MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Sebrast, helkurist ja enesetaputerroristidest

12/28/2011

8 Comments

 
_    Jõuluõhtul pidi üks minu lapselastest äärepealt auto alla jääma. See juhtus Tallinnas Endla ja Madara tänava nurgal. Päev enne seda pidin auto alla jääma mina. Tartus Vabaduse pst ja Uueturu nurgal. Peale selle, et tegu on lähisugulastega, ühendab neid juhtumeid veel see, et mõlemal korral ületas jalakäija tänavat tähistatud ülekäigukohal rohelise tulega.
    Minuga oli nii, et olin Uueturu tänavat ületanud juba üle poole teest, kui äkki kuulsin kummide vilinat ja nägin turu poolt otse minu suunas lendamas masinat, naisterahvas roolis. Jõudsin kõrvale hüpata, autojuht ei võtnud isegi kiirust maha. Asi toimus päevavalguses. Mis puudutab minu lapselast, siis tegemist oli õhtuse ajaga, kuid tal oli viis helkurit ning ta säras autotulede valguses nagu jõulukuusk. Paraku ei tahtnud autojuht - seekord meesterahvas - tema poole vaadata: sõites Madara tänava poolt punase tule alla (muide, on märgatud, et selles kohas autojuhid sageli nii teevadki), jälgis ta üle vasaku õla üksnes Endla tänava autoliiklust. Laps ei osanud olukorrale adekvaatselt reageerida ning tardus. Teised jalakäijad hakkasid karjuma ja kätega vehkima, see köitis kaasreisija tähelepanu, kes omakorda karjus midagi juhile ning auto pidurdas lõpuks jalakäijast mõne sentimeetri kaugusel. Vedas. Või jõuluime, nagu resümeeris mu tütar.
    Teised ei pruugi olla nii õnnelikud. Nii mõnigi kord loeme lehest, et jalakäija jääb vöötrajal auto alla, eriti masendav, kui tegu on lapsega. Pidevalt näen, kuidas autojuht, kes märkab vöötrajale astuvat last, lisab gaasi, et läbi lipsata, selle asemel, et vajutada pidurit. Või veel ohtlikum (seda näeb Tallinnas siiski palju sagedamini kui Tartus juba tänavate laiuse tõttu): esimeses reas autojuht peatub vöötraja ees, teises reas aga vajutatakse gaasi. Olen ise sellisesse olukorda jalakäijana sattunud ja veel sagedamini olnud tunnistaja.
    Eestis on keelatud terve rida relvi: täägid, kasteedid jne. Relvakeeld iseenesest ei vähenda kuritegevust: kui ei saa kätte kasteeti, kuid kindel tapahimu sees, siis võib võtta pesapallikurika. Siiski, armutu statistika näitab, et kõige rohkem inimesi hukub Eestis mitte kuuli või noa läbi, vaid liiklusõnnetustes, ning enamasti ei ole tegu kurja tahtega, vaid hoolimatusega, mis vahel võtab lausa kriminaalsed mõõtmed. Ma sõidan igal nädalal Tartust Tallinnasse ja tagasi, ning istun tihtipeale bussis esireas. Tihtipeale näen, kuidas pimedates kurvides kihutavad bussist mööda "uljaspead", seades ohtu enda ja teiste elud. Minu vend, kes sõidab reeglite järgi, nimetab neid enesetaputerroristideks ja ma arvan, et see on päris hea määratlus.
Picture
    Lõpetuseks tahan soovida kõikidele jalakäijatele ja autojuhtidele ohutut ja vastutustundlikku liiklemist tuleval aastal.
8 Comments

Andres Ehin. In memoriam

12/13/2011

5 Comments

 
_Andres Ehini luulet hakkasin lugema juba möödunud sajandi kuuekümnendatel, veel enne kui tutvusin Alliksaare loominguga, nii et tema koos Paul-Eerik Rummoga olid need, kes sillutasid mulle teed Eesti kõigi aegade suurima luuletajakuju juurde. Kuid Ehin on rohkem kui "sissejuhatus Alliksaarele". Ehinit iseloomustab puhtehinlik muigav tõsidus või hoopis surmtõsine muie, mis oli suunatud korraga nii Maarjamaale kui läände ja itta. Ja veel siiras, peaaegu lapsik uudishimu ning kaasaelamisvõime ükskõik kui kaugele ning ükskõik kui väikestele rahvastele ja kultuuridele. Ja kõik see kerge irooniaga, mis võib-olla hoopiski varjas surmtõsidust. Me ei olnud tuttavad, kuid olen paaril korral juhtunud Ehinit kuulama. Tundus, et ta proosa või õigemini, mis proosa see on, improviseeritud ettekanne, on luule jätk, samal ajal kui tema luule on rõhutatult proosaline. Ma ei mäleta, millest ta rääkis. Või õigemini, mäletan, aga ei mäleta ka, kuna see polnud nii oluline. Oluline oli see soe tunne, mis tema jutust mulle jäi. Millegipärast on surnute poole kombeks pöörduda sinavormis, aga mulle selline postuumne "Brüderschaft trinken" ei istu: aitäh Teile, Andres.

tujukas aprillikuu vahupintsel sinisel taevalael
ja katkine regi mudamustal rohtukasvamata maal
taavet seisab tillukesel künkal keset põllulagedat
ja vilistab kohale koljati

Picture
5 Comments

Putinismi lõpu algus

12/9/2011

3 Comments

 
    Juhtuski see, mida isegi mitte eriti läbinägelikud eksperdid (k.a siinkirjutaja) ennustasid juba ammu: interneti kaudu koordineeritud massiprotestid Venemaal. Süvaanalüüsi aeg ei ole veel kätte jõudnud, luban selle teema juurde naasta, kuid paar asja väärivad väljatoomist juba praegu. Esiteks, nagu varemgi paljudel juhtudel (kuid mitte Venemaal!) oli väljaastumiste vahetuks ajendiks valimistulemuste (väidetav) võltsing. Reaktsioon oli võimudele täiesti ootamatu, kuna seekordne võltsingute mastaap oli eelmiste valimistega võrreldes palju väiksem: Ühtne Venemaa sai 49% häältest, samas kui sõltumatud väljumisküsitlused nimetasid 40% (veamarginaal ± 2-3%). Seega, võltsingu ulatus on 10%, võib-olla isegi alla selle; tõsi küll, mõned eksperdid peavad Ühtse Venemaa reaalseks tulemuseks 30%, kuid ka sellisel juhul on see eelmiste valimistega võrreldes, kus nii mõneski jaoskonnas sai Ühtne Venemaa üle 100%. Ent vahepeal on Venemaa ühiskonnas toimunud märkismiväärseid muutusi ning Araabia revolutsioonide laine on jätnud selge jälje ka vene mentaalsusesse.
     Teine asjaolu on ehk veelgi olulisem. Valimised olid sisuliselt Ühtse Venemaa poolt või vastu ning valimised võitsid vastuhääled, samas kui opositsiooniliste parteierakondade populaarsus ei ole kasvanud. Liberaalne opositsioon Venemaal on peaaegu et olematu. Putini põhikonkurentideks kujunesid härrased Zjuganov ja Žirinovski, mõlemal "parim enne" ammu möödas.
    Venemaa ootab uut poliitilist jõudu ja karismaatilist liidrit. Milline ta tuleb?

Picture
3 Comments

IRL: epic fail, mis edasi?

