Dante Jumaliku komöödia I osa tõlke avaldamine on kindlasti suursündmus eesti kultuurilaval. Tõlkija Harald Rajamets on pühendanud sellele tööle aastakümneid ning paraku lõppes ta elutee enne seda, kui ta teose lõpetada jõudis. Paradiso viimased laulud pidi tõlkima väljaande kommentaator Ülar Ploom, kes pühendas Dante teosele aastaid.
Tagasihoidlike ja töökate inimeste mahukat tööd võttis retsenseerida kõmuline meediategelane Linnar Priimägi, kes leidis, et tehtu ei kõlba kusagile, eriti kommentaarid. Et aga mitmesajaleheküljelisest kommentaariumist tal vigu leida ei õnnestunud, on ta sunnitud neid ise tegema. Piirdun vaid kahe näitega ühest lõigust. Jumalikku komöödiat iseloomustab ta järgmiselt: "Tegu on eeposega, mille mõttekaim ülesanne tänapäeval on toimida kui „pedagoogiline poeem”, keskaja värssentsüklopeedia."

Ei hakka norima väga kahtlase arusaama üle teose põhiülesandest, kuid see, et ta nimetab komöödiat eeposeks, osutab tõelisele lüngale retsensendi hariduses. Analoogiline fopaa on ütluses:
"Harald Rajametsa seekordses eestinduses on kasutatud Shakespeare’i viisikjambi". Erinevalt retsensendist teadis Rajamets loomulikult, et Shakespeare kunagi sellist läbinisti 11-silbilist värssi ei kasutanud. Rajamets võtab itaalia endecasillabo, riimist loobumist püüab aga kompenseerida jambilise kadentsiga.
Ega vist tegelikult Linnar Priimägi ei kavatsenudki teost tõsiselt analüüsida. Tema kirjutisel on nagu tavaliselt kaks eesmärki. Esiteks, oma eruditsiooni demonstreerimine, kuid viimasest jääb paraku vajaka. Teiseks, selge vihjamine, et küll tema juba teeks seda asja paremini. Kui viitsiks. Ja kui oskaks. Ja veel, kui tunneks asja.

Minu noorem vend Grigori on üks originaalsemaid inimesi, keda ma tunnen. Juba lapsepõlvest saadik oli tema põhitegevus teha midagi muud. Tal oli suur kaasasündinud muusikaanne, mida mina -- andetu inimene -- siiralt kadestasin (ei saanud sisse muusikakooli tšelloklassi). Grigoril nagu mu isal ja tema õel, helilooja Inna Obraztsovalgi, oli absoluutne kuulmine ja ta õppis Tartu Muusikakoolis viiulit. Sõna 'õppis' peaks vist kirjutama jutumärkidesse, õigem oleks öelda, et viilis või saagis (viilis tundidest ja saagis viiulit), ning tema õpetajad olid sügavas hämmingus, kuidas absoluutse kuulmisega inimene nii lühikese ajaga absoluutselt kaotab igasuguse kuulmise. Selle eest armastas ta kirglikult joonistada, kuna aga seda ta katastroofiliselt ei osanud  (pere parim joonistaja oli siinkirjutaja tagasihoidlik isik), siis seda huvi vanemad ei toetanud. Kuid Grigori näitas üles talle üldiselt mitteomast visadust ja tegi suuri edusamme: astus Tartu Kunstikooli ja lõpetas selle (suurest kadedusest unustasin igasuguse joonistamisoskuse). Juba Pallases õppimise ajal selgus aga, et kunst Grigorit eriti ei huvita. Tema uus kirg on jälle muusika, ent seekord mitte klassikaline, vaid elektrikitarr. Vaat see hobi ajas juba meie isa tõsiselt marru, kuna Grigori ei saanud põhimõtteliselt harjutada teisiti kui maksimumtugevuse peal. Isa korrutas kurvalt, et üle kõige armastab ta vaikust (tema lemmikmuusikapala olevat "Paus suurele sümfooniaorkestrile" -- eriti kui dirigent on hea), aga sõjas pidi ta teenima suurtükiväes, pärast sündisid pojad, ent see lärm, mida tekitab Grigori, on tema kirstunael. 
    Pärast Grigoriga juhtunud õnnetust ei saanud ta enam kitarri mängida ja kvalifitseerus ümber puhkpillidele. Kuni avastas endas luulekuradi. Aastate jooksul tegi ta mitmeid katsetusi ja püüdis neid nii mõnelegi pereliikmele ette lugeda, viimasel ajal ka meiliga edasi saata. Mõned lõid vedelaks, teised -- ja mina nende hulgas -- näitasid üles meelekindlust ja ei lubanud. 
    Seletuseks peab mainima veel üht Grigori spetsiifilist joont: ta räägib võõrkeeles. St mitte selles keeles, mis on temale võõras, vaid selles keeles, mis on võõras tema kuulajale. Venelastega räägib ta kas eesti keeles või mujalttulnutega inglise keeles (pigem siiski wanna be inglise keeles), kui ka see number ei lähe läbi, siis räägib tugeva eesti aktsendiga vene keeles (proovis seda ka minu peal, kuid kui ma keeldusin kuulamast, siis selgus, et oskab ka ilma aktsendita). Seevastu minu laste ja lastelastega -- viimased vene keelt üldse ei oska -- räägib ta ainult vene keeles ja -- oh imet -- ilma aktsendita. Aga tema tõeline leivanumber on võro keel, kusjuures seda eelistab ta rääkida just nimelt nende eestlastega, kes seda hästi ei oska. Paraku aga selgus viimasel ajal, et võro keel ei olegi nii eksootiline asi, luuakse selle grammatikat ja sõnastikku ning see on juba nagu päris keel. Kuid Grigori ei alistunud. Nagu ta teatas, nüüd läheb ta oma loomingus üle hoopis Tartu keelele, mis õnneks pole veel kodifitseeritud. Nüüd see ongi tema emakeel -- keel, milles ta mõtleb, räägib ja luuletab.

