Viimastel päevadel tegid ajakirjanikele ja kommentaatoritele palju nalja kaadrid Oliver Stone'i intervjuust Vladimir Putiniga, kus viimane kelgib Vene õhujõudude efektiivsusega, näidates vanu kaadreid ameeriklaste tegevusest Afganistanis. Selle ülimalt piinliku loo lükkasid Vene propagandistid kõigepealt ümber, Putini pressisekretär nimetas seda täielikuks jamaks. Hiljem aga oldi sunnitud tunnistama, et video oli tõepoolest vale, selle andis Putinile kaitseminister Šoigu. Siiski ei ole tegemist lihtsalt inimliku eksitusega, kuna pilt ei olnud lihtsalt vale vaid võltsitud: ingliskeelsed dialoogid olid eemaldatud ning peale oli loetud venekeelne tekst. Niigi piinliku olukorra muudab lausa farsiks asjaolu, et arvatavasti kasutati Ukraina lendurite dialoogi Venemaa toetatud separatistide vastu Ida-Ukrainas. Vastavat videomaterjali saab vaadata siit. 

Tegelikult on asi naljast kaugel. Saksamaa liidukantsler märkis juba mitu aastat tagasi, et Vladimir Putin elab oma väljamõeldud maailmas. Teisedki lääne liidrid on väljendanud mõtet, et Putin elab paralleelreaalsuses. Venemaa võimupüramiid on üles ehitatud nõnda, et kõik tähtsamad otsused teeb ainuisikuliselt president. Seda nimetati võimuvertikaali ülesehitamiseks ning võimu konsolideerimiseks. Vertikaal võttis aga sellise hüpertrofeeritud kuju, et nn Rahvusliider istub üksilduses teiba otsas. Tema lähikond armastab rääkida, et Putin töötab peaaegu, et ööpäevaringselt andmetega. Kuid need andmed on talle ette valmistanud salateenistused ja jõustruktuurid. Suures hirmus presidendi ees valmistavad nad ette sellised andmed, mis talle nende meelest sobivad. Nendest lähtudes teebki Putin oma otsused, mis ei ole tihtipeale adekvaatsed.

On täiesti selge, et Putini eesmärk ei olnud Oliver Stone'i ega intervjuu vaatajaid petta. Ta uskus seda, mida näitas ja ilmselt usub veel igasuguseid asju, mis on tema mõttemaailmaga kooskõlas. See mõttemaailm aga erineb tegelikust maailmast, milles me elame. Ja see ei ole naljakas, see on ohtlik. 

Londoni põlengus hukkunute arv tõusis juba 79 inimeseni, ja see ei pruugi olla lõplik. See on kohutav tragöödia ja emotsionaalsed tundepuhangud on mõistetavad. Kuid just sellistel juhtudel on eriti suur vajadus ka kainema pilgu järele. Pisarad ei ole veel kuivanud, kui hakkasid vihased meeleavaldused, mis nõuavad süüdlaste karistamist. Küll on see Briti valitsus, küll kapitalistlik kord jne.

Tegemist on ennekõike ebakompetentsusega, sellega, mille kohta öeldakse, et heade kavatsustega on sillutatud põrgutee. Antud juhul on see metafoor täpsem kui tavaliselt: inimesed hukkusid tulepõrgus. Siin jooksid kokku kolm faktorit: demograafiline, ökoloogiline ja munitsipaalne. Et vältida poliitilist ebakorrektsust, tõdeme, et selle maja elanikkond on paljurahvuseline, kusjuures sotsiaal- ja päästeteenistustele oli see maja hästi tuttav. Kuid sealsed elanikud pidasid seda oma koduks ning elasid oma kogukondlikku elu vastavalt enda traditsioonidele. Seda peeti oluliseks ja isegi praegu ei tule kõne allagi päästetud laiali jaotada: nad peavad jääma samasse piirkonda. Selles majas olid korduvalt tulekahjud, kuid kunagi varem ei olnud tulekahju korruse piiridest väljunud, enamasti piirdudes sama korruse trepikoja või isegi ainult korteriga. Mis siis nüüd teisiti oli? Aasta tagasi tehti majas fassaadiremont, eesmärgiga muuta maja keskkonnasõbralikumaks: vähendada elektrienergia kasutamist ja CO2 emissiooni. Iseenesest hea, kuid saatan peitub detailides. Hanke võitnud firma Harley Facades Ltd kasutas Ameerika firma Reynobondi fassaadiplaate, mis olid spetsiaalselt selleks otstarbeks tehtud. Kuid Reynobond teeb selliseid plaate kahte tüüpi: ühed on veidi odavamad, teised veidi kallimad. Osteti muidugi odavamad, mille kasutamine elumajades, aga samuti ka haiglates on USAs keelatud. Neid tohib kasutada vaid ärihoonetes, mille kõrgus ei ületa kahtteist meetrit. Põhjus on nimelt tuleohtlikkuses. Halb kokkuhoid viis katastroofini. Siin tekib aga küsimus: kui palju siis kokku hoiti? Praegu on välja arvutatud, et kallimate paneelide kasutamine oleks läinud lisaks maksma viis tuhat naela. On see palju või vähe? Kui arvestada, et fassaadi renoveerimine läks linnale maksma kaheksa miljonit kuussada tuhat naela, siis ei ole saavutatud kokkuhoid eriti muljetavaldav.