12/9/2011

6 Comments

 
_     Sain IRL-is lahvatanud skandaalist teada, kui olin ise Itaalias loenguid lugemas. On vähe öeldud, et olin masendunud, see mõjus nagu külm sahmakas. Olin harjunud uhkust tundma oma erakondliku kuuluvuse üle ning poleks iialgi oodanud, et midagi sellist sünnib. Kaalusin tõsiselt erakonnast lahkumist.    
    Asi on selles, et kui ma võtan vastu mõne uue väljakutse, formuleerin alati enda jaoks "exit strategy", millal ja mis tingimustel ma astun tagasi. Kui mind ResPublicasse kutsuti, võtsin seda ettepanekut väga tõsiselt ja kaalusin seda tükk aega. Ühelt poolt olin ja olen praegugi veendunud, et sellist erakonda on Eestil vaja. Teiselt poolt pikaajalise nõukogudeaja kogemusega inimesena oli "partei" minu jaoks sõimusõna ning "parteistumine" ise tundus väga kaheldava väärtusega teona. Sellegipoolest astusin selle sammu, kuna tundsin vastutust Eestis toimuva üle. Minu exititingimustes oli viis punkti, neist esimene: ma ei osale erakonnas (või mis tahes ühiskondlikus organisatsioonis), mida rahastavad või muudmoodi juhivad KGBga või maffiaga seotud jõud. Eelviimane punkt aga on, et astun välja, juhul kui ilmneb, et keegi "äraostmatutest" on seotud korruptiivse tegevusega ja erakond (k.a teised "äraostmatud") püüab seda õigustada või kinni mätsida.    
    (Kaks märkust. Esiteks: teisi tingimusi ma ei nimeta, kuna antud kontekstis pole need aktuaalsed. Viis tingimust ei tähenda, et ei saa olla uusi, olukord muutub ja kõike ei saa ette näha. Kuid siin on oluline põhimõte: kui erakonnas on mingit korralagedust, siis ma tõstan oma häält. Nende üle aga, mis on minu exitlistis, ei alusta ma mingit diskussiooni, vaid lihtsalt astun erakonnast välja.)   
     Lugedes Itaalias Eesti lehtede internetiväljaandeid, tundus, et mõlemas punktis formuleeritud tingimused on teoks saanud. Kui aga naasin ja tutvusin kohapealse informatsiooniga, pean siin silmas seda, mis oli erakonna siselistides, eriti aga seda, mida sain teada esmaspäevasel eestseisusel (ma ei ole ei eestseisuse ega volikogu liige, kuid meie erakonna juhtorganite koosolekud on avatud ka lihtliikmetele, seega osalesin, ehkki mul ei olnud hääleõigust), selgus, et olukord on küll äärmiselt ebameeldiv, aga siiski mitte nii dramaatiline, kui mulle alguses tundus.
    Eriti oluline on mulle see, et hoolimata arvamuste paljusustest ja otsestest lahkarvamustest, ei ole erakonnast mitte keegi huvitatud asja mahavaikimisest või kinnimätsimisest. Vastupidi, üldine hoiak on, et me peame võimalikult kiiresti võimalikult täpse ja ammendava informatsiooni saama, et teha kaalukaid otsuseid, mis toetuksid faktidele, mitte hetkemeeleoludele. Mis puudutab aga "erakonna kahtlast rahastamist", siis mitte ükski otsene fakt ega ka kaudne indikatsioon ei tõesta seda.    
    Ma ei taha mitte kuidagi õigustada Indrek Raudse ja Nikolai Stelmachi teguviisi, see, et nad ilmselt ise ei saanud aru, kui kahtlane kogu see äri on, ei ole minu silmis vabandus. Samuti ei saa ma alahinnata tekitatud kahju. Ehkki minu jaoks on erakonna image küll oluline, kuid antud loos mitte esmatähtis faktor; tähtsam on see, et see lugu heidab halba varju kogu Eesti riiklusele. Selle kahju hüvitamise kohustus aga jääb ennekõike meie, IRLi liikmete kanda.    
    Mul on hea meel, et samal arvamusel on erakonna esimees Mart Laar. Samuti ma arvan, et Ken-Marti Vaheri mõte luua sõltumatu uurimiskomisjon on väga õige. See komisjon peab olema tõeliselt sõltumatu, mitte meenutama mingit "tõekomisjoni", st seda peab juhtima lugupeetud inimene, kes kas ei kuulu üldse erakonda või ei osale aktiivses päevapoliitikas. Samuti peab olema kaasatud ka erakonna rahulolematuid liikmeid. Minu meelest peaks sinna kuuluma Lagle Parek, kellel endise siseministrina on vastaval alal piisavalt kompetentsi ja kelle reputatsioon on laitmatu.    
    Igal juhul, nagu paljudki erakonna lihtliikmed, olen veendunud, et just meie oleme ennekõike huvitatud tõe täielikust väljaselgitamisest ja meil lasub kohustus sellele igakülgselt kaasa aidata.

Picture
6 Comments

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman