_    Jõuluõhtul pidi üks minu lapselastest äärepealt auto alla jääma. See juhtus Tallinnas Endla ja Madara tänava nurgal. Päev enne seda pidin auto alla jääma mina. Tartus Vabaduse pst ja Uueturu nurgal. Peale selle, et tegu on lähisugulastega, ühendab neid juhtumeid veel see, et mõlemal korral ületas jalakäija tänavat tähistatud ülekäigukohal rohelise tulega.
    Minuga oli nii, et olin Uueturu tänavat ületanud juba üle poole teest, kui äkki kuulsin kummide vilinat ja nägin turu poolt otse minu suunas lendamas masinat, naisterahvas roolis. Jõudsin kõrvale hüpata, autojuht ei võtnud isegi kiirust maha. Asi toimus päevavalguses. Mis puudutab minu lapselast, siis tegemist oli õhtuse ajaga, kuid tal oli viis helkurit ning ta säras autotulede valguses nagu jõulukuusk. Paraku ei tahtnud autojuht - seekord meesterahvas - tema poole vaadata: sõites Madara tänava poolt punase tule alla (muide, on märgatud, et selles kohas autojuhid sageli nii teevadki), jälgis ta üle vasaku õla üksnes Endla tänava autoliiklust. Laps ei osanud olukorrale adekvaatselt reageerida ning tardus. Teised jalakäijad hakkasid karjuma ja kätega vehkima, see köitis kaasreisija tähelepanu, kes omakorda karjus midagi juhile ning auto pidurdas lõpuks jalakäijast mõne sentimeetri kaugusel. Vedas. Või jõuluime, nagu resümeeris mu tütar.
    Teised ei pruugi olla nii õnnelikud. Nii mõnigi kord loeme lehest, et jalakäija jääb vöötrajal auto alla, eriti masendav, kui tegu on lapsega. Pidevalt näen, kuidas autojuht, kes märkab vöötrajale astuvat last, lisab gaasi, et läbi lipsata, selle asemel, et vajutada pidurit. Või veel ohtlikum (seda näeb Tallinnas siiski palju sagedamini kui Tartus juba tänavate laiuse tõttu): esimeses reas autojuht peatub vöötraja ees, teises reas aga vajutatakse gaasi. Olen ise sellisesse olukorda jalakäijana sattunud ja veel sagedamini olnud tunnistaja.
    Eestis on keelatud terve rida relvi: täägid, kasteedid jne. Relvakeeld iseenesest ei vähenda kuritegevust: kui ei saa kätte kasteeti, kuid kindel tapahimu sees, siis võib võtta pesapallikurika. Siiski, armutu statistika näitab, et kõige rohkem inimesi hukub Eestis mitte kuuli või noa läbi, vaid liiklusõnnetustes, ning enamasti ei ole tegu kurja tahtega, vaid hoolimatusega, mis vahel võtab lausa kriminaalsed mõõtmed. Ma sõidan igal nädalal Tartust Tallinnasse ja tagasi, ning istun tihtipeale bussis esireas. Tihtipeale näen, kuidas pimedates kurvides kihutavad bussist mööda "uljaspead", seades ohtu enda ja teiste elud. Minu vend, kes sõidab reeglite järgi, nimetab neid enesetaputerroristideks ja ma arvan, et see on päris hea määratlus.

    Lõpetuseks tahan soovida kõikidele jalakäijatele ja autojuhtidele ohutut ja vastutustundlikku liiklemist tuleval aastal.

    Juhtuski see, mida isegi mitte eriti läbinägelikud eksperdid (k.a siinkirjutaja) ennustasid juba ammu: interneti kaudu koordineeritud massiprotestid Venemaal. Süvaanalüüsi aeg ei ole veel kätte jõudnud, luban selle teema juurde naasta, kuid paar asja väärivad väljatoomist juba praegu. Esiteks, nagu varemgi paljudel juhtudel (kuid mitte Venemaal!) oli väljaastumiste vahetuks ajendiks valimistulemuste (väidetav) võltsing. Reaktsioon oli võimudele täiesti ootamatu, kuna seekordne võltsingute mastaap oli eelmiste valimistega võrreldes palju väiksem: Ühtne Venemaa sai 49% häältest, samas kui sõltumatud väljumisküsitlused nimetasid 40% (veamarginaal ± 2-3%). Seega, võltsingu ulatus on 10%, võib-olla isegi alla selle; tõsi küll, mõned eksperdid peavad Ühtse Venemaa reaalseks tulemuseks 30%, kuid ka sellisel juhul on see eelmiste valimistega võrreldes, kus nii mõneski jaoskonnas sai Ühtne Venemaa üle 100%. Ent vahepeal on Venemaa ühiskonnas toimunud märkismiväärseid muutusi ning Araabia revolutsioonide laine on jätnud selge jälje ka vene mentaalsusesse.
     Teine asjaolu on ehk veelgi olulisem. Valimised olid sisuliselt Ühtse Venemaa poolt või vastu ning valimised võitsid vastuhääled, samas kui opositsiooniliste parteierakondade populaarsus ei ole kasvanud. Liberaalne opositsioon Venemaal on peaaegu et olematu. Putini põhikonkurentideks kujunesid härrased Zjuganov ja Žirinovski, mõlemal "parim enne" ammu möödas.
    Venemaa ootab uut poliitilist jõudu ja karismaatilist liidrit. Milline ta tuleb?

