Blog Archives

Giulietto Chiesa ja "Rahvusvaheline Meediaklubi Impressum"

4/30/2011

Eestit külastas endine Europarlamendi liige, antiglobalist ja euroskeptik Giulietto Chiesa, kes 27. aprillil esines loenguga Tallinnas Radissoni hotellis. Mina muidugi selliseid üritusi ei külasta, kuid Chiesa jutte tunnen hästi. Kajastused ajakirjanduses näitasid, et minu ootusi ei petetud. Eestikeelne meedia vaikis, kuid vene Delfis on vastav aruanne ja sadakond vaimustatud kommentaari. Lisaks teleintervjuu.
Oma lennukates fantaasiates seob Chiesa Pronkssõduri saatuse rahutustega Põhja-Aafrikas (umbes et need, kes võtsid Pronksmehe maha, tekitasid igasuguseid jamasid ka ümber maailma; arvan, et see on Eesti valitsusele suur tunnustus). Lisaks ootuspärasele Kesknädalale reklaamis üritust ka kultuuri.net.
Enne Giulietto Chiesa tutvustamist paar sõna ürituse organiseerijast, MTÜ Impressumist. Tegu on Eestis avalikult ja legaalselt toimiva võõrriigi propagandaasutusega, mille kohta on vastavat inffi avaldatud nii ajakirjanduses kui kapo poolt.
Nüüd Chiesast. Teda on nimetatud nii ajakirjanikuks kui kommunistiks kui poliitikuks. Kõike seda ta ühel või teisel määral muidugi ka on. Kuid tema põhiolemus on natuke teine: ta oli NLiidu (mõju)agent, praegu aga teenib Venemaad. Kui ta 80ndatel aastatel oli L'Unità Moskva korrespondent, oli teada, et ta on KGB usaldusisik, kes nautis Moskvas mitte väliskorrespondendi, vaid Nõukogude parteinomenklatuuri hüvesid. Jeltsini ajal arvatavasti lõpetati tema nuumamine ning ta pidi otsima muid tegevusi ja oli koguni Kennani instituudi (Kennan Institute for Advanced Russian Studies) kaastöötaja. Vahepeal oli ta Europarlamendi liige, kus alguses kuulus liberaalide fraktsiooni (koos meie tublide kesk- ja reformierakondlastega), kuid hiljem lahkus sellest ning ühines euroskeptikute ja antiglobalistidega. Vahepeal aga olukord Venemaal muutus, salateenistused on taas võimul ja Chiesa teened jälle nõutud. Ta toetas palavalt Venemaa invasiooni Gruusiasse, kuid Europarlamendis oli tema hääl tähtsusetu ning ta kasutas oma oskusi ja Europarlamendi liikme autoriteeti ajakirjanduses. Nii tuligi teadaanne Vene pressis, et Europarlamendi liige toetab Vene tegevust ning Põhja-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnustamist. See Europarlamendi liige oli loomulikult Chiesa, kellele sekundeeris meilgi tuntud Läti saadik Tatjana Ždanok, ning möödunud Europarlamendi valimistel kandideeris Chiesa hoopis Ždanoki võitluskaaslasena Lätis, parlamenti aga siiski ei pääsenud.
Tallinnas selgus "sensatsiooniline" asjaolu, et kommunist Chiesa ei olegi enam õige kommunist ja ei usu klassivõitlusesse. Loomulikult pole. "Kommunist" Chiesa on kommunist niikaua, kui see on vajalik teda juhatavale organisatsioonile. Erinevalt KGB-st, FSB klassivõitlusesse ei usu. Chiesa on see, kes ta on alati olnud: mitte mõtleja, poliitik jne, vaid ruupor.
Niisiis Chiesa oli juba ära. Kes järgmine? Äkki koguni Anna Chapman?

0 Comments

Persut: palju kära ei millestki (?)

