Kirjutasin Ekspressi artikli vabatahtlikust kombluskorravalvest. Mis on see, mis sunnib inimesi fokuseeruma mitte sellele, et ise midagi head korda saata, vaid otsida neid ümbritseva maailma puudusi? Nt selle asemel, et ise midagi head ja põnevat kirjutada, otsivad ja leiavad nad pisivigu teiste tekstides. Ma tahan rõhutada, et tegemist ei ole keeletoimetajatega, kellel on selline töö, vaid nendega, keda nimetatakse õigekirjanatsideks.
        Kuna ajaleheformaat ei lubanud lisada illustratsioone, siis toon nad siin.
        Esiteks, vene õigeusupreester Aleksandr Šumski, muide, endine amatöörjalgpallur, on hädas tänapäeva jalgpalliga. Vormid ja eriti putsad on pederastivärvides. Ning tal oli hea meel, et Venemaa langes sellest homofestivalist varasel etapil välja. Šumski on aktiivne publitsist ja tema sõnavõtt leidis ohtralt vastukaja. Näiteks on järgmiste võistluste jaoks välja pakutud Venemaa koondisele sellised vormid:

            Seevastu Venemaa Riigiduuma saadik Roman Hudjakov leidis pornograafiat sajarublaliselt rahatähelt. Vene Panga esimehele saadetud avalikus kirjas teatab ta, et selline pilt võib kahjustada laste psüühikat, seega peaks rahatähel olema märgistus 18+. Aga just sajarublalisi antakse tavaliselt lastele taskurahaks. Hudjakov olevat ise näinud, kuidas kaks last uurivad sajalisel seda rõvedat kohta .

See iseenesest halenaljakas lugu on eriti markantne, kui arvestada kahte detaili. Esiteks, kogu selle versiooni rahatähti uurivatest lastest plagieeris Hudjakov kahe aasta tagusest pilapostitusest. Oopiumimooni varjunime all esinev blogija illustreerib sellega Vene seadusandluse potentsiaalset idiotismi. Ja ennäe, Hudjakov realiseeribki selle. Teiseks, väidetavat rõvedat kohta pole rahatähel näha.

Kui muidugi mitte vaadata suurendusklaasiga.

Kui alustasin seda blogi, siis lubasin endale, et jalgpallist ega üldse spordist ei kirjuta. Keskendun poliitikale, ühiskonnale ja kultuurile. Kuid enam, nagu ütles Lev Tolstoi, "ei suuda vaikida", loomuse vastu ei saa.
        Juhtus nii, et kirjutasin Eesti Ekspressile kolumni armastusest jalgpalli vastu, kus muuseas mainisin di Stéfano nime. Täna aga tuli kurb uudis tema surmast. Karta on, et praegusele lugejale see nimi eriti palju ei ütle ning Delfi artiklis nimetati teda koguni Antonioks (keegi kommentaatoritest on palunud vea parandada, kuid vähemalt kell 23:15 on see alles). Minu noorusajal oli di Stéfano legend.
        Pean kohe tunnistama, et ei ole kordagi näinud di Stéfanot mängimas reaalajas. Meie peres polnud televiisorit ning käisin jalgpalli vaatamas sõprade või naabrite juures, kuid nõukogude televisioon ei kandnud üle välismaise klubijalgpalli võistlusi. Aga nagu teada, on di Stéfano kõige kuulsam jalgpallur nende hulgas, kes mitte kunagi ei mänginud maailmameistrivõistlustel. Sellegipoolest oli ta legend ka nõukogude jalgpallimaailmas ja nädalaleht "Futbol" (maksis 5 kopikat, kuid tellida seda ei saanud ning see müüdi otsekohe läbi, nii et putka juurde pidi tulema enne avamist) aeg-ajalt mainis teda. See oli päris huvitav harjutus, mida tänapäeva noored eriti ei harrasta: visuaalse pildi puudumisel tuli verbaalse teksti järgi kujutada endale ette, kuidas see võiks välja näha. Di Stéfano oli kuulus mitte üksnes kui fenomenaalne väravakütt, kelle rekordid nii väravate arvus kui kübaratrikkides kestsid aastakümneid, vaid ka oma erakordse jalgpalliintelligentsusega. Ta nägi suurepäraselt väljakut, oskas taktikaliselt ette näha vastaste käike ning pidevalt neid üllatada; veel oli ta meister vabanema teda katvatest kaitsjatest. Nii mõnigi kord kattis teda personaalselt koguni kaks mängijat ning di Stéfanol oli kombeks sellisel juhul hakata ise personaalselt katma mõnda vastase ründajatest või poolkaitsjatest. Tema valvurid jooksid temaga kaasa, jättes kaitsesse augud. Paraku võib praegu Youtube'is näha ainult tema tähthetki, samas peaks selleks, et saada ettekujutus tema talendist, nägema tervet mängu.
        Minu noorpõlveiidol oli hoopis Pelé. Ka tema kohta sain kõigepealt üksnes lugeda ning kujutada ette, kuidas see kõik võis elus välja näha. Kuid 1965. aasta suvel pidas Brasiilia koondis Moskvas NSVL koondisega sõprusmatši. Siin ma pean vabandama ühe autobiograafilise selgituse eest. Juba 1960. aastate keskel olin ma sügavalt nõukogudevastaselt meelestatud, mis väljendus mõneti lapsikult. Nt frustreerisid mind alati nõukogude spordi edusammud (aga neid oli kahjuks palju). Eriti puudutas see aga jalgpalli. Liidu koondis läbis edukalt valikturniiri ning ajakirjandus ei olnud kitsi ülistavaid hinnanguid jagama. Ning tõepoolest purustati üks vastane teise järel. Siis aga olin ime tunnistajaks. Asi pole isegi selles, et Brasiilia (tollal kahekordne maailmameister) võitis 3:0, vaid see, kui kergelt, elegantselt ja enesestmõistetavalt seda tehti. Oleks võinud lüüa teist veel sama palju. Ja muidugi Pelé. Matši kommentaator Nikolai Ozerov nimetas teda jalgpallivõluriks. Ja seda ta tõepoolest oli.
        Mulle tundus, et Pelést paremini ei saagi seda mängu mängida. Aga siis ütles Johan Cruyff, mu järgmine kumiir, et ta ei tahagi midagi kuulda Pelést, tema iidol on di Stéfano.
        Puhka rahus, Blond Nool.