1. Strelkov-Girkin. Sellest personaažist on meil korduvalt juttu olnud, muuseas ka seoses inimvastaste kuritegudega Tšetšeenias. On pandud tähele, et ta armastab hoobelda oma kangelastegudega Transnistrias, endises Jugoslaavias, kuid millegipärast on ta kuni viimase ajani vaikinud oma osalemisest Tšetšeenia sõjades. MH17 allatulistamises pole tema roll päris selge (arvatavasti seda polnud, vähemalt mitte otseselt), ent kui tema pilt avaldati rahvusvahelises meedias, siis tundsid Bosnia elanikud temas ära Višegradi timuka (Bosnia linna mitte segamini ajada sarnaste kohanimedega Tšehhis, Ungaris jne). Sellele võib lisada, et Slavjanskist (selles "Strelkovi kindluses") on leitud massihaudu.
        Selle pildi peal on oletatav Girkin koos Boban Indiciga (fotol paremal), keda samuti süüdistatakse osalemises 3000 bosnia moslemi inimröövis ja tapmises.

2. Maria Putina. Erinevalt demokraatlike riikide liidritest on Vladimir Putini eraelu kaetud saladuselooriga. Eriti salajased on tema lapsed: Maria ja Jekaterina, kusjuures iseäranis salajane on just vanem tütar Maria, kes jõudis möödunud nädalal ajakirjandusse. Nimelt tekkis Hollandis temavastane protestiliikumine, mis nõudis Putina Hollandist väljasaatmist. Traagilise irooniana on Hilversum, kus ta koos oma poiss-sõbraga elavat tagasihoidlikus penthouse'is, mille hind on ca 2,5 mln eurot, seesama koht, kus identifitseeritakse MH17 laipu. Protestidega ühines ka linnapea Pieter Broertjes, kes, tõsi küll, hiljem teatas twitteris, et see oli läbimõtlematu avaldus. Samas tekkis ka vastupidine reaktsioon: ei tohi lapsele isa tegusid süüks panna.
       Tõepoolest, miks peaks halvasti suhtuma bioloogiharidusega inimesesse (tõsi küll, keda ülikoolis kordagi pole nähtud), kes elab romantilises suhtes oma arhitektist noormehega ja kes võib-olla ei teagi midagi oma isa tegudest?
        Kahjuks mitte see case. Tagasihoidlik endine arhitektuuritudeng (kes on muuseas veel salastatum isik kui Maria Putina, netis ringleb vaid üks mitu aastat tagasi tehtud pilt) on märkimisväärne tegelane. Hoolimata oma noorusest, välismaisest päritolust ja igasuguse ekspertiisi puudumisest vastaval alal on ta üks Gazpromi tippjuhte; samuti kuulus ta Stroitransgazi juhtkonda (seda firmat kontrollib Putin läbi oma isikliku oligarhi Gennadi Timtšenko). Stroitransgaz kuulub nende kompaniide hulka, millele on kehtestatud USA sanktsioonid seoses sekkumisega Ukraina siseasjadesse. Igal juhul elab paarike oma isa/äia veristest rahadest.

UPD.10.08. Echol on õigus, see pole Maria Putina. Selgub, et ta on veel salastatum kui arvati. Tema väljanägemise kohta on andmed vastuolulised ja oletatavate piltide pealt vaatavad vastu täiesti erinevad näod. Sama käib muide ka Jorrit Faasseni kohta: on väidetud, et ainsal tema kohta netis leiduval pildil on keegi teine. Vene sotsiaalmeedias on spekuleeritud teemal, miks just Maria on nii salastatud (Jekaterinat hoitakse ka avalikkuse pilgu alt eemal, kuid mitte nii kiivalt). Nt on arvatud, et vanem tütar käib isa jälgedes ja on tegelikult undercover spioon. Ka teised versioonid on pigem vaimukad kui tõenäolised. 

Vähemalt 38 noort inimest hukkus mõttetut ja jubedat surma. Elusalt põledes või suitsu kätte lämbudes. See, et tegemist oli venemeelsetega, ei tohiks küll kelleski kahjurõõmu tekitada. Versioonid toimunu kohta erinevad loomulikult diametraalselt. Võib olla kindel järgmistes tõsiasjades. Enne jalgpallimatši kohaliku Tšernomoretsi ja Harkivi Metallurgi vahel läksid mõlema klubi fännid, nagu Ukrainas on viimasel ajal ilusaks kombeks saanud,ühise rongkäiguna läbi linna, demonstreerides Ukraina ühtsust. Neid hakkas ründama kusagilt välja ilmunud grupp relvastunud venemeelseid. Kui miilits hakkas kaklejaid lahutama, hõivasid venemeelsed Ametiühingute maja. Mõne aja pärast tekkis saatuslik tulekahju.
        Järgmistes asjades aga lähevad hinnangud lahku. Venemaa pool teatab, et rahumeelsed inimesed varjasid ennast administratiivhoones metsistunud fašistlikute bandeeralaste eest, kes maja süütasid võimude vaiksel heakskiidul. Ukraina Siseministeeriumi ametlik versioon on sootuks teistsugune: relvastatud ekstremistid (Kiievi andmetel pole nad pärit Odessast ega Ukrainast üldse, vaid kas Venemaalt või Transnistriast, relvastas nad aga FSB) hõivasid Ametiühingute maja, barrikadeerisid ülemised korrused ning hakkasid sealt tulistama miilitsat ja relvastamata inimesi ning viskama nende pihta Molotovi kokteile, mis süütasid maja.
        Mul ei ole andmeid, mis lubaksid mul teha iseseisva analüüsi. Kuid olles läbi vaadanud hulgaliselt videomaterjale, kaldun arvama, et Ukraina versioon on tõele lähem (ei hakka siin heietama teemal, kui ebausaldusväärne on Venemaa meedia Ukraina sündmuste kajastamisel). On näha, kuidas Ametiühingute maja ülemistelt korrustelt ja katuselt tulistatakse ja visatakse süütepudeleid. Alljärgnevas venekeelse BBC uudislõigus on selgelt näha, et süütepudelite loopimist jätkatakse ka siis, kui maja on juba leekides (vt 00:33-00:36). 

Igal juhul on tegu suure tragöödiaga ning Ukraina võimud peavad läbi viima kiire, efektiivse ja avatud juurdluse.
P.S. Kui videot ei õnnestu vaadata, siis kätte saab selle siit.
UPD. Tundub, et vähemalt selle video pudel visati siiski alt.
UPD 4.05. Töötasin läbi suure hulga materjali ja kahtlen nüüd sügavalt Ukraina võimude versioonis, et Ametiühingute maja pandi põlema seestpoolt. Seda ei saa välistada, kuid kõik esitatud videomaterjalid (nt vasaku tiiva kolmanda korruse põlemine siis, kui süütepudeliga loobitakse hoopis parempoolset alumist korrust jt) on ülimalt kahtlased. Sündmusi on filmitud kümnete erinevate kaameratega ja ma ei suutnud leida ühtegi kaadrit, kus süütepudeleid oleks visatud majast. Minu eilne jutt oli eksituse tagajärg, vabandan.
        Mis siis juhtus? Kaks inimeste kolonni, venemeelsed ja ukrainameelsed liikusid paralleeltänavatel, kusjuures mõlemal poolel tegutsesid luurajad, kes telefoni teel informeerisid omi kolonne. Kui venemeelsed asusid rünnakule, olid ukrainameelsed selleks juba valmis ning asusid kontrarünnakule. Põhiküsimus on aga selles, kuidas see kõik organiseeriti ja kes on selle taga. Siinkohal võin soovitada sedasama linki, mille kommentaarides tõi gaal. See on väga hea ja detailne materjal, tuleb küll arvestada, et tendentslik (ukrainameelne), kuid ühtegi faktiviga mul temalt leida ei õnnestunud. Üks põhiküsimusi on see, kes olid punaste käepaeltega inimesed, kes olid paremini organiseeritud ja tegutsesid kõige efektiivsemalt. Venemeelne pool ütleb, et need on ümberriietatud Ukraina eriteenistused, mis on toodud Lääne-Ukrainast, Ukraina pool loomulikult, et need on venemeelsed. Toon all ära kaks pilti napaki blogist. Esimese peal on näha, et punaste käepaeltega seltskonnas on süütepudelitega inimesi, teise peal aga on samas seltskonnas näha vene lipuga rinnamärgiga meest.

