Larissa Volpert ja tema abikaasa Pavel Reifman olid mu vanemate sõbrad juba Leningradi ülikoolis õppimise ajal. Siiski alustaksin hoopis tema päritolust. Tema isa, Ilja Volpert, oli väljapaistev psühhiaater, kes oma praktikas kasutas keelatud psühhoanalüüsi ja hüpnoosi meetodeid. Ta oli suure filoloogi ja semiootiku Roman Jakobsoni klassivend ja hea sõber. Teine Larissa sugulane oli luuletaja Jossif Brodski, kelle ema perekonnanimi oli Volpert.
Erinevalt abikaasast, tuli Larissa Tartusse päriselt alles 1977. aastal, kui võitis TRÜ väliskirjanduse dotsendi konkursi. Enne seda töötas ta Pihkva Pedagoogilises Instituudis. Noorpõlvest saadik oli tal kaks kirge: prantsuse kirjandus ja male; esimesed tunnustused olid tal seotud nimelt viimasega. Viiekümnendate aastate lõpul oli ta mitmekordne NLiidu meister

 naiste males, kusjuures see on aeg, kui nii meeste kui eriti naiste males domineeris nn nõukogude koolkond. Ta oli ülemaailmses reitingus aastaid naismaletaja number kaks, kusjuures oli võitnud nii turniire kui matše mõlema tolleaegse maailmameistri Rubtsova ja Bõkova vastu. Medaleid erinevatelt võistlustelt oli tal nii palju, et ta poeg -- minu sõber -- vahetas hoovis väikse hõbemedali (nii nimetati teise koha autasu meeskondlikelt NLiidu meistrivõistlustelt) naela vastu. Medaleid oli nimelt kodus rohkesti, aga tal oli vaja midagi seina külge kinnitada, nii tundus talle, et see on päris hea äri. Volperti autasusid saab näha Tartu Ülikooli raamatukogus talle pühendatud näitusel. Mäletan hästi, kuidas ta võitis oma viimased NLiidu meistrivõistlused. Tema abikaasa oli juba pikemat aega tungivalt tal soovitanud malest loobuda, lõpetada see kahe tooli vahel istumine ja tegeleda tõsisemalt kirjandusteadusega. "Nagunii sa enam meistriks ei tule, saad mingi teise või kolmanda koha." Larissa vihastas niivõrd, et läks ja pani võistluse kinni. Hea näide perekonna toetuse tähtsuse kohta.
Kuid pärast seda loobus ta tõepoolest malest ja kuna tegi seda veel oma võimete tipul, oli tal aastaid parim reiting lõpetanud naismaletajate seas. Kui ma 1980. aastate alguses kohtusin juhuslikult Viktor Kortšnoi treeneriga (paraku ei meenu enam tema nimi), ütles too, et Larissa ei tulnud maailmameistriks ainult oma lollusest. Kui küsisin, kas ei käi see ka kõikide teiste mittemalemaailmameistrite kohta, vastas ta, et Larissal oli võimalus nii Bõkovat kui Rubtsovat tiitlimatšil võita, kuid ta ei viitsinud sellises matšis osaleda.
Oma comebacki tegi ta alles siis, kui Eestis algas võitluse taasiseseisvumise pärast ning selgus, et Eestis on olemas ka oma rahvusvaheline suurmeister. Ta hakkas aktiivselt mängima kohalikel turniiridel, märkides ise, et kõik noored tahavad võita rahvusvahelisest suurmeistrist vanamutti, ning tema reiting langes katastroofiliselt. Veel sellel aastal võitis ta Eesti ülikoolide meeskondlikud meistrivõistlused, kusjuures mängides edukalt meeste laual.
Kuid minu jaoks on Larissa Volpert siiski ennekõike kirjandusteadlane, kui jätta mainimata, et ta on üks vanimaid perekonnasõpru. Ning siin on märkimisväärne see, et ta juba üle 40-aastaselt sisuliselt muutis oma eriala (minnes prantsuse kirjanduselt üle võrdlevale kirjandusteadusele) ning kirjutas 70ndate lõpus -- 80ndatel mitu tähelepanuväärset teost, ennekõike Puškini seostest prantsuse kirjandusega. Oma teadusloomingut jätkab ta siiamaani ja üllitas möödunud aastal  kaks monograafiat.
Väärib märkimist ka tema ja ta abikaasa ühiskondlik positsioon. Nõukogude ajal olid nad võimudega sügavas opositsioonis (nn siseemigrandid). Perestroika ajal hakkasid aktiivselt võitlema demokratiseerumise ja Eesti taasiseseisvumise eest. 91. a augustiputši ajal, kui oli võimalus, et asi läheb ka Eestis üsna veriseks, avaldasid nad avaliku kirja Eesti iseseisvuse toetuseks, mis oli sisuliselt mitteformaalne avaldus Eesti kodakondsuse saamiseks. Kui temalt hiljutise Vene-Gruusia sõja ajal küsiti, kust peab tema meelest jooksma Eesti-Vene piir, vastas ta: "Loomulikult sealt, kus see on fikseeritud Tartu rahuga." Ja tema hääles oli kuulda metalli.

