Sain kutse osaleda SA Terve rahvas korraldatud konverentsil, mille teemaks on otsedemokraatia. Kuna ma ise osa võtta ei saanud, siis tahaksin jagada siin mõningaid mõtteid. Otsedemokraatiaga on meie ühiskonnas seotud mitu müüti, alusetuid lootusi ning sama alusetuid kartusi. Otsedemokraatia pooldajad viitavad tavaliselt Šveitsile, kus on sajandite jooksul valitsenud stabiilne demokraatlik ühiskond. Vastased aga viitavad referendumite ja plebistsiitide praktikale totalitaarsetes ja autoritaarsetes režiimides. Mõlemal on teatud määral õigus, kuid see tähendab, et täiel määral pole õigus kummalgi. Rahvahääletus kui otsedemokraatia kõrgeim vorm on vaid instrument, mis demokraatlikus riigis ja kodanikuühiskonnas teenib demokraatia huve, mittedemokraatlikus riigis aga valitseja või valitseva grupeeringu huve. Niisiis, probleem on ühiskonnakorralduses, aga mitte valijate tahteavalduse meetodis. 

Mis on aga eriti kummaline, on see, et otsedemokraatiat vastandatakse esindusdemokraatiaga. Eriti märkimisväärne on, et nii mõnigi otsedemokraatia nõudja on demokraatia suhtes skeptiline, et mitte öelda vaenulik. Minu seisukoht on aga, et Eesti riigis võiks vastavalt vajadusele kasutada nii olemasolevaid esindusdemokraatia mehhanisme kui ka märksa ulatuslikumalt otsedemokraatilisi instrumente. Praeguse Põhiseaduse kohaselt võib rahvahääletuse initsieerida vaid Riigikogu, mis pole seda oma õigust kippunud kuritarvitama. Minu meelest võiks ja peaks olema võimalus korraldada rahvahääletus rahvaalgatuse korras.

Selline on põhimõte. Kuid nagu alati, saatan peitub detailides ja protseduurides. Viimane Ungari referendum on selle kohta hea näide. Viktor Orbán kasutas referendumil suunatud formuleeringut, mis pidi tagama talle sobiva vastuse ning tõepoolest, peaaegu 99% vastanutest hääletasid migratsioonikvootide vastu. Suurepärane võit, teatas Orbán, referendumi tulemused on siduvad. Paraku aga nõudis seadus vähemalt 50% + 1 hääleõigusliku kodaniku osalust. Reaalne osavõtt oli aga alla 44%. "Referendum on õigustühine," kuulutasid opositsioon ja Euroopa Komisjon. "Aga vaat ei ole," vastas Orbán ning teatas, et referendumi tulemus on mitte üksnes poliitiliselt, vaid ka juriidiliselt siduv.

Kuid Ungari on siiski demokraatlik riik, kus hääled loeti kokku ausalt. Totalitaarses riigis ei oleks osalejate protsent alla jäänud hääletustulemusele. Ma ei räägi juba sellistest referendumitest, mis viiakse läbi okupatsioonitingimustes, nagu Austrias 1938. aastal. 13. märtsil oli Austria valitsus plaaninud referendumit iseseisvuse tagamiseks ja ühiskondlik arvamus oli selle poolt, kuid Hitler ei lasknud seda korraldada, viis väed sisse ja viis ise läbi plebistsiidi, kus sai vajaliku tulemuse, 99,7%. Pärast sõda kuulutati plebistsiit õigustühiseks ning Austria ametlik ideoloogia käsitles riiki Hitleri esimese ohvrina. Või siis Krimmi referendum pärast selle okupeerimist. Niisiis, referendum, nagu ükskõik milline hääletamise vorm, ei ole ise mingi demokraatliku korra tagaja. Kuid demokraatlikus ühiskonnas võib see olla oluline instrument.

Kui rääkida rahvaalgatusest, siis siin peavad olema väga selged normatiivid ning vabaduse ja vastutuse tasakaal. Alustame küsimusest, kes vastutab. Kes vastutab selle eest, kui referendumil võetakse vastu halbu või isegi katastroofilisi otsuseid? Esindusdemokraatias vastutavad halbade otsuste eest valitsus ja esinduskogu, mille võiks ebaõnnestumise puhul laiali saata. Referendumi korral aga rahvast laiali saata ei saa. Hiljutine näide: Kolumbia referendum. Üle poole sajandi on seda riiki räsinud kodusõda marksistlike sisside ja valitsusvägede vahel. Kolumbia (olgu kõrvalmärkusena toodud) on regiooni üks demokraatlikumaid riike. Hiljuti said valitsus ja FARCi esindajad lõpuks sõlmitud rahuleppe. Selle leppe pidi rahvas kinnitama referendumil ning nii valitsus kui kõik vaatlejad olid kindlad, et see suurepärane tulemus leiab ka rahva poolehoidu. Paraku nii ei juhtunud. Rahuleppe vastu oli 50,21 ja poolt 49,78 protsenti hääletanutest (hääletusprotsent oli samuti masendavalt madal).