_     Sain IRL-is lahvatanud skandaalist teada, kui olin ise Itaalias loenguid lugemas. On vähe öeldud, et olin masendunud, see mõjus nagu külm sahmakas. Olin harjunud uhkust tundma oma erakondliku kuuluvuse üle ning poleks iialgi oodanud, et midagi sellist sünnib. Kaalusin tõsiselt erakonnast lahkumist.    
    Asi on selles, et kui ma võtan vastu mõne uue väljakutse, formuleerin alati enda jaoks "exit strategy", millal ja mis tingimustel ma astun tagasi. Kui mind ResPublicasse kutsuti, võtsin seda ettepanekut väga tõsiselt ja kaalusin seda tükk aega. Ühelt poolt olin ja olen praegugi veendunud, et sellist erakonda on Eestil vaja. Teiselt poolt pikaajalise nõukogudeaja kogemusega inimesena oli "partei" minu jaoks sõimusõna ning "parteistumine" ise tundus väga kaheldava väärtusega teona. Sellegipoolest astusin selle sammu, kuna tundsin vastutust Eestis toimuva üle. Minu exititingimustes oli viis punkti, neist esimene: ma ei osale erakonnas (või mis tahes ühiskondlikus organisatsioonis), mida rahastavad või muudmoodi juhivad KGBga või maffiaga seotud jõud. Eelviimane punkt aga on, et astun välja, juhul kui ilmneb, et keegi "äraostmatutest" on seotud korruptiivse tegevusega ja erakond (k.a teised "äraostmatud") püüab seda õigustada või kinni mätsida.    
    (Kaks märkust. Esiteks: teisi tingimusi ma ei nimeta, kuna antud kontekstis pole need aktuaalsed. Viis tingimust ei tähenda, et ei saa olla uusi, olukord muutub ja kõike ei saa ette näha. Kuid siin on oluline põhimõte: kui erakonnas on mingit korralagedust, siis ma tõstan oma häält. Nende üle aga, mis on minu exitlistis, ei alusta ma mingit diskussiooni, vaid lihtsalt astun erakonnast välja.)   
     Lugedes Itaalias Eesti lehtede internetiväljaandeid, tundus, et mõlemas punktis formuleeritud tingimused on teoks saanud. Kui aga naasin ja tutvusin kohapealse informatsiooniga, pean siin silmas seda, mis oli erakonna siselistides, eriti aga seda, mida sain teada esmaspäevasel eestseisusel (ma ei ole ei eestseisuse ega volikogu liige, kuid meie erakonna juhtorganite koosolekud on avatud ka lihtliikmetele, seega osalesin, ehkki mul ei olnud hääleõigust), selgus, et olukord on küll äärmiselt ebameeldiv, aga siiski mitte nii dramaatiline, kui mulle alguses tundus.
    Eriti oluline on mulle see, et hoolimata arvamuste paljusustest ja otsestest lahkarvamustest, ei ole erakonnast mitte keegi huvitatud asja mahavaikimisest või kinnimätsimisest. Vastupidi, üldine hoiak on, et me peame võimalikult kiiresti võimalikult täpse ja ammendava informatsiooni saama, et teha kaalukaid otsuseid, mis toetuksid faktidele, mitte hetkemeeleoludele. Mis puudutab aga "erakonna kahtlast rahastamist", siis mitte ükski otsene fakt ega ka kaudne indikatsioon ei tõesta seda.    
    Ma ei taha mitte kuidagi õigustada Indrek Raudse ja Nikolai Stelmachi teguviisi, see, et nad ilmselt ise ei saanud aru, kui kahtlane kogu see äri on, ei ole minu silmis vabandus. Samuti ei saa ma alahinnata tekitatud kahju. Ehkki minu jaoks on erakonna image küll oluline, kuid antud loos mitte esmatähtis faktor; tähtsam on see, et see lugu heidab halba varju kogu Eesti riiklusele. Selle kahju hüvitamise kohustus aga jääb ennekõike meie, IRLi liikmete kanda.    
    Mul on hea meel, et samal arvamusel on erakonna esimees Mart Laar. Samuti ma arvan, et Ken-Marti Vaheri mõte luua sõltumatu uurimiskomisjon on väga õige. See komisjon peab olema tõeliselt sõltumatu, mitte meenutama mingit "tõekomisjoni", st seda peab juhtima lugupeetud inimene, kes kas ei kuulu üldse erakonda või ei osale aktiivses päevapoliitikas. Samuti peab olema kaasatud ka erakonna rahulolematuid liikmeid. Minu meelest peaks sinna kuuluma Lagle Parek, kellel endise siseministrina on vastaval alal piisavalt kompetentsi ja kelle reputatsioon on laitmatu.    
    Igal juhul, nagu paljudki erakonna lihtliikmed, olen veendunud, et just meie oleme ennekõike huvitatud tõe täielikust väljaselgitamisest ja meil lasub kohustus sellele igakülgselt kaasa aidata.