Kus teiste häda, seal püüavad räpased poliitikud alati kasu saada. Leiboristide juht Jeremy Corbyn inspireerib protestijaid, süüdistades kõiges kapitaliste ja nende ahnust. Tal on suurepärane plaan, kuidas probleem lahendada: tuleb rikaste majad eksproprieerida ja jagada põlenguohvrite vahel. Eriti suurt pahameelt tekitavad temas omanikud, kes ostsid kinnisvara investeeringuna, aga mitte elamiseks: sellal kui vaesed on jäetud lageda taeva alla, seisavad sama piirkonna rikkurite luksuseramud tühjana või peaaegu tühjana. On pandud imeks, miks ta ei taha paigutada neid sama piirkonna pooltühjadesse munitsipaalmajadesse või ühiselamutesse, kus kohti on küll ja küll. Kuid see ilmselt pole Corbyni agenda. Tuleb meelde, kuidas pärast Oktoobrirevolutsiooni jagati Peterburi ülikute eramud revolutsiooniliste proletaarlaste, sõdurite (eilsete talupoegade) ja madruste vahel. Ei taha siin kirjeldada, mis sellest luksusest vähem kui paari aastaga sai. Asja teine aspekt on see, et kannatanuid ei tohi mingil juhul majutada kusagile teistesse piirkondadesse. Nad on juba juurdunud ning moodustavad oma kogukondi, millest eraldamine oleks suur tragöödia.

Tähelepanu väärivad ka järgnevad arengud. Esiteks, osa põlengus kannatanuid saidki juba endale uue luksusliku elamise. Osa, kuid mitte kõik, ning need, kes ei saanud, ei ole õnnelikud. Teiseks, selgus, et veel terves reas munitsipaalpilvelõhkujates on kasutatud sama keskkonnasõbralikku, kuid tuleohtlikku viimistlusmaterjali, ning esmajärjekorras vajavad ümberasustamist kaheksasada perekonda.

Ootamatult esile tõusnud probleemil on mitu tahku. Kõige olulisem on see, et poliitikud oskavad pahatihti mõelda vaid ühe käigu ette: on probleem ja siin on sellele lahendus. Kuid see, et lahendus ise võib tekitada hulganisti probleeme, mis on algsest probleemist hullemad, selgub alles hiljem, kui tekivad tagajärjed -- ja nende kõrvaldamisel mõeldakse taas vaid üks käik ette. On vajadus elamispinna järele -- ehitame neile sotsiaalmajad. On vajadus keskkonnasõbralikkuse järele -- vahetame ebaökoloogilised, kuid tulekindlad paneelid keskkonnasõbralike vastu. On vaja raha kokku hoida -- hoiame kokku. See, et praegu tulekahju tagajärjel ümberasutamise programm maksab kordades, isegi suurusjärkudes rohkem kui odavate paneelidega saavutatud kokkuhoid -- no mis siis ikka. Selline on juba munitsipaalne elu.  

Ning teiseks: riik on halb omanik, ja seda ka kohaliku omavalitsuse näol. Selles veendumaks pole vaja kaugele minna: piisab, kui võrrelda Tallinna sotsiaalmaju ühistu hallatavate majadega, st majadega, kus elavad selle omanikud.
 
Eestiski on vasakerakondadel -- ja eriti väärib mainimist minister Palo -- munitsipaalmajade ehitamise kihk. Argumendile, et Eestis seisab niigi hulgaliselt tühju hooneid, millest osa on olnud pikka aega müügis ja millesse saaks vajaduse korral abivajajaid majutada, vastatakse, et nad seisavad tühjalt, kuna on koledad, tuleb ehitada häid ja ilusaid munitsipaalmaju.

​Selline laristamine ei ole kaugeltki süütu. Tegemist ei ole üksnes murega vaeste elutingimuste parandamise pärast, vaid olulise sotsiaalpoliitilise projektiga. Pärast taasiseseisvumist peeti Eestis vajalikuks tekitada võimalikult laiapõhiline omanike kiht. Riikliku iseseisvuse ja selle stabiilsuse kandjaks on keskklass, st omanikud, inimesed, kellel peale ideaalide on midagi ka reaalselt kaotada. Iseseisev riik vajab iseseisvaid kodanike. Seevastu Eesti vasakjõududel on teine agenda: tekitada võimalikult suur inimmass, mis oleks sõltuvuses toetustest ja sotsiaalelamutest, teisisõnu, kasvatada vasakparteide valijaskonda. Tegelikult on see aga lõks, mis takistab inimeste iseseisvumist.

Tõeline hoolitsemine ja jätkusuutlik lahendus oleks hüljatud majade kordategemine ja nende soodsatel tingimustel abivajajatele (ma pean siin silmas ennekõike noori peresid) erastamine. 
Tühjade hoonete kasutuselevõtt aitaks ka tondilosside probleemi lahendamisele kaasa.

Viimastel nädalatel on juhtunud nii palju asju, millest peaks kirjutama, aga lihtsalt ei jõua. Pealegi on need suures enamuses minu jaoks liiga frustreerivad. Kirjutan vahelduseks hoopis spordist.

Olen teenekas tugitoolisportlane, kuid viimasel ajal ei jõua enam jälgida kogu suurt pilti, keskendun vaid nendele aladele, kus eestlastel on head tulemused. Loomulikult jään lisaks truuks jalgpallile ja tennisele ning olen olnud tunnistajaks mõlema spordiala fantastilisele arengule. Mõlemad on mulle aastate jooksul pakkunud palju rõõmu ja kustumatuid elamusi. Ka möödunud nädalal. Alustan jalgpallist.

Meistrite Liiga finaalmäng Madridi Reali ja Torino Juventuse vahel oli suurepärane vähemalt esimese kahe kolmandiku ulatuses. Kuna mõlemad meeskonnad on mulle väga sümpaatsed, ei pidanud ma pooli valima, vaid sain lihtsalt mängu nautida (siiski kergelt kaldus minu poolehoid Vana Sinjoora poole ja seda ennekõike Gianluigi Buffoni pärast). Selles matšis oli kõike: kiirust, tehnikat, ootamatuid taktikalisi käike, kirge ja draamat.

​Paraku aga kuulus ka sellesse matši jalgpalli peaaegu et kohustuslik element: kohtuniku viga. Tuleb kohe öelda, et pean sakslast Felix Brychi suurepäraseks kohtunikuks, kuid saatusliku vea tegi ta ikkagi. Seisus 1:1 sai Juve õiguse ohtlikuks karistuslöögiks ning argentiinlane Paulo Dybala, kes on karistuslöökide spets, saatis palli väravavahi poolt vaadates vasakusse ülanurka. Paraku aga pall sinna ei lennanud, kuna see lendas vastu Cristiano Ronaldo kätt. Kahjuks ei õnnestu mul leida sellest episoodist veenvat pilti, kuid seda saab näha matši videolt 33.-34. minutil.
​

Toodud pilt on tehtud sekundi murdosa enne seda, kui pall tabab Ronaldo lahtist vasakut kätt. Sel hetkel, kui pall kätt tabab, on aga käsi veelgi rohkem lahti ja kõrgemal. Sellises situatsioonis on kohtunikul kolm võimalust: esiteks, kui ta otsustab, et see oli "viimase lootuse käsi", peaks järgnema punane kaart ja penalti. Juhul kui ta otsustab, et see käsi oli juhuslik (nagu minagi arvan), peaks järgnema penalti ja kollane kaart. Ning juhul kui ta otsustab, et ta ei näinud midagi, ei järgne midagi. Kohtunik otsustas kolmanda võimaluse kasuks. Muuseas, pildilt on selgelt näha, et Toni Kroos hoiab käsi just nii, nagu karistuslöögi ajal peab neid hoidma, Ronaldol on nad aga ohtlikult laiali. Igal juhul, kui seisul 1:1 oleks Juve kasuks määratud penalti, oleks see mäng võinud kulgeda ja lõppeda hoopis teisiti. Sellegipoolest arvan ma, et Real oli parem ja võitis teenitult.

​Lõpetuseks paar sõna selle kohta, mis minu meelest ei ole üldse tähtis. Eesti asjatundjad sotsiaalmeedias, aga ka ajakirjanike hulgast arutavad pikalt Sergio Ramose "teesklemise" üle (igaks juhuks rõhutan, et tegemist ei olnud sukeldumisega). Muidugi, teatud näitlemise moment oli seal olemas, kuid tahaks näha, mis nägu ja häält teeksid Ramose kriitikud, kui neile putsadega jõuliselt varba peale astutaks. Mingit põhjust kaardiks ma siin ei näe, küll aga näen näitlemises probleemi, mida UEFA distsiplinaarkomitee peaks lähiajal käsitlema.
​

​Kuid möödunud nädala suurima rõõmu valmistas mulle Anett Kontaveit. Mängus Muguruzaga demonstreeris ta parimat tennist, mida ma siiamaani olen Eesti naistennisistidel näinud. Minu meelest oli tema esitus isegi parem kui hiljutisel võidumatšil maailma esireketi Angelique Kerberi üle. Kerber on viimasel ajal halvas vormis ja tema kaotus Roland Garros' esimeses ringis paraku tõendab seda.

​Pooleteist seti jooksul mängis Anett oma kuulsa vastase üle. Esimese seti lõpus tundus, et Muguruza suutis mängu murda enda kasuks, kuid Kontaveit omakorda pani võimsust juurde ja võitis. Kuid teise seti keskel, kui Muguruza veelkord võimendas oma mängu, ei saanud Kontaveit enam talle vastu. Sellegipoolest oli see suurepärane matš mõlemalt tennisistilt. Muguruza näitas, et ta ei ole asjata maailma neljas reket, kui aga Kontaveit jätkab oma arengut samas tempos, näeme me ka teda varsti maailma esikümnes.