4/30/2011

0 Comments

Delfi teatab: "Sofi Oksanen võrdles Põlissoomlasi Hitleriga." Tekstist selgub küll, et vist ikkagi ei võrrelnud, aga võib-olla võrdles ka. Veidi hiljem ilmub ka PM-s: "Oksanen: põlissoomlasi saab võrrelda natsidega". Jutt on Sofi Oksase intervjuust Itaalia ajalehega La Repubblica. Selle lehe lugejad soovisid kindlasti kuulda nimelt neid sõnu. Ka Eesti kommentaatorid (enamasti muidugi anonüümsed) reageerisid ootuspäraselt: ära puutu Põlissoomlasi ja Hitlerit, sa Sofi, juudilõustaga kunksmoor.
Igatahes poliitiline torm, mille tekitas PS (kõnekeeles Persut) oma märkimisväärse eduga parlamendivalimistel, ei taha vaibuda. Aatekaaslased loodavad, et see on uus algus kogu Euroopa kontekstis, vastased aga kardavad agressiivse ksenofoobia kasvu. Huvitav on osade Wall Streeti analüütikute reageering: see nõrgendab eurot ja tugevdab dollarit (vrd ka). Selle taustal kostub vaid väheseid kaineid hääli (viimaste hulgas Soome välisministri Alexander Stubbi oma): ei juhtunud ju tegelikult midagi dramaatilist.
Ei pea olema eriline prohvet ennustamaks, et kuna tegu on sisuliselt ühe mehe projektiga, siis ootab Põlissoomlasi analoogiliste erakondade saatus. Suurem osa Persudest transformeerub tasapisi ja lõimub Soome poliitilisse establishmenti, väiksem osa aga radikaliseerub veelgi ja marginaliseerub. Põhiküsimus on see, mis suunas evolveerub Timo Soini ise.
Persude edu tuleb vaadelda nii üle-Euroopalikus kui spetsiifilises Soome kontekstis.
Euroopa kontekstis on see kasvav rahulolematus kõigi peavooluliste poliitiliste jõudude suhtes. Neid märke on näha kõikjal Euroopas ja ajaloolises perspektiivis on võib-olla Persude edust tähtsamakski märgiks Belgia poliitiliste jõudude juba üle aasta kestnud suutmatus moodustada valitsus. Sellele lisandub majanduskriis, immigrantide sissevool ja globaalne informatsiooniväli. Viimane on eriti oluline. Mitte kunagi pole tavakodanikul olnud nii palju informatsiooni nii riigi sise- ja välispoliitilistest asjadest kui globaalse poliitika valdkonnast. Mitte kunagi varem ei ole tavakodanik kahtlustanud rohkem kui praegu, et tema eest varjatakse olulist informatsiooni.

Selles kontekstis tuleb mõista entusiasmilainet, mille tekitas Wikileaksi projekt, ja kui selgus, et salastatud informatsioon ei too midagi ilmutuslikku, siis otsekohe hakati kahtlustama, et Wikileaks on hoopis eriteenistuste projekt, varjamaks tõelist salajast informatsiooni. Kogenud petised teavad: kõige kergem on petta umbusklikku inimest, kes on veendunud, et mind te juba ei peta.
Timo Soinis nähakse uut Jörg Haiderit. Mida ta siiski kindlasti pole. Tegelikult on tegu täiesti erineva poliitilise, ideoloogilise ja psühholoogilise tüübiga.
Jörg Haider oli ilus mees, atraktiivne mõlemale sugupoolele. Alati puhtaks raseeritud, elegantselt, mõnikord koguni ekstravagantselt riietatud, armastas poseerida erinevates kostüümides ja peaaegu üldse ilma kostüümideta. Sellegipoolest oli ta ka oma välimuselt tüüpiline rahvamees, st riietatud veidi elegantsemalt ja šikimalt kui teised, aga just vastavalt keskmisele maitsele. Samuti armastas ta end disainida mingisuguse Robin Hoodi või Wilhelm Tellina. Igal juhul oli sõnum selge: tegemist on rahva huvide eest seisjaga ja rahva kaitsjaga, kui vaja, siis ka mitte just kõige seaduslikumal viisil (vrd mitmeid tema kohtuasju, nt kohaliku

