Venemaa on hädas Lääne maailmaga -- keegi (peale ideeliste ja kinni makstud putinoidide) ei taha uskuda esitatud MH17 katastroofi versioone. Mis veelgi hullem, Venemaal endal on järjest vähem neid, kes on valmis uskuma propagandatõdesid. Ja siis tulevad appi sensitiivid. Telekanal LifeNews esitas kahe sensitiivi ekspertiisi. Kummalisel, kuid mitte ootamatul kombel kattuvad nende nägemused täpselt Vene propagandaga: lennuki allatulistamine ei olnud eksitus, mille tagajärjel kannatasid paljud süütud inimesed, vaid sihilik aktsioon, kusjuures tegemist pole maa-õhk tüüpi raketiga, vaid lennukist tulistatud õhk-õhk tüüpi raketiga, passid on liiga uued ja liiga heas korras, kindlasti on neid hiljem juurde toodud. Skeptikud, häbenege!

Kirjutasin Ekspressi artikli vabatahtlikust kombluskorravalvest. Mis on see, mis sunnib inimesi fokuseeruma mitte sellele, et ise midagi head korda saata, vaid otsida neid ümbritseva maailma puudusi? Nt selle asemel, et ise midagi head ja põnevat kirjutada, otsivad ja leiavad nad pisivigu teiste tekstides. Ma tahan rõhutada, et tegemist ei ole keeletoimetajatega, kellel on selline töö, vaid nendega, keda nimetatakse õigekirjanatsideks.
        Kuna ajaleheformaat ei lubanud lisada illustratsioone, siis toon nad siin.
        Esiteks, vene õigeusupreester Aleksandr Šumski, muide, endine amatöörjalgpallur, on hädas tänapäeva jalgpalliga. Vormid ja eriti putsad on pederastivärvides. Ning tal oli hea meel, et Venemaa langes sellest homofestivalist varasel etapil välja. Šumski on aktiivne publitsist ja tema sõnavõtt leidis ohtralt vastukaja. Näiteks on järgmiste võistluste jaoks välja pakutud Venemaa koondisele sellised vormid:

            Seevastu Venemaa Riigiduuma saadik Roman Hudjakov leidis pornograafiat sajarublaliselt rahatähelt. Vene Panga esimehele saadetud avalikus kirjas teatab ta, et selline pilt võib kahjustada laste psüühikat, seega peaks rahatähel olema märgistus 18+. Aga just sajarublalisi antakse tavaliselt lastele taskurahaks. Hudjakov olevat ise näinud, kuidas kaks last uurivad sajalisel seda rõvedat kohta .

See iseenesest halenaljakas lugu on eriti markantne, kui arvestada kahte detaili. Esiteks, kogu selle versiooni rahatähti uurivatest lastest plagieeris Hudjakov kahe aasta tagusest pilapostitusest. Oopiumimooni varjunime all esinev blogija illustreerib sellega Vene seadusandluse potentsiaalset idiotismi. Ja ennäe, Hudjakov realiseeribki selle. Teiseks, väidetavat rõvedat kohta pole rahatähel näha.

Kui muidugi mitte vaadata suurendusklaasiga.

On diskuteeritud selle üle, kas Eesti peaks tõkestama mõned meile vaenulikud võõrriigi telekanalid. Või siis looma meie vene keelt kõneleva elanikkonna jaoks alternatiivse telekanali. Esimene on selgelt mõttetu ja vastuolus Eesti ühiskonna aluspõhimõtetega, teine aga jätab kuidagi kahemõttelise mulje. Millegipärast kerkivad need teemad esile kriiside ajal, samas kui on selge, et ükski kanal ei saa kriisi lahendada, tegemist võiks olla parimal juhul profülaktilise vahendiga. Karta on, et tegeletakse hoopis eneserahustusega ja kui pinge langeb, siis katkeb ka huvi vene kanali loomise vastu.
        Millega aga võiks Eesti ajakirjandus tegeleda juba praegu, on vaenu õhutamise vähendamine kohalikus venekeelses meedias. Ja ma pean siin silmas ennekõike venekeelset Delfit. Ma saan aru, et tegemist on eraõigusliku omandiga, mille eesmärk on kasumi teenimine. Eestit halvustavad või otseselt vaenulikud materjalid müüvad hästi ning on isegi võimalik, et tegemist ei ole eestivaenulike ajakirjanikega, vaid inimestega, kes kainelt (küüniliselt) jahivad klikke.
        Pealegi on pahatihti tegemist madala kvaliteediga ja professionaalselt ebaeetilise käitumisega. Tähelepanuväärne on mitte üksnes see, milliseid materjale esitatakse, vaid ka see, mis jäetakse esitamata. Päris kvaliteetseid kirjutisi, mida võib leida nii eestikeelses kui ka teiste riikide meedias, venekeelne Delfi millegipärast väldib (meediaekspertidele võiks pakkuda sellise teema nagu maailmapilt eesti- ja venekeelses Delfis). Eriti drastiline on aga see, et asi ei puuduta üksnes kommentaare ja analüütilisi materjale, vaid ka uudiseid. Tundub, et venekeelne Delfi püüab kaitsta oma lugejaid nende uudiste eest, mis käsitlevad objektiivselt olukorda Ukrainas, aga ka Venemaal. Ka uudised Eesti poliitika kohta on lünklikud ja tendentslikud, tihti juba suunavalt pealkirjastatud. Ma saan aru "Stolitsast". See on kallutatud väljaanne ja väljendab Keskerakonna vaateid (miks seda tehakse maksumaksja raha eest, on teine küsimus). Kuid Delfi ei ole vist Jedinaja Rossija väljaanne?
        Olen sõna- ja infovabaduse eestvõitleja ning seda mitte üksnes sõnades. Oma blogisse panin copylefti märgi, mis tähendab, et minu materjale võib vabalt ja ilma minult luba küsimata kasutada. Piirangud pole siin juriidilised, vaid kõlbelised. Ning ma võin tõdeda, et eestikeelsed väljaanded on järginud selles mõttes hea ajakirjandusliku tava põhimõtteid. Seda ei saa aga öelda vene Delfi kohta, kus nii mõnigi kord on minu artikleid avaldatud halvas, ebaintelligentses ja kallutatud tõlkes, millele on toimetus lisanud omapoolseid tendentslikke kommentaare, minult luba küsimata ja jätmata mulle ka võimaluse need kommentaarid vaidlustada.
        Hoopis kummaline lugu aga juhtus mõni päev tagasi, kui Delfi avaldas lühendatud tõlke minu Ekspressis ilmunud arvamusloost "Oma tankide tule all". Arvamuslugusid Eesti Ekspressile kirjutan silmas pidades eesti lugejat. Vene lugejal on veidi teistsugune taustsüsteem ja need asjad, mis eestlastele tunduvad enesestmõistetavad, oleks vajanud lahtikirjutamist. Delfis aga on tõlge hoopis lühendatud, kusjuures nõnda, et kogu lugu muutub mõttetuks. Mitmed kommentaatorid (ka sugugi mitte sõbralikud) juhivad sellele ka tähelepanu: tekst on absurdne, pealkirjas on juttu tankide tulest, kuid artiklis pole sellest sõnagi. Ma võin vastutada selle eest, mida ma olen ise kirjutanud, kuid mul on raske vastutada selle eest, kui keegi tõlkija ilma minu loata viskab tekstist välja võtmetähendusega lõigu.
        Asjal on minu jaoks ka juriidiline aspekt. Nimelt on mul leping Eesti Ekspressiga, mitte vene Delfiga. Ja need minu tekstid on juba autoriõigusega kaitstud ning kokkuleppe kohaselt Ekspressiga ei avalda ma neid tekste oma blogis. Nüüd aga on minu jaoks kujunenud kummaline ja ebameeldiv olukord. Need lugejad, kelle jaoks ma oma lugusid kirjutan, peavad nende eest maksma, samas kui lugejad, keda ma üldse silmas ei pea, saavad neid nautida ja jälestada täiesti tasuta. Kuna minuga ei ole Delfi selle artikli avaldamist kuidagi kooskõlastanud, siis kaldun sellist tegevust käsitlema piraatlusena.

Eilses Delfis oli väga oluline informatsioon, mis sidus omavahel kolm asja: Ukraina praegused arengud, sündmused Kirde-Eestis rohkem kui 20 aastat tagasi ja Vladimir Putini isiku. Natuke kummastav oli vaid lugeda Eestit nii olulises mõttes puudutavaid asju rahvusvahelise uudistekorporatsiooni vahendusel. Kuid lausa piinlikuks muutub asjaolu, et juba peaaegu aasta tagasi ilmus see informatsioon vene keeles, kusjuures siinsamas Eestis, venekeelses Postimehes. Väga kahetsusväärne on, et eestikeelne Postimees seda teemat ei kajastanud ning veelgi enam, Eesti meedias ei leidunud üldse kedagi, kes oleks seda informatsiooni tähele pannud.
        Möödunud sajandi 80ndate aastate lõpul Eesti vabadusvõitluse ajal oli levinud järgmine arusaam Eesti ühiskonna tulevasest rollist Euroopas: kuna me nii hästi tunneme Venemaad ning seal toimuvaid sündmusi ja protsesse, siis Eesti võib mängida omamoodi informatsioonilise silla rolli, tutvustades Euroopale Venemaad ja hoiatades sealsete ohtude eest. Paraku kujunesid asjad nõnda, et me ise peame sisse tooma ajusid ja informatsiooni, selleks et aru saada, mis toimub meie naabrite juures, ja seda ka küsimustes, mis on meile eksistentsiaalse tähtsusega. Ignorantsuse hea kaaslane on naiivsus ja kriitikavabadus, mida näeme Ukraina sündmuste kajastamises. Vahel tundub, et tegemist on lihtsalt Vene meedia kriitikavaba refereeringuga.
        Hiljuti küsiti minu käest ühel avalikul dispuudil, miks eestlased peavad oskama vene keelt. Vastasin kujundlikult: kui sa elad vulkaani nõlval, peavad sul olema vähemalt algelised teadmised vulkanoloogiast. Peab oskama keelt, aga peab oskama ka (kriitiliselt) mõista sõnumeid, mis on selles keeles kirjutatud. Eesti-taoline riik ei saa tänu oma geograafilisele positsioonile endale lubada ignorantsust Vene asjades.
      

Olen juba maininud halenaljakat seika, et samal ajal kui moskvameelne meedia tembeldas Ukraina opositsionääre natsideks ja fašistideks, kostitasid maidaanlased oma vastaseid samuti fašistide nimetusega. Venekeelses inforuumis -- ja mitte ainult seal -- on fašismist saanud omamoodi simulaakrum, ilma sisuta, kuid kindlate konnotatsioonidega nimetus. Need viimased ei pruugi olla negatiivsed, nt Venemaal on piisavalt veidrikke ja tänavahulle, kes nimetavad ennast ise fašistideks.
        Eriti palju fašismi ja fašiste nähakse aga Balti riikides. Portaalis regnum.ru on isegi selline püsirubriik: «Фашистские настроения в Латвии, Эстонии и Литве» (Fašistlikud meeleolud Lätis, Eestis ja Leedus). Sealt saab vahel lugeda päris põnevaid asju. Nagu nt: "Läti pealinnas viidi läbi natslik pikett "Kremli valeliku propaganda" vastu". Sealt loeme, et piketeerijad "skandeerisid loosungeid "Käed eemale Ukrainast!", "Putin on fašist"". Teisisõnu: natsid sõimavad fašiste.
        Samal ajal kogub vene sotsiaalmeedias populaarsust see pilt:

UPD 12.03. See retoorika aina süveneb. Ukrainlased nimetavad fašistideks venelasi, Venemaal kordavad isegi ametiisikud Janukovitši väidet, et Kiievis tulid võimule fašistid. Ilmekad on  referendumieelsed plakatid Krimmis: neist mitte ükski ei ole ukrainameelne, enamus on aga otseselt ukrainavastased, nagu näiteks see, kus valik on formuleeritud maksimaalselt selgelt: kas Venemaa või fašism.

Eesti humanitaarid on ärevuses. On tunda koguni matusemeeleolusid. Ja ametnike rahustavad manitsused stiilis "lõpetage see paranoia" millegipärast ei rahusta, vaid tekitavad sedasama paranoiat juurde. Täna saadeti TÜ filosoofiateaduskonna listi ETAgi ühiskonnateaduste ja kultuuri ekspertkomisjoni juhi akadeemik Jaan Rossi teesid, mis väljendavad tema nägemust ühiskonna- ja humanitaarteaduste arengust ja nende finantseerimisest. Juba mitu inimest on minu arvamust küsinud.
        Kõigepealt tahaksin rõhutada, et Jaan Ross ei ole sugugi humanitaarvaldkonnas ignorant ega kindlasti ka inimene, kes tahaks selle valdkonna kinni panna. Tahaksin uskuda, et enda meelest ajab ta õiget ja kasulikku asja. Minu arusaamade kohaselt jällegi on see asi vale ja kahjulik, kusjuures mitte üksnes humanitaar- ja sotsiaalteadlaste kitsale ringile, vaid tervele Eesti teadusele ja Eesti ühiskonnale tervikuna.
        Arusaamatused algavad juba maailmavaatelisel pinnal. Ross kirjutab: "Meie teaduspoliitikas väljendub sama parem- ja vasakpoolsuse dilemma, mis riigis üldisemalt: kas väheste käsutuses peaks olema palju raha või paljude käsutuses vähe raha. [---] HN ette on seatud ülesanne vähendada Eestis tegutsevate uurimisrühmade hulka."
        Tegemist on minu meelest mingi karikatuurse parempoolsusega. Reaalne parempoolsus erineb vasakpoolsusest just selle poolest, et ei püüa formuleerida ühist valemit ja siis elu sellega vastavusse viia, vaid respekteerib elunähtusi nende mitmekesisuses, püüdes igale probleemile läheneda tema enese immanentsest loogikast lähtuvalt. Suured uurimisrühmad ning ressursirohked ülesanded on olulised paljudes reaalteaduslikes valdkondades (kuid ka mitte kõikides).
        Mis puudutab aga humanitaarvaldkonda, siis selline finantseerimispoliitika ei ole ressursside
kokkuhoid, vaid raiskamine. Et kvalifitseeruda, tuleb koosseisu ja kulutusi paisutada.
        Toon isikliku näite. Ilma võltstagasihoidlikkuseta võin tõdeda, et väheste kaastöötajate abiga olen suutnud eesti värsiteaduses teha rohkem kui kõik minu eelkäijad kokku. Sain selleks ka ETF grante, mis muidugi olid suurusjärgu võrra väiksemad kui need, mida jagatakse PUTi raames. Tõsi küll, ei saanud iga kord, kui taotlesin, kuid minu ebaõnnestumiste ja edu tagamaad grantide saamisel on omamoodi õpetlikud. Nimelt ei rahuldatud neid taotlusi, mis minu meelest olid tugevamad, rahuldati aga need, mille ma spetsiaalselt kirjutasin nõrgemaks, orienteerudes mitte teema enese loogikale, vaid grandiandjate kriteeriumidele. Minu meelest ei ole selline olukord hea. Eriti desorienteeriv võib see olla noorele õpetlasele, kellest võib hea teadlase asemel välja kujuneda edukas grandisaaja. Ja kordan veel kord, see ei ole hea. Mis puudutab aga eesti värsiteadust, siis juhul kui kõrged ametnikud arvavad, et seda ei ole vaja, jätkan ma ikkagi vaikselt sellega tegelemist, nagu olen seda teinud aastakümneid ilma igasuguse toetuseta.
        Kuid taolisel teaduse finantseerimise strateegial on ka suurem puudus: see ei ole jätkusuutlik. Projektipõhisus ei luba moodustada stabiilseid uurimisrühmi ning järelkasvu koolitamine muutub ülimalt problemaatiliseks. Uurija peab elama grandist grandini ning ma tean mitmeid noori andekaid inimesi, kes oma toimetuleku ja kindlate perspektiivide tagamiseks läksid üle erasektorisse või riigiametitesse ning on Eesti teaduse jaoks kadunud. Lisaks kõigele muule on jällegi tegemist ressursside raiskamisega. Nad on ülekvalifitseeritud selle töö jaoks, mida nad teevad nt panganduses või ministeeriumides. Kuid Eesti humanitaarteaduse jaoks on see lausa sucker punch.
        Jaan Ross lõpetab poeetiliselt Gustav Ernesaksa mõttekäiguga: "Eesti koorikultuur peab olema püramidaalne, s.t. tugevad koorid saavad toetuda vaid laiale madalama tasemega kooriliikumisele." See aga, mida ta oma teesides pakub, on lausa vastupidine: selle ideoloogia seisukohalt peab jääma vaid püramiidi tipp, alumine osa aga ruineeritakse. Vabamüürlased küll unistasid nähtamatu püramiidi õhus hõljuvast tipust, kuid ma ei kujuta ette, kuidas sellist rajatist saaks maiste vahenditega realiseerida.

Nii palju siis paranoiast. Tuleb arsti juurde mees ja kaebab, et krokodill ei lase tal öösiti magada. Arst: "Noo, selle vastu on mul väga häid tablette, võtke kaks tükki enne magamaminekut. Nädala pärast tulge tagasi." Patsient aga ei tule ega tule. Kuu aja pärast saadab arst õe uurima, kuid patsienti ei ole. Krokodill sõi ta ära.

Üldiselt kuulun nende hulka, kes on Eesti üle uhked. Neid asju, mis on hästi tehtud ja mis mulle meeldivad, on palju rohkem kui neid, mis tekitavad vastakaid tundeid või lausa tõrget. Paraku on aga ka viimaseid olemas.
    Nii näiteks meeldib mulle väga Eesti maksusüsteem. Lihtne ja õiglane. Ja ma ei saa kuidagi aru nendest, kellel käed lausa sügelevad selle lõhkumise järele, et asendada see millegagi, mis ka teistes riikides töötab halvasti.
    Ka meeldivad mulle Eesti maksuametnikud. Abivalmid ja sõbralikud. Raske isegi uskuda, et nende ametivennad USAs või Rootsis ajavad elanikkonnale hirmu nahka. Mulle meeldib meie e-riik. Paljud muudes riikides aega ja närve kulutavad asjad saavad tehtud mõne hiireliigutusega. Mulle meeldib väga, et iga-aastast tuludeklaratsiooni võib esitada elektrooniliselt ja kogu protseduur võtab mul tavaliselt alla kümne minuti.
    Selle idüllilise pildi rikub aga aastast-aastasse korduma kippuv episood. Oktoobri keskpaiku saan ma Maksu- ja Tolliametilt e-maili, milles teatatakse, et minu tuludeklaratsioon on puudulik, kuna pole selles esitanud välisriigist saadud palgatulu. Lähen paaniliselt MTA koduleheküljele, mingit maksuteadet seal ei ole. Helistan siis lisatud telefoninumbrile ja vestlen väga meeldiva daamiga, kes teatab mulle, et seda teadaannet ei saagi elektrooniliselt kätte. Tuleb ajada paberid korda. Kuid meil on ju e-riik, kõigi oma tulude ja honoraride maksud saan korda ajada elektrooniliselt. Miks siis seda ei saa? Jah, kahjuks kõike muud saab, aga seda ei saa. Püüan siis välja selgitada, palju ma riigile võlgu olen. Selgub, et mitte midagi. 200 euro pealt, mille ma sain Soomes loetud loengu eest, on 64 eurot juba Soome riigile makstud. Nii et maksma ei pea midagi, aga paberid tuleb siiski korda ajada. Aega anti mulle alla kahe nädala, nende sisse mahtus ära minu operatsioon, ning kui ma esimesel võimalusel pärast loengut hüppasin taksosse ja sõitsin kohale, selgus, et amet on juba kinni. Nimelt töötab ta reedeti kuni 15.30, mina jõudsin viis minutit hiljem. Nii saigi minust maksuvõlglane või midagi...
    Muidugi mu enda viga, oleks võinud mäletada seda honorari, aga paraku mõtlen ma tavaliselt oma järgmistest loengutest, mitte eelmistega seotud tuludest. Samuti oleks võinud eelnevalt avamisajad järgi vaadata, kuid jällegi, nagu vanarahvatarkus ütleb, loll pea on jalgade nuhtlus. Siiski tundub veidi kummaline, et MTA on avatud üksnes tööajal ja lõpetab teistest ametitest isegi varem.
    Lojaalse Eesti kodanikuna ei kahtlusta ma siin kellegi kurja tahet. Aga siiski tuleb vägisi meelde nõukaaegne anekdoot saunast, mille riietusruum ehitati teisele poole tänavat.

Sven Vabar palus kirjutada  vandenõuteooriatest, mis on vallutanud Eesti, ja muudest sarnastest asjadest nagu chemtrail jne.
    Mis puudutab vandenõuteooriaid, siis on ka teised esitanud mulle tungivaid palveid sellest kirjutada: ilmselt on see teema Eestis tõesti akuutne. Mul on kogutud üsna palju materjali ja kui saan veidi rohkem vaba aega, siis pühendan erinevatele vandenõuteooriatele lausa postitustesarja. Praegu aga vaid paar sõna mitte niivõrd vandenõuteooriate enda kohta, kuivõrd selle kohta, miks on nad Eestis nii nõutud.
    Alustada tuleb aga sellest, et vandenõuteooriad ei ole sugugi Eesti spetsiifika ning päris oma vandenõuteoreetik on vaid üks: Jüri Lina. Kõik muud on vanakraami kaelamäärijad. Valdav enamik vandenõuteooriaid on pärit Lääne-Euroopast ja Põhja-Ameerikast, kuid panustanud on ka vene autorid. Kindlasti on omad teooriad Aasias ja Aafrikas (vaktsineerimine teeb impotentseks), kuid need ei ole Eesti kontekstis eriti aktuaalsed.
    Et aru saada vandenõuteooriate edust, tuleb mõista seda fenomeni ennast: mis nad on ja millist funktsiooni ühiskonnas täidavad. Vandenõuteooria on religioon, oma kindla usutunnistusega ja nö "pühade tekstidega". Üks korralik vandenõuteooria, nagu iga endast lugupidav religioongi, seletab kõike. Muide, sellest saavad aru ka läbinägelikumad vandenõuteoreetikud (näiteks võib tuua Aleksandr Dugini, kes on korraga nii politoloog kui ka vandenõuteoreetik, samas aga ka vandenõuteooriate uurija: vandenõuteooria on religioon ja tema, Dugin, on selle adept).
    Kuid me ei saa siin peatuda. Kui on tegemist religiooniga, peame mõtlema, mis tüüpi religiooniga on tegemist, ning esimene, mille me peame fikseerima, on, et see on -- vähemalt kristlikus mõtes -- jumalata religioon; nii mõnigi vandenõuteooria on teravalt usuvastane (viimase näiteks võiks tuua kas või Zeitgeisti) -- religioosne fanaatik ei kannata teisi religioone. Tuleb rõhutada, et vandenõuteooriate puhul ei ole tegemist ateismiga. Maailmas ei ole kohta juhuslikkusele, kõiki protsesse juhib mingi jõud. Ja see jõud on kuri jõud. Iga vandenõuteooria absolutiseerib Kurjust. Edasi mõelgu lugeja ise.
    Teine fikseerimist vajav aspekt on vandenõuteooriate sümbioos igasugu irratsionaalsete konstruktsioonidega. Haruldane vandenõuteoreetik ei usu paranormaalsetesse nähtustesse, ning klassikalistel juhtudel moodustavad nad integraalse terviku. Põhivariante on kaks: kas tegemist on informatsiooni salastamisega (a la valitsus varjab tõtt UFOdest), või samuti salajase produktsiooni väljatöötamisega (a la nad kasutavad mürkgaase, mis suunavad inimese tahet ja mõttetegevust). Etnoloogil pole raske tuvastada siin tuhandete aastate vanuseid mütopoeetilisi komplekse.
    Vandenõuteooriaid on kõikides ühiskondades, eesti spetsiifika on aga selles, et vandenõuteoreetikud ei ole üksnes marginaalid ja friigid. Täiesti uskumatuid jaburusi ei häbene öelda nii mõnigi positsioonikas ja enda meelest haritud inimene. Sven Vabar kirjutab:

Eks me kõik ole selliseid kohanud.
    Nüüd aga väljareklaamitud ufodest. Pean kohe tunnistama, et ma ufodesse ei usu. Ja põhjus on väga lihtne: olen ise näinud.
    Väga paljudel rahvastel ja kultuuridel on mingi vanasõna, mille sisu on umbes selline, et parem üks kord näha kui n kordi kuulda, oma silm on kuningas vms. Tunnistaja on paljudes keeltes nägija (eyewitness). See, et me teame, et silm petab palju sagedamini kui kõrv, ei takista meid ikkagi usaldamast oma silmi või kanget soovi asju oma silmaga näha. Aga see, millest mina tahan rääkida, on vastupidine juhus: just seepärast, et nägin oma silmaga, ma ei usu.
    Asi oli aga nii. Aasta oli umbes 1975 või 76. Suvi. Kesk-Eesti, täpsemalt Mäkaste küla (nagu ütles Villem Ernits, see on igipõline Tartumaa, mis on ebaseaduslikult anastatud Jõgeva poolt) tagune aas. Jalutasin sügavates mõtetes. Ja siis nägin äkki seda. Sõna 'ufo' tuli meelde palju hiljem. Esimene identifikatsioon oli tulilind (kuna mõtlen enamasti vene keeles, siis nimetasin seda žar-ptitsa, folkloorne kujund, mis on arvatavasti fööniksi tuletis). Siis sain aru, et muidugi see ei ole mingi mütoloogiline objekt. Järgmine mõte oli, et keravälk. Siis aga mõistsin, et see ei saa olla ka keravälk.

    Ja alles siis tulid meelde ufod. Ja nagu see sõna sai mõttes välja öeldud, ärkas minus skeptik, kes kisendas: see pole võimalik. Tegin kõik, mida teooria näeb hallutsinatsiooni puhul ette. Näpistasin end kintsust, keerasin pilgu kõrvale, panin silmad kinni, siis tegin nad lahti: see sinder ei kadunud ikka kusagile. See käitus -- nagu ma hiljem lugesin -- täpselt nagu üks õige ufo pidigi tegema, kord jäi peaaegu seisma, siis aga liikus hästi kiiresti, kusjuures sooritas pöördeid peaaegu täisnurga all, kiirust vähendamata. Ühesõnaga, mehaanikaseadused sellele ei kehtinud. Mis tekitas aga minus erilist rahutust, oli see, et ma ei suutnud päris hästi määratleda, kui kaugel see minust on. Ühelt poolt hõljus see metsatuka serval (st u 200 meetri kaugusel), samas aga tundus, et ta on märksa kaugemal. Oli veel üks rahutusttekitav fenomen: selle ideaalsed geomeetrilised vormid, ning mitte üksnes objektil enesel, vaid ka selle poolt jäetavatel tulekeeristel. Need moodustasid sümmeetrilise mustri, mida vene keeles nimetatakse türgi mustriks, eesti keeles aga vist neerumustriks. (Erinevalt pildi peal olevast puudusid minu ufol mustad plekid, selle eest tulejälg, mis nagu pildilgi väljus objekti servadest, oli palju selgem ja moodustas kaks neerukujulist sümmeetrilist mustrit.)
    Ja siis ma sain aru oma rahutuse põhjusest: ma nägin seda tulemustrit detailides, isegi väiksemad leegid olid väga selgelt välja joonistunud, samas kui selle all olevad puud paistsid -- nagu pididki -- üldplaanis, st lehti ja isegi üksikuid oksi polnud näha, vaid üksnes võrasid. St seda ufot nägin ma kuidagi teisiti kui maastikku, millesse ta ennast paigutas. Ja siis ma sain kõigest aru.
    Aastaid hiljem lugesin Carl Gustav Jungi raamatut ufodest ning olin isegi pettunud, kui täpselt ta kirjeldas minu ilmutist. Ufode puhul, ütleb Jung, ei ole tegu füüsiliste, vaid psüühiliste fenomenidega. Inimene ei taju siin silmade abil välismaailma, vaid projitseerib sinna selle, mida Jung nimetab arhetüübiks. Viimased on Jungi järgi seotud kollektiivse mitteteadvusega ja selle kohta ei oska ma midagi öelda, kuid oma teadvust ma analüüsida saan.
    Kas ufod on olemas või ei ole, ma ei tea, ja ausalt öeldes nad mind eriti ei huvita. Küll aga tean ma, et nägin üht asja, mida nii mõnigi oleks pidanud ufoks. Niisiis, minu skeptitsism ufode suhtes on suurel määral rajatud sellele, et nägin ühte. Oma silmaga.
   

    Mis aga puutub meid ohustavatesse sisalikesse, siis ka see arhetüüp on etnoloogidele hästi tuntud, tavaliselt nimetatakse neid lohedeks või draakoniteks. Neid kohtab üsna sageli, ning nad seavad end tavaliselt mingi linna alla (kui piirduda Balti regiooniga, siis võiks nimetada Vilniust ja Krakovit).
    Draakonite seos ufodega on kahepidine: osa lohesid on ise ufod, osa ufodest jällegi toob neid sisalikke meile maa peale. Siinkohal pean kategooriliselt kummutama pseudoteadusliku teooria, nagu aitaksid lohede vastu fooliumimütsid.  End tõestanud meetodeid on kaks: kas ohverdada kord aastas lohele üks süütu neid või kutsuda lohetapja.

                                                                                                                           MIKS MA END ÄRA EI TAPA
                                                                                                                           Ei taha.
                                                                                                                                         Paul-Eerik Rummo

   Vanemad inimesed arvatavasti mäletavad ENSV ajakirjanduses sellist populaarset rubriiki nagu "Teised meist": otsiti üles mingi lugu, kus oli positiivselt mainitud Eestit või eestlast ning avaldati või refereeriti seda. Selle üle naerdi, kuid okupatsioonirežiimi tingimustes oli noil publikatsioonidel teatud kompensatoorne funktsioon: me ikkagi oleme olemas, meist teatakse, meid tunnustatakse. Kogu see üritus oli naiivne, teatud mõttes isegi enesepetlik, kuid siiski oli see tähtis indikaator: ühiskond vajas sõnumeid, mis tõstaksid tema enesehinnangut.
    Sedalaadi uudiseid leiame ka praegu, kuid ilmselt on elu nii palju paremaks läinud, et vähemalt osa ajakirjanikke lausa otsib üle maailma sõnumeid, mis võiksid halvustada Eesti elu, riigikorda, eriti aga poliitikat ja ühiskonda. Ent kuna Eestist endiselt maailmas eriti palju ei räägita, siis tuleb algupärast materjali kasutada nö poolfabrikaadina, et produtseerida põlastavaid tekste.
    Heaks näiteks viimasest võib pidada hiljuti Delfis ilmunud artiklit, millel autorit nagu poleks, nimetatud on vaid, et "toimetas Lauri Laugen". Artikkel on pealkirjastatud intrigeerivalt: "Teadlased New York Timesis: Eesti 1990. aastate šokiteraapia mõjus tervisele halvemini kui Valgevene poliitika", see on saanud üle 200 kommentaari, mis enamasti, nagu oodata, ei reageeri teksti sisule, vaid üksnes pealkirjale, ja need kommentaarid on ettearvatavad.
    Peab ütlema, et David Stuckleri ja Sanjay Basu New York Times'i artiklis "How austerity kills" (kuidas kasinus tapab), mida Lauri Laugen "toimetas", pole mitte midagi sellist otseselt öeldud. See on toimetaja enda lennukas mõttekäik. Eestist pole artiklis peaaegu midagi räägitud, ainsal korral on teda sulgudes loetletud. Igaks juhuks toon ära vastava passaaži:   

Nendest lõikudest piisab, et näha, et tegemist on täieliku kräpiga: järeldused ei tulene andmestikust, vaid vastupidi, andmeid on vägisi püütud suruda ideoloogilistesse skeemidesse, kusjuures andmed ise punnivad aktiivselt vastu. Toome ära vaid mõned vead.
1. Pärast taasiseseisvumist valisid Eesti, Läti ja Leedu erinevad sotsiaalmajanduslikud mudelid, kusjuures Leedu oma oli "graduaalsem" mitte üksnes Eesti, vaid ka Läti ja Poola omast.
2. Jeffrey D. Sachs konsulteeris Venemaa valitsust, kuid tal ei olnud mingit pistmist majandusreformiga Eestis (vist ka Lätis ja Leedus). Lawrence H. Summersi panus on isegi Vene reformide suhtes puhtteoreetiline ja ei mõjutanud kuidagi reforme Eestis.
3. Gorbatšovil pole mingit pistmist majandusreformidega Poolas ja Sloveenias (isegi Venemaa reformid ei arvestanud Gorbatšovi ideedega).
4. Šokiteraapia klassikaliseks näiteks loetakse nimelt Poolat (Leszek Balcerowiczi reformid).
5. Täiesti meelevaldne on samasse patta panna 1990. aastate alguse turumajandusele ülemineku strateegiad ja masuaastate kasinus- või laristamismudeli.
6. ja peamine. Enesetappude arv, mis on NYT artikli põhiline kriteerium, on Eestis väiksem kui Valgevenes ja Sloveenias (mõlemas umbes kolmandiku võrra) ja veidi väiksem kui Poolas. Nii et ei maksa siiski kiirustada Lukašenka juurde sotsiaalset varjupaika paluma.

Vrd nt enesetappude arvu Valgevenes ja Eestis 2007, kui kokkuhoiupoliitika Eestis algas (WHO andmed Valgevene kohta näitavad, et enesetappude kasv 90ndate alguses ei olnud väiksem kui Eestis, küll aga on praegu Eestis see näitaja märkimisväärselt väiksem).

            (Nii siin kui edaspidi on esitatud suitsiidide arv 100 000 elaniku kohta; WHO andmed)
  
Muidugi võiks öeldule vastu väita, et tsiteeritud lõigus ei ole jutt praegusest olukorrast, vaid 90. aastate algusest, mil Eestis tõepoolest võis täheldada olulist enesetappude kasvu (vt allpool), kuid artikli tervikfookus on suunatud nimelt viimaste aastate kokkuhoiuprogrammide pihta, ning autorite põhitees, mis peegeldub ka loo pealkirjas, on, et kokkuhoid tapab: austerity kills.
David Stuckleri ja Sanjay Basu artikkel refereerib nende hiljuti ilmunud raamatut "The Body Economic: Why Austerity Kills", kus on seda mõtet väljendatud veelgi tugevamalt: kasinus on surmavam kui masu 'Recessions can hurt, but austerity kills': masu võib haiget teha, kasinus aga tapab.
    Vaatame siis enesetapustatistika dünaamikat Eestis:

                                                (Eesti Statistikaameti andmed)  

On näha, et aastatel 1992-94 kasvas enesetappude arv märgatavalt ja ületas rohkem kui kolmandiku võrra 1989. aasta näitajat, siis aga hakkas langema ning alates 2005. aastast on see näitaja stabiilselt väiksem kui nõukogude aja lõpul. Väikest kahanemist näeme ka kasinuspoliitika läbiviimise ajal kolmel viimasel aastal.
    Mida see tähendab? Asi ongi selles, et ülaltoodud andmed ei luba teha mingeid järeldusi selle kohta, kuidas majanduspoliitika mõjutab enesetappe. Oleksin ma samasugune suller nagu NYT artikli autorid, rääkimata Delfi ajakirjanikust, võiksin ma kuulutada, et kasinus päästab. Kuid igaüks, kes on kas või natuke matemaatilise statistika alustega tuttav, teab, et korrelatsioon ei tähenda põhjus-tagajärg suhet. Eriti on seda laadi järeldused lubamatud, kui on tegemist nii keeruliste protsessidega ja nii primitiivsete vahenditega nagu opereerivad raamatu ja artikli autorid.
    Suitsidoloogia on suhteliselt noor ja kiiresti arenev teadus. Ei ole universaalset mudelit, mis selgitaks, miks inimene otsustab teha sellist dramaatilist sammu; käsitlus, mis taandab kõik kasinusele, on kas ülimalt naiivne või poliitiliselt motiveeritud.

    Enesetapulainel võivad olla täiesti erinevad põhjused: sõja kaotamine (nagu Jaapanis) või võit (nagu USAs ja NSVLs), poliitilise vabaduse kaotamine (nagu nt Tiibetis) või vastupidi, liberaalsed reformid (nt suurt enesetappude kasvu täheldati Vene Impeeriumis pärast 1860. aastate reforme), jne, kusjuures kindlasti on põhjuste hulgas ka majanduslik olukord, õigemini, selle kiire halvenemine (nagu nt Kreekas, kus majanduslangus tõi tõepoolest kaasa kiire enesetappude kasvu).
    Põhjused võivad olla kombineeritud, nagu nt 1990. aastate alguse Venemaal, kus mitmed endised nomenklatuuritegelased ennast tapsid. On täheldatud ka selliseid kaine mõistusega raskesti mõistetavaid juhuseid, kus end tapetakse lemmikbändi laialiminemise või lemmikmeeskonna kaotuse puhul. Noored tapavad end armastuse pärast, vastuseta, nagu Goethe noor Werther, või vastatud, nagu armunute topeltenesetapud Jaapanis. "Noore Wertheri" puhul on oluline ka see, et tegemist oli fiktiivse kirjandustegelasega, kelle enesetapp leidis Lääne-Euroopas märkimisväärset järeleaimamist. Muidugi on tähtis ka religioosne faktor, nt budistlikes ühiskondades on enesetapud levinumad kui kristlikes, kuid ka seda ei saa absolutiseerida, kuna Leedu on stabiilselt enesetappude osas üks liidreid. Oluline on ka vanuse faktor, kuid suitsiidide eelistatud vanused erinevad kultuuriti. Nt kui võtta kaks "enesetapulembelist" riiki nagu Jaapan ja Prantsusmaa, siis Jaapanis on see eavahemik 55-64 aastat, Prantsusmaal aga 75+. Vrd vastavaid näitajaid (esitatud on vaid meeste enesetappude statistika).

                                                                    (WHO andmed)

Ka kliima ja valgus: kasinusest hoolimata tapab end Kreekas märkimisväärselt vähem inimesi kui Gröönimaal. Kuid ka neid faktoreid ei saa üle tähtsustada: ka masu ajal tapab end Kreekas oluliselt vähem inimesi kui Prantsusmaal, mis on praegu kasinusvastase poliitika lipulaev EUs. Jne.
Siiski kehtib  üks rusikareegel peaaegu kõikide ühiskondade ja majandusolukordade kohta: mehed tapavad ennast palju sagedamini kui naised (siiski on ka siin üks tähelepanu äratav erand: Hiina).
NB! Öeldu ei tähenda, nagu oleks minu arust Eesti olukord enesetappude osas normaalne. Kaugel sellest. Eestlaste enesehävitamise tung on nii suur, et väljub sotsiaalpsühholoogiliste probleemide raamidest ja kujutab endast julgeolekuriski. Eestlasi on liiga vähe, et elusid oleks raisata.
    Valitsus ei saa tagada igaühele harmoonilist armu- ja pereelu, kuid midagi on siiski paigast ära. Kui ma loen lehest, et mitu korralikku perekonda on panga poolt tänavale tõstetud mitte seepärast, et nad rikuvad lepingus fikseeritud tingimusi ja ei maksa õigeaegselt oma hüpoteeki, vaid üksnes seetõttu, et masu pärast on nende kinnisvara väärtus langenud ja pank on ühepoolselt suurendanud nende igakuist makset, mis käis neile üle jõu, siis tekib minus küll väga tugev ebaõigluse tunne, isegi raev. Õnneks pole Eestis vist keegi sellel põhjusel endalt elu võtnud, kuid Hispaanias ja Itaalias on selliseid juhtumeid olnud. Arvan, et need on just sellised case'id, kus me ei saa lähtuda dogmaatilisest liberaalturumajanduslikust mudelist ning inimese ja panga vahel peab olema mingisugune riiklik amortisaator.