Vabadus ja vastutus

Rahvaalgatuse vastased viitavadki sellele asjaolule, et populistlikel tegelastel on kerge rahvast hullutada ja pealegi iga küsimust on ohtlik ja mõttetu viia rahvahääletusele, kuna tihti on tegemist keeruliste probleemidega, mis nõuavad vastavat ekspertiisi. Lisaks on referendumi läbiviimine kallis lõbu, mis nõuab eraldi eelarverida. Need ohud on teatud mõttes õigustatud, kuid ei maksa neid üle hinnata.

Minu meelest peavad referendumi algatajad kandma vähemalt osaliselt vastutust ka materiaalselt. See vastutus ei pea olema liiga suur, kuid siiski mitte sümboolne. Näiteks peaksid algatajad maksma tagatiseks veerand vajalikust summast, mis neile tagastatakse, juhul kui rahvahääletuse tulemused vastavad nende ootustele. Siin on kaks võimalust: kas otsitakse sponsorid või, mis minu meelest oleks palju parem, iga referendumi toetaja peab lisaks oma allkirjale maksma sisse teatud summa. See välistaks esiteks kahtluse, et see on kitsa rikkurite ringi äriplaan, ja teiseks paneks inimesed tõsiselt mõtlema, enne kui nad allkirja annavad. Väga oluline on kvoodiküsimus. Referendumi tulemus on väga tugev mandaat ja selle saamiseks peab osavõtuprotsent olema vähemalt 50% + 1 hääl. Konstitutsioonilise reformi puhul peaks see olema 66,7%.

Edasi on väga oluline, et referendumid ei saaks vähemuste õiguste ahistamise mehhanismiks. Tsiviliseeritud ühiskonnas ei saa sellised küsimused olla referendumi teemaks.

Need minu ettepanekud on suunatud sellele, et referendum rahva initsiatiivil oleks võimalik, kuid see tagaks vabaduse ja vastutuse tasakaalu.

Viimased nädalad on toonud rohkesti olulisi, võiks isegi öelda, dramaatilisi arenguid nii lääne- kui idarindel, rääkimata siis meie sisepoliitikast. Üldiselt ei meeldi mulle kommenteerida teiste erakondade siseasju, teen seda vaid siis, kui nood võivad ohustada Eesti stabiilsust ja julgeolekut. Paraku on sellised sündmused leidnud aset.  Teravad, kohati piinlikud arengud Kesk- ja Reformierakonnas ületavad nende erakondade siseasjade läve.

Alustame Keskerakonnast. Võiks ju arvata, et mida halvem neile, seda parem Eestile. Umbes Hiina vanasõna stiilis: kui piisavalt kaua istuda jõe ääres, on võimalus näha, kuidas su vaenlase laip mööda ujub. Ja ma olen selle jõe ääres istunud juba piisavalt kaua. Kuid kõik asjad on omavahel seotud ja üldkontekstis ei ole mitte niivõrd ohtlik see, mis toimub Keskerakonna sees, kui need turbulentsid, mis toimuvad selle ümber. Nt ennatlikud ootused Keskerakonna lagunemise osas kaheks -- eesti- ja venemeelsemaks erakonnaks. Juba tehakse prognoose järgmiste kohalike valimiste kohta, mil Keskerakonna võim saab Tallinnas kukutatud.

 See on võimalik, kuid mitte vältimatu ja ütleksin, et isegi mitte kõige usutavam areng. Tõenäolisem on aga selline stenaarium, et isegi ilma Savisaareta Jüri Ratasega eesotsas ja Yana Toomiga aseesimehena jääb see erakond valdavale osale oma valijatele piisavalt atraktiivseks ja kui Edgar Savisaar jätab jonni ning nõustub auesimehe positsiooniga, siis ei pruugi üldse midagi muutuda. Kuid asi pole isegi selles, vaid nii mõnigi poliitik ja ühiskonnategelane Eestis hõõrub rõõmsalt käsi, et ilma Savisaareta on Keskerakond salongikõlbulik ja võib valitsuse moodustamisel osaleda. Siinkohal tahaks kategooriliselt väita, et asi pole Savisaares ega kelleski teises selle erakonna isikus, vaid koostöölepingus Jedinaja Rossijaga.

