Eesti meediasse (nt siin ja siin) on jõudnud Novaja Gazeta kaks eilset paljastust. Üks käsitleb nn musti nimekirju, mis sisaldavad likvideerimisele määratud opositsiooniliidrite nimesid, teine aga paljastab ühe Kremli poolt rahastatud internetitrollide pesa Peterburis. Paraku aga jätab Eesti refereering välja nende teineteisega seotud lugude minu meelest kõige huvitavamad aspektid. Kuid kõigepealt nende uudiste allikast Novaja Gazetast.
Novaja Gazeta on vene meediamaastikul omapärane nähtus. Seda ei saa nimetada ei kremlimeelseks ega opositsiooniliseks. Selle tähtsaimad omanikud on pankur Aleksandr Lebedev ja Mihhail Gorbatšov (neile kuulub 49% aktsiatest, ülejäänu jaguneb ajalehe töötajate vahel). Ajaleht loodi Gorbatšovi perestroikaideede propageerimiseks, kuid fookus on ammu nihkunud. Palju huvitavam on aga teine suuromanik Aleksandr Lebedev. Omal ajal oli ta üks Venemaa rikkamaid inimesi, tema varandust hinnati kuni neljale miljardile dollarile, kuid ta on suure osa oma varast kaotanud või laiali kinkinud (nt Raissa Gorbatšova nimelisele fondile) ja eitab energiliselt oma miljardäristaatust. Laiale üldsusele sai ta kuulsaks 2011. aastal telestuudios toimunud kaklusega, mille eest talle esitati süüdistus (Polonski demonstreeris tõestusmaterjalina oma katkiseid pükse).
Novaja Gazeta on vene meediamaastikul omapärane nähtus. Seda ei saa nimetada ei kremlimeelseks ega opositsiooniliseks. Selle tähtsaimad omanikud on pankur Aleksandr Lebedev ja Mihhail Gorbatšov (neile kuulub 49% aktsiatest, ülejäänu jaguneb ajalehe töötajate vahel). Ajaleht loodi Gorbatšovi perestroikaideede propageerimiseks, kuid fookus on ammu nihkunud. Palju huvitavam on aga teine suuromanik Aleksandr Lebedev. Omal ajal oli ta üks Venemaa rikkamaid inimesi, tema varandust hinnati kuni neljale miljardile dollarile, kuid ta on suure osa oma varast kaotanud või laiali kinkinud (nt Raissa Gorbatšova nimelisele fondile) ja eitab energiliselt oma miljardäristaatust. Laiale üldsusele sai ta kuulsaks 2011. aastal telestuudios toimunud kaklusega, mille eest talle esitati süüdistus (Polonski demonstreeris tõestusmaterjalina oma katkiseid pükse).
Lebedev ja Putin 2002 Pärast 2012. aastat taandus ta suuremast osast oma äridest Venemaal ja keskendus ajakirjandusele. Peale Novaja Gazeta on ta briti ajalehtede The Evening Standard ja The Independent omanik (mõlemad ajalehed olid pankrotis ja nt The Evening Standard läks talle maksma 1 naela). Alates 2013. aastast on Lebedev Novaja Gazeta juurdlusbüroo juht, st kõik paljastused, mis selles avaldatakse, on kas Lebedevi enda või tema juhendamisel tehtud. See, et ühes ajalehes on selline büroo, on iseenesest märkimisväärne, kuid siin tuleb veidi teada Lebedevi tausta. Ta on lõpetanud mitu ülikooli, k.a Venemaa Välisministeeriumi Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi, millel olid väga tihedad suhted KGBga, eriti selle välisluure osakonnaga, kuid peale selle lõpetas Lebedev ka KGB enda Välisluure Akadeemia. Arvatavasti oli luuretööl 1980. aastate lõpul Londonis, 1987-1992 töötas juba ametlikult välisluure teenistuses.
Zaur Dadajevi kaasosaline Tamerlan Eskerhanov Basmannõi kohtus 2000. aastate algul toetas ta Putinit, kuid hiljem eemaldus temast ja hoiatas hiljuti, et Putin muutub tasapisi Mugabeks (Zimbabve president 1987 aastast, kes laostas oma riigi). Igal juhul ei saa Lebedevi pidada Putini pooldajaks, aga ka mitte vastaseks. Omal ajal toetas ta Aleksei Navalnõid tema korruptsioonivastases võitluses, aga juba aastaid on temast distantseerunud. Ametlikult pole ta FSBga enam seotud, kuid ta ei eita mitteametlike kontaktide säilimist. Kõike seda on vaja teada ka seoses viimaste paljastustega. On täiesti selge, et nende allikas on FSB.
Nemtsovi mõrvaga seoses on kiiresti arreteeritud grupp tšetšeene, kellest üks, endine eriüksuslane Zaur Dadajev, ka kohe oma süüd tunnistas. Juba enne arreteerimist teatas Venemaa Juurdluskomitee kõneisik Vladimir Markin, et Nemtsovi mõrvalugu on lahendatud, teada on nii tellijad kui täideviijad, ja tegu on ühtede ja samade isikutega. Ametliku versiooni järgi on Dadaevi näol tegemist sügavalt religioosse inimesega, keda solvasid Charlie Hebdo karikatuurid ja Nemtsovi õigustused nende osas. Ta otsustas koos sõprade ja sugulastega sõita Groznõist Moskvasse,et tappa opositsiooniline poliitik. Mõeldud, tehtud. Ma ei ole vist ainus, kellele see asi ei tundu usutav. Selles kontekstis pakub huvi Tšetšeenia presidendi Ramzan Kadõrovi kommentaar:
"Ma tundsin Zauri kui tõelist Venemaa patriooti. <...> Zaur oli üks kõige vapramaid ja mehisemaid polgu liikmeid. <...> Ma olen kindlalt veendunud, et ta on siiralt Venemaale ustav, valmis Kodumaa eest oma elu andma. Tahan veel kord rõhutada, et ta ei saaks teha sammugi Venemaa vastu, kelle pärast ta aastaid riskis oma eluga. Sama vapper sõdalane oli ka Beslan Šavanov, kes hukkus hiljuti vahistamiskatse käigus. Me usume, et tuleb põhjalik juurdlus, mis näitab, kas Dadajev oli tõesti süüdi ja mis oli tema teo ajendiks."
See avaldus on väga märkimisväärne, kuna sisaldab kaht vihjet: esiteks, et Kadõrov ei usu Dadajevi süüd, vähemalt, et tema oli mõrva initsiaator, teiseks, et isegi juhul kui Dadajev Nemtsovi mõrvas osales, täitis ta kellegi käsku ja tegi seda Venemaa hüvanguks.
Sellele tuleb lisada, et kui Moskva inimõiguslased külastasid Dadajevit vanglas, teatas viimane, et võttis süü omaks, et teda ei tapetaks nagu Šavanovit, kuid tegelikult ei ole ta Nemtsovi tapnud; teda olevat piinatud. Seepeale ähvardas Venemaa Juurdluskomitee, et esitab inimõiguslaste vastu süüdistused.
Sellel taustal tuligi Novaja Gazeta välja oma paljastustega. Asi on selles, et Putin püüab pidevalt diversifitseerida oma võimu jõuallikaid. Põhiline on muidugi FSB ja teised KGBst väljakasvanud struktuurid. Kuid ta ei põlga ära ka irregulaarsete grupeeringute tuge, nagu nt Ööhuntide nimelist mootorratturite jõuku, kellest sai tänu Putinile ülevenemaaline paramilitaarne struktuur, tema viimane toetusrühmitus, nn Antimaidan, on üldse kriminaalidest moodustatud formeering. Siiski on sellistel jõududel pigem marginaalne tähtsus. Tõsiselt saab ta loota peale KGB veel tšetšeenidele, kellest Kadõroviga eesotsas on Putinile saanud märkimisväärne isiklik armee. Neid on kasutatud terves reas salamõrvades ja muudes räpastes operatsioonides. Ma olen juba kirjutanud sellest, mis rolli nad mängivad Ida-Ukraina konfliktis, ning seda, et paar aastat tagasi oli pea kõigil Venemaa linnades liikuvatel tšetšeenidel taskus FSB töötõend. Kõik see ei tekitanud erilist entusiasmi "tõeliste tšekistide" hulgas ning konflikt FSBlaste ja tšetšeenide vahel on juba tükk aega vindunud, tõustes nüüd päevavalgele. Või peaaegu päevavalgele. Võib-olla on sellega seotud ka Putini kadumine avalikkuse silme alt, nii et tema pressiesindaja pidi ümber lükkama kuuldused tema haigusest.
Novaja Gazeta materjalid on huvitavad mitte üksnes seetõttu, et ehkki need toetuvad FSB andmetele (mõrtsukad on tšetšeenid, kusjuures tegu ei olnud ühe vandenõulaste grupiga, vaid nn tenderiga, kus sama tellimust püüavad täita sõltumatud killerigrupid), viitavad need selgelt, et erinevalt uurimiskomitee avaldusest ei ole tellija ja täideviija üks ja seesama ning tellijat tuleb otsida hoopis Kremlist või sellele lähedastest ringkondadest.
Nemtsovi mõrvaga seoses paljastab Novaja Gazeta ka ühe kremlibottide pesa. Ei hakka siin peatuma tehnilistel detailidel (neid vt originaalist), vaid lühidalt sisulisest poolest: paisatud on hulk desinformatsiooni, algul, et mõrva taga on riigidepartemang, täideviijad ukrainlased (mitte üksnes botid: tuntud Venemaa publitsist Jegor Holmogorov kirjutas, et tellija on USA, teostaja aga Ukraina), siis et Hodorkovski (nagu omal ajal oli kõigi kuritegude taga Berezovski), siis teised opositsiooniliidrid, kõrvaldamaks rivaali jne. Kui aga selgus, et isegi Venemaal ei leia need versioonid kõlapinda ja hüvastijätt Nemtsoviga kujunes arvatust palju suuremaks aktsiooniks, siis tuldigi välja tšetšeenidega.
Kujuta ette -- internetikiirus kolm kremlibotti sekundis...
RSS Feed
