Täna andsin IRLi fraktsiooni nimel Tartu Linnavolikogus menetlusse järgmise avalduse:

Tartu Linnavolikogu avaldus Ukraina riikliku suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks
 
Tartu Linnavolikogu toetab tingimusteta Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Viimastel kuudel on välisagressiooni tulemusena osa Ukrainast okupeeritud ja annekteeritud. Teistes regioonides käib relvastatud võitlus, kusjuures seaduslikult valitud kohalikud omavalitsusorganid on kas laiali saadetud või kõrvale tõrjutud ning nende asemele moodustatud võõrhuve teenivad nukuvalitsused. Tekkinud on nn Luganski ja Donetski vabariigid, eksisteerivad ambitsioonikad plaanid eraldada suveräänsest riigist sõjalist jõudu kasutades oluline osa, et moodustada seal nn Novorossija.

Tartu Linnavolikogu mõistab sellise tegevuse resoluutselt hukka ja toetab seaduslikult valitud omavalitsusi koos nende seaduslike võimuinstitutsioonidega. Tartu Linnavolikogu mõistab resoluutselt hukka okupatsioonitingimustes läbiviidavad ebaseaduslikud valimised kohalikesse omavalitsustesse (nt Krimmis) ja tunnistab endiselt Krimmi Ukraina seadusliku osana.

Tartu Linnavolikogu kutsub kõiki Eesti omavalitsusi ning ühtlasi Euroopa Liidu liikmesriikide omavalitsusi üles toetama seaduslikke võimuinstitutsioone kõikides Ukraina omavalitsustes.

Sellele on lisatud järgmine seletuskiri:

Avaldus Ukraina riikliku suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks

Tartu Linnavolikogu avaldus on loodud, et toetada Ukraina seaduslikke võime kõikidel tasanditel, kuid ennekõike Ukraina seaduslikke omavalitsusi.

Ukraina riigi teatud territooriumid on okupeeritud ja osaliselt ka annekteeritud naaberriigi poolt, kes viis ja jätkuvalt viib nende aladele relvastust ja vägesid. Et põlistada need ebaseaduslikud teod, püütakse läbi viia kohalikud valimised, mis võõrriigi vägede kohalolekul on vältimatult õigustühised.

Tartu linnal on Ukraina rahvusliku liikumisega pikaajalised sidemed, mis ulatuvad 19. sajandisse. On oluline, et ka tänaste dramaatiliste sündmuste kontekstis oleks kuulda Tartu toetavat häält.

Mihhail Lotman
IRLi fraktsiooni nimel

Sellele tuleb lisada kaks asjaolu. Esiteks, Venemaa kaitseminister Šoigu teatas vajadusest Krimmi vägesid juurde tuua. Vene meedia paraadpilt näitab Krimmi rahulolevaid ja õnnelikke elanikke, kuid öösiti toimuvad teisitimõtlejate vahistamised ja "rahu kindlustamiseks" on vaja oluliselt suurendada vägede kontingenti.
Teiseks, Krimmi põliseima rahvusrühma, krimmitatarlaste esindusorgan Krimmitatari Rahva Medžlis on juba mitu päeva olnud surve all, ümbritsetud automaatidega relvastatud inimestest ning täna tuli uudis, et Medžlis tõstetakse hoonest välja.

Kirjutasin, kuidas Putin autasustas Venemaa sõjaväelasi mehisuse eest Krimmi operatsioonis, milles Venemaa ei olevat osalenud. Sellist modus operandi't oleme korduvalt näinud hiljem Kagu-Ukrainas. Saadetakse vägesid ja rasket lahingutehnikat, mille fikseerivad mitte üksnes Ukraina võimud, vaid ka rahvusvahelised vaatlejad, Venemaa aga eitab tuimalt, kuid hiljem loeme autasustamistest. Nt 22. augustil autasustati Pihkva dessantväelasi. Ametlikult Krimmi "taasühendamise" eest, kuid arvukad andmed osutavad, et Pihkva dessantdeviisi väeosad osalevad lahingutes Ukrainas (ajakirjanikele on demonstreeritud purustatud soomustehnikat, mitu dessantväelast on saanud surma, vrd nt; samas allikas ka hulganisti muud huvitavat).
        Täna sisenes Venemaalt Ukrainasse järjekordne tanki- ja soomustransportööride kolonn. Õhtuks pidi suurem osa olema juba tagasi löödud, kuid mind antud juhul huvitab rohkem Venemaa välisministri Lavrovi pidev ja jõhker valetamine. See võtab lausa sõnatuks. Vist kõige paremini on selle kohta kirjutanud Moskva publitsist Jevgeni Levkovitš oma FBs (jutt käib eelmise sõjatehnikakolonni sissetungist):

Nagu öeldakse, excuse my French, kuid umbes sellistes väljendites kommenteerin ka mina neid sündmusi oma sisekõnes. Igaks juhuks annan sõnumi edasi veidi viisakamas vormis:

Venemaa: "Meil on siin humanitaarabi -- makaronid, suhkur, sool, aspiriin, pampersid. Võtke vastu."
Ukraina: "Minge m***, teame me teie humanitaarabi. Ise saame hakkama."
Venemaa: "Tõesti pampersid, tabagu mind välk."
Ukraina: "Pampersid? Ainult välisvaatlejate kontrolli all."
Venemaa: "Palun. Hirmutasite siili oma palja peega."

Sõidavad. Kolm päeva pärale ei jõua. Selle asemel ületab kümnekonna ajakirjanike ja vaatlejate silme all Ukraina piiri 30 tanki ja 120 jalaväe lahingumasinat.

Ukraina: "Täitsa pekkis. Kas kõik nägid?"
NATO: "Nägime. Kah mul uudis."
EL: "Noh, nägime. Täitsa pees, jah. Ja siis?"
David Cameron: "Aga mina näiteks olen tõsiselt mures. Venemaa saadik minu juurde."
Venemaa saadik: "Minge m***, mis mina siia puutun?"
Venemaa kaitseministeerium: "Ei ole me midagi sisse viinud, aitab mölisemisest!"
Donetski RV: "Tankid käes. Suur tänu, Vova."

See kõik oleks naljakas, kui ei kajastaks üsna täpselt tegelikkust. Vrd Donetski RV peaministri Aleksandr Zahhartšenko avaldust (15.08), kust saame teada, et lisaks lahingutehnikale saabus ka 1200 võitlejat. Tõepoolest, mida siin veel analüüsida?

1. Strelkov-Girkin. Sellest personaažist on meil korduvalt juttu olnud, muuseas ka seoses inimvastaste kuritegudega Tšetšeenias. On pandud tähele, et ta armastab hoobelda oma kangelastegudega Transnistrias, endises Jugoslaavias, kuid millegipärast on ta kuni viimase ajani vaikinud oma osalemisest Tšetšeenia sõjades. MH17 allatulistamises pole tema roll päris selge (arvatavasti seda polnud, vähemalt mitte otseselt), ent kui tema pilt avaldati rahvusvahelises meedias, siis tundsid Bosnia elanikud temas ära Višegradi timuka (Bosnia linna mitte segamini ajada sarnaste kohanimedega Tšehhis, Ungaris jne). Sellele võib lisada, et Slavjanskist (selles "Strelkovi kindluses") on leitud massihaudu.
        Selle pildi peal on oletatav Girkin koos Boban Indiciga (fotol paremal), keda samuti süüdistatakse osalemises 3000 bosnia moslemi inimröövis ja tapmises.