Kuid võib nõustuda mõlemapoolse väitega, et tegemist oli provokaatoritega. Nad viisid inimesed lõksu Ametiühingute majasse, kuid ise sinna ei läinud. Ühtegi neist ei ole hukkunute hulgas. Tekib küsimus sündmuste tähendusest. Siin on vaja tuua välja kaks aspekti.
        Esiteks, Odessa sündmused ajastati samale ajale, kui Ukraina väed viisid läbi rea edukaid operatsioone Ida-Ukrainas venemeelsete mässajate vastu. Oli vaja julgeolekujõudude tähelepanu viia ka mujale. Olulisem on aga teine. Odessa oli rahulik venekeelne ja ukrainameelne linn. Seda meelsust oli tarvis muuta ja mitukümmend õudsesse surma surnud noort inimest muutiski seda. Täna on Odessa palju venemaameelsem koht kui paar päeva tagasi.

Olen kuulnud, et minu blogi loetakse ka Venemaal tõlkeprogrammide abil. Kuid viimasel ajal olevat juurdepääs sellele (vähemalt aeg-ajalt) blokeeritud, ka minu e-kirjad kippuvad Venemaal kaduma. Kuid mitte ainult minu blogi. Mulle teatati, et on takistatud juurdepääs ka minu publikatsioonidele academia.edu keskkonnas, mis on juba palju tõsisem märk, kuna piirab mitte üksnes mõtteavaldusi, vaid ka akadeemilist vabadust.
    Mind, kes ma elasin aastaid KGB kontrolli all* ja olen pidevalt jälginud Venemaa arengut, see kõik ei üllata. Võtan seda isegi omamoodi tunnustusena. Nüüd aga selgus, et ei avane ka minu isa Juri Lotmani teosed. Sellest kirjutab üks vene kirjanduse õpetaja Venemaal. Paradoks aga seisneb selles, et Juri Lotmani kirjutatud Puškini biograafia on Venemaa gümnaasiumides kohustuslik kirjandus.

* Nt mu telefoni kuulati demonstratiivselt pealt ja vahel ka öeldi sõna sekka (kes mäletavad nõukaaegset telefonisidet, teavad, et aeg-ajalt tekkisid nn valeühendused ja mõnikord võisid ka ise sattuda kellegi vestluse peale, kuid meie pere telefoni pealtkuulamine oli süstemaatiline ja varjamatu). Mu kirju mitte üksnes avati, vaid ka vahetati nende sisu. Nii sain kord värsiteadlaselt Vadim Bajevskilt kirja. Ümbrikut avades imestasin, et käekiri pole tema oma, kuid veel "huvitavam" oli kirja sisu. See algas pöördumisega "Tere, mamulja!" ja järgnes südantlõhestav lugu sellest, kuidas üks sugulane võttis temalt raha, aga lubatud kaminaresti ei valmistanud.

UPD 3.05. Sain teada, et juurdepääs nii mu blogile kui teaduspublikatsioonidele on Venemaal taas avanenud, samas kirjad ikka veel kohale ei lähe (ehkki mulle tulevad). Kuid esialgu õnnestub mul nad üle kavaldada, saadan kirju sõpradele teistes riikides palvega edastada Venemaale. Siiamaani toimib.

Putin viib Vene vägesid Ukrainasse, okupeerib ja annekteerib Krimmi, ähvardab sõjalise sekkumisega teisi riike ning vaba maailm ei saa seda loomulikult nõnda jätta. Erinevad riigijuhid ja poliitilised liidrid on talle valjuhäälselt ja võimsat retoorikat kasutades väljendanud ühemõtteliselt, et sellist käitumist nad heaks kiita ei saa ja et selline asi rikub mitte üksnes suhteid Venemaaga, vaid kogu Teise maailmasõja järel väljakujunenud rahvusvahelise õiguse süsteemi. Blablabla, vastavad neile Venemaa võimuesindajad, kes ei varja oma põlgust lääne manitsuste suhtes. Eriti sõnakas on nagu tavaliselt Dmitri "Suur Suu" Rogozin, aga ka välisminister Lavrov on sama suhtumist veidi diplomaatilisemalt väljendanud ning veelgi enam, ähvardas omakorda läänt.

Kuid midagi on siiski ka reaalselt tehtud: on koostatud väike nimekiri isikutest, kes ei ole Euroopa Liitu ja USAsse teretulnud. Samuti on ähvardatud külmutada Moskva ametnike pangakontod. Veel on antud Ukrainale üle miljardi dollari selleks, et nad maksaksid ära Gazpromi võlad.
        Kõik see ajab vaid Moskva naerma. Esiteks, viisakeelud puudutavad väga piiratud ametnikuhulka, samas kui nii Vene parlamendi ülem- kui alamkoda andsid rahvusvahelist õigust rikkudes Putinile ühehäälselt loa viia sõjavägi suveräänsesse riiki. Mis aga puudutab Gazpromi võlgu, siis see on nagu otsene Putini premeerimine: need olid lootusetud võlad, mille tagasisaamisega Gazprom, sisuliselt Vene riiklik kontsern, enam ei arvestanudki. Samas on neil raske välja lülitada Ukrainasse minevat gaasi, kuna siis võib Ukraina blokeerida gaasitransiidi Lääne-Euroopasse. Kuid arvatavasti teevad Putini eriti rõõmsaks pangakontode külmutamise ähvardused. Kapitali väljavool on Vene majandusele suur probleem. Nüüd aga toovad hirmunud sulid ja muud toredad Venemaa ärimehed ruttu oma aktivad tagasi Venemaale. Ka seda võib pidada kaudseks Krimmi avantüüri finantseerimiseks.
        Asi pole selles, nagu ei oleks kontode sulgemine või külmutamine efektiivne samm. Kuid see, kuidas seda praegu teostatakse, on väga kummaline. Sisuliselt on Venemaale antud hoiatusmärk ning vastavate transaktsioonide läbiviimiseks piisavalt aega.

Öeldu ei tähenda, et Venemaa on saavutanud võidu ja lääne reaktsioon on mõttetu. Pigem vastupidi, see on Pyrrhose võit, Krimm on väga kahtlase täidisega pirukas. Eesti meedia avaldab erinevaid hinnanguid selle kohta, palju Krimmi ühendamine Venemaale maksma läheb. Putin nimetas arvu üks miljard dollarit. Lääne eksperdid hindavad seda kümnetes miljardides. Kuid antud juhul on võib-olla kõige tõsiseltvõetavam Venemaa majandus- ja poliitikategelase Aleksandr Potšinoki ekspertarvamus. Asi on selles, et Potšinok pole üksnes autoriteetne majandusteadlane, vaid ka Putini poliitika suhtes positiivselt meelestatud autor. Veelgi enam, ta leiab, et Krimmi ühendamine Venemaaga on õigustatud nii ajaloolistel, juriidilistel kui ka psühholoogilistel põhjustel. Kuid ta ütleb, et asjal on veel üks külg: majanduslik ning ta arvutab välja, palju see võiks Venemaale maksma minna. Lüües kõik kulud kokku ja lähtudes pigem minimaalsetest kui keskmistest kuludes, saab ta arvuks kolm triljonit rubla, mis on veidi alla saja miljardi dollari. Kusjuures Potšinok ei arvesta võimalike sanktsioonide majanduslikku mõju, tegu on vaid otseste Krimmi liitmisega seotud kuludega. Putinile opositsioonilised kommentaarid sotsiaalmeedias lisavad veel, et Potšinok ei arvesta korruptsiooni ja riisumisega seotud kulusid, mille arvesse võtmiseks tuleb Vene majanduses lisada tavaliselt veel kusagil 40% (Sotši olümpia puhul arvestati sellele koguni 60%, kuid mõistagi on tegu mitteametlike ja puht hinnanguliste kalkulatsioonidega). Juhtus aga kahjuks nii, et see artikkel oli tema viimane sõnavõtt. 16. märtsil 55-aastane Potšinok suri.

Edgar Savisaar sõitis Moskvasse ja esines Moskva Diplomaatilises Akadeemias loenguga. Loeng ise (sellega saab tutvuda Delfis) on peaaegu sisutühi, kui välja arvata see, et suure osa loengust pühendas Tallinna linnapea mitte munitsipaalprobleemidele ja linnadevahelistele kontaktidele, vaid sellele, kui kahjulik on nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult Eesti riigi Venemaa-poliitika. See kõik ei vääriks isegi mainimist, kui mitte arvestada esinemise aega ja kohta.
        Juba Moskva-visiidi aeg sätiti ajale, kui läänemaailm piirab kontakte Venemaaga. Selle taustal on ühe Eesti juhtiva poliitiku külaskäik interpreteeritav (ja Vene meedia just nii seda ka serveeris) heakskiidu ja solidaarsuse märgina. Savisaare loeng aga langes kokku ajaga, mil Venemaa parlament kuulutas välja Krimmi annekteerimise ja president Putin esitas oma uue välispoliitilise doktriini, mis ei piirdu enam Venemaa kaasmaalaste kaitsega, vaid seisneb "Vene maade taasühendamises". See formuleering nõuab eraldi analüüsi, praegu aga keskendume Edgar Savisaare tegevusele.
        Ülimalt märgiline on ka esinemise koht. See ei ole tavaline õppeasutus. See Stalini loodud akadeemia kuulub mitte haridus-, vaid välisministeeriumi alluvusse, arendades ja lihvides välispoliitikat ning valmistades ette välispoliitilise nomenklatuuri tippkaadrit (mitte segamini ajada Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudiga (МГИМО), mis valmistab ette keskastmespetsialiste, kusjuures mitte tingimata diplomaate).
        Venemaa välispoliitilist stiili näitlikustavad hästi välisminister Sergei Lavrovi ja Venemaa esindaja ÜROs Vitali Tšurkini viimaste päevade esinemised. Pärast Tšurkini Krimmi-teemalist sõnavõttu ÜROs tuletati vene sotsiaalmeedias meelde vana nõukaaegset anekdooti:
        Tund Moskva Diplomaatilises Akadeemias. Ülesanne: kujutage ette, et Nõukogude allveelaev uputas kogemata Burkina Faso reisilaeva. Burkina Faso esitas protesti. Kodus koostage meie valitsuse hüpoteetiline vastus. Järgmine tund. Õppejõud: "Üldiselt said kõik päris kenasti hakkama. Vaid kaks viga kippusid korduma: 'ei koti' kirjutatakse lahku, aga 'mustap***lised' jällegi kokku."
        Venemaa välispoliitiline stiil ei ole sellest ajast muutunud. 

        Kuid meediasse jõudis Savisaar mitte niivõrd oma loenguga, vaid arvamusega Krimmi referendumi asjus. RIA Novosti (Venemaa riiklik infoagentuur) tsiteeris Savisaart: "Мэр Таллина: вопрос о легитимности референдума в Крыму не важен." Sellest sai omakorda uudis kõikides tähtsamates Vene propagandakanalites, näiteks propagandakanal "RT" analüüsis maailma reaktsiooni Krimmi annekteerimisele. Selgus, et kõik on vastu: NATO, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Norra. Ainus helge laik sellel masendaval pildil on Eesti ja viidatud on loomulikult Edgar Savisaarele. RT tuletas ka meelde, et märtsi alguses pälvis Tallinna linnapea meedia tähelepanu oma avaldusega Kiievi praeguste võimude mittelegitiimsuse kohta. Nii et kui keegi väidab, et Tallinna linnapea ajab Moskvas munitsipaalasju, siis mingu kukele.
        Ent Keskerakond poleks Keskerakond, kui ei jätkaks oma reality show'd. Nimelt teatas Keskerakonna juhtkond, et RIA Novosti tsiteeris Savisaart valesti. Teatas ta seda aga eesti keeles eesti lugejatele (hiljem ilmus err.ee-s ka venekeelne tõlge); ühestki Venemaa meediakanalist ei õnnestunud mul sellest avaldusest leida jälgegi. Küll aga jätkuvad sõnavõtud teemal, kuidas Savisaar meid mõistab ja toetab.

UPD. Keskerakonna vaidlustusega on üldse naljakad lood. See pole esimene kord, kui venemeelne meedia olevat Savisaart valesti tsiteerinud ja temast valesti aru saanud. Siinkohal tekib ridamisi küsimusi. Esiteks, kas see meedia on üldse valelik või valetab ta üksnes seoses Savisaarega? Teiseks, Keskerakond on pidevalt süüdistanud Eesti "peavoolumeediat", et see tõlgendab tendentslikult ja pahatahtlikult Edgar Savisaare väljaütlemisi. Kas Vene riiklik infoagentuur on nüüd Eesti meediaga mestis või on tegemist palju laiema Savisaare-vastase (illuminaatide??) vandenõuga?       

Viimaste päevade sündmused on muretsema pannud ka osa Keskerakonna liikmeid ning siit-sealt kostub hääli, et erakond peaks katkestama häbiväärse koostöölepingu Jedinaja Rossijaga. Nt täna saime teada, et sellelaadse üleskutse tegid Läänemaa keskerakondlased eesotsas Jaanus Karilaiuga. Paraku aga tundub, et asja tõsidus pole jõudnud kohale ka nendele, kes soovitavad kaaluda lepingu lõpetamist. Pigem on tegemist vee segamisega ja Keskerakonnale iseloomuliku hämamisega. Olukord ei pidavat üldse tõsine olema, kuna esiteks sõlmis lepingu Ain Seppik, kes ei ole enam erakonna liige (Savisaar lisas siia veel anekdootliku nüansi, et Seppik võttis ilmselt lepingu endaga kaasa -- ei ole paberit, ei ole probleemi). Teiseks olevat paber algusest peale sisutühi, mingisugust reaalset koostööd Jedinaja Rossijaga pole olnud. Ei tea, kas Keskerakonda on haaranud kollektiivne amneesia või loodavad nad, et see on haaranud Eesti üldsust. Ainuüksi kesknoorte osalemine Seligeri laagrites on piisav tõend nende väidete ümberlükkamiseks. Siiski on palju olulisem see, et ka praegu töötab Keskerakond oma meedia kaudu vene partnerite ruuporina.
        Siin on vaja teha üks selgitav märkus. Mitte üksnes Keskerakonna kanalid, vaid ka Eesti soliidsemad väljaanded tsiteerivad meelsasti putinlaste propagandat -- meil on ju demokraatia, sõnavabadus ja arvamuste pluralism, las siis lugejad/vaatajad näevad ka teist arvamust. Ent tegemist ei ole "teise arvamusega", vaid millegi muuga. Vene riigi (st jõustruktuuride) kontrollitud meedia teatab juba mitu kuud avalikult, et nad (selle all peetakse silmas kogu vene ühiskonda) on sõjas ning see, millega nad tegelevad, ei ole informeerimine, vaid sõjategevus. Sellest said aru isegi kaks propagandakanali "RT" (endine "Russia Today") välismaalasest diktorit, kes väljendasid otse-eetris oma protesti. Kordan: tegu pole informatsiooniga, vaid propagandaga, mille eesmärk on külvata vastaste leeris segadust ning demoraliseerida seda. Ma ei taha mingil määral öelda, et Eesti ühiskond on nii habras ja saamatu, et vajab mingisugust tulemüüri Venemaalt tulnud sõnumite vastu. Kindlasti tuleb neid tutvustada. Kuid nimelt tutvustada, aga mitte transleerida. Ma arvan, et meie ajakirjanike ja väljaannete toimetajatel on piisavalt võimekust panna need sõnumid adekvaatsesse konteksti.     

