Täna peaks minister Reinsalu umbusaldamine toimuma ja umbusaldajate hääled pidid ka koos olema. Seega ei saa minu postitust pidada hääletamistulemuste mõjutamise katseks. 

Ma pole salanud, et praegune valitsuskoalitsioon ei meeldi mulle sugugi ja kui see kukub, ei hakka ma seda taga nutma. Ainus, mis mind seejuures kurvaks teeb, on kogu selle protsessi küünilisus ja lausa valelikkus. 

Justiitsminister kirjutas arvamusloo, milles ta kaitses tema meelest ebaõiglase rünnaku alla sattunud lavastajat. Tegi seda ebaõnnestunult -- tema kirjatükk, mis pidi sotsiaalset viha leevendama, hoopis suurendas seda. Osa feministe tundis end solvatuna, kuna nad lugesid välja, et neid nimetati kanakarjaks. Lugesid valesti, kuna nad arvatavasti väga soovisid solvuda (sellele on teiste seas osutanud ka EKRE juhatuse liige Malle Pärn): kui keegi ütleb "lõpetage pullitegemine", siis ei tähenda see, et ta nimetas kedagi pullideks, kui minister kutsus üles: "Lõpetage kanakarja kambakas", ei nimetanud ta kedagi kanadeks (pealegi on tegu tsitaadiga Ken Kesey kuulsast raamatust). Samuti on pahatahtlikult eksitav süüdistus, et Reinsalu õigustab naistevastast vägivalda. 

Ma võin uskuda feministide siirust, samuti tundub mulle usutav Hannes Hanso positsioon. Kuid mul on väga raske uskuda Jürgen Ligi, Kristen Michali, ning in corpore EKRE ja Vabaerakonna fraktsioonide siirast solvumist. Ilmselt on nad ka ise saanud aru oma  ebausutavusest ja seetõttu hakkasidki valesid multiplitseerima. Naisevastasest vägivallast enam juttu pole. Ligi peab salajast registrit: "Reinsalul on paturegister olemas, aga see pole avalikkuseni jõudnud". Mart Helme esineb valesüüdistusega, et minister venestab kohtusid. Siiram on Artur Talvik, keda ei häiri Ojasooga seotu, talle lihtsalt ei meeldi kogu Reinsalu elutöö. 

Kuid hämavad mitte ainult umbusaldamise pooldajad. Kui Liisa Oviir teatas, ei hääleta umbusaldamise poolt, kuna vastasel korral "vabariigi sünnipäevaks oleks justiitsministriks juba Helme", siis on mul raske uskuda, et ta ise usub sellist jama.

Kogu see jant paraku õõnestab veelgi rohkem Riigikogu autoriteeti. Ma arvan, et antud rumalas olukorras on ainus mõistlik võimalus mitte osaleda -- las osalevad hääletuses vaid need, kes sellisel kahtlasel viisil loodavad oma poliitilist kapitali kasvatada. 
​

Andsin oma allkirja "Avalikule pöördumisele kavandatava tselluloositehase asjus". Tavaliselt ma kollektiivsetes protestikampaaniates ei osale, kuna arvan, et ühe vastutust võtta julgeva inimese hääl on tihti tugevam kui massiüritus. Ma tean, kui kerge on üles kruvida proteste, eriti nii tundlikel teemadel nagu keskkond, ning õilsatest, ent emotsionaalsetest ajenditest lähtuvad teod võivad tuua ettearvamatuid negatiivseid tagajärgi (nagu nt loomade "päästmine" karusnahafarmidest). Ma ei pea ennast mingil juhul ökofundamentalistiks. Mitte ükski asi ei tule tasuta. Linnade arengud, maanteed, raudteed, õhu- ja meretransport koormavad kõik loodust. Ehkki olen põhimõtteline jalgrattur, ei taha ma võidelda teiste transpordiliikide vastu. Asi pole keskkonnariskide nullimises, vaid optimaalsete lahenduste otsimises. Seepärast toetan, tõsi küll, teatud reservatsioonidega Rail Balticut. Ökoloogilised probleemid, mis paratamatult selle rajamisega kaasnevad, vajavad lahendust, vähemalt leevendust, kuid muud strateegilised, majanduslikud ja NB! ökoloogilised kaalutlused (kiirraudteeühendus Euroopaga vähendab koormust maanteedel) kaaluvad need minu jaoks üle.

Mis aga puudutab Tartu tselluloositehast, siis see asi on teistsugune: riskid ületavad oluliselt võite. Sellevastane pöördumine on koostatud väga professionaalselt ja lähtub ratsionaalsest argumentatsioonist, mitte hetkeemotsioonidest, ning kuna ma niikuinii kavatsesin veel kord sel teemal sõna võtta, siis andsin sellele suurima heameelega oma allkirja.

Siiski tahaksin eraldi välja tuua veel mõned asjaolud. Nii tehase pooldajad kui ka selle vastased lähtuvad tehase ohutuse/ohtlikkuse hindamisel ettenähtud režiimis, kui kõik sujub, nagu peab. Ka sellisel juhul kätkeb rajatav tehas endas suurt koormust keskkonnale. Nagu teada, on tselluloositööstus üks toksilisemaid, jäädes alla vaid metallitööstusele. Sulfaattselluloosi tootmine koormab kõiki biosfääri osi: atmosfääri, hüdrosfääri ja litosfääri ülemist kihti. Tartu tehase rajajad ja propageerijad korrutavad mantrana, et tegu on innovatiivse, keskkonnasäästliku ja rohelise ettevõtmisega. Soovitan vaadata nende reklaamvideot kui manipulatsiooni meisterklassi  (pange tähele rohelist tausta, linnulaulu, pidevalt korduvaid tüvesid bio-, rohe-, keskkonna- ja teisigi armsaid detaile).

Millest aga ei ole siiamaani räägitud, on tehase kaitstus erinevates ettenägematutes olukordades. Praegu võib tunduda, et suurim oht on seotud ühiskondliku pahameelega. Aga millised on tehnoloogilised riskid? Kuidas on tehas kaitstud üleujutuste eest (tuletame meelde hiljutist keemiatehase plahvatust USAs, millel erinevalt Tartusse rajatavast tehasest oli kahekordne kaitse, kuid üleujutuse käigus lakkasid mõlemad töötamast). Kuidas on see kaitstud tormide eest, nagu näiteks selliste eest, nagu orkaan Herwart, mis möllas praegu Saksamaal? Kuidas on see kaitstud teiste loodusõnnetuste eest, mis viimasel ajal on Euroopas sagenenud, kas kliima soojenemise või muude põhjuste tõttu? Kõik need küsimused on paraku vastuseta, asjalikku arutelu asemel näeme vaid ülistuslaule moodsale ja progressiivsele tehnoloogiale.

Igaks juhuks võiks meelde tuletada, et Eestis juba on üks moodsal progressiivsel tehnoloogial töötav tselluloositehas Estonian Cell, mis on poolteist aasta kogemata solki merre lasknud. Tuletame meelde, et ka see ettevõte reklaamib ennast eriti keskkonnasõbralikuna ja 2014. aastal nimetas Keskkonnaministeerium selle isegi aasta keskkonnasõbralikuks ettevõtteks. Jõgi on palju hapram ökosüsteem kui meri ning tõsisem avarii rajatavas tselluloositehases võib hävitada Emajõe biosfääri ja isegi Peipsi järve biosüsteemi. Ja siis ei päästa enam õigustused stiilis tegijal juhtub ja kes nüüd sellist asja võis ette näha.

Madam Rajasaar teatab, et mister Reinsalu ei sobi ministriks. Tal on selleks täielik õigus. Me elame vabas riigis ja igaüks võib väljendada oma negatiivset suhtumist ka kõrgematesse riigiametnikesse (üksnes kohtunike solvamine ja laimamine pole lubatud). Minister Reinsalu ütles midagi, mis ei meeldi EV kodanikule Rajasaarele, minule, kodanik Mihhail Lotmanile ei meeldi samuti mitu ministrit ja ennekõike mitte niivõrd nende sõnade, vaid tegude pärast. Ma ei tahaks peaministri kohal näha Jüri Ratast, ma ei tahaks ministrikohtadel näha ka Kadri Simsonit, Jevgeni Ossinovskit ega Urve Palot. Ja mitte keegi ei saa mind nendel teemadel suukorvistada. NB! Kuid mingil juhul ei looda ma ega isegi taha, et nimetatud ministrid kaotaksid oma positsiooni üksnes sellepärast, et keegi kodanik Lotman on väljendanud sellist mõtet. Elame demokraatlikus riigis ja ministrite mahavõtmine käib kindlate protseduuride kaudu, millest üheks on umbusaldamine Riigikogus. Ma oleksin ülimalt nördinud, kui minu käsu või isegi tungiva soovituse peale hakkaksid ministrid tagasi astuma. See oleks riigi seisukohalt palju kahjulikum kui ühe või teise ministri problemaatilised sõnastused.

