Pakkumine, millest ei saa keelduda
Venemaa esitas Läänele ultimaatumi. Läänele tervikuna ja eraldi veel USAle. Tõsi küll, ametlikult seda ultimaatumiks ei nimetatud, Moskva-poolsete kommentaaride kohaselt on tegu kord ultimaatumiga, teinekord vaid ettepanekutega, siis aga jälle ultimaatumiga.
„Teie peate andma meile garantii – teie! Ja otsekohe, praegu,“ pöördus Putin lääne poole 23.12. pressikonverentsil.
Seoses Venemaa ultimatiivsete ettepanekuga jäid õhku rippuma küsimused: mis see on? Mida taotleb Putin oma ebarealistlike nõudmistega? Ja miks nii äkki ja just nüüd?
Venemaa esitas Läänele ultimaatumi. Läänele tervikuna ja eraldi veel USAle. Tõsi küll, ametlikult seda ultimaatumiks ei nimetatud, Moskva-poolsete kommentaaride kohaselt on tegu kord ultimaatumiga, teinekord vaid ettepanekutega, siis aga jälle ultimaatumiga.
„Teie peate andma meile garantii – teie! Ja otsekohe, praegu,“ pöördus Putin lääne poole 23.12. pressikonverentsil.
Seoses Venemaa ultimatiivsete ettepanekuga jäid õhku rippuma küsimused: mis see on? Mida taotleb Putin oma ebarealistlike nõudmistega? Ja miks nii äkki ja just nüüd?
Alustame viimasest – ajastusest. See ei juhtunud äkki – olen Moskva „ootamatuid samme“ oodanud juba 26. oktoobrist peale, kui Türgis valmistatud droon hävitas Ida-Ukrainas separatistide (tegelikult Vene armee) suurtükipatarei. Selline kõrvakiil ei saanud jääda vastuseta. Putinil oli hästi meeles, kuidas hiljutises Karabahhi sõjas muutsid needsamad droonid vene soomustehnika rauarusuks. Putin pidas endastmõistetavaks, et kui mitte terve Ukraina, siis vähemalt selle okupeeritud idaosad kuuluvad talle ning et Venemaa tulejõud selles regioonis ületab ukrainlaste võimalusi mäekõrguselt. Üksainus droonirünnak seadis selle veendumuse kahtluse alla. Aga kui Putin kahtlustab, et tema „partneritel“ tekib kas või teoreetiline võimalus neutraliseerida Venemaa ründerelvastus, tõlgendab ta seda agressioonina.
Mis aga puutub täpsesse ajastusse, siis see on Putini tavapärane modus operandi: kriis tuleb tekitada kas suurte pühade eel või olümpiamängude varjus.
Kuid see droonirünnak oli vaid õlekõrs, mis murdis kaameli selgroo. Kaamel oli aga selleks ajaks juba kõvasti ülekoormatud. Asi hakkas viltu vedama juba 2004. aastal, kui varem ülipopulaarne Putin laskis oma tagasivalimise kindlustamiseks valimistelt kõrvaldada ohtlikumad rivaalid, ent vaatlejate arvestuste järgi tuli tema tulemustele lisada ikkagi umbes 10 miljonit häält. Igal juhul ajasid need valimised Putini kõvasti närvi, ta süüdistas opositsiooni paadi kõigutamises ja alustas esimest – veel ettevaatlikku – pealetungi kodanikuühiskonna vastu. Järgmine oluline tähis saabus 2008. aastal, kui Putin loobus ajutiselt presidendikohast ning oli tõsiselt mures oma populaarsuse languse pärast. Kasutusele tuli võtta vana hea retsept: väike võidukas sõda.
Viibides Pekingi olümpiamängudel andis Putin Medvedevile korralduse alustada sõjalist operatsiooni Gruusias (sõjategevus algas ametlikult 8. augustil, kuid korralduse selle alustamiseks andis Putin juba 7. augustil telefonikõnega). Läänemaailm reageeris raevukalt – sõnades. Lubati, et Venemaaga ei hakata enam asju ajama režiimis business as usual ning ähvardati ka sanktsioonidega. Just siis ütleski Putin vist esimest korda oma kuulsaks saanud fraasi: ärge ajage rotti nurka.