Ameerika raamatupoed meeldivad mulle väga. Kui olin 1993. aastal Stanfordi ülikoolis, võisin veeta tunde ülikooli raamatupoes, kus sai lugeda uusimat kirjandust, mis ei olnud veel raamatukokku jõudnud. Eriti tugev oli kontrast nõukaaegsete raamatupoodidega, kus vahel ei tohtinud koguni ise raamatut võtta, vaid tuli küsida müüja käest, rääkimata siis sellest, et saaks seda koha peal lugeda. Seal aga puutusin esimest korda kokku raamatupoodidega, kus on ostjate jaoks spetsiaalsed tugitoolid ja isegi lauad, kus sai ennast mõnusasti sisse seada. Pealegi on igas suuremas poes ka kohvik. Praegust lugejat see eriti ei üllata, kuna parimates Eesti raamatuärides on see samuti, siiski, vaid vähestes tohib raamatut kohvikusse kaasa võtta. Ent tollal oli kultuurišokk suur. New Yorkis olles (1996) külastasin pidevalt erinevaid raamatukauplusi, kasutatud ja vanaraamatu seisukohalt on see tõeline eldoraado, üks bukinistlik äri teise kõrval. Eriti meeldis mulle viiekorruseline Barnes&Noble'i pood Lincoln Centeris.
Nii läksin Cambridge'is (mis teadagi asub Massachusettsis, erinevalt sellest teisest, mida märgitakse Cambridge, England) pärast jalutuskäiku Harvardis ülikooli raamatupoodi,

mida kolleegid mulle soovitasid. Olin pettunud: pood on suhteliselt väike (lisaks esimesele korrusele vaid kelder, kus müüdi kasutatud raamatuid). Ma ei saanud üldse aru, miks mulle soovitati just seda raamatupoodi, kui küllaltki lähedal oli viiekorruseline (paraku ka mitte eriti hea). Kuid, nagu selgus, on Harvardi raamatupoe põhimagnet raamaturobot nimega Paige M. Gutenborg (sic!), mis trükib teile viie minuti jooksul välja raamatu 3,6 miljonilisest varamust, nt kuuluvad sinna kõik raamatud, mis on Google Books'is kättesaadavad, aga ka teistest

andmebaasidest. Ma rõhutan, et tegemist ei ole raamatute kopeerimisega, vaid trükiga, robotist väljuv eksemplar on tiraaži osa. Piiranguid on vaid kaks: väljastavad raamatud on pehmekaanelised ning trükitud ökoloogilisele paberile. Ei saanud kiusatusele vastu panna ning ostsin selle, mida mul praegu kõige rohkem vaja läheb: käsiraamatu lohevõitlusest, maksis $40. Muidugi, Amazonis oleks see olnud $35.49, kuid esiteks lisanduksid siia saatmiskulud, siis ooteaeg, siis kusagile järele minemine -- siin tehti see mulle viie minutiga.
Raamaturobotit peetakse perspektiivseks suunaks ning alternatiiviks e-raamatutele. Selgus, et järjest rohkem inimesi, kellel on ka e-raamatu lugerid olemas, eelistavad siiski traditsioonilisi.