2. Maria Putina. Erinevalt demokraatlike riikide liidritest on Vladimir Putini eraelu kaetud saladuselooriga. Eriti salajased on tema lapsed: Maria ja Jekaterina, kusjuures iseäranis salajane on just vanem tütar Maria, kes jõudis möödunud nädalal ajakirjandusse. Nimelt tekkis Hollandis temavastane protestiliikumine, mis nõudis Putina Hollandist väljasaatmist. Traagilise irooniana on Hilversum, kus ta koos oma poiss-sõbraga elavat tagasihoidlikus penthouse'is, mille hind on ca 2,5 mln eurot, seesama koht, kus identifitseeritakse MH17 laipu. Protestidega ühines ka linnapea Pieter Broertjes, kes, tõsi küll, hiljem teatas twitteris, et see oli läbimõtlematu avaldus. Samas tekkis ka vastupidine reaktsioon: ei tohi lapsele isa tegusid süüks panna.
       Tõepoolest, miks peaks halvasti suhtuma bioloogiharidusega inimesesse (tõsi küll, keda ülikoolis kordagi pole nähtud), kes elab romantilises suhtes oma arhitektist noormehega ja kes võib-olla ei teagi midagi oma isa tegudest?
        Kahjuks mitte see case. Tagasihoidlik endine arhitektuuritudeng (kes on muuseas veel salastatum isik kui Maria Putina, netis ringleb vaid üks mitu aastat tagasi tehtud pilt) on märkimisväärne tegelane. Hoolimata oma noorusest, välismaisest päritolust ja igasuguse ekspertiisi puudumisest vastaval alal on ta üks Gazpromi tippjuhte; samuti kuulus ta Stroitransgazi juhtkonda (seda firmat kontrollib Putin läbi oma isikliku oligarhi Gennadi Timtšenko). Stroitransgaz kuulub nende kompaniide hulka, millele on kehtestatud USA sanktsioonid seoses sekkumisega Ukraina siseasjadesse. Igal juhul elab paarike oma isa/äia veristest rahadest.

UPD.10.08. Echol on õigus, see pole Maria Putina. Selgub, et ta on veel salastatum kui arvati. Tema väljanägemise kohta on andmed vastuolulised ja oletatavate piltide pealt vaatavad vastu täiesti erinevad näod. Sama käib muide ka Jorrit Faasseni kohta: on väidetud, et ainsal tema kohta netis leiduval pildil on keegi teine. Vene sotsiaalmeedias on spekuleeritud teemal, miks just Maria on nii salastatud (Jekaterinat hoitakse ka avalikkuse pilgu alt eemal, kuid mitte nii kiivalt). Nt on arvatud, et vanem tütar käib isa jälgedes ja on tegelikult undercover spioon. Ka teised versioonid on pigem vaimukad kui tõenäolised. 

MH17 rususid uuriva üksuse juht, Hollandi politseiülem Jan Tuinder ütles tööd segavate isikute kohta: "Teie võite neid nimetada terroristideks, meie nimetame neid süüdlasteks." Sellega võttis ta neilt igasuguse romantilise aura: tegemist on tavaliste kurjategijatega, keda ootab ees süüdimõistmine. On palju tõendeid selle kohta, et relvastatud kurjategijad mitte üksnes takistavad juurdluse läbiviimist ja rikuvad kuriteopaika, vaid ka varastavad asju: krediitkaarte, mobiiltelefone, kõike, mis tundub väärtuslik. Jätavad neid asju endale, võivad maha müüa, kingivad kallimatele. Sotsiaalmeedias on elevust tekitanud ühe lihtsakoelise tütarlapse uhkustamine.

           "Tušš Amsterdamist, õigemini põllult, no te saite aru."
            Loomulikult ei maksa inimesi sildistada nende elukoha järgi. Vrd Eesti Ekspressi materjale kohalike elanike vastupidise käitumise kohta.

