Olen neljapäevani Prahas, külastan sealseid raamatukogusid ja pean loengu. Siin lühiannotatsioon.

Current trends in literary semiotics (Mihhail Lotman, Tallinn University, University of Tartu)

Although the Tartu Semiotic School started in 1960s with modelling literature, to be more precise, poetry, its later works focused on more general culturological themes. Recently also a vigorous biosemiotical direction has developed in Tartu. All this has marginalized the sphere of literary semiotics. Nevertheless, some important results in the sphere of literary semiotics have again influenced the landscape of general semiotics. The paper will dwell on the interrelationship between literature and language, while the notion of language is used in more general meaning than before.

Tallinna konverents (Kuuendad Lotmani päevad) oli väga heatasemeline ja igati edukas. Oma ettekandest "Autor: elu pärast surma" tahan kirjutada eraldi.
Järjekordne konverents: sõitsin Krakowisse rahvusvahelisele semiootikaseminarile. Programm on siin.

Iga päev saab lehest lugeda, kui halvad on Elroni rongid, kui ebamugav on neis sõita, kui paksult on need inimesi täis jne. Tavaliselt on lisatud ka vastavad fotod, mõnikord terved galeriid.
        Mina sõidan iga nädal Tartu ja Tallinna vahet ning üldiselt teen seda bussiga. Bussiühenduse kohta võin öelda ainult kiidusõnu ja seda nii vana Sebe kui uue Lux Expressi kohta. Nii et läksin pühapäeval rongi peale puhtast uudishimust ning valmis raskeks teekonnaks.
        Kui poleks nii massiivset vaenulikku kampaaniat, siis võib-olla polekski ma osanud seda sõitu nõnda nautida. Mitte üksnes võrdluses Edelaraudtee rongidega, vaid ka paljude Euroopa riikide rongiühendusega jäävad Elroni rongid peale. Mõistagi pean siin silmas linnade lähiliine, mitte rahvusvahelisi ekspresse või nt Jaapani kiirronge.

        Ei vasta tõele, et rongid on ülerahvastatud. Sõitsin nii pühapäeval Tartust Tallinnasse kui ka teisipäeval Tallinnast Tartusse ning mõlemal juhul oli palju kohti, teisipäeval oli rong isegi rohkem kui pooltühi. Küsisin rongisaatjalt, kes sõidab erinevatel Elroni liinidel, kas see on mingi erand. Ta vastas, et istekohti on peaaegu alati ning inimesed seisavad ainult mõnedel liinidel hommikutundidel, kusjuures tavaliselt on tegemist lühikese otsaga. Veel ütles ta, et selline ülerahvastatus iseloomustas vaid esimesi päevi, kui paljud tulid uusi ronge uudistama.
        Igal juhul eile õhtul väljus umbes samal ajal veel kaks rongi ja mõlemas oli rohkesti istekohti. 
        Ma ei taha siiski oma kogemust üldistada, võimalik et on ka negatiivseid näiteid, kuid mul on tõesti raske aru saada, miks ajakirjandus esitab ühekülgset informatsiooni ja veel teeb seda nii võimendatult.
        Samuti ei vasta tõele, et istudes ei ole jalaruumi.

     Ei saanud isegi aru, et seda oleks vähem kui vanadel rongidel. Tahaks nendelt kurtjatelt küsida, kuidas nad bussiga või -- oh õudust -- lennukiga reisivad.
        Ma saan aru vanadest inimestest ja nende nõukanostalgiast. Iga uuendus mõjub neile aprioorselt halvana. Ning Edelaraudtee rongides oli nii mõndagi armsat ja isegi kodust. Kuid siiski ei suuda ma absoluutselt aru saada nendest, kes väidavad, et vanad rongid olid uutest paremad. Enda jaoks koostasin sellise võrdlustabeli.

Mõned kommentaarid. Kõigepealt, 0 ei tähenda alati vastava asja puudumist, vaid seda, et antud parameetris jäädakse konkurendile selgelt alla. Nt ei tähenda 0, et Edelaraudtee rongidel polnud aknaid, vaid et talvel olid nad külmunud ja puhusid läbi.
        Palju on kirjutatud Elroni istmete ebamugavusest: neid ei saa alla lasta ja nad on kõvad. Esiteks, esimeses klassis saab istmeid alla lasta küll, mis aga puutub kõvadusse, siis minu haigele seljale sobib see iste paremini. Kuid saan aru ka nendest, kes armastavad pehmust.
        Lõppkokkuvõttes on ainult üks parameeter, mille poolest Edelaraudtee Elronit võitis: puhvet. Mulle pole see kahetunnise sõidu jooksul oluline. Mõeldes aga lastelastele, kellega nii mõnigi kord sõidan, on see siiski olulise atraktsiooni puudumine.
UPD 16.01. Kommentaator TwD toob välja veel ühe Edelaraudtee eelise: ajalehed. Tõepoolest on nii ja tabel vajaks täiendamist ning Edelaraudtee summa on lõpuks 5.

