MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Loengud Tšehhi Teaduste Akadeemias

9/22/2014

0 Comments

 
Olen neljapäevani Prahas, külastan sealseid raamatukogusid ja pean loengu. Siin lühiannotatsioon.

Current trends in literary semiotics (Mihhail Lotman, Tallinn University, University of Tartu)

Although the Tartu Semiotic School started in 1960s with modelling literature, to be more precise, poetry, its later works focused on more general culturological themes. Recently also a vigorous biosemiotical direction has developed in Tartu. All this has marginalized the sphere of literary semiotics. Nevertheless, some important results in the sphere of literary semiotics have again influenced the landscape of general semiotics. The paper will dwell on the interrelationship between literature and language, while the notion of language is used in more general meaning than before.
0 Comments

Konverentsid Eestis ja Poolas

6/3/2014

2 Comments

 
Tallinna konverents (Kuuendad Lotmani päevad) oli väga heatasemeline ja igati edukas. Oma ettekandest "Autor: elu pärast surma" tahan kirjutada eraldi.
Järjekordne konverents: sõitsin Krakowisse rahvusvahelisele semiootikaseminarile. Programm on siin.
Picture
2 Comments

Elroni õuduste sõidud

1/15/2014

16 Comments

 
Picture12.01.2014 Tartu-Tallinn
Iga päev saab lehest lugeda, kui halvad on Elroni rongid, kui ebamugav on neis sõita, kui paksult on need inimesi täis jne. Tavaliselt on lisatud ka vastavad fotod, mõnikord terved galeriid.
        Mina sõidan iga nädal Tartu ja Tallinna vahet ning üldiselt teen seda bussiga. Bussiühenduse kohta võin öelda ainult kiidusõnu ja seda nii vana Sebe kui uue Lux Expressi kohta. Nii et läksin pühapäeval rongi peale puhtast uudishimust ning valmis raskeks teekonnaks.
        Kui poleks nii massiivset vaenulikku kampaaniat, siis võib-olla polekski ma osanud seda sõitu nõnda nautida. Mitte üksnes võrdluses Edelaraudtee rongidega, vaid ka paljude Euroopa riikide rongiühendusega jäävad Elroni rongid peale. Mõistagi pean siin silmas linnade lähiliine, mitte rahvusvahelisi ekspresse või nt Jaapani kiirronge.

PictureKohti jagub...
        Ei vasta tõele, et rongid on ülerahvastatud. Sõitsin nii pühapäeval Tartust Tallinnasse kui ka teisipäeval Tallinnast Tartusse ning mõlemal juhul oli palju kohti, teisipäeval oli rong isegi rohkem kui pooltühi. Küsisin rongisaatjalt, kes sõidab erinevatel Elroni liinidel, kas see on mingi erand. Ta vastas, et istekohti on peaaegu alati ning inimesed seisavad ainult mõnedel liinidel hommikutundidel, kusjuures tavaliselt on tegemist lühikese otsaga. Veel ütles ta, et selline ülerahvastatus iseloomustas vaid esimesi päevi, kui paljud tulid uusi ronge uudistama.
        Igal juhul eile õhtul väljus umbes samal ajal veel kaks rongi ja mõlemas oli rohkesti istekohti. 
        Ma ei taha siiski oma kogemust üldistada, võimalik et on ka negatiivseid näiteid, kuid mul on tõesti raske aru saada, miks ajakirjandus esitab ühekülgset informatsiooni ja veel teeb seda nii võimendatult.
        Samuti ei vasta tõele, et istudes ei ole jalaruumi.

Picture
     Ei saanud isegi aru, et seda oleks vähem kui vanadel rongidel. Tahaks nendelt kurtjatelt küsida, kuidas nad bussiga või -- oh õudust -- lennukiga reisivad.
        Ma saan aru vanadest inimestest ja nende nõukanostalgiast. Iga uuendus mõjub neile aprioorselt halvana. Ning Edelaraudtee rongides oli nii mõndagi armsat ja isegi kodust. Kuid siiski ei suuda ma absoluutselt aru saada nendest, kes väidavad, et vanad rongid olid uutest paremad. Enda jaoks koostasin sellise võrdlustabeli.

Picture*Kiiruse hindamisel andsin iga võidetud 15 minuti eest punkti.
Mõned kommentaarid. Kõigepealt, 0 ei tähenda alati vastava asja puudumist, vaid seda, et antud parameetris jäädakse konkurendile selgelt alla. Nt ei tähenda 0, et Edelaraudtee rongidel polnud aknaid, vaid et talvel olid nad külmunud ja puhusid läbi.
        Palju on kirjutatud Elroni istmete ebamugavusest: neid ei saa alla lasta ja nad on kõvad. Esiteks, esimeses klassis saab istmeid alla lasta küll, mis aga puutub kõvadusse, siis minu haigele seljale sobib see iste paremini. Kuid saan aru ka nendest, kes armastavad pehmust.
        Lõppkokkuvõttes on ainult üks parameeter, mille poolest Edelaraudtee Elronit võitis: puhvet. Mulle pole see kahetunnise sõidu jooksul oluline. Mõeldes aga lastelastele, kellega nii mõnigi kord sõidan, on see siiski olulise atraktsiooni puudumine.
UPD 16.01. Kommentaator
TwD toob välja veel ühe Edelaraudtee eelise: ajalehed. Tõepoolest on nii ja tabel vajaks täiendamist ning Edelaraudtee summa on lõpuks 5.

16 Comments

Sõjast räsituna sõidan Itaaliasse

11/22/2013

1 Comment

 
Picture
Konverentsil "Muusad tantsivad ringis" teen ettekande mängu rollist Juri Lotmani semiootilistes käsitlustes ja plaanin lõpetada mõningate teoreetiliste üldistustega, mis puudutavad kultuuri erinevaid valdkondi (alates sõjakunstist ja lõpetades kaunite kunstidega).
    Nii et järgmisel nädalal olen kahjuks ära. Loodan, et kui tagasi tulen, on õhkkond juba sõbralikumaks muutunud.
1 Comment

Kristiina Ojuland ja ausad valimised

10/27/2013

1 Comment

 
Europarlamendisaadik Kristiina Ojuland käis vaatlemas Aserbaidžaani presidendivalimisi. See sündmus leidis kajastust ka Eesti ajakirjanduses, kuid nagu paraku tavaline, mitte just kõige olulisema nurga alt. Nimelt kes siis ikkagi maksis selle valimisturismi kinni, ega ometi mitte Euroliidu maksumaksja? Et Euroopa Liidu vaatlejate missiooni maksab kinni Euroopa Liidu maksumaksja, on aga täiesti normaalne ja ütleksin isegi, et ainuvõimalik. Palju halvem on, kui selle eest maksab kontrollitav pool. Poliitiline korruptsioon on palju halvem kui poliitiline turism. Paraku on selline kahtlus tõepoolest olemas.
    Kristiina Ojulandi sõnul «Valimised olid läbipaistvad, vabad ja ausad. Ükski riik ei ole täiuslik, kõigil on puudusi, aga me näeme demokraatia arengut Aserbaidžaanis.» Sellises hinnangus pole midagi üllatavat ning see on kooskõlas ENPA hinnanguga. Siiski tuleb ära märkida kaks asjaolu. Esiteks tuletame meelde, et Ojuland ei esinda mitte ENPAt, vaid Europarlamenti. Teiseks aga see, et ENPA hinnang käib ainult valimispäeva ja selle lähima aja kohta, mitte ei puuduta kogu protsessi ega kandidaatide hirmutamist ja tagakiusamist.
    Teiste rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul on need valimised olnud kõike muud kui läbipaistvad ja vabad; eriti aga ei olnud nad ausad. OSCE väljendas seda ebatavalise teravusega: "valimisi õõnestasid sõnavabaduse ja kogunemiste piirangud," samuti märgiti ära, et opositsioonilistel jõududel polnud ligilähedaseltki võrdseid võimalusi kampaania läbiviimiseks ja meedia kasutamiseks; ei puudunud ka füüsiline vägivald. Ka USA riigidepartemang nimetas neid valimisi olevat kaugel rahvusvahelistest standarditest.
    Kõnealuste valimiste ausust aga iseloomustab võib-olla kõige paremini üks halenaljakas episood, mille Washington Post paigutas 2013. aasta üheksa kõige halvema idee pingereas teisele kohale. Nimelt avalikustati valimistulemused päev enne valimiste toimumist, mis tekitas loomulikult ärevust Aserbaidžaani valitsevas eliidis ja paljude irvhammaste entusiasmi üle kogu maailma. Seda püüti seletada nii, et eksikombel avalikustati 2008. aasta valimistulemused, kuid paraku ei klappinud võidunumbrid tollaste tulemustega ning kandidaatide nimed osutasid selgelt, et tegemist on selle aasta valimistega. Selle peale tehti aga selline trikk, et "tegelikult" võitis Alijev palju suurema edumaaga kui äsja avaldatud (84,5%, aga mitte 72,38% -- need sajandikud protsendid on minu meelest kõige liigutavamad).
    Kuid mis me ikka nende aserite ja maailma halvimate ideede pärast muretseme.
    Meie mätta otsast vaadatuna tundub aga päris kentsakas saata valimiste ausust jälgima ja hindama just Kristiina Ojuland. Äkki on mõtet koostada ka Eesti halvimate ideede pingerida?
Picture
Disclaimer. Kirjutan kõike seda ebamugavusega ja isegi nördimusega. Asi on selles, et Eesti esindus Euroopa Parlamendis on väga nõrk. Ei ole vaja seletada, miks sellisele riigile nagu Eesti on tugev esindus Brüsselis eksistentsiaalse tähtsusega. Paraku osa Eesti MEPe ei ole kaugeltki oma ülesannete kõrgusel, Eestil pole nendest mingit kasu. Minu jaoks oli kaks erandit: jätkuvalt Tunne Kelam, kes, tõsi küll, ei ole enam nii aktiivne kui oma esimesel perioodil, ja nimelt Kristiina Ojuland, kelle initsiatiivid inimõiguste kaitseks eriti Venemaal (piisab, kui nimetan siin nn Magnitski nimekirja) on olulised ka meile.
1 Comment

Kaks konverentsi

9/4/2013

2 Comments

 
Picture
Suve lõpp on tavaliselt kuum aeg mitte üksnes õhutemperatuuri, vaid ka akadeemilise elu intensiivsuse seisukohalt. Augustis osalesin kolmel konverentsil, kusjuures kaks olid suured rahvusvahelised üritused. Neist esimene oli semiootika suvekool Käärikul, teine vene formalismi sajandale aastapäevale pühendatud kongress Moskvas.
Konverentsid olid erinevad, kuid mõlemad väga heal akadeemilisel tasemel. Kuid ma tahan praegu rääkida mitte teadusest, vaid õhkkonnast.

    Kääriku üritus oli kammerlik, ettekannete vahel oli aega ja ruumi diskussioonideks ning oli ka aega ja ruumi omavahelisteks vestlusteks ja üksinduses mediteerimiseks. Ja muidugi Kääriku nimi: legendaarsed suvekoolid 1960. aastatel, mis panid aluse Tartu-Moskva semiootikakoolkonna traditsioonile, olid kõigil meeles, ehkki peale siinkirjutaja ei viibinud seal osalejatest siis mitte keegi. Et välismaised külastajad olid väga rahul, on vähe öeldud. Mitu osalejat rõhutasid, et nad on lausa õnnelikud Käärikul. "See on paradiis maa peal," ütles mulle kaks korda üks Hiina professor. "Et in Arcadia ego," ütles Saksa semiootik Peter Grzybek, mis on topelttsitaat: semiootikaloolasena teadis ta suurepäraselt, et nii iseloomustas Tatjana Tsivian 1960. aastate semiootilisi kokkusaamisi Käärikul.

Picture
    Täiesti teine õhkkond valitses Moskvas. Kui Kääriku suvekool oli kulutuste poolest väga tagasihoidlik, et mitte öelda askeetlik, siis Moskva kongress oli toretsev. Külalised pandi korraldajate kulul luksushotelli, konverents ise toimus kahes eliitkõrgkoolis, kusjuures Kõrgem Majanduskool kuulub ka Vene valitsuse patronaaži alla ning nii Vladimir Putin kui ka Dmitri Medvedev on olnud selle külastajate seas.
    Käin Moskvas viimastel aastatel üsna harva ning iga kord näen suuri muutusi. Seekord rabasid mind kõige rohkem moskvalaste väsinud ja lausa rusutud näod. Kolm aastat tagasi, kui ma viimati seal käisin, oli samamoodi räpane, kuid linn oli kuidagi lõbus ning tänavatel kohtas rõõmsaid ja tegusaid inimesi. Nüüd oli kõik kuidagi hall ja trööstitu. Kohtusin tuttava kirjaniku M.V.-ga, kes ütles, et tõepoolest, kaks aastat tagasi "keerati hapnik kinni" ja mitte üksnes intelligentsi hulgas, vaid tavainimesed tänaval on tülpinud ja lootuse kaotanud. Ja muidugi mustus. Eliitülikoolide ruumid, mis kuuluvad Moskva kinnisvara kõige luksuslikumasse ossa, lagunesid ja isegi need osad, mis olid uued, olid kuidagi räpakad.
    Ning veel üks asi, millele ma vanasti tähelepanu ei pööranud, aga mis pidi Moskvas alati olema: lombid. Vihma ei ole olnud mitu päeva, kuid nii kõnni- kui ka sõiduteel on mingisugused haisvad vedelikukogused. Veidi guugeldades leidsin, et Moskva ongi oma lompide poolest kuulus: on lausa fotonäitused Moskva lompides, on kunstnikud, kes on loonud Moskva tänavate lompidele pühendatud maalisarju jne. Tahes-tahtmata tuli meelde Pelevin, kelle Tšapajev viskas koni lompi, milles peegelduv öine taevas lausa plahvatas, ning lausus selle peale midagi sellist: "Ei ole midagi ülevamat kui tähistaevas jalge all ja Immanuel Kant meie sees." Ei tea, kas Moskva lompidel on samuti sügav eksistentsiaalne tähendus?

2 Comments

Kunst ja seksism: sooline võrdõiguslikkus Itaalia moodi

4/21/2011

0 Comments

 
On huvitav vaadata kultuurimälestisi ja kunstiteoseid nö vale, anakronistliku vaatenurga alt, st sellise vaatenurga alt, millest teose loojad ei osanud aimatagi, nt otsida Homeroselt või Shakespeare'ilt ökoloogilisi probleeme jne. Eeskujuks on siin muidugi marksistlik kunstikriitika, mis lääne ühiskonnas taas populaarsust kogub: kogu maailmakultuuri pärand on vaadeldav ekspluateerimise ja klassivõitluse nurga alt. Ka feministlik kriitika näitab üles märkimisväärset leidlikkust, projitseerides tänapäeva probleemistikku kas või antiikühiskonda. Alljärgnev on minu tagasihoidlik panus sellesse valdkonda.
Firenzes Piazza della Signorial on eksponeeritud hulganisti maailmaklassikasse kuuluvaid skulptuure, enamasti muidugi mehed (šovinistlikest sigadest skulptorid -- ise mehed -- eelistavad meeskangelasi). Siiski üks valdkond on õnneks soolises mõttes tasakaalustatud: vaid kahes skulptuuris on kujutatud mõrvaakti.
Picture
See on üks Cellini kuulsamaid skulptuure, tõeline meistriteos, mis kujutab Perseust dekapiteeritud Medusaga. Nagu teada, viimane oli nii kole elukas, et ainuüksi tema vaatamine kivistas. Mis mind alati on hämmastanud Benvenuto Cellini Medusa juures, on see, et juveliirist skulptor ei raatsinud valada koledat nägu ja Medusa on Perseusest vaat et ilusam, vrd tema teost arhailise kujuga:
Perseuse tapatööd tasakaalustab Juudit, keda skulptor Donatello tabas hetkel, kui see tõstis noa Olovernese pea mahalõikamiseks.
Picture
Ei tea, kas tegu on meessolidaarsuses või milleski muus, kuid tema Juudit on eriti koleda näoga, aga Olovernes pigem süütu kannataja (üldiselt peetakse seda skulptuuri ebaõnnestunuks -- muidugi Donatello mastaabis). Jutt on aga praegu mitte esteetilistest väärtustest, vaid et Piazza della Signoria kujundajad hoolitsesid vähemalt selles osas soolise võrdõiguslikkuse eest.
Edaspidised arutlused võiksid viia meid poliitika ja eetika pärusmaale. Mõlemad -- nii Perseus kui Juudit -- on oma rahva kangelased, kes päästsid suurest hädast. Sellegipoolest, mõlemad olid petised ja kaabakad ning ei võitnud oma vastast ausas võitluses, vaid tabasid neid une pealt (Perseuse puhul on siiski ka teisi versioone). Veel võiks arutleda selle üle, et tegu ei ole reaalsete, vaid mütoloogiliste personaažidega (üheski assüüria allikas ei leidu Olovernese nime ja Nebukadnetsari sõjaretk juutide vastu oli edukas, ta vallutas Jeruusalemma ja hävitas templi).
Picture
Kuid Piazza della Signorias näeb veel midagi õpetlikku. Need, kes hoiavad end genderliku problemaatikaga kursis, teavad, et Rio de Janeiro ühes eeslinnadest on seadustatud kolm sugu: mees-, nais- ja trans- (vastavalt sellele on ka kolm erinevad wc-d). On vist selge, et pildil olev olend ei ole teretulnud naiste tualetti, kuid kumb ülejäänudest valida, ma ei tea.

0 Comments

21. saj. raamatupood.

3/28/2011

0 Comments

 
Ameerika raamatupoed meeldivad mulle väga. Kui olin 1993. aastal Stanfordi ülikoolis, võisin veeta tunde ülikooli raamatupoes, kus sai lugeda uusimat kirjandust, mis ei olnud veel raamatukokku jõudnud. Eriti tugev oli kontrast nõukaaegsete raamatupoodidega, kus vahel ei tohtinud koguni ise raamatut võtta, vaid tuli küsida müüja käest, rääkimata siis sellest, et saaks seda koha peal lugeda. Seal aga puutusin esimest korda kokku raamatupoodidega, kus on ostjate jaoks spetsiaalsed tugitoolid ja isegi lauad, kus sai ennast mõnusasti sisse seada. Pealegi on igas suuremas poes ka kohvik. Praegust lugejat see eriti ei üllata, kuna parimates Eesti raamatuärides on see samuti, siiski, vaid vähestes tohib raamatut kohvikusse kaasa võtta. Ent tollal oli kultuurišokk suur. New Yorkis olles (1996) külastasin pidevalt erinevaid raamatukauplusi, kasutatud ja vanaraamatu seisukohalt on see tõeline eldoraado, üks bukinistlik äri teise kõrval. Eriti meeldis mulle viiekorruseline Barnes&Noble'i pood Lincoln Centeris.
Nii läksin Cambridge'is (mis teadagi asub Massachusettsis, erinevalt sellest teisest, mida märgitakse Cambridge, England) pärast jalutuskäiku Harvardis ülikooli raamatupoodi,
Picture
mida kolleegid mulle soovitasid. Olin pettunud: pood on suhteliselt väike (lisaks esimesele korrusele vaid kelder, kus müüdi kasutatud raamatuid). Ma ei saanud üldse aru, miks mulle soovitati just seda raamatupoodi, kui küllaltki lähedal oli viiekorruseline (paraku ka mitte eriti hea). Kuid, nagu selgus, on Harvardi raamatupoe põhimagnet raamaturobot nimega Paige M. Gutenborg (sic!), mis trükib teile viie minuti jooksul välja raamatu 3,6 miljonilisest varamust, nt kuuluvad sinna kõik raamatud, mis on Google Books'is kättesaadavad, aga ka teistest
Picture
andmebaasidest. Ma rõhutan, et tegemist ei ole raamatute kopeerimisega, vaid trükiga, robotist väljuv eksemplar on tiraaži osa. Piiranguid on vaid kaks: väljastavad raamatud on pehmekaanelised ning trükitud ökoloogilisele paberile. Ei saanud kiusatusele vastu panna ning ostsin selle, mida mul praegu kõige rohkem vaja läheb: käsiraamatu lohevõitlusest, maksis $40. Muidugi, Amazonis oleks see olnud $35.49, kuid esiteks lisanduksid siia saatmiskulud, siis ooteaeg, siis kusagile järele minemine -- siin tehti see mulle viie minutiga.
Raamaturobotit peetakse perspektiivseks suunaks ning alternatiiviks e-raamatutele. Selgus, et järjest rohkem inimesi, kellel on ka e-raamatu lugerid olemas, eelistavad siiski traditsioonilisi.
0 Comments

