MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Filmisoovitus: Roheline raamat

1/29/2019

2 Comments

 
Picture
Enamasti käin kinos siis, kui lapselapsed mu viivad, st nemad valivad, mida läheme vaatama. Nii ka seekord. Valiti komöödia, ja läksingi sellise häälestusega, omamata filmi kohta mingeid eelteadmisi. Film aga rabas oma dramatismi ja suurepäraste näitlejatöödega. Kaua aega pole sellist filmielamust saanud: alates sõnumist ja stsenaariumist ning lõpetades visuaalse reaga (värvide sümboolika filmis vääriks eraldi käsitlust) oli kõik perfektne ja nauditav. 

Paar päeva tagasi käisin filmi uuesti vaatamas ja taas ei pettunud. Kui esmavaatamisel üllatas film probleemide tõsidusega ja süvadramatismiga, siis alles seekord jõudis mulle kohale, kui naljakas see on, tõepoolest komöödia. Ent muidugi pole see ainult komöödia ning selle filmi žanrit on raske üheselt määratleda. See on korraga teekonnafilm, karakterdraama, sotsiaalne film, jõulumuinasjutt, aga ka filosoofiline ja muusikaline film. Kogu huumori ja happy endi kiuste saame aru, et mingit õnneliku lõppu tegelikult olla ei saa. Geeniuse eksistentsiaalne üksildus jääb, see saab vaid korraks leevendust. Samuti oleks naiivne arvata, et rassismiprobleem leidis filmis kas või mingi lahenduse. Aga see ongi üks hea teose tunnuseid: ta ütleb rohkem oma vahetust väljendusest ning mõju on palju pikaajalisem kui selle esitamise kestus. 

​Film on tehtud reaalsete sündmuste motiividel, kuid ei taotle dokumentaalset täpsust, ehkki üks stsenaristidest on Nick Vallelonga, peategelase prototüübi (Tony "Lip" Vallelonga) poeg. Muide, Nick Vallelongaga koos oma venna Frank Vallelongaga esines ise filmi episoodilises osas. ​Ka Tony Lip tegeles muuseas näitlemisega, esinedes nt mitmes "Sopranode" osas.

Tony Lip ja tema pojad Nick ja Frank Vallelonga 

Üks asi seoses Rohelise raamatuga tekitas ka meil siin Eestis elevust. Tänu Siim Aimlale saime teada, et Don Shirley trio tšellomängija Juri Taht oli tegelikult eestlane Jüri Täht, kes praegu elab Tartus. Pärast esimest vaatamist ei saanud ma aru, miks on tema asemel filmis hoopis venelane Oleg, alles pärast teist vaatamist sain asjale pihta. Muide, tšellistist venelast Olegi mängib viiuldajast bulgaarlane Dimiter Marinov, väga huvitava saatusega näitleja. 

​Ma ei saa seda filmi praegu põhjalikumalt käsitleda, kuna mul on põhimõte, et saan analüüsida vaid neid linateoseid, mida olen näinud vähemalt seitse korda. Paar sõna aga soundtracki kohta. Minu meelest oli see väga kvaliteetne ja maitsekas. Filmi tegijad ei läinud kerget teed, kasutades Don Shirley rikkalikku autentset loomingut. Ka filmi muusika kohta võiks öelda, et ta on tehtud originaali motiividel. Noor helilooja Kris Bowers ei anna küll välja Don Shirley mõõtu, kuid on väga andekas ja juba tunnustatud autor. Don Shirley püüdis sünteesida klassikalist pianismi džässilikuga, leida nende vahel tasakaal. Filmis on Don Shirley muusika rohkem kaldus klassika poole, kes aga tunnevad Don Shirley autentset loomingut, saavad nautida intertekstuaalset mängu. Siin on kaks näidet. Esiteks, Irving Berlini Blue Skies (1926) Don Shirley trio originaalesituses: 

