Kritiseerides Hegeli õigusfilosoofiat, märkis endine hegeliaan Karl Marx, et kriitikarelv ei saa asendada relvastatud kriitikat. Õigupoolest seisnebki kogu Marxi poliitilise filosoofia kvintessents alates "Teesidest Feuerbachist"  selles, et elu  radikaalne (ja vägivaldne)  muutmine ongi filosoofia ainus väärikas eesmärk.

    Filosoofia seos vägivallaga on vana ja hästi tuntud teema. Neid filosoofe, kes otseselt kutsusid üles vägivallale või propageerisid seda, ei olegi ehk nii palju. Kuid väga tihti oleme tunnistajaks sellele, kuidas ülevaid ideid ning isegi sallivust ja armastust kuulutavad doktriinid transformeeruvad vägivaldseks praktikaks.  Mind on aga alati huvitanud need maailmavaatelised ja filosoofilised süsteemid, mis ka realiseerununa poliitilises praktikas pole millegipärast vägivaldseks muutunud. Üks selline kandidaat on kindlasti analüütiline filosoofia, kuid see näide pole eriti huvitav, kuna tegeleb probleemidega, mis tädi Maalit eriti ei eruta. 

    Palju huvitavamaks juhtumiks pidasin kantiaanlust nii oma klassikalistes kui ka erinevates uuskantiaanlikes vormides. Ent elu on targem kui meie. Minu eksimust on korrigeerinud relvastatud kriitika juhtum Rostovis Doni ääres, kus kahe õllesabas seisnud kantiaani vahel tekkis palav diskussioon oma eeskuju filosoofia üle. Vaidlus kasvas üle rüseluseks, kuid tipnes sellega, et üks filosoofidest võttis välja traumaatilise püstoli ja tulistas sellest oma oponenti pähe. Jäängi nüüd mõttesse, kas tegemist oli tõelise kantiaaniga või hoopis varjatud marksistiga, kes otsustas realiseerida metafoori relvastatud kriitikast.

Ei väsi imetlemast meie meediat. Pidevalt saab lugeda mingisuguseid parimal juhul teisejärgulisi asju, samas kui nii mõnigi oluline ja meid peaaegu et otseselt puudutav sündmus ei leia üldse kajastust või on kajastatud mingi kummalise nurga alt. Uudised Valdai foorumist olid  napisõnalised ja puudutasid põhiliselt kontekstist välja rebitud Putini ütlusi. Nii näiteks tegi ajakirjanikele ja netikommentaatoritele palju nalja Putini väide, et oleks Berlusconi homo, poleks Itaalia kohus teda süüdi mõistnud. Või siis et peaks reanimeerima Nõukogude Liidu kogemused rahvuspoliitika valdkonnas. 
    Kõiki neid asju ja palju muudki Putin tõepoolest ütleski. Kuid antud juhul ei ole isegi nii huvitav küsimus 'mida?', vaid 'miks?' Siin tuleb arvestada nii sündmuste kontekstiga (neist olulisemad on  omavahel nii vähe seotud nagu Moskva linnapea valimised ja Süüria kriis) kui ka auditooriumiga, kus tema kuulajate seas oli mitu prominentset välismaist riigitegelast ja arvamusliidrit.
    Valdai foorumil tähistas Putin oma topeltvõitu nii sise- kui ka välispoliitika valdkonnas. Tema kõnes olid varjamatud triumfinoodid, tema repliigid ümarlauas (laud polnud kaugeltki ümmargune: väike osa vestlejaid istus laval, teised all saalis) olid nii mõnigi kord selgelt mõnitavad. Kohalviibinud rääkisid, et endise Euroopa komisjoni esimehe ja Itaalia peaministri Romano Prodi seisund oli šokilähedane; tema kiitus endise Prantsuse peaministri François Filloni aadressil oli nii selgelt mõnitav, et ületas juba solvangu piirid.
    Samal ajal tulevad aga Kiievist kummalised uudised: Kreštšjatikul (see on Kiievi peatänav) olevat leitud keegi, kes sarnanevat Putiniga.