Rott nurgas
Gruusia sõda polariseeris Venemaa ühiskonna. Valdav enamus reageeris plaanipäraselt, st hurraapatriootiliselt, kuid opositsioon sai uue tuule tiibadesse. Mitmed ühiskonnategelased esinesid sotsiaalmeedias avatariga „mina olen grusiin“. Protestid tipnesid 2011.-2012. aastal ning 2011. aastal tekkis nn valge lindi liikumine, mis oli seotud Riigiduuma väidetavalt võltsitud valimistega. Putin süüdistas taas opositsiooni selles, et nad kõigutavad paati. Seepeale tekkis meem: „Ärge kõigutage paati, meie rotil süda läigib.“
Massiprotestidele järgnesid juba palju mastaapsemad repressioonid ning Putini populaarsus oli jälle ohus. Seda tõstis aga järjekordne väike võidukas sõda, kui „viisakad inimesed“ hõivasid Krimmi ja algas sõda Ukraina idaregioonides. Seepeale kortsutas lääs veel tugevamalt kulmu ning teatas, et seekord jääb business as usual ära. Ning tõepoolest kehtestati mõningad sanktsioonid. Putini propaganda ja suur osa Venemaa ühiskonnast suhtus nendesse põlastavalt. Tekitati uus meem: ärge ajage minu Iskandere naerma (silmas peetakse raketikomplekse). Lääne sanktsioonidele vastati vastusanktsioonidega. Need olid kummalised.
Voroneži pommitamine
Selle meemi päritolu ei ole päris selge. Ühe versiooni järgi olevat Putin vastanud küsimusele, miks pärast tuumapommitamist Nagasaki linn õitseb, Voronež aga hääbub, et tuleks pommitada Voronežit.
Selle meemi päritolu ei ole päris selge. Ühe versiooni järgi olevat Putin vastanud küsimusele, miks pärast tuumapommitamist Nagasaki linn õitseb, Voronež aga hääbub, et tuleks pommitada Voronežit.
Pildil on Hiroshima, kuid minu mäletamist mööda küsiti Nagasaki kohta ja see juhtus märksa varem kui 2018.
Voroneži pommitamissest sai populaarne ütlus, mida kasutati näiteks siis, kui Riigiduuma võttis vastu nn Dima Jakovlevi seaduse, mida hakati nimetama lurjuste seaduseks: vastuseks Ameerikas vastuvõetud Magnitski nimekirjale keelati ameeriklastel lapsendada Venemaa lastekodude puudega lapsi. Umbes nii: teie ahistate meie ametnikke, meie vastame sellele oma haigete orbude ahistamisega. Veel populaarsemaks sai see meem Venemaa vastusega sanktsioonidele, mis jõustati pärast Krimmi annekteerimist. Nimelt kehtestas Venemaa toidukaupade embargo. Sissetoodud toit hävitati kärarikka propaganda saatel buldooseritega.
Sanktsioonide hulk aga aina kasvas. Lisandusid sanktsioonid seoses Malaisia Boeingu allatulistamisega, Skripalite ja Navalnõi mürgitamisega ning kõik see rikkus olulisel määral Kremli tuju. Enam ei olnud juttu rõõmustavatest Iskanderitest, vaid algas hoopis nutulaul russofoobia teemal. Selgus, et russofoobia on globaalne nähtus ning Venemaad on alati vihatud, mida see iganes ka ei teeks. Vähe sellest, et Venemaa on ümbritsetud välisvaenlastest, aina rohkem sai selgeks, et olemas on ka sisevaenlane. Rahvavaenlase silti veel ei kasutatud, kuid seevastu võeti vastu välisagentide seadus. Ning selgus, et Venemaa kubiseb välisagentidest ning neid on iga päevaga aina rohkem.
Putin on sõnades üleolev nii välis- kui siseriiklike kriitikute suhtes, kuid tema hirmu reedab ta kõnepruuk. On laialt teada, et Putin ei julge Aleksei Navalnõi nime suhu võtta ja see tabu laieneb ka teistele ametiisikutele. Vastavalt arhailiste ühiskondade tabueerimispraktikale kasutatakse Navalnõi nimetamiseks kindlaid vormeleid, nagu nt Berliini patsient (vrd vanatühi kuradi asemel). Vähem on tähelepanu pööratud sellele, et taoline maagiline praktika laieneb ka mitmele teisele, keda Putin peab endale ohtlikuks vastaseks. 2020. aastal vallandas Putin oma käsuga Habarovski populaarse kuberneri Sergei Furgali ning andis ta kohtu alla. Furgal polnud mingi demokraat ega inimõiguslane, vaid Žirinovski erakonna liige ning Putinile igati lojaalne isik. Tema kuritegu seisnes selles, et populistina oli tema toetajaskond Habarovski krais oluliselt suurem kui Putinil, aga ka selles, et ta võitis kubernerivalimised Ühtse Venemaa kandidaadi ees, saades temast poole rohkem hääli. Teda süüdistati 15 aasta tagustes mõrvades. Ma ei tea, kas neil süüdistustel on mingit alust (Venemaa võimuisikute hulgas on mitmeid kõrilõikajaid), oluline on aga see, et niikaua, kuni Putin ei näinud temas rivaali, polnud nendest kuritegudest lugu. Ka Furgali nime ei julge Putin suhu võtta.
Putin on sõnades üleolev nii välis- kui siseriiklike kriitikute suhtes, kuid tema hirmu reedab ta kõnepruuk. On laialt teada, et Putin ei julge Aleksei Navalnõi nime suhu võtta ja see tabu laieneb ka teistele ametiisikutele. Vastavalt arhailiste ühiskondade tabueerimispraktikale kasutatakse Navalnõi nimetamiseks kindlaid vormeleid, nagu nt Berliini patsient (vrd vanatühi kuradi asemel). Vähem on tähelepanu pööratud sellele, et taoline maagiline praktika laieneb ka mitmele teisele, keda Putin peab endale ohtlikuks vastaseks. 2020. aastal vallandas Putin oma käsuga Habarovski populaarse kuberneri Sergei Furgali ning andis ta kohtu alla. Furgal polnud mingi demokraat ega inimõiguslane, vaid Žirinovski erakonna liige ning Putinile igati lojaalne isik. Tema kuritegu seisnes selles, et populistina oli tema toetajaskond Habarovski krais oluliselt suurem kui Putinil, aga ka selles, et ta võitis kubernerivalimised Ühtse Venemaa kandidaadi ees, saades temast poole rohkem hääli. Teda süüdistati 15 aasta tagustes mõrvades. Ma ei tea, kas neil süüdistustel on mingit alust (Venemaa võimuisikute hulgas on mitmeid kõrilõikajaid), oluline on aga see, et niikaua, kuni Putin ei näinud temas rivaali, polnud nendest kuritegudest lugu. Ka Furgali nime ei julge Putin suhu võtta.
"Peterburi. Toiduainete hävitamine on patt ja häbi linnas, mis elas üle blokaadi"
Kuid mitte üksnes poliitilised ja ühiskondlikud protsessid ei ohusta Putini režiimi. Sanktsioonide tagajärjel langeb majandus juba mitmendat aastat, inflatsioon aga kasvab. Juba 2019. aastal lõpetati ilma suurema lärmita toidu hävitamine, kuna paljudes piirkondades on tekkinud toiduainepuudus. Viimastel UNICEFi andmetel elab Venemaal 400 000 inimest nälja piiril, st äärmusliku haavatavuse olukorras, ning veel üheksa miljonit kannatavad toidupuuduse ja madalakvaliteedilise toidu tagajärjel. Venemaa elanikkond kahaneb, aasta jooksul on surnud üle 2,4 miljoni inimese – see on halvim näitaja pärast 1945. aastat. See kõik sunnib Putinit astuma energilisi samme. Nurka surutud rott ründab.
Nõrk lääs?
Putinit julgustas kindlasti ettekujutus läänemaailma nõrkusest. Afganistan tähistab läänemaailma sõjalist, kuid ennekõike moraalset pankrotti. Ehkki vägede väljaviimise otsuse langetas juba Trump, lasub vastutus selle teostamise eest praegusel USA administratsioonil ning Putin loodab, et president Biden jätkab samas vaimus.
Putin põlastab Bidenit. Ta teadis ammu seda, millest laiem üldsus sai teada alles mõni aastat tagasi. Jutt käib NLKP Keskkomitee rahvusvahelise osakonna juhataja esimese asetäitja Vadim Zagladini memost, mis käsitleb USA senaatorite 1979. aasta NSVL-visiiti. Senaatorid kohtusid valitsusjuhi Kossõgini ja välisministri Gromõkoga. Oma memos märgib Vadim Zagladin rahuldusega:
„Seekord senaatorite delegatsioon ei püstitanud läbirääkimiste ametlikus osas küsimust inimõigustest. Nagu deklareeris Biden, nad ei taha „mürgitada õhkkonda küsimustega, mis kindlasti teravdavad suhteid.““ Kuid Zagladin fikseerib ka kohtumise mitteametliku osa: „Mitteametlikult ütlesid Biden ja Lugar, et neile pole niivõrd tähtis lahendada ühe või teise kodaniku küsimus, kuivõrd näidata Ameerika üldsusele, et nad hoolivad „inimõigustest“, ja tõestada oma valijatele, et nad „täidavad efektiivselt nende tahet“. Teisisõnu, vestluskaaslased tunnistasid otse, et tegemist on omamoodi pakazuhhaga (речь идет о своего рода показухе) ning et nn dissidentide saatus neid sugugi ei eruta.“
Nõrk lääs?