Hanoveri konverentsist

3/25/2011

0 Comments

 
Picture
Taranovsky 100. sünniaastapäevale pühendatud konverents peeti Hanoveris ning selle korraldas tuntud vene värsiuurija Barry Scherr (pildil). Konverentsil viibisid ka Kiril Taranovsky poeg, emeriitprofessorist ajaloolane Theodore Taranovsky, ning tütar, slavist Vida Johnson, Tuftsi ülikooli professor. Viimase perekonda külastasin Cambridge'is ja nautisin kahe päeva jooksul nende perekonna külalislahkust.
Hanover on väike, hubane, ca 6000 elanikuga linnake, mis meenutab väga Põhja-Saksa või Hollandi väikelinnu ja imestada siin midagi polegi, kuna just sealtkandi inimesed selle rajasidki. Erineb ta aga neist kahe asja poolest: 1) ta on palju avaram ja asub reljeefsemal maastikul, 2) seal on nelja ja poole tuhandelise üliõpilaskonnaga ülikool (pluss muidugi professorid ja muu staff). Ameerikas on üldse palju ülikoole ja mitte kellelgi ei tule pähe küsida, mis mõte sellel on. Kui Eestis on siiamaani tunda kummalise poleemika (kas Tallinnasse on ülikooli vaja?) järellaineid, siis Hanoveri oma suuruselt võiks võrrelda Põlvaga. Dartmouth College on üsna kuulus ülikool erinevatel aladel, seal on tunnustatud meditsiinikool, füüsikainstituut, muidugi ka humanitaarteadused. Piisab, kui öelda, et selle ülikooliga oli tihedalt seotud üks ameerika väljapaistvamaid luuletajaid Robert Frost, kes oli ka Dartmouth College'i audoktor ja pärandas sellele oma suure arhiivi, millest väikest osa sain ka näha ülikooli raamatukogus. 

Picture
Pildiolevad kirjad Frosti kirjavahetusest on seotud ühe dramaatilise süžeega ameerika poliitilises ja luuleajaloos. Üks ameerika väljapaistvamaid luuletajaid ja kirjanduskriitikuid Ezra Pound sattus nagu paljud teisedki 1920.-1930. aastate intellektuaalid, eriti need, kes olid seotud modernistliku kunstiga, totalitaarse ideoloogia lummusesse. Tavaliselt oli selleks kommunism, anarhism või fašism. Ezra Pound valis fašismi ning propageeris seda Euroopas viibides üsna aktiivselt. Ta tegi aktiivset koostööd Itaalia raadioga, kiitis Mussolinit ja sõimas kõike ameerikalikku (alates presidentidest ja lõpetades luulega). Sõja lõpus vahistati ta partisanide poolt ning tema elu oli tõsises ohus. Siiski anti ta üle liitlasvägedele. Ameeriklased ei tahtnud nii kuulsat kultuuritegelast vangi jätta, pealegi palus Pound telegrammis Trumanile armu ning pakkus isegi USA valitsusele oma teeneid, seega pandi ta üsna leebe režiimiga vaimuhaiglasse. Pärast 13-aastast sealviibimist alustasid tema sõbrad ja austajad kampaaniat tema vabastamiseks ning Robert Frost oli üks selle kampaania võtmefiguuridest. Ta võttis ühendust nii erineva poliitilise ja kunstilise taustaga inimestega nagu Ernest Hemingway, T.S. Eliot jt, ning nad kõik võtsid Poundi kaitseks sõna umbes sellises laadis, et Pound on suur luuletaja ja veidrik; tema poliitilistel vaadetel ei ole mingit tähtsust. Osa nendest kirjadest on näha ka ülaloleval fotol. 1958. aastal vabastati Pound haiglast ja ta naasis otsekohe oma armastatud Itaaliasse.

Picture
Dartmouth College'i raamatukogu lugemissaal
0 Comments

Kas Peterburi on olemas?

10/9/2010

0 Comments

 
Käisime Peterburis presenteerimas Непредсказуемые механизмы культуры, Tallinna Ülikooli uue kirjastuse üllitist. Esinesime Puškini majas (TA vene kirjanduse instituut) ja Peterburi Euroopa Ülikoolis, kellega sõlmisime ka koostööleppe. Esinesin lühikeste sõnavõttudega, aga ülikoolis ka täismahulise loenguga; et kuulajaid veidi provotseerida, panin pealkirjaks "Kas Peterburi on olemas." See oli linnasemiootika põhimõtte populaarne esitamine, illustratsiooniks Vene pealinnade ja Venemaa valitsejate lugu. Teatud mõttes on Peterburi vene kultuuris rohkem olemas kui Moskva. On olemas spetsiifiline Peterburi tekst (Vladimir Toporovi termin), Peterburi müüt ja genius loci. See on rajatud opositsiooni loodus vs kultuur neutraliseerimisele: Peterburi on korraga maksimaalne kultuur, mis võidutseb looduse üle (linn on rajatud võimatule kohale, soole, ja demonstreerib tahte võitu mateeria üle), ja maksimaalne stiihia. Loodus võtab tsivilisatsioonilt revanši (Peterburi üleujutuste teema). Teiseks opositsiooniks on suur vs väike nii ruumilises kui ka sotsiaalses dimensioonis (Vaskratsanik jne, aga ka Gogoli "Nina", kus nina eraldub oma kandjast ja on ühelt poolt väike osa kehast, teiselt poolt aga on see suur nina ja seisab ametiredelil kõrgemal kui selle omanik). Edasi reaalne vs fantastiline: vene naturaalne koolkond võis sündida üksnes Peterburis, samas just Peterburi kohta öeldakse, et see on kõige fantastilisem linn (Gogol, Dostojevski) ning Andrei Belõi (romaan "Peterburi") püstitab esmakordselt radikaalse küsimuse: kas Peterburi on üleüldse olemas? Edasi müüt vs ajalugu, kusjuures müüt on selgelt võimsam: Peeter I loob linna tühjale kohale, kuid tegelikult on see seesama koht, kus enne Peterburi oli Ingerimaa pealinn Nyen. Sellega on seotud ka valitsejate ja teisikute motiiv. Peterburi ametlik looja on Peeter, aga on olemas ka varjatud, salajane looja (Andrei Belõi nimetab teda Lendavaks Hollandlaseks).
Valitsejate varjatud teisik ja impeeriumi varjatud pealinn on vene diskursuse konstandid, mis mõnikord materialiseeruvad üsna huvitaval kombel. Tõin kaks näidet: kõigepealt Ivan Julm ja Opritšnina, kus tsaar jättis pealinna maha ja rändas alguses kõikidele teadmata kohale, loobus kõikidest tiitlitest ja pani Vene troonile kuningaks Simeon I Bekbulatovitši, kelle ta Opritšnina lõpus detroneeris. Teiseks näiteks tõin aga praegu Venemaad valitseva duumviraadi. Asja teeb eriti pikantseks seik, et Ivan IV tegi Opritšnina pealinnaks Aleksandrovi küla, praegu Venemaad valitsev erakond Jedinaja Rossija tegi otsuse duumviraadi kehtestamiseks Aleksandrovi linnas.
0 Comments

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman