Venemaa on hädas Lääne maailmaga -- keegi (peale ideeliste ja kinni makstud putinoidide) ei taha uskuda esitatud MH17 katastroofi versioone. Mis veelgi hullem, Venemaal endal on järjest vähem neid, kes on valmis uskuma propagandatõdesid. Ja siis tulevad appi sensitiivid. Telekanal LifeNews esitas kahe sensitiivi ekspertiisi. Kummalisel, kuid mitte ootamatul kombel kattuvad nende nägemused täpselt Vene propagandaga: lennuki allatulistamine ei olnud eksitus, mille tagajärjel kannatasid paljud süütud inimesed, vaid sihilik aktsioon, kusjuures tegemist pole maa-õhk tüüpi raketiga, vaid lennukist tulistatud õhk-õhk tüüpi raketiga, passid on liiga uued ja liiga heas korras, kindlasti on neid hiljem juurde toodud. Skeptikud, häbenege!

MH17 rususid uuriva üksuse juht, Hollandi politseiülem Jan Tuinder ütles tööd segavate isikute kohta: "Teie võite neid nimetada terroristideks, meie nimetame neid süüdlasteks." Sellega võttis ta neilt igasuguse romantilise aura: tegemist on tavaliste kurjategijatega, keda ootab ees süüdimõistmine. On palju tõendeid selle kohta, et relvastatud kurjategijad mitte üksnes takistavad juurdluse läbiviimist ja rikuvad kuriteopaika, vaid ka varastavad asju: krediitkaarte, mobiiltelefone, kõike, mis tundub väärtuslik. Jätavad neid asju endale, võivad maha müüa, kingivad kallimatele. Sotsiaalmeedias on elevust tekitanud ühe lihtsakoelise tütarlapse uhkustamine.

           "Tušš Amsterdamist, õigemini põllult, no te saite aru."
            Loomulikult ei maksa inimesi sildistada nende elukoha järgi. Vrd Eesti Ekspressi materjale kohalike elanike vastupidise käitumise kohta.

On diskuteeritud selle üle, kas Eesti peaks tõkestama mõned meile vaenulikud võõrriigi telekanalid. Või siis looma meie vene keelt kõneleva elanikkonna jaoks alternatiivse telekanali. Esimene on selgelt mõttetu ja vastuolus Eesti ühiskonna aluspõhimõtetega, teine aga jätab kuidagi kahemõttelise mulje. Millegipärast kerkivad need teemad esile kriiside ajal, samas kui on selge, et ükski kanal ei saa kriisi lahendada, tegemist võiks olla parimal juhul profülaktilise vahendiga. Karta on, et tegeletakse hoopis eneserahustusega ja kui pinge langeb, siis katkeb ka huvi vene kanali loomise vastu.
        Millega aga võiks Eesti ajakirjandus tegeleda juba praegu, on vaenu õhutamise vähendamine kohalikus venekeelses meedias. Ja ma pean siin silmas ennekõike venekeelset Delfit. Ma saan aru, et tegemist on eraõigusliku omandiga, mille eesmärk on kasumi teenimine. Eestit halvustavad või otseselt vaenulikud materjalid müüvad hästi ning on isegi võimalik, et tegemist ei ole eestivaenulike ajakirjanikega, vaid inimestega, kes kainelt (küüniliselt) jahivad klikke.
        Pealegi on pahatihti tegemist madala kvaliteediga ja professionaalselt ebaeetilise käitumisega. Tähelepanuväärne on mitte üksnes see, milliseid materjale esitatakse, vaid ka see, mis jäetakse esitamata. Päris kvaliteetseid kirjutisi, mida võib leida nii eestikeelses kui ka teiste riikide meedias, venekeelne Delfi millegipärast väldib (meediaekspertidele võiks pakkuda sellise teema nagu maailmapilt eesti- ja venekeelses Delfis). Eriti drastiline on aga see, et asi ei puuduta üksnes kommentaare ja analüütilisi materjale, vaid ka uudiseid. Tundub, et venekeelne Delfi püüab kaitsta oma lugejaid nende uudiste eest, mis käsitlevad objektiivselt olukorda Ukrainas, aga ka Venemaal. Ka uudised Eesti poliitika kohta on lünklikud ja tendentslikud, tihti juba suunavalt pealkirjastatud. Ma saan aru "Stolitsast". See on kallutatud väljaanne ja väljendab Keskerakonna vaateid (miks seda tehakse maksumaksja raha eest, on teine küsimus). Kuid Delfi ei ole vist Jedinaja Rossija väljaanne?
        Olen sõna- ja infovabaduse eestvõitleja ning seda mitte üksnes sõnades. Oma blogisse panin copylefti märgi, mis tähendab, et minu materjale võib vabalt ja ilma minult luba küsimata kasutada. Piirangud pole siin juriidilised, vaid kõlbelised. Ning ma võin tõdeda, et eestikeelsed väljaanded on järginud selles mõttes hea ajakirjandusliku tava põhimõtteid. Seda ei saa aga öelda vene Delfi kohta, kus nii mõnigi kord on minu artikleid avaldatud halvas, ebaintelligentses ja kallutatud tõlkes, millele on toimetus lisanud omapoolseid tendentslikke kommentaare, minult luba küsimata ja jätmata mulle ka võimaluse need kommentaarid vaidlustada.
        Hoopis kummaline lugu aga juhtus mõni päev tagasi, kui Delfi avaldas lühendatud tõlke minu Ekspressis ilmunud arvamusloost "Oma tankide tule all". Arvamuslugusid Eesti Ekspressile kirjutan silmas pidades eesti lugejat. Vene lugejal on veidi teistsugune taustsüsteem ja need asjad, mis eestlastele tunduvad enesestmõistetavad, oleks vajanud lahtikirjutamist. Delfis aga on tõlge hoopis lühendatud, kusjuures nõnda, et kogu lugu muutub mõttetuks. Mitmed kommentaatorid (ka sugugi mitte sõbralikud) juhivad sellele ka tähelepanu: tekst on absurdne, pealkirjas on juttu tankide tulest, kuid artiklis pole sellest sõnagi. Ma võin vastutada selle eest, mida ma olen ise kirjutanud, kuid mul on raske vastutada selle eest, kui keegi tõlkija ilma minu loata viskab tekstist välja võtmetähendusega lõigu.
        Asjal on minu jaoks ka juriidiline aspekt. Nimelt on mul leping Eesti Ekspressiga, mitte vene Delfiga. Ja need minu tekstid on juba autoriõigusega kaitstud ning kokkuleppe kohaselt Ekspressiga ei avalda ma neid tekste oma blogis. Nüüd aga on minu jaoks kujunenud kummaline ja ebameeldiv olukord. Need lugejad, kelle jaoks ma oma lugusid kirjutan, peavad nende eest maksma, samas kui lugejad, keda ma üldse silmas ei pea, saavad neid nautida ja jälestada täiesti tasuta. Kuna minuga ei ole Delfi selle artikli avaldamist kuidagi kooskõlastanud, siis kaldun sellist tegevust käsitlema piraatlusena.