Sloveenia vähemuse ahistamise tõttu, mida muidugi sai tõlgendada ka hoopis saksakeelse enamuse huvide eest võitlemisena).
Kuuldused tema homoseksuaalsusest algasid juba kümmekond aastat enne tema traagilist hukku, kui ta armastas end ümbritseda endast palju nooremate aatekaaslastest poistega.
Need kuuldused tugevnesid, kui Haider hakkas pidevalt figureerima endast poole noorema Stefan Petzneriga, kes tegi ka märkimisväärse poliitilise karjääri,

saades sisuliselt erakonna teiseks inimeseks.
Pärast Haideri surma sai temast koguni erakonna juht, kuid hiljem astus ta pettununa tagasi. Oma saatuslikul õhtul olevat Haider Petzneriga tülitsenud, pärast läinud gay-klubisse, kus ta paparazzodele vahele jäi. Esialgu lükkasid erakonnakaaslased vihaselt kuuldused Haideri homoseksuaalsusest ümber, nimetasid seda surnud mehe laimamiseks ning vihjasid, et ka tema surm ei olnud õnnetusjuhtum. Siiski tunnistas Stefan Petzner üsna varsti emotsionaalsete sõnavõttudega nendevahelist suhet ning väitis, et Haideri naisel ei olnud midagi nende liidu vastu. Haideri naine Claudia keeldus seda teemat kommenteerimast, kuid Petzneri õde Christiane väitis, et naine oli üsna armukade.

Perussoomlaste edu parlamendivalimistel tekitas tugevaid emotsioone nii nende pooldajatel kui vastastel. Europarlamendi skandalisti kuulsusega saadik Nigel Farage on üks valimis-tulemuste entusiastlikumaid tervitajaid. (Eesti lugejale on ta tuttav, kuna omal ajal tegi solvavaid märkusi Siim Kallase aadressil, mille eest pidi hiljem vabandama.) Farage nimetas Timo Soini ja tema erakonna võitu hiilgavaks ja ajalooliseks. Tema meelest on Põlissoomlaste parlamendiedu pöördepunktiks ja inspireerib analoogilisi liikumisi kogu Euroopas.
Farage ei ole niivõrd Soini tüüpi mees, kuivõrd pigem Haiderlik ilueedi. Nagu Haidergi armastab ta poseerida erinevates riietustes, on kõmulehtede ja paparazzode lemmik, sattudes seiklejana igasugustesse olukordadesse, millest mõned on eluohtlikud, mõned lihtsalt skandaalsed. Ei puudu muidugi ka seksiskandaalid (kuid siiski mitte homoseksuaalsed). Haiderist ja Soinist eristab teda aga see, et ta ei ole massiliikumiste juht. Tegemist ei ole konservatiivse poliitikuga, vaid Briti ekstsentrikuga, pigem Blackadder kui Winston Churchill.
Lugeja on juba kindlasti pahane ja ei mõista, miks ma poliitikute analüüsi asemel, vaadete ja platvormide käsitluse asemel, tegelen niisuguste kõrvaliste asjadega nagu nt riietus. Ei ole ju välimus ja vaated omavahel seotud. Selle koha pealt jälle küsin mina: "Mis ajast?"

Traditsiooniliselt eristati poliitilisi erakondi just nimelt riietuse või muu sümboolika järgi. See oli nii juba keskaegses Itaalias gvelfidel ja gibelliinidel, samuti Prantsuse revolutsiooni ajal sankülottidel jne. Nii mõnigi kord on atribuutika sisust olulisem: 19. saj. karikatuuril võtsid tory ja whig seljast eri värvides mantlid ja selgus, et nendeta on nad identsed. Jonathan Swift kujutab Briti ühiskonda parodeerides Lillliputtide erakondi: trameckanid (toorid) kannavad kõrge kontsaga saapaid, slamecksanid (viigid) - madalaga. Välimus on eriti aktuaalne mitteformaalsete rahvaliikumiste puhul või liikumiste puhul, mis tahavad paista spontaansete ja mitteformaalsetena (vrd taasaktiviseeritud Georgi lindi kampaaniat Venemaal, aga ka nt Eestis). Kui peavoolupoliitikud püüavad riietuda neutraalselt (siiski vrd ka nn kampsuneid), siis populistlikud liidrid püüavad oma välimusega alati edastada mingit sõnumit.

