Nõustusin eile andma EPL-le EKRE teemadel intervjuu, kuid paraku ilmus see vähemalt paberlehes lühendatud kujul. Suurema osa leheküljest kattis minu portree ja hiigelsuurtes tähtedes mitte minu enda pandud pealkiri. Tulemuseks kärbitud intervjuu, eriti selle lõpuosa. Selle tagajärjel on rõhuasetused veidi nihkunud ja kirjutis on muutunud märksa agressiivsemaks, kui oleksin tahtnud. Kui oleks minu käest küsitud, mida intervjuust juhtlausega esile tõsta, oleksin valinud selle koha:
"Eesti erakonnad teevad praegu suure vea, kui nad püüavad EKRE-t naeruvääristada. Sellega solvavad nad paljusid inimesi. Ma tean mitmeid veendunud EKRE toetajaid, kes on täiesti normaalsed ja sümpaatsed inimesed. Need inimesed on siiralt mures Eesti tuleviku pärast ja osavad demagoogid on nad oma loosungitega ära lollitanud. Tegeleda tuleb mitte süüdistamise ja sildistamisega, vaid inimeste reaalsete muredega."
"Eesti erakonnad teevad praegu suure vea, kui nad püüavad EKRE-t naeruvääristada. Sellega solvavad nad paljusid inimesi. Ma tean mitmeid veendunud EKRE toetajaid, kes on täiesti normaalsed ja sümpaatsed inimesed. Need inimesed on siiralt mures Eesti tuleviku pärast ja osavad demagoogid on nad oma loosungitega ära lollitanud. Tegeleda tuleb mitte süüdistamise ja sildistamisega, vaid inimeste reaalsete muredega."
Siin on intervjuu täistekst (intervjueerija Urmas Jaagant EPL):
Milline on teie reaktsioon sellele, et Martin Helme sõnul ei kõlba Marina Kaljurand Eestile presidendiks, kuna ta on vene päritolu?
Ausalt öeldes ei olnud mul mingit reaktsiooni. Ma ei saa hästi aru neist, kes on väga solvunud, ega ka nendest, kes on väga suures entusiasmis. Probleem pole Helmes. Helmed on üsna haritud ja väga küünilised inimesed. Ühelt poolt nad kompavad ütlemise võimalusi, teiselt poolt ütlevad nad seda, mis nende meelest toob neile kasu. Küsimus pole selles, et ta seda ütles, vaid selles, et see tõepoolest toob kasu.
Aga miks see toob kasu?
Kui vaatame arenguid Euroopas, siis me näeme, et järjest tulevad uued erakonnad selliste vaadete ja loosungitega, mis veel kümmekond aastat tagasi oleksid olnud kui mitte võimatud, siis vähemalt väga piinlikud. Sellised erakonnad ja poliitikud oleksid kohe marginaliseeritud ja mitte tõsiselt võetud. Nüüd aga muutuvad nad järjest populaarsemaks ja n-ö salongikõlbulikuks. Ja asi ei ole vaid pagulastes. Pagulaskriis on protsessi katalüsaator, aga mitte põhjus. Probleem on traditsioonilise demokraatia kui mitte kriisiga, siis vähemalt selle haigusega. Võib tunduda paradoksaalne, aga selle kriisi põhjustas demokraatliku süsteemi võit ise. Niikaua kui see vastandus totalitaarsetele režiimidele Euroopas, oli liberaalse demokraatia atraktiivsus normaalsetele inimestele väljaspool kahtlust, ka Eestis. Vene okupatsiooni ajal tundsime kõik, et see režiim ei ole normaalne, vaid normaalne on see, mis on läänes. Siis küsimus, kas Eesti kuulub Euroopasse või on hoopis lähemal Venemaale, seda võisid öelda vaid provokaatorid või parteifunktsionäärid. Nüüd aga võib selliseid asju kuulda nende suust, kes nimetavad end Eesti patrioodiks.
Me näeme lainetusi Euroopa äärealadel, aga nagu ka tsunami puhul, tuleb impulss keskelt. Prantsusmaa ja Saksamaa. Kuid nendes riikides ja ühiskondades on mitme generatsiooni vältel välja töötatud ka üsna tugevad vastumehhanismid, demokraatia oskab seal end kaitsta. Ida-Euroopas ei ole selliseid mehhanisme ühiskonna tasemel välja töötatud. Meil on küll demokraatlik põhiseadus ja ka muu seadusandlus, kuid massiteadvus ei ole veel täiel määral selleni jõudnud. Ma lootsin, et Eestis vähemalt paar põlvkonda mäletavad Nõukogude okupatsiooni ja neil on olemas immuunsus. Selgus, et olin liiga optimistlik.
