MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Pantvangid

7/21/2011

1 Comment

 
Üks põhjusi, miks ma hakkasin blogi pidama, on see, et ajalehtedes ilmuvad artiklid tihti oluliste moonutustega: lühendatakse, aga nii mõnigi kord ka lisatakse, vahel ei suuda koguni omaenda mõttekäiku järgida. Alljärgneva lühendatud versioon ilmus EPL-is. Minu eesmärk oli näidata, et ka hästi dokumenteeritud pantvangijuhtumid ei anna vastuoludeta pilti, erinevad vaatenurgad ei klapi omavahel, nagu Akutagawa jutustuses. Paraku jäi see kõik lehest välja. Siinkohal, vastupidi, täiendatud variant.
Täpsemad analüüsid ootavad veel oma aega, hetkel on selleks liiga palju ebaselgeid asjaolusid ja lahtisi otsi. Nt mis rolli mängisid selles loos rahutused Süürias, kas oli juhuslik kokkusattumus, et pantvangid vabastati siis, kui Liibanonis vannutati ametisse uus valitsus jne. Võib aga kindlalt väita, et õnnelik lõpp ei olnud juhuslik, selle taga on nii Eesti kui ka mitme teise riigi (välisminister Paet nimetas eraldi Liibanoni, Prantsusmaa, Saksamaa ja Türgi) jõupingutused. Niipalju, kui mul on informatsiooni, talitasid Eesti erinevad institutsioonid väga professionaalselt ja seoses selle looga ei saa neile teha ühtegi etteheidet. Oluline aspekt on ka Eesti riigi rahvusvaheline prestiiž, arvatavasti ei osanud röövijad arvestada nii mastaapsete ja efektiivsete otsioperatsioonidega. Kui nii mõnigi euroskeptik on väitnud, et mingit kasu me sellest euroliidust ja NATOst ei saa, siis Eesti jalgratturite vabastamine on argument, mis kindlasti kaalub sellised targutused üle.
Siiski võib mingeid osutusi teha juba praegu. Ilmselt ei eksi need, kes väidavad, et Eesti jalgratturite pantvangistamine (mis iseenesest oli läbi viidud professionaalselt) oli seotud valearvestusega ning pantvangistajad ei teadnud ise ka täpselt, mida eestlastega peale hakata (meediast on käinud läbi versioon, et nad plaaniti üle anda al-Qaidale; pantvangide enda arvamuse järgi võisid röövijad ise olla seotud al-Qaidaga). Grupeeringust Harakat al-Nahda wal-Islah („Taassünni ja Reformi Liikumine“) ei ole midagi teada, kuid tõenäoliselt on tegu sunnimoslemitega. Rühmituse väidetav juht Wael Abbas (mitte segi ajada samanimelise Egiptuse tuntud ajakirjanikuga), kelle isa ja venna arreteerisid Liibanoni võimud juba kriisi alguses, on sunnifundamentalist.
Seda on oluline märkida: nii mõnigi kommentaator on seostanud röövi Iraani- ja Süüriameelse Hizbollah’ga, st šia moslemitega, kuna Bekaa org on suurel määral Hizbollah’ kontrolli all. Samas on terrorivõrgustikud Liibanonis omavahel nii läbi põimunud, et ideoloogiliselt täiesti erinevate rühmituste koostöö ei ole võimatu, mida illustreerib hästi lugu Nõukogude pantvangidega 1985. aastast.
Picture

Paar sõna pantvangistamisest kui institutsioonist. Seda tundsid enamik rahvaid ja riike ning 1949. aastani, mil see Genfi konventsiooniga keelustati, oli pantvangistamine levinud ja legitiimne praktika, mida harrastasid mitte niivõrd terrorirühmitused kui sõdivad riigid. Veelgi enam, muistses ja ka keskaegses maailmas oli pantvangide institutsiooni eesmärk sõdade ennetamiseks.

Oleme harjunud, et pantvange võtavad terroristid ja vangistatakse nö vaenlasi või siis juhuslikke ettesattunuid. Kuid tihti langevad selle teo ohvriks ka sõbralike jõudude esindajad – ilmekaks näiteks on lugu Nõukogude pantvangidega. 30. septembril 1985 rööviti kahes sõltumatus episoodis neli Nõukogude saatkonna töötajat (hiljem selgus, et neist kaks olid KGB ohvitserid). Sarnaselt eestlastest jalgratturitega paigutati nad valgesse Mercedese mikrobussi. Saatkonna töötajad osutasid vastupanu ja üks neist sai haavata.
See oli aeg, kui Liibanoni kodusõja käigus toimusid ägedad lahingud palestiinlaste ja Süüria vägede vahel ning Süüria väed piirasid ja ründasid palestiinlaste laagreid Põhja-Liibanonis, ennekõike Tripoli lähedal. Süüria president Hafez al-Assad kavatses füüsiliselt likvideerida PVO ja võimalik, et ka Yasser Arafati enda. Pantvangistajad nõudsid, et Nõukogude Liit poliitiliselt ja sõjaliselt sekkuks sellesse konflikti palestiinlaste poolel.
Siin oli mitu pikantset asjaolu. Esiteks olid nii Hafez al-Assad kui ka Yasser Arafat suured Nõukogude Liidu sõbrad ja tähtsaimad liitlased Lähis-Idas. Teiseks, pantvangistajaks oli Hizbollah, mis kõigi hinnangute järgi pidi väljendama pigem Süüria kui palestiinlaste huve ning Lõuna-Liibanonis olid Hizbollah’ ja PVO relvastatud kokkupõrked. Aga veel huvitavamaks muutis loo asjaolu, et operatsiooni otsesed täideviijad olid Yasser Arafati endised ihukaitsjad. Et oma sõnadele kaalu lisada, lasid terroristid ühe pantvangi maha.
Picture
"Alfa" veteranide assotsiatsiooni president Sergei Gontšarov
Järgnevate sündmuste kohta on vähemalt kolm erinevat versiooni. Ühe neist esitas televisioonis möödunud kümnendi algul KGB eriüksuse Alfa veteranide esimees Sergei Gontšarov, kelle järgi tegi selle, et tegu on Hizbollah’ga, kindlaks Liibanoni Kommunistlik Partei. Seejärel röövis Alfa ühisoperatsioonis kommunistidega terroristide bossi lähisugulase, kelle pea visati Hizbollah’ peakorteri ette. Järgmise päeva kohtumisel olevat pealik habet silunud ja öelnud: „Teie inimesed saavad vabaks.“ Ja nii ka läks.
See versioon on väga vähetõenäoline. Mingeid jälgi sellest ei leidnud ma ei Alfa veteranide põhileheküljelt ega nende hallatud saitidelt antiterror.ru või specnaz.ru. Hakkasin juba oma mälus kahtlema, kuid siis leidsin mitu kaudset kinnitust, et Gontšarov oli sellise versiooni esitanud; teine asi on see, et ta ilmselt teadlikult moonutas fakte.

Picture
KGB polkovnik Juri Perfiljev, 1985 KGB resident Liibanonis
Teise versiooni esitas KGB resident Liibanonis Juri Perfiljev (vrd ka). Ta alustabki Gontšarovi nimetamata tema variandi ümberlükkamisega: „Hiljuti näidati filmi meie spetsnazist, kus öeldi, et just spetsnazlased vabastasid pantvangid Liibanonis. Kuid spetsnaz ei võtnud sellest operatsioonist mingil moel osa...“  Ka mingit pea maharaiumist tema andmetel ei toimunud. Kaks pantvangistajast terroristi said surma Liibanoni kodusõja käigus täiesti sõltumatus vahejuhtumis, kuid Perfiljev püüdis jätta Hizbollah’le muljet, et see oli Nõukogude eriteenistuse töö ja varsti on kõik teised ka käes.
Peab ütlema, et Perfiljev oli esimene uskmatu, kelle võttis vastu Hizbollah’ toonane liider, suurajatolla Mohammad Hussein Fadlallah. Perfiljevi ähvardused ei avaldanud talle mingit mõju. Siis Perfiljev bluffis: suurriigigi kannatus võib katkeda. Hoidku meid Allah selle eest, et mingitel õppustel tuumalõhkepeaga rakett kogemata oma sihtpunkti asemel ei tabaks mitte isegi Liibanoni, ka isegi mitte Teherani, vaid püha linna Qomi (seal resideerus Iraani vaimne juht ajatolla Khomeynī). Selle peale olevat Fadlallah võpatanud ja pärast lühikest pausi öelnud: „Kõik saab korda.“