Ning teiseks Kris Bowersi variant, nii nagu see kõlas filmis. Originaal on märksa džässilikum.
​

​Ning lõpetuseks tahan märkida, et soundtrack oli selle filmi dramaturgia orgaaniline osa. See ei olnud taustamuusika ega illustratsioon või dokument, vaid lahutamatu osa jutustusest. Ja see mõjus. Ka teistkordsel vaatamisel, kui Don Shirley hakkas baaris mängima Chopini "Talvetuult" (Étude Op. 25, No. 11), tõusis mul kananahk. Vihje Artur Rubinsteinile ja viskiklaasile toob aga stseeni ka humoorika noodi.
2 Comments

Mure kõrghariduse pärast

1/20/2019

1 Comment

 
Olen mitu korda võtnud sõna kõrghariduse teemadel. Teema jätkuks korraldasime koos Marju Lepajõe ja Elo-Mall Toometiga vestlusringi, kus vaagisime teravaid küsimusi nii õppejõu kui üliõpilase seisukohalt. Sirp oli lahkesti nõus selle avaldama.
​
Picture
1 Comment

Eesti valimissüsteemidest, eriti referendumist

1/17/2019

3 Comments

 
Iga kord kui Eestis on valimised, kerkib pärast pahameelelaine: tulemused ei ole õiged, sest valimissüsteem on vale. Umbes et valisin Jüri, aga pukki pandi hoopis Jaan. Mõne aja pärast aga see teema kaob vaateväljast... kuni järgmiste valimistulemusteni. Seepärast arvan, et seekord võiks probleemi tõstada enne valimisi.

Picture


Alustan põhilisest: Eesti valimissüsteem -- ja seda igal tasandil -- on väga demokraatlik selles mõttes, et see on tehtud demokraatiaõpikute järgi ja demokraatlike institutsioonide soovitusel, kahjuks siiski mitte demokraatliku protsessi tulemusel. Nt väga demokraatlik on meie kohalike valimiste kord. See, et resideeruvad mittekodanikud saavad oma hääle anda, on igati humaanne ja progressiivne ning üks selle eesmärke (lisaks rahvusvaheliste demokraatlike organisatsioonide heakskiidule) oli ühiskonna suurem sidusus ja mittekodanike suurem integreeritus Eesti ühiskonda. Tulemus on aga paraku vastupidine, kuna erinevalt Eesti seadusandjatest ei ole enamik mittekodanikke õppinud nendesamade demokraatiaõpikute järgi.

Või siis presidendivalimised. Meie valimisprotseduurid vastavad parlamentaarse demokraatia põhimõtetele, sarnaselt valitakse presidenti näiteks Saksamaal või Itaalias. Selles mõttes peaks asi nagu korras olema. Aga kahjuks ei ole: rahva ootused on hoopis teistsugused. Huvitaval kombel võivad vastandlikud arvamused ühtida: kui Igor Gräzin arvas, et presidenti pole Eestile üldse vaja, siis toetasid teda mõned nendest kommentaatoritest, kes nõudsid presidendi otsevalimist. Rahva seas on siiamaani teatud igatsus kõvakäelise rahvaisa järele -- sellisel juhul oleks muidugi tarvis otsevalimist. Mis aga oli täiesti vale nende valimiste juures, oli meedia tegevus. Mitte ühtegi meedia korraldatud debattidest ei saa teisiti kvalifitseerida kui rahva lollitamiseks. Eesti seaduste järgi rahvas presidenti ei vali. Meedia tegevus tekitas aga palju valearusaamu, stiilis "president upitati tagatubades pukki". Presidendi valis seaduste kohaselt Riigikogu ja see, et valimiste eel erakonnad üksteisega kokkuleppele jõudmiseks konsulteerivad, on igati normaalne parlamentaarne praktika. Tõsi küll, rahvas jäi ihaldatud show'st ilma.