Oma kindel sõnum on ka Timo Soini välimusel. Kui rääkida Euroopalikust kontekstist, siis selgeks eeskujuks talle on Jean-Marie Le Pen. Seda ka välimuselt. Le Pen vastandus Prantsusmaa alati elegantsele pollitilisele eliidile robustse välimuse, jõhkra käitumise ja kõnemaneeriga. "Ma olen samasugune mats nagu teie!" (Hiljem üritas Vladimir Žirinovski Venemaal luua endale sarnase sõnumiga imagot; viimasel ajal on see aga muutunud).
Kuid veel olulisem on Soome enda kontekst. Siin on Soini malliks legendaarne Soome Maaerakonna (SMP) juht Veikko Vennamo. Nagu Persudki, oli SMP suurel määral ühe inimese projekt. Pärast tema lahkumist poliitikast langes erakond populaarsus ja tähtsus kiiresti, tema järglasel, pojal Pekka Vennamol puudus isa karisma ning 1995. aastal vahetas erakond nime Põlissoomlasteks.

Kui 1997. aastal sai erakonna esimeheks Timo Soini, oli see Soome poliitmaastikul täiesti marginaalne nähtus (1999. aasta parlamendivalimistel sai ta ca 1% häältest ja ühe parlamendikoha). Soini eestvedamisel on ta nüüdseks saanud mandaatide arvult kolmandaks erakonnaks Soome Eduskuntas, kusjuures vahe esimese kahega on peaaegu olematu. Veel olulisem on see, et PS oli ainus erakond Eduskuntas, mis suurendas oma mandaatide arvu ja tegi seda dramaatiliselt, kaheksakordse vahega (2007 viis, 2011 kolmkümmend üheksa, protsentuaalselt häältearv aga pea viiekordistus, vastavalt 4% ja 19%). Nii et Timo Soinit võib pidada Veikko Vennamo mantlipärijaks. Selleks oli ta valmis mitte üksnes poliitikuna, vaid ka politoloogina. 1988. aastal kaitses ta politoloogiamagistri kraadi, teemal Populismi – politiikkaa ja poltinmerkki: SMP:n roolinmuutos. Seega ei ole ta mitte lihtsalt populistist poliitik, vaid populismiteoreetik, kes teadlikult ja kaalutletult ütleb ja teeb neid asju, mis talle hetkel kõige suuremat populaarsust toovad. Selle poolest erineb ta nii Haiderist kui Le Penist. Mõlemad olid impulsiivsed, spontaansed ja vahetud inimesed. Le Peni aitas muidugi kadestusväärne vaist, ta tundis täpselt, mida tuleb hetkel öelda, olles kord antisemiit, kord islamofoob, kord flirtis juutidega, kord moslemitega. Ta sai väga hästi aru, et vastuolusid märkavad ja peavad meeles need, kes on nagunii tema vastased, aga iga sellise kontroversse seisukohaga saab ta mõne pooldaja juurde.

Timo Soini tugevus on lisaks veel selles, et erinevalt kõikidest eelmainitud poliitikutest pole tal mitte üks, vaid on kaks imagot. Ühelt poolt on see tõsine põhjamaine maamees, kes teisiti kui linna poliitiline eliit räägib mahlakat rahvapärast keelt ning nimetab asju nende õigete (üsna räigete) nimedega. Teiselt poolt aga on ta lapsesuu, suur väike poiss, kes tekitab, erinevalt Haiderist, oma pooldajates mitte erootilisi, vaid vanemlikke tundeid, ning üks tema hüüdnimesid ongi Iso vauva. Mitte just kõige ilusam, aga ikkagi kaitsetu ja isegi kuidagi armas. Sellel taustal jäävad märkamatuks mõned imagoga sobimatud jooned. Esiteks, see Põhjamaa laps osutus katoliiklaseks, st ta kuulub Soomes üsna marginaalsesse vähemusgruppi, ning teiseks on ta Iisraeli sõber, eristudes siin selgelt nii Haiderist kui Le Penist. Seega ei vasta ta päriselt ootuspärastele stereotüüpidele ja võib pakkuda suuri üllatusi nii oma pooldajatele kui vastastele.
Valimised, mille Soini võitis, olid nn protestivalimised. Teist korda sellist edu saavutada on palju raskem, kuna nüüd on ta paratamatult osa sellest süsteemist, mille vastu inimesed hääletasid. Nüüd hakkab Soinil hoopis uus elu ja ta peab täiesti teisiti vastutama oma loosungite eest. Üks asi on nõuda Karjalat tagasi siis, kui oled sügavas opositsioonis, täitsa teine asi, kui oled valitsuses. Rünnakud soomerootslaste vastu on suhteliselt ohutu teema, nende privileege on juba praeguseks oluliselt kärbitud ja see protsess käib ka ilma Persudeta, muidugi võivad nad seda küll veidi kiirendada.
Persude edu tekitas entusiasmi ka Eestis, vaatamata sellele, et nende programmi realiseerimine oleks kahjulik nii eestimaalastest töötajatele Soomes kui Eesti majandusele üldse. Loodetakse, et ka Eestis tekib analoogiline partei ja analoogiline liider. Jüri Toomepuu arvab, et aeg on selleks küps ning mitusada kommentaatorit nõustuvad temaga. Toomepuu enda poliitiline karjäär Eestis osutus üürikeseks, ehkki ta sai Riigikokku rekordilise häältesaagiga. Kuid ei olnud temas ei vajalikku karismat ega sära.
Pealegi, Eestis on olemas juba üks hästiharitud populistist poliitik, kes, tõsi küll, on orienteeritud Soiniga võrreldes teistsugusele sihtgrupile, seevastu see sihtgrupp usub temasse andunult ja usaldab teda jäägitult. Paraku mul läks meelest ära tema nimi.

