Kristuseta Euroopa

Seoses paavsti eeloleva visiidiga on paslik meenutada, mida tähendab kristlus üldse ja lääne kristlus eriti Euroopa identiteedi loomisele ja tänapäeva Euroopa kultuurile. Nendele küsimustel, vähemalt osaliselt, leiame vastuse hiljuti ilmunud Leszek Kołakowski raamatus “Naeruvääristatud Jeesus”[1]. Kołakowski arutleb teemal, mida tähendab Jeesus Euroopale ja milline oleks Euroopa ilma Jeesuseta. Leszek Kołakowski ei ole teoloog, vaid filosoof. Skeptiku ja agnostikuna ei kuulunud ta ühessegi konfessiooni ning analüüsib kristlust ja selle tähendust kui fenomeni, vältides igasuguseid teoloogilisi põhjendusi. Leszek Kołakowski oli filosoof. Tema filosoofiliste vaadete analüüs on väljaspool minu kompetentsi. Ent ta oli rohkem kui filosoof – ta oli suur mõtleja. Ma ei ole sugugi kõigi tema mõtetega päri ja see käib ka tema kristluse käsitluse kohta. Minu arvates vääriksid suuremat tähelepanu lunastuse ja armastusega seotud asjaolud. Kuid olen talle tänulik selle eest, kes ta oli ning mida ta jõudis teha ja öelda.
​
[1] Leszek Kołakowski. Naeruvääristatud Jeesus. Kaksteist esseed. Koostanud ja tõlkinud Hendrik Lindepuu. Halliste: Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017

Leszek Kołakowski (1927-2009)

Kołakowskit lugedes tuli mulle meelde üks teine raamat – nüüdisaja ühe juhtiva võitleva ateisti Richard Dawkinsi „Luul jumalast“. Dawkins alustab peaaegu nagu Kołakowski ja kutsub lugejat ette kujutama maailma ilma religioonita. Erinevalt Kołakowskist oleks tema arvates selline maailm aga imeliselt hea paik. Kujutage ette, kutsub Dawkins üles, et ei ole enesetaputerroriste, 11. septembri plahvatusi New Yorgis, 7. juuli plahvatusi Londonis, ristisõdu, nõiajahti, püssirohukeldri vandenõu, India jagamist, Iisraeli-Palestiina sõdu, serblaste, horvaatide ja moslemite hävitamist; juutide tagakiusamist Kristuse tapmise pärast, Põhja-Iiri konflikti, aumõrvu, teleevangeliste. Kujutage ette, et ei ole muistseid mälestussambaid õhkivaid taliibe, jumalateotajate avalikku hukkamist, naiste piitsutamist selle eest, et väike osa nende ihust on avatud võõrale pilgule.

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et raamatu aluseks on Dawkinsi stsenaariumi järgi tehtud dokfilm, mille pealkiri oli “Kõige kurja juur?” Ehkki pealkiri ei ole Dawkinsilt endalt ja ta ise ei pidanud seda eriti õnnestunuks, on filmi sõnum täiesti selge: kõige kurja juur on religioon ning sellest tuleb võimalikult ruttu ja radikaalselt loobuda.

Kogu ajaloo jooksul olevat religioon takistanud teaduse ja kunstide arengut ja seda eriti kesk- ja renessansiajal. Tundub, et see väide on selges vastuolus tegelikkusega, tolle aja suurimad kultuuritegelased olid eranditult kui mitte vaimulikud, siis vähemalt sügavalt religioossed inimesed ning see puudutab ka selliseid kuulsaid religiooni märtreid nagu Giordano Bruno ja Galileo Galilei. Seda vastuolu seletab Dawkins lihtsalt: esiteks halvad traditsioonid ja neil põhinev halb (st religioosne) haridus ning teiseks raha: kes maksab, see tellib muusika, kirik oli aga rikkaim tellija. Vastav lõik on nii ilmekas, et tsiteerin seda tervikuna:

„Iga kord kui religiooni arvele kantakse Sixtuse kabel või Raffaeli „Maarja kuulutamine“, tuleb meeles pidada, et ka suured kunstnikud peavad millestki elama ja nad võtavad vastu tellimusi, kust aga saavad. Mul ei ole põhjust kahelda, et Raffael ja Michelangelo olid kristlased – see oli nende ajal peaaegu ainuvõimalik, kuid see fakt on peaaegu juhuslik. Kiriku tohutu varandus oli sellest teinud peamise kunstide patrooni. Kui ajalugu oleks läinud teisiti ja Michelangelolt oleks tellitud suure teadusmuuseumi laemaaling, kas ei oleks ta siis loonud midagi vähemalt sama inspireerivat kui Sixtuse kabel? Kui kurb, et me ei kuule iialgi Beethoveni „Mesosoikumi sümfooniat“ või Mozarti ooperit „Paisuv universum“. Ja kui kahju, et me oleme jäänud ilma Haydn’i „Evolutsiooni oratooriumist“ <…>. Lähenedes väitele teisest küljest, mis oleks saanud siis – hirmutab mind mu naine – kui Shakespeare oleks pidanud täitma kiriku tellimustöid? Me oleksime kindlasti kaotanud „Hamleti“, „Kuninga Leari“ ja „Macbethi“. Ja mille me oleksime asemele saanud?“[1]

[1] Richard Dawkins. The God delusion. London etc.: Bantam Press, 2006, 86-87

Giotto di Bondone. Juuda suudlus (1304-1306)

Moodsa lääne inimesena näeb Dawkins raha võimu liialdatult: keskaegsele kunstnikule oli kirikus maalimine tihtipeale auasi ja askees. Giotto, keda peetakse esimeseks renessanslikuks kunstnikuks, töötas peaaegu eranditult frantsiskaani kloostrite ja kirikute heaks ja nimelt sellepärast, et püha Franciscus oli talle nii südamelähedane ning kui me räägime kiriku rikkusest, siis frantsiskaanid polnud kindlasti kõige rikkam tellija. Ma ei räägi juba kuulsatest ikonograafidest nagu Andrei Rubljov, kes olid ise mungad ning oma meistriteoste eest mingit materiaalset tasu ei saanud. Vastupidi, ikoonide maalimine on ränk askees, millele eelneb paastu ja palvetamise periood. Kuid öeldu ei käi üksnes kunstnike kohta. Mikołaj Kopernik, vaimulik ja kanoonilise õiguse doktor, oli kahel oma eluperioodil piiskopikohustuste täitja, mis oli materiaalse kindlustatuse seisukohalt väga tõhus. Oma teadusuuringuid, mis ei piirdunud sugugi üksnes astronoomiaga, finantseeris ta ise, rahalises mõttes tähendas teadus talle mitte sissetulekut, vaid väljaminekuid; liikumapanevaks jõuks ei olnud tema puhul mingid väljaspoolt tulnud tellimused, vaid janu tõe järele, mis viis ta nii teoloogiasse kui ka teadusesse. ​​

Huvitaval kombel ei kiirusta heliloojad ka praegu, kui kirik pole enam ammu monopoolne kunstide sponsor (tegelikult polnud ta seda ka kesk- ja renessansiajal), looma „Evolutsiooni oratooriume“, ka teadusmuuseumite laemaalingud ei saa millegipärast konkureerida Sixtuse kabeliga – kas siis ei ole aine ise nii haarav või on ateistlik kunst religioossega võrreldes nii degradeerunud. Pealegi tuletan igaks juhuks meelde, et praegugi loovad kunstnikud ja heliloojad väljapaistvaid teoseid liturgilisel või muul religioossel ainel, ning sugugi mitte sellepärast, et kirik neile maksab, vrd kas või Arvo Pärdi loomingut. Tõeline kunst – ja see ei käi üksnes religioosse kunsti kohta – on ennekõike askees ja alles siis, ehkki sugugi mitte alati, ka rahateenimisvõimalus.
​
Eraldi tahaks öelda paar sõna Shakespeare’i kohta. Mul hakkab kahju inimesest, kes ei taju Shakespeare’i pidevaid kristlikke alltekste. Kui rääkida ainuüksi „Hamletist“, siis selle ehk kuulsaima monoloogi „Olla või mitte olla“ tõlgendamine muutub väga primitiivseks, kui selles mitte märgata viiteid meie isa palvele ja Ketsemani hingevõitlusele. Muide, väga peenelt tajus seda Boriss Pasternak oma luuletuses „Hamlet“, mis avab „Doktor Živago“ luulekogu. 

Amblett (17. sajandi Taani manuskript)

​Shakespeare’i „Hamleti“ puhul aga on meil unikaalne võimalus võrrelda Shakespeare’i käsitlust mittekristliku algtekstiga, mille pani kirja Saxo Grammaticus (11.–12. saj.). Selle Hamlet (Amleth) ei tundnud kõhklust ega vaevelnud moraaliprobleemide küüsis. Seal, kus Shakespeare’i tegelane mõtiskleb selle üle, kas olla või mitte olla, seksib Saxo Grammaticuse Amleth neiuga, kellest saab Ophelia prototüüp. Amlethi ainus mure on siin, et keegi ei saaks sellest teada, sest ta teeskles hullu. Ka ei kõhkle ta hetkegi kätte maksmast, tema viivitus on seotud sellega, et tal ei ole selleks head võimalust. Amleth korraldab jõhkraid tapatalguid, tükeldades mõõgaga oma onust kasuisa ning põletades elusalt tema õukondlased. Pärast seda valitseb ta ilma igasuguste süümepiinadeta kaua ja õnnelikult. Ma ei räägi juba sellistest episoodidest nagu Claudiuse palvetamine. Sündmustiku kondikava on Shakespeare’il sama mis Saxol, kuid tegelaste psühholoogia, nende motivatsioonid on hoopis teistsugused. Ilma kristliku taustata ei ole võimalik mõista, miks Hamlet kättemaksuga viivitab või miks Opheliat ei saa matta pühitsetud mulda. Muidugi pole Shakespeare’i tekstid sõna otseses mõttes religioossed ning kindlasti ei kirjutanud ta neid kiriku tellimusel. Veelgi enam, kristliku dogmaatika seisukohalt on paljud Shakespeare’i mõtteavaldused vähemalt riskantsed. Ent pole kahtlust, et Shakespeare kuulub kristlikku kultuuriruumi ning tema teoste vähegi adekvaatne mõistmine pole võimalik väljaspool kristlikku sümboolikat, kõike seda, mida Kołakowski käsitleb kristliku fenomenoloogia lahutamatu osana. 

Richard Dawkins on andekas ja kirglik publitsist. Teda on huvitav kuulata, paraku kaotavad kirja pandult tema mõtted suure osa oma veenvusest. Tõepoolest, kui Jumalat pole olemas, siis milleks raisata palju energiat ja paberit tõestamaks, et kristlaste, juutide ja moslemite Jumal on väga ebameeldiv, lausa kuritegelik tüüp. Dawkins ilmselt ei pane tähele, et tema argumentatsioon meenutab karikatuursel viisil üht keskaja teoditseiat: kui Jumal on definitsiooni järgi kõikide hüvede kogum, siis peab ta eksisteerima, kuna eksisteerimine on parem kui mitteeksisteerimine. Dawkins küll seda otseselt ei ütle, kuid tema loogika järgi tuleb välja, et kuna Jumal on nii halb, siis ta ei saa eksisteerida.

Dawkinsi arutlus on teravmeelne, kuid asjatundmatu. Pealegi ei ole ta oma arutlustes päris aus. Näiteks kui ta kirjutab muistsetest mälestussammastest, mida õhivad taliibid, jätab ta ütlemata, mis mälestussambad need on. Need aga on hiiglaslikud Buddha kujud, mille kindlasti ei rajanud ateistid tulevase teadusmuuseumi jaoks. Dawkinsi tviitidest leiab aga veelgi naljakamaid asju. Näiteks kirjutas ta, et moslemi barbarid hävitasid Timbuktu hindamatu pärandi. Tõepoolest, need, kes hävitasid unikaalsed manuskriptid, olid moslemitest barbarid, täpsemini, Boko Harami liikmed. Asi on aga selles, et nendest üliväärtuslikud raamatutest ja muudest dokumentidest (neist suurema osa moodustasid koraani eksemplarid) lõid samuti moslemid. Islami kultuur üldse, aga keskaegne eriti oli läbinisti religioosne ja see puudutas ka Timbuktus hävitatud kunsti-, meditsiini- või astronoomia teemalisi traktaate. Igal juhul ei toeta see traagiline juhtum arusaama islami lausbarbaarsusest.

Põletatud raamatud ja muistsed manuskriptid Timbuktus (2013)

Dawkinsi raamat tekitas suure poleemika ning kristluse apologeedid heitsid talle ette teoloogia mittetundmist. See etteheide on õigustatud vaid osaliselt. Oma kriitikutele vastas Dawkins, et ateism ei vaja teadmisi teoloogias, nagu ka nt päkapikkude mitteuskumine ei nõua teadmisi päkapikuloogias. Vastus on dawkinslikult teravmeelne ja pealiskaudne. Päkapikkude mitteuskumine ei nõua spetsiaalseid teadmisi, ent kui inimene kuulub päkapikuvastasesse seltsi, kui ta pühendab oma elu päkapikkude paljastamisele ja kirjutab raamatuid sellest, kui halvad need päkapikud tegelikult on, peaks ta ilmselt veidi tundma ka ainest. Siiski on Dawkinsi raamatust kasu, kuigi arvatavasti mitte päris selline, mida lootis autor. Ma ei tea, mitmel religioossel inimesel on Dawkins silmad avanud, nii et neist said ateistid. Kõik positiivsed vastukajad tema kirjutistele on nende autorite sulest, kes niigi Jumalat ei usu. Küll aga on tema raamat kasvatanud huvi religiooni ja kristliku kirjanduse vastu. Siin võime me toetuda statistikale. Dawkinsi raamat ilmus 2006. aastal ja sai bestselleriks. Samal aastal kasvas USAs ateistliku kirjanduse läbimüük 50%, samas kui Pühakirja läbimüük kasvas 150%.

Tuleme nüüd Kołakowski juurde. Filosoof ei hakka tõestama, et väljapaistvad kunstiteosed ja kuulsad arhitektuurirajatised on nii või teisiti seotud kristlusega. Need asjad on niigi selged, nad on tähtsad, kuid nad on tagajärjed. Kołakowski aga püüab välja selgitada põhjused. 

Kõigepealt tuleb rõhutada, et Kołakowski käsitlusel ei ole mingit pistmist teoloogiaga. Eriti puudutab see radikaalset protestantlikku piiblikriitikat, mis roogib kristlusest välja kõik imed ja muud tavamõistusele vasturääkivad seigad. Kuid ta heidab kõrvale ka teoloogia tervenisti, tema käsitluse keskmes on Kristus ise kui euroopaliku kultuuri alus, aga mitte teoreetilised konstruktsioonid:

„Ma jätan kõrvale ka teoloogia – kristoloogilised vaidlused on köitev ajalooline teema, aga ma ei pea oma küsimuste üle mõtiskledes neid arvesse võtma. Ja sõnastan nüüd lühidalt need oma küsimused. Kas meie kultuur elaks selle üle, kui unustaksime Jeesuse? Kui Jeesus aetakse meie maailmast välja, kas see maailm kukub siis kokku? Miks me vajame Jeesust?“ (Naeruvääristatud Jeesus, lk 119)

Kołakowskit huvitab Jeesuse fenomen Euroopa kultuuris kogu oma täiuslikkuses, kõikide imede ja pärimuslugudega:

„Ma mõtisklen sellisest Jeesusest, nagu ta euroopalikus tsivilisatsioonis on avaldunud, toetun sellele, millisena teda paljude sajandite jooksul on nähtud, sealhulgas hõlmates ettekujutusi ja stereotüüpe, mis on meile tuntud mitte üksnes Uuest Testamendist, vaid ka lõputult hulgalt piltidelt, kujudest kirikutes, jutlustest, kirikutraditsioonidest, isegi jõululauludest. Ma pean siis silmas sellist Jeesust, millisena ta on olemas kõigi meie mälus, kes me oleme selles kultuuris elanud ja uskunud. <...> Ma pean silmas tõelist Jeesust, see tahendab: tõeliselt, tegelikult ja lahutamatult meie ajaloos kohalolevat. See kohalolek hõlmab kõiki tema sõnu, kõiki imesid, palveid ja õpetusi.“ (lk 118) 
​

Kołakowski ei lähe lihtsat teed, ei hakka näitama, kui tähtis on Kristus ja kristlus Euroopa kunstis või kirjanduses. Need on tagajärjed, kuid teda huvitavad põhjused. Ja need on tema meelest järgmised. Esimest nimetaksin ma traagiliseks optimismiks. Nii iga üksikisiku elu kui ka Päikesesüsteemi või kogu universumit ootab lõpp, ja see memento mori on üks kristliku maailmavaate olulisemaid komponente. Kuid see ei tähenda ei meeleheidet, budistlikku ükskõiksust ega ka epikuurlikku hedonismi, vaid toob endaga kaasa pideva mõtiskluse elu mõtte üle ja vastutuse iga läbielatud hetke üle.
​
Sellega on lahutamatult seotud teine komponent: transtsendentaalsus. Kõik inimlikud institutsioonid, kogu sotsiaalne elu, kõik see, mida Püha Augustinus nimetas maiseks riigiks, on olulises, ehkki nähtamatus seoses taevariigiga. Ka kõige ateistlikumad riikluse arhitektid Euroopas lähtuvad sellest, et nende praegune valitsemine ei ole veel ideaalne. Ideaal tuleb alles saavutada. Tundub, et selliste riikluse teoreetikute ja valitsejate intentsioonides pole midagi kristlikku, kuid juba mudelil enesel, et maine elukorraldus peab alluma ideaalsele mudelile, on kristlikud juured. Veelgi enam, kui analüüsida näiteks kommunistlikke projekte sisuliselt, siis ei ole raske leida neis kristlike doktriinide parafraase, ehkki tavaliselt on tegu nende moonutatud ja lausa perverssete transformatsioonidega (vrd ka „tuhandeaastase riigi“ kontseptsiooni Natsi-Saksamaal). 

---

Ka kolmas aspekt on tihedalt seotud eelmistega. See on püha ja profaanse vastandamine:

„Me puudutame siin võtmeküsimust ja samas kristliku kultuuri väga valulikku punkti: sacrum’i ja profanum’i omavahelist suhet ja pinget. See, et sellised pinged on olemas, on paratamatu, need tulenevad juba asja enda olemusest, sellest lihtsast põhjusest, et sacrum on meile tuntud profanum’i vormi ümberpandult, sest me elame oma kehas, maailmas ja ühiskonnas.“ (lk 131)

Jällegi, nagu eelmiste vastandite puhul, on olulised mõlemad poolused: vastandumine ise pole vähem tähtis kui kumbki nendest. Ehkki elul on suurem väärtus kui surmal, taevariigil suurem väärtus kui maisel riigil ja sakraalsel suurem väärtus kui profaansel, ei saa kristlikust kultuurist elimineerida vastanduse vähemväärtusliku osa. Kui Euroopa kultuur kaotab täielikult oma sakraalse tähenduse ja transtsendentsuse mõõtme – ja nimelt seda taotlevad Kristuse naeruvääristajad – lakkab ta olemast. Euroopast jääb alles vaid geograafiline mõiste, kultuuriline tühermaa (kui kasutada Ossip Mandelštami väljendit). Kuid peaaegu sama vastuvõetamatu on klerikalism, milles kõik maine on halvustavalt maha surutud, milles maine võim on samas ka vaimne võim. Kołakowski järgi ei saa teokraatia olla kristlik projekt. „Keisrile keisri oma, Jumalale Jumala oma“ tähendab mitte üksnes seda, et keiser pole Jumal, vaid ka seda, et Jumal ei ole keiser. Keisrile ei tohi anda seda, mis on Jumala oma, aga ka Jumalale ei saa omistada keisri oma. 

Oma põhimõttelise pluraalsuse poolest eristub Euroopa kultuur islami totaalsusest:

„Teokraatia on islamimaailma probleem, kus religiooni ja riigi lahutamise idee pole kunagi juurdunud ja sellele ei leia ka koraanis põhjendust. Ent see ei ole enam kristliku maailma probleem.“ (lk 133)

Kristlus ei ole totalitaarne religioon, ei ole olemas spetsiifilist kristlikku loodusteadust, meditsiini ega juurat, ning selle poolest eristub ta mitte üksnes islamist ja judaismist, vaid ka näiteks konfutsiaanlusest. Kuid samasuguseid tendentse on täheldatud ka ilmalikes totalitaarsetes ideoloogiates (vrd aaria füüsikat Natsi-Saksamaal või marksistlikku bioloogiat ja keeleteadust kõrvuti imperialistliku küberneetika keelustamisega Nõukogude Liidus). Euroopa kultuur on kristlik, st me võime Kołakowski vaimus öelda, et kristlus on selle sakraalne alus, samas kui sekulaarne ja ennekõike juriidiline alus on pärit antiigist: Euroopa on kristliku kultuuri ja Rooma seaduse ala. Kristlus (vähemalt pärast Püha Augustinust) ei tõuka eemale paganlikku tarkust – üks tähtsamaid katoliiklikke filosoofilisi koolkondi on tomism (nüüdisajal ennekõike uustomismi variandis), mis käsitleb kristlust läbi aristotelliku prisma. Ma ei räägi juba kristlikust kunstist ja arhitektuurist, mis orgaanilise osana integreerivad endasse antiigi pärandit.

Tuleksin aga nüüd veel korraks Dawkinsi unistuse juurde, maailma juurde, kust oleksid kadunud kõik religioonid. Mul ei ole vaja oma kujutlusvõimet eriti pingutada, kuna elasin sellises maailmas pool oma elust. Ja see on küll maailm, mida ma kõige vähem igatsen ning kõige vähem soovin oma lastele ja lastelastele. Dawkins toob nimekirja religiooni kuritegudest. Ehkki nimekiri pole kaugeltki ammendav, on see muljetavaldav. Religioonide arvele võib ajaloos tõepoolest kirjutada palju kuritegusid. Ja mul pole vähimatki soovi ega vajadust neid õigustada. Kuid ilma religioonita maailm pole vähem, vaid on sootuks rohkem vägivaldne. Ja ma ei hakka siin mingit nimekirja tooma. Pealegi on siin üks huvitav aspekt: religioonist vabanenud ühiskonnad loovad otsekohe omaenda parareligioossed institutsioonid, talitused ja kombestiku. Selle kohta kirjutab Kołakowski:

„Sel grotesksel kombel saab teoks vastandite ühtsus: kaotatud sacrum kehastub türanlikeks iidoliteks, kaotatud profanum saab võimu nende üle, kes selle hävitasid, ja teeb neist oma teenrid. Tagajärjed on samasugused: näilisuse diktatuur – ei sacrum ega profanum ei ole hävitatavad, sest mõlemad on tegelikud ja seega vältimatud. Võib üht või teist nõrgendada, võib nende ilminguid keelata, aga muuta seda, mis on tegelik, in nihilum, on inimese jaoks sama võimatu, kui luua seda ex nihilo.“ (lk 131) 

Prantsuse revolutsiooni käigus tapeti vaimulikke, rüüstati kirikuid ja kloostreid. Ning peaaegu kohe hakati nende varemetel looma Mõistuse templeid, kus sooritati rituaale Mõistuse, Tarkuse ja teiste parajumaluste auks. Kommunistlikus Nõukogude Liidus olid usklike ristikäikude asemel töölisklassi demonstratsioonid, ikoonide ja kirikulippude asemel olid partei- ja valitsusjuhtide pildid (NB! Ka surnute omad) ning transparendid loosungitega. Ning suure impeeriumi tähtsaimale väljakule ehitati tsikuraadikujuline rajatis, kus säilitati profaanse riigi rajaja profaanset laipa. ​

Mõistuse jumalanna Mõistuse templis (1793)

Üks ilmekas näide on aga kristluse keelustamine Mehhikos. Antiklerikalismi laine tekkis juba 1820. aastate lõpul. Pärast 1854. aasta revolutsiooni moodustus valitsus, mille juhtfiguurid olid progressiivsed vabamüürlased. Varsti võeti kirikult ära omandiõigused. Pärast lühiajalist prantslaste valitsemist pani Juáreze valitsus katoliku kiriku praktiliselt lindpriiseisu. Katoliiklaste tagakiusamine ja nendevastane füüsiline vägivald toimus mitmes laines, millest iga järgmine oli eelmisest tugevam ning mis kestsid kuni 1946. aastani. Samal ajal toimusid aga Mehhikos mitmed valitsusvastased rahvaülestõusud. Kui valgustatud riigieliit, milles mängisid suurt rolli ateistid ja vabamüürlased, olid kiriku radikaalsed vastased, siis nende vastu võitlev lihtrahvas oli krüptokatoliiklik (nüüdisaegse statistika järgi on üle 90% mehhiklastest katoliiklased). Muide, Mehhiko vaimset atmosfääri annab suurepäraselt edasi Graham Greene’i romaan „Vägi ja au“ (tõlgitud ka eesti keelde). On huvitav, et katoliku kirikust vabaks jäänud koht ei jäänud tühjaks. Selle asendas surmakultus ja uuspaganlik mütoloogia, mille juuri otsiti põlisameeriklaste kristluse-eelsest kultuurist.

Isa Francisco Vera pühitses keelust hoolimata Missat (1927)

Ülespoodud katoliiklased

See pole ISIS, vaid Mehhiko valitsussõdur cristero peaga

Ning lõpetuseks. Kristlus on paradoksaalne.

„See, et Galilea juudi nõrkadest, kallite sõrmustega kaunistamata kätest kerkis uus maailm, see on käsitamatu, kui vaatame sellele Jeesuse ajajärgu perspektiivist. Selle muutuse juureks – kristlik maailm on selles punktis alati üksmeelel olnud – on armastus. Mitte armastuse idee kaudu, vaid armastuse jagamise kaudu: armastus kui fakt, kui tõeline energia, mille Jumal valas maailma ja mille peegelduseks on see pisku, mida inimesed kannavad endas – kahvatu, ebatäiuslik ja kurjaga segatud peegeldus, aga alati elav. Mäejutlus ei ole moraalne “õpetus”; kui see oleks üksnes seda, siis miks kuulajad, aga samuti ka pärast neid sündinud põlvkonnad oleksid pidanud võtma tõsiselt neid veidraid, teostamatuid ja võimatuid õpetusi? Aga, nagu ütleb evangeelium, õpetas Jeesus mitte nõnda nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald (Mk 1, 22). Teisisõnu, kuulajad võtsid Jeesust kui prohvetit, võtsid tema sõnu Jumala sõnumina. Ja selline Jumala sõna ei ole mitte üksnes siduv tõde, vaid me nõustume sellega, sest mõistame selle vääramatut õigsust: see annab jõu, mis muudab hinge, see võimaldab hingel asuda talle määratud eluteele – ja kui ta sellele teele ei astu, siis tunneb ta vähemalt süüd. Mäejutlus ei olnud piibli tõlgendus ega selle korrigeerimine, samuti mitte eetiline süsteem: see oli tegu, mille kaudu sai armastus külvatud maailma.“ (lk 156-157)

Juba Tertullianus (2.-3. sajand) rõhutas seda paradoksi: Jumala poeg on surnud, kuna see on mõttetu. Maetuna ärkas ta ellu, mis on võimatu. Jumala poeg suri, mis on kindel, kuna see on absurdne. Kristus, vaeses perekonnas sündinud, väga lihtsat elu elanud ja häbiväärselt piinarikast surma surnud inimene, sobib ehk kõige vähem universumi looja ja selle valitseja tiitlit kandma. See on lihtsalt naeruväärne. Tema üle naerdi Tema eluajal, Teda mõnitasid Rooma sõdurid, Teda naeruvääristasid haritud filosoofid, neoplatoonikud, gnostikud ja teised. Tema üle naersid valgustatud pead uuel ja uusimal ajal, Teda naeruvääristatakse ka praegu.

Peab olema suur vajadus ja tung, et sajandeid järjest ikka ja jälle naeruvääristada kedagi, kes naeruvääristajate meelest ei kujuta endast mitte midagi.