Valimissüsteemidega seotud probleeme tuleks käsitleda kompleksselt, alustades rohujuuretasandilt ja lõpetades presidendivalimistega, kuid et Riigikogu valimisteni on liiga vähe aega, räägin täna vaid rahvahääletuse võimalustest. Praegune kord piirab oluliselt referendumite läbiviimise võimalusi. Näiteks seda ei saa teha rahvaalgatuse korras. Mis on vähemalt minu silmis omamoodi halb paradoks.
Picture

Alati enne Riigikogu valimisi pakub üks või teine või koguni mitu populistlikku rühmitust välja, et nad viivad selle või teise küsimuse rahvahääletusele. Ma olen ka seda meelt, et mõned tähtsad küsimused tulebki lahendada rahvahääletusel. Kuid paraku praegune seadusandlus seda teha ei võimalda: rahvahääletuse saab algatada vaid parlamendi enamus. St seda lubav erakond garanteerib oma valijatele, et nad mitte üksnes võidavad valimised, vaid saavutavad Riigikogus absoluutse enamuse. Kainelt mõtlev valija peaks selle koha peal ettevaatlik olema: kas selle erakonna teised lubadused on sama realistlikud? Veelgi enam, mõned lubavad lausa Põhiseaduse muutmist. Põhiseadusliku küsimuse referendumi väljakuulutamine nõuab aga juba vähemalt 61 riigikoguliikme toetust (või siis kahe kahe järjestikuse koosseisu toetust, on ka kolmas võimalus, kiireloomuline muutmine, kuid sellisel juhul on vaja 81 poolthäält). Niisiis, lubada võib ükskõik mida, teostada seda aga ei saa ja tundub, et vähemalt mõned lubajad on sellest ise ka teadlikud. Kuid rahvahääletuse seadust saab muuta Riigikogus ja ma arvan, et selline muutmine on vajalik.

Picture
Šveits 2017: plakat kutsub üles ütlema "ei" uuele kodakondsuseadusele; valijad hääletasid "jah".

Rahvahääletuse kohta on kaks levinud müütilist väärarusaama. Esimese kohaselt on kõige parem valitsemise viis otsedemokraatia ja rahvahääletus on efektiivne probleemide lahendamise mehhanism, millega tuleks lahendada kõik tähtsad küsimused. Siinkohal tuuakse sageli eeskujuks Šveits, seejuures tavaliselt puudulikult mõistes, kuidas Šveitsi ühiskond toimib. Igaks juhuks: ka Šveitsi riigis pole klassikalist otsedemokraatiat, seal võib rääkida vaid otsedemokraatia elementidest. Teine müüt on see, et referendumid on enamasti iseloomulikud totalitaarsetele ja autoritaarsetele režiimidele ning on rahva manipuleerimise vahendid. Näiteks tuuakse Hitleri korraldatud Austria Anschlussi, Liibüat jt, viimasel ajal nimetatakse manipuleerimise kontekstis Brexitit kui referendumi negatiivset näidet.

Tegelikult ei ole rahvahääletus üldjuhul kumbki, kõik peitub detailides. Põhiline referendumitega seotud probleem seisneb selles, et siin on otsustamisõigus ja vastutuskohustus teineteisest radikaalselt lahutatud. Kui referendumi tagajärjel tehakse kahjulik otsus, siis selle otsuse eest ei vastuta keegi, ehkki tagajärgi naudib igaüks. Kuid see probleem on ületatav.

Veel üks otsedemokraatia probleem, millele juhtisid mu tähelepanu Šveitsi tuttavad, on lakkamatu poliitiline agitatsioon. See leiab aset mitte üksnes valimiste eel, vaid on seotud iga referendumiga ja siis juba kahekordselt: esiteks, et leida piisav arv toetajaid referendumi algatamiseks, teiseks, et saada referendumil vajalik tulemus. Kusjuures tuleb meeles pidada, et referendumid korraldatakse Šveitsis nii riiklikul kui ka omavalitsustasanditel. Kui meil võib kuulda hääli, et on liiga palju valimisi ja valimiskampaaniaid, siis võrreldes Šveitsiga on meie olukord märksa rahulikum.

