Viimasel ajal, ennekõike seoses ISi tegevusega on mult korduvalt küsitud arvamust või analüüsi terrorismi fenomeni kohta.
1906. Atentaat Venema peaminister Pjotr Stolõpinile. Stolõpini vastus: "Ei hirmuta!".
Terrorismi eesmärk on tekitada hirmu, ideaal on vastast paralüseeriv õudus. Ja see eesmärk on osaliselt ka saavutatud. Igatahes peab nii mõnigi meie hubases ühiskonnas terrorismi suurimaks ohuks. Tõepoolest on üsna ebameeldiv, kui sind asja eest, teist taga lastakse õhku, tulistatakse surnuks, dekapiteeritakse või hoopiski põletatakse puuris ära. Sellegipoolest, kui me liidame kokku terroriaktide ohvrid ja võrdleme saadud arvu näiteks liiklus- või loodusõnnetustes, gripiepideemiates jne surnute omaga, näeme, et tegemist on päris tühise suurusega. Mis eristab terrorismi nimetatud surmapõhjustest, on see, et keegi tahab sind sihilikult kahjustada, kusjuures maksimaalselt ja alandaval viisil.
Terrorismi eesmärk on tekitada hirmu, mis ei tähenda, et me peame alistuma hirmule ja sellega terroristidele kaasa mängima. Üks esimesi, kes sai aru, et terrorism on rahvusvaheline nähtus, oli Venemaa peaminister Pjotr Stolõpin. Talle endale korraldati mitu atentaati ja lõpuks lastigi ta 1911. aastal teatris maha (sellel ajal oli ta juba erru saadetud). 1906. aastal lõhati võimas pomm tema suvila ees, kohapeal sai surma 27 inimest, sadakond sai vigastada, nende hulgas kaks Stolõpini last. Kuid see teda ei murdnud.
Terrorismist on palju hullemaid asju. Genotsiid ja sõda kuuluvad nende hulka. Tähelepanu väärivad hübriidsed nähtused, nt Boko Haram, nagu ka IS, kvalifitseeritakse tavaliselt terroriorganisatsioonina, kuid mõlemad on midagi palju enamat. Boko Haram on ennekõike sõjalis-religioosne liikumine. Hirmutamine ei ole selle eesmärk, vaid üks paljudest vahenditest. Kui Boko Haram vallutab Nigeeria põhjaosas küla, tapab automaatrelvavalangutega kõik, mis seal liigub, süütab kõik majad koos neisse peitu läinud inimestega ja korraldab jahti kõigile, kes püüavad põgeneda, siis siin näeme sõjalise operatsiooni, terroriakti ja genotsiidi segu. Ma ei hakka tooma siin pilte, illustreerimaks Boko Harami või ISi tegevust, internetist leidub neid hulgaliselt.
Kuid õudne võib olla mitte üksnes verine vägivald, vaid ka see, mis talle järgneb. Põhja-Koreast saame tavaliselt kas klantspilte suurte juhtide auks korraldatud paraadidelt või siis lämmatavast vaesusest Korea maapiirkondades. Alljärgnev foto on tehtud varahommikul Pyongyangi ainsa välismaalastele mõeldud hotelli aknast. Elavad laibad ärkavad varsti üles ja suunduvad kui sipelgad oma töökohtadele.
Terrorismi eesmärk on tekitada hirmu, mis ei tähenda, et me peame alistuma hirmule ja sellega terroristidele kaasa mängima. Üks esimesi, kes sai aru, et terrorism on rahvusvaheline nähtus, oli Venemaa peaminister Pjotr Stolõpin. Talle endale korraldati mitu atentaati ja lõpuks lastigi ta 1911. aastal teatris maha (sellel ajal oli ta juba erru saadetud). 1906. aastal lõhati võimas pomm tema suvila ees, kohapeal sai surma 27 inimest, sadakond sai vigastada, nende hulgas kaks Stolõpini last. Kuid see teda ei murdnud.
Terrorismist on palju hullemaid asju. Genotsiid ja sõda kuuluvad nende hulka. Tähelepanu väärivad hübriidsed nähtused, nt Boko Haram, nagu ka IS, kvalifitseeritakse tavaliselt terroriorganisatsioonina, kuid mõlemad on midagi palju enamat. Boko Haram on ennekõike sõjalis-religioosne liikumine. Hirmutamine ei ole selle eesmärk, vaid üks paljudest vahenditest. Kui Boko Haram vallutab Nigeeria põhjaosas küla, tapab automaatrelvavalangutega kõik, mis seal liigub, süütab kõik majad koos neisse peitu läinud inimestega ja korraldab jahti kõigile, kes püüavad põgeneda, siis siin näeme sõjalise operatsiooni, terroriakti ja genotsiidi segu. Ma ei hakka tooma siin pilte, illustreerimaks Boko Harami või ISi tegevust, internetist leidub neid hulgaliselt.
Kuid õudne võib olla mitte üksnes verine vägivald, vaid ka see, mis talle järgneb. Põhja-Koreast saame tavaliselt kas klantspilte suurte juhtide auks korraldatud paraadidelt või siis lämmatavast vaesusest Korea maapiirkondades. Alljärgnev foto on tehtud varahommikul Pyongyangi ainsa välismaalastele mõeldud hotelli aknast. Elavad laibad ärkavad varsti üles ja suunduvad kui sipelgad oma töökohtadele.
"Ta [ Kim Il Sung] elab ja särab" (Pyongyang, 2011)© REUTERS/Damir Sagolj (via: http://drugoi.livejournal.com/3627793.html)
Minu isiklik õudus näeb aga välja umbes nii:
Õnnelik lapsepõlv. © Amnesty International
RSS Feed