Kas on siin sama asi, et oleme harjunud vaatama lääne poole ja tahtnud nende liberaalset demokraatiat, nagu ütlesite, siis nüüd vaatame samamoodi ja võtame üle sedasama vastandumist?
Siiski on kindel, et Pegida jaoks Saksamaal on suur võit, kui jõutakse parlamenti. Pole mingit võimalust, et nad määraksid seal valitsust ja kantslerit. Ma ei hakka siin ajalukku süvenema, aga asi on demokraatlike institutsioonide sügavuses ja tugevuses. Eesti poliitiline süsteem ja erakonnad teevad praegu suure vea, kui nad püüavad EKRE-t naeruvääristada. Sellega solvavad nad paljusid inimesi. Ma tean mitmeid veendunud EKRE toetajaid, kes on täiesti normaalsed ja sümpaatsed inimesed. Need inimesed on siiralt mures Eesti tuleviku pärast ja osavad demagoogid on naad oma loosungitega ära lollitanud. Tegeleda tuleb mitte süüdistamise ja sildistamisega, vaid inimeste reaalsete muredega.
Erakonnad kasutavad valimistel ka ise vastandumist, Reformierakond muudkui hirmutab Savisaarega. See pole küll sama asi, aga vastandumist kasutavad ära ka teised, see on muutunud normaalseks.
Vastandamine on demokraatia alus. On võistlev õigussüsteem, kus ka süüdistataval on olemas kaitsja, konkureeriv poliitiline süsteem, kus erakonnad vastanduvad, see on normaalne. Küsimus on, millega ja kuidas vastandutakse. Kas mängitakse ratsionaalsetele argumentidele või hirmudele ja instinktidele. Viimased aga on enamasti tugevamad kui ratsionaalsed argumendid. Hirmunud inimene teeb tihti midagi, mis on talle kahjulik. Hirmunud inimene tihti ei saa arugi, et on hirmunud. Eesti ühiskonnas näen ma kasvavat hirmu. Ning hirmutamine EKRE-ga ei tee asja paremaks.
Mulle näib, et meie ühiskonnas sallitakse soo ja nahavärvi põhis vastandumist vähem kui rahvuste põhist vastandumist. Kui see nii on, siis miks?
See on huvitav mõte, pole sellele mõelnud. Ma ei ole kindel, et nii on. Paraku käivad kõik need foobiad koos.
Oma noomitusi Helmele nüüd jaganud nii president kui peaminister. Kas peaks sellistele sõnavõttudele üldse reageerima?
Kui inimene arvab, et tal on vaja reageerida, las ta teeb seda. Ajakirjandusel on siin ka roll. Helme või Jaak Madisson ütleb mingi täieliku jaburuse, siis ütleb ajakirjandus, et vaata kui vastik! Nurga taga välja öeldud idiootsus saab suure kõlapinna ja otsekohe tekivad sellele vastased ja sellele omakorda vastased. Mitte millestki sünnib suur sündmus.
Kuidas peaks või võiks sellisele ütlusele reageerida tavaline kodanik?
Ma ei saa tavakodanikule mingeid ettekirjutusi anda. Ma olen ka tavakodanik, mina muigasin. Arvasin, et vot veel üks asi sealt poolt välja öeldud, huvitav, mis on järgmine.
Pean seda silmas, et äkki inimesed lasevad end liiga kergelt puudutada mingitel asjadel?
Seda nimetatakse „Ärge toitke trolle!“ Helmed on tüüpilised trollid, aga ajakirjandus ja teised poliitikud toidavad neid. Kui rääkisite enne vastandumisest, et kunagi hirmutati Keskerakonnaga, nüüd EKRE-ga, siis ma tahan öelda, et Keskerakond on jätkuv ja otsene oht Eesti vabariigile, EKRE ei ole. EKRE-l ei ole mingit positiivset programmi. Kõik, mis seisab nende programmis on kas teiste ideede plagiaat, truismid või paraku lauslollus. Kõik nende originaallahendused on piinlikult rumalad, et mitte öelda naeruväärsed. Kuidas sellised inimesed tahavad riiki juhtida?
Ometi päris paljud käivad neid kuulamas.
Jaa, ütlen veelkord, nad mängivad instinktidele, ja instinktid on meil kõikidel olemas. Pealegi mitmed EKRE-lased on head jutumehed. See on muide palju laiem ja tõsisem probleem: arvatakse, et kes ilusti räägib, ongi hea poliitik (vaadake, kui palju näitlejaid ja diktoreid on Riigikogus).
Kas inimesed tõesti tahaksid karmimaid ja selgepiirilisi rahvusriike? Lõuna-Euroopas juba kerkivadki tarad, ihalus selliste reservaatide järgi tundub olemas olevat.
Ma olen täiesti seda meelt, et Eesti on ja peab jääma rahvusriigiks. Aga see ei tähenda riiki, kus diskrimineeritakse teisi rahvusi. Rahvusriik tähendab, et Eesti võtab kohustuse Eesti rahva säilimise ja arenemise eest, teiste rahvaste suhtes Eestil sellist kohustust ei ole. Samuti on Eestil kohustus säilitada ja arendada eesti keelt ja kultuuri, teiste keelte ja kultuuride suhtes sellist kohustust ei ole. Punkt. Sellistes arusaamades pole midagi ebademokraatlikku. See ei tähenda kuidagi, et teisi tuleb halvustada, diskrimineerida.
Kui meie konservatiivid räägivad, et Prantsusmaal on mingi multi-kulti, siis just ei ole. Seal on väga range nii keele- kui kultuuripoliitika. Proovigu sealne araabia kogukond nõuda, et nad saaksid mitte prantsuse, aga araabiakeelse riikliku kooliharidust. Eestis aga on täiesti olemas riiklik venekeelne koolisüsteem.
Eesti on väga salliv riik, mis püüab mõista ja abistada. See on võib-olla ka probleem. Tavaline olukord Euroopas on see, et riik on jäik, aga kodanikud on inimlikud ja südamlikud. Tulin just Šveitsist, seal on ka pagulastega probleem. Reaalne probleem, aga mitte virtuaalne nagu Eestis. Riik on võtnud jäiga seisukoha, aga kodanikud, kõik kirikud ja paljud MTÜ-d on pagulaste poolt. Lausanne’is oli iga kiriku juures pagulaste abistamise keskus. Meil on nagu vastupidi, riik on salliv ja pehme, aga see tekitab kodanikes vastureaktsioone.
Siiski on kindel, et Pegida jaoks Saksamaal on suur võit, kui jõutakse parlamenti. Pole mingit võimalust, et nad määraksid seal valitsust ja kantslerit. Ma ei hakka siin ajalukku süvenema, aga asi on demokraatlike institutsioonide sügavuses ja tugevuses. Eesti poliitiline süsteem ja erakonnad teevad praegu suure vea, kui nad püüavad EKRE-t naeruvääristada. Sellega solvavad nad paljusid inimesi. Ma tean mitmeid veendunud EKRE toetajaid, kes on täiesti normaalsed ja sümpaatsed inimesed. Need inimesed on siiralt mures Eesti tuleviku pärast ja osavad demagoogid on naad oma loosungitega ära lollitanud. Tegeleda tuleb mitte süüdistamise ja sildistamisega, vaid inimeste reaalsete muredega.
Erakonnad kasutavad valimistel ka ise vastandumist, Reformierakond muudkui hirmutab Savisaarega. See pole küll sama asi, aga vastandumist kasutavad ära ka teised, see on muutunud normaalseks.
Vastandamine on demokraatia alus. On võistlev õigussüsteem, kus ka süüdistataval on olemas kaitsja, konkureeriv poliitiline süsteem, kus erakonnad vastanduvad, see on normaalne. Küsimus on, millega ja kuidas vastandutakse. Kas mängitakse ratsionaalsetele argumentidele või hirmudele ja instinktidele. Viimased aga on enamasti tugevamad kui ratsionaalsed argumendid. Hirmunud inimene teeb tihti midagi, mis on talle kahjulik. Hirmunud inimene tihti ei saa arugi, et on hirmunud. Eesti ühiskonnas näen ma kasvavat hirmu. Ning hirmutamine EKRE-ga ei tee asja paremaks.
Mulle näib, et meie ühiskonnas sallitakse soo ja nahavärvi põhis vastandumist vähem kui rahvuste põhist vastandumist. Kui see nii on, siis miks?
See on huvitav mõte, pole sellele mõelnud. Ma ei ole kindel, et nii on. Paraku käivad kõik need foobiad koos.
Oma noomitusi Helmele nüüd jaganud nii president kui peaminister. Kas peaks sellistele sõnavõttudele üldse reageerima?
Kui inimene arvab, et tal on vaja reageerida, las ta teeb seda. Ajakirjandusel on siin ka roll. Helme või Jaak Madisson ütleb mingi täieliku jaburuse, siis ütleb ajakirjandus, et vaata kui vastik! Nurga taga välja öeldud idiootsus saab suure kõlapinna ja otsekohe tekivad sellele vastased ja sellele omakorda vastased. Mitte millestki sünnib suur sündmus.
Kuidas peaks või võiks sellisele ütlusele reageerida tavaline kodanik?
Ma ei saa tavakodanikule mingeid ettekirjutusi anda. Ma olen ka tavakodanik, mina muigasin. Arvasin, et vot veel üks asi sealt poolt välja öeldud, huvitav, mis on järgmine.
Pean seda silmas, et äkki inimesed lasevad end liiga kergelt puudutada mingitel asjadel?
Seda nimetatakse „Ärge toitke trolle!“ Helmed on tüüpilised trollid, aga ajakirjandus ja teised poliitikud toidavad neid. Kui rääkisite enne vastandumisest, et kunagi hirmutati Keskerakonnaga, nüüd EKRE-ga, siis ma tahan öelda, et Keskerakond on jätkuv ja otsene oht Eesti vabariigile, EKRE ei ole. EKRE-l ei ole mingit positiivset programmi. Kõik, mis seisab nende programmis on kas teiste ideede plagiaat, truismid või paraku lauslollus. Kõik nende originaallahendused on piinlikult rumalad, et mitte öelda naeruväärsed. Kuidas sellised inimesed tahavad riiki juhtida?
Ometi päris paljud käivad neid kuulamas.
Jaa, ütlen veelkord, nad mängivad instinktidele, ja instinktid on meil kõikidel olemas. Pealegi mitmed EKRE-lased on head jutumehed. See on muide palju laiem ja tõsisem probleem: arvatakse, et kes ilusti räägib, ongi hea poliitik (vaadake, kui palju näitlejaid ja diktoreid on Riigikogus).
Kas inimesed tõesti tahaksid karmimaid ja selgepiirilisi rahvusriike? Lõuna-Euroopas juba kerkivadki tarad, ihalus selliste reservaatide järgi tundub olemas olevat.
Ma olen täiesti seda meelt, et Eesti on ja peab jääma rahvusriigiks. Aga see ei tähenda riiki, kus diskrimineeritakse teisi rahvusi. Rahvusriik tähendab, et Eesti võtab kohustuse Eesti rahva säilimise ja arenemise eest, teiste rahvaste suhtes Eestil sellist kohustust ei ole. Samuti on Eestil kohustus säilitada ja arendada eesti keelt ja kultuuri, teiste keelte ja kultuuride suhtes sellist kohustust ei ole. Punkt. Sellistes arusaamades pole midagi ebademokraatlikku. See ei tähenda kuidagi, et teisi tuleb halvustada, diskrimineerida.
Kui meie konservatiivid räägivad, et Prantsusmaal on mingi multi-kulti, siis just ei ole. Seal on väga range nii keele- kui kultuuripoliitika. Proovigu sealne araabia kogukond nõuda, et nad saaksid mitte prantsuse, aga araabiakeelse riikliku kooliharidust. Eestis aga on täiesti olemas riiklik venekeelne koolisüsteem.
Eesti on väga salliv riik, mis püüab mõista ja abistada. See on võib-olla ka probleem. Tavaline olukord Euroopas on see, et riik on jäik, aga kodanikud on inimlikud ja südamlikud. Tulin just Šveitsist, seal on ka pagulastega probleem. Reaalne probleem, aga mitte virtuaalne nagu Eestis. Riik on võtnud jäiga seisukoha, aga kodanikud, kõik kirikud ja paljud MTÜ-d on pagulaste poolt. Lausanne’is oli iga kiriku juures pagulaste abistamise keskus. Meil on nagu vastupidi, riik on salliv ja pehme, aga see tekitab kodanikes vastureaktsioone.
Euroopa röövimine (härjaks muundunud Zeus viib Europe Mooramaale)
P.S. Vastuseks mõningatele kommentaaridele
Enamik kommentaatoreid kahjuks intervjuud ei lugenud, vaid arvustasid mitte minu pandud pealkirja. Sealt ka palju arusaamatusi. Ma ei ole kommenteerinud ei Kaljuranna väidetavat kandideerimist ega muud sellega seonduvat. Ma ei ole kasutanud väljendit "kadaka-aarialane", ehkki olen meelitatud, et mind aetakse presidendiga segamini.
Siiski, kuna paljusid huvitas, kuidas suhtuksin sellesse, kui araablane saaks Iisraeli presidendiks, võin kahetsusega öelda, et Iisraeli president ei lähe mulle üldse korda. Ma isegi ei tea praeguse Iisraeli presidendi nime. Ma olen Eesti kodanik ja mind huvitab poliitikas ennekõike see, mis on Eesti jaoks oluline. On tähtis, kes on Venemaa president, kes on meie naabrite presidendid, kes on Poola president, kes on meie Euroopa Liidu ja NATO liitlaste riigipead. Ning Eesti jaoks eriti oluline on see, kes on USA riigipea. Ka muud küsimused ei puuduta enamasti seda, mida oma intervjuus käsitlesin. Kui kellelgi jäi mingi sisuline küsimus kripeldama, võib selle blogi kommentaariumis esitada.
Veel teatati mulle, et Jürgen Ligi ei ole minu põhipointiga rahul (mul endal Facebooki kontot ei ole, mulle refereeriti). Ligi meelest peab EKREt nimelt naeruvääristama ja EKRE naeruvääristamatus on viga. Ma arvan, et see on põhimõtteline erinevus ministri ja minu positsiooni vahel. Minu eesmärk on probleemi analüüsida ja olukorda võimalikult tõhusalt parandada. Ligi puhul -- ja see pole ainus küsimus, kus seda näha -- on märgata pidevat eneseeksponeerimise soovi teiste arvelt. Muidugi, EKRE taustal ei ole raske ennast näidata intellektuaalse ja teravmeelsena, kuid selline ärapanemine tekitab ühiskonnas veel suuremat kibestumist ja lõppkokkuvõttes saab sellest kasu nimelt EKRE.
Enamik kommentaatoreid kahjuks intervjuud ei lugenud, vaid arvustasid mitte minu pandud pealkirja. Sealt ka palju arusaamatusi. Ma ei ole kommenteerinud ei Kaljuranna väidetavat kandideerimist ega muud sellega seonduvat. Ma ei ole kasutanud väljendit "kadaka-aarialane", ehkki olen meelitatud, et mind aetakse presidendiga segamini.
Siiski, kuna paljusid huvitas, kuidas suhtuksin sellesse, kui araablane saaks Iisraeli presidendiks, võin kahetsusega öelda, et Iisraeli president ei lähe mulle üldse korda. Ma isegi ei tea praeguse Iisraeli presidendi nime. Ma olen Eesti kodanik ja mind huvitab poliitikas ennekõike see, mis on Eesti jaoks oluline. On tähtis, kes on Venemaa president, kes on meie naabrite presidendid, kes on Poola president, kes on meie Euroopa Liidu ja NATO liitlaste riigipead. Ning Eesti jaoks eriti oluline on see, kes on USA riigipea. Ka muud küsimused ei puuduta enamasti seda, mida oma intervjuus käsitlesin. Kui kellelgi jäi mingi sisuline küsimus kripeldama, võib selle blogi kommentaariumis esitada.
Veel teatati mulle, et Jürgen Ligi ei ole minu põhipointiga rahul (mul endal Facebooki kontot ei ole, mulle refereeriti). Ligi meelest peab EKREt nimelt naeruvääristama ja EKRE naeruvääristamatus on viga. Ma arvan, et see on põhimõtteline erinevus ministri ja minu positsiooni vahel. Minu eesmärk on probleemi analüüsida ja olukorda võimalikult tõhusalt parandada. Ligi puhul -- ja see pole ainus küsimus, kus seda näha -- on märgata pidevat eneseeksponeerimise soovi teiste arvelt. Muidugi, EKRE taustal ei ole raske ennast näidata intellektuaalse ja teravmeelsena, kuid selline ärapanemine tekitab ühiskonnas veel suuremat kibestumist ja lõppkokkuvõttes saab sellest kasu nimelt EKRE.
RSS Feed