Samuti on vastandlikud arvamused selles osas, mida referendumi tulemused võiksid anda. Pooldajate meelest lubab see tõsta rahva sidusust ja üksmeelt: referendum väljendab otseselt rahva tahet. Vastased aga väidavad, et referendumi abil on kergem rahvaga manipuleerida ja tulemuseks on suur pettumus ning rahva lõhenemine. Mõlemad pooled toovad näiteks Brexiti. Enne kui käsitleme Brexitiga seotud probleeme veidi üksikasjalikumalt, võrdleme kahe olulise hiljutise referendumi tulemusi. Esimesel oli poolhääli 51.89% ja vastuhääli 48.11% (kusjuures mitmes olulises omavalitsuses said selge ülekaalu vastuhääled), teises aga oli poolthääli 94.18%, vastuhääli 5.82% (kusjuures kõikides omavalitsustes oli poolthääli enam kui 70%). Nüüd lihtne küsimus: kumma tulemus väljendab rohkem rahva tahet, kummaga peaks seadusandja rohkem arvestama? Vastus on teada: esimesega. Just selline oli 2016. aasta Brexiti hääletuse tulemus. Teine aga oli Makedoonia referendum, mille tulemus loeti kehtetuks. Asi on detailides: nimelt osalusprotsendis. Kui me aga arvestame tulemusi, arvestades poolthääli mitte antud häälte üldsummast, vaid hääleõiguslikest kodanikest, siis on nende kahe referendumi tulemused üsna sarnased: UK-s 37,4%, Makedoonias 34,9% poolthääli. Selles kontekstis tundub mulle Makedoonia otsus palju loogilisem ja NB! demokraatlikum, kuna tegelikult loevad referendumis ainult poolthääled. Need, kes on vastu, võivad olla vastu juba probleemipüstitusele enesele ning ignoreerivad seda. Mõlemas riigis oli "pooldajaid" umbes kolmandik, ja sellisel juhul on raske rääkida rahva üksmeelsest tahtest.

Rahvahääletuse tulemused UK-s (2016) ja Makedoonia Vabariigis (2018) (klikitav)

Teine rahvahääletusega seotud probleem on vastutustunne. On väga lihtne meelitada inimesi andma oma allkirju mingisuguse küsimuse viimiseks üldrahvalikule referendumile. Allakirjutanutel pole mitte mingit vastutust ei selle tulemuste ega läbiviimise ees, samas on referendumi läbiviimine Eesti-taolisele riigile väga kulukas ettevõtmine. Muidugi ei saa nõuda referendumi taotlejatelt, et nad osaleksid mingil märkimisväärsel viisil selle kulutuste katmises, kuid mingi materiaalne vastutus, kas või päris sümboolne, võiks siiski olla.

Minu ettepanekud on järgmised. Esiteks, referendumi läbiviimine ei ole üksnes Riigikogu prerogatiiv, vaid see on võimalik ka ühiskondliku algatuse korras. Selleks tuleks koguda teatud allkirjade hulk, mis võiks olla näiteks 10% või isegi 5% valimisõiguslikest kodanikest (seda numbrit võiks muidugi täpsustada). Teiseks, kuna referendumi läbiviimine on kallis lõbu, siis võiks allkirja andmisega kaasneda materiaalne kohustus. Ka see ei tohiks olla liiga suur, kuid samas mitte ka päris tühine, välistamaks protestihääled lihtsalt trotsi või nalja pärast (minu ettepanek oleks 50 eurot). See raha oleks pandiks ning juhul kui a) referendumi algatajad saavad vajalikud hääled kokku ja b) referendumi algatajad saavutavad võidu, siis see raha tagastatakse. Vastasel juhul läheb see riigikassasse.

Edasi on oluline kindlustunne, et referendumi tulemused väljendaksid tõepoolest rahva tahet. Selleks on vaja, et poolthääli annaks 50%+1 hääleõiguslikest kodanikest (mitte osalejatest, kuna need, kes referendumil ei osale, on kas vaikimisi selle küsimuse vastu või ei pea seda probleemi tähtsaks).

Tuleme nüüd veel kord Brexiti tulemuste juurde. Need ei ole kiita. Aina tugevamalt kõlavad hääled, mis nõuavad kordusreferendumit: selline olevat rahva tahe. Vastased aga väidavad, et rahvas on juba rääkinud ning selle referendum olevat rahva tahte mõnitamine (igaks juhuks tuletan meelde, et Šveitsis on üks ja sama küsimus korduvalt referendumile toodud: ka rahval on õigus ümber mõelda). Minu meelest on selline lähenemine õigustatud, kuid jällegi ülalmainitud protseduuriliste piirangutega.

Tuletame meelde Brexitiga seotud meeleolude monitooringu tulemusi. Kõigepealt, Brexiti pooldajate ja vastaste vaheline dünaamika.
Picture
 
Nagu näha, meeleolud on muutlikud ning pooldajate ja vastaste arv on enam-vähem võrdne. Referendum aga sattus sellele päevale, kui Brexiti pooldajaid oli natuke rohkem. Kuid NB! kui välja arvata 2012. a septembri algus, kui pooldajaid oli veidi üle poole, kõigub kogu järgmise perioodi jooksul nende osakaal kusagil kolmandiku kandis.

Järgmisel graafikul näeme prognoosi, kuidas hääletaksid britid kordusreferendumi puhul.
Picture

Nagu näha, on praegu Brexiti vastaseid u 7% rohkem kui pooldajaid. Seega oleksid nad  kordusreferendumil arvatavasti võitnud. Kuid jällegi ei saavutaks ka siin võitjad üle poole kodanike häältest ning tulemuseks oleks taas lõhestunud ühiskond.

Pikal lool lühike moraal: rahvahääletus on võimas vahend oluliste probleemide lahendamiseks. Kuid protseduuriküsimused on sellisel juhul väga olulised ja peaksid tagama selle, et referendumi tulemused väljendaksid tõepoolest rahva enamuse selget tahet.
3 Comments

Elagu gofer!

1/1/2019

3 Comments

 
21 aastat tagasi (5. jaanuaril 1998) tegi vabariiklasest kongresmen Sonny Bono Schumacherit: ta lendas suusatades (tollal tähendas USAs suusatamine mäesuusatamist) peaga vastu puud, kuid sai erinevalt Michaelist kohe surma. Tal oli seljataga suhteliselt lühiajaline ja edukas poliitiline karjäär (enne Kongressi valimist oli ta Palm Springsi linnapea), kuid mitte poliitika ei toonud talle kuulsust.

Minu noorpõlves, st möödunud sajandi kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnedate alguses kõlas see viis, nagu tollal vene keeles öeldi, igast triikrauast. Esitajaid oli erinevaid, nii välismaiseid kui ka kodukootuid, kuid loo autorist ei olnud midagi teada, umbes et tegu on rahvaviisiga. Seda kasutati isegi nõukogude filmides ja meelelahutuses, näiteks ülipopulaarne kloun Oleg Popov oma sketšis.

Tundus, et sellel palal on lõpmatu arv erinevaid versioone, nii instrumentaalseid kui ka vokaalseid. Instrumentaalsetest on vist kõige kuulsam James Lasti orkestri pakutud variant. Seda laulsid kuulsused eri keeltes eri kontinentidel. Soomes (aga tänu televisioonile oli Soome tollal meile aken vabasse maailma) esitasid seda Anki & Danny, kes laulsid originaalsõnadega:
​ 

Itaaliakeelses tõlkes tollal ülipopulaarne Milva:
​

Prantsuse keeles aga isegi veel populaarsem Dalida:
​
 
Jne, jne. Millegipärast oli aga originaalversioon Nõukogude Liidus põlu all ja alles perestroika ajal said paljud teada selle autori ja originaalversiooni. Laulu autor on Sonny Bono ja originaalversioon on Sonny & Cherilt. Tegelikult kirjutas Sonny Bono selle laulu Cherile, kuid viimasel oli esinemisfoobia ja ta palus, et Sonny toetaks teda laval, vähemalt seistes tema kõrval. Kui seda võrrelda Anki & Danny versiooniga, kus lauldi kordamööda, oli Sonny roll palju tagasihoidlikum: ta laulis kaasa üksnes refrääni. Järgnev video salvestati Euroopa turnee ajal, instrumentaalne osa tuli Ameerikas lindistatud fono pealt.

Märgime ära ka esinejate kehakeele. Cher on väga ebalev, eriti alguses, seevastu Sonny väljendab kogu oma kehahoiakuga kindlust ja toetust: ma olen sinu jaoks olemas.


Sonny & Cheri duo oli selleks ajaks juba üsna populaarne. Nende läbimurdehitt "I got you Babe" (1965) oli jõudnud paljudes riikides edetabelitesse, mõnes kohas ka esikohale. Sonny & Cheri lugu algas aga juba mõni aasta varem. Sonny (Salvatore Phillip) Bono, Itaalia emigrantide poeg, oli vaatamata oma lühikesele kasvule naiste seas üsna populaarne. Oli kuuekümnendate aastate algus, Sonny küll ise hipide subkultuuri ei kuulunud, kuid nägi oma pikkade juuste ja eluhoiakutega üsna hipilik välja. Sellele tuleb lisada südamlikkus, abivalmidus ja mingi seletamatu karisma. Hiljem meenutas Cher, et kui Sonny sisenes ruumi, muutus ta otsekohe selle ruumi keskpunktiks, kõik muu hägustus. Cheril, kes jättis kuueteistkümneaastaselt kooli pooleli ja jooksis kodunt ära, polnud kusagil elada. Sonny aga oli hiljuti lahutanud oma esimesest naisest ning vajas majapidajat. Ta pakkus Cherile tasuta öömaja, kui ta hakkab seal koristama ja süüa tegema. Söögitegemisest loobus Cher kohe, kuid peagi selgus, et koristada ei oska ta samuti. Sonnyl oli sellel ajal girlfriend ja ta ei pidanud Cheri eriti atraktiivseks. Kuid neist said head sõbrad, mõne aja pärast ka armukesed, kuid nad abiellusid alles 1969. aastal, kui neil sündis laps.

Niisiis, nende tutvumise ajal ei olnud Cheril ei elukohta, haridust ega tööd. Sonny aga oli seotud muusikatööstusega. Algul töötas ta plaadifirmas Specialty Records laulukirjutajana, hiljem aga läks tööle mõjuvõimsa  produtsendi Phil Spectori juurde. Spectori juures olid tema ülesanded ebamäärased, mis tähendas, et ta tegi kõike, mida vaja ehk oli gofer. Gofer on Ameerika showbisnesi termin, millega tähistati inimest, kes täidab vähese tunnustuse eest kõiksugu ülesandeid. Kaudne vaste eesti keeles on jooksupoiss. Gofer on ebareeglipäraselt moodustunud sõnades go for, mine järele: go for kohv, go for auto, go for riided keemilises puhastuses jne. Kuid Sonny puhul tähendas see vahel ka go for talendid ja go for laulud. Ka Spectori juures kirjutas ta teistele esinejatele laule ning need said kogu au selle eest endale. Kui teda aga kord ebasobiva riietuse pärast restorani ei lastud, sai ta nii vihaseks, et kirjutas ühe laulu ka iseendale ning see on kättesaadav ka Youtube'is. Sonny Bono oli ideaalne gofer. Tal oli hea vaist talentide avastamiseks ja tal polnud endal kunagi staariambitsioone. Staariks sai ta kogemata, ainult seepärast, et Cher kartis üksinda laval olla. 

Little man oli Sonny & Cheri kõige kuulsam hitt, mis oli erinevates riikides pikka aega edetabelite eesotsas. Pärast seda kirjutas Sonny veel mitu laulu, kuid sellist tunnustust need enam ei saanud. Duo populaarsuse teine tipp oli seotud nende teleshow'ga, mida nad mitme aasta jooksul tegid. See sai Emmy auhinna ja veel terve rea nominatsioone. Enamiku sketše kirjutas Sonny ning neist suurem osa seisnes selles, et Cher tegi Sonny kulul nalja, mõnikord päris õelalt. Igas show's oli vähemalt üks uus laul ning kogu sarja eesmärgiks oli näidata Cheri muusikalist võimekust ja ka kehalisi võlusid. 
Siin on ühe show alguslaul ja sketš, kus Sonny jääb topeltlolliks:


​Show's kasutati külalisesinejatena paljusid kuulsaid näitlejaid, alljärgnev episood on Burt Reynolds'iga:
​

Sonny laulud ei olnud aga enam kaugeltki nii populaarsed. Duo viimane hitiks saanud lugu oli järgmine:

 
Siin on esinejatel hoopis teine kehakeel kui Little man'i videos. Cherist õhkab enesekindlust, tema on tõeline staar, samas kui Sonny jääb tema sära varju. On näha, et Cher ei vaja teda enam laval. Tegelikult ei vajanud ta Sonnyt enam ka oma elus. Nad olid selleks ajaks lahutatud, kusjuures Sonny initsiatiivil.

Pärast pikka vaheaega esinesid nad viimast korda koos 1987. aastal David Lettermani show's. Jälgime kehakeelt. Nüüd on Cher tugevam pool, ta on Sonnyst igas mõttes üle. Selgelt on näha, et gofer on vallandatud.


Niisiis, Cher on oma kuulsuse tipul, aga Sonny on kõike muud kui luuser. Ta oli tegija. Ta teadis, et ta ei saa olla meelelahutusmaailma staar ega igatsenudki seda. Nagu igal itaallasel, oli temalgi toidutegemise kirg ning ta soovis avada oma restorani. Kuid põrkudes suure hulga bürokraatiliste takistuste vastu, otsustas ta minna poliitikasse, et need eemaldada. Siingi oli ta edukas: kõigepealt sai temast Palms Springsi linnapea, edu tipul aga püüdis ta pääseda senatisse. See tal siiski ei õnnestunud: ta kaotas veel konservatiivsemale Bruce Herschensohnile. Kaotus ei kibestanud Sonnyt, Herschensohnist sai tema sõber ja mentor. Järgnevalt kandideeris ta kongressi ja seekord edukalt. Selleks ajaks oli Sonny Bono juba neljandat korda abielus ning silus oma naise teed poliitikasse. Tema abikaasa Mary Bono tegi märkimisväärse poliitilise karjääri ja pärast Sonny surma valiti ta kahel korral USA kongressi.

Sonny Bono saavutas edu erinevates valdkondades, kuid oli elu lõpuni tagasihoidlik inimene, kes vältis staaritsemist ega armastanud seda ka teiste puhul. Nii hoiatas ta omal ajal kuulsat poliitikut Newt Gingrichit, et poliitika ja glamuur kokku ei käi. Ma ise arvan, et see on tõsi ja mitte ainult USAs.

Picture
Sonny Bono mälestussammas Palm Springsis

Iga suure projekti õnnestumise korral on esiplaanil selle autorid ja teostajad. Kuid valdav osa neist ei oleks õnnestunud, kui selle taga ei oleks olnud mõne goferi ennastsalgav töö. ​
3 Comments

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman