Alljärgnev jutt oli mõeldud avaldamiseks advendi viimasel nädalal, aga nagu tavaliselt tuli palju asju vahele (Hodorkovski jne) ning pealegi selgus, et viimase kümnendi jooksul on ilmunud palju põnevat materjali nii Punamütsikese kui sisalike asjus. Pidin need läbi töötama, kusjuures need viimased ei ole sugugi meeldiv ega kerge lugemine. Kuid, nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi, seega pühendan järgmise loo nendele, kes elavad Juliuse kalendri järgi.     

                            *    *    *
Jõulueelne aeg on paljude kristlike maade rahvakultuuris eriti ohtlik aeg: enne Päästja sündi on kurjad jõud hirmul ja ärevil ning püüavad võtta viimast. Vrd nt Nikolai Gogoli jutustust "Jõuluööl" (täht-tähelises tõlkes "Öö enne jõule"). Nende peletamiseks on välja töötatud mitu võtet ning üks nendest on (õudus)juttude pajatamine. On ka spetsiifiline põhjus, mis ergutab mindki sõna sekka ütlema. Selgus, et üks mu postitus häiris tõsiselt mitut sisaliku-usulist. Mõni päev tagasi noomis üks tuttav (kes, nagu selgus, suhtub väga tõsiselt David Icke'i paljastustesse) mind selle eest, et kui ma ise ei usu, võiksin siiski vähemalt teemat veidi lugupidavamalt käsitleda. Mis siis ikka. Käsitleme siis lugupidavalt.

Sisalike salavõimu teema on huvitav juba seepärast, et ühelt poolt on tegemist moodsa massikultuuriga (sisalikufoobia on selgelt dateeritav David Icke'i kirjutistega ja seriaaliga "V", 1983jj), teiselt poolt arhetüüpilise kompleksiga. Nagu ma  põgusast vestlusest oma tuttavaga aru sain, häiris teda see, et ma seostasin sisalikke mütoloogiliste lohedega. Siinkohal tahan kinnitada, et see pole minu originaalne mõttekäik, piisab, kui vaadata reptiloidide artiklit Wikipedias, kus drakoonlased on välja toodud ühe maailma valitsevate sisalike liigina (väliselt on nende põhitunnus tiibade olemasolu ja nad on teistest sisalikest suuremad, vrd ka).

Niisiis. Alguses oli mingi olend, kelle kohta igasugused määratlused nagu 'sisalik', 'madu', 'lohe' on üksnes väga ligikaudsed. Mütoloogiauurijad nimetavad seda algkaoseks. See aga ei olnud füüsiline ega geomeetriline mõiste, vaid surematu elusolend, tavaliselt naissoost. Ta on universumile ja kõigile selles olijatele igipõline vaenlane. Tema vastu astub jumal, kes mõnes traditsioonis teda võidab. Mõnes traditsioonis aga kestab kahe alge vahel igavene võitlus (mees-, valgus, kosmos ühelt poolt, nais-, pimedus, kaos teiselt poolt). Vrd nt Marduki võitlust Tiamatiga, mille võidab Marduk ja loob võidetud vastasest meie kosmilise süsteemi (Marduk on Tiamatist palju noorem ja arvatavasti lõppkokkuvõttes ka tema sünnitis, kuid seda süžeed me siin arendama ei hakka). Lüüa saanud Tiamat ei kadunud jäljetult, temast sündisid kõiksugu maod ja lohed, kuid palju huvitavam on asjaolu, et suure osa tema omadustest pärisid -- mitte bioloogilises, vaid semiootilises mõttes -- teised olendid, nii surematud kui surelikud, kusjuures tihtipeale negatiivne muutus positiivseks.

Selline oli nt suur sisalik/lohe sirrush (õigemini mušḫuššu), kelle reljeef säilis Ištari väraval. (Hea) lohe saab lohevõitja Marduki kaaslaseks ja atribuudiks.
        Kuid veel olulisem, et samasse kategooriasse kuulub ka jumalanna Ištar ise. Pilt arvatavast Ištari kujust on ülal toodud, kusjuures assürioloogide hulgas ei ole üksmeelt selles, kas tegu on Ištariga või mingi muu öövalitsejannaga (Ištar, kes oli taevajumalanna, käis maa-aluses pimeduses). Ištar oli naiselikkuse, seksuaalsuse ja viljakuse jumalanna, tema kultus laienes kaugele Mesopotaamiast: teda tunti Egiptuses, Astarte nime all Kreekas. Kuid tema omadusi on pärinud ka Aphrodite, kellel nagu Ištarilgi on kahetine loomus ning Platon eristab oma "Pidusöögis" kahte Aphroditet: Aphrodite Urania, kes on seotud maa-aluse maailmaga, ja rahvale ilmuv Aphrodite Pandemos.
        Mille aga on kaotanud nii Astarte kui ka Aphrodite, on sisalikuline loomus (säilinud on küll Astarte kujutis koos madude jt loomadega, aga see ilmselt sümboliseerib teda kui universaalset eluandjat).  

Samas oli Kreekas palju olevusi, kelle reptiloidne loomus ei tekita kahtlust. Üks sellistest oli Ateena müütiline rajaja ja esimene kuningas Kekrops (lohedest jumalaid, keisreid, kuningaid ja muid valitsejaid tunnevad paljud rahvad nt Kaug-Idas; Meso-Ameerikas oli taevane madu hea jumal Quetzalcoatl, kuid neid traditsioone ma ei taha siin puudutada, kuna nad ei vii meid Punamütsikese juurde).
   
Kui antiiktraditsioonis võisid reptiilid olla nii positiivsed kui negatiivsed tegelased ning olid tihti üldse neutraalsed, siis piibellikus traditsioonis on kõik reptiilid vaid negatiivsed.
        Reptiilid on halvad/roojased igas mõttes: füüsilises ja metafüüsilises, eetilises ja esteetilises, nad on ohtlikud nii inimvaimule kui tema kehale, ja seda ka gastronoomilises mõttes -- nad ei kõlba süüa. (Sellised delikatessid nagu röstitud krokodillifilee, maosupid ja -praed, maoveri, mida võib kasutada nii puhtalt kui alkohoolse kokteili lisandina, ning lõpuks isegi kilpkonnasupp on judaismis keelatud.) Samas on madu vähemalt Piibli esimeses raamatus kõige märkimisväärsem elukas: tal on oma (kuri) tahe ja kavalust, et seda teostada, ja mis kõige huvitavam, ta oskab rääkida inimkeeles. Vrd:

Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!” Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.” Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi.  (1Ms3:1-6)

See teema on leidnud arvukaid kajastusi kunstis: on sadu kui mitte tuhandeid maale, gravüüre, skulptuure jne, kus saab näha korraga nii Aadamat ja Eevat kui ka puud ja madu -- kõik nad illustreerivad ülaltoodud piibliteksti. Et aga madu ei ole lihtsalt madu, vaid hiljem ka saatanaga identifitseeritav olend, siis tihtipeale kujutatakse seda inimpeaga.   
        Võib tunduda kummalisena, et see pea, mis on ühendatud mao kehaga, on peaaegu alati naise pea. Seda on raske seletada, eriti arvestades, et heebreakeelses originaalis on nii madu kui ka saatan juba puht grammatiliselt meessoost. Veelgi enam, mitmes keeles, kus sõna 'madu' on naissoost, konstrueeritakse mao/saatana tähistamiseks spetsiaalne meessoost vorm. Nii on kirikuslaavi keeles змия (madu) vasteks kreeka ophis. Selle meessoost korrelaati змии kasutati aga drakoni (lohe) vastena. Ka kaasaegses vene keeles on normaalne vorm naissoost змея, meessoost kunstlik vorm змей ei tähista bioloogilist olendit (meessoost madu), vaid on reserveeritud kas folkloorsele või piibellikule kontekstile.
        Freud seostas maosümboolikat peenise ja mehe seksuaalsusega, selle nii ahvatlevas kui hirmutavas vormis. Kuid seda teadsid ilma Freuditagi paljud arhailised rahvad. Eriti märkimisväärne on aga, et peenist seostati mitte üksnes roomava, vaid ka lendava maoga, lohega (vrd siin ilmekaid kujutisi Bhutanist, aga analoogilisi pilte leiab teistestki Tiibeti ja India regioonidest). Fallos oli kummardusobjekt vanas Roomas ennekõike seoses Priapuse kultusega. Pompeii väljakaevamised näitasid, et pea kõikides jõukamates kodudes olid lendavate falloste kujukesed, mida riputati aatriumidesse ja majadesse sisse. Neil oli topeltfunktsioon: nad peletasid eemale kurje vaime ning tõid peresse jõukust ja viljakust. Kui veel 20. sajandi esimesel poolel mainiti neid asjaolusid, kui üldse, siis piinlikkusega, siis sajandi teisel poolel muutusid kujukeste koopiad populaarseteks suveniirideks, mida saab osta nii Pompeiist kui ka Itaalia teistest linnadest.
        Ent peenis oli maoga seotud ka negatiivses, lausa infernaalses tähenduses ja seda iseäranis erinevates marginaalsetes kristlikes sektides või liikumistes. Nii näiteks hüüti end skopetsideks ([enese]kohitsejateks) nimetanud vene müstilises ja salajases liikumises pärast mehe suguelundi äralõikamist ja maha viskamist: "Vaata lömastatud madu!" (“Вот смотри на сокрушенного змия!” -- nagu piiblitekstiski käib jutt meessoost maost). Kuid selline metafoorika oli laialt levinud ka väljaspool sekte, nii näiteks iseloomustab naistemeest või peigmeest vanasõna/mõistatus: Pea õlitatud, saapad määritud, püksad madu täis.
        Miks kõigest sellest hoolimata on mao kehale liidetud naise pea? Asi muutub veel kummalisemaks, kui alates 12.-13. sajandist hakkame kohtama veidramaidki kujusid. Mitte üksnes pea, aga naise keha ülemine pool on see, mis on kokku kasvanud mao sabaga. Üks kuulsamaid on kujutatud Pariisi Jumalaema kiriku samba reljeefil. Vrd ka detaili Michelangeli piibliteemalisest freskost Sixtuse kabeli laes (Michelangelo maal on selles mõttes unikaalne, et sabaks lähevad üle olevuse jalad, kusjuures puu taga nad kas kasvavad kokku või üks nendest haihtub).

Kuid veel kummalisemad on need taiesed, kus Eevat ahvatleb keelatud vilja sööma mitte naise peaga madu, vaid hoopis sisalik. Ülaltoodud 15. sajandi anonüümsel raamatuminiatuuril on sellel naise ülakeha, Hugo van der Goesi maalil on naise pea ühendatud sisaliku kehaga. Ehkki mõlemad pildid peaksid illustreerima pattulangemise episoodi, ei leidu kristlikus Piiblis midagi, mis võiks sellist ikonograafiat õigustada. Siiski pole tegu kunstnike meelevaldse fantaasiaga, vaid kahe süžee kontaminatsiooniga, mis on mütoloogilises mõtlemises tavaline.                    
        Naise pea ja sisaliku kehaga olend on Lilith. On diskuteeritud selle üle, kas Piiblis üldse on temast juttu. See nimi ei esine ei kreeka (Septuaginta) ega ladina (Vulgata) Piiblis, mis puutub aga heebreakeelsesse originaali (Tanah), siis sealgi tähistab sõna lilit pigem öö- või kõrbevaime, mitte konkreetset kindla väljanägemisega olendit. Eesti Piiblis on jutt kurjadest vaimudest:

Kurjad vaimud kohtuvad seal sortsidega ja sikujalgne paharet hüüab seltsilist. Tõesti, seal viibib tont ja leiab enesele puhkepaiga. (Js 34:14)

Igal juhul pole see lõik mitte kuidagi seotud Aadama ja Eeva pattulangemise teemaga.
        Babüloonia Talmudis (3.-5. sajand) esineb küll naisekujuline, kuid linnu tiibadega deemon Lilith (vrd ülalpool Ištari kujutist, mida on ekslikult identifitseeritud kui Lilithit), kuid sealgi pole see seostatud Aadamaga. Arvatakse, et Lilithi kuju tuli juutide mütoloogiasse Mesopotaamiast, kus teda tundsid erinevad rahvad (Lilithi nime kohtame juba sumeri kirjanduses, seda mainitakse ka Gilgameši eeposes).  Arusaam Lilithist kui Aadama esimesest naisest tekkis juutide suulises traditsioonis, mis fikseeriti midrašides. Sealt liikus see edasi kabalistlikku traditsiooni, kus arenes edasi; vrd Zohari raamatut (kirjalik tekst pärineb 13.-14. saj., vähetõenäolise pärimuse kohaselt loodi suuline variant juba 2. sajandil).
        Ei ole päris selge, kuidas selle kujundi võtsid omaks kristlik mütoloogia ja ikonograafia. Levinud arusaama kohaselt kasutati kabalistlikku kujundit piibliteksti ratsionaliseerimiseks. Moosese 1. raamatus esineb inimese loomislugu kaks korda. Ühe variandi järgi loodi Aadam põrmust, aga Eeva tema küljeluust (jahvistlik variant, 1Ms2:18-22). Kuid on olemas ka teine lugu, kus mees ja naine loodi korraga, kusjuures selles variandis pole naise nime mainitud (elohistlik variant, 1Ms5:1-2).

        Legend Lilithist püüdiski seda vastuolu lahendada: Lilith oli Aadama esimene naine, kes loodi temaga üheskoos ja seetõttu ei tahtnud ta Aadamale alluda selle sõna igas mõttes. Lilithi kuju on kõikides variantides üleküllastunud seksuaalsest sümboolikast, ta on agressiivne võrgutaja. Ka tema mäss Aadama vastu oli ennekõike seksuaane: kui nemad on loodud korraga ja seega võrdsetena, siis keeldub ta mehe ees selili heitma. Seepeale lõi Jumal Aadamale teise naise, kes talle allus. Mis aga puudutab Lilithit, siis muutus ta kurjaks öövaimuks, kes ühendas endas erose ja thanatose (seksuaalsuse ja surma). Ta paaritus korduvalt Aadamaga vastu viimase tahtmist, kui too magas ööund, samas oli Lilith öövaim, kes tappis vastsündinud lapsi ja ehkki ta ise elas aktiivset seksuaalelu, surid kõik tema lapsed Jumala pealepandud needuse pärast (teise variandi järgi sünnitas ta deemoneid).
        Nüüd aga viimane mütopoeetiline süntees, mis ühendas Lilithi kui kurja vaimu maoga, kes samuti sümboliseeris kurja vaimu ja võrgutajat. Seda sünteesi näeme arvukates kristlikes visuaalsetes kujundites.
        Huvi, mis tekkis Lilithi vastu renessansiaegses Euroopas, hääbus peagi, kuid 19. sajandi lõpu dekadentsiajastul tekkis omamoodi Lilithi kultus, mis jätkub variatsioonidega siiamaani, kusjuures Lilithiga seotud sümbolismi kohtame nii satanistlikel kui ka mõningatel radikaalsetel feministlikel rühmitustel. Viimastel sümboliseerib Lilith iseseisvat ja võimsat naist, kes on valmis vallutama (meeste) maailma. Mis puudutab aga dekadentlikku Lilithi ikonograafiat, siis tüüpiliseks võib pidada John Collieri maali, kus on naine ja madu taaslahutatud, kuid vaid nende koosolu on Lilithi kehastus.

Tuleme nüüd tagasi Eedeni aeda, kust Jumal karistab pattulangemise eest Aadamat, Eevat ja madu. Sellest ajast saadik hakkab kehtima igavene vaen mao ja naise vahel, ning kristlikus ikonograafias, kus püha neitsi Maarja kehastab uut Eevat, on nii mõnigi kord teda kujutatud naisena, kes paljajalu lömastab mao pea.
        Kuid on ka teisi süžeid. Lohe on eriti maias puhaste neidude peale ja seda korraga nii seksuaalses kui gastronoomilises mõttes. Lohetapja on samas see, kes päästab neitside või abielunaiste puhtuse. Püha Jüri on ainult üks paljudest näidetest. Seda süžeed ei tunta üksnes Lääne-Euroopas, vene hagiograafiline lugu "Pjotr ja Fevronia" (16. sajand) algab sellega, et ühe vürsti naise juurde lendas öösiti madu hoorama ning Pjotr, selle vürsti vend, tapab ta. Kuid kõik neiud ei ole nii õnnelikud ja lohetapja ei pruugi alati käepärast olla. Vene bõliinas "Dobrõnja Nikititš ja Zmej Gorõnõtš" hukutab madu mitu naist, enne kui vägilane ta tapab. Samuti kohtame vene rahvamütoloogias erinevaid lendavaid tulemadusid, kes öösiti seksivad naistega, kuivatavad ära nende elumahlad, nii et naised lõpuks surevad.
           Üks teine lugu räägib püha Margareetast (vene õigeusu traditsioonis Marinast), kelle draakon neelas alla nagu vaal Joonase. Ent siis, kui Margareeta võttis kaelast risti, siis

lõikas see rist lohe kõhu lahti ja püha Margareeta pääses tervena nagu hiljem Punamütsike hundi kõhust. See legend esineb mitmes variandis ja on kantud ka nn Kuldsesse legendi (13. saj.).
        Selle loo kõige kummalisemat varianti kuulsin ma hiljuti Veneetsias, kus osalesin konverentsil. Selles ei nimetata Margareetat pühakuks, ta on lihtsalt üks kaunis neiu, kellesse, nagu legendi põhivariandis, armus üks aristokraatlik noormees, kuid tütarlaps teda ei tahtnud. Erinevalt põhivariandist ei esine siin lohe neiu vaenlasena, vaid hoopis abilisena, kes päästis ta peigmehe käest.

        Margareeta hakkas õnnelikult lohega elama, kusjuures viimane kaitses teda kõikide ohtude eest ja austas tema süütust. Siis aga tuli peigmees, võitis lohet, "päästis" Margareeta ja võttis ta endale naiseks. Lohe aga ei olnud tapetud, vaid ta suleti veealusesse vanglasse, kusjuures kõik see toimus mitte Antiookias, vaid hoopis Veneetsias.
        Ma ei ole leidnud internetist mitte ühtegi sõltumatut tunnistust sellest loost. Kaudseks tunnistuseks on laemaal Veneetsia Ca' Foscari ülikoolis. Maali alumises osas näeme nukrat lohemadu läbi trellide vaatamas. Mul pole aimugi, kui vana ja autentne on mulle jutustatud legend (on tõenäoline, et antud juhul ei illustreeri pilt legendi, vaid hoopiski legend tekkis pildi tõlgendusena), kuid sellised semantilised inversioonid on mütopoeetilisele mõtlemisele vägagi iseloomulikud.

Punamütsike on eurooplaste üks kõige tuntumaid ja armastatumaid muinasjutte. Seda tuntakse põhiliselt kahes variandis: Charles Perrault' ja vendade Grimmide omas, kusjuures tavaliselt lastele kohandatult. Juba need kaks varianti erinevad teineteisest oluliselt. Perrault' muinasjutul puudub õnnelik lõpp, hunt sööb vanaema ja Pünamütsikese ära, samas on lool tugev seksuaalne alltekst. Hunt ei ole üksnes mõrtsukas, vaid ka võrgutaja. Tekst lõpeb luulevormis moraaliga, mida toome siin ära lühendatud proosatõlkes:

Moraal: Loos oli juttu väikestest tüdrukutest, kaunitest ja õrnadest, kes kuulavad igasuguseid inimesi. Pole midagi imelikku selles, et hundid söövad. Hunte on erinevaid sorte, mõni on meelitav ja graatsiline, ta jälitab noori preilisid tänavatel ja majades. Kuid häda neile, kes ei tea, et malbed hundid on kõige ohtlikumad!