Taranovsky 100. sünniaastapäevale pühendatud konverents peeti Hanoveris ning selle korraldas tuntud vene värsiuurija Barry Scherr (pildil). Konverentsil viibisid ka Kiril Taranovsky poeg, emeriitprofessorist ajaloolane Theodore Taranovsky, ning tütar, slavist Vida Johnson, Tuftsi ülikooli professor. Viimase perekonda külastasin Cambridge'is ja nautisin kahe päeva jooksul nende perekonna külalislahkust.
Hanover on väike, hubane, ca 6000 elanikuga linnake, mis meenutab väga Põhja-Saksa või Hollandi väikelinnu ja imestada siin midagi polegi, kuna just sealtkandi inimesed selle rajasidki. Erineb ta aga neist kahe asja poolest: 1) ta on palju avaram ja asub reljeefsemal maastikul, 2) seal on nelja ja poole tuhandelise üliõpilaskonnaga ülikool (pluss muidugi professorid ja muu staff). Ameerikas on üldse palju ülikoole ja mitte kellelgi ei tule pähe küsida, mis mõte sellel on. Kui Eestis on siiamaani tunda kummalise poleemika (kas Tallinnasse on ülikooli vaja?) järellaineid, siis Hanoveri oma suuruselt võiks võrrelda Põlvaga. Dartmouth College on üsna kuulus ülikool erinevatel aladel, seal on tunnustatud meditsiinikool, füüsikainstituut, muidugi ka humanitaarteadused. Piisab, kui öelda, et selle ülikooliga oli tihedalt seotud üks ameerika väljapaistvamaid luuletajaid Robert Frost, kes oli ka Dartmouth College'i audoktor ja pärandas sellele oma suure arhiivi, millest väikest osa sain ka näha ülikooli raamatukogus. 

Pildiolevad kirjad Frosti kirjavahetusest on seotud ühe dramaatilise süžeega ameerika poliitilises ja luuleajaloos. Üks ameerika väljapaistvamaid luuletajaid ja kirjanduskriitikuid Ezra Pound sattus nagu paljud teisedki 1920.-1930. aastate intellektuaalid, eriti need, kes olid seotud modernistliku kunstiga, totalitaarse ideoloogia lummusesse. Tavaliselt oli selleks kommunism, anarhism või fašism. Ezra Pound valis fašismi ning propageeris seda Euroopas viibides üsna aktiivselt. Ta tegi aktiivset koostööd Itaalia raadioga, kiitis Mussolinit ja sõimas kõike ameerikalikku (alates presidentidest ja lõpetades luulega). Sõja lõpus vahistati ta partisanide poolt ning tema elu oli tõsises ohus. Siiski anti ta üle liitlasvägedele. Ameeriklased ei tahtnud nii kuulsat kultuuritegelast vangi jätta, pealegi palus Pound telegrammis Trumanile armu ning pakkus isegi USA valitsusele oma teeneid, seega pandi ta üsna leebe režiimiga vaimuhaiglasse. Pärast 13-aastast sealviibimist alustasid tema sõbrad ja austajad kampaaniat tema vabastamiseks ning Robert Frost oli üks selle kampaania võtmefiguuridest. Ta võttis ühendust nii erineva poliitilise ja kunstilise taustaga inimestega nagu Ernest Hemingway, T.S. Eliot jt, ning nad kõik võtsid Poundi kaitseks sõna umbes sellises laadis, et Pound on suur luuletaja ja veidrik; tema poliitilistel vaadetel ei ole mingit tähtsust. Osa nendest kirjadest on näha ka ülaloleval fotol. 1958. aastal vabastati Pound haiglast ja ta naasis otsekohe oma armastatud Itaaliasse.

17.03 lendan Ameerikasse, kus osalen kolmepäevasel rahvusvahelisel konverentsil, mis on pühendatud Kirill Taranovsky 100. sünniaastapäevale. Taranovsky oli väljapaistev värsiteadlane ja Mandelštami loomingu uurija (mõlemas valdkonnas rajas ta oma koolkonna) ning mina oma töös olen seotud mõlema suunaga. Olen kohanud Taranovskyt kolm korda: Leningradis, Moskvas ja Tartus, kaks aastakümmet olime kirjavahetuses. 
    Taranovsky sündis Tartus 1911. aastal, tema isa Fjodor Taranovsky oli silmapaistev õigusteadlane, keda peavad "omaks" nii Vene kui endise Jugoslaavia teadlased (ta oli Jugoslaavia TA liige). Jugoslaavias möödus ka Taranovsky noorpõlv ja ülikooliõpingud (tal oli nii juriidiline kui filoloogiline haridus). 70ndate aastate lõpul külastas Taranovsky NLiitu ning meie kirjavahetusest alguse saanud tutvus süvenes. Taranovsky rabas mind kahe asjaga, mis teadusega ei olnud üldse seotud. Esiteks tuli ta pärast rasket infarkti ning pidi seepärast suitsetamise maha jätma, selle asemel näris mingit jälkust. Mis puudutab alkoholi tarbimist, siis arstid olevat seda piiranud kahele-kolmele pitsile. Ning ta võttis tõepoolest paar-kolm pitsi,  siis pidas kümneminutilise pausi ja võttis järgmised paar-kolm. Tema abikaasa, serblanna Vera püüdis aralt protesteerida, kuid Taranovsky vastas resoluutselt, et tohib kaks-kolm pitsi korraga, aga praegu on juba järgmine kord. Teine asi oli tema suhtumine teenindavasse personali, kellest ta kahtlustas (ja arvatavasti mitte alusetult), et nad on kõik KGB palgal. Näiteks Leningradis Inturisti hotellis tekkis tal ettekandjatega mingi konflikt, ta käskis välja kutsuda kõige tähtsama ülemuse ja siis veel selle ülemuse ülemuse. Kui see ilmus, virutas täiesti jõust salvrätiku vastu lauda ja kuulutas üle terve saali kõlava bassiga, et ta maksab selles näruses hotellis ööbimise eest nelikümmend dollarit päevas (tollal tundus see uskumatu summa, see oli NLiidu professori kuupalk; mis puudutas hotelli, siis mulle näis tollal, et luksuslikumat enam ei saa olla; nüüd tagantjärele kaldun ma nõustuma Taranovskyga) ja tahab, et selle raha eest mitte üksnes tema järele nuhitaks, vaid et teenindataks ka. 
    Tartusse, mis oli välismaalaste jaoks suletud linn, tulime me koos Tallinnast (muide, Viru hotelli teenindus meeldis talle palju rohkem kui Leningradi ja Moskva hotellid). Selleks tuli tellida Inturisti auto, kus lisaks autojuhile oli ka kohustuslik giid-tõlk ("See daam on kindlasti KGB-st," kuulutas Taranovsky teatraalse sosinaga üle terve Viru hotelli fuajee). Giid püüdis istuda ette autojuhi kõrvale, kuid Taranovsky ajas ta sealt minema, ning ta pidi istume tagapingil minu ja Taranovsky naise vahel. Tartus tahtis ta ennekõike kohtuda minu isaga, kuid ka vaadata oma sünnimaja ja lapsepõlvemaja.

Vanemuise tänava maja, kus ta sündis, oli tollal üsna haledas seisus puidust uberik. Selle eest tema lapsepõlvemaja Pepleri tänaval (mul oli tükk tegu selle ülesleidmisega, kuna ei olnud kerge kindlaks teha, et kunagine Peplerskaja on toonane Pälsoni) oli päris uhke tsaariaegne villa. Selles majas asus tollal Meditsiinikool ning Taranovsky tundis ära oma esimese korruse korteri. Majas leidis aset naljakas vahejuhtum: kooli töötajad olid väga lahked ja lubasid meil seal ringi vaadata ning sosistasid omavahel: "Peremees tuli." (Millegipärast meenus mulle Ilfi ja Petrovi "12 tooli".) Majas oli ekspositsioon, mis oli pühendatud Nõukogude võimu "taaskehtestamisele" 40ndal aastal. Mäletan fotot, kus töölisklassi esindajad kannavad kirstu, mille peale oli kirjutatud 'kapitalism'. Ja mingi medkooli esindaja rääkis meile siis, et ka nende maja on seotud toreda ajalooga, nimelt oli Veebruarirevolutsiooni ajal maja ees tudengite ja tööliste demonstratsioon majas elava kõrge sandarmiohvitseri vastu. Öelnud need sõnad, tardus nii tema kui ka teised ruumis viibijad: kelle nad ometi on majja sisse lasknud? Taranovsky märkis heldinult: "Jah, elas meie kohal üks kindral, ma istusin tal süles... Suurepärane inimene. Mäletan epolette ja bakenbarde."