Olen korduvalt rõhutanud, et Eesti ei saa endale lubada valitsust, mille üks koalitsioonipartnereid on lepinguga seotud Jedinaja Rossijaga. Need, kes väidavad, et sellel lepingul ei ole mingit tähtsust, kas eksivad või lihtsalt valetavad. Sellel lepingul on suur tähtsus ja erinevalt Jaanus Karilaiu väitest, et see ei toimi, toimib see suurepäraselt. See toimib nii välispoliitika valdkonnas (vrd Yana Toomi tegevust Europarlamendis ja ajakirjanduses) kui ka siseriiklikult, ühendades Keskerakonna tiiva all kõige putinimeelsemaid valijaid. Kui see leping oleks tühi formaalsus ega mõjutaks midagi, oleks Keskerakonnal väga lihtne see tühistada, võites niimoodi eestimeelseid valijaid, kes nõustuvad Keskerakonna sotsiaalse agendaga. Kuid Keskerakond hoiab sellest hammaste ja küüntega kinni ning siin ei ole vahet "reaktsionääridel" Savisaarel, Loonel, Ernitsal ega "progressistidel" Simsonil, Repsil, Karilaiul, rääkimata siis kõigile sobivast Jüri Ratasest.

See on see taust, millel peame hindama Reformierakonna sekeldusi. Ma ei taha siin süveneda vastastikustesse teravustesse ja arusaamatustesse, aga kui juhtivas valitsuskoalitsiooni erakonnas on nii suured pinged, et osa otsib mõistmist Keskerakonnast, siis ei ole asi hea. Miks, vt eelmist lõiku.

Seda kõike võiks jälgida iroonilise pilguga, kui välispoliitilised arengud oleksid teistsugused. Ma ei hakka siin rääkima pidevatest sõjamängudest Venemaal (kus, erinevalt NATO õppustest, harjutatakse eranditult ründesõja strateegiat ja taktikat) ega inimvastaste kuritegudena kvalifitseeruvast Aleppo lauspommitamisest, vaid sellest, et Venemaa elanikkond -- mitte juhtkond! -- on sõjaks juba valmis. Kui Peterburi kuberner Poltavtšenko kehtestas möödunud nädalal sõjaolukorra päevanormiks 300 grammi leiba (nii palju said Leningradi blokaadi alguses leiba töölised, ülalpeetavad said poole vähem), kostis palju nurinat selle üle, et norm on liiga väike, kuid mitte selle üle, et miks me peame sõtta astuma.

UPD 19.10: Stalnuhhin ja Boroditš Reformierakonna ja Keskerakonna ühist valitsust ei välista.

Viimastel päevadel on minu käest korduvalt küsitud kahte asja: mida ma arvan uuest presidendikandidaadist ning mida ma arvan Kaarel Tarandist ja Maarja kujust ERMis. Püüan lühidalt nendele küsimustele vastata.

1. Kersti Kaljulaid

Proua Kersti Kaljulaiu kohta võin öelda ainult positiivset. Siiski ei hakka seda tegema, kuna esiteks ta minu kiitust ei vaja ja teiseks, kuna tegemist on ainsa kandidaadiga, oleks see lihtsalt kohatu.

Niisiis on meil väljavaade saada homme väärikas president. Mis on muidugi hea. Mis aga ei ole hea, on mitmekuine enese ja teiste petmise kampaania, mis sellele eelnes, kuid sellest tahan kirjutada hiljem.

2. Püha neitsi Maarja ilmutus ERMis

Minult küsiti, kuidas mina kristlasena, eriti katoliiklasena suhtun sellesse, et ERMis neitsi Maarja kuju lüüakse jalgadega puruks, ja see toiming käib usupuhastuse sildi all. ERMi avalike suhete juhi Kaarel Tarandi sellekohased seletused ja õigustused on omaette pärlid.

Aga asja sisust. Ikonoklasmi juhtumid leidsid reformatsiooniajal tõesti aset nii Tallinnas kui Tartus, kuid see veel ei tähenda, et nende üle võiks erilist uhkust tunda. Eriti sensitiivne on selles kontekstis neitsi Maarja teema. Isegi kui jätta kõrvale see, et hiljuti tähistas Eesti pidulikult Maarjamaa nime saamise aastapäeva, peab mainima, et Martin Luther suhtus Maarjasse erilise aukartusega, pidades teda kõikide naiste eeskujuks. On väga kahtlane, kas talle meeldiks idee Maarja kuju jalaga purustamisest.

Niisiis, asi on ajaloo seisukohalt vähemalt kahtlane. Kuid see on täiesti vale visuaalselt seisukohalt. Maarja kuju ERMis jäljendab 1830. aasta Maarja ilmutust Catherine Labouréle, täpsemalt sellele sündmusele pühendatud medaljoni. Selline ikonograafia oli reformatsiooniajal täiesti võimatu nii Maarjamaal kui mujal.

Mis aga puudutab hr. Kaarel Tarandit, siis arvestades tema varasemaid saavutusi, ootasin kohe pärast tema ametikohale määramist, millal ERMist hakkab kostma ämbrite kolinat. Et see hakkas kostuma kohe avamispäeval, ületas mu julgemad ootused.

Samas ei taha ma olla nende seas, kes kõva häälega väljendavad oma nördimust. Viimasel ajal on palju pilatud igasuguseid pühi sümboleid. Ma ei saa seda heaks kiita, kuid soovitan neil, kes ei saa seda kuju vaatamata jätta, suhtuda sellesse kui halba nalja.