Mind on süüdistatud selles, et lahmin, kisun demagoogiliselt Harta lauseid kontekstist välja jne, ei taha näha tervikut. Seepärast vaadelgem rahulikult seda tervikut. Jätan siinkohal välja preambula: selle kommenteerimine oleks liiga piinlik ja mul oleks raske vältida mõnitavaid intonatsioone.
Räägime siis vaid positiivsest programmist, mis koosneb järgnevast viiest punktist:

“*[1] avalikkusel peab olema selge ülevaade poliitiliste ühenduste rahaallikatest - nii avaliku raha kasutamisest kui nende muude tulude algupärast;
*[2] erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad ning erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi;
*[3] valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees;
*[4] parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse
*[5] kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.”

• Esimesega olen põhimõtteliselt nõus, aga ei näe selles midagi revolutsioonilist. Võimalik, et mõned seadusnormid vajavad täpsustamist, aga see on ka praegu kehtivate normatiivsete aktide selge eesmärk.

• Sama kehtib ka teise punkti esimese poole kohta, kuid selle lõpp on täiesti mõttetu ja demokraatiavaimu vastane. Erakonna mõte seisnebki selles, et ta esindab kindla grupi huve. Mitmeparteiline süsteem peab tagama aga kõigi olulisemate gruppide huvide esindatuse. Partei, kes esindab “kogu rahva huve”, on iseloomulik diktaatorlikele režiimidele ning vanemad inimesed mäletavad, et just selline oli NLKP – üldrahvalik erakond. Tuletan meelde, et puhtetümoloogiliselt on “partei” tuletatud sõnast osa (pars), mitte tervik. Tervikust (totum) on moodustatud sõna totalitarism. Kas see ongi Eesti demokraatia saatuse pärast südant valutavate inimeste eesmärk? Tundes enamikku Harta autoreid, julgen väita, et ei ole. Kuid samas arvan, et see formuleering pole näpukas, vaid propagandavõte. Mis puudutab aga Eesti erakondi, siis minu meelest ei seisne nende viga grupihuvide esindamises, vaid eesmärkide amorfsuses.

• Kolmandaga olen täiesti nõus, olen ise sellest kirjutanud ja kavatsen veel kirjutada. Tundub, et minu ettepanekud on võrreldes Harta autorite plaanidega märksa radikaalsemad.

• Neljas on osaliselt segane, osaliselt vale. Mis puudutab parteiväliseid jõude, siis see formuleering tundub ähmasena ja seda taotluslikult. Vaevalt, et parteiväliste jõudude all mõeldakse tuletõrjekomandot või koeraomanike klubisid. Oletan (aga kahju, et poliitilise deklaratsiooni mõistmiseks tuleb tegeleda oletamisega), et silmas on peetud valimisliite. Selles küsimuses olen resoluutselt vastu. Valimisliit on selline moodustis, mis põhimõtteliselt ei saa kanda poliitilist vastutust. Aga seda viimast demokraatia nõuab.

Need olid siis nõudmised, mis peavad tooma Eesti rahva tänavatele. Kas tõesti ainult mulle tundub, et kõik see on kuidagi lahjavõitu?

Üks neist asjadest, mis mind Eesti avalikus elus on aastaid häirinud, on see, et suur osa probleeme ei leia õiglast ja loogilist lahendust. See puudutab nii õiguskaitseorganeid ja meediat kui ühiskonda tervikuna. Mingi terav küsimus kerkib esile (kas tänu tublidele ajakirjanikele või lihtsalt infolekkele), kuid asi sumbub, see unustatakse või tekitatakse uus skandaal, et vana ununeks. Öeldu kehtib ka nn Silvergate'i kohta. Ehkki sellest on välja kasvanud peaaegu et rahvaliikumine, jäid tähtsad küsimused siiani vastuseta.
Minu jaoks koonduvad nad nelja rühma.

1.    Kust tulid annetatud rahad. Ämma öökapi jutt ei ole mulle usutav ja ma ei tunne kedagi, kellele oleks. See, et Reformierakond tagastas väidetavalt hämara taustaga raha, tähendab, et ta tunnistas kaudselt selle kui mitte ebaseaduslikku, siis vähemalt kahtlast päritolu. Ma saan aru Reformierakonna juhtide eetilisest dilemmast: nad ei saa ühepoolselt avalikustada tegelike annetajate nimesid, kui nende konfidentsiaalsuses oli (seadusevastaselt) kokku lepitud. Kuid minu meelest peavad nad vähemalt kinnitama ühiskonnale, et tegemist ei ole ei välisriikide ega kuritegelike ühenduste rahadega. See oleks minimaalne nõue. Optimaalne aga oleks, et “ämmad” tuleks ise kappidest välja. Igal juhul tunnen ma praegu, et Reformierakond on ühiskonnale selgituse võlgu.

2.    Silver Meikar tundis ausa inimesena ilmselt süümepiinu ja teatas oma erakonna (nüüd juba endise) kahtlastest rahastamisskeemidest, milles ta ka ise osales. Seda võib vaid tervitada, kuid paraku tekitab ka Meikari tegevus küsimusi.
Esiteks, ta mäletas Kristen Michali ja Kalev Lillo nimesid, kuid ei mäletanud, kes talle veel väidetavalt andis 20 000 krooni. Mul on seda raske uskuda. Pigem paistab asi mulle nii, et tegemist on inimesega, keda Meikar millegipärast kaitseb.
Teiseks, mul on samuti raske uskuda Meikari väidet, et ta ei mäleta, kas ta “annetas” kogu raha erakonnale või kulutas osa oma pere vajadusteks. Minu meelest õõnestab see tema väidet nagu ta ei saanuks algul aru, et tegemist on ebaseadusliku tehinguga. Tundub, et vastupidi, väga hästi sai. Ja lähtus siis loogikast “varga käest varastamine ei ole vargus”. Arvan, et ka Silver Meikaril on ühiskonnale neid asju tarvis selgitada.

3.    Ma ei saa hästi aru prokuratuuri tegevusest. Nagu arvatavasti enamikul Eesti kodanikel on mul kahju, et see asi lagunes koost. Ma ei tea üksikasju, kuid näib, et siin jäi puudu ka uurijate professionaalsusest. Ent mulle tundub kahtlasena see, et prokuratuur avalikustas ülekuulamismaterjalid. Muidugi on need väga naljakad ja inimlikult saan ma prokuratuuri töötajatest aru: kui ei õnnestu luiskajaid vahele võtta, siis tekib kiusatus esitada need ämmajutud ühiskonna kohtule. Siiski olen veendunud, et poliitiline publitsistika ei kuulu prokuratuuri kompetentsi.

4.    Nördimapanevad on peaminister Ansipi ja ka teiste reformierakonna juhtide halvustavad sõnavõtud uurimisorganite suhtes. Noomida said nii prokuratuur kui Kapo. Arvan, et sellised süüdistused ministrite, eriti peaministri suust on täiesti lubamatud, kuna õõnestavad riigiorganite autoriteeti. Kusjuures on isegi raske hinnata, kelle renomee kannatas rohkem, kas juurdlusorganite või valitsuse. Kuid paraku suurimaks kaotajaks on Eesti ühiskond.

Nüüd mõningad järeldused:

I.    Erakondade rahastamine vajab korrastamist ja läbipaistvust. Selles osas olen ühel meelel Harta 12 autoritega. On täiesti selge, et hämarad rahastamisskeemid ei ole seotud vaid Reformierakonnaga. Nagu tunnistas Olari Taal, on küsitavusi ka minu erakonna minevikus. Millegipärast aga jääb pildilt täiesti välja Keskerakond, kelle rahastamise kohta küsimusi vist pole. Mõned nende “ämmadest” kannavad kuuldavasti FSB paguneid.
II.    Silver Meikar on mulle tõesti sümpaatne veel tema Riigikogus olemise ajast. Eriti puudutab see tema tegevust inimõiguste valdkonnas sellistes riikides nagu Valgevene, Hiina jt.  Mis puudutab Silvergate'i, siis ehkki tema roll on teatud mõttes ambivalentne, kaalub, vähemalt minu silmis, positiivne aspekt siiski üle. Ta on veel võrdlemisi noor mees ning loodan, et teda ootab edukas karjäär. Ja arveid oma südametunnistusega suudab ta ise klaarida.
III.    Me elame demokraatlikus ühiskonnas. Väiksed kriisid ja isegi suuremad protestid iseloomustavad just demokraatlikku ühiskonda. Autoritaarses ja totalitaarses riigis on kõik vaikne ning igaühel on õigus kiita valitsejaid juhul, kui kiidutekstid on eelnevalt kooskõlastatud vastavates ametites. Demokraatliku ühiskonna üks tähtsamaid põhimõtteid on aga võimude lahusus ning täitevvõim ei tohi sekkuda kohtuvõimu suveräänsesse sfääri.

Päev enne harta avalikustamist sain ühelt sõbralt ettepaneku sellele allkiri anda. Reeglina ma kollektiivprotestidele alla ei kirjuta, kuid teen erandeid, kui tegu on selgelt vajaliku asjaga ning nõustun täiel määral protesti sisu ja stiiliga (olen mitu korda tagasi lükanud sisult õige kirja ebaintelligentse sõnastuse pärast).
Antud juhul tutvusin põhjalikult harta tekstiga ning tundsin end mõnes mõttes kahvlisse võetuna. Ühelt poolt on autorite hulgas nii mõnedki mulle isiklikult sümpaatsed inimesed, teiselt poolt jäid selle eesmärgid mulle segaseks ja sõnastus tekitas tugevat protesti.

Vastasin järgmise kirjaga:

13.11.2012
Tere,

Kahjuks ei saa alla kirjutada. Ehkki kirjatüki ajendid võivad olla õilsad, ei saa ma nõus olla ei sisu ega eriti stiiliga. Olukorra parandamiseks pakutud meetmed on üldsõnalised ja hambutud, tugevas kontrastis agressiivse, kui mitte öelda paanilise sissejuhatusega. Mulle sümpatiseerib Silver Meikar (eriti tema võitlus demokraatia eest totalitaarsetes ja autoritaarsetes ühiskondades), kuid antud juhul tekib mul paraku tunne, et tegu on pigem tema isikliku agendaga kui ühiskonna arengu jaoks oluliste asjade väljatoomisega (ei taha öelda, et need asjad pole olulised, kuid Eesti ühiskonnas on tunduvalt pakilisemaid probleeme).

Parimat
Mihhail

Mida ma sellele praegu võin lisada? Esiteks, pöördumine ei ole tasakaalustatud: pakutud lahendused tunduvad kirjeldatud probleemidega võrreldes peaaegu et mõnitavatena. Umbes stiilis "Meie majas haarasid võimu mõrtsukad, pidevalt tapetakse inimesi. Nõuame, et põrandaid puhastataks märja lapiga ja akendel oleks tikitud kardinad." Asjasse veidi süvenedes selgub, et tapetakse tolmuga ning esteetiliselt vaenuliku keskkonnaga. Kahjuks olen veendunud, et tegemist ei ole oskamatusega. Nii mõnigi autor on propagandavaldkonnas hästi haritud ja on end selles valdkonnas ka osava praktikuna näidanud. Tegemist on massidega manipuleerijate tavalise trikiga. Algul köetakse üleskutsete ja loosungitega emotsioonid üles, siis pakutakse selle varjus oma agenda. Enamik lugejaid ja kahjuks ka ajakirjanikke reageerib alguslausetele, mitte aga tegelikule agendale, mis pole isegi eriti varjatud. Väljendatud on viit põhimõtet. Nendest neljas (psühholoogid teavad, et neljas viiendik on just see, mis kõige halvemini meelde jääb) kõlab järgmiselt: parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse.

Kas tõepoolest kogu selle ürituse eesmärk seisneb vaid selles, et ühele seltskonnale rajada teed Riigikogusse? Kas tõepoolest on Riigikogu paha vaid sellepärast, et osa neist jäi valimistel selle ukse taha?

Kahele asjaolule juhiks eraldi tähelepanu, kuna tunnen end isiklikult nendest puudutatuna.

Alarmism

Mulle käib närvidele intellektuaalne hüsteeritsemine. Ma tean, milliseid tagajärgi see tõi 19. sajandi lõpu - 20. sajandi alguse Venemaal. Kuid sellele rehale astuvad pidevalt ka lääne intellektuaalid. Alarmism oli möödunud sajandi lõpul osadele rohelistele peaaegu et programmiline seisukoht. Kui rääkida tõtt, siis see ei tekita tegutsemistungi. Seepärast tuli asju liialdada ning mõnikord koguni fakte moonutada. Tulemuseks on see, et ehkki ökoloogilised probleemid on praegu teravamad kui kolmkümmend aastat tagasi, suhtutakse nendesse palju leebemalt, kuna roheliste usaldusväärsus sai tugevalt kannatada.
Ma oleksin palju rahulikumalt suhtunud hartasse, kui Eesti ühiskonnas oleks kõik korras ning poleks pakilisi probleeme, mida on vaja lahendada. Kuid ma ei näe, kuidas sellised eskapaadid võivad asjale kasuks tulla.
Nt olen korduvalt väljendanud seisukohta, et Eesti valimissüsteem vajab muutust. Kuid sellest kirjutan eraldi hiljem, mitte antud kirjutise kontekstis.

Harta

Veel rohkem paneb mind nördima üleskutse nimi, milles seisneb selge viide Tšehhoslovakkia Harta 77-le. Seda viimast võib nimetada kommunismivastase vastupanuliikumise oluliseks verstapostiks. Kui ma omal ajal sellega tutvusin, tekkis mul kange soov sellele ka oma allkiri anda, mis aga ei osutunud võimalikuks. Hartale allakirjutanud teadsid väga hästi, millega nad riskivad. Ning tõepoolest, nii mõnigi neist vangistati, suur osa kaotasid töö, filosoof Jan Patočka aga suri pärast 11 tundi kestnud ülekuulamist. Võib kindlalt väita, et ükski Harta 77-le allakirjutanutest (aga nende hulgas olid väljapaistvad intellektuaalid nagu nt näitekirjanik Václav Havel ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat Jaroslav Seifert) ei teinud seda edevusest või soovist oma ühiskondlikku positsiooni parandada.
Kas kõik Harta 12 autorid võivad seda siiralt ka enda kohta väita? Kas neist keegi riskib millegagi?

Harta 77-l olid järglased, ennekõike teistes totalitaarsete režiimide all kannatanud riikides. Näiteks Valgevene Harta 97 (Хартыя'97). Selle initsiaatorid ja aktivistid said mitmete repressioonide osaliseks. Harta algataja Aleh Byabenin (Алег Бябенін) leiti oma maja ees ülespooduna.
Ma olen veendunud, et selles kontekstis on eestikeelsele lahjale tekstile Harta 12 nimetuse andmine moraalselt väga kahtlane samm.