Ei jõudnud veel leegid lennukirusudel kustuda, rääkimata siis juurdlus alata, kui sotsiaalmeedias hakkasid lokkama erinevad vandenõuteooriad. Juba on olemas rida postitusi, mis on pühendatud ainuüksi nende loenditele või lühiülevaadetele, vrd nt. Ma ei ole jälginud Malaisia sotsiaalmeediat, kuid euroopalikus inforuumis domineerivad versioonid, mis tulevad kahest allikast: Moskva propagandamasinast ja USA vandenõuteoreetikutelt. Allikad erinevad, detailides ja motiivides on suured lahknevused, kuid lõpptulemus on väga sarnane: süüdi on USA kas vahetult või läbi oma Ukraina käsilaste, või siis hoopis tumedamad jõud.
        Venekeelses inforuumis visati kohe õhku terve hulk versioone, mis on tihti üksteisega vastuolus, nagu nt see, et Ukraina dispetšerid saatsid spetsiaalselt selle lennuki läbi ohtliku koridori, mida kõik teised kompaniid väldivad. Ning peaaegu läbi koma, et samas koridoris oli samal ajal president Putini lennuk, mis olevatki olnud tegelik sihtmärk. Umbes samal ajal tuldi lagedale versiooniga, et MH17 saatis kaks Ukraina õhujõudude hävitajat, kes arvatavasti tulistasidki selle alla. Seda infot vahendati ka välismaale RT kanalite kaudu. Siin aga on huvitav metamorfoos: algul teatati, et see info tuleneb Hispaania lennudispetšerilt. Lihtne googeldamine näitab, et tegemist on twitterikasutaja Carlosega (account: @spainboca), kes ei ole aviodispetšer ega arvatavasti isegi mitte hispaanlane, vaid on praeguseks paljastatud kui Moskva (mõju)agent. Praeguseks ajaks on tema tweet ära koristatud, kuid desinformatsioon levib. Kummalisel kombel oli see uudis täna tükk aega Postimehe peauudis, tõsi küll, viidatud polnud Carlosele, vaid Venemaa asjapulgale, hävitajate arv vähenes ka ühele.
        Enne kui asume vandenõuteooriate kallale, tahaksin fikseerida asjaolud, nii nagu nad mulle näivad (valdavas osas langevad nad kokku nendega, mida esitab Eesti ja maailma meedia). Ma ei julge neid asjaolusid nimetada faktideks, kuna minu -- ega mitte kellegi teise -- käsutuses ei ole autoriteetse uurimiskomisjoni materjali. Niisiis, asjaolud:
    1) Malaysia Airlines'i lend MH17 tulistati alla maa-õhk tüüpi raketiga.
    2) Kõige tõenäolisem, et tegu oli Buk raketiga.
    3) Need süsteemid on nii Ukraina relvastuses kui ka mässajatel, kes said neid kahest allikast: Ukraina vägedelt hõivatud arsenalist (väidetavalt ei olnud need laskevalmiduses) ja Venemaalt (viimast väidet tõestavad videomaterjalid ja arvukad pealtkuulatud vestlused).
    4) Satelliitfotod näitavad, et võimalik laskepiirkond on mässuliste kontrollitaval alal. Väidetavalt ei olnud seal läheduses Ukraina relvajõudude maa-õhk raketisüsteeme (viimast väidet hakkas Kreml aktiivselt vaidlustama), küll aga olid mässuliste omad.
    5) Sellele tahaks juhtida eriliselt tähelepanu, kuna ei Eesti ega rahvusvahelises meedias pole see kõlama jäänud: nimelt saabusid koos Buk raketisüsteemiga Venemaalt ka selle operaatorid. Igatahes mässuliste omavahelistest vestlustest ja kõnelustest oma Moskva kuraatoritega tuleb selgelt välja, et need süsteemid ei ole Donetski Rahvavabariigi relvajõududele üle antud ning neid teenindav koosseis ei allu Donetski RV komandöridele. Kõik see sunnib mind järeldama, et saatusliku lasu sooritasid mitte venemeelsed mässajad, vaid mingi Venemaa üksus.
    6) Pärast saatuslikku intsidenti viidi raketisüsteem tagasi Venemaale, kusjuures video pealt on näha, et vähemalt üks rakett puudub (on välja tulistatud?).
        Sellised on minu arvamused kõnealuse intsidendi kohta. Nad ei baseeru üksnes Ukraina julgeolekuteenistuse materjalidel. Nagu selgus, kattuvad CIA andmed nendega suurel määral (vrd CIA esindajate sõnavõttu nt CNN-is). Muidugi, skeptikud võivad väita, et kõik need video- ja audiosalvestused on fabritseeritud, ent siiski on selliseid väiteid üllatavalt vähe ja vastupidi, isegi erinevad mässajate liidrid on mokaotsast tunnistanud nende autentsust, vaidlustades üksnes järeldusi.
    Nüüd lõpuks vandenõud.
1. Kõigepealt veidi numeroloogiat:
Haunting: Malaysia Airlines Boeing 777, Reg 9M-MRD, made 1st flight on 7-17-97. It met its end 17 years later, to the day -aviation official.
        Iseenesest ei kõla eriti konspiroloogiliselt, kuid sellistele arutlustele rajanevad mõningad vabamüürlasi ja illuminaate süüdistavad teooriad. Muid argumente pole. Vrd nt siin (koos lisanumeroloogiaga).
2. Siis loomulikult juudid:
ROTHSCHILDS TRIED TO KILL PUTIN & HIT WRONG PLANE TODAY - ALL BECAUSE OF BRICS BANK & USD END - HOW STUPID COULD THIS ZIONIST IDIOT BE?
Süžee sama, mis Kremli allikatel, ainult teostajad erinevad. (Samal aadressil veel hulganisti analoogilisi mõttesähvatusi.)
3. Siis eriti populaarne: false flag operatsioonid. Versioonid selles osas, kes seda valelippu kasutas, on erinevad, kuid kõik liiguvad kolmnurga CIA-Mossad-Ukraina vahel. Tavaliselt lisatakse sellisel puhul, et tegemist on tüüpilise false flag operatsiooniga.
4. Keerulisematest teooriatest on minu lemmik selline:   
         Lend MH17 ei ole midagi muud kui varem kadunud sama lennukompanii MH370, mis läks jäljetult kaotsi India ookeani kohal. Tegelikult oli ta kogu selle aja peidus Diego Garcia sõjaväebaasis ning nüüd lasti ta jälgede segamiseks Ukraina kohal alla.
        Kui USA poole peal tegelevad selliste teooriate esitamisega peamiselt friigid ja marginaalid, siis Moskva pool laseb käiku raskekahurväe. Esinevad kindralstaabi esindajad, professorid, arvamusliidrid.
5. Nt siin saab tutvuda Moskva Majandusülikooli professori Leonid Poljakovi arvamusega, kes teatab, et tegu on NATO provokatsiooniga. Tõendusi? Milleks neid.
6. Minu poolt korduvalt mainitud Igor Strelkov esitas kõige huvitavama versiooni, mida võiks pidada versiooni nr 4 sünteesiks ükskõik millise teisega. Nimelt olevat juba enne katastroofi olnud lennuki pardal nii elavaid kui surnuid. Viimased olid verest tühjad ja -- Strelkovi väljendit kasutades -- enam "mitte värsked". Kuid osa laipu olid "värsked".
        Iseenesest päris põnev versioon, kuid mind huvitavad sellistel puhkudel alati detailid. Näiteks kuidas korraldati pardaleminek: kas laipu veeti pagasis (pardal olnud pagas ei kukkunud samasse kohta, kus laibad) või pandi nad elavatega vaheldumisi salongi istuma?
        See ongi suure osa vandenõuteooriate viga: suured õnnetused tekitavad alati õigustatud küsimusi. Vandenõuteoreetikud ei ole vastustega rahul, kuid nende enda vastused on palju komplitseeritumad ja segasemad. Sellele võiks ainult lisada, et Strelkovi intervjuu avaldati keskkonnas "Vene kevad", mille moto on "Ainult kontrollitud informatsioon".
7. Ning viimane. See tuleb sarnasest allikast: "Informatsioonikeskus Kagurinne". Siin ei taha isegi midagi kommenteerida, see on täiuslik. 9/11, mis on loomulikult false flag operatsioon, juut Gavrilo Princip, kes päästis valla I maailmasõja, ning palju muud huvitavat ja õpetlikku. Tüüpiline on ka see, et lennunduseksperdina esinev isik eelistab rääkida sellest, et Obama on mehena läbi kukkunud ja kõik naised jooksevad tema juurest ära (Venemaa on vene keeles naissoost), et dollar maksab neli senti jne. 

8. Kahju, et sisalikest pole veel siiamaani midagi kuulda. Aga nagu ütleb eesti rahvatarkus: ei jää tali taevasse ega sisalik soosse.

UPD 24.07 (Silver R-le).
Teie lähtute oma arutlustes üldistest printsiipidest ja kainest mõistusest, mis on igati õigustatud. Mina aga toetun palju kahtlasemale vundamendile, nimelt internetis liikuvale informatsioonile, sooritades võimaluse korral cross-checking'i. Nt Ukraina SBU lindistused leiavad pidevalt kinnitust sõltumatutest allikatest (nt CIA, aga ka mässuliste enda tunnistused). Siin on vastav videolõik (dokumentaalne materjal on läbisegi diktori tekstiga, esimene salvestus algab 40. sekundist):

Siit saame teada, et 1) Buk-M kompleks jõudis üle piiri mässuliste kätte koos "ekipaažiga". 2) mässuliste ülesanne on üksnes selle kohaletoimetamine ja valvamine, st "ekipaaž" neile ei allunud. 3) Lõigu lõpus teatatakse, et Ukraina vägede pihta peab Venemaa virutama (jebanut') "teiselt poolt" (st üle piiri).
        On terve rida teisigi indikatsioone. Näiteks lugesin mässuliste foorumist, et Ukraina ei saa tuvastada Buk-ide positsioone, kuna nende tööd suunavad radarid asuvad üle piiri (teisel poolel). Hetkel ma seda enam ei leidnud, võimalik, et on kustutatud. Pealegi ei saa selliste allikate puhul kunagi päris kindel olla (siiski võib väita, et tegemist on autentse mässuliste keskkonnaga, milles nad väga kiivalt püüavad "vaenulikku propagandat" tasalülitada).
        Täiesti sõltumata minust jõudis analoogiliste järeldusteni eile Andrei Illarionov, endine Putini nõunik, nüüd üks juhtivaid Venemaa opositsioonipoliitikuid ja Cato Instituudi vanemteadur. Siiski tahan distantseeruda tema väitest, et MH17 oli Putini poolt spetsiaalselt valitud sihtmärk. See lõhnab juba vandenõuteooria järgi. Pean sellegipoolest tunnistama, et Illarionovi analoogilised hüpoteesid Gruusia sõja kohta, mis algul tundusid pärinevat fantaasia valdkonnast, osutusid hiljem tõesteks.

Täna kell 10:15 Amsterdamist startinud Malaysia Airlines'i lend MH17 tulistati 14:15 (mõlemad ajad Greenwichi järgi) Donetski lähistel alla. Traagilise sündmuse kohta on esitatud erinevaid ja vasturääkivaid versioone. Oma valede poolest tuntud vene propagandistlik kanal RT teatas, et lennuki hävitasid Ukraina võimud, kes arvasid, et selle pardal on president Putin. Ukraina pool süüdistab loomulikult neid, keda ta nimetab terroristideks. Ei saa välistada ka võimalust, et tegu on lihtsalt Venemaa aktsiooniga.

Kuna mul puuduvad igasugused sõltumatud andmed, ei julge ka midagi kindlalt väita. Siiski, RT versioon tundub mulle väga ebausutav ja mitte seepärast, et minu sümpaatiad konfliktis on selgelt Ukraina poolel. Kuid sellest võib-olla millalgi hiljem. Praegu aga tahan vahendada Ukraina julgeolekuteenistuse (SBU) klipi, mis sisaldab väidetavat terroristidevahelist infovahetust.

Välikomandör Igor Bezler (kutsung "Bes" - st Sorts; seesama, kes mässas Donetski mässuliste vastu) teatab "kindral" Geraninile kell 16:40 (st 14:40 GMT), et "Mineerija" grupp tulistas just alla lennuki. Geranin (tema mobiiltelefoni number on klipis näha) küsib, kus on lendurid. Selge, et ta arvab, et tegemist on kas sõja- või transpordilennukiga. Veidi hiljem teatab "Majori" kutsungiga militant "Kreeklasele", et lennuki lasid alla Tšernuhhinisse dislotseeritud kasakad.
        Kell 17:32 (15:32) sai selgeks, et tegu on tsiviillennukiga ja on palju tsiviilohvreid. Mingit relvastust ei ole. Kuid isegi seejärel kahtlustatakse, et tegemist on spioonidega, kes on Ukrainasse saadetud (kuid see on juba teiste militantide vahelisest vestlusest).
        Ataman Nikolai Kozitsõn resümeerib juhtumi: "Neh*** lennata, sõda käib, bl***!"

UPD 18.07
Praeguseks võib juba üsna kindlalt väita, et tegu oli venepoolse aktsiooniga. Venemaa saatis mässulistele mitte üksnes vastava relvastuse (antud juhul BUK, vrd üksikasju), vaid ka meeskonna, kes sellega opereerib, nii et lask tehti mässuliste poolt hõivatud territooriumilt Venemaa sõjaväelaste poolt. SBU hõivatud kõnes raporteerib kohalik välikomandör Igor Bezler GRU polkovnikule Geraninile.
        On massiliselt kaudseid tõendeid, näiteks võimude käitumine pärast intsidenti. Ukraina pool teatas kohe, et tahab igakülgset rahvusvahelist juurdlust, mässulised aga küll lubasid algul rahvusvahelisi eksperte, kuid siis takistasid nende juurdepääsu sündmuskohale ja segavad igati nende tööd. Pealegi selgus, et mässajad rikkusid kuriteopaiga ning plaanisid mustad kastid Moskvasse saata. Mis, muide, võib-olla ei olekski kõige halvem mõte, see paneks otsekohe Moskva rahvusvahelise surve alla, kuna tegu oleks rahvusvahelise õiguse rikkumisega. Ning välisminister Lavrov juba teataski, et sellist kingitust nad ei soovi.
        Oluline on ka inforuumi täitmine. Ukrainapoolsed sõnumid on selged ja ühemõttelised. Venemaa erinevad kanalid annavad hulganisti segast ja vastuolulist informatsiooni. Putini lennuki versioon, tundub, on juba vananenud, nüüd käiatakse teemat, et lennukit juhtisid Ukraina dispetšerid ning juhtisid selle lõksu. Edasi on kaks varianti: kas ikkagi ise ukrainlased tulistasidki selle alla või ajasid vaesed mässulised meelega segadusse. Teiselt poolt aga teatatakse, et oleks mässulised lennuki alla tulistanud, oleksid rusud langenud hoopis Venemaa territooriumile. Rahvusvahelised eksperdid on mõlemad versioonid ümber lükanud: ukrainlased ei ole kedagi sellesse koridori meelitanud, see oligi vaba. Oht lendudele pidi algama 7700 meetrist allapoole, Boeing lendas aga kõrgemal. Mis aga puudutab rususid, siis need kukkusid täpselt sinna, kuhu oleksid pidanud väidetavast tulistamiskohast langema.
        Tähtis on mitte üksnes see informatsioon, mis on kättesaadav, vaid ka see, mis puudub. Öösel sain näha selget vahet: Ukraina pool aina täiendas informatsiooni, mis aga puudutab Venemaad ja mässulisi, siis seal oli tegu mitte üksnes informatsiooni täiendamisega, vaid ka pideva kustutamisega (et Strelkov-Girkin kustutas oma rõõmusõnumid pärast lennuki allatulistamist, on jõudnud ka rahvusvahelistesse agentuuridesse).

Kirjutasin Maidani päevadel, trotsides paljusid ennustajaid, kes väitsid, et Ukraina laguneb, et mingeid lagunemise tunnuseid ei ole, isegi Krimmi case ei ole nii ühemõtteline, nagu paistab. Sain hulgaliselt negatiivset tagasisidet -- laguneb ju. Pean tunnistama, et oma prognoosis ei osanud ma arvestada, et Venemaa agressioon võtab nii aktiivse kuju. Nüüd aga, kui Venemaa pool hakkab lääne survel oma abi separatistidele koomale tõmbama, on selge, et mingist Ukraina lagunemisest rääkida ei saa. Võimalik, et lõpptulemusena on ta tugevam kui enne.
        Kuid võiduni on veel pikk maa. Vastane kannab kaotusi lahinguväljadel ja taganeb, ent pole kaugeltki purustatud ja on üsna tõenäoline, et ta vahetab mitte üksnes positsioone, vaid ka taktikat, minnes üle linnapartisanide võitlusmeetoditele (teises terminoloogias: terroriaktidele). Kuid siiski on strateegiline murrang juba toimunud ja tundub, et see on pöördumatu.
        Esialgne plaan oli väga ambitsioonikas: luua Ida- ja Kagu-Ukraina territooriumil riigitaoline moodustis Novorossija, mille pealinn oleks Harkov. See lubaks "taasühendada" Venemaaga ka Transnistria. Asi pidi välja nägema umbes nii:

Seda põhjendati asjaoluga, et need on põlised Vene alad, mille bolševikud ebaseaduslikult (nagu hiljem ka Krimmi) kinkisid Ukrainale. Nagu teatas selle aasta 17. aprillil president Putin: "Kasutades veel tsaariaegset terminoloogiat, on see Novorossija: Harkov, Lugansk, Donetsk, Herson, Nikolajev, Odessa ei kuulunud Ukraina koosseisu tsaariajal, need kõik on territooriumil, mis anti Ukrainale üle kahekümnendatel aastatel Nõukogude valitsuse poolt."
    On mõttetu vaielda patoloogilise valetajaga. Kuid siiski. Mingit Ukrainat tsaariajal administratiivüksusena ei olnud. Novorossija kubermang loodi 1796. aastal, kuid see lõpetas oma eksistentsi aastal 1802, jagunedes Nikolajevi, Jekaterinoslavi ja Tauria kubermangudeks. Kuid mitte kunagi ei ole Harkiv kuulunud Novorossija koosseisu. Selle kinkis Putin lahkelt Novorossijale. Huvitavam on aga see, millest ta selle ilma jättis -- nimelt Krimmist. Ja selge, miks: oleks Krimm osa projekteeritavast Novorossijast, muutuks see automaatselt vaidlustatavaks territooriumiks ning see oleks pigem kasulik Ukraina poolele. Üldse on mõttetu ja ohtlik nüüdisajal opereerida tsaariaegse administratiivjaotusega. Muidugi annaks see meile "õiguse" pretendeerida Riiale, ikkagi Liivimaa, teiselt poolt aga oleks kahjuks veel tõenäolisem see, et hoopis Tartu läheks Lätile; õnneks jätkus eestlastel ja lätlastel tarkust normaalseks lahenduseks, ehkki, nagu mäletame, Valga pärast olid teatud pinged. Kuid näiteks Karabahhi kriis on suurel määral pärandatud nimelt tsaariaegse meelevaldse administratiivjaotuse poolt.
            Aga algas kõik nii lootusrikkalt. Mässuliste valdusesse langes mitu linna, isegi riiklik sümboolika oli valmis mõeldud. Üldse tuleb tõdeda, et selle moodustise planeerimisse haarati kaasa professionaalseid reklaamijaid ja kommunikatsioonieksperte, nii et tegu oli esmalt virtuaalprojektiga, reaalne elu tuli sellega vastavusse viia. Siiski hakkas asi alguses peale kiiva kiskuma, kuna Odessat, ja mis eriti oluline, Harkivit -- plaanitavat pealinna -- hõivata ei õnnestunud.

