Tänavamaalid on linna kaunistuseks, need on kooskõlastatud vastavate instantsidega, kunstnikud saavad nende eest tasu ning linnaelanikud vaatavad ja rõõmustavad. Vrd nt Tartu Ülikooli "marksumaja" küljel postkaardi reproduktsiooni ja Linnaraamatukogu seinakujundust:

Graffiti aga on huligaansuse liik ning paljudes riikides kriminaalselt karistatav, nii mõneski riigis on spetsiaalsed politseiüksused, kes tegelevad graffitiloojate takistamise ja püüdmisega.

Graffitikunstnik ei kooskõlasta oma tegevust kellegagi ning graffitifilosoofia on rajatud väljendusvabaduse põhimõttele, mis on demokraatliku riigikorralduse jaoks väga oluline, kuid antud juhul satub vastuollu näiteks omandiõiguse jt juriidiliste sätetega, graffitil on alati mingi mässulisuse või vähemalt allumatuse maik juures. Graffiti jaotatakse laias laastus kaheks: need, millel on esteetiline väärtus, ning need, millel see puudub.

    On selge, et arvuliselt domineerivad teised, kuid on siiski olemas tõelisi kunstnikke, kelle teostel on suur esteetiline väärtus. Vist kõige kuulsam graffitilooja on kunstnik, kes figureerib Banksy varjunime all.
    Banksyl on palju järgijaid, üks nendest tegutseb ka Tartus. Vrd Tammsaare ja Tundmatu kujutisi, mis oma kompositsioonilt ja stiililt meenutavad nt Banksy kuulsat Hitchhikerit.






(allikas: lj.rossia.org/users/r_l/3230322.html#cutid1)

Juhiks tähelepanu mitte üksnes heale tehnikale, vaid ka mõlema pildi vaimukale ideele. Siiski, kõige teravmeelsem on minu meelest järgmine miniatüür:

Peaaegu juhuslikult sattusime naisega Hollandi flöödiorkestri kontserdile Noblessneri valukojas ning kogesime üle pika aja tugevaimat muusikaelamust. Hollandi flöödiorkester (looja ja dirigent on Argentiina taustaga Jorge Caryevschi) on unikaalne ansambel, mis koosneb 22 eri flööte mängivast muusikust. Esimest korda nägin ja kuulsin elavas esituses subkontrabassflööti. Orkestri võimalused, selle mängu diapasoon ja värvikus on muljetavaldavad. Kui Palestrina “Agnus Dei” (“Missa Papae Marcelli”) kõla oli orelilik, kuid värvikam ja kuidagi lennukam kui orelil, siis Pärdi “The Beatitudes'i” esitus kõlas otsekui sümfooniaorkestrilt. Seevastu Erkki-Sven Tüüri “Passion” demonstreeris eri flöötide võimalusi.

Orkestri repertuaaris prevaleerivadki ühelt poolt renessansi ja baroki ning teiselt poolt kaasaegsete heliloojate teosed, viimastest nii mõnigi on kirjutatud spetsiaalselt sellele orkestrile. Kui vestlesin pärast kontserti orkestri dirigendiga, ütles ta, et selline valik ei ole juhuslik. Romantikud ja viini klassikud orkestrile hästi ei sobi. Näiteks Mozart kõlaks sellises esituses liiga pehmelt ning seetõttu valibki ta jõulisemat ja kargemat muusikat.

Jorge Caryevschi on suurepärane suhtleja ning püüab oma kontserdil saavutada dialoogi ka verbaalsel tasandil (antud kontserdil kujunesid need siiski tema monoloogideks) ning tema kommentaarid olid väga omal kohal. Üks šokeerivam ja provokatiivsem teos oli kindlasti Jacob ter Veldhuisi “Jesus is coming”. Veldhuis kasutab tavaliselt elava esituse taustal eelsalvestatud materjali, antud juhul koosnes see imiku häälitsustest ja tänavajutlustaja hakitud sõnadest. Sattudes peagi pärast 9/11 New Yorki, salvestas helilooja tänavaprohveti jutluse, kes seletas, et kõik see polnud niisama, vaid Jumal karistab Ameerikat pattude eest. Jutluse refrään oli “Jeesus on tulemas”. Veldhuisi sõnum on, et kõik fundamentalismid on sarnased ja inimvaenulikud.

(Ehkki ka mina ei armasta fundamentaliste, on viimase väitega raske nõustuda: üks positsioon on “me oleme patused, seepärast Jumal karistab meid”, sootuks teine “te olete patused, sellepärast me peame teid tapma.”)