Konverentsil "Muusad tantsivad ringis" teen ettekande mängu rollist Juri Lotmani semiootilistes käsitlustes ja plaanin lõpetada mõningate teoreetiliste üldistustega, mis puudutavad kultuuri erinevaid valdkondi (alates sõjakunstist ja lõpetades kaunite kunstidega).
    Nii et järgmisel nädalal olen kahjuks ära. Loodan, et kui tagasi tulen, on õhkkond juba sõbralikumaks muutunud.

Europarlamendisaadik Kristiina Ojuland käis vaatlemas Aserbaidžaani presidendivalimisi. See sündmus leidis kajastust ka Eesti ajakirjanduses, kuid nagu paraku tavaline, mitte just kõige olulisema nurga alt. Nimelt kes siis ikkagi maksis selle valimisturismi kinni, ega ometi mitte Euroliidu maksumaksja? Et Euroopa Liidu vaatlejate missiooni maksab kinni Euroopa Liidu maksumaksja, on aga täiesti normaalne ja ütleksin isegi, et ainuvõimalik. Palju halvem on, kui selle eest maksab kontrollitav pool. Poliitiline korruptsioon on palju halvem kui poliitiline turism. Paraku on selline kahtlus tõepoolest olemas.
    Kristiina Ojulandi sõnul «Valimised olid läbipaistvad, vabad ja ausad. Ükski riik ei ole täiuslik, kõigil on puudusi, aga me näeme demokraatia arengut Aserbaidžaanis.» Sellises hinnangus pole midagi üllatavat ning see on kooskõlas ENPA hinnanguga. Siiski tuleb ära märkida kaks asjaolu. Esiteks tuletame meelde, et Ojuland ei esinda mitte ENPAt, vaid Europarlamenti. Teiseks aga see, et ENPA hinnang käib ainult valimispäeva ja selle lähima aja kohta, mitte ei puuduta kogu protsessi ega kandidaatide hirmutamist ja tagakiusamist.
    Teiste rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul on need valimised olnud kõike muud kui läbipaistvad ja vabad; eriti aga ei olnud nad ausad. OSCE väljendas seda ebatavalise teravusega: "valimisi õõnestasid sõnavabaduse ja kogunemiste piirangud," samuti märgiti ära, et opositsioonilistel jõududel polnud ligilähedaseltki võrdseid võimalusi kampaania läbiviimiseks ja meedia kasutamiseks; ei puudunud ka füüsiline vägivald. Ka USA riigidepartemang nimetas neid valimisi olevat kaugel rahvusvahelistest standarditest.
    Kõnealuste valimiste ausust aga iseloomustab võib-olla kõige paremini üks halenaljakas episood, mille Washington Post paigutas 2013. aasta üheksa kõige halvema idee pingereas teisele kohale. Nimelt avalikustati valimistulemused päev enne valimiste toimumist, mis tekitas loomulikult ärevust Aserbaidžaani valitsevas eliidis ja paljude irvhammaste entusiasmi üle kogu maailma. Seda püüti seletada nii, et eksikombel avalikustati 2008. aasta valimistulemused, kuid paraku ei klappinud võidunumbrid tollaste tulemustega ning kandidaatide nimed osutasid selgelt, et tegemist on selle aasta valimistega. Selle peale tehti aga selline trikk, et "tegelikult" võitis Alijev palju suurema edumaaga kui äsja avaldatud (84,5%, aga mitte 72,38% -- need sajandikud protsendid on minu meelest kõige liigutavamad).
    Kuid mis me ikka nende aserite ja maailma halvimate ideede pärast muretseme.
    Meie mätta otsast vaadatuna tundub aga päris kentsakas saata valimiste ausust jälgima ja hindama just Kristiina Ojuland. Äkki on mõtet koostada ka Eesti halvimate ideede pingerida?