                                                *    *    *
Nüüd aga tuleb peatuda sellel, mida kujutavad endast Kagu-Ukraina relvastatud formeeringud. Seal on igasuguseid inimesi: vabatahtlikud Venemaalt, erinevad Venemaa paramilitaarsed üksused (nn kasakad), mingisugused kummalised üksused Kaukaasiast jmt. Kuid kindlasti on seal ka palju kohalikke elanikke, kes olid siiralt vastu Kiievi võimuvahetusele ning kui nad said relvad kätte, liitusid tekkinud formeeringutega. Need inimesed on väga erinevad. Vene sotsiaalmeedias levis mõni kuu tagasi juhus sellest, kuidas mees tundis kaasvõitlejas ära bandiidi, kes teda tänaval röövis, kuid nüüd pole sellel varasemal intsidendil mingit tähtsust: nad on relvavennad. Veel tuleb nimetada sellist juba mitmes konfliktses piirkonnas järeleproovitud üksust nagu OBON (mitte OMON, vaid Отряд Баб Особого Назначения ehk eriotstarbeliste eitede salk, mis on relvastamata, kuid agressiivsetest naistest ja lastest moodustatud löökrühm, kes ründab vastase sõjaväelasi, hõivab hooneid ja on kasutusel elava kilbina, vrd ka).
         Ent kogu see kirev seltskond vajab koordinaatorit. Ja selleks on Venemaa eriteenistused. Nende esindajaid on palju, kuid nad hoiduvad enamasti tagaplaanile. Fotode pealt on suudetud mitmed identifitseerida. Kui alguses tundus, et võimu hõivasid kohalikud aktivistid, nagu näiteks Slovjanski linnapea Vjatšeslav Ponomarjov, siis hiljem tagandati nad kõik ning pandi kohalike moskvameelsete asemele Moskva inimesed. Kaks koloriitsemat kuju on Igor Strelkov-Girkin (meil oli juba temast juttu) ja Aleksandr Borodai (kutsung: Boroda), kes nimetab ennast "Donetski rahvavabariigi" peaministriks. Tegemist on Moskva politoloogi ja propagandaeksperdiga. 2002. aastal määrati ta FSB asedirektoriks informatsioonipoliitika ja eriprojektide valdkonnas. Ja see pole väike ametikoht. Vaat selline mees saadeti looma "Novorossijat". Igor Strelkoviga olid nad ammused tuttavad ning nendevahelisest kõnest, mille salvestas SBU, selgus, et Strelkov oli Borodai alluv isegi juba enne seda, kui viimane avalikustas oma tegevuse Ukrainas.

        Strelkov (kutsung: Strelok) on varjunimi. Üsna ruttu saadi teada tema tegelik nimi -- Igor Girkin, ning paljastati tema identiteet -- ta olevat GRU erukolonel. Kuid "Memoriaali" analüütikud, ennekõike Aleksandr Tšerkassov, kes tegeles Tšetšeenia sõjas kadumaläinud tsiviilisikutega, tuvastasid, et ka see identiteet on vale. Tegemist ei ole ei GRU, ei eru-, ega koloneliga. Igor Girkin osutus FSB kaastöötajaks, kusjuures palju madalamal auastmel (see selgus pärast seda, kui Anonymous murdis lahti Aerofloti andmebaasi, kust tuli välja, et Igor Girkin kasutas oma kehtivat FSB töötõendit. sooduspileti ostmiseks). Strelkov-Girkin on artistliku soonega mees, kes armastas osaleda ajalooliste lahingute rekonstruktsioonides, osales filmides militaarsetes massistseenides, kuid viimasel ajal realiseerib ta oma fantaasiaid reaalsetes konfliktikolletes (sh Transnistrias). Oma vägilastegudega ei häbene ta ka hoobelda. Siiski, nagu selgitas välja Tšerkassov, on Strelkov-Girkini biograafias üks lõik, millest ta eelistab vaikida. Selleks on inimvastased kuriteod Tšetšeenias. On vähemalt kuus episoodi, milles ta osales inimeste röövimises ja tapmises. Kusjuures tegemist on eriti jõhkrate mõrvadega, terrorismis kahtlustatavaid piinati ja lõhati, nii et kehatükkide järgi oleks neid väga raske tuvastada. Sellele võib lisada, et ka Tšetšeenia prokuratuur otsib Strelkov-Girkinit taga seoses veel ühe inimrööviepisoodiga.
 
    "Donetski rahvavabariigis" tegi Strelkov-Girkin peadpööritava karjääri, alustades lihtsa välikomandörina, siis Slovjanski väegrupeeringu juhina, siis kõikide vägede juhatajana ning 16. mail määras peaminister Borodai ta oma kaitseministriks. Peab tunnistama, et Strelkov, kasutades oma kunstilist annet ja suurt kogemust konfliktikolletes, suutis luua üsna efektiivse sõjalise struktuuri, kuid vähem oluline ei ole ka tema aktiivsus vene sotsiaalmeedias. Teda võib koguni pidada Venemaa meediakangelaseks.
     Siiski ei maksa Girkini ja teiste sõjapealike võimekust üle hinnata. Kui sidekanalid Venemaaga ahenesid, hakkasid nad Ukraina regulaarvägedelt korrapäraselt lüüa saama. Ja nagu sellistel juhtudel tavaline, katkesid käsuliinid ja osa sõjapealikest hakkas mässama Borodai valitsuse vastu. Mitmes linnas, sh Donetskis, puhkesid erinevate rühmituste vahel lahingud, mille käigus sai mitu inimest haavata ja kinnitamata andmetel ka surma.
   Kuid võib-olla kõige olulisem signaal "Novorossija" projekti lõpetamisest tuleb Moskva ametlikest kanalitest. Välisministeeriumi koduleheküljelt kadusid kõik viited Novorossijale, jutt on jälle Ukraina Luganski ja Donetski oblastitest. Nagu vahepeal polekski midagi juhtunud.

Seoses ertshertsog Franz Ferdinandi ja tema abikaasa Sophie mõrva aastapäevaga (28.06.1914) kirjutasin Eesti Ekspressi kolumni. Vastukajaks sain mitmelt intelligentselt ja heatahtlikult inimeselt asjakohaseid ja põnevaid analüüse.
        Siiski jäid mahu pärast paljud otsad lahti. Kuna üks paratamatult esiletõusev probleem, nimelt vandenõu, on olnud pikemat aega minu tähelepanuorbiidil, siis tahan sellel lühidalt peatuda.
       Franz Ferdinand ja tema abikaasa langesid vandenõu ohvriks. Selles pole vähimatki kahtlust. Gavrilo Princip – nende mõrtsukas – kuulus organisatsiooni Noor Bosnia (Mlada Bosna), mis oli revolutsiooniline salaühing. Nad olid seotud Itaalia karbonaaridega ja konkreetselt väljapaistva poliitiku ja ühiskonnategelase Giuseppe Mazzini loodud organisatsiooniga Noor Itaalia. Itaallastelt võtsid nad üle nende ideaalid, mis olid esiteks irredentistlikud (lõunaslaavi hõimud peavad taasühinema serblaste egiidi all), teiseks demokraatlikud ning kolmandaks antiklerikaalsed.

       Taktika puhul võime ka näha Itaalia mõju, mis väljendus ülestõusude ja atentaatide kombineerumises.
        Kuid sellest ei piisa. Salaorganisatsiooni taga seisis üks teine organisatsioon – Must Käsi (Crna ruka), mis juhtis vahetult Noore Bosnia liikmete sooritatud atentaati, kusjuures vähemalt osa neist ei teadnud Mustast Käest midagi. Must Käsi oli palju suletum, väiksemaarvulisem ja palju paremini konspireeritud organisatsioon kui Uus Bosnia. Gavrilo Princip aga oli Mustast Käest teadlik, veelgi enam, ta arvas, et ta ise on selle organisatsiooni liige. Viimane on kahtlane, kuna Musta Käe tuumiku moodustasid Serbia kõrgemad ohvitserid ja aristokraadid, Princip oli aga vaese talupoja perekonnast. Musta Käe põhimõtted erinesid oluliselt Noore Bosnia omadest: nad olid monarhistlikud, aristokraatlikud (st muuhulgas antidemokraatlikud ja antirevolutsioonilised) ja klerikalistlikud. Ainus asi, mis neid ühendas, oli Serbia marurahvuslus. Siiski kuulus mõlema organisatsiooni ridadesse moslem Mustafa Golubić, hilisem Kominterni tegelane.

Must Käsi ei olnud valitsuse organisatsioon, kuid Musta Käe juht kolonel Dragutin Dimitrijević (hüüdnimi Apis) kuulus Serbia kindralstaapi ning on põhjust arvata, et vandenõu niidid viivadki sinna. Sellisel juhul on meil tegemist kolmekihilise vandenõuga.
      Ent iga korralik vandenõu hoolitseb mitte üksnes oma salajasuse, vaid ka jälgede segamise eest. Nii väitis mõni pagendatud kuningaperekonna liige 20ndatel aastatel, et kogu asja taga oli hoopis Saksamaa, täpsemalt selle kindralstaap. Kuidas konkreetselt sai Berliin juhtida Gavrilo Principi kätt, jäi selgusetuks, kuid oluline oli süstida desinformatsiooni, ennekõike Serbia pagulaste hulgas, et maailmasõjas pole süüdi serblased, vaid hoopis sakslased.

         Valitsev dünastia Karađorđevićid olid Mustale Käele tänu võlgu. 1903. aastal tappis Dragutin Dimitrijević Apis koos teiste vandenõulastega kuningas Aleksandari Obrenovići dünastiast ja tema abikaasa. Nad tapeti eriti jõhkral moel: tulistati sõelapõhjaks, raiuti tükkideks ning alasti tükid visati aknast välja. Samas tapeti ka Serbia peaminister ja kaitseminister. Võimule tuli Petar I Karađorđević, kes mitte üksnes jättis tsaari tapjad karistuseta, vaid edutas nad ja võttis oma lähikonda. Siiski ei kestnud Musta Käe pidu igavesti. 1917. aastal plaanisid nad järjekordset vandenõu juba Petar I vastu, kes aga sai sellest teada. Pärast lühikest kohut mõisteti Apis ja tema kaks abilist surma riigireetmises ning 24. juunil 1917 lasti nad maha.
      Mis aga puudutab Gavrilo Principit, siis tema plaanidesse ei kuulunud osalemine paleeintriigides ja sealsetes vandenõudes. Ta oli terrorist-idealist. Tema ideaaliks oli teine terrorist-idealist Bogdan Žerajić, kes sooritas 1910. aastal atentaadi Bosnia ja Hertsegoviina kubernerile kindral Marijan Varešaninile, mille tulemusel ta ise hukkus. Peab tunnistama, et see ideaal on suhteliselt omapärane. Asi on selles, et Žerajić tulistas Varešanini pihta lühidistantsilt viis lasku, kuuendaga tappis iseennast ära. Varešanin jäi ellu.       

Ka Franz Ferdinandi vastane atentaat hakkas kiiva kiskuma. Plaani järgi pidid nad (aga tegemist oli väga noorte inimestega, nt Princip pääses surmanuhtlusest, kuna oli alaealine) tapma kroonprintsi perekonna, visates nende autosse pommi. Gavrilo Princip ei pidanud olema peamine täideviija. Selleks oli hoopis bosniakk Muhamed Mehmedbašić, kes ei seisnud ülesande kõrgusel. Järgmised pidid olema Nedeljko Čabrinović ja veel neli vandenõulast. Čabrinović viskaski pommi, kuid ei tabanud ertshertsogi autot, haavata said teises autos viibinud kaaskondlased. Ülejäänud nelik ei saanud sekkuda, kuna rahvamass tormas autode juurde ja Franz Ferdinand ei olnud enam kättesaadav. Nähes, et atentaat ebaõnnestus, näris Čabrinović katki selleks puhuks ettevalmistatud kapsli kaaliumtsüaniidiga, kuid mürk ei mõjunud. Siis hüppas ta jõkke, aga see oli niivõrd alanenud, et uppuda oli võimatu. Ta saadi kätte, peksti vaeseomaks ja anti üle Austria-Ungari võimudele. Princip aga arvas plahvatust kuuldes, et tehtud, ning läks mõne aja pärast endale võileiba ostma. Sel ajal jõudis Franz Ferdinand osaleda Raekojas toimunud tseremoonial ning otsustas pärast seda külastada haiglas haavatud kaaslasi. Autojuht eksis marsruudiga (versioon, et see ei olnud eksimus, vaid ta oli vandenõu kaasosaline, ei leidnud kinnitust) ning imestunud Gavrilo Princip nägi otse enda ees aeglaselt ümberpööravat autot Franz Ferdinandiga. Kuna ta ei olnud põhiline täideviija, polnud tal pommi, kuid kaasas oli püstol, millest ta tegigi kuus saatuslikku lasku.

Aga vabamüürlased? Aga juudid? Kuidas siis õige vandenõu ilma nendeta? Muidugi tekkisid marginaalsetes ringkondades ka need versioonid, kusjuures kuna Mlada Bosna oli seotud Itaalia karbonaaridega, ei olegi see konstruktsioon kõige absurdsem, ehkki siiski vigane -- pole mingit alust arvata, et Itaalia või mingi muu maa vabamüürlased oleksid kuidagi olnud selle atentaadiga seotud.

        Vabamüürlaste teooriat levitasid jällegi Karađorđevićidele lähedalseisvad publitsistid ning tihtipeale kombineerus see Saksa kindralstaabi versiooniga. Mis puudutab juute, siis see jutt on hoopis naljakas ja levis niisuguste hullude antisemiitide kaudu nagu Grigori Klimov, kes väitis tõsimeeli, et Princip oli puhastverd juut ja massoon (Gavrilo Princip oli Serbia talupoeg, kelle vanemate genealoogia on teada mitme põlvkonna vältel).

... Samal ajal kui ma kirjutan neid ridu, käivad Ida-Ukrainas verised lahingud. Osad on jaotatud. Ei tea, kust välja ilmunud relvastatud üksused hõivavad administratiiv- ja jõustruktuuride hooneid, kohalikud tsiviilelanikud aga takistavad Ukraina vägede ja politsei liikumist. See "spontaanne" tegevus on hästi koordineeritud.
... Venemaa senaator Igor Morozov hoiatab: kui Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ei lõpeta Venemaa survestamist seoses Ukrainaga, loobub Venemaa kõikidest lepingutest inimõiguste valdkonnas, k.a surmanuhtluse moratooriumist. Teisisõnu: Venemaa rahvas on oma valitsejate pantvang: "Kui te ei lõpeta, hakkame me taas oma inimesi tapma."
... Ajaloo ümberkirjutamise vastu võitlev president Putin andis korralduse teha kiires korras korrektiivid Krimmi ajaloo kajastustes.

Ent kõik ei ole nii trööstitu.

... Põhjanabal püstitati Tšetšeeni Vabariigi lipp.
... Asepeaministr Dmitri Rogozin teatas, et Venemaa läheb kuu peale ja jääb sinna. "Kuu saagu meie omaks!"

                                *            *            *
Lõpetasin hiljuti essee ajakirja "Tuna" jaoks, kus käsitlesin üht episoodi George Orwelli elust, mis tekitas suurt segadust tema austajate seas ja rõõmustas tema vastaseid. Nimelt koostas Orwell krüptokommunistide nimekirja, mille ta 1949. aastal edastas Briti vastuluurele. Valisin selle teema seepärast, et see muutus ootamatult jälle aktuaalseks.

Mis mind kõige rohkem Venemaa Ukraina/Krimmi avantüüris masendab, on isegi mitte alatu agressioon, millele järgnes võõra riigi osa jultunud annekteerimine, vaid kodanikuühiskonna hävitamine Venemaal. Ma tunnen kogu hingest Ukrainale kaasa, kuid veel rohkem on mul kahju Venemaast. See, mida Putin tegi Venemaaga, on palju halvem ja ohtlikum kui sõjajõu kasutamine Ukrainas.
                                    *            *            *
Nõukogude ajal olid tele- ja raadiodiktoritel spetsiifilised intonatsioonid, mis lõid eriti välja venekeelses meedias. Diktor rääkis võõra häälega, see oli nagu akustiline mask, mis oli talle valeliku informatsiooni edastamisel omamoodi hügieeniliseks vahendiks. Mäletan, kuidas perestroika ajal rõõmustasin, kui äkki vene telediktorid hakkasid rääkima normaalse intonatsiooniga, ühesõnaga inimkeeles. Valest vabanemine hõlmas mitte üksnes sõnumite sisu, vaid ka diktorite kehakeelt ja häälekõla. Tundus, et see protsess on pöördumatu.
         Eksisin. Juba paar nädalat tagasi tundsin, et ma ei suuda enam vaadata venekeelse televisiooni uudiseid, isegi mitte niivõrd sõnumite sisu pärast (silmadega loen ka hullemaid valesid), vaid lihtsalt kõla pärast. See jutt, mis tuli ekraanilt, oli mulle füsioloogiliselt vastuvõetamatu. See on isegi halvem kui stagnaajal, kuna nõukaaegsele võltsile on lisandunud huligaanlik nahaalsus.
          Saage tuttavaks: Vene meedia uus staar, Dmitri Kisseljov (mitte segamini ajada Ukrainasse emigreerunud kuulsa ajakirjaniku Jevgeni Kisseljoviga, kes Dmitri Kisseljovi kohta ütleb, et see pole isegi tema nimekaim), kes on Ukraina kriisi ajal teinud peadpööritava karjääri: temast on saanud Putini isiklik lemmik ning telenägu nr. 1. Kuuldavasti sai tema karjääri murdepunktiks järgmine lõik:

Selgus, et Ukraina kriis on Rootsi, Poola ja Leedu vandenõu tagajärg, kes tahavad võtta revanši lüüasaamise eest Poltaava lahingus (1709) ning Rootsi olevat siiamaani ihunud kättemaksu, kuna sõjaväelaste mundris on mingisugused Karl XII ajast pärinevad elemendid. Rootsi on üldse paadunud maa, kus lastest tehakse seksuaalsed invaliidid jne. Silmagi pilgutamata laob Kisseljov ühe vale teise järel. Kes on vähegi koolis ajalugu õppinud, teab, et poolakad olid tol ajal Peetri liitlased, mitte vaenlased. Jne. Vale on nii jõhker, et ta ei püüa seda isegi varjata, näidates Carl Bildti pähe Saksamaa endist välisministrit Guido Westerwellet. Siiski seab ta vahel Venemaale lääneriike hoopis eeskujuks. Teises saates teatas ta, et USAs põletatakse geide südameid (õnneks vist siiski pärast nende surma).
        Oleks siis asi vaid võimus või meedias, ühesõnaga, ühiskonna fassaadis. See, mis hakkas fassaadi all toimuma (ning saavutati jällegi vaid paari nädala jooksul), on veelgi halvem. Putini-vastane väljaütlemine privaatvestluses võib osutuda ohtlikuks, kusjuures oht ei lähtu salapolitseist, vaid valvsatest kodanikest. Tüüpiline näide. Mõõduka opositsioonilise liikumise „Golos“ (nende agenda on valimiste aususte monitooring https://www.facebook.com/golosinfo) liikmed sõitsid rongiga Jekateringburgist Novosibirskisse, et jälgida sealseid linnapeavalimisi. Nende omavahelisesse vestlusesse sekkusid agressiivselt algul kaasreisijad, siis ka rongisaatja. Nad lahkusid vagunist rongi restorani, kuid neile tuldi järele, kutsuti politsei, kes neid tegelikult raevunud kaassõitjate eest kaitses. Viimane oli asjakohane, kuna siirale ja raevukale sõimule lisandus füüsilise vägivalla oht. „Kuidas te julgete teha Venemaa-vastast propagandat?“ (jutt käis Putini poliitikast Krimmis, kusjuures tegu oli omavahelise privaatse vestlusega, kus Venemaad ei mainitud kordagi), „Kuidas maa võib kanda selliseid inimesi, kes kritiseerivad Putinit?“ jne. Siiski tõsteti nad rongilt maha, viidi politseijaoskonda, kus nad kahe tunni jooksul kuulati üle, kuid, nagu ütlevad „Golosi“ liikmed, võrreldes kaasreisijatega rongis käitus politsei tsiviliseeritult. Tuleb üle korrata, et tegu on järsu muudatusega, mis toimus sõna otseses mõttes paari nädalaga.
                                *            *            *
Seoses viimase aja sündmustega Venemaal, Ukrainas ja ka meil Eestis palutakse mul pidevalt seletada, mis see Vene hing on ja mida see hing tahab. Olen tavaliselt vastanud poliitiliselt korrektses stiilis, et hing on inimesel (vähemalt mina usun seda), mitte rahval ega riigil. Samas midagi minu enda hinges kripeldab. Kui lugeda, kuulata või vaadata Vene ofitsioosset meediapropagandat, võiks ju sellesse suhtuda lihtsalt kui labasesse valesse, inimesed lihtsalt teevad oma räpast tööd ega usu ise ka seda, mida nad kirjutavad. Eriti kui arvestada, et veel mõne aja eest tuli nende sulest või suust palju normaalsemat juttu. Igasugune süvasemiootiline analüüs tunduks siin kohatu ja lausa profanatsioonina. On aga üks aga. Nendest valelikest sõnumitest paistavad läbi mulle tuttavad mallid, mis on esindatud ka täiesti teistsugustes tekstides ja siin juba analüüsiainest leidub.
        Võtame kaks sõnumit. Esimene on eespool mainitud odioosselt ajakirjanikult Dmitri Kisseljovilt. Dmitri Kisseljovi saated on nii räpased, et Euroopa Liit deklassifitseeris ta ajakirjanikust ametnikuks ning lülitas ta 21 Venemaa ametniku nimekirja, kellele on kehtestatud sissesõidukeeld Euroopa Liitu. Omalt poolt ühines selle keeluga ka Norra, kes pole EL liige, ent kus Kisseljov oli aastaid töötanud. Nüüd Kisseljovi kommentaar sellele otsusele. Ta ütleb, et Venemaa ja lääne vahele on jälle langemas raudne eesriie ning reporter küsib talt: "Kes siis teie meelest langetab praegu raudse eesriide? Kumb pool?" Tema vastab: "Me vahetasime rollid. Venemaa on sõnavabaduse poolt, aga lääs enam mitte. Tekkis tektooniline nihe, tsivilisatsiooniline. Venemaal saab rääkida kõike iganes, on erinevad telekanalid, internetti ei blokeerita, raadiojaamu ja ajalehti on igas diapasoonis. /.../ Ei tohi vaid seda, mis on otseselt Konstitutsiooniga keelatud." Jne. Pussy Riot, kaasaegne kunst, homopropaganda... Kisseljov vajutab kindla peale nendele nuppudele, mis peavad Venemaa kodanikus esile kutsuma vastikuse ja viha reaktsiooni.
        Kõige sellega on mõttetu hakata vaidlema. Kisseljov teab suurepäraselt, et opositsiooniline meedia surutakse maha, ainsa sõltumatu telekanali Dožd suhtes on kehtestatud sanktsioonid, mis sundisid selle sulgema, igal vähelgi sõltumatul meediakanalil (nagu nt lenta.ru) on välja vahetatud toimetajad, et internetisaite nimelt blokeeritakse, et esimene asi, mida okupatsioonivõimud Krimmis tegid, oli kõikide ukrainameelsete ja sõltumatute meediakanalite sulgemine, millega kaasnes vägivald ajakirjanike vastu jne. Tema teab seda. Ajakirjanik, kes teda intervjueerib, teab seda samuti. Lugejad teavad seda. Kuid see ei häiri. Vastupidi, selline jutt läheb väga hästi peale. Selles nähakse isegi mingit kõrgemat tõde. 

Võtame nüüd täiesti teistsuguse autori teistsuguse teksti. Vene teisitimõtleja ja Putini kriitik Sergei Kuznetsov, kes hiljem palus välismaal poliitilist varjupaika, kirjutas seoses Orwelli nimekirjaga:
        "Minu noorpõlve iidol, sajandi ühe kõige õudsema raamatu autor George Orwell oli Briti valitsuse informaator, kes teatas külma sõja ajal oma tuttavate kommunistlikest hoiakutest. Tema paberitest on leitud nimekiri, mis hõlmab selliseid tuntud inimesi nagu Charlie Chaplin, George Bernard Shaw ja John Boynton Priestley. Neid kõiki iseloomustatakse kui krüptokommuniste. /.../ Tema vastumeelsus kommunismi suhtes on arusaadav, kuid kust sa ka ei vaataks, see on tavaline pealekaebamine, mis ei tee totalitarismiga võitlejale au. /.../
        Sellele on seletus. Võitlus millegi vastu nõuab oma võitlusobjekti küllaltki head tundmist. Jahimees omandab jahitava tavad, antikommunist aga kommunistliku loogika. Arvatavasti on selleks, et kirjutada sellise raamatu nagu "1984", vaja olla mitte üksnes inimene, kelle peale on kirjutatud kaebekirju, vaid ka inimene, kes ise kaebekirju kirjutas. Winston Smith /"1984" peategelane -- ML/ kartis, et ükskord ta karjub öösel: "Ma vihkan Suurt Venda!" Arvatavasti Orwell ise kartis ärgata üles karjega: "Ma armastan Suurt Venda!""

Tundub, et Dmitri Kisseljoviga ei ole Sergei Kuznetsovil midagi ühist. Üks on diktatuuri kehtestamise aktiivne tööriist, teine võitleb selle vastu. Kuid kahjuks on need pinnavirvendused. Sügavuses on ühed ja samad mehhanismid. Ja nii pole ime, et Dmitri Kisseljov oli perestroika ajal progressiivne ja läänemeelne ajakirjanik, kes Vilniuse teletorni rüüstamise kajastuse eest sai Leedu president Brazausauskaselt medali. Sergei Kuznetsov aga muutus pärast läände sattumist nagu nii mõnigi endine Nõukogude dissident ägedaks lääne ühiskonna kriitikuks. Kõikidel nendel juhtumitel käivitub vene kultuuri süvamehhanism: lääs (mida selle all mõeldakse, on igale venelasele selge, erinevalt "lääne inimestest", kus isegi näiteks katalaanid ei näe endas ühisjooni andaluuslastega) on pahupidi pööratud Venemaa. Sellel mudelil on kaks varianti: 1) Venemaa miinusmärgiga, sellisel juhul on "lääs" idealiseeritud maa ja ühiskond, kusjuures peamised lääne hüved vastavad kõige akuutsematele Venemaa valupunktidele, 2) Venemaa plussmärgiga, sellisel juhul vohab "läänes" kõik, mida Venemaal vihatakse ja kardetakse.
        Mis on Venemaal kõige püham ja kõige armastatum? Teadagi: Putin ja lapsed. Ja läänes rüvetatakse neid mõlemaid. Mõnikord isegi koos. Kui panna google'isse otsisõna 'костюм путина', tuleb kohe ligi kolm miljonit vastet. Võimalik, et kusagil tuleb juttu ka sellest, milliseid rõivaid eelistab Putin kanda, kuid valdav enamus räägib millestki muust. Nimelt teatas Irina Bergset, "lihtne vene inimene", nagu ta ennast nimetas, et Norras, sellel jubedal, verisel viikingite maal, on kogu elanikkond pedofiilid, ja tema nelja-aastast poega vägistavad pidevalt kõik tema Norra sugulased ja tuttavad (k.a tema norralasest mehe väga eakad vanemad). Kuid sellest on vähe. Enne vägistamist panevad nad pojale selga Putini ülikonna. Seda on raske kommenteerida. Vastav videolõik on siin. Lühendatud variant:

Kes oleks võinud arvata, et Putin on Norras nii kuum, et ainuüksi tema ülikond erutab seksuaalselt kohe kogu elanikkonda?
        Lihtsalt üks hull naine? Võimalik. Kuid siiski ei saa olla terve selline ühiskond, kus niisugused inimesed juhivad avalikke organisatsioone (mille nimetus on Venemaa emad), kelle sõnumeid tiražeerivad ajalehed ja televisioon, kes esineb mitmetuhandelistel miitingutel ning kelle sõnad leiavad ühiskondlikku heakskiitu. Jne. Kui siin keegi on hull, siis ennekõike ühiskond.
       On ammu teada (vrd Czesław Miłosz, Leszek Kołakowski, Jossif Brodski jt), et diktaatorlikud režiimid ja nende propagandistid kasutavad keelt nõnda, et sõnadel on kindel osutus, kuid neil puudub sisu. Õigemini, sisu varieerub vastavalt režiimi nõuetele. Sellist keelemehhanismi on suurepäraselt kirjeldanud Orwell oma romaanis "1984". Kuid asi ei ole ainult diktaatorites. Ka demokraatlikus ühiskonnas minnakse tihti sellise sõnakasutusega kaasa, nt Inglismaa vasakpoolsed intellektuaalid nimetasid enne sõda oma demokraatlikku ühiskonda fašistlikuks. 1940. aastal kirjutas Orwell oma kirjastajale Victor Gollanczile: „Mis minus praegu muret tekitab, on teadmatus, kas lihtrahvas sellistes riikides nagu Inglismaa tajuvad erinevust demokraatia ja despotismi vahel piisavalt hästi, et tahta oma vabadust kaitsta. [...] Intellektuaalid, kes osutavad sellele, et demokraatia ja fašism on üks ja seesama asi jne, masendavad mind kohutavalt.“ Orwell ei lasknud ennast nendest sõnadest eksitada ja pühendas oma elu lõpuni kogu oma jõu võitlusele selle eest, et lääne ühiskonnas ei võidaks stalinlik sotsialism (Ingsoc "1984-s").
       Kultuurifilosoof Boris Groys nimetas Venemaad lääne alateadvuseks. Ma ei oska hinnata, kui õigustatud selline määratlus on, kuid need arusaamad, mis Venemaal on läänest, ei tulene Euroopa või Ameerika reaalsusest, vaid mingisugustest sügavatest kultuurilistest stereotüüpidest (et vältida sõna 'alateadvus').