Arvasin, et selliseid konstruktsioone viljelevad üksnes internetitrollid (üks selline külastab aeg-ajalt ka minu lehekülge). Formuleeringud varieeruvad, kuid üldkonstruktsioon näeb välja umbes nii: olgu see Putin, mis ta on, aga ta on oma rahva eest väljas, kaitseb neid igasuguste sisserändajatest moslemite eest. Mõned lähevad isegi kaugemale ning väidavad, et Euroopa Liit on sama mis Nõukogude Liit ja isegi hullem: nõukaajal ei lastud siia igasuguseid, aga nüüd Brüssel muudkui suunab pagulasi Eestisse.

Ma poleks iialgi hakanud selliste lolluste peale reageerima, kuid hiljuti selgus ootamatult, et sarnaseid vaateid võib väljendada inimene, keda ma kunagi pole rumalaks pidanud. Saan aru, et tegu on omamoodi usuga ja faktidega seda ümber lükata ei saa, kuid mõnikord aitavad pildid.

Alustama peaks siiski sellega, et need sadakond pagulast, kes on Eestisse viimase kahe aasta jooksul tulnud, ei ole arvestatavad võrreldes nende tuhandetega, kes tulid Eestisse nõukogude ajal igal aastal. Olid erinevad sotsiaalsed grupid, keda Baltikumisse suunati. Neist tuleb eraldi mainida sõjaväepensionäre. Nõukogude ohvitseridel ei olnud tavaliselt püsielukohta, ent kui nad läksid pensionile, said nad vabalt valida endale elukoha, v.a Moskva ja Leningrad (nendesse linnadesse võisid naasta vaid need, kes olid sealt pärit). Baltikum oli soositud koht ja sellist valikut ka soovitati: sellel olid sotsiaaldemograafilised põhjused, kuna need inimesed kindlustasid siin okupatsioonirežiimi. Eraldi tuleb mainida ka löökehitusi: 1980. aasta olümpiamängudega seotud rajatised või 1982. aasta  Novotallinski port (nüüd: Muuga sadam) ehitus. Lisaks kohalikele kasutati soome tööjõudu, kuid eriti massiliselt toodi tööjõudu juurde "vennasvabariikidest", kusjuures osa oli nimelt Kesk-Aasia moslemiregioonidest ja seoses massilise migratsiooniga kasvas oluliselt kuritegevus (vastavad andmed olid salastatud, kõik arvud on hinnangulised).

Tallinna olümpia on millegipärast meile uhkuse asi, ehkki selleks oli okupatsioonirežiimi kindel põhjus: Eesti annekteerimist mõned riigid de jure ei tunnistanud, ent kui nende riikide lipud oleksid ametlikult lehvinud Tallinnas, olnuks see oluline märk. Tänu Ameerika presidendile Jimmy Carterile kukkus see plaan siiski suurel määral läbi.

Kui 1959. aastal moodustasid etnilised eestlased Eesti elanikkonnast 75%, siis 1989. aastal oli nende osakaal langenud 62%ni. Venelaste hulk selle aja jooksul kahekordistus, kuid rohkem kui kolmekordistunud oli moslemite arv. Täpsed arvud mul praegu puuduvad, aga igal juhul tuli nõukogude ajal siia rohkem moslemeid kui iseseisvusajal.

Nüüd aga liigume tänapäeva Moskvasse, sellesse moslemiekspansiooni vastasesse kantsi. Alustaksin jälle statistikaga. Kui palju täpselt moslemeid Moskvas elab, ei ole teada, kuna suurem osa elab seal illegaalselt. Arvestuslikult on pakutud poolteist kuni kaks ja pool miljonit. Tõenäolisem arv on kaks miljonit. Seega on Moskva kõige suurema moslemielanikkonnaga linn Eurooopas. Kes need on? Valdav enamus on esimese põlvkonna sisserändajad Kesk-Aasia riikidest, ennekõike tadžikid ja usbekid. Seletuseks nii palju, et SRÜs on piirid lahti. Kuid asi pole üksnes selles. Kui Merkelile heidetakse ette, et ta südamlikult kutsus pagulased Saksamaale, siis Moskvasse tadžikke ja usbekke veetakse sisse. Neid kasutatakse põhiliselt ehituses. See tööjõud on nii odav, et inimõiguslased räägivad orjastamisest.

Kuna sisserändajatelt on tööandjad dokumendid ära võtnud ja elavad nad enamasti ehitusobjektide keldrites ebainimlikes tingimustes ja ebasanitaarses olukorras, on nendel väidetel ka alust. See seltskond on ühelt poolt kerge ohver kuritegelikele gängidele, kuid nad ise on samuti kuritegevuse kasvulava. See pole aga ainus moslemitest kontingent Moskvas. Teine on sisserändajad Põhja-Kaukaasiast: dagestanlased, ingušid, kuid ennekõike tšetšeenid.

Kui tadžikid ja usbekid on kuritegelikus toiduahelas alumises otsas, siis tšetšeenid on selle tipus. Eriti märkimisväärne fakt on see, et tšetšeeni mafioossed grupeeringud on nii kõvasti infiltreerunud jõustruktuuridesse, ennekõike FSBsse, et 2014. aastal vahetati välja kogu FSB koosseisu isikutunnistused.

​Ramzan Kadõrovi isikliku kaardiväe võitlejad tegutsevad ametlikult nii FSBs kui politseis ja teistes jõustruktuurides. Siin saab näha mõningaid episoode nende tegevusest.

 
Kas moslemid paistavad Moskva tänavapildis välja nii nagu mõnes Euroopa linnas? Paistavad välja, aga veidi teisiti. Pole haruldased juhused, kui tšetšeeni uljaspead kihutavad mööda Moskva tänavaid, aeg-ajalt tulistades õhku. Või siis peatavad liikluse sellega, et neil tekkis tung tantsida keset tänavat lesginkat (lesginka on põhja-kaukaasia rahvaste sõjatants). Või siis kihutavad mööda Moskva tänavaid 240-kilomeetrise tunnikiirusega, ise seda ka filmides ja hiljem Youtube'i üles laadides. Kui isikud tuvastati, küsis reporter, kas nad Austrias (kus üks noormeestest elas) ka nii sõidavad? Ei, vastas ta, Austrias ei tohi. Teine aga on väga viisakas liikleja Tšetšeenias: kihutamiseks on neile Moskva.

Tšetšeenid on võitlejad. Nad võitlesid nii nõukogude võimu vastu kui selle poolt. 20. sajandil oli see rahvas kaks korda hävimise piiril (1944. aasta deporteerimine ja 1990. aastate tšetšeenia sõjad, kusjuures teine tšetšeenia sõda lõppes ametlikult alles 2009. aastal). Putin võitis sõja barbaarse julmusega, raha ja auastmetega: suurem osa sõjapealikest osteti ära ja võeti jõustruktuuridesse tööle. Neid kasutatakse räpastes operatsioonides, nagu poliitilised mõrvad (Anna Politkovskaja, Natalja Estemirova, Boriss Nemtsov -- kui nimetada vaid kuulsamaid), aga ka Gruusia sõjas ja Ida-Ukrainas  (vrd ka siin). Tšetšeenid mängivat märgatavat rolli ISISes​, neid peetakse ISISe parimateks võitlejateks.

Tagasi Moskvasse. Lõpetuseks lihtsalt mõned pildid. Need on tehtud viimase Kurban Bayrami tähistamise ajal. Moskvas on kümmekond mošeed; kui arvesse võtta ka need, mis on saatkondades (neist märkimisväärseim Iraani saatkonnas), on neid rohkemgi. Neist kõige majesteetlikum on Katedraalimošee, mis asub kesklinnas. See on üldse üks Euroopa suurimaid mošeesid, kuhu mahub üle kümne tuhande palvetaja (Euroopa suurim on samuti Venemaa territooriumil, Groznõis). Niisiis, kõigepealt paar pilti Katedraalimošee ümbrusest. ​Ca 10 000 inimest on juba seal sees, vähemalt kümme korda rohkem väljas. 

​Seejärel mošee Jardjam, mille ümbrusesse kogunes mitukümmend tuhat inimest. 

​Kokku on Kurban Bayrami tähistanud Moskva mošeedes ja tänavatel ca 200 000 inimest. Nagu piltidelt saabki näha, on tegemist vaid meestega. Peale selle on Moskvas aga ka suur hulk asereid, kes on šiia moslemid. Peterburis tähistas möödunud aastal Kurban Bayrami ca 60 000 inimest.

Ma ei hakka siin lahti seletama Kurban Bayrami tähendust ja tähtsust, seda võib igaüks ise uurida, kuid üks oluline element on loomade ohverdamine. Moskvas ohverdati neid lausa tänavatel. Loomakaitsjad protesteerivad ägedalt (siiski teevad nad seda elektrooniliste vahenditega, piketeerida eelistatakse tsirkuste ees). 

Ametlikult on alates 2014. aastast Moskva tänavatel lammaste tapmine keelatud; neli viimast pilti on tehtud enne keeldu. Väidetavalt aga  tapetakse  loomi poolsalaja hoovides ja autodes.

​Putin avita!

P.S. Vrd. ka eilses Postimehes: Vladimir Juškin: Putin on moslemite president (kommentaarid seal on ka head, eriti vene poole peal).

Laupäeval käisin vaatamas Bloki poeemi "Kaksteist" lavastuse esietendust. Olin trupiga varem kohtunud, teater palus mult loengut Blokist ja tema ajastust. Selle salvestas ööülikool ja salvestust võib kuulata siit (lugesin, nagu alati, peast, aga kuulates osa salvestusest, märkasin, et mälu hakkab mind alt vedama ja tsitaatides esineb väiksemaid vigu, mis ei muuda sisu, kuid siiski piinlik). Eraldi võtsime trupiga teksti läbi. Ma tunnen lavastaja Saša Pepeljajevi loomingulist käekirja ja teadsin, et tema Blok tuleb väga omapärane (vrd puht pepeljajevlikku nalja, kui Aleksander Blok seostub Aleksandri õllega).

Käsikirja ma ei näinud ning ei teadnud täpselt, mida Pepeljajev plaanib teha, kuid olin isegi veidi üllatunud, kui täppi läks mu loeng. Tavaliselt käsitletakse seda Bloki poeemi kitsas revolutsioonilises kontekstis. Mina aga püüdsin avada seda Bloki iluideaali otsingute taustas ning Pepeljajev käsitlebki Vene revolutsiooni kui kauni daami, igavese iluideaali, hukku Vene revolutsioonis (mida kehastab Lenini peaga kaheksajalg). Seal oli palju naljakaid puht pepeljajevlikke teravmeelseid leide, mida ei hakka siin kirjeldama, aga lavastust võin julgelt soovitada.

Trükist tuli välja kõige kummalisem tekst, mille olen kunagi kirjutanud. See kujutab endast kirja mu surnud kolleegile Mihhail Gasparovile. Žanrilt on see segu värsiteoreetilisest traktaadist, filosoofilisest esseest, kirjavahetusest ja mälestustest teises isikus, kokku 150 lehekülge. Selline vaba vorm lubas esitada mõningaid teoreetilisi ja metodoloogilisi seisukohti, mida ma ranges akadeemilises stiilis poleks julgenud teha. See aga ei tähenda, et nad oleksid seetõttu vähem läbimõeldud ja fundeeritud.

Mihhail Gasparov, akadeemik, maailmakuulus õpetlane nii klassikalise, keskaja kui ka moodsa lääne ja vene filoloogia valdkonnas, oli enigmaatiline kuju. Tal olid suhtlemisraskused ning seetõttu suhtles ta väga paljude inimestega. Ta oli väga häbelik, tagasihoidliku väljanägemisega ja seepärast oli tal naiste seas tohutu menu. Paljud on väitnud, et nad olid Gasparovi lähimad inimesed, ning kirjutanud, kes ta tegelikult oli. Võimalik, et ta oligi selline, aga maalitud pildid ei lange kokku. Ma tundsin Gasparovit 35 aastat, alates oma ülikooli esimestest kursustest kuni tema surmani 2005. aastal. Kohtusime tihti, rääkisime palju ja vahetasime intensiivselt kirju. Olen näinud erinevate inimestega suheldes erinevaid Gasparoveid ja minuga suheldes oli ta hoopis omamoodi. Ma ei tea, milline oli Gasparov "tegelikult". Ta oli mulle väga kauge ja samas väga lähedane inimene, keda ma jäängi igatsema.

...Mäletan Peeter Tulvistet noore teadlasena, kes oli äsja Moskvast tulnud, kuid  võimeka teadlasena tuntud juba mitte üksnes Eestis, vaid kogu Nõukogude Liidus. Selle tunnistuseks on, et temalt telliti Cole'i ja Scribneri raamatu tõlge kõige prestiižikamasse nõukogude ühiskonnateaduste seeriasse (М. Коул, С. Скрибнер. Культура и мышление. Психологический очерк. Moskva: Progress, 1977). Tulviste oli psühholoog, kuid psühholoogias huvitasid teda ennekõike kultuuriga seotud faktorid. Selles mõttes oli ta lähedane Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonnale ning minu isa külalisena polnud ta haruldane. Psühholoogina oli akadeemik Tulviste edukas teadlane, kelle tuntus välismaal võis koguni olla suurem kui Eestis.

Järgmised kokkupuuted olid mul Tulvistega tema rektoraadi ajal. Eesti oli hiljuti taasiseseisvunud ja oli vaja välja töötada uus (rahvus)ülikoolikontseptsioon. Tulviste organisatoorseid võimeid on kritiseeritud, kuid minu jaoks on olulisem see, et tal oli selge visioon, mille poolest ta eristub nii mõnestki hilisemast ülikoolijuhist (ja see käib mitte üksnes TÜ kohta), kes on ehk head organiseerijad, kuid kelle arusaamad kõrgharidusest on pigem piiratud. Olukord kõrghariduses on küll oluliselt muutunud, üleminek nn Bologna süsteemile lubas lahendada mõningad probleemid, kuid tõi hulgaliselt uusi juurde, ent Tulviste ideed ei ole aegunud ja ma loodan, et tulevikus leiab ülikooli juhtkond neist nii mõndagi kasulikku. Igatahes paljud TÜ töötajad, kellel endal õnnestus õppida Tulviste ajal, meenutavad seda aega nostalgiliselt: mitte kunagi varem ega hiljem pole TÜs olnud nii palju akadeemilist vabadust.

Ning kolmas kokkupuude Tulvistega on seotud poliitikaga: olin Riigikogus samas koosseisus Tulvistega (kes oli seal ka eelmises koosseisus) ning just sellal meie erakonnad ühinesid. Hiljem olime mõlemad Tartu volikogu IRLi fraktsiooni liikmed. Meie maailmavaated olid väga lähedased ja varasem tutvus andis poliitilistele kontaktidele lisadimensioone (näiteks arutasime temaga Šolohhovi Vaikse Doni autorsuse probleemide üle). Oleme mõlemad rahvuslased ning kuulusime sellesse IRLi osasse, mis pooldab avatud rahvusluse kontseptsiooni, st rahvuslus ei seisne kapseldumises minevikku, vaid edasiminekus, dialoogis teiste rahvaste ja kultuuridega.

Peeter oli andekas vestluskaaslane; see on tõepoolest haruldane anne, kui sa mitte üksnes ei tunne, et inimene sind täiel määral mõistab, vaid pärast iga vestlust on tuju kas või natuke parem. Isegi inimesed, kes esitasid talle täiesti vastuvõetamatuid seisukohti, said arvestada sellega, et ta tähelepanekult ja vahele segamata vähemalt kuulab nad ära. Ning tema vastuväited ei olnud kunagi teravad, rääkimata juba sellest, et ta oleks kunagi isiklikuks läinud. Nt Riigikogus säilitas Peeter ka kõige teravamate debattide ajal alati rahu ja temalt võis alati nõu küsida, isegi siis, kui teadsid, et tema seisukoht erineb sinu omast.

Peeter Tulviste oli tunnustatud teadlane, oluline haridustegelane ning märkimisväärne poliitik. Kuid kõige olulisem on see, et ta oli hea ja empaatiline inimene.