Viimastel nädalatel on mind -- ja mitte ainult mind -- pommitatud kirjadega Lõuna-Koreast. Kuna täna tuli kaks kirja juba ka Tartu linna volikogu aadressile, otsustasin, et nüüd piisab, ja avalikustan alljärgnevaga oma seisukoha, mis on vormistatud kirjana kampaania eestvedajale Hwang Uiwonile.

Dear Hwang Uiwon,

During the last weeks I have received a number of letters to different addresses from you and other persons sharing your views. These e-mails were sent to my inbox, to my colleagues, relatives, as well as Tartu City Council, my university and even Estonian newspapers. Your letter has been published as a comment also in my home page, and if I understood you correctly, it was not even posted by you. These letters urge me to get involved in the academic process of South Korea. However, your last e-mails reveal that there is also a political background to this matter. At the same time I would like to let you know that I have received an e-mail from Prof. Jungkwon Chin as well, where he explained the situation from his standpoint. I, in turn, contacted Prof. Soo-Hwan Kim, whom I consider the best specialist in Korea in the given field.

After giving this matter careful consideration, I have reached the following decisions:
1. Although the thesis contains some substantial problems and has flaws in referring, I do not see any reason to get involved in the South Korean academic process and I prefer to leave this question to decide to the university of Prof. Chin.
2. I see even less reasons to intervene South Korean political debate and to confuse the academic argumentation with the political one.

I would like to add here another matter that saddens me. The semiotic heritage of my father, Yuri Lotman has not just aesthetical, but also important ethical implications. It requires constant mutual respect and understanding between different people and cultures. The debate that has arisen lately in South Korea over his name, is in strong contradiction with his teaching.

With best regards,
Mihhail Lotman

UPD 09/11/2013. Above is my final statement. I would appreciate CSI (or other "persons of interest") not sending me any more e-mails or comments.

Suve lõpp on tavaliselt kuum aeg mitte üksnes õhutemperatuuri, vaid ka akadeemilise elu intensiivsuse seisukohalt. Augustis osalesin kolmel konverentsil, kusjuures kaks olid suured rahvusvahelised üritused. Neist esimene oli semiootika suvekool Käärikul, teine vene formalismi sajandale aastapäevale pühendatud kongress Moskvas.
Konverentsid olid erinevad, kuid mõlemad väga heal akadeemilisel tasemel. Kuid ma tahan praegu rääkida mitte teadusest, vaid õhkkonnast.

    Kääriku üritus oli kammerlik, ettekannete vahel oli aega ja ruumi diskussioonideks ning oli ka aega ja ruumi omavahelisteks vestlusteks ja üksinduses mediteerimiseks. Ja muidugi Kääriku nimi: legendaarsed suvekoolid 1960. aastatel, mis panid aluse Tartu-Moskva semiootikakoolkonna traditsioonile, olid kõigil meeles, ehkki peale siinkirjutaja ei viibinud seal osalejatest siis mitte keegi. Et välismaised külastajad olid väga rahul, on vähe öeldud. Mitu osalejat rõhutasid, et nad on lausa õnnelikud Käärikul. "See on paradiis maa peal," ütles mulle kaks korda üks Hiina professor. "Et in Arcadia ego," ütles Saksa semiootik Peter Grzybek, mis on topelttsitaat: semiootikaloolasena teadis ta suurepäraselt, et nii iseloomustas Tatjana Tsivian 1960. aastate semiootilisi kokkusaamisi Käärikul.

