1. Kes tappis Nemtsovi?
Lõpliku ametliku versiooni järgi ikkagi Zaur Dadajev kaaslastega, kusjuures nad ei ole üksnes täideviijad, vaid ka initsiaatorid. Väike nüanss seisneb selles, et neid süüdistatakse Vene Kriminaalkoodeksi 105. artikli teise osa punktide "ж" ja "п" järgi, st mõrv "poliitiliste, ideoloogiliste, rassiliste, rahvusliku või religioosse viha motiividel". Esialgu figureeris aga punkt "з": kasusaamise või hankena (st algse versiooni järgi oli tegu palgamõrvaga). See on kompromissvariant, kuna vahepeal tundus, et nende tellijaid hakatakse otsima Tšetšeenia võimuladvikust. See tekitas Kadõrovis pahameelt ning vahepeal esitas Venemaa Juurdluskomitee alternatiivse versiooni, et mõrva korraldasid Ukraina eriteenistused ning täideviijad olid tšetšeenid, aga mitte kadõrovlasest Zaur Dadajev, vaid Ukraina poolel sõdiva Džohhar Dudajevi nimelise pataljoni komandör Adam Osmajev. Oletatakse, et selle informatsiooni taga on FSB. Kremlibotid levitasid seda aktiivselt, nagu ka teist versiooni, et Putini vastased ise korraldasid sellise vereohvri oma populaarsuse tõstmiseks.
Dadajev olevat mõrva üles tunnistanud, kuid hiljem saatis läbi erinevate kanalite mitmesuguseid teateid: a) võttis olematu süü omaks, kuna kartis, et ta vahistamise ajal tapetakse, b) võttis süü omaks, kuna teda kolm päeva piinati elektrivooluga, c) ta ei olegi seda omaks võtnud, kuna kohtus ei lastud tal suud lahti teha. Võib ennustada, et ta siiski võtab kohtus süü omaks, kuid karistust hakkab kandma Tšetšeenias.
Kuid Dadaevi ülestunnistus ei ole viimane temaga seotud mõistatus. Siin veel mõned. Esiteks teatab Dadajev, et tal on kindel alibi ning ta ei olnud kuriteopaiga lähedal. Teiseks on süüdistuse järgi Dadajev Tšetšeenia endine eriüksuslane. On aga andmeid, et ta vallandati alles pärast Nemtsovi mõrva ja vallandamise fakt oli üllatav nii talle endale kui Kadõrovile. Viimane andis korralduse välja selgitada, millal ja mille eest Dadajev erru saadeti.
Märgiks, et Kadõroviga mingeid probleeme enam ei ole, autasustas Putin teda ordeniga "Kohusetruuduse eest", mis talle anti seoses Krimmi taasühendamisega Venemaaga. Motiveering oli järgmine: "mehisuse, patriotismi, aktiivse poliitilise positsiooni eest ja isikliku panuse eest Krimmi Vabariigi ühtsuse, arengu ja õitsengu eest". Asja teeb eriti markantseks, et alles hiljuti Kadõrovit juba autasustati umbes sellesama eest medaliga "Teenete eest rahvusliku julgeoleku kindlustamisel".
Ei saa öelda, et Putin oleks kõigil neil päevadel päris kadunud olnud. Vene telekanalites näidati teda pidevalt, kuid, nagu selgus, tegu oli nn konservidega. Putini olulisim etteaste oli aga "dokfilmis" "Krimm. Teekond Kodumaale". Filmi režissöör Andrei Kondrašov ütles, et filmi tegelik autor, selle dramaturg on Vladimir Putin. Sellele võiks lisada, et Putin on ka filmi üks peaosatäitjaid, nimelt mängib Putinit. Ja ma pean tunnistama, et tema mängitud karakter on päris huvitav. Esiteks ütleb ta, et käsu Krimmi vallutamiseks andis ta juba 23. veebruaril, Sotši Olümpia viimasel päeval. Mis täielikult kummutab kõik eelnevad jutud. Venemaa opositsionäärid ja mõned välisajakirjanikud on imestanud sellise avameelsuse üle ning on koguni öeldud, et Putin harjutab oma ülestunnistust Haagi tribunalis. Sellele võiks lisada, et umbes samal ajal avameelitses Venemaa admiral Igor Kassatonov, rääkides, kuidas eriväed ja laevastik haarasid Krimmi, ning mis kõige olulisem, kuidas salaja paigutati Krimmi oluline väekontingent, mille Ukraina ja NATO maha magasid. Ka need ülestunnistused kummutavad kõik eelnevad õigustused.
Vaatlejad on hämmingus: miks Putin niimoodi teeb? Millest äkki nüüd selline avameelsus, tõehetk? Olukorra mõistmiseks peab meeles pidama, et Putin ei räägi mitte kunagi tõtt. Operatsiooni tegelik ettevalmistamine ei alanud spontaanselt 23. veebruaril. See kestis kuid, aga plaanid töötati välja veel varem, igal juhul enne Janukovitši kukutamist, mis olevat ametlik põhjus Ukrainas sekkumiseks.
Filmi põnevaimad kohad ongi minu meelest seotud Janukovitšiga, kuna siin lobiseb Putin kogemata välja midagi olulist. Nimelt räägib ta pikalt, kuidas Venemaa eriväed korraldasid suurejoonelise operatsiooni Janukovitši päästmiseks. Kaasatud olid nii maavägi kui ka õhuvägi ja laevastik. Ja rõhutab, kui raske oli neil kindlaks teha Janukovitši pidevalt muutuvat asukohta. Samas aga ütleb ta, et oli Janukovitšiga pidevas telefoniühenduses, kusjuures kasutati avatud liine, mille järgi eriteenistused positsioneerisid Janukovitšit. Oleks ju võinud lihtsalt küsida: "Viktor, kus sa oled?" Kuid Putini jutust tuleb üheselt välja, et Janukovitš põgenes mitte fašistidest bendeeralaste, vaid Putini eriteenistuste eest, kes püüdsid teda "päästa": Ning kui nad ta lõpuks kätte said, palus ta, et ta viidaks mitte Venemaale, vaid Krimmi, kus olid talle lojaalsed jõud. Kuid pärast lühikest peatust Krimmis viidi ta ikkagi Venemaale. Kui uskuda Putinit, siis Janukovitši julgeoleku tagamiseks. Samas on täiesti selge, et Krimmis ei olnud Janukovitš kuidagi ohus ja tema Venemaale viimine on sisuliselt inimrööv. Ja põhjus näib selge: Janukovitš, kes Putini ametliku retoorika järgi oli endiselt Ukraina seaduslik president, ei oleks sanktsioneerinud Krimmi annekteerimist Venemaaa poolt.
Kes ütleb veel, et Vene televisiooni pole huvitav vaadata?