Kui vaatame eestikeelses Vikipeedias kategooriat „Eesti rahvusrühmad“, siis näeme kuut alamkategooriat: baltisakslased, Eesti vähemusrahvuste ühendused‎, eestirootslased‎, juudid ja judaism Eestis‎, rannarootslased, võrukesed. Selles kategoorias on järgmised leheküljed: armeenlased Baltimaades, eestlased, eesti juudid, mulgid, mustlased Eestis, peipsivenelased, setud, vanausulised Eestis, Eesti venelased. Nagu näeme, hästi on esindatud venelased ja juudid, samuti mustlased, vähemal määral armeenlased jne. Seda kummalisem võib tunduda asjaolu, et suuruselt kolmas rahvusrühm Eestis -- ukrainlased -- ei ole leidnud eraldi kajastamist (sama võib öelda ka suuruselt neljanda rahvusrühma, valgevenelaste kohta).
        Öeldu ei ole mingilgi määral mõeldud Vikipeedia ja selle autorite halvustamisena, sama pilt on ka eesti meedias ja üldse meie igapäevaelus. Ukrainlased hoiavad madalat profiili ja nad tunnevad end Eestis kahekordse surve all. Eestlaste jaoks on nad venelased (aga suuremal osal neist ongi vene keel kui mitte ema-, siis vähemalt kodune keel) koos kõigi sellega kaasnevate psühholoogiliste tagajärgedega (migrandid, okupandid jne), venelaste jaoks aga parimal juhul veiderdavad venelased, halvimal juhul rahvusreeturid. Olukord muutus igas mõttes teravamaks seoses sündmustega Kiievis, Krimmis ja Ida-Ukrainas. Positiivne on see, et eestlased -- vähemalt osa neist -- hakkasid aru saama, et tegemist ei ole siiski venelastega, vaid rahvaga, kes samuti kannatas nii Vene impeeriumi kui Nõukogude Liidu tõttu. Kuid paraku on ukraina kogukond -- kui siin võib üldse kogukonnast rääkida -- ise lõhestunud. Pühapäeval kohtusin Narvas Ida-Virumaa ukraina kultuuriseltside liikmetega ning seal oli väga selgelt tunda pingeid kolme leeri vahel. Ühed olid demokraatliku Ukraina ja Maidani pooldajad, teised (väike, kui häälekas rühm) olid Putini pooldajad, kusjuures neist suurem osa olid venekeelsed ja isegi Venemaa kodanikud, ning kolmas, võib-olla kõige suurem grupp olid segaduses ja ehmunud inimesed, kes ei saanud aru, mis toimub -- vene kanalitest räägitakse üht, ukraina omadest teist, eesti omadest kolmandat jne.

Eesti ühiskond ja riik elab kaasa Ukraina sündmustele ja toetab sealset demokraatlikku liikumist. Aga võib-olla oleks aeg märgata ukrainlasi ka meie ümber.

Kirjutasin, et Putin valetab alati oma poliitiliste plaanide kohta. See ei tähenda aga,  et ta valetab ainult plaanide kohta ja ei valeta teistel teemadel. Putin valetab pidevalt, nahaalselt, võidukalt, tundes, et on üle nendest, kellele ta valetab. Nagu ütles filosoof Aleksandr Morozov: "Kreml kasutab diversantide taktikat, "rohelisi mehikesi", valetab pidevalt, aga kui teine pool imestab, kuidas saab nii valetada, ta naerab. Võib, me oleme ju luurajad." Nädalaid rääkis Putin sellest, et Vene vägesid Krimmis pole, tegemist on ülestõusnud rahvaga jne. Kuid 17. aprillil (st kuu aja pärast "referendumi" läbiviimist) teatas ta, et  väed viidi sisse nimelt referendumi rahuliku läbiviimise jaoks. Seega möödaminnes rebib ta Krimmi referendumi legitiimsuselt viigilehe: kui võõrriigi väed on spetsiaalselt referendumi korraldamiseks sisse viidud, kusjuures referendumi küsimus seisnebki selles, kas antud territoorium inkorporeerida sellesama võõrriigi koosseisu, siis sellist "referendumit" ei saa mitte ühegi rahvusvahelise õiguse standardi järgi pidada legitiimseks.
        Nädalaid on nii Putin kui ka välisminister Lavrov esitanud aariat, et Ida-Ukrainas ei ole Venemaa vägesid ega isegi instruktoreid. Tegemist olevat meeleheiteni viidud rahvaga.
        Selleks, et vale mõjuks, ei piisa üksnes selle pidevast korrutamisest. On vaja summutada ja diskrediteerida alternatiivseid infokanaleid. Ja seda Kremli režiim edukalt teostabki nii oma riigis kui ka hõivatud Ukraina linnades. Esimene asi, mida tehakse, on telemastide vallutamine, Ukraina kanalite mahavõtmine ning Vene propagandakanalite massiline sissetoomine. Ja see mõjub. Paljud Ida-Ukraina elanikud usuvad, et Kiievis on USA väed, et seal on kehtestatud fašistlik režiim, toimub katkematu pederastia ja kõikide traditsiooniliste väärtuste rüvetamine jne. Ja see pole naljakas. Küll aga võib see naljakas paista väljaspoolt. Nagu näiteks siin:

(Tahan juhtida tähelepanu ka kutsule, temast oli kord meil juba juttu; Putin kui libakoer on päris põnev teema, kuid jäägem praegu siiski vampiiride juurde.)
        Kuid üks asi on naljapilt, hoopis teine aga kindlakstehtud tõsiasjad. Slovjanskis pantvangi võetud OSCE vaatlejad on Kremli propaganda järgi ülestõusnud rahva käes. Ukraina võimud on hõivanud väidetavate ülestõusnute omavahelise kommunikatsiooni, millest selgus, et operatsiooni juhib mees, kelle kutsung on Strelok. On ka kinni peetud sidemees GRUst (Venemaa sõjaväeluure peavalitsusest), kes viis Strelokile raha ja erinevaid militaarvarustust ning kes tunnistas, et selle hüüdnime taga on GRU polkovnik Igor Strelkov. Alljärgnevas intervjuus "Komsomolskaja Pravdale" esineb Strelok oma "õige" nime all ning väidab, et ta on Slovjanski enesekaitsejõudude ülem.