Kui nüüd tulla tagasi Keskerakonna meedia juurde, siis tuleb rõhutada, et see tegeleb pidevalt ja järjekindlalt meile vaenuliku propaganda transleerimisega. See puudutab nii üleriigilise leviga Tallinna TVd kui isegi selliseid efemeerseid nähtusi nagu linnaosade lehed. Siin ei ole pluralismi hõngugi: käib massiivne ajuloputus. Ja see on see taust, millel meid püütakse veenda selles, et Keskerakond ei teegi sisulist koostööd Venemaa võimuparteiga.
        Formaalne lepingu katkestamine Ühtse Venemaaga on ebapiisav samm, millel oleks pigem märgiline (kuid sellisena kindlasti positiivne) kui tegelik tähtsus. On oluline, et Keskerakond leiaks endas jõu ja julguse anda objektiivne hinnang olukorrale Ukrainas ning ennekõike Krimmi okupeerimisele. See ei ole meile abstraktne humanismi ja õigluse küsimus. Nagu nii mõnigi Savisaare sõber on uhkeldanud: täna on see Krimm ja Ukraina, homme Transnistria ja Moldova, ülehomme Baltimaad.
        Alles siis, kui Keskerakond selgelt ja ühemõtteliselt distantseerub sellisest mõttelaadist (ja alustada tuleb nimelt Ukrainaga), saaksime jälle rääkida Keskerakonnast kui ühest Eesti parteist.

Välisminister Urmas Paeti ja EL välispoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni vestlus, mis lindistati salaja ja pandi üles Youtube'i, kust levis kulutulena üle maailma meedia, tekitab tugevaid emotsioone. Putinimeelne meedia juubeldab: täpselt nagu nad on ise enne väitnud, tapavadki maidanlasid ise provokatiivsetel eesmärkidel omasid. Kahetsusväärselt pealkirjastati ka Postimehe saidil see uudis "Paet: Maidani snaiprid võis tellida keegi Ukraina uuest koalitsioonist" (nüüdseks on pealkiri parandatud). Siinkohal tuleb rõhutada, et ei Paet ega Ashton ei seostanud snaipreid üheselt Kiievi uue koalitsiooniga. Urmas Paet oli häiritud esmajoones sellest, et uus koalitsioon ei kiirusta intsidenti uurima.
        Viimane asjaolu võib tõepoolest tekitada kahtlusi, kuid see ei ole ainus teadaolev fakt seoses snaipritega Maidanil. Oluline on see, mille tõi välja Paet: " inimesi – nii miilitsaid kui ka inimesi tänaval – tapsid ühed ja samad snaiprid." Siiski märgin omalt poolt, et isegi selles faktis ei saa olla kindel enne kriminalistide ekspertiisi, praegu on see üksnes hinnang.
        Maidanis snaiprite (tegelikult pole tegu mitte otseselt Maidaniga, vaid Gruševskõi tänavaga) omavahelisi kõnelusi on omakorda lindistatud ja välja pandud Youtube'i. Muidugi ei saa sajaprotsendilise kindlusega välistada, et tegu on fabrikatsiooniga (erinevalt Paetist ei kiirustanud keegi snaipritest kinnitama lindistuse autentsust). Niisugust asja on siiski suhteliselt raske fabritseerida ning ei ole ka selge, milistel eesmärkidel oleks vaja seda teha, nii et hindaksin selle salvestatud kõneluse pigem autentseks. Seda lindistust analüüsisin ennekõike keelelisest aspektist, kuid loomulikult pöörasin tähelepanu ka sisule.
        Lingvistina (olen hariduselt vene filoloog, spetsialiseerunud nimelt keelele) võin kindlalt väita, et kõnelejad ei ole Ukraina püsielanikud. Asi pole selles, et nad räägivad omavahel vene keeles, seda teeb suur osa ukrainlasi. Youtube'ist võib leida päris naljakaid videoid, milles kõvad rahvuslased, kellest üks seisab vene keele keelustamise eest Ukrainas, räägivad üksteisega riieldes puhast ja väga mahlakat vene keelt. On olemas spetsiifilised intonatsiooni ja häälduse omadused, mille järgi võib kindlalt teha vahet inimesel, kelle emakeel on ukraina keel või kes on üles kasvanud ukraina keele keskkonnas, ja inimesel, kes on pärit Venemaa lõunaregioonidest. Ja hoopis teistmoodi räägivad Kesk- ja Põhja-Venemaa elanikud (häälduse järgi võib isegi teha vahet põlismoskvalase ja põlispeterburilase vahel). Ma julgen väita, et enamik salvestatud hääli ei saa kuuluda ukrainlastele ega Ukraina venelastele. Teatud kahtlus võib tekkida vaid ühe hääle kohta, kes ei häälda täpselt välja teatud konsonantühendeid, mis on iseloomulik nii lõunavenelastele kui ukrainlastele. Nt vene sõna что (hääldatakse enamikus kohtades što, kuid Peterburi hääldus on tšto) lihtsustub Lõuna-Venemaal nii, et vahepealne t kipub ära kaduma, ukraina keeles aga kaob aga sootuks: šo. Kindel tunnus on sulghäälik g hääldamine, mida ka hästi vene keelt kõnelevad ukrainlased kipuvad hääldama hh-na, erinevalt lõunavene keele kergest h-st, mis sarnaneb vanakreeka spiritus asperiga: transkriptsioonis kasutatakse gamma-taolist märki.
        Sisust aga vaid nii palju, et omavahel suhtlevad armeesnaiprid (või nende imiteerijad), kes töötavad rühmana, milles on laskjad ja korrigeerijad (корректировщики). Igal juhul ei ole tegemist isetegevusega, laskjatega, kellel õnnestus hankida optilise sihikuga vintpüss, ega ka maffia-stiilis snaipritega. Ma ei ole kindel, et Ukraina opositsioonil on käepärast professionaalsed snaipriüksused, kellel muuseas ei ole mingi probleem tulistada oma inimesi.
          Ning viimane. Modus operandi ei harmoneeru eriti Ukraina poliitikutega, küll aga Nõukogude eriteenistustega, mille traditsioonid on au sees ka praegusel Venemaal. Mingilgi määral ei taha ma idealiseerida kõiki rahutustes osalejaid. Maidani seltskond oli väga erisugune ning Paremsektor, keda ma juba korra varem olen maininud, koosneb üsnagi vägivaldsetest ja halvastikasvatatud inimestest (vt nt ühe nende liidri jutuajamist prokuratuuris pärast seda, kui Maidani revolutsioon võitis). Siiski kahtlen väga, et sellised tüübid võiksid olla needsamad külmaverelised mõrtsukad, kelle kõnet ma analüüsisin.

P.S. On veel üks väga häiriv asjaolu, mis seostub Paeti ja Ashtoni jutuajamise avalikustamisega. Nad mainivad mitu korda oma ühist tuttavat Olgat, kelle isikut on äärmiselt kerge tuvastada (mul kulus selleks google'is üks hiireklõps). Tema julgeolek on nüüd tõsiselt kompromiteeritud. Kui me vaimustume WikiLeaks'idest ja Snowdeni tegevusest, ei mõtle me sellele, et need seavad paljude inimeste elu ohtu. Ja ausalt öeldes ei olnud ka mina eriti nendest häiritud. Mis mul teiste riikide salaagentidest? Ent kui minu riigi välisministri vestlus ausa, lugupeetud ja julge inimesega võib seda inimest ohustada, tunnen ma ennast tugevalt puudutatuna.

UPD. Olga Bogomolets (jah, see on see isik, keda on kerge tuvastada Paeti ja Ashtoni vestluse järgi) võttis sõna ja korrigeeris oluliselt avaldatud seisukohti. Delfi omakorda tõlgib Telegraphist: "Ta ütles, et on palunud Maidanil toime pandud tapmiste kohta täielikku kohtuekspertiisi eeluurimist. "Keegi, kes lihtsalt ravib ohvrite haavu, ei saa lihtsalt otsustada, mis tüüpi relvi kasutati. Loodan, et rahvusvahelised eksperdid ja Ukraina uurijad määravad kindlaks, millist tüüpi relvi kasutati, kes oli seotud tapmistega ja kuidas seda tehti. Mul puuduvad andmed, et midagi tõestada."
Bogomoletsi sõnul ei jaga ta Paeti väidet, et Maidani veresauna taga oli opositsioon. "Midagi sellist saaksin ma öelda vaid faktide põhjal," ütles ta. "Ei ole õige ja ei ole korrektne nii teha. Tuleb põhineda faktidele.""
        Viimase väite järgi võib oletada, et Bogomolets luges neid asju vene allikatest, mis tõlgendasid Paeti sõnu tendentslikult.

UPD 6.03. Kirjutasin, et "erinevalt Paetist ei kiirustanud keegi snaipritest kinnitama lindistuse autentsust". Selgus, et eksisin ja Youtube'is on intervjuu väidetava üksusekomandöriga, kelle kutsung on Miron. Ta tunnistab lindistuse autentsust, ehkki see olevat monteering (нарезка). Kuna tema suu on intervjuu ajal kaetud, ei saa ma kindlalt väita, et tegu on sama häälega, mis eelmisel lindistusel. Kuid intonatsioonid on väga sarnased ja teatud erinevusi võiks seletada sellega, et katusel oli ta juhtpositsioonil, tundes end kindlana, intervjuu ajal aga tunneb end selgelt ebamugavalt. Ning ma jään oma väite juurde, et tegemist on inimesega, kelle emakeel on vene keel ja kes ei ole üles kasvanud Ukrainas või Lõuna-Venemaal.
        Ta väidab, et nemad ei ole üldse inimesi sel päeval lasknud ja mingisuguseid muid snaipreid ta ei näinud, ehkki väidab, et teine grupp töötas Gruševskõi tänaval. Siin tekib mul probleem, kuna esimesest lindistustest võiks aru saada, et nad töötavad just Gruševskõi tänaval, vähemalt sinna nad liiguvad. Mitu selliseid gruppe kokku oli, ta ei öelnud ja sellist küsimust talle ei esitatud. Küll aga küsiti mitu korda, et kui nemad ei tulistanud, kes võis siis seda teha. Vastused erinevad. Intervjuu keskosas (9.-10. min) teeb ta oletuse, et need võisid olla teise riigi kodanikud. Lõpupoole ütleb ta aga, et tegu ei ole üldse snaipritulega ja arvatavasti tulistati neid üldse mitte katuselt, vaid maa pealt. See väide vajab täpsustust, kuna kohalviibinute veendumuse järgi tehti vähemalt osa laske nimelt hotell "Ukraina" katuselt, mida pidi kontrollima just nimelt see üksus, kuhu kuulub Miron, kes väitis, et mingisuguseid muid relvastatud inimesi seal ei olnud. Aga kui lähtuda sellest, et tulistati maa pealt, siis see kummutab rohkemgi veel oletuse, nagu oleksid snaiprid olnud opositsioonimeelsed, kuna ohvrite ees olid vaid valitsusüksused.

Ukraina revolutsioon võitis. Vihatud president Janukovitš põgenes teadmata suunas, milleks osutus Harkiv. Suur osa valitsenud klikist (valitsusliikmed, ametnikud, regioonide parteisaadikud jt) lahkuvad kiires korras riigist või mimikreeruvad kibekähku demokraatideks.
        Juba teist ööpäeva lendavad Kiievist eri suundades tšarterlennukid, mis on inimeste lisaks täis laaditud mingisuguseid kaste (kohalik nali on see, et need on Putini miljardid).
        Arvatavasti tuli Janukovitš Harkivisse, kuna seal on võimul tema suurim liitlane, kuberner Mihhail Dobkin, kes korraldas Harkivis Maidanivastaste liidrite kokkutuleku. Oodati ka Janukovitšit, kes aga ei ilmunud. Oletatavaid põhjusi on kaks. Esiteks, reklaamitud kohtumine kukkus sisuliselt läbi. Teiseks, Harkivi elanikud korraldasid linna saabunud Janukovitšile obstruktsiooni. Selgus, et Harkivis ei armastata teda eriti rohkem kui Kiievis.
        Mil määral Maidani liidrid kontrollivad olukorda riigis, ennekõike selle idaosas, ei ole selge, kuid erinevalt sellest, mida pidevalt kuulutab Putini-meelne propaganda, pole Ukraina lagunemisest juttu. Maksimum, mida pakkus seesama Dobkin, on Ukraina föderaliseerumine ja pealinna ületoomine Kiievist Harkivisse. Kui on valida, kas Ukraina või Venemaa, siis valivad isegi Dobkini-taolised tegelased selgelt Ukraina. (Parafraseerides Julius Caesarit, ta saab aru, et parem olla esimene Ukraina kolkas kui kas või teine impeeriumis.) Olukorra Harkivis annab kõige paremini edasi järgnev pilt. Samal ajal kui Dobkin kuulutas, et Harkiv lööb tagasi kõik rünnakud, on kohalik julgeolek (SBU) juba kaks päeva põletanud oma pabereid.

Kindlamini tunnevad ennast separatistid Krimmis, kuid ka seal ei suuda nad jääda võimule ilma Venemaa sekkumiseta: lisaks ukrainlastele tuleb siin arvestada krimmitatarlaste faktoriga.       
        Olulisem küsimus on see, mis saab edasi. Parlamentaarne Janukovitši-vastane opositsioon (Jatsenjuk, Klõtško, Tjagnibok) kontrollisid olukorda Maidanil vaid osaliselt ja nii mõnigi kord vilistati nad välja, kuna kahtlustati, et nad lähevad liialt palju kompromissidele. Tekkinud on mitu uut liikumist, millest üks populaarsemaid ja ambitsioonikamaid on noorte liikumine "Paremsektor" (kui Oleg Tjagniboki ja tema Vabaduse-nimelist liikumist on venemeelne meedia nimetanud fašistlikuks, siis Paremsektor on veel palju radikaalsem ja neid võrreldakse taliibidega). Igal juhul ei ole revolutsiooni vaim Ukrainas kustunud, Maidan on endiselt radikaalseid muutusi ootavat rahvast täis. Inimesed tahavad paremat elu, ausat valitsust ja veel igasuguseid häid asju, mida ei olegi nii kerge formuleerida. Kuid on täiesti selge, et veel raskem on neid ootusi täita. Üks Ukraina olulisi probleeme on totaalne korruptsioon, mis söövitab nii valitsevat eliiti kui opositsiooni ning, mis kõige kurvem, õõnestab ühiskonda tervikuna. Eestis on isegi raske ette kujutada, kui võimas ja kõikehõlmav võib korruptsioon olla.
        2004. aasta presidendivalimiste ajal (mille võitis Viktor Juštšenko) olin ma Ukrainas OSCE vaatlejana. Olime paaris Urmas Reinsaluga, meile olid ette nähtud tõlk (kellest me loobusime) ja autojuht. Viimasega vesteldes selgus, et tema on Kiievi linnavolikogu liige, kes teeb autojuhina haltuurat. Ta oli veendunud demokraat, Juštšenko pooldaja, lisaks oma ametile linnavolikogus oli ta ühe parlamendisaadiku abi. Veel oli tal oma kinnisvarafirma. Linnavolikogus tegeles ta sotsiaalküsimustega ja seda koostöös linnavalitsusega. Töö käigus pöördusid tema poole inimesed, kel oli vaja elamistingimusi parandada, ja kui ta nägi oma sõnade järgi mõnes nendest perspektiivset klienti, suunas ta nad oma firmasse. Ta rääkis sellest entusiastliku vaimustusega ja kui ma temalt ettevaatlikult küsisin, kas ta teab, mis on huvide konflikt, selgus, et ta ei tea ega tahagi teada. Omakorda küsis ta minult, palju ma saan riigikogusaadikuna hääletamise eest. Ma ei saanud algul küsimusest aru ja ütlesin, et eraldi hääletamise eest ei maksta, riigikogulase palk on neli keskmist. Ta vaatas mind kavala pilguga, umbes et ära mängi lolli, me kõik oleme siin omainimesed, demokraadid: "Palju sa selle eest saad, et hääletad nii, aga mitte naa?" Point hakkas mulle aeglaselt kohale jõudma. Ma küsisin, et aga palju Ukrainas makstakse. Ta ütles, et linnavolikogus suurt ei maksta, aga tema saadikust boss parlamendis saab keskmiselt kümme tuhat, muidugi tähtsamate hääletustega rohkem. Mul vajus karp vaikselt ammuli ja ma esitasin vist kõige lollima küsimuse, mida ta sel teemal kunagi kuulnud: "Kas grivnasid?" Tema seletas mulle nagu lapsele, et ikka dollareid. Minu jaoks polnud siin kõige drastilisem isegi see, et nn demokraadid käituvad samamoodi nagu venemeelsed korruptandid, vaid et ta ei näinudki selles midagi halba ega taunimisväärset ning peaaegu et hooples sellega. Veel teatas ta, et ostis hiljuti auto ja korteri, mille maksumus kokku oli tema 120 aasta palk.
        Ka hiljem Ukraina kolleegide ja ühiskonnategelastega vesteldes on mul tihti jäänud tunne, et elame täiesti erinevates maailmades ning altkäemaksud, ringkäendused, nepotism on mitte üksnes igapäevased nähtused, vaid nendega on nii harjutud, et ei kujutatagi ette teistsugust elu. See puudutab ka korruptsiooniga võitlejaid, kes hea meelega lõpetaksid korruptsiooni võimu ülemistel tasanditel, kuid omaenda elu ilma korruptsioonita ette ei kujuta. Nagu öeldi nõukaajal Gruusias: "Ühelt poolt sa muidugi kõikidele annad, ja see ei ole hea. Teiselt poolt aga sa kõikide käest saad, ja see on hoopis teine lugu."
        Ma ei hakka ennustama, kuidas Ukraina sündmused edasi arenevad, stsenaariume on mitu. Kuid on täiesti selge, et revolutsiooni võit ei lahendanud kõiki probleem, vaid tõi need päevavalgele. Nende lahendamine on aga pikaajaline ja vaevarikas protsess.

P.S. Viimastel andmetel lendasid Mihhail Dobkin ja Harkivi linnapea Gennadi ("Gepa") Kernes kiires korras Venemaale (kas asüüli taotlema?). Ilmselt mõtles Dobkin Caesari asjus ümber.

UPD 23.02. Post Scriptumi kohta on andmed siiski vastuolulised: Dobkinit ja Kernest olevat nähtud Harkivi linnavalitsuse aknal. 

        Mihhail Hodorkovski -- Venemaa kuulsaima vangi -- vabastamine annab ikka veel kommentaatoritele kõneainet. Paljud asjaolud on siiamaani selguseta ja vaevalt, et need niipea üldse selginevad. Kaks aspekti väärivad erilist väljatoomist. Esiteks, inimene, keda ähvardati sellega, et ta istub vangis surmani, lasti siiski vabadusse. Ning teiseks, ta kirjutas alla president Putinile adresseeritud armuandmispalvele, mida ta oli lubanud mitte teha, kuna ei võta talle esitatud süüdistusi omaks. Saavutatud kompromiss -- armuandmispalve ilma süü omaksvõtuta rahuldas arvatavasti Putini administratsiooni rohkem kui Hodorkovskit, kuna nüüd kadus tal võimalus juriidiliste vahenditega nii oma au ja väärikus taastamiseks kui ka materiaalseks kompensatsiooniks.
        Kaudsete indikatsioonide järgi võib ainult oletada, mis sundis Hodorkovskit meelt muutma. Nagu osutavad tema advokaadid, kes samuti kõiki üksikasju ei tea, ei saatnud Hodorkovski armuandmispalve nende kaudu (mis oleks asjade loomulik käik) ega posti teel. Arvatavasti said tema allkirja paberile kaks teda külastanud FSB ohvitseri. Võib oletada, et nad esitasid Hodorkovskile kaks argumenti.
        Esiteks, ehkki tema vangistus peaks lõppema vähem kui aasta pärast, vabadusse ta ei pääse, kuna teda ootab ees järjekordne (kolmas) protsess, kus on tema vastu esitatud väga tõsised süüdistused. Hodorkovski teadis kindlasti ka ise meedia kaudu prokuratuuri avaldusest, et tema kolmandal protsessil on "väga head perspektiivid". Kuna majanduskuritegude aegumise tähtaeg on juba ületatud, siis jäävad üle riigivastased kuriteod. Ja prokuratuur vihjaski, et Hodorkovski mitte lihtsalt toetas rahaliste vahenditega Putini-vastast opositsiooni, vaid valmistas ette riigipööret. Võib arvata, et teda külastanud ohvitseridel ei olnud raske teda veenda selles, et ükskõik kui absurdsed need süüdistused ka ei tundu, viiakse protsess eduka lõpuni. Et selline asi on tõepoolest väga reaalne, näitasid Hodorkovski kaks esimest protsessi ja ka hilisem opositsionäär Aleksei Navalnõi süüdimõistmine. Selles riigis on üks instants, mis otsustab, kelle vastu milliseid seadusi ja kuidas kasutada ning milline peab olema tulemus. Ning see instants pidas Hodorkovskit isiklikuks vaenlaseks.
        Teiseks teadis Hodorkovski ka ise oma ema raskest onkoloogilisest haigusest ning ilmselt teatati talle tervise kiirest halvenemisest (juhul kui seda tehti, on tegu järjekordse valega, kahjuks tüüpilisega). Niisiis, arvatavasti tehti Hodorkovskile ettepanek, millest oli tõesti raske keelduda, kusjuures talle jäeti isegi suuremeelselt oma maine päästmise võimalus süü mittetunnistamise näol. Mis aga toimus kulisside taga, millised olid Genscheri ja Merkeli poolt Putinile esitatud argumendid, me ei tea. On spekuleeritud nii olümpiamängude kui ka gaasitarnete teemadel (veel mõni aasta tagasi võis Kreml dikteerida, kellele ja mis hinna eest ta gaasi müüb, nüüd aga on tänu kildagaasi tehnoloogiale, mis lubas nt USAl gaasi importijast muutuda eksportööriks, gaasi hind oluliselt langenud ja tekkinud selle soetamise alternatiivid).
       
Siinkohal pean vajalikuks märkida, et ma ei ole asjatundja ei majanduse ega juriidika valdkonnas. Samuti ei tunne ma isiklikku poolehoidu mitte ühegi postsovetliku nn oligarhi vastu ja Hodorkovski pole siin erand. Suur osa neist rikastus tänu tehingutele, mida parimal juhul võiks kvalifitseerida kahtlastena. Kuid see ei tähenda, et see oli ainus rikkaks saamise viis ning et kõik olid paratamatult juriidilises mõttes kurjategijad ja eetilises mõttes sulid. Samas just 1990. aastate keskel ei käinud juriidika ja eetika Venemaa ärielus käsikäes. Skeem, mille abil Hodorkovski omandas Jukose (nn pandioksjon, zalogovõi auktsion), oli täiesti legaalne. Selle töötas välja tolle aja Venemaa rikkaim oligarh Vladimir Poltoranin ja see seadustati rea presidendiukaasidega (nr 889, 986, 1067 ja 1230). Need ukaasid lõid tingimused, millega ettevõtlikud (loe: nahaalsed) inimesed võisid saada praktiliselt ilma omakapitalita väga rikkaks. Laskumata pehmendavatesse detailidesse tähendas see, et riigi vara privatiseeriti riigi enda raha eest. Nagu öeldakse, cosi fan tutti, nii tegid kõik, ja Hodorkovski oli üks paljudest, tõsi küll, üks edukamatest.
        Paar sõna Hodorkovski protsesside kohta. Üks põhilisi probleeme, ja seda isegi mitte juriidilises, vaid puht loogilises mõttes, on vastuolu esimesel ja teisel protsessil esitatud süüdistuste vahel. Esimese protsessi põhisüüdistus oli maksupettus. Jällegi, ei saa laskuda detailidesse, kuid siin oli põhiline küsimus selles, et Jukose makse tõsteti tagantjärele: 2003. aasta seisuga ei olnud Jukos maksuvõlglaste nimekirjas, ettevõte maksis makse samadel alustel kui teised, kuid 2004. aastal arvestati Jukose maksumäär ümber ja see ümberarvestus ei puudutanud teisi ettevõtteid. Nt 2001. aastal pidi Jukos maksma $14,5 barreli eest (teiste kompaniide keskmine oli aga $5,2). 2000. aasta eest määrati $10.5, kui keskmine oli $6. Sellele lisandusid  viivised ja trahvid, mis viisid Jukose pankrotini. Siin rikuti kaht Venemaa põhiseaduse põhimõtet: vastavad seadusaktid olid tagasiulatuva jõuga ja teiseks valikulised (analoogiliste meetmete rakendamisel oleks pankrotti aetud kogu Venemaa naftatööstus). Hodorkovski ja tema äripartner Platon Lebedev mõisteti kaheksaks aastaks vangi.
        Mis aga puudutab teist protsessi, mis leidis aset 2010. aastal, siis siin süüdistati Hodorkovskit ja Lebedevi selles, et nad hoopis varastasid iseenda ettevõttelt 350 miljonit tonni naftat. Kaitse oli hämmingus, kuna mingeid jälgi väidetavast vargusest kusagil ei ole ning 350 miljonit tonni naftat ei ole asi, mida saaks kergesti kusagile peita. Tegemist olevat juurdlusorganite poolse numbrite manipuleerimisega. Kuid veel kummalisem oli see, et need 350 miljonit tonni figureerisid esimesel protsessil kui produkt, mille müügist ei makstud riigile õigeid makse. Kaitse küsimusele, kuidas saab ühe ja sama asja maha müüa ja müügi pealt kas või osaliselt makse maksta ning selle samal ajal varastada ja ära peita, ei pidanud süüdistaja vajalikuks vastata. Kohtus keskenduti asjaolule, kas naftavargus leidis aset või mitte. Kaitse taotles tunnistajateks peaministri Vladimir Putini ja asepeaministri Igor Setšini, kuid kohus seda ei rahuldanud, lubades siiski üle kuulata endise riigivarade aseesimehe German Grefi (Hermann Gräf) ning endise energeetikaministri Viktor Hristenko. Samuti esines tunnistajana endine peaminister Mihhail Kasjanov. Kõik kolm teatasid, et naftavarguse kohta puuduvad igasugused andmed. Hristenko lisas, et Jukose majandustegevus ei väljunud "normaalse praktika" raamidest. Sama kinnitas ka Mihhail Kasjanov, kes lisas omakorda, et tema arvates on protsessil poliitiline alltekst.
        Sotsiopoliitilisest seisukohast on kogu sellest juriidilisest ja majanduslikust problemaatikast olulisem Venemaa võimude informatsiooniline kate, mida protsessidele tehti. Hodorkovskit, Lebedevi ja Jukosega seotud väiksemaid tegelasi süüdistati mitte majanduskuritegudes, vaid mõrvades ja riigipöördekatsetes. Käis isegi omamoodi enampakkumismäng: kes suudab Hodorkovskile rohkem laipu kaela riputada. Teemat, et mehel on käed küünarnukkideni verised, varieerisid kümned ja kümned tuhanded anonüümsed blogipostitused. Kui hiljem avalikustati liikumise Naši internetitegevus, siis selgus, et valdav osa jälgi viib sinna. Eesmärgiks oli Hodorkovskile psühholoogilise surve avaldamine, et teda murda, ja jälitusorganite esindajad ähvardasid pidevalt vastavate süüdistustega. Kuid see polnud kaugeltki kõik. Pidevad olid provokatsioonid vanglas ja koloonias. Nt üks retsidivistist kaasvang kirjutas avalduse, et Hodorkovski püüdis teda vägistada, ning jälitusorganid ähvardasid, et võivad selle iga hetk käiku lasta.

Ent Hodorkovski ei murdunud ja nii mõnegi vaatleja arvates oli ta vangis Putinile ohtlikum kui vabaduses. FSB kehtestatud pooldiktaatorlik režiim vajab hirmu, ja inimene, kes ei karda, on vastuvõetamatu väljakutse. Hodorkovski on vaja murda. Meil on siin Eestis isegi raske ette kujutada, millist rolli Venemaa moraalses kliimas mängis see, et Hodorkovski ei murdunud.

Kuid asi pole ainult Hodorkovskis. Hiljuti ilmus Postimehes intervjuu sotsiaalantropoloogi Brian Palmeriga "Julgus võib nakata nagu hirm" ning Hodorkovski juhus kinnitab seda selgelt. Tema kaassüüdistatav, samuti süüdi mõistetud Platon Lebedev näitab välja suurematki julgust. Nagu ka Hodorkovskit, lubati teda füüsiliselt hävitada, kuid samal ajal kui Hodorkovski istus oma tegude eest (ma ei pea siin silmas ametlikku versiooni, vaid Hodorkovski Putini-vastaseid tegusid ja avaldusi), siis Platon Lebedevil ei olnud mingeid poliitilisi ambitsioone ning talle tehti selgeks, et ta saab vabadusse juhul, kui hakkab Hodorkovski vastu tunnistusi andma.

