On diskuteeritud teemal, kas presidendi rituaalset aastapäevakõnet on üldse vaja. Isegi kui jätta rituaalne tähendus kõrvale, siis ainuüksi tänavuaastane kõne sunnib sellele küsimusele vastama positiivselt. Minu meelest oli tegemist väga õnnestunud sõnavõtuga, võib-olla Toomas Hendrik Ilvese parima iseseisvuspäeva kõnega üldse. Pean silmas nii selle sisu kui retoorilist ülesehitust. Eristaksin presidendi kõnes järgmisi tahke: filosoofilist, välispoliitilist, sisepoliitilist (ja seda eelkõige seoses eelseisvate parlamendivalimistega) ning emotsionaalset. Kõiki neid seob üks läbiv teema, ja see teema on tõde.
1. Filosoofilises plaanis viitas president moodsatele lähenemistele, mis püüavad diskrediteerida tõe kontsepti ennast. Kõik olevat taandatav erinevatele kõnepraktikatele, tõerežiimidele (mitmuses), keelemängudele jne. Nendel teemadel on hea mõtteid mõlgutada, ent kui sinu majja tungib sisse vaenlane, siis vaevalt sind rahuldavad targutused stiilis 'kuidas seda nüüd võtta'. Vaenlase kuul kas tabab sind või ei taba ning ta ei hakka sel puhul konsulteerima Baudrillardi või Žižekiga.
2. Siit on loomulik üle minna välispoliitika valdkonda. On vähe ühiskondi, kus postmodernismi ideed on nii entusiastlikult ja sügavalt vastu võetud kui postsovetlikul Venemaal. Ja seda nii teoorias kui praktikas. Üks peamisi putinismi teoreetikuid ja strateege on Vladislav Surkov: poliitik, politoloog, kirjanik ja kõrge ametnik. Surkov parafraseerib Dostojevski ideed, et kui Jumalat pole olemas, siis kõik on lubatud. Ainult et Jumala asemele paneb ta tõe ning teeb Dostojevskist vastupidise järelduse. Kui Dostojevski järeldab, et kõik ei ole lubatud, kuna Jumal on olemas, siis Surkovi jaoks on kõik lubatud, kuna tõtt ei ole olemas. Ja selle kõige teenimiseks kõlbavad ükskõik millised vahendid, kas või (õigeusu) kirik, mis hakkaski usinalt teenindama režiimi valesid. Ühendriikide riigisekretär John Kerry teatas diplomaatilist viisakust kõrvale heites, et president Putin on talle korduvalt näkku valetanud. Uudis seisneb siin võib-olla üksnes selles, et nii kõrgetasemeline poliitik ütleb selle otse välja. Valele võib vastu seista vaid tõde. Putinlik vale on
suitsukate sõjalisele agressioonile. Et agressioonile vastu seista, tuleb kõigepealt mitte karta teada ja kuulutada tõtt. Tõde ei seisne vaid sõnades, nad on sisutühjad, kui nende taga ei ole õigeid tegusid. On vähe putinlike valede paljasõnalisest hukkamõistust, vaadates samal ajal kõrvalt, kuidas ta Ukrainas oma valesid jõuga kehtestab. Oma välispoliitikas oleme tõe poolel, kuid peame tegema seda veel jõulisemalt.
3. Sisepoliitikast ja eelseisvatest valimistest rääkides jäi president erapooletuks ja ei väljendanud kuidagi oma sümpaatiat või antipaatiat konkreetsete poliitiliste jõudude suhtes. Küll aga loen ma ridade vahelt välja (ja see on minu subjektiivne tõlgendus) hukkamõistu ühelt poolt ebarealistlikele, st valelikele lubadustele, mis heade tulemuste saamise eesmärgil peavad võimalikuks valija eksitamist. Teine aspekt on aga võib-olla veel tähtsam, nimelt ei tohi valimised lõhestada ühiskonda. Pealegi on sellised vastandumised ise tihtipeale pettemanöövrid. Valimistest valimistesse vastandavad ennast Kesk- ja Reformierakond; tundub, et suurimaid vaenlasi ei saagi olla. Nii konsolideeritakse oma valijaskond, kuid hiljem, nagu teame, on nii mõnigi kord saanud väidetavatest surmavaenlastest hoopiski liitlased. Ja seda isegi riigi tasandil, paljudest omavalitsustest rääkimata. Kui vaadata aga suuremat pilti, st Euroopa tasandil, siis Europarlamendis kuuluvad nende erakondade esindajad samasse fraktsiooni, kus paraku pr. Toom on märksa valjuhäälsem kui pr. Kallas. Need valimised toimuvad rahvusvaheliselt ärevas olukorras ning valijate meelitamine pakutavate materiaalsete hüvedega juhib kõige muu kõrval tähelepanu eemale olulistest probleemidest. Ma tahan, et Eestis valitseks küpseid ühiskondi iseloomustav konsensus välispoliitika ja kaitsevaldkonna küsimustes. Kõige muu üle võib diskuteerida, kuid tingimusel, et riigi julgeoleku seisukohalt prioriteetsetes küsimustes valitseb üksmeel.
4. See kõne ei olnud üksnes tark, vaid ka inimlikult soe. Eriti puudutasid mind -- ja ma usun, et paljusid -- Karl Ristikivi sõnad selle kohta, mida tähendab Vabariigi aastapäev. Ja ta tähendab tõepoolest palju. Ristikivi kirjutas oma lõikavad read 20 aastat pärast Eesti Vabariigi hävingut. Me peame neid meeles pidama, nad on sama aktuaalsed ka praegu, kui meil on õnn tähistada Vabariigi aastapäeva oma vabal ja iseseisval kodumaal.
1. Filosoofilises plaanis viitas president moodsatele lähenemistele, mis püüavad diskrediteerida tõe kontsepti ennast. Kõik olevat taandatav erinevatele kõnepraktikatele, tõerežiimidele (mitmuses), keelemängudele jne. Nendel teemadel on hea mõtteid mõlgutada, ent kui sinu majja tungib sisse vaenlane, siis vaevalt sind rahuldavad targutused stiilis 'kuidas seda nüüd võtta'. Vaenlase kuul kas tabab sind või ei taba ning ta ei hakka sel puhul konsulteerima Baudrillardi või Žižekiga.
2. Siit on loomulik üle minna välispoliitika valdkonda. On vähe ühiskondi, kus postmodernismi ideed on nii entusiastlikult ja sügavalt vastu võetud kui postsovetlikul Venemaal. Ja seda nii teoorias kui praktikas. Üks peamisi putinismi teoreetikuid ja strateege on Vladislav Surkov: poliitik, politoloog, kirjanik ja kõrge ametnik. Surkov parafraseerib Dostojevski ideed, et kui Jumalat pole olemas, siis kõik on lubatud. Ainult et Jumala asemele paneb ta tõe ning teeb Dostojevskist vastupidise järelduse. Kui Dostojevski järeldab, et kõik ei ole lubatud, kuna Jumal on olemas, siis Surkovi jaoks on kõik lubatud, kuna tõtt ei ole olemas. Ja selle kõige teenimiseks kõlbavad ükskõik millised vahendid, kas või (õigeusu) kirik, mis hakkaski usinalt teenindama režiimi valesid. Ühendriikide riigisekretär John Kerry teatas diplomaatilist viisakust kõrvale heites, et president Putin on talle korduvalt näkku valetanud. Uudis seisneb siin võib-olla üksnes selles, et nii kõrgetasemeline poliitik ütleb selle otse välja. Valele võib vastu seista vaid tõde. Putinlik vale on
suitsukate sõjalisele agressioonile. Et agressioonile vastu seista, tuleb kõigepealt mitte karta teada ja kuulutada tõtt. Tõde ei seisne vaid sõnades, nad on sisutühjad, kui nende taga ei ole õigeid tegusid. On vähe putinlike valede paljasõnalisest hukkamõistust, vaadates samal ajal kõrvalt, kuidas ta Ukrainas oma valesid jõuga kehtestab. Oma välispoliitikas oleme tõe poolel, kuid peame tegema seda veel jõulisemalt.
3. Sisepoliitikast ja eelseisvatest valimistest rääkides jäi president erapooletuks ja ei väljendanud kuidagi oma sümpaatiat või antipaatiat konkreetsete poliitiliste jõudude suhtes. Küll aga loen ma ridade vahelt välja (ja see on minu subjektiivne tõlgendus) hukkamõistu ühelt poolt ebarealistlikele, st valelikele lubadustele, mis heade tulemuste saamise eesmärgil peavad võimalikuks valija eksitamist. Teine aspekt on aga võib-olla veel tähtsam, nimelt ei tohi valimised lõhestada ühiskonda. Pealegi on sellised vastandumised ise tihtipeale pettemanöövrid. Valimistest valimistesse vastandavad ennast Kesk- ja Reformierakond; tundub, et suurimaid vaenlasi ei saagi olla. Nii konsolideeritakse oma valijaskond, kuid hiljem, nagu teame, on nii mõnigi kord saanud väidetavatest surmavaenlastest hoopiski liitlased. Ja seda isegi riigi tasandil, paljudest omavalitsustest rääkimata. Kui vaadata aga suuremat pilti, st Euroopa tasandil, siis Europarlamendis kuuluvad nende erakondade esindajad samasse fraktsiooni, kus paraku pr. Toom on märksa valjuhäälsem kui pr. Kallas. Need valimised toimuvad rahvusvaheliselt ärevas olukorras ning valijate meelitamine pakutavate materiaalsete hüvedega juhib kõige muu kõrval tähelepanu eemale olulistest probleemidest. Ma tahan, et Eestis valitseks küpseid ühiskondi iseloomustav konsensus välispoliitika ja kaitsevaldkonna küsimustes. Kõige muu üle võib diskuteerida, kuid tingimusel, et riigi julgeoleku seisukohalt prioriteetsetes küsimustes valitseb üksmeel.
4. See kõne ei olnud üksnes tark, vaid ka inimlikult soe. Eriti puudutasid mind -- ja ma usun, et paljusid -- Karl Ristikivi sõnad selle kohta, mida tähendab Vabariigi aastapäev. Ja ta tähendab tõepoolest palju. Ristikivi kirjutas oma lõikavad read 20 aastat pärast Eesti Vabariigi hävingut. Me peame neid meeles pidama, nad on sama aktuaalsed ka praegu, kui meil on õnn tähistada Vabariigi aastapäeva oma vabal ja iseseisval kodumaal.
RSS Feed