Kahjuks on probleem aga palju laiem kui Ylle Rajasaare seisukohavõtt. Nii üksikinimestel kui ka nende ühendustel on õigus väljendada arvamusi, mis lahknevad võimukandjate ja valitsuse seisukohtadest ja valitsuse poliitikast. Veelgi enam, see on nende kodanikukohustus. Kodanikuühiskonna tasakaal on tagatud seeläbi, et ühiskonnas on arvamuste paljusus ja mitte ükski arvamus ega grupp ei saa domineerida ning oma tahet peale suruda teistele. Ning veel üks oluline asi: arvamusi väljendav grupp ei tohi muutuda lintšivaks jõuguks, mis võtab endale süüdistaja, kohtuniku ja kohtuotsuse täitja rolli. See on ühiskonnale ohtlik. Eriti ohtlik on aga, kui samas puhangus liituvad üksteisega erinevad vastandideoloogia väljendajad. Antropoloog ja kirjandusteadlane René Girard on üksikasjalikult kirjeldanud selliseid olukordi põhiliselt arhailiste kultuuride ja antiikmaailma näitel. Kriis võib tekkida täiesti tühjalt kohalt ja see leiab lahenduse lunastusohvri toomisega. Selleks otsitakse ja leitakse patuoinas.

Ma ei tunne Tiit Ojasood ei inimese ega isegi mitte teatrikunstnikuna. Ma ei tea, kelle kallal ja mis asjaoludel ta lumes vägivallatses. Aga kui EKRE, SAPTK ja feministid liigutavas üksmeeles nõuavad tema ohverdamist, siis kultuurisemiootikuna tekitab see minus igasuguseid mõtteid.

P.S. Üks kriisiolukorra tunnuseid on äkiline kollektiivne huumorimeele kaotus. Ma ei looda, et minu tagasihoidlik sõnavõtt võiks olukorda muuta. Kuid siiski, kuna selle aasta šovinisti tiitel on juba enneaegselt hõivatud, palun käsitleda antud kirjutist kui oma kandidatuuri esitamist esimese printsessi kohale.

Kui poleks vastik, siis võiks olla päris huvitav vaadata praegust hääletu alistumise protsessi. Erakond, millel on koostööleping Jedinaja Rossijaga, on peaministrierakond. Selles erakonnas vohab endiselt korruptsioon ja putinimeelsus. Eriti vastik on jälgida, kuidas koalitsioonipartnerid kaitsevad Keskerakonna korruptante ja äraandjaid. Jüri Ratas pidi olema koguni eestimeelsuse etalon. Muinasjutud koostöölepingu külmutamisest või mittetoimimisest võivad mõjuda ainult enesepetjatele või väga lihtsameelsetele. See leping toimib suurepäraselt ja juba mitte üksnes erakonna, vaid terve valitsuse tasemel. Leping Jedinaja Rossijaga on nii odioosne asi, et isegi venemeelseim Läti poliitik ja riigitegelane Nils Usakovs pidas paremaks sellest lahti öelda. Eesti on aga Venemaa mõju avant-poste Euroopas.

Räägitakse: see on ainult kultuur, see on ainult lihtinimeste kontaktid, selle taga pole mingit propagandat ega tanke. Tankid ootavad tõepoolest piiri taga, aga propaganda on nii sügavale imbunud, et seda enam ei märgatagi. Eesti juurtega tuntud dirigent annab kontserdi Venemaa saatkonnas -- oh, mis te nüüd, kus siin siis propaganda on, see on ju puhas kunst. Eestit külastavad kultuuri- ja kunstitegelased on valdavas enamuses Putini kaaskonnast. Ja see on suur. Kui Stalini ajal allutati kultuur massirepressioonide ja hirmuga, siis Putini Venemaal on repressioon vaid pisteline, kultuuritegelased lihtsalt ostetakse ära, ja seda väga lihtsate vahenditega. Kui sa oled dirigent, filmiinimene või teatrijuht, antakse selgelt märku, et sinu finantseerimine sõltub sellest, kas sa avaldad toetust Krimmi annekteerimisele või kas sa kirjutad alla palvekirjale Putinile, et ta kandideeriks järjekordselt presidendiametisse. Ja siis öeldakse veel sulle, et ise võid sa olla ükskõik kui julge mees, aga sinu teatris töötab mitusada inimest, kes kõik hakkavad kannatama. Ja need inimesed tulevad Eestisse tutvustama päikselist Venemaad.