Disclaimer. Kirjutan kõike seda ebamugavusega ja isegi nördimusega. Asi on selles, et Eesti esindus Euroopa Parlamendis on väga nõrk. Ei ole vaja seletada, miks sellisele riigile nagu Eesti on tugev esindus Brüsselis eksistentsiaalse tähtsusega. Paraku osa Eesti MEPe ei ole kaugeltki oma ülesannete kõrgusel, Eestil pole nendest mingit kasu. Minu jaoks oli kaks erandit: jätkuvalt Tunne Kelam, kes, tõsi küll, ei ole enam nii aktiivne kui oma esimesel perioodil, ja nimelt Kristiina Ojuland, kelle initsiatiivid inimõiguste kaitseks eriti Venemaal (piisab, kui nimetan siin nn Magnitski nimekirja) on olulised ka meile.

Suve lõpp on tavaliselt kuum aeg mitte üksnes õhutemperatuuri, vaid ka akadeemilise elu intensiivsuse seisukohalt. Augustis osalesin kolmel konverentsil, kusjuures kaks olid suured rahvusvahelised üritused. Neist esimene oli semiootika suvekool Käärikul, teine vene formalismi sajandale aastapäevale pühendatud kongress Moskvas.
Konverentsid olid erinevad, kuid mõlemad väga heal akadeemilisel tasemel. Kuid ma tahan praegu rääkida mitte teadusest, vaid õhkkonnast.

    Kääriku üritus oli kammerlik, ettekannete vahel oli aega ja ruumi diskussioonideks ning oli ka aega ja ruumi omavahelisteks vestlusteks ja üksinduses mediteerimiseks. Ja muidugi Kääriku nimi: legendaarsed suvekoolid 1960. aastatel, mis panid aluse Tartu-Moskva semiootikakoolkonna traditsioonile, olid kõigil meeles, ehkki peale siinkirjutaja ei viibinud seal osalejatest siis mitte keegi. Et välismaised külastajad olid väga rahul, on vähe öeldud. Mitu osalejat rõhutasid, et nad on lausa õnnelikud Käärikul. "See on paradiis maa peal," ütles mulle kaks korda üks Hiina professor. "Et in Arcadia ego," ütles Saksa semiootik Peter Grzybek, mis on topelttsitaat: semiootikaloolasena teadis ta suurepäraselt, et nii iseloomustas Tatjana Tsivian 1960. aastate semiootilisi kokkusaamisi Käärikul.

    Täiesti teine õhkkond valitses Moskvas. Kui Kääriku suvekool oli kulutuste poolest väga tagasihoidlik, et mitte öelda askeetlik, siis Moskva kongress oli toretsev. Külalised pandi korraldajate kulul luksushotelli, konverents ise toimus kahes eliitkõrgkoolis, kusjuures Kõrgem Majanduskool kuulub ka Vene valitsuse patronaaži alla ning nii Vladimir Putin kui ka Dmitri Medvedev on olnud selle külastajate seas.
    Käin Moskvas viimastel aastatel üsna harva ning iga kord näen suuri muutusi. Seekord rabasid mind kõige rohkem moskvalaste väsinud ja lausa rusutud näod. Kolm aastat tagasi, kui ma viimati seal käisin, oli samamoodi räpane, kuid linn oli kuidagi lõbus ning tänavatel kohtas rõõmsaid ja tegusaid inimesi. Nüüd oli kõik kuidagi hall ja trööstitu. Kohtusin tuttava kirjaniku M.V.-ga, kes ütles, et tõepoolest, kaks aastat tagasi "keerati hapnik kinni" ja mitte üksnes intelligentsi hulgas, vaid tavainimesed tänaval on tülpinud ja lootuse kaotanud. Ja muidugi mustus. Eliitülikoolide ruumid, mis kuuluvad Moskva kinnisvara kõige luksuslikumasse ossa, lagunesid ja isegi need osad, mis olid uued, olid kuidagi räpakad.
    Ning veel üks asi, millele ma vanasti tähelepanu ei pööranud, aga mis pidi Moskvas alati olema: lombid. Vihma ei ole olnud mitu päeva, kuid nii kõnni- kui ka sõiduteel on mingisugused haisvad vedelikukogused. Veidi guugeldades leidsin, et Moskva ongi oma lompide poolest kuulus: on lausa fotonäitused Moskva lompides, on kunstnikud, kes on loonud Moskva tänavate lompidele pühendatud maalisarju jne. Tahes-tahtmata tuli meelde Pelevin, kelle Tšapajev viskas koni lompi, milles peegelduv öine taevas lausa plahvatas, ning lausus selle peale midagi sellist: "Ei ole midagi ülevamat kui tähistaevas jalge all ja Immanuel Kant meie sees." Ei tea, kas Moskva lompidel on samuti sügav eksistentsiaalne tähendus?