Eile helistati mulle Vikerraadiost, küsiti arvamust kirgikütva näituse kohta. Ütlesin, et näitust pole näinud, aga sellise reklaami peale kavatsen minna (helilõik on siin). Kuna olen alati seisnud sõnavabaduse eest, ei näe ma mingit põhjust võimude sekkumiseks kultuuriprotsessi. Kõik, mis pole keelatud, ei ole keelatud, ja holokausti käsitlemine ei kuulu Eestis õnneks seadusega reguleeritud asjade hulka. Teine asi on viha õhutamine, aga seda võib teha ka ilma holokaustita. Ja üldse, lõpetage jama, kas tähtsamaid asju pole teha?
Vahepeal aga lugu edenes ja tundub, et paljudel inimestel pole tõesti tähtsamat teha. Alla Jakobson, kes vist ise näitust polegi näinud, esines mitu korda nördinult Eesti Juudi Kogukonna nimel, protesteerides eriti selle näituse kahe eksponaadi vastu. Eesti sõber Efraim Zuroff ei suutnud nii pidulikul puhul samuti vait olla. Asjasse sekkus kultuuriminister Urve Tiidus ning isegi Europarlamendi liberaalide fraktsiooni esindaja Urmas Paet.
Üldiselt ma väldin juuditeemadel sõnavõtmist, kuna olen selle koha pealt topeltstigmatiseeritud. Antisemiidi jaoks olen ma järjekordne kobisev juut, "õigete" juutide jaoks olen kristlasena diskvalifitseeritud. Täna oli mul võimalus vestelda sel teemal kahe Tartus elava juudiga. Kumbki ei olnud näitust näinud, kuid üks oli pettunud ja solvunud, kuna on teemad, mille üle nalja ei tohi teha (küsisin, miks, vastus oli, ei tohi ja kõik). Teine aga oli nördinud näitusevastase kampaania pärast ja ütles, et saab nüüd hästi aru "tavalisest homost" kooseluseaduse kirgede keerises: aktivistid mõlemalt poolt saavad tähelepanu ja võitleja aupaistet, aga tavainimene (antud juhul juut) jääb kahe tule vahele. Mina ei tunne ennast kahe tule vahel, aga kirgedele vee peale tõmmata tahaks küll.
Vahepeal aga lugu edenes ja tundub, et paljudel inimestel pole tõesti tähtsamat teha. Alla Jakobson, kes vist ise näitust polegi näinud, esines mitu korda nördinult Eesti Juudi Kogukonna nimel, protesteerides eriti selle näituse kahe eksponaadi vastu. Eesti sõber Efraim Zuroff ei suutnud nii pidulikul puhul samuti vait olla. Asjasse sekkus kultuuriminister Urve Tiidus ning isegi Europarlamendi liberaalide fraktsiooni esindaja Urmas Paet.
Üldiselt ma väldin juuditeemadel sõnavõtmist, kuna olen selle koha pealt topeltstigmatiseeritud. Antisemiidi jaoks olen ma järjekordne kobisev juut, "õigete" juutide jaoks olen kristlasena diskvalifitseeritud. Täna oli mul võimalus vestelda sel teemal kahe Tartus elava juudiga. Kumbki ei olnud näitust näinud, kuid üks oli pettunud ja solvunud, kuna on teemad, mille üle nalja ei tohi teha (küsisin, miks, vastus oli, ei tohi ja kõik). Teine aga oli nördinud näitusevastase kampaania pärast ja ütles, et saab nüüd hästi aru "tavalisest homost" kooseluseaduse kirgede keerises: aktivistid mõlemalt poolt saavad tähelepanu ja võitleja aupaistet, aga tavainimene (antud juhul juut) jääb kahe tule vahele. Mina ei tunne ennast kahe tule vahel, aga kirgedele vee peale tõmmata tahaks küll.
Räägiks kõigepealt natuke asjast üldisemalt ja siis tuleks tagasi Tartu näituse juurde, mida ma täna spetsiaalselt külastasin. Küsimus, kas holokausti üle tohib nalja visata, ei ole uus. Seda on korduvalt tõstatatud nii juutide kui antisemiitide poolt, viimased eriti aktiivselt sellel millenniumil. 2006. aastal kuulutas Iraani ajaleht Hamshahri ilmsel valitsuse toetusel välja rahvusvahelise holokaustiteemaliste karikatuuride konkursi. See pidi olema vastus Taani 2005. aasta karikatuuriskandaalile (Muhamedi-teemalised karikatuurid ajalehes Jyllands-Posten). Konkurss tekitas teatud elevust, kuid oodatud nördimuspurset ei tulnud. ÜRO peasekretär Kofi Annan keeldus Iraani-visiidi ajal näitust külastamast ja soovitas vaenu mitte õhutada. Protestisid mõned juudiorganisatsioonid, kuid ühegi riigi valitsus ei võtnud sel teemal üldse sõna. Põhiline vastuväide seisnes selles, et üks asi on irvitamine religiooni üle, teine asi inimeste tapmise üle. Eurooplasena aktsepteerin sellist seisukohta, kuid ajaloost tunnen ka teistsuguseid: neid, kes mõnitavad meie jumalaid, tuleb tappa, aga vaenlaste hukkamine võib pakkuda palju nalja (lihtsalt antropoloogiline meeldetuletus).
Hoopis huvitavam idee tuli Iisraelist, kus karikaturist Amitai Sandy ja kirjanik Eyal Zusman pakkusid välja konkureeriva võistluse parimatele juudi antisemiitlikele karikatuuridele. Nende sõnul on juudile solvav, kui mingi iraanlase meelest oskab ta teha antisemiitliku karikatuuri paremini kui juut. Sandy väitis, et nimelt juudid võivad "joonistada kõige parema, kõige teravmeelsema ja kõige solvavama judofoobse karikatuuri, mis on kunagi loodud"; iraanlased pole konkurendid.
Reaktsioon sellele ei olnud üksmeelne. Efraim Zuroff näiteks esines selles vaimus, et nalja pole siin teha midagi, ka Saksamaal algas juudiviha karikatuuridest. Mõned rahvusvahelise žürii liikmed, kes ei saanud aru konkursi sisust ning arvasid, et hakatakse välja naerma antisemiite, taandasid ennast, kui selgus, et naerdakse nimelt juutide üle, kusjuures üsna õelalt. Kui juba, siis juba.
Reaktsioon sellele ei olnud üksmeelne. Efraim Zuroff näiteks esines selles vaimus, et nalja pole siin teha midagi, ka Saksamaal algas juudiviha karikatuuridest. Mõned rahvusvahelise žürii liikmed, kes ei saanud aru konkursi sisust ning arvasid, et hakatakse välja naerma antisemiite, taandasid ennast, kui selgus, et naerdakse nimelt juutide üle, kusjuures üsna õelalt. Kui juba, siis juba.
I preemia. Aron Katzi "Viiuldaja katusel"
Metalliaistingud. Usalda, kuid kontrolli I koha võitis Aron Katzi "Viiuldaja katusel", mis illustreerib juutide väidetavat seost 9/11 rünnakuga. Konkursile esitati mitusada tööd, nende kunstiline tase oli väga erinev, kuid mõned olid tõesti vaimukad. Naerdi kõigi juutidele omistatud omaduste üle. Ükski teema polnud tabu: esitati karikatuure, kus juudid on räpased sead, kus nad valitsevad maailma, kus nad kontrollivad kogu meediat, kus nad joovad kristlaste ja araablaste verd, aga naerdi ka juutide välimuse üle (eriti said ninad), rahaahnuse üle ja loomulikult ka holokausti üle.
Minu meelest olid aga kõige vaimukamad järgmised pildid (antisemiidid, kadestage):
Lähis-Ida (ausad) rahuläbirääkimised
Aus mäng. Ka spordis.
Kuid meie teema on holokaust. Siin on minu isiklik valik (osa teoseid ei ole eriti heal kunstilisel tasemel, kuid hindan nende antisemiitlikku potentsiaali). Kõigepealt, ohvrite arv.
"Nende järgi oli seal ainult kaks miljonit..." -- "Vai, sa alati unustad intressi!"
Araablasi diskrimineeritakse isegi siin. "Vabanda, Said, kuid mittekoššerliha nad siin vastu ei võta."
Araablased siiski oodatud: Iisraeli tööhõiveamet. Töö teeb vabaks.
Ning lõpuks kunstiliselt mitte eriti õnnestunud, kuid meie tänase teemaga kokkusobiv karikatuur.
Gaasikambri järjekorras lahutatakse meelt Iisraeli antisemiitlike karikatuuridega. Nendel kolmel on palju rõõmsam olek kui teistel.
Võrreldes nende kenakeste piltidega, mille lõid, kordan, juudid ise, tunduvad Tartu näituse problemaatilised eksemplarid päris süütuna. Probleeme tekitasid kaks teost, mõlema autoriks
Artur Żmijewski, kes spetsialiseerub provokatsioonidele ja publiku šokeerimisele. Selles mõttes on esimene, "Kullimäng" üldse lahja. Filmitud kahes kohas, mingi maja keldris ja Auschwitzi gaasikambris. Algab nii, et tühja keldriruumi tuleb algul üks alasti vanem naisterahvas, siis teised inimesed, kõik alasti, ja hakkavad mängima kulli. Kõigil on lõbus. See, mis peaks šokeerima, on loodetav vaataja kognitiivne dissonants selle lõbusa mängu ja holokausti vahel. Kuid see tekib vaataja peas, aga mitte ekraanil ega ka mitte võtteplatsil. Alustada võib kas või sellest, et kõik osalejad on silmnähtavalt mittejuudid (ma ei ole eriti hea juudi välimääraja, aga siiski nähes ringilippavaid paljaid blondiine on mul raske neid kuidagi juutidega assotsieerida). Edasi, igaüks, kes vähegi ajalugu tunneb, teab, et mehed ja naised eraldati (pidi ju olema saun ja segasaun polnud Auschwitzis ette nähtud). Võib-olla selle teose (mille kvaliteedi osas on mul suured kahtlused) parim õigustus ongi see, et ta suudab tekitada nördimuslaviini. Kui vähe on meil vaja, et aktiveeruks holokaustimälestus.
Teine teos on palju šokeerivam, kuna on väidetavalt dokumentaalne. 92-aastane Auschwitzi üleelanud Józef Tarnawa laseb end pehmeks rääkida ja värskendada oma tätoveeringut 80064. Mees palub seda mitte teha, ütleb, et niigi on hästi näha, siis ei ole enam ehtne jne. Kuid režissöör Artur Żmijewski on halastamatu ja vanamees alistub pealekäimisele, lastes tätoveeringut uuendada. Lõpus ei ole ta sugugi õnnelik, räägib, et on nagu mingi mööbliese. Ühes intervjuus ütleb režissöör, et muidugi ta lasi end pehmeks rääkida, kuna ta sai selle eest 500 eurot ja enne filmimist oli neil sõlmitud leping. Siin on sõnum palju ebamäärasem ja võib-olla mitmetahulisem ning selle analüüsimiseks ei ole praegu õige koht. Juhin valvsa Juudi Kogukonna tähelepanu sellele, et kusagil pole öeldud, et tegu on juudiga. Tema väljanägemises pole midagi semiitlikku ja režissöör ütleb samuti, et ta ei tea, mis rahvusest see mees on ja mis tähtsust sel on. Äkki peaks protestima hoopis Poola kogukond?
Palun mind mitte valesti mõista. Ma ei taha sugugi öelda, et suurtesse tragöödiatesse peaks suhtuma pilavalt või kergemeelselt. Saan hästi aru neist, kes on nördinud. Kuid nende nördimusel oleks suurem kaal, kui nad ei kuulutaks seda avalikult. Vähemalt minu meelest oleks nii väärikam.
Ma toon ühe paralleeli, mis on seotud karikatuuriskandaaliga. On teada, et ortodokssetel juutidel on inimese kujutamine veel suurema keelu all kui moslemitel. Miks siis nt Charlie Hebdo islamivastased pildid tekitasid moslemite seas nii raevuka reaktsiooni, aga judaismivastased juutide ja eriti ortodokssete juutide hulgas mitte? Konsulteerisin sel teemal ja selgus väga huvitav ja minu meelest päris väärikas seik. Juutide (st ortodokssete juutide) keeld inimkeha kujutamise osas puudutab mitte üksnes kunstnikku (ei tohi sellist asja teha), vaid ka vaatajat. Kui ortodoksne juut näeb kaugelt mingit pilti ja talle isegi ainult tundub, et seal võib olla inimkujutis, pöörab ta pilgu ära ja ei vaata sinnapoole. Ning põhjus, miks karikatuurid ei tekita pahameelt ortodokssetes juutides, on lihtne: nad ei vaata neid.
Võrreldes nende kenakeste piltidega, mille lõid, kordan, juudid ise, tunduvad Tartu näituse problemaatilised eksemplarid päris süütuna. Probleeme tekitasid kaks teost, mõlema autoriks
Artur Żmijewski, kes spetsialiseerub provokatsioonidele ja publiku šokeerimisele. Selles mõttes on esimene, "Kullimäng" üldse lahja. Filmitud kahes kohas, mingi maja keldris ja Auschwitzi gaasikambris. Algab nii, et tühja keldriruumi tuleb algul üks alasti vanem naisterahvas, siis teised inimesed, kõik alasti, ja hakkavad mängima kulli. Kõigil on lõbus. See, mis peaks šokeerima, on loodetav vaataja kognitiivne dissonants selle lõbusa mängu ja holokausti vahel. Kuid see tekib vaataja peas, aga mitte ekraanil ega ka mitte võtteplatsil. Alustada võib kas või sellest, et kõik osalejad on silmnähtavalt mittejuudid (ma ei ole eriti hea juudi välimääraja, aga siiski nähes ringilippavaid paljaid blondiine on mul raske neid kuidagi juutidega assotsieerida). Edasi, igaüks, kes vähegi ajalugu tunneb, teab, et mehed ja naised eraldati (pidi ju olema saun ja segasaun polnud Auschwitzis ette nähtud). Võib-olla selle teose (mille kvaliteedi osas on mul suured kahtlused) parim õigustus ongi see, et ta suudab tekitada nördimuslaviini. Kui vähe on meil vaja, et aktiveeruks holokaustimälestus.
Teine teos on palju šokeerivam, kuna on väidetavalt dokumentaalne. 92-aastane Auschwitzi üleelanud Józef Tarnawa laseb end pehmeks rääkida ja värskendada oma tätoveeringut 80064. Mees palub seda mitte teha, ütleb, et niigi on hästi näha, siis ei ole enam ehtne jne. Kuid režissöör Artur Żmijewski on halastamatu ja vanamees alistub pealekäimisele, lastes tätoveeringut uuendada. Lõpus ei ole ta sugugi õnnelik, räägib, et on nagu mingi mööbliese. Ühes intervjuus ütleb režissöör, et muidugi ta lasi end pehmeks rääkida, kuna ta sai selle eest 500 eurot ja enne filmimist oli neil sõlmitud leping. Siin on sõnum palju ebamäärasem ja võib-olla mitmetahulisem ning selle analüüsimiseks ei ole praegu õige koht. Juhin valvsa Juudi Kogukonna tähelepanu sellele, et kusagil pole öeldud, et tegu on juudiga. Tema väljanägemises pole midagi semiitlikku ja režissöör ütleb samuti, et ta ei tea, mis rahvusest see mees on ja mis tähtsust sel on. Äkki peaks protestima hoopis Poola kogukond?
Palun mind mitte valesti mõista. Ma ei taha sugugi öelda, et suurtesse tragöödiatesse peaks suhtuma pilavalt või kergemeelselt. Saan hästi aru neist, kes on nördinud. Kuid nende nördimusel oleks suurem kaal, kui nad ei kuulutaks seda avalikult. Vähemalt minu meelest oleks nii väärikam.
Ma toon ühe paralleeli, mis on seotud karikatuuriskandaaliga. On teada, et ortodokssetel juutidel on inimese kujutamine veel suurema keelu all kui moslemitel. Miks siis nt Charlie Hebdo islamivastased pildid tekitasid moslemite seas nii raevuka reaktsiooni, aga judaismivastased juutide ja eriti ortodokssete juutide hulgas mitte? Konsulteerisin sel teemal ja selgus väga huvitav ja minu meelest päris väärikas seik. Juutide (st ortodokssete juutide) keeld inimkeha kujutamise osas puudutab mitte üksnes kunstnikku (ei tohi sellist asja teha), vaid ka vaatajat. Kui ortodoksne juut näeb kaugelt mingit pilti ja talle isegi ainult tundub, et seal võib olla inimkujutis, pöörab ta pilgu ära ja ei vaata sinnapoole. Ning põhjus, miks karikatuurid ei tekita pahameelt ortodokssetes juutides, on lihtne: nad ei vaata neid.
Lõpetada tahan sootuks teistsuguse reaktsiooniga holokaustile. Pärast Ravensbrucki naistelaagri vabastamist leiti väikese lapse surnukeha juurest üks täiskirjutatud paberileht, mille arvatavalt oli kirjutanud ta ema enne hukkamist. Tekst oli saksakeelne ja selle trükkis omal ajal ära Süddeutsche Zeitung. See sai tuntuks Ravensbrucki palve nime all ning ehkki arvatav autor oli juudisoost, leiame seda mõnest Saksamaa luterikiriku palveraamatust. Siin on selle algus vabas eestikeelses tõlkes:
Rahu inimestele, kelle tahe on kuri, ja lõpp kättemaksule, üleskutsetele karistada ja noomida. Kuritegude arv ületas kõik piirid ja inimese mõistus ei suuda neid enam haarata, loendamatu on märtrite hulk.
Seepärast, oo Jumal, ära kaalu nende kannatusi oma õigluse kaaluga. Issand, ära pööra piinajate vastu halastamatut süüdistust, et nõuda neilt õudsat tasu. Tasu neile teisiti: las timukad, reeturid, nuhid ja kõik kurjad inimesed saavad kasu oma kuritegudest, ja andesta neile nende ohvrite julguse ja ohvrimeelsuse nimel. Las jääda jõusse headus ja mitte kurjus.
Edasi võib lugeda siit.
Rahu inimestele, kelle tahe on kuri, ja lõpp kättemaksule, üleskutsetele karistada ja noomida. Kuritegude arv ületas kõik piirid ja inimese mõistus ei suuda neid enam haarata, loendamatu on märtrite hulk.
Seepärast, oo Jumal, ära kaalu nende kannatusi oma õigluse kaaluga. Issand, ära pööra piinajate vastu halastamatut süüdistust, et nõuda neilt õudsat tasu. Tasu neile teisiti: las timukad, reeturid, nuhid ja kõik kurjad inimesed saavad kasu oma kuritegudest, ja andesta neile nende ohvrite julguse ja ohvrimeelsuse nimel. Las jääda jõusse headus ja mitte kurjus.
Edasi võib lugeda siit.
RSS Feed