Enne Teist maailmasõda ei alanud vaikiva alistumise otsustav etapp mitte Molotov-Ribbentropi pakti allkirjastamisega. 1938. aastal avastati, et Nõukogude Liit polegi nii kuri, selles on palju häid kirjanikke, kunstikke jne, keda hakati ohtralt ka Eestis tutvustama. Initsiatiiv ei olnud eestipoolne. Nii eelnes tankidele kultuuriline dessant, mis oli üsna edukas, igal juhul õõnestades suurel määral eestlaste vastupanutahet. Ka Eesti progressiivsemad kultuuritegelased käisid Venemaal ja nägid oma silmaga, et kõik need õudused, mida Nõukogude Liidu kohta räägitakse, on valed: inimesed on seal õnnelikud. Olen sellest juba kirjutanud.

Eriti markantne on viimase aja diskussioon vene telekanalite üle: need ei olevat vaenulikud midagi, propagandat ei sisalda, hoopis meie kasutame neid oma huvides ära. Ja üldse, peame ju mõtlema ka oma venelastest kaaskodanike peale, ei saa ju neid jätta ilma väärt informatsiooniallikatest. On avaldatud koguni graafik, mis näitab erinevate telekanalite vaadatavust venekeelse elanikkonna seas. Sellest graafikust võib aga näha, et vene kanaleid vaatab väga väike osa Eesti venelasi. PBK-d (kanalit, mis on spetsiaalselt loodud Balti riikidele) vaatab parimal juhul 5-6%. Muidugi, võrreldes nullilähedaste ETV+ näitajatega võib see arv tunduda suur, kuid üldiselt vaatab seda väga väike -- ja väga putinimeelne -- seltskond.

Mis siis teha? Kaks asja, millest esimene on seotud Venemaa kanalitega, teine ETVga. Ma olen selle vastu, et midagi keelata, olgu see kas või televisioonivormis oopium rahvale. Minus tekitab nördimust, et kõikides pakutavates teleprogrammide pakettides on kohustuslikus korras tasuta terve hulk Venemaa kanaleid. Minu jaoks on need kanalid objektiivse informatsiooni seisukohalt sama väärtuslikud kui pornokanalid inimeste intiimelu kajastamisel. Jällegi, ma ei ole pornokanalite keelustamise poolt, aga see spetsiifiline auditoorium, kes neid vajab, maksab selle eest eraldi, nagu peaksid maksma ka PBK jt sarnaste kanalite tarbijad. Nende jaoks aga, kes ilma Putini vaatamiseta ei saa tippu jõuda, lihtsalt üks ilus pilt ortodokssete jõulude puhul.

Mis aga puudutab ETV+-i, siis see projekt pole mitte läbikukkunud, vaid surnult sündinud. Vene vaataja, k.a see, kes on Eesti Vabariigi suhtes ebasõbralikult meelestatud, vajab hoopis midagi muud. Nagu ma juba korduvalt olen öelnud, vene vaataja tahab teada Eesti riigi ja valitsuse ametlikke seisukohti. Külma sõja ajal oli Ameerika Hääles igapäevane lühike kommentaar, mille kohta teatati, et see pole ajakirjandus, vaid USA valitsuse seisukohtade kajastus. Analoogilist kommentaari vajaksid ka siinsed venelased, ja mitte ainult nemad. Samuti peavad selles kanalis olema Eesti ajaloo tunnid, eesti kultuuri tutvustused, Eesti ja Euroopa juriidilise ruumi tutvustused ning eritasemelised eesti keele kursused, k.a need, mis aitavad valmistuda kodakondsuseksamiks, et lõppeks hädaldamine teemal: tahaks küll väga eesti keelt õppida, aga see on nii raske ja maksab nii palju.