Pärast Jaapani maavärinat ja eriti Fukushima tuumajaama avariide seeriat ägenes Euroopas poleemika tuumaenergeetika üle. Isegi selle põhimõttelised pooldajad, nagu Saksamaa liidukantsler Merkel, lubasid tuumapoliitika üle vaadata. Euroopalikud lainetused ulatusid ka Eestisse, kus mitu tuumaenergeetika vastast eesotsas Marek Strandbergiga ei viivitanud pikalt arutlustega stiilis: "Näed, ma ju ütlesin." Arvan, et energeetikaküsimusi ning tuumaenergeetika poliitikat sealhulgas ei ole kõige produktiivsem arutada laadakisma stiilis. Pealegi ei näe ma tõesti mingit põhjust kartuseks, et probleemid Jaapani tuumajaamades võivad kuidagi mõjutada tuumajaamade olukorda Euroopas: maavärin ei ole nakkushaigus.
    Sellegipoolest olen ma Eestisse tuumajaamade rajamise põhimõtteline vastane. Oma seisukohta tahaksin väljendada kolmes punktis.
    1) Tuumaenergia on tõepoolest üks ohutumatest ja ökoloogiliselt puhtamatest energialiikidest. "Ohutum ja ökoloogiliselt puhtam" ei tähenda, et see on ohutu ja ökoloogiliselt puhas. Energia on üldse ohtlik ning mida võimsama energiaga on tegu, seda ohtlikum see on. Pealegi, elektrijaam ise võib olla ökoloogiliselt ohutu, kuid radioaktiivse kütuse ja jäätmete transportimine ei ole sugugi tavaline logistiline operatsioon.
    2) Eesti vajab tõepoolest energiat ning gaasist ja naftast sõltuvuse vähendamiseks on tuumaenergia tõesti ahvatlev alternatiiv.
    3) Tuumaelektrijaama(de) rajamine ei ole üksnes energeetikaküsimus. Suurendades energeetilist julgeolekut, suurendab iga tuumajaam oluliselt teisi julgeolekuriske. Iga tuumareaktor ja iga radioaktiivsete materjalide hoidla on seotud suurte julgeolekuriskidega. Eesti muutuks kohe igasugustele terroristidele väga külgetõmbavaks kohaks. Kui me räägime tuumajaama hooldamisest, siis ei ole tegu üksnes inseneride ja tehnikutega, vaid väga arenenud turvamissüsteemiga. Kui ma räägin terrorismist, ei pea ma silmas ennekõike Al Qaidat või sedatüüpi rühmitusi, vaid kõiksugu antiglobaliste, tuumaenergeetika vastaseid, ekstreemroheliseid (ökofašiste) jt, kes armastavad korraldada tuumareaktorite või tuumakütuse ja -jäätme transporteerimise ümber pidevaid happeninge ning on korduvalt üritanud sisse murda keelatud aladele. Selles kontekstis on iga tuumareaktor ja iga tuumajäätmehoidla või kütusetransport potentsiaalsed "räpased pommid", eriti meeletu tundub mulle ettepanek luua Eestisse mitte üks suur, vaid mitu väikest tuumaelektrijaama. Samas arvan ma, et peab väga tõsiselt kaaluma Eesti osalust Ignalina tuumaelektrijaamas.

Pärast valimisi arutatakse enamikus demokraatlikes riiklikes tulevikuplaane ja tehakse kokkuvõtteid eksimuste üle, mis ei lubanud head tulemust saada. Mittedemokraatlikes riikides tekivad pärast valimisi tavaliselt kokkupõrked ja vastastikused süüdistused tulemuste võltsimises (ma ei räägi sellistest riikidest, kus valimiste asemel on hääletamine, nagu NLiidus või Hiinas -- seal on kõik rahulik, kuni plahvatab). Eesti spetsiifika on selles, et lüüasaanud hakkavad süüdistama valimissüsteemi.
Ma tahan esitada kaks teesi. Esiteks, Eesti valimissüsteem ei ole sugugi halb ning on palju parem kui mitmed selle "parandamisettepanekud". Teiseks, sellegipoolest vajab ta teatud muudatusi. Enamik etteheiteid valimissüsteemile on formuleeritud kahes punktis: a) toimub häälte ülekandmine, b) osa hääli läheb kaduma (viimastel valimistel ca 10%). Need etteheited on üksteisega vastuolus: mõte häälte ülekandmisel, mis toimub üsna piiratud ulatuses ja ainult üleriigiliste nimekirjade alusel, seisnebki selles, et minimaalselt hääli kaduma läheks ja 10% "kadunud hääli" on päris hea näitaja: st et Riigikogu koosseis tugineb 90% antud häältest.
Sellegipoolest näitavad tulemused, et suletud nimekirjad praeguses Eesti olukorras ennast ei õigusta. Nende idee seisneb selles, et erakonnad ei orienteeruks üksnes atraktiivsetele häälepüüdjatele (sportlastele, ajakirjanikele, näitlejatele jne), vaid parlamenti pääseksid ka tagasihoidlikud, kuid töökad inimesed. Kui me aga vaatame tulemusi, näeme, et väheste häältega on ka kahtlasema väärtusega tegelased. Seega teeks üsna lihtne muudatus -- üleriiklike nimekirjade avamine -- järgmiste valimiste tulemused palju vastuvõetavamaks.