Putinit julgustas kindlasti ettekujutus läänemaailma nõrkusest. Afganistan tähistab läänemaailma sõjalist, kuid ennekõike moraalset pankrotti. Ehkki vägede väljaviimise otsuse langetas juba Trump, lasub vastutus selle teostamise eest praegusel USA administratsioonil ning Putin loodab, et president Biden jätkab samas vaimus.
Putin põlastab Bidenit. Ta teadis ammu seda, millest laiem üldsus sai teada alles mõni aastat tagasi. Jutt käib NLKP Keskkomitee rahvusvahelise osakonna juhataja esimese asetäitja Vadim Zagladini memost, mis käsitleb USA senaatorite 1979. aasta NSVL-visiiti. Senaatorid kohtusid valitsusjuhi Kossõgini ja välisministri Gromõkoga. Oma memos märgib Vadim Zagladin rahuldusega:
„Seekord senaatorite delegatsioon ei püstitanud läbirääkimiste ametlikus osas küsimust inimõigustest. Nagu deklareeris Biden, nad ei taha „mürgitada õhkkonda küsimustega, mis kindlasti teravdavad suhteid.““ Kuid Zagladin fikseerib ka kohtumise mitteametliku osa: „Mitteametlikult ütlesid Biden ja Lugar, et neile pole niivõrd tähtis lahendada ühe või teise kodaniku küsimus, kuivõrd näidata Ameerika üldsusele, et nad hoolivad „inimõigustest“, ja tõestada oma valijatele, et nad „täidavad efektiivselt nende tahet“. Teisisõnu, vestluskaaslased tunnistasid otse, et tegemist on omamoodi pakazuhhaga (речь идет о своего рода показухе) ning et nn dissidentide saatus neid sugugi ei eruta.“
Vadim Zagladini märgukiri 1979
Võib vaid ette kujutada, kui suurt mõnu tundsid Zagladin seda memot kirjutades ja NSVL juhtkond neid sõnu lugedes. Putingi on kindlasti lugenud seda ja teisjgi Bideni visiiti kajastavaid, kuid veel avalikustamata dokumente.
Samuti teab Putin, et Bideni administratsioonis on tugev Venemaa lobi, mida esindavad riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan, ebamääraste funktsioonidega John Kerry, kelle ametinimetuseks on presidendi erisaadik kliimaküsimustes, kuid keda Biden on nimetanud kliimatsaariks, ning, mis kõige olulisem, CIA peadirektor William Burns (viimase ametisse nimetamine tekitas paljudes imestust, kuna Burns pole kuidagi seotud luurega, vaid on olnud diplomaat ja saadik Venemaal). Venemaa lobi tasakaalustavad mingil määral sellised mõõdukamad isikud nagu riigisekretär Antony Blinker ja kaitseminister Lloyd Austin, kuid Putinile tundub siiski, et jäme ots administratsioonis on Sullivani ja Burnsi käes. Ameerika tähelepanu on sisepingetes, pandeemias ja pingelistes suhetes Hiinaga hajunud. Euroopas on Putinil palju sõpru ning ta loodab nii Euroopa Liidu lõhenemisele kui ka euroatlantiliste suhete rikkumisele.
Midagi on Putin juba saavutanud: temaga räägitakse jälle. Biden on juba kaks korda temaga telefoni teel vestelnud, kokku on lepitud ka isiklik kohtumine. Ka NATO-Venemaa nõukogu, mille tegevus oli külmutatud, koguneb arvatavasti jälle. Ilmselt loodab Putin, et ka seekordsed Bideni avalikkusele suunatud karmid sõnad on järjekordne pakazuhha Ameerikale ja rahvusvahelisele üldsusele näitamiseks. Saame lähiajal teada, kas need Putini lootused on õigustatud. Siiski tundub mulle, et vaevalt suudab ka kõige venesõbralikum lääne liider Putini nõudmised rahuldada.
Seoses tulevaste läbirääkimistega on väljendatud kartust, et tegu võib olla uue Müncheniga või uue Jaltaga. Sellisele võimalusele viitab selgelt Putini retoorika, milles kõlab igatsus vanade mõjusfääride taastamisest ning Venemaa sfääri kuuluksid mitte üksnes endised liiduvabariigid, vaid ka kogu endine sotslaager. Ukrainast aga räägib ta kui kunstlikust riiklikust moodustisest – need on täpselt samad sõnad, mida kasutas Stalin Poola kohta 1939. aastal.
Samuti teab Putin, et Bideni administratsioonis on tugev Venemaa lobi, mida esindavad riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan, ebamääraste funktsioonidega John Kerry, kelle ametinimetuseks on presidendi erisaadik kliimaküsimustes, kuid keda Biden on nimetanud kliimatsaariks, ning, mis kõige olulisem, CIA peadirektor William Burns (viimase ametisse nimetamine tekitas paljudes imestust, kuna Burns pole kuidagi seotud luurega, vaid on olnud diplomaat ja saadik Venemaal). Venemaa lobi tasakaalustavad mingil määral sellised mõõdukamad isikud nagu riigisekretär Antony Blinker ja kaitseminister Lloyd Austin, kuid Putinile tundub siiski, et jäme ots administratsioonis on Sullivani ja Burnsi käes. Ameerika tähelepanu on sisepingetes, pandeemias ja pingelistes suhetes Hiinaga hajunud. Euroopas on Putinil palju sõpru ning ta loodab nii Euroopa Liidu lõhenemisele kui ka euroatlantiliste suhete rikkumisele.
Midagi on Putin juba saavutanud: temaga räägitakse jälle. Biden on juba kaks korda temaga telefoni teel vestelnud, kokku on lepitud ka isiklik kohtumine. Ka NATO-Venemaa nõukogu, mille tegevus oli külmutatud, koguneb arvatavasti jälle. Ilmselt loodab Putin, et ka seekordsed Bideni avalikkusele suunatud karmid sõnad on järjekordne pakazuhha Ameerikale ja rahvusvahelisele üldsusele näitamiseks. Saame lähiajal teada, kas need Putini lootused on õigustatud. Siiski tundub mulle, et vaevalt suudab ka kõige venesõbralikum lääne liider Putini nõudmised rahuldada.
Seoses tulevaste läbirääkimistega on väljendatud kartust, et tegu võib olla uue Müncheniga või uue Jaltaga. Sellisele võimalusele viitab selgelt Putini retoorika, milles kõlab igatsus vanade mõjusfääride taastamisest ning Venemaa sfääri kuuluksid mitte üksnes endised liiduvabariigid, vaid ka kogu endine sotslaager. Ukrainast aga räägib ta kui kunstlikust riiklikust moodustisest – need on täpselt samad sõnad, mida kasutas Stalin Poola kohta 1939. aastal.
Neville Chamberlain (1938): "It is peace for our time". Winston Churchill (1940): "We shall never surrender"
Kui 1938. aastal ähvardas Hitler sõjaga Sudeedimaa sakslaste pärast, arvas Briti peaminister Neville Chamberlain, et peamine on sõda ärahoidmine ja väike järeleandmine Hitlerile ei ole liigne hind rahu säilitamise eest. Tõepoolest ei nõudnud Hitler ju endale kogu Tšehhoslovakkiat, vaid üksnes selle väikest osa (nagu ka Putin nõuab üksnes osa Ukrainast). Kuulsaks said Chamberlaini sõnad:
"Kui kohutav, fantastiline ja ebausutav on mõte, et peaksime siin, kodus, kaevama kaevikuid ja proovima enda peal gaasimaske lihtsalt sellepärast, et ühes kauges riigis läksid omavahel tülli inimesed, kellest me mitte midagi ei tea. Veelgi võimatum tundub, et juba põhimõtteliselt lahendatud tüli võib saada sõja teemaks” (27.09.1938).
Mida see rahutoomine aga tegelikult kaasa tõi, teame hästi: Hitler ei piirdunud Sudeedimaaga, vaid okupeeris kogu Tšehhoslovakkia ja oli nüüd veendunud, et ka Poolaga läheb asi sama sujuvalt ("Kes tahab surra Danzigi eest?" küsiti siis. "Kes tahab surra Narva eest?" küsiti võrdlemisi hiljuti). Sarnaselt tõstatab küsimuse nüüd ka Putin. Kas tõepoolest ei kaalu rahu säilitamine üle mingisuguse Ukraina mingisuguseid osi?
Ma arvan siiski, et tegemist on Putini valearvestusega. Loodetavasti mäletavad EL ja USA liidrid veel, et München ei hoidnud ära II maailmasõja puhkemist, nagu ka Jalta ei hoidnud ära külma sõda. Tsiteerides Toomas Hendrik Ilvest: "Chamberlainid toovad rahusõnumeid, aga mitte rahu". Agressori rahustamine (ing. appeasement) ei ole üksnes häbiväärne, vaid ka äärmiselt ebaefektiivne meede. Ajalugu õpetab ka seda, kuidas tuleb agressorile adekvaatselt vastata: "Me ei alistu kunagi!"
Artikli lühem variant ilmus Eesti Päevalehes.
RSS Feed