Kontserdi teine osa oli dirigendi sõnade järgi katarsis, mis kulmineerus Duarte Lobo “Verbum caroga” ning haakus hästi Palestrina avapalaga ja andis kogu kontserdile renessansliku raamistiku. Kontserdis osales Nargenfestivali koor Martin Sildose juhatamisel.

Noblessneri valukoda pakub kontserdi jaoks huvitavat keskkonda – industriaalne miljöö kontrasteerub üllatavalt hea akustikaga. Ainukesed laidusõnad tahaksin öelda korraldajatele, kellel jäi eeltöö suurel määral tegemata: ei linnas ega internetis polnud kerge leida informatsiooni  haruldase kontserdi kohta. Kuid võib-olla olid sellel ka positiivsed tagajärjed, kuna juhuslikku publikut oli kontserdil vähe ning kui vabandasin dirigendi ees pooltühja saali pärast, ütles ta, et publik on ka nagu kunst: kvaliteet on kvantiteedist palju olulisem. Ta oli väga rahul publiku ja selle kaasaelamisega.

On huvitav vaadata kultuurimälestisi ja kunstiteoseid nö vale, anakronistliku vaatenurga alt, st sellise vaatenurga alt, millest teose loojad ei osanud aimatagi, nt otsida Homeroselt või Shakespeare'ilt ökoloogilisi probleeme jne. Eeskujuks on siin muidugi marksistlik kunstikriitika, mis lääne ühiskonnas taas populaarsust kogub: kogu maailmakultuuri pärand on vaadeldav ekspluateerimise ja klassivõitluse nurga alt. Ka feministlik kriitika näitab üles märkimisväärset leidlikkust, projitseerides tänapäeva probleemistikku kas või antiikühiskonda. Alljärgnev on minu tagasihoidlik panus sellesse valdkonda.
Firenzes Piazza della Signorial on eksponeeritud hulganisti maailmaklassikasse kuuluvaid skulptuure, enamasti muidugi mehed (šovinistlikest sigadest skulptorid -- ise mehed -- eelistavad meeskangelasi). Siiski üks valdkond on õnneks soolises mõttes tasakaalustatud: vaid kahes skulptuuris on kujutatud mõrvaakti.

See on üks Cellini kuulsamaid skulptuure, tõeline meistriteos, mis kujutab Perseust dekapiteeritud Medusaga. Nagu teada, viimane oli nii kole elukas, et ainuüksi tema vaatamine kivistas. Mis mind alati on hämmastanud Benvenuto Cellini Medusa juures, on see, et juveliirist skulptor ei raatsinud valada koledat nägu ja Medusa on Perseusest vaat et ilusam, vrd tema teost arhailise kujuga:

Perseuse tapatööd tasakaalustab Juudit, keda skulptor Donatello tabas hetkel, kui see tõstis noa Olovernese pea mahalõikamiseks.

Ei tea, kas tegu on meessolidaarsuses või milleski muus, kuid tema Juudit on eriti koleda näoga, aga Olovernes pigem süütu kannataja (üldiselt peetakse seda skulptuuri ebaõnnestunuks -- muidugi Donatello mastaabis). Jutt on aga praegu mitte esteetilistest väärtustest, vaid et Piazza della Signoria kujundajad hoolitsesid vähemalt selles osas soolise võrdõiguslikkuse eest.
Edaspidised arutlused võiksid viia meid poliitika ja eetika pärusmaale. Mõlemad -- nii Perseus kui Juudit -- on oma rahva kangelased, kes päästsid suurest hädast. Sellegipoolest, mõlemad olid petised ja kaabakad ning ei võitnud oma vastast ausas võitluses, vaid tabasid neid une pealt (Perseuse puhul on siiski ka teisi versioone). Veel võiks arutleda selle üle, et tegu ei ole reaalsete, vaid mütoloogiliste personaažidega (üheski assüüria allikas ei leidu Olovernese nime ja Nebukadnetsari sõjaretk juutide vastu oli edukas, ta vallutas Jeruusalemma ja hävitas templi).

Kuid Piazza della Signorias näeb veel midagi õpetlikku. Need, kes hoiavad end genderliku problemaatikaga kursis, teavad, et Rio de Janeiro ühes eeslinnadest on seadustatud kolm sugu: mees-, nais- ja trans- (vastavalt sellele on ka kolm erinevad wc-d). On vist selge, et pildil olev olend ei ole teretulnud naiste tualetti, kuid kumb ülejäänudest valida, ma ei tea.