Jutt läheb sujuvalt üle väikeselt tüdrukult noortele neidudele, kes ei pea kartma üksnes metsas elavaid, vaid igasuguseid hunte, kes neid igal pool jälitavad.
        Grimmid aga, kes kasutasid muude alllikate seas ka Perrault' avaldatud varianti, kõrvaldasid kõik seksuaalsed vihjed, lisasid õnneliku lõpu, milles Punamütsike ja vanaema tulevad elusate ja tervetena hundi kõhust. Hundile õmmeldakse kõhtu kive ning ta upub, kui läheb oma janu kustutama. On vaieldud selle üle, millisest allikast Grimmid sellise lõpu on võtnud. Arvatavasti ei olnud allikaks otsene folkloorne materjal, vaid selle kunstiline töötlus Ludwig Tiecki värssnäidendis "Punamütsikese elu ja surm". Kuid Tieckiga võrreldes on Grimmide loos mitu ebaloogilist eripära, millest natuke hiljem.
        Punamütsike kuulub nn rändmotiivide hulka, vastav süžee esineb kümnetes erinevates variantides, enamasti Euroopas, kuid ka Kaug-Idas, Aafrikas ja Kesk-Ameerikas. Aarne–Thompson–Utheri (ATU) klassifikatsioonis esinevad nad numbri all 333. Hiljuti analüüsis Briti antropoloog Jamshid J. Tehrani 72 tunnuse põhjal enamikku neist muinasjuttudest ning lisas veel süžee hundist ja seitsmest kitsetallest (ATU 123) ning sai tulemuseks, et esiteks pärinevad need kõik ühisest allikast (siinkirjutajale jääb küll ebaselgeks, kuidas saab maiade legend olla pärit samast allikast, igatahes jättis Tehrani selle variandi oma käsitlusest välja) ning teiseks moodustavad kolm suurt semantilist kobarat, mis võivad geograafiliselt seostuda Lääne-Euroopa, Aafrika ja Kaug-Idaga.
        On levinud arvamus, et vennad Grimmid lõid happy end'i meelevaldselt, et lapsed ei kurvastaks. See väide on kahtlane mõlemas mõttes. Hundi uputamine esineb juba vähemalt 15. sajandist tuntud variantides ja laste psüühika pärast Grimmid ka eriti ei muretsenud. Freud toob välja muinasjutu psühhoanalüütilisi aspekte. Selle interpretatsiooni kohaselt on kivide õmblemine hundi kõhtu otseselt seotud sellega, et hunt neelab vanaema ja Punamütsikese tervelt alla -- mõlemal juhul on tegemist valeraseduse sündroomiga. Se non è vero, è ben trovato.
        Olulisemad erinevused on jutu moraalis. Perrault' variandis on tegemist kahemõttelise looga, kuid lõppu kirjutatud moraal rõhutab seda, et tütarlapsed peavad hoolt kandma oma vooruslikkuse eest. Siin seisnes Punamütsikese eksimus selles, et ta hakkas rääkima võõraga. Grimmidel aga seisneb Punamütsikese eksimus selles, et ta ei kuulanud ema sõna ja läks teist teed, mingeid seksuaalseid konnotatsioone ei tohiks siin olla. Kuid mõlemal juhul on tegemist hästi vana pedagoogilise muinasjutužanriga, Jamshid Tehrani analüüsitud tekstidest kuulub vanim Aisoposele (tõsi küll, tegu ei ole ATU 333, vaid ATU 123 süžeega, kus ema keelust üleastunud lapsed sööb hunt).
        Muinasjuttude ajaloos on pedagoogilised muinasjutud üsna hiline etapp ning Punamütsikese juured ulatuvad mütoloogilistesse muinasjuttudesse. On huvitav, et nii Perrault kui Grimmid kõrvaldavad muinasjutust libahundi teema, mis on fikseeritud paljudes vanemates variantides ja seletab nii seda, et hunt räägib tüdrukuga inimkeeles, kui ka seda, et ta on seksuaalselt ohtlik. Ka on loobutud kannibalismi teemast, mis vähemalt Perrault'le pidi kindlasti tuttav olema. Ühes tema poolt kasutatud alusvariantidest ei neela hunt vanaema alla, vaid valmistab tema lihast roa, mida nad hiljem koos Punamütsikesega manustavad, peale rüübates jooki, milleks on vanaema veri. Ning pärast seda käsib hunt Punamütsikesel lahti riietuda, kõik riided tulekoldesse visata ja heita tema kõrvale voodisse. Alles alasti hundi kõrval lebades tekivad Punamütsikesel kahtlused: "Vanaema, miks sa nii karvane oled?" Igal juhul võtab siin hunt igipõlise kiusaja funktsiooni, sellesama kiusaja, kes pakkus kord Eevale keelatud vilja (antud juhul on selleks inimliha).
        Veel üks asjaolu, mis seob Punamütsikese süžeed pattulangemisega, on dendroloogiline sümboolika, konkreetselt ilmapuu teema. Ilmapuu on universaalne kultuuriline sümbol, mis tähistab nii maailmatelge (axis mundi) kui ka universumit ühendavat kanalit. Selle okstes elavad jumalad ja linnud, selle ladvas putukad, jalamil loomad ja inimesed ning juurtes ktoonilised olendid, k.a jumalate igipõline vastane -- madu. Piiblis on vastav koht kahemõtteline. Alguses (1Ms2:9) võiks arvata, et tegemist on kahe erineva puuga, millest üks on elupuu ja teine hea ja kurja tundmise puu, ning keelatud viljad on seotud ainult selle viimasega. Aga kui Aadam ja Eeva on paradiisist välja aetud (1Ms3:24), selgub, et tegemist on ühe ja sama puuga, elupuuga. Et see on ilmapuu teine nimetus, seletab ka, miks madu on just selle puuga seotud.
        Pattulangemist ja paradiisist väljaajamise teemat on käsitletud arvukalt nii teoloogilisest, filosoofilisest, mütoloogilisest kui ka psühholoogilisest aspektist, kusjuures juba keskajal väitsid paljud eksegeedid, et teksti tuleb mõista mitte ontoloogilises, vaid allegoorilises ja pedagoogilises võtmes. Carl Gustav Jung seostas seda lugu (nagu Punamütsikese muinasjuttugi) täiskasvanuks saamisega ja vanemate eestkoste alt vabanemisega. Kuid siin on ka tsivilisatsiooniline aspekt: paikse põllumajandusliku kultuuri tekkimine, millega kaasneb igatsus ja hirm metsa ees. Mircea Eliade seostas seda lugu otseselt neoliitikumi revolutsiooniga ning sealt tuleneb ettekujutus õilsast metslasest, kes elab looduse ja jumalaga harmoonias (ta elab paradiisis, kuna ei ole pattu langenud).  Punamütsikese lugudes on ilmapuu teema varjatud, kuid siiski mitte olematu. Punamütsike väljub turvalisest emakodust ja läheb metsa, kusjuures rikkudes ema keeldu valib teise tee. Ning kohtab hunti. Muinasjutu mitmes variandis rõhutatakse, et hunt kas istub või varitseb puu all. Niisiis hunt, nagu muistne kiusaja madu, on seotud puuga. Kuid mitte ainult tema. Teistes versioonides pääseb Punamütsike hundi käest puu otsa ronimisega. Suure puu (tavaliselt tamme) all on ka vanaema maja. Täiesti motiveerimata tundub ema dialoog Punamütsikesega. Ema küsimusele: "Kuidas sa leiad vanaema maja?" vastab Punamütsike, et see on suure tamme all.
        Tähelepanu väärib Punamütsikese peakate. Eesti variant on täpne tõlge Grimmide Rotkäppchen'ist. Ka saksa muinasjutu illustratsioonides näeme väikese punase mütsikesega tüdrukut. Samas massikultuuris on rohkem levinud angloameerikalik variant, kus punane on tüdruku kapuutsiga keep. Kuid eriti märkimisväärne on Perrault' variant, kus tüdruk kannab punast chaperon'i. Probleem on siin selles, et chaperon on meeste peakate, mis oli 17. sajandiks juba moest läinud. Kuid prantsuse kultuuris oli see sellegipoolest oluline termin, kuna oli seotud Jeanne d'Arc'iga, kes põletati nõiana, kusjuures üks põhilisi süütõendeid oli see, et ta käis meesteriietes. Need riided olid üles loetletud ja nende hulgas oli ka chaperon. Kindlasti ei ole Perrault' puhul siin tegemist lihtsa sulevääratusega, ilmselt tajus ta Punamütsikeses teatud soolist ambivalentsust ning lisas tema välimusse transvestiidi elemendi.
        Ei Charles Perrault' ega ka Grimmide muinasjuttude esimene väljaanne ei pälvinud erilist tähelepanu. Perrault' lood ei mahtunud klassitsistlikku konteksti: õukonnaliteraat ja Prantsusmaa kirjandusliku maitse kujundaja ei julgenud isegi muinasjutte oma nimega seostada ja publitseeris need oma poja nime all, kes oli raamatu avaldamise ajal üheteistkümneaastane. Omamoodi irooniline on see, et nüüd seostub Perrault' nimi eelkõige Sinihabeme, Saabastega kassi ja Punamütsikesega, mitte arvukate poeemide, näidendite ja proosateostega, mis talle eluajal kuulsust tõid.
        Hiljem aga, romantismiajal, muutusid folkloori ümbertöötlused aktuaalseks, eriti puudutab see Grimmide muinasjutte, milles juba koostajate endi arvates väljendus saksa rahvuslik vaim; neid hakati tõlgendama allegooriliselt.  Muinasjutud ilmusid 1812. aastal, kui Saksa alad olid  Napoleoni vägede poolt okupeeritud. Ühe levinud tõlgenduse järgi sümboliseeris Punamütsike Saksamaad, hunt Napoleoni, puuraidurid aga liitlaste jõude eesotsas Venemaaga. (Paralleelina võiks märkida, et  Perrault' variandi tõlgenduses identifitseeritakse sageli Punamütsikest Prantsusmaaga ning hunti Saksamaaga). Peab ütlema, et selline tõlgendus oli Grimmidele võõras. Sügavalt religioossete inimestena nägid nad Punamütsikeses lunastuslugu. Surmavallast pääsenud Punamütsike assotsieerus neil Kristusega (veel täpsem paralleel oleks püha Margareeta). On selge, et selline tõlgendus ei jätnud ruumi seksuaalsetele konnotatsioonidele ja loo moraal on hoopis teine: süütus saab päästetud, kurjus aga karistatud.
        Korduvalt on täheldatud, et Grimmide muinasjutu lõpp on julm, peaaegu sadistlik. Samuti ebaloogiline: pärast seda, kui Punamütsike tapab jahimehe abil hundi, läheb ta veel kord metsa ja nüüd juba ilma jahimehe abita tapavad nad vanaemaga teise hundi. Kuid selles on oma kindel loogika, kuna pärast lunastust ei karda me ohte ja saame neist ise üle.     
        Ei ole vist ühtegi teist muinasjuttu, millel ei oleks nii palju erinevaid interpretatsioone kui Punamütsikesel. Nii näiteks oli natsionaalsotsialistliku režiimi ajal levinud tõlgendus, mille kohaselt on Punamütsike süütu saksa tütarlaps (variant: saksa rahvas tervikuna), hunt aga juut (variant: rahvusvaheline juutlus). Arvatavasti sõltumatuna sellest lõppes üks paljudest vene laste hulgas populaarsetest Punamütsikese anekdootidest, mis kuulus sarja: vanaema, vanaema, miks sul nii suur...?, dialoogiga: "Vanaema, vanaema, miks sul nii suur nina on?" -- "Sellepärast, et juut olen," ütles hunt ja puhkes nutma.
        Erinevad psühholoogia ja folkloristika koolkonnad lausa võistlevad erinevaid interpretatsioone pakkudes, kusjuures peaaegu alati on tegemist seksuaalse sümboolika leidmisega. Seksuaalseid sümboleid nähakse nii Punamütsikeses kui ka hundis ja see peegeldub jällegi terves reas laste anekdootides. Nt Punamütsikese kohta: läheb Punamütsike mööda metsa, kohtab hunti. "Lapsukene, ega sa ei karda siin üksi metsas käia?" -- "Mis mul karta, teed ma tunnen, seks mulle meeldib." Või hundi kohta. "Vanaema, vanaema, miks sul nii suur saba on?" -- "See pole saba," ütles hunt ja punastas.      
        Paljudes Punamütsikese interpretatsioonides on oht kadunud ja jäänud puhas seksuaalsus. Nii kostümeerivad Kasselis rahvapidustustel neiud end Punamütsikeseks, nende kavalerid aga end huntideks. Ning on täiesti selge, et viimased ei taha esimesi ära süüa.

Punamütsikesel on erinevaid -- sageli üksteist välistavaid -- interpretatsioone ja järeltekste: jutustusi, poeeme, muusikale, koomikseid, animatsioone, mängufilme jne. Kõikidest lahknevustest hoolimata tulenevad nad kõik ühest ja samast mütopoeetilisest loogikast, mis seisneb baasopositsioonide inverteerimises, rollide vahetumises ja personaažide kokkusulamises ja lahkulöömises. Nii võib kuri muutuda heaks, hea kurjaks, laps täiskasvanuks, mees naiseks, inimene loomaks, loom vaimuks jne. Punamütsikese süžee erinevad transformatsioonid kasutavad kõiki neid võimalusi: Punamütsike on korraga nii laps kui seksuaalselt küps noor naine, kellel on samas teatud transvestiitsed elemendid; hunt on loom, inimene ja libahunt jne; huvi pakuvad nii puuraidurite kui ka vanaema kujud -- viimases võib näha ka nõia tunnuseid. Rolliinversiooni näited on: hunt tapab Punamütsikese -> Punamütsike tapab hundi, hunt võrgutab Punamütsikese -> Punamütsike võrgutab hundi (postfreudistlik psühhiaater Eric Berne väidab oma raamatus tõsimeeli, et see ongi muinasjutu õige tõlgendus). Punamütsike võib sulada hundiga kokku samaks personaažiks (Once upon a time), puuraidurid võivad jaguneda puuraiduriks ja jahimeheks jne.

Ma saan aru, et kogu öeldu ei saa kuidagi kõigutada sisalikeusulisi ega ka teisi analoogilisi huvitavaid religioonide adepte. Nii mõnigi saab siit võib-olla hoopis lisamaterjali juurde (alfadrakoonlased lõid oma salajases laboris "Paradiisiaed" väljavalitud rassi, esimene vasikas läks aia taha, see tuli liiga nendesarnane -- Lilith; kuid siis nad arendasid oma holograafilist tehnoloogiat ning järgmised eksemplarid kukkusid juba enam-vähem inimese moodi välja -- lugege sumeri tekste ja David Icke'i, seal paljastub tõde jne jne). Mina ega ükski semiootiline analüüs ei saa siin aidata. Vaja on hoopis on teistsugust abi. Minu eesmärk oli aga näidata, et reaalsete mütoloogiliste motiivide järgimine on palju põnevam kui elada suvaliste ja mitte eriti andekate fantaasiate maailmas. 

Joseph Brodsky
               
Jõulutäht

            
Külmal ajal. Maastikus kuumaga harjunud rohkem kui külmaga,
ja sileda tasapinnaga pigem kui mäega,
üks laps on sündinud koopas, et maailma päästa;
tuiskas nii, nagu vaid kõrbes talvel võib tuisata.

Kõik tundus talle nii hiiglaslik: ema rind, aur
härja ninasõõrmetest, kolm kuningat: Balthasar,
Kaspar, Melhior, nende kingitused. Pisike täpp
üksnes ta oli siin ilmas. Ja täpp oli kauge täht.

Vaikselt, pilgutamata, tohutust kaugusest,
tungides läbi hõredatest pilvedest
universumi sügavusest, sealt, kus on tema piir
täht vaatas sõime. Ja see oli Isa pilk.
                                24. XII. 1987

        Mihhail Hodorkovski -- Venemaa kuulsaima vangi -- vabastamine annab ikka veel kommentaatoritele kõneainet. Paljud asjaolud on siiamaani selguseta ja vaevalt, et need niipea üldse selginevad. Kaks aspekti väärivad erilist väljatoomist. Esiteks, inimene, keda ähvardati sellega, et ta istub vangis surmani, lasti siiski vabadusse. Ning teiseks, ta kirjutas alla president Putinile adresseeritud armuandmispalvele, mida ta oli lubanud mitte teha, kuna ei võta talle esitatud süüdistusi omaks. Saavutatud kompromiss -- armuandmispalve ilma süü omaksvõtuta rahuldas arvatavasti Putini administratsiooni rohkem kui Hodorkovskit, kuna nüüd kadus tal võimalus juriidiliste vahenditega nii oma au ja väärikus taastamiseks kui ka materiaalseks kompensatsiooniks.
        Kaudsete indikatsioonide järgi võib ainult oletada, mis sundis Hodorkovskit meelt muutma. Nagu osutavad tema advokaadid, kes samuti kõiki üksikasju ei tea, ei saatnud Hodorkovski armuandmispalve nende kaudu (mis oleks asjade loomulik käik) ega posti teel. Arvatavasti said tema allkirja paberile kaks teda külastanud FSB ohvitseri. Võib oletada, et nad esitasid Hodorkovskile kaks argumenti.
        Esiteks, ehkki tema vangistus peaks lõppema vähem kui aasta pärast, vabadusse ta ei pääse, kuna teda ootab ees järjekordne (kolmas) protsess, kus on tema vastu esitatud väga tõsised süüdistused. Hodorkovski teadis kindlasti ka ise meedia kaudu prokuratuuri avaldusest, et tema kolmandal protsessil on "väga head perspektiivid". Kuna majanduskuritegude aegumise tähtaeg on juba ületatud, siis jäävad üle riigivastased kuriteod. Ja prokuratuur vihjaski, et Hodorkovski mitte lihtsalt toetas rahaliste vahenditega Putini-vastast opositsiooni, vaid valmistas ette riigipööret. Võib arvata, et teda külastanud ohvitseridel ei olnud raske teda veenda selles, et ükskõik kui absurdsed need süüdistused ka ei tundu, viiakse protsess eduka lõpuni. Et selline asi on tõepoolest väga reaalne, näitasid Hodorkovski kaks esimest protsessi ja ka hilisem opositsionäär Aleksei Navalnõi süüdimõistmine. Selles riigis on üks instants, mis otsustab, kelle vastu milliseid seadusi ja kuidas kasutada ning milline peab olema tulemus. Ning see instants pidas Hodorkovskit isiklikuks vaenlaseks.
        Teiseks teadis Hodorkovski ka ise oma ema raskest onkoloogilisest haigusest ning ilmselt teatati talle tervise kiirest halvenemisest (juhul kui seda tehti, on tegu järjekordse valega, kahjuks tüüpilisega). Niisiis, arvatavasti tehti Hodorkovskile ettepanek, millest oli tõesti raske keelduda, kusjuures talle jäeti isegi suuremeelselt oma maine päästmise võimalus süü mittetunnistamise näol. Mis aga toimus kulisside taga, millised olid Genscheri ja Merkeli poolt Putinile esitatud argumendid, me ei tea. On spekuleeritud nii olümpiamängude kui ka gaasitarnete teemadel (veel mõni aasta tagasi võis Kreml dikteerida, kellele ja mis hinna eest ta gaasi müüb, nüüd aga on tänu kildagaasi tehnoloogiale, mis lubas nt USAl gaasi importijast muutuda eksportööriks, gaasi hind oluliselt langenud ja tekkinud selle soetamise alternatiivid).
       
Siinkohal pean vajalikuks märkida, et ma ei ole asjatundja ei majanduse ega juriidika valdkonnas. Samuti ei tunne ma isiklikku poolehoidu mitte ühegi postsovetliku nn oligarhi vastu ja Hodorkovski pole siin erand. Suur osa neist rikastus tänu tehingutele, mida parimal juhul võiks kvalifitseerida kahtlastena. Kuid see ei tähenda, et see oli ainus rikkaks saamise viis ning et kõik olid paratamatult juriidilises mõttes kurjategijad ja eetilises mõttes sulid. Samas just 1990. aastate keskel ei käinud juriidika ja eetika Venemaa ärielus käsikäes. Skeem, mille abil Hodorkovski omandas Jukose (nn pandioksjon, zalogovõi auktsion), oli täiesti legaalne. Selle töötas välja tolle aja Venemaa rikkaim oligarh Vladimir Poltoranin ja see seadustati rea presidendiukaasidega (nr 889, 986, 1067 ja 1230). Need ukaasid lõid tingimused, millega ettevõtlikud (loe: nahaalsed) inimesed võisid saada praktiliselt ilma omakapitalita väga rikkaks. Laskumata pehmendavatesse detailidesse tähendas see, et riigi vara privatiseeriti riigi enda raha eest. Nagu öeldakse, cosi fan tutti, nii tegid kõik, ja Hodorkovski oli üks paljudest, tõsi küll, üks edukamatest.
        Paar sõna Hodorkovski protsesside kohta. Üks põhilisi probleeme, ja seda isegi mitte juriidilises, vaid puht loogilises mõttes, on vastuolu esimesel ja teisel protsessil esitatud süüdistuste vahel. Esimese protsessi põhisüüdistus oli maksupettus. Jällegi, ei saa laskuda detailidesse, kuid siin oli põhiline küsimus selles, et Jukose makse tõsteti tagantjärele: 2003. aasta seisuga ei olnud Jukos maksuvõlglaste nimekirjas, ettevõte maksis makse samadel alustel kui teised, kuid 2004. aastal arvestati Jukose maksumäär ümber ja see ümberarvestus ei puudutanud teisi ettevõtteid. Nt 2001. aastal pidi Jukos maksma $14,5 barreli eest (teiste kompaniide keskmine oli aga $5,2). 2000. aasta eest määrati $10.5, kui keskmine oli $6. Sellele lisandusid  viivised ja trahvid, mis viisid Jukose pankrotini. Siin rikuti kaht Venemaa põhiseaduse põhimõtet: vastavad seadusaktid olid tagasiulatuva jõuga ja teiseks valikulised (analoogiliste meetmete rakendamisel oleks pankrotti aetud kogu Venemaa naftatööstus). Hodorkovski ja tema äripartner Platon Lebedev mõisteti kaheksaks aastaks vangi.
        Mis aga puudutab teist protsessi, mis leidis aset 2010. aastal, siis siin süüdistati Hodorkovskit ja Lebedevi selles, et nad hoopis varastasid iseenda ettevõttelt 350 miljonit tonni naftat. Kaitse oli hämmingus, kuna mingeid jälgi väidetavast vargusest kusagil ei ole ning 350 miljonit tonni naftat ei ole asi, mida saaks kergesti kusagile peita. Tegemist olevat juurdlusorganite poolse numbrite manipuleerimisega. Kuid veel kummalisem oli see, et need 350 miljonit tonni figureerisid esimesel protsessil kui produkt, mille müügist ei makstud riigile õigeid makse. Kaitse küsimusele, kuidas saab ühe ja sama asja maha müüa ja müügi pealt kas või osaliselt makse maksta ning selle samal ajal varastada ja ära peita, ei pidanud süüdistaja vajalikuks vastata. Kohtus keskenduti asjaolule, kas naftavargus leidis aset või mitte. Kaitse taotles tunnistajateks peaministri Vladimir Putini ja asepeaministri Igor Setšini, kuid kohus seda ei rahuldanud, lubades siiski üle kuulata endise riigivarade aseesimehe German Grefi (Hermann Gräf) ning endise energeetikaministri Viktor Hristenko. Samuti esines tunnistajana endine peaminister Mihhail Kasjanov. Kõik kolm teatasid, et naftavarguse kohta puuduvad igasugused andmed. Hristenko lisas, et Jukose majandustegevus ei väljunud "normaalse praktika" raamidest. Sama kinnitas ka Mihhail Kasjanov, kes lisas omakorda, et tema arvates on protsessil poliitiline alltekst.
        Sotsiopoliitilisest seisukohast on kogu sellest juriidilisest ja majanduslikust problemaatikast olulisem Venemaa võimude informatsiooniline kate, mida protsessidele tehti. Hodorkovskit, Lebedevi ja Jukosega seotud väiksemaid tegelasi süüdistati mitte majanduskuritegudes, vaid mõrvades ja riigipöördekatsetes. Käis isegi omamoodi enampakkumismäng: kes suudab Hodorkovskile rohkem laipu kaela riputada. Teemat, et mehel on käed küünarnukkideni verised, varieerisid kümned ja kümned tuhanded anonüümsed blogipostitused. Kui hiljem avalikustati liikumise Naši internetitegevus, siis selgus, et valdav osa jälgi viib sinna. Eesmärgiks oli Hodorkovskile psühholoogilise surve avaldamine, et teda murda, ja jälitusorganite esindajad ähvardasid pidevalt vastavate süüdistustega. Kuid see polnud kaugeltki kõik. Pidevad olid provokatsioonid vanglas ja koloonias. Nt üks retsidivistist kaasvang kirjutas avalduse, et Hodorkovski püüdis teda vägistada, ning jälitusorganid ähvardasid, et võivad selle iga hetk käiku lasta.

Ent Hodorkovski ei murdunud ja nii mõnegi vaatleja arvates oli ta vangis Putinile ohtlikum kui vabaduses. FSB kehtestatud pooldiktaatorlik režiim vajab hirmu, ja inimene, kes ei karda, on vastuvõetamatu väljakutse. Hodorkovski on vaja murda. Meil on siin Eestis isegi raske ette kujutada, millist rolli Venemaa moraalses kliimas mängis see, et Hodorkovski ei murdunud.

Kuid asi pole ainult Hodorkovskis. Hiljuti ilmus Postimehes intervjuu sotsiaalantropoloogi Brian Palmeriga "Julgus võib nakata nagu hirm" ning Hodorkovski juhus kinnitab seda selgelt. Tema kaassüüdistatav, samuti süüdi mõistetud Platon Lebedev näitab välja suurematki julgust. Nagu ka Hodorkovskit, lubati teda füüsiliselt hävitada, kuid samal ajal kui Hodorkovski istus oma tegude eest (ma ei pea siin silmas ametlikku versiooni, vaid Hodorkovski Putini-vastaseid tegusid ja avaldusi), siis Platon Lebedevil ei olnud mingeid poliitilisi ambitsioone ning talle tehti selgeks, et ta saab vabadusse juhul, kui hakkab Hodorkovski vastu tunnistusi andma.

        Ei murdunud Jukose keskastmejuht Svetlana Bahmina, kes pärast mehe vanglakülastust jäi rasedaks ja sünnitas vanglas. Kuid rahvusvahelistest protestidest hoolimata hoiti teda vangistuses ja nagu Platon Lebedeviltki nõuti vaid ühte asja: et ta hakkaks tunnistama Hodorkovski vastu. Alles president Bushi isiklik sekkumine viis armuandmiseni, kuid mingeid tunnistusi Hodorkovski vastu ta ei andnud.
        Ei murdunud Jukose jurist ja asepresident Vassili Aleksanjan. Tema juhtum on eriti märkimisväärne, kuna ta viibis aastaid eeluurimisvangistuse all, jõudmata kunagi kohtusse, ning 2010. aastal lõpetati asi aegumise tõttu. Ka temalt nõuti vaid ühte: Hodorkovski vastu tunnistamist. Uurimisvanglas selgus, et tal on AIDS, millesse ta nakatus autoavariile järgnenud operatsioonil (loomulikult paisati internetiruumi massiivne postituste kogum, et tegelikult sai ta selle prostituudilt või geiklubist). Vangistuses nakatus ta tuberkuloosi ja varsti avastati tal maksavähk. Kõik normid eeldanuks tema vabastamist, vähemalt tõkendi muutmist (kõne alla võisid tulla kas kautsjoni määramine või koduarest). Varsti avastati tal veel üks vähivorm: lümfoom, mis pidi ta ruttu hauda viima. Sellele võiks lisada, et vangistuses jäi Aleksanjan, kellel niigi oli nõrk nägemine, peaaegu pimedaks. Aleksanjanile avaldati pidevat vaimset ja füüsilist survet, keelati duši all käimine, lubati täisväärtuslikku ravi juhul, kui ta esineb valesüüdistustega Hodorkovski ja Lebedevi aadressil. Kuid ta ei murdunud. Tegemist oli väga tahtejõulise inimesega, kes saavutas noorpõlves hoolimata väga viletsast nägemisest (üks silm üldse pime) karates musta vöö. Teda ei lastud vabaks vaatamata sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus tegi kolm vastavat ettekirjutust. Siiski lubati ta 2009. aastal, kui oli selge, et elada on tal jäänud üksnes mõni kuu, rekordilise kautsjoni vastu vabadusse. Tema jälitamine jätkus aga ka vabaduses, eriti vihastas asjaolu, et ta ei surnud kohe pärast vabastamist. Nagu Aleksanjan oma viimases intervjuus ütles: taga kiusatakse mitte ainult teda, vaid põrguks tehakse ka kõigi tema sugulaste ja tuttavate elu, samuti tema arsti elu.
        Aleksanjan jäi elu lõpuni truuks oma arvamusele, et Jukoses ei sooritatud mingeid kuritegusid, ning ta muretses eriti Aleksei Pitšugini, Jukose endisest FSBlasest turvaülema pärast, keda süüdistati mitme mõrva tellimises ja kellele määrati 24-aastane vanglakaristus (mis on omakorda kummaline, kuna vastavad süüdistused nõuaksid eluaegset vangistust). Aleksanjan rõhutas, et kui Hodorkovski ja Lebedevi nimesid teavad kõik ja nende eest võideldakse, siis Pitšugin jääb unustusse, ehkki mehe ainus süü seisneb selles, et ta ei esinenud valesüüdistustega Hodorkovski vastu.
        Ning veel vaprusega nakatamisest. Kui mõisteti kohut teise opositsionääri, Aleksei Navalnõi üle, siis tundus, et tegemist on Hodorkovski stsenaariumi kordamisega, kus Lebedevi rolli pidi mängima Pjotr Ofitserov, kellele samuti lubati kohtuasja lõpetamist, juhul kui ta toetab Navalnõi-vastaseid valesüüdistusi, ning oma lõppsõnas paljastas Ofitserov selle süüdistajate taktika. See lõppsõna oli üldse märkimisväärne kodanikuakt ja väärib vähemalt osalist tsiteerimist: "Väita, et ma ei närveeri, ei oleks õige. Ei saa öelda, et ma olen siin juhuslikult. Meie, mehed, vastutame oma tegude eest kogu elu. Tehingud südametunnistusega on alati, nagu öeldakse, mitte-ekvivalentsed. Ja mina oleksin muidugi tahtnud jääda vabadusse. Ent kui mul oleks võimalik ajas tagasi minna möödunud aasta algusesse, kui Juurdluskomitee töötajad minuga rääkisid, talitaksin ma samamoodi. On asju, millest ei saa üle astuda. Ma ei palu kohtult allahindlust (snishoždenie), kuna ma pole süüdi. Süütu ei vaja allahindlust."

Mihhail Hodorkovski on vaba. On kuulda nii rõõmsaid kui ka nördinud hääli, ja ma ei pea siin silmas üksnes Kremli hääletorusid või patoloogilisi antisemiite. Ka mitmed Vene demokraatia eest võitlejad on armuandmispalve esitamise üle nördinud: Hodorkovski kaotab vastupanusümboli staatuse. Võimalik, et mingi tõetera selles ka on. Me kõik ju vajame pühakuid ja märtreid.
        Bertolt Brechti "Galilei elu" lõpus tuleb murtud õpetlane oma õpilaste juurde ning mitte keegi ei taha temaga rääkida. Tema kõige ustavam õpilane Andrea ütleb nagu tühjusesse: "Las ta läheb siit ära," hiljem aga lisab: "Õnnetu on maa, kus pole kangelasi." Pärast pikka vaikust ütleb Galilei: "Õnnetu on maa, mis vajab kangelasi."

The 6th Annual Lotman Conference at Tallinn University
Tallinn, 30 May — 1 June 2014
BIOGRAPHIA SUB SPECIE SEMIOTICAE

The Estonian Semiotics Repository Foundation is inviting submissions for the 6th Lotman conference at Tallinn University, 30 May – 1 June 2014. It is the tradition of our conferences to take inspiration from the scholarly legacy of Juri Lotman. This year the conference engages with Lotman’s texts that approach the problematics of (auto)biographical signification semiotically: “The Poetics of Everyday Behaviour in Eighteenth-Century Russian Culture“, “The Decembrist in Daily Life: Everyday Behaviour as a Historical-Psychological Category”, “Concerning Khlestakov”, “'Agreement' and 'Self-Giving' as Archetypal Models of Culture”, etc.

The possible topics include, but are not limited to:

• ·         Semiotic mechanisms in the production of (auto)biographical texts;
• ·         “Right to a biography” as a cultural code;
• ·         Poetics, mythology, and semiotics of everyday and public behaviour: genres, styles, plots, poetics, masks and personae;
• ·         Author’s life story as a cultural phenomenon; means and goals of the mythologisation of author’s life story;
  

• ·         Devices for constructing the biography of a fictional character; the role of characters’ biographical details in fictional texts;
• ·         Biography and hagiography: semiotics and poetics;
• ·         Autobiography and confession: semiotics and poetics;
• ·         The issue of reliability in (auto)biographical texts;
• ·         (Auto)biographical texts as operative elements in the semiosphere;
• ·         “Biographism” in the study of culture;
• ·         Biography of Juri Lotman: topical questions in recent research.

We are also interested in discussing the methodological aspects of large projects concerning biographies and life writing, such as: “Russian Literary Authors 1800—1917: Biographical Encyclopedia (Bol’shaya Rossiiskaya Entsiklopediya); “Right To a Name” (“Меmоrial” centre); “Estonian Life Stories and Oral History” and “Estonian Life Stories As Carriers of Cultural Memory” (Estonian Literary Museum); “China Biographical Database Project” and “African American National Biography Project” (Harvard University), as well as the experience of authors of scholarly biographies, editors of different biographical chronologies, etc.

Submissions:

The conference welcomes submissions in English and in Russian, the two working languages of the conference. The submissions should be sent via e-mail no later than 1 March 2014 and include:

• The title and a short abstract of the proposed presentation (up to 2000 characters with spaces)
• A short CV (name, surname, institutional affiliation, scholarly degree, description of scholarly interests — up to 2000 characters with spaces).

The organising committee will choose the presenters based on scholarly merit and thematic relevance for the conference.  The results will be announced via e-mail no later than 15 March 2014.

The submissions in English should be sent to Piret Peiker: [email protected]
The submissions in Russian should be sent to Tatjana Kuzovkina: [email protected]

Speakers shall be allocated 30 minutes in total: 20 minutes to deliver the presentation and 10 minutes for discussion.

Useful information:

The conference will take place in the Mare building of Tallinn University, 5 Uus-Sadama Street, 10120 Tallinn, Estonia.

There is no conference fee. All conference events are free of charge for the presenters. The conference cannot offer any grants for travel or accommodation. However, please do not hesitate to turn to us, if you need advice making your arrangements.

If you need a visa to travel to Estonia, please contact Mikhail Trunin: [email protected]

Organising committee of the 6th Lotman conference at Tallinn University:

Rein Raud (chair),
Мarina Akimova, Boris Egorov, Tatjana Kuzovkina, Mihhail Lotman, Vadim Parsamov, Piret Peiker, Igor Pilshchikov, Мaria Smorževskihh-Smirnova, Mikhail Trunin