Ukraina julgeolekuteenistus aga tegi kindlaks, et Strelkovi tegelik nimi on Igor Girkin, kes on tõepoolest GRU polkovnik, kes enne Slovjanskit tegutses Krimmis ja Ida-Ukraina erinevates kohtades ning keda süüdistatakse mitme inimese mõrvas. Strelkovi identifitseerimine Girkinina ei tekita kahtlusi, küll aga on teatud kõhklusi selles osas, kas ta on reaalne keskvalitsuse vastaste jõudude juht isegi Slovjanskis. Ta räägib liiga ilusasti. Girkinile on vene internetis Strelkovi nime all loodud päris võimas identiteet. Ta olevat ultranatsionalist, isegi Putini mõõdukas kriitik, Afganistani ja Tšetšeenia sõja veteran. Mis on aga jäänud märkimata, on tema huvi näitlemise vastu.
        Ajakirjanik Julija Latõnina märgib teraselt, et "ülestõusnute" seas on väga selgelt tunda, kes mida tohib rääkida. On olemas suur hulk entusiastlikke vanainimesi, ennekõike naisi, hüüdnimega kootud (vjazannõje), kes kutsutakse kohale alati, kui kusagile tulevad ajakirjanikud, ning räägivad kõva häälega neile südantlõhestavaid lugusid sellest, kuidas neid diskrimineeritakse, kuidas Kiievis on NATO väed, fašistid, pederastid, Pussy Riot ja kogu komplekt. Neile sekundeerivad eriti entusiastlikud noored (ennekõike noormehed). Latõnina kirjutab, et need on kindlasti siirad inimesed, ehkki ajupestud. Kuid nende taga on alati vaikivad ja korrektsed mehed, keda ajakirjanikel ei õnnestu kõnetada. Kui aga ajakirjanik on liiga pealetükkiv, ütlevad nad, et kogu vajalik inf on vene meedias olemas. Või siis kutsutakse kohale pressiesindaja, kes helistab kusagile ja täpsustab. See kõik on puhas fake, ütleb Latõnina. Meeleheiteni viidud inimesed nii ei käitu. Meeleheiteni viidud inimesed otsivad võimalusi oma murest rääkida ja ei ütle mitte kunagi, et loe sellest ajalehest. Ida-Ukrainas on selgelt näha, kes on tõsiusklikud venemeelsed elanikud, kes neid manipuleerivad ja kontrollivad (neile ei ole antud sõnaõigust) ning kes omakorda juhib neid kontrollijaid. Seepärast ma arvangi, et Strelkov/Girkin ei ole tegelik juht, vaid üksnes eestkõneleja. Igal juhul ei ole vähimatki kahtlust, et pantvangide võtmise taga on GRU ning Lavrov ja Putin valetavad järjekordselt jõhkralt, kui teatavad, et neil ei ole mingit võimalust selle draama lahenemises kaasa rääkida.
        Kahjuks on nii mõnigi ajakirjanik läinud õnge ning esitab kootute ütlusi vox populi pähe.
        Oma Eesti Ekspressi kolumnis tsiteerisin ma naljaga pooleks loogik Raymond Smullyani, kes oma raamatutes lõi maailma, kus vampiirid alati valetavad. Ma ei teadnud veel, et Putin kui vampiir on vene sotsiaalmeedias üldse populaarne teema, kuid mitte seoses valetamisega, vaid vereimemisega.

Eilses Delfis oli väga oluline informatsioon, mis sidus omavahel kolm asja: Ukraina praegused arengud, sündmused Kirde-Eestis rohkem kui 20 aastat tagasi ja Vladimir Putini isiku. Natuke kummastav oli vaid lugeda Eestit nii olulises mõttes puudutavaid asju rahvusvahelise uudistekorporatsiooni vahendusel. Kuid lausa piinlikuks muutub asjaolu, et juba peaaegu aasta tagasi ilmus see informatsioon vene keeles, kusjuures siinsamas Eestis, venekeelses Postimehes. Väga kahetsusväärne on, et eestikeelne Postimees seda teemat ei kajastanud ning veelgi enam, Eesti meedias ei leidunud üldse kedagi, kes oleks seda informatsiooni tähele pannud.
        Möödunud sajandi 80ndate aastate lõpul Eesti vabadusvõitluse ajal oli levinud järgmine arusaam Eesti ühiskonna tulevasest rollist Euroopas: kuna me nii hästi tunneme Venemaad ning seal toimuvaid sündmusi ja protsesse, siis Eesti võib mängida omamoodi informatsioonilise silla rolli, tutvustades Euroopale Venemaad ja hoiatades sealsete ohtude eest. Paraku kujunesid asjad nõnda, et me ise peame sisse tooma ajusid ja informatsiooni, selleks et aru saada, mis toimub meie naabrite juures, ja seda ka küsimustes, mis on meile eksistentsiaalse tähtsusega. Ignorantsuse hea kaaslane on naiivsus ja kriitikavabadus, mida näeme Ukraina sündmuste kajastamises. Vahel tundub, et tegemist on lihtsalt Vene meedia kriitikavaba refereeringuga.
        Hiljuti küsiti minu käest ühel avalikul dispuudil, miks eestlased peavad oskama vene keelt. Vastasin kujundlikult: kui sa elad vulkaani nõlval, peavad sul olema vähemalt algelised teadmised vulkanoloogiast. Peab oskama keelt, aga peab oskama ka (kriitiliselt) mõista sõnumeid, mis on selles keeles kirjutatud. Eesti-taoline riik ei saa tänu oma geograafilisele positsioonile endale lubada ignorantsust Vene asjades.
      

Andsin nõusoleku kandideerida IRLi nimekirjas Euroopa Parlamenti. Mitte et ma tahaksin nii väga sinna trügida (neid soovijaid on piisavalt), aga ma arvan, et suudaksin seal olla kasulik nii Eestile kui ka Euroopale. Nüüd aga seisab minu kui blogipidaja ees dilemma. Ühelt poolt pean vajalikuks valgustada oma seisukohti, mis on seotud Euroopa Parlamendiga (eriti aga valimistega), teiselt poolt ei taha blogi risustada enda valimiskampaaniaga. Seepärast lõin oma veebikeskkonda eraldi lehekülje "EP valimised 2014", kuhu pääsevad need, kellel on selle vastu eraldi huvi.

Putin viib Vene vägesid Ukrainasse, okupeerib ja annekteerib Krimmi, ähvardab sõjalise sekkumisega teisi riike ning vaba maailm ei saa seda loomulikult nõnda jätta. Erinevad riigijuhid ja poliitilised liidrid on talle valjuhäälselt ja võimsat retoorikat kasutades väljendanud ühemõtteliselt, et sellist käitumist nad heaks kiita ei saa ja et selline asi rikub mitte üksnes suhteid Venemaaga, vaid kogu Teise maailmasõja järel väljakujunenud rahvusvahelise õiguse süsteemi. Blablabla, vastavad neile Venemaa võimuesindajad, kes ei varja oma põlgust lääne manitsuste suhtes. Eriti sõnakas on nagu tavaliselt Dmitri "Suur Suu" Rogozin, aga ka välisminister Lavrov on sama suhtumist veidi diplomaatilisemalt väljendanud ning veelgi enam, ähvardas omakorda läänt.

Kuid midagi on siiski ka reaalselt tehtud: on koostatud väike nimekiri isikutest, kes ei ole Euroopa Liitu ja USAsse teretulnud. Samuti on ähvardatud külmutada Moskva ametnike pangakontod. Veel on antud Ukrainale üle miljardi dollari selleks, et nad maksaksid ära Gazpromi võlad.
        Kõik see ajab vaid Moskva naerma. Esiteks, viisakeelud puudutavad väga piiratud ametnikuhulka, samas kui nii Vene parlamendi ülem- kui alamkoda andsid rahvusvahelist õigust rikkudes Putinile ühehäälselt loa viia sõjavägi suveräänsesse riiki. Mis aga puudutab Gazpromi võlgu, siis see on nagu otsene Putini premeerimine: need olid lootusetud võlad, mille tagasisaamisega Gazprom, sisuliselt Vene riiklik kontsern, enam ei arvestanudki. Samas on neil raske välja lülitada Ukrainasse minevat gaasi, kuna siis võib Ukraina blokeerida gaasitransiidi Lääne-Euroopasse. Kuid arvatavasti teevad Putini eriti rõõmsaks pangakontode külmutamise ähvardused. Kapitali väljavool on Vene majandusele suur probleem. Nüüd aga toovad hirmunud sulid ja muud toredad Venemaa ärimehed ruttu oma aktivad tagasi Venemaale. Ka seda võib pidada kaudseks Krimmi avantüüri finantseerimiseks.
        Asi pole selles, nagu ei oleks kontode sulgemine või külmutamine efektiivne samm. Kuid see, kuidas seda praegu teostatakse, on väga kummaline. Sisuliselt on Venemaale antud hoiatusmärk ning vastavate transaktsioonide läbiviimiseks piisavalt aega.

Öeldu ei tähenda, et Venemaa on saavutanud võidu ja lääne reaktsioon on mõttetu. Pigem vastupidi, see on Pyrrhose võit, Krimm on väga kahtlase täidisega pirukas. Eesti meedia avaldab erinevaid hinnanguid selle kohta, palju Krimmi ühendamine Venemaale maksma läheb. Putin nimetas arvu üks miljard dollarit. Lääne eksperdid hindavad seda kümnetes miljardides. Kuid antud juhul on võib-olla kõige tõsiseltvõetavam Venemaa majandus- ja poliitikategelase Aleksandr Potšinoki ekspertarvamus. Asi on selles, et Potšinok pole üksnes autoriteetne majandusteadlane, vaid ka Putini poliitika suhtes positiivselt meelestatud autor. Veelgi enam, ta leiab, et Krimmi ühendamine Venemaaga on õigustatud nii ajaloolistel, juriidilistel kui ka psühholoogilistel põhjustel. Kuid ta ütleb, et asjal on veel üks külg: majanduslik ning ta arvutab välja, palju see võiks Venemaale maksma minna. Lüües kõik kulud kokku ja lähtudes pigem minimaalsetest kui keskmistest kuludes, saab ta arvuks kolm triljonit rubla, mis on veidi alla saja miljardi dollari. Kusjuures Potšinok ei arvesta võimalike sanktsioonide majanduslikku mõju, tegu on vaid otseste Krimmi liitmisega seotud kuludega. Putinile opositsioonilised kommentaarid sotsiaalmeedias lisavad veel, et Potšinok ei arvesta korruptsiooni ja riisumisega seotud kulusid, mille arvesse võtmiseks tuleb Vene majanduses lisada tavaliselt veel kusagil 40% (Sotši olümpia puhul arvestati sellele koguni 60%, kuid mõistagi on tegu mitteametlike ja puht hinnanguliste kalkulatsioonidega). Juhtus aga kahjuks nii, et see artikkel oli tema viimane sõnavõtt. 16. märtsil 55-aastane Potšinok suri.

Edgar Savisaar sõitis Moskvasse ja esines Moskva Diplomaatilises Akadeemias loenguga. Loeng ise (sellega saab tutvuda Delfis) on peaaegu sisutühi, kui välja arvata see, et suure osa loengust pühendas Tallinna linnapea mitte munitsipaalprobleemidele ja linnadevahelistele kontaktidele, vaid sellele, kui kahjulik on nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult Eesti riigi Venemaa-poliitika. See kõik ei vääriks isegi mainimist, kui mitte arvestada esinemise aega ja kohta.
        Juba Moskva-visiidi aeg sätiti ajale, kui läänemaailm piirab kontakte Venemaaga. Selle taustal on ühe Eesti juhtiva poliitiku külaskäik interpreteeritav (ja Vene meedia just nii seda ka serveeris) heakskiidu ja solidaarsuse märgina. Savisaare loeng aga langes kokku ajaga, mil Venemaa parlament kuulutas välja Krimmi annekteerimise ja president Putin esitas oma uue välispoliitilise doktriini, mis ei piirdu enam Venemaa kaasmaalaste kaitsega, vaid seisneb "Vene maade taasühendamises". See formuleering nõuab eraldi analüüsi, praegu aga keskendume Edgar Savisaare tegevusele.
        Ülimalt märgiline on ka esinemise koht. See ei ole tavaline õppeasutus. See Stalini loodud akadeemia kuulub mitte haridus-, vaid välisministeeriumi alluvusse, arendades ja lihvides välispoliitikat ning valmistades ette välispoliitilise nomenklatuuri tippkaadrit (mitte segamini ajada Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudiga (МГИМО), mis valmistab ette keskastmespetsialiste, kusjuures mitte tingimata diplomaate).
        Venemaa välispoliitilist stiili näitlikustavad hästi välisminister Sergei Lavrovi ja Venemaa esindaja ÜROs Vitali Tšurkini viimaste päevade esinemised. Pärast Tšurkini Krimmi-teemalist sõnavõttu ÜROs tuletati vene sotsiaalmeedias meelde vana nõukaaegset anekdooti:
        Tund Moskva Diplomaatilises Akadeemias. Ülesanne: kujutage ette, et Nõukogude allveelaev uputas kogemata Burkina Faso reisilaeva. Burkina Faso esitas protesti. Kodus koostage meie valitsuse hüpoteetiline vastus. Järgmine tund. Õppejõud: "Üldiselt said kõik päris kenasti hakkama. Vaid kaks viga kippusid korduma: 'ei koti' kirjutatakse lahku, aga 'mustap***lised' jällegi kokku."
        Venemaa välispoliitiline stiil ei ole sellest ajast muutunud. 

        Kuid meediasse jõudis Savisaar mitte niivõrd oma loenguga, vaid arvamusega Krimmi referendumi asjus. RIA Novosti (Venemaa riiklik infoagentuur) tsiteeris Savisaart: "Мэр Таллина: вопрос о легитимности референдума в Крыму не важен." Sellest sai omakorda uudis kõikides tähtsamates Vene propagandakanalites, näiteks propagandakanal "RT" analüüsis maailma reaktsiooni Krimmi annekteerimisele. Selgus, et kõik on vastu: NATO, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Norra. Ainus helge laik sellel masendaval pildil on Eesti ja viidatud on loomulikult Edgar Savisaarele. RT tuletas ka meelde, et märtsi alguses pälvis Tallinna linnapea meedia tähelepanu oma avaldusega Kiievi praeguste võimude mittelegitiimsuse kohta. Nii et kui keegi väidab, et Tallinna linnapea ajab Moskvas munitsipaalasju, siis mingu kukele.
        Ent Keskerakond poleks Keskerakond, kui ei jätkaks oma reality show'd. Nimelt teatas Keskerakonna juhtkond, et RIA Novosti tsiteeris Savisaart valesti. Teatas ta seda aga eesti keeles eesti lugejatele (hiljem ilmus err.ee-s ka venekeelne tõlge); ühestki Venemaa meediakanalist ei õnnestunud mul sellest avaldusest leida jälgegi. Küll aga jätkuvad sõnavõtud teemal, kuidas Savisaar meid mõistab ja toetab.

UPD. Keskerakonna vaidlustusega on üldse naljakad lood. See pole esimene kord, kui venemeelne meedia olevat Savisaart valesti tsiteerinud ja temast valesti aru saanud. Siinkohal tekib ridamisi küsimusi. Esiteks, kas see meedia on üldse valelik või valetab ta üksnes seoses Savisaarega? Teiseks, Keskerakond on pidevalt süüdistanud Eesti "peavoolumeediat", et see tõlgendab tendentslikult ja pahatahtlikult Edgar Savisaare väljaütlemisi. Kas Vene riiklik infoagentuur on nüüd Eesti meediaga mestis või on tegemist palju laiema Savisaare-vastase (illuminaatide??) vandenõuga?       

Välisminister Urmas Paeti ja EL välispoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni vestlus, mis lindistati salaja ja pandi üles Youtube'i, kust levis kulutulena üle maailma meedia, tekitab tugevaid emotsioone. Putinimeelne meedia juubeldab: täpselt nagu nad on ise enne väitnud, tapavadki maidanlasid ise provokatiivsetel eesmärkidel omasid. Kahetsusväärselt pealkirjastati ka Postimehe saidil see uudis "Paet: Maidani snaiprid võis tellida keegi Ukraina uuest koalitsioonist" (nüüdseks on pealkiri parandatud). Siinkohal tuleb rõhutada, et ei Paet ega Ashton ei seostanud snaipreid üheselt Kiievi uue koalitsiooniga. Urmas Paet oli häiritud esmajoones sellest, et uus koalitsioon ei kiirusta intsidenti uurima.
        Viimane asjaolu võib tõepoolest tekitada kahtlusi, kuid see ei ole ainus teadaolev fakt seoses snaipritega Maidanil. Oluline on see, mille tõi välja Paet: " inimesi – nii miilitsaid kui ka inimesi tänaval – tapsid ühed ja samad snaiprid." Siiski märgin omalt poolt, et isegi selles faktis ei saa olla kindel enne kriminalistide ekspertiisi, praegu on see üksnes hinnang.
        Maidanis snaiprite (tegelikult pole tegu mitte otseselt Maidaniga, vaid Gruševskõi tänavaga) omavahelisi kõnelusi on omakorda lindistatud ja välja pandud Youtube'i. Muidugi ei saa sajaprotsendilise kindlusega välistada, et tegu on fabrikatsiooniga (erinevalt Paetist ei kiirustanud keegi snaipritest kinnitama lindistuse autentsust). Niisugust asja on siiski suhteliselt raske fabritseerida ning ei ole ka selge, milistel eesmärkidel oleks vaja seda teha, nii et hindaksin selle salvestatud kõneluse pigem autentseks. Seda lindistust analüüsisin ennekõike keelelisest aspektist, kuid loomulikult pöörasin tähelepanu ka sisule.
        Lingvistina (olen hariduselt vene filoloog, spetsialiseerunud nimelt keelele) võin kindlalt väita, et kõnelejad ei ole Ukraina püsielanikud. Asi pole selles, et nad räägivad omavahel vene keeles, seda teeb suur osa ukrainlasi. Youtube'ist võib leida päris naljakaid videoid, milles kõvad rahvuslased, kellest üks seisab vene keele keelustamise eest Ukrainas, räägivad üksteisega riieldes puhast ja väga mahlakat vene keelt. On olemas spetsiifilised intonatsiooni ja häälduse omadused, mille järgi võib kindlalt teha vahet inimesel, kelle emakeel on ukraina keel või kes on üles kasvanud ukraina keele keskkonnas, ja inimesel, kes on pärit Venemaa lõunaregioonidest. Ja hoopis teistmoodi räägivad Kesk- ja Põhja-Venemaa elanikud (häälduse järgi võib isegi teha vahet põlismoskvalase ja põlispeterburilase vahel). Ma julgen väita, et enamik salvestatud hääli ei saa kuuluda ukrainlastele ega Ukraina venelastele. Teatud kahtlus võib tekkida vaid ühe hääle kohta, kes ei häälda täpselt välja teatud konsonantühendeid, mis on iseloomulik nii lõunavenelastele kui ukrainlastele. Nt vene sõna что (hääldatakse enamikus kohtades što, kuid Peterburi hääldus on tšto) lihtsustub Lõuna-Venemaal nii, et vahepealne t kipub ära kaduma, ukraina keeles aga kaob aga sootuks: šo. Kindel tunnus on sulghäälik g hääldamine, mida ka hästi vene keelt kõnelevad ukrainlased kipuvad hääldama hh-na, erinevalt lõunavene keele kergest h-st, mis sarnaneb vanakreeka spiritus asperiga: transkriptsioonis kasutatakse gamma-taolist märki.
        Sisust aga vaid nii palju, et omavahel suhtlevad armeesnaiprid (või nende imiteerijad), kes töötavad rühmana, milles on laskjad ja korrigeerijad (корректировщики). Igal juhul ei ole tegemist isetegevusega, laskjatega, kellel õnnestus hankida optilise sihikuga vintpüss, ega ka maffia-stiilis snaipritega. Ma ei ole kindel, et Ukraina opositsioonil on käepärast professionaalsed snaipriüksused, kellel muuseas ei ole mingi probleem tulistada oma inimesi.
          Ning viimane. Modus operandi ei harmoneeru eriti Ukraina poliitikutega, küll aga Nõukogude eriteenistustega, mille traditsioonid on au sees ka praegusel Venemaal. Mingilgi määral ei taha ma idealiseerida kõiki rahutustes osalejaid. Maidani seltskond oli väga erisugune ning Paremsektor, keda ma juba korra varem olen maininud, koosneb üsnagi vägivaldsetest ja halvastikasvatatud inimestest (vt nt ühe nende liidri jutuajamist prokuratuuris pärast seda, kui Maidani revolutsioon võitis). Siiski kahtlen väga, et sellised tüübid võiksid olla needsamad külmaverelised mõrtsukad, kelle kõnet ma analüüsisin.

P.S. On veel üks väga häiriv asjaolu, mis seostub Paeti ja Ashtoni jutuajamise avalikustamisega. Nad mainivad mitu korda oma ühist tuttavat Olgat, kelle isikut on äärmiselt kerge tuvastada (mul kulus selleks google'is üks hiireklõps). Tema julgeolek on nüüd tõsiselt kompromiteeritud. Kui me vaimustume WikiLeaks'idest ja Snowdeni tegevusest, ei mõtle me sellele, et need seavad paljude inimeste elu ohtu. Ja ausalt öeldes ei olnud ka mina eriti nendest häiritud. Mis mul teiste riikide salaagentidest? Ent kui minu riigi välisministri vestlus ausa, lugupeetud ja julge inimesega võib seda inimest ohustada, tunnen ma ennast tugevalt puudutatuna.

UPD. Olga Bogomolets (jah, see on see isik, keda on kerge tuvastada Paeti ja Ashtoni vestluse järgi) võttis sõna ja korrigeeris oluliselt avaldatud seisukohti. Delfi omakorda tõlgib Telegraphist: "Ta ütles, et on palunud Maidanil toime pandud tapmiste kohta täielikku kohtuekspertiisi eeluurimist. "Keegi, kes lihtsalt ravib ohvrite haavu, ei saa lihtsalt otsustada, mis tüüpi relvi kasutati. Loodan, et rahvusvahelised eksperdid ja Ukraina uurijad määravad kindlaks, millist tüüpi relvi kasutati, kes oli seotud tapmistega ja kuidas seda tehti. Mul puuduvad andmed, et midagi tõestada."
Bogomoletsi sõnul ei jaga ta Paeti väidet, et Maidani veresauna taga oli opositsioon. "Midagi sellist saaksin ma öelda vaid faktide põhjal," ütles ta. "Ei ole õige ja ei ole korrektne nii teha. Tuleb põhineda faktidele.""
        Viimase väite järgi võib oletada, et Bogomolets luges neid asju vene allikatest, mis tõlgendasid Paeti sõnu tendentslikult.

UPD 6.03. Kirjutasin, et "erinevalt Paetist ei kiirustanud keegi snaipritest kinnitama lindistuse autentsust". Selgus, et eksisin ja Youtube'is on intervjuu väidetava üksusekomandöriga, kelle kutsung on Miron. Ta tunnistab lindistuse autentsust, ehkki see olevat monteering (нарезка). Kuna tema suu on intervjuu ajal kaetud, ei saa ma kindlalt väita, et tegu on sama häälega, mis eelmisel lindistusel. Kuid intonatsioonid on väga sarnased ja teatud erinevusi võiks seletada sellega, et katusel oli ta juhtpositsioonil, tundes end kindlana, intervjuu ajal aga tunneb end selgelt ebamugavalt. Ning ma jään oma väite juurde, et tegemist on inimesega, kelle emakeel on vene keel ja kes ei ole üles kasvanud Ukrainas või Lõuna-Venemaal.
        Ta väidab, et nemad ei ole üldse inimesi sel päeval lasknud ja mingisuguseid muid snaipreid ta ei näinud, ehkki väidab, et teine grupp töötas Gruševskõi tänaval. Siin tekib mul probleem, kuna esimesest lindistustest võiks aru saada, et nad töötavad just Gruševskõi tänaval, vähemalt sinna nad liiguvad. Mitu selliseid gruppe kokku oli, ta ei öelnud ja sellist küsimust talle ei esitatud. Küll aga küsiti mitu korda, et kui nemad ei tulistanud, kes võis siis seda teha. Vastused erinevad. Intervjuu keskosas (9.-10. min) teeb ta oletuse, et need võisid olla teise riigi kodanikud. Lõpupoole ütleb ta aga, et tegu ei ole üldse snaipritulega ja arvatavasti tulistati neid üldse mitte katuselt, vaid maa pealt. See väide vajab täpsustust, kuna kohalviibinute veendumuse järgi tehti vähemalt osa laske nimelt hotell "Ukraina" katuselt, mida pidi kontrollima just nimelt see üksus, kuhu kuulub Miron, kes väitis, et mingisuguseid muid relvastatud inimesi seal ei olnud. Aga kui lähtuda sellest, et tulistati maa pealt, siis see kummutab rohkemgi veel oletuse, nagu oleksid snaiprid olnud opositsioonimeelsed, kuna ohvrite ees olid vaid valitsusüksused.