isegi rivaalitsevad agentuurid CIA ja FBI on selles küsimuses jõudnud üksmeelele, et Venemaa propagandamasin on aktiivselt valimisprotsessi sekkunud ja seda mõjutanud. Ja siis? See ei sea ju kuidagi kahtluse alla nende valimiste legitiimsust. Teine asi, kui Venemaa häkkeritel oleks õnnestunud tulemusi võltsida, aga seda ei juhtunud. Pealegi manipuleerisid – ja mitte vähe – ka Clintoni pooldajad, ning selles, et nende manipulatsiooni tulemused olid kehvemad, oleks küll naljakas süüdistada Trumpi.

Nii Brexit kui Trumpi valimised viisid manipuleerimistehnika hoopis kõrgemale tasemele. Siin on kaks teineteisega seotud aspekti: ühelt poolt on mõjutamise sihtmärgiks inimese psüühika kõige sügavamad mehhanismid, teiselt poolt aga on mõjutusvahendiks uusim sotsiaalküberneetiline tehnoloogia. Ja see tehnoloogia kindlasti areneb veelgi. 

Kas valge heteroseksuaalne mees võtab/võidab nüüd, Trumpi võidust lootust ammutades, tagasi oma kunagise rolli? Või vähemalt pääseb tõrjutusest ja frustratsioonist?
Naljaga pooleks: loodan, et mitte kunagi. Tõsisemalt võttes ei saa ma aru, mida tähendab valge heteroseksuaalse mehe kunagine roll. Kas jutt on Antiik-Kreekast, kus meeste homoseksuaalne praktika oli privilegeeritud? Või hoopis Roomast, kus see oli häbiväärne patriitside omavahelises läbikäimises, kuid täiesti aktsepteeritav näiteks orjadega? Kui aga rääkida sotsiaalsest rollist, siis ma ka ei saa aru, kas jutt on Rooma leegionäridest või senaatoritest; sakslastest mõisahärradest või eesti soost nekrutitest.

Kui veel tõsisemaks minna, siis kõik need arutlused ja nendega seotud hirmud lähtuvad nullsummamängu mudelist: mida rohkem ühiskonnas võidavad naised, seda vähem jääb meestele. See ei ole üldjuhul nii. Tihti on tegemist win-win olukorraga. Kui nüüd jälle vaadata asjale humoorika pilguga, siis üks põhilisi meeste võite seisneb selles, et nüüd saavad ka naised aru, et kiuslik ja ebakompetentne ülemus ei pruugi ilmtingimata olla mees ning isegi kõige šovinistlikumale mehele võib töötav naine olla kasulik nii perekonna emotsionaalsest kui ka finantsilisest seisukohalt. 

​Kui aga rääkida normaalsetest meestest, siis ennast teostav naine, õde, tütar, ema, ämm jne on rõõmu ja uhkuse faktor. Mis aga puudutab alaväärsuskompleksi ja sellel põhinevat frustratsiooni, mis on osadel meestel Eestis ja mujalgi õhtumaades tõepoolest olemas, siis arvan ma, et naiste õigused on siin pigem ennastõigustav ettekääne kui reaalne põhjus. Reaalne frustratsiooni allikas ei peitu tavaliselt naises või naistes, vaid mehe rahulolematuses iseendaga. Normaalne kompleksivaba mees ei vaja oma täisväärtuslikuks eluks naiste sotsiaalset allutatust.

Vestleme päev pärast Saksamaal Berliinis aset leidnud terrorirünnakut. Kas terror on tulnud, et jääda?
Siin on jällegi mitu küsimust. Kahjuks on terror see reaalsus, milles me elame. Tahaksin väga eksida, aga tuleb arvestada sellega, et see ei kao kusagile, vastupidi, laieneb ja süveneb. Terroristid ei ole üksnes väheharitud fanaatikud, viimaste osaks jääb terroriaktide teostamine. Kui rääkida konkreetselt islamiterrorismist, siis seal töötab mitu ajutrusti, kus tegutsevad euroopalikult haritud inimesed. Terroriakti läbiviimine on aga üldjuhul kergem ülesanne kui selle ärahoidmine.
​
Kas ja mida annab üldse ette võtta? Kaua jätkub tõsiasjade ees silmade sulgemise poliitika?
Tegevusprogrammidest pole puudust ja nad kõik paiknevad skaalal utoopia-võhiklikkus, mida radikaalsemad lahendused (stiilis: piirid kinni, kõik välja saata, surmanuhtlus taastada vms), seda võhiklikumad nad on, nagu on võhiklikud ka lootused, et pakutav haridus ja sotsiaalprogrammid tagavad täisväärtusliku integratsiooni. Küsimus tõsiasjade ees silmade sulgemise poliitika kohta on ise poliitiliselt angažeeritud.

Ma ise süüdistasin proua [Saksa kantsler Angela] Merkelit poliitilises lühinägelikkuses, mis piirneb kuritegelikkusega, kuid tuleb ka Merkelist aru saada. Ta käitus nagu kristlane, paraku aga ei saa kristlikku eetikat, mis on ennekõike inimesekeskne, üle kanda tervele ühiskonnale ja veel vähem riigile. Maine riik ei ole ei oma päritolult ega olemuselt kristlik institutsioon. Euroopas on selle lätted paganlikus antiigis. Öeldu ei tähenda, et ma arvan, et pagulastest tulnuks teha gladiaatorid või lõvidega võitlejad, kuid riigi põhiline funktsioon on oma kodanike kaitsmine ja siin ei saa riik paraku lähtuda evangeeliumiõpetusest.

Pagulasprobleemi lahendamine on pikaajaline ja ressursirohke protsess. Ainus reaalne strateegia seisneb võitluses mitte tagajärgede, vaid põhjustega. Ning paljud rahvusvahelised organisatsioonid ja MTÜd püüavadki sellega tegeleda, paraku on see pigem tilk meres. Aleppo „vabastamine“ [Süüria juhi Bashar al-] Assadi vastastest tõi paari päevaga üle 200 000 uue põgeniku. Kuid põgenikevoo põhjused ei ole üksnes sõjalised. Nälg ja ökoloogiline olukord subekvatoriaalses Aafrikas paneb miljonid põhja poole liikuma, nii nagu varakeskaegse Suure rahvasterände ajal pani põud liikuma rahvad läände. Paraku püüame seda tulekahju kustutada loitsudega.

Mis oli Eesti jaoks olulisem sündmus - kas Reformierakonna või Edgar Savisaare võimult tõrjumine? Või on need ühe medali kaks külge?
Olen nõus, need on tõepoolest möödunud aasta tähtsaimad sündmused Eesti poliitikas ja tõepoolest on need omavahel seotud. Siiski need protsessid on erinevad. Savisaare võimult kukutamine oli isegi pigem halastusakt: inimene on oma suuruse ammu maha mänginud ja nagu üleküpsenud vili oleks ise pudenenud, parem, kui see juhtub enne, kui see päris roisku läheb.
​
Teine asi on Reformierakonnaga, mille kukkumine oli ootamatu  eelkõige nende enda jaoks, kuid asjaolu, et mitte ükski riigikogus esindatud erakond ei tahtnud nendega enam koostööd teha, kõneleb enda eest. 

Mida võiks lõppev aasta meile õpetada?
On kaks ütlust: ’kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta’ ja ’ajaloo ainus õppetund on see, et ajaloost ei õpita midagi’. Kummaski on tõetera sees, kuid mõlemad on pigem kõlavad aforismid. Vastus sõltub suuresti sellest, kes on need „meie“, kes peaksid midagi õppima. Poliitikas ja ühiskonnaelus on lõppemas või on juba lõppenud ideoloogiate ja suurte narratiivide aeg. Postmodernism võidutseb nii sõjalises sfääris (hübriidne sõda), kui poliitikas ja avalikus elus, kus arutluste asemel on säutsud, millest võib igaüks nagu legodetailidest teha oma valiku ning moodustada talle sobiva konfiguratsiooni. Trumpi kampaania oligi sellele üles ehitatud: sellal, kui vastased otsisid ja leidsid tema ütlustes jaburusi, solvanguid ja vastuolusid, külvas ta valijad üle aina uute sõnumitega, millest igaüks vihastades ühtesid leidis vastukaja teiste seas. 

​Mida toob algav aasta? Millised jõud tulevad (või jäävad võimule) Prantsusmaal ja Saksamaal? Mis hakkab toimuma Eestis? Kas saabub rahva suur pettumus Ratase valitsuses?
Ei armasta ennustajaid ja ise olen halb ennustaja. Eriti ei meeldi mulle, kui minu enamasti pessimistlikud prognoosid täituvad. Seepärast pakun kaks äärmuslikku võimalust: optimistliku ja pessimistliku. 

Optimistlik: eurooplased ja põhjaameeriklased ei häbene enam oma identiteeti ja juuri, nii nagu ei häbene neid moslemid, hindud, hiinlased jne. Kompleksivaba inimene ei pea vabandama oma religiooni ja traditsioonide pärast, ei varja oma pühi kohitsetud nimetuste taha (nagu USAs ei ole enam poliitiliselt korrektne öelda Merry Christmas, vaid tuleb öelda Häid pühi vms). Järjest rohkem on inimesi, kes täiendavad pidevalt oma hariduslikku ja kultuurilist pagasit, ei ole kergesti manipuleeritavad ja suudavad orienteeruda infovoogudes. Selline inimene hindab vabadust ja mõistab sellega seotud vastutust.

Pessimistlik: järjest suurema võimu võtavad hirmud ja nendest toituvad populistlikud liikumised. Islamiterrori hirmust pöördub osa nii lääneeurooplastest kui ka eestlastest „mõistmist ja abi“ otsides Putini Venemaa poole, ja nad leiavad seda. Kui aga paratamatult selgub, et see polnud see, mida nad lootsid, on juba hilja.

Mis puudutab valimisi Prantsusmaal ja Saksamaal, siis nende tulemused erinevad arvatavasti oluliselt. Prantsusmaal jätkub Rahvusrinde tõus ja nii erakonnal kui selle juhil Marine Le Pen’il on head väljavaated jõuda presidendivalimistel teise vooru. Selge favoriit on aga François Fillon (suur Vladimir Putini sõber nagu Marine Le Pen’gi), kes lisaks vabariiklastele saab ilmselt teises voorus ka suurema osa sotsialistide häältest. Sellegipoolest saab Rahvusrindest oluline poliitiline jõud.

Saksamaal on aga suuri muudatusi raske ette näha: [islami ja immigratsioonivastased] PEGIDA ja AfD (Alternatiiv Saksamaale) jäävad poliitilisel areenil marginaalseteks mängijateks, parempoolne CDU/CSU säilitab oma edumaad sotsialistide ees, liberaalid (FDP) on endiselt audis.

Jüri Ratas näitas end osava manööverdajana ja arvatavasti ta ise suuri vigu ei tee. Martin Repinski saaga ei ole minu hinnangu järgi Ratase kaotus, vaid peen intriig ja lõppkokkuvõttes võit. Valitsuse populaarsus sõltub aga suurel määral sotsidest, kust tulevad nii selle valitsuse tugevamad ministrid, pean silmas Sven Mikserit ja Andres Anveltit, kui ka nõrgemad, keda ei hakka siinkohal nimetama, kellega võrreldes on ka Repinski kõva tegija. Nende sõnad ja teod võivad kahjustada mitte üksnes valitsuse positsioone. Aga elame-näeme.