Viimaks jõudis tema looming trükivalgusesse ning Grigori korraldas isegi uhke presentatsiooni talle ainuomases stiilis. Autor informeeris mind teatud kurbusega, et raamatus on paraku paar trükiviga, ning isegi ütles, millised. Kuid et Tartu keeles ortograafilised normid puuduvad, ei jäänud mulle hästi meelde, kumb oli vigane, kas see, mis ta ütles alguses, või see, mis ta ütles hiljem.
Pean ütlema, et ma sellist luulet ei armasta, lihtsalt ei ole minu tüüpi. Kuid ehk on see siis pigem minu enda viga (äkki närib mind jälle hoopis kadeduseuss). Tean aga täpselt, et on inimesi, kellele see kogu meeldib, ja nende ring ei piirdu Grigori üsna laia tutvuskonnaga. Kõik see sundis mind vaatama seda kogumikku hoopis teise pilguga: mitte vennaliku, vaid kultuurisemiootilisega.
Tavapärane kommunikatsioon seisneb selles, et kõneleja püüab kuulajale edastada mingisugust informatsiooni, mis tema meelest on uus või oluline või need mõlemad. Kuid see pole ainus kommunikatsioonitüüp. Nn faatiline funktsioon seisneb selles, et kõnelemise puhul ei ole oluline resultaat, vaid protsess ise, mis liidab kõnelejat ja tema kuulajaskonda. Kuid võib olla ka vastupidine situatsioon: eraldav kommunikatsioon, salakeelte kasutamine. Teatud vanuses -- teismeeas ja eriti tüdrukutel -- on see väga levinud suhtlemisviis. Grigori oli aga varajasest lapsepõlvest saadik huvitatud salakeeltest. Tuleb meelde selline episood, kui suvitasime Suhhumis, siis poisid hoovis rääkisid gruusia keeles. Mida Grigori (tollal viieaastane) tajus salakeelena ning hakkas minuga rääkima saksa keeles (lapsepõlves olime kolmkeelsed: vene, saksa ja eesti keel).
Hiljuti lõpetasin ühe suure inglisekeelse artikli, kus püüdsin muuseas näidata, et loomuliku keele poeetiline ja metakeeleline funktsioon on omavahel tihedalt seotud. Tegelikult osutavad sellele juba üsna selgelt nii Roman Jakobsoni kui ka Vladimir Toporovi ja Calvert Watkinsi teosed: grammatikaline traditsioon tekib refleksioonist luulekeele, mitte tavakõne üle. Selles mõttes ei ole sugugi juhuslik, et suur osa kultuurkeeltest said alguse luuleloomingust (Dante ja itaalia keel on ehk kõige markantsem, kuid sugugi mitte unikaalne nähtus). Kes teab...