    Täiesti teine õhkkond valitses Moskvas. Kui Kääriku suvekool oli kulutuste poolest väga tagasihoidlik, et mitte öelda askeetlik, siis Moskva kongress oli toretsev. Külalised pandi korraldajate kulul luksushotelli, konverents ise toimus kahes eliitkõrgkoolis, kusjuures Kõrgem Majanduskool kuulub ka Vene valitsuse patronaaži alla ning nii Vladimir Putin kui ka Dmitri Medvedev on olnud selle külastajate seas.
    Käin Moskvas viimastel aastatel üsna harva ning iga kord näen suuri muutusi. Seekord rabasid mind kõige rohkem moskvalaste väsinud ja lausa rusutud näod. Kolm aastat tagasi, kui ma viimati seal käisin, oli samamoodi räpane, kuid linn oli kuidagi lõbus ning tänavatel kohtas rõõmsaid ja tegusaid inimesi. Nüüd oli kõik kuidagi hall ja trööstitu. Kohtusin tuttava kirjaniku M.V.-ga, kes ütles, et tõepoolest, kaks aastat tagasi "keerati hapnik kinni" ja mitte üksnes intelligentsi hulgas, vaid tavainimesed tänaval on tülpinud ja lootuse kaotanud. Ja muidugi mustus. Eliitülikoolide ruumid, mis kuuluvad Moskva kinnisvara kõige luksuslikumasse ossa, lagunesid ja isegi need osad, mis olid uued, olid kuidagi räpakad.
    Ning veel üks asi, millele ma vanasti tähelepanu ei pööranud, aga mis pidi Moskvas alati olema: lombid. Vihma ei ole olnud mitu päeva, kuid nii kõnni- kui ka sõiduteel on mingisugused haisvad vedelikukogused. Veidi guugeldades leidsin, et Moskva ongi oma lompide poolest kuulus: on lausa fotonäitused Moskva lompides, on kunstnikud, kes on loonud Moskva tänavate lompidele pühendatud maalisarju jne. Tahes-tahtmata tuli meelde Pelevin, kelle Tšapajev viskas koni lompi, milles peegelduv öine taevas lausa plahvatas, ning lausus selle peale midagi sellist: "Ei ole midagi ülevamat kui tähistaevas jalge all ja Immanuel Kant meie sees." Ei tea, kas Moskva lompidel on samuti sügav eksistentsiaalne tähendus?

Viktoria Ladõnskaja artikkel viimases Eesti Ekspressis näitab, et Aleksei Navalnõi vastu tõusnud hüsteerialaine Vene meedias on ületanud nüüd ka Eesti Vabariigi piirid. Ladõnskaja artikkel ei sisalda mingisugust uut informatsiooni või isegi mitte autori enda arvamust, selle pähe on transleeritud Navalnõi vastaste poolt käibele lastud stereotüübid. Artikli põhitees on see, et me ei tea, kes on Navalnõi.

Ei taha siinkohal rääkida ebamäärase "meie" nimel ega ei pea ennast ka eriti suureks spetsialistiks Navalnõi asjus, kuid olen tema tegevust huviga jälginud juba rohkem kui viie aasta jooksul. Mul on temast jäänud mulje kui siirast, avatust ning õiglasest poliitikust ja mis mulle samuti tema juures imponeerib, on tema lihtsus ja oskus kõnetada nii kõrgharitud akadeemilist auditooriumi kui lihtinimest metroopeatuses (üks desinformatsiooni kampaania motiive on see, et Navalnõi vastu ei tunne keegi huvi, saal, mille linnavalitsus talle valijatega kohtumiseks eraldas, jäi tühjaks; Navalnõi aga ei kohtu valijatega ametiruumides, vaid improviseeritud kohtumistel tänavatel ja parkides, kuhu tavaliselt koguneb mitu tuhat inimest ainuüksi, et näha ja kuulda seda karismaatilist inimest).

Kas Navalnõi on meie sõber? Ma ei oska öelda. Kogu Navalnõi poliitika, k.a tema valimiskampaania keskendub ainult Vene asjadele ning sellest seisukohast pole Eesti küsimusel eriti suurt tähtsust. Niisiis, ma ei oska öelda, kas Navalnõi on Eesti sõber, kuid olen veendunud, et Venemaa jaoks on Navalnõi hetkel parim valik.