Mõlemad väljakäidud kandidaadid on tugevad ning nende pakkumine on korraga nii vastutustundlik kui kaval. Kumbki kandidaat ei kuulu teda esitanud erakonda. Indrek Tarand on parteitu (on ennast omal ajal ühel või teisel moel sidunud nii sotside, keskerakonna kui rohelistega), Jüri Luik aga on hoopiski IRLi liige, nii et omamoodi vangerdus.
Rääkides meie, st IRLi kandidaadist, võib tema kohta öelda palju positiivset. Ta on efektne esineja, showman, rahva hulgas populaarne, poliitikas juba ammusest ajast. Ei maksa alahinnata ka perekondlikke traditsioone, see perekond kuulub kindlasti Eesti vaimueliidi hulka.
Oluline vastuargument võib olla see, et kuna ta on Europarlamenti valitud üksikkandidaadina, siis juhul kui ta valitakse Eesti presidendiks, jääb meie esindatus Brüsselis kuuendiku võrra väiksemaks, mis on Eesti-taolisele riigile võrdlemisi suur tagasilöök. Ja muide, see on mõtteaineks neile, kes järgmisel korral tahavad Europarlamenti valida mitte erakonna esindaja, vaid populaarse üksikkandidaadi.
Neivelt on parteitu, autoriteetne, kompetentne ning võiks samuti leida laia toetuse, kuna tema ideed on lähedased paljudele tavalistele inimestele ning tema kandidatuur võiks leida Riigikogus konsensuse, kuna ma ei näe mingit põhjust, miks vasakerakonnad võiksid olla tema vastu.
Ja selline inimene on olemas. Ma arvan, et Mihkel Mutt oleks vääriline president Lennart Meri traditsiooni vaimus.