Minu noorem poeg viibib stipendiaadina Jaapanis. Tema asukoht on ca 75 kilomeetrit maavärina epitsentrist. Maavärina elas ta päris hästi üle tänu oma mõõdukale korraarmastusele. Nimelt nõusid ta ei pesnud (vastasel korral oleks need riiulilt maha pudenenud), vaid kogus kraanikaussi. Ilmselt mingi intuitiivse impulsi mõjul ei pannud ta ka teisi asju kappidesse ja laudadele, vaid laotas need hoolikalt põrandale. Maavärinaga kohtus ta tänaval ning see elamus on tema sõnul kirjeldamatu. Siis aga kohtas ta baarmenist sõpra, kes kutsus ta oma baari kontrollima, ehk on mõni pudel veel terveks jäänud. Kui nad alustasid kontrolli, siis tundus, et üks viskipudel ongi alles jäänud. Kuid kui nad kontrollimise lõpetasid, selgus, et siiski polnud midagi alles jäänud, maavärin tegi puhta töö.

        Pärit siit.

Teisipäeval 15. märtsil kell 17:00  räägime Viru Keskuse Rahva Raamatu kaupluses Marek Tammega avatud vestlusringis hiljuti ilmunud raamatust "Jalutuskäigud Lotmaniga". Lähem info siit.

Seekord tahan paar sõna öelda valimiskampaania vaatlejate ja valvurite kohta. Mul on raske aru saada Eesti poliitkommentaatoritest valimiste ajal. Stuudios püüavad erinevate poliitiliste jõudude esindajad edastada oma vaateid riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamatele küsimustele. Tundub, et kommentaatorid mitte üksnes ei saa nende jutust aru, vaid isegi üldse ei kuula: kommenteeritakse kehakeelt, kõnemaneeri, näoilmeid jne. Vähe puudus, et oleks hakatud arutlema riietuse ja soengu üle. Tegu ju pole siiski vist missivalimistega.

Eriti tuleb märkida väärtegude ja eksimuste analüüsi. Ühelt poolt fikseerisid valvurid kohusetundlikult suure osa eksimustest, ent seda ilma igasuguse katseta neid analüüsida ja tähtsuse järgi järjestamata, umbes stiilis, et üks plaanis mõrva, teine röövis kauplust, kolmas läks vales kohas üle sõidutee: igaühel üks eksimus.
Selle valimiskampaania ajal toimus kaks Eesti poliitilises kultuuris täiesti vastuvõetamatut asja: esiteks, Keskerakonna katse saada valimiskampaaniaks raha FSB-ga seotud isikutelt ja struktuuridelt (sellel taustal on isegi u miljonikrooniline "sponsorlus" Maria orkestri kontserdi korraldamisel väike asi), ning teiseks, salateenistuse tõmbamine valimiskampaaniasse. Mõlemad ei eksi mitte üksnes valimistava vastu, vaid õõnestavad Eesti riigi usaldatavust. Kui tinglikul skaalal esimene on võrreldav mõrvakatsega ja teine poerööviga, siis kõik muu -- Kutseri tegevus elektroonilises ruumis, Europarlamendi saadikute ja muude peibutuspartide kasutamine, "Laari kohvik" jne, on kõik rohkem vales kohas suitsetamise ja ebaviisaka riietuse valdkonnast.

UPD Küsiti, kuidas siis muidu sai Savisaare afääri paljastada, kui KAPO-t ei tohtinuks mängu tuua. Vastus on nii lihtne, et sellel on isegi piinlik eraldi peatuda. Kui Edgar Savisaar teatas, et sai Andrei Pervozvannõi nimelisest fondist raha kiriku ehitamiseks, oleks võinud keegi ajakirjanikest viitsida minna selle fondi koduleheküljele ja vaadata, kas selline projekt on üldse olemas. Kuna seda ei ole, siis on selge, et Keskerakonna liider järjekordselt eksitas tahtlikult avalikkust. Paraku sellist ajakirjanikku ei leidunud.