P.S. Ei jõudnud ma seda postitust lõpunigi kirjutada, kui Timo Soini hakkas minu prognoose realiseerima, oluliselt pehmendades oma seisukohta Portugali võla suhtes ja seega EL suhtes üldse. Muutus toimus nii kiiresti, et juba tekitas tema erakonnas nõutust ja isegi nördimust. On koguni kuulda hääli, et ega Timo Soini üksinda selliseid asju otsustada ei saa. No eks me seda veel näeme.

0 Comments

Pantvangivideo

4/21/2011

2 Comments

Viimasel ajal on pool- ja veerandtuttavad nii mõnigi kord pöördunud minu poole kummalise palvega, et ma kommenteeriksin mingit sündmust või nähtust semiootiku pilgu läbi. Hiljuti ühes seminaris, kus juttu oli sajanditagusest Tartu Postimehe artiklist, ütlesin iseennast parodeerides, et kultuurisemiootika seisukohalt vajab ka praegu Tartu ajakohast sauna.
Seepärast alustan uut rubriiki:

Semiootiku vaatevinklist

Eile mulle esitatud küsimus oli hoopis tõsisem: mida ma semiootikuna näen Eesti pantvangidest tehtud youtube'is avaldatud videos. Loomulikult ei ole alljärgnev mingi semiootiline analüüs. Mind sundis kirjutama nende Eesti analüütikute ja kommentaatorite saamatus, kellel jäid märkamata tähtsaimad asjad. Veidi parem kommentaar oli ühel Briti julgeolekueksperdil, kes pani tähele asjaolu, mida ma paneksin tähtsuselt nr 2 alla: nimelt et pildis puudub igasugune islamistlik sümboolika, isegi Koraani ei ole kusagil näha. Seega järeldab ta õigustatult, et röövijad ilmselt ei kuulu mingisse islamigrupeeringusse.
Kui püütakse kaardistada võimalikke röövijaid, siis enamasti figureerivad järgmised võimalused:
1) Sunniitlik islamistlik organisatsioon (selles suunas vähemalt alguses töötasid Liibanoni julgeolekujõud).
2) Hezbollah, st šiiitlik islamistlik rühmitus, kes väidetavalt kontrollib Bekaa orgu. See väide ei ole päris õige, pärast Süüria vägede väljaviimist ei kontrolli täiel määral Bekaa orgu keegi ja Liibanoni sõjavägi kõige vähem, kuid tõepoolest, Hezbollah on sellel alal juhtiv sõjaline ja poliitiline jõud. Eesti meedias leiame järjest rohkem osutusi just Hezbollah suunas.
Nagu juba sai öeldud, mõlemad võimalused on vähetõenäolised.
3) Kolmas jõud, mille suunas leiame järjest rohkem indikatsioone, on Süüria. Kas Süüria julgeolekujõud ise või nende palgatud grupeering. Ka see oletus tundub mulle vähetõenäoline ja põhjus on video kõige kummalisemas seigas. Kalev Käosaare etteloetav tekst algab nõnda: "We are turning to you, Prime minister of Lebanon, Saad Al-Hariri..." Eesti kommentaatorid on sügavamõtteliselt märganud, et 11. jaanuaril kohtus Prantsuse president Sarkozy Saudi-Araabia ja Jordaania kuningatega, samuti Liibanoni peaministri Saad Haririga, kuid unustasid täheldada, et samal päeval Hariri kabinet Liibanonis kukutati ning võim läks üle suurel määral Hezbollah kontrollitud valitsusele. Eesti jalgratturid võeti aga pantvangi 23. märtsil. Seega pöördumine võimult kõrvaldatud Hariri poole on üldse mõttetu ning kindlasti teab seda nii Süüria (on ju Hariri üks Süüria-vastasemaid Liibanoni poliitikuid) kui ükskõik milline teine poliitiline jõud selles regioonis (see käib ka palestiinlaste organisatsioonide kohta).
4) Kui välistada ülikeerulised konspiroloogilised skeemid, mis peaaegu alati osutuvad valeks, jääb viimane võimalus: Eesti jalgratturid võttis vangi poliitikast kauge kriminaalne grupeering. Seega on spekulatsioonid teemal, et rahalised nõudmised on suitsukate, neile järgnevad tõsised poliitilised, minu meelest väär. Vastupidi, poliitilised nõudmised -- juhul kui need esitatakse -- tulevad selgelt irreaalsed (vabastada Palestiina okupeeritud territooriumid, viia väed välja Afganistanist, vabastada kõik Palestiina ja islamistlikud võitlejad, jne) ning nende eesmärk on üksnes hinda üles kruvida.
See teadaanne on korraga lohutav (eestlased on väärtuslik kaup) kui ka ärev: sedalaadi kurjategijad satuvad ohu korral kergemini paanikasse ja käituvad irratsionaalselt.
Ei hakka siin peatuma asjaolul, mida märkisid palju Delfi ja Postimehe kommijad, et selge, et see video on tehtud juba ammu, üsna varsti pärast pantvangi võtmist, ning ei anna seega ettekujutust nende praegusest füüsilisest ja vaimsest seisundist.
P.S. Ma väga palun kõiki neid, kes otsustavad youtube'i kirjutada mingi kommentaari: ärge tehke idiootlikke islamit või araablasi vihkavaid märkusi: kujutage ette, et pantvangide seas on teile lähedane inimene.
'

2 Comments

Kunst ja seksism: sooline võrdõiguslikkus Itaalia moodi

4/21/2011

0 Comments

On huvitav vaadata kultuurimälestisi ja kunstiteoseid nö vale, anakronistliku vaatenurga alt, st sellise vaatenurga alt, millest teose loojad ei osanud aimatagi, nt otsida Homeroselt või Shakespeare'ilt ökoloogilisi probleeme jne. Eeskujuks on siin muidugi marksistlik kunstikriitika, mis lääne ühiskonnas taas populaarsust kogub: kogu maailmakultuuri pärand on vaadeldav ekspluateerimise ja klassivõitluse nurga alt. Ka feministlik kriitika näitab üles märkimisväärset leidlikkust, projitseerides tänapäeva probleemistikku kas või antiikühiskonda. Alljärgnev on minu tagasihoidlik panus sellesse valdkonda.
Firenzes Piazza della Signorial on eksponeeritud hulganisti maailmaklassikasse kuuluvaid skulptuure, enamasti muidugi mehed (šovinistlikest sigadest skulptorid -- ise mehed -- eelistavad meeskangelasi). Siiski üks valdkond on õnneks soolises mõttes tasakaalustatud: vaid kahes skulptuuris on kujutatud mõrvaakti.

See on üks Cellini kuulsamaid skulptuure, tõeline meistriteos, mis kujutab Perseust dekapiteeritud Medusaga. Nagu teada, viimane oli nii kole elukas, et ainuüksi tema vaatamine kivistas. Mis mind alati on hämmastanud Benvenuto Cellini Medusa juures, on see, et juveliirist skulptor ei raatsinud valada koledat nägu ja Medusa on Perseusest vaat et ilusam, vrd tema teost arhailise kujuga:

Perseuse tapatööd tasakaalustab Juudit, keda skulptor Donatello tabas hetkel, kui see tõstis noa Olovernese pea mahalõikamiseks.

Ei tea, kas tegu on meessolidaarsuses või milleski muus, kuid tema Juudit on eriti koleda näoga, aga Olovernes pigem süütu kannataja (üldiselt peetakse seda skulptuuri ebaõnnestunuks -- muidugi Donatello mastaabis). Jutt on aga praegu mitte esteetilistest väärtustest, vaid et Piazza della Signoria kujundajad hoolitsesid vähemalt selles osas soolise võrdõiguslikkuse eest.
Edaspidised arutlused võiksid viia meid poliitika ja eetika pärusmaale. Mõlemad -- nii Perseus kui Juudit -- on oma rahva kangelased, kes päästsid suurest hädast. Sellegipoolest, mõlemad olid petised ja kaabakad ning ei võitnud oma vastast ausas võitluses, vaid tabasid neid une pealt (Perseuse puhul on siiski ka teisi versioone). Veel võiks arutleda selle üle, et tegu ei ole reaalsete, vaid mütoloogiliste personaažidega (üheski assüüria allikas ei leidu Olovernese nime ja Nebukadnetsari sõjaretk juutide vastu oli edukas, ta vallutas Jeruusalemma ja hävitas templi).

Kuid Piazza della Signorias näeb veel midagi õpetlikku. Need, kes hoiavad end genderliku problemaatikaga kursis, teavad, et Rio de Janeiro ühes eeslinnadest on seadustatud kolm sugu: mees-, nais- ja trans- (vastavalt sellele on ka kolm erinevad wc-d). On vist selge, et pildil olev olend ei ole teretulnud naiste tualetti, kuid kumb ülejäänudest valida, ma ei tea.

0 Comments

Vale kasulikkusest

4/7/2011

0 Comments

Tänases Postimehes võtab ka Margit Sutrop sõna viimasel ajal avalikkust erutanud väitluses tõe, vale, identiteedi ja riikluse teemal. Poleemika iseenesest on väga huvitav ja väärib põhjalikumat analüüsi kui mul praegu ajapuudusel võimalik. Ka olen nii mõnegi Margit Sutropi seisukohaga nõus, kuid tõe ja vale sensitiivse teema üle arutledes peame ise olema võimalikult täpsed.
Sutrop alustab nii: "Platon arvas, et riiki peaksid valitsema filosoofid. Filosoofil on vabadus mõelda. Kuidas on aga lood ministriga? Kas ka tema võib oma peaga mõelda? Ja öelda avalikult välja, mida ta mõtleb? Kas demokraatliku riigi minister võib mõelda ja avalikult arutleda demokraatia ohtude ja piiratuse üle? Mina arvan, et võib küll."
Esiteks, jääb arusaamatuks, mis pistmist on Platonil demokraatliku riigi valitsemisega, on ju üldteada, et tema esitatud riigimudel on totalitaarse riigi ideaal. Teiseks, Platon ütleb, et filosoofid tuleks panna riiki juhtima, kuid mitte seda, et demose poolt valitud arhondid võiksid filosofeerida ainult seepärast, et demos valis nad mingisuguseks asjapulgaks.
Seega Platon meid siin ei aita. Erinevalt autoritaarselt mõelnud filosoofist loodan, et kõik meie siin oleme oma veendumustelt demokraadid.
Ma tervitan Jaak Aaviksoo julget ja ausat (sic!) sõnavõttu ning leian, et see alustas meie ühiskonnas väga vajalikku poleemikat. Sellegipoolest ei nõustu ma peaaegu ühegi Aaviksoo esitatud teesiga. Peatun siin vaid ühel. Olen veendunud, et tõe rääkimine ei ole nõrkuse, vaid tugevuse tunnus. Ka tõe valdkond on minu jaoks palju laiem kui Aaviksoo jaoks, nt usk, lootus ja armastus ei ole väljaspool tõde, vaid vastupidi, need on valdkonnad, mis on kõige tugevamalt tõega seotud ja kõige sensitiivsemad vale suhtes (vrd kui teravalt me elame üle valetamist ja reetmist nendes asjades). Lõppkokkuvõttes on tõe rääkimine kasulikum kui selle varjamine või valetamine.
Hea näide selle kohta on Eesti ühiskonda vapustanud Andrus Veerpalu väidetava dopingukasutamisega seotud skandaal. Mul on väga kahju nii Andrusest kui tema treenerist, kuid Suusaliidu valitud taktikat ei saa ma kuidagi heaks kiita. Ametnikud väidavad kooris, et nad ei tohtinud mingisuguse reeglistiku kohaselt tõtt rääkida, kuid ükski reegel ei sundinud neid ka valetama: "ei kommentaari" ja kõik. Punkt.
Lõpetuseks mälu värskenduseks mõningad pealkirjad viimase aja meediast:

Suusaliidu peasekretär: meil pole teha muud, kui oodata kuulujuttude vaibumist. Delfi Sport 03. aprill 2011 19:47
Suusaliidu peasekretär: Tõde on teada, positiivset dopinguproovi pole olnud. Delfi Sport 04. aprill 2011 19:33: "Eesti Suusaliidu peasekretär Jüri Järv kinnitas ETV saates "Ringvaade" veelkord, et Andrus Veerpalu pole positiivset dopinguproovi andud, mida meedias spekuleeritakse. "Tõde on teada, positiivset dopinguproovi pole olnud," sõnas Järv veendunult".
Suusaliidu peasekretär Jüri Järv: me olime sunnitud valetama. www.delfi.ee 07. aprill 2011 16:04

Andrus Veerpalu mõlemad dopinguproovid olid positiivsed, sportlane eitab keelatud ainete kasutamist. Delfi Sport 07. aprill 2011 14:34
Rahvusvaheline suusaliit kinnitas infot Veerpalu B-proovi tulemuste kohta. Delfi Sport
07. aprill 2011 17:57

Mati Alaver: ma pole kaks kuud saanud tõtt rääkida. Delfi Sport 07. aprill 2011 16:05
Mati Alaver: meil polnud MM-i künnisel õigust kogu suusatamisele varju heita. Delfi Sport 07. aprill 2011 16:46

Toomas Savi: teeme kõik, et Andruse öeldud sõnad oleksid tõde. Delfi Sport 07. aprill 2011 16:25
Jüri Mõis: Veerpalu dopinguskandaal pole suur probleem. Publik.ee 07. aprill 2011 16:30

Kas keegi soovib, et midagi sellist juhtuks Eestiga riiklikul tasandil? Vrd kuidas Nõukogude Liit ja hiljem ka Venemaa valetasid aastakümneid -- ilmselt kõrgemate riiklike huvide tarvis -- Katõni sündmuste kohta ja kui "mõnus" on neid sõnu praegu süüa.

UPD. Lugesin Sutropi artiklit diagonaalis ning kahe silma vahele jäi kõige markantsem osa. Margit Sutrop kirjutab: "Diskussiooni ajastus näitab pigem, et tuli pole põlema lahvatanud mitte juhuslikult, vaid keegi on tuha peale teadlikult ja hoolega puhunud, soovides meelega tulekahju esile kutsuda.
Kas selle taga on ühe suurkooli hirm kvaliteeti nõudva ministri ees või püha võitlus Machiavelli «Valitsejaga», teavad vaid diskussiooni algatajad."
Niisiis, kas seda peaks mõistma nõnda, et kogu diskussiooni taga on mingite tumedate jõudude vandenõu? (Mossad? CIA? KGB? Illuminaadid? Või koguni Tallinna Ülikool?)
Tõest rääkides: Rein Raua artikkel ilmus 24.03 (ilmselt kirjutatud vähemalt paar päeva varem), kusjuures artiklis on juttu Aaviksoost üksnes kui kaitseministrist. Samas kinnitati Aaviksoo haridusministrikandidaadiks IRL-i poolt alles 27.03.

0 Comments

Giulietto Chiesa ja "Rahvusvaheline Meediaklubi Impressum"

Persut: palju kära ei millestki (?)

Pantvangivideo

Kunst ja seksism: sooline võrdõiguslikkus Itaalia moodi

Vale kasulikkusest

Autor

Arhiiv

Rubriigid