1. Endine NATO peasekretär Rasmussen hoiatas, et Putin võib NATO alandamiseks rünnata mõnd Balti riiki. Rasmussen sõnastas selle, mida ma ka mina arvasin vähemalt 2008. aastast saadik (Gruusia sõda), ning olen isegi seda paaril korral avalikult välja öelnud, kuid kirja panna ei tahtnud, sest selliste teemade avalik arutelu võib olla kahjulik. See teema nõuab ekspertidelt asjatundlikku ja rahulikku analüüsi ja tahan loota, et sellega tegeletakse. Üldrahvalik heietamine on neis asjus kontraproduktiivne.
2. Teine tänane uudis läheb ka sinnakanti, kuid juba Moskva poole pealt: Poliitilise konjuktuuri uurimiskeskuse peadirektor Sergei Mihhejev (kes on meilegi tuttav n-ö reaalelust, käis esinemas eesti sõprade klubis "Impressum") lubas lõpetada lääne tsivilisatsiooni piiririikide eksistentsi.
Mihhejevi-taoliste tegelaste sõnavõtud ei ole usaldusväärsed, samas peab nendesse suhtuma tõsiselt. Selline natuke paradoksaalne konstruktsioon tähendab järgmist: Kreml valetab pidevalt ja saadab oma erinevate suuvoodrite kaudu desinformatsiooni. Samas sisaldub nendes väljaütlemistes alati mingi sõnum, mis ei ole otse sõnastatud. Nii mõnigi kord tuleb neid interpreteerida lausa vastupidi. Hea näide selle kohta on Mistrali tarned. Kui pidevalt räägitakse sellest, et tegelikult neid laevu ei olegi vaja, tähendab see (ja lääne eksperdid on selles üsna veendunud), et oma agressiivsete plaanide läbiviimiseks on Venemaale neid laevu just nimelt väga vaja. Nikolajev ja Odessa oleks võinud juba vallutatud olla.
Teine sõnavõtja Vladimir Jevsejev oli veel karmim. Sellised sõnavõtud näitavad, et Venemaa agressiivsed plaanid on tõsiselt häiritud NATO vägede kohalolekust Balti riikides. Jevsejev on aga nii erutatud, et ähvardab lausa tuumalöögiga ega panegi tähele, kui rumalalt ta oma ähvardusi serveerib:
"Balti riikide jaoks on tõesti NATO artikkel viis olemas, kuid mina kui sõjandusekspert võin teile öelda järgmist -- kui rääkida võimalikust Venemaa ja NATO vahelisest konfliktist, siis tuleks see tuumarakettidega. USA jaoks tekib kohe küsimus, mida ollakse valmis mille vastu vahetama. Kas USA on nõus vahetama Los Angelese Tallinna vastu? Ma olen Tallinnas käinud ja mulle see linn väga meeldib. Kuid võin öelda, et USA ei vaheta Los Angelest Tallinna vastu vaatamata kogu oma armastusele Balti riikide suhtes."
Kui rääkida tuumalöökide vahetusest, siis Los Angelese loomulik vaste oleks mitte Tallinn, vaid Peterburi. On raske aru saada, millega Mihhejev ähvardab, kas sellega, et ameeriklased hakkavad pommitama Tallinnat või venelased pommitavad Tallinna LA asemel. Viimane muidugi peaks ameeriklasi eriti hirmutama.
Putini režiim väljub vaikselt kriisi staadiumist ja siseneb agooniasse. Agoonia võib kesta kaua ja see ei tõota midagi head ei Venemaale ega tema naabritele. Siiski on siiamaani Putini režiimi puhul kehtinud raudne reegel: reaalne rünnak on alati ootamatu ja ähvardustelaviin on suitsukate.
3. Ida-Ukrainas käisid möödunud nädalal vahelduva intensiivsusega lahingud, kuid mässulised said mõned olulised võidud, mis suurendas nende kontrollitud maa-ala. Paralleelselt käivad pingelised, kuid tulutud jõupingutused diplomaatilisel rindel.
Niipalju kui mina praegu Putini plaanist aru saan, püüab ta lahendada kaht ülesannet. Esimene on Ukraina ja ennekõike selle majanduse väljakurnamine ning tal on sellega kiire, kuna Venemaa majandus kannatab samuti kõvasti. Teine asi on seotud Krimmiga, mis osutus Venemaa majandusele väga raskeks ja ebameeldivaks koormaks. Krimmi elanike elatustase mitte üksnes ei küüni lubatu piirimaile, vaid pidevalt langeb, ning sedagi taset on hoida väga koormav. Putin vajab hädasti maismaateed Venemaalt Krimmi, selleks on aga vaja vallutada alasid Lõuna-Ukrainas. Esimene tähis sel teel on Mariupol. Praeguste lahingute intensiivsus on kandunud põhja poole, kuid ma arvan, et tegemist on just tüüpilise Putini manöövriga: kaootiliste rünnakutega rinde põhja- ja keskosas uinutatakse tähelepanu ja mõne aja pärast tuleb ootamatu löök lõunast.
4. Möödunud nädalal tuli ajakirjandus lagedale Pentagoni ajutrusti vana uuringuga, mille järgi Putin kannatab Aspergeri sündroomi all. Kindlalt nad muidugi seda väita ei saa, kuna uurijatel polnud võimalust Putini aju skaneerida, aga hüpoteesina sellist asja esitada kõlbab. Sinna Ameerika maksumaksja raha lähebki. Juba enne kui ajakirjandus hakkas Putini teistsuguste psüühikakõrvalekallete üle arutlema, kirjutasin ma, et probleem ei ole ühe inimese haiguses või psüühilistes omadustes, haige on ühiskond, kus sellise inimese teguviis mitte üksnes ei tundu normaalsena, vaid leiab palavat heakskiitu.