Vähem dramaatilise versiooni esitas ajakirjanik Konstantin Kapitonov. Tema nägemus sarnanes rohkem Perfiljevi omaga: nagu viimane, ei rääkinud temagi Liibanoni kompartei abist, vaid Walid Jumblatti juhitud druusidest sotsialistidest. Tähtis detail on seegi, et KGB-l õnnestus häkkida Yasser Arafati telefonikõnedesse, kust selgus, et palestiinlaste juht, kes lubas NL-ile „igakülgset abi“ pantvangide vabastamises, andis korralduse, et mitte mingil juhul ei tohi enne nõudmiste täitmist neid vabastada.
Sarnase versiooni esitab ka üks pantvangis olnud KGB ohvitseridest, kuid ta lähtub ilmselt sekundaarsetest allikatest.
Niisiis, mis juhtus, kes ja miks võtsid Nõukogude diplomaadid pantvangi? Mis viis nende vabastamiseni? Kellega tegi KGB selle operatsiooni käigus Liibanonis koostööd? Kas kellegi pea raiuti maha või mitte?
Picture
Esimesele küsimusele on vastus enam-vähem selge. Röövimise organiseeris Yasser Arafati Hizbollah’sse üle läinud endine ihukaitsja Imad Mughniyah (hüüdnimega Hüaan). Raskem on vastata küsimusele, mis oli selle teo ajendiks? Hizbollah on šia moslemite fundamentalistlik liikumine. Arafati juhitud PVO oli sotsialistlik ja religioosselt indiferentne, kui mitte öelda ateistlik rühmitus. Deklareeritud eesmärk – surve avaldamine Süüriale lõpetamaks sõjategevuse PVO laagrite vastu – võis olla pettemanööver. Tõeline eesmärk oli veel suuremal määral internatsionaliseerida Liibanoni kodusõda.
Liibanoni kommunistlik partei oli Nõukogude Liidu eriteenistuste loomulik partner, kuid selle sõjaline võimekus ei olnud nii suur, jäädes kõvasti alla Walid Jumblatti juhitud sotsialistidest druusidele, kellega kommunistid tihti koostööd tegid. Just druusid vangistasid ja tapsid (Perfiljev väljendub peenemalt: „võtsid töötlusse“) pantvangi võtjate kaasosalised. Maharaiutud peaga ei ole ka sugugi ühemõtteline lugu, kuid selge on see, et tapetu ei olnud suurajatolla Mohammad Hussein Fadlallah sugulane, vaid hoopis Imad Mughniyah perekonnaliige. On väga vähetõenäoline, et pea raiusid maha Nõukogude saatkonna KGB töötajad, kuid arvatavasti ei teinud seda ka druusid. Aleksandr Okorokov väidab oma raamatus „Nõukogude Liidu salajased sõjad“ (lk 736), et selle „kingituse“ oma endisele ihukaitsjale saatis ei keegi muu kui Yasser Arafat ise. Ja siin ehk loo kõige huvitavam osa: Perfiljevi jutust saab aru, et Arafat esines selles loos kolmes rollis. Esiteks, pantvangi võtmise kui mitte organiseerijana, siis vähemalt inspireerijana, teiseks, sõltumatu vahendajana läbirääkimistel terroristide ja saatkonna vahel ning kolmandaks, jälgede koristajana. Perfiljev ütleb, et KGB informeeris Nõukogude Liidu juhtkonda Arafati rollist, kuid riigijuhid otsustasid oma sõbraga mitte tülli minna ning tänada ja autasustada Arafati NL kodanike päästmise eest. Juri Perfiljev: „Liibanoni sõjaluure kuulas pealt Arafati telefonikõnet ühe oma salga staabiga Beiruti lähedal. Arafat ütles, et kedagi ei vabastataks enne, kui on olemas kindel garantii. Pärast seda polnud kahtlust, kes on röövija. Kuid mind sunniti esitama asja nõnda, nagu oleks just Arafat pantvangid päästnud.“
Igal juhul saavutasid terroristid oma eesmärgi: Gorbatšov avaldas väga tugevat survet Süüriale ja president Hafez al-Assad andis korralduse PVO laagrite blokaadi lõpetamiseks.

1 Comment

Assange ja araabia revolutsioon

2/24/2011

0 Comments

 
Tänane uudis Assange'i väljaandmisest Rootsi kohtuvõimudele tekitas blogimaailmas pea sama suure tormi kui sündmused Põhja-Aafrikas. Ühed maalivad Assange'i märtrina, peaaegu lunastajana, teised kuritahtliku deemonina, kes vähe sellest, et vägistab rootslannasid, veel rikkus kogu maailmakorra ära. Sellel taustal paistavad silma impeeriumimeelsed vene rahvuslased (vene rahvuslaste hulgas on suured lõhed ja pinged ning sugugi kõik ei ole impeeriumimeelsed), kelle seisukohalt on Assange kas CIA või Mossadi agent, aga mis puudutab rootslannasid, siis paras feministidele.
Ma ei saa muidugi väita, nagu oleksin WikiLeaks'i tohutu materjalimassiivi põhjalikult läbi uurinud, kuid väide, et Magribi revolutsioonid hakkasid peale WikiLeaks'i paljastustest korrumpeerunud režiimi kohta, ei vasta minu meelest tõele.
Mis puudutab Assange'i ja WikiLeaks'i, siis ei ole tegu ei saatanliku ega jumaliku, vaid tehniliselt võimaliku projektiga. Selline asi pidi sündima juba seepärast, et ta on tehniliselt võimalik. Mis puudutab tagajärgi, siis mõned neist on ülimalt positiivsed, nagu nende kaabakate paljastamine, kes tulistasid helikopterist relvastamata inimesi, kui ka problemaatilised, nt diplomaadid on edaspidi oma väljaütlemistes ettevaatlikumad (st ebasiiramad).
Araabia revolutsiooni osas aga võiks mõneti nõustuda Václav Haveliga, kes võrdles seda raudse eesriide langemisega. Siiski piirduksin vaid ühe aspektiga: mõlemad sündmused olid nn asjatundjatele täielik ootamatus. Sündmused Araabiamaades vajavad põhjalikku analüüsi, kuid juba praegu võib kindel olla ühes tagajärjes: massilises immigratsioonis Euroopasse. Ja selles on Assange'i väga raske süüdistada.
0 Comments

    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    February 2023
    December 2022
    June 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman