MIHHAIL LOTMANI KODULEHEKÜLG
  • Blogi
  • Minust
  • CV
  • Publikatsioonid
  • Meedias
  • Galerii
  • Failid
  • KFT
  • Vaba Akadeemia

Meie väike holokaustiskandaal

2/11/2015

7 Comments

 
Eile helistati mulle Vikerraadiost, küsiti arvamust kirgikütva näituse kohta. Ütlesin, et näitust pole näinud, aga sellise reklaami peale kavatsen minna (helilõik on siin). Kuna olen alati seisnud sõnavabaduse eest, ei näe ma mingit põhjust võimude sekkumiseks kultuuriprotsessi. Kõik, mis pole keelatud, ei ole keelatud, ja holokausti käsitlemine ei kuulu Eestis õnneks seadusega reguleeritud asjade hulka. Teine asi on viha õhutamine, aga seda võib teha ka ilma holokaustita. Ja üldse, lõpetage jama, kas tähtsamaid asju pole teha?

Vahepeal aga lugu edenes ja tundub, et paljudel inimestel  pole tõesti tähtsamat teha. Alla Jakobson, kes vist ise näitust polegi näinud, esines mitu korda nördinult Eesti Juudi Kogukonna nimel, protesteerides eriti selle näituse kahe eksponaadi vastu. Eesti sõber
Efraim Zuroff ei suutnud nii pidulikul puhul samuti vait olla. Asjasse sekkus kultuuriminister Urve Tiidus ning isegi Europarlamendi liberaalide fraktsiooni esindaja Urmas Paet.

Üldiselt ma väldin juuditeemadel sõnavõtmist, kuna olen selle koha pealt topeltstigmatiseeritud. Antisemiidi jaoks olen ma järjekordne kobisev juut, "õigete" juutide jaoks olen kristlasena diskvalifitseeritud. Täna oli mul võimalus vestelda sel teemal kahe Tartus elava juudiga. Kumbki ei olnud näitust näinud, kuid üks oli pettunud ja solvunud, kuna on teemad, mille üle nalja ei tohi teha (küsisin, miks, vastus oli, ei tohi ja kõik). Teine aga oli nördinud näitusevastase kampaania pärast ja ütles, et saab nüüd hästi aru "tavalisest homost" kooseluseaduse kirgede keerises: aktivistid mõlemalt poolt saavad tähelepanu ja võitleja aupaistet, aga tavainimene (antud juhul juut) jääb kahe tule vahele. Mina ei tunne ennast kahe tule vahel, aga kirgedele vee peale tõmmata tahaks küll.

Räägiks kõigepealt natuke asjast üldisemalt ja siis tuleks tagasi Tartu näituse juurde, mida ma täna spetsiaalselt külastasin. Küsimus, kas holokausti üle tohib nalja visata, ei ole uus. Seda on korduvalt tõstatatud nii juutide kui antisemiitide poolt, viimased eriti aktiivselt sellel millenniumil. 2006. aastal kuulutas Iraani ajaleht
Hamshahri ilmsel valitsuse toetusel välja rahvusvahelise holokaustiteemaliste karikatuuride konkursi. See pidi olema vastus Taani 2005. aasta karikatuuriskandaalile (Muhamedi-teemalised karikatuurid ajalehes Jyllands-Posten). Konkurss tekitas teatud elevust, kuid oodatud nördimuspurset ei tulnud. ÜRO peasekretär Kofi Annan keeldus Iraani-visiidi ajal näitust külastamast ja soovitas vaenu mitte õhutada. Protestisid mõned juudiorganisatsioonid, kuid ühegi riigi valitsus ei võtnud sel teemal üldse sõna. Põhiline vastuväide seisnes selles, et üks asi on irvitamine religiooni üle, teine asi inimeste tapmise üle. Eurooplasena aktsepteerin sellist seisukohta, kuid ajaloost tunnen ka teistsuguseid: neid, kes mõnitavad meie jumalaid, tuleb tappa, aga vaenlaste hukkamine võib pakkuda palju nalja (lihtsalt antropoloogiline meeldetuletus).

Hoopis huvitavam idee tuli Iisraelist, kus karikaturist Amitai Sandy ja kirjanik Eyal Zusman pakkusid välja konkureeriva võistluse parimatele juudi antisemiitlikele karikatuuridele. Nende sõnul on juudile solvav, kui mingi iraanlase meelest oskab ta teha antisemiitliku karikatuuri paremini kui juut. Sandy väitis, et nimelt juudid võivad "joonistada kõige parema, kõige teravmeelsema ja kõige solvavama judofoobse karikatuuri, mis on kunagi loodud"; iraanlased pole konkurendid.

Reaktsioon sellele ei olnud üksmeelne. Efraim Zuroff näiteks esines selles vaimus, et nalja pole siin teha midagi, ka Saksamaal algas juudiviha karikatuuridest. Mõned rahvusvahelise žürii liikmed, kes ei saanud aru konkursi sisust ning arvasid, et hakatakse välja naerma antisemiite, taandasid ennast, kui selgus, et naerdakse nimelt juutide üle, kusjuures üsna õelalt. Kui juba, siis juba.
Picture
I preemia. Aron Katzi "Viiuldaja katusel"
PictureMetalliaistingud. Usalda, kuid kontrolli

I koha võitis Aron Katzi "Viiuldaja katusel", mis illustreerib juutide väidetavat seost 9/11 rünnakuga. Konkursile esitati mitusada tööd, nende kunstiline tase oli väga erinev, kuid mõned olid tõesti vaimukad. Naerdi kõigi juutidele omistatud omaduste üle. Ükski teema polnud tabu: esitati karikatuure, kus juudid on räpased sead, kus nad valitsevad maailma, kus nad kontrollivad kogu meediat, kus nad joovad kristlaste ja araablaste verd, aga naerdi ka juutide välimuse üle (eriti said ninad), rahaahnuse üle ja loomulikult ka holokausti üle.

Minu meelest
olid aga kõige vaimukamad järgmised pildid (antisemiidid, kadestage):
 


Picture
Lähis-Ida (ausad) rahuläbirääkimised
Picture
Aus mäng. Ka spordis.
Kuid meie teema on holokaust. Siin on minu isiklik valik (osa teoseid ei ole eriti heal kunstilisel tasemel, kuid hindan nende antisemiitlikku potentsiaali). Kõigepealt, ohvrite arv.
Picture
"Nende järgi oli seal ainult kaks miljonit..." -- "Vai, sa alati unustad intressi!"
Picture
Araablasi diskrimineeritakse isegi siin. "Vabanda, Said, kuid mittekoššerliha nad siin vastu ei võta."
Picture
Araablased siiski oodatud: Iisraeli tööhõiveamet. Töö teeb vabaks.
Ning lõpuks kunstiliselt mitte eriti õnnestunud, kuid meie tänase teemaga kokkusobiv karikatuur.
Picture
Gaasikambri järjekorras lahutatakse meelt Iisraeli antisemiitlike karikatuuridega. Nendel kolmel on palju rõõmsam olek kui teistel.

Võrreldes nende kenakeste piltidega, mille lõid, kordan, juudid ise, tunduvad Tartu näituse problemaatilised eksemplarid päris süütuna. Probleeme tekitasid kaks teost, mõlema autoriks

Artur Żmijewski, kes spetsialiseerub provokatsioonidele ja publiku šokeerimisele. Selles mõttes on esimene, "Kullimäng" üldse lahja. Filmitud kahes kohas, mingi maja keldris ja Auschwitzi gaasikambris. Algab nii, et tühja keldriruumi tuleb algul üks alasti vanem naisterahvas, siis teised inimesed, kõik alasti, ja hakkavad mängima kulli. Kõigil on lõbus. See, mis peaks šokeerima, on loodetav vaataja kognitiivne dissonants selle lõbusa mängu ja holokausti vahel. Kuid see tekib vaataja peas, aga mitte ekraanil ega ka mitte võtteplatsil. Alustada võib kas või sellest, et kõik osalejad on silmnähtavalt mittejuudid (ma ei ole eriti hea juudi välimääraja, aga siiski nähes ringilippavaid paljaid blondiine on mul raske neid kuidagi juutidega assotsieerida). Edasi, igaüks, kes vähegi ajalugu tunneb, teab, et mehed ja naised eraldati (pidi ju olema saun ja segasaun polnud Auschwitzis ette nähtud). Võib-olla selle teose (mille kvaliteedi osas on mul suured kahtlused) parim õigustus ongi see, et ta suudab tekitada nördimuslaviini. Kui vähe on meil vaja, et aktiveeruks holokaustimälestus.

Teine teos on palju šokeerivam, kuna on väidetavalt dokumentaalne. 92-aastane Auschwitzi üleelanud Józef Tarnawa laseb end pehmeks rääkida ja värskendada oma tätoveeringut 80064. Mees palub seda mitte teha, ütleb, et niigi on hästi näha, siis ei ole enam ehtne jne. Kuid režissöör Artur Żmijewski on halastamatu ja vanamees alistub pealekäimisele, lastes tätoveeringut uuendada. Lõpus ei ole ta sugugi õnnelik, räägib, et on nagu mingi mööbliese. Ühes intervjuus ütleb režissöör, et muidugi ta lasi end pehmeks rääkida, kuna ta sai selle eest 500 eurot ja enne filmimist oli neil sõlmitud leping. Siin on sõnum palju ebamäärasem ja võib-olla mitmetahulisem ning selle analüüsimiseks ei ole praegu õige koht. Juhin valvsa Juudi Kogukonna tähelepanu sellele, et kusagil pole öeldud, et tegu on juudiga. Tema väljanägemises pole midagi semiitlikku ja režissöör ütleb samuti, et ta ei tea, mis rahvusest see mees on ja mis tähtsust sel on. Äkki peaks protestima hoopis Poola kogukond?

Palun mind mitte valesti mõista. Ma ei taha sugugi öelda, et suurtesse tragöödiatesse peaks suhtuma pilavalt või kergemeelselt. Saan hästi aru neist, kes on nördinud. Kuid nende nördimusel oleks suurem kaal, kui nad ei kuulutaks seda avalikult. Vähemalt minu meelest oleks nii väärikam.

Ma toon ühe paralleeli, mis on seotud karikatuuriskandaaliga. On teada, et ortodokssetel juutidel on inimese kujutamine veel suurema keelu all kui moslemitel. Miks siis nt
Charlie Hebdo islamivastased pildid tekitasid moslemite seas nii raevuka reaktsiooni, aga judaismivastased juutide ja eriti ortodokssete juutide hulgas mitte? Konsulteerisin sel teemal ja selgus väga huvitav ja minu meelest päris väärikas seik. Juutide (st ortodokssete juutide) keeld inimkeha kujutamise osas puudutab mitte üksnes kunstnikku (ei tohi sellist asja teha), vaid ka vaatajat. Kui ortodoksne juut näeb kaugelt mingit pilti ja talle isegi ainult tundub, et seal võib olla inimkujutis, pöörab ta pilgu ära ja ei vaata sinnapoole. Ning põhjus, miks karikatuurid ei tekita pahameelt ortodokssetes juutides, on lihtne: nad ei vaata neid.

Lõpetada tahan sootuks teistsuguse reaktsiooniga holokaustile. Pärast Ravensbrucki naistelaagri vabastamist leiti väikese lapse surnukeha juurest üks täiskirjutatud paberileht, mille arvatavalt oli kirjutanud ta ema enne hukkamist. Tekst oli saksakeelne ja selle trükkis omal ajal ära Süddeutsche Zeitung. See sai tuntuks Ravensbrucki palve nime all ning ehkki arvatav autor oli juudisoost, leiame seda mõnest Saksamaa luterikiriku palveraamatust. Siin on selle algus vabas eestikeelses tõlkes:

Rahu inimestele, kelle tahe on kuri, ja lõpp kättemaksule, üleskutsetele karistada ja noomida. Kuritegude arv ületas kõik piirid ja inimese mõistus ei suuda neid enam haarata, loendamatu on märtrite hulk.

Seepärast, oo Jumal, ära kaalu nende kannatusi oma õigluse kaaluga. Issand, ära pööra piinajate vastu halastamatut süüdistust, et nõuda neilt õudsat tasu. Tasu neile teisiti: las timukad, reeturid, nuhid ja kõik kurjad inimesed saavad kasu oma kuritegudest, ja andesta neile nende ohvrite julguse ja ohvrimeelsuse nimel. Las jääda jõusse headus ja mitte kurjus.

Edasi võib lugeda siit.
7 Comments
Simmo
2/11/2015 10:55:00 pm

Olen alati hinnanud juudi soost estraadikunstnike huumorit ja ka omaks votnud teatavaid sublimatsiooni soodustavaid hoiakuid- selle nahtuse Freudi & Lorentzi symbiootilises aspektis- ning shortcut*e silmas pidades 6konoomsust ja efektiivsust.

Periood, mille yle Juudi kogukonnal on kohane valjendada meelt ka naerus labi pisarate ei tundu aga 6iglane improviseerimiseks mitte just vaga sygavat moistmisvoimet omavatele radikaalsemat maailmavaadet viljelevatele inimgruppidele voi neile, kes teravmeelsuse eest noortelt tuulepeadelt oma 6iglast osa h6beseeklitest nouavad.

Loomulikult on mottevabadus hindamatu. Sonaoigus ka nii helis kui pildis, kuid viimase puhul: kes votab vastutuse?

Paar paeva tagasi kukkus Tallinna A terminalis sadamatooline surnuks. Naerame ja saame seelabi valust yle? Kui seda teevad pere liikmed, siis kyll. Tallinna sadam peab aga tegelema lahtuvalt ehitusseadusest omanikujarelvalve t6hustamisega.

Reply
Mark Rõbak
2/12/2015 08:53:35 pm

Aitäh huvitava teksti eest. Imelik on aga see, et Te võrdlete ametliku muuseumi näitust, mis on veel toetatud Kultuuriministeeriumi poolt, kahe kunstniku poolt organiseeritud privaatse kampaaniaga. Oleks mõtet ka mainida kes need kunstnikud on ja mis asjaoludel see idee tekkis. Ka reaktsioonist mida see konkurs tekitas Iisraelis ja mujal.

Reply
ML
2/13/2015 01:48:17 am

Austatud Hr. Rõbak,

Tänan selle kommentaari eest. Siiski ei saa ma aru, kus ma neid nähtusi võrdlen. Ma lihtsalt tahtsin näidata, et peale solvumise on ka teisi reageerimisvõimalusi ja karikatuuride konkurss on üks kahest, mida ma nimetasin.

Peaaegu iga kord, kui ma kusagil meedias sõna võtan, kirjutab keegi heatahtlik ja valvas kaaskodanik, et Lotman kirjutagu parem Gaza tapetud lastest või Idel Jakobsonist. Ma loomulikult ei vasta neile, kuid kui vastaksin, kõlaks see umbes nii: kirjuta ise.

Oma kirjatükkides ei pretendeeri ma asja igakülgsele ega objektiivsele käsitlusele. Ma ei esinda kedagi peale iseenda. Seda suurem vastutus on mul seda esindada adekvaatselt.

Kui arvate, et moonutasin fakte, siis palun korrigeerige minu seisukohta.

Hea meelega arutaksin Teiega nende asjade üle päriselus.

Lugupidamisega
Mihhail Lotman

Reply
2/14/2015 08:30:05 pm

Saan mingil määral mõttekäigust aru, kuid ei tohiks unustada mille taustal sellised esinemised sünnivad. Anti-semiitliku maiguga väljendusi võetakse juudi kogukondades siiski väga tõsiselt ning seda teps mitte ainult holokausti mälestuste tõttu. Ma usun, et Te ei ole pime Euroopas pead võtva mentaalsuse suhtes, mis kannab endas tugevat sallimatust juutide suhtes.
Praegune olustik on muutnud juudid eriti tundlikuks (ning ma leian, et kohati õigustatult), sest ajalugu paistab nende silmis korduvat. Kõige hirmuäratavam asi ongi see, et äärmuslike ja peavoolu liikumiste seisakud paistavad konvergeeruvat. On õõvastav näha mõnda ajakirjanikku või organisatsiooni juhti esitamas sisuliselt samu mõtteid mida üks neonats väljendab, lihtsalt teiste sõnadega.
Ja see viha on sama hukatuslik nii Euroopale kui ka juutidele.

Sellepärast olen ka tuliselt vastu Teie väljendatud seisukohale:
"Saan hästi aru neist, kes on nördinud. Kuid nende nördimusel oleks suurem kaal, kui nad ei kuulutaks seda avalikult. Vähemalt minu meelest oleks nii väärikam. "
Nördimust *peab* väljendama, muidu teda praktiliselt võttes ei eksisteeri. Vaikimine pelgalt väärikuse või mõne muu abstraktse idee nimel on absurdne. Rotherhamis vaikiti maha ligi 1400(!) lapse väärkohtlemine, sest kardeti, et see lõhub "kommuuni sidusust" ja annab alust rassistlikele rünnakutele. Kokkuvõttes aga on hävitatud 1400 lapse elud ja antud veelgi võimsam platvorm äärmuslikele gruppidele.
Ei, vaikimist ei saa keegi meist endale lubada! Vähemalt mitte selliste oludega silmitsi seistes.

Reply
ML
2/15/2015 01:31:22 am

Ka mina saan Teie mõttekäigust aru, kuid absoluutselt ei nõustu sellega. Esiteks ei saa võrrelda kriminaalseid kuritegusid (teie meelest) ebaõnnestunud näitusega, mis (rõhutan veel kord) ei sisalda endas midagi kriminaalset ega antisemiitlikku. Ma saan aru, et Teile ei meeldi sealne holokaustikäsitlus, kuid õnneks ei ole Eesti seadust, mis lubaks holokausti käsitleda ainult naa, aga mitte nii.
Mis aga puudutab antisemitismi, siis arvan ma, et tegu on teatud haigusega ühiskonnas, millest ühiskonnal tuleb ise üle saada. Nagu ütlevad Iisraeli juudid, võitlus antisemitismiga ei ole juudi asi. Oma seisukohta olen põhjendanud ühes Iisraelis antud intervjuus:
http://www.lechaim.ru/ARHIV/208/4x4.htm

Reply
2/15/2015 05:20:21 am

Siinkohal Te siiski eksite. Ma leidsin, et selle "skandaali" puhul oli tegu ülereageerimisega. Mind isiklikult jätsid need videod suhteliselt külmaks. Mis puudutab seda võrdlust, siis on mõneti tegu strawmaniga, mille ma lõin puhtalt mulle vastumeelsust tekitava aspekti esiletoomiseks. Abstraktsete ideede nimel võib täide viia absurdseid asju. Nagu näiteks valgete sulgede jagamine argpükslikuse demonstreerimiseks. Selle tulemusel said ju paljud noored (alaealised!) lahingutandril surma. Ja mille nimel?

Mis puudutab aga skandaali ennast, siis arvan, et see on ka paljuski mõistetav. Just nagu Charlie Hebdost lahti lastud satirist vallandati täiesti ebaõiglaselt, kuid arusaadavate ajendite põhjal. Artikkel, mille põhjal vallandamine toimus oli oma sisult üpris süütu aga samas peitus selle taga väga tugev anti-semitism.
Mida ma tahan sellega öelda on see, et hirm on tihti pime aga see ei tähenda, et see pole oma olemuselt õigustatud. Ja selle poolest on see skandaal isegi võrreldav Masso "skandaaliga". Nagu ma ütlesin, see esinemine toimus ikkagi laiema olustiku taustal ning sellepärast ei tasu seda veel põhjalikult hukka mõista.

Ma usun, et ka paljud eurooplased vaatavad meie käitumist Venemaa suhtes kui absurdse ülereageerimisena. Siiski peaks sellise käitumise ajend olema ilmne kõigile, kes teemaga veidikenegi kursis on.

Seaduse osas olen Teiega täiesti ühte meelt.

Mis puudutab antisemitismi levikusse ühiskonnas, siis järjest rohkem kipun arvama, et tegu on justkui lakmusega, mis näitab ühiskonna tervist. Tervel inimesel pole üldiselt põhjust pidevat viha kanda võhivõõra inimese suhtes, sama peaks kehtima ühiskonna suhtes. Selle lahendamise suhtes olen kahetisel arvamusel. Ühelt poolt tahaksin nõustuda, et oma probleemid peab ühiskond ise lahendama, muidu reaalset tervenemist ei saa toimuda. Teisalt aga saan aru, et ühiskond kui selline ei ole mingi eraldiseisev ja kinnine asi. Me oleme sotsiaalsed loomad ning meile avaldavad mõju ka nö. välised faktorid.
Nähes mis laadi infovoog Iisraeli probleeme ümbritseb, siis kipub tekkima tunne, et tervet mõistust peab hakkama tikutulega otsima.

Veidi hiline ja kaootiline mõtteavaldus, kuid loodan, et see liikus pigem selguse poole.

Reply
Incall Massage Florida link
1/10/2023 04:38:41 am

Great readiing

Reply



Leave a Reply.


    Disclaimer.

    0. Kõik minu blogis avaldatud tekstid on Copyleft tingimuste kohaselt vabalt kasutatavad teosed.
    1. Tere tulemast minu blogisse. See on minu isiklik inforuum, kus ma väljendan oma mõtteid tsenseerimata kujul, ilma kõõritamata poliitilise korrektsuse suunas.
    Kui kedagi mu mõtted või sõnad riivavad -- palun ette vabandust. Aga selline ma kord juba olen.
    2. Ma tervitan igasuguseid kommentaare nii allkirjastatult kui anonüümselt, nii sõbralikke kui kriitilisi ja lausa vaenulikke, ainus kriteerium on sisukus.
    3. Ma ei premodereeri kommentaare (samas ei vastuta selle eest, kui need minust sõltumatul põhjusel ei ilmu).

    4. Kommentaarid, mis ainult kaasa kiidavad või sisutult sõimavad, ma lihtsalt eemaldan. Tegu on minu isikliku ruumiga, mille eest vastutan nii moraalselt kui juriidiliselt.
    5. Samuti kustutan kommentaarid, mis sisaldavad reklaami või sisutuid linke.
    6. Igale kommentaarile ma ajapuudusel vastata ei saa.


    Autor

    Mihhail Lotman,
    ζῷον πολιτικόν

    RSS Feed

    Arhiiv

    March 2022
    February 2022
    January 2022
    September 2020
    August 2020
    July 2020
    June 2020
    May 2020
    January 2020
    December 2019
    November 2019
    September 2019
    August 2019
    July 2019
    June 2019
    May 2019
    April 2019
    March 2019
    February 2019
    January 2019
    December 2018
    November 2018
    October 2018
    September 2018
    August 2018
    June 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    August 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    April 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    April 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013
    March 2013
    February 2013
    December 2012
    November 2012
    October 2012
    September 2012
    June 2012
    May 2012
    April 2012
    February 2012
    January 2012
    December 2011
    October 2011
    September 2011
    August 2011
    July 2011
    June 2011
    May 2011
    April 2011
    March 2011
    February 2011
    December 2010
    October 2010
    September 2010
    August 2010


    Rubriigid

    All
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eesti ühiskond
    Eetika
    Eetika; Religioon
    Film
    Filoloogia
    In Memoriam
    Irl
    Jalgpall
    Kangelaseepos
    Keskkond
    Kgb
    Konverentsid
    Kultuurisemiootika
    Kunst
    Lähis-Ida
    Lollus
    Luule
    Muusika
    Pagulased
    Poliitika
    Puust Ja Punaselt
    Raamatud
    Reisid
    Seks
    Semiootiku Vaatevinklist
    Tähtpäevad
    Terror
    Ühiskond
    Ühiskond
    Valimised
    Välispoliitika
    Vandenõuteooriad
    Värsiteadus
    Värsiteadus
    Venemaa

Copyleft (ɔ) by Mihhail Lotman