        Ei murdunud Jukose keskastmejuht Svetlana Bahmina, kes pärast mehe vanglakülastust jäi rasedaks ja sünnitas vanglas. Kuid rahvusvahelistest protestidest hoolimata hoiti teda vangistuses ja nagu Platon Lebedeviltki nõuti vaid ühte asja: et ta hakkaks tunnistama Hodorkovski vastu. Alles president Bushi isiklik sekkumine viis armuandmiseni, kuid mingeid tunnistusi Hodorkovski vastu ta ei andnud.
        Ei murdunud Jukose jurist ja asepresident Vassili Aleksanjan. Tema juhtum on eriti märkimisväärne, kuna ta viibis aastaid eeluurimisvangistuse all, jõudmata kunagi kohtusse, ning 2010. aastal lõpetati asi aegumise tõttu. Ka temalt nõuti vaid ühte: Hodorkovski vastu tunnistamist. Uurimisvanglas selgus, et tal on AIDS, millesse ta nakatus autoavariile järgnenud operatsioonil (loomulikult paisati internetiruumi massiivne postituste kogum, et tegelikult sai ta selle prostituudilt või geiklubist). Vangistuses nakatus ta tuberkuloosi ja varsti avastati tal maksavähk. Kõik normid eeldanuks tema vabastamist, vähemalt tõkendi muutmist (kõne alla võisid tulla kas kautsjoni määramine või koduarest). Varsti avastati tal veel üks vähivorm: lümfoom, mis pidi ta ruttu hauda viima. Sellele võiks lisada, et vangistuses jäi Aleksanjan, kellel niigi oli nõrk nägemine, peaaegu pimedaks. Aleksanjanile avaldati pidevat vaimset ja füüsilist survet, keelati duši all käimine, lubati täisväärtuslikku ravi juhul, kui ta esineb valesüüdistustega Hodorkovski ja Lebedevi aadressil. Kuid ta ei murdunud. Tegemist oli väga tahtejõulise inimesega, kes saavutas noorpõlves hoolimata väga viletsast nägemisest (üks silm üldse pime) karates musta vöö. Teda ei lastud vabaks vaatamata sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus tegi kolm vastavat ettekirjutust. Siiski lubati ta 2009. aastal, kui oli selge, et elada on tal jäänud üksnes mõni kuu, rekordilise kautsjoni vastu vabadusse. Tema jälitamine jätkus aga ka vabaduses, eriti vihastas asjaolu, et ta ei surnud kohe pärast vabastamist. Nagu Aleksanjan oma viimases intervjuus ütles: taga kiusatakse mitte ainult teda, vaid põrguks tehakse ka kõigi tema sugulaste ja tuttavate elu, samuti tema arsti elu.
        Aleksanjan jäi elu lõpuni truuks oma arvamusele, et Jukoses ei sooritatud mingeid kuritegusid, ning ta muretses eriti Aleksei Pitšugini, Jukose endisest FSBlasest turvaülema pärast, keda süüdistati mitme mõrva tellimises ja kellele määrati 24-aastane vanglakaristus (mis on omakorda kummaline, kuna vastavad süüdistused nõuaksid eluaegset vangistust). Aleksanjan rõhutas, et kui Hodorkovski ja Lebedevi nimesid teavad kõik ja nende eest võideldakse, siis Pitšugin jääb unustusse, ehkki mehe ainus süü seisneb selles, et ta ei esinenud valesüüdistustega Hodorkovski vastu.
        Ning veel vaprusega nakatamisest. Kui mõisteti kohut teise opositsionääri, Aleksei Navalnõi üle, siis tundus, et tegemist on Hodorkovski stsenaariumi kordamisega, kus Lebedevi rolli pidi mängima Pjotr Ofitserov, kellele samuti lubati kohtuasja lõpetamist, juhul kui ta toetab Navalnõi-vastaseid valesüüdistusi, ning oma lõppsõnas paljastas Ofitserov selle süüdistajate taktika. See lõppsõna oli üldse märkimisväärne kodanikuakt ja väärib vähemalt osalist tsiteerimist: "Väita, et ma ei närveeri, ei oleks õige. Ei saa öelda, et ma olen siin juhuslikult. Meie, mehed, vastutame oma tegude eest kogu elu. Tehingud südametunnistusega on alati, nagu öeldakse, mitte-ekvivalentsed. Ja mina oleksin muidugi tahtnud jääda vabadusse. Ent kui mul oleks võimalik ajas tagasi minna möödunud aasta algusesse, kui Juurdluskomitee töötajad minuga rääkisid, talitaksin ma samamoodi. On asju, millest ei saa üle astuda. Ma ei palu kohtult allahindlust (snishoždenie), kuna ma pole süüdi. Süütu ei vaja allahindlust."

Mihhail Hodorkovski on vaba. On kuulda nii rõõmsaid kui ka nördinud hääli, ja ma ei pea siin silmas üksnes Kremli hääletorusid või patoloogilisi antisemiite. Ka mitmed Vene demokraatia eest võitlejad on armuandmispalve esitamise üle nördinud: Hodorkovski kaotab vastupanusümboli staatuse. Võimalik, et mingi tõetera selles ka on. Me kõik ju vajame pühakuid ja märtreid.
        Bertolt Brechti "Galilei elu" lõpus tuleb murtud õpetlane oma õpilaste juurde ning mitte keegi ei taha temaga rääkida. Tema kõige ustavam õpilane Andrea ütleb nagu tühjusesse: "Las ta läheb siit ära," hiljem aga lisab: "Õnnetu on maa, kus pole kangelasi." Pärast pikka vaikust ütleb Galilei: "Õnnetu on maa, mis vajab kangelasi."

Eilses Delfis ja tänases EPLs oli päris naljakas lugu Andrus Ansipi väljaütlemistest süütuse presumptsiooni kohta. Ajakirjanik isegi ei pidanud suurt midagi tegema – lihtsalt pani ühte tulpa peaministri ütlused oma ministrite asjus, teise tulpa aga Krossi kohta. Selgus, et isegi sõnastus on sarnane, ainult järeldused vastupidised. Netikommentaatorid said palju nalja. 
      Minul aga naljakas pole. Kuid enne, kui esitan raskeid süüdistusi peaministri aadressil, tahan ma teda kiita. Nimelt käitus ta väga adekvaatselt ja väärikalt Anastassia Rõbatšenko juhtumi puhul. Viimast süüdistasid Moskva võimud massirahutustes osalemises. Sellise süüdistuse said paljud demonstrandid Moskvas ning neile said osaks tõsised vanglakaristused. Veelgi enam, Rõbatšenkot võib oodata veel suurem karistus, kuna ta mitte üksnes väljus miitingu lubatud territooriumist, vaid „lisaks sellele varjas ta ennast pärast kuriteo sooritamist ja jätkas kuritegelikku tegevust“. Anastassia Rõbatšenko kuulutati algul föderaalselt ja siis rahvusvaheliselt ka Interpoli kaudu tagaotsitavaks. See, et Eesti peaminister astus Rõbatšenko kaitseks välja ja ei piirdunud deklaratiivsete ütlustega, vaid andis selged instruktsioonid siseminister Vaherile, on vähemalt minu silmis igati kiiduväärt. Selliste juhtumite puhul tunnen ma Eesti üle uhkust. Ütlen isegi rohkem – just sellist peaministrit tahan ma näha oma riigi eesotsas.
       Kuid kõik selle nullib täiesti ja kuhjaga ära teine juhtum: Kross. Emb-kumb, kas peaminister siin lihtsalt blufib või on tal tõepoolest mingi oluline ja avalikkusele tundmatu informatsioon. Viimasel juhul on täiesti arusaamatu, miks ta ei informeerinud Eesti politseid ja prokuratuuri, kes ei leidnud Krossil mingit süüd. Case closed. Nii tõsise süüdistuse puhul on relevantse informatsiooni varjamine ise tõsine väärtegu. Ma tahan juhtida tähelepanu veel asjaolule, et Rõbatšenko vahistamise kohta on olemas kohtuotsus (välja kuulutatud kurikuulsa Basmannõi kohtus 11.10.2013). Krossi puhul aga mingit kohtuotsust ei ole. On ainult FSB tungiv soov saada ta oma valdusesse. Ei pea vist seletama, miks ma siinkohal nimetan FSBd, mitte näiteks Venemaa prokuratuuri. On ka selge, miks Kross pakub Vene eriteenistustele nii kõrgendatud huvi. Piisab, kui tuletame meelde, et ta oli Eesti julgeoleku koordinatsioonidirektor, et ta oli luure- ja NATO-teemaline nõunik mitmes riigis, k.a Gruusias, kus on siiamaani vindumas konflikt Venemaaga, et Iraagis oli ta koalitsioonivalitsuses julgeolekuasutuste osakonna direktor. Seega on tegemist inimesega, kelle käes võib olla väga väärtuslik ja sensitiivne informatsioon mitte üksnes Eesti, vaid ka NATO ja konkreetsemalt USA kohta.
      Ja ma tõepoolest ei saa aru, miks selles konfliktis Eesti Vabariigi kodaniku ja Venemaa repressiivaparaadi vahel võtab Eesti peaminister ülimalt kahtlase positsiooni. Mis see on: rumalus, naiivsus või midagi märksa hullemat?

P.S Eerik-Niiles Kross elab värvikat ja sündmusterohket elu. Suure huviga loeksin tema memuaare või lausa autobiograafiat. Kuid ma mingil juhul ei taha, et ta kirjutaks selle Lubjanka keldris talle kinnitatud kuraatori dikteerimisel.